10. klass kunstikultuuri ajalugu (0)

Kunstiajalugu
 
 
aeg
stiil
40 000 e.m.a.
kiviaeg
10 000–3000  e.m.a.
neoliitiline kunst
4000– 1530 e.m.a.
Vana- Mesopotaamia
 
 
3000 e.m.a.–30 m.a.j.
Vana- Egiptus
u 3000–1100 e.m.a.
Egeuse ehk Kreeta -Mükeene
1600 e.m.a.–539 m.a.j.
Assüüria ja Uus-Babüloonia
480–323 e.m.a.
Vana-Kreeka klassikaline aeg
323 e.m.a.–30 m.a.j.
Vana-Kreeka hellenistlik aeg
 
 
509 e.m.a.–476 m.a.j.
rooma kunst
3.saj.
ristiusu teke
4.saj.
kirikute ehitamise algus
527–1453
Bütsantsi kultuur
u 862–1582
vanavene kunst
7.saj. lõpp–5.saj. e.m.a.
sküüdid, keldid , viikingid
493–604
merovingid
717–962
karolingid
10. saj.– 1192
romaani stiil
1108–1485
gootika
14. saj.
eelrenessanss
15. saj
vararenessanss
16. saj.
Kõrgrenessanss: Leonardo da Vinci 1452-1519, Michelangelo Buonarroti 1475-1564, Raffael 1483-1520, Albrecht Dürer 1471 -1528
17. saj.
Barokk Rembrandt van Rijn 1606-69, Peter Paul Rubens 1577-1640
18. saj.
rokokoo
1750–1800
varaklassitsism
1800–1850
Kõrgklassitsism J. L. David 1748 -1825, J.A. D. Ingres 1780-1867
19. saj.
historitsism , eklektika
u 1770–1850
romantism
u 1850–1900
Realism Gustave Courbet 1818 -1877
1874 –20. saj. algus
Ipressionism: Claude Monet 1840-1926
19. saj. lõpp–20. saj. algus
Sümbolism Edvard Munch 1863-1944, juugendstiil Gustav Klimt 1862-1918, rahvusromantism
alates 1880-ndatest
Postimpressionism : Paul Gauguin1848-1903, Vincent vanGogh 1853-1890, Paul Cezanne 1839-1906
1886
Naivism : Henri Roussaeau 1844- 1910
1907
Kubism : Pablo Picasso1881-1973
1909
futurism
u 1910
Abstraktsionism
 
Fovism : Henri Matisse 1869-1954, ekspressionism
1916
dadaism Marcel Duchamp 1887-1968 ja metafüüsiline kunst
1924
Sürrealism: Salvador Dali 1904-1989
1920-ndad
funktsionalism ja konstruktivism
1920-ndad–1959
totalitaarne kunst Venemaal ja Saksamaal
1940-ndad
abstraktne ekspressionism USA-s
1950-ndad
neodada , Inglismaa popkunst
1960-ndad
popkunst USA-s: Andy Warhol 1928-1987
1960-ndad
minimalism , op-kunst: Victor Vasarelly 1908-97, kineetiline kunst
1960-ndad
sündmused ja etendused ehk tegevuskunst
1960-ndate lõpp
antivormiline kunst, maakunst, kontseptualism , kehakunst
1970-ndate lõpp
postmodernism , hüperrealism, neoekspressionism
20.saj. lõpp
uued meediad kunstis
 
 
Kunsti tekkimine
Esimesed inimese loodud kunstilised esemed ja jäljendid on vanad umbes 40 tuhat aastat. Visuaalsete kujunditega samal perioodil arenes sümboolne mõtlemine. Vanimad leiud on koopajoonised, kivist ja mammutiluust kujukesed. Kunsti teket seostatakse rituaalide, usu ja maagiaga, kuid eelkõige võimaldas seda mõistuse areng. Umbes 10 000–3000 aastat e.m.a. oli eluallikaks  põlluharimine ja karjakasvatus . Sellest perioodist pärineb maske, müstilisi kujusid , tootemeid, põletatud savist kaunistustega nõusid. Tekkis ja arenes ornamentika .  Huvitavad on megaliitilised (suurtest kividest) ehitised: menhir – kõrge püstine kivirahn (sageli alleena), dolmen – suurtest kiviplaatidest kamber, millel asetseb horisontaalselt kiviplaat, ning kromlehh – ringikujuliselt paigutatud püstised kiviplokid, millel asetseb iga kahe kivi peal rõhtselt kolmas (kuulsaim Stonehenge `is Inglismaal) .
 
Vana-Mesopotaamia kunst
Umbes 5000 aastat tagasi Lähis-Idas, Indias ja Hiinas kujunesid riigid, kus valitseti religiooni abil, ehitati kanalid ja veehoidlad, arenes tööjaotus, tekkis kiri, hakkasid tegutsema elukutselised kunstnikud .
Tigrise ja Eufrati jõe vahel, Mesopotaamias, arenenud ühiskonnas elasid sumerid ja akaadid. Hakati kasutama kiilkirja ja ehitati templeid, valitsejatele losse ja linnakindlusi. Ehituslikud uuendused olid kaared ja võlvid. Templikompleksis oli kõige tähtsam pühamu ehk tsikuraat – kõrge astmiktorn , mille tipus oleva jumala kujuga templi juurde viis eri astangutel erinevast kohast kulgev trepp . Skulptuurist leidub savitahvleid, kus kujutati tähtsaid sündmusi ja lihtsustatud kujusid. Palju on leitud  keraamikat.
 
Assüüria ja Uus-Babüloonia ehk Mesopotaamia kunst
Assüürlased, kellel olid suurimad lossid, kuningate ülistamist kujutavad reljeefid , lõid loominimeste ja fantastiliste olevuste kujutisi, nt. tiibade ja inimese peaga härg.
612. a. e.m.a taastas Babülon oma iseseisvuse ja tekkis Uus-Babüloonia riik. Mesopotaamia tähtsaimaks keskuseks kujunes Babülon, linnas oli Marduki tempel (piiblilugudes Paabeli torn) ja võimas linnakindlus peaväravaga (Ištari värav), kus oli värvilistest glasuurtellistest laotud fantastiliste loomade kujutisi. Väidetavad rippaiad asusid Babüloonias, mis astmikpüramiidil keset kõrbe rohelusega hiilgasid.
539.a. e.m.a. alistus Babüloonia pärslastele ja sidus mesopotaamia ja varase kreeka kultuuri.
 
Egiptuse kunst
Ligi 5000 aastat tagasi liitusid viljakatel Niiluse aladel umbes 40 riiki ühtseks Egiptuseks. Valitsesid vaaraode dünastiad. Kunst oli seotud polüteistliku (palju erinevaid jumalaid) religiooniga. Usuti elusse pärast surma, vaaraod palsameeriti muumiateks, hauakambrid kaunistati ja hauda pandi kaasa kõike vajaminevat hinge naasmise jaoks. Hauakambri seintel , savinõudel, elumajades kujutati inimest nn. egiptuse poosis ehk jalad küljepealt vaadatuna, üks jalg eespool , keha otse, pea profiilis , silm otse. Muumiad maeti esialgu kastitaolistesse hauakambrisse – mastbatesse. Hiljem ehitati astmikpüramiide ja seejärel püramiide, mis on tuntud tänapäevalgi. Kolm suuremat on vaaraode Cheopsi (suurim), Chefreni ja Mykerinose püramiidid. Cheopsi püramiidi kõrgus on umbes 140 meetrit ja põhja pindala üle 5 hektari, seal on üle 2 miljoni korrapärase mitmetonnise kiviploki. Muumia pandi sageli kahekordsesse vaarao kujulisse sarkofaagi (kirstu) ja hauakambrid asusid sügaval püramiidi all, kuhu pääses keerukaid käike mööda. Püramiidi ees valvas vaarao näo ja lõvi kehaga olend – sfinks . Püramiidid, astmikpüramiidid ja mastabad moodustasid surnute linna Gizas . Sagedaste haudade rüüstamiste tõttu hakati hiljem vaaraosid matma matusetemplitesse Karnakis, Luksoris, kus olid kaljusse raiutud keeruliste käikudega hauakambrid ja moodustus nn. Kuningate Org kõrbes. Huvitaim on vaarao Ramses II kaljuseina raiutud ülisuurte istuvate kujudega tempel Abu Simbelis ja paremini säilinud oli 20.sajandini puutumatuna püsinud Tutanhamoni haud.
Templeid ehitati jumalateenituseks ja nendes suurtes ristkülikukujulistes kõrge müüriga hoonetes oli siseõu, mida ümbritses palju sambaid. Sambad meenutasid taimi (papüürus, palm , lootos) ja nende ülaosa oli laiem, moodustades kapiteeli. Templi väravaehitust nimetatkse pülooniks, mis on 2 kaldu seinaga müüriplokki värava ümber.
Skulptuuris kujutati valitsejaid üsna jäigas poosis üle rahva peade suursuguse muigega vaatamas. Lihtrahavast kujutati loomulikumana. Eraldi väärtus on egiptuse reljeefikunst. Reljeefid asuvad seintel, sammastel, obeliskidel ja mujal. Sellest piltkirjast arenes hieroglüüfidest koosnev kiri. Levinud oli ka seinamaal . Egiptuse kõrgkultuur kestab umbes 3000 aastat.
 

