Kasvatusteadused (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Rakvere Kolledz
AP 1 KÕ
KASVATUSTEADUSED
Õpimapp
Kristina Karu
Juhendaja : Anu Carlsson
Rakvere 2014
SISSEJUHATUS
Õpimappi alustasin arvamusega J.J. Russeau raamatu „ EMILE “ põhjal.
Raamatu esimese poole kohta tegin konspektivormis mõttekaarte. Teise poole kohta kirjutasin välja mõtteid, mis mind kõnetasid.
Edasi on lisatud E.S. Sarve loengu mõtteid tunnist 22 oktoobril. Seejärel lisatud lühikokkuvõte märksõnade näol Hirsijärvi ja Huttuneni raamatust „Sissejuhatus kasvatusteadustesse“.
Järgnevalt lisasin essee „Kliima minu töökohas “ ja arutlesin Sinkkose artikli väidete üle.
Tutvusin ja arutlesin Eesti Haridusteaduste ajakirjas oleva artikli „Eesti koolide esmakursuslaste õpi ja teadmuskäsitlus“ üle.
Ajakirja „ Haridus “ artikli „Hariduse tipus . Aga kus tipp asub?“ ja Tiiu Kuurme artikli „Elitaarkoolidest“ refereerisin kokku, kuna teema haakus.
Õpetajate lehed jätsin lõppu ja arutlesin teemade üle, mis tundusid südamelähedased.
Lisasin ka kokkuvõtte teemast koos enesereflektsiooniga ja kasutatud kirjandusega.
ARVAMUS
J.Russeau „ EMILIE “
Raamat oli minu jaoks raske žanri hulka kuuluv. Pidin lugema väga süvenenult ja ei ole siiamaani kindel, kas kõik kirjaniku poolt öeldu mulle oli piisavalt selge. Kuid koheselt võin ära märkida, et kõik mis oli arusaadav hämmastas mind väga, juba seitsmeteistkümnendal sajandil arutles kirjanik lastekasvatusteemade üle, mida meil alles tänapäeval hakatakse omaks võtma (lapse füüsilisest karistusest loobumine)
Rääkides lapseeast ,ei ole ma ise kunagi tulnud mõttele, et last kammitseti minevikus juba imikueas, takistades tal vabalt siputada, mässides laps lina sisse.
Russeau otsis oma raamatus ideaalse inimese kirjeldust, kuid minu nägemust mööda ideaalset inimest meie ühiskonnas ei ole olemas. Meil kõigil on omad head ja vead.
„Lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus“.(lk.42) Arutlus selle teema juures on täiesti loogiline. Kui laps oskaks oma tundeid, soove ja emotsioone kirjeldada, siis ta ju teeks seda. Niikaua, kui tal puuduvad selleks piisavad oskused, püüab ta end teisel moel väljendada.
„...neil pole küllalt jõudu, et rahuldada oma vajadusi“ (lk.45) Teinekord ei ole küllalt jõudu ka täiskasvanutel inimestel. Me oleme liiga nõrgad, kellestki sõltuvad või oskamatud, et midagi muuta.
„Tuju ei ole kunagi looduse kaasavara , vaid halva kasvatuse vili“ (lk51) Ka selle väitega olen nõus. Negatiivne emotsioon toob kaasa tuju muutuse, hiljem pisarad. Kui oskuslikult probleem lahendada, siis saab seda vältida. Kui lapsega on usalduslik suhe, siis puudub lapsel vajadus valetada. Ausus ja usalduslik läbisaamine on lapse ja lapsevanema hea suhte alus.
Samuti olen nõus lapse usulise kasvatuse suhtes. See on täiskasvanud inimese isiklik asi ja lapsele ei tohiks usku peale suruda.
„Naine on loodud järele andma ja ülekohut kannatama .“ (lk62)Selle väitega ma nõus ei ole. Meie ühiskonnas on naisel ja mehel võrdsed õigused eneseväljenduseks, arutluseks ja probleemide lahendamiseks. Samuti on naised tänapäeval kaasatud avalikku ellu.
„Et kasvatus on kunst , siis on peaaegu võimatu, et ta õnnestuks, sest tema eduks vajalikud olud ei olene kellestki.“ (lk79) Olen alati arvanud, et politseinike ja pedagoogide lapsed on targad ja eeskujuks oma käitumisega teistele. Elu on näidanud, et paraku see nii ei ole.Lasteaiast on nii mõningaidki näiteid, kus pedagoogi või politseiniku laps ei käitu ootuspäraselt.
Vanasti oli lapse kasvatamine rohkem ema roll. Tänapäeval võtavad lapse kasvatamisest osa mõlemad vanemad, mis on ka täiesti mõistlik. On ju lapsele vaja mõlema lapse hellust ja hoolt. Kõike seda arvas aastasadu tagasi ka Russeau ja leidis, et töö ega ka miski muu ei tohi isa vabastada laste kasvatamisest.
„Inimese kasvatamine algab tema sündimisega.“ (lk107) Meil, lapsevanemail on vaja lihtsalt last tingimusteta armastada, õpetada ja hoida. Esmapilgul tundub roll lihtne, kuid kõik meist ei suuda siiski kasvatada täisväärtuslikke inimesi.
Huvitav väide on ka see, et „Ainuke harjumus, mis lapsel tohib olla, on see: mitte ühtegi harjumust omada.“ (lk109)T egelikus elus see siiski nii ei ole ja kõigega lapsi harjutada ka ei jõua. Mina vähemalt arvan nii.
Suurepäraselt on Russeau põhjendanud põhimõtet, et rääkima peaks lapsega juba sünnist alates õigesti. Lapsevanemad, kes räägivad lapsega pudikeeles, teevad endale karuteene edaspidiseks suhtluseks ja pikendavad laste õigesti väljendamise oskuse aega.
„Ta elab ja pole oma elust teadlik.“(lk125) Jah, kahjuks me alla teatud vanuse oma lapsepõlve ei mäleta.
„Kui lapsed hakkavad kõnelema, nutavad nad vähem.“(125) Laste eneseväljendus paraneb läbi kõne. Väitel, et laps nutab harva, kui tal kuulajaid lähedal ei ole – vaidlustaksin küll. Lapsi on erinevaid ja mõned neidst suudavad nutta päris pikalt ka üksi olles, kas nutetakse valust või jonnist on suhteliselt raske kindlaks teha, kui valu põhjus on tõsine (haav)
„Vaba inimene tahab ainult seda, mida ta võib, ja teeb seda mis temale meeldib.“(lk128) Oma noorema tütre valikute pealt võin väita, et alati ikka ei tea küll. Noor inimene on oma valikus nii elevil, et unustab lisaks plussidele miinused kokku lugeda. Hiljem ta oma valikus pettub,
kahetseb ja muudab neid. Leian, et lapsevanem võiks olla suunavaks ja selgitavaks jõuks mõningatel juhtudel, et vältida valesid valikuid . Seda on raske teha aga alati võib proovida. Minu
vanem tütar ütles kunagi mulle – „Ma tahan ise oma vigadest õppida!“ Mina kui lapsevanem olin ilmselt liiga jõuliselt püüdnud teda valikute tegemisel vigadest eemal hoida.
Ausust hindan oma laste kasvatuse juures kõige rohkem, see on väga tähtis usalduslik alus.
Russeau ei usu, et laps võiks ära õppida kaks keelt kuni 12a. saamiseni , arvates seda suutvat vaid imelapsed. Tänapäeval on neid lapsi palju, kes on pärit kakskeelsetest peredest ja 12daks eluaastaks valdavad lausa 3-4 keelt. See on üks väheseid vastuolusid minu ja kirjaniku poolt väidetu vahel.
„Lugemine on lapseea piits .“ (lk157) Tänapäeval ilmutavad lapsed üllatavalt vara huvi tähtede tundmise vastu, et ise midagi suuta lugeda. Kooli minnes juba osata lugeda toob lapsele ka kasu – laps ei tunne koolis liigset koormust.
Rääkides lapse tervisest, siis paljud pered riietavad oma lapsi liiga paksult. Russeaul on täiesti õigus, kui ta väidab, et ise me teeme oma laste tervise nõrgaks.
Olen oma mõtetes tihti tabanud end võrdlema maa-ja linnalast. Ikka ja jälle tundub mulle, et maalapsed on meie ühiskonnas siiramad, heasüdamlikumad, neis puudub egoism ja ihnus, kurjus ja asjade omamise vajadus. Linnalapsed oleks justkui „rikutud“
Russeau kuldne lause - “Võimalikult palju peab kõnelema tegevuste läbi ja sõnu tarvitama ainult seal, kus tegu on võimatu“ ( ) Läbi tegevuste kinnistuvad lapsele oskused ja teadmised tunduvalt paremini. „Ärge pidage lastele kõnesid, mis on neile arusaamatud“ (lk184) ongi heaks näiteks eelmise lause puhul.
„Ärge otsustage kunagi, siis te ei eks iialgi.“ (lk202) Ma ei ole kuidagi sellega nõus. Otsustusvõimetud inimesed on nõrgad. Eksimine on inimlik ja läbi selle õpitaksegi vigadest.
