Värvid (1)

Sissejuhatus
Värv on värvainet või pigmenti ja sideainet sisaldav pastataoline, vedel või tahke aine.
Värvaineid ja pigmente võib klassifitseeerida vastavalt päritolule, värvusele, keemilisele koostisele . Nende lähteaineteks on mullad, mineraalid , oksiidid, soolad , samuti taimsed ja loomsed ained.
Vanad naturaalsed värvained on näiteks sinerõigas ja indigo, karmiin ja krapp, safran ja värvireseeda, safloor jt. Väga kaugest ajast pärinevad pigmendid on maavärvid( kollased , punased ja pruunid), süsinikmust, kriit, malahhiit ja asuriit, kinaver , punane ja valge tina jpt.
Vanaaegsed meistrid valmistasid enamasti kõik vajaminevad materjalid ise ette, siis tänapäeval kunstnikud võtavad värvide või kruntide valmistamisest harva osa. Kõik värvid koosnevad peamiselt värvainest (pigmendist) ja sideainest. Värve saab jaotada vastavalt nende füüsikalistele omadustele, tooraine päritolule või selle järgi, kuidas neid toodetakse. Pigmendid on vees lahustumatud, värvimullad - lahustuvad. Kui pigmendid on puhtad, siis ei tohi need sisaldada täiteaineid, samuti teisi värvaineid värvitooni parandamiseks. Parimad värvid on need, mille koostises on enamus pigment . See muudab ka värvide hinna kõrgeks. Mida rohkem on värvi koostises täitaineid, seda odavamaks läheb küll hind, kuid koos sellega madaldub värvi kvaliteet.
Värvainete saamise lugu oli üheks uurimisobjektiks Vana- Rooma ajaloolastele ja kirjanikele. Tänu Lucretiusele ja Pliniusele on teada tol ajal kasutusel olnud pigmendid, värv ja sideained , säilinud on mitmete värvide valmistamise retseptid.
Esimeseks maalimisele teaduslikult lähenenud kunstnikuks võib pidada Lenardo da Vincit ( 1452 -1519), kelle mitmekülgses uurimistegevuses on oma koht ka värvikontrastidel ja värvide perspektiivseadustel.
Värvi omadused
Parameetreid, mille järgi värve hinnata, on mitmeid. Värvi omadused võib tinglikult jagada kolme gruppi. Esimese grupi moodustavad värvi füüsikalised omadused nagu viskoossus , tihedus, kuivamisaeg ja sobivus teiste värvidega. Viskoossus on seotud aine voolavusega ning selle all mõeldakse vedeliku võime seista vastu kuju muutustele. Mida kõrgem viskoossus, seda paksem ja vähem voolavam on värv. Enim mõjutab viskoossus värvi pinnale kandmist. Ka värvi tiksotroopsus on seotud viskoossusega – segades muutuvad tiksotroopsed värvid vedelamaks, seistes saavutavad aga ajapikku oma esialgse viskoossuse. Tiheduse kaudu väljendatakse värvi kaalu mahuühiku kohta (kg / l). Ei tohiks kõrvale jätta ka värvi kuivaine jääki. Kuivaine all mõistetakse seda kuivamisprotsessis mittehaihtuvat, sideainest, pigmendist ja täiteainetest koosnevat värvi osa, mis moodustab pinnale värvikile. Mõistetavalt sõltub katvus paljuski aluspinna iseärasustest, näiteks imavusest. Värvi kvaliteeti võivad mõjutada ka selle säilivusomadused. Tüüpilisemad kahjustused värvi pikal seismisel on viskoossuse muutus, lahusti ja sideaine eraldumine (lahusti kihistumine värvi pinnale) ning läike muutus. Värvi omaduste teise grupi moodustavad optilised omadused: värvus ja läige. Läikivamad pinnad peegeldavad paremini valgust. Kolmanda grupi moodustavad mehaanilised omadused nagu nakkuvus aluspinnaga ehk adhesioon , värvikile elastsus ja tugevus, vastupidavus UV-kiirgusele, kemikaalide-, ilmastiku-, kuumuse- ja korrosioonimõjudele. Alljärgnevalt kirjeldatakse veidi pikemalt mõningaid värve.
Õlivärvid
Õlivärv on tehtud kuivatatud taimeõlist (nt linaseemneõli) mis on segatud kõrge kvaliteetsete pigmentidega, et moodustuks siduv värvi pasta . Kuivatatud õli kasutati juba 1. sajandil meie aja järgi, 12. sajandil mainitakse linaseemneõli kui sideainet värvides.