Egeuse ehk Kreeta-Mükeene kunst

Praeguse Kreeka ja Türgi aladel tekkis kultuur umbes 5000 aastat tagasi. Kõige arenenum oli see Kreeta saarel ja Peloponnesose poolsaarel. Eriti uhked olid suured lossid, mis oma põhiplaanilt olid sedavõrd keerukad, et tekkis müüt labürintidest. Lossides oli eri tasapindadel ohtralt ruume , ladusid, treppe , sambaid. Erilised olid sambad alt ülespoole laienemise poolest. Losside seinad olid kivist, laed puidust. Seintel oli maalinguid ja ornamente. Kogu kunst ja kultuur oli elurõõmus ja loomulik. Keraamika oli värviline ja uhke mustriga, sellel kujutatud stseenid kiidavad meelelisust ja loodust. Suursugustest lossidest ja linnamüüridest on võimsaim Mykene linnamüür, mida kivide suuruse tõttu arvati, et ladusid kükloobid ja samas valminud kuulus Mykene Lõvivärav. Väga kõrgel tasemel oli kullasepakunst.
 

Vana-Kreeka kunst

Umbes 600 a. e.m.a. oli välja arenenud Kreeka kunst, kus eristatakse kolme suuremat perioodi: arhailine 600 – 480 e.m.a., klassikaline 480 –323 e.m.a. ja hellenistlik 323 e.m.a. – 30 m.a.j.
Kreeklaste leiutatud olid demokraatlik kord, teatrikunst ja olümpiamängud. Jumalaid oli Kreekas palju ja neil oli kõikvõimalikke inimlikke puudusi. Ehituskunstis olid tähtsad templid, mille põhielemendid olid sambad ja neid kattev viilkatus. Tempel asus astmetega alusel ja oli harmooniliselt ristkülikukujulise põhiplaaniga. Valdavad stiilid olid dooria (lihtsaim): Parthenoni, Hera , Poseidoni tempel; joonia: Artemise, Athena Nike tempel; korintose: Olümpeioni tempel.
Skulptuurid olid arhailisel ajastul rõõmsailmelised, kohmakad, jäigalt seisvad, meesfiguurid alasti – kourosed, naised riides – kored. Klassikalisel ajastul tuli skulptuuris kasutusele nn. kontrapost ehk ühele jalale toetuva figuuri kujutamine, mis võimaldas luua liikuvaid ja loomulikke kujusid, nt. Polykleitose „ Odakandja “, Myroni „ Kettaheitja “, Praxitelese kujud. Hellenistlikust ajastust on pärit Milose Venus, Pergamoni altar , Lakooni grupp, mis on väga elevad ja keerukad. Hellenistlik oli ka hiiglaslik haudehitis Halikarnassose mausoleum, mille tellijaks oli Mausolos .
Tarbekunstis on keraamikal tähtis osa. Erineva kuju ja suurusega vaasidel on esialgu kraabitud ornamentiline muster ja hiljem on kaunistusteks mustafiguurilised kujutised, mis asenduvad õige pea punasefiguuriliste kujutistega.
 
Etruski kunst
Itaalia aladel 8. – 3. sajandil e.m.a. levinud kultuurist on vähe säilinud. On leitud haudasid, mis moodustasid nn. Surnute linnu. Surnud tuhastati ja tuhk pandi savist või kivist sarkofaagi. On hulgaliselt pooleldi lamavaid kujusid, mille järgi võiks etruskide elustiili aiamata. See oli elurõõmus ühiskond, kus hauakambrite seintele maaliti tantsijaid, pidustusi, sööminguid ja muid igapäevaseid tegemisi ning veel uksi ja aknaid, mida seal tegelikult polnud. Levinud on põletatud savist ehk terrakotast ja pronkskujud. Rooma linna rajamise legendiga seostuv „ Kapitooliumi emahunt“ on üks tähelepanuväärseim skulptuur . Ehitati lihtsaid templeid ja on leitud mõned tellistes ümarkaared.
 
Rooma kunst
8.sajandist e.m.a. alguse saanud Rooma riik arenes ja laienes pidevalt, kuhu meie ajaarvamise alguseks kuulusid Põhja-Aafrika ja Lääne-Euroopa ning Lähis-Ida.
Arhitektuuriline uuendus olid lubjamördi kasutusele võtmine, mis andis võimaluse ehitada kaari, võlve, kupleid, silinder- ja ristvõlve. Roomlased ehitasid korralikke teid, sildu ja veejuhtmete vedamiseks akvedukte. Ilmalikud hooned, kus rahvas aega veetis, olid termid (saunad) ja amfiteatrid . Suurim viimastest oli 3-kordne Colosseum, kuhu mahtus ligi 50 000 pealtvaatajat, ehitusaeag 70. – 82. a. m.a.j. Võidukate sõjaretkede tähistamiseks ehitati triumfikaari, nt. Tituse ja Constantinuse võidukaared. Rahvakogunemised toimusid linnaväljakutel, mida nimetati foorumiteks. Foorumi ääres asusid kohtuhooned, raamatukogud, turg ja eelkõige oli see teede ristumise koht. Raamatukogu ehituslik tüüp oli basiilika , mis hiljem sai kohtute, koosolekute pidamise kohaks ja ristiusu ajal kirikute ehitamisel tüüphooneks. Uhke ja võimas hoone on kõikidele planeedinimedaga jumalatele pühendatud ümmarguse põhiplaaniga Panteon . Välisilmes on sissekäik sarnane Kreeka templitega ja selle taga asub silinder, mida katab kuppel , kus on ülal valgustandev ava – okulus.
Rooma skulptuur on realistlik . Kreeka ideaalitaotlus on asendunud isikupära rõhutamisega, kuigi kreeklasi jäljendatakse palju. Maalikunstist annavad aimu Pompejist ja teistest Vesuuvi tuha alt välja kaevatud linnadest leitud hoonete seinamaalid ja mosaiigid põrandatel. Maalidel on olustikke, mütoloogiat, maastikke ja natüürmorte, loomi, linde jne. Oluline on, et maaliti ruumiliselt ja varjudega. Maaliti pettekujutisi, uksi ja aknaid ja vaateid aknast jms. Rooma riik nõrgeneb võimu jagamisega ja kultuur hääbub.
 
Varakristlik kunst
Rooma riigis levinud ristiusu levitajad olid taga kiusatud. Nad tegutsesid salaja maa- alustes käikudes ja koobastes – katakombides, mille laed ja seinad olid kaetud sümbolite abil maalitud piibliainestikuga. Kristlaste vankumatus muutis ristiusu üha enam levinumaks kuni aastal 313 kuulutas keiser Constantinus selle lubatuks. Surnuid maeti katakombide seintesse uuristatud avadesse ja sageli oli kirst uhke reljeefse dekooriga. Iseseisvat skulptuuri ei esinenud . Kirikuteks hakati ehitama uusi basiilikaid: majatüüpe, kus on kolm (hiljem ka viis) pikihoonet, nn. löövid ja keskmisel, kõrgemal löövil on ülaosas aknad. Sisekujunduses kasutati mosaiike, kus oli piiblistseene kujutatud. Näited: Santa Maria Maggorie ja Santa Sabina Roomas. Pärgamendi kasutusele võtmisega hakati pühasid tekste üles kirjutama ja piltidega kaunistama, tekkis miniatuur - ehk raamatumaal .
 
Bütsansi kunst
6.sajandil Kreeka ja Väike- Aasia aladel arenev kultuur eraldub usulistes küsimustes Rooma paavstist.  Bütsansi kirikud on oma põhiplaanilt tsentraalehitised (keskosa kohal kuppel), nt. Hagia Sophia katedraal , kaheksatahuline San Vitale ja Apostlite kirik Konstantinoopolis. Esineb ka basiilikat ja 9. sajandi lõpust viiskuppelkirikuid, kus peakupli alla ehitati tambuuur ehk silinderjas akendega ruum. Kirikud on seest kaunistatud mosaiikidega, kus inimesi kujutati üsna jäikadena ja foon oli kuldne . Edenes ikoonikunst , mida püüdsid pidurdada 8.– 9. sajandil ikonoklastid ehk pildieitajad. Neile ei meeldinud, et inimest ja teisi elusolendeid mistahes moel kunstis kujutatakse. Ikoonil kujutati pühakuid, kellele andis tähenduslikkust ja ülevust kullavärviga aluspind, mis temperavärvide alt läbi kumas. Bütsantsi kunst on väga rikkalik, toretsev ja ohtra kulla ning kalliskividega särav kunst, brokaatkangad, elevandiluust nikerdatud reljeefid. Bütsansi lõpuks võib lugeda türklaste vallutust aastast 1453. Bütsantsi kunstil oli suur mõju vanavene kunstile.
 
Vanavene kunst
Kujunes 9. – 10. sajandil Kiievi ümbruses ja säilitas omanäolisuse 17. sajandi lõpuni. Bütsantsi ehitusmeistrite poolt tehtud Kiievi Sofia katedraal ja Novgorodi Sofia katedraal olid eeskujuks paljudele kloostritele ja kirikutele (Pihkva, Jurjevi, Petseri klooster ). Vene arhitektuuris olid erilised detailid sibulkuplid, mis oma kuju järgi on saanud ka oma nimetuse. 13. sajandist kujunes mongolite hävitustöö tõttu Kiievis uueks keskuseks Moskva . Uhke Vassili Blažennõi kirik , mis kaheksa erineva väikese kiriku asemele ehitati, koosneb erinevatest stiilidest, värvidest ja on keeruka põhiplaaniga, kiriku  juures asub veel eraldi kellatorn. Kirik ehitati Ivan Julma käsul, kuna asendati kõik puukirikud kivist ehitistega. Hästi säilinud 22 sibulkupliga puukirik asub Kiži saarel. Vanavene kunsti märkimisvääsed ehitised olid kindlused -kremlid (Moskva, Pihkva, Smolenski, Irboska). Kirikud ja katedraalid ehiti seest mosaiikide ja ikoonidega sarnaselt bütsansi süsteemsusele. Kuulsaimad ikoonide maalijad olid Theophanes Kreeklane ja tema õpilane Andrei Rubljov. Vene ikoonid olid õrnemad, ümaramad ja südamlikumad kui bütsantsi, kuid suur osa hävitati bolševike poolt.
 
