Parasitoloogia ja invasioonihaiguste kursus (0)

Parasitoloogia ja invasioonihaiguste kursus
1. Üldparasitoloogia põhimõisted
aberrantne lokalisatsioon (ld. aberratio — hälve; locus — koht) — hälbiv püsipaik. Püsipaik, kus parasiidile pole tingimused optimaalsed, kuid võimaldavad siiski arengu lõpetada ja sigida. Hälbivas püsipaigas leiame antud parasiiti tunduvalt harvem kui normaalses lokalisatsioonis. Vt. ka lokalisatsioon.
adaptatsioonid parasiitidel (ld. adaptatio — sobitamine, kohandamine; parasiit ) — nugiliste kohastumised. Parasiitide kohastumised oma spetsiifilisele nugieluviisile. On laadilt kas morfoloogilised või füsioloogilised.
aeglane allergiline reaktsioon (kr. allos — teine, muu + ergon — toime; pr. reaction — vastutoime) — hilistüüpi ehk tuberkuliinitüüpi allergiline reaktsioon . Areneb välja alates 5—6 tunnist pärast allergeeni ja antikeha kontakti peremehe sensibiliseeritud organismis. Sellega kaasnevad proliferatiivsed protsessid retikuloendoteliaalsüsteemis ja sidekoes , mida saadab eosinofiilne infiltratsioon ning sidekoe pundumine. Reaktsioon fikseerib migreerivad parasiidivastsed läbitavates kudedes (nahas, sooleseinas, kopsukoes, bronhide ja sapikäikude seintes ning mujal). See põhjustab ka püsiparasiitide eluea lühenemist või nende hukkumist ja eemaldamist organismist. Hilistüüpi reaktsiooni tulemus on ka allergiliste granuloomide moodustumine. Vt. ka allergia , parasiidi patogeenne toime peremehesse.
aerogeenne nakkustee (kr. aer — õhk) — õhukaudne nakkustee. Loomad nakatuvad sissehingatavas õhus vabalt või tolmukübemetel ja vedeliku piisakestes leiduvate parasiitide mikroskoopiliste arengujärkudega. See nakkustee on parasitooside puhul harvaesinev.
ajutised parasiidid — temporaarsed parasiidid.
akaroloogia (kr. akares — mitte lõigatav, väga väike; logos — mõiste, käsitlus). Aranholoogia osa, mis uurib lestaliste (Acarida) seltsi lülijalgseid. Vt. ka veterinaarakaroloogia.
akaroosid (kr. akares — mitte lõigatav, väga väike + "— osis " — haigust tähistav järelliide), akaridoosid — lesttõved. Lestaliste (Acarida) põhjustatud parasitoosid.
aktiivne sekundaarne immuunsus (ld. activus — tegev; secundarius — teisene; immunus — vaba millestki ). Areneb pärast loomade invadeerumist või vaktsineerimist organismi aktiivse immuunvastusena antigeenile. Vt. ka sekundaarne immuunsus ja immuunsus.
akuutne parasitoos (ld. acutus — terav, äge; parasitoos) — äge nugitõbi. Ägedalt kulgevad vähesed parasitoosid, nagu näiteks tibude ja vasikate eimerioos, veiste babesioos, põrsaste balantidioos , helmintide rändevastsetest põhjustatud haigused jt. Vt. ka kliinilised parasitoosid.
alimentaarne nakkustee (ld. alimentum — toit) — peroraalne nakkustee.
"all in, all out". Loomapartiide ruumidesse korraga sissetoomine ja korraga täielik väljaviimine võimaldab luua voorude vaheaegu ehk sanitaarvaheaegu, mida kasutatakse ruumide põhjalikuks puhastamiseks , jooksvaks remondiks ja desinvasiooniks. On üks olulisi profülaktika meetmeid parasitooside tõrjel.
allergia (kr. allos — teine, muu + ergon — toime). Organismi suurenenud tundlikkus mitmesugustele ainetele (allergeenidele), mis on seotud organismi reaktiivsuse muutumisega. Allergia tekib parasiidi sensibiliseeriva toime tõttu peremehesse. Allergia vormideks on anafülaksia, kiire allergiline reaktsioon ja aeglane allergiline reaktsioon. A1lergia tekib parasitooside puhul sagedasti. Selle sagedamateks kliinilisteks väljendusteks on kudede liigveresus ja turse , nahalööve, palavik , hingeldus, oksendus, külmavärinad, vererõhu langus, vahel šokiseisund. Vahel tekivad allergilised granuloomid.
allergilised granuloomid (allergia; ld. granulum — terake). Parasiitide ja nende vastsete ümber tekivad sooleseinas, maksas , kopsudes jt. elundites aeglase allergilise reaktsiooni tulemusena sidekoelised parasitaarsõlmed.
allergiseeriv toime (allergia). Üks parasiitide patogeensetest toimetest peremehesse. Vt.ka allergia.
amensalism (kr. a — eitus + ld. mensa — laud). Antagonistlik interaktsioon , mille korral üks liik pärsib teist ilma kahjuliku vastumõjuta.
antagonistlike suhete evolutsioon (antagonistlik; ld. evolutio — lahtiveeretamine). Looduslik valik püüab vähendada populatsioonide vaheliste antagonistlike interaktsioonide intensiivsust. Ökosüsteemi liikide sünkroonses evolutsioonis ja ökosüsteemi stabiilse seisundi puhul nõrgenevad aja jooksul väga ägedad antagonistlikud interaktsioonid . Kui seda mingil põhjusel ei juhtu, siia hävivad peremehe või saaklooma populatsioonid, mis tingib ka parasiidi või episiidi ehk röövlooma populatsiooni hävimise või sunnib neid üle minema teistele peremeesliikidele või toitumisele teistest saakloomadest. Evolutsiooniliselt "vanad" parasiidid ja röövloomad, kelle suhted partneriga on pika aja jooksul sobitunud ja kohastunud , on looduslikes tingimustes vastavate peremeesloomade ja saakloomade populatsioonide loomulikud stabiilsed arvukuse reguleerijad.
antagonistlikud interaktsioonid (kr. antagonizomai — võitlen kellegi vastu; interaktsioonid). Vastuolulised suhted, mille korral üks liikidest kahjustab teist, saades sellest kasu või kahjustavad mõlemad liigid vastastikku teineteist. Siia kuuluvad vahetu konkurents , ressursikonkurents, amensaliam, episitism, parasitism .
anthelmintikum (kr. anti — vastu + helmins — nugiuss). Nugiussidesse toimiv, neid pärssiv, hävitav või eemaldav ravim . Vt. ka dehelmintiseerimine.
anthelmintikumidele esitatavad põhinõuded. Põhinõudeid on viis: 1) kõrge helmindivastane efektiivsus; 2) toime nii preimaginaalsetesse kui ka imaginaalsetesse arenemisjärkudesse; 3) lihtne manustamine ; 4) suur kemotarapeutiline indeks; 5) odav ja kättesaadav.
anthelmintilised kriteeriumid — dehelmintiseerimise tulemuste hindamine.
antiparasiitne immuunsus (kr. anti — vastu + parasiit; ld. immunis — vaba millestki). On suunatud parasiitide vastu. Takistab parasiitide tungimist peremeesorganismi ning nende arenemist ja elutegevust peremehes. Vt. ka immuunsus.
antroponoosne parasitoos (kr. anthropos — inimene + nosos — haigus; parasitoos). Ainult inimesi tabandav parasitoos.
antropozoonoosne parasitoos (kr. anthropos — inimene + zoon — loom + nosos — haigus; parasitoos). Inimesele ja loomadele ühine (või ka inimeselt loomadele edastatav) parasitoos. Vt. ka zoonoosne parasitoos.
arahnoloogia (kr. arachne — ämblik + logos — mõiste, käsitlus). Zooloogia osa, mis uurib ämblikulaadsete (Arachnoidea) klassi lülijalgseid. Parasiitsed ämblikulaadsed on enamasti lestaliste (Acarida) seltsis , mida uurib akaroloogia. Vt. ka veterinaararahnoloogia ja veterinaarakaroloogia.
arahnoos (kr. arachne — ämblik + "—osis" — haigust tähistav järelliide). Ämblikulaadsete (klass Arachnoidea) põhjustatud parasitoos. Vt. ka akaroos e. lesttõbi.
autotroofsed organismid (kr. autos — ise + trophe — toit) — isetoituvad organismid. Sünteesivad orgaanilist ainet anorgaanilisest ainest peamiselt päikeseenergia abil. Nad on orgaanilise aine tootjad looduses — produtsendid ja paiknevad toitumisahelas esimesel troofilisel tasandil. Enamuse autotroofsetest organismidest moodustavad rohelised klorofülliga taimed.
avirulentsed parasiiditüved (kr. a — eitust väljendav eesliide + ld. virulentus — nakkusvõimelisus, nakkusmürgisus; parasiit). Ei kutsu peremeestel esile parasitoosi. Avirulentseid, kuid immunogeensuse säilitanud parasiiditüvesid tarvitatakse vastavate parasitooside immunoprofülaktikaks.
biofaag (kr. bios — elu + phagos — sööja, õgija). Teistest elusorganismidest ( taimedest , loomadest) toituv organism. Parasiidid kuuluvad biofaagide hulka.
biogeotsönoos (kr, bios — elu + ge — maa + koinos — ühine) — ökosüsteem.
biohelmindid (kr. bios — elu + helmins — nugiuss). Heterokseensed ehk mitmeperemehelised helmindid, kelle arenemistsüklis toimub peremeeste vahetus. Vrdl. geohelmindid.
biohelmintoosid (biohelmint). Heterokseensete ehk mitmeperemeheliste parasiitide põhjustatud parasitoosid. Vrdl. geohelmintoosid.
bioloogilised siirutajad (kr. bios — elu). Bioloogiliste siirutajate organismis arenevad parasiidid edasi ja mõnikord ka sigivad. Need siirutajad on vastavate parasiitide vahe-, lisa- või lõpp- peremehed või vektorid . Vt. ka sekundaarsed nakkusallikad.
biosfäär (kr. bios — elu + sphaira — kera) — Maa elukond, Kõikide Maa ökosüsteemide summa.
definitiivsed peremehed (ld. definitivus — lõplik) — terminaalperemehed, lõpp-peremehed. Neis peremeestes saavutab heterokseenne parasiit suguküpsuse ja sigib suguliselt. Definitiivsel peremehel parasiteerivad alguses preimaginaalsed parasiidid, kes hiljem arenevad samas imaginaalseteks parasiitideks.