„Head tehes saadakse heaks.“ (lk220) Sellele lausele ei ole mul midagi lisada, just nii ongi. Oman seliseid sõpru, kelle pealt peegelduvad täpselt sellised omadused. Parim näide siin oleks järgmine -nad tegelevad heategevusega.
Kokkuvõttes võiks öelda, et mind hämmastas lugemise juures Russeau kompententsus ja asjade just selline nägemine. Tegelikkuses on ju ühiskond läbi sajandite ja kehaliste karistuste jõudnud
välja just selliste kasvatusmeetodite juurde mille peale kirjanik tuli juba 17 sajandil. Kõik see oli juba kusagil, kellegi poolt nähtud tõhus süsteem, meie pidime selleni jõudma suure ringiga .
KASVATUSSÜSTEEM
INTELLEKTUAALNE HARIDUS
*LASE LOODUSEL TEGUTSEDA
*HOIA EEMALE KULTUURI KAHJULIK MÕJU
* KÕNELDA AINULT TÕSISTE ASJADE JA TEGEVUSTE LÄBI
* VAATLUS
*ASJAD, MITTE SÕNAD
*VAATLUS JA TEGEVUS SIDUDA TEINETEISEGA
TAHTEKASVATUS
*TEGUTSEDA TULEB LASTA AINULT LOODUSE TUNGIL
*AIDATA AINULT VAJADUSE KORRAL
*MIS ON KEELATUD, SEE NII PEAB KA JÄÄMA
*“EI“ MORILISEERIVALE KASVATUSELE
*MÕJUV KASVATUSVAHEND ON VABADUS
*INIMTEGEVUSTE ÕIGE HINDAMINE
*TOITA TULEB ENNAST OMA KÄTETÖÖGA
SEKSUAALPEDAGOOGIKA
*MITTE RUTATA
*UUDISHIMU TAGASITÕRJUMINE
*LUGUPIDAMINE SÜÜTUSE VASTU
TUNDEKASVATUS
* NÄIDAKE NOORTELE INIMKANNATUSI JA LASKE SEL TEEL NEILE KAASA ELADA
* EELARVAMUSED ON EBAVOORUSE ALLIKAKS
ESTEETILINE KASVATUS
*TEATER, ESTEETILISE OTSUSTUSVÕIME KOHT
*ILUKIRJANDUS
*VÕÕRKEELED
USULINE KASVATUS
*LAPS EI OLE USULE KÜPS
NAISE KASVATUS
*NAINE ON LOODUD MEELDIMA JA ALISTUMA
*NAINE PEAB MEHE VÕIMU TUNNUSTAMA
*NAINE ON MÄÄRATUD SÜNNITAJAKS JA LASTE HOOLDAJAKS
*NAINE ON LOODUD ÜLEKOHUT KANNATAMA JA JÄRELEANDMA
*SÕNAKUULMINE JA TRUUDUS MEHE VASTU
*ARMASTUS JA HOOL LASTE VASTU
*ÕIGE NAISE KOHT ON KODUS
*MITTE ÕPPIDA SEDA, MILLEST ARU EI SAA
MÕTTEID:
Varajane lapseiga
*kõik ,mis meil sündides puudub, saame kasvatuse teel – looduse, inimeste või asjade kaudu
*kasvatus on kunst , on võimatu, et ta õnnestub
*hea kasvatus koosneb harjutustest
*palju elanud inimene, - see kes on kõige rohkem tundmusi läbi elanud
*kultuuriinimene sünnib, elab ja sureb orjuses
*kui pole ema, siis pole last, nende vahel on kohustused vastastikused
*esimene lapseiga on täis haigusi ja hädaohte
*võitluses katsumustega saab laps jõudu
*kogemus õpetab, et hellitatud lastest sureb suurem hulk
*loodus karastab keha mitmete katsetega (hammaste tulek, palavik, köha )
*ainus tõeliselt kasulik arstiteaduse osa on tervishoid
*linnad on kuristik , mis neelab inimsoo
*mida enam inimesed koos elavad,seda enam nad rikuvad endid. Kehalised vigastused ja vaimsed puudused on selle tagajärg
*kõnele lapse kuuldes alati õigesti
*kui laps nutab, siis ta kannatab
Kasvatus kuni 12. Eluaastani
*ülim vara on vabadus
*ära tarvita palju keeldusid
*ära täida lapse soove, kui ta tahab, vaid siis , kui tal on vajadus selle järele
*lükka soov tagasi kui ta jonnib
*ainuke inimlik kirg – enesearmastus
*püüa lapses äratada omanduse mõistet läbi töö tegemise
*ära tarvita palju keeldusid, kuid ära võta neid ka tagasi
*kohtle last eakohaselt
*ärge röövige lastelt nende lapsepõlve – enne meheks saamist tahab ka poiss olla laps!
*lase lapse iseloomul kujuneda, ära survesta seda
*halb ei ole laps vaid tema tegu
*kõige tähtsam kõlbeline õpetus, mis on sobilik igale eale „Ära tee kellelegi paha.“
*Ainult kõndimise, kompamise käimise, lugemis ja mõistmise teel õpib inimene ulatusi hindama
Kasvatus kuni 15.eluaastani
*kätte on jõudnud tööaeg /õppimisaeg/uurimisaeg
*ärata lapses huvi teaduste vastu
*õpeta lapsele loogilist mõtlemist, tasakaalukust, toimetulekut, lahenduste leidmist
*las laps valib oma hobi /huviala ise – ära sunni ja suuna teda
Kasvatus naitumiseni
*õpeta oma lapsele empaatiavõimet
*õpeta kõiki inimesi armastama
*head tehes saadakse ise heaks
*õppige kogemustest
Sofie ehk naine – tal on:
*hea kujutlusvõime
*lihtne ja peen maitse
*ei vali omale juhuslikke ehteid
* armastab seda, mis talle sobib
*ta on huvitav ja võluv
*teeb käsitööd
*tunneb kõik majapidamistöid
*hea moraaliga
*armastab voorust
*tahab meeldida ühele korralikule mehele
*on viisakas ja tähelepanelik
*Sofie Telemachoks sai Emile
22.10.2014
Kasvatusteadused
Ene- Silvia Sarv
PEDAGOOGIKA

• TEADUS- teooriad- kirjeldab, seletab, juhatab, ennustab
  
• FIOLSOOFIA- tähendused, seosed, maailmavaade,väärtused, inim pilt, teadmise olemus
  
• KASVATUSTEGELIKKUS - kool, kodu, tänav, filmid, sõbrad
  

ÕPPIMISTEOORIA RAJAJAD
* Võgotski - õppimine, sotsiaalne tegevus
*Piaget
*Gardnier- õpetamisteooriad, õppekavade teooriad
Kõik teooriad põimuvad, realiseeruvad.
Pedagoogika on kui terviklik rakendusvaldkond.
Didaktika on haaranud tänapäeval arvuti, e-õppe, õpilasele on antud kätte võimsad vahendid õppimiseks.
Kasvatus sõltub paljustki poliitilistest otsustest.(otsuseid tuleb tihti muuta)
Õppemeetodid , mida kasutatakse on osa globaliseerumisest.Õpilased asuvad õppima välismaale,ka see on osa globaliseerumisest.
Globaalsus hajutab ära meie oma kultuuri.Kas see on õige? Kas seda on vaja?
SISSEJUHATUS KASVATUSTEADUSTESSE
S.Hirsijärvi J.Huttunen
Sisukokkuvõte
KASVUKESKKONNAD
Olen nõus, et pere roll varajases kasvueas on lapsele olulisim.Hiljem laieneb see suhtlusring, tekivad omaealised sõbrad ja lasteaed . Lapse võimalused parimaks arenguks sõltuvad lapsevanemate ja lasteaia koostööst.
Kasvukeskkonnad on jagunenud:
Formaalseks – kool
Informaalne – pere, sõbrad, töökollektiiv , huvirühmad
Mitteformaalne – täiskasvanute täiendkoolitus
Formaalse kasvatusega tegeleb kool, kust õpingute lõpuks saadakse ka tunnistus . Informaalse st. mitteametliku kasvatuse all mõeldakse koolisüsteemist väljaspool olevat kasvatust. Mitteformaalse õppe eesmärk ei ole tunnistus, see võib olla elukestev õpe. Kõik õppe vormid on üksteisega põimunud .
Kasvukeskkonnad võivad olla vastuolulised, kui nadrõhutavad vastandlikke väärtusi ja veendumusi.
Optimaalne kasv ja areng sõltubvanemate koostööst lapsega.
Mis on perekond?
Perekonna määratlemine
Laste arv peres
Abielulahutused
Lahutatud perede lapsed
Mina arvan, et pere võiks olla hetkel antud leibkonnas koos elav grupp inimesi.