Islami kunst
 7.saj. Alguses kujunes Araabia poolsaarel monoteistlik religioon, ainujumalaks Allah. Prohvetiks Muhamed, Püha linn Meka . Islamiks nim. sest usund liitis ja innsutas araablasi. Etniline kirevus ja erinevad traditsioonid on kujundanud islami kunsti väga mitmekesiseks. Islami usu monoteism on väga järjekindel ja range. Vaen “ebajumalate” vastu on põhjustanud igasuguse kujutava kunsti keelamise. Ehituskunstis tähtsaim ehitis pühakoda – mošee. Ehituskunsti võluks on rikkalik ornamentaalne dekoratsioon (tüüpiline on väänlev taimemotiiv, nn. arabesk ).
Mošeed hakati ehitama juba 7. saj. Enamasti koosneb müüriga ümbritsetud nelinurksest õuest. Meka-poolses seinas on poolümar palvenišš(nn. mihrab). Tavaliselt kuuluvad mošee juurde ka üks või rohkem kõrget torni – minaretid.
Tarbekunst . Iseloomustab peen tehniline töötlus ja armastus ornamentika vastu. Rikkalikult ornammeeritud võivad olla relvad ja Koraani kalligraafilised leheküljed. Kõige imetlusväärsem on vaibakunst , mida võib pidada maailma tekstiilikunsti tipuks.
Rändrahvad, viikingid, merovingid, karolingid
Sküütide (elasid 7. saj. e.m.a. kuni 2. saj. m.a.j. Lõuna-Euroopas)  matmispaikadest ehk kurgaanidest on leitud fantaasiarikkaid loomadekujulisi filigraantehnikas kujutisi, nii ehetena kui ka puidul ja tekstiilil. Keldid, kes elasid 4. – 3. saj. e.m.a. Kesk- ja Lääne-Euroopas, omasid loomade või inimeste kujutistega väänleva joonega paelornamenti.
Viikingid, kuulsad meresõitjad Skandinaavia maadelt, on jätnud kunstipärandi 8. – 10. saj. laevakujutiste ja ruunikividega. Haudadest on leitud igapäevaseid esemeid, saane, vankreid , vaipu, puukujusid jpm., mida kaunistavad paelornamentika, draakonid ja ruunikiri .
Germaani hõimud moodustasid Merovingide dünastia juhtimisel 5.–7. saj. Frangi riigi. Merovingidele oli tähtis ristiusk, ehitati palju kirikuid, osavad käsitöölised valmistasid kauneid kirikuriistu, keraamikat ja klaasist esemeid. Kunstipärandist nimekaimad on kirjakunst ja raamatuillustratsioonid. Kloostrites valmisid käsikirjalised pühakirja tekstid, kus iga lehekülje algustäht oli võimsa dekooriga – initsiaal , mis ulatus peaaegu üle lehekülje.
Karolingid, kes said nime Karl suure järgi, võtsid eeskuju Rooma riigist ja nende ajastu kestis 8.– 9. sajandini. Kirikud olid ehitatud basiilika ja tsentraalehitistena. Ehitati kivihooneid: losse ja kloostreid koos hulga abihoonetega. Kloostrites tehti kõiki vajalikke töid ja kirjutati miniatuurmaalidega kaunistatud raamatuid. Inimesed ja loodus olid antiigi eeskujul loomulikumad ja liikuvamad. Juveelidega kaunistatud raamatuid köideti meisterlike kullaseppade poolt.
 
 
 
Romaani kunst
Praeguste Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa aladel algas 11. sajandil hoogne sakraalsete kivihoonete ehitamine. Kirikud olid enamasti basiilika tüüpi ja tugevate, paksude müüridega. Põhiline tunnusjoon romaani ehituskunstis on ümarkaar nii akende kui uste ülaosas. Hoonetel olid pikihooned ja ristihoone, mille ristumiskohta nimetatakse nelitiseks ja selle kohal asus sageli torn, hiljem ka kuppel (eriti Itaalias Bütsansi eeskujul). Kellatorn ehk kampaniil ja ristimiskirik paiknesid sageli eraldi ehitisena kiriku kõrval. Kirikuid ehtisid väljast poolreljeefsed piiblistseenid, olles abiks piibli ümberjutustamisel ja ornamentika ning seest lisaks jutustavatele reljeefidele ja kujudele ka maalid ja mosaiigid.  Kuulsaimad ehitised: Itaalias Pisa katedraal, Püha Markuse katedraal; Prantsusmaal Cluny klooster; Saksamaal Wormsi, Mainzi ja Speyeri toomkirikud.
Tarbekunstis on teada uhked kullasepatööd ja eriline 70 meetri pikkune ja poole meetri kõrgune tikitud Bayeux ` vaip William Vallutaja lahingutest.
 
Gooti kunst
Gootika areneb Prantsusmaal. Arhitektuur on näiliselt kergem ja õhulisem ning kõik on kõrgusesse pürgiv. Kirikud – katedraalid saavutavad enneolematu kõrguse uudse konstruktsiooni – roidvõlvi – kasutusele võtmisega. Teine oluline uuendus ja stiilitunnus oli teravkaar akende ja uste ülaosas. Ehitiste kindlustamiseks kasutati veel tugikaari ja tugipiitasid. Aknad olid kõrged ja neid oli tihedalt ning seetõttu muutus kirik valgemaks, lastes ruumi salapärast valgust läbi värviliste vitraažide. Ehitised olid kaetud ohtra pikaks venitatud skulptuuride dekooriga justkui heegelpitsid. Välisilmet aitasid kujundada arvukad tornikesed – fiaalid. Hilisgootikas lisanduvad roidvõlvidele võrk-, täht- ja lehvikvõlvid, mille muster kaunistas hoone lage . Erinev oli olukord Itaalias, kus Bütsansi eeskujul oli tahvelmaali ja freskotehnikat. Hiljem, gooti ajastul, maaliti tahvelmaali üle Euroopa ja tihti kasutati seda tiibaltari kaunistamiseks .
Kirikuid, mis on erilised Prantsusmaal: Notr-Dame Pariisis, Chartres`i, Amiens `i ja Reimsi katedraalid; Saksamaal: Kölni, Ulmi ja Freiburgi toomkirikud; Itaalias: Milano katedraal, Veneetsia Doodžide palee ; Inglismaal: Canterbury katedraal, kuninglik Westminster Abbey , Salisbbury ja Yorki katedraalid; Soomes: Turu toomkirik , Eestis: Tallinna linnamüür, Niguliste, Oleviste, Pühavaimu ja Toomkirik, Pirita klooster, Tartu Toomkirik ja Jaani kirik oma unikaalsete terrakota skulptuuridega. Põhjamaade vanim säilinud gooti stiilis raekoda asub Tallinnas.
 
 
Renessanss
Arenes Itaalias ja laius üle Euroopa. Kaupmeeste rikkuse edenedes muutus elu Itaalia linnriikides Veneetsias, Genovas, Firenzes. Antiikkultuuri vaimustusega kaasnes inimese igakülgse enesearenduse soov. Õpiti tundma perspektiivi reegleid, inimese anatoomiat. Valdavaks said humanistlikud ideed. Kunstnikud said ühiskonnas tunnustatud positsiooni.
14.ja 15. sajand
Kõike kujutati tõetruult ja õpiti tundma tsentraalperspektiivi. Ehitistes võeti eeskuju antiikarhitektuurist, kasutati sambaid, pilastreid, ornamentikat, kolmnurkset viilkatust. Arhitekt Filippo Brunelleschi sai kuulsaks Firenze toomkiriku 8-tahulise kupli kavandamisega. Rikkad lasid ehitada endile palazzosid ehk losse, mis olid kolmekordsed hooned nelinurkse sisehooviga, valitsevalt horisontaasle suunaga jälgides kõiki proportsiooni reegleid. Leon Battista Alberti kujundas kirikutele triumfikaarest inspireeritud fassaade, idealiseeris matemaatilisi reegleid, korrapära ja tsentraalehitisi.
Skulptuuris rakendas kontraposti taas Donatello, kes tegi arhitektuurist sõltumatuid kujusid: „Püha Jüri“, „Taavet“ ja taas kord ratsamonumendi (Gattamelatale). Taavetit modelleerisid mitmed skulptorid, kellest kuulsaim oli Andrea del Verrocchio . Telliti palju loomutruid porteebüste ja madonnareljeefe. Ajastu uhkeimad reljeefid, Lorenzo Ghiberti valmistatud 10 kullatud piibliainelist tsentraalperspektiivi kujutamise abil ruumilisena mõjuvat tahvlit asuvad Firenze toomkiriku ristimiskabeli “Paradiisi väravaks” nimetatud ustel .
Maalikunstis oli uuenduslik kunstnik Masaccio freskoga „Püha Kolmainsus“, mis mõjub ruumilisena. Munk Fra Angelico maalis lüürilisi usuteemalisi pilte ja esimesena maalis liikuvaid objekte – pilvi. Inimese maalimisel saavutati loomulik ümarus valguse-varju kujutamise abil ja õigeid proportsioone tabades. Motiividest olid levinumad nii piibli kui antiikmütoloogia stseenid. Antiiksete legendide hinnatuim maalija oma kerglase alatooniga oli Sandro Botticelli, kelle loomingu hulka kuuluvad suurepärased „Veenuse sünd“ ja „Kevad“.
16.sajand
Arhitektuuris oli eesmärk igakülgne harmoonia ja üksikosade sulatamine tervikuks. Donato Bramante kavandas kahekordse väikse sammastega ümbritsetud ümara väikese kupliga Rooma San Pietro kloostri kabeli – Tempietto, mida loetakse esimeseks kõrgrenessansi ehitiseks. Arhitektuuri täiuslikkuse etaloniks peetakse veel Andrea Palladio loomingut: San Giorgio kirik Veneetsias ja Villa Rotonda oma ümara keskosaga. Palladio ilmestab hoonete väliskülgi mitut korrust läbivate sammaste ja viilkatusega nende kohal ning hiljem areneb tema loomingu eeskujul välja palladism.
Skulptuuris valitseb kujude keerukus ja nende ideaalproportsioonide taotlus . Michelangelo, üks suurmeistritest, on loonud täiuslikud skulptuurid Taavetist, paavst Julius II-le loodud Moosese kujuga hauamonumendi, Kapitooliumi väljaku ja palju muud. Michelangelol on õnnestunud kujutada erinevate ajastute lemmikmotiivi pietà (lein, kurbus ), kus neitsi Maarja  leinab surnud Kristust, hoides teda süles.
Michelangelo maalis Vatikani Sixtuse kabeli lae piibli ainetel „Maailma loomisest“ ja idaseinale maalis ta  „ Viimse kohtupäeva“. Maalikunstis on katsetajaks Leonardo da Vinci, esimese psühholoogilise portree maalija, sõjamasinate looja, arhitekt, luuletaja, helilooja , matemaatik jne. Tema loomingu tippteoseks peetakse „ Mona Lisat“, kuid ka mitmeid madonnade pilte, sh. „Madonna kaljukoopas“. Tänu katsetustele värvisegamise alal on halvasti säilinud fresko „Püha õhtusöömaaeg“, kus on uudne kompositsioon ja ruumi jätkumise efekt. Säravaimaks Itaalia kõrgrenessanssi kunstnikuks oma jõuliste vävilahenduste ja kolmnurksete kompositsioonidega peeti Raffaeli. Ta õpetas välja palju noori kunstnikke ja kasutas oma maalide tegemisel õpipoiste abi, ise töid kavandades ja viimistledes. Tippteosed on „Sixtuse madonna“, freskod „ Ateena kool“ ja „ Parnass “. Nimetamisväärsed kunstnikud olid veel mahedate ja lüüriliste piltide looja Giorgione ning kirglik ja rõõmus Tizian .
 
