Sissejuhatus kasvatusteadusesse (0)

Sirkka Hirsjärvi, Jouko Huttunen
Sissejuhatus kasvatusteadusesse
Kasvatuse lähtekohti ja põhimõisteid
Terve mõistus
Inimesed selgitavad, tõlgendavad ja hindavad olukordi . Nad on aja jooksul talletanud mällu mitmesuguseid teadmisi ning vestluse vahendavad neid üksteisele. Samuti loovad nad oma kogemusi ja mujalt hangitud teavet kokku põimides uusi teadmisi ja kujundavad nii kindlaid arusaamu.
Uskumused
Selle mõistega viidatakse tõigale, et tõlgendame maailma enamasti traditsiooniliste teadmiste ja kogemuste valguses. Uskumused on inimeste ja ühiskonna kultuuris domineerivad arusaamad, mis on oma olemuselt kas mõistuspärased või emotsionaalsed ja teadmiste vahel võib tõmmata selge piiri. Teadmiste oluline on tõele vastavus, mis ongi nende mõistete eristamises otsustav . Uskumisega kaasneb sageli teatud veendumus selle tõele vastavusest, aga esitaja pole selles kindel.
Teaduslikud teadmised ja teaduse tunnused
Teaduse eesmärk on luua põhjendatud teadmisi, mida nimetatakse teaduslikeks teadmisteks. Tundub isegi, et alati ei ole kerge mõista kasvatust, koolitust, õppimist ja õpetamist selliste inimtegevuse alandada, mille kohta on vaja või võimalik saada nn argiteadmisest kõrgemale ulatuvaid teaduslikke teadmisi.
Teadus kasvab välja argiteadmistest
Argiteadmiste ja teaduslike teadmiste vaheline piir ei ole terav : osa nendest taustteadmisest, millest teadusuuring alguse saab, kuuluvad igapäevaste teadmiste, osa aga teaduslike teadmiste hulka.
Kasvatuskeskkond ning kasvatus- ja haridussüsteem
Formaalne ja informaalne kasvatus
Formaalne kasvatuse (formal education) all mõistetakse süsteemi, mille abil ühiskond korraldab ametlikku koolitust ja õpetust. See süsteem on hierarhiline ning selle tegevuse eesmärgid on ametlikult kindlaks määratud ning õppekavadesse kirja pandud. Formaalne ehk ametlik kasvatus ulatub põhikoolist ülikoolini.
Informaalse kasvatuse (informal education) ehk mitteametliku kasvatuse all mõeldakse ennekõike koolitussüsteemist väljaspool asetleidvat kasvatust, mille eesmärke ei ole ametlikult sätestatud ning mis toimub sellistes institutsioonides (asutustes), sotsiaalsetes süsteemides ja rühmades, mis ei ole loodud esmajoones kasvatus- ja õpetusülesannete täitmiseks. Selline tähendab sageli elukestvaid protsesse.
Mitteformaalne kasvatus (nonformal education). See tähendab enamasti täiskasvanute täiendkoolitust ning seda iseloomustab asjaolu, et siin pole eesmärgiks diplomide või tunnistuste saamine.
Perekond kasvatuskeskkonnana
Mis on perekond? Perekonna all mõeldakse eri kontekstis vägagi erinevaid asju. Laps võib perekonda arvata lemmikloomad, aga ema uus abikaasa ei ole tema jaoks perekonnaliige. Perekonnauurimused olnud on enamasti sotsioloogilised , sotsiaalpoliitilised või psühholoogi-lised. Perekonda on traditsiooniliselt käsitletud ka regiooni vaatenurgast.