dehelmintiseerimine (ld. de — eemaldamine, kr. helmins — nugiuss). Loomade vabastamine nugiussidest ehk helmintidest vastavate ravimite ehk anthelmintikumide abil. Eristatakse imaginaalset, preimaginaalset, postimaginaalset, profülaktilist, terapeutilist ja diagnostilist dehelmintiseerimist.
dehelmintiseerimise ekstensefektiivsus (EE) (dehelmintiseerimine; ld. extensio — ulatus + effectivus — tõhus). Dehelmintiseerimise tagajärjel helmintidest täielikult vabanenud loomade hulk protsentides. Larvo— või ovoskoopiliste koprouurimiste kasutamisel piisab EE määramiseks kvalitatiivsetest uurimismeetoditest. Vt. ka dehelmintiseerimine, dehelmintiseerimise etapid, dehelmintiseerimise tulemuste hindamine.
dehelmintiseerimise etapid (dehelmintiseerimine; pr. etape — vahemaa ). Loomade dehelmintiseerimine jagatakse kuueks üksteisele järgnevaks etapiks: täpse diagnoosi panemine ja näidustuste hindamine, anthelmintikumi ja selle annuse ning ravikuuri valimine, loomade ettevalmistamine, anthelmintikumide manustamine, sanitaarabinõude rakendamine, dehelmintiseerimise efektiivsuse hindamine. Vt. ka dehelmintiseerimine.
dehelmintiseerimise intensefektiivsus (IE) (dehelmintiseerimine; pr. intensif — pingestama, tugevaks muutma , rõhutama + ld. effectivus — tõhus). Dehelmintiseerimise tagajärjel loomalt või loomakarjalt eritunud helmintide hulk protsentides (100% on loomal enne dehelmintiseerimist olnud parasiitide hulk). IE kindlakstegemiseks tuleb helmindid loendada või rakendada kvalitatiivseid ovo- või larvoskoopilisi koproloogilise uurimise meetodeid (tehakse kindlaks noorvormide arv 1 g koproproovis või standardses preparaadis). Vt. ka dehelmintiseerimine, dehelmintiseerimise etapid, dehelmintiseerimise tulemuste hindamine.
dehelmintiseerimise tulemuste hindamine. Tulemusi hinnatakse anthelmintiliste kriteeriumidega, mille arvutamiseks tuleb kindlaks teha dehelmintiseerimise tagajärjel loomalt elimineerunud helmintide hulk liigiti ja organismi püsima jäänud helmintide arv liigiti. Selleks loendatakse dehelmintiseerimisel organismist lahkunud ja püsimajäänud helmindid või tehakse ovoskoopiline või larvoskoopiline koprouurimine enne ja 10—14 päeva pärast dehelmintiseerimist. Anthelmintilised kriteeriumid on dehelmintiseerimise ekstensefektiivsus (EE) ja dehelmintiseerimise intensefektiivsus (IE). Vt. ka dehelmintiseerimine, dehelmintiseerimise etapid.
desinvadeerimine (pr. des — ära + ld. invasio — sissetungimine, rünnak). Parasiitide noorvormide (munade, vastsete, tsüstide jms.) hävitamine väliskeskkonnas. Selleks kasutatakse mehhaanilisi, füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi tegureid.
diagnostiline dehelmintiseerimine (kr. diagnosis — ära tundmine ; dehelmintiseerimine). Uuritavatele loomadele manustatakse anthelmintikume raviannustes ja organismist eritunud helmintide alusel pannakse diagnoos . Vt. ka dehelmintiseerimine.
doonor (pr. donneur — annetama). Parasitoloogias nimetatakse transmissiivsete parasitooside korral doonoriks invadeeritud looma, kellelt verd imedes nakatub haigust siirutav lülijalgne vektor .
ektoparasiidid (kr. ectos — väljaspool + parasiit) — välisparasiidid, välisnugilised. Parasiteerivad lühemat või pikemat aega peremehe keha pinnal. Ektoparasiitide hulgas moodustavad erirühma somaatilised ektoparasiidid, kes veedavad kogu elutsükli peremehe nahal. Vt. ka parasiitide liigitelu.
endoparasiidid (kr. endo — sisemine + parasiit) — sisenugilised. Parasiteerivad peremehe organismi sisemuses: rakkudes, kudedes, elundite valendikes ja kehaõõnetes või -vedelikes. Vt. ka parasiitide liigitelu.
endoparasiitide jaotus lokalisatsiooni alusel. Püsipaiga alusel jagatakse endoparasiidid neljaks rühmaks : lumenikoolid, kavikoolid, tekstikoolid ja tsütokoolid.
entomoloogia (kr. entomon — putukas + logos — mõiste, käsitlus) — putukateadus. Zooloogia osa, mis uurib putukate (Insecta ehk Hexapoda) klassi lülijalgseid. Vt. ka veterinaarentomoloogia.
entomoos (kr. entomon — putukas + "-osis" — haigust tähistav järelliide) — putuktõbi. Putukate (Insecta) klassi kuuluvate nugiputukate põhjustatud parasitoos.
episiit (kr. epi — peal + sitos — toit) — röövloom. Röövloom on saakloomast harilikult suurem ja füüsiliselt tugevam. Ta tabab saaklooma, surmab selle ja kasutab toiduks kas ühe või mõne korraga. Vrdl. parasiit (kasutab oma peremeest pikemat aega elusa toiduallikana, on peremehest alati palju väiksem ja nõrgem).
episitism (kr. epi — peal + sitos — toit) — röövlus. Antagonistlik interaktsioon, kus ühe partneri, saaklooma populatsioon kannab kahju teise liigi röövlooma populatsiooni kasuks. Vrd. parasitism.
epizootoloogia (kr. epi — juures + zoon — loom + logos — mõiste, käsitlus). Parasitooside epizootoloogia uurib seaduspärasusi ja tegureid, mis soodustavad või takistavad parasitooside ilmumist, levikut ja vaibumist. Parasitooside epizootoloogiliste iseärasuste tundmine on vajalik haiguste diagnoosimisel ja aluseks tõhusate tõrjeabinõude rakendamisel. Epizootoloogiliste tegurite hulka kuuluvad kliima, veekogude olemasolu, pinnase ja taimkatte iseloom, zootroopsed loomad, sesoonsus, loomakasvatustehnoloogia iseloom jne.
eurüfaagsed parasiidid (hr. eurys — lai + phagos — sööja, õgija; parasiit). Suure peremeesliikide arvuga (kümned või sajad liigid) parasiidid. Vt. ka parasiitide liigitelu.
fakultatiivsed parasiidid (pr. facultatif — valikuvaba, vabatahtlik; parasiit). Parasiidid, kes võivad elada mitteparasiitselt, kuid kontakteerudes sobiva peremehega , muutuvad lühemaks või pikemaks ajaks nugilisteks.
forees (kr. phorein — kandma). Loomade, eriti putukate (sealhulgas parasiitide) edasikandumine teiste loomade kaudu.
füsioloogiline adaptatsioon (kr. physis — loodus + logos — mõiste, käsitlus; adaptatsioon) — füsioloogiline kohastumine . Avaldub parasiitidel tohutus viljakuses, intensiivses ainevahetuses ja kiires kasvus, hingamistalitluse ümberkujunemises jms., mis on loomadele vajalik parasiitse eluviisi korral.
fütofaagid (kr. phyton — taim + phagos — neelav) — taimtoidulised , rohusööjad. Siia kuuluvad ka taimede parasiidid. Vt. herbivoorid , heterotroofsed organismid, konsumendid .
geohelmindid (kr, ge — maa + helmins — nugiuss). Monokseensed ehk üheperemehelised helmindid, kelle arenemistsüklis ei toimu peremeeste vahetust. Vrd. biohelmindid.
geohelmintoosid (geohelmint). Monokseensete ehk ainuperemeheliste parasiitide tekitatud parasitoosid. Vrdl. biohelmintoosid.
grupiravi (pr. groupe — rühm) — rühmaravi. Rühmiti peetavate loomade (sigade, lammaste, noorveiste, kodulindude jt.) kõige ratsionaalsem raviviis. Parasiitidevastast ravimit manustatakse loomarühmadele sööda hulgas, piserdatakse loomad üle vedela akaroinsektitsiidiga või lastakse loomadele suletud ruumis toimida aerosoolidel. Sagedamini manustatakse antiparasiitikume söödaga. Vt. ka teraapia, parasitooside tõrje.
helmint (kr. helmins — nugiuss) — ussnugiline, nugiuss, parasiituss. Parasiitne lameuss, ümarloom, kidakärssuss või rõnguss (hõimkonnad Platyhelminthes, Nemathelminthes, Acanthocephales või Annelides). Helmindid ei moodusta iseseisvat süstemaatilist loomarühma, nende hulka kuuluvad nelja selgrootute hõimkonna parasiitsed liigid (kogu maailmas üle 17 000 liigi).
helmintoloogia (kr. helmins — nugiuss + logos — mõiste, käsitlus). Parasitoloogia osa, mis uurib helminte ehk nugiusse ja nende tekitatud helmintoose ehk usstõbesid.
helmintoosid (kr. helmins — nugiuss + ld. "-osis" — haigust tähistav järelliide) — usstõbi. Helmintide põhjustatud parasitoosid.
hemofaag (kr. haima — veri + phagein — sööma) — veretoiduline parasiit.
herbivoorid (ld. herba — taim, rohi + vorare — õgima) — rohusööjad, taimtoidulised. Siia kuuluvad ka taimede parasiidid. Vt. ka fütofaagid, heterotroofsed organismid, konsumendid.
heterokseensed parasiidid (kr. heteros — teine, muu; parasiit) — mitmeperemehelised parasiidid. Arenemistsüklis on kaks või enam peremeest ja üks või enam peremeeste vahetust. Vt. ka parasiitide liigitelu.
heterotroofsed organismid (kr. heteros — teine, muu + trophe — toit). Valmis orgaanilistest ainetest toituvad organismid. Siia kuuluvad klorofüllita taimed, loomad (nende hulgas parasiidid) ja inimene. On kõik tarbijad ehk konsumendid. Vastand : autotroofsed organismid.
hüperparasiidid (kr. hyper — üle + parasiit) — superparasiidid (parasiitide parasiidid).
IE — invasiooni ekstensiivsus.