Renessanss mujal Euroopas
Saksamaal arenes trükigraafika, millest vanim oli puulõige, ja 15. sajandist uus filigraanne sügavtrüki tehnika – vasegravüür. Uuendusi hakkas viljelema Matthias Grünevald, kelle loomingusse kuulub väljendusrikas Isenheimi altar. Andekas portreteerija oli Hans Holbein noorem, kes hiljem Inglismaal töötades maalis kuningas Henri VIII portree. Kõige värskem, töökam, jõulisem ja detailirikkam oli Albrecht Dürer, kes oma kunstiõpetuse teooriaga on sajandeid olnud eeskujuks. Tema loomingus on ohtralt ülipeeneid vasegravüüre, puulõikeid, õlimaale, joonistusi ja visandeid. Innustust sai Itaalias õppides ja täiendas oma teoseid saksa tõsiduse ja täpsusega.
Madalmaade erinevus Itaaliast seisnes selles, et perspektiivi kujutati vaatlemise teel, mitte reeglite järgi, maaliti enam õlivärvidega (sealt levis üle Euroopa), mitte temperaga. Ajastu säravaimad värvid maalis Jan van Eyck ja esimese olustikumaali „Abielupaar Arnolfini portree“, imetäpse, sümbolitest rikka taustaga kantsler Rolini madonna;  koos vend Hubertiga „Genti altari “. Hugo van der Goes maalis Firenzes töötades Portinari altari, mis hämmastas itaallasi ülima täpsuse ja inimese ebatraditsioonilise kujutamise poolest. Enneolematu fantaasiaga Hieronymus Bosch maalis palju moraliseerivaid ja kummalisi pilte, seejuures mitmeid triptühhone (kolmeosalisi pilte). Tema looming kubiseb sümbolitest ja väljamõeldud koletistest, fantaasiaelukatest ja võigastest stseenidest ja kannab usulist sõnumit inimeste patust eemale hoidmiseks ja näitab põrgu kõikvõimalikke koledusi: „Lõbude aed“, „ Heinakoorem “, „Narride laev“, „Kadunud poeg“. Boschi loomingut peetakse sürrealistide eeskujuks.  Kõrgrenessansi kunstnikest tuntuim oli Pieter Brueghel vanem, keda on nimetatud ka talupoegade Bruegheliks. Teostes kujutas ta usustseene ja tavalist talupoegade elu, järgib mõnikord Boschi eeskuju fantaasia rohkuses: „ Jahimehed lumes“, Pimedad “.
Renessanssi lõppedes hakati liialdama valguse-varju, värvikuse, dramaatika ja temaatikaga. Arenes manerism, mis on suurmeistrite jäljendamine, kuid elukaugemate värvidega ja rahutu.
Maneristid olid itaallane Tintoretto ja hispaanlane El Greco. Ühtlasi arenes uus suund kunstis, mis oli dünaamilisem.
 
Barokk
Euroopas toimus 17. saj. maailmapildi avardumine: kauged maad, loodus, eksootika . 17. sajandi kunsti ühisnimetuseks sai barokk. Tekkekohas Itaalias taotleti toredust, kus rahu ja sümmeetria asendusid stiihilise tormlemisega millegi tundmatu poole, sooviga hämmastada, liikumine kõiges. Baroki arhitektuuris olid kirikud pikerguses hoones, määrav oli siseruum , mis moodustas ühe avara ruumi. Tähtsad olid kujud ja maalid, kus tõeline ja maalitu segunevad, eriti laemaalidel,mis jätkasid ruumi optiliselt taevast kujutades või ruumi suuremana lastes paista. Kiriku juures on olulised kuppel ja läänefassaad, mille keskosa on kahekorruseline ja teiste osadega fassaadil ühendavad seda voluudid (teokarp). Fassaad on rahutu, ohtra dekooriga ja ebapraktiline. Sageli ulatus mõni osa seinast ette või kaugenes ja terve sein võis „lainetada“, lisandusid   igasugused kaunistused: sambad, kaared, astmed, ovaalid, palju ebasümmeetriat ja kontraste. Siseruumides kasutati palju maale, peegleid, laemaale, mööbel oli kumerate raskete vormidega, kohati oli vihjeid eksootikale.
Rooma Peetri kirikut kujundati ümber: põhiplaan koosnes ovaalidest, saades ladina risti kuju, kõrge fassaadi planeeris arhitekt Carlo Maderna. Linnaplaneerimisel püüti kõike suurema ja illusoorsemana näidata. Ovaalse Peetri kiriku esise väljaku sammaskaaristu ja selle peal olevate kõigi pühakute kujudega loob Lorenzo Bernini.
Prantsuse arhitektuur ei ole just barokilik, vaid pigem varaklassitsistlik. Claude Perrault kujundatud kuningalossi Louvre 'i idafassaadi kaunistab paarissammaste ilus rütm ja korrapära. Versailles 'i lossi põhiplaan pikerguse hoone ja kahe eenduva tiivaga, mille vahel oli avar õu, sai kogu Euroopale eeskujuks.  Park oli loomuliku looduse parandus: allutamine, sümmeetria, kujud, purskkaevud , reeglipärane teedevõrk ja geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud, põõsad ja hekid .
Saksamaale jõudis barokk Itaalia mõjutustega, oli rokokoolikum. Johann Balthasar Neumann kavandas Würzburgi piiskopilossi ja Mathäus Daniel Pöppelmann Dresdenis piduliku, väga küllusliku kaunistusega peoväljaku Zwinger .
Inglismaal on stiili parim näide Christoper Wreni loodud Londoni Püha Pauli katedraal omas korrastatuses.
Venemaal arenes Peterburist suurlinn, mida kutsuti kujundama arhitekte Itaaliast ja 1710 sai Peterburist uus Venemaa pealinn. Sinna kogunesid kõik jõud ehitama suurejoonelisi kivimaju. Tegusamad olid arhitektid Bartolomeo Francesco Rastrelli, luues Talvepalee , millest hiljem kujunes Ermitaaž, Peterhofi Suure palee, Tsarskoje Selos  Suure Katariina Palee ja Smolnõi kiriku; Carlo Rossi , rajades Aleksandri teatri, senati hoone ja palju kaupmeeste maju (enamik klassitsistlikud); linna peaarhitekti Domenico Trezzini   kujundatud on Peeter-Pauli kindlus ja Peetri suveloss ning Peterburi tsentrum.
Skulptuuri iseloomustab liikuvuse mulje ja dramaatilisus, rohkelt voogavat kangast, keerulised poosid. Kuulsaim oli L. Bernini, kelle loomingusse kuuluvad "Püha Tereesa ekstaasis", " Apollon ja Daphne", kujutatud muutumise käigus, Vatikani Püha Peetri kiriku baldahhiinaltar ja kirikuesine väljak. Etienne Maurice Falconet' loodud on tagajalgadele tõusnud ja saba abil tasakaalustatud hobusega Peeter I  ratsamonument.
Maalikunstis valitsevad tumedamad toonid, kujutatava ümarus ja keerukus. Kompositsioon on sageli  ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Itaalias lõid vennad Carraccid uudse stiili ja Bologna linnas kooli – akadeemia. Oluline oli valguse ja varju kasutamine väljendusvahendina. Samm edasi dünaamilisuse poole ja realistlikuma kunsti poole oli Caravaggio loomingus. Pildil justkui juhuslikult paiknevad inimesed on valgustatud rõhutatult, näidates olulist ja ülejäänu on rohkem varjus, selline kujutamisviis sai nimeks „keldriluugivalgus“. Teoseid: „Peetruse ristilöömine“, „Pauluse pöördumine“, meeleline „Bakchos“, kus oli esiplaanil puuviljade kuhi (ning selle eeskujul hakati tegema iseseisvaid natüürmorte).
Hispaanias maalis Diego Velázques olmepilte, ja mütoloogiatki olustikuliselt, kuid saades õukonna kunstnikuks, kujutas ta peenelt inimeste iseloomu. Teoseid: “Vulcanuse sepikoda “, „Õuedaamid“, „Paavst Innocentius X portree“ (sünge).
Hispaania võimu all olevas Flandrias pakkus baroki elulist ja idealiseeritud lähenemist Peter Paul Rubens jõulise ja värvika loominguga. Ajastu suurmeistri loomingusse kuuluvad piiblistseenid, mütoloogia, portreed, maastikud , seeria Maria de Medici elust. Anthonis van Dyck oli hea portreteerija, maalides aristokraate suursuguselt, luues nn. paraadportree.
Hollandis olid peamised maali liigid olustikumaal, portreekunst , natüürmort ja maastikumaal. Portreteerijatest paistis silma kiiruse, täpsuse, vaba pintslikasutuse ja jõulisusega Frans Hals. Olustikumaali esindas Jan Vermeer van Delft . Tema maalidel korduvad maleruudustikule sarnanev põrand, aken vasakul nurgas, sinise-kollase kooskõla. Teoseid: “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga“, „Kunstnik oma ateljees“, „Armastuskiri“, „Delfi vaade“. Hollandi suurmeister oli Rembrandt Harmensz van Rijn, maalides võimsa üldistusega, hingeelu eriliselt tunnetades. Soojades kuldsetes toonides on loodud „Danae“, „Autoportree Saskiaga“, hollandi rahvuslikkust ärgitav „Öine vahtkond “, tunneterikas „Kadunud poja tagasitulek “ ja lisaks tegi ta ka graafikat.
Prantsusmaal oli kujutav kunst akadeemilisem ehk barokilik klassitsism . Claude Lorrain lõi Rooma ümbrusest maastikumaale ning ta valdas õhuperspektiivi meisterlikult . Nicolas Poussin maalis pilte antiikmütoloogiast, kuid maastikul kujutas ta suvaliselt valitud kohti ja nii tekkis ideaalmaastiku kujutamine.
 