Kasvatus- ja haridussüsteem
Alusharidus
Põhikool
Gümnaasium / tehnikum /rakenduslik
Kõrgkool / kutseõppeasutus
Kasvatus:
Kui sotsialiseerumine
Inimest käsitlev teadus
Kahe inimese vaheline interaktsioon (kasvataja/kasvandik)
Kasvatus on kasvamine saatmine . (J.A.Hollo)
Lõppseisund: kasvatuse abil püütakse saada hingelt ja kehalt terved kodanikud.
Kasvatus on kunst (Wilenius)
Kool
Antakse õpetust (toob kaasa kohustusi, eesmärke, reegleid)
Põhi-,kutse-, gümn,- kõrg-, täiskasvanute koolitus.
Õpetus on eesmürgipärasus – ta seob koolituse ja kasvatuse.
Areng
Areng on muutus ja tal on suund.
füüsiline
motoorne
kognitiivne
psühhosotsiaalne
Kasv
suunatud lõpptulemusele
eelduseks kaasaaitamine
tüüpiline on algus
tüüpiline on mitmetasandilisus
on omane, et kasvav inimene saab vähehaaval oma kasvuprotsessist teadlikuks.
Õppimine
Seesmine protsess
Pidev toiming
Erinevad õppimisstrateegiad (plaanid)
Kasvataja
Inimene , kes seda kehastab
Loodus, keskkond, kool
Püüab soodustada teise inimese arengut.
Hea kasvataja omadus tuleb välja teenida.
Hea kasvataja suudab muuta kasvatuseesmärgid kasvandiku väärtusmaailma osaks.
Osades kultuurides on kasvatajaks isiklik mentor.
Vanemlus
On loodusseadus
On kodanikukohus
On normaalne vaimne seisund
On paarissuhte täiuslikumaks muutmine
Suhe toetub kiindumusele.
Lapsevanemaks saamine
Sotsialiseerimisteooria järgi tähendab lapsevanemaks saamine õppimist, uute oskuste kogum
Adaptsiooniteooria järgi tähendab see kohanemist uute elutingimustega.
Elukaarteteooria järgi on see täiskavanuikka kuuluv arenguülesanne.
Parsoni rolliteooria järgi isa roll on ülesandekeskne, ema roll on hoolitseda perekonna emotsionaalse õhustiku eest.
Perekonda peab püüdma säilitada ja tugevada(meeldivus ja eelistused jäävad tahaplaanile)
Individualistliku perekäsitluse all mõistetakse, et isiklikud pürgimused võivad perekonda ohustada ja nendega peaks kohanema .
Psühholoogiline vanemlus
Bioloogiline
Sotsiaalne (kes on seadusega määratud)
Psühholoogiline (kui laps hakkab kedagi pidama isaks-emaks)
KASVATUSVÄÄRTUSED JA KASVATUSE EESMÄRGID
Väärtus on see, mille nimel kõik lõppkokkuvõttes juhtub.
Meie ühiskonna üks põhiväärtusi on arusaam, et inimelu on püha.
Absoluutne väärtus on ka õiglus .
Moraal pudutab inimeste praktilist elu, inimeste valikuid ja tavasid.
Eetika on moraali teaduslik uurimine .
Kasvatus on alati praktiline, sotsiaalne tegevus.
Eesmärk – korralik inimene
Kasvatusega kaasneb vastutus, tegutseja peab teadama mida teeb.
KASVATUS JA TEADMISED
Teadmiste allikaks võib olla kogemus või arutelu.
Teadmised võivad jaotuda oskused ja oskamine.
Teadmised seovad meie mõtlemist tegelikkusega.
Teadmistel on suur osa mõistmise seisukohalt.
Teadmiste teine liik on taipamisel põhinevad teadmised, mõistuse ärakasutamine, õpitust arusaam.
KASVATUSTEADUSE OLEMUS
Kasvatusteaduses on vaja analüüsida, mida ja kuidas õpetada, mis suusnas kasvatada.
Kasvatuse sisu ja vorm kujutab endast ajalooliselt muutuvaid nähtusi.
Teadust vaadeldakse kui teadmisi, loovat tegevust, protsessi
Kasvatusteadus tegeleb mitmete probleemide ja nähtustega .
Kasvatusteadus selgitab kasvatus- ja koolitegevuse teoreetilisi aluseid.
Kasvatusteadusliku töö eesmärk on koolitada tööjõudu.
Traditsioon määratleb tavade või uskumuste kogumit.
Kasvatusteadus on filosoofiline (tänapäeval võib olla ja psühholoogiline , sotsioloogiline )
Kasvatusteaduse põhiküsimus on- kuidas saame suunata ja toetada inimese kasvu, arengut ja õppimist. Kuidas on nende nähtustega seotud kasvatus, koolitus ja õpetus?
Kasvatuslik uurimistöö peaks olema tugevalt eesmärgipärane.
Uurimistöö võib olla teoreetiline ja praktiline.
Teadus ja uurimispõhist arendust on peetud väga tähtsaks – püüe süstematiseerida kooli ja kasvatusega seotud teadmisi. (mikro ja makrotasand )
Kasvatusfilosoofia loob aluse kasvatustegevusele, ülesanne on seada kahtluse alla olemasolevat praktikat ja osutada neis olevatele probleemidele. (haridusuuringud, pereuuringud)
PEDAGOOGILISED SUUNAD JA AJALOOLISED PEALIINID
Kasvatuse terviklikuks mõistmiseks on oluline tuleviku prognoos.
Kasvatuse kokkuvõte : kasvatust suunasid vanasti tugevad traditsioonid, tekkis kirjaoskus , hakkas kujunema koolikohustus , alguse sai kutseõpe (õpipoisid),tööstuslik ühiskond sündis palgatöö tekkega.
Lapsepõlve mõistetakse omaette vanuseperioodina, nad loovad ise oma elu ja keskkonda. Lapsepõlve vaadatakse koos sotsiaalsuse ja sooga.( spartalik ja ateenalik kasvatus
Uusaja kasvatusideed – Russeau (õpetajateks – loodus, asjad ja inimesed). Progresiisvpedagoogika (Montessori- keskkond peab end kohandama lapse vajadustega,
rahvusvaheliselt laialt levinud, Dalton , Waldorf – steiner pedagoogika, on üles ehitatud lapse arengustaadiumitele,õpetus on jagatud etappidele, Freinet –koolid, ei toeta õpetaja poolsele juhtimisele, vaid õpilased tuleb ise tegutsema panna.Tähtsaim ülesane siin koolis õpitingimuste loomine, päevaprogrammi koostavad lapsed ise, tähtsaim töövahend trükimasin , keskne koht vestlustel, teiste ees esinemistel, kriitilisel kommenteerimisel).
Soome kooliharidus sai alguse kiriku ja kloostrikoolidest (1249 Turus , munkadele).
Esimene koolisüsteem 1571, Agricola avaldas aabitsa.
17.saj. keskel astus jõusse 3-astmeline koolisüsteem.
Rahvaharidus – leerikoolid, rändkoolid, lugemiskoolid (noorte kirjaoskus saavutati 18. saj. keskpaigaks) 1866-70 loodi umbes 100 rahavakooli.
Keskkoolide areng 1871 (süsteemi tehti uuendusi , lütseumid)
Koolikohustus võeti vastu 1910/ kuid jõustus alles 1921
Põhikooli sünd 1966. Üleminek põhikoolidele jõudis lõpule 1970 aastatel.(koolikohustus piirdus põhikooliga. Aastal 1974 võti vastu kutsekoolituse põhimõtteline otsus.
Kliima minu töökohas (essee)
Töötasin Ülenurme lasteaias, kus minu kolleegideks olid tosin lasteõpetajat. Kuigi uuringutega pole seda tõestatud või kasvatajatelt rahulolu kohta päritud, siis ise selles ringis viibinuna tundsin, et meie töökliima oli üsna hea.
Õpetajate käitumist vaadeldes võib öelda, et tegu oli avatud töökliimaga, kus kõik said kõigiga suhelda ning initsiatiivikalt seda võimalust avatuse säilitamiseks ka kasutasid. Probleemide tekkides lahendati neid sõbralikult ja omavahel, teisi kaasates. Rõõmsate ja võidukate hetkede jagamine toimus niisamuti ühiselt – seda suuremaks kasvas selle positiivne mõju. Iga õpetaja oli teisele toeks ning pakkus lahkelt oma abi, mistahes küsimuste lahendamisel. Ka lasteaiast väljaspool tekkinud küsimustes.Õpetajad hoidsid ühte ning otsisid aktiivselt täiendavaid võimalusi suhtluseks.
See omakorda kasvatas võimalusi hoida tööpostil avatud ja kaasavat töökliimat. Lisaks lasteaia traditsioonilistele üritustele pidasime üksteist meeles ka oma tähtpäevadel . Väärtustasime mitte ainult vananemispidustusi, aga ka ühises ringis peetud jõule, ise korraldasin meie töötajatele ka soolaleivapeo ning sinna lisaks väärtustasime ühise kohvi ja koogi taga kõiki teisi pisemaid võite , mis kedagi parasjagu saatsid .
