Rafaello Giovagnoli "Spartacus" (2)

Tallinna 21. Kool
Spartacus
Tallinn 2010
I peatükk
Sulla heldus
Lucius Cornelius Sulla Õnnelik, Itaalia valitseja, Rooma hirm, kuulutas, et ta võõrustab ja lõbustab rooma rahvast kolm päeva vaatemängudega. 10. novembril, rooma ajaarvamise 675. aastal (meie ajaarvamise järgi 78. A. e.m.a), olid Rooma tänavad juba koidikust alates rahvast täis. Kõik olid tulnud Suurde Tsirkusesse vaatama gladiaatorite võitlust. Suur Tsirkus on määratu suur majesteetlik ehitis, mille pikkus oli 2180 ja laius 988 rooma jalga ja mis mahutas üle 120 000 pealtvaataja. Enam kui sada tuhat kodanikku ootas rooma rahva armastatuimat vaatemängu – gladiaatorite võitlust. Amfiteatris sõi lihtrahvas kaasatootud toitu. Seni kuni pealtvaatajad ootasid konsulite ja Sulla saabumist, kes oli korraldanud roomlaste jaoks tänase lõbustuse, vehklesid areenil gladiaatorõpilased. Kui konsulid saabusid, tõusid kõik püsti, lõppes õpilaste veretu võitlus ning jäädi ootama Lucius Cornelius Sullat, kes oli Rooma ülemvalitseja. Sulla saabus Triumfiväravatest sisse ning konsulid andsid signaali etenduse alustamiseks, ja gladiaatorid , arvult sada meest, väljusid kongidest, rivistusid kolonni ning hakkasid ümber areeni sammuma. Seejärel läksid nad kongidesse tagasi. Hõbedaselt sätendaval areenil jäid silm silma vastu ainult kaks meest – mirmillo ja retiaarius. Võitis mirmillo.

• Oppidum (lk 8) – kolmeteistkümne kaarega ehitis.
  
• Surmavärav (lk 8) – selle pahaendelise ukse kaudu koristasid erilised tsirkuseteenrid pikkade konksude abil ära tapetud või surevate gladiaatorite moonutatud kehad.
  
• Obelisk (lk 8) – ülespoole ahenev püramiidja tipuga neljatahuline kõrge kivisammas (marmorist, graniidist ), mis on ilustatud kirjadega.
  
• Gladiaatorõpilased – triod (lk 12) – olid õpilased, kes võitlesid kiiduväärse õhinaga järeletehtud nuiade ja puust mõõkadega, kuid ilma endale kahju tegemata (veretu võitlus).
  
• Lakveaatorid (lk 14) – olid relvastatud kolmharkidega ja võrkudega.
  
• Sekuutorid (lk 14) – olid relvastatud kilpide ja mõõkadega.
  
• Samniidid (lk 15) – suurekasvulised ja tugevad noormehed , kes paistsid silma ilu ja sõjaka välimuse poolest. Olid riietatud helesiniseisse tuunikaisse ja nende kiivrid olid ehitud kahe valge sulega.
  
• Traaklased (lk 15) – olid relvastatud lühikeste kõveraotsaliste mõõkadega ja väikeste nelinurksete kumerapinnaliste kilpidega; peas olid neil väikesed näovarjuta kiivrid. Nad oli riietatud lühikestesse erepunasest purpurist tuunikaisse, kiivri kohal lehvis igaühel kaks musta sulge .
  
• Samniumi sõjamehed (lk 15) – Kandsid lühikesi sirgeid mõõku, kinnisis tiibadega kiivreid , väikesi ruudukujulisi kilpe, rauast käsivarrekaitseid ning sääreturviseid.
  
• Andabatad (lk 15) – olid riietatud lühikestesse valgetesse tuunikatesse ja relvastatud ainult lühikeste terariistadega. Pead kattis igaühel kiiver , mille kinnitatud näovari oli korrapäratu ja silmade avaused olid väikesed.
  

II peatükk
Spartacus areenil
Retiaaruse laip veeti konksudega Surmavärava kaudu areenilt minema. Koht, kuhu oli jäänud suur vereloik, kaeti ülipeene läikiva marmoripulbriga. Lucius Cornelius Sulla andis signaali võitluseks, mis algas sel hetkel kolmekümne traaklase ja kolmekümne samniidi vahel. Kõnelused ja müra lõppesid. Kõik pilgud pöördusid võitlejaile. Polnud viite minutitki, kui areenil voolas juba veri. Sedamööda kuidas gladiaatorite read hõrenesid, kostis ikka sagedamini pealtvaatajate käteplaginat, kisa ja ergutushüüdeid. Tunni aja pärast hakkas lahing lõpule jõudma. Seitse samniiti olid kolm traaklast ümber piiranud. Nende kolme traaklase hulgas oli Spartacus. Spartacus oli umbes kolmekümne aastane mehine mees, kes sattunud vangi, arvati ta tema jõu ja vapruse tõttu leegioni, kus ta paistis silma igal pool. Ta määrati dekaaniks. Spartacus sai oma isamaa eest võideldes haavata ning võeti roomlaste poolt uuesti vangi, seejärel mõisteti ta teenima gladioaatorina. Tänu seninähtamatule osavusele oli Spartacus selles pikas, üle tunni kestnud võitluses saanud vaid kolm kriimustust ning seisis üksi nelja tugeva vastase vastu. Peale selle, et Spartacus võitis selle võitluse, päästis ta veel ära oma sõbra, Crixuse, surmasuust. ’’Vabadust, vabadust!’’ kordasid tuhanded hääled ning Sulla nõusolekul sai Spartacus vabaks.

• Spartacus (lk 26) – Atleetlik figuur , imetlusväärne lihaste jõud, kõigi kahevormide harukordne harmoonia , võitmatu ja kõikumatu vaprus – need omadused tõstsid teda esile harilike inimeste hulgast. Spartacus sündis Rhodope mägedes Traakias . Tal oli pikad heledad juuksed ja tihe habe, mis piirasid tema kaunist , mehist ja korrapärast nägu. Suured sinised säravad silmad andsid tema näole pehme ning heasüdamliku ilme.
  

• Dekaan (lk 27) – kümnemehelise salga juht/ ülem Rooma sõjaväes.
  
• Olümpose jumalad (lk 30) – 12 Olümpose jumalat, kes moodustasid taevase perekonna.
  1. Zeus ( Jupiter ) - peajumal, taeva-, vihma-, ja piksejumal
  

2. Poseidon ( Neptunus ) - Zeusi vend, merejumal
3. Hades (Pluto) - Zeusi vend, allmaailmajumal
4. Hestia (Vesta) - Zeusi õde, kodukoldejumalanna
5. Hera ( Juno ) - Zeusi naine ja õde, taeva- ja abielu jumalanna
6. Ares (Mars) - Zeusi ja Hera poeg, sõjajumal
7. Athena (Minerva) - Zeusi tütar, tarkusejumalanna
8. Apollon ( Apollo ) - Zeusi poeg, Artemise vend, valguse- ja ennustusjumal
9. Aphrodite ( Venus ) - Zeusi tütar, armastus- ja ilujumalanna
10. Hermes (Mercurius) - Zeusi poeg, teekäijate ja kaupmeeste jumal
11. Artemis ( Diana ) - Zeusi tütar, Apolloni õde, jahi-, kuu-, ja nõidusejumalanna
12. Hephaistos ( Vulcanus ) - Hera poeg, tule- ja sepatööjumal

• Leegion (lk 30)- ladina keeles tähendab legio sõdurite värbamist. Leegion oli Vana-Rooma sõjaväeline üksus. Suurus ligikaudu 5000–6000 leegionäri pluss mitusada ratsaväelast.
  

III peatükk
Venus Libitina trahter
Ühes Esquiliniuse kõige kõrvalisemas ja räpasemas tänavas asus trahter, mis oli pühendatud Venus Libitanile, see on Matuse Venusele, jumalannale, kelle võimu alla kuulusid matused ja hauad . See trahter on tõenäoliselt oma nime saanud sellest, et ta oli lihtrahva surnuaia ja välja vahel, kuhu visati orjade ja kõige põlastusväärsemate inimeste laibad. Selle räpase asutise omanik ning perenaine oli Lutatia Ühesilmaline. Puusepad , pottsepad, hauakaevajad, jõumehed tsirkusest, komödiandid ja narrid, gladiaatorid, võltssandid ning lõtvade elukommetega naised olid Lutatia trahteri tavalisteks külastajateks. Venus Libitina kõrtsi külastajad kuulusid Rooma kõige põlatuma, alama rahva hulka. Inimesed rääkisid päeva lemmikteemal – gladiaatorimängudest tsirkuses. Mõni hetk hiljem astus Libitina trahterisse Trebonius Spartacuse ja gladiaatorie grupi saatel. Spartacus oli kurb. Ukselt kostis Catiline hääl, mille peale kõik jäid teda silmitsema. Ta oli Spartacust otsinud ning kui ta viimase üles leidis, siis ulatas ta talle kukru, kuna oli kihla vedanud Spartacuse poolt. Spartacuse võit oli talle juurde andnud kümme tuhat sertserti. Catilina surus Spartacuse kätt, Spartacus imestas, et kust Catilina teab salamärke ja mõningaid salasõnu. Sisse astus Rhodopeia, kes hoopis osutus Spartacuse õeks, Mirzaks, kes oli ühe lurjuse orjatariks tehtud.

• Rhodopeia/Mirza (lk 45) – oli ilus kahekümne aastane neiu , pikk ja sihvakas , elavate ja väljendusrikaste siniste silmadega . Ta oli riietatu sinisesse hõbeääristega kaunistatud tuunikasse. Ta kandis käevõrusid ning ta pea ümber oli köidetud sinine villane pael. Kogu tema välimuse järgi võis taibata, et ta on orjatar .
  
