Gaius Julius Caesar (1)

GAIUS JULIUS CAESAR
100-44 eKr
Referaat
Tallinn 2012
Sisukord
Sissejuhatus....................................................................................................................................3
Lapsepõlv ja isiklik elu..................................................................................................................4
Caesar kui riigimees , väejuht ja sõjakunsti arendaja................................................................5
Caesar ja Rooma õigus..................................................................................................................
Juliuse kalender...............................................................................................................................
Caesar kui salakirja looja...............................................................................................................
Sissejuhatus
Gaius Julius Caesarit võib pidada oma aja üheks väljapaistvaimaks isiksuseks. Temast on kirjutanud Plutarachos, Marcus Tullius Cicero , Gaius Svetonius Tranquillus. Lisaks oli ta ise antiikaja üks suurim sõja- ajaloolane . Temast on jäänud mitu põnevat ja sisukat sõja-ajaloolist ürikut. Tähtsaimad teosed on "Kommentaarid Gallia sõjast" ( Commentarii de bello Gallico, 7 raamatut, millele Hirtius lisas 8.) ja "Kommentaarid kodusõjast" (Commentarii de bello civili, 3 raamatut). Viimane jäi kahjuks lõpetamata. Mõlemad teosed on kirjutatud selges ja lihtsas keeles ning õigustavad Caesari tegevust. Suured väejuhid nagu generalissimus Aleksandr Suvorov ja Napoleon Bonaparte on väljendanud arvamust, et Caesari kirjatöödega tutvumine peaks igale ohvitserile lausa kohustuslik olema.
Caesarist rääkides võime rääkida kui riigimehest, väejuhist, kõnemehest, ajakirjanduse loojast, inseneriteaduse pioneerist, sõjakunsti arendajast ning salakirja ja päikesekalendri loojast. Loomulikult tegeles Caesar ka õigusmaailmas. Tõenäoliselt ei leidu inimest, kes ei oleks vähemal või rohkemal määral sellest mehest kuulnud . Juba tema nimi on väga võimukas. Sellest on tulnud sõnad nagu tsaar ja keiser ning on teada, et Rooma number C tähendab 100 ja „aesar“ etruski keeles jumalat. Ta mõtles välja Juliuse kalendri, mis oli mõnes riigis kasutusel 20.sajandini ning mõned õigeusu kirikud kasutavad seda veel ka tänapäeval. G.J. Caesari panuse tõttu kalendrisse on juulikuu oma nime just tema järgi saanud. (Osade allikate kohaselt seetõttu, et ta sündis juulis)
Caesari kohta võib öelda, et ta oli sündinud valitseja, sealjuures püüdis ta olla alati õiglane. See oli tema loomuses ning ta nägi terve elu vaeva, pannes mängu kogu oma kavaluse ja oskused. Suure vaeva ja ohtude hinnaga saavutas ta igatsetud võimutäiuse.
Caesar: „Minu tädi Julia suguvõsa pärineb ema-liini pidi kuningatest, isa- liin viitab aga surematutele jumalatele: pärineb ju Anca Marciast Marciuste kuningate sugu, Juliuste suguvõsa aga, kuhu meie perekond kuuluub, pärineb jumalanna Veenusest endast. Seepärast ongi meie suguvõsa ümbritsetud puutumatusega nagu kuningad, kes on kõigist inimestest võimsamad ja harda austusega , sarnaselt jumalatele, kelle ees painutavad pea ka kuningad“
Kahjuks aga ei ela kuningad igavesti ning samal aastal, mil senat ta eluaegseks diktaatoriks kuulutas, G.J.Caesar mõrvati.