Perekonna määratlemise katsed
Sotsiaalseadusandluses on sageli lähtutud nn külmkapiteooriast: perekonda kuuluvad samasse majapidamisse kuuluvad inimesed ehk need, kes käivad ühe ja sama külmkapi kallal. Siiski näiteks ühes majapidamises ilma vanemateta elavad õed-vennad või tudengikorteri elanikud ei moodusta perekonda. Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi perekonna määratlemise töörühma memorandumis soovitatakse, ei pereliikmeteks võiks pidada abielus või vabaabielus olevaid ühises majapidamises elavaid inimesi ja kõiki nende kuni 18-aastaseid lapsi, kelle eest hoolitseb ja keda peab ühel vähemalt üks abikaasadest või elukaaslasest. Praktikas tundub mõte, et 18-aastaseks saanud last enam perekonda hulka ei loeta, siiski mittemõistetav.
Uuspere
Uuspere all võidakse argikõnes mõelda nii lahutatud vanema uut perekonda kui ka seda
“pühapäevaperekonda”, kus lahutatud isa oma lapsi vaatamas käib.
Üksikhooldajaga perekondi tekib kolmel viisil:
▪ üksik naine saab lapse
▪ lastega pere isa ja ema lähevad lahku
▪ lastega pere isa või ema sureb .
Lahutatud perede lapsed
Uusimad uurimused sageli osutanud, et mitte abielulahutus iseennast ei mõjuta oluliselt lapse edasist käekäiku, vaid tähtsam on see, milline jõuvaru on vanematel olnud lahutuse ajal ja pärast seda ning kuidas nad suudavad seda lapse kasuks rakendada.
Kasvatus- ja haridussüsteem
Haridussüsteemi all mõeldakse üldrahvalikku diferentseeritud kasvatusasutuste kogumit, mille protsessid ja struktuurid on koordineeritud ning mida kontrollib ja suunab vähemalt osaliselt riik. Haridusametis on koostatud hariduse struktuuri programm ja lähiaastate arenguplaanid, mille tähtsamad tunnusjooned on järgmised:
▪ põhikooli alustamise võimaluse pakkumine 6-aastastele
▪ põhikooli arendamine ühtsena, ilma et seda jagatakse ala- ja üla- astmeks
▪ üldhariduslike ja ametiõpingute ühendamise võimaluste pakkumine teise astme koolituses
▪ kõrgharidussüsteemis ülikoolisektori ja rakenduslike kõrgkoolide sektori eristamine
▪ õpilepingulise koolituse ja teiste paindlike õppevormide soodustamine
Hariduse majandamine
Hariduse ja majanduse vahelisi suhteid uurib hariduse majandamise teadus. Seda peetakse kasvatusteaduse ja majandusteaduse piirialaks. Hariduse majandamise teadus uurib haridus -kulutusi ja haridusest saadavat kasu ühiskonna, ettevõtte või muu organisatsiooni ja üksikisiku vaatenurgast. Kui tänapäeval räägitakse hariduse mõjust või hariduse efektiivsusest, ollakse huvitatud just nimelt sellest, mis haridus maksma läheb ja mida haridusse suunatud vahenditega on saavutatud.
Kasvatust puudutavad põhimõisted
Kasvatus
Kasvatus on praktiline tegevus. Kasvatamine on tavaline igapäevane tegevus ja igal täiskasvanul on selle kohta oma kogemuse põhjal palju öelda. Kasvatusega oleme kokku puutunud kahel viisil: oleme ise olnud nii kasvatuse objektid, kui ka kasvatajad . Tavaliselt mõeldakse, et meie iga määrab, kumba rolli neist me parajasti täidame.
Tänapäeval on siiski paljud täiskasvanud adunud ja avalikult tunnistanud, et laps on ka neid olulusel määral kasvatanud. Nii oleme kõik vastastikuse kasvatuse objektid. Vanuse kasvades hakkame mõju avaldamist, eesmärkide taotlemist, vastutust ja kohustust vaid rohkem teadvustama ning see muudab tahtmatu kasvatuse eesmärgipäraseks kasvatuseks.