• Trahter (lk 35) - kõrts, jooma- ja söömakoht
  
• Jupiter (lk 49) - peajumal, taeva-, vihma-, ja piksejumal.
  

Spartacus: ’’Ja Jupiteril on olemas välk?... Ja Jupiter on jumal?... Ei, ei, Jupiter on narr, Jupiter on veiderdaja , Jupiter on põlastusväärseim lurjus!... Oo, ole neetud häbistav mälestus esimeset inimesest, kes jagas inimesed vabadeks ja orjadeks !’’

• Gladiaator (lk 48) - ladina keeles gladiatores, olid Vana-Roomas elukutselised võitlejad, kes pealtvaatajate meelelahutuseks võitlesid üksteisega ja metsloomadega, mõnikord elu ja surma peale. Need võitlused toimusid areenidel paljudes linnades. Sõna 'gladiaator' tuleb sõnast gladius, mis tähendas ladina keeles lühikest kaheteralist mõõka, mida kasutasid ka leegionärid.Gladiaatorite relvadeks olid mõõk ja kilp, võrk ning kolmhark. Gladiaatorid valiti sunniviisiliselt sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem kristlaste seast.
  
• Barbar (lk 37) - (kreeka barbaros) olid vanaaja kreeklastel ja hiljem ka roomlastel võõramaalased, kes kõnelesid arusaamatut keelt. Tänapäeval nimetatakse barbareiks tooreid ja harimatuid inimesi.
  

IV peatükk
Kuidas Spartacus kasutas oma vabadust
Ülemisel rõdul vahtis all tunglevate inimeste summa Spartacus. Tal oli seljas helesinine tuunika ja selle peal lühike kirsivärvi kreeka mantel , mis oli kinnitatud paremal õlal ilusa hõbepandlaga. Pärast seda, kui Spartacus oli leidnud oma õe niisuguses häbistavas seisundis, oli tema esimeseks mureks, esimeseks mõtteks kiskuda ta välja lurjusest peremehe käest. Catilina andis otsekohe, tema iseloomule omase heldusega, endise gladiaatori käsutusse ülejäänud kaheksa tuhat sestertsi , mis ta oli võitnud Dolabellalt, selleks et Spartacus saaks Mirza vabaks osta. Spartacuse visadust nähes õde vabaks osta, valetas viimase peremees , et Mirza oli talle maksma läinud kakskümmed viis tuhat sestertsi. Siis soovis peremees juba viiskümmend tuhat sestertsi. Spartacus ägedust see peale. Kuid kui mõlemad osapooled maha rahunesid, siis jõuti kokkuleppele, et Mirza saab peremehe majas oma toa, kuhu ka Spartacus üheks kuuks elama tuleb, kuniks ta õe ostmiseks raha kuskilt kokku kraabib. Spartacus andis Catilinale raha tagasi ning tänas teda. Actianus pani Spartacusele ette kas juhatada tema kooli või, veel parem, vabatahtlikult müüa end uuesti gladiaatoriks. Spartacus lükkas kõik oma endise lanista ettepanekud kindlalt tagasi. Vahepeal oli Trebonius, kellele Spartacus oli armsaks saanud, asunud väga energiliselt Mirza saatust korraldama . Et ta oli Quitus Hortensiuse lähedane sõber, läks tal korda soovitada Hortensiuse õele Valeriale osta Mirza ja võtta ta orjataride hulka. Valeria ei keeldunud tütarlapse omandamisest. Ehkki niisugune lahendus ei vastanud Spartacuse soovile näha õde vabana, oli see siiski parim võimalus, mis talle tema seisukorras avanes. Mööda Püha tänavat Palatinuse poole minnes sattusid Spartacus ja Crixus äkki vastamisi toredasti riietatud noore kütkestava naisega. Kui naine möödus, siis tuli sel hetkel üks orjadest, kes oli hiljuti saatnud Valeriat, gladiaatorite juurde, küsis, kes neist on Spartacust ning ütles talle, et tema õde Mirza ootab teda kõige vaiksemal öötunnil Valeria majas.

• Catilina (lk 53) – Rooma poliitik . On tuntud konsulite ja senati vastase vandenõu tõttu. Ta lootis haarata võimu rahvamasside abil. Ta lubas neile rikkailt ja suursuguseilt roomlastel konfiskeerituid maid ja veel lubas ta nende võlgu tühistada. Tema vandenõu paljastas Cicero . Catilina langes lahingus tema vastu saadetud sõjaväega.
  
• Lanista (lk 53) – gladiaatorite õpetaja; gladiaatorikooli pidaja .
  
• Pallimäng (lk 59) – see oli mõlemast soost, igasuguse vanuse ja seisundiga roomlaste hulgas levinuim ja armastatuim mäng.
  
• Palla (lk 61) – täisnurkse riidetüki kujuline naisterõivas, mida suursugused roomlannad kandsid stoola peal ja mis voltides alla langedes ülakeha kattis, halva ilmaga aga kaeti sellega ka pea.
  
• Patriitsid (lk 61) – valitsev klass Vana-Roomas. Kui tekkis Rooma vabariik, haarasid nad kogu poliitlise võimu ülejäänud rahvamassi üle. Pleibeide võitlus etulemusel kaotasid patriitsid järk-järgul oma eesõigused.
  

V peatükk
Catilina trikliinium ja Valeria konklaav
Riietatud valgeisse söögitoogadesse, peas roosipärjad, astusid orja saatel Catilina juurde Spartacus ja Cirxus. Natukene aega hiljem, juba söögilaua taga, lõi Spartacus rusikaga lauale, tõusis ägedalt püsti ning pidas maha kõne. Raske on edasi anda muljet, mille jättis Spartacuse kõne, kes oli ju külaliste arvates barbar ja seejuures põlatuim. Ühed panid imeks tema kõneosavust, teised tema mõtete üllust, kolmandad tema poliitiliste ideede sügavust. Üldiselt olid aga kõik üpris rahuldatud , sest et ta Rooma nime kõikvõimsuse vastu nii suurt lugupidamist oli väljendanud. Söömaajal oli palju inimesi, mitte kõik polnud nende poolt ja mitte kõigi mõistus polnud selge. Spartacus neid noorukeid ei usaldanud. Ta käskis Crixusel vahetada parool , tervitused ja salajane märk mäepigistusel. Parooliks sai „valgus ja vabadus” asemel „ püsivus ja võit”. Pärast seda hakkas Spartacus kiirel sammul Sulla maja juurde minema, kus elas tema õde Mirza. Mirza rääkis Spartacusele, et Valeria kavatseb teha talle ettepaneku hakata juhatama gladiaatorite kooli, mille Sulla oli hiljuti organiseerinud oma villas Cumaes. Õe saatel läks Spartacus konklaavi, kus teda ootas Valeria. Seal rääkis Valeria, et ta ei ole kunagi Spartacusest halvasti arvanud ning Spartacus tunnistas üles, et on käinud Valeriat varjus vaatamas. Nähtavasti oli Spartacuse ja Valeira vahel tekkinud mingisuguste salapäraste hoovuste kokkupuude .

• Nümfid (lk 65) – Vanade kreeklaste uskumuste järgi loodusvaimud , ilusad neiud , kes asuvad meredes, jõgedes, järvedes, mägedes ja koopais.
  
• Saatürid (lk 65) – metsa ja põlluvaimud, veini- ja viljakusjumala Bacchuse kaaslased. Neid kujutati tömbi ninaga ja sikusarvede, - kõrvade, -jalgade ning – sabaga , flööt käes.
  
• Palatinuse küngas (lk 65) – Üks vana-Rooma seitsmest künkast. Neist küngastest seisab kõige rohkem eraldi Palatinuse küngas, mida orunõlvadega ühendab vaid madal Velia seljak. Sinna rajasid Romulus ja Remus pärimuse kohaselt 21. aprillil 753 eKr Rooma linna. Sinna ehitati linna esimesed elamud . Hiljem asetsesid Palatinuse künkal suursuguste roomlaste majad ja lossid.
  
• Konklaav (lk 79) - Nimetati ruumi, kus rooma matroon veetis aega lugemisega, võttis vastu lähedasi sõpru ja kus toimusid intiimsed kõnelused. Harilikult asetses see tuba magamistoa kõrval; Paavsti valiv kardinalide kogu; paavsti valimise ruum.
  
• Matroon (lk 75) – Abielus olev suursugune roomlanna ; auväärne abielunaine , pereema.
  
• Sessoori väljak (lk 82) – Häbistavaks peetud koht Roomas Esquilinuse värava taga, kus löödi risti orje, kes olid milleski süüdlaseks tunnistatud.
  
• Marmor (lk 65) – Marmor ('särav kivi') on laialt levinud moondekivim. Marmorite värvus on väga varieeruv – helevalgest mustani. Marmorile on sageli omane voolutekstuur, mis tekib moonde käigus osaliselt ülessulanud kivimite liikumisest üksteise suhtes. Marmorit kasutatakse ehitusmaterjali ja dekoratiivkivina. Kohati leidub marmorit maakoores suurtes kogustes . Kõige kuulsam on Carrara piirkond Itaalias, kust juba etruskid marmorit murdsid.
  

