Spartacus (5)

5 VÄGA HEA

PEATÜKK
Jutustus algas 10. Novembril 675.aastal (78.a. e.m.a.). Enam kui sada tuhat kodanikku oli kogunenud Suurde Tsirkusesse vaatama Lucius Cornelius Sulla Õnneliku, Itaalia valitseja poolt korraldatud gladiaatorite võitlust vaatama. Kuna vaatemängud kestsid tunde, tõi lihtrahvas pidustustele oma toidu kaasa. Ülipeened ja tähtsad rahameeste, ratsanike ja patriitside perekonnad kogunesid elavalt vestlevaisse gruppidesse.
Triumfivärava lähedal kolmandas reas istus kahe kavaleri vahel haruldaselt ilus naine, Valeria . Alles mõni kuu tagasi oli Valeria hüljatud oma mehe poolt. Teda peeti ka kombelõdvaks naiseks . Kummalgi pool Valeriat istusid Aelvius Medullius ja Marcus Decius Caedicius. Viimane raiskas poole oma päevast maitsvate roogade nautimisele ja teise poole pühendas ta mõtteile õhtusest söömaajast. Nende juurde tuli hiljem ka Quintus Hortensius, kes oli kuulus oma kõneosavuse ja näitlemisoskuste poolest.
Seni kui pealtvaatajad ootasid konsulite ja Sulla saabumist, vehklesid areenil gladiaatoriõpilased – triod, võideldes kiiduväärse õhinaga järeletehtud nuiade ja puust mõõkadega, kuid ilma endale kahju tegemata. Kui amfiteatrisse astus Gnaeus Pompeius , kostus üle teatri üldine käteplagin ja hüüded tema auks. Pärast teda ilmusid konsulid oppidumi rõdule ning kõik pealtvaatajad tõusid, avaldades sellega austust kõrgeima võimu vastu. Sellega lõpetasid õpilased vehklemise ning gladiaatorid ootasid Lucius Cornelius Sullat, kes oli diktaatoritiitli maha pannud , kuid oli endiselt Rooma ülemvalitseja. Sulla saabumisega algas etendus.
Sada gladiaatorit väljusid kongidest, rivistusid kolonni ja hakkasid ümber areeni sammuma. Esimeses reas läksid retiaarius ja mirmillo, kes pidid esimestena võitlema. Neile järgnesid kuuskümmend gladiaatorit, kellest kolmkümmend olid traaklased ja ülejäänud kolmkümmend olid samniidid. Kui gladiaatorid olid teinud täisringi ümber areeni ja tervitanud konsuleid, läksid nad oma kongidesse tagasi. Areenile jäid vaid retiaarius ja mirmillo. Nende võitlus ei kestnud kaua. Selle võitis mirmillo. Kombeks oli küsida rahva käest, kas jätta ellu kaotanud gladiaator . Surmamise märgiks oli parema käe pöidla alla langetamine ning ellu jätmise märk oli pöida üles tõstmine esimese ja keskmise sõrme vahelt. Kahjuks hääletas rahva enamus surma poolt.