Vajaduse korral värve lahjendatakse. Et värvide toonid ei muutuks, kasutatakse lahjendamiseks eeterlikke õlisid (nt tärpentin). Värvi elastsuse, parema sidususe , voolavuse ja pintseldamise võimaluse saavutamiseks lisatakse mitmesuguseid lisandeid nagu näiteks vaike , (nt mastiks, dammara jt), või ka vaha (nt mesilasvaha ).
Kuna õlivärvid kuivavad pikkamööda, on maalimise juures suhteliselt kerge parandusi teha. Kui soovitakse kuivamist kiirendada, kasutatakse sikatiive, heade õlivärvide kuivades nende toon ei muutu.
Värvi valmistamise protsess on erinevatel õlivärvidel erinev. Ei ole kindlaks määratud õlivärvi valmistamise standardeid. Selle tagajärjel on palju erinevusi erinevate firmade toodetel. Mõni on püsiva koostisega, mõned on väga läikivad, mõned matid jne. Iga kunstnik võtab kasutusele selle, mis sobib tema keskkonna ja tema tööga.
Õlivärvidega maalitakse põhiliselt kahel klassikalisel viisil. Esimest neist kutsutakse alla prima tehnikaks. Alla prima eeldab kiiret ja hoogsat maalimist. Pilt valmib ühe või kõige enam kahe seansi jooksul, mis toimuvad enne kui värvid kuivada jõuavad. Teine võimalus õlivärvidega töötamiseks on mitmekihiline maalimine. Mitmekihilises maalis kasutatakse erilisi läbipaistvaid või poolläbipaistvaid vahekihte – lasuure (neid võib olla mitu kihti). Need maalitakse õlis lahustunud vaikudest valmistatud lakkidega, kuhu on sageli lisatud ka pisut värvainet.
Temperavärvid
Temperamaalikunst on pärit antiikajast ja on säilinud kuni tänapäevani. Erinevaid maalimistehnikaid käsitlev teaduslik kirjandus nimetab temperaks värvide sideainet, mis koosneb naturaalsest või kunstlikult valmistatud emulutsioonist. 15 – 16. sajandi Itaalias tähendas sõna " tempera " värvide sideainet kui niisugust, iseäranis aga loomse või taimse päritoluga liimi. Hilisema aja jooksul on tähendus kitsenenud ning mõistakse tempera all värve, mille peamine koostisosaks on muna, mis oli segatud pigmentiga. Keskajal oli muna sideainena vaata, et värvide peamine koostisosa ning kasutati nii seina- kui tahvelmaalis. Reegliks oli, et temperale lahustamiseks lisatav veini kogus pidi olema täpselt sama suur kui eelnevalt kasutatud munade kogus. Mõõtühikuks oli "munakooretäis", mis tegi eksimise võimatuks. Saksamaal asendati vein õllega (ju oli õlu saksa kunstnikele hinge- ja kõhulähedasem), Venemaa ikoonimaalijad lisasid temperale omakorda leivakalja, sest arvata võib, et õlu või vein kulus munkadel muuks otstarbeks. Ent munakollase ja lahusti vahekord jäi igal juhul ja igal pool samaks.
Tänapäeval mõistame tempera all niisiis värvi, mitte sideainet. Sideaineks on tänapäeval kunstlik emulsioon . Maal, mis oli vanasti munatemperaga teostatud, vajas ilmtingimata lakkimist, kuna värvid lahustusid vees veel pikka aega. Tänapäeval on värvaine koostises peale muna ja kaseiini veel kiirestikuivavad õlid ja vaigud , mis muudavad lakkimise mittevajalikuks. Seega ei pea tänapäeva kunstnik temperatehnikat kasutades pildi värvide säilimise huvides pooltki seda vaeva nägema mis ennemuiste . Kõige levinumad on praegusajal muna-, kaseiin- ja kummiaraabiktempera. Kuni õlivärvide täiustamiseni XV sajandil oli munatempera üks levinumaid maaliliike terves Euroopas. Õlimaali pealetungi mõjul unustati tempera mõneks ajaks ära, kuigi mitte eriti kauaks. XIX sajandi teisel poolel olid kunstnikud üle maailma ametis värvide tarvis uute sideainete otsimisega. Leiutati palju uut, kuid ühtlasi taasavastati ka unustatud tempera. Naturaalne emulsioon asendati vaid kunstliku emulsiooniga. Taassündinud tempera asus uue jõu ja hooga kibekähku Euroopat vallutama. Tehnoloogiliselt on temperal palju kokkupuutepindu õlimaaliga ja seetõttu nimetatakse temperat ja vahamaali mõnikord õlimaali emaks .