VI peatükk
Ähvardused, intriigid ja ohud
Kurtisaan Eutybis laseb Metrobiuse Spartacust jälitada. Metrobius oli teada saanud, et Spartacus on armunud Valeriasse ja Valeria temasse. Eutybis puhkes talitsematult nutma . Ta põles meeletus armastuses vapra gladiaatori vastu. Naine andis Metrobiusile kukru, et too tooks talle tõendeid sellest. Eutybis kutsus Spartacust pidevalt enda juurde, väites, et tahab temaga gladiaatorite vandenõust rääkida. Viimaks läks Spartacus kurtisaani juurde. Kurtisaan kasutas oma teravat mõistust enda kasuks ning üritas võrgutada Spartacust. Kuid see muidugi Spartacusele ei mõjunud. Venus Libitina trahteris rääkisid gladiaatorid nn ’’salakeeles’’, et nad saaksid kõneleda vandenõu teemal võõraste inimeste juuresolekul. Kui üks orjatar oli ruumist lahkunud, hakkasid nad rääkima vabalt (ehk siis mitte salakeeles). Üks gladiaator pillas äkitselt oma mõõga maha ning märkas seejärel kellegi jalga ja rohelise tooga äärt. Tuli välja, et neid oli pealt kuulatud. Spiooniks oli endine Gaius Verrese ori Silvius Gordenius Verres. Pärast kestvaid mõtisklusi selle üle, kuidas oleks antud juhtumil kõige parem talitada, ütles Bresovirus kokkuvõtteks: ’’ Mors sua, vita nostra’’, mis tähendab ’’Tema surm on meie elu.’’. Niisiis otsustati, et Silvius Gordenius Verres tuleb tappa. Bresovirus pistis oma lühikese mõõga vabakslastu rinda, Torquatus lõi kukkunut veel kaks korda. Nädala aja pärast läks Metrobius Eutybise juurde ja ütles, et on näinud Spartacust Valeria tuppa minemas. Seda kuuldes kirjutas Eutybis Sullale kirja. Kui kurtisaan oli mõelnud oma teo üle, sai ta aru et see oli kõige halvem otsus. Ta äratas Metrobiuse ning sundis teda tema hobusega mitte kappama, vaid lausa lendama, et seda kirja tagasi tuua.

• Metrobius (lk 83) – umbes viiekümne aastane mees, habemeta, naiseliku näoga, mida üleni katsid puudri- ja mingikorrast halvasti varjatud kortsud. Riietuse järgi võis temas kergesti ära tunda näitleja.
  
• Styx (lk 83) – 'Vihkamise [jõgi]' oli vanakreeka mütoloogias peal- ja allmaailma (Hades) piiriks olev jõgi, mis keeruna piiras maa-alust surnuteriiki.
  
• Kurtisaan (lk 85) - kergemeelne naine kõrgemas seltskonnas.
  
• Oligarh (lk 85) – tähendab võimul oleva ladviku liiget.
  
• Nicopolia (lk 85) – Sulla armuke, kes oli rikas.
  
• Rudiaarus (lk 87) – Vabaduse saanud gladiaator.
  
• Kukkur (lk 88) – rahakott ; väike kotike rahaga. Vanasti oli see väljend enam levinud.
  
• Lucretius (lk 106) – Titus Lucretius Carus – rooma luuletaja I sajandil e.m.a. Ta kirjutas poeemi ’’Asjade loomusest’’, milles esitas filosoof Epikurose õpetuse, kelle pooldaja ta oli.
  
• Pegasus (lk 108) – kreeka mütoloogias Medusa verest tekkinud tiivuline hobune.
  

VII peatükk
Kuidas surm Demophylosest ja Metrobiusest ette jõudis
Kolm päeva pärast eelmises peatükis toimunud sündmusi korraldas Sulla õhtusöögi Delphi Apollo trikliiniumis. Peale pikka kära pakkus Sulla välja näha gladiaatorite võitlust söögisaalis. Varsti ilmusid saali kümme gladiaatorit. Viis neist olid traaklaste, teised viis samniitide riietuses . Sel hetkel astus trikliiniumi lõõtsutav Spartacus. Peale nende tuli kohale ka Spartacus, kes sai pahaseks sellepeale kui tema sõber Artorix. Võitlus ei kestnud kaua. kahekümne minuti pärast jäid võitjaks neli traaklast, kelle hulgas oli ka Artorix. Pärast seda tahtis Sulla, et Spartacus võtaks ühe surnu kilbi ja mõõga ning võitleks nelja ellujäänu vastu. Spartacus tahtis võtta ühe surnu kilbi ja mõõga ja tormata hoopis Sullale kallale ja ta tükkideks raiuda, kuid ta hoidis end tagasi. Läbitungiv naisekarje kostus siis saalis ning uksel seisis liikumatult Valeria, näost valge nagu kriit. Tänu Valeriale ei pidanud Spartacus Artorixiga võitlema. Ainult gladiaatorid, eriti aga Spartacus ja Artorix pöörasid Valeriale pilgud täis armastust ja tänu. Valeria käskis orjadel viivitamatult laibad ära koristada, maha matta, põrand pesta , sellele õlisid ja lõhnaaineid pritsida ning Sulla murrakarikasse falerni veini valada, et see sõpruse märgiks külaliste hulgas saaks ringi käia. Sulla oli pahane, kuid ta eriti midagi aru ei saanud kuna ta oli joobumuse uimas. Keskpäeval ärgates sai Sulla teada, et Granius oli tema seljataga rääkinud ning määras talle surma, sundides oma orjadel noormehe surnuks peksta. Hetkel, mil Granius hinge heitis, kukkus Sulla ise ning äkiline kramp vapustas tema keha ja veidi aja pärast ta suri, tohutul hulgal verd suust välja ajades. Majas oli juba levinud teade Sulla surmast. Tekkis segadus . Mõne hetke pärast, ilmus käskjalg Eutybise juurest kirjaga Sullale, tema järel Metrobius, kes puhkes sõbra kangestunud laipa nähes nutma.

• Pompeji (lk 108) – vanaaegne väike linn Itaalias Napoli juures Vesuuvi jalamil, maeti purske ajal paksu tuhakihi alla. Pompeji lahtikaevamised algasid 1747. aastal. Tänapäeval on linn peaaegu täielikult välja kaevatud. On säilinud paljud avalikud hooned ja majad, kujud, joonistused seintel , mille järgi võib tutvuda vanarooma eluga. (Paremal pool oleva pildi tegin ise!)
  
• Delphi Apollo (lk 109) – roomlastel, Delfi Apollon kreeklastel - päikese- ja valgusejumal, laulu, muusika ja luule kaitsja. Kreeka muistendite järgi asutas Apollon Delfis (Parnassose mäe nõlval) pühamu, kus oraakli kaudu kuulutas inimestele jumalate tahet.
  
• Barbar (lk 116) - metsik, toores , harimatu inimene.
  
• Trikliinium (lk 119) – söögituba vanarooma majas. Sõna triclinium tähendab ‘’kolm aset’’. Harilikult seisid söögitoas kolm lamamisaset, kolmest küljest ümber laua. Söömise ajal roomlased ei istunud, vaid lebasid, toetades vasakut kätt padjale.
  

VIII peatükk
Sulla surma tagajärjed
Kuuldus Sulla surmast levis Itaalias välgukiirusel ja tekitas ärevust kõikjal, eriti Roomas. Paljud senaatorid, kodanikud ning vabastatud orjad lasid end leinamärgiks habemesse kasvada, riietusid tumedaisse toogadesse ja käisid linnas ringi nukra ilmega. Sulla surma üle rõõmustades jalutasid tema vaenlased lõbusalt foorumil ja tänavail, külvates nutjad üle etteheidete, pilgete ja mõnitustega. Tuli ettepanek, et Sulla põrm maetakse Marsi väljakule. Enomaios tõi Spartacusele Battiadese kirja, kes oli kuulnud palju Spartacuse kunstist ja tublidusest ning kutsus teda nüüd õpetajaks oma Capuas asuvase gladiaatorite kooli ja tõotab tasuks head kosti ning suurt palka. Spartacus oli äärmiselt õnnelik, sest ta kavatses neid õpilasi treenima hakata ülestõusuks. Kaksteist päeva hiljem hakkas matuserong diktaatori villast Rooma poole liikuma. Aeglane rongkäik kestis kümme päeva. Rongkäik läks foorumile, kuurias oli üles seatud Sulla sarkofaag, oraatorid pidasid seal kõnesid ning seejärel hakkas rongkäik endises korras edasi liikuma Marsi väljaku suunas. Seal pandi kanderaam tuleriida kõrvale maha. Valeria sulges Sulla silmad, pani talle suhu vaskraha ning suudles teda suule. Siis hakkasid Sullale kuulunud kooli gladiaatorid tuleriida juures võitlema ning lühikese ajaga olid kõik surnud, sest matustel ei lubatud kellelegi elu kinkida . Kui kõik kombetalitused olid tehtud, süütas Pompeius Suur tuleriida. Sulla urn asetati templisse, mille Sulla oli käskinud ehitada pühendusega Hercules Võitjale. Templist paigutati urn hiljem mausoleumi. Kui Spartacus Valeria juurde läks, sai ta teada, et Valeria vend Hortensius teab nende vahelisest armastusest. Valeria vandus oma vennale , et jätab Rooma kodakondsuse, oma nime ja suguvõsa, et olla Spartacusega. Valeria palus , et Spartacus temaga jääks, kuid viimane vastas talle eitavalt ning lubas tagasi tulla siis, kui kõik läbi on.

• Pompeius Suur (lk 129) – Rooma väejuht ja riigimees I sajandil e.m.a. Oli konsuliks, sõdis Pontose kuninga Mithridatesega, sõlmis lepingu Crassuse ja Julius Vaesariga, moodustades triumviraadi riigi valitsemiseks. Astunud hiljem Caesariga võitlusse võimu pärast, kaotas ta Oharsalose lahingus ja põgenes Egiptusesse , kus ta tapeti 48. aastal e.m.a.
  
• Plebeid (lk 125) – vanimas roomas nimetati nii mittetäieõiguslikke kodanikke , kes oli küll vabad, kuid ei võtnud osa poliitilisest elust. Visa võitlusega saavutasid plebeid III sajandil e.m.a. patriitsidega võrdsed kodanikuõigused.
  
