Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Bioloogia - Mikrobioloogia

1 Hindamata

MIKROBIOLOOGIA ÜLDKURSUSE KORDAMISKÜSIMUSED

Mikrobioloogia aine ja ajalooline areng.
Mikrobioloogia (micros — väike; bios — elu; logos — teadus) — teadus väga väikestest palja silmaga nähtamatutest organismidest, milliseid kutsutakse mikroorganismideks ehk mikroobideks. Jaguneb bakterioloogiaks – uurib baktereid, mükoloogiaks – pärm ja hallitusseened ,viroloogiaks – virused ja bakteriofaagid ja algoloogiaks – lihtsamad vetikad ja loomad. Robert Hooke (1635—1703) – tegi mikrsoskoobi, uuris seeni mikroskoobi all. Antony van Leeuwenhoeck (1632— 1723 ) – avastas bakterid , vere ja spermarakud, ümarussid ja keraloomad, avaldas raamatu Looduse saladused . Louis Pasteur (1822— 1895 ) – avastas aeroobsed ja anaeroobsed bakterid. R. Koch (1843— 1910 ) tõi välja patogeensete (haigustpõhjustavate) organismide osa nakkushaiguste kujunemisel. M. W. Beijerinck (1851— 1931 ) isoleeris ja avastas mügarbakterid . A. Fleming (1881—1955) – avastas penitsiliini . Friedrich Branell – avastas siberikatku tekitaja ja selle vahelise seose. Voldemar Gutman – Tartu Ülikooli professor , võttis kasutusele tuberkuliini . Valmistatud tuberkuloosi bakterite abil.

Mikroorganismide taksonoomia .
Taksonoomia on teadus mikroobide klassifikatsioonist.
Prokarüootide hulka kuuluvad bakterid ja sinivetikad. Eeltuumsed rakud , kus rakus olevad organismid ei ole eraldatud rakumembraaniga, vaid on vabad. DNA esineb tsütoplasmas vabalt.
Eukarüoodid – algloomad , vetikad ( ka sini- rohevetikad ), mikroskoopilised seened, taimed, loomad. Päristuumsed , kus rakud on ümbritsetud rakumembraaniga.
Viirused ― kuuluvad eraldi iseseisvasse riiki. Klassifikasioon ― mikroobide jaotamine gruppidesse mingite tunnuste alusel. Tänapäevane klassifikatsioon arvestab morfoloogilisi (mo-de kuju, suurus, mobiilsus , värvumine Gram ’i järgi, kolooniate värvus, spooride moodustumine); füsioloogilisi ja biokeemilisi tunnuseid (hapniku vajadus, optimaalne kasvutemperatuur, toitainete vajadused, ainevahetussaadused, pH vahemik, ensüümide moodustumine). Loetuid mikroobe jaotatakse taksonoomiliselt: 1) liik; 2) perekond; 3) sugukond ; 4) selts; 5) klass; 6) riik. Nomenklatuur – esimene sõna tähistab perekonna nimetust , perekonnanimele järgneb liiki iseloomustav sõna. Sugukonna nimi tuleneb perekonnanimest.
Põhiline taksonoomiline ühik on liik, mille all peetalse silmas ühe genotüübiga mikroobi, mille tunnused avalduvad standartsetes tingimustes ühesuguselt.Liike iseloomustab ühine päritolu, kohastumine toitumiseks kindlas keskkonnas, ühesugune ja iseloomulik liigisisene ainevahetus , üksteisele sarnane geneetiline aparaat , morfoloogilised ja füsioloogilised tunnused.

Numbriline taksonoomia – põhineb mikroobide füsioloogilistel ja morfoloogilistel antigeensetel struktuuridel.Võrreldakse tundmatute mikroobide tunnuseid tuntud mikroobide tunnustega arvutiprogrammi
2) Kemotaksonoomia – meetod, kus mikroobirakkude ehituslike ja metaboolsete komponentide kindlaks tegemisel kasutatakse keemilisi omadusi. Näiteks gaas , vedelik, kromotograafia .
3) Molekulaarkineetiline taksonoomia – põhineb mikroorganismide nukleiinhapete struktuuri uurimisel .

Pärmseente ehitus, paljunemine, kasutusalad ja tuntumad liigid.
Pärmseened on üldjuhul suuremad kui bakterirakud. Harilikult on pärmseened ovaalse kujuga ja nende suurus jääb vahemikku 15—20 µm. Pärmseened koosnevad membraaniga ümbritsetud tuumast ja paljunevad nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Hingamistüübilt on nad fakultatiivsed anaeroobid. Mittesuguline paljunemine toimub pungudes või pooldudes. Spoorid moodustuvad askuses ehk spoorikotis. Moodustuvad askusspoorid. Enamus pärmseeni siiski pungub. Eosrakule moodustub puhetis (pungakene), kuhu läheb üle tuum ning pärast seda pung eraldub rakuseinaga. Mõned Schizosaccharomyces´e esindajad võivad paljuneda ka pooldumise teel nagu bakterid. Kõige tuntumaks pärmseene liigiks on Saccharomyces cerevisiae, kes esineb tavalises pulkpärmis. Paljud pärmseened on olulised leiva, õlle ja veini valmistamise juures, kuna nad võtavad osa käärimisprotsessidest.
Saccharomyces cerevisiae – kasutatakse peamiselt käärimis - ja kondiitritööstustes, kuid teda võib leida ka keefirist ja juustudelt. Tal on ümara, ellipsoidse või lühisilinderja kujuga rakud, mis asetsevad üksikult, paaris, lühikeste ahelatena või kobaratena.
Candida kefyr – teda võib leida keefirist, hapendatud petist ja juustudelt. Tal on munakujulised rakud. Mõned tüved võivad fermenteerida laktoosi, nitraate nad ei assimileeri.

Hallitusseente ehitus, paljunemine, kasutusalad ja tuntumad liigid.
Enamus hallitusseeni koosneb silinderjatest rakkudest, mis moodustavad hargnevaid seeneniidikesi ehk hüüfe. Need omakorda moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. Paljudele hallitusseente liikidele on iseloomulik seeneniidikeste juures põikvaheseinad (septumid), mis jaotavad niidi paljudeks rakkudeks. Teistel seentel kujutab kogu niidike ühte hargnenud rakku. Hallitusseened paljunevad nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub hüüfide ehk seeneniitide abil, kusjuures igast niidi otsast võib areneda uus hallitusseen . Enamasti paljunevad hallitusseened spooride (ehk eoste) abil. Spoorid tekivad harilikult mittesuguliselt. Seejuures on kõige lihtsam spooride tekkimisviis seeneniidikeste otstest üksikute rakkude ehk oiidide eraldumine. Igast uuest rakust (oiidist) võib tekkida uus seeneniidistik . Mitmed liigid leiavad kasutamist oma bioloogilise aktiivsuse ja bioloogiliselt aktiivsete ainete moodustumise tõttu. Penicillium roquefort`i- juustu valmistamisel. Osad liigid produtseerivad ka mürgiseid aineid – mükotoksiin . Hallitusseened paljunevad nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Mittesugulisel paljunemisel paljunevad nad spooride või eostega. Areneb seeneniidistik.
Eosed jagunevad:

endogeenseteks ( sisemisteks ),

eksogeenseteks ( välimisteks ).
Endogeensed tekivad erilistes eoslates. Eoste valmimisel sporangiumi kest lõhkeb ja eosed pääsevad väliskeskkonda. Mõnedel seentel moodustuvad eosed hüüfide otsas. Selliseid väliseid ehk eksogeenseid spoore , nimetatakse koniidideks. Tekivad koniidikandjatel. Koniidid asetsevad koniidikandjatel, kas üksikult, mitmekesi või ahelana.
Koniidid on mitmesuguse värvuse ja kujuga ning võivad õhuga üsna kaugele kanduda.
Sugulise paljunemise puhul ühinevad kaks rakku, mis kattub paksu kestaga ja muutub eoseks

Lihtvärvimine ja Grami järgi värvimine ning nende erinevus.
Sõltuvalt rakuseina ehituselt jagatakse bakterid grampositiivseteks (G+) ja gramnegatiivseteks (G+). Värvimismeetodi võttis kasutusele hollandi teadlane H. C. J. Gram (1880 a.). Selle meetodi puhul värvuvad grampositiivsed bakterid lillaks (violetseks). Gramnegatiivsed bakterid annavad järelvärvimisel punase värvuse.

