Vana-Rooma ajaloost. Gladiaatorid (1)

Keset amfiteatri areeni seisab soomusrüüsse riietatud mees, peas sulgedega kiiver , käes kilp ja mõõk. Teda on treenitud raskeks lahinguks, ette valmistatud võitlema elu ja surma peale. Tema vastas seisab teine samasuguse saatusega sõdalane. Mõlemad mehed teavad, et loetud minutite pärast lebab kumbki neist areenil ning ootab tribüünidelt pingsalt jälgiva rahvahulga otsust – elu või surm.
Kui tänapäeval võib sellist vaatepilti näha vaid filmis, siis Vana- Rooma ühiskonnas oli gladiaatorivõitlus igapäevane meelelahutus . See vägivaldne ja verine vaatemäng lahutas meelt nii riigi tähtsaimatel meestel kui ka kõige lihtsamatel inimestel. Tänapäeval näeme selles traditsioonis vaid võigast vaatemängu ning peame haiglaseks inimeste huvi vaadata teise olendi julma avalikku piinamist, ometi ei saa me tänapäeva inimelu väärtustavas keskkonnas hukka mõista tolle aja tavasid ja tõekspidamisi, kuna selles kontekstis oli vere valamine meelelahutuslikul eesmärgil igati loomulik. Gladiaatorimängude traditsioonil oli Vana-Roooma ühiskonnas oma kindel ja sugugu mitte tähtsuset koht. Järgneva tekstiga püüangi lugejani tuua gladiaatorite ning gladiaatorivõiltuste tähenduse ja tähtsuse Vana-Rooma ühiskonnas. Tähenduse, mis ei seisnenud kaugeltgi ainult meelelahutuses.
Alustuseks lahkaksin pisut ühte huvitavat võrdlust, mis on välja toodud gladiaatorite võitlusareeni ja Vana-Rooma ühiskonna vahel. Nimelt on iidset amfiteatri ülesehitust võrreldud Vana-Rooma ühiskonnakihtide jaotumisega, kus kõige tähtsamal, kesksel positsioonil asub riigipea , temast pisut eemal kõrged riigiametnikud, senatiliikmed, nobiliteet, vähemtähtsatel positsioonidel harilik kodanikkond , kõige viimastes ridades võisid mänge jälgida naised ja orjad (3). Gladiaatorite positsiooni on selles kontekstis aga suhteliselt keeruline määratleda. Võib neid ju võtta kui kõige madalamal positsioonil asuvaid tähtsusetuid isikuid, samas on neil kogu ülejäänud rahva tähelepanu, olgu see siis poolehoid või vastupidi, halvakspanu. Samamoodi ebamäärane oli ka gladiaatorite kuuluvus ühiskondlikus hierarhias. Nad olid kogu ülejäänud ühiskonna silmis põlatud inimhulk, kuna pärinesid enamasti kurjategijate, sõjavangide ja halvasti käituvate orjade seast. Nii mõnedki neist aga saavutasid rahva poolehoiu, au ja kuulsuse, rahvas imetles neid kui vapraid võitlejaid. Leidus ka neid, kes tänu sellele teenisid omale vabaduse, ometi märgistas neid elu lõpuni infamia ehk häbi, mis jäi gladiaatoritele pärast esimest võitlust eluks ajaks külge ja võttis neilt teatud õigused. Sama kehtis prostituutide, näitlejate ja mõningate muude ametite pidajate kohta, kelle teenuseid hea meelega kasutati, kuid ometi olid nad teiste seisuste poolt liiga põlatud, et omada samasuguseid õiguseid (3). Hoolimata pildist, mis meile gladiaatorite elust silme ette kerkib , ei olnud see tihtipeale nii ränk. Eesmärgiks kasvatada tugevaimaid gladiaatoreid, hoidsid peremehed oma hoolealuseid hästi. Korraliku peremehe gladiaatorile oli tagatud hea toit, peavari, filmides tihtipeale nähtav vägivald gladiaatorite kallal oli pigem erandiks kui reegliks. Kuigi karmid treeningud kestsid kogu aeg, võitles üks gladiaator vaid paar korda aasta jooksul. Heade elamistingimuste nimel läksid ka paljud vabad kodanikud omal tahtel gladiaatoriteks (5).