• Toogad (lk 125) – muistsete roomlaste pealisrõivas, mida hakati kandma täisikka jõudmisel. Tooga oli pikk villane kangas , mis heideti keha ümber alates vasakust õlast, jättes vabaks parema käe.
  
• Sulla, Cornelius (lk 136) – Rooma väejuht ja riigimees. Saavutanud võidu Pontose kuninga Mithridatese üle, tuli tagasi Itaaliasse. Pärast aastapikkust ägedat kodusõda vallutas Rooma, õiendas proskriptsioonide teel julmalt arved oma poliitiliste vastastega, Mariuse poolehoidjatega, ja sai diktaatoriks. Pani kehtima rea seadusi aristokraatia kasuks. Aastal 79 e.m.a. loobus võimust ja aasta pärast suri.
  

IX peatükk
Kuidas üks joomar pidas end vabariigi päästjaks
Peaaegu neli aastat pärast Sulla surma tähistasid roomlased luperkaalide püha. Lupercaliks kutsuti koobast, mis asetses Palatinuse künka nõlval jumal Paanile pühendatud metsas. Pärimuse järgi oli emahunt selles kohas imetanud Romulust ja Remust. Varajasimast hommikutunnist alates kogunesid Lupercali koopasse luperkused – preestrid , kes olid valitud kõige kuulsamate patriitsiseisusest noormeeste hulgast. Nad kandsid preestrirüüd. Nendega ühinesid ka teised suursugused noormehed. Kui viimane grupp kohale jõudis, ohverdati kaksteist kitse ja niisama palju kutsikaid. Pärast toimetusi peeti koopas pidulik õhtusöök. Osa luperkusi jooksis rahvahulga saatel Tiberi saarele , kus oli kolm templit : Aesculapiuse, Jupiteri ja Faunuse tempel. Faunuse templi portikuses seisis pikakasvuline, jõuline, ideaalse kehaehitusega noormes. See oli Gaius Julius Caesar . Rooma tagasi tulles läks ta kohe sõdima ning peale seda sõitis ta Kreekamaale, et kuulata kõige tuntumaid filosoofe ja külastada kuulsaimate kõnemeeste koole. Ta võeti kinni oma teenritega mereröövlite poolt, ta ostis end vabaks ning ütles mereröövlitele, et ta tuleb neid veel taga ajama , Kui ta vabaks sai, kogus ta mehed kokku ning läkski mereröövleid jahtima. Viimased kinni püüdes lasi ta nad risti lüüa. Sellega saavutas Caesar suure populaarsuse. Julius Caesar kutsus Metrobiuse enda juurde õhtust sööma. Metrobius läks edasi kõrtsi, kus ta ennast purjakile jõi ning seejärel läks ta metsa ennast kaineks jalutama . Lõpuks jäi ta üldse puu alla magama. Kui ta ärgas, siis kuulis ta, kuidas Spartacus räägib ülestõusust oma liitlastega . Ta jooksis Caesarile seda teatama. Caesar aga jooksis omakorda Spartacuse juurde ning ütles, et nende saladus on ilmsiks tulnud. Caesar seisis kaua sügavais mõtteis. Siis ütles ta: ’’ Nüüd tuleb võiduajamine gladiaatorite ja senati käskjalgade vahel, ja mine tea, kes esimesena pärale jõuab!’’, ning lisas pärast lühikest mõtisklust: ’’Käesoleval juhtumil oleneb kõik hobustest!’’.

• Caesar, Gaius Julius (lk 151) – Rooma väejuht ja riigimees. Sündis umbes aastal 100 e.m.a. Võimu saavutamiseks sõlmis 60 aastal e.m.a. Crassuse ja Pompeiusega salalepingu (triumviraadi – kolme mehe liidu). Valitud konsuliks, sai ta kuulsaks Gallia vallutamisega. Astunud võitlusse Pompeiusega, saavutas tema üle võidu ja sai diktaatoriks. Aastal 44 e.m.a. sõlmisid vabariiklik-aristokraatliku partei poolehoidjad tema vastu vandenõu ja ta tapeti senati istungil . Üheks tema tapjaist oli Cassius, keda mainitakse ka selles raamatus (’’Spartacus’’).
  
• Pontifeks (lk 161) – vana-Rooma kõrgema preestrikolleegiumi liige; kõrgem preester .
  
• Falerni vein (lk 168) – vein Falernuse maakonna viinamägedelt Itaalias; oli vanal ajal kuulus oma headuse poolest.
  
• Fortuna (lk 168) – rooma õnne ja õnneliku juhuse jumalanna. Teda kujutati keral või rattal, kinniseotud silmadega; õnn; saatus; (mäng).
  

X peatükk
Ülestõus
Sõjatribuun Titus Servilianusega astusid prefekti majja. Natukene peale seda jõudsid sinna Spartacus ja Enomaios. Linnaelanikud oletasid riietuse ja relvastuse järgi, et need olid gladiaatorid. Mehed kihutasid tuhatnelja, vahetades hobuseid igas postijaamas. Nad olid aeg-ajalt ka sunnitud lahkuma Appiuse teelt ja sõitma mööda kõrvalteid. Nad olid Titusest ühe tunni võrra ees, kui äkki seitse miili Capuast kukkus Spartacuse hobune kokku ning Spartacus väänas oma vasaku käe. Füüsiline valu polnud midagi võrreldes tema hingeliste piinadega. See viis ta meeleheitele. Mehed kõmpisid edasi. Väravateni jõudes, tõmbasid nad hinge, igaksjuhuks, kuna äkki antsi valvuritele käsk linna sissetulijat arreteerida. Niipea kui nad olid väravast läbi, kihutasid nad joostes Lentulus Battiadese kooli poole, see asus linna kõige kaugemas kvartalis . Kohale jõudes leidsid nad kooli müüris varisenud koha, kust nad kavatsesid üle ronida. Kui Enomaios sai lihtsalt üle, läks Spartacusel hullemini. Tema vigastatud käe tõttu oli Spartacus nõrkemas füüsilisest ja moraalsest kannatusest. Gladiaatorite juurde jõudes hakati plaane tegema nende vabastamiseks. Nad pidid ühte relvalattu sisse murdma , Spartacus ja Enomaios võitlesid nagu näljased tiigrid veel kahe seltsimehe kõrval, kuid relvalao plaan neil ebaõnnestus ning nad tõrjuti tagasi. Gladiaatorid olid sunnitud põgenema ning varjupaika otsima Vesuuvil. Kui gladiaatorid olid pääsenud välja müüri tagumisest väravast, läksid nad Ganymedese trahteri poole, kelle peremees oli Spartacuse sõber. Traaklane palus Vibiniust, et too annaks põgenikele kõik oma relvad. Kui gladiaatorid olid veidi edasi jooksnud, jäi Enomaius pooltega salgast maha, et jälitajad peatada. See õilis võistlus eneseohverduses ja armastuses tõi Spartacusele pisarad silma, ja sõbra kätt surudes ütles ta: ’’Hüvasti... Ma ootan teid Vesuuvil...’’

• Kartaago (lk 169) – foiniiklaste rajatud riik Põhja-Aafrikas praeguse Tuneesia kohal. Tema pealinnaks oli Kartaago. Kartaago pidas kolm vihast sõda Roomaga (niinimetatud Puunia sõjad), mis lõppesid Kartaago hävitamisega Rooma väejuhi Scipio Aemilianuse poolt aastal 146. e.m.a.
  
• Hannibal (lk 169) – Kartaago väejuht. Sai kuulsaks oma sõjakäiguga roomlaste vastu. Ta saavutas rea hiilgavaid võite Rooma sõjavägede üle Itaalias, kuid saamata toetust Kartaagost, pidi Aafrikasse tagasi minema, kus sai lüüa Rooma väejuhilt Scipio Africanuselt.
  
• Diana (lk 171) – rooma jahijumalanna.
  
• Koloon (lk 171) – põllumees; sõltuv väikemaaharija Rooma keisririigis.
  
• Prefekt (lk 185) – Prefekt oli rooma riigi ametnik , kelle määrasid ametisse magistraadid või keiser ; ülem Prefektiks nimetati Rooma riigis linna, maakonna (provintsi) ülemat, üksiku sõjaväeosa (näiteks ratsaväe) ülemat. Sõna praefectus tähendab 'see, kes seisab teiste ees'. Ta oli ametnik, kes oli määratud ametisse magistratuuri poolt kindlaks määratud ametiajaks ja kindla ülesandega (mandatum).
  

XII peatükk
Spartacus tõstab oma sõdurite arvu kuuesajalt kümnele tuhandele
Kui sõnum Servilianuse kohortide lüüasaamisest lähemaisse linnadesse jõudis, tõusis kogu Kampaanias suur ärevus. Relvastatud linnaelanikud seisid päeval ja öösi valves väravais ja bastionidel. Pompeji, mille müürid olid maha lõhutud, ei julgenud vastu panna gladiaatoreile, kes palju kordi käisid linnas toidumoona varumas; elanike suureks üllatuseks käitusid nad seal nagu kõige distsiplineerituimad sõdurid. Rooma vastu oli ülestõusnud peaaegu kogu Hispaania . Tribuun Clodius Glaber, Luculluse saatel, varustas kolm tuhat meest, et gladiaatorite vastu minna. Gladiaatorite vägi oli vahepeal aga kahekordistunud. Spartacusel oli range distsipliin ning tänu sellele ta oli võitnud hulga poolehoidjaid. Ta tahtis sõjaväes moodustada Rooma lahingurivi. Ümbruskonnas ringi uurides tuli välja, et ta peab uue lahenduse leidma rünnaku jaoks. Pärast mõtlemist, tuli Spartacusele idee ehitada redel ja sellega mööda kaljuserva alla ronida. Kui redeli ehitamine oli lõpetatud, asus Enomaiod esimesena raskele laskumiskatsele ning jõudis õnnelikult kuristiku põhja. Allalaskumine kestis tervelt kolmkümmend kuus tundi ja alles teise päeva koidul olid kõik all. Mõlemad rooma sõdurite laagrid tehti maatasa.Pärast Spartacuse võitu Glaberi üle, tuli laagrisse üha uusi sõjamehi - üle nelja tuhande. Spartacus veetis Nola juures üle kahe kuu, õpetades pidevalt oma sõdureid, kelle arv oli suurenenud kaheksa tuhandeni. Kahe päeva pärast sai Spartacus teada, et tema poole liigub preetor Publius Varinius ning gladiaatorid otsustasid öösel neile vastu astuda.