Lapsepõlv ja isiklik elu
Gaius Julius Caesar sündis 12.juulil 100a .eKr Rooma vanimas linnaosas Suburas, elava liiklusega uulitsas, mis ulatus Kapitooliumist Mons Esquilinuseni. Caesari isa suri 85. Aastal eKr Pisa preetorina. Riigiameteis ta pretuurist kaugemale ei jõudnud ning ta isiku kohta puuduvad väidetavalt igasugused andmed. Caesari emast – Aureliast on veidi rohkem infot teada. Ta pärines rikkast ja mõjukast Aurelius Cotta perekonnast, kes kuulus plebeilisse aadlisse. Korralik ja õiglane naine, kes lastekasvatuse ja kodu eest hästi hoolitses. Caesar oli keskmine laps, tal oli 2 õde, mõlemad Juliad. Ainsa pojana sai Caesar ema täieliku armastuse ja hoolitsuse. Nad said väga hästi läbi. Mõistsid, usaldasid ja toetasid üksteist.
Caesari nimi koosneb eesnimest (Gaius), sugukonnanimest (Julius) ja lisanimest (Caesar)
Juba noorena oli ta väga andekas ja julge mees. Kuigi nõrga kehaehitusega ja sageli haiglane. Hakkas spordiga tõsiselt tegelema ning omandas varakult enam kui tavalisi sportlikke võimeid. Temast sai väga hea ratsutaja ning karastas end nii kaugele, et hiljem lahingutes osutas imetlusväärset vastupidavust .
Ta sai väga hea ja mitmekülgse hariduse. Õppijana oli ta olnud virk ja haruldaselt suure vastuvõtmisvõimega. Peamine osa selleaegsest koolitarkusest seisnes filoloogias, mis ei tähendanud ainult keele-ja kirjandusõpetust, vaid kõrgemast üldharidust üldse, mis koosnes ainult vaimuteadusest. Loodus-ja rakendusteadusi peeti alandavaks ning nendega tegelesid haritud orjad . Ometigi pidi Caesar ka nende ainete vastu huvi tundma, sest hiljem omandas ta suuri teadmisi astronoomias, ehituskunstis ning kõige rohkem sõjatehnikas. Õpetaja Gnipho tõttu oli Caesari haridus hellenistlik. Ta õppis tundma kreeka ja alexandria kirjandust, mida Roomas kõrgelt hinnati.
Haiglasest poisikesest kasvas meeldiv ja peene käitumisega nooruk. Hoolitses oma riietuse eest nii, et see äratas üldist tähelepanu. Enne esimest abielu oli ta kihlatud rikka rüütliperekonna pärija Cossutiaga, kuid loobus viimasest, sest ta pidi saama ülempreestiks ning see elukutse oleks nõudnud abielu naisega, kes on sündinud konfarreeritud abielust (pühalik abiellumisviis).
Caesar abiellus 84 eKr Lucius Cornelius Cinna tütre Cornelia Cinna nooremaga. Caesar oli sel ajal 18-aastane ja Cornelia 13-aastane. Kui 82 eKr sai Cinna vastane Lucius Cornelius Sulla diktaatoriks, siis käskis ta Caesaril end naisest lahutada. Caesar keeldus ja muutus sellepärast Sulla põlualuseks. Ta pääses ainult eestkoste tõttu.
Teise abielu sõlmis Caesar Sulla lapselapse Pompeiaga 67 eKr, aasta pärast esimese naise Cornelia surma.
Poliitikaga hakkas Caesar tegelema alles pärast Sulla surma, kaitstes plebeide huve. Ta korraldas 65 eKr ediilina luksuslikud vaatemängud ja laskis taastada Mariuse kujud. Niimoodi saavutas ta rahva poolehoiu. 63 eKr sai ta pontifex maximuseks. 62 eKr oli ta praetor urbanus ja järgmisel aastal Lõuna- Hispaania asehaldur. Aastal 60 eKr moodustas ta I triumviraadi Marcus Licinius Crassuse ja Pompeiusega. Triumviraadi toetusel valiti ta 59 eKr konsuliks. Konsulina saavutas ta senati vastuseisust hoolimata kahe veteranide ja vaeste kodanike huve kaitsva agraarseaduse kehtestamise. Caesar lahutas end Pompeiast ja abiellus kolmandat korda 58 eKr konsul Piso tütre Calpurniaga, oma tütre Julia andis ta naiseks Pompeiusele. 47 eKr sai Caesar poja Kleopatraga. Poja nimeks sai Caesarion.