PEATÜKK
Mirmillo eemaldus kongidesse, kust väljusid Pluto, Mercurius ja loraariuss ning vedasid retiaariuse laiba konksudega Surmavärava kaudu areenilt minema. Vereloigu koht valati üle ülipeene läikiva marmorpulbriga.
Järgmise võitluse ajal toimus Sulla ja Lucius Sergius Catilina vahel vaidlus. Kui loraariused vedasid areenilt laipu minema, tõusis Valeria, kes oli aeg-ajalt heitnud pilke Sullale ja tõmbas diktaatori riietusest lõnga välja. Ta selgitas oma tegu, öeldes, et tahab osa saada Sulla õnnest. Kui Valeria oma kohale naases, istus ta vend Hortensius ülirikka patriitsi Marcus Crassuse juurde, kes oli huvitatud tema läheduses istuvast kurtisaanist, Eutybisest.
Kõnelused ja müra lõppes, kui pasuna hääl andis signaali järgmise võitluse alguseks, mis toimus kolmekümne traaklase ja kolmekümne samniidi vahel. See lahing hakkas lõpule jõudma tunni aja pärast. Selleks ajaks olid seitse samniiti ümber piiranud kolm traaklast, kelle hulgas oli Spartacus.
Spartacus oli sündinud Rhodope mägedes Traakias. Ta võeti vangi, kui roomlased ründasid Traakiat. Tema jõu tõttu arvati ta leegioni ning hiljem määrati dekaaniks ja sai autasuks pärja – corona civica. Kui roomlased ründasid uuesti ta kodumaad , põgenes ta ning asus roomlaste vastu võitlema. Pärast vigasaamist võeti ta uuesti kinni, kuid surmanuhtluse asemel mõisteti ta teenima gladiaatorina. Seekord laskis lanista Actianus Spartacusel esmakordselt esineda tsirkuses toimuvas võitluses, sest gladiaator oli talle palju maksma läinud või ta lihtsalt hindas Spartacust tema võimete poolest.
Tänu seninähtamatule osavusele oli Spartacus selles pikas, üle tunni kestnud võitluses saanud vaid kolm kerget haava ning seisis üksi nelja vastase vastu. Kuigi Spartacus arvas , et ta oli kadunud, võitis ta selle võitluse, päästes ka oma sõbra, kes oli määratud ta vastaseks – Crixuse. Pärast seda hakkas rahvas nõudma vabadust Spartacusele ning Sulla nõusolekul sai ta rahva kiiduavalduste saatel vabaks.
Pärast vaatemängu läks Sulla Valeria juurde ning pärast armastuste avaldamist tegi Sulla Valeriale ettepaneku kuu aja pärast saada ta naiseks.
3.PEATÜKK
Kolmas peatükk algab Venus Libitina trahteris, mis on pühendatud Matuse Venusele. See trahter on tõenäoliselt oma nime saanud sellest, et ta oli lihtrahva surnuaia ja välja vahel, kuhu visati orjade ja kõige põlastusväärsemate inimeste laibad. Kõrtsi omanikuks on Lutatia Ühesilmaline ja tema orjatar. Külastajad aga kuulusid Rooma kõige põlatuma, alama rahva hulka. Lutatia trahteri tavalisteks külastajateks olid puusepad, pottsepad, hauakaevajad, jõumehed tsirkusest, komödiandid ja narrid, gladiaatorid, võltssandid ning lõtvade elukommetega naised.
Terve trahter oli täis inimesi, kes rääkisid päeva suursündmusest – Spartacuse võidust. Üks hetk astus trahterisse Trebonius Spartacuse ja gladiaatorite grupi saatel. Kui lõbusad naljad ja elav vestlus oli täitnud toa, sõi Spartakus vastumeelselt ega naljatanud. Mõne aja pärast ühines nendega Lucius Sergius Catilina ning kõik kahvatused teda nähes. Catilinaandis Spartacusele osa võidust, mis ta oli võitnud vedades kihla olles Spartacuse poolt. Kui Raha oli ära antud, surusid nad kätt ja Spartacus imestas, et Catilina oli nende ettevõtte sala märgid teada saanud ning väitis, et on nendega ühes. Äkki kuulis seltskond teisest toast hüüdeid Rhodopeiale. Seda nime kuuldes tuli Spartacusele oma kodumaa jällegi meelde ja muutus kurvaks. Kui Rhodopeia nägi Catilinat ja tema seltskonda, kahvatus ta ning jooksis Spartacuse juurde väites, et ta ei eksinud . Tüdrukut nähes tundis Spartacus ära oma õe Mirza, kes oli orjatariks tehtud.
4.PEATÜKK
Pärast seda, kui Spartacus oli leidnud oma õe niisuguses häbistavas seisundis, oli tema esimeseks mureks, esimeseks mõtteks kiskuda ta välja lurjusest peremehe käest. Catilina oli otsekohe andnud endise gladiaatori käsutusse ülejäänud oma võidetud rahast, et ta saaks oma õe vabaks osta. Kui Spartacus läks siis peremehe juurde, valetas see hinna poole kõrgemaks. Alguses palus Spartacus viisakalt, kuid siis katkes ta kannatus ning sööstis peremehele kallale. Maha rahunedes, jõudsid nad kokkuleppele, et Spartacus maksab osa rahast tingimusel, et Mirzale antaks eri ruum majas, kuhu asub elama ka Spartacus. Kui Spartacus kuu möödumisel pole raha maksnud, saab peremees täieliku õiguse uuesti Mirza üle.
Natuke rahunenud, läks Spartacus Catilina juurde ja andis talle raha tagasi. Gladiaator hakkas patriitsi juures käima väga tihti ja kõik sundis mõtlema, et nende vahel oli tekkinud vastastikusel lugupidamisel ja sõprusel põhinevad suhted. Kuid kogu selle aja ei lakanud lanista Actianus jälgimast Spartacust ja tüütamast teda lõputute juttudega tema seisukorra ebakindlusest ja vajadusest hoolitseda tema saatuse korraldamise ja kindlustamise eest. Actianus pani Spartacusele ette kas juhatada tema kooli või vabatahtlikult müüa end uuesti gladiaatoriks. Spartacus lükkas kõik oma endise lanista ettepanekud kindlalt tagasi, kuid see ei lakanud käimast traaklase kannul ja keerlemast tema ümber nagu paha vaim.
Vahepeal oli Trebonius asunud väga energiliselt Mirza saatust korraldama . Et ta oli Quitus Hortensiuse lähedane sõber, soovitas ta Hortensiuse õele Valeriale osta ära Mirza. Valerial polnud midagi selle mõtte vastu ning ostis ta ära ja viis ühes oma orjataridega Sulla majja. Ehkki niisugune lahendus ei vastanud Spartacuse soovile näha õde vabana, oli see siiski parim võimalus, mis talle tema seisukorras avanes. Rahunenud õe suhtes, jätkas Spartacus tegelemist mingisuguste salapäraste ja samal ajal väga tõsiste asjadega. Spartacus hakkas arvama , et Catilina ei lähe kunagi nende plaanidega kaasa. Nende plaan on näidata kõigile, et nad ei ole madalam rass , vaid samal kohal, kui kõik teised. Pärast seda, kui Spartacuse vana lanista tema tüütamise lõpetas, läksid Crixus ja Spartakus Catuluse portikuse poole, kus Catilina oli määranud kokkusaamise Spartacusega. Portikuse juures nägid nad Valeriat oma kandetoolil sõitmas. Kui ta möödus Spartacusest ei suutnud ta pilku endiselt gladiaatorilt pöörata. Hiljem tuli meeste juurde Valeria orjatas ja ütles, et Mirza ootab oma venda. Pärast seda lahkusid sõbrad.
5.PEATÜKK
Spartacus ja Cirxus jõudsid Catilina juurde, kui neil kestis õhtusöök. Pärast pikka söömist Catilina ja tema seltskonnaga ja pärast pilkavaid lauseid tõusis Spartacus püsti ja pidas kõne, mis kõiki hämmastas. Ta väitis, etnende ettevõte on võimatu ja tuleks ära jätta. Hiljem seletas Crixusele, et neid noorukeid ei saanud usaldada . Ta käskis vahetada parooli, tervitused ja salajane märk käepigistusel.
Parooliks sai „valgus ja vabadus” asemel „ püsivus ja võit”. Pärast seda hakkas Spartacus Sulla maja juurde minema, kus elas tema õde.
Mirza juhatas Valeria tualetti ja oli emanda täieliku poolehoiu võitnud. Õde rääkis Spartacusele, et Valeria, kes kõneles väga tihti Spartacusest, päris teateid tema kohta ning kavatseb teha ettepaneku hakata juhatama gladiaatorite kooli, mille Sulla oli hiljuti organiseerinud oma villas Cumaes. Samuti rääkis Mirza, et just Valeria mõjutas tsirkuses Sullat rudiaariusele vabadust andma. Õe saatel läks Spartacus konklaavi, kus teda ootas Valeria. Konklaaviks nimetati ruumi, kus rooma matroon veetis aega lugemisega, võttis vastu lähedasi sõpru ja kus toimusid intiimsed kõnelused. Seal rääkis Valeria, et ta ei ole kunagi Spartacusest halvasti arvanud ning Spartacus tunnistas üles, et on käinud Valeriat vaatamas villa portikuse varjus .
6.PEATÜKK
Eutybis kasutab ära oma mõju Metrobiuse üle ning laseb tal Spartacust jälitada ja kõik ette kanda. Kui Metrobius tagasi tema juurde naases rääkis ta, et Spartacus olevat armunud Valeriasse ja Valeria temasse. Ootamatu nutupurse ja seosetud sõnad reetsid Eutybise salajase armastuse Spartacuse vastu. End kokkuvõttes juhatas ta Metrobiuse välja, kästes tal jälgida veel pingsamini rudiaariust.
Valeria juba mitte ainult ei armastanud Spartacust, vaid imetles teda nii nagu mõni kuu tagasi oli arvanud võivat imetleda, kui mitte armastada, Lucius Cornelius Sullat. Sel ajal, kui Spartacus pidas end kõige õnnelikumaks meheks, kutsus Eutybis teda pidevalt enda juurde, väites midagi gladiaatorite vandenõust. Viimaks läks Spartacus kurtisaani juurde. Eutybis võeti orjusesse neljateistkümneaastasena, kui Sulla ründas Ateenat. Ta sattus kombelõdva patriitsi kätte ning kaotas iharate orgiate uimas varsti igasuguse häbitunde. Ta kasutas oma teravat mõistust enda kasuks ning üritas võrgutada Spartacust. Kuid see ei mõjunud ja Spartakus, kes oli saanud Sulla gladiaatorite kooli õpetajaks, Cumasse.