• Bastion (lk 209) - on eenduva kolmnurga kujuline muldkehandiga kaitserajatis, sageli toetatud kivimüüriga. Bastionid tulid kasutusele seoses tulirelvade purustusjõu suurenemisega.
  
• Latiinid (lk 210) - olid Latiumis elanud itaalikute hõim; juba varakult tegelesid latiinid põllunduse ja karjandusega ning oskasid maad kuivendada. Nad elasid kindlustatud asulais ning neil olid ühised pühamud.6. sajandil eKr sai hakkasid latiinide aladele peale suruma roomlased.Tänu roomlaste survepoliitikale alustas latiinide liit 340 eKr Rooma-vastast ülestõusu (nn Latiinide sõda), mis lõppes 338 eKr latiinide lüüasaamisega. Latiinide liit kaotati, osa nende linnu liideti Rooma riigiga, osa allutati lepingutega. Nende linnadel oli sestpeale piiratud ( latiini ) kodanikuõigus (jus sine suffragio). Alles pärast Liitlassõda (90–88 eKr) said latiinid Rooma kodanikuõiguse.
  
• Faalanks (lk 210) – Vana-Kreeka ja Makedoonia jalaväe lahingurivistu.
  
• Tsentuurio (lk 212) – Tsentuurio on sadakonna ülem Rooma armees . Tsentuuria oli kuni 100-meheline üksus.
  
• Gaesus (lk 216) – sõjajumal muinasgallialastel.
  

XIII peatükk
Casilinumi lahingust Aquinumi lahinguni
Publius Varinius jõudis saatis ratsaväe prefekti gladiaatorite armee kohta andmeid koguma, tagasi tulles viimane, et armee on ligi kümne tuhande mehe suurune ning nad ei plaani väljuda Nola juures asuvast laagrist. Preetor otsustas oma väe poolitada ning rünnata gladiaatoreid ühtlasi kahelt poolt. Spartacuse imestuseks, oli üks vaenlase väesalgast juhtunud nendega samale teele. Toimus lahing. Järgmisel päeval toimus uus lahing, mille ta järjekordselt võitisNeed võidud tõid Spartacusele suure lugupidamise sõjaväes ning tegid tema nime veel hirmuäratavamaks Lõuna-Itaalia provintsides. Bresoviruse nõuandel otsustas Spartacus välja aidata veel viis tuhat gladiaatorit, kes olid jäänud Lentulus Battiadese kooli. Tal õnnestus see. Gladiaatorid lasti vabaks ning terve sõjavägi läks tagasi Nolasse.Seal ootasid teda kaks meeldivat üllatust. Kõige meeldivam oli, et Granicius oli saabunud koos üle viie tuhande gladiaatoriga. Sellega tõusis gladiaatorite armee arv juba kahekümne tuhandeni. Teine hea uudis oli Spartacuse õe ja Artorixi saabumine laagrisse. Spartacusega soovis üks noor poiss rääkida, kes osutus Eutybiseks, kellel Spartacus andis loa laagris ööbida. Eutybis sai kontuberaaliks, andes armeele kaks kotti kulda. Spartacus andis leegionidele kolm päeva puhkust. Ta läks retkedele, et koguda orje ja gladiaatoreid ning need täielikult relvastada. Samal ajal värvas ka Publius senati heakskiidul pitseenide hulgas palju sõdureid ja sai uusi toetusvägesid. Septembri iidide eelpäeval kohtusid mõlemad sõjaväed ja astusid otsustavasse võitlusse. Lahing oli kestev ja verine , kuid õhtuks hakkasid roomlased väsima, lõid vankuma ja olid lõpuks sunnitud gladiaatorite pöörase rünnakuhoo all põgenema. Varinius võitles meeleheitlikult Rooma nime au säilitamiseks, kuid Spartacuse poolt haavatuna pidi ta jätma tema kätte oma hobuse ja tänama jumalaid selle eest, et tal õnnestus imekombel pääseda. Üle neljatuhande roomlase hukkus selles verises lahingus. Gladiaatorid vallutasid relvad, voorid, laagrivarustuse, vaenlase leegionide lipud ja isegi võtsid vangi liktorid , kes tavaliselt käisid preetori ees.

• Tribuun (lk 240) - (Vana-Rooma riigiametnik ); rahvajuht, rahva õiguste eest võitleja.
  
• Voor (lk 248) - Voor on madal sujuvate piirjoontega piklik peamiselt moreenist koosnev küngas. Voorte kõrgus on 8...60 meetrit, keskmiselt 30 meetrit. Pikkus 400 meetrist mõne kilomeetrini, keskmiselt poolteist kilomeetrit. Kujult meenutavad voored leivapätsi. Voored on Eestis tavaline pinnavorm.
  
• Marius , Gaius (lk 231) – Rooma väejuht, talumehe poeg. Tänu oma erakordseile sõjalisile võimeile jõudis Marius lihtsast leegionärist alates kõrgeimate ametiteni. Oli preetoriks Ibeerias. Võitis Numiidia kuninga Jugurtha. Purustas barbarid – kimbrid ja teutoonid. Võitles Sullaga võimu pärast. Pagendati Itaaliast . Tagasi tulles õiendas karmilt arved oma vastastega ja suri mõni päev pärast seda, kui oli seitsmendat korda valitud konsuliks.
  

XIV peatükk
Spartacus korraldab oma leegionide ülevaatuse
Crixus sai formeerida kolm viietuhandelist leegioni, kuna kahe kuise sõjaretke jooksul oli laagritesse kokku tulnud palju orje ja gladiaatoreid. Kui laagrisse saabus sõnum Spartacuse võidust Publius Variniuse leegionide üle Aquinumi all, puhkes üksmeelne, kärarikas ja talitsematu rõõm. Sel ajal ilmus pretooriumile Artorix, kes tuli Mirzale teatama üksikasju tema venna võidust, kuid neiu juurde jõudes punastas ta ja muutus nii kohemtuks, et ei teadnud , kuidas juttu alustadagi. Artorix järeldas, et on meeletult armunud Mirzasse. Spartacus läks vahepeal Valeria juurde. Majavalitseja ei tahtnud oma emandat nii vara äratada, kuid Spartacus otsustas kasutada kavalust. Samal ajal kui naist mindi kutsuma mõtiskles Spartacus tükk aega majavalitseja ütlemiste peale, ta jäi mõttesse ning tal tekkis väike masendus . See aga möödus kui ta sai Valeriat emmata ning suudelda. Tuppa toodi ka nende tütar Postumia. Spartacus saatis oma tütre ära ning viskus pisarsilmi armukese kaenlasse. Nii veetsid Spartacus ja Valeria kuus tundi. Esimese tõrviku tunnist kuni vaikse öötunnini – lakkamatyus sülelustes ja suudlustes. Hommikul pidi Spartacus lahkuma, naine kinkis talle medaljoni, mis pidi meest hädaohtudest eemal hoidma. Valeria nõrkes ja minestas. Ta kurvastus kui ta oma orjataride vaevanägemise peale ärgates teada sai, et Spartacus juba lahkunud oli. Tagasi Nolasse jõudes, formeeris Spartacus oam viiekümne tuhandest mehest kümme leegioni. Uue laagri ehitamisel olid gladiaatorid ilma Spartacuse teadmata püstitanud temale väejuhiväärilise telgi . Kolm päeva kestsid laulud ja lõbu laagris.

• Dekuurio (lk 269) - kümnemehelise ratsaväeüksuse juht Vana-Roomas.
  

• Minos (lk 257) – Minos oli isale ustav poeg, kuid kord ei olnud ta kuulekas. Karistuseks sünnitas tema naine talle inimese keha ja härja peaga koletise – Minotauruse . Minotaurus elas labürindis. Müüdi järgi laskis Minos ehitada koletis (sõnn) Minotaurose jaoks labürindi, kes pärast surma (ta tapeti) hakkas allilmas surnute üle valitsema . Kreetal oli veel müüt, et iga 9 aasta tagant olevat kuningas Minos nõudnud kättemaksuks oma poja tapmise eest Ateena kuninga Aigeuse poolt 7 neiu ja 7 noormehe ohverdamist Minotaurosele.
  

• Peastaap (lk 273) - Peastaabi osakonnad tegelevad pikaajalise ja keskpikaajalise planeerimise, ressursside planeerimise, väljaõppe planeerimise korraldamise ja kontrolli ning riigikaitselise tegevuse tagamisega .
  

