TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Alushariduse ja täiendõppe osakond CÉLESTIN FREINET Ettekanne Koostanud Tallinn 2009 Celestin Freinet, praktiline töökool Celestine Freinet sündis 16 oktoobril 1986 aastal Garsis, väikses prantsuse külas, Itaalia piiri lähedal. Ta sai raske haavata Esimeses maailmasõjas, sõda katkestas tema õpingut õpetajate seminaris ja kui ta pärast sõda õpetajana tööle hakkas, tuli tal otsida alternatiive traditsioonilisele õpetamisele, sest rääkimine tekitas talle haavatasaamise tõttu suuri raskusi. Nii sündiski Frinet`i kõige silmapaistvam idee oli vaja meetodeid, mis paneks õpilased ise tegutsema.
lapse arengutsüklid. 7-aastased 6-aastased Õpikute asemel Õpikute asemel arenguperioodid. arengutsüklid. terviklikud töötavad õpilased ülesandesarjad, töövihikutega. algupärased teosed, Raamatuid kasutatakse spetsiaalsed Freinet- ainult õppevahendid, õpilaste lugemismaterjalina. ja õpetaja poolt valmistatud materjalid. 2. Õpilaste vahel paremusjärjestust ei tehta, hindamisel ei võrrelda teistega. 3
TLÜ HAAPSALU KOLLEDZ Liisa Hansen LAPSEKESKNE KASVATUS Juhani hytonen ISESEISEV TÖÖ KIRJANDUSEGA Haapsalu 2012 1.Sisukord 1. Sisukord 2. Lapsekeskse kasvatuse määratlus 3. J.J. Rousseau arusaam kasvatusest. Rousseau kriitika 4. J. Dewey kasvatusteooria. Kriitika 5. C. Freinet arusaam kasvatusest. Hinnang sellele kasvatusvaatele 6. Salo arusaam üldõpetusest 7. S. Neill ja tema vabakasvatuse mõiste 8. Plowdeni komitee teooria, selle kriitika 9. Kognitiivne õppimiskäsitlus 10. Ameerika koolide avatud kasvatus 11. Antipedagoogika peamised argumendid ja nende kriitika 12. Koolikohustuse kriitika. Illich versus Dearden 13. Tänapäeva lapsekeskse pedagoogika lähtekohad 14. Klasside õpetus Soome koolis 15. Kokkuvõttev hinnang
Kasvatusteadusele omased jooned on põhjendatavus; avalikkus ja edastatavus; kriitilisus, isekorrigeeruvus, autonoomsus; edasiarenemine. Teaduslik tegevus on pidev liikumine tõe suunas. Tänapäeval räägitakse palju alternatiivpedagoogikast. Kõige tugevam innovatiivne mõju ja pidev laienemistendents on järgmistel pedagoogilistel reformliikumistel: · Montessori-koolid · Dalton-koolid · Waldorf-koolid · Freinet-koolid · Jena-koolid · alternatiivkoolid Progressiivse liikumise ehk uue kooli taotlus oli luua endisest vabam ja õpilaskesksem kool. Lapsele tuli anda vabadus liikuda ja vabadus teha tööd omal viisil. Tähtsaks peeti käelist tegevust. Rõhutati koostööd ja rühmatööd. Progresiivpedagoogika vaimne isa ja liikumise looja oli ameeriklane John Dewey (1859-1952). Tema pedagoogiliste põhiseisukohtade taustaks oli pragmatism, mille seisukohtade järgi on inimene
Progressiivpedagoogiline suund tahtis rajada vana kooli asemele vabama ja õpilase kesksema kooli. Dewey kasvatusfilosoofia aluseks on seisukoht, et olulised on õppiva indiviidi kogemused. Tõeline kasvatus toimub kogemuste kaudu aga kõik kogemused ei ole kasvatavad (Hytönen). ALTERNATIIVPEDAGOOGIKA SUUNAD 20. sajandi esimesel poolel tekkis Euroopas palju alternatiivpedagoogikaid. Näiteks seiner- ehk waldorfkoolid, Montessori õpetusele tuginevad koolid ja freinet- ehk elukoolid, mis on tuntud ka praegusel ajal. Tegemist on kolme täiesti erineva õpetusega, mida ühendab sõna ,,alternatiivne" (Tuulik, 2001:176-177) STEINERPEDAGOOGIKA Steinerpedagoogika on filosoofilisel alusel (antroposoofia, vaimuteadus) põhinev terviklik kasvatusteadus, millel on oma kindel arusaam lapse arengust, milles on ka välja töötatud nii õpetamise kui kasvatamise teooria ja nõuded koolimiljööle. Waldorfkooli õpetajaks õppimine