Ühest traditsioonist rääkides tuleks kõigepealt alustada selle tekkeloost. Gladiaatorlusel kui sellisel puudub faktidega tõestatav alguspunkt. Võimalikke variante on väga mitmeid. Kõige tõenäolisemateks peetakse neist aga läbi etruskide samniitidelt ja oskidelt pärit traditsiooni tuua surnud esivanemate hingedele ohvriande. Umbes 5. saj e.Kr oli samniitidel ja oskidel olnud komme selleks surnud esivanemate haual võidelda.
„(...) vanasti usuti , et inimese veri teeb surnute hinged lahkeks. Niisiis ohverdati matustel vange või selleks otstarbeks ostetud orje. Hiljem meeldis jumalakartmatutele jätkata seda toimingut üksnes lõbu pärast. Sellepärast hangitigi orje, keda võis vormida kui relvi , õpetades neid tapma . Varsti lasti neil kindlaksmääratud päevadel haudade juures hukkuda.” - Tertillus (1)
See etruskide komme on selgeks näiteks, kuidas ühest religioossest rituaalist võib kujuneda puhtast lõbujanust kannustatud tegevus. Kuna antiikajal oli võitluskunst ja verevalamisega seotud spordialad väga levinud, oli Vana-Rooma ühiskond nendega juba varem tuttav. Samamoodi loomade ohverdamiste, kurjategijate avalike hukkamiste ja loendamatute julmustegudega sõdades. Kuigi kuni võistluste keelustamiseni toodi tapetud gladiaatorite verd ohvrianniks Jupiteri kuju juurde, oli mängude põhiline eesmärk siiski meelelahutuslik. Kui Vanas-Kreekas oli inimese tapmine võitlusareenil ebaeetiline, siis Vanas-Roomas ei peetud gladiaatorite võitlust kuidagi taunitavaks. Kreeklased etendasid surma näitlejate abil tragöödiates, roomlased pakkusid publikule aga kõige elutruumat surmaetendust(2). Erinevate allikate väitel peeti esimene gladiaatorivõitlus 264. aastal e. Kr Roomas, ning oli korraldatud kahe venna poolt nende hiljuti surnud isa mälestuseks (5). Gladiaatorivõitlused kogusid kiiresti populaarsust üle kogu impeeriumi, erandiks võib tuua ainult juudamaa, kus religioon ei lubanud taolisi vaatemänge, ning omandasid Vana-Rooma ühiskonnas olulise meelelahutusliku rolli. Võitlusi käisid vaatamas iga ühiskonnakihi esindajad, alustades keisritest ja senaatoritest ning lõpetades orjadega. Niisiis on gladiaatorlus välja kasvanud matusetseremoonia juurde käinud vereohverdamise rituaalist ning etendusi peeti surnute austamiseks. Ajapikku kasvas neist aga välja poliitiline manipulatsioonivahend. Etendused muutusid rahvas huvi tekitamise eesmärgil aina sensatsioonilisemaks ja verisemaks.
Gladiaatorivõitlused olid Rooma impeeriumile ka omamoodi jõudemonstratsiooniks. Traditsioon levis kiiresti ka impeeriumi äärealadele ning provintsides tehti kohustuslikuks regulaarselt etenduste korraldamine. Traditsiooni tutvustati ka naaberalade elanikele. Etendustega näidati oma jõudu ja võimalust selliste suurepäraste vaatemängude korraldamiseks ning rõhutati seega Rooma impeeriumi võimsust. Tuli ette ka olukordi, kus keiser lasi võimu näitamiseks areenil hukata oma isiklikke vaenlasi , seda eriti tihti Nero ja Galicula valitsusaegadel. (1)