Caesari välimust on kirjeldatud kui ilus, pikka kasvu, kõhnavõitu, liigutused elegantselt lõdvad, hoolikalt riides mees, kes väljanägemisele suurt rõhku pani. Alati piinliku hoolega lõigatud habe ja juuksed. Täidlane kõrge laubaga nägu, pikk kitsas nina, väga suur suu, väike, aga kindlalt etteulatuv lõug. Silmad elavad mustad, hääl pehme ja kõlav.
Noorena nõrga tervisega , mehena üks vastupidavamaid vastupidavate hulgas, hiljem kannatas epilepsia ja piinavate peavalude all. Kuid need ei vähendanut ta töövõimet. Iseloomult olevat ta olnud alati vastutulelik, heatahtlik, õrn ja rõõmsameelne, käitumises lihtne ja otsekohene-seejuures piiritult iseteadev. Välisele hiilgusele pani ta palju rõhku, kuid muidu oli karske ja vähenõudlik. Sõpru oli tal alati vähe, hiljem mitte ühtegi. Selle asemel olid tal käsualused, teendrid, orjad, lipitsejad. Lõpetas suhteliselt üksikuna.
Caesar kui riigimees, väejuht ja sõjakunsti arendaja.
73.aastal eKR valiti Caesar sõjatribuuniks, 68.aastal kvestoriks ja kolm aastat hiljem ediiliks. 62.aastal sai temast preetor- see oli riigiametite viimane hierarhiline aste, mis andis talle täisõiguse saada mõne Rooma provintsi asevalitsejaks. Peatselt määratigi ta asehalduriks kaugesse Lõuna-Hispaania provintsi. Seal saavutas Caesar Rooma vägesid juhtides võitluses vabadustarmastavate ibeeri hõimudega oma esimesed sõjalised võidud. Püüdes haarata rohkem võimu, moodustas ta 60.aastal eKr liidu kahe kahe tolle aja mõjukaima tegelase Gnaeus Pompeiuse ja Marcus Crassusega. Üsna varsti kujunes see kolmikliit -I triumviraat- tegelikuks Rooma valitsejaks. Mõjusfäärid jagasid triumviirid omavahel. Aastal 59 eKR sai G.J.Caesarist konsul. Juba siis proovis ta piirata senati võimu.
Aastail 58-51 eKr sooritas Caesar oma kuulsad Gallia sõjaretked. Hoolimata kohalike elanike raevukast ja visast vastupanust jäi võit järjekindlalt hästi väljaõpetatud ja relvastatud ning distsiplineeritud Rooma leegionäride armeele. Kohe esimesel Gallia retkel põrkas Caesar kokku keldi hõimu helveetidega, kelle peaaegu 100 000-meheline vägi ületas arvuliselt roomlaste oma üsna märkimisväärselt. Algul Maini, Neckari ja Alpide vahelisel alal elavad helveedid olid otsustanud kolida lõuna poole, Galliasse. Selles teada saanud, kogus Caesar kogu provintsist Rooma väed kokku , liitis nendega galli hõimude abiväe ja pidas helveetidega esimese lahingu Arare jõel( praegune Saône). Ta ründas helveete sel hetkel kui nood olid üle jõe tulemas ning sellel juunikuus toimunud lahingus tapsid Caesari sõjamehed üle 30 000 helveedi sõdalase. Kuu hiljem toimus järgmine lahing Bibracte lähedal. Caesari käsutuses oli 30 000 leegionäri, 20 000-st gallist koosnev abivägi ning 4000 galli ratsanikku. Andmata oma vägedele taganemis-võimalust, võttis ta oma leegionide komandöridelt hobused ära, nõudes neilt võitlemist iga hinna eest. Lahing lõppes helveetide purustamisega. Viimased tunnustasid Rooma ülevõimu ning pöördusid Caesari nõudmisel kodumaale tagasi. Veel kuu aega hiljem, augustis-septembris, purustas Caesar Elsassis Mühlhauseni