Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Sissejuhatus kasvatusteadusse". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kasvatusteadus, puudutava, uurimis, emaks, haridus, eetika, traditsioon, vanemaks, vanemlus, interaktsioon, pedagoog, uurimisobjekt, moraal, interaktsiooni, institutsioon, sotsioloog, valdkond, lapsevanemaks, keskne, psühholoogia, formaalne, psühholoogiline, kasvatusteadvus, ennekõike, teaduses, antropoloogia, kasvandik, toetub, vaatenurkHariduse majandamine Hariduse ja majanduse vahelisi suhteid uurib hariduse majandamise teadus. Seda peetakse kasvatusteaduse ja majandusteaduse piirialaks. Hariduse majandamise teadus uurib haridus- kulutusi ja haridusest saadavat kasu ühiskonna, ettevõtte või muu organisatsiooni ja üksikisiku vaatenurgast. Kui tänapäeval räägitakse hariduse mõjust või hariduse efektiivsusest, ollakse huvitatud just nimelt sellest, mis haridus maksma läheb ja mida haridusse suunatud vahenditega on saavutatud. Kasvatust puudutavad põhimõisted Kasvatus Kasvatus on praktiline tegevus. Kasvatamine on tavaline igapäevane tegevus ja igal täiskasvanul on selle kohta oma kogemuse põhjal palju öelda. Kasvatusega oleme kokku puutunud kahel viisil: oleme ise olnud nii kasvatuse objektid, kui ka kasvatajad. Tavaliselt mõeldakse, et meie iga määrab, kumba rolli neist me parajasti täidame.
SISSEJUHATUS KASVATUSTEADUSESSE Sirkka Hirsjärv, Jouko Huttunen KONSPEKT KASVATUST PUUDUTAVA MÕTLEMISE JA TEADMUSE OLEMUS Inimese argimõtlemise ja -teadmiste lähtekohaks on tema isiklikud kogemused Inimesed selgitavad, tõlgendavad ja hindavad olukordi. Nad on aja jooksul talletanud mällu mitmesuguseid teadmisi ning vestlustes vahendavad neid üksteisele. Samuti loovad nad oma kogemusi ja mujalt hangitud teavet kokku põimides uusi teadmisi ja kujundavad nii kindlaid arusaamu. Uskumused on inimeste mõtlemises ja ühiskonna kultuuris domineerivad
Jouko Huttunen KOKKUVÕTE Sissejuhatav osa tutvustab kasvatuse ja ühiskonna arengut primitiivses-, agraar-, feodaal- ja industriaalühiskondades ning muutunud arusaamsi lapsepõlvest. Inimene ei saa elada ja kasvada tühjuses; ta vajab kasvukeskonda. Primitiivsetes ühiskondades oli raske eristada kasvatust ja õpetust kogu elutervikust. Lapsed ja noored õppisid kuulates, vaadates ja tehes.Vaimne haridus omandati vanemaid kuulates. Ühiskonna traditsioonid ja reeglid anti ühelt sugupõlvelt teisele üle suulise pärimusena. Eelteoreetiline mõtlemine tekkis, siis kui ühiskonna kogemusi ja mitmesuguseid reegleid hakati keele abil väljendama ja kasvatustraditsioonis edasi andma. Koos ühiskonna mitmekülgsemaks muutmisega kasvab ka plaanipärase kasvatuse ja koolituse tähtsus ühiskonnas. Ürgühiskondades tuli noortel läbi teha mitmeid katsumusi initsiatsiooniriitustel, erilistel
,,Sissejuhatus kasvatusteadusse" Autorid: Sirrka Hirsjärvi, Jouko Huttunen Tõlkija Meri-Liis Laherand AS Medicina, 2005 Tallinn Raamat on mõeldud kasvatusteaduse aluste õpikuks. Autorite taotlus oli visandada ülevaatlik pilt kasvatusest ja õpetusest ning neid uurivast teadusest. Raamatus vaadeldakse teadust, mille nimi on kasvatusteadus, otsitakse selle tunnusjooni ja uurimisobjekte. Teose ülesehitus on selline. Esimene tükk on sissejuhatus, kus on antud teose kirjeldus, ülevaade sisust. Püstitatud eesmärk on laiendada traditsiooonilist kasvatusteaduse vaatlusala. Teises peatükis tutvustatakse kasvatuse lähtekohti ja põhimõisteid. Peatükk on mahukas ning sisaldab paljusid alapeatükke. Kõigepealt vaadeldakse kasvatust puudutava mõtlemise