XV peatükk
Spartacus saavutab võidu veel ühe preetori üle ja saab jagu rasketest kiusatustest
Pärast Publius Variniuse teist lüüasaamist hakati Kampaanias toimunu üle tõsiselt järele mõtlema. Gaius Anfidius Orestesele anti kolmekümne tuhande mehe suurune armee. Kevade tulekul asusid mõlemad väed üksteise vastu liikuma. Lahing oli verine ja visa. Vastased võitlesid metsikult ilma mingisuguse ülekaaluta ühel või teisel pool. Lahing toimus nii, nagu Spartacus oli ette näinud – Orester ründas Crixuse salka, tappes palju gladiaatoreid. Siis, kui Orestes arvas , et on Spartacuse ülekavaldanud, tormas traaklane oma väega roomlastele peale. Poole tunni pärast jõudsid lahingukohale Enomaiose leegionid . Spartacus käskis oma leegionidel roomlasi jälitada. Pärast mitmeid ohverdamisi otsustas roomlaste juht saata Spartacuse juurde viis desertööri. Traaklane sai aga aru, et need on hoopis salakuulajad. Viimasena ilmus sinna ka Graniciuse väeosa, mille tuleks tõi gladiaatoritele võidu. Kui Spartacus oli oma sõjaväega laagris Vanusia juures ja tegeles sõdalaste õpetamisega, tuli tema juurde saadik Rooma senatilt. Ta rääkis, et on ratsanik Gaius Rufus Ralla ja tuli konsul Marcus Terentius Varro Luculluse poolt. Ta tegi ettepaneku vabastada rooma vangid lunaraha eest. Spartacus, tark mees nagu ta on, teadis, et saadik oli tulnud vale nime all ja oli tegelikult konsul ise. Ta ütles, et kui ta pole relvi saanud kahekümne päeva pärast, lööb ta kõik vangid risti, nagu seda tehti vangi kukkunud gladiaatoritega. Spartacus oli maganud umbes kaks tundi, kui teda äratas pikk suudlus huultele. See naine oli Eutybis, kes avaldas oma armastust talle. Spartacus, hoides oma medaljonist kinni, ei vastanud ta armastusele ning käskis tal lahkuda ning mitte kunagi enam sellesse telki astuda. Naine lahkus, Spartacus aga avas medaljoni ja kattis suudlustega selles peituvad juuksekiharad.

• Desertöör (lk 283) – väejooksik.
  

• Konsul (lk 292) - Riigi ja selle kodanike huvide kaitsja välisriigis; kõrgem võimukandja Vana-Roomas ja keskaja Euroopas
  

• Iroonia (lk 289) - peen, varjatud pilge
  

XVI
Lõvi tütarlapse jalge ees. Saadik, kes sai karistada
Spartacus teatas Enomaiosele, et saadab tema juurde teenistusse ühe oma kontubernaalidest. Nähtavasti oli Eutybise ilu Enomaiosele tugevat mõju avaldanud: karu muutus taltsaks, toores metsmees muutus armastusväärseks inimeseks . Polnud raske mõista, et Eutybis püüdis germaanlast endasse armuma panna. Naine saavutas väga varsti täieliku ja piiritu võimu mehe üle. Vahepeal õpetas Spartacus Venusia juures asuvas laagris väsimatult kahele uuele leegionile relvade käsitsemist. Kaheksateist päeva pärast Spartacuse kõnelust konsul Marcus Terentius Varro Lucullusega toimetati gladiaatorite laagrisse kümme tuhat raudrüüd, kilbid , mõõgad ja viskodad – lunahind nelja tuhande vangi eest. Ilma et teha katsetki vallutada tugevasti kindlustatud Brundisium, asus Spartacus laagrisse Gnatia. Eutybis pinnis Enomaiselt välja selle, mida nad olid nõupidamisel rääkinud. Järgmisel hommikul võis koidu ajal näha Gnatia konsuliteel ratsanikku, kes pärast kolmetunnist sõitu peatus , et keha kinnitada ja hobusele puhkust anda. Natukese aja pärast tuli kõrtsi veel üks reisija , kes riiete järgi tundus olevat teenija . Kaks reisijat, Lafrenius ja Crebricus teesklesid, et on juhuse tõttu kokku saanud. Sellest nägi läbi aga kõrtsis viibiv Porcius Mutilius ja hakkas neid salajaselt jälgima. Ta kuulis, et salatsejad lähevad kaevu juurde ning jooksis neist ette, peites end kaevu taha. Seal peidus olles kuulis ta, et kaks teenrit kavatsevad minna Spartacuse laagrisse. Porcius Mutilius oli hoopis vabana sündinud Rutilius, kes suundus saadikuna Spartacus poolt Rooma Catilina juurde. Ta jätkas oma teed, kui nägi tolmupilve, mida ajas üles ees sõitev ratsanik. See ratsanik oli Lafrenius. Mõlemad mehed kaelustasid teineteist ja sõitsid kõrvuti edasi, jutustades teineteisele oma vintsutustest. Nad sõitsid mõni aeg vaikides, äkitselt ehmus Lafreniuse hobune varju üle. Rutilius hüppas sadulast maha ja jooksis kraavi kukkunud kaaslasele appi. Aga enne seda tundis ta tugevat lööki seljas ja juba siis langes ka teine hoop talle õlale. Meeste vahel tekkis rüselus. Lafrenius tappis Rutiliuse, ise ta suri mõni hetk peale seda, avastades, et Rutilius oli talle enne surma noaga kaelale haava löönud.

• Peplum (lk 301) – roomaste poolt kreeklastelt ülevõetud naisterõivas, õlgadel kinnitatav käisteta mantel.
  
• Venus (lk 301)(kreeklastel Aphrodite) – armastuse- ja ilujumalanna. Venus annetab ilu ja on ka ise imeilus ja ihaldatud. Tal on "iluvöö" ja tema lisanimi on "magusalt naeratav". Tema sümbolid on eriti viljakad või ilusad loomad (tuvi, jänes, varblane , ka luik ja ilusad lilled: roos, mürt, õunapuuõis ning ülane), mis viitavad tema võimule looduse üle.
  
• Peeker (lk 307) - on keskaja legendide müütiline reliikiva, väidetavate imettegevate omadustega anum, mida kasutas Kristus pühal õhtusöömaajal.
  
• Aiax (lk 306) – kreeka kangelane Trooja sõjas.
  

XVII peatükk
Artorix – veiderdaja
Saturnaalide päev – pidustus, mis kestis kolm päeva jumal Saturnuse auks. Roomas polnud mitte alla kahe miljoni orja: peale selle voolasid saturnaalide päeval kõik linnalähedaste külade elanikud Rooma kokku. Esimesel päeval tuli Rooma Esquilinuse värava kaudu noor veiderdaja koera saatel, kandes seljas väikest käsiredelit mõnede nööridega ja mitmesuguses suuruses raudrõngastega, vasakul käel aga väikest ahvi. See oli Artorix. Tänavad olid kisa-kära täis, Artorix astus kõrvale, hoidudes võimalikult seinale lähemale, kuna ta tahtis jääda märkamatuks, kuid rahvaseas tunti ta ära ning tal paluti etendust teha.Spartacus tegi Asteroxile ülesandeks olla teine saadik. Viimane õppis veiderdama, et kergemini võita takistusi, millele ta võis sattuda.Ta tahtis jääda märkamatuks, kuid see ei õnnestunud ning ta pidi rahvale ette aste tegema Carinae kuuria juures. Pärast Rutiliuse surnukeha leidmist , õppis Artorix ära veiderdaja trikid, et uue saadikuna, oleks tee Catilina juurde lihtsam. Foorumi poole liikudes, et Catilinani jõuda, kuulis Artorix pealt Cassiuse, Mertobiuse ja Lucretiuse vestlust, et Eutybis on meeletult armunud Spartacusse ja et Metrobius hoiatas konsulit gladiaatorite ülestõusu eest. Mõne tunni pärast jõudis Artorix Catilina juurde ning esitas talle Spartacuse ettepaneku, saada kuuekümne tuhande orja juhiks. Catilina polnud sellega nõus ning ta palus Spartacusele edasi öelda, et ta viiks oma sõdalased Alpide taha, igaüks oma maale, sest edasine sõda Itaalias saab neile saatuslikuks. Artorix oli käinud ära juba umbes kolmsada sammu, kui talle äkki näis, et ta kuuleb enda taga kiireid samme . Ta peatus ning kuulatas.Ta tõmbas pistoda välja ja peitis ennast ühe käi ääres kasvava tamme taha. Ta nägi, et see oli Metrobius nin hakkas teda taga ajama, Metrobius ei jõudnud appihüüdu lõpetadagi, kui Artorix talle järele jõudis ja ta kõrist kinni haaras. Ta lõi teda pistodaga mitu korda rindu ning viskas ta jõkke. Artorix hüppas ka jõkke ning ujus põiki üle jõe teise kalda poole.

• Basiilika (lk 314) – suur piklik hoone, mis sammaste ridadega on jaotatud mitmesse ossa . Rooma linnades olid basiilikad koosoleku-, kohtu ja turuhooneteks.
  
• Saturnus (lk 314) – rooma põllutööjumal, kelle tema poeg Jupiter taevast välja ajas ja kes asus Apenniini poolsaarele, kus õpetas inimestele põllutööd. Saturnuse auks peetud pühad olid saturnaalid (Saturnalia).
  
• Kuuria (lk 316) – kuningate ajastust peale jagunesid Roomas kõik patriitsid kuuriaisse; iga kümme sugukonda moodustasid kuuria. Kokku oli kolmkümmend kuuriat. Kuuriate viisi hääletasid kodanikud rahvakoosolekui; iga kuuria andis sõjaväele teatava arvu jalaväelasid ja ratsanikke. Kuuriaks nimetati samuti hoonet, kus toimusid senati koosolekud .
  