juures germaani hõimu seekvanide väe. Seekvanid küll ründasid Rooma sõjalaagrit, kuid Caesar provotseeris neid ise. Seekvanid tõrjuti Reini jõe taha. 57. Aasta kevadel astusid Rooma vastu välja Gallia kirdeosas elavad belgid. Kui Caesar viimste ettevalmistustest kuulis , otsustas vastast ennetada ja tungis ise belgide aladele . Belgid said lüüa ja suur osa nende hõimudest alistus Roomale. Sama aasta juulis sõdis Caesar nervide hõimu sõdalastega Sabise jõe (nüüd Sambre) kaldal . Nervid ründasid ootamatult, kuid Rooma leegionid ei sattunud paanikasse, esmalt tõrjusid paar nervide rünnakut tagasi, siis ründasid omakorda ja võitsid. Septembris tungis Rooma armee aduatukkide maale ja vallutas tormijooksuga nende pealinna Aduatuki ( Tongre). Raevukates tänavalahingutes osalesid pea kõik linnaelanikud. Pärast võidu saavutamist paigutas Caesar oma väed pikki Loire’i jõekallast talvekorterisse. 56. Aasta algas Caesari jaoks sõjaga Armoricas (tänapäeva Bretagne ) venettide vastu. See sõda kippus venima, kujunedes arvukate väikeste kindluslinnakeste piiramiseks. Otsustavaks kujunes merelahing Kyberoni abajas.(Morbichani laht). Venettidel olid suured massiivsed purjelaevad , roomlastel vaid galeerid. Kuid järjekordselt päästis neid olukorrast roomlastele omane nutikus: nad lõhkusid vaenlase laevade taglastuse puruks pikkade ritvade otsa kinnitatud sirpidega. Sama aasta sügisel võttis Caesar ette sõjakäigus belgi hõimude morinite ja menappide vastu. Viimased said lahingus lüüa ning põgenesid tänapäeva Hollandi läbipääsmatutesse metsadesse. 55.aastal toimunud Trevera lahingu kohta võiks öelda pigem tapatalgud, sest leegionärid tapsid korratus summas pealetungivaid germaanlasi, nii et vaid vähestel õnnestus üle Reini jõe pageda. Pärast võitu tapsid roomlased ka nende kätte langenud kahe germaani hõimu naised ja lapsed. Sama aasta juulis suundus Rooma armee Caesari juhtimisel( tänapäeva Bonni piirkonnas) üle Reini jõe. Sel otstarbel ehitati sild mis kujutas endast tõelist Vana-Rooma sõjainsenerikunsti šedöövrit. Caesar sundis germaani hõime Roomale truudust vanduma. Seejärel pöördus Galliasse tagasi, andes käsu sild enda järel igaks juhuks hävitada. Kuu aega hiljem maabus Caesar Britannia saarel Doveri rannikul, et sõdida inglastega. Pärast mitut rasket lahingut sõlmisid vaenupooled vaherahu ning poole kuu pärast pöördusid roomlased Galliasse tagasi. 54. Aasta juulis võttis Caesar ette teise sissetungi Britanniasse Seekord juba suurema väega (22 000 meest), inglased said lüüa, palusid rahu ning lubasid näiliselt Roomale alluda . Aastail 54-53 eKr puhkes Gallias Rooma-vastane ülestõus. Eesotsas kohaliku hõimujuhi Ambiorixiga.53. aastal piirast Caesar Avaricumi linna, kuid neil ei õnnestunud linna ära võtta, sest nende pealetundig löödi gallide poolt tagasi. Alles siis kui viimastel hakkasid toiduvarud lõppema ning nad jätsid kindluse salaja maha, õnnestus roomlastel linna tungida ning selle elanikud tappa. 