Kasvatusidee filosoofilises antropoloogias
Kõige laiemalt mõistetakse kasvatust filosoofilises antropoloogias. Lühidalt võiks antropoloogiat nimeteda inimest käsitlevaks teaduseks. Antropoloogias ei ole tähelepanu suunatud mitte inimesele kui indiviidile , vaid ennekõike sellele, mis on oluline inimeses üldiselt. Mõned filosoofilise antropoloogia suuna pooldajad arvavad , et inimesele on omane selline kasvutendents, mille tõttu inimest saab kasvatada ainult oma liigikaaslaste taoliseks. See tähendab, et kasvul on eesmärk, taotlus. Mis eesmärk see võiks olla, ei saa antropoloogia üheselt vastata. See on jätkuva, sügava analüüsi teema. Võime öelda, et kasvatuse abil suunatakse inimest säärase kvaliteedi poole, mida peetakse inimlikkuse ideaaliks. Selline mõtteviis sai alguse juba antiikajal , mil vanad kreeklased püüdsid inimese loomust kasvatuse abil vormida võimalikult sarnaseks ideaalkujule. Kasvatus tähendab „täiusliku inimlikkuse“ saavutamist.
Kasvatusel on ka ühiskondlik külg. Inimene saab oma eesmärke saavutada vaid ühiskonnas. See on kasvatussotsioloogiale omane lähenemine kasvatuses. Kasvatuse abil aidatakse inimesel toime tulla selles ühisonnas, milles ta on sündinud või elab. „Toimetulemist“ võib nimetada ka sotsialiseerumiseks. Kasvatust omakorda võib pidada sündmuste sarjaks, protsesseks, mida sotsioloogid nimetavad sotsialiseerimiseks.
Kasvatus kui sotsialiseerimine
Kasvatust kui sotsialiseerimine tuleb mõista laialt ja vaadata kogu sotsiaalse tegelikkuse osana . Kuigi kasvatus toimub sotsiaalses keskkonnas, ei ole inimene sellele vaatamata kunagi vaid oma
keskkonna mehaaniline produkt . Sageli on juhitud tähelepanu sellele, et sotsialiseerumise puhul on kõne all vastastikune mõjutamine, kus sugupõlved aktiivselt üksteist mõjutavad – laps „kujundab vanemaid“ täpselt samal määral kui vanemad last.
Kasvatus kui protsess
Protsess on sündmus või sündmuste seeria . Oma “Kasvatusteoorias” ja paljudes teisteski kirjutistes iseloomustab J. A. Hollo (1885-1967) kasvatust teatud protsessina:
“Sõna kasvatama tuleneb sõnast kasvama ja tähendab järelikult sama mis kasvamise saatmine .” (Hollo 1985, 197.)
Siin on kasvatus seega kasvamise saatmine ning kasvataja ülesanne on vaid kasvada aitamine .
Kasvatus, õpetus ja koolitus
Kool ja koolitus
Tänapäeval on sõnal „kool” palju tähendusi. Kõigi levinuma tähendusega viidatakse sellisele ühiskondlikule institutsioonile, kus antakse õpetust. Kooli mõiste ei ole piiratud koolitatavate eaga , vaid hõlmab igas vanuses inimeste õpetamist. Keelekasutuses on sõnaga kool seotud mitmeid kohustusi, eesmärke, reegleid, majanduslikke ja organisatsioonilisi vorme.
Kasvatus
- pikaajaline, eluaegne
- inimese pidev mõjutamine
- terviklik, inimest mitmekülgselt mõjutav
- taustal harituse ideaal, eesmärgiks isiksuse kujunemine.
Koolitus
- organiseeritud, süstemaatiline
- kindlatele eesmärkidele suunatud
- perioodiline, koolitusel on algus ja lõpp
- toimub institutsioonides
- koolitust annavad professionaalsed pedagoogid.