Rokokoo
18. sajandil Kesk-Euroopas tekkinud kunstivool rokokoo oli kerglane, idamaadest vaimustuv, õrn, toretsev, kohati sisutu. Sisearhitektuuris asendusid tumedavõitu toonid valge, kuldse ja pastelsete toonidega. Mööbel muutus  kergemaks, lisandus nipsasjakesi, peeglite ja maalide vahel asendusid sirged liistud taimemotiivi jäljendavateks ja väänlevateks, olles sageli üle kullatud. Hiina siidiga kaetud seinad buduaarides, vesipiibud, portselannõud sobitusid moraalitu õhkkonnaga hästi.
Skulptuuris oli portselanist erootiline pisiplastika ja mõned portreebüstid.
Maalikunstis kujutati lodevas poosis seltskonda, siivutuid stseene, näitlejaid ja mütoloogiat, kuhu lisandus tihti väikseid armunooltega putosid lendama. Antonie Watteau maalidel on sageli vabaõhu etendusi jälgivat seltskonda kujutatud, aga ka näitlejaid ning enamus pilte on veidi kurblikud. François Boucher kohandas oma maalide temaatika ja tonaalsuse vastavusse rokokoo interjööriga ning tema sagedasem modell ja ühtlasi soosija oli markiis de Pompadour. Tõsisem ja tõetruum oli Jean Baptiste Simeon Cardini looming, kus ta tunnustab ka lihtrahvast. Prantslaste uhkuseks on naiskunstniku Elisabeth Vigée-Lebruni õrn, daamilik looming, sh. Kuninganna Marie-Antoinette'i portreed. Inglise kunstnik William Hogarth oli ajastut naeruvääristav kunstnik, kelle loomingus oli nii maale („Valimiseelne häältejaht“) kui graafikat (seeria „Moodne abielu“).
Rokokoostiil esines peale Prantsusmaa veel Venemaal, Sakasamaal ja mujal. Pargikujunduses tekkis uus suund, kus oli palju käänulisi teid, juhuslikult paiknevaid puid ja tiike, mille tulemusel tekkis loodust imiteeriv, nn. inglise park.
 
Klassitsism. Ampiirstiil (Prantsusmaal Napoleoni ajal)
Tekkis 18. sajandi II poolel Prantsusmaal inimeste eetika kujunedes. Väljakaevamised Pompejis ja Herculaeneumis andsid uusi teadmisi antiikkultuurist. Vaimustuti jällegi antiigi korrapärast ja süsteemsusest. Arhitektuuris arvestati antiigi harmooniat, reegleid ja Palladio laadi ehitistel , mida iseloomustasid üle kahe korruse ulatuvad sambad. Iseloomulikud on veel kuppel, kolmnurkne viil, korintose stiilis sambad, ümarkaar ja lihtsus kõiges. Sisearhitektuuris kujundati võimalikult sümmeetriliselt, kasutati vaniku motiivi, antiikset ornamentikat ja trofeekimbu reljeefi.   Prantsusmaal sarnanes  Madeleine'i kirik kreeka templiga, kuid ülejäänud ehitised omavad vaid üksikuid antiigidetaile. Varaklassistsitlik esindushoone oli Jacques Germain Soufflot' kavandatud Pariisi Pantheon.
Peterburis oli tõeline klassitsismi õitseng: Jean Baptiste Vallin de la Mothe' loodud Kunstide Akadeemia hoone ja Gostinõi Dvor, Antonio Rinaldi teos Marmorpalee, A. R de Montferrand'i poolt Pantheoni eeskujul Iisaku katedraal, Andrejan Zahharovi Admiraliteedihoone, Andrei Voronihhini Kaasani katedraal, Carlo Rossi Peastaabi kaarhoone, Mihhailovskoje palee jpm.
USA pealinna Washingtoni ehitades alustati Valge Maja ja Kapitooliumi ehitamisega.
Klassitsismi ajastut iseloomustavad antiigiajast laenatud „tarbetud“ ehitised – triumfikaared: J. F. Chalgrini Pariisi Tähe võidukaar, Peterburis Narva väravad, Brandenburgi väravad Berliinis.
Skulptuur oli seostatav antiigiga, otsiti ideaalset inimkeha ranges ja suursuguses olekus. Elulisem ja liikuvam oli itaallase Antonio Canova looming, eriti „Kolm Graatsiat “.
Maalikunstis oli temaatika ajalooline ja mütoloogiline, ainestikuks maastikud, portreed. Kompositsioon oli tasakaalukas, poosid teatraalsed, valitsevaks oli joonistuslikkus ja värvist sai sageli abivahend valguse-varju kujutamisel, kõik liigne jäeti maalilt välja.  Maalid olid suuremõõtmelised ja õpetliku sisuga. Prantslane Jacques Louis David kujutas inimesi naturalistlikult, oli ajaloostseenide tundeküllane maalija: „Horatiuste vanne “, „Sabiinitarid“, revolutsioonilise pildi „Tapetud Marat “ autor  ja hiljem mitme Napoleonit kujutava maali looja. Jean Auguste Dominique Ingres maalis pehmemalt ja meelelisemalt aktimaale, portreesid: „Türgi saun “, „Suur odalisk , „Suur supleja, „ Napoleon I imperaatoritroonil“. Ajastusse sobitub mõnel määral kuningas Carlos IV õukonna kunstnikuna hispaanlane Fancisco Goya, kes osutub lüliks uue voolu romantismi juurde.
 
Romantism
Vastukaaluks klassitsismile kujunes omalaadne fantaasiarikas maailmavaade: paranähtustest huvitumine, tunnetuslik maailma kompamine. Kunstnikud arvasid, et ainult loovinimesed suudavad oma eriliselt arenenud meelte abil universumit mõista – tekkis boheemlus.
Arhitektuuris jäljendati mingit seni esinenud stiili, seda kaasaegsete tehniliste võimalustega täiustades, tekkis historitsism. Teine suund ehituskunstis oli ekletika: kõikvõimalikke stiilide koos kasutamine.
Maailkunstis kujutas sakslane Caspar David Friedrich kaugusesse hajuvat nukrat maastikku, kus oli varemeid, raagus puid, kuuvalgust, mõtisklevaid inimesi ja palju ususümboolikat: „Rändaja udumere ääres“. Hispaanlane Francisco Goya maalis kodusõja õudusi – „ Koloss “, „Ülestõusnute mahalaskmine“ ja tegi mitmeid graafiliste lehtede seeriaid – „Sõjakoledused“, „Kapriisid“. Prantslased. Hoogne Eugeene Delacroix kujutas värvirohkete piltidega ajaloolisi motiive : „ Chiose veresaun“, „Sadanapalose surm“ või ka kaasaega – „Vabadus viib rahva barrikaadidele“. Theodore Gericault kujutas sünge ja ebatraditsioonilise pildiga tõsielu sündmusi – „ Meduse 'i parv“. Inglismaa. William Blake kirjutas kokku piibli ja mütoloogia sugumetega jutte ning illustreeris neid akvarellvärvide abil, William Turner maalis enneolematult maastikke ja merd (peetakse impressionistide eeskujuks), kasutas vastandvärve, kaotas kujutatava kontuurid, saavutas vihma, lumetormi, udu veelainetuse efektse edastamise – „Lumetorm merel“, „Orjalaev“. Šveitslase Johann Heinrich Füssli looming oli kui lõputu unenägu või painaja .
 