Venus Libitina trahterisse kogunesid gladiaatorid söömiseks. Nad olid omaks võtnud omavahelise leppekeele, et nad saaksid kõneleda vandenõule võõraste inimeste juuresolekul ettevõttest. Pärast mõnda vestlust said nad teada, et neid kuulatakse pealt. Spiooniks oli endine Gaius Verrese ori Silvius Gordenius Verres. Gladiaatorid vaidlesid pikalt vabakslastu saatuse üle ja nad jõudsid järeldusele, et ta tuleb tappa.
Nädala aja pärast läks Metrobius Eutybise juurde ja tunnistas, et on näinud Spartacust Valeria tuppa minemas. Seda kuuldes kirjutas kurtisaan Sullale kirja ning käskis Demophylosel selle otse Cumasesse viia. Kui kurtisaan oli mõelnud oma teo üle, sai ta aru et see oli kõige halvem otsus. Ta äratas Metrobiuse ning sundis teda selle kirja tagasi tooma .
7.PEATÜKK
Kolm päeva pärast eelmises peatükis toimunud sündmusi korraldas Sulla õhtusöögi Delphi Apollo trikliiniumis, kuhu tulid 25 pidulist. Õhtusöök algas muusikantide esinemise ja tantsimisega. Tantsu lõppedes toodi lauale, mille taga lebasid Sulla ja Roscius, sulgedega kotkas, kes just nagu elus olles hoidis noka vahel loorberipärga, mille purpurse paela peale oli kirjutatud „Sulla Õnnelikule, Aphrodite lemmikule”. Sulla avas noaga kotka kõhu ning kaela ja sealt kukkus välja suur hulk mune. Igaüks leidis oma munast praetud tikutaja , mis oli maitsestatud kollase piprakastmega. Veidi aega hiljem serveeriti suur meekook ja niipea kui seda lõikama hakati, lendas sealt välja piduliste arvule vastav hulk varblasi. Igal varblasel oli kaelas nimega paelake.
Peale pikka kära pakkus Sulla välja näha gladiaatorite võitlust söögisaalis. Varsti ilmusid saali 10 gladiaatorit. Viis neist olid traaklaste, teised viis samniitide riietuses . Peale nende tuli kohale ka Spartacus, kellele öeldi, et tahetakse näha tema õpilaste vehklemisoskust. See tekitas Spartacusel suurt pahameelt. Kuid eriti tigedaks tegi õpetaja üks eriline asjaolu, nimelt see, et tema silme eest sattus surmaohtu Artorix, keda Spartacus armastas . Võitlus ei kestnud kaua. 20 minuti pärast jäid võitjaks neli traaklast, kelle hulgas oli ka Artorix. Pärast seda tahtis Sulla, et Spartacus võtaks ühe surnu kilbi ja mõõga ning võitleks nelja ellujäänu vastu. Läbitungiv naisekarje kostus siis saalis ning uksel seisis liikumatult Valeria. Ta sõimas kõigil patriitsidel näo täis ning selleabil päästis Spartacuse võitlemast Artorixiga.
Sulla oli väga vihane oma naise peale kuid suure koguse veini tõttu, mida ta joonud oli, ei saanud ta midagi Valeriale teha ning läks magama. Järgmise päeva alustas Sulla saunas käiguga. Seal teatati talle, et Granius on saabunud Cumaest ja ootab tema korraldusi, mille peale käskis Sulla saabuja tema juurde tuua. Granius oli Sullat tema seljataga maha teinud ning selletõttu määras Sulla Graniuse surma. Ta sundis oma orjadel noormehe surnuks peksta oma silma all. Hetkel, mil Granius hinge heitis, kukkus Sulla ise ning äkiline kramp vapustas tema keha ja veidi aja pärast ta suri, tohutul hulgal verd suust välja ajades. Mõne hetk pärast seda, ilmus käskjalg Eutybise juurest kirjaga Sullale, tema järel Metrobius, kes ahastas sõbra surnukeha nähes.
8.PEATÜKK
Kuuldus Sulla surmast levis Itaalias välgukiirusel. Teda leinas väga suur hulk rahvast. Paljud senaatorid, kodanikud ning vabastatud orjad lasid end leinamärgiks habemesse kasvada, riietusid tumedaisse toogadesse ja käisid linnas ringi nukra ilmega . Sulla surma üle rõõmustades jalutasid tema vaenlased lõbusalt foorumil ja tänavail, külvates nutjad üle etteheidete, pilgete ja mõnitustega.
Rahva hulgas hakkasid levima väljaastumised. Marcus Aemilius Lepidus, kes juba Sulla eluajal polnud varjanud oma vaenulikkust tema vastu, hakkas nüüd tegutsema otsustavalt, olles veendunud, et tema poolt on Mariuse partei ja rahvas. Teine konsul Lutatius Catulus andis mõista, et tema seisab kindlalt senati ja seaduse poolel. Selles segaduses muidugi ei jäänud tegevusetuks ka Catilina. Ainult Gnaeus Pompeius ja Marcus Crassus kasutasid oma määratut populaarsust ja autoriteeti selleks, et kõigi abinõudega rahustada meeli, sisendada lugupidamist seaduse vastu ja kutsuda üles halastama isamaa peale, millele uus kodusõda ainult kahju tekitaks.
Senat kogunes Hostiliuse kuuriasse arutlema küsimust, kuidas austada surnud triumfaatorit. Lõpuks pandi välja, et Sulla põrm toodaks piduliku toredusega Cumaest Rooma ning maetaks Marsi väljakule.
Paar tundi hiljem külastas Spartacust Enomaios, kes tõi rudiaariusele kirja. Battiades kirjutas, et ta on kuulnud palju Spartacuse kunstist ja tublidusest ning kutsub teda õpetajaks oma Capuas asuvase gladiaatorite kooli ja tõotab tasuks head kosti ning suurt palka. Spartacus oli äärmiselt õnnelik, sest ta kavatses neid õpilasi treenima hakata ülestõusuks.
Kaksteist päeva pärast seda, kui kuulutati välja senati dekreet Lucius Cornelius Sullale, hakkas matuserong diktaatori villast Rooma poole liikuma. Aeglane rongkäik kestis kümme päeva. Rongkäik läks foorumile, kuurias, otse rostra vastas, oli üles seatud Sulla sarkofaag. Seal pidasid oraatorid kõnesid ja seejärel hakkas rongkäik endises korras edasi liikuma Marsi väljaku suunas. Seal pandi kanderaam tuleriida kõrvale maha ja Valeria sulges Sulla silmad, pani talle suhu vaskraha , suudles teda suule ning lausus: „Hüvasti! Ja meie järgneme sulle looduse poole meile ettemääratud korras.” Siis hakkasid Sullale kuulunud kooli gladiaatorid tuleriida juures võitlema ning lühikese ajaga olid kõik surnud, sest matustel ei lubatud kellelegi elu kinkida . Kui kõik kombetalitused olid tehtud, süütas Pompeius Suur tuleriida. Poole tunni pärast oli selle põrmust järgi vaid veidi konte ja tuhka, mis kokku koguti ning urni pandi. Urn asetati templisse, mille Sulla oli käskinud ehitada pühendusega Hercules Võitjale. Templist paigutati urn hiljem mausoleumi, mis oli ehitatud kohta, kus oli tuleriit põlenud.
Kui Spartacus Valeria juurde läks, sai ta teada, et Valeria vend Hortensius teab nende vahelisest armastusest kõike. Valeria vandus oma vennale , et jätab Rooma kodakondsuse, oma nime ja suguvõsa, et olla Spartacusega. Kui Valeria palus, et Spartacus temaga jääks, vastas mees, et ei saa jääda ning lubas tagasi tulla, kui kõik läbi on.
9.PEATÜKK
Peaaegu neli aastat pärast Sulla surma tähistasid roomlased luperkaalide püha. Lupercaliks kutsuti koobast , mis asetses Palatinuse künka nõlval jumal Paanile pühendatud metsas. Sinna koopasse kogunesid luperkused ( preestrid kõige kuulsamate patriitside hulgast) ning teised suursugused noormehed . Kui kõik kohale jõudsid, ohverdati kaksteist kitse ja kutsikat. Pärast neid toimetusi, peeti koopas pidulik õhtusöök. Osa luperkusi jooksis rahvahulga saatel Tiberi saarele , kus oli kolm templit : Aesculapiuse, Jupiteri ja Faunuse tempel. Faunuse templi portikuses seisis sambale toetudes ja ükskõikselt luperkuste jooksmist vaadates Gaius Julius Caesar .
Caesar ei tundnud end Roomas julgena, kui seal valitses Sulla. Ta oli eemaldunud Sabiinide maale seniks kuni sulla suri. Rooma tagasi tulles läks ta kohe sõdima ning peale seda Kreekasse , et kuulata kõige osavamaid kõnemehi ja kuulsamaid filosoofe. Ta võeti kinni oma teenritega mereröövlite poolt, kuid vabaks saades kogus ta kokku mehed ning läks mereröövlitele järgi. Ta lasi nad kinni võtta ning risti lüüa. Sellega saavutas Caesar suure populaarsuse.
Kui ta nägi Metrobiust endast möödumas, kutsus ta mehe oma juurde õhtusöögile. Metrobius läks sellepeale kõrtsi kõigile oma uudist kuulutama. Seal olles jõi ta liiga palju veini ning läks jalutama , et värskendada uimast pead. Metsas ekseldes jäi ta lõpuks suure puu juurde magama. Kui ta ärkas, kuulis ta pealt, kuidas Spartacus räägib oma liitlastele ülestõusust. Siis tõttab ta Caesari juurde ja jutustab oma suure saladuse . Seda kuuldes jooksis Caesar kõrtsi Spartacuse juurde ning rääkis, et nende saladusele on jälile jõutud. Ta soovitas rudiaariusel sõita Capuasse ning jõuda sinna enne kui senati käskjalad.
10.PEATÜKK
20. veebruaril jõudis Capuasse sõjatribuun Titus Servilianusega. Samal ajal, kui nad prefekti majja astusid jõudsid sinna Spartacus ja Enomaios. Mehed olid kihutanud täies jõus, vahetades hobuseid igas postijaamas. Nad olid vahepeal ka sunnitud sõitma mööda kõrvalteid. Siis, kui mehed olid titusest tunni võrra ees, kukkus Spartacuse hobune kokku. Kukkudes väänas rudiaarius paigast oma vasaku käe. Seejärel hakkasid mehed jalgsi edasi liikuma ning jõudsid pooleteise tunniga linnavärava ette. Niipea kui nad olid väravast läbi, kihutasid nad joostes Lentulus Battiadese kooli poole. Kohale jõudes leidsid nad kooli müüris varisenud koha, kust nad kavatsesid üle ronida. Kui Enomaios sai lihtsalt üle, läks Spartacusel hullemini. Tema vigastatud käe tõttu oli Spartacus nõrkemas füüsilisest ja moraalsest kannatusest.
