Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia (0)

h1>Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia (01.11.2013)
17. jaanuar kell 10.00 Biokeemikumis (Ravila 19) – esimene eksamiaeg
30. jaanuar – teine eksamiaeg
6. veebruar - järeleksam
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Eelmisest kontrolltööks kordamiseks:
* Millest on tingitud teine südametoon? Poolkuuklappide sulgumisest diastoli alguses.
* Millal ja miks poolkuuklapid sulguvad? Diastoli alguses ja rõhumuutuse tõttu, aordis kõrgem rõhk kui vatsakeses (kõrgem sellepärast, et diastolis süda lõtvud – vatsakestes läheb rõhk nulli)
* Millal ja miks avanevad atrioventrikulaarklapid? Avanevad siis, kui rõhk kodades ületab rõhu vatsakestes vere juurdevoolu tõttu.
* Vererõhu mõõtmine. Korotkovi toonid tingitud sellest, et veri liigub läbi kitsa osa. Süstoolse tooni saame siis, kui toonid tekivad, ja kui toonid ära kaovad, saame diastoolse tooni.
* Miks langeb südamest kaugenedes rõhk? Vererõhk südamest kaugenedes langeb sellepärast, et ta peab ületama hõõrdumist vastu südame seina. See on takistus, kaotab energiat. Mida suurem seinte summaarne pindala, seda rohkem rõhk langeb. Kõige rohkem langeb rõhk alveoolides , veenides on rõhk negatiivne. Arterites olemas süstoolne ja diastoolne rõhk. Südames endas rõhumuutus muidugi kõige suurem.
* Suur ja väike vereringe . Vastakesest algab suur vereringe ja sealt läheb arterioolne veri välja.
* Vegetatiivse närvisüsteemi mõju veresoontele. Sümpaatiline ja parasümpaatiline toime.
* Hingamise arütmia – südame löögisageduse suuremine sissehingamisel (suureneb sümpaatikuse toonus ) ja aeglustamine väljahingemisel (suureneb parasümpaatikuse toonus).
Hingamise regulatsiooni täiendus :
Vastsündinu esimese sissehingamise mehhanism : vastsündinul katkeb vereringe ema organismiga (raseduse ajal sai hapnikku ema verega, nüüd see võimalus kadunud). Pärast nabaväädi läbilõikamist hakkab kiiresti veres kuhjuma CO2, mis ärritab vastsündinu hingamiskeskust. Sellest üha suurenemast hingamiskeskuse erutusest tekib esimene sissehingamine.
Stimuleerimiseks pritsida pisut vett kehale või anda kerge laks vastu tuharat. Kui see aita, siis tehakse süstid – süstitakse veeni stimuleerivaid lahuseid (nabaveeni).
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Jämesoole osad on järgmised:
1. ülenev osa
2. Risti osa
3. Alanev osa
4. Sigmasool
5. Pärasool ( colon = koolon)
Küümus jõuab jämesoolde peensoolest ileotsökaalsulguri kaudu (sulgurlihase kaudu). Selgur on põhiliselt kinni ja avaneb siis, kui peensoole peristaltika intensiivistub ja lükkab .... lõppossa. Jämesoole sisaldis ei lähe, sest kui rõhk jämesoole sulgurlihase juures tõuseb, läheb see veel rohkem kinni. (mida vittu ) Jämesoole mikrofloora on kahesugune : seal olemas roisubakterid ja käärimist põhjustavad bakterid – normaalselt on nad tasakaalus.
Antibiootikumid võivad käärimisbaktereid alla suruda nii, et roisubakterid pääsevad domineerima. Et vältida antibiootikumravi korral selelst olukorda, siis on soovitav kas kasutda täiendavalt piimasid, kus laktobatsillid sees või siis kohe preparaadid, mis taastavad normaalse mikrofloora või takistavad roisubakterite domineerimist. Piimhappebakteritega piimatooted aitavad.  Hapupiim on päris kasulik antibiootikumravi korral, samuti keefir . 
Jämesoole peristaltika ehk sooleliigutused toimuvad segmentliigutuste ja peristaltiliste liigutuse abil. Segmentliigutused tähendavad seda, et teatud kohas nööörduvad... Peristaltika lükkab edasi pärasoole suunas. Umbes 3x päevas toimub intensiivne peristaltika, mis lükkag kohe kogu jämesoole pärasoole suunas. Kõik, mis seal on, lükatakse pärasoole suunas kokku.
Millised protsessid toimuvad jämesooles ?