Vaid lasteaia omanik (eralasteaed) oli isikuks , kes oli suletud olekuga , diktaatorlik ning ei pidanud vajalikuks lasteaia probleemide lahendamisele kaasata selle töötajaid, vaid jagas põhjendusteta ja arusaamatuid töökorraldusi. Hoolimata tema isikust kulges siiski lasteaia argipäev heas töökliimas, kuivõrd lasteaia omanik ise väisas maja üksikutel kordadel kuus ning tema teistlaadi juhtimisstiilist ei lasknud keegi end sügavamalt häirida. Hoy ja Forsythi (Hoy & Forsyth, 1986) järgi liigitub selline käitumine „kaasava kliima“ alla, kus juhi käitumine on suletud, samas õpetajate oma aga avatud.
Töökliima ei sõltu aga ainult õpetajate omavahelisest heast läbisaamisest ja üksteise toetamisest, hindamisest. Näiteks suletud olekuga omanik, kes jätab oma otsused õpetajatele piisavalt selgitamata, lõhestab oluliselt üldist töökliimat. Nii puudub õpetajatel juhipoolne selge reeglite süsteem ning arusaam, mida ja kuidas nendelt oma töös oodatakse. Kord näiteks püüdis lasteaiaomanik läbi suruda otsust, et laste vähenemise tõttu tuleb vähendada ka töötajate palkasid. Selline mõte tekitas igas kui viimases õpetajas arusaamatust ning jättis absurdse mulje süsteemist , kus nad töötavad. Õnneks ei keerlenud päev lasteaiaomaniku ümber, vaid suuresti said õpetajad lisaks omavahelisele heale suhtlusele palju tuge ka lastelt endilt, kelle iga väiksemgi arengusamm andis märku, et tehakse õiget asja ja hästi. Mõistagi käis kogu õpiprotsess distsipliinireegleid arvesse võttes, ent samas suunavalt ja lapse vajadusi silmas pidades. Hea töökliima sai tekkida, kui lapsed tundsid end lasteaias hästi, tundsid rõõmu õpetajatest ning olid nõus kehtestatud reeglitega, saades seejuures aru, miks neid päriselt on tarvis.
Kõige selle juures püüdsime lahendada iga lasteaia uksepakule saabunud mure, kas siis lapse enda või tema vanema oma. Seda selleks, et näidata – ei nemad ega nende laps pea muretsema lasteaias toimuva ja lapse turvalisuse pärast. Nad on heades kätes. Väga huvitav olnuks tegelikult
lasteaias töötamise ajal saada nii laste, nende vanemate kui ka lasteaiakasvatajate ja teiste töötajate hinnang mõne uuringu käigus sellele, milline tegelikult sealne töökliima oli. Viia läbi samaaegselt nii küsitlus, intervjuud kui vaatlus ning anda asine hinnang sellele, kas lasteaia töökliima oli üldplaanis hea või näis see ainult minule personaalselt sellisena. Seda enam, et Riismaa (Riismaa 2012) viitab , kuidas tegelikult õpetajate tajutud meeleseisund erineb oluliselt sellest, kuidas lapsed ise enda meeleseisundit hindavad .
Usun, et töökoha sotsiaalse kliima tüübilt esindas meie lasteaed keskpärast lastesõbralikku keskkonda, kus suureks väärtuseks ongi just ühtse meeskonnana töötavad ja üksteist ning oma töökohta väärtustavad kasvatajad .
Luues paralleeli Ruusi ja Veissoni ( Ruus , Veisson 2007: 56-58) koolikliima tüpoloogiale, võib samadel alustel liigitada ka töökliimat. Kolm väljapakutud varianti tunduvad olema küll ebapiisavad töökliima liigitamiseks, sest väita jäigalt, kas töökliima on edukas, keskmine või vähemedukas, tundub liiga lakoonilise, isegi primitiivse lähenemisena. Oma töökoha sisekliima tüübiks peaksin lahterdama ta sel juhul keskmiselt eduka-külma- ellujääja ning eduka-sooja-elujõulise vahepeale.
Ruusi ja Sarve (Ruus, Sarv 2010) väite järgi, et õpetajad elavad isekeskis ja oma ringis pigem sissepoole, pean meie lasteaeda siin erandlikuks näiteks. Väikese kogukonnana oleme vastastikku pigem ekstraverdid ning elame suuresti just väljapoole. Sissepoole elamine tundub mulle olevat pigem nendele gruppidele omane, kus on suur anonüümsus, kaugenemine, võõrasolek ja muud näiteks suurlinnadele kui kogukondadele omased tunnused.
Olen sajaprotsendiliselt nõus, et suuresti loob hea töökliima lasteaias see, kuidas õpetaja lastesse suhtub ja lapsevanemate positiivne tagasiside. Paralleeli tuues võib öelda, et laps on just kui klient , kes saab lastehoiu teenust samas kui kasvatajast klienditeenindaja peab täitma talle pandud ootused lapse hoidmisel. Kuna tegu on väga usaldusliku ülesandega, on panused seda suuremad. Rahulolu ja hea töökliima saavutamiseks peab õpetaja oma lastesse igati optimistlikult suhtuma. Sarve (Sarv 2008: 177-186) järgi liigitub optimistlike ja ettevõtlike õpetajate järel veel kolm gruppi: enesekriitilised, stressitundlikud ja pessimistid. Usun, et mentaalselt ükski viimasest nimetatud kolmest tegelikult lapsi juhendama pigem ei sobiks. Lisaks heale õpetajale märkis Riismaa oma läbiviidud uuringus (Riismaa 2012), et lisaks heale õpetajale on laste koolirõõmu allikaks veel ka teised kooliõpilased , õpetajate hoolivus , head suhted ja huvipakkuv tegevus. Niisamuti on see paralleel ilmselt lasteaiale kantav .
Õnnelik täiskasvanu elab kauem, on tervem , produktiivsem on paremates suhetes(Lyubormirsky,King,Diner 2005), julgen väita, et meie töökliima peegeldas kenasti just neid väiteid .Kasvatuse sihiks oli laste õnnelikkus ja lapsevanemate rahulolu.
Väited Sinkkose artiklist , mida arutasin: „ digitaalne maailm pärsib 1) laste loovust , 2) muudab nad agressiivsemaks ja 3) nõrgestab kehalist võimekust “
DIGITAALNE MAAILM PÄRSIB LASTE LOOVUST, MUUDAB NAD AGRESIIVSEMAKS JA NÕRGESTAB NENDE KEHALIST VÕIMEKUST…
KAS MURETSEMISEKS ON PÕHJUST?
 
Oma lapsepõlve arvuti ja internetita veetnud inimestel on mõistagi keeruline vaadata kõrvalt muutust, kus laps ei mängi enam õues õunapuu otsas ja ei „pauguta“ puupüssi, vaid istub silmi pingutamata arvutiekraani taga mängides virtuaalsõda või suheldes sõpradega jututubades. Ajad on muutunud ja tehnoloogia areng on muutnud suuresti seda, kuidas mitte ainult lapsepõlv, aga ka täiskasvanute elu täna toimib. Rääkides lastest, kes on sulgenud end internetimaailma meelelahutuse otsimiseks või jutukaaslaste leidmiseks, ei tohi märkamata jätta, et sarnast elu elab täna tegelikult kogu ühiskond.
Internetti ei tohiks käsitleda kui inimeste eraldajat, agressorit, halva vallandajat. Vastupidi, tegu on võrgustikuga, mis ühendab inimesed üle maailma vaid silmapilguga. Millal varem on olnud lastel võimalusi suhelda ja leida mõttekaaslasi näiteks teisest Eesti või suisa ilma otsast. Selle positiivse trendi juures on mõistagi ka ohte , kuid neid on võimalik endale teadvustades vältida. Samamoodi olen seisukohal ses osas, mis puudutab internetti kui lastes agressiivsuse võimendajalt. Kindlasti jagub äärmuslikke näiteid, kus internetimäng või vägivaldsed videoklipid võivad veel väljakujunevale lapsele anda suuna agressiivseks käitumiseks. Samas leian, et agressiivsuse kui sellises ei saa süüdistada internetti kui põhjustajat. Pigem leian, et lapse vägivald vallandub probleemist, kui ta on tõrjutud, häbistatud, alandatud, kiusatud ning keegi seda probleemi ei märka. Sarnaselt Viljandis aset leidnud juhtumile, kus õpilane tulistas õpetajat. Lapse probleeme õpetajaga ei märgatud ning viimases hädas otsustas ta iseseisvalt ülekohtule reageerida. Ta võinuks teha seda mistahes muul moel kui relvast, tal oli selleks oma põhjus. Ja seda ei vallandanud interneti olemasolu. Tahan lisada, et täna mängivad enamus lapsed arvutimänge, mis kõrvaltvaatajale tunduvad ohtlikud, vaimsele või suisa füüsilisele vägivallale suunavad. Ometigi märgatakse hoopis vähem nende mängude kasutegurit. Kui vanasti jooksid lapsed õuel peata ringi, peitsid end üksteise eest või loopisid üksteist mädanenud õuntega, siis tänane laste mäng arvutis tähendab põhimõtteliselt strateegilisel ja taktikalisel tasandil mõtlemist. Olgu tegu tetrise või mõne sõjastrateegilise mänguga – laps peab mõtlema plaani läbi, et võita. See ei ole mitte lihtne ülesanne. Ja see on absoluutselt loov ülesanne. Selleks, et need mängud oleks üheselt arendavad ja mõjutaks lapse arengut positiivses suunas, on vaja, et lapse tegevus arvutis käiks kooskõlas lapsevanemaga. Mitte põhjalikult monitoorides, aga tundes huvi, millega laps seal tegeleb, vajadusel teda suunata ja selgitusi jagada. Ühiselt
teadlikkust suurendada ja ohte selliselt vältida. Agressiivne laps on minu meelest valdavalt vähese koduse kasvatuse tulem, ja mitte internetiajastu saavutus.