Gladiaatorite juurde jõudes hakati plaane tegema nende vabastamiseks. Nad üritasid ühte relvalattu sisse murda, kuid nad tõrjuti tagasi ning gladiaatorid olid sunnitud põgenema ning varjupaika otsima Vesuuvil . Kui gladiaatorid olid pääsenud välja müüri tagumisest väravast, läksid nad Ganymedese trahteri poole, kelle peremees oli Spartacuse sõber, kes võttis vandenõust osa. Vibinius andis põgenikele kõik oma relvad. Kui gladiaatorid olid veidi edasi jooksnud, jäi Enomaius pooltega salgast maha, et jälitajad peatada.
11.PEATÜKK
Kesköö paiku peatus Spartacuse salk Cornelius Dolabella villa läheduses, mis asetses 8 miili kaugusel Capuast. Villasse sisse saades lubas Spartacus, et ei vigasta kedagi ning võtab vaid toitu ja kõik relvad. Selgus, et villas oli ka arst, kes hakkas hoolikalt Spartacuse kätt ravima. Ta soovitas Spartacusel puhata ja keha kinnitada, kui ta ei soovi kõrgesse palavikku jääda. Ärgates, kogus Spartacus kõik villa orjad kokku ning läks vanglasse, et sealt liitlaseid saada. Üle kaheksakümne orja haaras kirved , vikatid ja hargid ning asus Rõhutute liitu.
Pärast kiiret rännakut jõudis väesalk mõne miili kaugusele Napolist ja tegi peatuse ühe patriitsi villa juures. Sealt lahkus Spartacus kahe tunni pärast, võttes kaasa veel viiskümmend orja ja gladiaatorit. Ta peatus kõigi teel ettetulevate villade juures ainult niikaua, kui oli vaja, et varustada end relvadega ja uute meestega. Koidu ajal jõuti Vesuuvi jalamile. Kogunud veel mõninga hulga relvi ja suurendanud oma salka, moodustas Spartacus oma viiesajast mehest ühe viie maniipuli suuruse kohordi. Sel ajal, kui kohort hakkas liikuma Vesuuvi tipu suunas, varustas Spartacus üheksa gladiaatorit suurte rahasummadega ja käskis neil kiiresti teele asuda eri suundadesse – kolm pidid minema Rooma, kolm Rivennasse ja kolm Capuasse.
Lõpuks leidsid gladiaatorid sobiva laagripaiga. Metsa saadetud mehed tõid puid lõkete jaoks ning oksi ja hagu telkide ja tõkete ehitamiseks. Varsti jäid kõik magama peale Spartacuse. Peale paari tundi kuulis Spartacus teeraja poolt hääli ning jõudis selgusele, et neid tullakse ründama. Hiljem selgus et see oli vaid Enomaios, kes jõudis uute meestega Spartacusele järgi.
Koidu ajal hakkasid puhuma sarved ja gladiaatorid rivistusid kohe lahingukorda. Pärast ülevaatust saatis Spartacus ühe maniipuli toitu otsima ja teise puude järgi. Teised gladiaatorid, kes olid jäänud astangule, võtsid kätte kirved ja hakkasid kaljudest kive välja raiuma, et kasutada neid vaenlaste peale heitmiseks. Järgmise päeva koidul ärkasid kõik tunnimeeste häältepeale. Kaks kohorti roomlasi tribuun Titus Servilianuse juhtimisel tulid gladiaatoritele kallale tungima . Toimus väga lühike ja verine lahing, milles Servilianus langest Spartacuse käe läbi. Roomlased purustati ning gladiaatorid viisid endaga kaasa suure hulga relvi.
12.PEATÜKK
Kui sõnum Servilianuse lüüasaamisest lähemaisse linnadesse jõudis, tõusis kogu Kampaanias ärevus. Pompeji, mille müürid olid maha lõhutud, ei julgenud vastu panna gladiaatoreile, kes palju kordi käisid linnas toidumoona varumas. Elanike suureks üllatuseks käitusid nad seal nagu kõige distsiplineerituimad sõdurid.
Peale Catilina ja Caesari ei mõtelnudki keegi gladiaatori võidule, seda enam, et pääsenud sõduris jutustasid selle üksikasju, veeretades kogu söö Servilianuse enesekindlale juhmusele. Pealegi oli rooma rahvas kistud tõsisematesse probleemidesse. Rooma vastu oli ülestõusnud peaaegu kogu Hispaania .
Konsul Lucullus saatis gladiaatorite vastu tribuun Clodius Glaberi ja andis talle ligi kolm tuhat meest. Seni kui tribuun varustas temale usaldatud kohorte, oli gladiaatorite armee kasvanud kuuesajalt tuhande kahesajani, kus peaaegu kõik olid hästi relvastatud. Spartacus püüdis oma sõjaväes seada sisse Rooma lahingurivi. Oma sõdurite keskel energiliselt nõutava range distsipliiniga oli Spartacus võitnud kogu ümbruse karjaste ja puuraiujate poolehoiu ja armastuse. Tänu sellele teadis Spartacus päev varem Clodiuse väe lähenemisest ja tema jõudude suurusest .
Rünnak algas pärast keskpäeva gladiaatorite Vesuuvil viibimise kahekümnendeal päeval. Spartacus teadis, et ta ei saa kasutada samasid rünnaku meetodeid nagu ta oli teinud eelmisel lahingul. Clodius Glaber oli uurinud ümbruskonda ning tema ja Messala Niger jäid laagrisse teineteisel pool mäenõlva, sulgedes mõlemad väljapääsud gladiaatorite pelgupaigast.
Pärast pikka järelemõtlemist, tuli Spartacusele mõte pajuvitsadest redel ehitada ja mööda kalju serva alla ronida.
Kaks tundi enne päikeseloojangut oli peaaegu üheksasaja jala pikkune redel valmis. Kui redeli ehitamine oli lõpetatud, asus Enomaiod esimesena raskele laskumiskatsele ning jõudis õnnelikult kuristiku põhja. Allalaskumine kestis tervelt kolmkümmend kuus tundi ja alles teise päeva koidul olid kõik all, tasandikul. Niipea, kui hämaraks läks, väljusid kaks kohorti gladiaatoreid oma varjupaikadest, rivistusid ja hakkasid liikuma. Mõlemad rooma sõdurite laagrid tehti maatasa.
Iga päev tuli Vesuuvi laagrisse sadu uusi sõjamehi. Kahekümne päeva jooksul pärast Spartacuse võitu Glaberi üle, tuli uusi kokku üle nelja tuhande. Kui gladiaatorid ilmusid ühel päeval Nolasse, ei lastud neid linna ning selletõttu pidid gladiaatorid linna sisse murdma . Üleerutunud gladiaatorid hakkasid linnas aga tapma ja laamendama. Väeülemate abiga õnnestus Spartacusel mõne tunnipärast tapmine ja riisumine lõpetada. Juht kogus kõik kokku Nola foorumisse. Seal nõudis ta, viha silmis välkumas, oma meestelt sõnakuulekust ja talitsemist.
Seejärel viis ta oma armee Nolast välja ning lasi neil laagrisse jääda. Spartacus veetis Nola juures üle kahe kuu, õpetades pidevalt oma sõdureid, kelle arv oli suurenenud kaheksa tuhandeni. Ühel päeval jõudis gladiaatoriteni Crixus, kes oli vahepeal vangis olnud, Spartacuseni kahe tuhande gladiaatoriga. Need jaotati kahe leegioni peale ära, millest ühte juhtis Enomaios ja teist Crixus. Spartacus kuulutati üksmeelsete heakskiiduhüüetega uuesti kogu armee kõrgeimaks juhiks. Kahe päeva pärast sai Spartacus teada, et tema poole liigub preetor Publius Varinius ning gladiaatorid otsustasid öösel neile vastu astuda.
13.PEATÜKK
Publius Varinius jõudis kolme päevaga Cajeta alla ning saatis ratsaväe prefekti gladiaatorite armee kohta andmeid koguma. Kui käskjalg tagasi tuli, teatas ta, et armee on ligi kümne tuhande mehe suurune ning nad ei plaani väljuda Nola juures asuvast laagrist. Preetor mõtles kaua, mida edasi peale hakata. Lõpuks otsustas ta oma väe poolitada ning rünnata gladiaatoreid ühtlasi kahelt poolt.Spartacus aga, niipea kui sai teada vaenlase liikuma asumisest, hakkas viivitamatult liikuma roomlaste vastu.Asudes oma leegionidega Casilinumi laagrisse, lahutas ta mõlemad vaenlase väesalgad, võttes neilt võimaluse Capuasse varjule minna. Spartacuse imestuseks, oli üks vaenlase väesalgast juhtunud nendega samale teele. Toimus lahing, mille Spartacus võitis. Järgmisel päeval otsustas gladiaator preetor Variniusel tee ära lõigata ning asuda temaga lahingusse, mille ta ka võitis. Need kaks võitu tõid Spartacusele suure lugupidamise sõjaväes ning tegid tema nime veel hirmuäratavamaks Lõuna-Itaalia provintsides.
Caudiumi mäekitsusest leidis Spartacus Bresoviruse, kes oli jusst nüüd põgenenud Capuast koos viiekümne gladiaatoriga. Tema nõuandel otsustas traaklane proovida välja aidata veel viis tuhat gladiaatorit, kes olid jäänud Lentulus Battiadese kooli. Spartacus ilmuski kümne tuhande mehega Capua müüride alla ja nõudis viie tuhande relvastamata gladiaatori vabaks laskmist, vastasel juhul korraldab traaklane tormijooksu linnale ja alustab süütamise ja rüüstamisega. Gladiaatorid lasti vabadusse ja terve sõjavägi läks tagasi Nolase.
Spartacuse ni jõudis teade, et Varinius kogub uut armeed tema ründamiseks ning ta otsustas Variniusest ette jõuda. Kui Spartacus vaenlase plaanile jälile jõudis, jättis ta Enomaiose praegusesse laagrisse ning ratsutas tagasi Nolasse, et vägesid koguda. Seal ootasid teda kaks meeldivat üllatust. Kõige meeldivam oli, et Granicius oli saabunud koos üle viie tuhande gladiaatoriga. Sellega tõusis gladiaatorite armee arv juba kahekümne tuhandeni. Teine hea uudis oli Spartacuse õe ja Artorixi saabumine laagrisse. Oma õelt sai Spartacus uudiseid ka Valeriast.