52.aastal toimunud Gergovia linna müüride all peetud lahingus sai aga Caesar lüüa, jättes võitlusväljale 700 leegionäri ja 46 tsentuuriot. ( Caesaril tekkis raskusi proviandi hankimisega). Kuid veel samal aastal piiras Caesar Alesia linna, hävitades belgid, kes gallidele appi läksid ning hukates ka gallide ülestõusnud juhi pärast Caesari triumfi. Pärast Alesia langemist ja gallide allaandmist olid roomlased Gallia (mis haarab tänapäevase Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Šveitsi) lõplikult vallutanud. Gallias väga edukas, kuid Roomas oli toimumas tõsised sündmused: M. Crassus oli lahingus langenud ning nüüd algas võimuvõitlus Caesari ja Pompeiuse vahel. See kodusõda jagas kodanikud kahte leeri: senati pooldajad (Crassus) ja senati vastased(Caesar). 49. Aastal kutsus senat Caesari prokonsuli kohalt enneaegu tagasi ning andis sisuliselt käsu alluda pompeiuslastele. Vastuseks suundus Caesar sama aasta jaanuaris oma leegionidega Rooma peale, mille vägesid kamandas Pompeius . Caesari lahinguis kogenud väed tõrjusid Pompeiuse armee kõikjalt välja ja kõigest kahe kuuga oli Põhja-Itaalia Caesari käes. Pompeius püüdis vähemalt Rooma linna kaitsta, kuid Illerda lähistel toimunud lahingus sai ta täieliku kaotuse osaliseks ning põgenes senaatoritega Brindisi kaudu Kreekasse . Caesarist oli saanud Rooma uus valitseja ning 49.aasta sügisel kuulutasid Roomasse jäänud senaatorid Caesari pidulikult diktaatoriks. Sellest päevast oli ta faktiliselt piiramatu võimuga ainuvalitseja.
Seejärel, 9.augustil 48 eKr toimus kuulus Pharsalose lahing. Pompeiusel 50 000 meest, Caesaril 2 korda vähem. Alguses suutsid Pompeiuse ratsaväed vastase taganema sundida , kuid sattusid jälitamisega hoogu, nii et Caesari leegionid ründasid neid ootamatult. Pärast seda Pompeiuse ratsanikud põgenesid. Järgmise aasta esimestel päevadel sõdis Caesar juba Pompeius nooremaga, kuid ei õnnestunud ka temal Caesarile vastu hakata Ruspina lahingus ega ka Thapsuse all toimunud lahingus, kus Caesar saavutas, hoolimata vastase ülekaalukatet jõududest, Pompeiuse üle hiilgava võidu. Viimane lahing Pompeius noorema ja J.Caesari vahel toimus 45.aasta 17.märtsil Munda lähistel. Caesar demonstreeris oma lahinguis kogenud armeele tõelisi väejuhioskusi.Põhjustades pompeiuslastele kohutavaid kaotusi, kaotas ta ise vaid 1000 meest. Pompeius jäi oma armeest ilma ning põgenes Egiptusesse , lootes seal varjupaika leida, kuid teda koos kaaskonnaga ei lastud maale ning tapeti teel sadamasse otse paadis. Vaatamata sellele suundus Caesar Kreekast Egiptusesse edasi, et õiendada arved üle mere pagenud Pompeiuse väeriismetega. Egiptuses tuli tal lüüa ka Ptolemaios XII, kes valitses Egiptust koos õe Kleopatraga. Ptolemaiose tegi maatasa, kuid langes Kleopatra võlude võrku. Viimase mõjutusel purustas Caesar viie päevaga leppimatu Pontose kuninga Pharnakese. Pärast seda läkitas Caesar Rooma vähimagi võltstagasihoidlikkuseta lakoonilise ettekande järjekorsest Rooma relvade võidust: „Tulin, nägin, võitsin.“
Kodusõda oli Rooma vabariigis lõppenud, Pompeiuse pooldajad lõpetasid vastupanu ja 44.aastal kuulutas senat Caesari eluaegseks diktaatoriks.