Mikrobioloogias levinumad steriliseerimis- ehk steriliimisviisid.
Steriilimine on söötmete, töövahendite vabastamine kõikidest mikroobidest. Puuduvad elavad mikroobid , spoorid. Bakteriotsiidne toime – surmav mõju mikroobidele: kõrge temperatuur jne.
Bakteriostaatiline toime – bakterite kasv ja paljunemine on pidurdatud. Ka mitmesugused värvid.
Steriilimise edukus sõltub: 1) steriilitava keskkonna omadustest ( happelisus , niiskus );
2) mikroobi eluvorm – a) vegetatiivsed bakterid; b) eoseid moodustavad bakterid.
3) bakteri füsioloogia ;
4) mikroobi liik.
Jaotatakse: 1) kuumsteriliseerimine – mikroobide häving toimub kõrgetel temperatuuridel , denaturatsioon.
2) Toiduainete steriliseerimine – a) surmapunkt – madalaim temperatuur, millega mikroobid surmatakse 10 minuti jooksul.
b) Minimaalne surmaaeg – aeg, mis kulub surmamiseks vedelsöötmes vastaval temperatuuril.
3) Märgkuumutamine – mõjub kõrgetemperatuur koos niiskusega.
4) Vees keetmine – vegetatiivsed mikroobid hävivad 15-30 minuti jooksul ( 100 c või üle selle ).
5) Pastoriseerimine – kuumtöötlemisviis, eesmärgiks hävitada ainult haigusttekitavad mikroobid.
UHT – piim, mille põhjustab kõrge temperatuur – kõrgpastöriseerimine.
Töödeldavast temperatuurist tõstetakse 1-2 korda 140-150 C-le.
Fraktsioneeriv steriliseerimine- etapiviisiline steriliseerimine
Autoglaavimine – steriliseerimine auruga rõhu all, vee temperatuur üle 100C
Kuivkuumutamine – toimub vastavates ahjudes. Steriliseeritakse peptritasse (2h).
Leegis kuumutamine – külviaasade, kolvisuudmete jt steriliseerimine. Kõige levinum viis.
Külmsteriliseerimine – kasutatakse erinevaid aineid. Keemiline steriliseerimine, alkoholiga puhastamine, põhjustavad valkude denatureerumist, mis põhjustavad valkude surma.
Mehhaaniline steriliseerimine – läbi filtrite ( keraamiline filter ). Bakterite, gaaside, mikroobide vabastamine läbi peenepoorilise filtri.
Iooniseeriv kiirgus ( gamma kiired ), põhjustavad vees vabade radikaalide teket, mis ühinevad DNA-ga ja saavad bakterile saatuslikuks.
Mitteiooniseerivad kiired – lõhub mikroobide DNA ( UV-kiired ).

Erinevad külviviisid ja söötmete tüübid.
Sööde on selline keskkond, kus mikroobid saavad kasvada, elada ja paljuneda. Kuus tähtsamat makroelementi: C, H, O, N, P, S. Mikroelemendid : Zn, Mn, Ni, Na, Si, Se.
Kasvufunktsioonid – orgaanilisedühendid, mida mikroobid ise toota ei suuda ( aminohapped ).
Söötmeid on võimalik liigitada koostise järgi:
1)Looduslikud söötmed : ( piim, puljong, marja- ja puuviljamahlad ) kasutatakse mitmete mikroobi kultuuride säilitamiseks.
2) Sünteetilised söötmed: kindla koostisega, valmistamisel kasutatakse destilleeritudvett ja puhtaid kemikaale. Kasutatakse mikroobide toitumisnõudluste ja rakust välja erituvate õhendite uurimiseks.

Komplekssöötmed: sisaldavad pärmi, liha ja taimeekstrakte, kasutatakse peptooni.
Töö ülessannete järgi:

Selektiivsööde – osade mikroobide areng on füüsikaliste ja keemiliste protsesside poolt reguleeritud. Nt temperatuur.

Diferentsiaalsööde – võimalik eristada erinevate mikroobide tüvesid.

Rikastussööde – tingimused teatud bakterite kasuks. Lisatud on vastavaid toitained , mida kasutavad mikroobid.
Konsistentsi järgi:

Vedelsööde – kasutatakse defidreeritud toitepuljongit, mis sisaldab lihaekstrakte ja peptooni. Puudub tarretumisaine.

Tardsööde – agar , saadakse punastest merevetikatest ja sööde tardub 42C juures. Ta on mikrobioloogiliselt identne želatiiniga. Sisaldavad geelistajaid. Miinuseks on temperatuur.

Poolvedelad söötmed – seal on geelistaja kontsentratsioon madal ( 0,2-0,3 % ).
Väga vähesed mikroobid suudavad agarat lõhustada. Meie kasutame põhimõtteliselt komplekssöötmeid.
Okuleerimine – külvatava kultuuri külvamine.
Tuntumad külviviisid:

Joonkülv – külviaasaga võetalse inokulum ühest katseklaasist ja pannakse teise, mis toimub sik-sakiliste või sirgjooneliste liigutustega mööda söötme pinda. Kasutatakse tihti mikroobide puhaskultuuri eristamiseks.

Pindkülv – agarplaadile kantakse külviaasagaagarakultuur. Aetakse kogu söötme pinna ulatuses laiali.

Pistekülv – külvinõelaga agartulpa. Kasutatakse mikroobide olemasolu määramiseks .

Külv vedelsöötmesse – vedelsöötmesse külvatakse külv külviaasa või pipeti abil.

Süviskülv - inokulum jaguneb kogu söötmesse; Mikroobidest moodustuvad kolooniad kasvavad nii söötme sisse kui ka pinnale.

Bakteriraku ehitus (sealhulgas grampositiivse ja gramnegatiivse bakteriraku ehituslik erinevus)
ümbritseb teda kapsel, kapslist seespool on rakusein ja sellest seespool on tsütoplasma membraan . Raku sees asuvad ribosoomid ja genoom. Kapslile kinnituvad pilid e narmad. Ühes otsas asub vibur . Bakterid jaotatakse eukarüootseteks ja prokarüootseteks. Eukarüoot - väiksem kui 10 nm, tuumamembraan olemas, genoomiks DNA ahelad , endoplasmaatiline võrgustik on olemas. Golgi aparaat olemas, mitokondrid olemas, ribosoomid olemas, plasmiide pole. Prokarüoot- 0,3- 20nm tuumamembraan puudub, genoomiks DNA rõngasmolekul. Endoplasmaatiline võrgustik on olemas. Golgi aparaati ja mitokondrid puuduvad. Ribosoomid ja plasmiidid olemas. Genoom − rakus sisalduv pärilikkust kandev materjal (DNA). Plasmiidid − on osades bakterites (genoomist) eraldi olevad DNA rõngasmolekulid, mis annavad bakterirakule lisainformatsiooni. Tsütoplasma membraan − ümbritseb kõikide rakkude tsütoplasmasid. Mesosoomid− võtavad osa DNA replikatsioonist ning bakteri pooldumisest kaheks tütarrakuks. Rakusein (ehk rakukest ) − asetseb tsütoplasma membraani ja kapsli (ehk kihnu) vahel. Rakusein annab bakterile kuju ja kaitseb teda kahjulike välismõjude eest. Pili (ehk karvakesed ehk fimbriad ) esinevad gramnegatiivsetel bakteritel. Nad on lühikesed karvataolised struktuurid , nende tipus on adhesiivsed (külge kleepuvad) proteiinid , mis aitavad ühel bakterirakul kinnistuda teise külge. Viburid on pikad spiraalsed proteiinid, mis kinnituvad raku seinale. Tsütoplasma − on bakteri osa ilma kapsli, rakuseina ja plasmamebraanita. Tähtsaimad organellid on seal ribosoomid. Tsütoplasma membraani ülesanded on:

laseb läbi vajalikke toitaineid;

eritab ensüüme;

vajalik raku hingamiseks;

ja energia tootmiseks.
Grampositiivsed bakterid – lillad, rakusein peptiidoglükaanist ja tühhaiinhapetest. Viimased tugevdavad ja stabiliseerivad mikroobrakuseina. Paljudel gram+ bakteritel lõhustub rakusein lüsosoomi toimel.
Gramnegatiivsed bakterid – punased, peptidolükaani kiht on õhem . Lisaks sellele on nendes rakkudes lipoproteiinid, lipopolüsahhariidid ja välismembraanis esinevad fosfolipiidid ning lipopolüsahhariidid. Bakterite rakusein lõhustub penitsiliini toimel.

Bakterite morfoloogia (kuju)
Kujult jaotuvad bakterid: 1) kerakujulised ehk kokikujulised bakterid.
Stretokokid ( tuntumad ) – grampositiivsed, violetsed, vakulatiivsed anaeroobid, suudavad elada nii õhuga kui õhuta keskkonnas. Elavad iseloomulikes ahelates, moodustades kette.
Stafülokokid – grampositiivsed, viinamarjakobara sarnased bakterid. Põhjustab udarapõletikku.Pulgakujulised bakterid – erineva suurusega, silinderjad bakterid. Tuntumad neist on korrapärase kujuga pulkbakterid, laktopatsiidide hulka kuuluvad.
Spoore moodustavad batsillid , aeroobsed. Eoseid moodustab bakter , suudab elada rasketes tingimustes, anaeroobid.
Rostriidiumid – kasvavad keskkonnas, kus hapnikku pole. Eritab mürki, mis põhjustab inimestele mürgistusi, hävineb kõrgel kuumutamisel.
Mükobakterid
Salmonella – hävivad enamasti kuumtöötlemisel.
Komakujulised bakterid – põhjustab koolerat.

Bakterite viburid, spoorid ja spooride moodustumine.
Viburite kuju võib olla silinderjas või lindikujuline. Viburite asetuse järgi:

monotricha – üks vibur raku ühe otsas;

amphitricha - 1 vibur raku mõlemas otsas;

lopotricha – viburikimp raku ühes või mõlemas otsas;

peritricha – viburid ühtlaselt ümber keha;

atricha – viburid punduvad.
Bakter moodustab eoseid ebasoodsates tingimustes. Kui tingimused on soodsad, moodustub jälle bakterirakk . Bakteri eos ehk endospoor , seetõttu bakterid moodustavad baktereid üksteise sees. Võib taluda külmutamist alla –200C. Lühiajalisel keetmisel eosed ei hävine, kuivas õhus on suutelised püsima 105C juures. Efektiivne on hävitada steriliseerimisel . Rõhu all 120C juures.
Spoore moodustavad ka kokikujulised ( ümarad ) bakterid. Struktuurid on erakordselt vastupidavad: huumuse, UV kiirgusele, puhastusainetele. Võivad elada kuni 500 aastat. Endospoore on võimalik uurida valgusmikroskoobiga, elektronmikroskoobiga. Kuna endospoorid ei lase läbi värve, on nad bakterites esindatud värvitute piirkondadena. Võimalik värvida, vahel läbipaistvad. Kuumtöödeldes on neid võimalik nähtavaks värvida. Spooride asetus bakteri rakus on liikide piirides erines. Osad spoorid asetsevad bakteri ühelpool otsas vaheseina lähedal. Teistel võib areneda spoori keskel.
Tuum pikeneb ühte tuuma ossa ;

Sellele järgneb raku sisemise membraani kokkuvoltimine, mis ümbritseb osa DNA-d.

Tekib spoori alge, mida ümbritseb sein;

Edasi toimub membraani kasvamine;

Cartexi moodustumine. Kuhjuvad Ca ja dipikuliinhape:

Spoori valmimine. Ümber broteksi tekib membraani kiht;

Liitelised ensüümid lõhustavad rakuseina;

Bakteri eos satub keskkonda.
Kui spoor satub soodsatesse tingimustesse, kus on toitu, soojust ja niiskust, hakkab arenema vegetatiivne rakk .

Viirused, bakteriofaagid ning nende paljunemine.
Viiruseid iseloomustab alljärgnev: väikesed mõõtmed; neil puudub rakuline ehitus; valkude sünteesil kasutab viirus peremeesraku ribosoome; nähtamatus tavalise optilise mikroskoobi abil; kasvu puudumine väljaspool elusat rakku; nad on võimelised läbima baktereid kinnipidavaid filtreid. Viirused jaotatakse järgmistesse rühmadesse:
1) kepikujulised viirused – tubakamosaiikviirus, tomatimosaiikviirus;
2) kerakujulised ehk kokiviirused – gripiviirus;
3) kuubikujulised ehk kuboidaalsed viirused – osa neist põhjustab kanaarilindudel rõugeid.
4) spermatosoidikujulised viirused, bakteriofaagid;

niitjad vormid.
Viirused jagatakse kolme suurde rühma:

Zoopatogeensed ehk inimesel ja loomadel parasünteesuvad viirused;

Fütopatogeensed ehk taimede viirused;

Bakteriofaagid ehk bakterite viirused.
Bakteriofaagid ehk bakterite viirused. Nende mõõtmed jäävad vahemikku 8—100 nm. Bakteriofaag sisaldab valgulisi ühendeid (nukleoproteiide), mis erinevad mikroobi valkudest. Bakteriofaagid jagunevad kahte suurde rühma: 1)Virulentsed faagid − põhjustavad bakteriraku lüüsumist. 2) Mõõdukad e tempereeritud faagid − algselt on bakteri genoomis soikeseisundis ning hiljem aktiviseeruvad. Tsükliline protsess, mis koosneb 3-st tsüklist:

viiruste rakule kinnitumine;

viiruste paljunemine raku sees;

viiruste väljumine rakust, millega enamjaolt kaasneb raku hävimine .