Ka kehalise võimekuse vaates tuleb tänada digitaalsete seadmete arendajaid, et ka nemad tegelikult panustavad mitte ainult kasumi tootmisesse, aga sellesse, et arvuti taga laps ka liikumisest meelelahutust leiaks. Nii on täna ülipopulaarseks arvutimänguks  WII, kus mäng käib küll arvutis, ent eeldab osalust füüsiliselt. Olgu selleks mõni sõjamäng, võrkpall või muu, lapse jaoks on see meelelahutus ja füüsilise võimekuse arendamine üheaegselt. Ning seda taas mitte ainult kükke või hüppeid sooritades, ent samal ajal sügavalt mõeldes strateegiale, millega mäng lõpuks võita. Samamoodi aitab selline mäng sotsiaalseid oskusi upitada, kuna mäng käib ühes teiste inimestega paaris või suisa võistkonniti.
Lapse loovus saab minu meelest areneda just nii laiaks, kui palju infot ja võimalusi talle pakkuda. Siinkohal kaldun taas arvama , et kui „vanasti“ tähendas lapse jaoks mäng oma nukkudele tegevusstsenaariumi väljamõtlemisega, siis internet pakub selle kõrval sootuks suuremaid väljundeid oma silmaringi, loovuse ja maailmast mõistmise osas. Jah, olen nõus, et arvutite kõrval võiks säilida ka teatud osas siiski traditsiooniline mäng, mis ei ahelda last juhtmega monitori ja arvutihiire külge, kuid lapse maailmavaate kitsenemise ja fantaasia vähenemisega kindlasti nõus ei ole. Usun pigem, et kindlasti on äärmuslikke näiteid, kus arvutimaailm on väikesele inimesele liiga teinud, sest tema lähenemine arvutile on olnud äärmuslik ja vanemad pole lapse käitumisele piisavalt tähelepanu pööranud tema mõjutamiseks soovitud suunas. Samas leian, et suures osas ongi meile tuttav nõukogudeaegne „mäng“ asendunud täna kaasaegsema vormiga , mida ülemäära peljata ei tohiks. Pigem tuleks teadvustada võimalikke ohte ning lapsevanematena anda oma võsukestele need soovitused, tähelepanu ja märkamine , et nad on õigel teel
EESTI HARIDUSTEADUSTE AJAKIRI
EESTI KOOLIDE ESMAKURSUSLASTE ÕPI JA TEADMUSKÄSITLUS
E.Pilli P.Port M. Sammul Ü.Aasjõe K.Kruusamäe
Olen autoritega absoluutselt nõus artikli alguses toodud hüpoteesiga. Olles ise värske esmakursuslane ootan ma samuti õppejõult maksimaalset infot. Jah, kaaslastel on motiveeriv roll ja minu eneseuhkus ei luba mingit abi ja koostööd paluda. Mulle tundub tihtipeale,et teised mõtlevad siis minust kui laisast ja ise mitte hakkamasaavast üliõpilasest.
Olen ma nõus väitega, et üliõpilaste suhtumine ja ootused mõjutavad nende õpitulemusi.
Positiivse mõtlemise juures laabub ikka õpitu paremini. Esimesel kursusel on eriti raske vajaliku info hulgastseda kõige tähtsamat leida ja konspekteerida, struktueerida.
Ise liigitan ennast suhteliselt sügava õpihoiakugaüliõpilaste hulka. Kohusetunne ja vastutus ei lase mul õppimisse ükskõikselt suhtuda . Tagant piitsutab ka vanasõna „Tänaseid toimetusi ära viska hommse varna“. Seepärast püüan koolitööd ära teha kohe, lootuses, et hiljem jääb ka vaba aega.
Tööde suhtes olen alati rahulolematu ja kriitiline. Juba valmis tööd üle lugedes tahaks teha palju korrektuure. Ühel hetkel lihtsalt loobusin sellest, nähes kui palju aega kulub ühe täiusliku töö vamis saamiseks. Ilmselt võtan asja liiga tõsiselt ja kannatan ajaliselt selle all.
Küsitlus näitas, et viiendik õpib enam kui 10t. nädalas, teised vähem. Kuulun hetkel selle viiendiku hulka, õpin enamgi sest iga algus on raske ja materjali läbitöötamine võtab aega .
„üksteist õppimise allikana ei märgata“ – olen ka selle väitega nõus, kuid loodan, et see ajajooksul muutub ja me hakkame seda väärtustama. Hetkel puudub mul ka koos õppimise kogemus, millele saaks toetuda kui tõhusa meetodi peale, samas puudub mul usaldus kursusekaslaste suhtes. Tunnen end tunduvalt kindlamini kui olen ise materjaliga tutvunud ja ei pea kasutama kaaslaste kokkuvõtteid ainest, et õppida näiteks eksamiks.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et on õppimise ja arenemise ruumi selle uue meetodi kasutamisele võtmiseks.
HARIDUSE TIPUS. AGA KUS TIPP ASUB? ( ajakiri „Haridus“ K.Uusikyla 2006)
ELITAARKOOLIDEST (T.Kuurme 2011)
Igal ühel on õigus tunda, et teda armastatakse lihtsalt inimesena , mitte sellepärast, et ta on andekas või midagi saavutanud. (K.Uusikylä 2006)
Parim, mida hooliv vanem täna lapsele anda tahab, on hea haridus. (T.Kuurme 2011)
Andekal lapsel ilmselt meeldibki olla tavakoolis sest siis ta ka eristub oma oskustega, saab olla tähelepanu keskmes. Koolis kus kõik andekad on koos, tänapäeval „ eliitkoolid “ on ennast tunduvalt raskem tõestada, sest seal üritab igaüks silma paista ja tõestada oma kaaslasele kui tubli ja eriline ta on.
Kui tihti on laps see, kes otsustab, kas ta tahab minna mingisse huvialaringi või uude kooli? Paraku enamuses on otsustajateks lapsevanemad, kes elavad laste peal välja enda tegemata jäänud unistusi ja soove.
Näide: Panin lapse muusikakallakuga kooli, tal tundus selle peale annet olevat, samas oli see minu täitumatute unistuste nimistus olnud asi. Kas ma tunnen end süüdi, et surusin oma tahet peale? Ei, mu tütar õppis mängima akordionit ja laulma. Tänase päevani lööb ta kaasa asutuse segakooris ja on sellest väga vaimustuses. Tol hetkel oli vaja last veidi suunata, sest ise ei olnud ta oma valikutes ja soovides veel kindlameelne.
Missugused hariduslikud tegurid mõjutavad lapse loovust? (K.Uusikylä)
Näide: Minu tütar sai sisse Tartu „eliitkooli“(Trefneri gümn.), täiseti endastmõistetav oli sealt edasine samm – kõrgkool .Seal koolis olid koos parimad, kes igapäev tõestasid üksteisele oma taset, võistlesid parima tulemuse nimel. Kui mu tütar ei oleks sinna kooli pääsenud ja vastavat tugevat ettevalmistust saanud, siis oleks olnud küsitav, kas ta oleks üldse kõrgkooli pääsenud, sest kool ,kus ta eelnevalt käis ei olnud „tootnud“ just eriti palju ülikoolikandidaate. Jah, tal oli uues koolis raske, kuid ta muutis seal õppides oma suhtumisi ja hoiakuid ning hakkas haridust väärtustama. Hetkel omab ta head töökohta riigiametis ja on väga aktiivne tööväliste ürituste organiseerijana. Tal on säilinud soov olla parim – parim töötaja oma ametis . See on talle kaasa
toonud suhteliselt kiire tõusu karjääriredelil. Kas see on halb? Tugeva isiksusena on temale võistlemine koolis ja tööl olnud sobilik,mis on temale kaasa toonud edu, kuid mitte kõigile ei ole selline tempo vastuvõetav.
Kas haridus on oluline? Ma arvan, et antud näidetele tuginedes, siis vastan – jah, haridus on tähtis. Naised muretsevad hariduse pärast rohkem kui mehed ja neil on põhjust selleks. Nad tahavad olla iseseisvad ja meestest materiaalselt mitte sõltuda.
