SISSEJUHATUS KASVATUSTEADUSESSE (4)

SISSEJUHATUS
KASVATUSTEADUSESSE
Sirkka Hirsjärvi
Jouko Huttunen
KOKKUVÕTE
Sissejuhatav osa tutvustab kasvatuse ja ühiskonna arengut primitiivses-, agraar -, feodaal - ja industriaalühiskondades ning muutunud arusaamsi lapsepõlvest.
Inimene ei saa elada ja kasvada tühjuses; ta vajab kasvukeskonda. Primitiivsetes ühiskondades oli raske eristada kasvatust ja õpetust kogu elutervikust. Lapsed ja noored õppisid kuulates, vaadates ja tehes.Vaimne haridus omandati vanemaid kuulates. Ühiskonna traditsioonid ja reeglid anti ühelt sugupõlvelt teisele üle suulise pärimusena. Eelteoreetiline mõtlemine tekkis, siis kui ühiskonna kogemusi ja mitmesuguseid reegleid hakati keele abil väljendama ja kasvatustraditsioonis edasi andma. Koos ühiskonna mitmekülgsemaks muutmisega kasvab ka plaanipärase kasvatuse ja koolituse tähtsus ühiskonnas.
Ürgühiskondades tuli noortel läbi teha mitmeid katsumusi initsiatsiooniriitustel, erilistel tseremooniatel, mille eesmärk oli ühiskonna tugevdamine ja ühteliitmine. See oli ka noorte ettevalmistamine eluks. Täiskasvanute rolli omaksvõtmne oli tähtis sündmus kõigis ühiskondades. Sellesse rolli kuulub näiteks töötamine, abielu ja lapsevanemaks olemine ja iseseisvus ja vastutus.
Agraal - ja feodaalühiskondade tähelepanuväärseim sündmus oli kirjaoskuse tekkimine. Koolitus oli kõrgeima klassi ainuõigus. Ühiskonnas hakkas kujunema uus mõjukas keskklass, linnakodanlus. Õpipoisi-, selli- ja meistrisüsteemi kaudu sai alguse kutsekoolitus.
Tänapäeval tunnustatakse lapsepõlve kui väärtust omaette : lapsepõlve ei mõisteta vaid täiskasvanueluks ette valmistava etapina.
Arusaamade muutumise lapsepõlve kohta võib jagada kolme ajaloolisse etappi :

laps kui vaid väike täiskasvanu

hakati tunnustama lapsepõlve erilisust 3. lastele pööratakse erilist tähelepanu. Lapsed kasvavad spetsiaalsetes ühiskondlikes kasvatusinstitutsioonides.(ajajärk,kus me praegu elame)
Erinevad lähtekohad mõiste „kasvatus“ määratlemisel on kokkuvõtlikult järgmised:

Kasvatust võib vaadelda laiast või kitsast vaatenurgast. Vaatenurga laius sõltub teadusalast, mille raames kasvatust käsitletakse.

Kasvatust nähakse eri viisil vastavalt sellele, kas seda mõistetakse protsessi või produktina.

Kasvatust nähekse erinevalt sõltuvalt sellest, kui instrumentaalseks (vahendina kasutatavaks) seda peetakse. See on oluline, mille vahendina kasvatus toimib.
Kasvatuse abil aidatakse inimesel toime tulla selles ühiskonnas, milles ta on sündinud või milles ta elab. Seda võib nimetada ka sotsialiseerimiseks. Kasvatus kui sugupõlvede vastastikune mõjutamine.
Kasvatus on kitsamast vaatenurgast vaadeldes kahe inimese vaheline interaktsioon ja sellest vaatenurgast vaadeldes võib iseloomustada kasvatust järgmiselt:

kasvatamine on praktiline tegevus, inimeste tegevus( toimingud , tähelepanekud, mõtted, kujutlused)

kasvatus on interaktsioon- vanemad kasvatavad last ja laps vanemaid. Kasvatuse on inimene, nii kasvataja kui kasvatatav,subjekt, kes seab endale eesmärke ja juhib oma tegevust ning mõtestab elu. Interaktsioon toetub kommunikatsioonile.