Rooja formeerumine ehk moodustumine – vee tagasiimendumine jämesoolest, peensoolest jõuab jämesoolde küllaltki palju vett, aga lõplikult viiakse roojaga välja 100-150 ml vett.

Toidu kiudainete seedimine – kiudained keemiliselt süsivesikud , mida eriti rohkesti taimede kestades (ka viljade kestedes) – hernestes, ubades, kaalikas , peedis, kõrvitsas, õunte koores , leivas (eriti teraleivas), apelsinikoores, sidrunis (koores jällegi rohkem). Toidu kiduaineid seedenõrede ensüümid ei lõhusta. Jõuavad muutumatul kujul jämesoolde ja lõhustatakse seal jämesoole bakterite ensüümide poolt. Lõhustamise tulemusena tekib gliihapet (?), mida jämesool kasutab ise energiaallikana -> tekib rohkesti gaase nagu CO2, H2S ja metaan – etaan põleb.

K-vitamiini tekkimine – läheb sealt verre ja organism kasutab seda. K- vitamiin on rasvlahustuv vitamiin.
Kiudained iseenesest vajalikud, sest nad ei lase tekkida kõhukinnisusel. Kiudained seovad enesega vett juba peensooles ja ka jämesooles. Nendel rahvastel, kus püüakse taimset toitu rohkem süüa, on roojamise sagedus 2-3 korda päevas, lihasööjatel keskmiselt 1x päevas. 2-3x parem, sest jämesooles bakterite mõjus tekivad ka valkproduktid, mis on toksilised. Need toksilised ained on indool ja skatool, mis annavad roojale iseloomuliku lõhna. Näiteks kõhukinnisuse korral jäävad need toksilised ained pikemalt jämesoolde ja võivad hakata verre imenduma . Kõhukinnisus 4 päeva on juba kriitiline, vaja kõhulahtistit või klistiiri. Näiteks linaseemneõli aitab vältida kõhukinnisust, samuti toores kõrvits (nt suhkruga magustatud) – tikutoosi suurune tükk on sageli piisav. Lamavatel patsientidel kõhukinnisus suuremaks probleemiks – liikumatuse tõttu.
Kiudaineid peaks saama päevas 25-30 grammi. Keskmiselt tuleks see arv korrutada 6-8-ga (umbes 150 grammi herneid, et rahuldada kiudainete vajadust päevas). Kiudainete liigtarbimine viib välja liialt kaltsiumi. Kiudained apteegis saadaval ka preparaadina.
DEFEKATSIOON – roojamine ehk pärasoole tühjendamine
Pärakul kaks sulgurlihast – sisemine ja välimine. Sisemine on silelihaseline ega allu tahtele, välimine aga vöötlihaseline ja allub tahtele.
Kui jämesoole sisaldis on liikunud sigmasoolde, siis ta põhjustab seal sigmasoole venituse . Selle venituse korral lõõgastub sisemine sulgurlihas , aga välimine tõmbub tugevalt kokku – defekatsiooni toimuda ei saa. Soolesisaldis lükatakse tagasi. Nii võib päeva korral mitu korda olla, ilma et järgneks defekatsiooni. Kui venitus küllalt tugev ja inimene tahteliselt on otsustanud, et ta soovib oma pärasoolt tühjendada, siis peaaju koores järgneb vastav käsklus. See käslus jõuab seljaaju ristluupiirkonda ja sealt edasi välisele sulgurlihasele. Kui sisemine lõtvub, siis lõtvub ka välimine. Sulgurlihased lõtvuvad ja pärasool ise on ka lõtv –> sigmasoolest surutakse kogu soolesisaldis päraku kaudu välja.
Lastel esialgu dekekatsiooni tahteline kontroll puudub. Defekatsiooni sagedus esimestel elunädalatel 4-5x päevas, veidi hiljem 2-3 korda. Alates 1. Eluaastast 1-2 x päevas. Last hakatakse potile panema küllaltki varakult (juba 1. Eluaastal ), et tal tekiks ka põiekontroll. Laps peaks olema suuteline kontrollima oma põie ja pärasoole tühjendamist teiseks eluaastaks. Põiepidamatust hakkavad neuroloogid ravima tavaliselt siis, kui laps on juba 3-aastane. Kui asi on mõne sulgurlihase vigastuses või puudumises, siis ravimitega ravi pole mõtet teha. Kui häire on funktsionaalset laadi (sulgurlihased on olemas ja korras, häire põhjus pole selge), siis võetakse kasutusele põiepidamatust kontrollivad ravimid .
Defekatsiooni korral oluline ka kõhupressi ja diafragma koostöö. Diafragma samaaegselt sigma - ja pärakulihastega kontraheerub , kõhupressilihased samuti. Eploclottis sulgub ka (epiclottis – kõripealis , mis neelamise ajal sulgeb hingetoru ).

