Spartacus (0)

Spartacus
Vana- Rooma gladiaator ja orjade ülestõusu juht
(?-70 eKr)
Mõned tänapäeva ajaloolased arvavad, et Spartacus pole tema pärisnimi, see oli hüüdnimi, mis anti kõige jõulisemale, tugevamale ja autoriteetsemale orjale, kellest oli kujunenud teiste eestvedaja ning kel olid ka head sõjapidamise kogemused.
Spartacus oli pärit Traakiast, samalt maalt, millest üks kuulub tänapäeval Kreekale ja teine osa Bulgaariale.
Kahjuks pole ajalugu jätnud mingeid andmeid Spartacuse päritolu kohta. On avaldatud arvamust, et tõenäoliselt pidi selline inimene pärinema kõrgest soost, sest ta oli teistest haritum, targem ja esinduslikum.
Antiikaja ajaloolase Phlorese väitel teenis Spartacus Rooma sõjaväes, kust ta põgenes ja lõpuks röövlina kinni püüti. Nii antigi ta vangina Capuasse kuulsasse gladiaatorikooli.
Capuas veedetud aja jooksul kannatas ta ise ja nägi pealt teiste kannatusi. Vaatamata karmidele tingimustele kasarmus, kus oli mustus ja räpasus, ei kaotanud ta oma kaasasündinud õilsat loomust ega minetanud inimlikke tundeid.
On ka teine versioon , kuidas võis Spartacus gladiaatorikooli sattuda. Väga võimalik, et ta oli Rooma vägede teenistuses, kuid oma tugeva ja kangekaelse iseloomu tõttu võis ta kergesti ülemaga riidu minna ning tema juurest põgeneda. Seejärel võeti ta aga kinni ning toimetati karistuseks võitlejate-surmaminejate kooli.
Gladiaatorikool asus väikelinnas Capuas Napoli lähistel. Capuas paiknes palju sõjameeste kasarmuid, kus hoiti sõjavange ja põgenenud orje. Osa neist müüdi maha orjaturgudel, teatud hulk aga valmistati ette gladiaatorite võitlusteks, mida esialgu korraldati kuulsate ja kõrgemast soost roomlaste matuste puhul, hiljem ka lihtsalt niisama, elanike lõbustamiseks.
Elu kasarmutes oli raske, toit kasin ja igapäev pidid noored mehed minema kinnisele liivaga kaetud areenile ja võitlema relvastatud instruktorite valvsa pilgu all puumõõkadega. Päris võitlus toimus rauast mõõkadega. Mida parem oled, seda suurem on võimalus ellu jääda. Kas võidad sina või võidetakse sind. Kolmandat võimalust polnud ette nähtud.
Niisiis otsustasid umbes aastal 73 e.m.a. ligi 200 gladiaatorit põgeneda. Nad ei suutnud enam taluda elu ülirasketes tingimustes, kus puudus igasugune lootus ellu jääda. Kuid nende vandenõu avastati ja süüdlased jäid karistus ootama. Kuid umbes 70 tugevamal, visamal ja jonnakamal õnnestus puuridest välja murda ja valvurid maha lüüa ning põgeneda.
Põgenikke asuti püüdma ja nendega loodeti kiirest arved õiendada, aga nad olid end jõudnud juba relvadega varustuda ega kavatsenudki alla anda. Neil õnnestus jälitajate salk peagi põgenema sundida. See lisas neile veelgi enesekindlust ja põgenedes liitus nendega veelgi orje ning põgenikke. Nad muutusid mässajatest röövlibandeks, kes röövisid, et saada toitu ja muud eluks vajalikku.
Samas väepealikud pidasid nõu, kuidas neid kinni püüda. Põgenikud varjasid end vulkaani mäestikuharudes. Sinna viis üks tee ja väejuht Glabrus otsusta vastuhakkajad ära kurnata pika piiramise ja näljaga.
Möödus mitu päeva, põgenenud gladiaatorid mõistsid olukorra lootusetust. Neil oli võimalik alla laskuda ainukest teed mööda ja võidelda. Öösel ja päeval lõikasid nad vääte ja punusid köisi. Kui ettevalmistused tehtud, laskusid nad alla järsust kaljust, võttes kaasa ka relvad. See kõik toimus öösel. Rünnak oli ootamatu ja gladiaatorid saavutasid võidu, võttes kaasa toidumoona ning relvad. Võit innustas neid, samas tuli võtta vastu otsus, mis saab edasi. Mässajate laagris otsustati valida endale juht. Selleks sai Spartacus, kes oli tõestanud oma vaprust ja oskust orienteeruda lahinguolukorras. Kohe asus ta võitlusvõimelist armeed organiseerima. Tuli asuda välja õpetama inimesi ja seada sisse kord ning distsipliin . Ta otsustas oma sõjaväe üles ehitada rooma põhimõtte järgi – lõi kergerelvastus- ja raskerelvastussalgad, hiljem ka ratsaväe.
Tema käe all võitles mitmetuhandeline armee sellise visaduse ja vaprusega, et neil ei suutnud vastu panna isegi hästi organiseeritud väeüksused. Nii hakkas ta vallutama ja röövima väikesi linnu. Ülestõusnud külvasid kõikjale kaost ning surma. Kuid orjad ning vaene maa- ning linnarahvas võttis Spartacust vastu mitte vallutaja, vaid vabastajana.
Rooma oli murelik – millised abinõusid võtta tarvitusele? Rooma pani välja võimsa maakaitseväe. Spartacusel oli aga eelis, teda toetasid kohalikud elanikud, kes teadsid igasuguseid teid ja radu. See oli Spartacusele tema taktikas suureks abiks. Ta ründas vastaseid ootamatult ning võitis.
Spartacuse väejuhitalent kasvas iga lahingu, iga võitluse käigus. Ta näitas end mitte ainult oskusliku taktiku, vaid ka kogenud strateegina. Ühel ilusal päeval, aga õnnestus vastastel Spartacuse laagrile nii oskuslikult läheneda, et nad sattusid lõksu. Olukord oli keeruline. Osalt meenutas see olukorda Vesuuvi lähistel. Otsustai jällegi salaja piiramisrõngast põgeneda ja see õnnestus.
Kuid ka ülestõusnute hulgas hakkas käärimine. Kelt Crixus, kes oli algul koos Spartacusega kandideerinud juhi kohale, soovis äkki muuta võitlustaktikat, millega Spartacus polnud nõus. Osa mässajaid oli aga nõus Crixuse ettepanekutega ja tekkiski lõhe.
Viimane lahing toimus arvatavasti aastal 71 e.m.a Apuulias. Selles lahingus hukkus Spartacus. Räägitakse, et Sparatcus aimas oma lüüa saamist ette. Tuhandete kaasvõitlejate silme all tappis ta oma hobuse sõnadega: „Kui me võidame, saab mul olema palju hobuseid, kui aga hukkume, milleks mulle siis see üks?“
Kasutatud kirjandus:
„21 maailmakuulsat mässajat.“ Koostanud Gerda Kroom , toimetanud Katrin Liivas, 2006