Kasvatamisel on alati mingi eesmärk. Kasvatamine on eesmärgipärane, intentsionaalne tegevus.
Kasvatuses peetakse silmis inimest ennast. Eesmärgiks on inimlikkuse võimalikult täiuslik teostamine .
Kasvatuse ja koolituse erinevused :
Kasvatuses

• pikaealine, eluaegne
  
• inimese pidev mõjutamine
  
• terviklik, inimest mitmekülgselt mõjutav
  
• taustaks vastava kultuuri ideaal,
  eesmärgiks isiksuse kujunemine
  

Koolitus

• organiseeritud,süstemaatiline
  
• teatud eesmärkidele suunatud
  
• perioodiline, koolitusel on algus ja lõpp
  
• toimub institutsioonides
  
• koolitust annavad professionaalsed pedagoogid
  

Õpetamist võiks lühidalt defineerida kui õppimise suunamist. Õpetamise olemusse kuulub intentsionaalsus ja õpetamine on interaktsiooniprotsess. Õppimist võib määratleda kui teadmiste ja kogemuste lisandumist, mis põhjustab muutusi inimeste teadvuses ja tegevuses. Inimene õpib igal pool ja pidevalt. Õpime kõike seda, millest koosneb meie maailmapilt ja kogemus: õpime teadmisi, oskusi, väärtusi, suhtumist , norme, tavasid. Tänapäevases kasvatusteaduses pööratakse erilist tähelepanu inimese õppimisviisidele: aktiivsest õppimisest, õpetamisstrateegiatest jne.
Kasvataja on iga inimene, kes püüab eesmärgipäraselt soodustada teise inimese arengut. Selle arusaama järgi on kasvataja teadlik oma eesmärgist ja aktiivne ning seetõttu võib tal olla kasvatusprotsessis tähelepanuväärne osa. Tal peavad lisaks kasvatustahtele olema ka spetsiaalsed kasvatusteadmised- ja oskused. Lapsevanema roll lapse kasvatamisel on väga. Perekonnas toimuvat kasvatusest sunavad traditsioonid ja harjumused.
Kasvatusteaduse põhivaldkondi liigitatakse järgmiselt:

Kasvatuse eesmärke ja väärtustaotlusi puudutavad käsitlused. Allutatud inimliku kasvu eesmärgile.See on tihedalt seotud ka kasvataja maailmavaate selle osaga, milles on keskne koht kasvataja hinnangutelja elufilosoofial.

Käsitused, mis puudutavad kasvatusliku interaktsiooni ja kasvustiimulite tähendust inimlikus kasvus . Rõhutatakse kasvataja arusaama sellest, milline on tema tegevuse ja lahenduste tähendus kasvatuses ja sisaldab kõiki kasvataja käsitusi selle kohta, kuidas mäjuvad kasvustiimulitena erinevad tegevused, situatsioonid ja materjalid.

Käsitused, mis puudutavad kasvu- ja arenguprotsessi üldisi seaduspärasusi ja inimese olemust (inimkäsitus)
Kasvatusteadust peetakse väärtustega tihedalt seotud teadusalaks. Väärtuseks nimetame seda, mille nimel miski lõppkokkuvõttes juhtub. Väärtused reguleerivad inimeste pürgimusi ja käitumist ning mõjutavad sotsiaalse kooselu põhimõtteid. Kasvatuse ülesannet nähakse individuaalse maailmapildi kujunemise jaoks materjali pakkumises ja vahendamises. Kasvatusteadusele omased jooned on põhjendatavus; avalikkus ja edastatavus; kriitilisus, isekorrigeeruvus, autonoomsus; edasiarenemine. Teaduslik tegevus on pidev liikumine tõe suunas.
Tänapäeval räägitakse palju alternatiivpedagoogikast. Kõige tugevam innovatiivne mõju ja pidev laienemistendents on järgmistel pedagoogilistel reformliikumistel:

• Montessori-koolid
  
• Dalton-koolid
  
• Waldorf -koolid
  
• Freinet -koolid
  
• Jena -koolid
  
• alternatiivkoolid
  

Progressiivse liikumise ehk uue kooli taotlus oli luua endisest vabam ja õpilaskesksem kool. Lapsele tuli anda vabadus liikuda ja vabadus teha tööd omal viisil. Tähtsaks peeti käelist tegevust. Rõhutati koostööd ja rühmatööd.
Progresiivpedagoogika vaimne isa ja liikumise looja oli ameeriklane John Dewey (1859-1952). Tema pedagoogiliste põhiseisukohtade taustaks oli pragmatism , mille seisukohtade järgi on inimene eelkõige tegutsev olend. Dewey järgi on indiviidil neli põhivajadust:

• sotsiaalne vajadus
  
• soov asju uurida ja välja mõelda
  
• soov midagi teha, luua, ehitada
  
• soov tegeleda kunstiga
  

Dewey pidas tähtsaks probleemmeetodil põhinevat õpet. William Kilpatrick oli Dewey ideede olulisim toetaja, kelle nime seotakse projektõppega. Euroopas oli Dewey mõttekaaslaseks George Kerschensteiner (1854-1932) Tema arvates oli esteetiline kasvatus kõlbelise vabaduse vältimatu, kuid samas mitte ainus eeldus. Kerschensteiner pidas kooli arendamise lähtekohaks kodanikukasvatust. Temalt on ka mõte, et traditsiooniline raamatukool tuleb asendada töökooliga. Käsitöö lülitati kooliprogrammi ja seda võeti õpetama oma ametit tundvaid käsitöölisi. Mõtted, mis viisid töökooli ideeni: kodanikukasvatus, kõlbeline kodanik-suudab ja soovib täita mõnd ülesannet, aidata õpilasel leidaoma koht ühiskonnas.
Maria Montessori 1870-1852) uuenduslikud ideed olid revolutsioonilised tollaste ideede valguses. Montessori on lapse loomust kirjeldanud järgmiselt: l

• laps loob end oma sisemiste jõudude abil;
  
• talle on loomuomane uudishimu ja teadmisjanu;
  
• lapse arengus on tundlikkuse staadiumid, mil on tal teatud oskusi kergem omandada;
  
• laps on tervik;
  
• tasakaalustatud isiksuseks areneb laps töö kaudu;
  
• last ei tohi lahutada loodusest;
  
• õppimine on isejuhitav ja eeldab vabaduse atmosfääri;
  
• lapse käitumis- jm häired on reaktsioonid, millega laps annab teada, et keskkond on tema jaoks puudulik ega paku võimalusi tema kõige tähtsamate vajaduste rahuldamiseks.
  

Steiner - pedagoogikat tuntakse ka Waldorf-pedagoogika nime all. See toetub Rudolf Steineri (1861-1925) kasvatusteooriale. Steiner pedagoogika alus on antroposoofilise vaimuteaduse käsitus inimolemussest ja selle arengust. Steineri olulisem uuendus oli inimkäsituse arendamine. Suuna põhidee on lapses endas olevate arenguvõimaluste teostamine vastavalt lapse arengustaadiumile. Esimene arengustaaduim algab sünniga ja kestab 7 a. vanuseni,, teine staaduim lõpeb pubeteediga ja kolmas hõlmab arengu pärast puberteeti. Tegeletakse palju kunstiga, liikumiskunstiga, muusikaga, arendatakse kõnet. Õpilased on tegutsedes aktiivsed, atmosfäär on konkurentsivaba ning kasutatakse sõnalist, selgitavat hindamist.
Oma pedagoogilise lähenemise arendas välja prantsuse külakooliõpetaja Celestin Freinet (1896-1966), kes lähtus oma kunagisest koolikogemusest ja selle pedagoogika teket mõjutas ka tema haavatasaamine Esimese maailmasõjas.
Freinet`juhtideeks oli:

• kool peab kasvatama lapsed ja noored ühiskonna liikmeks;
  
• kool on sotsiaalne kollektiiv ja seal peab valitsema võrdõiguslikkus, koostööd tehes õpitakse ühiskonna toimimist;
  
• kool on töökool - õpilased planeerivad oma töö ise, teostavad selle ja hindavad koos teistega tulemusi;
  
• tegevus lähtub lapse vajadustest ja eeldustest, pakkudes uudishimu ja avastamisrõõmu.
  

Kasvatusteadus tegeleb erinevate probleemide ja nähtustega ning seal on vaja analüüsida, mida ja kuidas õpetada ning mida ja mis suunas kasvatada. Kasvatusteadust võikski lühidalt määratleda kui kasvatust ja õpetamist uurivat teadust.
Kasvatusteaduse eetika keskne mõiste on inimväärikus. Lapse ja areneva noore elu peab kaitsma ja talle peab pakkuma soodsaid arengutingimusi. Kunagi ei tohi teda allutada vahendi rolli.
Kasvatusteadusliku uurimuse ülesanne on selgitada, milles seisneb kasvatuse, koolituse ja õpetuse mõju olemus. Kasvatusteaduse võib jämedalt liigitades jagada kahte ossa :

• mikrotasandi ehk indiviiditaseme uurimus, kus uurimus on suunatud kasvatatava ja kasvataja vaheliste vastastikuste mõjusuhete uurimisele
  
• makrotasandi ehk grupitaseme uurimusi, mis on suunatud kasvatus-ja koolitussüsteemidele.
  

Kasvatusfilosoofia loob aluse nii kasvatustegevusele kui kasvatusteaduse ülejäänud valdkondadele. Kasvatusfilosoofia ülesanne on seada kahtluse alla olemasolevat praktikat ja vaateviise, osutada probleemidele nendes. Samuti püüab ta selgitada kasvatuse kohta esitatud mõtteid ja käsitusi.
Kasvatuse ajalugu on tähtis valdkond , kuna see aitab meil mõista tänapäeva nähtusi. Didaktika ehk õpetusõpetuse võib jagada kahte ossa: õpetus- ja õppimisprotsessi ning õpetuse planeerimist puudutavaks valdkonnaks. Kasvatuspsühholoogia keskne uurimisobjekt on õppimisprotsessid. Kasvatuspsühholoogia tegeleb muudelgi kasvatusvaldkondadega. Sageli jagatakse kasvatuspsühholoogia arengupsühholoogiaks, sotsiaalpsühholoogiaks ja hariduspsühholoogiaks.
Paljudes uurimistöödes püütakse lahendada koduse ja lasteaiakasvatuse probleeme, nendest probleemidest on huvitatud ka teised teadusalad, nagu psühholoogia, sotsioloogia ja teised ühiskonnateadused. Pereuuringute alla kuulub kogu uurimis- ja selgitustöö, mis puudutab pere kohta, tegevust ja ülesandeid ühiskonnas, pereliikmete omavahelisi suhteid, nende tagajärgi, iseloomu ja neis toimuvaid muutusi. Perekonna uurimine on hea näide paljude eri teaduste koostööst. Teadusuuringute ülesanneteks peetakse tavaliselt nähtuste kirjeldamist ja võrdlemist ning seletamist ja ennustamist. Metodoloogiaks nimetatakse teadustegevustes kasutatavate meetodite ja menetlusviiside kirjeldamist ja uurimist . Kasvatusteaduse metodoloogiaks on seega üks kasvatusteaduse valdkond, kus püütakse selgitada nii uurimusi suunavate üldiste põhimõtete kui ka eri meetodite sobivust ja headust.