 
Realism
Prantsusmaa kunstnikud, 1830-ndatel loodusesse maalima läinud seltskond, sai koha järgi nimetuseks Barbizoni koolkond. Vahetu tegelikkuse kujutamine, lihtrahva raske elu näitamine olid ideeliselt esmatähtsad. Jean Francois Millet kujutas talurahva töid mitmekülgselt ja pälvis ajaloo jäädvustamisega tähelepanu. Prantslane Camille Corot asendas oma loomingus romantilised maastikud vahetu looduse jäädvustamisega, Honore Daumier tegi enamjaolt poliitilisi karikatuure, kuid ka olustikumaale ja skulptuure. Tähtsaim esindaja prantslastest oli mässumeelne Gustave Courbet, kes maalis suuri olustikupilte, ilustamata tegelikkust .
Venemaal korraldati rändnäitusi ja nad nimetasid endid peredvižnikuteks. See ühiskonnakriitiline grupeering maalis sageli tuhmide toonidega ja sotsialismi ajal kujunes nende loomingu põhjal sotsialistlik realism. Suurim kunstnik oli nende hulgas Ilja Repin, kes kujutas kaasaegseid ja Venemaa ajalugu. Teine vene realist oli ajaloo tõetruu maalija Vassili Šurikov.
19. sajandi lõpus oli realism laialt levinud ja aitas igati  kaasa fotograafia arengule, kus lisaks täpsele jäädvustamisele hakati ka fotolavastusi looma.
 
 
 
Impressionism
Impressioon – mulje.
1874 toimus grupinäitus Pariisis, kus nägemismulje kujutamine oli  esmatähtis. Sageli maaliti sama motiivi korduvalt, kuid erinevas valguses. Varjud muutusid ka värvilisteks. Kokku korraldati 8 rühmanäitust.
Claude Monet: „Impressioon, tõusev päike“ (selle järgi ka rühmituse nimetus), sari Roueni katedraalist jne. Edastas looduse muutumist, erinevaid hetki ühest kindlast motiivist.
Auguste Renoir maalis maastikke, akte . Väga heatahtlikud teosed.
Edgar Degas’ lemmiktehnika oli pastell , liikuvuse kujutamine, balletistseenid.
Camille Pissarro maalidel on õhulised ja päikeselised tänavad, põllud, aiad.
Impressionismi tähtsus seisneb maalimisviisis, mitte sisu rõhutamises.
 
Uusromantism, sümbolism
Kaasajas pettumine, kaugete maade kunsti idealiseerimine , parateaduste levik, boheemlus ja eksistentsialistlikud probleemid ning kunsti ülimuslikkus – kõik see andis maad uusromantilisele kunstile.
Sümbolism oli üks uusromantismi haru, mis kujutas elu kui müsteeriumit. Tekkis 1880-ndatel Prantsusmaal, levis üle Euroopa, Venemaale ja Ameerikasse. Iseloomulik oli süžee ületähtsustamine, fantaasiarohkus, literatuursus. Eeskujuks romantism ja prerafaeliidid , vararenessansi kunsti jäljendamine (allegooria, evangeeliumistseenid, legendid). Maalikunst rikastus uute katsetustega – juhuslike värvilaikude, värelevate vormide ja  meelelisusega.
Prantsusmaal. Pierre Pruvis de Chavannes : idealiseeritud naisekuju liikumas tardunud maastikul.
Auguste Rodin: skulptor , kes on vormikäsitluselt pigem impressionist, aga temaatikalt sümbolistlik: „Põrgu värav“, „Mõtleja“.
Inglismaal: Edward Brune- Jones esindab prerafaeliitide koolkonda uuenduslikult.
Norras: Edvard Munch on nii neurootiline sümbolist kui ka ekspressionist. Teemad: üksindus, ängistus, pettumus, haigus.
Venemaal. Mihhail Vrubel : hingeelu traagika ja mosaiigitaoline värvikäsitlus.
Leedus: Mikalojus Konstantinas Čiurlionis oli maalija ja helilooja, tema piltidel on ulmelised ja kosmilised kujutised.
Venemaal, Peterburis. Nikolai Roerich maalis põhjamaade rahvusromantikutega samas stiilis vanavene legendidest ja idamaistest motiividest fantaasiarikkaid ning omapäraseid pilte.
 
Juugend
Inglismaal Modern Style, Prantsusmaal art nouveau , Saksamaal Jugendstil.
Arenes Šotimaal Glasgow koolkonnas. Arhitekt ja dekoraator Arthur Macmurdo lõi uue ornamendi , mis on ebasümmeetriline ja meenutab painduvaid taimi või ka tuleleeke.
Arhitektuuris olid tähtsamad esindajad Austrias ja Belgias. Valitsevad loodusele omased kõverad jooned, fassaade kaunistab juugendlik ornamentika. Kasutati, vaatamata mässule tööstuse vastu, uuenduslikke tööstuslikke ehitusmaterjale, nagu raudbetooni ja klaasi. Tähtsamad arhitektid: Antonio Gaudi – fantaasiarikas looming Barcelonas, Hector  Guimard 'i – Pariisi metroo sissepääsud; Gustave Eiffeli püstitatud Eiffeli torn(300m).
Prerafaeliidid William Morris ja Ed. Brune-Jones asendasid interjööris tahvelmaali monumentaalse ja dekoratiivse seina- ja laemaaliga, tihti ornamentikaga.
Maalikunstis jäljendati loodust, kuid see allutati dekoratiivsele tervikule. Figuure ja muud kujutati tasapinnaliselt, veidi välja venitatult ja raamiti joontega. Silmapiir on sageli pildilt välja tõstetud. Värvid arvestavad interjööri, mitte tegelikkust. Kasutati palju taimemotiive.
Austrias: Gustav Klimt segas värvidesse kulda ja hõbedat, laenas bütsantsi motiive ja stiliseeris naise keha kumerusi oma poeetilistel ja sümbolistlikel maalidel.
Üks juugendstiili haru on süntetism, kus puhtad värvipinnad on ilma ruumilise kujutuseta ümbritsetud tumedate kontuuridega .Tarbekunsti tulid juugendlikud vaibad, mööbel, keraamika, ehtekunst.
 
Postimpressionism
Postimpressionistid on kunstnike seltskond, kes kokkupuutest impressionismiga valis oma hilisema arengusuuna. Eredaimad esindajad Vincent van Gogh, Paul Gauguin , Paul Cézanne, kelle looming on avaldanud mõju paljudele 20. sajandi kunstnikele.
Hollandlane Vincent van Gogh maalis alguses porisemate toonidega, hiljem muutusid värvid  heledamaks ja puhtamaks. Õppis, elas ja töötas Prantsusmaal. Meisterlikult värve valides ja  tunnetust ning ideid maalides andis ta edasi oma tundeid kirglikult, traagiliselt ja kirkalt. 
Prantslane Paul Gauguin alustas kunstikogujana ning pidas impressionismi vaimuvaeseks. Leidis ühised huvid sümbolistidega ja arendas enda huvi eksootika vastu, kus sai tundeid väljendada, maalides üldistusi tasapinnaliselt ja varjudeta. Elas ja töötas Okeaania saartel, leidis loodusläheduse ja nimetas end uhkusega barbariks.
Prantslane Paul Cézanne tunnustas impressionistide heledaid värve ja samas lõhkus tsentraalperspektiivi reegleid, vaatles objekte erinevatest külgedest neid geomeetrilisteks kehadeks moonutades, rõhutas kontuure. Pildi jaoks oli oluline visuaalne efekt, mitte sisu.
Prantslane Georges Seurat maalis pilti, tehes punkte (puäntillism), tippides vastandvärve kõrvuti puhtalt lõuendile, et eemalt mõjuks need segustatud värvina. Värve kõrvutas kindlate reeglite järgi.
Henri de Toulouse-Lautrec kasutas vormide lihtsustamist ja erksaid värve. Maalis, tegi gravüüre ja plakateid. Innustus jaapani värvilistest gravüüridest, Paul Gauganist jt. kaasaegsetest. Suurepärane inimtüüpide tabaja , osates inimeste eripära  karikatuurselt rõhutada. Tegeles värvilise litograafiaga.
 
Fovism
Noorte kunstnike rühmituse liikumine Prantsusmaal 1905 –1907, neid nimetati foovideks ehk metslasteks. Maalisid värvilaikude abil lihtsustatult ja kujutatavat moonutades, kuid emotsionaalselt. Sageli valiti täiesti meelevaldselt värve ja loobuti ruumilisusest, varjude modelleerimisest.
Henri Matisse paneb värvid sõltuma kunstniku meeleolust. Loodus võib kunstnikku mõjutada, kuid tekkinud elamusest tuleb meeleolu väljendus. Piltide põhimeeleolu on Matisse maalinud rõõmsa ja rahuliku .Georges Rouault kujutab süngete värvide abil viletsust. Hilisem looming oli religioosne. Raoul Dufy maalib visandlikumalt ja rõõmsalt, veidi magusalt.
 
