Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Värvid (1)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
Lühiülevaade Maalimaterjalidest: värvidest, pigmentidest ja sideainetest
Värvid
Vanaaegsed meistrid valmistasid enamasti kõik vajaminevad materjalid ise ette, siis tänapäeval kunstnikud võtavad värvide või kruntide valmistamisest harva osa. Kõik värvid koosnevad peamiselt värvainest (pigmendist) ja sideainest. Värve saab jaotada vastavalt nende füüsikalistele omadustele, tooraine päritolule või selle järgi, kuidas neid toodetakse. Pigmendid on vees lahustumatud, värvimullad - lahustuvad. Kui pigmendid on puhtad, siis ei tohi need sisaldada täiteaineid, samuti teisi värvaineid värvitooni parandamiseks. Parimad värvid on need, mille koostises on enamus pigment . See muudab ka värvide hinna kõrgeks. Mida rohkem on värvi koostises täitaineid, seda odavamaks läheb küll hind, kuid koos sellega madaldub värvi kvaliteet.
Parameetreid, mille järgi värve hinnata, on mitmeid. Värvi omadused võib tinglikult jagada kolme gruppi. Esimese grupi moodustavad värvi füüsikalised omadused nagu viskoossus , tihedus, kuivamisaeg ja sobivus teiste värvidega. Viskoossus on seotud aine voolavusega ning selle all mõeldakse vedeliku võime seista vastu kuju muutustele. Mida kõrgem viskoossus, seda paksem ja vähem voolavam on värv. Enim mõjutab viskoossus värvi pinnale kandmist. Ka värvi tiksotroopsus on seotud viskoossusega – segades muutuvad tiksotroopsed värvid vedelamaks, seistes saavutavad aga ajapikku oma esialgse viskoossuse. Tiheduse kaudu väljendatakse värvi kaalu mahuühiku kohta (kg/l). Ei tohiks kõrvale jätta ka värvi kuivaine jääki. Kuivaine all mõistetakse seda kuivamisprotsessis mittehaihtuvat, sideainest, pigmendist ja täiteainetest koosnevat värvi osa, mis moodustab pinnale värvikile. Mõistetavalt sõltub katvus paljuski aluspinna iseärasustest, näiteks imavusest. Värvi kvaliteeti võivad mõjutada ka selle säilivusomadused. Tüüpilisemad kahjustused värvi pikal seismisel on viskoossuse muutus, lahusti ja sideaine eraldumine (lahusti kihistumine värvi pinnale) ning läike muutus. Värvi omaduste teise grupi moodustavad optilised omadused: värvus ja läige. Läikivamad pinnad peegeldavad paremini valgust. Kolmanda grupi moodustavad mehaanilised omadused nagu nakkuvus aluspinnaga ehk adhesioon , värvikile elastsus ja tugevus, vastupidavus UV-kiirgusele, kemikaalide-, ilmastiku-, kuumuse- ja korrosioonimõjudele. Alljärgnevalt kirjeldatakse veidi pikemalt mõningaid värve.
a) Õlivärvid
Õlivärv on tehtud kuivatatud taimeõlist (nt linaseemneõli) mis on segatud kõrge kvaliteetsete pigmentidega, et moodustuks siduv värvi pasta . Kuivatatud õli kasutati juba 1. sajandil meie aja järgi, 12. sajandil mainitakse linaseemneõli kui sideainet värvides.
Vajaduse korral värve lahjendatakse. Et värvide toonid ei muutuks, kasutatakse lahjendamiseks eeterlikke õlisid (nt tärpentin). Värvi elastsuse, parema sidususe , voolavuse ja pintseldamise võimaluse saavutamiseks lisatakse mitmesuguseid lisandeid nagu näiteks vaike , (nt mastiks, dammara jt), või ka vaha (nt mesilasvaha ). Kuna õlivärvid kuivavad pikkamööda, on maalimise juures suhteliselt kerge parandusi teha. Kui soovitakse kuivamist kiirendada, kasutatakse sikatiive, heade õlivärvide kuivades nende toon ei muutu.
Värvi valmistamise protsess on erinevatel õlivärvidel erinev. Ei ole kindlaks määratud õlivärvi valmistamise standardeid. Selle tagajärjel on palju erinevusi erinevate firmade toodetel. Mõni on püsiva koostisega, mõned on väga läikivad, mõned matid jne. Iga kunstnik võtab kasutusele selle, mis sobib tema keskkonna ja tema tööga.