Spartacuse telki tuli teada, et nüüd saabunud noor sõdur soovib temaga kõnelda. Nooreks sõduriks osutus Eutybis ja Spartacus lubas ta laagrisse jääda. Tüdruku kingitus väele oli kaks kotti kulda ning ta soovis saada väe kontubernaaliks, milleks ta sai pärast juhtide koosolekut.
Spartacus lahkus koos Bortorixi väega, et ühineda Enomaiosega, kes oli kannatamatusest otsustanud liikuda vaenlase vastu. Õnneks jõudis Spartacus neile järgi ning roomlased said lüüa. Pärast lüüasaamist kogus preetor Publius Varinius kokku oma leegionide jäänused ning taganes Norbasse. Andnud nelja leegioni juhtimise üle Enomaiosele, asus Spartacus kolmesaja ratsaniku eesosas teekonnale Valeria juurde.
14.PEATÜKK
Spartacuse kahe kuise sõjaretke ajal oli Nola all asuvasse laagritesse kokku tulnud orje ja gladiaatoreid nii palju, et Crixus sai formeerida veel kolm viietuhandelist leegioni ja andis nende juhtimise Artorixile.
Kui laagrisse tuli teade Spartacuse järjekordsest võidust preetori üle, korraldati suur pidu. Seejärel tuli Artorx Mirzale teatama üksikasju tema venna võidust, kuid neiu juurde jõudes muutus poiss nii kohmetuks, et ei osanud kuidagi juttu alustada. Sest päevast alates, mil Spartacus lahkus, juhtus noor gladiaator sageli viibima juhi telgis, Mirza läheduses. Pärast pikka endamisi arutlemist jõudis Artorix järeldusese, et on meeletult armunud Spartacuse õesse. Kui ta oma tunnetest Mirzale rääkis, vastas too, et nendevaheline armastus on võimatu ning ei lubanud noormehel enam tema telki tulla.
Sel ajal kihutas Spartacus oma kaaslastega Rooma suunas ning jõudis Valeria villasse. Seal ei tahtnud väravavaht ja majahoidja teda sisse lasta. Spartacus kirjutas vahatahvlile kreeka keeles kaks värssi Homerosest ja käskis selle Valeriale viia. Sellepeale kutsuti Spartacus koheselt villasse ning saadeti ruumi, kus Valeria teda ootas. Pärast pikki suudluseid ja embuseid, toodi tuppa Postumia, Spartacuse ja Valeria tütar. Kuid hommikul pidi Spartacus lahkuma , mille pärast Valeria nõrkes ja minestas. Teadvusele tulles palus ta Spartacust nende tütre nimel jääma, kuid Spartacuse au ja südametunnistus ei lubanud tal nii teha. Seejärel kinkis Valeria Spartacusele medaljoni, mis sisaldas Valeria musti juukseid ja nende tütre blonde juukseid.
Tagasi Nolasse jõudes, formeeris Spartacus oam viiekümne tuhandest mehest kümme leegioni. Uue laagri ehitamisel olid gladiaatorid ilma Spartacuse teadmata püstitanud temale väejuhiväärilise telgi. Spartacus oli lapsest saati olnud väga mõõdukas ja vähesega leppiv inimene. Pidustustel oli tema ainuke, kes vaid niisutas oma huuli veiniga. Teistest eemal seisis Mirza, kes ei võtnud osa sündmustest. Artorix vaatas teda armunud silmadega ning tüdruku ustavus jaarmastus venna vastu tegid Mirza noormehe silmis veel kallimaks ja veetlevamaks. Artorix tõstis peekri ja tegi ettepaneku juua Mirza, Spartacuse õe õnne peale.
15.PEATÜKK
Pärast Publius Variniuse teist lüüasaamist hakati Kampaanias toimunu üle tõsiselt järele mõtlema. Variniuselt võeti õigust sõjapidamiseks gladiaatoritega ära ning see anti hoopis Gaius Anfidius Orestesele. Talle anti kolmekümne tuhande mehe suurune armee.
Kevade tulekul asusid mõlemad väed üksteise vastu liikuma ja toimus tühine taplus, mille järel pidi Spartacus taanduma Formiaesse. Spartacus lahkus kaheksa leegioniga uuesti vaenlase vast, kui see ei võtnud väljakutset vastu. Seejärel piiras gladiaatorite juht Orestese laagri täiesti ümber ja asetas ta paratamatuse ette kas lahingusse astuda või nälga surra. Pärast mitmeid ohverdamisi otsustas roomalste juht saata Spartacuse juurde viis desertööri. Traaklane sai aga aru, et need on hoopis salakuulajad. Spartacus sai Orestese plaanile pihta ning otsustas tegutseda. Lahing toimusgi nii, nagu Spartacus oli ette näinud – Orester ründas Crixuse salka, tappes palju gladiaatoreid. Siis, kui Orestes arvas, et on Spartacuse ülekavaldanud, tormas traaklane oma väega roomlastele peale. Poole tunni pärast jõudsid ka lahingukohale Enomaiose väed. Viimasena ilmus sinna ka Graniciuse väeosa, mille tuleks tõi gladiaatoritele võidu.
Kui Spartacus oli oma sõjaväega laagris Vanusia juures ja tegeles sõdalaste õpetamisega, tuli tema juurde saadik Rooma senatilt. Ta rääkis, et on ratsanik Gaius Rufus Ralla ja tuli konsul Marcus Terentius Varro Luculluse poolt. Ta tegi ettepaneku vabastada rooma vangid lunaraha eest. Spartacus tahtis lunarahaks saada suurt kogust häid relvi kahekümne päeva pärast. Spartacus teadis, et saadik oli tulnud vale nime all ja oli tegelikult konsul ise. Ta ütles, et kui ta pole relvi saanud kahekümne päeva pärast, lööb ta kõik vangid risti, nagu seda tehti vangi kukkunud gladiaatoritega.
Spartacus oli maganud umbes kaks tungi, kui teda äratas kuum suudlus huultele. See naine oli Eutybis, kes tuli oma armastus avaldama traaklasele. Spartacus aga ei vastanud ta armastusele ning käskis tal lahkuda ning mitte kunagi enam sellesse telki astuda.
16.PEATÜKK
Järgmisel päeval, pärast Eutybise hülgamist, teatas Spartacus Enomaiosele, et saadab tema juurde teenistusse ühe kontubernaali. Enomaios üllatus, sest ta arvas, et Eutybis on Spartacuse armuke . Enomaios arvas, et Eutybis on kõige ilusam tütarlaps kedaon valgustanud Kreeka päike. Polnud raske mõista, et Eutybis püüdis germaanlast endasse armuma panna. Ta saavutas varsti piiritu võimu mehe üle.
Kaheksateist päeva pärast toodi gladiaatorite laagrisse relvad, lunarahaks vangide eest. Spartacus kutsus suuremad juhid kokku ning korraldas nõupidamise. Pärast seda läks Enomaios Eutybise juurde ning jutustas talle kõik, mis oli koosolekul teemasse tulnud.
Järgmisel hommikul võis koidu ajal näha Gnatia konsuliteel ratsanikku, kes pärast kolmetunnist sõitu peatus, et keha kinnitada ja hobusele puhkust anda. Natukese aja pärast tuli kõrtsi veel üks reisija , kes riiete järgi tundus olevat teenija . Kaks reisijat, Lafrenius ja Crebricus teesklesid, et on juhuse tõttu kokku saanud. Sellest nägi läbi aga kõrtsis viibiv Porcius Mutilius ja hakkas neid salajaselt jälgima. Ta kuulis, et salatsejad lähevad kaevu juurde ning jooksis neist ette, peites end kaevu taha. Seal peidus olles kuulis ta, et kaks teenrit kavatsevad minna Spartacuse laagrisse. Porcius Mutilius oli hoopis Spartacuse poolt Catilina juurde saadetud Rutilius, kes järgmise päeva õhtul sõitis järgi Lafreniusele. Pärast natukest sõitmist, ehmus Lafreniuse hobune, visates ratsaniku kraavi. Rutilius hakkas seltsilisele appi tõttama, kui talle tuli keegi kallale. Siis sai Rutilius teada, et ta seltsiline oi äraandja ning pärast võitlust surid nad mõlemad.
17.PEATÜKK
Käimas oli saturnaalide päev, mis oli pidustus , mis kestis kolm päeva jumal Saturnuse auks. Neil päevadel oli vana kombe kohaselt teenreil ja orjadel lubatud nautida midagi vabadusetaolist. Lemmiktoiduks saturnaalide ajal oli sealiha , millest valmistati mitmesuguseid roogi.
Pidustuse esimesel päeval tuli Rooma Esquilinuse värava kaudu noor „ veiderdaja ” Artorix. Ta tahtis jääda märkamatuks, kuid see ei õnnestunud ning ta pidi rahvale ette aste tegema Carinae kuuria juures. Pärast Rutiliuse surnukeha leidmist , õppis Artorix ära veiderdaja trikid, et uue saadikuna, oleks tee Catilina juurde lihtsam. Jäädes tahaplaanile, kuulis saadik, et Lucius Gellius Publicola ja Gnaeus Cornelius Lentulus Clodianus astuvad välja Spartacuse vastu kahe kolmekümne tuhandeliste meeste suuruste armeedega.
Foorumi poole liikudes, et Catilinani jõuda, kuulis Artorix pealt Cassiuse, Mertobiuse ja Lucretiuse vestlust. Ta kuulis neilt, et Eutybis on meeletult armunud Spartacusse. Peale selle kuulis ta ka, et nimelt Metrobius hoiatas konsulit gladiaatorite ülestõusu eest. Mõne aja pärast jõudis Artorix Catilina juurde ning esitas talle Spartacuse ettepaneku, saada kuuekümne tuhande orja juhiks. Catilina ei võtnud seda ettepanekut vastu, kuigi ahvatlus oli suur. Ta palus Spartacusele edasi öelda, et ta viiks oma sõdalased Alpide taha, igaüks oma maale, sest edasine sõda Itaalias saab neile saatuslikuks.
Kui Artorix märkas, et teda jälgib Metrobius, hakkas ta liikuma linna väravate poole. Kui ta oli umbes kolmsada sammu käinud, kuulis ta enda taga kiireid samme talle järgnemas, millepeale saadik võttis välja noa ja liikus edasi. Ta läks peidikusse, kus ta nägi, et jälitaja oli Metrobius. Ta sööstis äraandjale kallale ning viskas poolsurnu Metrobiuse jõkke. Ise ujus ta üle jõe teisele kaldale.
18.PEATÜKK