II — invasiooni intensiivsus.
imaginaalne dehelmintiseerimine (ld. imago — valmik ; dehelmintiseerimine). Anthelmintikumidega hävitatakse koduloomade organismis suguküpseid helminte. Enamik anthelmintikumidest toimivad kõige tõhusamalt täiskasvanud (imaginaalsetesse) helmintidesse. Vt. ka dehelmintiseerimine, teraapia.
imaginaalsed parasiidid (ld. imago — valmik; parasiit) — täiskasvanud parasiidid, valmikulised parasiidid, suguküpsed parasiidid. Vt. ka parasiitide liigitelu.
immunoprofülaktika (ld. immunis — vaba millestki + kr. prophylaktikos — eelvalve). Parasitooside vältimine immunoloogiliste meetoditega. Tavaliselt kasutatakse aktiivse immuunsuse loomist vaktsiinidega (vaktsinoprofülaktika: CocciVac — kanade eimerioosi profülaktikaks, Dictol — vasikate diktüokauloosi profülaktikaks jne.), harva passiivse immuunsuse tekitamist immuunseerumitega.
immuunsus (ld. immunis — vaba millestki) — tõvekindlus. Esialgselt vastuvõtliku organismi poolt aktiivselt või passiivselt omandatud spetsiifiline kõrgendatud kaitsevalmiduse seisund antigeensete ühendite, sealhulgas parasiitide vastu. Immuunsuse aluseks on organismi võime eristada kehaomaseid ja kehavõõraid ühendeid ning valmistada viimaste vastu antikehi ( humoraalne immuunsus) või spetsiifiliselt reageerivaid lümfotsüüte. Kontakt parasiitidega jätab jälje immunoloogilisse mälusse, mis võimaldab organismil uue kontakti korral väga kiiresti reageerida. Immuunsust jagatakse mitmeteks erivormideks naga: primaarne ja sekundaarne immuunsus, antiparasiitne ja antitoksiline immuunsus, absoluutne ja partsiaalne immuunsus, premunitsioon, barjäärimmuunsus.
indiferentsed interaktsioonid (ld. indifferens — ükskõikne, loid; interaktsioon). Ükskõiksed vastastikused toimed liikide vahel, kumbki partneritest ei kahjusta ega soodusta teineteist. Vt. ka neutralism. interaktsioon.
individuaalravi (ld. individuum — mittejaotatav) — üksikravi. Ravimi manustamine üksikloomiti, individuaalselt. Vrd. grupiravi.
inkubatsiooniaeg (ld. incubatio — haudumine) — lõimetusaeg. Kestab peremehe nakatumisest kuni esimeste kliiniliste haigustunnuste ilmnemiseni. Vt. parasitooside kulg.
inokuleeriv toime (ld. inoculatio — istutamine , ümberistutamine). Nugilised viivad peremeesorganismi mikroobe ja aktiveerivad latentseid nakkusi. Näiteks helmintide rändevastased a) toovad endaga väliskeskkonnast kaasa mikroobe, b) aktiveerivad peremeesorganismis "uinuvat" nakkust , c) avavad mikroobidele sissepääsuväratid (peremehe naha, seedekulgla või hingamisteede limaskesta vigastused), d) vähendavad peremehe resistentsust nakkusele, e) raskendavad samaaegse nakkuse kulgu . Vt. ka parasiidi patogeenne toime peremehesse.
insektitsiidid (ld. insectum — putukas + caedere — tapma) — putukamürgid. Vt. ka akaroinsektitsiidid.
interaktsioonid (ld. inter — vahel, seas, hulgas + pr. action — tegevus) — vastastikused toimed. Erinevatesse liikidesse kuuluvate organismide vahelised vastastikused toimed (näiteks: parasiit — parasiit, parasiit — peremees jt.). Interaktsioonid on indiferentsed, kasulikud (sümbioos) või vastuolulised (antagonistilikud suhted).
intrauteriinne nakkustee (ld. intra — sees + uterus — emakas ) — transplatsentaarne nakkustee, emakasisene nakkustee. Parasiidi noorvormid kanduvad tiine emaslooma verega emakasse, mille barjäärid nad läbivad ja nakatavad looteid. Selle nakkustee puhul kandub invasioon tiinelt loomalt loodetele.
invasiooni arvnäidud (ld. invasio — sissetungimine, rünnak). Iseloomustavad arvuliselt parasiitide levikut loomadel. Olulisemad näitajad on invasiooni ekstensiivsus (IE) ja invasiooni intensiivsus (II). Need kaks näitajat täiendavad vastastikku teineteist ja neid kasutatakse harilikult koos.
invasiooni ekstensiivsus (IE) (ld. invasio — sisstungimine, rünnak; extensivus — laiendav ). Invasiooni arvnäit, mis väljendab parasiitidest tabandatud loomade arvu võrrelduna uuritud loomade üldarvuga. Sagedasti väljendatakse protsentides. IE näitab ainult uuritava invasiooni levikut (parasiitidega nakatunud loomade hulka või %) karjas, mitte aga invasiooni raskusastet (parasiitide rohkust) loomadel. IE saab välja arvutada ainult loomade rühma (karja) kohta.
invasiooni intensiivsus (II) (ld. invasio — sissetungimine, rünnak; intensio — pingutus ). Invasiooni arvnäit, mis iseloomustab parasiitide rohkust ühel loomal või invasioonist tabandatud karjal (loomade rühmal). Ühel loomal väljendatakse II sellel loomal leitud parasiitide arvuga. Loomakarja puhul märgitakse invadeeritud loomadel leitud parasiitide arvu aritmeetiline keskmine (x), selle statistiline hälve (keskmine ruuthälve — s, aritmeetilise keskmise viga — sx vm.) ja invasiooni intensiivsuse piirväärtused (lim) ehk väikseim ja suurim parasiitide arv, mis uuritavas karjas ühel loomal leitud ( xmin ja xmax). Seega:
II = x ± sx (1im xmin … xmax)
Kui parasiitide arv ühel loomal ei ole otseselt loendatav, siis kasutatakse II määramiseks kaudseid arvnäitajaid või hinnatakse seda mõne leppelise astmestiku alusel (näit. nõrk, mõõdukas, keskmisekujuline või tugevakujuline invasioon ning vastavalt: +, ++, +++, ++++).
invasioonihaigus (ld. invasio — rünnak, sissetungimine) — parasitoos.
karnivoorid (ld. carnivorus — lihast toituv) — lihasööjad, lihatoidulised, loomtoidulised . Karnivooride hulka laiemas mõttes kuuluvad ka loomade parasiidid. Vt. zoofaagid, konsumendid, heterotroofsed organismid.
kasulikud interaktsioonid — sümbioos.
kavikoolid (ld. cavum — õõs) — õõneasukad. Endoparasiidid, kes nugivad kehaõõntes (kõhu-, rinna-, südamepaunaõõnes, ninaurgetes, kõõlusetuppedes jt. õõntes). Vt. ka endoparasiitide jaotus lokalisatsiooni alusel.
kemoterapeutiline indeks (KI) (kr. chemia — keemia + therapeia — ravi; ld. index — näitaja).
Maksimaalse looma poolt talutava annuse ja minimaalse raviva annuse jagatis . Mida suurem on arvuliselt KI, seda vähem toksiline on ravim. Vt. ka anthelmintikumid.
kiire allergiline reaktsioon (allergia; pr. reaction — vastutoime) — varajast tüüpi allergiline reaktsioon. Mõni minut kuni mõni tund parast parasiidi allergeeni toimet peremehesse tekivad anafülaktiline šokk, allergiline nõgestõbi, palavik, tursed, nahalööbed jt. nähud. Reaktsiooni põhjuseks on allergeeni seostumine antikehadega sensibiliseeritud organismis ning sellele järgnev histamiini ja histamiinitaoliste ainete vabanemine . Vt. ka allergia, parasiidi patogeenne toime peremehesse, peremehe "isevabanemine" parasiitidest.
kliinilised parasitoosid (kr. klinikos — voodis lamav ; parasitoos). Parasiitide intensiivse nakkuse ja peremehe mõõduka resistentsuse korral avalduvad parasitoosid kliinilise haigestumisena, kulgedes perakuutselt, akuutselt või krooniliselt.
kommensalism (ld. com — koos + mensa — laud). Kasulik interaktsioon liikide vahel. Sümbioosi vorm, kus üks väiksemõõtmeline liik kasutab teise tunduvalt suurema liigi toidu ülejääke (seda mis "pudeneb võõralt laualt").
konsumendid (ld. consumere — tarbima) — tarbijad. Organismid, kes saavad eluks vajalikud orgaanilised ained kas otseselt või vaheastmete kaudu tootjatelt ehk produtsentidelt. Konsumendid on produtsentidest (näit. parasiidid taimtoidulistest peremeestest) kõrgematel troofilistel ehk toitelistel tasanditel. Konsumentide hulka kuuluvad fütofaagid, zoofaagid ja omnifaagid. Kõigis nimetatud rühmades on ka parasiite.
kontakti teel levimine (ld. contactus — kokkupuude ) — kokkupuute teel levimine. Nakkustee, mille abil väheliikuvad parasiidid levivad loomalt loomale kas otsese või kaudse (vahendatud) kokkupuute korral (sügelised, täid, väivid, lamba raudkärbes jt.). Loomade suguhaiguste hulka kuuluvad parasitoosid (näit. trihhomonoos ja kargtaud) levivad tervete ja haigete loomade paaritamisel või kunstlikul seemendamisel puhastamata riistastiku ja haigete loomade spermaga.
kooperatsioon (ld. cooperatio — ühestöötamine) — koostoimimine, koostöö. Eri liikidesse kuuluvate organismide, sealhulgas parasiitide, samaaegne ühesuunaline koostoime.
kroonilised parasitoosid (kr. chronios — ammune; parasitoos) — pikaldased nugitõved. Enamik parasitoose kulgeb pikaldaselt. Kroonilised parasitoosid algavad tavaliselt primaarselt, harvemini sekundaarselt (pärast ägeda haigusjärgu möödumist). Vt. ka kliinilised parasitoosid.
laktogeenne nakkustee (ld. lac — piim, kr. genos — sünd, pärinemine) — piimakaudne nakkus . Haigusetekitajad kogunevad lakteeriva emaslooma udarasse ja erituvad piimaga (eriti ternespiimaga). Noorloomad nakatuvad sel viisil helmindivastsetega (näit. strongüloidestega) või ainuraksetega (näit. toksoplasmadega). Vt. ka nakkusteed, peroraalne nakkustee.