XVIII peatükk
Konsulid sõjas. – Camerinumi lahing. – Enomaiose surm
Pärast kümnepäevast rännakut pelignide maale jõudes sai traaklane teada, et konsul Lentulus Clodianus kogub Umbrias umbes kolmekümmne tuhande mehelist sõjaväge, et panna tal kinni tee Paduse juurde. Ümberkaudsete linnade orjad, kes ei julgenud põgeneda gladiaatorite laagrisse, osutasid traaklasele suurt kaasabi spionaažiga. Spartacus kutsus Enomaiose enda juurde. Enomaios oligi just parasjagu sisseastumas. Tema jultunus ja õelus oli sisendatud Eutybise poolt. Pärast omavahelist vestlust sai Enomaios aru, et tal pole traaklast milleski süüdistada. Pärast vabandusi ja andeks andmisi, tuli Spartacuse juurde Artorix, teatades Publicola saabumist viie päeva pärast. Õhtul hakkas Eutybis Enomaiost Spartacuse vastu üles ässitama, mille peale mees sai väga kurjaks. Naine puhkes nutma ning mees muutus jälle leebemaks, ega suutnud iludust nutmas näha. Ta jäi kurtisaani uskuma, et Spartacus kavatseb oma armee reeta. Mõni minut hiljem puhusid germaani leegionide butsiinid ehasignaali ja vähem kui tunni ajaga panid kümme tuhat Enomaiose sõdurit telgid kokku ja asusid lahingurivisse, et laagrist lahkuda. Selle pasuna peale ärkasid ka teised laagriosad ning järgnes suur segadus. Enomaios oli pea tervele armeele rääkinud, et Spartacus on äraandja ja reetur . Järsku tuli Spartacuse ja tema ustava Crixuse poole vuhinal kümned nooled. Järgmisel päeval piiras Spartacus oma vaenlased ümber ja sundis neid taganema.Terve Enomaiose leegion suri konsul Publicola käe läbi. Spartacus sai Enomaiose asukoha teada ning asus sinna suunda liikuma. Enomaios ise langes viimaste hulgas Eutybise kõrvale, kes teeskles seal parasjagu surnud, kuid äkki ta tõusis üles ning mees sai aru, et Eutybis oli reetur.

• Spionaaž (lk 338) – salakuulamine
  
• Mithridates VI (lk 341) – Pontose kuningas I sajandil e.m.a. Vallutas Bosporose riigi, mõned Väike- Aasia ja Taga- Kaukaasia alad. 27 aasta vältel sõdis peaaegu vahetpidamata Roomaga, kuid aastal 63 e.m.a. purustas tema Pompeius. Reedetud oma poja poolt, võttis endalt elu, viskudes mõõga otsa.
  
• Tõrvik (lk 343) - pidulikel juhtudel kasutatavad (käes hoitavad) lahtise tulega valgusallikad , mis tekkisid umbes 400 000 aastat eKr. Tõrvik oli ühtlasi esimene kantav lamp. Tõrvikut tehti väga peenikestest okstest . Alguses võidi kasutada lihtsalt puujuppi, mis oli tõrvaga kokku tehtud ning põlema pandud. Päikesejumala Heliose kuju (Rhodose koloss , 32-34m kõrgune) täitis näiteks tuletorni ülesannet, kuna tõrvik kuju käes põles.
  

XIX peatükk
Lahing Mutina juures. – Mässud. – Marcus Crassus tegutseb
Spartacuse ja Gelliuse vahel alanud lahingu tulemus ei võinud tekitada mingit kahtlust. Eutybis märkas valget hobust ning tundis ta ära. Ta mõistis kohe kui kasulik võib tema salakavalais plaanides olla see hobune. Ta tappis hobuse ning heitis tema alla, nagu oleks ratsanik. Roomlased purustati täielikult, see päev polnud rõõmustamiseks, vaid see päev oli leinapäev. Spartacus pidas kõne ning süütas tuleriida. Eutybis, üks niinimetatud ellujäänutest, sai Crixuse kontubernaaliks. Spartacus asus Paduse poole teele, Kui Cassius sellest teada sai, kogus ta kakskümmend tuhat meest. Järgmine päev rääkis Eutybis Mirzale, et ta on alati tema poolehoidu tundnud . Kurtisaan aga otsis Mirxa sõprust mingite uute intriigide sõlmimiseks. Kahe tunnipärast kõlasid signaalid, mis teatasid, et vaenlane läheneb. Seitse leegioni ei taha tagasi minna oma kodumaale vaid rünnata Roomat. Pärast vaenlase põgenemist peetigi nõupidamine edasisteks plaanideks, kus Spartacus vandus, et on oma armeega lõpuni väljas, olenemata tulevikust , kuid ta ei soovinud olla juht, kui minnakse Roomale peale. Rahvas tahtis Spartacust oma juhiks. Loobunud juhtimisest, sulges Spartacus end mitmeks päevaks oma telki ega andnud järele mitte mingile palvele. Kui Spartacus võttis uuesti leegionid oma käsutuse alla, pidid need nõustuma tingimustega, kus kõige karmimate abinõudega elustati gladiaatorites kohusetunne ja seati uuesti sisse kõige rangem distsipliin. Laagrist aeti välja Arvinius ja Cannitius ning löödi risti üle kahesaja gladiaatori. Crassus valiti Sitsiilia preetoriks ning talle anti õigus koguda vajalik arv mehi ja nii sai ta oma käsutuse alla kaheksakümne tuhande mehe. Kui Spartacuse arvates oli saabunud paras aeg, andis ta ühel ööl oma leegionidele käsu täielikus vaikuses laagrist väljuda. Elanikud pidid teadma, et gladiaatorite sõjavägi asub ikka alles Arretiumis, millest Spartacuse arvates pidi teatama Crassusele. Kolm päeva pärast gladiaatorite lahkumist otsustas Crassus, nähes, et vaenlane ei lahku pesast, asuda rünnakule, lastes käiku kõik abinõud, et see jääks viimaseks võitluseks. Vahepeal liikus Spartacus erakordse kiirusega Velinuse jõeni, kuhu nad jäid peatuma kaheks päevaks, et ehitada sild ja veel üheks, et toimetada sõjavägi üle jõe. Mummius otsustas Crassuse käsku mitte täita ning alustas lahingut gladiaatoriga. Kolm tundi hiljem nägid roomlased, et nad olid kaotanud üle seitsme tuhande mehe tapetuna.

• Konsul (lk 357) – kõrgeim riigiametnik Rooma vabariigis. Igal aastal valiti kaks konsulit, nende järgi nimetati aastat. Konsul oli kõrgeim väejuht.
  
• Kontubernaal (lk 360) – adjutant, käskjalg.
  
• Komandör (lk 362) - sõjalaeva ülem Eesti kaitseväes; väeüksuse ülem mõnes riigis.
  
• Buktsiin (lk 363) – sarvetaoline puhkpill; tarvitati peamiselt sõjaväes.
  

XX peatükk
Lahingust Garganuse mäe juures kuni Crixuse matuseni
Ratsaluure teatas traaklasele, et Crassuse sõjaväe põhimine osa oli ületanud jõe. Aulus Mummiuse lüüasaamisest sai Crassus teada alles järgmise päeva õhtul. Hukkamõistetud hakkasid liisku heitma. Iga kümne sõduri hulgast üks, kes oli saanud liisu , anti liktorite kätte, kes neid alguses peksid ning pärast pea maha raiusid. Kümnenda liisu sai ka Aemilius Glabrio, kes ei põgenenud tahtlikult, vaid teda haarati kaasa. Ta oli alles noor ning astus gladiaatoritele tublisti vastu. Viieteistkümne päevaga jõudis preetor gladiaatorile lähemale, detsimatsioon avaldas tugevat mõju aja suhtes. Kontubernaal äratas vaiksel öötunnil Crassuse, kes magas oma telgis. Ta teatas gladiaatori tulekust, kes oli ütelnud, et peab preetoriga tähtsate asja üle läbi rääkima. See oli Eutybis, kes tuli, et reeta oma relvakaaslased. Eutybios hüppas hobuse selga ja lahkus roomlaste laagrist. Kui päike tõusis, oli Crixuse sõjavägi juba teel Garganuse poole. Toimus lahing, gladiaatorid võitlesid täie jõuga, kuigi neid oli vähemuses. Crixuse kuus leegioni tapeti, ta ise võttis oma kolmanda hobuse, kuna kaks oli juba tema all tapetud ning vaatas üle hirmsa taplusvälja. Kuni lahingu lõpuni ta lootis Spartacuse tulekule, aga teda ei tulnud. Crixus langes. Kaks Spartacuse saadetud kontubernaali jõudsid mahajäetud laagrisse, nad olid nõutud. Mõne aja pärast jõudsid sinna lõõtsutades ka kaks teist Spartacuse kontubernaali, kes ütlesid, et Eutybis reetis nad ning sellesse lõksu oli Crixus sattunud. Nad kihutasid kõik tuhatnelja Spartacuse poole. Spartacus läks lahinguväljale ning eksles seal rohkem kui kaks tundi, enne kui ta leidis Crixuse verise ja puruks rebitud laiba. Arpisse jõudes sai Spartacus teada, et Crassus on suundunud Cannaesse. Ta lahkus viivitamatult. Vaevalt Arpist miili kaugusele jõudnud, avanes tema silmadele kohutav, verine vaatepilt : ta nägi piki teed kasvavate puude küljes gladiaatorite laipu, keda Crassus oli Garganuse lahingus vangi võtnud; kokku oli neid kaheksasada. Keskpäeval tungis Spartacus Crassusele kallale, ründas ootamatult ja purustas kolmetunnises lahingus tema leegionid. Ta käskis piki teed üles puua kaks tuhat kuussada Rooma sõdurit, kes olid Rubi lahingus vangi võetud, jättes ellu ainult nelisada vangi, kes peaaegu kõik kuulusid Rooma patriitsiperekondadesse.

• Detsimatsioon (lk 378) - iga kümnenda tapmine paljudes sõjavägedes. Need, kes sõjas ära jooksid või kelle kohort ära põgenes, püüti kinni ja iga kümnes tapeti. Hirmutati, et sellist asja enam ei korduks.
  
• Reserv (lk 386) – tagavara , varu.
  
• Kvestororid (lk 394) – Vana-Rooma riigiametnikud . Ühed neist valitsesid riigikassat, teised saatsid väejuhti sõjakäigul ja nende hoole all oli sõjaväekassa.
  