On väidetud, et kasvatus on pedagoogiline , koolitus aga poliitiline. Seda põhjendatakse tõsiasjaga, et kasvatusvõimalusi on rohkesti, koolitusvõimalusi seevastu napilt. Kui nappe koolitusvõimalusi hakatakse jagama , tuleb kodanike diferentseerimiseks kasutada võimu. Selle arusaama järgi on tegevus alati poliitiline, kui kõne all on nappide ressursside jagamine või kui püütakse saavutada eesmärki, milleks on vaja kasutada võimu.
Õpetus ja õppimine kuuluvad teatud viisil kokku. Õpetamist võiks lühidalt defineerida kui õppimise suunamist.
Kasvatusel ei ole omaette väärtust. Kasvatus on alati seotud mingite eesmärkide saavutamisega ja iseseisev väärtus on nendel eesmärkidel. Sama võib öelda ka õpetuse kohta.
Õpetamise olemusse kuulub intentsionaalsus ja õpetamine on interakstsiooniprotsess. Intentsionaalsus ei pruugi alati iseloomustada igasugust õpetamist. Võime rääkida nt tahtmatust õpetamisest.
Defineerime õpetust lähtudes kahest kriteeriumist, Võime vaadata, kas õpetamisest rääkides viidatakse ülesandele ( task ) või saavutusele ja lõpptulemusele (achievement) .
Areng ja õppimine
Arengu valdkonnad
Areng on muutus; arengul on suund, kuid eri inimestel võib areng kulgeda eri suundades. Eraldi räägitakse füüsilisest, motoorsest, kognitiivsest ja psühhosotsiaalsest arengust. Areng kulgeb etapiti.
Kasv
Kasvu mõistet kasutatakse siis, kui tahetakse eriti rõhutada arengu humanistlikke, inimlikke, pehmed jooni.
Sellist lähenemist võib iseloomustada nt Wileniuse (1975) esitatud kasvu tunnusjoontega.
▪ kasv on suunatud mingile lõpptulemusele. Kasv on oma olemusest eesmärgipärane. Kasvu eesmärk on kahesugune : liigile olemuslike joonta ja individuaalsuse teostumine. Viimasena mainitu olulisim sisu on isiksuse kujunemine.
▪ kasvu eelduseks on sellele kaasaaitamine. Vaja on positiivseid kasvustiimuleid.
▪ kasvule on tüüpiline aeglus ( retardatsioon )
▪ kasvule on tüüpiline mitmetasemelisus. Kasvamine toimub eri valdkondades (füüsiline,
vaimne)
▪ kasvule on omane, et kasvav inimene saab vähehaaval oma kasvuprotsessi teadlikuks. Tal areneb eneseteadvus ning koos sellega hakkab kasvatus asenduma enesekasvatusega.
Lapsevanemaks saamine
Lapsevanemaks saamist on vaadeldud peamise kolme teooria valguses.
1. Sotsialiseerimisteooria järgi tähendab lapsevanemaks saamine õppimist: vanemlus tähendab uute oskuste kogumit, mis omandatakse sotsiaalse ja kognitiivse õppimise põhimõtete järgi. Siin on tähtis roll põlvkondadevahelisel interaktsioonil ning eeldatakse, et vanemluseks on võimalik valmistuda.
2. Adaptatsiooniteooria järgi tähendab lapsevanemaks saamine kohanemist uute elutingimustega. Kohanemise õnnestumine oleneb inimese jõuvarude ja koormusega
seotud teguritest. Järelikult võib lapsevanemaks saamist soodustada inimese vaimseid, majanduslikke jm jõuvarusid täiendades või tema koormust vähendades.
3. Elukaareteooria järgi on lapsevanemaks saamine täiskasvanuikka kuuluv arenguülesanne. Seega on see loomulik kriisi- või üleminekuperiood, mis on „vaja üle elada“. Kuidas inimesel ee õnnestub, sõltub tema enda arenguloost ning ida vanemlus on ainulaadne ja kordumatu .