larvaalsed parasiidid (ld. larva — vastne ; parasiit) — vastselised (vastsejärgus olevad) nugilised. Vastselisi parasiite leidub sagedamini vahe-, lisa- või reservuaarperemeeste organismis ning väliskeskkonnas. Osa parasiite muneb ka pärisperemehe organismis vastseid sisaldavaid mune (ovovivipaarsed parasiidid) või sünnitab vastseid (vivipaarsed parasiidid). Vt. ka parasiitide liigitelu.
latentsed parasitoosid (ld. latens — varjatud; parasitoos) — varjatud parasitoosid. Vahel ei saa helmintide vastsed peremeesorganismi kaitsereaktsioonide tõttu tavalise patentaja jooksul suguküpseks areneda, kuid nad ei hävi ja säilivad peremehes arenemisvõimelistena mitu kuud. Parasiidivastsed lõpetavad arengu ja põhjustavad peremehe haigestumist siis, kui peremehe resistentsus nõrgeneb. Latentsed helmintoosid avalduvad kliiniliselt enamasti näiteks talvel või kevadtalvel.
lisaperemehed — teised vaheperemehed. Neis peremeestes areneb parasiidi noorvorm (vastne) edasi, saavutab nakkusvõime, kuid ei sigi.
lokalisatsioon (ld. locus — koht) — püsipaik, Parasiitide paiknemine liigiti ja arenemisjärguti peremehe teatud rakkudes, elundites või kehaosades. Eristatakse normaalset lokalisatsiooni, aberrantset lokalisatsiooni ja väärlokalisatsiooni.
looduskoldelised haigused on ühelt poolt metsloomade ja teiselt poolt koduloomade (vahel ka inimese) ühised haigused. Looduses ja inimasulates moodustuvad loomade hulgas püsivad haiguskolded, kus parasiidid kaua tsirkuleerivad. Looduskoldelistel haigustel eristatakse primaarseid looduskoldeid, sünantroopseid haiguskoldeid ja sekundaarseid looduskoldeid. Vt. ka looduskoldelised parasitoosid.
looduskoldelised parasitoosid. Looduskoldeliste haiguste hulka kuuluvad paljud parasitoosid. Koduloomad ja inimese looduskoldelised parasitoosid jagatakse levikuviisi järgi kahte rühma: transmissiivsed looduskoldelised parasitoosid ja mittetransmissiivsed looduskoldelised parasitoosid.
looduskolle. Metsikus looduses moodustuvad haiguskolded, kus parasiidid kaua tsirkuleerivad ulukfauna hulgas, olles koduloomade ja/või inimese looduskoldelistesse haigustesse nakatumise allikaks. Eristatakse primaarseid ja sekundaarseid loodukoldeid. Vt. ka sünantroopsed haigukolded.
loomaparasitoloogia (parasitoloogia). Parasitoloogia osa, mis uurib kõigi loomade parasiite. Jagatakse veterinaarparasitoloogiaks (koduloomade parasitoloogia) ja metsloomade ehk ulukite parasitoloogiaks.
lumenikoolid (ld. lumen — valendik + colere — elutsema) — valendikuasukad. Endoparasiidid, kes nugivad peremehe torujate elundite valendikes ( seedekulglas , hingamisteedes , vere- ja lümfisoontes, kuse- ja suguelundite valendikes jm.). Vt. ka endoparasiitide jaotus lokalisatsiooni alusel.
lõpp-peremehed — definitiivsed peremehed.
mehhaaniline kahjustus (kr. mechane — masin). Iga nugiline mõjub organismile võõrkehana. Mida arvukamad ja suuremad on parasiidid, aeda ulatuslikum on parasiidi patogeenne toime peremehesse. Toitumise ja migratsiooni ajal vigastavad parasiidid peremehe nahka, limaskesti ja siseelundeid. Suurte parasiitide nugimise korral võivad torujad elundid (sooled, hingamisteed, kuseteed , vere- ja lümfisooned, sapi- ja pankreasejuha) ummistuda. Torujate elundite (veresoonte, söögitoru) läheduses paiknevad ehhinokokipõied võivad neid väljastpoolt komprimeerida ja valendiku sulgeda. Parasiidid põhjustavad elundite rõhkatroofiat.
mehhaanilised siirutajad (kr. mechane — masin). Mehhaaniliste siirutajate (loomade või inimese) organismis või keha pinnal parasiidid ei arene ega sigi, kuid püsivad teatud aja nakkusvõimelistena. Mehhaanilised siirutajad ainult kannavad helmintide mune ja vastseid või ainuraksete tsüste edasi jäsemetel, suistel, seedekulglas jm. Inimesed võivad kanda loomade parasiite või nende noorvorme edasi kätega, jalanõudega, riietusega ja hooldamisriistadega. Vt. ka sekundaarsed nakkusallikad, nakkusallikad.
metafülaktika (kr. meta — koos, ümber + phylaxis — valvsus). Nugilistevastaste ravimpreparaatide korduv, vahel kauakestev plaanipärane manustamine nakatumisohus olevatele või nakatunud, kuid kliiniliselt veel tervetele loomadele. Metafülaktika kaitseb karja ähvardava haiguspuhangu eest ja väldib parasiitide horisontaalset ning vertikaalset levikut majandi nakatamata loomadele, teiste majandite loomadele või inimesele. Siia kuuluvad ka protozooside kemoprofülaktika, profülaktilised dehelmintiseerimised ja töötlemised lülijalgsete vastu. Vt. ka parasitooside tõrjemeetmed.
migratsioon (ld. migratio — ränne) — ränne. Parasiitide noorvormide liikumine organismi tungimise või sattumise paigast lõplikku enam või vähem sobivasse püsipaika. Vt. ka normaalne lokalisatsioon, aberrantne lokalisatsioon ja väärlokalisatsioon.
mittetransmissiivsed looduskoldelised parasitoosid. Levivad alimentaarse nakkusena
vahe-, lisa- või reservuaarperemeeste, sööda, vee või pinnase kaudu. Sellesse rühma kuuluvad näit. toksoplasmoos, trihhinelloos, ehhinokokoos, fastsioloos, dikrotsölioos, suurem osa mäletsejaliste strongülidoose, veelindude helmintoosid ning paljud teised Eestis levinud koduloomade parasitoosid. Vt. ka looduskolded, looduskoldelised haigused, looduskoldelised parasitoosid.
monokseensed parasiidid (kr. monos — üks + xenos — võõras; parasiit) — üheperemehelised nugilised. Arenemistsüklis on ainult üks peremees. Arenemine kulgeb peremeeste vahetuseta. Vt. ka parasiitide liigitelu.
morfoloogiline adaptatsioon (kr. morphe — vorm + logos — mõiste, käsitlus; adaptatsioon). Parasiitide kehaehituse kohastumine nugieluviisile. Jagatakse regressiivseks arenguks ja progressiivseks arenguks.
mutualism (ld. mutuus — vastastikune). Kasulik interaktsioon liikide vahel. Mõlemapoolselt kasulikud sümbioosi suhted liikide vahel, mis on muutunud obligatoorseteks. Mutualistlike suhetega seotud liigid ei saa teineteiseta eksisteerida. Vrd. protokooperatsioon .
nakkusallikad. Nakkusallikast saavad loomad parasiitide invasiooni. Parasitooside korral eristatakse primaarseid nakkusallikaid ja sekundaarseid nakkusallikaid.
nakkushaigused. Spetsiifiliste haigustekitajate poolt põhjustatud haigused, mis levivad haigustekitaja edastumisel nakatunud organismilt vastuvõtlikule organismile. Nakkushaigused jagatakse infektsioonhaigusteks ja parasitoosideks ehk invasioonihaigusteks.
nakkusteed. Parasiidid invadeerivad peremehi mitmesuguste nakkusteede kaudu. Mõned parasiidid otsivad peremehi, teised levivad kontakti teel, peroraalselt, intrauteriinselt, perkutaanselt, transmissiivselt või aerogeenselt.
neutralism (kr. neuter — ei see ega teine, keskmine). Liikidevaheline indiferentne interaktsioon, mille puhul kontakteeruvad liikide populatsioonid ei avalda teineteisele ei kasulikku ega pärssivat mõju.
noorloomade isoleeritud pidamine. Profülaktikaabinõu nii ruumides kui karjamaal. Vanemad loomad on sagedasti parasiidikandjad, ilma et neil oleks haigustunnuseid. Noorloomad on parasiitide nakkusele väga vastuvõtlikud ja haigestuvad kliiniliselt. Loomakari tuleb komplekteerida ühevanustest ja ühest majandist või samast noorloomade partiist pärinevatest loomadest ja teda tuleb pidada teistest karjadest eraldi. Karja ei või tuua sisse üksikuid loomi väljapraagitud või hukkunud loomade asemele.
normaalne lokalisatsioon (ld. norma — õige mõõt; locus — koht) — normaalne püsipaik. Püsipaik, kus antud parasiiti leidub kõige sagedamini ja arvukamalt. Siin on parasiidi elutegevuseks kõige soodsamad tingimused. Vt. lokalisatsioon.
obligaatsed parasiidid (ld. obligatorius — kohustuslik; parasiit). Parasiidid, kes peavad oma elu jooksul tingimata läbima nugiva elujärgu või parasiteerima kogu elu kestel. Ilma parasiteerimiseta pole nad võimelised eksisteerima. Vt. ka parasiitide liigitelu.
omnifaagid(ld. omnis — kõik + kr. phagos — neelav) — kõigetoidulised, segatoidulised, niihästi loom- kui taimtoitu tarvitavad loomad. Siia kuulub ka osa loomade parasiite. Vt. ka omnivoorid , heterotroofsed organismid, konsumendid.
omnivoorid (ld. omnivorus — kõigesööja) — kõigetoidulised , segatoidulised, niihästi loomset kui taimtoitu tarvitavad. Siia kuulub ka osa loomade parasiite. Vt. ka omnifaagid, konsumendid, heterotroofsed organismid.
parasiidi patogeenne toime peremehesse. Kõik parasiidiliigid avaldavad väiksemat või suuremat tõvestavat mõju peremehesse. Patogeenne mõju avaldub parasiidi toitumisel, mehhaanilise kahjustusena, toksilise toimena, allergiseeriva toimena, allergiliste granuloomide tekkena, inokuleeriva toimena jne.
