Katsevahendid: Katseklaas, vasksulfaadilahus, söögisooda, seisukolb, filterpaber, lehter, keeduklaas. Töökäik: Vala katseklaasidest keeduklaasi kokku vasksulfaadilahus ja söögisooda. Pane filterpaber lehtrisse ja vala segu läbi lehtri kolbi. Tulemused: Sade jäi filtri peale, puhas aine tilkus kolbi. Järeldus: Vasksulfaadilahuse ja söögisooda kokkusegamisel tekib sade, mille saab eraldada puhtast ainest filtreerimisega. Katse nr. 3 Vildikatest värvainete eraldamine (kromotograafia) Katsevahendid: Filterpaber, keeduklaas, klaaspulk, vesi, vildikad Töökäik: Tee harilikuga õrnalt filterpaberi alumisest äärest 1 cm kõrgusele triip. Triibu peale tee kolm täppi eri värvi vildikatega. Pane paberi ots vette (keeduklaasi) ja vaata, mis juhtub. Tulemused: Lillat värvi täpp valgus laiali ja muutus roosaks ning siniseks. Roosa täpp valgus samuti laiali, kuid sellest ei eraldunud teisi värve. Kollane täpp valgus laiali ja sellest eraldusid roheline ja sinine värv.
korral toimub asendusreaktsioon, mida küllastumata sidemetaga toimuvast liitumisreaktsioonist võimaldab eristada eralduva vesinikkloriidi lendumine. Liebermann- Burchard´i kolesterooli määramise test: Heppelises keskkkonnas moodustub kolesterooli reaktsioonil happe anhüdriidiga iseloomu7lik rohelise värvusega reaktsiooniprodukt. Olenevalt kolesterooli sisaldusest proovis võib roheline värv tekkida ka üle punase ja sinise vaheühendi. Ainete idenfitseerimine õhukese kihi kromotograafia teel ÕK kromotograafia on üks kiiremaid jaotuskromotograafia liike, mis võimaldab Idenfitseerida segus olevaid komponente väga väikese proovi mahu juures. ÕK kromotograafias viiakse protsess läbi plaatidel, mis on saadud sorbendikihi kandmisel klaas- alumiinium,- või mõnest muust lahustit mitteimavast materjalist lehele. Mida väiksem on sorbendiosakese läbimõõtsed lihtsam on aine tuvastamine. Voolutitena kas puhtaid lahusteid või nende segusid
täitvatesse geeli pooridesse, väljuvad nad segust esimesena.) Vxmax - maksimaalne elueerimismaht (aine molekulid difundeeruvad täielikult geeli pooridesse ja liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt.)Vxmax = Vt Vg Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht Vx vaadeldavas keskkonnason kindlaks määratud, iseloomustatakse liikuvusteguriga Rf Rf = Kromotogramm-kromotograafia protsessi visuaalne väljund, see on graafiline sõltuvust eluaadi fraktsioonides sisuldava aine kontsentratsioon ja eluaadi mahu vahe. Töö käik Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine Kolonn nr.1.Kontrollisin kolonni vertikaalsust ja märkisin üles täidise margi: Sephadex G-75. Pundumistegur k=0,1. Joonlauda abiga mõõtsin geelisamba (täidis) kõrguse L = 17,4 cm ja diameetri D = 2,8 cm. Arvutasin täidise kogumahu Vt = = 76,49 cm3
pooridesse, väljuvad nad segust esimesena.) Vxmax - maksimaalne elueerimismaht (aine molekulid difundeeruvad täielikult geeli pooridesse ja liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt.)Vxmax = Vt – Vg Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht. Vx vaadeldavas keskkonnason kindlaks määratud, iseloomustatakse liikuvusteguriga Rf V x −V min x Rf = V max−V min x x Kromotogramm - kromotograafia protsessi visuaalne väljund, see on graafiline sõltuvust eluaadi fraktsioonides sisuldava aine kontsentratsioon ja eluaadi mahu vahe. Töö käik Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine Tööd teostasin kolonni juures nr 2. Kontrollisin kolonni vertikaalsust ja märkisin üles täidise margi: Sephadex G-75. Pundumistegur k=0,1. Mõõtsin geelisamba (täidis) kõrguse L = 23,3 cm ja diameetri D = 1,6 cm. Arvutasin 2
org/wiki/Alpha-Pinene 6) https://en.wikipedia.org/wiki/Cymenes Töö eesmärk Veeauru destillatsiooni abil puhastada 8 ml ehk 8,66 grammi eukalüptiõli. Meetodi olemus Destillatsiooni veeauruga kasutatakse vedelate ainete puhul, mis vees praktiliselt ei lahustu. Ainete veeaurudestillatsioon toimub madalatel temperatuuridel. Veeauru destillatsiooni tulemuseks on destilleeritud aine segu veega, millest vesi tuleb hiljem ekstraheerida jaotuslehtri abil. Gaasikromotograafia on üks kromotograafia liike, kus lenduvaid ühendeid lahutatakse paljukordse sorptsiooni ehk gaasi või vedeliku neeldumise vedelikus tingimustes. Põhimõtteliselt kasutatakse pigem analüütilistel eesmärkidel. Gaasikromatograafia on väga sarnane fraktsioneerivale destillatsioonile, sest mõlemad protsessid eraldavad komponente nende segust. Nende peamiseks erinevuseks on see, et fraktsioneerivat destillatsiooni kasutatakse ainete