Isa ja ema roll
Talkott Parsoni rolliteooria järgi jaguneb vanemlik roll kaheks erinevaks rolliks: isa roll on ülesandekeskne, ema rolliks on hoolitseda perekonna emotsionaalse õhustiku eest. Varjatult ütleb see käsitus ka seda, et laste hoidmine on ennekõike ema ülesanne, isale jääb „leivateenija“ ning „aineõpetaja“ roll.
Ajad on muutunud ning tänapäeva isa ja ema rolle on raske kirjeldatud viisil eristada.
Familistlik ja individualistlik perekonnakäsitus
Parsoni mudel pärineb 1950. aastate Ühendriikidest, kui seal valitses familistlik perekonnakäsitus. Selle järgi peab püüdma perekonda kõigiti säilitada ja tugevdada, kusjuures individuaalne meeldivus ja eelistused jäävad tagaplaanile.
Viimased aastakümned on aga perekonnainstitutsioonile esitanud mitmeid uusi väljakutseid, mis on nõrgendanud familistliku suunda nii Ühendriikides kui ka Põhjamaades. Naiste tööhõive suurenemine, soolise võrdõiguslikkuse ideoloogia tugevnemine, vabaabielude tavaliseks muutumineja abielulahutuste arvu kasv on individualistliku perekäsituse tugevnemise märgid. Selle all mõistetakse arusaama, et isiklikud pürgimused tohivad perekonda ohustada ning perekonnalt sobib oodata pereliikmete soovidega kohanemist.
Psühholoogiline vanemlus
Bioloogiline, sotsiaalne ja psühholoogiline vanem. Bioloogiline vanem on lapse kas sigitanud või sünnitanud. Sotsiaalset vanemlust võib vaadelda kui õiguslikku suhet lapsega: sotsiaalne vanem on see, kelle vanemaks olemine on seadusega määratud ja kelle peres laps elab. Psühholoogiline vanemlus tekib siis, kui laps hakkab pidma mõnda inimest oma isaks või emaks.
Sisestatud vanemlus. Psühholoogilise vanemluse mõiste toetub ideele, et vanemaks olemine tähendab midagi enamat , kui bioloogilist või sotsiaalset vanemaks olemist. Arengupsühholoogid
on palju arutlenud selle üle, kas lapsel võib üheaegselt või eri aegadel olla mitu psühholoogilist vanemat, juhul kui ta satub näiteks asendusperesse ning tema kiindumuse ja samastumise objekt vahetub. Rootsi uurijad on algatanud seda küsimust puudutava mõttevahetuse, rääkides sisestatud vanemlusest, mille järgi lapse sisemine suhe esialgsete vanematega ei katke ka siis, kui laps peab neist lahkuma.
Kahtlemata on kasvatuslikult kõige tähtsamal kohal just psühholoogilised vanemad, keda tavaliselt peetaksegi silmas, kui kasvatusteaduses räägitakse vanematest . Psühholoogilise vanemlusega seotud vähemalt järgmised kasvatuslikus mõttes olulised jooned
1. Psühholoogiline vanemlus eeldab pidevat lapse ja täiskasvanu vahelist interaktsiooni.
2. Psühholoogilised vanemad rahuldavad lapse igapäevaseid vajadusi ja kannavad hoolt tema heaolu eest.
3. Psühholoogiline vanem on lapse samastumisobjekt.
4. Psühholoogilise vanema olemasolu on lapse normaalse arengu vältimatu tingimus.
5. Lapse terve eneseaustuse seisukohalt on hädavajalik, et tal oleks vähemalt üks täiskasvanu, keda ta armastab ja kelle armastust ta võib tunda.