Parim näide siin oleks järgmine -nad tegelevad heategevusega. Kokkuvõttes võiks öelda, et mind hämmastas lugemise juures Russeau kompententsus ja asjade just selline nägemine. Tegelikkuses on ju ühiskond läbi sajandite ja kehaliste karistuste jõudnud välja just selliste kasvatusmeetodite juurde mille peale kirjanik tuli juba 17 sajandil. Kõik see oli juba kusagil, kellegi poolt nähtud tõhus süsteem, meie pidime selleni jõudma suure ringiga. KASVATUSSÜSTEEM INTELLEKTUAALNE HARIDUS *LASE LOODUSEL TEGUTSEDA *HOIA EEMALE KULTUURI KAHJULIK MÕJU *KÕNELDA AINULT TÕSISTE ASJADE JA TEGEVUSTE LÄBI *VAATLUS *ASJAD, MITTE SÕNAD *VAATLUS JA TEGEVUS SIDUDA TEINETEISEGA TAHTEKASVATUS *TEGUTSEDA TULEB LASTA AINULT LOODUSE TUNGIL *AIDATA AINULT VAJADUSE KORRAL *MIS ON KEELATUD, SEE NII PEAB KA JÄÄMA *“EI“ MORILISEERIVALE KASVATUSELE *MÕJUV KASVATUSVAHEND ON VABADUS *INIMTEGEVUSTE ÕIGE HINDAMINE *TOITA TULEB ENNAST OMA KÄTETÖÖGA SEKSUAALPEDAGOOGIKA *MITTE RUTATA
1 isiksuses kõlbelise iseloomu kujundamine. 1 kultuuriväärtuste vahendamine kasvavale põlvkonnale. 1 inimlik toiming, mille mõtteks on eelduste loomine inimese mitmekülgsele arengule ja kasvule. 1 inimese kasvamine ja arengu reguleerija. 1 kasvamise saatja, kasvaja aitaja. 1 loomine õppitava inimese kujundamiseks. 1 suhe ja suhete loomine. Kasvatus on 1 sihipärane mõjutamine 1 interaktsioon 1 sotsialisatsioon 1 transformatsioon 1 arengutingimuste looming Kasvatustegelikkus Inimeste poolt kasvatuseks nimetatud ja tunnistatud tegelikkus oma tähenduste, põhjuste ja mõjudega. 1 Tegelikkuse tõsiasjad ja sündmused 1 Ühiskondade tekitatud struktuurid, võrgustikud, süsteemid ja institutsioonid 1 Kasvatust puudutavad mõtted, väärtused, hoiakud, arusaamad
Inimene ise on suur arenguprotsess kasvatuses. Alguses teised - pärast ta ise, ümbruskond ja keskkond. Kasvatus algab siiski kodust ja lapse esimesest elupäevast. Vanemad on lapsele kõige tähtsamad kasvatajad, kelle kõrval lasteaed ja kool jääb üsna marginaalseks mõjutajaks. Kahjuks mõtlevad aga paljud meie aja vanemad, et lasteaed ja kool peavad tegelema laste kasvatusega aga mitte vanemad. Kasvatus on kahe inimese (kasvatatava ja kasvataja) vaheline interaktsioon. Laps mõjutab vanemaid samal määral, kui vanemad last. Interaktsioon toetub suurel määral keelelisele informatsioonivahetusele. Me kõik osaleme ühises suures keelemängus. Kasvatajalt - kasvatatavale on alati suunatud kasvatuslik mõjutus. Igal kasvatajal on õigustatud plaan, mida ta kavatseb teostada. Nende plaanide all mõistetakse suunajooni ja põhimõtteid, millele tegevuses toetutakse. Kasvatus ei ole omaette väärtus. Kasvatuse abil püütakse saavutada mingeid eesmärke. T
Kasvatuse määratlusi ja kasvatusega seonduvaid põhimõisteid Kasvatus ja kasvatamine on ühed kõige tähesamad tegevused meie elus. Me oleme nii kasvataja kui ka kasvatatava rollis kunagi olnud või oleme. Kuidas aga täpsemalt kasvatust määratleda ning millised on sellega seonduvad põhimõisted? Kasvatus on - sotsialiseerimine ühiskonda ja selle eri rühmadesse (kasvatussotsioloogia) - Inimliigi arendamine, „täiuslik inimlikkus“ (filosoofiline antropoloogia) - Isiksuse arendamine kasvataja ja kasvandiku interaktsioonis (kasvatuspsühholoogia). (Hirsjärvi & Huttunen, 2005) Kasvatsuse määratlemiseks on seega mitu erinevat võimalust. Seda on võimalik defineerida nii kasvatussotsioloogia, filosoofilise antropoloogia kui ka kasvatuspsühholoogia abil. Kõige paremini mõistetav on see aga läbi filosoofilise antropoloogia, mis uuribki inimest ennast. Seega on ka mõistetav, et kasva