Õlivärvidega maalitakse põhiliselt kahel klassikalisel viisil. Esimest neist kutsutakse alla prima tehnikaks. Alla prima eeldab kiiret ja hoogsat maalimist. Pilt valmib ühe või kõige enam kahe seansi jooksul, mis toimuvad enne kui värvid kuivada jõuavad. Teine võimalus õlivärvidega töötamiseks on mitmekihiline maalimine. Mitmekihilises maalis kasutatakse erilisi läbipaistvaid või poolläbipaistvaid vahekihte – lasuure (neid võib olla mitu kihti). Need maalitakse õlis lahustunud vaikudest valmistatud lakkidega, kuhu on sageli lisatud ka pisut värvainet.
b) Temperavärvid
Temperamaalikunst on pärit antiikajast ja on säilinud kuni tänapäevani. Erinevaid maalimistehnikaid käsitlev teaduslik kirjandus nimetab temperaks värvide sideainet, mis koosneb naturaalsest või kunstlikult valmistatud emulutsioonist. 15 – 16. sajandi Itaalias tähendas sõna " tempera " värvide sideainet kui niisugust, iseäranis aga loomse või taimse päritoluga liimi. Hilisema aja jooksul on tähendus kitsenenud ning mõistakse tempera all värve, mille peamine koostisosaks on muna, mis oli segatud pigmentiga. Keskajal oli muna sideainena vaata, et värvide peamine koostisosa ning kasutati nii seina- kui tahvelmaalis. Reegliks oli, et temperale lahustamiseks lisatav veini kogus pidi olema täpselt sama suur kui eelnevalt kasutatud munade kogus. Mõõtühikuks oli "munakooretäis", mis tegi eksimise võimatuks. Saksamaal asendati vein õllega (ju oli õlu saksa kunstnikele hinge- ja kõhulähedasem), Venemaa ikoonimaalijad lisasid temperale omakorda leivakalja, sest arvata võib, et õlu või vein kulus munkadel muuks otstarbeks. Ent munakollase ja lahusti vahekord jäi igal juhul ja igal pool samaks.
Tänapäeval mõistame tempera all niisiis värvi, mitte sideainet. Sideaineks on tänapäeval kunstlik emulsioon . Maal, mis oli vanasti munatemperaga teostatud, vajas ilmtingimata lakkimist, kuna värvid lahustusid vees veel pikka aega. Tänapäeval on värvaine koostises peale muna ja kaseiini veel kiirestikuivavad õlid ja vaigud , mis muudavad lakkimise mittevajalikuks. Seega ei pea tänapäeva kunstnik temperatehnikat kasutades pildi värvide säilimise huvides pooltki seda vaeva nägema mis ennemuiste . Kõige levinumad on praegusajal muna-, kaseiin- ja kummiaraabiktempera. Kuni õlivärvide täiustamiseni XV sajandil oli munatempera üks levinumaid maaliliike terves Euroopas. Õlimaali pealetungi mõjul unustati tempera mõneks ajaks ära, kuigi mitte eriti kauaks . XIX sajandi teisel poolel olid kunstnikud üle maailma ametis värvide tarvis uute sideainete otsimisega. Leiutati palju uut, kuid ühtlasi taasavastati ka unustatud tempera. Naturaalne emulsioon asendati vaid kunstliku emulsiooniga. Taassündinud tempera asus uue jõu ja hooga kibekähku Euroopat vallutama. Tehnoloogiliselt on temperal palju kokkupuutepindu õlimaaliga ja seetõttu nimetatakse temperat ja vahamaali mõnikord õlimaali emaks.
c) Liimvärv
Liimvärvid on tänapäeval kasutusel seal, kus kunstnik peab katma äärmiselt suuri pindasid ning värvi kulub sõna otseses mõttes ämbrite kaupa. Ajaloolisest vaatevinklist on liimmaal olnud ka omaette maalimisžanr, kuid just seesama ajalooline vaatepunkt toob välja ka liimmaali suurima nõrkuse. Nimelt võib liimmaal, juhul kui sideaineks on kasutatud loomseid liime, lihtsalt roiskuma minna. Et seda ennetada, lisatakse värvi sisse antiseptikuid (tenool, formaliin jne.)
Kindlasti on tähtsam siiski materjal, millega maalitakse. Loomse päritoluga liimide valik on olnud aja jooksul väga lai: nahaliim, pärgamentliim, mis oli Lääne-Euroopas XIV - XVIII sajandil eelistatuim, kindaliim, jahimeeste liim , luuliim, kalaliimid, tehniline- ja toiduželatiin. Eraldi grupi moodustasid taimsed liimid - nisu-odraliim ja linaliim, mis mõlemad ka liimmaalis ühtviisi hinnatud on olnud.
Liimmaali aluseks sobivad linalõuend, lauapind, vineer , papp , papile või vineerile kleebitud lõuend. Kruntidena kasutatakse kas kalaliimi või nahaliimi veelahust. Veelahust segatakse omakorda kas kipsi, kriidi või kaseiiniga.