Pärast seda, kui oli kadunud lootus saada Catilina oma juhiks, võtsid sõdalased vastu Spartacuse ettepaneku tuleval kevadel hakata liikuma Alpide poole ja pärast seda sõjavägi laiali saata, nii et igaüks läheks oma maale ja püüaks seal elanikkonda roomlaste vastu üles ässitada. Pärast kümnepäevast rännakut, sai traaklane teadam et konsul Clodianus kogub armeed, et panna tal kinni tee Paduse juurde, sellal kui Latiumist on valmis teele asuma teine konsul Publicola, et lõigata neil tee pääsemiseks ja Apuuliasse tagasiminekuks. Teada saanud vaenlase kavatsustest, kiirendas Spartacus oma edasiliikumist ja tahtis rünnata enne Publicolat. Kuid ta sai teada, et Gellius ei ole veel teele asunud ning otsustas edasi minna, lootes kohata Clodianust ja temaga võitlusesse asuda.
Juba mõnda aega oli Enomaios märgatavalt muutunud ja mitu korda näidanud, et ta ei tunne enam endist lugupidamist ja armastust Spartacuse vastu. Enomaiose jultunus ja õelus oli sisendatud Eutybise poolt, kuid ta tundis et see viha kustub kohtumisel Spartacusega. Spartacus kutsud Enomaiose enda juurde ja pärast natukest sõimamist sai Enomaios aru, et tal pole Spartacust millegagi süüdistada. Pärast vabandusi ja andeks andmisi, tuli Spartacuse juurde Artorix, teatades Publicola saabumist viie päeva pärast.
Pärast õhtust söömingut Enomaiose telgis, tuli Eutybis tema juurde ning hakkas jälle meest Spartacuse vastu üles ässitama, mille peale Enomaios oleks peaaegu Eutybisele kallale läinud. Sellepeale puhkes Eutybis nutma ning Enomaios jällegi nõrkes ja jäi uskuma, et Spartacus reedab oma armee ja sõbrad. Selle peale võttis Enomaios oma leegioni ja asus laagrist välja minema, tekitades suurt segadust. Selle peale ruttas Spartacus koos Teiste suuremate juhtidega olukorda rahustama. Enomaios oli pea tervele armeele rääkinud, et Spartacus on äraandja ja reetur. Järsku tuli Spartacuse ja tema ustava Crixuse poole vuhinal kümned nooled, millest kaks tungisid Crixuse reide ja ribidesse.
Järgmisel päeval astus Spartacus oma leegionidega konsuliga võitlusesse. Ta piiras vaenlased ümber ning sundis neid taganema. Järgmise päeva õhtul sai Spartacus teada Enomaiose asukoha ning asus kuue tunni pärast sinna suunda liikuma. Vahepeal oli aga konsul Publicola Enomaiost ründama asund ja terve see leegion suri. Enomaios langes viimastehulgas Eutybise kõrvale, kes oli kukkunud enne teda. Siis jõudis Spartacus sündmuspaigale ja algas veel vägevam lahing. Siis tõusis Eutybis üles ning Enomaios nägi, et ta oli vaid teeselnud surma ning sai naise plaanile piha, kuid oli liiga hilja .
19.PEATÜKK
Eutybis leidis ilma omanikuta valge hobuse. Ta jälgis hobuseseljas kestvat lahingut ja oli pettunud , et roomlased pidid gladiaatorite surve all taganema. Ta võttis Enomaiose surnukeha juurest pistoda ning tappis hobuse ja heitis ise looma kõrvale maga ning pistis ühe jala selle kaela alla nii, nagu oleks hobune surma saanud ja selle ratsanik raskelt vigastatud.
Roomlased purustati täielikust, kuid Spartacus keelas rõõmustamise ning kuulutas selle päeva kogu sõjaväele leinapäevaks. Tuleriida ümber, mis oli mõeldud vaid Enomaiosele, kogunesid vaikivad ning nukras ülemad ja rivistusid nelinurka leegionid . Nutust katkeva häälega pidas Spartacus kõne ning süütas esimesena tuleriida. Kümnest tuhandest germaanlasest, kes olid võidelnud ühes Enomaiosega, jäid ellu vaid üheksa, nende hulgas Eutybis. Ehk küll Eutybis polnud oma haavast paranenud, tahtis ta saada Crixuse kontubernaaliks. Spartacus kiitis selle mõtte heaks. Seitsmekümne viie tuhande mehe suuruse sõjaväega asus Spartacus rännakule Paduse suunas.
Kui Gaius Cassius oli teada saanud kahe konsuli lüüasaamisest ja Spartacuse lähenemisest, kogus ta kokku kakskümmend tuhat meest, millega tahtis takistada gladiaatorite edasiliikumist. Järgmise päeva hommikul, läks Eutybis Mirza juurde. Ta otsis Mirza sõprust mingite uute intriigide sõlmimiseks. Lihtsameelne tüdruk aga ei aimanud midagi ning oli võlutud oma uuest sõprusest. Kui Eutybis laagris jalutas, kuulis ta Arviniuse telgist Cannitiuse, Orciluse ja teiste meeste jutajamist. Na rääkisid, et Enomaiosel oli õigus Spartacuse suhtes ning tegid plaane järgmisel päeval liikuda Rooma poole.
Kahe tunnipärast kõlasid signaalid, mis teatasid, et vaenlane läheneb. Pärast Kõhklust lausus Cannitius piinlikkust tundes, et nad võitlevad nüüd, kuid üle Paduse ei lähe. Seitse leegioni ei taha tagasi minna oma kodumaale vaid rünnata Roomat. Pärast vaenlase põgenemist peetigi nõupidamine edasisteks plaanideks, kus Spartacus vandus, et on oma armeega lõpuni välja olenemata tulevikust , kui ta ei soovinud olla juht, kui minnakse Roomale peale. Rahvas siiski tahtis Spartacust oma juhiks.
See sõjavägi ei olnud enam sama. Gladiaatorite ridades hakkas ilmsiks tulema distsipliini nõrgenemine ja sõnakuulmatus. Vahepeal ei saanud Spartacus jätkata pealetungi Roomale nende samade leegionidega, kes seda nii väga nõudsid. Loobunud juhtimisest, sulges Spartacus end mitmeks päevaks oma telki ega andnud järele mitte mingile palvele. Kui Spartacus võttis uuesti leegionid oma käsutuse alla, pidid need nõustuma tingimustega, kus kõige karmimate abinõudega elustati gladiaatorites kohusetunne ja seati uuest sisse kõige valjem distsipliin. Spartacus mõistis surma kõige metsikuma leegioniülemaist – Orciluse, kes löödi tema enese leegionide juuresolekul risti. Laagrist kihutati ka minema Arvinius ja Cannitius ning löödi risti üle kahesaja gladiaatori. Seejärel korraldas Spartacus kõik leegionid ümber.
Kui senat kokku tuli otsustati, et sõjakäik Spartacuse vastu tehakse ülesandeks Sitsiilia preetorile, kelle valimine pidi toimuma lähipäevil. Ka Julius Caesari sõbrad õhutasid teda esitama oma kandidatuuri, kuid ta keeldus sellest. Crassus valiti ühel häälel Sitsiilia preetoriks. Talle anti õigus kogudavajalik arv mehi ja nii sai ta oma käsutuse alla kaheksakümmend tuhat meest. Järgmisel päeval avaldas Crassus üleskutse, millega kutsus ka kodanikke haarama relvi sõjaks Spartacuse vastu.
Pea terve kuu seisid mõlemad osapooled tegevusetule, mõeldes välja erinevaid lõkse vaenlastele. Kui Spartacuse arvates oli saabunud paras aeg, andis ta ühel tormisel ööl oma leegionidele käsu täielikus vaikuses laagrist väljuda. Elanikud pidid teadma, etgladiaatorite sõjavägi asub ikka alles Arretiumis, millest Spartacuse arvates pidi teatama Crassusele. Kolm päeva pärast gladiaatorite lahkumist otsustas Crassus, nähes, et vaenlane ei lahku pesast, asuda rünnakule, lastes käiku kõik abinõud, et see jääks viimaseks võitluseks.
Kui Crassus teada sai, et gladiaatorid on lahkunud, mõtles ta koheselt uue plaani, kuidas Spartacusel tee kinni panna. Vahepeal liikus Spartacus erakordse kiirusega Velinuse jõeni, kuhu nad jäid peatuma kaheks päevaks, et ehitada sild ja veel üheks, et toimetada sõjavägi üle jõe. Oma luurajate kaudu sai Crassus teada Spartacuse asukohast ja saatis Mummiuse Spartacuse vast vaid selle pärast, et ta taanduks ja siis Crassus ründaks Spartacust teiselt poolt. Siiski tegi Mummius oam moodi ning alustas lahingut gladiaatoriga. Kolm tundi hiljem nägid roomlased, et nad olid kaotanud üle seitsme tuhande mehe tapetuina.
20.PEATÜKK
Ka Crassusel ei õnnestunud nüüd Spartacust kinni võtta. Mummiuse lüüasaamisest sai Crassus teada alles järgmisel päeval. Mummiuse leegioni põgenikud jõudsid rooma ja seal tekitas sõnum lüüasaamisest suurt paanikat. Siiski saadeti häbistatud põgenikud tagasi laagrisse. Siis hakkasid hukkamõistetud liisku heitma. Iga kümne sõduri hulgast üks, kes oli saanud liisu, anti liktorite kätte. Liktorid peksid teda algul vitstega ja raiusid siis pea maha. Nende vaprate hulgas kutsus välja kõige rohkem kaastunnet üks kahekümneaastane Aemilius Glabrio nimeline noormees . Lahingus oli ta gladiaatoritele vapralt vastu astunud ja isega haavata saanud. Ta ei põgenenud vaid oli kaasa haaratud põgenejate poolt. Kuid ikka langes tema peale halastamatu liisk ja ta pidi surema. Siiski tehti tema karistus lihtsamaks. Vitsad jäeti välja, temalt raiuti lihtsalt pea maha. Isegi Crassusel olid pisarad silmis, kui noormees tapeti .
Pärast seda kui tapetud olid maetud , lahkus Crassus oma sõjaväega spartacuse vastu. Viieteistkümne päevaga jõudis preetor järele gladiaatorile. Kolme päeva pärast teatas kontubernaal Crassusele, et gladiaator on tulnud väga tähtsad asjad läbirääkima. Gladiaatoriks osutus Eutybis, kes tuli oma relvakaaslaseid reetma. Ta rääkis vaenlasele gladiaatorite plaanid, mille tõttu astus Crixus koos oma leegionidega lahingusse. Gladiaatorid võitlesid jõuga vastu, mis ajas roomlased segadusse . Kuid gladiaatorid olid vähemuses ning Crixus sai surma koos oma kuue leegioniga. Kuni lahingu lõpuni oli Crixus lootnud Spartacuse tulekule, mida ei juhtunud, Eutybise plaani tõttu. Kui neli kontubernaali said Eutybise plaanile jälile kihutasid nad nii kiiresti, kui suutsid Spartacuseni, kui siis oli juba liiga hilja midagi ette võtta. Spartacus läks lahingu väljale ning eksles seal rohkem kui kaks tundi, enne kui ta leidis Crixuse laiba.