• Tartaros (lk 394) – kreeklaste uskumuste kohaselt sünge kuristik allmaailmas, kus piinlesid patused.
  
• Preetor (lk 394) – oli konsuli järel teine kõrgem riigiametnik Vana-Roomas. Temal lasusid kohtunikukohused; samuti asendas preetor konsulit viimase äraolekul.
  

XXI peatükk
Spartacus Lukaanias. – Linnupüüdja, kes sattus võrku
Artorix palus Mirzalt, et too avaldaks oma saladuse talle, miks ei saa nad koos olla. Artorixi sõnad tulid südamest; neis oli nii palju tundmust ja niisugune jõud, et Mirza tundis ennast võidetuna, murtuna, võlutuna. Kaks päeva hiljem ilmus preetor gladiaatorite juurde ja vaenlased asusid lahingusse. Lahing kestis neli tundi ja lõppes roomlastele viie tuhande mehe ja gladiaatoritele kaheksa tuhande mehe kaotusega. Teel Pandosiast Temesasse sattus Spartacus kokku Cannitiusega, kes oli kogunud ja õpetanud viis tuhat orja ja kahetses kurja, mida ta Spartacusele oli teinud. Spartacus võttis samniidi ja tema sõdurid vennalikult vastu. Cannitius määrat leegioni ülemaks. Crassus jõudis Spartacusele järgi ning toimus järgmine lahing. Õhtuks eemaldusid gladiaatorid Temesa müüride alla ja Crassusel ei jäänud muud üle kui lõpusignaali puhuda. Spartacus käskis elanikel ehitada laevad, mis viiks gladiaatorid linnast minema Sitsiiliasse. Mõni päev pärast lahingut hulkus Eutybis Rooma laagris ning ta tahtsi näha, kas on mingit võimalust saada müüridevahele. Ringi hiilides nägi ta templi hoonet ja otsustas sisse astuda. Preester hakkas Eutybisega vestlema sõja tagajärgedest ja jutu käigus tuli välja, et Mirza käib seal samas templis ohverdamas. Eutybisele tuli mõte, kasutada preestrit, et anda Spartacusele surmav hoop. Eutybis tahtis Mirzat tappa, kuid preester ei olnud sellega nõus. Siiski peale pikka vaidlust, peitis preester Eutybise kiivri ja mõõga salajasse kohta ja läks naisega Rooma laagrisse. Gladiaatorite laevad olid valmis ning Sprtacus saatis esimesed mehed sõidule. Samal ajal asus Eutybis plaanima , koos kahe roomlasega, kuidas Mirza tappa. Plaanis oli neil saata kaks noolt neiu suunas – üks kaeja ja teine südamesse. Järsku nägid mehed liikumist. Eutybis jooksis gladiaatorite patrullide eest. Roomlased arvasid, et tegu on Mirzaga ning lasidki kaks noolt enne mainitud kohtadesse . Gladiaatorid tormasid sündmuspaigale, võttes vangi ka ühe roomlastest, kes seletas neile kõik, mis juhtunud oli.

• Pretoorium (lk 398) – koht Rooma sõjalaagris, kus seisis väejuhi (preetori või konsuli) telk ja asetses tema staap.
  
• Samniidid (lk 400) – suguharud, kes asustasid Samniumi maakonda Apenniini poolsaarel. Pärast kestvaid sõdu roomalstega (samniitide sõjad) sattusid samniidid lõplikult roomlaste võimu alla (III sajani algul e.m.a.). I sajandil e.m.a. hävitati nad pärast ülestõusu peaaegu täielikult Sulla vägede poolt.
  
• Hercules (lk 404) – ( Herakles ) kreeka-rooma mütoloogia kangelane. Juba hällis kägistas ta kaks madu , kelle temale oli läkitanud vaenulik jumalanna, kes tahtis teda surmata. Oma elu kestel saatis korda kaksteist vägitööd: kägistas kätega hirmsa lõvi, võitis üheksapealise hüdra, röövis Cerberuse(Kerberos) – seitsmepealise koera allmaailmast, võitis hiiglase Antaiose jm. Gladiaatorid pidasid Herculest kui tugeva jõu ja vapruse eeskuju oma kaitsjaks .
  
• Castor (lk 408) – üks müütilistest kaksikvendadest (Castor ja Pollux, kreeka keeles Kastor ja Polydeukes), kreeka jumala Zeusi poegadest, kes olid tuntud oma sõpruse poolest.
  
• Etiooplane (lk 406) – Etioopiast pärinev isik. Etioopiaks nimetati vanaajal Aafrikas Egiptuses lõuna pool asetsevaid maid.
  

XXII peatükk
Viimased lahingud. – Lüüasaamine Bradanusel. – Surm
Järgneva kaheksa päevaga saatis traaklane kogu sõjaväe Nicoterasse. Sellest jooksid temeslased teatama Crassusele. Spartacus lasi ehitada vägeva laagri. Kui Crassus kohale jõudes nägi, et laager on ligipääsmatu, sundis ta Spartacust lahingut vastu võtma või alla andma. Üks õhtu anti laagrile signaal lahkuda vaikselt . Tükk maad laagrist eemal tõstis Cannitius laagris mässu, rääkides, et on vaja Crassus puruks lüüa ja Rooma vallutada. Mässajad lahkusid laagrist. Kaheksa päeva pärast jõudis Crassius Spartacusele järgi. Üks õhtu nägi Mirza rohus peitvaid roomlasi ning jooksis laagrisse oma venda hoiatama. Sellele järgnes järjekordne lahing, kus gladiaatorid jäid suurel hulgal kaotajaks. Kui Spartacus edasi liikuma hakkas, ründas Rooma ratsavägi gladiaatorite kolonni lõppu. Kolm päeva pärast viimast lahingut sai Spartavus kirja Valerialt, kes rääkis talle, et tema vastu on välja kutsutud Aasiast Lucullus ja Pompeius Suur. Valeria palus, et Spartacus jätaks selle ülestõusu sinnapaika ning läheks tema villasse varjule. Spartacus soovis Crassusega läbirääkimisi teha. Kokku saades jõuti kokkuleppele, et järgmine lahing on otsustav ja lubati üksteisega võidelda. Koidu ajal saatis Spartacus oma viimase kirja Valeriale. Viimane lahing, mõlema osapoolega ühinesid nii roomlased kui ka gladiaatorid. Veresaun . Saabus õhtu, haavatud gladiaatorid võitlesid ikka edasi kui metsloomad . Üle kolmekümne tuhande gladiaatori ja üle kaheksateistkümne tuhande roomlase lebasid tasandikul. Lahing oli juba lõppenud ja viimased gladiaatorid jõudsid veel põgeneda. Vaid tsentrumis kestis veel äge, verine taplus. Spartacus nägi oma kahe viimase seltsimehe – Artorixi ja Visbalduse - langemist. Üksi kaheksasaja inimese vastu võitles Spartacus jõuga ja vägevusega. Viimaks haavati teda tugevalt ning kaheksast pistodast läbistatuna langes Spartacus, kelle viimaseks sõnaks oli tema armastatu – Valeria – nimi. Vaikivas imestuses seisid tema laiba ümber roomlased. Sünget lahinguvälja vaikust segasid vaid surijate oiged. Mirza otsis üles oma venna, suudles teda viimast korda. Siis kuulis ta Arotix hüüdmas tema nime. Mirza tahtis surijaga ühes minna ning ta võttis Artorixi vöölt pistoda ning pistis selle endale kindla käega kaela. Kaks gladiaatorit, kaksikud Acilius ja Aquilius, võtsid kaasa Spartacuse laiba.

• Crassus, Marcus Licinius (lk 428) – Rooma riigimees. Oli Sulla poolehoidja, hankis endale tohutu varanduse Sulla ajal hukatud ja väljasaadetud kodanike röövimisega. Tal läks korda maha suruda Spartacuse ülestõus. Valiti kaks korda konsuliks. Ta moodustas ühes Pompeiuse ja Caesariga esimese triumviraadi eesmärgiga haarata ja jagada omavahel riigivõim. Ta tapeti aastal 53 e.m.a. Aasias sõjakäigu ajal partlaste vastu. On säilinud pärimus, et Partia kuningas käskis Crassue pea maha raiuda ja valada talle suhu sulakulda. ’’Küllastu,’’ ütlenud ta, ’’sellest metallist, mille peale sa eluajal nii ahne olid.’’
  
• Kohort (lk 430) – Rooma jalaväe 500-600-meheline üksus. Kümme kohorti moodustasid leegioni.
  

Epiloog
Viisteist päeva pärast lahingut oli sõda gladiaatoritega lõppenud. Need mõni tuhat, kes olid taptatalgust ellu jäänud ja mägedesse laiali põgenenud, püüti kinni. Osad tapeti kohe, osad võeti vangi ning osad pooti üles. Valeria nuttis mitu päeva lugedes mitu korda Spartacuse viimast kirja. Kirjas oli, et Crassus pakkus Spartacusele elu ja vabadust reetmise hinnaga, armastusega Valeria ja nende tütre Postumia vastu, astus Spartacus Crassusele vastu. Viimane lause tema kirjas oli: ’’Sinu poole lendab viimse suudlusega minu viimne mõte, viimne südametukse. Sinu Spartacus.’’

• Epiloog (lk 438) – järellugu.
  
• Pitser (lk 438) - Pitser on pitsati positiivne reljeefne jäljend plastilises aines või värvis. Pitsat , millega pitsereid tehakse, on tugevast materjalist vorm, millesse on süvendatud kujutis negatiivis. Pitsatijäljend on dokumendi ehtsust tõendava ja sellele õigusjõudu andva märgina. Tänapäeval kasutatakse peamiselt metallist ning kummist pitsateid.