sama informatsiooni omandavad. Hariduse majandamise teadus paikneb kasvatusteaduse ja majandusteaduse piirialal. Näeb koolituses investeeringut, mis nõuab kulutusi, kuid toodab hiljem kasumit. Uurib koolitusega seotud kulutusi ning koolitusest saadavat kasu organisatsioonide ning indiviidi seisukohast. Näide: Uurib ühe inimese haridusteele kuluvaid summasid ning seda, kui palju kasu peale õpingute lõppemist õpingutest saadud on ning palju kasu ühiskond sellest saab. Võrdlev kasvatusteadus võrdleb ja analüüsib eri maade hariduspoliitikat, kasvatuslikku praktikat ning kasvatus ja koolitussüsteeme, kasutatud meetodeid ja saavutatud tulemusi. Võib olla nii ajalooline kui ka tänapäeva puudutav sotsioloogiline või psühholoogiline, empiirilise või või teoreetilise rõhuasetusega. Näide: Võrreldakse kahe riigi haridust omavahel. Didaktika võib jagada kahte ossa: Õpetus- ja õppimisprotsessi (keskne uurimisobjekt on
Pildid lapsest ja lapsepõlvest mõjutavad generatsioone, kooliharidust, mõtteviise, kogu kultuuri sisemist laadi, kuni ühel hetkel saab aeg täis. Lastel on õigus saada kasvatust ja haridust. See on täiskasvanutepõlvkonna enesestmõistetav ülesanne, et kõik, mis on üle aegade väärtuslikuks loetud, peab jätkuma laste kaudu. Vahendit kui toimimisviise selle väärtusliku jätkamiseks on mõistetud kui kasvatust. Hariduse seletuseks Eesti kultuuris on mõisted haridus ja kasvatus eristatavad, erinevalt inglise keelest, kus neid ei eristata. Kui kasvatus on niisugune protsess, mis mõjustab inimest väljastpoolt teda ennast, haridust aga protsessina, mis toimub inimeses eneses. Haridust on mõistetud kui kulgemist täiuslikuma ja väärikama inimsuse teostumise poole, mis on inimeseks sündinu õigusega talle võimalusena kaasa antud. Ent mitte kohe ja vabaks kasutamiseks. Haridus ilma vabaduseta jääb poolikuks ja vabadus
Inimene ise on suur arenguprotsess kasvatuses. Alguses teised - pärast ta ise, ümbruskond ja keskkond. Kasvatus algab kodust ja lapse esimesest elupäevast. Vanemad on lapsele mitmel viisil kõige tähtsamad kasvatajad, kelle kõrval kool jääb üsna marginaalseks mõjutajaks. Paljud meie aja vanemad aga mõtlevad, et kool ja lasteaed peavad tegelema laste kasvatusega aga mitte vanemad. Peaks mainima, et kasvatus on kahe inimese ( kasvatava ja kasvataja) vaheline interaktsioon. (Hirsjärvi, Huttunen 1991.) Laps mõjutab vanemaid samal määral, kui vanemad last. Interaktsioon toetub suurel määral keelelisele informatsioonivahetusele. Me kõik võtame osa ühises keelemängus. Kasvatuslik mõjutus on alati suunatud kasvatajalt kasvatatavale. Igal kasvatajal on teadvustatud plaan, mida ta kavatseb teostada. Nende plaanide all mõistetakse suunajooni ja põhimõtteid , millele tegevuses toetakse. Kasvatus ei ole omaette väärtus. Selle
a eKr eriti orjade ja leskede aitamine. See polnud sageli altruistlik. Abistamisel oli juures halastuslik, almuste andmise toon. Vana-Kreekas ja Roomas ei olnud heategevuse mõte inimeste kannatuste vähendamine, vaid elu rikastamine. Abistamismõtte peamisteks arendajateks on olnud usundid. 3 Antiikaeg (800 eKr-500pKr). Kavatuse keskset tähendus ühiskonna arengus rõhutati juba antiikajal. Teadvustati poliitika, pedagoogika ja eetika kokkukuuluvust. Sotsiaalpedagoogiline mõtteviis (?). Platon (427-346 eKr). Kreeka filosoofia idelistliku suuna esindaja. Inimeste teadmised maailmas on kaasa sündinud kasvatamise/õpetamise üleasnne on nende algete ilmutamine. Ei välistanud, et inimene võib omandada midagi täiesti uut. Leidis, et millestki teadmine tähendab juba kõigest teadmist. Temaga seostatakse kasvatusteaduse algust. Hakkas esimest korda kasvatuse üle filosofeerima, mõtisklema.