Parasitooside patogenees on alati seoses parasiidi mitme patogeense toime samaaegse mõjuga peremehesse. See on keerukas dünaamiline, üksteisele järgnevatest reaktsioonidest koosnev protsess. Parasitoosid ei kahjusta ainult üksikelundeid, nad on üldhaigused, mis häirivad peremehe kogu elutegevust.
parasiidi toitumine (parasiit). Parasiidid toituvad peremehe seedekulglas leiduvast söödast, kehavedelikest (veri, lümf, koevedelik, nõred) ja kudedest. Viimaseid neelavad nad tükikestena või veeldavad eelnevalt ensüümide abil (kehaväline seede ). Mida suurem on parasiitide arv ja kiirem nende kasv ning sigimine , aeda suurem on ka parasiitide toidutarve ja parasiidi patogeenne toime peremehesse.
parasiidid otsivad peremehi. Nakkustee, mille korral parasiidid kasutavad peremeeste invadeerimiseks liikumiselundeid. Pistesääsed, kihulased , pihukad, pistekärbsed, parmud jt. kasutavad peremeeste leidmiseks tiibu, kirbud, lutikad , kanalest jt. aga hästiarenenud jäsemeid. Nad otsivad ise aktiivselt peremehi. Puugid seevastu aga varitsevad ooteasendis taimedel peremeeste möödumist, et kinnituda neile. Kõigil sellesse rühma kuuluvatel parasiitidel on hästiarenenud meeleelundid, mis võimaldavad neil orienteeruda peremeeste otsimisel .
parasiidikandvus (parasiit) Parasitoosi tunnused võivad vaibuda, ilma et loom parasiitidest täiesti vabaneks. Kliiniliselt tervistunud (kuid seejuures nakatunuks jäänud) või subkliiniliselt parasitoose põdevaid nakkust levitavaid loomi nimetatakse parasiidikandjateks. Parasiidikandvus on varjatud ohtlik nakkusallikas loomakarjas, ta esineb paljude parasitooside puhu1. Vt. ka patentaeg, subkliinilised parasitoosid.
parasiit (kr. para — kõrval + sitos — toit) — nugiline, söödik. Organism, kes 1) elab ajutiselt või alaliselt peremehe keha pinnal või sisemuses, 2) toitub peremehe kulul ja 3) toimib peremehesse patogeenselt. Parasiitideks laiemas mõttes loetakse kõik nakkushaiguste tekitajad . Parasiitideks kitsamas mõttes on ainult parasitooside tekitajad. Võrreldes parasiiti episiidiga ehk röövloomaga on esimene peremehest palju väiksem ja väga palju nõrgem. Röövloom on saakloomast alati tunduvalt tugevam ja tihti ka kiirem. Parasiitidel on mõndagi ühist röövloomadega, kuid seejuures ka olulisi erinevusi.
parasiitide liigitelu (kr. para — kõrva1, juures + sitos — toit). Parasiite rühmitatakse mitmesuguste tunnuste alusel. Sagedamini kasutatavad jaotused on: 1. parasiitse eluviisiga kohastumise alusel (fakultatiivsed ja obligaatsed parasiidid); 2. lokalisatsiooni ehk püsipaiga aluse1 (ektoparasiidid, endoparasiidid); 3. peremeesliikide arvukuse alusel (stenofaagid ja eurüfaagid); 4. parasiidi elutsüklis osalevate peremeeste arvu alusel (üheperemehelised ja mitmeperemehelised); 5. parasiitide arenemisjäriku arvestades (larvaalsed, preimaginaalsed ja imaginaalsed parasiidid); 6. parasiteerimise kestuse alusel (temporaarsed, statsionaarsed , perioodilised ja permanentsed parasiidid); 7. superparasiidid ja pseudoparasiidid.
parasitaarsõlmed (parasiit) — allergilised granuloomid.
parasitism (kr. para — kõrval + sitos — toit) — parasiitlus, parasiteerimine, nugisus, nugimine. Organismide antagonistlik interaktsioon, mille puhul üks liik, parasiit, elab ajutiselt või alaliselt teise liigi, peremehe, keha pinnal või sisemuses, toitub peremehe kulul ja toimib peremehesse patogeenselt. Vrd. episitism. Parasiidile on peremees pikka aega elusaks toiduallikaks, röövloom ehk episiit sööb aga oma saaklooma kohe ära.
parasitismi levik loomariigis. Parasiidid on erisuguse morfoloogia , füsioloogia ja süstemaatilise kuuluvusega selgrootud, keda ühendab põhitunnusena nugiv eluviis. Parasiidid moodustavad mitte süstemaatilise, vaid ökoloogilise loomade rühma. Parasiitseid liike on paljudes loomariigi hõimkondades ja klassides kõrvuti mitteparasiitsete liikidega. Mõned hõimkonnad ja klassid koosnevad ka ainult parasiitidest.
parasitofauna (parasiit + ld. fauna — rooma põllu- ja metsajumalanna) — nugiloomastik. Parasiitide süstemaatiline loetelu teatud peremeesliigil (või peremeeste suuremal taksonil) mingil kindlal territooriumil või peremehe kogu levikualal. Tihti märgitakse parasitofaunades ka invasiooni ekstensiivsust ja invasiooni intensiivsust.
parasitoloogia (kr. para — kõrval + sitos — toit + logos — mõiste, käsitlus) — parasiiditeadus, nugilisõpetus. Teadus, mis uurib taimede, loomade ja inimese parasiite ning parasitoose. Parasitoloogia jagatakse uuritavate parasiitide süstemaatilise kuuluvuse alusel tavaliselt neljaks osaks: protozooloogia, helmintoloogia, arahnoloogia (akaroloogia) ja entomoloogia. Parasiitide peremehi arvestades jagatakse parasitoloogia taimeparasitoloogiaks, loomaparasitoloogiaks ja inimese- ehk meditsiiniliseks parasitoloogiaks.
parasitoloogiaalane selgitustöö. Oluline lüli parasitooside profülaktikas. On tähtis kogu elanikkonna, loomakasvatajate ja tootmisjuhtide teadmiste laiendamiseks ning nende tõhusamaks kaasatõmbamiseks parasitooside tõrjele. Selleks kasutatakse vestlusi , koosolekuid, seminare , ajakirjandust, plakateid, brošüüre, ringhäälingut jne.
parasitoosid (parasiit + ld. "-osis" — haigust tähistav järelliide) — parasitaarhaigus, invasioonihaigus, nugitõbi. Parasiitide põhjustatud nakkushaigused. Suuremad parasitooside rühmad on protozoosid, helmintoosid, arahnoosid (akaroosid) ja entomoosid.
parasitooside kulg (parasitoos). Parasitoosid kulgevad kindlate seaduspärasuste järgi. Kulus eristatakse prepatentaega, inkubatsiooniaega ja patentaega, mis võivad kokkupuutealadel kattuda.
parasitooside nomenklatuur (kr. para — kõrval + sitos — toit + ld. "-osis" — haigust tähistav järelliide; ld. nomenclatura — nimestik). Veterinaarparasitoloogia Edendamise Maailmaliidu (WAAVP) poolt välja töötatud loomade parasitaarhaiguste standardiseeritud nomenklatuuri järgi nimetatakse parasitoose tekitaja ladinakeelse perekonnanime järgi, lisades sõna tüvele järelliite „-osis”. Sõna tüvi moodustub tavaliselt taksoni nominatiivist (nimetavast käändest) ühe või kahe viimase tähe ärajätmisel. Kui taksoni nimetus lõpeb x-ga, siis moodustatakse sõna tüvi genitiivist (omastavast käändest). Üksikasjalikumalt vt. Toivo Järvis. Parasiitide süstemaatika ja parasitooside nomenklatuur. Tartu, 1997. Parasitooside eestikeelsetel nimetustel on lõpp „-oos”.
parasitooside tõrjemeetmed —— parasitooside tõrjemeetmete kompleks . Parasitooside tõrjemeetmed koosnevad profülaktikast, immunoprofülaktikast, metafülaktikast ja teraapiast. Vt. ka parasitoosidest tervendamise plaan.
parasitoosidest põhjustatud majanduslik kahju. Parasitoosid vähendavad kõigi loomakasvatusharude tootlikkust. Selle tõttu hukkub loomi, praagitakse välja rümpasid ja siseelundeid, pidurdub noorloomade kasv, halveneb söödakasutus, väheneb kehamass , langevad piimatoodang , naha kvaliteet, villa hulk, kanadel munevus. Nakatunud loomade kasutusiga on normaalsest tunduvalt lühem. Parasiidid nõrgestavad organismi vastupanuvõimet teistele haigustele ning raskendavad teiste samaaegsete haiguste kulgu.
parasitoosidest tervendamise plaan. Koostatakse majandile kohalikest oludest lähtudes. Parasitooside tõrjet on otstarbekohane alustada üksikute farmide tervendamisega ja laiendada seda hiljem teistele farmidele ning majanditele. Vt. ka parasitooside tõrjemeetmed.
parasitotsönoos (parasiit + kr. koinos — ühine) — nugiliskooslus. Kõigi organismi, elundit või kehaosa asustavate parasiitide kooslus, kus registreeritakse parasiitide liigid, invasiooni intensiivsus ja ekstensiivsus, kuid peatähelepanu on pööratud parasiidiliikide omavahelistele indiferentsetele, sümbiootilistele või antagonistlikele suhetele ning parasitotsönoosi kui terviku ja peremeesorganismi suhete uurimisele. Parasitotsönoosi liikmete omavaheliste antagonistlike suhete korral väheneb parasiitide koosluse summaarne virulentne toime peremehesse, sümbiootiliste suhete korral see aga tugevneb.
passiivne sekundaarne immuunsus (ld. passivus — kannatav; secundarius — teisene; immunis — vaba millestki). Areneb pärast antikehade ülekanet organismi ternespiimaga, immuunseerumiga või gammaglobuliinidega. Vt. ka immuunsus ja sekundaarne immuunsus.
patentaeg (ld. patens — avalik). Ajavahemik parasitooside kulus prepatentaja lõpust kuni parasiitide lahkumiseni peremehe organismist ehk aeg, mille jooksul võib leida loomalt võetud proovides parasiite või nende noorvorme. Patentaeg on täiskasvanud parasiitide sigimisaeg peremehe organismis. Lühikese vaheajaga korduvate nakatumiste puhul liituvad üksikud patentajad tunduvalt pikemaks summaarseks patentajaks, millega kaasneb pikaajaline parasiidikandvus.
patogeen (kr. pathos — kannatus + genos — sünd). Haigust põhjustav tekitaja, nakkushaiguse (sealhulgas parasitoosi) tekitaja.