Gladiaatorid kuulusid enamasti rikastele kodanikele ning algselt oli mängude korraldamise eesmärgiks näidata perekonna jõukust. Kuid mängudest kujunes väga kiiresti populaarne meelelahutus, millest huvitus kõigi teiste seas ka kogu valimisõiguslik kodanikkond ja mängud omandasid ka poliitilistes võitlustes olulise rolli. Mida efektsemalt ja eelkõige verisemalt olid võistlused korraldatud, seda enam teenis nende organiseerija valijate poolehoidu. Samamoodi gladiaatoritega, mida efektsem, julmem, osavam oli gladiaator, seda enam teenis ta endale, ja nii ka oma peremehele, rahva soosingut. Niisiis hakati mänge korraldama üha rohkem ja rohkem ning eriti palju paigutus neid just valimiste eelsesse perioodi (1). Nii nagu tänapäevalgi, anti ka tol ajal valijaskonnale erinevaid lubadusi, tihti oli selleks peale valmisvõidu saavutamist erakordse etenduse korraldamine. Tavaliseks muutus ka mängude korraldamine kellegi mälestuseks, seda võidi teha aga vastavalt valimiste ajale aastaid, isegi kümnendeid hiljem. Niimoodi soovis näiteks Caesar korraldada enneolematult uhked mängud oma isa mälestuseks 22 aastat peale viimase surma. Selleks soovis ta võitlusareenile viia 320 gladiaatoripaari. Tunnetades aga ohtu sellisest hulgast relvastatud meestest surusid Caesari vastu meelestatud senaatorid läbi eelnõu, mille järgi oli Roomas keelatud eraisikul pidada võitluseid juhul, kui gladiaatoripaaride arv ületab 320 ja võitlused võivad venida kolme nädala pikkuseks. Kuna poliitilised huvid hakkasid pikapeale mängude korraldamisel liiga suurt osa etendama, mõisteti 67. aastal e.Kr senati poolt hukka kõik poliitilistel huvidel korraldatud mängud. Piiravaid seaduseid hakati nimetama lex Calpurnia de ambitu. Neli aastat hiljem lisandus sellele veel Cicero poolt käibele võetud seadused lex Tullia de ambitu, millega keelati magistraadiks pürgival inimesel korraldada gladiaatorivõitlusi kahe aasta jooksul enne valimisi. Keiser Augustus keelustas võimu haarates valimisvõitluse, niisiis ei olnud valitavatel ametimeestel tarvidust enam gladiaatorivõitlusi korraldada. 22 e.Kr otsustas senat keisri mõjutusel, et enne gladiaatorivõitlusi tuleb nende korraldamiseks senatilt luba küsida. Roomas ei lubatud korraldada mänge rohkem kui kaks korda aastas ja võitlustel ei tohtinud osaleda üle 60 gladiaatoripaari Samas rikkus keiser Augustus ise seadust enda korraldatud mängudel näidates sellega oma suurt ülemvõimu ühiskonnas. Kuigi ka kohalikele ametnikele jäeti kohustus korraldada võitlusi, kogusid näiteks Roomas etendusega seonduvat populaarsust ainult keisrid , kuna neil oli ainuõigus kanda seal mängude patrooni kohustusi. Niisiis säilis mängude poliitiline funktsioon võimu kindlustajana. Igal keisril kujunes välja oma võitluste korraldamise poliitika, millega kaasnes ka järkjärguline mängude mastaabi suurenemine(1).