Aine- ja energiavahetus

1. Aine- ja energiavahetuse mõiste ning tähtsus.. Põhiainevahetuse (PAV) mõiste ja määramistingimused. PAV hindamine.

Organismi aine- ja energiavahetuse all mõeldakse protsesse, kus toitainetega saadav energia muudetakse elutegevuseks sobivates energialiikideks. See energia läheb: 1) rakkudes ja kudedes toimuvate reaktsioonide energeetiliseks kindlustamiseks; 2) kehatemperatuuri hoidmisel – nahaalune rasvkude ; 3) toiduainete depoodeks ehk varudeks – maksas ja lihastes glükogeen ; rasvkude; lihaskude; rasvkude, mis on vajalik kui kaitse, tugi; 4) kudede ehituseks, ka ehituseks minevaid toitaineid saab hiljem energeetiliseks otstarbeks kasutada; 5) tööks vajalik – vastavalt töö iseloomule rohkem või vähem.
Vastavalt töö iseloomule on meestel 5 gruppi ja naistel 4 gruppi (?).
Ainevahetus toimub ensüümide vahendusel biokeemiliste reaktsioonide käigus. Nende biokeemiliste reaktsioonida käigus vabaneb energia, kui saavad ühed toitained ka üle minna teisteks (nt valgud süsivesikuteks, lipiidi süsivesikuteks, süsivesikud lipiideks, valk ainult valgust)
Energiavahetuseks kasutatavad mõõtühikud on kilokalorid ajaühikus ja Si-süsteemi mõõtühik J ( džaul ). Üks kCal võrdub 4187 J, mis teeb 4,187 kJ (kilodžauli).

Põhiainevahetuse (PAV) mõiste ja määramistingimused

Põhiainevahetus ehk PAV on energiahulk ööpäevas täielikus puhkeolekus . See on energia, mis kulub organismi elutegevuse kindlustamiseks.( Nende ainevahetusprotsesside kindlustamiseks, mis kogu aeg toimuvad) Siia alla ei kuulu füüsiline ega vaimne töö. PAV alla kuulub isegi see energia, mis kulub seedimisele ja omastamisele. Seda energiat nimetatakse toitainete postprandiaalseks toimeks ehk toitainete spetsiifilis- dünaamiline toime – see energiat, mis kulub pärast söömist seedimisele ja omastamisele – moodustab kogu üldisest energiast u 7%. Kõige suurem energiahulk kulub valkude omastamiseks, kõige väiksem süsivesikute omastamiseks. Erinevate toitainete energeetiline väärtus on süsivesikutel ja valkudel, 1g annab 4 kcal. Lipiidil on energeetiline väärtus 1g puhul 9kcal.
PAV-i määramiseks kehtivad järgmised tingimused:

Määramine viiakse läbi lamades ja enne määramise algust peab juba 30 min lamama – organism läheb sel moel puhkeseisundisse