Ekspressionism
Ekspressioon – väljendus. Mõistet kasutatakse enamasti saksa väljenduskunsti kohta. 1905. aastal moodustus Saksamaal Dresdenis rühmitus „Die Brücke“ ( sild ), kus tegutseti enamasti puulõike ja litograafiaga.  Töödes oli sageli jõhkrust, värvide porist või toorest koloriiti.
Ernst Ludvig Kirchner – stiililt nurgeline, kujutas kunstlikku ning tühja keskkonda.
Karl Schmidt -Rottluff – vaimustus Aafrika kunstist, iseloomulik väljenduste süntees.
Teine rühmitus „Der blaue Reiter“ (sinine ratsanik ) kogunes Münchenis. Ühtse stiili asemel sidus rühmituse liikmeid eesmärkide ühtsus.
Vassili Kandinsky – vene päritolu, väljendas oma sisemisi ja vaimseid probleeme. Tema maalide sagedaseim objekt oli ratsanik, sellest sai ka rühmituse sümbol. Hiljem arenes kunstniku loomingust abstraktsionism. Otto Dix maalis 1. maailmasõja koledusi väga äärmuslikult, kuni Hitleri võimuletulek 1933 sellele lõpu tegi. Sel perioodil oli Dixil palju mõttekaaslasi Saksamaal.
 
Kubism
Kubism on maalidele tehtud kriitika järgi tulnud nimetus, kus arvustaja väidab, et kunstnik on taandanud kõik kuupideks. Rajajaks võib pidada Pablo Picassot oma maaliga „Avignoni neiud “. Kubism on mõjutanud tugevalt Euroopa avangardi. Värvidest olid eelistatumad pruun, hall, rohekas ja helesinine. Tehnikatest võeti kasutusele kollaaž.
Hispaanias: Pablo Picasso töötas väga erinevates tehnikates, segas erinevaid kunstivoole, katsetas, mängis ja oli seejuures eriti produktiivne . Picasso on sünteetilise ja analüütilise kubismi looja ja tugevaim esindaja. Suurema osa ajast elas ja töötas Pranstusmaal.
Pranstusmaal: Georges Braque kasutas maalis esimesena kirjatähti, viljeles analüütilist ja sünteetilist kubismi.
Hollandis: Piet Mondrian hakkas kubismi vastu huvi tundma Pariisis olles. Tema huvi analüütilise kubismi vastu arenes täisnurkadest moodustunud abstraktsionismiks.
 
Futurism
Tekkis Itaalias, eestvedaja oli kirjanik ja maalikunstnik Filippo Tomasso Marinetti, kes kuulutas muuseumid surnuaedadeks ja hävitamisele kuuluvaks ning sillutas teed agressiivsele ja liikuvale suunale. Futurism arenes 1909. aastast samaaegselt kirjanduses, teatri- ja kinokunstis, muusikas, arhitektuuris, skulptuuris ja maalikunstis. Tunnusjooneks on rütmika, liikumise mulje tekitamine motiive korrates, vormide ja värvide üksteise sisse sulandumine, värelus. Hilisemad futuristid püüdsid kõike edastada lenduri positsioonilt. Nimetus tuleneb tuleviku tähtsustamisest, masinate ajastust, kus on dünaamikat.
Itaalias: Uberto Boccioni oli maalikunstnik ja skulptor, andis edasi valguse värelemist ja joonte murdumist. Ciacomo Balla säilitas kujutatavaid elemente ja püüdis jätta mulje liikumisest , helidest ja valgusest. Gino Severini jagas futuristide seisukohti, kuid laadilt oli pigem kubist, lemmikteemaks tantsijad.
Skulptuuris toimus vormide ähmastamine ja väljavenitamine.
Arhitektuuris Antonio Sant` Elia tulevikulinnade nägemuses võidutseb tehiskeskkond , rangete vormidega pilvelõhkujad ja mitmetasandilised sõiduteed (osalt hiljem teostatud).
Venemaal: Uudsusejanu tõttu segunes Moskvas kubism ja futurism kubofuturismiks, vastukaaluks Peterburi mõõdukusele ja vanamoelisusele. Sellest liikumisest kasvas välja abstraktsionism (Malevitš).
 
Abstraktsionism
Abstraktsete teoste loomiseni jõudsid korraga kolm kunstnikku: Vassili Kandinsky, Piet Mondrian ja Kazimir Malevitš. Abstraktne kunst loobub täielikult reaalsuse tõetruust kujutamisest. Ilmus 1910 – 1920, levis peamiselt maalikunstis ja skulptuuris kogu Euroopas ja 1940-ndatel USA-s.
Saksamaal: Vassili Kandinsky arvates peab maalikunstnik looma kompositsiooni ainult värvidest ja skulptor puhastest abstraktsetest vormidest.
Hollandis: Piet Mondrian on hollandlane, kasutas ainult vertikaalseid või horisontaalseid jooni, mille vahele tekkinud ruudud või ristkülikud jättis valgeks või värvis põhivärvidega ning oli veendunud, et tema kunst järgib maailma sisemist korda täpsemalt ja õigemini.
Venemaal: Kazimir Malevitš oli kubist ja ekspressionist, 1912 ilmusid tema loomingusse geomeetrilised elemendid ning arenes kubofuturistlik suund. Mitmel maalil esines ainult ruute ja ristkülikuid, sentsatsiooniline oli tema „Must ruut“. Oma laadi nimetas ta supermatismiks.
USA-s: Jackson Pollock oli ameerika abstraktsionismi tuntuim esindaja, kelle maalid olid kaetud juhuslike värvinirede ja pritsmetega, aga ka laikudega.
 
Naivism
Asjaarmastajad -kunstnikud, kes maalivad muu töö kõrvalt ja pole õppinud kunsti, püüavad maailma edasi anda lapseliku siirusega, kuid ei oska kasutada tsentraalperspektiivi ega anatoomiat, samuti valguse ja õhu õigeid kujutamise viise. Naivistid olid oma loomelaadilt sarnased primitivistlikule loomingule ja leidsid seeläbi tunnustust.
Prantsusmaal: Henri Rousseau  maalis olustikupilte ja portreesid, kuid need olid väljamõeldud eksootilises ümbruses. Ruumikujutus ja proportsioonid olid tal ebaloomulikud ja vigased, kuid kõik oli maalitud püüdlikult ja püüdes täpset koloriiti jäljendada.
Gruusias: Niko Pirosmanašvili (Pirošmani) kujutas rahvariides gruusia talupoegi pidutsemas mägede taustal rikkalikult kaetud söögilaudade taga.
 
Dadaism
Dadaism tekkis 1. maailmasõja õuduste ajal Šveitsis ning püüdis kõike lihtsustada, omavahel segada, eri materjale kombineerides ja erinevaid kunstiliike segades. Lammutati igasuguseid piire, kokku sobitati kõike kättesaadavat tänavaprügist ajakirjade väljalõigeteni: kokkukleebitud  pildid –  kollaaž, kokkumonteeritud esemed – assamblaaž. Naeruvääristati ilu, šokeeriti tavakodanikke, et nad maailma kurjusest ja sõgedusest aru saaksid. Dada pr. keeles mänguhobune.
Zürichis tegutsenud rühmituse liige, prantslane Hans Arp, lõi oma kollaažid ja montaažid juhuslikest asjadest, väärtusetust materjalist, püüdes end  võimalikult uudselt väljendada.
Marcel Duchamp oli Pariisi ja New Yorgi peamine dadaist . Ta hakkas oma teostena esitama tavalisi vabrikutooteid või suvalisest materjalist konstruktsioone. Näiteks esitas WC pissuaari „Fontäänina“;  teos „L.H.O.O.Q.“on „Mona Lisa“ reproduktsioon (pliiatsiga ette joonistatud habeme ja vuntsidega).
Hispaanlane Francis Picabia tekitas veidraid masinaid ja iroonilisi kollaaže. Töötas koos Duchampiga New Yorgis .
Itaalias tekkinud dadaismi nimetatakse metafüüsiliseks kunstiks, selle looja on Giorgio deChirico. Tema maalides on mahajäetud linnad ja interjöörid, kus liiguvad mõnikord viirastuslikud inimesed.
 
 
Sürrealism
Tekkis 1923. aastal Pariisis ja hääbus 2. maailmasõja lõpus, kuid on aktuaalne tänaseni. Dadaismi järjena soovis see kunstivool šokeerida avalikkust eriskummaliste piltidega, milles olid olukorrad tavatutes seostes. Eriti köitis sürrealiste renessansiaegne madalmaade kunstniku H. Boschi looming. Piltides on unenäolisust, seksuaalsust ja seda kõike tihti vägivaldselt või moonutatult.
Sakslane Max Ernst kujundas müütilise maailma. Prantslase Yves Tanguy ' maalidel leiame kujusid lõpmatusse kaduval maastikul ja osalt tühjuses. Hispaanias: Joan Miró kujutistel olid biomorfsed olendid ja suured kirevad pinnad. Produktiivseim ja kuulsaim sürrealist Salvador Dalí maalis erilise täpsusega ruumilisi pilte, mis olid veidralt ja tihti julmalt moonutatud. Giorgio de Chirico maalib viidetega seksuaalsusele unenäolises keskkonnas. Belglane René Magritte maalib humoorikaid süngevõitu pilte.
 
 
Totaalsete riikide kunst (Saksamaa, NSVL )
Nõukogude Liidus ja Hitleri Saksamaal juhtis kunst masside mõtlemist, et kõik omaksid sarnast ideoloogiat . Kunst pidi olema realistlik, kuid ilustatud õnnelike, töökate inimeste kujutamise läbi. Loodi tüüpkujud, keda esitati ühiskonna eeskujudena: töö tegemine ning sõduri vapper kuju olid väärikad kujundid . Sageli lisandus pildile loosung ja skulptuurid olid musklilised ning raevukalt patriootlikud. Igasugune eksperiment omanäolisuse otsinguil oli ebasoosingus.
 