patogeensus (kr. pathos — kannatus + genos — sünd) — tõvestavus, tõvetekkelisus. Haigusetekitaja parasiidi kõige o1ulisem tunnus: võime põhjustada nakkushaigust (parasitoosi). Sama 1iiki haigusetekitaja erinevad tüved on tihti erineva patogeensuse astmega, mida nimetatakse tüvede virulentsuseks.
patogenees (kr. pathos — kannatus + genesis — teke). Haiguse teke ja arenemine. Haigusõpetuse osa, mis käsitleb haiguse tekkimise põhjusi ja selle arenemist organismis. Eristatakse kausaalset patogeneesi (käsitleb haiguse põhjuslikke tingimusi ning protsesse) ja formaalset patogeneesi (uurib haiguse puhul tekkivaid või haigestumisele viivaid struktuurimuutusi). Vt. ka parasiitide patogeenne taime peremehesse.
patoloogia . (kr. pathos — kannatus + logos — mõiste, käsitlus) — haigusõpetus.
perakuutsed parasitoosid (ld. per — läbi, üle + acutus — terav, äge; parasitoos) — üliäge parasitoos. Üliägedalt kulgevad parasitoosid ainult üksikjuhtudel (näit. põrnarebendi tõttu veiste babesioosi korral, tromboemboolilised koolikud jt.). Vt. ka kliinilised parasitoosid.
peremeeste vahetus. Heterokseensete parasiitide ehk mitmeperemeheliste parasiitide arenemistsüklis toimuv üleminek ühest peremehest teise. Ühes arenemistsüklis võib parasiitidel olla 1—4 peremeestevahetust, sõltuvalt parasiidiliigi bioloogiast (peremeeste arvust arenemistsüklis).
peremehe "isevabanemine" parasiitidest. Allergilise reaktsiooni tulemus. Peremehe isevabanemine helmintidest toimub sama liiki parasiidi noorvormide intensiivse superinvasiooni korral. Seda põhjustab histamiini hulga suurenemine veres. Vt. ka allergia, kiire allergiline reaktsioon, parasiidi patogeenne toime peremehesse.
peremehe organism parasiidi elukeskkonnana. Parasiitide elu on tihedas seoses elukeskkonnaga, kust nad võtavad vastu mõjustusi ja mõjustavad seda ka ise. Peremeesorganismi, mis mõjustab parasiiti vahetult, nimetatakse parasiidi esmaseks ehk primaarseks elukeskkonnaks. Peremeest ümbritseva väliskeskkonna mõjud kanduvad parasiidini peremehe poolt vahendatuna ja transformeerituna. Seepärast nimetatakse peremeest ümbritsevat väliskeskkonda parasiidi teiseseks ehk sekundaarseks elukeskkonnaks. Parasiidi, peremehe ja väliskeskkonna seoste tundmine võimaldab paremini mõista parasiitide elu ja leida lähtepunkte parasitooside tõrjeks.
perioodilised parasiidid (kr. periodos — ringkäik; parasiit) — aeg- ajalised parasiidid. Kasutavad peremehe organismi ainult teatava arengujärgu jooksul, ülejäänud osa arenemistsüklist kulgeb mitteparasiitselt. Vt. ka statsionaarsed parasiidid, parasiitide liigitelu.
perkutaanne nakkustee (ld. per — läbi, cutis — nahk) — nahakaudne nakkustee. Parasiitide noorvormid tungivad selle nakkustee korral ise läbi naha peremehe organismi (veise nahakiin, strongüloidese, bunostomumi, untsinaaria jt. vastsed) või satuvad peremehe organismi läbi nahavigastuste. Ka transmissiivne nakkustee verdimevate siirutajate vahendusel on sisuliselt perkutaanne nakkustee.
permanentsed parasiidid (ld. permanens — jääv, katkestamatu; parasiit) — alalised parasiidid. Kasutavad peremeest toiduallikana ja elupaigana kogu arenemistsükli kestel. Vt. statsionaarsed parasiidid, parasiitide liigitelu.
peroraalne nakkustee (ld. per — läbi + oralis — suuline, suukaudne) — alimentaarne nakkustee, suukaudne nakkustee. See nakkustee on eriti oluline helmintooside ja protozooside levikul. Suu kaudu nakatuvad loomad harilikult parasiidi noorvormidega (helmintide munad ja vastsed, ainuraksete ootsüstid ja püsitsüstid) saastunud sööda või joogiveega. Paljudel juhtudel toituvad loomad parasiidi vahe-, lisa- või reservuaarperemeeste lihast ja siseelunditest (näit. karnivooride tsestodooside puhul) või neelavad need juhuslikult alla koos rohuga (taimetoiduliste paelusstõved). Peroraalne on ka laktogeenne nakkustee (piima. kaudu).
populatsioon (ld. populus — rahvas) — asurkond , kari, rahvastik . Ühe liigi vastastikku suhtlevate ja ristumisvõimeliste isendite kogum teatud levilas ehk areaalis. Ka parasiidid moodustavad oma peremeesorganismides populatsioone .
postimaginaalne dehelmintiseerimine (ld. post — pärast + imago — valmik; dehelmintiseerimine). Mõned anthelmintikumid pidurdavad väikestes annustes manustatuna ümarusside munemist ja munad on arenemisvõimetud või viljastamata. Selle tulemusena lakkab invasiooni levik loomadelt väliskeskkonda, olgugi et helmintide arv peremehe organismis alati oluliselt ei vähene. Vt. ka dehelmintiseerimine, teraapia.
preadaptatsioonid (ld. prae — eel + adaptatio — kohastumine) — eelkohastumised. Iseärasused teatud selgrootute rühmade morfoloogias ja füsioloogias, mis soodustavad nende üleminekut nugieluviisile.
preimaginaalne dehelmintiseerimine (ld. prae — enne + imago — valmik; dehelmintiseerimine). Loomade organismis hävitatakse noori helminte, kes ei ole veel saavutanud suguküpsust. Sellega välditakse loomade kliinilist haigestumist ja lõppemist. Helmindid eemaldatakse organismist enne, kui nad saavad suguküpseks ja levitavad väliskeskkonda oma mune või vastseid. Vt. ka anthelmintikum, dehelmintiseerimine, teraapia.
preimaginaalsed parasiidid (ld. pre — enne + imago — valmik; parasiit) — valmikueelsed parasiidid. Parasiidid, kes pole veel saavutanud suguküpsust lõpp-peremehe organisamis. Vt. ka parasiitide liigitelu.
prepatentaeg (ld. pre — enne + patens — avalik) — peiteaeg . Aeg parasitoosi kulus, mis kestab loomade nakatumisest kuni parasiitide või nende noorvormide (munade, vastsete) ilmnemiseni uuritavas diagnostilises materjalis (vereäietes, koproproovides, nahekaabetes jne.). Kestab peremehe nakatumisest kuni parasiidi suguküpseks saamiseni. Peiteaeg võib olla inkubatsiooniajast pikem, sellega võrdne või lühem, sõltudes haigustunnuste ilmnemise kiirusest.
preventiivne tervisekaitse (ld. praeventus — ärahoidmine) — profülaktika.
primaarne elukeskkond (ld. primarius — esmane) — esmane elukeskkond. Parasiidi primaarne elukeskkond on peremeesorganism, mis mõjutab parasiiti vahetult. Vt. ka peremehe organism parasiidi elukeskkonnana.
primaarne immuunsus (ld. primarius — esmane; immunis — vaba millestki) — esmane, mittespetsiifiline, loomulik, kaasasündinud immuunsus. Primaarne immuunsus on peremehel kaassasündinud pärilik tunnus. Primaarne immuunsus on omane kas liigile (liigiimmuunsus) või tõule (tõuimmuunsus). Primaarne immuunsus muutub harilikult looma täiskasvanuks saades pingsamaks, harvemini nõrgeneb (eaimmuunsus).
primaarsed looduskolded (ld. primarius — esmane) — esmased looduskolded. Looduses moodustunud haiguskolded, kus parasiidid kaua ringlevad metsloomade hulgas. Koduloomad ja/või inimene nakatuvad, kui nad on sellele haigusetekitajale vastuvõtlikud ja satuvad haiguse primaarsesse looduskoldesse. Vt. ka looduskoldeline haigus, looduskoldeline parasitoos.
primaarsed nakkusallikad (ld. primarius — esmane) — esmased nakkusallikad. Primaarne nakkusallikas on parasiitidest tabandatud loom. Parasiitide invasioon levib invadeeritud loomalt vahetult üldiselt harva. Otsesel või kaudsel kokkupuutel levivad näit. sügelislestad, täid, väivid; paaritamise, kunstliku seemenduse või günekoloogilise uurimise korral levib veiste trihhomonoos , hobuste kargtaud jt. parasitoosid.
produtsendid (ld. producens — esiletooja). Orgaaniliste ainete tootjad looduses, kes sünteesivad foto- või kemosünteesi abil anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet ning moodustavad esimese troofilise tasandi. Siia kuuluvad peamiselt rohelised klorofülliga taimed. Vt. ka autotroofsed organismid.
progressiivne areng (ld. progressus — edasiminek ). Vabalt elavate liikidega võrreldes on parasiitidel paljud elundid või elundsüsteemid morfoloogilise adaptatsiooni tulemusena hüpertrofeerunud, näit. kinnituselundid, suised, sopistised seedekulglas, suguelundid jt. Parasiitide väliskuju on muutunud vastavaks eluviisile ja püsipaigale.
profülaktika (kr. prophylaktikos — eelvalve) — preventiivne tervisekaitse. Profülaktika eesmärk on loomade tervise tugevdamine ja parasiitidega nakatumise ärahoidmine ilma et selleks loomadele manustataks ravimpreparaate. Vt. ka parasitooside tõrjemeetmed.
profülaktiline dehelmintiseerimine (kr. prophylaktikos — eelvalve; de — ära, helmins — nugiuss). Metafülaktikavõte, mille puhul loomadele manustatakse anthelmintikume plaanipäraselt, kooskõlas tauditõrjeplaaniga, et ära hoida helmintooside kliinilist avaldumist karjas. Profülaktilised dehelmintiseerimised planeeritakse kõigile parasitoosidest tabandatud karjadele aasta peale ette.