Neljas peatükk juhatab lugeja kasvatuse ja kasvatusteaduse ajalukku. Ülevaates liigutakse primitiivsetest ühiskondadest ja varasest kasvatusest kreeka himanismini ja seejärel uusaja kasvatussuundumusteni. Selles peatükis peatutakse ka Soome kooliinstitutsiooni tekkel ja kasvatusteaduse ajalool. Arvan, et material on antud segamini. Aga kõige tähtsamad nimed kasvatuseteaduses ja nende ideed käsitletakse: näiteks, Montessori. Steiner, Freinet ja teised. Vana kooli arvustati kõvade sõnadega: ,,Lapsed armastavad loodust, aga nad suleti klassruumidesse. Laste meelest on tore mängida, aga neid pandi tööd tegema. Nad tahavad näha oma töö tulemusi; kanti hoolt selle eest, et nende tööl ei oleks nätavaid tulemusi. Lapsed tahavad liikuda , aga neid sunniti paigak istuma. Nad tahavad tegelda esemetega, aga nad viidi kokku aadetega. Nad tahavad kasutada oma käsi, aga neile anti võimalus töötada ainult oma ajudega
Fisher 2008) – lapsest lähtumine erladus Soomes, aga ka Eestis omaette mõtteviisiks alles 1990. aastatel. 1900-date alguse hakkasid toimuma muutused kasvatuses ning lapsest lähtuva kasavatuseni jõuti eelkõige läbi ühiskonna muutuste ning väärtuste kujunemise. Lapsest lähtuv kasvatus põhineb ÜRO Laste Õiguste Konventsiooni (YK 1989) uutel rõhuasetustel. Alternatiivpedagoogid, nagu montessori-, steiner-, freinet pedagoogika ja Reggio Emilia töökogemused on lähima ajaloo peamised mõjutajad. Reggio Emilia töökogemus ja selle põhimõtted, tema uuenenud kasvatuspsühholoogiline mõtteviis, lapsepõlve sotsioloogia ja töökogemus panid aluse 1990. Aastate väikelapse pedagoogilise eripära uuele määratlemisele – lapsest lähtumisele. Reggio mõtteviisi põhiidee on lapse ja lapseea väärtustamine ning lapsele
Fenomenoloogid on analüüsinud inimese olemasolevaks saamist tänu sellele, et inimene mõistab oma olemistingimusi ning teisi inimesi, seega tema kogemuse ja maailmapildi teket, tajuprotsesse, vaimsust, maailmapildi muutumisi. Pedagoogikas väljendub fenomenoloogiline lähenemisviis õppimise kogemuse kaudu, õpetavate olukordade läbielamise kaudu. Õppimine käib elavate kogemuste ja dialoogi kaudu. Nii on see Montessori, waldorfi- kui ka Freinet' pedagoogikas. Lapsekeskses pedagoogikas mõistetakse kasvatust kui kasvada saamist, kasvada aitamist. Hermeneutika on tunnetuse peaprintsiip või ka mõistmisõpetus. Hermeneutika tagasitulek võlgneb William Diltheyle, kelle filosoofia põhiteemaks oli vaimuteaduste loomuse kirjeldamine nende suhetes loodusteadustesse. Hermeneutilise kasvatusteaduse ülesanne on olla teadus kasvatusest kasvatuse jaoks, et teha vaadeldavaks kasvatustegelikkuses immanentsena ( seesmiselt
Uus või vana? Kui räägitakse alternatiivpedagoogikast, siis kõne all on 1970. ja 1980. aastatel loodud põhikooli alternatiivid. Mitmed praegused pedagoogilised uuendused on samad põhimõtted ja kokkupuutepunktid eelmise sajandi alguse uuenduslike ideedega. Nagu näiteks esteetilise ja intellektuaalsete stiimulite loomine, õppeainete piire ületavate teemasid valimine, jms. Kõige tugevam innovatiivne mõju ja pidev laienemistendents on - Montessori - Dalton -Waldorf - Freinet - Jena -alternatiivkoolidel. Enamikus maades esineb neid kõiki, välja arvatud Dalton- koole, mida Kesk-Euroopas on pidevalt loodud ainult Hollandis. Vabaduspedagoogika ja Montessori-pedagoogika. Rootslane Ellen Key (1849- 1926) avaldas aastal 1900 raamatu pealkirjaga ,,Lapse sajand". Raamatus nõudis Key põhimõttelisi uuendusi kodu- ja koolikasvatuses. Key meelest oli kasvatuses vaja järgida vabaduspedagoogika põhimõtteid, mille hulgas kõige tähtsamad olid järgmised.