Funktsionalism
Šveitsist pärit arhitekti Le Cobusier'i ehitised omandasid otstarbekuse järgi lihtsate ja ilusate vormidega range korra järgi geomeetrilisi kujundeid järgivateks kandilisteks hooneteks.  Iseloomulikud detailid olid lintaknad ja sambad hoone alusena. Saksamaal arenes kaunistustest puhas ehitus- ja disainistiil bauhaus , kus arvestati materjalide omapära  funktsionalismi osana . Uue keskkonna loomise püüdlusi nimetati Venemaal konstruktivismiks.
 
 
Arhitektuur pärast 2. maailmasõda
Teraskarkassehitised võimaldasid üha kõrgemaid hooneid püstitada ja algas pilvelõhkujate ajastu. Hoonetel olid lihtsad klaasseinad. Esmalt levisid need pilvelõhkujad USA-s ja peale II maailmasõda sõjas tekkinud purustuste asemel Euroopas. Kogu maailmas levis karpmajade ehitus, kuid muutus peagi üksluiseks. Uue lahendusena hakkas funktsionalist Frank Lloid Wright hoonet ja ümbrust sulandama erikuju ehitistega, luues nn. orgaanilise stiili, kus ta kasutab tihti kõveraid jooni ja pindu. Eredaim hoone on  Guggenheimi muuseum New Yorgis. Veel orgaanilise stiili rakendajaid: soomlased Eero Saarinen ja Alvar Aalto ja šveitslane Le Corbusier.
 
Abstraktne ekspressionism USA-s
2. maailmasõja ajal oli Euroopas täielik kunsti seisak ja paljud kunstnikud rändasid Ameerikasse. New York saab uueks kunstikeskuseks.
USA-s: Action - painting. Jackson Pollock oli ameerika abstraktsionismi tuntuim esindaja, kelle maalid olid kaetud juhuslike värvinirede ja pritsmetega, aga ka laikudega, kus ta töötleb maali igast küljest ja ebaharilike vahenditega. Willem de Kooning maalis teravate pintslilöökidega.
 
Neodada
1950-ndate lõpust alates ootas kunstipublik sentsatsiooni ja uudsust, mida  pakkus ühiskondlikult passiivne abstraktne ekspressionism. Koos taasavastatud Duchampi'i loominguga kasvas sellest välja neodada, mis ironiseeris kõige ja kõigi üle. Yves Klein Pariisis kujutas kõike ainult n-ö. emotsioonivaba sinisega . Jean Tinguely konstrueeris jaburaid masinaid, materjaliks jäätmed, kuid tema abikaasa Niki de Saint Phalle loominguks on ülisuured plastikust ümarad, moonutatud vormiga naisfiguurid ehk Nanad ja mingid veidrad olendid. Eesmärgiks seati kunsti isikupära kaotamist ja sellist loomingut nimetati ka uueks realismiks. USA-s olid kuulsaimad Jasper Johns napi ja üldtuntud esemete kujutamisega ning Robert Rauschenberg rohmakate assamblaažide ja fotokollaažidega. Neodadaism avardas tehnikate, objektide ja materjalide ebatraditsioonilisusega kogu edasise kunstielu piire.
 
Popkunsti teke, Inglise kunst, popkunst USA-s
Nimetus pärit aastast 1955, rahvapärasest kunstist tuletatud briti ja ameerika kunstitoodang, tarbimisühiskonna väljendus.
Kunstnikud katsetasid värskeimate tehniliste  ja kommertsvõtetega: akrüülmaal, materjalid lõuendil, serigraafia. Jäljendatakse koomikseid, reklaami, ajakirju jne. USA. Roy Lichtenstein allutas oma stiili koomikiste joonistuslaadile ja kattis teosed täppidega, nii et need sarnanesid trükipildi rastrile, võttis maalil kasutusele kõnemullid ja hüüatused.
Andy  Warhol püüdles anonüümse kunsti poole, ühendas serigraafiat ja fotokunsti maalikunstiga.
Tom Wesselmann teeb kollaaži ning maalib tasapinnalisi erootilisi naisakte.
Inglismaa. Francis Bacon `i teoste aluseks on fotod või reprod, mille ta teeb koledaks kujundiliselt, aga värvivalik on alati kaunis.
Henry Moore oli skulptor, kes toetus arhailisele kunstile, sai hulgaliselt suurte kujude tellimusi; poolabstraktne, mõjutas paljude loomingut.
Richard Hamilton maalib naivistlikke pilte, millele lisab kommertstrükistelt väljalõikeid ja banaalseid fotosid , on inglise popkunsti rajajaid.
 
Op-kunst, kineetiline kunst, minimalism
Kineetiline kunst on liikuvana näiv kunst ja op-kunst on lühend optilisest illusioonist kunstis. Esindaja Victor Vasarely nimetas oma kunsti kinetismiks, mida loetakse op-kunsti osaks. Arenesid erinevad suunad op-kunstis, kus kõik liikumised tegelikult olid optilised (põhinedes nägemistajul), mitte tegelikud nagu kinetismis, kus objekt või vaataja olid liikumises.
Victor Vasarely mõjutab pilku perspektiivi, nõgusa ja kumera pinna efektiga , mis tegelikkuses on tasapind. Virvendusi loob Bridget Riley. Kineetilise kunsti puhul toimub elementide tegelik liikumine kontruktsioonidel, mis koosnevad õhu käes liikuvatest rippuvatest osadest. Looja Alexander Calder. Hiljem lisas Nicolas Schöffer valguse ja heliefektid .
Minimalism on plaanipärane ja range, süsteemne ja reegleid järgiv. Objektideks on maalid, kus on eraldumine tegelikkuse kujutamisest ning lihtsad elemendid on kokku laotuna eksponaadiks. Tekkisid installatsioonid – kindla ruumiga seotud teosed, ehitised. Esindajad: Carl André, Sol Lewitt, Robert Morris.
 
Sündmused ja etendused
Lähtuvalt dadaistide etenduste tegemise kommetest tekkis 1960-ndatel taas ühiskonda kritiseeriv kunstiteose asendamine teatrilaadse tegevusega . Protsessi ehk sündmust nimetati happening 'iks. Ideoloogiks oli John Gage, kes lõi Saksamaal rühmituse Fluxus . Toimingud olid nii igapäevaelu katkendid kui ka ühiskonda kriitiseerivad ja intrigeerivalt mõjuvad ettevõtmised. Prantslane Joseph Beuys oli poliitiline ja lummav etenduste korraldaja. Etendus, kus on juba varem valmis muretsetud vahendid ja kindel kava, on performance. Tegevusi jäädvustatakse foto ja video abil.
 
 
Antivormiline kunst, maakunst, kontseptualism, kehakunst
Antivormiline kunst on näiteks näitusesaali toodud materjal, mida muidu kasutati näiteks ehituse juures. Sellest vormitud eksponaati nimetati antivormiliseks kunstiks. Esimesena astus sellise kunstiga üles ameeriklane Robert Morris. Walter de Maria, loobudes näitusesaalist, ta tekitas maakunsti , paigaldades New Mexicos ruutkilomeetrile terasvardaid ja pildistas neid äikese ajal. Robert Smithsoni võimsaim teos on kruusast laotud spiraal ühes Utah ` osariigi soolajärves. Christo alustas väikeste esemete sissepakkimisega, kuid jätkas suurte objektidega: Berliini Riigipäevahoone, sillad , saared...
Kontseptualistid väidavad, et idee on kunsti alus ja teos ise polegi tähtis. Kuulsaim esindaja Joseph Kosuth tähtsustab kunsti lahtiseletamist, tõlgitsemist. Kehakunst ehk body -art üllatab publikut fotode ja filmidega mitte ainult alasti inimkehast, vaid ka kõikvõimalike toimingute jäädvustamisega keha kallal.
 
Postmodernism, hüperrealism
Traditsioonilisest kunstist eemaldumine toob kaasa tagasipöördumise vanade kunstitraditsioonide juurde, kuigi moonutatult ja vabameelsemalt. Neokontseptualistid on toonud näitusesaali plakatlikkust ja ülisuuri fotolavastusi. Hüperrealitid R. Estes, R. Cottingham kasutavad rõhutatult fotot ja maalivad ka aerograafiga värvi pritsides. Hüperrealistlik skulptor Duane Hason teeb mulaaže inimestest, kes näivad väga tõesed, riietab neid ja lisab tarbeesemeid.
 
Maailma arhitektuur 20. saj. lõpul
Kõrgtehnoloogilised materjalid võimaldavad ehitada enneolematuid hooneid. Renzo Piano ja Richard Rogers kavandasid Pariisi Pompidou keskuse, mis on kaetud erivärvi torudega, igal värvil oma funktsioon. Huvitavad on Rodgersi loodud Lloydi hoone Londonis ja Ieoh Ming Pei Louvre`i klaaspüramiid kunstimuuseumi siseõues. Jørn Utzon projekteeris Sydney ooperitetri, kus purjesid meenutavad hooneosad on algselt sektorid kerast. Postmodernistide seas on põnevad dekonstruktivistid, nt. Frank O. Ghery Guggenheimi Muuseumi hoone Bilbaos Hispaanias. Erinev suund eelnevatest on ökoloogiline arhitektuur, kus püütakse kasutada loodusmaterjale ja energiat säästvaid lahendusi.
 
Uued meediad kunstis
Kunsti loomevahendid on videokaamera, arvuti, internet , digitaalne tehnika. Näitustele lisanduvad monitorid korduvate videolõikudega, videosalvestised performance'idest, videoinstallatsioonid. Arvutikeskkonnas on võimalik üha uusi ja põnevamaid uudseid maailmu ja olukordi lavastada. See on väga kiiresti uuenev valdkond .