Korraldades mänge ka teiste nimel, aitas keiser Augustus võimu juurde ka oma soosikuid . Nobiliteedi ja endiste võimumeestega heade suhete hoidmiseks viis tema sisse ka amfiteatri istekohtade jaotamise korra, kus senati liikmetele olid reserveeritud istmed esireas ja lihtrahvas pidi leppima keskmiste kohtadega . Naised eraldati meestest amfiteatri tagaossa(1). Juba Julius Caesar mõistis võimu, mis tulenes suure gladiaatoritearmee omamisest. Enne oma surma oli tema gladiaatorikasarmutes umbes 5000 erineval tasemel võitlejat. Keisri kasarmud olid poolriigistatud asustused, selle staatusega kaasnes valitseja kontroll gladiaatoritega tehtavate tehingute üle. Keiser Nero nägi gladiaatorites endale ustavat sõjalist jõudu(1).
Sõjalist jõudu ja sellega kaasnevat võimu hakkasid tunnetama ka gladiaatorid ise. Tuntuim näide selle kohta on meil gladiaator Spartacuse näol. Spartacus oli gladiaator Capua gladiaatorite koolis. 73. e.Kr põgenes koolist Spartacuse eestvedamisel umbes 70 gladiaatorit. Nad moodustasid armee , mis suurenes lühikese ajani kümnete tuhandete meesteni. Sellega kutsus Spartacus esile ühe Vana-Rooma suurima orjademässu (4)(6). Peale orjade enda moodustatud mässuliste armee teenis palju gladiaatoreid sõjaväes aga ka Rooma impeeriumi huve. Gladiaatorid olid vastupidavad, kartmatud ja valmis eesmärgi nimel surmani võitlema. Sellepärast peeti neist kui sõjaväelastest Vanas-Roomas väga lugu (3).
Huvi etenduste vastu hakkas kahanema 3. sajandil, suuresti tänu kristluse massilisele levikule impeeriumis. Moraalinormid olid muutumas ning vägivaldne etendus ei sobinud enam ühiskonnapilti. Milaano ediktiga kuulutati 4. sajandi alguses kristlus riigi ametlikuks religiooniks, ometi jätkusid võitlused ka peale seda. Vana harjumust ei saanud välja juurutada üleöö. Rahva ja keisri tahe oli selleks küll olemas, ent mentaliteet ei muutunud nii kiiresti. Võitlusi hakati üha enam erinevate seadustega piirama. 404. aastal keelustas keiser Honorius gladiaatorivõitluste pidamise. Otsuse tegemise ajendiks oli oletatavasti ühe munga märtrisurm, kes sama aasta alguses peetud mängudel oli areenile tormanud ja püüdnud võitlejaid lepitada, kuid kes rahva ässituste saatel gladiaatorite poolt tapeti . Sellega oli vaatemängude korraldamise tava lõppenud, gladiaatorlus kui selline oli minevik (1).
Tänapäeval võib gladiaatorluse alternatiiviks pidada näiteks härjavõitlusi. Härjavõitlus on aga oma olemuselt ja tähtsuselt täiesti teise iseloomuga kui kunagised gladiaatorietendused. Ka tänapäeval on meelelahutusel roll poliitilistes võimuvõitlustes, kuid gladiaatorlus Vanas-Roomas andis võimule pürgijatele palju suuremad võimalused rahva poolehoiu võitmiseks. Seda ennekõike etenduste niivõrd suure populaarsuse tõttu tolle aja ühiskonnas. Gladiaatorivõitlused olid Vana-Rooma ühiskonna lahutamatuks osaks. Ühtedele võimalus oma võimu näidata ja inimestega manipuleerida , teisele võimalus meelet lahutada ja endaga manipuleerida lasta. Gladiaatoritele aga oli see etendus elu...või surm.
Bibliograafia:

Bernet , A. „Gladiaatorid“, Tallinn 2004

Vayne, P. jt „Histoire de la vie privé de l’ Empire Romain à l’an mil“ I, Pariis 1985

Kamm , A. „The Romans . An introduction“, 1995

Maškin, N.A. „Vana-Rooma ajalugu“, Tallinn 1962

Le Glay, M. Voisin, L-J. Le Bohec, Y. „A history of Rome“, 1994

Hazel, J. „Who is who in the Roman world“, London 2001
6