Kasvatusväärtused ja kasvatuse eesmärgid
Kasvatuse suhe väärtusega
Väärtuse definitsioon, väärtuste püsivus. Väärtuseks nimetame seda, mille nimel miski lõppkokkuvõttes juhtub. Väärtused on alati abstraktsioonid ja toimivad kriteeriumidena inimeste ja inimgruppide poolt tehtavais valikuis. Kui ütleme, et väärtused on teatud määral püsivad, siis tähendab see ühtlasi, et väärtusi ei peeta vaid indiviidide vahetute emotsionaalsete reaktsioonide väljenduseks. Väärtustes väljendub kogu ühiskonna põhjahoovus.
Aade. Võime rääkida väärtustest või kasutada sõna aade. Aadet võime defineerida kui mõttesüsteemi, mida peetakse kas osaliselt või tervikuna ideaaliks ja mille sisu püütakse oma käitumisega teostada või levitada.
Väärtusvaldkonnad. Kultuuris peegelduva tegelikkuse taga võib näha mitmeid eri tüüpi väärtusi. Sellele viitavad ka terminid väärtusvaldkonnad, väärtuse liigid ja väärtuste sisuvaldkonnad, mida võib pidada sünonüümideks. Peamised väärtuste liigid on järgmised: materiaalsed ja füüsilised, teoreetilised, majanduslikud, esteetilised , sotsiaalsed, poliitilised, religioosse ja eetilised väärtused.
Meie ühiskonna üks põhiväärtusi on, et inimelu on püha.
Kasvatus, maailmavaade ja maailmapilt . Väärtused ei ole mingid eraldiseisvad konstruktsioonid meie mõttesüsteemis, vaid selle süsteemi olulised elemendid. Meie mõttetervik on seega teatud süsteem, mille kohta kasutatakse nimetust maailmavaade ja vahel ka kitsamat nimetust maailmapilt.
Kasvatuseülesannet nähaksegi individuaalse maailmapildi kujunemise tarvis materjali pakkumises ja vahendamises.
Kasvatusteaduse olemus
Kasvatusteadus ja selle mitmetahulisus
Arvukad probleemid. Kasvatusteadus tegeleb väga mitmekesiste probleemidega ja nähtusega. Sellised nähtused nagu õpetamine, õppimine ja areng on väga tähtsad ning oluline on uurida nendevahelisi seoseid .
Näiteid probleemidest. Kasvatusteaduses on vaja analüüsida, mida ja kuidas õpetada ning mida ja mis suunas kasvatada. Pidevalt on vaja lahendada varase kasvatuse, põhi- ja täiskasvanukoolituse, kutse- ja kõrgkooliõpetuse probleeme. Kõik sellised probleemid nõuavad teaduslikku lahendust ning eeldavad kasvatusteadlaste, õpetajate, psühholoogide ja sotsioloogide tihedat koostööd.
Ulatuslikud uurimisobjektid . Tänapäeva laste ja noorte elu mõjutavad mitmesugused tegurid. Vaevalt võib kooli ja õpetuse uurimine kujuneda edukaks, kui sellele läheneda nagu muust ühiskonnast lahus olevale saarekesele. Pigem võiks arvata, et kasvatusteadusest võiks kujuneda kõiki inimest uurivaid teadusi ühendav sild .
Nähtuste ajalooline areng. Kasvatuse ja koolituse sisu ja vormid kujutavad endast ajalooliselt muutuvaid nähtusi. Kasvatust võib mõista kui traditsioonide kujunemist, kultuuri vahendamist ühelt sugupõlvelt teisele. Uurides kasvatusteaduse kultuuritausta võib leida ühise aluse tänapäeval ilmnevatele spetsiifilistele probleemidele, märgata erinevate probleemide ühisjoon.
Tähtsaim vaatenurk. Kasvatusteadus vaatleb arengut ja õppimist kasvatuse ja õpetuse aspektist , see on kasvatust ja õpetust uuriv teadus.