Liimvärv
Liimvärvid on tänapäeval kasutusel seal, kus kunstnik peab katma äärmiselt suuri pindasid ning värvi kulub sõna otseses mõttes ämbrite kaupa. Ajaloolisest vaatevinklist on liimmaal olnud ka omaette maalimisžanr, kuid just seesama ajalooline vaatepunkt toob välja ka liimmaali suurima nõrkuse. Nimelt võib liimmaal, juhul kui sideaineks on kasutatud loomseid liime, lihtsalt roiskuma minna. Et seda ennetada, lisatakse värvi sisse antiseptikuid (tenool, formaliin jne.)
Et anda liimile suuremat elastsust, lisatakse pehmendajaid. Parim neist on mesi . Pehmendajat lisatakse mitte rohkem kui veerand osa. Teise võimalusena pakutakse pehmendajaks glütseriini, kuid see on tegelikult lubamatu, sest glütseriin olles ise hügroskoopne muudab liimmaali niiskusest sõltuvaks.
Liimmaalide puhul on eriliseks tunnuseks see, et liimmaali värvid segab kunstnik ise kokku ka tänapäeval. Kui maalitakse lõuendil, siis võetakse vajalikku värvi pigment, mis lahustatakse taimses liimilahuses. Kui aluseks on laud, vineer või papp, lahustatakse värvipigment naha-või kalaliimi veelahuses. Kui liimmaali soovitakse pikemalt säilitada, siis tavaliselt ta lakitakse. Lakid ja tärpentin, mis põhinevad kuuse- ja männivaigul, pole selleks tööks just parimad, kuna põhjustavad värvide tumenemise. Seetõttu soovitatakse appi võtta eeterlikke õlisid sisaldavaid lakke ja tärpentine nagu näiteks lavendli ja rosmariini õlist valmistatuid. Teine hea moodus liimmaali kaitsmiseks on selle katmine mesilasvahaga. See tuleb sulatatud olekus ettevaatlikult maalipinnale laiali hõõruda.
Alküüdvärvid
1920-ndate lõpul võeti kasutusele alküüdvärv, mis võitis kiiresti poolehoiu ning kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Erinevalt õlivärvidest, mille sideaine värnits valmib küllastunud õlide kuumutusprotsessi tulemusena, saadakse alküüdvärvi sideaineks olev alküüdvaik looduslike õlide sünteesi tulemusena. Lihtsustatult kujutab alküüdvaik endast rasvhapete, alkoholide ning pehme kuivatatud õli segu. Valmis alküüdvärvi omadused sõltuvad suuresti nii sideaineks kasutatud õli tüübist (nt linaseemne-, soja -, männi- või kookosõli) kui ka kogusest. Mida suurem on õli sisaldus, seda elastsem ja ilmastikukindlam on moodustuv värvikile ning seda enam sarnanevad tema omadused õlivärvile. Väiksem rasvasisaldus tingib jäigema ning tugevama kile. Alküüdvärvi lahustina kasutatakse enamasti lakibensiini, tööstuslikult lisaks ka ksüleeni.
Üldjoontes on alküüd- ja õlivärvide kuivamisprotsess sarnane. Alküüdvärvide puhul toimub see aga kiiremini. Kuivamise algetapis haihtub põhiosa värvikiles olevast lahustist, misjärel sideaine reageerib õhus oleva hapnikuga ning tulemusena moodustub mitteelastne värvikile. Kuivamine on seda intensiivsem, mida kiiremini lahusti aurustub. Kuna oksüdatsiooniprotsess jätkub ka pärast värvi lõplikku kuivamist, muutub kile aja jooksul hapramaks. Alküüdvärvid sobivad hästi eritüüpsete aluspindadega (eriti puidu ja metalliga), tal on lai toonigamma, võime imenduda sügavale aluspinda , suur mehaaniline ning ilmastikukindlus, hea kattevõime ja tasanduvus ning kombineeritavus erinevate side- ja täiteainetega.
Pigmendid
Pigmendid on väga peened pulbrid, millel on oma värvitoon ja neid kasutatakse värvides värviandvate materjalidena. Pigment - kõikidel pigmentidel, nii naturaalsetel kui ka sünteetilistel on üks ühine omadus - nad ei lahustu vees ega õlis. Värve tehakse põhiliselt pigmentidest ja sideainetest. Pigment ei tohi lahustuda sideaines. Värvimismaterjale, mida saab lahustada sideainetes (meediumis) nimetatakse värvaineteks (mitte pigmendiks). Pigmendid (samuti täiteained) on kõrgdisperssed ained, mis ei lahustu vees, lahustites ega kilemoodustajates. Pigmente võib jagada looduslikeks ja kunstlikeks; anorgaanilisteks ja orgaanilisteks. Igal pigmendil on oma keemilised ja füüsikalised omadused.