Õuesõppe juured ulatuvad antiikaega. Üheks mõtteajalooliseks võtmeisikuks on Aristoteles (384-322 eKr), kes lähtus oma filosoofias meelte aistingutest ja empiirilistest kogemustest. Jan Amos Comenius (1592-1670) oma didaktilises teoses ,,Didactica Magna" rõhutab õppimist läbi erinevate meelte. Jean Rosseau (1712-1784) arendas Comeniuse vaatlusõpetuse põhimõtet ja meeletreenimismeetodeid edasi. John Dewey (1859-1952), Maria Montessori (1870-1952) Celetine Freinet (1896-1966) ja Ellen Key (1849-1926) on pedagoogid, kes rõhutavad samuti kontakti olulisust reaalsusega ning tõstavad esile meeled, loova fantaasia ja käelised tegevused. Teadmiste ja tegevuste sidumise perspektiiv Üheks eelduseks autensele teadus- ja haridustööle on teadmised sellest, kuidas õpitakse tegevuse (praktika) ja mõttetöö (teooria) abil (Molander 1993). Õppimine sotsokultuurilises
Lapsepõlve vaadatakse koos sotsiaalsuse ja sooga.( spartalik ja ateenalik kasvatus Uusaja kasvatusideed – Russeau (õpetajateks – loodus, asjad ja inimesed). Progresiisvpedagoogika (Montessori- keskkond peab end kohandama lapse vajadustega, rahvusvaheliselt laialt levinud, Dalton, Waldorf – steiner pedagoogika, on üles ehitatud lapse arengustaadiumitele,õpetus on jagatud etappidele, Freinet –koolid, ei toeta õpetaja poolsele juhtimisele, vaid õpilased tuleb ise tegutsema panna.Tähtsaim ülesane siin koolis õpitingimuste loomine, päevaprogrammi koostavad lapsed ise, tähtsaim töövahend trükimasin, keskne koht vestlustel, teiste ees esinemistel, kriitilisel kommenteerimisel). Soome kooliharidus sai alguse kiriku ja kloostrikoolidest (1249 Turus, munkadele). Esimene koolisüsteem 1571, Agricola avaldas aabitsa. 17.saj. keskel astus jõusse 3-astmeline koolisüsteem.
aastal asutatud metsalasteaed. (Vt lähemalt: http://waldkinder-poppau.de/waldkindergarten/info.php). Enamik kogukonna lapsi käib kogukonna enda lasteaias aga on olemas võimalus minna ka 9km kaugusel olevasse kohalikku lasteaeda, kus on võimalik olla ka pärastlõunal. 6ndast eluaastast võivad vanemad valida lapsele kahe algkooli vahel: 25 km kaugusel asub tasuline alternatiivne kool (Freie Schule Altmark, kus on omavahel põimitud Montessori, Dewey ja Freinet pedagoogikat). Riiklik algkool asub 9 km kaugusel. Enamik Sieben Lindeni lapsi käib siiski alternatiivses algkoolis. 10-aastaselt on lastel võimalik valida kahe riikliku keskkooli (9 km kaugusel) vahel. Täiendavalt koolisüsteemile, pakutakse kogukonnas erinevaid eratunde: muusikatunde, tantsutunde ja sporti, mida annavad õpetajad kogukonnast. 3 lasteaiaõpetajat ise elavad kogukonnas. Samuti elavad Sieben Lindenis kaks keskkooliõpetajat, kes töötavad alternatiivses keskkoolis.
Uus suund - vabaduspedagoogika - alustas siitpeale oma tormilist arenemislugu. Kõik, mis seostus traditsioonilise, klassikalise pedagoogikaga, sai juurde sildi vana, s.t oma aja ära elanud. Vanema võimule tuginevad kasvatusviisid varisesid kriitikatule all põrmuks. Kõrvuti vabaduspedagoogikaga said tuule tiibadesse aktiivsuspedagoogika (John Dewey learning by doing) Ameerika mandril, sotsiaalpedagoogika (tegutsemine kollektiivis) Venemaal ja alternatiivpedagoogikad (Steiner, Montessori ja Freinet) Kesk-Euroopas. Tagantjärele on kõike seda nimetatud lapsekeskse kasvatuse esimeseks laineks (Hytönen 1993). Lapsekeskse kasvatuse teine laine Teise laine algusaastateks loetakse II maailmasõja järgseid aastaid ning tagantjärele on seda nimetatud romantilise lapsekesksuse ajajärguks. See oli idealiseeritud liialduste aeg. Ühel pool oli laps oma süütuses ja headuses, teisel pool ühiskond oma kurjuses ja valskuses.
annaabi.ee 