Perekonna tähtsaim funktsioon oli laste õige kasvatamine. Vanemad vastutasid, et lapsed saaksid ettevalmistuse tulevases argielus toimetulekuks. Neil oli hool, et nende järeltulijad elaksid rahvustraditsioonide ja jumala seaduste järgi. Vana heebrea perekond oli patriarhaalne. Isa vastutas laste kasvatamise ja 5 harimise eest. Kodus valitses range distsipliin ja kindel reziim. Distsipliini aluseks oli jumala käsk. Heebrea haridus algas varases eas (loeti palveid, lauldi). Mõned lapsed õppisid oma vanematelt lugemise selgeks juba enne kooli. Kooli läks poiss nelja aastaselt. Algkoolis õpetati poisse kümne aastani. Tähtis sündmus noore juudi elus oli seaduse pojaks saamine. See teostus tavaliselt poisi 12-13 aastaseks saades. Laste õiget kasvatamist peeti elu tähtsamaks funktsiooniks. Tüdrukud said samasuguse alghariduse, kuid nende osalus avalikus elus oli tagasihoidlikum.
teada saada 16.märts Vanemlus ja vanemate rolli hindamine Vanemlus ja lapse heaolu: lapsevanem ehk vanem (parent) on isik, kellel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest (EV põhiseadus, 1992) ning tagada nende õigused ja heaolu (Lastekaitseseadus, 2014). Lisaks bioloogilistele vanematele loetakse vanemaks ka lapsendaja ning kasuvanem (Avaliku teenistuse seadus, 2012). Lapsevanemaks olemine on suur vastutus, sest vanemast sõltub lapse heaolu ja areng. Lapse heaolu (child well-being)- lapse hüveolu, õnnelikkus ning elukvaliteet, mis väljendub/peegeldub selles, kuivõrd on talle tagatud tema inim- ja kodanikuõigused, sotsiaalne õiglus ja kodanikuühiskonnas osalemine ;positiivne mõiste. Lapse heaolu tagavad kolm omavahel seotud võrdselt olulist süsteemi: *lapse arenguvajadused
1911 avatai Tallinnas eestimeelne lasteaed Tallinna Eesti Haridusseltsi poolt, ka seal alustas lasteaednike koolitus. Eesti Vabariigi perioodil laienes rahvuslik kasvastus, 1923 Eestis 34 lasteaeda, mis olid kas munitsipaal- või eraomandis. 1930 hakkas ilmuma ajakiri Lasteaed. 1931 loodi Eesti Lasteaednike Selts. Oluline mõju haridussüsteemi kujunemisele oli P. Põllul. Eelkoolipedagoogika rajajaks Eestis võib pidada C. H. Niggolit, kel oli õpetja haridus. Uuris põhjalikult Fröbeli ja Montessori pedagoogikat, avaldas mitmeid kirjutisi. Oli Fröbeli metoodika pooldaja ja leidis, et koolieelne iga peab olema täidetud mänguga. Teos ,,Kasvatuse radadel" 1920 avati Tartu Õpetajate Seminari juures Tartu Lasteaednike Seminar, kus ta oli õpetaja (koolitas lasteaednike). Tema tuntumateks õpilasteks olid M. Haas, J. Reiman, H. Sillaots, E. Treffner, M. Terri, E. Lootsar. Lasteaednike koolitamine seminaris lõpetati 1927.
Sotsiaalpedagoogid rõhutasid kasvatuses sotsiaalseid külgi, millele traditsioonilise kooli esindajad olid vähe tähelepanu pööranud. White analüüsis ja järeldas et kasvatuses võib lapsekeskse hoiaku võtta kolmel viisil: kasvatuspsühholoogiline, kasvatusfilosoofiline või kasvatussotsioloogiline. Kasvatuspsühholoogiline lapsekasvamine, areng, isikupära arvestamine, eneseteostus ja indiviidi eelduste maksimaalne areng. Kasvatusfilosoofiline sotsiaalne interaktsioon, õpetaja aktiivne tegutseja, lapse sõltumatus. Kasvatussotsioloogiline ühiskonnas omaksvõetud reeglite õppimine. 3. J.J. Rousseau arusaam kasvatusest. Rousseau kriitika Jean Jacques Rousseau seisukohad kasvatusest, tuuakse välja kaks tähtsamat. Esimest nimetab ta lapse eneseregulatsioonil põhinevaks pildiks kasvatusest ja teist indiviidi ja ühiskonna interaktsiooni rõhutavaks arusaamaks kasvatusest. 1762.a rõhutab Rousseau eriti lapsepõlve ainulaadsust ja isikupära