Tihti tuuakse näiteks Soome koolide ühtsust, mitte rõhuda eliitkoolidele ja anda võimalikult kõigile võrdne haridus – mitte lahterdada õpilasi „tugevateks“ ja „nõrkadeks“ õppijateks, ometi leiame Tartu Ülikoolistki väga palju Soome tudengeid, kes on Eestisse tulnud just hea ja tugeva hariduspinna saamiseks eelkäiate soovitusel.
Jah, lapsed on erineva vastuvõtuvõimega ja tuleb kiiresti kindlaks teha tema suutlikkus uut omandada, et mitte teha talle „karuteenet“ suunates ta inforohkesse ja raskesse „eliitkooli“.
Olen kokku puutunud õpilasega, kelle vanemate soov oli tütart näha „eliitkoolis“, selle lõpetamine oli aga tüdrukule närvesööv, vaevaline ja väga raske. Lapse enesehinnangu tõstmiseks ja stressi leevendamiseks paluti lõpuks psüholoogi abi. Siinkohal rõhutaksingi, et kõik lapsed ei ole valmis võistlema teadmiste nimel ja iga lapsevanem peab endale aru andma oma lapse võimekusest.
Tuginedes K. Uusikyläle, et meid armastataks lihtsa inimesena, mitte sellepärast, et keegi on andekas, siis arvan- inimesi ei armastatagi andekuse või saavutuste pärast. Andekus ja edukus on lihtsalt elu paratamatu tulem, mille erinevatesse kastidesse me oleme oma harituselt jagunenud aga armastatakse meid ikka sellisena nagu me oleme.

Lasteaias teeb muret nii agresiivsus kui ka arglikkus
(„Õpetajate Leht“ 26.09 2014 M. Parijõgi)
Olen antud murega täiesti päri.Lasteaia töötajana olen täheldanud laste agresiivsuse ja arglikkuse äärmuslikke ilminguid .
Agresiivset last on äärmiselt raske ohjata, mõningatel juhtudel ei ole laps kodust kaasa saanud turvatunnet, armastust, hoolivust, piisavalt tähelepanu. Lapse tunded on kasvanud väga suureks ja ta ei oska neid enam väljendada teisel moel kui agresiivsusega ja vägivallaga.
Argliku lapse jaoks on agresiivne laps suur vaenlane .“Agresiivne käitumine väljendab lapse rahuldamata vajadust“(M.Parijõgi)
Vanematel on tänapäeval võetud väga palju kohustusi ja eesmärke,unustades seetõttu oma lapsed, mis on väga kurb. Iga laps meie ühiskonnas peaks olema ju oodatud ja armastatud , seepärast peab aega lapse jaoks lihtsalt leidma, pärast on juba hilja teha korrektuure ja üritada „taime“ kasvusuunda muuta.
Mänguekspert Jana Saluoks pakub välja artikli lõpus mänguteraapia võimaluse, mis aitab lastel toime tulla tunnetega, elumuutustega, enesehinnanguga .
Mulle tundub, et see on üks tänuväärne võimalus suunata ja aidata last, sotsialiseeruda viisil, mis on kohane ja tõhus. Sotsiaalne areng toimubki läbi õppimise ja mängu.(„Õppimine ja õpetamine koolieelses eas“ E. Kikas )
Igal sõnal oma lugu
(Õpetajate leht 2014 3.09 M. Klein )
“Emakeel on iga inimese jaoks niivõrd loomulik keskkond, et selles toimuvaid nihkeid ei panda sageli tähelegi. Keel ja selle sõnavara on aga pidevas muutumises,” ütleb Uibo ise raamatu sissejuhatuses.
Olen selle põlvkonna inimene ,kes austab eesti keelt niivõrd, et ei pea vajalikuks ülearust võõrkeelset slängi sissetoomist meie keelde. Samas saan aru ka noortest , kellele on teistest keeltest sisse toodud sõnad täiendavaks vahendiks et ennast paremini, emotsionaalsemalt ja mahlakamalt väljendada.
Siinkohal ongi raske võtta mingit kindlat seisukohta, et ühtesid sõnu me ju võiks nagu kasutada aga teisi jälle mitte. Kuigi selles osas olen ma ikka vanas kinni, et kui eesti keeles on olemas sõna millega antud asja või olukorda väljendada, siis võiks seda teha omast keelest võetud sõna või fraasiga, mitte lisada teistest keeltest sisse toodud fraase oma keele lausetesse. Antud artiklist jääb veel kumama see, et tihtipeale ei teatagi sõna selget tähendust ja kasutatakse võõrsõnu täiesti vales kontekstis. Tänapäeva noortel puudub ka valdavalt teadmine kust ja miks on mingi sõna meie keelde üle võetud.
Vahel kuulutatakse välja ka konkursse uute sõnade leidmiseks. Osad neist võetakse kohe omaks, osasid ei suudeta kuidagi vestluses kasutada. Televiisori lühiväljendi teler on meist küll igaüks omaks võtnud , kuid kuuldes sõna taristu, tean küll selle tähendust aga kõrvale on veel väga võõras seda kuulda.
Aeg möödub, keelevara täieneb ja kes oskaks meist öelda, missuguseks kujuneb see saja aasta pärast. Oli ju meie esivanemate eesti keelgi erinevate murrakute ja sõnade kasutusega kui tänapäeval. Olgem siis avatud ka uuele sõnavarale, kuid ärgem unustagem seda esivanemate ilusat keelt – emakeelt.
Ühe, kahe või kolme õpetaja mudel? (14.11 Õpetajate leht Tiina Vapper )
Alushariduse järjepidevuse pärast on põhjust muret tunda (31.10Õpetajate leht Tiina Vapper)
Lasteaiaõpetaja staatus on sama madal kui ta palk (24.10 Õpetajate leht Ülle Tõnumaa)
Uurides artiklis oleva probleemi põhjust,miks on muretsemiseks põhjust meie laste alushariduse pärast, leidsin, et gümnaasiumist tulnud õpilaste eesti keele eksami hinne ei ole küllalt kõrge, et osutuda valituks Tallinna Ülikooli, kui ka Rakvere Kolledźisse, kuigi sisseastumissoovi nimekirjad näitavad, et eriala on väga populaarne .
Tartu Ülikool lõpetas ära kaugõppe , mis oli suhteliselt populaarne õppevorm , kuna võimaldas õppida töö kõrvalt. Tallinna ja Rakvere koolid kindlasti mingil hetkel vajadusi ei rahulda, sest vastava haridusega õpetajaid alushariduses jääb järjest vähemaks. Kui rakenduskõrghariduse tasemel lasteaia õpetamine üldse lõpeb, siis väheneb veelgi võimalus, et lasteaiad saaks endale häid spetsialiste. See on suur ohumärk meie alusharidusele, kuna lasteaias on lisaks pedagoogikale vaja tunda ka diadatikat.Tänapäeval on lasteaias küll kõrgharidusega õpetajad, kuid õpitud eriala ei pruugi olla alusharidus, mis paneb vägagi muretsema. Kuidas võiks olla sotsiaaltöötaja , kellel läbitud vaid vastavad täiendkursused, olla pädev töötamaks lastega?
Suureks takistuseks on muidugi ka palk, miks ei soovita väga lasteaeda tööle tulla. On palju juhuseid, kus vastava hariduse saanud inimesed suunduvad teisele erialale tööle just palga vähesuse tõttu, olles eelnevalt proovinud lasteaiaõpetaja kohal 3-4 kuud. Palk on saanud määravaks lahkumise põhjuseks, eriti üksikvanemate puhul.
Paljud lapsevanemad vajavad ka nõu ja abi, millega tuleb õpetajal päevast-päeva kokku puutuda ja õpetajad peavad leidma palju aega koostööks ja probleemide läbirääkimiseks.Vastutus on väga suur. Tean juhust, kus lapsevanem nõudis lasteaialt lapse koolivalmidust, matemaatika töövihikuid ja suuremat pühendumist oma lapse arendamisel, ise seejuures mitte midagi panustades. Vanem leidis, et õpetaja saab selle eest tasustatud , see on tema töö ja vanem saab vastu valmis produkti , mille ta kooliuksest sisse toimetab. Sellistel puhkudel tuleb väga palju teha koostööd ja selgitada lapsevanemale tema panust , sest lasteaed on ainult alusharidust toetav asutus ja lapse ettevalmistus kooliks toimub meeskonnatööna.
Lasteaiaõpetajate töökoormuse,vastutuse, hariduse ja palga teemadel on arutletud nii mitmeski selle aasta Õpetajate lehe artiklis. Uuema teemana on sisse toodud ühe õpetaja ja kahe assistendi võimalus, sooviga parandada töö kvaliteeti ja laste heaolu lasteaias. Kui sellist uuendust läbi viia, siis ei tohiks olla ükski assistent ilma vastava hariduseta – miks mitte läbida 320t. täienduskursus. Olen korduvalt mõelnud teema üle, et praeguse töökorralduse juures võiks olla õpetaja abil läbitud samad täienduskursused, mis on olnud siiamaani sobilikud õpetajatele.See muudaks õpetaja abid tunduvalt kompetentsetemaks, toetavamaks jõuks kui seni ja võimalusel ka tunduvalt abistavamaks jõuks, kui õpetajaabid hetkeseisuga näivad. Abiõpetajaid saaks siis kaasata oma ideedega nädalaplaanide tegemisse ja lihtsustada õpetaja tööd.