Eelnevalt peab olema söömata 10-12 tundi (mitte rohkem, mitte vähem)

Ruumi temperatuur peab olema +20-22 kraadi (keskmise riietuse korral). Seda temperatuuri (+20-22 kraadi) loetakse komfordi tsooni kuuluvaks – ei teki lisakulutusi (energia näol) ei jahutamiseks ega soojendamiseks. ( 16-18 kraadi juhul ainevahetus kiireneb , energiat kulub soojendamiseks rohkem)
PAV-i määratakse hapniku tarbimise põhjas ajaühikus. Katse kestab tavaliselt 10 minutit ja arvutatakse ümber tunni ja 24 tunni kohta. PAV-hindamiseks kasutatakse võrdlust PAV-i standardiga. Standard leitakse Harris Benedicti tabelist (VAATA ÕIS-ist). H. Benedicti tabelid on koostatud suure hulga PAV-i määramiste põhjal ja kujutavad endast ette statistilist keskmist teatud vanuses, teatud pikkuse ja kaaluga meestel ja naistel (neli näitajat, mille põhjal leitakse norm). Norm ei lange kunagi täpselt kokku statistlise keskmisega – lubatud erinevus PAV standardist on +/- 20%. PAV-i määramist kastuatakse ka teiste asjade hindamiseks – näiteks kilpnäärme üle- ja alatalitlus (ületalitlusel PAV kiireb, alatalitlusel PAV aeglasem ). Kui korrutada kehalise aktiivsuse koefitsiendiga, siis saab teada ööpäevase energiakulutuse (keskmise päeva puhul tuleks korrutada 1,7-ga) – sööma peaks energeetiliselt sama väärtuse kui päeva jooksul kulutad .

2. Süsivesikute lõhustamine ja ainevahetus. Vere glükoosisisalduse regulatsioon. Hüpo- ja hüperglükeemia mõiste ja põhjused.

Süsivesikute lõhustamine ja ainevahetus

Süsivesikute lõhustamine algab juba suus sülje alfa-amülaasi mõjul. Jätkub maos nii kaua, kuni toit (sh ka sülg) maomahlaga seguneb. Siis langeb pH kindlasti alla viie ja alfa- amülaas enam ei toimi. Süsivesikute lõhustamine jätkub peensooles kõhunäärme alfa-amülaasi mõju. Alfa-amülaas suudab lõhustada kuni di-sahharaa... peensoole ensüümide mõjul ..... Maltaas lõhustab maltoosi kaheks glükoosiks. Laktaas lõhustab laktoosi glükoosiks ja galaktoosiks. Sahharaas lõhustab sahharoosi üheks glükoosiks js üheks fruktoosiks. Need on kõik monosahhariidid , imenduvad peensoolest verre.
Organism kasutab monosahhariide vahetult energia saamiseks. Osa glükoosi aga deponeeritakse maksas ja lihastes glükogeenina, mida võidakse taas vajadusel glükoosiks muuta. Osa glükoosi aga muudetakse rasvhapeteks ja need omakorda muudetakse triglütseriidideks. Triglütseriidid salvestatakse rasvkoes varurasvaga. Vajadusel saab neid kasutada energeetilisel otstarbel .
Glükogeeni varud ei ole suured. Maksas on see tavaliselt hommikuks ära kasutatud, lihastes kasutatakse ära vastavalt lihaste koormusele (reeglina ei püsi päev). Enne matkadele minekut soovitatakse mitu päeva eelnevalt süüa pudrusid, et suurendada glükogeeni varusid – need varud lähevad koormusel kasutusse.