Paljunemisprotsessi lõppstaadiumi alusel jagunevad viirused:

vabanevad sel teel et rakk lõhkeb, 2) väljuvad rakust nii, et pole märgata erilisi muutusi. 3) rakk säilib peale viiruse väljumist
Bakteriofaagil on ovaalse kujuga pea, mille lülge kinnitub saba, sisaldab valgulisiühendeid, nukleoproteiide, mis erinevad mikroobi valkudest. Faag on võimeline omandama toitekeskkonnast lämmastikku ja mõningaid fosforiühendeid. Üldjuhul on bakteriofaagid väga spetsiifilised , mis väljendub nende mikroobitüvede valikus. On ka selliseid faage, mis on võimelised ründama tervet mikroobide perekonda või ka erinevatest perekondadest pärinevaid mikroobe.
Võib leida kõikjal, kus on mikroobe: vees, mullas, väljaheidetes, toiduainetes jne. Patogeensetele liikidele praktilist kasutamist on leitud meditsiinis ja veterinaarias. Võivad tuua suurt kahju toiduainete tööstuses, mis baseerub bakterite kasutamisele ( näiteks piimatööstuses ).
Ekstratsellubaarselt ehk väljaspool rakku asuvad viirused on soikeseisundis. Kõik algab sellest, kui ta puutub kokku elusa vastuvõtliku rakuga, millega vallandub senini inaktiivsena püsinud viiruse bioloogiline aktiivsus ja algab rakusisene staadium.
Trans. osalevad peamiselt mõõdukad faagid. Faagi sattumisel bakterirakku põhjustab ta selle lüüsumise. Samal ajal toimub uute faagide süntees, enamus faage komplekteeritakse bakteriofaagi DNA-ga. Kui teatud faagidesse satub peremeesorganismi osakesi, tekivad nn efektsed faagid.

Mikroorganismide toitumine ja toitumise mehhanismid .
Mikroobide kiire ainevahetus on tagatud:

paljude erinevate energiaallikatega;

paljude ensüümide olemasoluga erinevates ainevahetusprotsessides.
Liigitus:

energiaallikate alusel – organohoofideks, litotroofideks, fototroofideks, paratroofideks.
Organotroofid – organismid, mis saavad energiat väliskeskkonna orgaanilisteühendite fermentatsioonil või oksüdatsioonil .
Litotroofid – on võimelised moodustama rakukomponente orgaaniliseaine, redutseerimise tulemusel tänu anorgaanilisel oksüdatsioonil vabanevale energiale.
Fototroofid – saavad energiat fotogeeniliste reaktsioonidega. Energiaallikaks on näiteks päikesevalgus.
Paratroofid – energiaallikaks on mõne teise organismi rakk ( taime- või loomarakk ).
Mikroobidel on toitumiseks vaja 30 elementi: & kõige olulisemat on C, N, H, O, S ja P. Kõige tähtsam on C. Lisaks neile vajavad mikroobid oma elutegevuseks veel rohkesti mineraale: K, Ca, Mg, Fe.
Vajaduse järgi liigitatakse nelja gruppi:
1) Heterotroofid – vajavad väliskeskkonnast ühte või enamat substraati. Näiteks suhkruid, aminohappeid , vitamiine jne. Siia kuuluvad mädapõletikku põhjustavad stafülo- ja steptokokid.

Autotroofid – sünteesivad kõik endale vajalikud ühendid, redutseerides oksüdeerunud orgaanilisiühendeid.

Mesotroofid – vajavad vähemalt ühte redutseeritud anorgaanilistühendit. Siia kuuluvad nii organimid kui ka vees leiduvad mikroobid ( nt salmonella ).

Hüpopotroofid – intratsellulaarsed parasiidid , mis vajavad oma elutegevuseks oma peremeesraku ainevahetuslikke komponente.
Kasvufaktorite vajaduste järgi jaotatakse mikroobe:

Prototroofid – sünteesivad mitmesuguseid kasvufaktoreid

Anksotroofid – ei kasva ilma kasvufaktoriteta.
Toitumise mehhanismid
Lihtne difusioon – selle mehhanismi põhimõte on vastava aine ärakasutamine, mille asemele tuleb väliskeskkonnast uut ainet. Seega lahustunud ained sisenevad mikroobirakku vastavalt nende kontsentratsioonigradiendile. Enamasti eelneb sellele ekstratsellulaarne ainete hüdrolüüs .
Soodustatud transport – tegemist spetsiaalsete kandjate proteiinidega, mistõttu toimub transport kontsentratsioonigradiendi vastu. Selle tulemusel muudetakse imporditav või eksporditav molekul proteiinidega transporditavaks molekuliks.
Aktiivne transport – mehhanism , mille juures vajatakse lisa energiat, vajalik energia saadakse prootonite s.o vesinikioonide väljutamisel rakust, mis tekivad raku ainevahetuses metaboolide oksüdatsioonil.
Paljud mikroorganismid on miksotroofid, so nad võivad ühelt toitumistüübilt üle minna teisele.

Mikroorganismide hingamine ja hingamistüübid.
Obligaatsed aeroobid − paljunevad õhuhapniku olemasolul . Nende ensüümide abil toimub vesiniku ülekanne oksüdeeritavalt substraadilt aktseptorile − õhuhapnikule. Nad lõhustavad substraati oksüdatsiooniprotsessis, mille tagajärjeks on H2O ja CO2 teke. Sealjuures vabaneb kogu substraadis peituv energia. Nendeks bakteriteks on nt äädikhappebakterid, tuberkuloositekitaja jt. C6H12O6h20=6CO2+6H2 + energia
Mikroaerofiilid − paljunevad keskkonnas, kus hapniku kontsentratsioon on madal (kuni 1%). Siia alla kuuluvad nt kiirikseened, laktobatsillid.
Fakultatiivsed anaeroobid − suudavad paljuneda nii õhuhapniku olemasolul kui ka selle puudumisel. Enamus haigustekitajatest on fakultatiivsed anaeroobid.
Obligaatsed anaeroobid − mikroobid, kes paljunemiseks vajavad hapnikuvaba keskkonda. Substraati nad lõpuni ei lõhusta. Anaeroobsetes tingimustes kasvavad võihappebatsillid, teetanuse ja botulismi tekitajad .

Bakterite kasv ja paljunemine ning kasvufaasid.
Isomorfne pooldumine – pooldumisel tekivad kaks võrdse suurusega tütarrakku. Heteromorfne pooldumine – pooldumisel tekivad kaks erineva suurusega tütarrakku. Paljunemiskiirus sõltub mikroobi liigist, kultuuri vanusest , toitekeskkonnast, temperatuurist jt teguritest. Piiravateks faktoriteks on: Ainevahetuseks vajalike ainete lõppemine;Hapniku hulga vähenemine;pH langus;Toksiliste lõpp-produktide kogunemine. Kiiresti kasvavatel bakteritel kestab paljunemisperiood ehk generatsiooni aeg, ligikaudu 30 minutit. Täielik paljunemise lõpp saabub 18-24 h järel. Generatsiooniaeg on aeg, kus ühest bakterist saab 2 bakterit.
1) lähtefaas ehk lag faas – on aeg bakterite külvimomendist nende kasvu alguseni . Alguses, kui bakterid satuvad kekkonda, siis nende arvukus isegi väheneb, sest kohanemine võtab aega ja mittekohanenud bakterid hukkuvad. Kestvus on tavaliselt 1-2 h
2) aktseleratsiooni faas ehk kasvu kiirenemis faas – toimub bakterite mõõtmete suurenemine, ainevahetuse intensiivistumine.
3) eksponentsiaal ehk log faas – bakterite arv kasvab geomeetrilises progressioonis, Antud faasis on nii biokeemiline kui bioloogiline aktiivsus bakteritel kõige suurem. See eest on nad aga ka kõige tundlikumad välistegurite suhtes. Kestvus 4-5 h.

negatiivne aktseleratsiooni faas ehk aeglustunud log faas – algab eelpool nimetatud imiteerivate tegurite toimel, kuid poolduvaid isendeid on selles faasis kõige rohkem, hakates faasi lõpus vähenema. Faasi kestvus tavaliselt 2 h.

statsionaalne faas – bakterite paljunemine ja suremine tasakaalus nii, et elusrakkude arv ei muutu.

kiirenev suremise faas – suremine ületab bakterite pooldumist. Vastav faas kestab 3 h.

logaritmiline suremise faas – faasis toimub suremine üha suurenevas tempos .

suremise kiirenemine – osad bakterid lähevad soike seisundisse.