Paljudes lasteaedades ei ole toitlustust rühmas, see on viidud eraldi ruumi, eraldi personaliga, mis on vägagi taunitav.See oleks ainult toetavaks jõuks õpetajale, siis jagub abiõpetajal rohkem aega laste ja nende tegemiste jaoks.
Artiklist tuleb ka välja mure lasteeaia muusikaõpetajate pärast. Kes peaks neid koolitama,kui muusikaakadeemia lõpetajad ei ole sellest huvitatud aga koolides , kus seda siiamaani on tehtud, lõpetatakse vastavad kursused. Väga mõtlemapanev. Kas ühel hetkel on alushariduses erialaspetsialistide põud?
Siinkohal jõuaksin esimese artikli teema juurde, kus arutletakse ühe õpetaja ja kahe assistendi koostöövõimalust, vajalikkust ja sobilikkust. Leian, et meil on alushariduses tunduvalt suuremaid muresid ja probleeme, kui sellised muutused. Me ei vaja hetkel muutusi, mida me põhjendada ei suuda, mille kasutegur on meile tänaseks päevaks arusaamatu.
Muretsegem pigem laste tuleviku pärast – kust tuleb meile edaspidi uus ja haritud, kvalifitseeritud tööjõud alusharidusse, kes alushariduse kõrget latti hoiab.
Üheksakuuselt lasteaeda igailmaga õue
(Õpetajate Leht 10.10 2014 M. Kirsipuu )
Loetud artikkel tekitas minus vastakaid arvamusi. Põnev oli lugeda Eesti ja Soome alushariduse erinevusi kuid samas tekitas artikkel ka palju küsimusi .Kas lapse 9-kuuselt lasteaeda viimine on ikka õige? Räägime ju pidevalt, et lapse jaoks tuleb leida aega.Väike laps vajab eritiema toetust ja hoolt, armastust ja turvatunnet. Kas meie ühiskond oleks selliseks muutuseks valmis? Kindlasti on vanemaid, kellele selline muutus oleks vägagi sobilik. Mina emana seda heaks ei kiidaks.
Artiklis mainitakse, et õues käiakse iga ilmaga – ka vihmaga. Selline uuendus oleks päris tore. Mulle tundub, et tänapäeva lapsed on haigustele vägagi vastuvõtlikud ja selline väike karastus mõjub ainult positiivselt.
Ka varajasest east loomadega kohanemine on põnev idee. See aitab lapse oma hirmudest looma ees juba varakult vabaneda . Kuigi meie inimestele oleks see võõras ja ühiskond ei oleks ilmselt selliseid uuendusi läbi viima veel valmis. Tervisekaitse seisukoht on selles küsimuses hetkel kindlasti tõrjuv.
Sama peab vist tõdema öiste lasteaia rühmade kohta. Soovijaid ilmselt oleks, kuid kas me oleme sellisteks muutusteks ka valmis? Ilmselt katse-eksituse meetodil võiks mõni selline rühm moodustada suuremate linnade juures, siis oleks ka selged selle plussid ja miinused (mis ikka ilmnevad töö käigus) ning lapsevanemate tagasiside antud võimluse kautamisest.
Väga meeldis toitlustuse lahendus. Tänapäeval on paljudel tekkinud oma kindlad maitsed ja toitumisharjumised ja kui toitu saab valida, siis on see küll väga teretulnud projekt.
Ka WC poti lahendus on hea, laps õpib harjuma sellega, mis tal kodus juba olemas on. Kuigi seal võib juhtuda igasuguseid apsakaid , siis eesmärk on väga selge – õppida hakkama saama suure potiga. Olen ise olnud mitte lasteaias käiv laps, meil kodus oligi suur pott – ja hakkama lihtsalt pidi saama.
Artikkel oli väga mõtlemapanev ja palju põnevaid uuendusi täis, millest siinkohal on meie Eesti kollegidel küll üht-teist üle võtta või mille kallal juurelda.
„Kvaliteetne alusharidus mõjutab laste edukust koolis ja aitab kaasa laste sotsiaalsele ja emotisionaalsele arengule, selle nimel tasub pingutada“ - nii arvab ka artikli autor.
Marika Veisson „Mida väiksem laps, seda tergem peab olema õpetaja“
(Õpetajate Leht 5.12 2014 M.Parijõgi)
Väga mahukas ja mõtlemapanev artikkel, mis haakub ka eelpooltoodud artiklite sisuga. (Õpetajate Leht 31.10 2014 / 14.11 2014 Tiina Vapper) Toon siinkohal ära ainult paar enim kõnetavamat väidet, kuid kogu artikli sisu ja esitatud väited on taas vägagi aktuaalsed . Õpetajate hea hariduse kõrval on õpetaja abi kvalifikatsiooni nõudmine täiesti õigustatud, see toetab õpetaja tööd.
Õpetajaabi töö sisu on palju muutunud. Laste arengu toetamine on meeskonnatöö ja sinna kuulub ka õpetajaabi. Viimane aeg oleks neid koolitada ja kehtestada ka kvalifikatsiooninõue. Riik on praktiliselt pühkinud oma käed lasteaedadest puhtaks, kuid esitab agaralt nõudmisi. Kahjuks meenuvad väikesed lapsed ja õpetajad iga kord enne valimisi, et siis jälle unustusehõlma vajuda.
Millal on õige aeg panna laps lasteaeda?
Nagu kirjutab Helsingi ülikooli professor ja psühholoog Liisa Keltikangas-Järvinen väikelaste sotsiaalsusest rääkivas raamatus, ei ole väga väikestele lastele lastesõim hea. Pikad päevad sõimes tekitavad stressi, millest laps ei tule ka nädalavahetusel välja. Aiaeas on lapsed juba kohanenud. Meil võivad lapsed olla lasteaias isegi kella seitsmest seitsmeni. Keltikangas-Järvinen soovitab mitte üle 30 tunni nädalas. Tähendab, mitte üle kuue tunni korraga.
Keltikangas-Järvinen leiab, et paras on minna aeda, mitte sõime. Aga elu on teistsugune. Meie riigis saavad emad olla poolteist aastat lapsega kodus. Kui ma räägin seda välismaal, ollakse üllatunud, et Eesti riik on nii rikas, et seda võimaldab. Vastan, et asi pole niivõrd rikkuses kui suhtumises. Meil teatakse , et esimesel ja teisel eluaastal on lapsele tähtis seotus ühe või kahe
täiskasvanuga , kes on pereliikmed . Sellepärast peaks vanem vähemalt poolteist aastat kodusolemise võimalust kasutama.
Mida arvate jutust, et magistritasemel lasteaiaõpetajad on ülekvalifitseeritud?
Mida väiksem laps, seda kiiremini ta õpib ja seda targem peab olema õpetaja, kes arengut suunab. Alushariduse õpetajate kvalifikatsioon tõuseb järjest kogu maailmas.
Arvan, et kui teised õpetajad saavad magistritaseme, siis peaksid selle saama ka alushariduse õpetajad, kuid meie majanduslik võimekus ei luba seda praegu. Mõnes riigis, näiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Hollandis, nõutakse ka alushariduse õpetajalt magistritaset.
Kui inimese areng on nagu püramiid, siis alusharidus on püramiidi kõige laiem osa. See peab olema kõige tugevam, laiapõhjalisem, et ülemine osa uppi ei lendaks.
Kakskümmend aastat head algust
(Õpetajate Leht17.10 T.Vapper)
*õpe tegevuskeskustes/ hommikuringid
*laps otsustab ise, mis järjekorras ta tegevused kavandab, nädala lõpuks peavad olema kõik tegevused tehtud
*mängud on avariiulitel, kõike võib ise võtta, kuid peab pärast samasse kohta tagasi panama
*kasvatab iseseisvust ja otsustusvõimet
*oluline on hea meeskonnatöö
*õpetaja abi on tegevuskeskustes juhendajateks ja abiks
*metoodika eelis – paindlikkus
Kirjutasin siia välja hea alguse põhimõtted ja kohe tekkis ka küsimus. Hea algus õpetab last otsustusvõimeliseks, vastutusvõimeliseks ja iseseisvaks. Oluline on lapsekeskne lähenemine ja aktiivõppe meetod. Mida me teeme oluliselt teisiti tavalateaias? Jah, meil ei ole tegevuskeskusi
ja aktiivõppe meetodit, kuid hommikuringid, lapsekeskne lähenemine ja kavatuseesmärgid on meil samad.
Kuidas laps lasteaias õpib?
(Õpetajate Leht 21.11 2014 S.Vaarpuu, M.Tilk)
Väga hea ja ülevaatlik artikkel lastevanematele kuna enamjaolt nõuavad lapsevanemad lasteaiaõppest õpetjate käest maksimaalselt palju, ise panustamata. Õpetaja saab selle eest palka ja ta on kohustatud mulle koolivalmis lapse üle andma lasteaia lõpuks – nii arvatakse, unustades ära omapoolne panus ja meeskonnatöö.