On näha, et väga paljudes lahingutes oli Caesari armee vähemuses, mitmel juhul tingimused halvemad. Kuidas õnnestus Rooma leegionidel nii mitmeid lahinguid võita, kui materiaalne eelis oli tegelikult vastastel? Caesar paistis silma kaugele-ja ettenägelikkusega, mis oli suurepärane lahendus strateegilisele probleemile. Teiseks oskas ta alati ära kasutada oma eeliseid . Ta kasutas igasugust kavalust ning ründas vastaseid alati ootamatult, sest praktika näitas, et seee toimib. Leegionid ei sattunud paanikasse, kui neid ootamatult rünnati. Tänu külmale närvile ja kainele mõistusele saadi hakkama ja oldi valmis igas olukorras. Lahinguväljale paigutas ta oma armee kolmes viirus , millest viimane kujutas endast reservi. Caesar hindas vääriliselt luureandmete tähtsust. Pärast võitu korraldas purukslöödud vaenlase põhjaliku jälitamise.
Caesar ja Rooma õigus
Caesari
Kui Lucius Sergius Catilina riigipöördekatse nurjus, kaitses Caesar senatis vandenõulasi.
Juliuse kalender
Juliuse kalender (varasem õigekiri juuliuse kalender) on kalender, mille kehtestas Julius Caesar 46 eKr ning mis jõustus 45 eKr ehk 709 ab urbe condita.
See kalender valiti pärast konsulteerimist Sosigenesega ning selle ilmne eesmärk oli saada lähendus troopilisele aastale sellisena, nagu teda tol ajal tunti. Juliuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks, ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. See kalender jäi mõnes riigis kasutusele kuni 20. sajandini välja ning mõned õigeusu kirikud (Jeruusalemma, Vene, Gruusia ja Serbia õigeusu kirikud) kasutavad seda tänini.
Selle kalendri järgi lisatakse võrreldes astronoomiliste aastaaegadega liiga palju liigpäevi, nii et aastaajad saabuvad kalendris igal aastal keskmiselt ühe minuti võrra varem. Caesar olevat sellest mittevastavusest küll teadlik olnud, kuid pidas seda vähetähtsaks. Kalendri ühe päeva suurune triiv tekkis juba 128 aasta jooksul.
Endine vanarooma kalender sisaldas mitmeid reegleid. Muuhulgas oli ette nähtud kaks erinevat liigkuu pikkust ning veebruarikuu pikkuse modifikatsioonid mõnel liigaastal. Lisandusid poliitilised komplikatsioonid, mille tõttu kalender jõudis algselt kavandatust 90 päeva ette. Et taastada kalendri vastavus õigeks peetud aastaaegadega, lisati 90 päeva. Seda ebaharilikult pikka aastat nimetati segaduseaastaks. Uus, Juliuse kalender hakkas kehtima 45 eKr ning seda aastat otsustati alustada 1. jaanuarist . Kuigi uus kalender oli palju lihtsam kui endine, said pontifeksideks nimetatavad preestrid , kelle ülesandeks oli kalendri rakendamine, nähtavasti reeglitest valesti aru. Nad lisasid liigaasta iga kolme aasta tagant. Et tekkinud mittevastavusest lahti saada, jättis keiser Augustus pärast 36 aastat kestnud ekslikku ajaarvestust mõned liigpäevad ära.
Üleminekul vanarooma kalendrilt uuele, Juliuse kalendrile jäid muutmata noonide ja iidide kuupäevad. See annab alust arvata, et nendes kuudes on Juliuse kalendris alati olnud 31 päeva.
Juliuse kalender oli Euroopas üldkasutatav Vana-Rooma impeeriumi ajast kuni 1582. aastani, mil paavst Gregorius XIII kuulutas välja Gregoriuse kalendri, mille varsti võttis kasutusele enamik katoliiklikke riike. Õigeusu kirikud jätkasid Juliuse kalendri kasutamist kuni 1923. aastani, mil paljud neist võtsid kasutusele revideeritud Juliuse kalendri, mitte Gregoriuse kalendri. Ülestõusmispüha, jõule ja uusaastat arvutatakse õigeusu kirikutes seniajani Juliuse kalendri järgi. Mõningates õigeusu kirikutes arvestatakse kogu kirikukalendrit Juliuse kalendri järgi. Eestis mindi Gregoriuse kalendrile üle kui 31. jaanuaril 1918 järgnes 14. veebruar.