Mikroorganismide helendumine ja pigmendi moodustumine.
Helenduvate mikroobide hulka kuulub suur rühm füsioloogiliselt sarnaseid, kuid morfoloogiliselt erinevaid baktereid (kokid, kepikesed , vibrioonid). Enamasti on nad gramnegatiivsed, eosteta aeroobsed organismid, mis on isoleeritud merevees . Kuigi nad kasvavad hästi nii liha kui kala substraatidel, roiskumist nad nendes esile ei kutsu. Enamike liikide kasvu- ja helendumistemperatuur on 15-18C.
Peamine on, et helenduvad ainult vigastamata mikroobid. Teatud tegurid nagu soolsuse vähenemine, antibiootikumide esinemine keskonnas, helivõnked - kõik need kahjustavad rakku ja tema helendumist. Tüüpiliseks helenduvaks bakteriks on photobacterium phosphorum, mis kasvab 28 C juures.
Pigmentide moodustumine on omane vees, õhus, pinnases leiduvatele mikroobidele. Patogeensete mikroobide juures esineb antud liike vähem. Pigmenti moodustavate mikroobide kolooniad värvuvad vastavalt pigmendile. Pigmendi värvus võib olla punane, roosa, kuldkollane, valge, sinine, violetne, must või tumepruun . Kõige intensiivsemalt moodustuvad pigmendid küllaldase õhuhapniku juuresolekul, hajutatud päikesevalguses, 20-25C juures. Mikroobidele on pigmentide moodustumine tähtis seetõttu, et nad funktsioneerivad hingamisprotsessis vesiniku akseptorina ja kaitsevad mikroobe UV-kiirguse eest.

Füüsikaliste välistegurite mõju mikroorganismide elutegevusele.
Optimaalse kasvutemperatuuri järgi jaotuvad mikroobid viide rühma: Psührofiilid- min 5, opt 5-15, max 20. psührotroofid- min 0, opt 20-30, max 35. mesofiilid- min 15-20, opt 30-40, max 45. termofiilid- min 40, opt 55-65, max 72. hüpertermofiilid-min 67, opt 90- 100, max 113. Kiirgusenergia –toimib mikroobidele nii rakusiseste kui ka keskkonnas toimuvate füüsikaliste või keemiliste muutuste kaudu. Kiirituse efektiivsus sõltub kiirte läbivusvõimest, sest muutusi kutsuvad esile neelduvad kiired.Valgus–vajalik ainult fotosünteesivatele bakteritele. Kõik bakterid kasvavad hästi valguse puudumisel ja hajusal valgusel puudub antimikroobne toime. Otsene päikese kiirgus mõjub bakteritele hävitavalt. Infrapunased kiired–on suure lainepikkusega kiired. Energia muutub ainetes soojuseks, millel võib olla hävitav mõju mikroobidele. Ultraviolettkiirgus–päikesespektri kõige aktiivsem osa, mis võib esile kutsuda fotokeemilisi muutusi nii substraadis kui rakus. Kõige bakteritsiidse toimega on kiired lainepikkusel 250—260 nm. Radioaktiivne kiirgus–tekib radioaktiivsete ele-mentide aatomituumade lõhustumisel, millega kaasneb α-, β-ja γ-kiirguse teke. See kiirgus kutsub esile aatomite ja molekulide ionisatsiooni ja molekulaar -struktuurid lõhustuvad. Kiirgusele eriti vastupidavad on Coli laadsed, siis proteuse perekonda kuuluvad ja salmonella. Eriti vastupidavad on bakterite spoorid. Neid kasutatakse meditsiinis, põllumajanduses ja tööstuses. Radiolained- elektromagneetilised lained.
Elektromagnetilises väljas muutub see elekter aga soojuseks.
Kuna kuumutamise aeg on lühike, siis säiluvad paremini ka toiduainete esialgsed omadused. Ultrahelid – nimetatakse sagedusega üle 20 000 võnke sekundis
Bakterid on palju tundlikumad sellele, kui pärmseened. Seejuures cokikujulised on püsivamad kui pulgakujulised.

Füüsikalis-keemiliste välistegurite mõju mikroorganismide elutegevusele.
Keskonna vee sisaldus. Vee sisaldusel on suur mõju mikroobide elutegevusele. Mikroobid ise sisaldavad oma rakkudes ligikaudu 75-85% vett. Veega võetakse toitaineid rakku ning väljutatakse sealt jääkaineid. Mikroobid võivad areneda ainult sellises keskkonnas, kus on vaba vett. Vee vajadus erinevatel mikroobidel kõigub suurtes piirides. Kasvuks vajalikku minimaalse vee vajaduse järgi võib mikroobe jaotada järgnevalt:
a) Hüdrofüüdid – vajavad palju vett
b) Mesofüüdid – keskpärase vee vajadusega
c) Kserofüüdid – taluvad ka hästi kuivust. Paljud pärmseened, eriti aga hallitusseente ja bakterite spoorid, taluvad kuivust hästi ja võivad säiluda eluvõimelistena kümneid aastaid.
Kõrged keedusoola , NaCl, konsentratsioonid mitte ei kutsu esile rakkude plasmolüüsi, vaid mõjuvad negatiivselt ka rakusisestele biokeemilistele protsessidele ja raku membraani funktsioonidele. Häirub hingamine ja alaneb proteolüütiline aktiivsus.
Roiskbakteritel paljunemine väheneb 3-4% juures ja peatub täielikult 7-10% konsentratsiooni juures.

Keemiliste välistegurite mõju mikroorganismide elutegevusele.
Keskonna reaktsioon pH- iga mikroobi liik elab teatud pH piirides. Paljudele hallitus - ja pärmseentele on sobiv nõrkhappeline keskkond pH-ga 5—6. Suurem osa baktereid kasvab paremini neutraalses või nõrkleeliselises keskkonnas (pH 6,8—7,3).Keskkonna redokspotensiaal redokpotensiaal (Eh) iseloomustab keskkonna aeratsiooniastet. Seda väljendatakse voltides. Redokstingimusi tähistatakse sümboliga rH2 rH2= (20 ºC juures). rH2=41 hapnikuga küllastunud keskkonnas. rH2=0 keskkond on küllastunud vesinikuga . rH2=28 redoksprotsesside tasakaalu korral. Keemilised ained. Keemilisi aineid, mis mõjuvad mikroobidele hävitavalt nimetatakse antiseptikuteks. Siia alla käivad järgnevad ühendid:raskete metallide ioonid (nt kuld, vask, hõbe jt); paljud oksüdeeriad ( kloor , jood, vesinikperoksiid ); mineraalhapped ( väävelhape , boorhape, fluor -vesinikhape); orgaanilised ühendid ( formaliin , fenoolid jt); alkoholid ja orgaanilised happed (salitsüül-, või-, äädik-, bensoe - ja sorbiinhape); osad eeterlikud õlid , parkained ja paljudel värvidel (briljantroheline, fuksiin jt);