KLASSIKALINE EHK TRADITSIOONILINE KASVATUS Klassikaline pedagoogika ei ole preisi ega nõukogude pedagoogika. Klassikalise pedagoogika keskmeks on väärtusõpetus, sest praktikale orienteeritud teadusena ei saa see olla väärtusvaba, kirjeldav teadus. Juhtida saab ainult see, kellel on sihid, kuhu juhtida. Pedagoogika on nii teadus kui ka kunst. Teadus, sest tal on oma uurimisaine kasvatus , mida ei uuri ükski teine teadus. Kunst, sest konkreetne kasvatussuhe on alati ainukordne: nõuab õpetajalt iga kord ainukordset lähenemist ja interpreteerimist. Pedagoogika klassika moodustavad teadmised, mis on sama vanad kui inimkond, sest inimese areng on alati nõudnud ja nõuab ka edaspidi sihipärast suunamist ning kasvatust. Kasvatusega saab aidata inimest iseenda peremeheks saada. Inimeseks, kes on vaba väliste olude sunnist, kes teab inimesena elamise vastutust. Me sünnime bioloogilisteks olenditeks, kuid peame saama vaimseteks olenditeks. Kasvatuse kaudu ja kasvatuse abil
lapsele tähtsaim väärtuste edastaja (Martin Buber, 1878-1965). Kasvatamise toime on minu arvates efektiivne vaid vastastikuliselt, kui ikka kasvandik kuulab ja saab aru on tegemist kasvatusega. Ei ole loogiline kui kasvandik ei kuula ega huvitu kasvataja juhistest ja tööst, siis pole asi täielik. Kasvataja võib arvata, et on oma töö teinud, aga kui pole tulemusi, pole ka õiget tööd tehtud. Kasvatus on kui inimeste vaheline interaktsioon. Vanemad kasvatavad last ja laps vanemaid (Sissejuhatus kasvatusteadusesse, S.Hirsjärvi, J.Huttunen, 2005). Siinkohal ongi välja toodud, et kasvatustöö ja kasvatamine on vastastikune. Igas suhteski on kaks osapoolt, kasvatamine on ka üks suhe kasvataja ja kasvandiku vahel ning mõlemad peavad andma oma osa, et see oleks täiustatud ja tooks häid eesmärgistatuid tulemusi. Kasvatus on lühiajaline tegevus ja kasvandik peaks aru saama sellest, milleks talle on vaja
Annika Vesselov Bak. VIII rühm Humanitaarained I kursus Kasvatus kunst või teadus? Et sellele küsimusele üldse vastus leida, tuleb esmalt seletada lahti nende kolme mõiste kasvatus, kunst ja teadus olemused. Võib öelda, et teadus on eriline reaalsuse tunnetamise ja mõtestamise vorm. See on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtustega teadmiste saamisele ja talletamisele. Teaduse all võidakse mõista ka teaduslike teadmiste kogumit, teadusasutuste võrku või mingit teadusliku uurimuse valdkonda. Seega ühest ja ainuõiget tähendust sõnal teadus ei olegi vaid kõik oleneb kontekstist kus seda kasutatakse. Ka kunst on samuti mingis mõttes teadus, sest ka see on reaalsuse tunnetamise ning mõtestamise vorm, ku
Kasvatus- kunst või teadus? Kasvatus on üks pedagoogika osa, mida võib vaadelda erinevatest aspektidest lähtuvalt, kuna kasvatus kannab endas palju erinevaid väärtusi ja eesmärke. Kitsamas tähenduses on kasvatus kombed, käitumine ja sotsialiseerumine, kuid laiemalt on kasvatus ja kasvatusprotsess elukestev (täiskasvanu eas eelkõige enesekasvatus) ja hõlmab endas paljusid asju nagu näiteks inimese enda olemuse ja maailmapildi kujunemine ja eelkõige tema arenguprotsess. Kuid kas kasvatus on pigem kunst või teadus? Selleks, et kasvatada mingit isiksust ehk karakterit, peame arvesse võtma tema individuaalseid iseärasusi. Lapsel on teatud impulsid, instinktid nagu sotsiaalne tung, enesealalhoiu-tung, tegevustung, mis on iga inimlapse puhul loomulk nähtus. Need on lapse loomupärased tundmused ja alles hiljem arenevad intelligendiga seotud jõud nagu otsustusvõime, tahtetugevus ja peenetundelisus, kuid mil tasemel nad arenevad, see kõik sõ
Täiskasvanul on lihtsam kasvatust teostada kui ta teab inimese arengu seaduspärasusi ja eesmärke. Kasvatus on täiskasvanu sihiteadlik mõjuavaldus kasvavale inimesele, et ta areneks mingis soovitavas suunas. See ei tarvitse olla plaanipärane, küll aga sihipärane, sihikindel ja eesmärgistatud. Kasvatuse eesmärkide püstitamisel lähtutakse lapsest, tema kasvamisest ja arengust. Kõige lihtsamalt öeldes on kasvatus kahe inimese kasvataja ja kasvatatava vaheline pikaajaline interaktsioon ehk mõjutamine. See tähendab, et täiskasvanud kasvatavad last ja samal ajal mõjutab laps täiskasvanuid. Kasvatus on eesmärgipärane praktiline tegevus, mis sisaldab nii toiminguid, tähelepanekuid, mõtteid ja kujutlusi. Kasvatuse abil suunatakse inimest sinnapoole, mida peetakse inimese ideaaliks, eesmärgiks on isiksuse kujunemine. Kasvatuse abil aidatakse inimesel toime tulla ühiskonnas, milles ta elab.