profülaktiline karantiin (kr. prophylaktikos — eelvalve; pr. quarantaine — nelikümmend päeva). Parasitooside ja teiste nakkushaiguste leviku profülaktikaks tuleb majandist elusloomadeks välja viidavaid ja sisse toodavaid loomi pidada 30 päeva üldkarjast eraldi profülaktilises karantiinis. Selle aja jooksul jälgitakse loomade tervislikku seisundit ning tehakse kõik ettenähtud uurimised ja töötlused, sealhulgas uurimised ja töötlused parasitoosidele.
protokooperatsioon (kr. protos — esi -, alg- + ld. cooperatio — ühestöötamine). Kasulik interaktsioon liikide vahel. Mõlemapoolselt kasulik sümbioosi vorm eri liikide vahel, mis on fakultatiivne ja pole seega osalevate liikide eksisteerimiseks eluliselt vajalik. Vrd. mutualism.
protozoosid (kr. protos — esimene + zoon — loom + ld. "-osis" — haigust tähistav järelliide) — algloomtõved. Parasiitsete ainuraksete ( Protozoa ) tekitatud parasitoosid.
protozooside kemoprofülaktika (protozoos; kr. chemeia — keemia + prophylaktikos — eelvalve). Ravimite korduv manustamine enne prognoositavaid haiguspuhanguid või noorloomadele teatud parasitooside esinemise eas. Kuulub metafülaktika valdkonda.
protozooloogia (kr. protos — esimene + zoon — loom + logos — mõiste, käsitlus). Zooloogia osa, mis uurib vabaltelavaid ja parasiitseid ainurakseid (Protozoa). Vt. ka veterinaarprotozooloogia.
pseudoparasiidid (kr. pseudos — vale + parasiit) — ebaparasiidid. Mitmesugused taimse, loomse või mineraalse päritoluga moodustised, mida loomade või neilt võetud proovide uurimisel võib ekslikult pidada parasiitideks. Vt. ka parasiitide liigitelu.
regressiivne areng (ld. regressio — tagasiminek) — taandarenemine. Morfoloogiline adaptatsioon, mis avaldub parasiitidel mitmesuguste elundite või elundkondade taandarenemises või kadumises: helmintidel puuduvad liikumiselundid, osal nugiputukatest taandarenevad tiivad. Nägemiselundid on tihti taandarenenud või puuduvad siseparasiitidel, seedeelundkond ja hingamiselundid on sageli redutseerunud . Morfoloogiline taandareng on kaasa aidanud parasiitide kohastumisele uutes tingimustes, seega edendanud nende bioloogilist progressi .
reinvasioon (ld. re — taas, uuesti + invasio — sissetungimine, rünnak) — taasinvasioon. Parasiitide nakkusest vabanenud peremehe uuesti nakatumine sama parasiidiliigiga. Vt. ka invasioon.
reservuaarperemehed (pr. reservoir — mahuti ) — säilitusperemehed. Nende organismi kogunevad toidus leiduvad nakkusvõimelised parasiidivastsed, kes siin ei arene ega paljune, kuid võivad pikka aega säilida definitiivsele peremehele nakkusohtlikena. Reservuaarperemehed võivad olla nii monokseensete kui ka heterokseensete parasiitide arenemistsüklis.
ressursikonkurents (pr. ressources — tagavarad + ld. concurrere — koos jooksma ). Vastuoluline suhe ehk anatagonistlik interaktsioon liikide vahel. Avaldub vahendatud pärssimisena, kui on puudus mõnest mõlemale liigile vajalikust tegurist (toit, biogeensed ained, eluruum jms.).
retsipiendid (ld. recipere — tagasi suunama). Parasitoloogias nimetatakse transmissiivsete haiguste korral retsipientideks haigusele vastuvõtlikke loomi, kellele nakatatud lülijalgne vektor vere imemisel haigusetekitaja edasi annab.
sanitaarabinõud pärast dehelmintiseerimist. Väldivad väliskeskkonna (ruumide, karjamaade) saastumist pärast dehelmintiseerimist massiliselt erituvate helmindimunade ja –vastsetega. Dehelmintiseeritud loomi peetakse 5—7 päeva ruumides või väikestes kuivades koplites. Sõnnik ja eritunud parasiidid kogutakse ja kahjutustatakse. Ruumides tehakse põhjalik puhastus ja desinvasioon. Suvel on otstarbekohane ajada loomad pärast dehelmintiseerimist uutele, nakkusvabadele karjamaadele.
sekundaarne elukeskkond (ld. secundarius — teisene) — teisene elukeskkond. Parasiidi teisene elukeskkond on peremeest ümbritsev väliskeskkond, mille mõjud jõuavad parasiidini peremehe poolt vahendatuna ja transformeerituna. Vt. peremehe organism parasiidi elukeskkonnana.
sekundaarne immuunsus (ld. secundarius — teisene; immunis — vaba millestki) — omandatud tõvekindlus. Areneb organismis pärast parasiitidega nakatumist või pärast parasiitidevastast immuniseerimist. Sekundaarne immuunsus on kas aktiivne või passiivne.
sekundaarsed looduskolded (ld. secundarius — teisene) — teisene looduskolle. Sünantroopne haiguskolle võib põhjustada sekundaarsete looduskollete teket, kui nakatatud inimene või koduloom satub looduses paika, kus on sellele haigusele vastuvõtlikud metsloomad (transmissiivsete haiguste puhul ka vektorid), kuid siiamaani puudus haigusetekitaja. Moodustub uus kauapüsiv looduskolle. Vt. ka looduskoldelised haigused.
sekundaarsed nakkusallikad (ld. secundarius — teisene) — teisesed nakkusallikad. Sekundaarsetel nakkusallikatel on parasitooside levikus suur tähtsus, sest enamus parasitooside tekitajate noorvorme peab enne nakkusvõime saavutamist läbi tegema arengu väliskeskkonnas, vaheperemehes, lisaperemehes või siirutajas. Sekundaarseks nakkusallikaks on parasiitidest nakatatud väliskeskkond, sööt, joogivesi , mehhaanilised ja bioloogilised siirutajad, vahe-, lisa- ja reservuaarperemehed.
siirutaja — vektor.
somaatilised ektoparasiidid (kr. soma — keha; ektoparasiit) — permanentsed ehk alalised välisnugilised. Veedavad kogu elutsükli peremehe kehal. Vt. ka parasiitide liigitelu.
spetsiifiline teraapia (ld. specificus — eriomane; kr. therapeia — ravi). Vabastab peremehed parasiitidest. Selleks kasutatakse ainuraksetevastaseid ravimeid, nugiussidevastaseid anthelmintikume või lülijalgsetevastaseid akaroinsektitsiide. Vt. ka teraapia, parasitooside tõrjemeetmed.
statsionaarsed parasiidid (ld. stationarius — seisev, liikumatu; parasiit) — püsiparasiidid. Peatuvad peremehe keha pinnal või sisemuses pikemat aega (erinevalt temporaarsetest parasiitidest). Nende hulgas eristatakse perioodilisi parasiite ja permanentseid parasiite. Vt. ka parasiitide 1iigitelu.
stenofaagsed parasiidid (kr. stenos — kitsas + phagos — neelav; parasiit). On kohastunud parasiteerima ainult ühel peremeesliigil või väikesel arvul sugulasliikidel. Vt. ka parasiitide liigitelu.
subkliinilised parasitoosid (ld. sub — all + kr. klinikos — voodis lamav; parasitoos). Parasiitide mõõduka invasiooni ja peremehe normaalse resistentsuse korral (head söötmis- ja pidamistingimused) kulgevad parasitoosid märgatavate kliiniliste haigustunnusteta, kuigi põhjustavad seejuures loomade toodangu vähenemist. Subkliinilised parasitoosid on alati seotud ka parasiidikandvusega.
suletud majandi režiim. Kehtib kõigis 1oomakasvatusmajandites ja - farmides . Tootmistsooni ei lasta kõrvalisi isikuid. Vajaduse korral võib farmi külastamise loa anda majandi juhataja kooskõlastatut peaveterinaararstiga. Pääslas antakse külastajatele puhtad kitlid, peakatted ja kilesussid. Külastajaid ei lasta loomaruumidesse, nad võivad seal toimuvat jälgida vaatlusakendest. Farmide külastamine ja veokite sissesõit tuleb viia miinimumini. On oluline profülaktikaabinõu.
superinvasioon (ld. super — üle-, peal- + invasio — sissetungimine, rünnak). Parasiitidega nakatatud looma uusnakkus sama parasiidiga. Vt. ka invasioon.
superparasiidid (ld. super — üle, üli + parasiit) — hüperparasiidid, parasiitide parasiidid. Superparasiitide peremehed on ise parasiitse eluviisiga. Vt. ka parasiitide liigitelu.
säilitusperemehed — reservuaarperemehed.
sümbioos (kr. symbiosis — kooselu) — tulukooslus. Kasulik interaktsioon. Üks või mõlemad partnerid saavad selles interaktsioonis kooselust kasu, kusjuures see ei too ühele ega teisele neist kahju. Sümbioosi vormid on sünoikia, kommensalism, protokooperatsioon ja mutualism.
sümptomaatiline teraapia (kr. symptoma — kokkulangemine; therapeia — ravi). Eesmärk on kliiniliselt haigetel loomadel ilmnevate haigustunnuste (sümptoomide) pehmendamine või kaotamine. Selleks manustatakse üldtugevdavaid ravimeid, südamevahendeid, seedimist normaliseerivaid, vereloomet soodustavaid, dehüdratsiooni vältivaid jt. ravimeid. Sümptomaatiline ravi on spetsiifilise ravi kõrval oluline parasitooside ravivõte. Vt. ka teraapia, parasitooside tõrjemeetmed.
sünantroopsed haiguskolded (kr. syn — koos, anthropos — inimene) — antropurgsed haiguskolded. Looduskoldes nakatunud koduloomade või inimeste tagasipöördumisel asulatesse võivad seal tekkida sünantroopsed haiguskolded, mis on harilikult samuti pikaajalised nagu looduskoldedki. Sünantroopsete haiguskollete püsimist soodustab asjaolu, et põllumajandusloomade, kodulindude, koerte ja kasside kõrval osalevad haigusetekitaja ringluses ka närilised, varblased, tuvid ja teised sünantroopsed loomaliigid. Vt. ka looduskoldelised haigused, looduskoldelised parasitoosid.
sünoikia (kr. syn — koos + oikos — maja). Kasulik interaktsioon liikide vahel. Sümbioosi vorm, kus üks loomaliik kasutab teist ajutise pelgupaigana, püsiva eluasemena või edasiliikumiseks.