Bioloogiliste tegurite mõju mikroorganismide elutegevusele ja mikroobidevahelised suhted.
Sümbioos − Vastastikune kasulik kooselukahe või mitme liigi vahel (nt piimhappebakterid ja pärmseened keefiris). Kommensialism − kooselu, mille juures vastastikust kasu organismidel pole. Samas kooselu ei too organismidele ka kahju (nt piimhappebakterid ja taimed; pärmseened ja taimed) Parasitism − vastastikune suhe, mil kooselu toob kasu ainult ühele organismile, teisele aga kahju (nt bakteriofaag ja bakter). Metabioos − mikroobide vaheline suhe, kus ühe organismi elutegevus soodustab teise arengut (nt pärmseened ja äädikhappebakterid). Sünergism − kooskasvu suhe, kus kahe või mitme mikroorganismi põhilised omadused väljenduvad tugevamini kui üksikult eraldi kasvades (nt valkelagundavad organismid arenevad koos intensiivsemalt kui üksikud liigid eraldi).Antagonism − suhe, kus mikroobide kooskasvul üks liik pidurdab teise liigi arengu või hävitab selle. Bakteriotsiinid − bakterite poolt produtseeritud madal- või kõrgmolekulaarsed ühendid. Neil on antimikroobne toime oma liigi või ka teiste liikide suhtes. Seente poolt produtseeritud biotsiine nimet. antibiootikumideks. Mõjuvad tavaliselt teatud kindlale mikroobi liigile: Fütontsiidid − taimse päritoluga antibiootilise toimega ained. Nad on üheks looduslikuks teguriks võitluses mikroobidega (nt mugulsibulast ja küüslaugust on eraldatud ollitsiin). Loomse päritoluga antibiootiliste ainete hulka kuuluvad nt lüsosüüm, eritriin ja ekmoliin. Lüsosüüm − on valguline aine, mida leidub munavalges, pisarates, süljes, kalamarjas jne. Eritriin − saadakse looma punastest verelibledest (erütrotsüütidest). Tal on bakteriostaatiline toime nt stafülo- ja streptokokkidele. Ekmoliin − saadakse kalade kudedest ja ta mõjub antibakteriaalselt soolehaigusi tekitavatele bakteritele.

Mikroorganismide (modifikatsiooniline, mutatsiooniline ja kombinatiivne ) muutlikkus.
Mikroorganismide muutlikkust seostatakse nende fenotüübi ja genotüübi muutumisega. Tulenevalt muutlikkuse iseloomust ja geneetilise info päritolust jaotatakse mikroobide muutlikkus kolmeks: 1. Modifikatsiooniline muutlikkus − mikroobides tekkinud muutused, mis DNA struktuuris jäävad avaldumata. Muutused leiavad aset ainult fenotüübis . Modifikatsioon kui kohastumuslik muutus keskkonnatingimustele järglastele edasi ei kandu. Nt Staphylococcus aureus produtseerib penitsilliini lõhustavat ensüümi penitsillinaasi ainult penitsilliini olemasolu korral. 2. Mutatsiooniline muutlikkus − on olemuselt bakteriraku DNA koodi muutumine. Väljaspoolt geneetilist informatsiooni rakku juurde ei tooda..3Kombinatiivne muutlikkus − muutused genotüübis, kus geneetiline informatsioon on pärit väljaspoolt rakku ehk teistest mikroobidest. Antud protsess leiab aset DNA lõikudega, mis võivad liikuda genoomi ühest lookusest teise nii samas genoomis kui ka erinevate genoomide vahel. Elusorganismides esineb kaks strateegiat: horisontaalne ja vertikaalne.

Plasmiidid.
Osades bakterites (genoomist) eraldi olevad DNA rõngasmolekulid, mis annavad bakterirakule lisainformatsiooni. Suurendavad ka tavaliselt bakteri ellujäämise võimalusi erinevates tingimustes. Plasmiidid määravad ära omadused, mis avalduvad bakteriraku fenotüübis. Nende alla kuuluvad: fertiilsus , mille all mõistetakse bakteri võimet konjugeeruda; toksiinide produktsioon ; pilide (nt F-pilid) produktsioon; ravimiresistentsus; resistentsus keemiliste ainete suhtes; orgaaniliste ainete lõhustamise eest vastutavate ensüümide teke. Tuntumad plasmiidid on R- ja F-plasmiidid (R-või F-faktor). R-plasmiidid põhjustavad resistentsust mitmete medikamentide suhtes. R-faktor on levinud eelkõige G- bakteritel. Plasmiid võib kodeerida resistentsust nii ühe kui ka mitme antibiootikumi suhtes.

Konjugatsioon kui üks geneetilise ülekande viis bakteritel.
Geneetilise materjali ülekandumine ühelt bakterilt teisele rakkude vahetus kontaktis olles. Rakud, millised annavad geneetilist materjali nimetatakse doonoriteks, seda vastuvõtvad rakud on retsipiendid. Protsessi toimumiseks on vajalik F-plasmiidi olemasolu ( doonor -)bakterirakus. Neid nimet. F+ rakkudeks. F-plasmiidid võtavad osa F-pili moodustumise eest, mille kaudu kantakse geneetiline materjal doonorilt retsipiendile. Tekib nn tsütoplasmaatiline sild . Retsipientrakku tähistatakse F- ja neil F-plasmiid puudub. K. tulemusena tekivad Hfr rakud (high frequency of recombination).

Mõõdukas ehk tempereeritud faag ja transduktsioon .
Transduktsioon − on geneetilise informatsiooni (DNA) ülekanne doonorbakterilt retsipientbakterile bakteriofaagi osalusel. T. osalevad peamiselt mõõdukad (ehk tempereeritud) faagid. Faagide paljunemisel bakterirakus liidavad nad oma DNA koostisesse osa bakteriaalset DNA-d (muutuvad defektseteks) ja annavad selle retsipiendile. Jaotatakse: Mittespetsiifiline transduktsioon — faagi satub juhuslik bakteri DNA lõik ja defektsete faafide tekkesagedus on 10-3. Spetsiifiline transduktsioon — toimub lüsogeense bakteriraku (bakteriofaagi DNA on bakteri genoomi teatud lookuses) aktiveerumine ja faagi genoomi haaratakse kaasa bakteriaalse DNA osakesi (moodustub defektne faag) ja bakterirakk satub lüütilisse tsüklisse.Transduktsiooni tagajärjel võivad osad bakteriliigid omada virulentseid omadusi.
Transformatsioon − Doonorbakterist väliskeskkonda vabanenud DNA lõigukese ülekanne retsipientrakku. DNA retsipientrakku jõudmiseks peab retsipient olema vastuvõtlik. Transformatsioon on omane sellistele perekondadele nagu Neisseria, Streptococcus, Staphylococcus, Bacillus . Osadel liikidel tekivad raku pinnale nn DNA retseptorid , kuhu seotakse doonorbakterist pärit DNA lõik ja muudetakse mitmete ensüümide poolt üheahelaliseks. Järgnevalt siseneb DNA fragment retsipientraku tsütoplasmasse ning sealt edasi liitub genoomiga.

Mikroobid lämmastikühendite muundajatena, muundamisprotsessid ja lämmastiku ringlus looduses.
Ammonifikatsioon − valgumolekulide järk- järguline hüdrolüüs. Olemuselt on tegu roiskumisprotsessiga, millega kaasneb märkimisväärne ammoniaagi (NH3) koguse eraldumine. Sellest tulenevalt nimetatakse protsessi ammonifikatsiooniks. Valkude lõhustumine toimub proteolüütiliste ensüümide toimel. Hüdrolüüs toimub järk-järgult: valgud →polüpeptiidid→aminohapped. Aminohapped desamineeritakse, mille tulemusel moodustuvad NH3 ja vastavad orgaanilised ained (happed: sipelghape , äädikhape, propioonhape, võihape; alkoholid: propüül-, amüül- jt alkoholid). Valgulagundajad mikroobid on looduses ainete ringe seisukohalt kasulikud, kuna nad mineraliseerivad valgulisi ühendeid. Moodustub NH3, mis rikastab mulda taimedele vajaliku lämmastikuga. Samad mikroobid põhjustavad ka piima, liha, kala jt toiduainete riknemist.