Mõisted Areng- kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete muutuste protsess inimese organismis, psüühikas, intellektuaalses ja hingelises sfääris, mis on toimunud väliste, sisemiste, juhtivate ja mittejuhtuvate faktorite mõjul. Formeerumine- inimese isiksuse kujunemise protsess pärilikkuse, keskkonna mõjutuste, sihipärase kasvatuse ja isiksuse oma aktiivsuse objektiivse mõju tulemusena Pedagoogika- teadus inimese kasvatamisest ja õpetamisest tema ealise arengu erinevatel etappidel. Ealine pedagoogika- uurib inimese kasvatamise ja arendamise iseärasusi sõltuvalt tema east. Jaotatakse 1)eelkooli pedagoogika 2)koolipedagoogika 2a)noorem kooliiga 2b)keskmine kooliiga 2c)vanemkooliiga 3)täiskasvanu pedagoogika e. Andragoogika- uurib täiskasvanu arengu seaduspärasusi ja koolitamise võimalusi Kasvatus- on Peeter Põllu järgi teadlik sihipärane tegevus, mis vanema põlve poolt ette võetakse, et viia arenemisele kasvava põlve kehalisi ja vaimulisi jõude nende väärtuste alalho
on tal olemas teadmiste, oskuste, võimetena. Et tulla toime õppimisega, peab domineerima subjektne lähenemine, mis omakorda arvestab individuaalset lähenemist. Selle jaoks aga peab õppimine omakorda olema mõistetud multifunktsionaalsena, kusjuures erilise tähelepanu pälvivad tema põhifunktsiooni, s.o millegi omandamise kõrval õppimise õppimine ja eriti õppimises oma individuaalsete ressursside kasutamises nende väärtustumine õppija jaoks, s.o MINA kujunemine. (J.Orn, 1993, Haridus, 68 lk). Probleem on õpetamise ja õppimise vahekord. J.Käisi raamatust on välja toodud tsitaat: ,,et õpetaja vähem õpetaks ja õpilased rohkem õpiksid". Tema järgi on õpetus passiivne, kui selles kolmnurgas kolm põhielementi õpetaja, õppeaeine ja õpilane on omavahel seotud viisil, mille järgi õpetaja õpetab ainet õpilasele. Teisiti öeldes, õpetaja õpetab ja õpilane õpib või siis õpilane õpib seda, mida õpetaja õpetab.
ka eksis. Ta võis uhkusega tunnistada, et on oma elu pühendanud tõe otsimisele. Millises teoses väljenduvad kõige eredamalt Rosseau pedagoogilised vaated? Kui peaksime kinni pealkirjast ,,Émile ehk kasvatus", siis oleks meie ees pedagoogika-, kasvatus- ja õpetuskunsti teooria. Ja tõesti, seda ta ongi, seda tahaks ja peakski olema. Sellelt seisukohalt on teda sadade arvustajate poolt võetud, hinnatud ja tema üle otsustatud. Aga see vaade on vildak. Uus antropoloogia ja uus eetika on see raamat enam veel kui uus kasvatusõpetus. Kui tahetaks leida pealkirja, mis tema sisule kõige enam vastaks, siis kõlaks see: Isiksus, nagu ta on, nagu ta kasvab ja küpseb (aga ka degenereerub) ja kuidas võib inimene inimese kasvatamisele ja küpsemsele kaasa aidata. Peale selle on ,,Émile" veel sotsiaalse reformi ja revulutsiooni kava. Rosseau kasvatusideaal? Rosseau kasvatusideaal väljendub ainsa sõnaga: Inimene, kes on tervik, väärtus iseeneses,
on käsitlus lapsest, nägemuse kujundamine sellest, millisena näeme last ja lapsepõlve. Autor väidab, et eelõpetus kuulub alushariduse hulka. See on eelkoolipedagoogika ning sellest seisukohast lähtuvalt on eelõpetus kõikide koolieast nooremate laste õpetamise toetamine (Hujala, 2004). Hujala- Huttunen ja Nivala (1996) tõdevad, et vanemad ja õpetajad vaatavad eelõpetust igaüks oma vaatenurgast: õpetaja professionaalsest vaatenurgast ja lapsevanemad vanemaks olemise vaatenurgast. Mõlemal osapoolel on oma erilised rollid, mille taustaks on erinev suhe lapsega, erinev kogemustaust, erinevad oskused ja arusaamise profiil jne. Toimiva koostöö aluseks on õpetaja ja lapsevanemate rollijaotus, omavahelise vastutuse ja ülesannete kindlaksmääramine. Niiviisi saavad nii vanemad kui ka õpetaja teadlikuks sellest, mida vastaspool ootab (Hujala, 2004). Sotsiaalse olendina on lapse arengus kesksel kohal tema sotsiaalsus – kujunemine isiksuseks