Arpisse jõudes sai Spartacus teada, et Crassus on suundunud Cannaesse. Seepärast lahkus ta viivitamatult. Tee peal avanes talle kohutav vaatepilt : ta nägi tee kõrval kasvavate puude küljes gladiaatorite laipu, keda Crassus oli vangi võtnud. Kokku oli surnukehi kaheksasada. Pärast kahepäevast puhkust saatis Spartacus oma ratsaväe vaenlase kohta teateid koguma ja veel kahe päeva pärast jõudsid gladiaatorid Rubisse. Keskpäeval tungis ta Crassusele kallale, ründas ootamatult ja purustas ta leegionid. Kuus tuhat roomlast tapeti ja kolmtuhat võeti vangi. Kaheksa tundi hiljem hakkas ta liikuma Metapontumi suunas ja käskis nad kõik puude küljes üles puua peale neljasaja, kellest enamik kuulus Rooma patriitsiperekondadesse.
21.PEATÜKK
Kaks kümme päeva pärast Crixuse matust palus Artorix, et Mirza avaldaks oma saladuse talle, miks ei saa nad koos olla. Kaks päeva hiljem ilmus preetor gladiaatorite juurde ja vaenlased asusid lahingusse. Lahing kestis neli tundi ja peale seda asus Artorixi tiib vankuma. Lahing lõppes roomlastele viie tuhande mehe ja gladiaatoritele kaheksa tuhande mehe kaotusega. Crassus, kes oli vahepeal keeldunud vahetamast Eutybist vangi langenud roomlaste vastu, pani nüüd ette vahetada tuhat kakssada gladiaatorit saja patriitsi vastu. Teel Pandosiast Temesasse kohtas Spartacus Cannitiust, kes oli kogunud ja õpetanud viis tuhat orja ja kahetses kurja, mis ta Spartacusele oli teinud.
Siis kui Crassus jõudis Temesasse, oli tema vägi kasvanud saja tuhande meheni. ´Vahepeal asus Spartacus läbirääkimistesse piraatidega, kes lubasid gladiaatorid tahetud kohta viia, kuid lahkusid öösel kellegi teadmata. Crassus jõudis Spartacusele järgi ning toimus järgmine lahing. Õhtuks eemaldusid gladiaatorid Temesa müüride alla ja Crassusel ei jäänud muud üle kui lõpusignaali puhuda. Temases olles keelas Spartacus elanikel mistahes ettekäänetel väljuda linnast mida valvasid gladiaatorid. Spartacus käskis elanikel ehitada laevad, mis viiks gladiaatorid linnast minema Sitsiiliasse.
Mõni päev pärast lahingut hulkus Eutybis Rooma laagris ning talle tuli mõte proovida saada gladiaatorite eelpostidele. Ta tahtis näha, kas on mingit võimalust saada müüridevahele. Ringi hiilides nägi ta templi hoonet ja otsustas sisse astuda. Preester hakkas Eutybisega vestlema sõja tagajärgedest ja jutu käigus tuli välja, et Mirza käib selles samuses templis ohverdamas. Siis tuli Eutybisele mõte, kasutada preestrit, et anda Spartacusele surmav hoop. Eutybis tahtis ka Mirza tappa, kuid preester ei olnud sellega nõus. Siiski peale pikka vaidlust, peitis preester Eutybise kiivri ja mõõga salajasse kohta ja läks naisega Rooma laagrisse.
Gladiaatorite laevad olid valmis ning Sprtacus saatis esimesed mehed sõidule. Kuid tugev tuul sundis Sõitjatel maabuda Nicotera läheduses, kust saadeti ka Spartacusele teade juhtunust. Samal ajal asus Eutybis tegutsema koos kahe roomlasega. Roomlased tegid plaane, kuidas Mirza tappa. Nad plaanisid saata kaks noolt neiu suunas – üks kaeja ja teine südamesse. Järsku nägid mehed liikumist. Eutybis ei vastanud meeste küsimustele isiku kohta, vaid jooksis gladiaatorite patrullide eest. Roomlased arvasid, et tegu on Mirzaga ning lasidki kaks noolt enne mainitud kohtadesse. Gladiaatorid tormasid sündmuspaigale, võttes vangi ka ühe roomlastest, kes seletas neile kõik, mis juhtunud oli.
22.PEATÜKK
Järgmise kaheksa päevaga Saatis Spartacus kogu sõjaväe Nicoterasse. Niipea, kui Spartacus oli lahkunud linnast, jooksid temeslased teatama juhtunust Crassusele. Spartacus asus kohe maabudes teele Regiumisse, kuhu lasi ehitada vägeva laagri. Kohale jõudes nägi Crassus, et laager on ligipääsmatu. Siis otsustas Crassus sundida Spartacust lahingut vastu võtma või alla andma. Kuid üks õhtu anti signaal lahkuda vaikselt laagrist ja väed liikusid Cauloni. Kui Crassus sellest teada sai, saatis ta Rooma kirja ja hakkas edasi liikuma, Spartacust jälitades.
Kui Spartacuse väed Poleocastrumi juurde jõudsid, tõstis Cannitius laagris mässu, rääkides et on vaja Crassus Puruks lüüa ja Rooma peale minna. Spartacuse ähvardused ja manitsused jäid mõjuta ning mässajad lahkusid laagrist. Kolmkümmend tuhat gladiaatorit võitlesid ägedalt, kuid nad oleks kaotanud, kui Spartacus poleks kiiresti appi tulnud. Seejärel kagusid gladiaatorid jällegi Crassuse käest
Kaheksa päeva pärast jõudis Cassius siiski talle järgi. Üks õhtu aga, kui Mirza läks ohvreid tooma, nägi ta rohus peitvaid roomlasi ning tõttas tagasi laagrisse oma venda hoiatama. Selle järgi tuli järjekordne lahing, kus gladiaatorid jäid suurel hulgal kaotajaks. Kui Spartacus edasi liikuma hakkas, ründas Rooma ratsavägi gladiaatorite kolonni lõppu, mis ajas Spartacuse maruvihaseks. Järgnev lahing oli nii võimas, et gladiaatoreid hukkus vaid kaheksasada, aga roomlaseid hoopis kümme tuhat.
Kolm päeva pärast viimast lahingut toodi Spartacusele kiri Valerialt. Valeria rääkis Spartacusele, et tema vastu on välja kutsutud Aasiast Lucullus ja Pompeius Suur on juba teele asunud Samniumi. Seejärel palus Valeria, et Spartacus jätaks selle ülestõusu sinnapaika ning läheks tema villasse varjule. Veerand tundi pelae kirja lugemist, sõitis Spartacus laagrist välja kolmesaja ratsaväelase eesotsas. Mõni minut peale seda tuli tema telki Mirza Artotixi saatel. Noormees palus ikka veel, et Mirza avaldaks talle selle suure saladuse. Lõpuks Mirza rääkis Artorixile, et on kurtisaan. Takistus, mis näis Mirzale ületamatu, polnud sugugi nii hull Atrorixi silmis.
Järgmise päeva varahommikul anti Crassusele kiri, kus oli kirjutatud, et Spartacus soovib taga läbirääkimisi teha. Crassus võttis kutse vastu ning nelja tunnipärast usaldavad mehed end üksteise au hoolde. Kokku saades jõuti kokkuleppele, et järgmine lahing on otsustav ja lubati üksteisega võidelda.
Koidu ajal põrkasid kokku väiksed vaenlaste salgad. Mõlema osapoolega ühinesid ka nii roomlased kui ka gladiaatorid. Spartacus saatis oma viimse kirja Valeriale ning tõttas appi gladiaatoritele, millest kujuneski viimne lahing. Roomlaste ülekaal oli ilmne ning gladiaatorid ei mõtelnud enda võidule, vaid tahtsid oma elu kallilt müüa. Lahing muutus kohutavaks veresaunaks. Gladiaatoreid hakati ümber piirama, kui võitlus kestis edasi. Saabus õhtu ja haavatud gladiaatorid võitlesid ikka edasi kui metsloomad .
Üle kolmekümne tuhande gladiaatori ja üle kaheksateistkümne tuhande roomlase lebasid tasandikul. Lahing oli juba lõppenud ja viimased gladiaatorid jõudsid veel põgeneda. Vaid ühes kohas kestis veel äge, verine taplus. See oli tsentrumis , kus tuhat sõdurit Spartacuse eeskujul edasi võitlesid. Brassus polnud ikka veel võitlusesse asunud ja Mirza oli juba kahe tunni eest vägisi lahinguväljalt kaugele viidud . Tunni aja pärast nägi Spartacus oma kahe viimase seltsimehe – Artorixi ja Visbalduse - langemist. Üksi kaheksasaja inimese vastu võitles Spartacus veel jõuga ja vägevusega. Viimaks haavati teda tugevalt ning kaheksast pistodast läbistatuna langes Spartacus, kelle viimseks sõnaks oli tema armastatu – Valeria – nimi.
Vaikivas imestuses seisid tema laiba ümber roomlased, kes olid näinud kui kangelaslikult võitles ta algusest lõpuni. Kahe tunni pärast läksid roomlased oma telkidesse ning sünget lahinguvälja vaikust segasid vaid surijate oiged. Siiski liikus surnute vahel keegi. Eksleja osutus Mirzaks, kes otsis üles oma venna, suudeldes teda viimast korda. Siis kuulis ta kedagi hüüdmas tema nime. See õnnetu oli Arotix. Mirza jooksis surija juurde ning ütles talle, et tahab temaga koos surra ja Elüüsiumi minna. Ta võttiski Artorixi vöölt pistoda ning pistis selle endale kindla käega kaela. Mõlemad armastajad surid, olles ühendunud viimses suudluses. Siis jõudsid kaks gladiaatorit surnute juurde ja võtsid kaasa Spartacuse laiba.
Viisteist päeva pärast lahingut oli sõda gladiaatoritega lõppenud. Need mõni tuhat, kes olid ellu jäänud ja mägedesse põgenenud, püüti kinni ja tapeti. Valeria aga oli päevi nutnud. Ta oli lugenud Spartacuse viimset kirja mitmeid kordi. Seal oli kirjas, et armastusega Valeria ja nende tütre vastu kohtus Spartacus Crassusega, kuid ta pakkus Spartacusele elu ja vabadust reetmise hinnaga. Ta lõpetas kirja, öeldes, et on oma viimasel hingetõmbel mõtetes Valeriaga.