Amperomeetriline tiitrimine- elektroodi potentsiaali hoitakse mingi väärtuse juures nii, et kas tritrant, proov või produkt (või kõik) on elektroaktiivsed. Mõõdetakse diffusioonivoolu sõltuvust titrandi ruumalast. Kasutatakse pöörlevat plaatinaelektroodi. Tiitrimiskõverad: 10. Amperomeetriline ja konduktomeetriline detektor vedelikkromatograafias. Kromatograafia. Amperomeetriline- Konduktomeetriline- mõõdetakse raku vahelduvvoolu takistust. Kromotograafia- ainete segu komponentideks lahutamine. Kromatograafi teostatakse kolonnis, mis on täiedetud statsionaarse faasiga ja läbi mille voolab mobiilne faas. Proovi sisestamisel kolonni satuvad proovi komponendid statsionaarse ja mobiilse faasi vahele. Mobiilne faas kannab proovi komponente edasi. 11. Kirjeldage kromatograafilise protsessi olemust taldrikute mudeli abil. Iseloomustage lühidalt nähtusi, mis määravaid aine tsooni laiuse kapillaar- ja sorbendiga täidetud kolonnis
Kindla NA järjestuse tuvastamine NA molekulide segust kasutates komplementaarsusel põhinevat üksikahelate paardumist. - Geelis lahutatud DNA/RNA kantakse üle (nailon)membraanile, nii et nad oleksid üksikahelad - Meid huvitav järjestus märgistatakse radioaktiivselt vm meetodil (proov) - Lastakse üksikahelatel omavahel paarduda. - Mitteseostunud proov pestakse maha ja NA asukoht tuvastatakse märgise järgi. 45. Kromotograafia valkude puhastamisel 3 etappi: 1. Valgu lahusesse viimine ja esmane fraktsioneerimine 2. Kromatograafiline puhastamine 3. Lõplik „poleerimine“ Praktikas kantakse ainete segu läbi sorbendi (liikumatu faas) sobiva vedeliku või gaasi vooluga (liikuv faas). Segu komponentide spetsiifilise sorptsiooni ja desorptsiooni tulemusena toimub nende jaotumine liikumatu ja liikuva faasi vahel vastavalt
üksteisele sarnane geneetiline aparaat, morfoloogilised ja füsioloogilised tunnused. 1. Numbriline taksonoomia – põhineb mikroobide füsioloogilistel ja morfoloogilistel antigeensetel struktuuridel.Võrreldakse tundmatute mikroobide tunnuseid tuntud mikroobide tunnustega arvutiprogrammi 2) Kemotaksonoomia – meetod, kus mikroobirakkude ehituslike ja metaboolsete komponentide kindlaks tegemisel kasutatakse keemilisi omadusi. Näiteks gaas, vedelik, kromotograafia. 3) Molekulaarkineetiline taksonoomia – põhineb mikroorganismide nukleiinhapete struktuuri uurimisel. 2. Pärmseente ehitus, paljunemine, kasutusalad ja tuntumad liigid. Pärmseened on üldjuhul suuremad kui bakterirakud. Harilikult on pärmseened ovaalse kujuga ja nende suurus jääb vahemikku 15—20 µm. Pärmseened koosnevad membraaniga ümbritsetud tuumast ja paljunevad nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Hingamistüübilt on nad fakultatiivsed
morfoloogilistel antigeensetel struktuuridel. Võrreldakse tundmatute mikroobide tunnuseid tuntud mikroobide tunnustega arvutiprogrammi abil. Arvutatakse välja koefitsient. Kui on sarnasus 95%, siis suurema tõenäosusega on tegu ühe ja sama liigiga. Saadakse uuritava ja etalontüve vahel sarnane protsent. 2) Kemotaksonoomia meetod, kus mikroobirakkude ehituslike ja metaboolsete komponentide kindlaks tegemisel kasutatakse keemilisi omadusi. Näiteks gaas, vedelik, kromotograafia. Määratakse nukleiinhapete proteiinid ( DNA, RNA ), rasvhapete koostis. 3) Molekulaarkineetiline taksonoomia põhineb mikroorganismide nukleiinhapete struktuuri uurimisel. Kasutatakse näiteks polümeraasiahela reaktsiooni. Mikroorganismide fübogenees ehk ajalooline areng RNA abil on tänapäeval võimalik kindlaks teha, kui kaua aega tagasi mikroobid maapinnale tekkisid. 3. Pärmseente ehitus, paljunemine, kasutusalad ja tuntumad liigid
morfoloogilistel antigeensetel struktuuridel. Võrreldakse tundmatute mikroobide tunnuseid tuntud mikroobide tunnustega arvutiprogrammi abil. Arvutatakse välja koefitsient. Kui on sarnasus 95%, siis suurema tõenäosusega on tegu ühe ja sama liigiga. Saadakse uuritava ja etalontüve vahel sarnane protsent. 2) Kemotaksonoomia meetod, kus mikroobirakkude ehituslike ja metaboolsete komponentide kindlaks tegemisel kasutatakse keemilisi omadusi. Näiteks gaas, vedelik, kromotograafia. Määratakse nukleiinhapete proteiinid ( DNA, RNA ), rasvhapete koostis. 3) Molekulaarkineetiline taksonoomia põhineb mikroorganismide nukleiinhapete struktuuri uurimisel. Kasutatakse näiteks polümeraasiahela reaktsiooni. Mikroorganismide fübogenees ehk ajalooline areng RNA abil on tänapäeval võimalik kindlaks teha, kui kaua aega tagasi mikroobid maapinnale tekkisid. 3. Pärmseente ehitus, paljunemine, kasutusalad ja tuntumad liigid
annaabi.ee 