süstemaatika (kr. systema, — ühendus, tervik). Bioloogia haru, mis teeb morfoloogiliste, füsioloogiliste, biogeograafiliste, geneetiliste, fülogeneetiliste ja paleontoloogiliste tunnuste alusel kindlaks organismide sugulussidemed ning nende koha taksonite hierarhilises süsteemis. Vt. ka taksonoomia .
zooantroponoosne parasitoos (kr. zoon — loom + anthropos — inimene + nosos — haigus; parasitoos). Loomadele ja inimesele ühine (või ka loomadelt inimesele edastuv) parasitoos.
zoofaagid (kr. zoon — loom + phagos — neelav) — loomtoidulised, lihatoidulised, lihasööjad. Siia kuuluvad ka loomade parasiidid. Vt. ka karnivoorid, heterotroofsed organismid, konsumendid.
zoonoosne parasitoos (kr. zoon — loom + nosos — haigus; parasitoos). Ainult loomi tabandav parasitoos. Mõiste on kasutatav ka inimeste ja loomade ühiste parasitooside puhul.
zooparasiidid (kr. zoon — loom + para — kõrvalt + sitos — toit) — loomanugilised. Loomadel ja inimesel nugivad parasiidid. Ka parasitooside tekitajad — loomparasiidid.
takson (kr. taxis — kord, korrastus, asetus ). Organismide süstemaatiline kategooria: liik, perekond, sugukond jne.
taksonoomia (kr. taxis — kord, korrastus, asetus + nomos — seadus). Süstemaatika osa, mis uurib organismide klassifitseerimise põhimõtteid ja meetodeid ning loob taksonite süsteemi. Mõned autorid võrdsustavad taksonoomia süstemaatikaga.
tekstikoolid (ld. textus — kude) — koeasukad. Endoparasiidid, kes nugivad kudedes — lihaskoes , kohevas sidekoes, kõõlustes, parenhüümelundites, ajukoes jm. Vt. ka endoparasiitide jaotus lokalisatsiooni alusel.
temporaarsed parasiidid (ld. temporarius — ajutine; parasiit) — ajutised parasiidid. Kasutavad peremehi ainult väga lühiajaliselt nälja kustutamiseks. Ülejäänud aja elavad vabalt ja peremehest sõltumatult (näit. verdimevad tiivulised nugiputukad). Temporaarsete parasiitide peremehi nimetatakse ka toiteperemeesteks. Vt. ka parasiitide liigitelu.
teraapia (kr. therapeia — ravi) — ravi. Abinõude kompleks kliiniliselt parasitoose põdevate loomade või haigestunud karja tervistamiseks. Loomi tuleb ravida viivitamatult pärast diagnoosi panekut ning aastaajast sõltumatult. Ravi ei planeerita ette, seda tuleb teha olude sunnil. Kliiniline parasitoos puhkeb ja ravi läheb vaja siis, kui profülaktika ja metafülaktika on olnud puudulikud. Ravi on üks parasitooside tõrjemeetmeid.
terapeutiline dehelmintiseerimine (kr. therapeia — ravi; dehelmintiseerimine) — ravidehelmintiseerimine. Kliiniliselt haigete loomade ravimine , patoloogia muutmine normiks. Vt. ka dehelmintiseerimine, teraapia, spetsiifiline ja sümptomaatiline ravi, anthelmintikum.
terminaalperemehed (ld. terminalis — lõpul olev) — definitiivsed peremehed.
toiteperemees — temporaarse parasiidi peremees.
toitumisahel. Toitumistasandite ahelsõltuvus ökosüsteemides, näit. taim — taimtoiduline loom — parasiit — superparasiit. Looduses moodustavad toitumisahelad läbipõimumise tulemusena toitumisvõrgustiku. Igal järgneval tasandil väheneb nii organismide biomassi kui ka neid läbiva energia hulk, mille tulemusena moodustub toitumispüramiid.
toksiline toime (kr. toxicon — mürk) — mürgine toime. Toksilise toimega on nii nugilistest erituvad ja nende kehas leiduvad ained kui ka nugiliste ainevahetuse lõppsaadused. Toksiline parasiidi patogeenne toime peremehesse on hemolüütiline ehk vererakku lõhustav, antikoagulatoorne ehk vere hüübimist takistav , peremehe seedeensüüme inhibeeriv või närvisüsteemi kahjustav . Intoksikatsioon võib ilmneda ka pärast dehelmintiseerimist, kui surmatud nugilisi (näit. solkmeid) lahtistitega õigeaegselt seedekulglast ei eemaldata ja nende seedumisel vabaneb rohkesti toksilisi aineid.
transmissiivne nakkustee (ld. transmissio — ülekanne) — siirutusnakkus. Nakatunud verdimevad ektoparasiidid (puugid, kanalestad, tiivulised nugiputukad, kaanid jt.) süstivad vere imemisel oma süljega läbi naha peremehe organismi parasiitide noorvorme. Vt. ka perkutaanne nakkustee, vrdl. transmissiivsed haigused.
transmissiivsed haigused (ld. transmissio — ülekanne) — siirutushaigused. Nakkushaigused (sealhulgas ka parasitoosid), mida kannavad ühelt peremehelt teisele verdimevad lülijalgsed siirutajad ehk vektorid.
transmissiivsed looduskoldelised parasitoosid moodustavad looduskoldeid ja kuuluvad transmissiivsete haiguste hulka s.t. levivad ainult verdimevate lülijalgsete vektorite (siirutajate) vahendusel (transmissiivne nakkus). Eestis on sellest rühmast levinum veiste babesioos, mida siirutab võsapuuk (I. ricinus) või laanepuuk (I. persulcatus). Vt. ka looduskoldelised haigused.
transplatsentaarne nakkustee (kr. trans — läbi, ld. placenta — kook) — intrauteriinne nakkustee.
tsütokoolid (kr. kytos — rakk ) — rakuasukad. Endoparasiidid (peamiselt ainuraksed ), kes nugivad epiteeli-, retikuloendoteliaalsüsteemi (RES), lihase-, närvi, vere- jt rakkudes. Vt. ka endoparasiitide jaotus lokalisatsiooni alusel.
töötlemised lülijalgsete vastu. Metafülaktikaabinõu, mille puhul manustatakse plaanipäraselt loomadele akaroinsektitsiide putuk- ja lesttõvede levimise aastaaegadel.
vabaltelavad organismid — mitteparasiitsed organismid.
vaheperemehed. Neis areneb parasiidi noorvorm (larvaalne ehk vastseline parasiit), kes võib siin sugutult sigida. Teine vaheperemees — vt. lisaperemehed.
vahetu konkurents (ld. concurrere — koos jooksma). Antagonistlik interaktsioon liikide vahel, mil mõlemad 1iigid vahetult pärsivad vastastikku teineteist (näit. antibiootiliste ainete eritamise teel jne.).
vaktsinoprofülaktika — immunoprofülaktika.
vastuolulised suhted — antagonistlikud suhted.
vektor (ld. vector — kandev ) —siirutaja. Lülijalgrne, enamasti puuk või putukas, kes nakatub haigusetekitajaga invadeeritud loomalt ehk doonorilt verd imedes ja annab selle edasi mõnel järgmisel vereimemisel vastuvõtlikule loomale ehk retsipiendile Vt. ka transmissiivsed haigused, transmissiivne nakkustee.
veterinaarakaroloogia (ld. veterinaria — loomaarstiteadus + kr. akares — mittelõigatav, väga väike + logos — mõiste, käsitlus). Veterinaarparasitoloogia osa, mis uurib koduloomadel nugivaid lestaliste (Acarida) seltsi lülijalgseid ja nende põhjustatud haigusi ehk lesttõbesid. Eri1ist tähelepanu pööratakse lesttõbede diagnoosimisele ja tõrjele.
veterinaarentomoloogia (ld. veterinaria — loomaarstiteadus + kr. entomon — putukas + logos — mõiste, käsitlus). Veterinaarparasitoloogia osa, mis uurib koduloomade putukparasiite (Insecta ehk Hexapoda), mende poolt põhjustatud entomoose, eriti aga viimaste diagnoosimist ja tõrjet.
veterinaarhelmintoloogia (ld. veterinaria — loomaarstiteadus + kr, helmins — nugiuss + logos — mõiste, käsitlus) Veterinaarparasitoloogia osa, mis uurib koduloomade helminte ning helmintoose, eriti aga viimaste diagnoosimist ja tõrjet.
veterinaarparasitoloogia (ld. veterinaria — loomaarstiteadus + parasitoloogia) Teadus, mis uurib koduloomade parasiite ja parasitoose, eriti viimaste diagnoosimist ja tõrjet. Veterinaarparasitoloogia ülesanne on suurendada loomakasvatuse produktiivsust parasitooside leviku vähendamise või parasitooside likvideerimise teel, lemmikloomade parasitooside tõrje ja inimese tervise kaitsmine loomadelt nakkuvate parasitooside eest.
veterinaarprotozooloogia (ld. veterinaria — loomaarstiteadus + protos — esimene + zoon — loom + logos — mõiste, käsitlus). Veterinaarparasitoloogia osa, mis uurib koduloomade nugiainurakseid ja nende põhjustatud protozoose ehk algloomtõbesid, eriti aga viimaste diagnoosimist ja tõrjet.
virulentsus (ld. virulentus — nakatamisvõimelisus, nakkusmürgisus). Väljendab parasiiditüve patogeensuse astet, mis avaldub eelkõige vastava parasitoosi raskemas või kergemas kulus ühesuguse kaitsevõimega peremeestel. Parasiiditüvede virulentsus varieerub liigi piirides tunduvalt ja võib mitmesuguste mõjude toimel suureneda või väheneda. Mõned parasiiditüved võivad lühemaks või pikemaks ajaks muutuda avirulentseteks. Viimaseid saab muuta uuesti virulentseteks, mittepatogeensete loomaliikide tüved aga sellisele muutusele ei allu.
väärlokalisatsioon (ld. locus — koht) — väärpüsipaik. Migratsiooni ajal võivad parasiitide rändevastsed eksida õigelt teelt kõrvale ja sattuda väärpüsipaika, kus nad ei saa areneda ja sigida ning hukkuvad. Vt. ka lokalisatsioon.
ökosüsteem (kr. oikos — elamu + systema — ühendus, tervik) — biogeotsönoos. Isereguleeruv funktsionaalne tervik, milles toitumisahelate kaudu toimuva ainete ringluse ja energia ülekande teel on omavahel seoses kõik antud territooriumil elavad organismid, sealhulgas parasiidid ja nende peremehed.
28