.DOCX Laadi alla originaalfail 16 lk · .docx · 60 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-10-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

60 laadimist Kokku alla laetud

5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

silviaxe Õppematerjali autor

Põhjalikum kokkuvõte Rafaello Giovagnoli raamatust "Spartacus". (Igast peatükist on eraldi kokkuvõte.)

spartacus rooma gladiaatorid vabadus

Sarnased õppematerjalid

docx

Rafaello Giovagnoli "Spartacus"

mis algas sel hetkel kolmekümne traaklase ja kolmekümne samniidi vahel. Kõnelused ja müra lõppesid. Kõik pilgud pöördusid võitlejaile. Polnud viite minutitki, kui areenil voolas juba veri. Sedamööda kuidas gladiaatorite read hõrenesid, kostis ikka sagedamini pealtvaatajate käteplaginat, kisa ja ergutushüüdeid. Tunni aja pärast hakkas lahing lõpule jõudma. Seitse samniiti olid kolm traaklast ümber piiranud. Nende kolme traaklase hulgas oli Spartacus. Spartacus oli umbes kolmekümne aastane mehine mees, kes sattunud vangi, arvati ta tema jõu ja vapruse tõttu leegioni, kus ta paistis silma igal pool. Ta määrati dekaaniks. Spartacus sai oma isamaa eest võideldes haavata ning võeti roomlaste poolt uuesti vangi, seejärel mõisteti ta teenima gladioaatorina. Tänu seninähtamatule osavusele oli Spartacus selles pikas, üle tunni kestnud võitluses saanud vaid kolm kriimustust ning seisis üksi nelja tugeva vastase vastu

Kunstiajalugu

doc

Spartacus

Spartacus Vana-Rooma gladiaator ja orjade ülestõusu juht (?-70 eKr) Mõned tänapäeva ajaloolased arvavad, et Spartacus pole tema pärisnimi, see oli hüüdnimi, mis anti kõige jõulisemale, tugevamale ja autoriteetsemale orjale, kellest oli kujunenud teiste eestvedaja ning kel olid ka head sõjapidamise kogemused. Spartacus oli pärit Traakiast, samalt maalt, millest üks kuulub tänapäeval Kreekale ja teine osa Bulgaariale. Kahjuks pole ajalugu jätnud mingeid andmeid Spartacuse päritolu kohta. On avaldatud arvamust, et

Ajalugu

doc

Spartacus ja Julius Caesar

Spartacus Spartacus pärines Traakiast ( tänapäeva Bulgaariast ) . Ta pandi gladiaatorite kooli , kus ta sai gladiaatorite treeneriks ning temast peeti väga lugu . Aastal 73 eKr põgenes Spartacus koos mitme gladiaatoriga koolist . Nad varjasid ennast Vesuuvi mäel . Peagi piirasid roomlased Vesuuvi ümber ning ootasid lootes , et põgenike leeris saab toit otsa ning nad on sunnitud alla tulema . Kuid gladiaatorid olid olid kavalad ning valmistasid endale metsviinapuu väätidest redelid ning ronisid mööda järsku kaljuseina alla ja ründasid roomlaste väge ja lõid selle puruks . Pärast seda põgenes kõikjalt orje Spartacuse juurde ning varsti oli neid seal juba kümneid tuhandeid

Ajalugu

doc

Vana-Rooma ajaloost. Gladiaatorid

omamisest. Enne oma surma oli tema gladiaatorikasarmutes umbes 5000 erineval tasemel võitlejat. Keisri kasarmud olid poolriigistatud asustused, selle staatusega kaasnes valitseja kontroll gladiaatoritega tehtavate tehingute üle. Keiser Nero nägi gladiaatorites endale ustavat sõjalist jõudu(1). Sõjalist jõudu ja sellega kaasnevat võimu hakkasid tunnetama ka gladiaatorid ise. Tuntuim näide selle kohta on meil gladiaator Spartacuse näol. Spartacus oli gladiaator Capua gladiaatorite koolis. 73. e.Kr põgenes koolist Spartacuse eestvedamisel umbes 70 gladiaatorit. Nad moodustasid armee, mis suurenes lühikese ajani kümnete tuhandete meesteni. Sellega kutsus Spartacus esile ühe Vana-Rooma suurima orjademässu (4)(6). Peale orjade enda moodustatud mässuliste armee teenis palju gladiaatoreid sõjaväes aga ka Rooma impeeriumi huve. Gladiaatorid olid vastupidavad, kartmatud ja valmis eesmärgi nimel surmani võitlema.

Ajalugu

doc

Vana-Rooma

Vana-Rooma 11.a kl. 1. Tõlgi roomlastele arusaadavasse keelde, lisa valdkond. Zeus- Jupiter - peajumal, taeva-, vihma- ja äikesejumal Hera- Juno – Jupiteri naine ja õde, taeva- ja abielu jumalanna Poseidon-Neptunus – Jupiteri vend, merejumal Dionysos-Bacchus-veinijumal Paan-Faunus-kitsekarjuste ning lamburite jumal Hermes- Mercurius – Jupiteri poeg, teekäijate ja kaupmeeste jumal Hephaistos- Vulcanus – Juno poeg, tule- ja sepatööjumal Artemis- Diana- Jupiteri tütar, Apollo õde, jahi-, kuu- ja nõidusejumalanna Athena- Minerva - Jupiteri tütar, tarkusejumalanna 2. Marius- Gaius Marius oli Vana-Rooma riigimees ja sõjaväelane. Hannibal- oli Kartaago väejuht. Teda peetakse üheks ajaloo andekaimaks väejuhiks. Octavius- Augustus sündis Roomas nimega Gaius Octavius Thurinus, ta oli esimene Rooma keiser. Cicero- Marcus Tullius Cicero oli Vana-Rooma oraator, riigimees, poliitiline filosoof, jurist ja filosoof. Teda peetakse üheks suurimaks rooma oraatoriks ja kirjani

Ajalugu

pdf

Kreeta, Kreeka, Rooma, Hellenism, Itaalia.

Pompeius ja Ceasar olid kaks kõige mõjukamat väepealikku. Pompeiusel senati toetus. Ceasar lihtrahava toetus. Spartacuse ülestõus Kes ta on ja millega sai tuntuks? Pompeius - Rooma väejuht. Kuulasks sai võiduga Vahemere piraatide üle ja idaalade vallutustega: Väike-Aasia, Süüria, Palestiina. Julius Ceasar - Rooma väejuht. Valiti rahva poolt Rooma ülempreestriks. Vallutas läänealad, osa Galliast (tp. Saksamaa, Inglismaa) Spartacus - gladiaator. Ässitas orje (gladiaatoreid) mässule, mille põhjus arvatakse olevat koeralik suhtumine gladiaatoritesse. Aastal 73 eKr alustas ta gladiaatorite ülestõusu, mille eesmärgiks oli gladiaatorite ja orjade vabastamine. Marcus Crassus - Marcus Licinius Crassus Dives (umbes 115 eKr 53 eKr) oli Vana-Rooma väejuht ja poliitik, kes surus maha aastal 74 eKr Spartacuse juhitud orjade mässu. Nimeta, iseloomusta, kirjelda vm:

Ajalugu

docx

Gaius Julius Caesar

GAIUS JULIUS CAESAR 100-44 eKr Referaat Tallinn 2012 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................................................3 Lapsepõlv ja isiklik elu..................................................................................................................4 Caesar kui riigimees, väejuht ja sõjakunsti arendaja................................................................5 Caesar ja Rooma õigus.................................................................................................................. Juliuse kalender............................................................................................................................... Caesar kui salakirja looja............................................................................................................... Sissejuhatus Gaius Julius Caesarit võib pidada oma aja üheks väljapaistvaimaks is

Õigus

doc

Vana-Rooma

augustini 14 pKr. Augustus oli esimene Rooma keiser. Kuigi Augustus säilitas Rooma vabariigi välised vormid, valitses ta autokraadina üle 40 aasta. Ta tegi lõpu sajandi kestnud kodusõdadele ning tõi Rooma riigile rahu, õitsengu ja suurriikliku hiilguse ajastu. Cicero- Marcus Tullius Cicero (3. jaanuar, 106 eKr 7. detsember, 43 eKr) oli Vana-Rooma oraator, riigimees, poliitiline filosoof, jurist ja filosoof. Teda peetakse üheks suurimaks rooma oraatoriks ja kirjanikuks. Spartacus- Spartacus (arvatavasti 120 71 eKr) oli gladiaator, kes oli Traakiast vangi võetud. Aastal 73 eKr alustas ta gladiaatorirte ülestõusu, mille eesmärgiks oli gladiaatorite ja orjade vabastamine. 3. Kirjuta 7 olulist fakti Caesari elust, tegevuset, surmast. (Aeg) Jutuke · Gaius Julius Caesar oli Vana-Rooma väejuht, poliitik ja kirjanik. · Sündis 13. juuli 100 eKr · Ta korraldas 65 eKr ediilina luksuslikud vaatemängud ja laskis taastada Mariuse kujud.

Ajalugu

Rohkem sarnaseid