Kasvatusteaduse suhe lähiteadustega
Teaduste liigitus ja liigitamise problemaatilisus
Humanitaar- või sotsiaalteadus. Tänapäeva kasvatusteadlane võib olla filosoofilise, psühholoogilise või sotsioloogilise orientatsiooniga. Kasvatusteadust on mõnikord
iseloomustatud kui humanitaarteadust, mõnikord kui sotsiaalteadust. Sotsiaalteadused käsitlevad inimest kui sotsiaalset olendit ja inimeste loodud sotsiaalseid institutsioone, siis ongi kasvatusteadus vaieldamatu sotsiaalteadus. Kasvatusteadus on ka humanitaarteadus, kui tahame rõhutada inimese ainulaadsust ja inimese mõistmisele suunatud uurimismeetodit.
Liigitamise kriteeriumid. Teaduse klassifitseerimisel on peamine jaotuse alus uurimisobjekt, samuti aspekt, millest seda objekti vaadeldakse.
Liigituse problemaatilisus. Kasvatusteaduse valdkond on väga lai ning selle teaduse objektiks olevad nähtused kuuluvad ühtlasi ka teiste teaduste uurimisalasse.
Teaduste integratsioon
Diferentsiatsioon. Teaduste eristamine ehk diferentseerumine on toimunud pika ajaloo vältel nii sisuliselt kui ka institutsionaalselt Koos uurimisvaldkondade eristumisega on tekkinud ka vastavaid asutusi – ülikoole ja uurimisasutusi.
Kasvatusteaduse kui teadusala staatust saab proovile panna, uurides, kui meelsasti võtavad teised teadusalad kuulda selle sõnumit.
Integratsioon. Uued uurimisvaldkonnad. On hakanud tekkima ka nähtus, millest räägitakse kui teaduste integreerumisest, ühinemisest. Selleni on viinud maailma vaevavad rasked probleemid, mille lahendamiseks ei piisa enam üksikute, omaette tegutsevate teadusvaldkondade jõuvarudest ja oskustest.
Eesmärgid ja teadustöö ideoloogia
Koolituse laiahaardelisus. Teaduslik uurimistöö on probleemikeskne. Uusi probleemii tekib pidevalt ja nende lahendamiseke püütakse kasutada teaduslikke meetodeid .
Teadusutöö eesmärgid
Platonist ja Aristotelesest lähtuv traditsioon. Teadmised kui väärtus omaette. Lääne kultuuris on kaks teaduse eesmärgi mõistmise traditsiooni – platonlik-aristotellik, ja selles on oluline mõte, et teadmised ja teadus on indiviidi arengu või õnne jaoks vältimatud tingimused ja Francis Baconi õpetus, mis on praktilisem ja utilitaarsem.
Eesmärgid ja vahendid
Tegevusel on eesmärk. See võib olla tõe või rakenduseks sobivate teadmiste otsimine või tegelikkust puudutavate teadmiste otsimine.
Tegevusega on seotud mingi viis või meetod, mille abil püütakse informatsiooni hankida ja seda põhjendada.
Teadus, väärtused ja eetika küsimused
Teaduse suhe väärtusega
Enamik teadusega tegelejaid on arvamusel, et teadus loob teadmisi, saadud teadmiste rakendamine on aga teiste asi. Seega on teadus teadmisi luues neutraalne ega saa vastutada teadmiste moraalse aspektide ega üldse teadmiste kasutamise tagajärgede eest.
Teadus vastab teadmiste tõesuse eest. Kõik mida serveeritakse teadusliku informatsioonina, peab olema võimalikult tõepärane.
Faktid ja väärtused. Kasvatusteadus ei saa olla väärtustest vaba selles mõttes, et ta vaid koguks ja kirjeldaks fakte.
Normide tuletamine . On põhjust eristada väärtusi, fakte ja norme. Väärtustest ja faktidest võib tuletada norme. Kasvatuses on tihti probleemiks, mida peaks teatud olukorras tegema või mida oleks arukas teha. Kui teame, mis mingist tegevusest tuleneb, võime tuletada norme.
ata.