Mügarbakterid.
Mügarbakterid – kõige aktiivsemad õhulämmastiku sidujad, kes kasvavad liblikõieliste taimede juurtel. Siia alla kuuluvad sellised taimed nagu ristikhein , mesikas, lupiin , hernes, uba jt. Mügarbakterid kuuluvad Rhizobium´i perekonda. Nad on aeroobsed, kepikujulised, gramnegatiivsed, liikuvad bakterid. Spoore nad ei moodusta. Vananedes bakterid paksenevad, kaotavad liikumisvõime ja neid nimetatakse bakteroidideks. Üldjuhul on mügarbakterite liigid spetsiifilised, kuna ainult teatud liigid tekitavad mügaraid kindlatel liblikõieliste taimede juurtel. Mügaras seostunud lämmastik antakse edasi taimedele aminohapete kujul. Mügarbakterite ja peremestaime(-de) vahel on sümbiootilised suhted. Bakterid saavad taimedest vajalikke orgaanilisi ühendeid (suhkruid, happeid ) ning annavad vastu seotud lämmastikühendeid, mis on moodustunud gaasilisest lämmastikust (N2).

Mikroobid fosfori muundajatena ja fosfori ringlus looduses.
Fosfor satub mulda taime- ja loomajäänustega, ning keemilste ühenditena (väetistena). Suurt osa orgaanilise fosfori reservi ei saa taimed omastada. Mikroobid peavad orgaaniliseaine lõhustama, viima anorgaanilisse vormi. Kõigepealt deposforüülitakse nukleotiinhapped-> letsitiin . Orgaanilise fosfori ühenditest võtavad osa nt pseudomonas spp, ja bacilluse spp, aga ka hallitusseente penicillumi spp ja aspergillus spp. Osa võivad võtta ka mõned pärmseened.
Fosfaatide lahustamine mullas toimub CO2 või hapete moodustumisel. CO2 lahustumisel vees tekib süsihape, mis suuremal või vähemal määral lahustab lahustamatut fosfaati. Fosfaatide lahustumisel aitavad kaasa ka nitrifitseerivate bakterite poolt mulda moodustunud nitritid ja nitraadi või siis väävli bakterite poolt moodustunud sulfaat . Ja ongi fosfor taimede poolt omastatav.

Mikroobid väävliühendite muundajatena ja väävli ringlus looduses.
Mullas on väävel sulfaatidena ja sulfititena. Taimed omastavad väävlit harilikult sulfaatidest, kuid loomad seevastu enamasti orgaanilistest ühenditest. Teatud tingimustes võivad mikroobid oksudeeruda taandatud anorgaanilisi väävliühendeid ja jällegi oksüdeerida ühendeid taandada väävlivesinikuni või elementaarse väävlini välja. Kõige levinum Taandatud väävliühendite aktiivne oksüdeeria on tiobakterid. Nad on võimelised oksüdeerima väävelvesinikku ja diotsüanaate. Nad on spoore mitte moodustuvad kepikujulised bakterid ja enamuses obligaatsed hemolitoautotroofid. Mikroobide poolt põhjustatud sulfaatide taandamist ei kohta eriti sageli. Nitraadid ja sulfaadid on enamasti lämmastik- ja väävliühendid . Mis on taimedele omastatav. kuid taandatult muutuvad nad kättesaamatuks taimedele. Bakterite liike, mis taandaksid sulfaate, pole arvukalt, kuid neid võib kohata reovetes, merevees, isegi nafta puuraukudes, liigniiskuse all kanatavates muldades. Ja anorgaaniliste väävliühendite taandamist nimetatakse desulfofikatsiooniks.

Mikroobide levik mullas ja õhus.
Mikroobid on jaotunud ebaühtlaselt mulla erinevates kihtides. Kõige vähem pindmises kihis (päike kuumus jne). Kõige rohkem 10-20 cm sügavusel. Sügavamale minnes nende hulk väheneb. Ülemistes kohtades, kus palju org ainet. Ja ka hapnikku domineerivad aeroobsed saprofüüdid (toimub aktiivne org aine lagundamine). Mulla mikroflooras saavutavad ülekaalu anaeroobsed liigid. Mulla mikroflooras on esindatud nii bakterite, viiruste, hallitus- ja pärmseente, vetikate, ainuraksete jt organismide liigid. Mikroobide tegevust aktiviseerivad kündmine jne, ka temp 10-20c aktiivsed alla 10c elutegevus pidurdub. Õhku satuvad mikroobid mullast, taimedelt, loomadelt. Õhus vüivad säilida teat aja eluvõimelistena. Mingil ajal hukuvad päikesekiirguse tõttu. Õhu mikrofloora sõltub aastaajast, keha sanitaarsest seisundist. Õhk sisaldab merede, mägede ja jääväljade kohal vähe mikroobe. Asustatud punktide ja tööstuspiirkondade õhus on neid 100000 -id korda rohkem. Õhumikroobide hulga suurusel on tähtsus paljastusel. Puud ja põõsad vähendavad oluliselt tolmu ja eritavad mikroobe hävitavaid fütotsiide. Õhumikrofloora on liikide rohke, sealt võib leida mikrorakke, hallitusseente spoore, sporogeenseid ja asporogeenseid baktereid, viiruseid. Välistatud pole ka haigustekitajaid.

Mikroobide levik taimedel ja loomadel.

Vee mikrobioloogia. Reovee puhastus.

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk · .doc · 63 allalaadimist

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #1

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #2

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #3

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #4

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #5

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #6

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #7

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #8

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #9

Mikrobioloogia üldkursuse eksamiküsimused #10

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-10-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

63 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Liiina16 Õppematerjali autor

Mikrobioloogia aine ja ajalooline areng.
Mikroorganismide taksonoomia.
Pärmseente ehitus, paljunemine, kasutusalad ja tuntumad liigid.
Mikrobioloogias levinumad steriliseerimis- ehk steriliimisviisid.
Bakterite morfoloogia (kuju)
Bakterite viburid, spoorid ja spooride moodustumine.
Viburite kuju võib olla silinderjas või lindikujuline. Viburite asetuse järgi:
1) monotricha – üks vibur raku ühe otsas;
2) amphitricha - 1 vibur raku mõlemas otsas;
3) lopotricha – viburikimp raku ühes või mõlemas otsas;
4) peritricha – viburid ühtlaselt ümber keha;
5) atricha – viburid punduvad.
Mikroorganismide toitumine ja toitumise mehhanismid.
Mikroorganismide hingamine ja hingamistüübid.
Obligaatsed aeroobid − paljunevad õhuhapniku olemasolul. Nende ensüümide abil toimub vesiniku ülekanne oksüdeeritavalt substraadilt aktseptorile − õhuhapnikule. Nad lõhustavad substraati oksüdatsiooniprotsessis, mille tagajärjeks on H2O ja CO2 teke. Sealjuures vabaneb kogu substraadis peituv energia. Nendeks bakteriteks on nt äädikhappebakterid, tuberkuloositekitaja jt. C6H12O6h20=6CO2 6H2 energia
Mikroaerofiilid − paljunevad keskkonnas, kus hapniku kontsentratsioon on madal (kuni 1%). Siia alla kuuluvad nt kiirikseened, laktobatsillid.
Fakultatiivsed anaeroobid − suudavad paljuneda nii õhuhapniku olemasolul kui ka selle puudumisel. Enamus haigustekitajatest on fakultatiivsed anaeroobid.
Obligaatsed anaeroobid − mikroobid, kes paljunemiseks vajavad hapnikuvaba keskkonda. Substraati nad lõpuni ei lõhusta. Anaeroobsetes tingimustes kasvavad võihappebatsillid, teetanuse ja botulismi tekitajad.
Mikroorganismide helendumine ja pigmendi moodustumine.