Vere glükoosisisalduse regulatsioon

Vere normaalne glükoosisisaldus on 3,33 – 6,1 mmol/l. Glükoosisisaldus tõuseb veres pärast söömist. Tavalise kogus süsivesikute söömisel on ta umbes 2h pärast juba normis tagasi. Glükoosisisalduse tõusu üle normi nim hüperglükeemiaks. Söömine on hüperglükeemia normaalseks füsioloogiliseks põhjuseks.
Glükoosisisalguse regulaatoriteks veres on kaks pankrease hormooni:
1) insuliin – selle sekretsioon suureneb hüperglükeemia korral ja mille mõjul glükoositase viiakse normi tagasi; kui glükoositase veres normaliseerub, väheneb ka edasine isuliini produktsioon
(INSULIIN TEKIB B-RAKKUDES EHK BEETARAKKUDES)
2) glükagooni – kõhunäärme hormoon - toimib vastupidiselt insuliinile – tõstab vere glükoosisisalduse taset
( GLÜKAGOON TEKIB A-RAKKUDES EHK ALFARAKKUSES)
Insuliin langetab vere glükoosisisalduse taset järgmiste mehhanismidega:

Insuliini toimel aktiveeritakse glükoosi transportvalgus, mille abil glükoos saab siseneda rakkudesse.

Raku sees aktiveeritakse ensüümid, mis soodustavad glükoosi ärakasutamist energia saamiseks.

Maksa ja lihasrakkudes tekib glükoosist glükogeen. See osa glükoosi, mida ära ei kasutata, muudetakse triglütseriidideks ja deponeeritakse varurasvana. Leiab aset eelkõige rasvkoe rakkudes.
Insuliini mõjul sisenevad rakku ka... aminohapped (??????????)
Kui vere glükoosisisaldus ähvardab langeda alla normi, hakatakse sünteesima teist kõhunäärme hormooni – glükagooni.
Glükagoon tõstab vere glükoosisisalduse taset järgmiste mehhanismide kaudu:

Maksas hakkab glükogeenis tekkima glükoos

Lihasglükogeen muudetakse algul püruvaadiks ja laktaadiks – need omakorda muudetakse maksas glükoosiks. Seda protsessi, kus püruvaadiks ja laktaadist tekib lõpuks glükoos, nim neoglükogeneesiks (glükoosi teke ka valkudest ja glütseroolist).

Intensiivistub lipolüüs (rasvkoe lammutamine )
Juhul, kui energiatarve suureneb järsult (nt ohusituatsioonides), siis käivituvad glükagooniga sarnased toimeefektid ka adrenaliini mõjul. Adrenaliin läheb justkui glükadoonile appi – võimaldab reserve kiiremini kasututsele võtta.

