kulgesid varvaste vahelt pahkluu ümber Sõdurid, Kütid ja töömehed kandsid tavaliselt sääremarjani ulatuvaid saapaid Mõnedel saabastel olid paelad, teised püsisid jalas juba saapaninast algava ristirästise rihmpõimingu abil Naised kandsid pikemana näimiseks paksu korktallaga jalatseid Ilu ja hügieen: Valge alusmeik sisaldas tinavalget, mis oli tervisele väga ohtlik Tõenäoliselt varjutati silmalauge antimoniga, aga kasutust leidsid ka nõgi ja lambitahm Ohtralt tarvitati lõhnaõlisid, üks eelistatuimaid oli kannikeselõhn Näole kanti õhtuti jahumaske mis hommikul piimaga maha pesti Mõlema soo esindajad puhastasid usinasti hambaid ning nühkisid end pärast vanni üle erilise kraaprauaga, mis eemaldas surnud naharakud ja parandas vereringet
kõige enam. Nimetatud pigmente iseloomustab hea valgus-, vee-, leelise- ja kuumakindlus (v.a kollane pigment). Keemiliste omaduste seisukohalt on anorgaaniliste pigmentide hulgas raskmetallide oksiide, sulfiide, karbonaate, kromaate, sulfaate, fosfaate ja silikaate. Väga vähe on kompleks metallo-orgaanilisi ühendid, nendest põhilised on Preisi sinine ja Smaragd roheline. Ainukestest elementidest kasutatakse suhteliselt puhtal kujul süsinikku (lambitahm, puusüsi), kulda, alumiiniumit. Orgaaniliste pigmentide puhul on tegemist vees ning orgaanilistes lahustites reeglina mittelahustuvate sünteetiliste ainetega. Need on hea toonimistugevusega, puhtatoonilised ning rikkaliku värvigammaga. Pigmentide näol on tegemist tahke ainega, mis säilitab oma tahke oleku ka pinnale kantuna. Olemuselt on pigmendid peeneteralised pulbrid, mis koosnevad imeväikestest (suurusega 0,01...50 µm) omavahel kokkuliimunud osakestest
baasil moodustatud koopolümeer jne). Pigmendid on vajalikud värvitoonide kujundamisel. Värvilised pigmendid jagunevad anorgaanilisteks ja orgaanilisteks. Mineraalse päritoluga anorgaaniliste pigmentide toonid võivad, tingituna keemilise ehituse eripärast, üksteisest suuresti erineda. Kriit, kips, titaanvalge, kollane ooker, kaadmiumkollane, pliipunane, ultramariin, preisisinine, malahhiit, umbra, lambitahm on vaid mõningad suurest hulgast pigmentidest. Veel ühed väga olulised osad värvides on sideained. Sideained on pigmente ja maalimisaluseid siduv mittelenduv osa, sideaine hoiab värvis pigmendi osakesi koos. Sideaine moodustab kelme, mis kinnitub alusele. Sideaineteks on õlid, vahad, vaigud, valgud(proteiinid) ning süsivesikud(sahhariidid). 7 Kasutatud kirjandus : http://www.hariduskeskus.ee/oppematerjal/varvusopetus/index.html http://tera
Ideaalnaine oli puhas, loomulik ja graatsiline. Sel ajal kasutati valget alusmeiki, mis sisaldas tinavalget ja mis võisnäonahka rikkuda või hoopis kutsuda esile surma raske tinamürgituse läbi. Kinaverist ja adrust või mooruspuumarjadest segati kokku pruunika tooniga põse- puna. Põskede juurde kuulusid tihti ka punased huuled, samas võis värvitud olla ainult suu. Silmade värvimisel varjutati silmalauge antimoniga, aga kasutust leidsid ka nõgi ja lambitahm. Kulmud värviti sõltumata juuksevärvist mustaks. Kreekas katsetasid mehed huulte ja põskede värvimist. Meeste jumestamises, vastu- pidiselt naiste jumestamisele, ei nähtud midagi halba. 1.4 Etruskid Etruuria, praeguse Toscana aladele hakkasid tekkima mägilinnad. Arheoloogid ei ole suutnud jõuda lõplikule selgusele etruskide päritolu kohta, kuid neil oli tohutu tähtsus Rooma riigi poliitilisele- ja usuelule. Kindlad ollakse vaid selles, et etruskid tulid kuskilt mujalt.
mooruspuumarjadest. Kreeklannad kandsid puna põsenukkidele enamasti ringikujuliste laikudena, kuigi see ei pruukinud olla ainus viis. Toonitud põskede juurde kuulusid tihti ka punased huuled, samas võis värvitud olla ainult suu. Kreeka naiste iluprotseduuride juurde kuulus ka silmade värvimine. Tõenäoliselt varjutati silmalauge antimoniga, aga kasutust keidsid ka nõgi ja lambitahm. Kulmud värviti sõltumata juuksevärvist mustaks. Lõhnastamine: Ohtralt tarvitati lõhnaõlisid, üks eelistatumaid oli kannikeselõhnaline. Naised piserdasid kehale ka mündi, majoraani, ja tüümianiessentse. Kreeklastel oli muide iga kehaosa jaoks eelistatuim lõhn. 16 Soengud: Juustele omistasid kreeklased kultuslikku ja sümboolset tähendust. Lainajad kas
mooruspuumarjadest. Kreeklannad kandsid puna põsenukkidele enamasti ringikujuliste laikudena, kuigi see ei pruukinud olla ainus viis. Toonitud põskede juurde kuulusid tihti ka punased huuled, samas võis värvitud olla ainult suu. Kreeka naiste iluprotseduuride juurde kuulus ka silmade värvimine. Tõenäoliselt varjutati silmalauge antimoniga, aga kasutust keidsid ka nõgi ja lambitahm. Kulmud värviti sõltumata juuksevärvist mustaks. Lõhnastamine: Ohtralt tarvitati lõhnaõlisid, üks eelistatumaid oli kannikeselõhnaline. Naised piserdasid kehale ka mündi, majoraani, ja tüümianiessentse. Kreeklastel oli muide iga kehaosa jaoks eelistatuim lõhn. 16 Soengud: Juustele omistasid kreeklased kultuslikku ja sümboolset tähendust. Lainajad kas
annaabi.ee 