Vana-Kreekas ja Roomas ei mõeldud abistamise (caritas) all mitte halastuslikku tegevust väljaspool perekonda, vaid üldist hea tahte ülesnäitamist teiste vastu (good will). Heategevuse mõte ei olnud inimeste kannatuste vähendamine, vaid elu rikastamine. Abistamismõtte peamisteks arendajateks on olnud usundid. Antiikaeg (800 ekr 500 pkr). Kasvatuse keskset tähendust ühiskonna arengus rõhutati juba antiikajal. Teadvustati poliitika, pedagoogika ja eetika kokkukuuluvust. Sotsiaalpedagoogiline mõtteviis? (osade autorite, koolkondade arvets see juba ongi sotsiaalpedagoogika) Platon: Kreeka filosoofia idealistliku suuna esindaja (teine suund oli materialistlik). Inimeste teadmised maailmast on kaasasündinud kasvatamise/õpetamise ülesanne on nende algete ilmutamine. Millestki teadmine tähendab kõigest teadmist (Mikser, 2006) . Platoniga seostatakse kasvatusteaduse algust (Hirsijärvi, Huttunen, 2005)
• vestlustes on alati abiks last toetavad küsimused ja laste mõtete ning tunnete ümbersõnastamised („Sul ei ole praegu hea tuju?”) • alati tuleb lapsele anda aega mõtlemiseks ja lausete moodustamiseks, enne kui enda esitatud küsimusele vastust nõuate LASTEAIA EETILINE KESKKOND Eetikal on kasvatuses ja õpetuses keskne koht kasvatuseetika on tihedalt seotud inimõigustega . Kasvatus on alati praktiline, sotsiaalne tegevus. Iga suhte aluseks on suhtlemine. Eetika põhialustest tulenevalt peaksid teisele inimesele suunatud teguviisid alati olema võimalikult põhjendatud ja õigustatud. Teisi öeldes kasvatuses tuleb tegutseda eetiliselt õigesti (Hirjsärvi, Huttunen, 2005: 70). Sõnu „moraal” ja „eetika” kasutatakse tihtipeale läbisegi. Kasvatusaruteludes tavaliselt väga täpselt ei eristata, kas räägitakse kasvatuse eetika- või moraaliküsimustest (neid sõnu kasutatakse sünonüümidena).
saj. e.Kr.-1.saj. - Nii vanemate sõlmitud abielud kui ka noorte oma vaba südame hääle järgi valitud - Ka peresisesed abielud (kõrgemal seisusel)- eesmärk pere varanduse alleshoidmine - Mees ja naine jäävad kokku ka igavikus - Lasterikkus kui õnnistus (pojad olulisemad) - Sünnitaja kaitsmine kurjade vaimude eest - Isa andis lapsele nime, seotud jumalate nimedega Kreeka u 500-300 e.Kr. - Inimese ja tema võimete ülistamine - Haridus , kultuur, kangelaslikkus (aga mitte naiste puhul..) - Naistesse suhtlemine, naisi peeti irratsionaalsetekes, hüsteerilisteks, seksi- ja toidu hulludeks - Saine sõltuvuses isast, abikaasast, vennast või pojast - Naiste rollid abikaasa või hetäär - Al.13.a. vallalised tüdrukud tänavatel ei jalutanud - Abielunaine- kodu, majapidamise, orjade valitseja - Lahutus oli võimalik, kaasavara tuli naise vanematele tagasi maksta
saj. e.Kr.-1.saj. - Nii vanemate sõlmitud abielud kui ka noorte oma vaba südame hääle järgi valitud - Ka peresisesed abielud (kõrgemal seisusel)- eesmärk pere varanduse alleshoidmine - Mees ja naine jäävad kokku ka igavikus - Lasterikkus kui õnnistus (pojad olulisemad) - Sünnitaja kaitsmine kurjade vaimude eest - Isa andis lapsele nime, seotud jumalate nimedega Kreeka u 500-300 e.Kr. - Inimese ja tema võimete ülistamine - Haridus , kultuur, kangelaslikkus (aga mitte naiste puhul..) - Naistesse suhtlemine, naisi peeti irratsionaalsetekes, hüsteerilisteks, seksi- ja toidu hulludeks - Saine sõltuvuses isast, abikaasast, vennast või pojast - Naiste rollid abikaasa või hetäär - Al.13.a. vallalised tüdrukud tänavatel ei jalutanud - Abielunaine- kodu, majapidamise, orjade valitseja - Lahutus oli võimalik, kaasavara tuli naise vanematele tagasi maksta