Sarnased õppematerjalid

doc

Mikrobioloogia kordamisküsimuste vastused 2012

MIKROBIOLOOGIA ÜLDKURSUSE KORDAMISKÜSIMUSED 1. Mikrobioloogia aine ja ajalooline areng Mikrobioloogia (micros -- väike; bios -- elu; logos -- teadus) -- teadus väga väikestest palja silmaga nähtamatutest organismidest, milliseid kutsutakse mikroorganismideks ehk mikroobideks. 2. Mikroorganismide taksonoomia (eukarüoodid, prokarüoodid; binaarne nimestik, mikroobi pesa, segakultuur, puhaskultuur) E. Chaton (1937. a) jaotas elusolendid rakulisel alusel prokarüootideks ja eukarüootideks. Prokarüoodid (eeltuumsed) - raku tsütoplasmas olevad

Mikrobioloogia

doc

Kordamisküsimuste vastused

Mikrobioloogia üldkursuse kordamisküsimused ja vastused 1. Mikrobioloogia aine ja ajalooline areng Mikro väike Bio elu Logos õpetus Teadus väga väikestest palja silmaga mitte nähtavatest organismidest, mikroobidest. Mikroobid on ühed algelisemad elusloomad maa peal. Mikrobioloogiat saab jagada bakterioloogia, mükoloogia, viroloogia, algoloogia. Bakterioloogia - uurib baktereid. Mükoloogia - uurib hallitusseeni. Viroloogia uurib viiruseid Algoloogia uurib lihtsamaid vetikaid jm. Mikrobioloogia ajalugu

Mikrobioloogia

doc

Mikrobioloogia üldkursuse kordamisküsimused ja vastused

Mikrobioloogia

doc

Mikrobioloogia kordamiskusimused

MIKROBIOLOOGIA ÜLDKURSUSE KORDAMISKÜSIMUSED 1. Mikrobioloogia aine ja ajalooline areng · Mikrobioloogia (micros -- väike; bios -- elu; logos -- teadus) -- teadus väga väikestest palja silmaga nähtamatutest organismidest, milliseid kutsutakse mikroorganismideks ehk mikroobideks. Mikrobioloogia jaguneb bakterioloogiaks, mükoloogiaks, viroloogiaks ja algoloogiaks. o Bakterioloogia -- uurib baktereid o Mükoloogia -- uurib pärm- ja hallitusseeni o Viroloogia -- uurib viirusi ja bakteriofaage o Algoloogia -- uurib lihtsamaid loomi ja vetikaid Robert Hooke (1635--1703) oli teadlane, kes esimesena vaatles ja kirjeldas seeni. Ta oli üks esimesi mikroskoobi konstrueerijaid.

Mikrobioloogia

docx

Mikrobiologia kt 2

Mikroorganismide muutlikkus Teadust, mis uurib elavate organismide pärilikkust ja muutlikkust nim. geneetikaks. Geneetika püüab selgitada nelja põhiprobleemi: *kuidas geenid funktsioneerivad, *kuidas toimub geenide regulatsioon, *kuidas toimub geneetilise informatsiooni muutus, *kuidas toimub geneetilise informatsiooni ülekanne. *Esimeseks objektiks geneetilistel uuringutel olid soolekepikesed, sest nad on hästi kultiveeritavad laboratoorsetes tingimustes. Hiljem hakati uuringutel kasutama ka teisi baktereid ja viirusi. Genofoor koosneb ligikaudu 4x105--5x106 nukleotiidipaarist, milles sisaldub geneetiline informatsioon 3000 --4000 erineva valgu sünteesiks. *Pärilikkuse funksionaalseks ühikuks on geen, mis kujutab endast DNA molekuli või niidi osa ehk väikest lõiku. Geen koosneb ca 1000 nukleotiidi paarist. Geenidesse on koondunud kõik raku omadusi puudutav informatsioon. Geenid jaotatakse: *struktuurgeenid kannavad informatsiooni raku poolt produtseeritavate valkude ko

Mikrobioloogia

doc

Bakterite levik, kasutamine ja tähtsus

Bakterite levik, kasutamine ja tähtsus BAKTERID Viimastel aastatel on meedias üha sagedamini kajastamist leidnud bakterite hirmuteod. Inimesed kardavad puudutada tualettruumide uksi ja kasutavad nende puhastamiseks üha uuemaid ja kangemaid puhastusvahendeid. Ajalehtedest võib lugeda ka superbakteritest, kes paari päevaga inimese “ära söövad”. Sellest hirmust võidavad ainult ärimehed, kes müüvad maha järjest rohkem antibakteriaalseid vahendeid, kuid tavainimesed saavad ainult kahju, sest niimoodi totaalselt kõiki baktereid hävitades hävitatakse ka meie sõbrad, kes saaks osade bakteritega ise hakkama. Hävitustöö tulemusena tekivad veel hullemad . Juba on kuulda olnud ravimatust tuberkuloosist, mis on tekkinud just inimeste oskamatusest bakteritega võidelda. Ärimehed ei viitsi valmistada kitsa toimealaga vahendeid, sest see on kulukas

Bioloogia

docx

Mikrobioloogia I eksam

produkt); soovitas veinihaiguste vältimiseks veinimahla kuumutada ja siis lisada head käärivat veini; leituas pastöriseerimise; avastas anaeroobsed mikrorganismis(klostriidid); avastas vaktsineerimise(uurides kanakoolera tekitajat Pasteurellat); töötas välja vaktsiini kanakoolera, siberi katku ja marutõve vastu Robert Koch meditsiinilise mikrobioloogia rajaja; avastas endospoorid; Kochi postulaadid; avastas tuberkuloosi tekitaja; töötas välja erinevaid söötmeid; värvis baktereid mikroskoopimisel; ripptilga meetod ja bakterite pildistamine mikroskoopimisel S. Vinogradski kirjeldas esimesena bakteritel kemolitoautotroofse toitumistüübi; uuris tselluloosi lagunemist mullas; avastas mittesümbiontsed N2-te fikseerivad bakterid A. Fleming avastas antibiootikumid; avastas ja puhastas penitsilliini

Bioloogia

docx

Mikrobioloogia kordamisküsimused

Mikrobioloogia kordamisküsimused 2020 1. Mikromaailma haigustekitajate definitsioonid: bakterid, algloomad, seened, viirused, prioonid. ● Bakterid - üherakulised prokarüoodid, mis paljunevad pooldumise teel, elusad ning rakulise ehitusega (Escherichia coli). ● Algloomad - üherakulised eukarüoodid, elavad vabalt, elusad ning rakulise ehitusega (Trichomonas vaginalis). ● Seened - mikroseened - ühe või mitmerakulised eukarüoodid, elusad ning rakulise ehitusega (Candida albicans). ● Viirused - bioloogilised objektid, mis koosnevad kas DNAst või RNAst (nukleiinhappest - genoom), mis on ümbritsetud valgukihiga, mõnedel on lipiidümbris, saavad paljuneda ainult rakkude sees, mitterakulise ehitusega, eluta, rakuväli vorm nimetatakse virioniks (Gripiviirus). ● Prioonid - nakkuslik valk, infeksioossus on seotud valgu tertsiaarstruktuuri muutustega, eluta, mitterakulised. 2. Prokarüoodid ja eukarüoodid. Mil

Mikroobifüsioloogia

Rohkem sarnaseid