Caesar kui salakirja looja
Üheks vanimaks ajalooliseks šifriks ehk salakirja- ehk krüptosüsteemiks, oli Rooma keiser Caesari šiffer, mille ta võttis kasutusse ligikaudu 49. aastal enne Kristust.
Caesar kasutas tähtsa sisuga(peamiselt sõjateemaliste kirjade) kirjutamise võtet, kus ladina tähestiku iga täht asendati temast tähestikus kolm positsiooni paremal asunud tähega. Kuulus asendatav täht aga tähestiku kolme viimase hulka, loeti kolm kohta paremale kuni tähestiku lõpuni ning siis uuesti tähestiku algusest peale. Taolist võtet kasutades teisendub näiteks sõna " jurisprudents “ sõnaks " MXULVSUXGHQWV" ja "Rooma" sõnaks " URRPD". Kes teisendussüsteemi ei teadnud , ei saanud tekstist sõnakestki aru.
Tõenäoliselt oli Caesari ajal selline tekst küllaltki efektiivne kuna enamus tema kaasaegsetest, kelle kätte info võis sattuda, oli kirjaoskamatu, ja need, kes oskasid, oleksid pidanud seda lihtsalt võõrkeeleks.
Tänapäeval on Caesari šiffer muidugi väga lihtsalt lahtimuugitav. Kui teada on fakt, et igale šifreeritava sõnumi ehk avateksti tähele vastab šifreeritud tekstis ehk krüptogrammis parajasti üks kindel täht, tuleb hakata proovima, milline täht millega asendatud on. Kui proovida läbi kõik taolised kombinatsioonid, on neid muidugi üüratu hulk, rohkem, kui terves inimeses aatomeid. Ei maksa aga unustada, et tähtede sagedusjaotus sõnades pole sugugi ühtlane. Nii esinevad tähed "a" ja "e" eesti keeles palju kordi sagedamini kui tähed "b" ja "g" ning tähepaarid "as" ja "em" esinevad kõrvuti sagedamini kui paarid "db" ja "mn". Võttes seda arvesse, jääb vaadata läbi tavaliselt ainult mõnikümmend või mõnisada tõenäolisimat varianti , mis on jõukohane ka paberi ja pliiatsiga arvutades.
On alust arvata, see tähendab, on leitud tõendeid, et Caesaril oli kasutusel ka raksemaid salakirjasüsteeme, kuid kuulsaim neist on ikkagi eespool mainitud Caesari šiffer.
Siin ka näide süsteemist:
Originaal : ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ
Šiffer: DEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZABC
15.märts 44 eKr
Plutarchos : „ Caesaril ei õnnestunudki lõpuks nautida kogu seda vägevust ja võimu, mille poole ta kogu elu suurimate ohtude hinnaga oli püüelnud ja mille säärase vaevaga saavutanud. Tasuks sai ta vaid valitseja tiitli ja kuulsuse, millega kaasnes kodanike vihkamine ja vaenulikkus.
Kasutatud kirjandus:
• Eesti Nõukogude entsüklopeedia nr. 1, lk 674
• Antiigileksikon nr. 1, lk 94-95
• „Caesar – mees, kes painutas oma tahte alla rahvad “ Friido Toomas, lk 5-98
• „21 maailmakuulsat väejuhti” lk 35-48
• „Keisrite elulood “ Gaius Suetonius Tranquillus, lk 9-59
• „Rooma kirjanduse antoloogia” lk 219-225. „101 ajaloo suurkuju “ Simon Sebag Montefiore, lk 50-52
• „Ajaloo kujundajad antiikajast tänapäevani – 100 suurkuju“ Brian Mooney, lk 76-7
• „Spartacus“ Raffaello Giovagnoli
• Kleopatra“ A. Krawezuk
• http://et.wikipedia.org/wiki/Juliuse_kalender
• http://et.wikipedia.org/wiki/Julius_Caesar
13