nagu elu ise sunnib. Hea kasvatus tähendab lapse isiksuse austamist, tema individuaalsuse märkamist. Kasvatus on dialoog. Tõelist dialoogi iseloomustab vastutus, põhendumus, kannatlikkus, solidaarsus, rõõm, autentsus. Kasvatus lubab see mõista kui koos lastega maailma avastamist ja tõlgendamist, ühise tegelikkuse loomist, kus kohtutakse ainulaadsetes olukordades ilma soovita teise üle võimu saada. 2. Endine kool uuenenud ühiskonnas. (M. Leino) Reguleeriv haridus praegu nagu varem Eesti ühiskond on muutunud mitmeti, kuid koolinormid veel mitte. Tund algab ja lõpeb endiselt õpilaste põstiseismisega, laps kes tahab vastata, peab selleks käega märku andma jne. Ja see kõik põhjustab pingeid. Et neid pingeid maha surudu, tuleks õpetajal kasutada erinevaid meetodeid: · Toetada õpilaste enesehinnangut · Edendada esinemisjulgust · Õpetada koostööoskusi · Süvendada tolerantsust
Kasvatusteadus ja tema valdkonnad. Kasvatusteaduslikud paradigmad Kasvatusteadus uurib kasvatust ning sellega seonduvaid ilminguid ning loob ise kasvatustegelikkust. Siinkohal proovin arutleda teemal: "Millist rolli mängib kasvatus ja võim." Läbi aegade öeldakse ikka ja jälle, et „noorus on hukas“. Mida see õigupoolest tähendab? See tähendab eelkõige seda, et ühiskonnas ja kasvatuses on toimunud muutused. Muutused, millega lapsevanemad pole harjunud, mis pole nende eakohane, mida nad ei mõista. Pean tõdema, et olen isegi tabanud end sellele igivanale etteheitvale lausele mõtlemast. Siit järeldades võib öelda, et toimunud on negatiivne muutus, mida minu, kui noore inimese mõistus ei taha vastu võtta ega aksepteerida. Kui tänavapildis on näha alaealisi noorukeid tarbimas mõnuaineid (nt. Sigarette, alkhol) siis esimene küsimus, mis tekib on, et kus on nende vanemad, kas vanemad pole sellest teadikud, miks pole noortel järelvalvet? Sellest järldatuna ütl
Igal vormil on oma kriitilise mõtlemise viisid, omad loovuse väljendamise vormid, omad fantaseerimise meetodid ning omad viisid tunnete ja tegevuse suunamiseks. Tervikõppekava ohustab teadmise vormide selget liigitamist. Integreeritud õppekava puudusi tõi esile ka R. F. Dearden (1976). Hirstile toetudes väitis ta, et õpetust tuleb koolis anda diferentseeritult teaduste järgi (forms of knowledge): põhikoolis näiteks matemaatika, loodusteadused, ajalugu, esteetilised ained ja eetika. Seda sellepärast, et iga teadus näitab oma nurga alt, mis maailm on; iga laps peab nende spetsiifiliste vormide abil maailmast ja iseendast ettekujutuse saama. Integreerimine ei ole mitte väline, vaid sisemine toiming (enne aga peab olema, mida sisemuses integreerida). Ka Blenkin ja Kelly (1981) suhtusid integreeritud õppekavasse, mille raamiks oleksid erinevad õppeainete piire ületavad tervikteemad, kriitiliselt. Nende arvates moodustavad
EELKOOLIPEDAGOOGIA MÕISTED EKSAMIKS Pedagoogikateadus inimese kasvatamisest ja õpetamisest tema ealise arengu erinevatel etappidel. Pedagoogika teaduse uurimisaineks on isiksuse kasvatusprotsess, haridus, areng ja väljakujunemine. Kasvatus- tingimuste teadlik muutmine, et toimuks kasvamine paremini. Laiemas tähenduses kasvatus on isiksuse arengu toetamine, selle suunamine. Kasvatus lähtub sellest, et lapses toimus iseregulatsioon ja seda tuleb toetada. Kasvatus on lapse kasvamise toetamine Haridus- kui protsess-on teadmiste, oskuste, vilumuste, praktiliste, töökogemuste, väärtus orientatsiooni ja suhtumistesüsteemi omandamine koolieelsetes, üld-,kutse- ja täiendõppeasutustes,
annaabi.ee 