Muldpigmendid – terra rossa
Nagu arvukad taimse värvaine vormidki on raudoksiidirikastest muldadest saadud pigmendid, mille kasutamine ulatub kau­getesse eelajaloolistesse aegadesse, olnud kunstnikele ja kujundajatele üheks vanimaks värvisaamisviisiks. Olles vas­tupidavad lubjale, kasutati neid anorgaanilisi muldpigmen­te buon´is (või tõelises) freskomaalis, mis on kõige kest­vam seinamaalinguviis. Pigmendid, segunedes täielikult märja krohvipinnaga, muutuvad seinapinna lahutamatuks osaks. Kuna antiiksest Kreekast pole säilinud ühtki buon freskot, võib ajaloolise tähtsusega näidiseid näha välja­kaevatud 1. sajandi Pompeji villades, varasemates Hiina Liao-yangi hauakambrites Manžuurias ja 6. sajandil maalitud Ajanta koobastes Indias. Mõned kaunimatest buon freskodest valmistasid renessansiajastul ltaalias Michelangelo ja Rafael , vastavalt Roomas Vatikani Sixtuse kabelis ja stanzades. Lisaks neile ülivärvikatele näidistele on muldpigmendid olnud kergelt kättesaadavaks ja suh­teliselt odavaks vahendiks mitmesugustele vee ja õli alu­sel valmistatud värvide koloreerimisel. Seda tüüpi värve kasutatakse tavaliste majade krohvist ja puidust välis-ja sisepindade katmiseks.
Kolm kõige sagedamini leitavat ja levinumat muld­pigmenti võib klassifitseerida alljärgnevalt: ookrid, mille värviomadused tulenevad ainuüksi raudoksiidist ja mis hõivavad värvispektri kollast osa; sieenad, mis ulatuvad kollakaspruunist punakasoranžini ja sisaldavad 30—75% raudoksiidi; umbrad, millel on kõrge mangaanoksiidi si­saldus ja on üldiselt pruuni värvi. Kõiki neid pigmente saab ka kaltsineerida (kuumutada kõrge temperatuurini) nende rikastamiseks ja tumedamaks muutmiseks, mille järel neid tavaliselt nimetatakse kas põletatud ookriks, põletatud sieenaks või põletatud umbraks.
Teiste tuntumate muldpigmentide hulka kuuluvad mitmesugused punased toonid, mida mõnikord kutsu­takse ka punasteks ookriteks. Neid toodetakse raud­oksiidsetest hematiidimaakidest nagu Hispaania oksiid ja Pärsia lahe oksiid, musta — magnetiidist, kollast - limoniidist, pruuni - sideriidist ja tumepruuni - püriiti­dest. Lisaks neile looduslikult esinevaile pigmentidele too­detakse mitmesuguseid sünteetilisi raudoksiid pigmente. Kaks kõige väljapaistvamat näidet on raudoksiidpunased - ulatuvad heledast türgipunasest indiaanipunaste toonideni - ;need on saadud raudsulfaadi kaltsineerimisel ning teiseks veneetsiapunane, mida saadakse raudsulfaadi kaltsineerimisel lubja lisamisega.
Kokkuvõte
Värvi sorte on veel väga paljusid, näiteks on ka akrüülvärve ja lateksvärve. Akrüülvärv kuulub vesivärvide perekonda. Akrüül on sünteetiline plastvärv ning tema eluiga sai alguse 1960-ndail aastail. Lateksvärvidel on sideaineks väikeste piisakeste kujul vees dispergeeritud e hajutatud polümeer (nt polüvinüülatsetaat e PVA, akrülaat, eelnimetatute baasil moodustatud koopolümeer jne).
Pigmendid on vajalikud värvitoonide kujundamisel. Värvilised pigmendid jagunevad anorgaanilisteks ja orgaanilisteks. Mineraalse päritoluga anorgaaniliste pigmentide toonid võivad, tingituna keemilise ehituse eripärast, üksteisest suuresti erineda. Kriit, kips, titaanvalge, kollane ooker, kaadmiumkollane, pliipunane, ultramariin, preisisinine, malahhiit, umbra, lambitahm on vaid mõningad suurest hulgast pigmentidest.
Veel ühed väga olulised osad värvides on sideained. Sideained on pigmente ja maalimisaluseid siduv mittelenduv osa, sideaine hoiab värvis pigmendi osakesi koos. Sideaine moodustab kelme, mis kinnitub alusele. Sideaineteks on õlid, vahad, vaigud, valgud (proteiinid) ning süsivesikud( sahhariidid ).
Kasutatud kirjandus :
http://www.hariduskeskus.ee/oppematerjal/varvusopetus/index.html
http://tera.chem.ut.ee/~ivo/tech_anal/Varvid.doc
Judith Miller „Värvid“
8