Et anda liimile suuremat elastsust , lisatakse pehmendajaid. Parim neist on mesi. Pehmendajat lisatakse mitte rohkem kui veerand osa. Teise võimalusena pakutakse pehmendajaks glütseriini, kuid see on tegelikult lubamatu, sest glütseriin olles ise hügroskoopne muudab liimmaali niiskusest sõltuvaks.
Liimmaalide puhul on eriliseks tunnuseks see, et liimmaali värvid segab kunstnik ise kokku ka tänapäeval. Kui maalitakse lõuendil, siis võetakse vajalikku värvi pigment, mis lahustatakse taimses liimilahuses. Kui aluseks on laud, vineer või papp, lahustatakse värvipigment naha-või kalaliimi veelahuses. Kui liimmaali soovitakse pikemalt säilitada, siis tavaliselt ta lakitakse. Lakid ja tärpentin, mis põhinevad kuuse- ja männivaigul, pole selleks tööks just parimad, kuna põhjustavad värvide tumenemise. Seetõttu soovitatakse appi võtta eeterlikke õlisid sisaldavaid lakke ja tärpentine nagu näiteks lavendli ja rosmariini õlist valmistatuid. Teine hea moodus liimmaali kaitsmiseks on selle katmine mesilasvahaga. See tuleb sulatatud olekus ettevaatlikult maalipinnale laiali hõõruda.
d) Akrüülvärvid
Akrüülvärv kuulub vesivärvide perekonna. Akrüül on sünteetiline plastvärv ning tema eluiga sai alguse 1960-ndail aastail.
Tema toonid on eredad ja silmatorkavad ning tänu oma keemilisele koostisele on akrüül ka elastne, heade katteomadustega ning mittepleekiv. Akrüüli saab veega lahjendada, kuid ainult enne maalimist. Kuivanud värvi enam veega lahustada pole võimalik. Õhukesed ja keskmise paksusega värvikihid kuivavad 5 - 30 minutiga ja neid võib koheselt peale kuivamist üle maalida. Mõnele värvitoonile, mis on pisut liiga läbipaistev, segatakse juurde valget värvi. Akrüülvärvid võivad olla nii pärlmuttertoonidega, neoontoonidega, metalsed jne.
Maalipinnaks kõlbab akrüüli puhul peaaegu igasugune pind, peaasi , et see oleks rasvavaba (lõuend, papp, paber, puit, puitkiudplaat , klaas, betoon , kivi, kile, savi).
Akrüülvärv kuivab veekindlaks ega nõua välismõjude eest kaitsmist. Kui seda kindluse mõttes siiski soovitakse, võib pildi panna klaasi alla või katta värnitsa või lakiga.
e) Alküüdvärvid
1920-ndate lõpul võeti kasutusele alküüdvärv, mis võitis kiiresti poolehoiu ning kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Erinevalt õlivärvidest, mille sideaine värnits valmib küllastunud õlide kuumutusprotsessi tulemusena, saadakse alküüdvärvi sideaineks olev alküüdvaik looduslike õlide sünteesi tulemusena. Lihtsustatult kujutab alküüdvaik endast rasvhapete, alkoholide ning pehme kuivatatud õli segu. Valmis alküüdvärvi omadused sõltuvad suuresti nii sideaineks kasutatud õli tüübist (nt linaseemne-, soja -, männi- või kookosõli) kui ka kogusest. Mida suurem on õli sisaldus, seda elastsem ja ilmastikukindlam on moodustuv värvikile ning seda enam sarnanevad tema omadused õlivärvile. Väiksem rasvasisaldus tingib jäigema ning tugevama kile. Alküüdvärvi lahustina kasutatakse enamasti lakibensiini, tööstuslikult lisaks ka ksüleeni.
Üldjoontes on alküüd-
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Värvid #1 Värvid #2 Värvid #3 Värvid #4 Värvid #5 Värvid #6 Värvid #7 Värvid #8 Värvid #9 Värvid #10 Värvid #11 Värvid #12 Värvid #13
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2011-03-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 63 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor eCval Õppematerjali autor

Lisainfo

Lühiülevaade Maalimaterjalidest: värvidest, pigmentidest ja sideainetest

maalimaterjalid , värvid

Mõisted


Kommentaarid (1)

buumer525 profiilipilt
buumer525: HEa
22:16 30-01-2014


Sarnased materjalid

8
doc
Värvid
2
docx
Värvid
6
docx
Värvimine
7
rtf
Kaseiinvärvid
36
docx
Materjalide keemia
88
pdf
Materjaliõpetus
88
pdf
Materjaliõpetus
68
docx
Keemia ja materjaliõpetuse eksam 2014 2015 õppeaastal





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun