Üldine kunstiajalugu eksamiküsimuste vastused (1)

1. Egiptuse vana riik:
ARHITEKTUUR : Arhitektuuris märksõnadeks püramiid, tempel ja mastaba . Egiptlaste jaoks oli tähtsal kohal ka, inimese kaitsevaim, kes saatis inimese keha maises elus aga avaldas ennast alles pärast inimese surma. Maine elu seega ajutine ja valmistati ette end eluks pärast surma – igavikuks. Seega suure tähtsusega olid haudehitised : vaaraode hauad püramiidid on Egiptuse ehituskunsti kuulsaimad mälestised. Vana riigi ajal saab Alam- ja Ülem-Egiptuse ühiseks pealinnaks Memphis. Sel ajajärgul ehitati püramiidid, mida on säilinud umbes 100. vanim on astmikpüramiid Sakkaras ( arhitekt oli Inhotop), mis on ümbritsetud tellistest nekropoliga. Ülemineku klassikalistele püramiididele moodustavad astmikpüramiidid Medumis ja murdpüramiidid Dahšuris (astmikpüramiid). Kolm suurimat ja kuulsamat püramiidi on Gizas: Cheopsi , Chepreni ja Mykerinose püramiid (perekonna matmispaik, primitiivne , vooderdatud heledama lubjakiviga). Püramiide ümbritsevad aukandjate väiksemad haudehitised – mastabad . Mastaba on piklik, längus seinte ja lameda katusega kivikamber. Selle all maa sees oli hauakamber kirstuga.mastaba idaküljes oli nišš ja selles petikuks – selle kaudu liikus hing. Mastabad koosnesid kambritest, mis on Egiptuse kunsti tähtsad leiukohad. On tõenäoline, et püramiid on arenenud mastabast. Vaarao mastaba ehitati hästi kõrge, et teda teistest mastabatest eristada ja see ümbritseti veel ühe kihiga , kuid mitte terves kõrguses – tekkis kaheastmeline ehitis. Seejärel ümbritseti mastaba pealiste üksteisest madalamate kihtidega ning saadi astmikpüramiid.
Haud on maja – seal sees kõik vajalik surmajärgseks eluks. Genotaaf – rajatis, mis immiteerib hauarajatist, aga laip puudub.
Vaarao Dzhoseri hauakamber oli maailma esimene suuremõõtmeline kivimonument ja esimene egiptuse püramiid (6 mastabad üksteise peal). Giza püramiididest on suurim vaarao Cheopsi oma. Ta on kaetud lihtvitud lubjakiviga, sees on 3 kambrit.
Püramiidi ehitamisel jäeti neisse sissekäigud hauakambrini, mis asus tavaliselt maapinnast madalamal. Peale matmist käigud suleti ja peideti ( usk hauatagusesse ellu – sisse jäeti luksusesemeid jne). Ehitati suurtes graniitplokkidest, horisontaalselt laotud, asetatud nii, et plokke hoidis nende enda raskus.
templeid ehitati jumalate kummardamiseks, kuna jumalaid oli palju, siis oli ka templeid palju. Üks suurimaid on Amoni tempel Karnakis. Templi südames on sambad, mis jäljendasid taimi (lootus, papüürus ja palm ). Kogu kompleks koosneb erineval ajal paigutatud pühamutest, ümbritsevad massiivsed sambad. Karnaki tempel on ühenduses sfinkside alleega. Tempel: sissekäik, sammashoov (kuhu lasti ka tavainimesi) ja kinnised tagumised ruumid (ainult preestritele). Üldmulje templitest oli monotoonne , erkust lisasid sinu kaunistavad reljeefid ja hieroglüüfid. Ainus arhitektuurne lahendus oli sammas ja tala.
KUJUTAV KUNST : Egiptuse maali- ja reljeefkunst on väga lähedased, kuna reljeef sel ajal on väga madal ja enamasti värviline. Neid võib üheselt nimetada pinnakunstiks. Iseloomulik on äärmine selgus ja ülevaatlikkus kujutistes. Tihedalt seotud hieroglüüfkirjaga – piltkiri ju. Perspektiivi ei tunne Egiptuse kunst üldse. Plastikas nagu ka kirjas võib eristada kaht suurt gruppi: esimesse kuuluvad vaaraode ja ülikute portreekujud (tüüpide ja pooside valik on piiratud), teise grupi teenijate figuurid , mis ülikule hauda kaasa pandi (teostatud vabamalt, neis peegeldub tõeline elu). Vana riigi plastika täiuslikkust võib näha Chephreni 2,3 meetrises graniitkujus. Vägevaim skulptuur on aga kaljust raiutud 20 meetri kõrgune sfinks Chepreni püramiidi juures. Arvukalt on haudadest leitud kirjutajate, teenijate, orjade jne figuurid, tavaliselt puust või lubjakivist ja värvitud. Maalikunstnike puhul on imetlusväärne tähelepanu- ja iseloomustamisvõime, suur maitse, joonte peenus ja nüansirikkus. Väga hästi osati kujutada loomi ja selgelt esile tuua võõraste rahvaste rassilisi iseärasusi. Palju on stseene surnu elust ja esineb palju jumala kujutisi.
Üks varaseimaid ning tõsisemalt võetavamaid Egiptusest pärit esemeid on meigipalett vaarao Narmeri kujutisega (60 cm kõrgune, mõlemalt poolt kaetud reljeefidega, madal reljeef, korrapärase kujuga raamistikus, mille täpselt osadeks jaotatud pinnale on paigutatud kujutised, mis on profiilis ja selgete piirjoontega ning tavaliselt kujutatud suunaga vasakult paremale). Reljeefidel Egiptuse kuninga peaga tegelane, kes notib vaenlasi, isegi sandaalid jalast võetud. All on egiptlased , kes põgenevad. Teisel pool kannab uut Põhja-Egiptuse krooni, reas on peadeta vaenlaste laibad. Keskel kaks fantastilist looma, kelle kaelad põimunud – sümboliseerib sümbioosi. All härja kuju, mis sümboliseerib totemismi.
Tuntuim on egiptuse poos – jalad ja pea külgvaates, keha ja silm otsevaates. Mida tähtsam mees, seda suuremalt kujutatud. Primitiivsus – sääremarjade ja põlvede esile toomine/markeerimine kitsaste joontega. Naine kujutatakse heledamalt kui mees.
2. Egiptuse keskmine riik:
ARHITEKTUUR: Keskmise riigi ajal on suured püramiidid kadunud, püstitatakse väiksemaid püramiide. Kaljuhauad tekkisid, kuulsaimad on Benihassani kaljuhauad Kesk-Egiptuses. Ruumijaotuse poolest meenutavad mastabasid. Nende sissekäigule antakse tavaliselt juba fassaadi meenutav kuju – hakati järjekindlalt tarvitama sambaid (vormilt eeldooria sambad). Põhilised sambavormid olid lootos -, papüürus- ja palmsammas, mis koonesid baasist, tüvesest ja kapiteelist.
KUJUTAV KUNST: Selle ajastu teostes esile tõstetavamateks oleksid vaarao Amenemhet III pead ja nn hüksoslaste kuulsaid sfinkse Tanises. Märgatav on individualiseerimispüüd ja ilmekus nägudes. Pinnakunstis tippsaavutused Benihassanis avastatud maalid ja reljeefid. Käsitöö alalt väärivad mainimist kullassepakunsti tooted.
Keskmise riigi ajal loodud kujud muutusid järjest staatilisemaks, kuid need võisid olla ka pehmejoonelisemad ja oma olemuselt inimlikumad, ning neid püstitati mitte ainult hauakambritesse, vaid ka avalikesse kohtadesse .
3. Egiptuse uus riik:
ARHITEKTUUR: Mitmekesine arhitektuur. Pealinnaks Teeba. Kujuneb välja templiarhitektuur . Templil range ja monotoonne üldilme: ei ühtegi akent ega sammast, olid aga värvikirevad hieroglüüfid ja reljeefid jumalate ning valitsejate kujutistega, mis katsid templi pindu nagu mingi suur vaip . Templi peafassaad ja sissekäik on kitsal küljel, kus kerkivad kaks längus seintega tornikujulist tiiba, mille vahel on kitsas ja kõrge sissekäik – see väravehitis on püloon. Sissekäigu kõrval mastid, mille otsas lehvisid lipud, tihti seal ka obeliskid ja vaaraokujud. Templi juurde viivat teed kaunistasid kahelt poolt sfinkside kujud. Tähelepanuväärsed templid on näiteks Amoni tempel Karnakis – ülisuure sammassaaliga, suurejooneline oli ka Ramses II ehitatud vägev Ramasseum Teeba juures. Egiptuse ehituskunsti mõju põhineb peamiselt kavatise suurejoonelisusel, rangel tõsidusel ja puhtidamaisel toredusel. Puudub dispositsiooni selgus ja üksikosade loogiline ning harmooniline liitumine. Sel perioodil olid levinud ka kaljutemplid, kuulsaim neist Ramses II Abu Simbelis. Esinesid ka kaljuhauad – hauakamber neis sügav, selle juurde pääseb pikkade, labürinte moodustavate käikude kaudu, nende seinu katavad arvukad reljeefid ja maalid. Uue nekropoli tekkimine – Kuningate org, arhitektuurne väljund väga primitiivne.
Amoni tempel Karnakis – teed templini kaunistas sfinkside allee . Tempel oli suletud lihtinimestele (va Tahkara kiosk). Hüpostüülisaali kaunistasid eredavärvilised uusreljeefid ( kuninglikud võidukäigud, tseremooniad ja igapäeva elu kirjeldavad ). Suur sammassaali kattis kivikatus (võretatud aknad). Pühamu olulisemad saalid ja õued olid paigutatud piki kompleksi peatelge (hiljem lisandusid värava- ja tseremooniaehitised, monumendid). Altariruumis oli püha Amoni kuju.
Päikesetemplid – tähtsamaks osaks kõrged obeliskid, õu piiratud müüriga. Obeliskid – sihvakad teravatipulised sambad. Neid püstitati päikesejumala auks(templite juurde). Nad olid kaetud hieroglüüfidega.
Kaljutemplid – kuulsaim Ramses II tempel Niiluse ääres. Templi sissepääsu valvasid 20 meetri kõrgused kaljusse raiutud Ramses II kujud. Hiigelskulptuuride kõrval on väiksemad figuurid. Peasissekäigu kohal nišis seisab päikesejumal Ra kuju. 2 korda aastas tungib tõusva päikese kiir templi sügavuses asuvasse pühamusse ja valgustab Ramses II , ja jumalate liivakivist skulptuure.
Kaljuhaudade juurde kuuluvad templid asetsevad väljas, haua sissekäigu läheduses, kaljuseina sees. akuulud on kuninganna Hatshepsuti terrasstempel: koosneb 3-st üksteisest väljakasvavast terrassist. Neid seob omavahel pikaldane tõus. Tema tempel oli kavandatud hiigelsuurena , sulab kokku järsu kaljuse mäega.
Sambad – templile iseloomulik joon. Kõige tüüpilisemad sambavormid on lootos-, papüürus- ja palmisambad (egiptuse taimede jäljendused). Sammas koosnes baasist, tüvest ja kapiteelist. Tüves kujutab taimevart, kapiteelid lahtiseid või kinniseid õisi. Hiljem võeti kasutusele liiliamotiivid, kujunes liiliakapiteel. Sambatüved, mis moodustasid saalides tohutu tihniku, kujutais hiiepuid, templi lagi oli värvitud siniseks (kaunistatud tähtede või lindudega).
KUJUTAV KUNST: Kunsti areng on sõltuv üksikute valitsejate tahtest. Sõdade tõttu tihe läbikäimine välismaaga: pinnakunstis palju sõja-, meresõidu- jm stseene. Stiil muutub vabamaks, rahvakunsti laad pääseb mõjule ka õuekunstis. Ehnaton soosis kunstis järjekindlalt loomulikku ja realistlikku, looduslähedast laadi . Tolle aja kunsti tippsaavutused on mõned ümarplastika teosed: kuninga enese, tema ema ja naise portreed, milles loomulikkus ja elulisus ühineb võrratu rafineeritusega. Pärast ehnatoni surma pöörduti tagasi vana stiili juurde. Kunsti iseloomustab nüüd püüd rafineerituse, toreduse, pidulikkuse ja kolossaalsuse poole. Saiidide ajastul püütakse immiteerida vana riigi teoseid. Väga kõrgel kohal oli kunstkäsitöö.
4. Mesopotaamia :
ARHITEKTUUR: Mesopotaamias oli vähe looduslikku ehitusmaterjali – kivi – seepärast oldi siin sunnitud ehitamisel tarvitama õhu käes kuivanud telliskive, toortelliste valmistamine. Puitu äärmiselt vähe. Umbes aastal 1800 eKr ühendas suur valitseja Hammurapi Babülooniast Lõuna- ja Põhja-Mesopotaamia üheks suureks Babüloonia riigiks. Vana-Babüloonia tähtsamad ehitised olid templid ja valitsejate lossid. Eeldatakse, et tunti võlvimist ja osati telliskividest püstitada sambaid. Seinte katmiseks ja kaunistamiseks kasutati glasuuritud ja värviliste mustritega saviplaate. Iga templi aluseks oli templitorn ehk tsikuraat . See nn Paabeli torn oli massiivne ruutjas hoone, mis astmetena ülespoole tõustes ahenes ja mille külgedel olid trepid ning tipus asus templike, tsikuraat bituumeniga üle võõbatud – järelikult oli must. Ruumid oli kaunistatud maalingutega ning muster meenutas punutusi. Tempel oli jumala eluase. Tsikuraadi ülemisel tasandil paiknes pikk ja kitsas tempel jumaluse kujuga. Templeid ehitati kõrgetele alustele kaitseks vee eest. Templikompleks polnud ainult pühamu, vaid ka ühiskondlike tööde ja arvepidamise keskus.
Uus-Babüloonia ajal konstrueeriti rippuvad aiad ( konstruktsioon toetus võlvidele), kuulus oli Marduki tempel. Hooneid kaunistasid nii seest kui ka väljast värvilise glasuuriga kaetud reljeeftelliskivid ja pinnalised plaadid . Eelistatumad värvid olid valge ja kollane sinisel foonil. Kujutatud on loomi, samuti arhitektuurilisi motiive ja ornamente. Linna ümber kolmekordne müür, polüfunktsionaalne – põllumaa müürist seespool. Peajumalaks Marduk, tema auks suur tsikuraat ehk astmiktempel , tuntud ka kui Paabeli torn.
Kõige paremini on säilinud Uri tsikuraat (sumerid). Hoone on ehitatud savitellistest (kivi polnud) ja kõik kihid on seotud betuumeniga. Seintes olid nn. nutuavad, et võimalid nutuaur välja juhtida. Olid ka rennid vihma jaoks.
KUJUTAV KUNST: vanemad reljeefkunsti teosed on veel primitiivsed ja kehavormid nendel kohmakad. Ümarplastikas leidub isegi 4. aastatuhandest eKr meisterlikult modelleeritud töid: Urukist leitud naisepea, mis jäädvustab arvatavasti mõne jumalanna uhke ja sensuaalse näo. Rõhutatult ilmekad on väikesed palvetajate kujukesed. Kasutati diagonaali motiivi, see annab edasi dünaamikat. Uri kuningahaudadest on leitud suurepärase dekoratiivse maitsega teostatud ehteid. Edusammud skulptuuris – 3. aastatuhandest eKr säilinud akadi reljeefid ja ümarplastika teosed: kuningas Naram-Sini võidusteelildramaatiliselt jutustav stseen , elav kujutamine. Huvitavad on ka istuvad ja seisvad figuurid, ka pead. Pisiplastikas tuntuim on kuningas Gudea istuv figuur ja turbaniga mehepea Tellost. Karvkatet edastati tihedalt spiraalide kujutamisega seal, kus pidi olima karvane . Kõik istuvad figuurid on puiselt sümmeetrilises asendis, käed asetsevad rinnal. Käsi ja jalgu , ka riidevolte kujutatud loomutruult, proportsioone mitte. Vormikäsitlus on kindel ja jõuline. Tüvikooniline vorm, kulmud ja silmad imposteeritud. Esinesid ka marmorist ja vääriskividest valmistatud ja enamasti silindrikujulised pitsatkivid, millesse lõigatud figuurid ja stseenid – kasutamahakati neid laialdaselt hieroglüüfkirjas. Hakkab levima ka metall ja metallplastika. Karvkate tiheda soonestikuna, meenutab kruvi. Uri standard – 3. aastatuhandest mosaiik , tüvikoonilin vorm, hiiglaslikud silmad, väike kehakasv.
Assüüria kunsti kõige tähelepanuväärsemaks ja ülimalt iseloomulikuks saavutuseks olid endiselt seina ülaosa friiside madalad reljeefid. Tunnis vaarasime slaidi Lamassust, kummalgi pool Assüüria paleede sissekäiku seisid need tohutu suured tiibadega kujud, inimese pea, hobuse kerega, viies jalg, et kujud oleksid vaadeldavad nii otsevaates kui külje pealt. Tuntud on ka reljeefid lõvijahist. Reljeefidel on peamiselt kujutatud sündmusi valitsejate elust. Figuurid on jõulised ja lihaselised, tugevasti on toonitatud semiidi rassi iseärasusi. Silma torkab riietuse, habeme jm üksikasjade väga peen, kuid stiliseeritud käsitlus. Reljeefid olid algul tugevate toonidega maalitud.
612 a. eKr. taastas Babüloonia oma iseseisvuse. Linn ümbritseti müüridega. Peavärav oli pühendatud peajumalanna Ishtarile. Värvilise glasuuriga tellistest moodustati välisseintel mustreid ja figuure . Nende seas korduvad õied, härjad, lõvid, ja teised fantastilised olendid kurjade vaimude peletamiseks. Lõvid väravatel on jumalanna sümboliks Värav juhatas tähtsamale protsessiooni alleele, mis viis lossini.
5. Egeuse kunst:
ARHITEKTUUR: Kreeta saare kunst. Kolm ajajärku: varaminoiline, keskminoiline ja hilisminoiline.vanemat ajajärku tuntakse väheste keraamikatoodete põhjal. Õitseaeg kesk- ja hilisperioodil. Tähtsad on losside varemed: Phaistoses, Knossoses ja Hagia Triadas. Kreeta loss koosneb arvukatest ruumidest, mis kõik rühmitusid ühe suure pikliku hoovi ümber. Loss oli mitmekorruseline, korrused ühendatud treppidega. Lossi ruumide keskel üksikud väikesed valgusõued. Sammast kasutatakse ( laieneb alt üles!). Lossides ka veevärk. Iseloomulik: puudusid pearuumid, mis väiksemate kõrval esile kerkiksid. Lossid kindlustamata. Rikkalikult kaunistatud seinamaalidega.
Lossi keskseks osaks oli suur pikk õu, mille ümber grupeerusid ruumid ja nende keskel mitmed valgusõued. Kaguosas olid eluruumid , vannitoad, basseinid ja arvatavasti ka valitsejanna ruumid. Kirdeosas olid töökojad, lääned valitseja eluruumid ja troonisaal . Ruumide paigutus ebasümmeetriline, asusid erinevatel kõrgustel. Ruume ühendasid trepid.
KUJUTAV KUNST: Lossiseinad kaunistatud seinamaalidega, värvidest esinevad: helesinine, must, valge, kollane ja tumepunane, harva ka roheline. Leidub ka hulk figuraalseid kujutisi: pidulikke tseremooniaid, sõja- ja jahipilte, tantsustseene jt, väga armastatud härjavõitluse kujutised. Vanematel maalidel leidub suurepäraseid maastikulisi motiive. Mehed tavaliselt maalitud tumepruunina ja kannavad niudevööd, naised valged ja rõivastatud äärmiselt koketselt (volangidega kleit, laiavarrukaline jakk , rinnad paljad – Jumalanna madudega ). Kujutised väga elavad ja annavad tunnistust teravast vaatlusvõimest; üksikasjad teostatud pealiskaudselt. Skulptuur: suurplastikat pole leitud, säilinud väikesed ümarplastika teosed fajansist, elevandiluust ja pronksist . Kuulus on Hagia Triadest leitud anuma ülemine osa. Peekrid on kreeta kunsti tippsaavutusi. Vaasimaal : varaminoilisel ajal harrastati ornamentide sissekraapimise tehnikat . Nõu kaeti tumeda läikiva värviga ning sellele maaliti valge värviga mustrid . Valitsevad mustrid olid kurvid ja spiraalid, neile lisandusid stiliseeritud taimemotiivid ( Kamarese vaasid , leiukoha järgi). Keskminolise perioodi lõpul kaotavad vaasid oma värvirikkuse, loodusmotiivid on pinnale jaotatud sümmeetriliselt ja reeglipäraselt – nn paleestiili vaasid. 1700 a eKr maavärin, mille tagajärjel hakati harrastama freskotehnikas seinamaalinguid .
6. Mükeene kunst:
ARHITEKTUUR: Lossid olid kindlused , tuli läbida mitmeid väravaid, et jõuda lossini. Pearuum ehk megaron , mille keskel oli ümmargune kolle, mida ümbritsesid 4 sammast. Lossiseinad kaunistatud maalidega. Haudehitised: kaevushauad – umbes 2 meetri sügavusel maa all; kaljusse raiutud haud; kuppelhauad – kuulsaim on Atreuse varakamber. Pseudovõlv – kivid horisontaalselt väikese nihkega. Reljeefide tõttu on monumentaalselt kuulus Lõvivärav. Olid ka lõvisambad: ilma peata kuid käpad olid.
KUJUTAV KUNST: Vaasimaali puhul on iseloomulik ornamentika , mis kasutab loodusmotiive, kuid eeskuju raske ära tunda. Halveneb tehnika, toon muutub segaseks, värv kahvatuks. Esineb looma- ja inimfiguure.
7. Kreeka arhailine periood (8.-7. sajand eKr):
Eelnev kunst homerose perioodil oli tuntud geomeetrilise stiili kaudu. Selle ajastu vaasidel esinev ornamentika eelistab geomeetrilist laadi kujundeid, vaasidel on kujutatud siksakke, komnurki, sõõre, lainelisi jooni jne. Mustrid asetatud ribadena, enamasti kaelapiirkonda, alumine osa on ilma kujunditeta. Abstraktsete ornamentide kõrval esineb ka lindude ja loomade ja ka inimfiguure.
ARHITEKTUUR: Kõige tähtsam ala oli templiehitus. Kreeka tempel seisab ühest või mitmest astmest koosneval alusehitusel ehk krepidomal. Viimasel astmel ehk stülobaadil seisab sammas. Põhiplaanis on tempel piklik nelinurk , jaguneb kolmeks: naos ehk kesmine ja pearuum; eeskoda ehk pronaos idaküljel; tagaruum opisthodomos lääneküljel. Templitüübid, mille kohta KT oli! Astmetele toetuvad sambad ja nende peal asetseb talastik . Kapiteeli peal on arhitraav , dooria stiilis selle peal veel friis . Tempel oli kaetud murdkatusega ja kitsastel külgedel olid kolmnurksed viilud, mille väli oli tavaliselt kaunistatud skulptuuridega.templil oli sees pool puust lagi ja alati lame, seda liigendas sammastele toetuv talastik, mille ristumisel moodustuvad nelinurksed kassetid. Aknad puudusid, valgus pääses templiruumi läbi ukse. Sambad on: dooria ( Parthenon ), joonia (Atikas) ja korintose stiilis.
Ehitismälestised: Ehitised ranged , kohmakad ja vanapärase ilmega . Säilinud dooria stiilis templitest vanimaks peetakse Hera templit Olümpias. Ehitis oli algselt puust, hiljem asendati kivisammastega, äärmiselt pikaksvenitatud põhiplaan. Apolloni tempel Korintoses – säilinud rida äärmiselt madalaid ja jämedaid sambaid tugevate kapiteelidega. Üks paremini säilinud templeid on Poseidoni tempel Paestumis – säilinud ka sisearhitektuuri. Arhailise ajastu lõppu kuulub suur Zeusi tempel Olümpias kreeklaste pühapaigas. Joonia stiilis nt Apolloni tempel Didymas, mis ehitati varemetest uuesti üles.
Templi põhiplaane oli mitu - KT!. Templiarhitektuuris esineb 3 stiili: dooria, joonia ja korintose. Kogu kreeka arhitektuuri välisilmet määrasid 2 tegurit: kreeklastele omapärane mõõdukus ja proportsiooni tunne. Ehitati kiviplokkidest, mis pidasid koos sideaineteta – metallklambrite abil.
Tempel koosneb kaht liiki osadest: kandvast ja kantavatest. Kadnvad osad: 4- nurkse pikliku kujuga alus, mille ülemine osa on stülobaat, sammaste kõrgus oleneb templi kõrgusest. Kantavad osad: Talastik, mis koosneb toetuvast arhitraavist. Selle peal püsib friis.
KUJUTAV KUNST: Säilinud peamiselt reljeefid – stiil üsna puine ja abitu. Tugevad olid idamaade mõjud. Olümpiast leitud pronksplaat – puhtkreekapäraste kujutiste kõrval Oriendi motiive (tiibadega naisfiguur alumises osas, tiibadega loomad ülevalt teises ribas). Assose templi friisi jäänused. Figuurid reljeefidel madalad ja raskepärased, egiptuse poosis .uudne on reljeefikäsitlus kõrgreljeefina, reljeefid peamiselt lubjakivist. Samast materjalist ka ümarplastika (kolossaalne Hera pea Olümpiast). Joonias oli marmor . Vanimad marmorfiguurid on leitud Deelose saarel (Artemise kuju – jumalanna kannab pikka lihtsalt kitooni, juuksed langevad lokkidena õlgadele, seisab puiselt ja tardunult, käed vastu külgi surutud, voldistikust pole jälgegi), seivate figuuride kõrval ka istuvad. Vanema joonia koolkonna parimaks näiteks on harpüiade monumendi reljeefid Lüükias. Peloponnesose (dooria) kunstnikel oli suur tähtsus alasti inimkeha kujutamise probleemi lahendamisel. On leitud arvukalt alasti meesfiguure ( kuros ), mida on nimetatud Apolloniteks, põhimotiiv egiptusepärane, kuid üksikasjus on tunda püüdu vabaneda tardunud skeemist. Vasak jalg ettepoole asetatud, käed ripuvad alla ja on rusikasse surutud, näol kerge naeratus. Marmorplastikas tähtis teos on „Vasikakandja“ - vasikas vabam ja loomutruum kui mees ise. Joonia meistrite poolt on loodud noorte naiste ( kore ) figuurid – tõenäoliselt Athena teenistuses olevad naised. Kujutatud on nad aeglaselt sammuvatena, vasak jalg on ettepoole asetatud, näol naiivsevõitu naeratus, rõivastus on külluslik ja elegantne, ühe käega tõstavad üles selle hõlma. Figuuridest hoovab vastu rafineeritud sarmi; koketne loomulik poos, rikkaliku voldistiku käsitlus ja tore soeng . Figuurid rikkalikult ja maitsekalt värvitud. Atika stiil oli jõuline, lihtne ja mõõdukas. Peloponnesos: kasutatakse pronksi, keskendutakse alasti meesfiguuri kujutamisele, tähtsamad keskused Sikyon (Kanachos tegutses seal), Argos (Ageladas) ja Aigina (Kallon ja Onatas) – templitest kuulsad viilugrupid. Peloponnesose koolkonna tüüpiline töö on Piombino Apollon . Jooniast sisserännanud kunstnik Alxenor on loonud tuntud hauasteeli Orchomenosest, mis on väga võluv oma lihtsa žanripärase käsitlusega: mees seisab püsti ja ulatab ülespoole kargavale koerale rohutirtsu. Joonia koolkonda kuulub ka kergel sammul edasi ruttav naisfiguur ( Artemis Laphria), samuti Itaaliast leitud noore istuva jumalanna figuur. Ajastu kuulsaim kunstnik on Myron (atika koolkond): pronks, kujutas energilisi jõuavaldusi, kiireid liigutusi ja toiminguid , tema kuulus kettaheitja – originaal pronksist afa pole säilinud (tuntud marmorkoopiate põhjal); teine kuulus töö oli grupp Athena ja Marsyasega. Myron on loonud hulga jumalakujusid, üldiselt on ta oma töödes saavutanud täiuslikkuse, juukseid käsitleb vanamoeliselt, näod ilmetud.
Levinud oli vaasimaal, vaasimaali tungivad oriendi elemendid, kujutusviis muutub elavamaks ja elulähedasemaks, vaasil ribad, millel kujutatud metsikud loomad. Kujunes välja mustafiguuriline stiil – figuurid maalitakse musta läikiva värviga heledale savipinnale. Mütoloogilisi pilte kujutati. Üks olulisemaid vaasimaali keskuseid oli Atika (vaasid tihti varustatud autori allkirjaga). 6. sajandil eKr hakati harrastama punasefiguurilist vaasimaali – kujutise tagapind kaeti musta läikiva värviga, kujud olid punased savi tõttu, millest vaasid tehtud olid. Oli parem figuure maalida, ei pidanud musta värvi sisse peeneid detaile kraapima. Ka sel puhul oli juhtivaks keskuseks Atika. Igapäevalisi stseene hakati kujutama.
8. Kreeka klassikaline periood (5.-4. sajand eKr):
ARHITEKTUUR: Aphaia tempel Aigina saarel. 5. sajandil ehitatud peripteer , mille sees on kaks rida sambaid. Kuulsad on selle marmorist viilufiguurid. Täiuslikkus ja harmoonia saavutatud Hephaistose templis Ateenas: väike peripteer, 6x13 sambaga, ehitatud marmorist. Silmapaistvamad ehitised Ateenas olid kontsentreerunud vanale kindlusemäele – akropolile: Ateena Akropolis. Suurepäraseim ehitis akropolil oli Parthenon, Athenale pühendatud tempel. Perikles alustas selle ehitamist, ehitustöid juhatasid Kallikrates ja Iktinos. See on peripteer 8x17 sambaga, dooria orderid . Propüleed ehk väravaehitise ehitas Mnesikles, propüleedest lõunas asus Nike tempel – väike neljasambane amfiprostüül. Pärast Periklese surma valmis Erechtheioni tempel – pühendatud Athenale, asümmeetriline, siia koondunud mitmed pühad elemendid. 480. aastal rüüstati Akropolist.
4. sajandil Väike-Aasias Halikarnassoses Mausoleum – hauaehitis, sellest alates hakati kõiki hauaehitisi nimetama mausoleumideks. Hauaehitist ümbritses peripteer, püramiidist inspireeritud katus. 4. sajandil lisandub teater. On tantsuplats ehk orkestra , mille keskel on Dionysose altar . Kreekas kasutatakse teatris loodulikke olusid – rajatakse mäe sisse.maastiku panoraam mängib kaasa. Skeene ette kujuneb poodium.
Dionysose teater – vanim näidendite esitamise koht. esimesed etendused toimusid Dionysose pidustuste kultuse raames, oli rahvaenamusele. Asus akropoli jalamil. Ehitati järs künka jalamile, kust avanes avar vaade ümbrusele. Keskel orkestra, , selle taga soene, mille esimüür oli taustaks tegevusele. Isted olid kujundatud ja asetsesid poolkaarena.
KUJUTAV KUNST: 5. sajand eKr õitseaeg ehk kõrgklassika. Skulptuur saavutab täieliku vabaduse ja meisterlikkuse loodusvormide edasiandmise oskuses. Suure looduslähedusega ühineb ideaalne, äraseletatud rahu, lihtsus ja selgus, suursugususe, väärikuse ja harmoonia tunne. Sügav usklikkus on selle kunst kandepind. Tähtsaim kunstikeskus Ateena. Pheidias viib plastika täiuseni. Tema ulatuslikeimad tööd on Parthenoni skulpturaalsed kaunistused, tähtsaim Athena kolossaalne kuju. Skulptuuride vanem osa on oletatavasti metoobid, mis on teostatud tugevas kõrgreljeefis. 1687 . aastal sai Parthenon kannatata, kui veneetslased Ateenat piirasid ja paljud skulptuurid hävinesid. Alles Parthenoni viilu figuurides on avastatud naisekeha ilu, sest seni kujutati neid mehelike vormidega. Teine Pheidiase töö oli Zeusi kuju Olümpia templis – 13 m kõrge, hävinud, kullast ja elevandiluust. Skulptuurides väärikus ühineb iluga . Pheidiase figuuridele iseloomulik: keha toetub oma raskusega ühele jalala, teine jalg asetseb vabalt, rõivastus langeb sirgetes voltides alla, vaba jalg tuleb natuke riide alt esile. Alkamenese tööd pole säilinud, kuid on rooma koopia tema Aia Aphroditest. Theseioni poolt Ateena Nike templi skulptuurid, ilusaim on sandaali jalast võttev Nike – ainulaadne on maitse ja virtuoosne tehnika, millega on teostatud jumalanna rikkalikus voldistikus allalangev õhuke, kehavorme selgesti läbi paista laskev loorisarnane rüü. Paioniose Nike – kujutas lendamise motiivi, hoogsa liikumise tagajärjel laseb lai ja avar rõivastus kehavorme selgesti esile tulla (joonia koolkond). Dooria koolkonnast Polykleitos – pronksivalaja, eelistas kujutada ilusaid noori alasti kehasid, laseb figuuri kogu raskusega toetuda ühele jalale , kuna teine jalg asetseb vabalt, kuulsaim töö „ Odakandja “ (ehk Dorüfoor, säilinud mitu hilisema aja koopiat ), püüdis kindlaks teha inimese keha kujutamisel üldkehtivaid proportsiooniseadusi. Tema ideaal oli kindel, tugev, võrdlemisi madal figuur, iseloomult sarnane dooria stiili ehitistega.
4. sajand eKr teine õitseaeg. Suurem rõhk tunnete ja siseelu väljendamisel, vormilise ilu ja täiuslikkuse taotlemine, toonitatakse õrnust ja leebust – kanis stiil. Looduslähedus ja realism . Individuaalne kujutusviis. Ka jumalaid kujutatakse realistlikumalt ja maisemalt. Materjalid on pronks ja marmor, kulla. Ja elevandiluu tehnika ununeb. Skopas kujutas figuurides sisemist kirge, väljendas valu. Praxiteles kasutas enamasti marmorit, nooruslikud üksikfiguurid domineerisid – rahulik tasakaal, harmoonia, õrnus, graatsia, leebus, rafineeritud peenus (Sisalikutapja Apollon). Oli esimene, kes alasti naisekeha ilu ja võlu täiel määral oskas esile tuua. Hermese figuur Olümpiast – nooruslik jumal toetub vasaku käega puutüvele, sama käe pea hoiab ta väikest Bakchost, paremas ja ülestõstetud käes on tal viinamarjakobar, mille järele laps käe välja sirutab: keha S- kurv , proportsioonid teised. Antiikajastu kuulsamaid skulptuurteoseid oli grupp, mis kujutas niobiidide tapmist, arvatavasti Skopase töö. Leocharese loodud on Belvedere Apolloni pronksoriginaal. Dekoratiivskulptuurist on tuntud Lysikratese monumendi friis, millel kujutatakse meremeeste karistamist Dionysose poolt. Kuulus oli Lysippos oma pronksskulptuuridega – Apoxymenose figuur, mis oli elav ja liikuv, tema töid võib vaadelda igast küljest, tuntud tema Heraklese kujud, ka Puhkav Hermes. Väga hinnatud oli ta portreekunsti alal – ühendas välise sarnasuse peene ja sügava karakteristikaga.
5. sajandi esimesel poolel elas esimese suure õitseaja läbi ka seina- ja tahvelmaal . Antiikajastu kuulsaim maalija oli Apelles , kes maalis merest tõusva Veenuse pildi. Vaasimaali suuremad saavutused Lõuna-Itaalias (erineb suuresti atika omast) – eelistatakse suuri nõusid ja mitmekesisemaid vorme, suur värvirikkus, ornamentikas ülevoolav rikkalikkus jam itmekesisus, kujutised vaasidel väga figuuririkkad. Kolm kuju, mis ületavad piirid:

• Delfi vankriajaja – eeldatavasti suur kompositsioon +kaarik ja 4 hobust, ülakeha on 80nendik pöördest paremale (väike liikumine), nägu nagu mask
  
• Kapten Artemision – korrektne anatoomia, hea modelleering, keerulisem. Nägu on paremini modelleeritud, kuid emotsioonid tulevad alles 4. sajandil. Liikumine.
  
• Türannitapjad – skulptuurigrupp, profaanne , tugev pööre, nimelt kujud „liiguvad“
  

9. Kreeka hellenistlik periood (3.-1. sajand eKr):
ARHITEKTUUR: Hakkab mõjule pääsema püüd kolossaalsusele, toreduse ja rafineerituse poole. Hakatakse hulgaliselt ehitama losse, teatreid (Epidauros; orkestra ümber hakati ehitama aste-astmelt kerkivat lava vaatajate jaoks, hiljem asetati orkestra taha skeene), raekodasid ja igasugu avalikke hooneid, ka eluhoonete ilule pannakse rohkem rõhku. Dooria stiil käib alla. Domineerima hakkab joonia stiil, selle kõrval ka korintose stiil. Armastatud ka stiilide segu. Ümar põhiplaan läheb moodi. Priene varemed annavad hellenistlikust linnast parima ülevaate – reeglipärase kavatisegatäisnurga all paiknevate tänavatega, linna keskuseks nelinurkne turuplats, mis oli kolmest küljest sammastega ääristatud. Tänavad osaliselt sillutatud ja varustatud veerennidega. Athenale ehitatud tempel Pytheose poolt. Tegi ka arvatavasti Mausoleumi Halikarnassoses. Hulk huvitavaid ehitisi on välja kaevatud Pergamonis, mis oli juhtivamaid keskusi hellenistlikul ajastul. Hellenistliku ajastu kreeka arhitektuuri iseloomustab peamiselt stiilielementide ebareeglipärane käsitlemine ja stiilide segu. Eelistati joonia stiili. Hakkab teatavat osa mängima kaarehitis – eriti praktiline terrassidena Väike- Aasia mägilinnades, kus see esineb mitmekorrusseliste hoonete alumisel korrusel. Põhiplaani kujundamisel omandab suureneva tähtsuse ümarvorm. Uuendused tõid lõpuks kaasa kreeka klassikaliste stiilitraditsioonide lagunemise. Hellenistlikust ehituskunstist võrsus rooma arhitektuur.
KUJUTAV KUNST: Juhtivad kunstikeskused olid Egiptus , Väike-Aasia ja Süüria suurlinnad . Kunst satub sõltuvusse üksikutest valitsejatest ja peab teenima nende toredusearmastust. Kunst muutub pealiskaudseks, taotleb väliseid efekte ja tühist virtuooslikkust. Iseloomulikumaid jooni ongi suurepärane tehnika ja rafineeritud virtuoossus. Suurema tähtsuse omandab realistlik ja naturalistlik käsitluslaad, ka teatraalsuseni küündiv paatose toonitamine ja püüd ilmekuse poole. Jumalate kujutamine: inimlik maine joon tõrjub välja endise pühaliku, piduliku ja rahuliku laadi. Doidalsese kükitav Aphrodite. Reljeefkunsti iseloomustab kalduvus esitada figuure ja sündmusi tõelises ruumis, kujutada ka maastikulisi ja arhitektoonilisi tagaplaane, eelistatakse idüllilist laadi stseene. Portreekunst – suurepäraste jõuliste valitsejaportreede kõrval esinesid ka mitmesuguste õpetlaste ja luuletajate pead. Aleksandrias asus kuulus Niiluse allegooriline marmorgrupp – Niilust kehastab kolossaalne atleetlik mees, kelle kallal askeldab 16 pisikest poissi. Pergamoni koolkonna kuulsaim ja suurepäraseim teos on vägev Zeusi altari friis Pergamoni akropolil, sellel on kujutatud jumalate võitlus gigantidega. See reljeef on väga kõrge, teostus väga julge ja jõuline, friis täis paatost ja rahutust, taltsutamata kirge ja dramaatilisust. Rhodose koolkonda kuulub Milose Veenus ehk Melose Aphrodite. Rhodose koolkonda kuulub ka Laokooni grupp – Laokoon ja tema pojad kujutatud, Poseidoni saadetud meremaod tapavad neid, kehad on äärmiselt andekalt väljatöötatud; originaal on marmorist. Pärast Rhodose hävitamist Cassiuse poolt ei saa rääkida enam Kreeka kunstist, samas see ei kadunud, vaid hakkas saatma Rooma kunsti.
Maastikulise sügavuse kujutamise oskus saavutati hellenistlikul ajastul. Figuraalmaali ainestik laenatud mütoloogiast ja eepostest, ka tragöödiatest. Harrastati ka žanrimaali, milles valitses naturalism . Madalpositsioon – joobunud naine istuli uhmriga, veresoonte naturalistlik kujutamine.
10. Etruski kunst 8.-3. sajand eKr:
ARHITEKTUUR: Tegutsesid praeguses Toscana piirkonnas, riiki nad ei moodusta vaid on 12 linna liit. Etruskide ehituskunstist annavad kujutluse vanade linnade ja linnuste müüride jäänused. Ehitistes esinev järjekindlalt võlv. Etruskide tempel põhiplaanilt ruut, sügav eeskoda, mille lagi toetus üksteisest kaugele asetatud sammastele. Plaanilt meenutab prostüüli, katus reljeefplaatidega kaetud, katuseviilud kaetud terrakota plaatidega, millel ornamendid ja reljeefid. Hoone tagapoole moodstavad kolm ruumi, millel peale sissekäigu ei olnud ühtki avaust ja millest keskmine oli tihti suurem. Tempel seisis poodiumil. Murdkatus eendus tugevasti ja oli järsem kreeklaste omast. Olulised on põikkonstruktsioonid. Talastik alati puust ja kaetud maalitud saviplaatidega, sambad laiemalt asetatud, joonia ja dooria stiili segu. Nende elamu koosnes ühest suurest keskruumist – aatriumist, milles oli tulekolle. Aatriumi ümbritses mitu kõrvalruumi, tagumises osas aatrium laienes. Valgust ja õhku sai maja uksest ja selle peal olevast avausest. Matuselinnad, näiteks Cerveteri (nekropol). Haudu oli mitut tüüpi, populaarseimad olid kaljuhauad (nt Cornetos, nende väliskülg kujundatud fassaadina, mõnikord neis üks ruum, mõnikord selle ümber veel ruume ja näeb välja nagu elumaja, hauad kaunistatud seinamaalide ja reljeefidega). Võisid olla kamberhauad – paiknesid nagu majad tänava ääres. Maalingute puhul matuserajatistes leina teema puudub, seinad kaetud pidustuste piltidega, domineerib punane värv.
KUJUTAV KUNST: Maalikunstis on maalid koloreeritud joonistused lihtsates heledates toonides, meesfiguurid tumedad , naised heledad.üldine laad võrdlemisi elav, kuid tihti maneerlik, abituseni burleskne. Kujutatakse sündmusi igapäevaelust, pidustustest ja jahistseenidest. Tihti esineb mütoloogilisi pilte ning eriti kujutisi allmaailmast. Skulptuuris põhikohal saviesemete valmistamine ja metallplastika (pronksist Kimäär Arezzost ). Saviplastika – sarkofaagid surnute kujudega kaanel (figuuride proportsioonid tavaliselt valed, detailid aga õnnestunud; sarkofaag, millel on naise ja mehe skulptuur, lösutavad sarkofaagi kaanel). Pronksteostest tuntuimaid Marsi figuur Todist. Kõrgel järjel ka portreekunst. Esindatud ka kiviskulptuurid, mis on kaunistatud madalate reljeefidega. Kunstkäsitöö (metallnõude kaunistamine sissekraabitud joonistustega), mustad reljeefidega kaunistatud bucchero -vaasid. Põletavad savi, raiuvad kivi, valavad pronksi, transpordivad pronksi - „ Romulus ja Remulus“, emahunt toidab kahte väikest hüljatud poisslast.
11. Rooma vabariigi kunst:
ARHITEKTUUR: Rooma kunst ei olnud rahvakunst, vaid aristokraatne ja ametlik kunst, oli ka iseseisvuse ja immitatsioonikunst. Vanemad mälestised on mõjutatud etruskideehituskunstist. Materjaliks on kantkivi ja sarnaneb süsteemilt kreeka ehituskunstiga, sest kasutab sammast konstruktiivse elemendina. Kantkivitehnika asemel hakati tarvitama lubiehitust. Võlvimistehnika suurenev rakendamine. Võlvehitus Rooma ehituskunstis suurim iseärasus. Võlvimisvormidest lihtsaim on sislindervõlv, vabam ja iseseisvam on ristvõlv – tekib siis kui ruutja ruumi kohale asetatakse kaks teineteisest täisnurkselt läbi tungivat silindervõlvi osa. Võlvide lõikumise kohal tekivad servjooned, mis jaotavad võlvi neljaks võlvisiiluks. Kogu raskus kandub ristvõlvi puhul selle nelja nurga kohale. Ümmargusi ruume kaeti kupliga .
Kreeka sambaehituse rakendamine – sambal puht dekoratiivne tähtsus. Sambad võisid esineda ka poolsammaste või koguni pilastritena, konstruktiivne tähtsus oli vaid võlvil ja kaarel. Samba laadidest eelistatuim korintose order oma rikkalikkuse ja toreduse poolest. Samas stiile segati omavoliliseslt, ühes ehitises võisid olla rakendatud nii joonia, dooria kui ka korintose stiil. Püüti toonitada toredust, mitmekesisust ja rikkalikkust, hüljati stiilipuhtus ja konstruktiivne loogika.
Võnksiirde motiiv – eenduva samba peale asetati osa talastikust, mis samuti eendus müüri pinnast (seda motiivi kasutatud Triumfikaare puhul Roomas). Eriti meisterlikult oskasid roomlased konstrueerida suuri ehitiskomplekse ( foorumid ). Foorum oli lahtise sammaskäikude ja avalike hoonetega ümbritsetud turuväljak, see oli mõeldud avalikuks läbikäimiseks ja poliitilise elu üritusteks. Foorumid olid piklikud nelinurksed väljakud, ümbritsetud kõrgete müüridega, mis pidid kaitsma linnakära eest. Foorumil asetsevatest ehitistest olid tähtsamad tempel ja basiilika (kohtu- ja kaubamaja).
Templid säilitavad etruski templi ruumijaotuse, samuti poodiumi ja avara eeskoja, põhiplaan ja sambate asetamine viitab aga Kreekale . Kujuneb välja basiilika – pikk nelinurkse põhiplaaniga hoone, mille kaks rida sambaid jaotas kolmeks lööviks. Basiilikat kasutati kohtu- ja ärihoonena. Vabariigi lõpuaastatest on säilinud hästi dooria stiilis tempel Coris, joonia stiilis Mater Matuta tempel Roomas ja korintose stiilis ümmargune Vesta tempel Tiberi ääres Roomas. Ümarehitistest on säilinud ka Caecilia Metella hauamonument – ümmargune hoone ruutjal alusel. Teatrihoonetest on vähe säilinud. Ehituskunstist annab hea ülevaate Pompeji linn – lubjakivist eluhooned vanaitaalia põhiplaani järgi. Kreeka sambaarhitektuur sai valitsevaks, meenutas hellenistlikku linna. Elumajadele ehitatakse juurde peristüül.elumajad algselt ühe, hiljem kahekordsed. Fassaadidele ei pandud suurt rõhku.
KUJUTAV KUNST: Enamik sellest, mis Roomas luuakse skulptuuri alal, on Kreeka või Väike-Aasia meistrite töö. Rooma alistab Kreeka poliitiliselt, Kreeka kunst vallutab Rooma. Hakati kopeerima Kreeka kunsti. Koopiate varal võib tundma õppida Kreeka õitseaja kunsti. Kahjuks pole koopiad alati täpsed, vaid muudetud ja moonutatud. Ka on nad läbi viidud pealiskaudselt, käsitöölikult. Pasiteles – Jupiteri kuju Marsi väljakul, pole säilinud. Menelaos – grupp Ema ja poeg, hoolikalt teostatud, kuid kuiv ja igav. Tundmatu kunstniku töö on Magav Ariadne. Üldiselt valitses Rooma plastikas jõuetus ja väsimus, puudusid uued loovad ideed. Erandid: portreekunst ja ajalooline reljeef. Portreekunstis säilinud palju tolleaegsete kuulsuste , kuid ka tavainimeste päid ja topeltbüste ( Cicero , Pompeius jne).
12. Rooma keisririigi kunst:
ARHITEKTUUR: Rooma ehituskunsti õitseajaks on keiser Augustuse aeg (a. 31eKr-14pKr). Tihti esines triumfikaari igal pool. Tiberiuse ja Nero suurtest lossidest on järel vaid tähtsusetuid osi. Flaviuste ajastul püstitatud ehitistest kuulsaim on vägev amfiteater Colosseum – suurim Vana-Rooma vare: rooma kaarehitis on ühendatud Kreeka sambaarhitektuuriga, alumise korruse sambad dooria, teise korruse omad joonia ja kolmanda korruse sambad korintose stiilis. Keiser Traianus rajas kuulsa omanimelise foorumi – suurim ja toredaim kõigist seesugustest kavatistest. Hadrianuse ajal ehitati Pantheon , mis on tänapäevani säilinud – kõikidele jumalatele pühitsetud tempel. On ümmargune ehitis, kaetud kupliga. Hilisrooma arhitektuuri suurejoonelisusest annavad tunnistust kuulsad Caracalla termid ( saunad ), millest on säilinud varemete mass Via Appia ääres, sisaldas palju ruume, mis kõik olid kaetud vägevate silinder - ja ristvõlvidega või kuplitega, imetlusväärne oli ruumide avarus, ejitatud telliskivist, kaunistatud marmorkattega, mosaiikide ja kullatud pronksilustustega. Termide ehitusviis viidi üle ka basiilikale – Constantinse basiilika. Constantinuse triumfikaar oli üldkompositsioonilt rahulik ja selge, proportsioonid harmoonilised . Ehitismälestisi säilinud ka provintsides.
Panteon – asub Roomas, algeliselt ehitatud kõigi jumalate templiks. Ainus täielkult säilinud roomaaegne ehitis, antiikaja suurim kuppelehitis. Kuppel oli poolkera , mille läbimõõt võrdub täpselt tipu kaugusega põrandast. Peamiseks valgusallikaks on tipus olev ava Oculus . Siseseina nishides asuvad jumaluste kujud. Templiehitise kerakuju on otseselt seotud Rooma kosmoloogiaga: Kuppel on taevavõlv ja keskel asub valgusallikas – päike.
Amfiteater on rooma teateriehitis, kus astmetena tõusvad isted asetsesid ellipsikujuliselt ümber areeni. Olid mõeldud eelkõige gladiaatorite võitluste pidamiseks, merelahingute ja kiskjate ajujahtide lavastamiseks. Colosseum oli antiikaja suurim amfiteater. Välissseinad kaunistatud poolsambaid meenutavad kreeka eeskujud . Esimesed 4 istmerida olid marmorist, mis olid mõeldud ülikutele, kusjuures keiser koos oma kaaskonnaga istusid areeni servas kõrgemale tõstetud kohale. 4-dal korrusel olid sammaskäigud, mille külge kinnitati ületõmmatud lõuendist nn. päikesepurjed. Areeni all asusid müüritud käigud ja loomapuurid, trepiuksed avanesid otse areenile.
KUJUTAV KUNST: Augustuse ajastu portreedes pääseb mõjule idealiseeriv käsitlusviis. Keisri marmorfiguur – vasakus käes hoiab oda, parem on üles tõstetud, nagu peaks kõnet oma sõjaväele, seljas tuunika ja selle peal raudrüü, väejuhimantel vasakul käel, väike Amor peab meenutama keisri päritolu. Keiser Augustuse figuur preestrina samuti tuntud. Suursuguste daamide kujutamisel pandi rõhku rikkaliku rõivastuse maitsekale teostamisele. Eriti kaunid olid istuvad naisfiguurid , nt Agrippina Napoli muuseumis . Lihtsus, loomulikkus ja intiimsus ühinevad neis imponeeriva väärikusega. Keisri perekonda kuuluvaid naisi kujutati lähedaselt jumalannadele. Traianuse ajal hakkab domineerima külm ja elegantne klassitsism, kreeka kunsti õitseaja eeskujude elutu jälgimine. Vormikäsitlus on puine, sile ja kaine . Hadrianuse ajal sama stiil. Keisrisriigi lõpuperioodil eriti naisportreedele iseloomulik juuste maaliline käsitlus (Lucius Veruse, Carcalla jt büstid). Valitsemas on maskilaadne tardumus. Rooma ratsafiguuridest on säilinud mõned üksikud, kuulus on Marcus Aureliuse ratsakuju – figuur on kuiv ja igav, tugevasti idealiseeritud, hobune on aga väga loomulik, natuke raskepärane, rahulik ja suursugune tõsidus ja väärikus valitseb teoses.
Ajalooaineline reljeefplastika – pääseb valitsema suurem realism; kõiki sõjalisi sündmusi, lahinguid, triumfe jne püüti edasi anda võimalikult täpselt (altar Ara Pacis Flaminiuse tee ääres – välismüüri ülemises osas oli friis figuraalsete kujutistega, alumine osa kaunistatud ornamentidega, teostus peen ja meisterlik , maaliline ning kaunis). Traianuse samba reljeefid. 3. sajand eKr algab reljeefi langus, muutub puiseks ja ilmetuks. Reljeefidega sarkofaagid – algul kaunistused puhtornamentilised, Hadrianuse ajal tekivad figuraalsed kujutised: kaanel tihti surnute figuurid lamavas poosis, stseenid tavaliselt kreeka mütoloogiast, tihti traagilised ja jutustavad surmast. Nende kõrval esineb ka elurõõmsaid ja meelelisi kujutisi, ei puudu ka lahingustseenid. III sajandil eKr loodud sarkofaag, millel kujutatud barbarite lahingut Villa Ludovisist.
Roomlased tundsid kõiki klaasivalmistamise tehnikaid, hakati klaastoodete kõrval valmistama ka reljeefidega nõusid – valmistatud klaasisarnasest kõvast savimassist, lakkpunase läikiva pinnaga. Reljeefid olid algul puhtornamentaalsed, hiljem esinevad ka figuraalsed kujutised. Teine keraamikaala oli väikeste pühamute, haudade, altarite ja eramajade kaunistamiseks mõeldud saviplaatide valmistamine (Campana reljeefid).
Rooma maalikunstist saab aimu Pompeji seinamaalide kaudu. Rooma seinamaalis 4 stiili:

• Inkrustatsioonistiil – valitses tufiperioodil, stiil immiteerib kivikonstruktsiooni , figuraalseid kujutisi ei esine, värvilist kantkivikumüüri täiendasid värvilised mosaiikpõrandad.
  
• Arhitektuurstiil – arhitektuuri osad maalitakse seinale perspektiivses lühenduses, tihti maalitakse seinale avaus, millest avaneb vaade mingisugusesse teise ruumi või maastikule, mõnikord muudetakse kogu sein mingisuguseks maastikuliseks prospektiks.
  
• Kolmas stiil loobub ruumi laiendamise põhimõttest, perspektiivist ja väljavaatest teise ruumi, sein saab nüüd jälle ruumi piirava tähenduse. Tõsine ja külm värvikäsitlus.
  
• Neljas stiil – armastus äärmiselt heledate, ilusate ja rikkalike, koguni kirjude ja karjuvate värvitoonide vastu. Ruumi laiendamise poole hakati püüdlema. Fantastiliselt veidrad arhitektuurivormide mängud.
  

Harrastati ka mosaiiki, keisririigi ajal selle tähtsus kasvab – mosaiiki kasutatakse põrandate, seinte ja sammaste kaunistamiseks, arvukalt säilinud Pompeji's, Roomas vähem.