Hüpo - ja hüperglükeemia mõiste ja põhjused

Patoloogiline hüperglükeemia tekib diabeedi ehk suhkurtõve (suhkruhaiguse) korral.
Diabeeti on kahte tüüpi:
1) I tüüpi diabeet – tekib siis, kui pankreas ei suuda piisavalt insuliini produtseerida; see haigus avaldub tavaliselt juba lapse- või noorukieas; sageli on pärilik; insuliini peab hakkama kunstlikult manustama kas suu kaudu või süstides; selle juures on väga oluline toitumine - see peaks toimuma enam-vähem kindlatel kellaaegadel ja süsivesikute kõikumine ei tohiks suur olla; arvestatud kindel insuliiniannus ja seetõttu peaks ka tarvitatud toidu (sh süsivesikute) kogus olema stabiilne; insuliini süstimine ja söömine peaksid käima käsikäes – endrokrinoloog määrab insuliinu annuse ja toidu koguse nind nende manustamise aja.
Kui hüperglükeemia (glükoosisisalduse taseme tõus) ületab 10mmol/l , siis tekib glükosuuria . Vere glükoosisisaldus 10 mmol/l kannab nimetust neerude glükoosilävi. Kui sellest üle läheb, siis ei jõua glükoos tagasi imenduda neerudest ja see viiakse välja uureaga (tekib „magus“ uriin).
Diabeedihaigetel on iseloomulik ka janu, eriti õhtuti . Janu tingitud kõrgest glükoosisisaldusest, sest see tõstab osmootset rõhku (nagu ka keedusool ). Mõnikord on sagedane janu esimeseks tunnuseks, mis tähelepanu äratab ja diabeedi diagnoosimisele suunab.
2) II tüüpi diabeet – insuliini produktioon on normis, aga tundlikkus insuliinile on langenud – insuliin ei mõju/toimi. Avaldub tavaliselt kesk- ja vanemas eas. Soodustavaks asjaoluks on suur kehakaal. Vereglükoosi taseme normaliseerimiseks sobib varase diagnoosimise puhul ka dieediga – kehakaalu langetamisega. Kehakaalu normaliseerumisega normaliseerub ka insuliini tundlikkus. Dieet toimiks vaid esimeste aastate jooksul. Kõige enam kasutatav ravim on metformiin.
Hüpoglükeemia – vere glükoosisisalduse langus alla normi; alla 3,33 mmol/l. Hüpglükeemia füsioloogiliseks põhjuseks on söömata olek või (äkilise) füüsilise koormuse suurenemine; või on söödud, aga koormus tavalisest suurem. Iseloomulikeks tunnusteks: tugev väsimus , näljatunne, hundiisu, peavalu. Hüpglükeemia võib olla põhjustatud ka liigsest insuliini kogusest. Raskekujuline hüpoglükeenia viib hüpoglükeemilise koomani; teadvuse hägusus juba 1,5 mmol/l juures, päris kooma veidi vähemaga. Hüpoglükeemia vältimiseks tuleb õigel ajal kasutada (süüa) süsivesikuid või kasutada süsivesikuid sisaldavaid lahuseid. Koomast väljatoomiseks on kiireim viis glükoosi süstimine veeni. Ka hüperglükeemiline kooma on võimalik – vereglükoosi sisaldus on väga kõrge
Hüperglükeemilise kooma korral lihased pehmed , nahk kuiv, silmamunad märjad (pehmed) ?
Hüpoglükeemilise kooma korral lihased jäigad (esinevad krambid ), silmamunad kõvad, nahk on niiske – roosa ja higistav
3. Valkude lõhustamine ja ainevahetus. Lämmastikubilanss ja selle võimalikud nihked .
Valkude lõhustamine algab maos. Mao pepsiinide ja HCl-i mõjul. Valkude lõhustamine jätkub peensooles, pankrease ensüümide ja lõplik lõhustamine peensoole enda ensüümide mõjul. Lõplik lõhustamine tähendab valgu lõhustamist aminohappeks (toimub peensooles). Aminohapped imenduvad peensoolest verre. Neid kasutatakse ära uute valkude sünteesiks. Osa aminohappeid on asendamatud (neid peab igal juhul toiduga saama, selliseid aminohappeid on 10), osa on asendatavad (maks suudab neid ise sünteesida asendamatutest aminohapetest). 1 gr valke annab 4kcal.
Peale ehitusliku funktsiooni on valkudel ka energeetiline funktsioon:
Valkude iseloomustamiset kasutatakse mõistet lämmastikubilanss, mis iseloomustab organismi poolt omastatud valkude ja väljutatud valgu jääkproduktide suhet. Reeglina on bilanss tasakaalus. Kui omastatud valgu kogus on suurem kui väljutatud kogus, on bilanss positiivne. See vüib esineda kasvueas, raseduse ajal, rasketest haigustest taastumisel, spetsiaalse lihastreeningu korral (kui eesmärgiks lihasmassi kasvatamine )ja ka meessuguhormoonide toimel.
Kui välutatud jääkproduktide kogus ületab omastatud valkude hulka, siis võib tegemist olla näljutamisega või valguvaese toitumisega. Negatiivne lämmastikubilanss võib tekkida ka raskete nakkushaiguste korral (nt tüüfus), milega kaasneb ka palavik. (???)
Normaalne valgu tarve , et lämmastikubilanss püsiks tasakaalus:
1) valgu miinimum – kogus ööpäevas, mis kindlustab veel lämmastikubilansi tasakaalu (0,75 g valku kg kehakaalu kohta)
2) valgu optimum – mõnevõrra suurem kogus, mis kindlustab kestva hea enesetunde ja töövõime ; ligikaugu 1-1,2 g valku kg kehakaalu kohta)
Valkudega peaks üldisest ööpäevasest kaloraažist kaetud olema 10-12 %
Lipiididega peaks olema kaloraažist kaetud 25-30 %
Ülejäänud süsivesikutega