AHAA teaduskeskuses õpitakse uurides ja kogedes
(Õpetajate Leht 6.04 2013L. Vaher )
Tartus asuv AHHAA teaduskeskus toetab uurimuslike õppepäevadega lasteaias ja põhikoolis õpetatavaid teadmisi. Eksponaatide kasutamist õppeotstarbeks juhendavad toimekad giidid, kes rühma-, klassi- või aineõpetajaga koostöös suunavad õppijaid looma seoseid eelnevalt õpitu ja teaduskeskuses kogetu vahel. Õppijate iseseisvat uurimist suunavad uurimisküsimused ja töölehed.
Lasteaedadele ja koolidele mõeldud õppepäevad toetavad riiklikus õppekavas ja tänapäevastes õpikäsitlustes olulisel kohal olevaid ülesandeid nagu õppijate individuaalne areng, õpitehnikate arendamine ja õpihuvi hoidmine. Soodne õpikeskkond AHHAA eluslooduse- ja tehnoloogiasaalis loob hea võimaluse uurivaks ja kogemuslikuks õppeks.
Koolilapsed riskivad oma tervisega liialt
(Õpetajate Leht 5.12 2014 T.Kõnnussaar)
Antud artiklis suunatakse tähelepanu tervisele ja stressi võimalikule vältimisele.
Mis olid teie kui uurijate jaoks kõige intrigeerivamad tulemused? Mulle jäi eriti silma, et vähem riskivad ja tervislikumalt käituvad lapsed, kellel on head suhted vanematega ja kes on oma kooliga rahul.
MT: Analüüsid ei ole veel lõplikud. Aga tõepoolest , kõikide riski- ja tervisevaldkonna teemade puhul tuleb välja laste parema tervisekäitumise ja kooli hea sisekliima seos.
Mis olid küsimused, mille järgi sai koolikliima kohta hinnangu anda?
MT: Uurisime, millised on õpilase suhted teiste õpilaste ja õpetajatega, küsisime hinnangut kooli füüsilise keskkonna kohta. Aga et saada aru, mis täpsemalt eristab hea sisekliimaga koole teistest koolidest, on vaja täiendavalt intervjuusid.
Laste toitumiskäitumist mõjutavate koolitegurite hindamiseks valisime välja kuus kooli, kus lapsed toitusid kõige tervislikumalt, ja kuus kooli, kus kõige vähem tervislikumalt. Valitud koolides viisime õpetajatega läbi fookusgrupi intervjuud. Selle analüüsi peaksime saama valmis tuleval aastal. Aga juba on selgelt tulnud välja, et oluline tegur on kooli koostöö lapsevanematega.
Üllatav on, et ligi 75%-le 6. klassi lastest on nende vanemad eeskuju number üks. Võiks eeldada, et selles vanuses on sõprade arvamus juba tähtsam.
Jah, ma panin ka veebimaterjalidega tutvudes tähele, et ema eeskuju on lastele toitumise puhul väga tähtis.
MT: Võib jääda mulje, et lastel teadmisi on, aga nad ei käitu nende järgi. Meie uurimusest tuli välja, et pigem ikka käituvad.
Kas annate oma uurimuse põhjal mõne soovituse haridusministeeriumile või riigile?
MT: Õpilaste tervisekäitumist võiks jätkuvalt kaardistada: nagu teame, on Eesti laste tervis üks halvemaid Euroopas ehk jätkuvalt tuleb silma peal hoida, kuidas läheb ja millist mõju on meetmed avaldanu.
Palju on räägitud ka koolide ede­tabelite kahjulikkusest.
MT: Jah, on riike, kus koolide edetabelite avaldamine on keelatud just selsamal põhjusel : neid on võimalik valesti tõlgendada ja teha järeldusi, mis viivad kahjulike otsusteni. Vanemad vaatavad sisseastumiseksamite tulemusi ülikoolidesse, aga see on eksitav info. Mina lapsevanemana tahan, et mu laps õpiks koolis, mis on turvaline ja kus ta omandaks mitte ainult teadmisi, vaid ka eluks vajalikke oskusi. Ehk kõike seda, mis on kirjas riiklikus õppekavas, kuid mida riigieksamid puudulikult käsitlevad.
Uuring „TerVE kool”

• Uuringus osales 52 kooli üle Eesti, nii maa- kui ka linnakoole, nii eesti- kui venekeelseid. Küsitleti ligi tuhandet 6. klassi õpilast: uuriti nende toitumisharjumusi, vee-, tule- ja liiklusohutusalast käitumist, küsiti alkoholi, tubaka ja uimastite kohta ning uuriti seksuaalset riskikäitumist. Küsitlus tuli täita interneti teel.
  
• Uuringu eesmärk oli leida tegurid, mis mõjutavad Eesti laste riski- ja tervisekäitumist. Saadud teadmised võimaldavad hiljem luua meetodi laste tervisekäitumise edendamiseks koolis. Uurimust rahastab Eesti teadusagentuuri programm „TerVE”.
  

Kuidas lapsevanemate ja kooli koostööd parandada?
Üks ettepanek on muuta riigieksamite süsteemi ja kaotada koolide pingejärjestused.
Lastel on käegalöömist palju. Põhikooli lõpus võtavad nad end kokku ja pingutavad, et saaksid vähemalt eksamid tehtud. Mingi eksamivorm peab ikka jääma, et näha, millised teadmised noortel on. Aga pingeread on mõistlik koostamata jätta, see tekitab asjatut stressi.
Kokkuvõte/ Enesereflektsioon
Antud ainega soovin avada kasvatust ja haridust kui nähtust enese jaoks, tutvudes lähemalt nende probleemiasetusega. Õpin tundma kasvatuse valdkonnaga seotud põhimõisteid , teooriaid ja problemaatikat.Soovin õppida reflekteerima omaenese lähenemisnurka kasvatusproblemaatikas ja teada saada teadmisi hilismineviku kasvatuse mõtteloost.Soovin suuta määratleda enese rolli tulevase kasvatajategelikkuse mõjutajana.
Arvan, et kõige sellega tulin toime, sain teada palju uusi ja põnevaid teadmisi.Leidsin interneti avarustest palju erialaseid ja huvipakkuvaid artikleid.Muret tekitab korraliku väljaõppinud personali leidmine tulevikus alushariduse vallas. Nende koolituse võimalused on mingil ajahetkel ilmselt probleemsed ja tasustatus on madal, see teeb murelikuks tuleviku pärast.
Tutvusin Ü.Vooglaiu väga huvitavate mõtetega. Sain teada, et empaatiat on võimalik arendada. Huvi pakkus teadasaamine kasvatushoiakutest (autoritaarne, vabakasvatus, liigne hoolitsus, tõrjuv kasvatushoiak, kinni makstud kasvatushoiak, süüdlaseks kasvatamine)
Hämmastas teose „Emilie“ sisu, kõik see mis me juurutame hetkel alusharidusse, oli Russeaul juba 17 saj. mõtetes ja ta soovis teistele oma teadmisi ja tähelepanekuid edasi anda, kuid sel ajastuhetkel teda ei mõistetud.
Põnev oli teada saada inimese heaolu komponentidest. Mõtestatus(teed vajalikke asju), õnnetunne (tegeled oma hobiga), sotsiaalsed suhted(tähtsad lähedased inimesed), positiivne emotsioon, saavutusvajadus (esined, osaled).
Väga huvipakkuvad on olnud „Õpetajate Lehe“ artiklid. Läbi nende artiklite on teadmised laienenud ja esile on kerkinud nii mõningadki probleemid alushariduses, millega varem kursis ei olnud.
Arvan, et oskan määratleda enese rolli tulevase kasvatustegelikkuse mõjutajana. Oskan orienteeruda erialases kirjanduses, kasutada seda probleemide lahendamisel, uurimisel.Oskan reflekseerida enda lähenemisnurka kasvatusproblemaatikas. Läbi „Emilie“ sain väga palju huvitavaid ja tõeseid mõtteid, mille üle edaspidigi arutleda.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. J.Russeau „Emilie“ (1762)
2. E.S.Sarve loengu mõtteid
3. S.Hirsijärvi. J.Huttunen „Sissejuhatuskasvatusteadustesse“ (2005)
4. E.S.Sarv artikkel „Koolilkiima“ (2013)
5. Sinkkose artikkel (2013 Ilta Sanomat`ist A. Carlssoni tõlge)
6. Eesti Haridusteaduste Ajakiri „ Eesti koolide esmakursuslaste õpi-ja teadmuskäsitlus“ (E.Pilli, P.Port, M.Sammul, K.Kruusamäe 2013)
7. Ajakiri Haridus K.Uusikyla „Hariduse tipus. Aha kus tipp asub?“ ( 2006)
8. T.Kuurme „ Elitaarkoolidest“ (2011)
9. Õpetajate leht (2014 sept- dets)