Maitse- ja ravimtaimed (0)

Q: Kui aias ometi kasvab salvei?

Vastus leiad õppematerjalist: Maitse- ja ravimtaimed

Tallinna Pedagoogiline Seminar - Meditsiin - Terviseõpetus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kui aias ometi kasvab salvei?

RAVIMTAIMED

Ravimtaimede nimekiri:
Aedsalvei Salvia officinalis

Aed- liivatee e. tüümian Thymus vulgaris

Harilik iisop Hyssopus officinalis

Hiid -aniisiisop Agastache foeniculum

Harilik pune Origanum vulgare

Harilik rosmariin Rosmarinus officinalis

Harilik meliss Melissa officinalis

Harilik naistenõges Nepeta cataria

Piparmünt Mentha piperita

Harilik leeskputk Levisticum officinale

Koirohi Artemisia absinthium

Estragonpuju e. tarhun Artemisia dracunculus

Aedruut Ruta graveolens

Harilik aniis Anisum vulgare (Pimpinella anisum)

Aed-piparrohi Satureja hortensis

Aed-harakputk Anthriscus cerefolium

Aed- koriander Coriandrum sativum

Aed- majoraan e. vorstirohi Majoranahortensis (Origanum majorana)

Vürtsbasiilik Ocimum basilicum

Salatkress Lepidium sativum

Ürt-allikkress Nasturtium officinale

Teekummel Chamomilla recutita

Kurgirohi Borago officinalis
Eestikeelne nimetus Aedsalvei
Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus igihaljas , kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks.
VARS kergesti puituv
LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised
ÕIS –valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes;
SEEMNED – vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva
vili on pähklike
Ajalugu – Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel . Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim - ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: „Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?“
Kasvatamine – salveid võib paljundada seemnetega, kuid lihtsam on osta kevadel noori taimi. Ostmise eeliseks on, et võite omale erinevatest liikidest ja sortidest väikese kollektsiooni koostada. Suuri taimi saab hiljem jagada. Erinevalt muskaatsalveist lõigatakse aedsalvei kevadel tagasi, siis võsub ta paremini. Talveks tuleb taim katta .
Paljundamine - Külvake seeme niiskele mullale ja vajutage kergelt kinni, et kontakt mullaga oleks parem. Liigse kuivuse vältimiseks võib lillepoti või külvikasti katta klaasiga või polüetüleenkilega. Kord päevas on vaja külvist õhustada, st kate eemaldada. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva. Kui seemned on tärganud, tuleb kate kõrvaldada. Taimede vahekauguseks istutamisel on soovitav jätta 15-20cm.
Saagi kogumine – noori lehti võib noppida kuni sügiseni ja kasutada värskelt. Kuivatamiseks lõigatakse võrsed vahetult enne õitsemist. Kõige aromaatsemad on taimed teisel kasvuaastal.
Kasutamine maitsetaimena – Lehtedel on tugev maitse ja neid tuleb ettevaatlikult doseerida . Kuivatatud ja värskeid lehti lisatakse salatitele, liha-, kala- ja munatoitudele. Salvei lehti keedetakse toidus vaid lühikest aega. Salvei kuulub itaalia ürdisegude koostisesse.
Kasutamine ravimtaimena - Maapealseist taimeosadest valmistatakse limaskesta põletike vastast ravimit salviini. Salvei mahla ja värskeid lehti kasutatakse haavandite ja veenipõletike puhul. Salveiteed ja tõmmist kasutatakse suu- ja kurguhaiguste, higistamise , seedehäirete, maksa- ja neeruhaiguste korral.
Ürt ergutab sapi tegevust ning muudab rasvased toidud kergemini seeduvaks. Ta mõjub antiseptiliselt, desinfitseerivalt ja kiirendab haavade paranemist. Tee on mõjus kuristamisvahend kurguvalu puhul ja ergutab imetavate emade piimasekretsiooni.
Muud kasutusalad – kasutatakse kosmeetikas . Pesuvees ja vanillilisandina mõjuvad salveilehed põletikuvastaselt ning aitavad probleemse naha puhul. Kasutatakse ka seebitööstuses.
Kasutamine haljastuses – Õitsev salvei meelitab ligi arvukalt mesilasi ja liblikaid. Ta sobib juurvilja - ja maitsetaimede aeda , aga ka kiviktaimlasse. Ka pütis kasvab ta hästi. Väga dekoratiivsed on tema kirjulehised vormid.
Muu oluline informatsioon – salvei sisaldab mürgist toimeainet tujooni ja võib suurtes kogustes mürgina mõjuda. Salveiteed ei tohiks juua üle 2-3 tassi päevas. Rasedad peaksid salveiteest ja –õlist loobuma .
Suvetarkusena võib soovitada , et pange salveilehti grillsütele, nõnda kaovad sääsed lähiümbrusest.
Eestikeelne nimetus on Aed-liivatee ehk tüümian
Ladinakeelne nimetus on Thymus vulgaris
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus – Püstiste, alusel puitunud , 30-40 cm vartega igihaljas poolpõõsas. Oksad kergesti harunevad ja kergesti puituvad . Õitseb juuni kuni august. Viljaks pähklike. Taimed on tugeva aromaatse lõhnaga.
VARS – võib olla tõusev, kuid ei ole kunagi lamav
LEHT – Kitsjas, nahkjas, allapoole käändunud veidi rullis servaga, näib nõeljana.
ÕIS – valkjas, roosa või lilla männastesse koondunud õis õisikuna varre tippudes.
SEEMNED – tärkavad 2-3 nädalaga. Viljaks pähklike.
Ajalugu – Algselt Vahemere maadel, Põhja- ja Lääne-Aafrikas levinud tüümiani tõid mungad kaasa Alpidest põhja poole. Juba egiptlased , kreeklased ja roomlased hindasid tema omadusi. Vürtsi- ja ravimtaimena oli ta tuntud ka keskaegsetes kloostriaedades.
Kasvatamine –Aias eelistab tüümian täispäikest ning kuiva, hea veeläbilaskvusega mulda. Peale komposti ei vaja see poolpõõsas mingit täiendavat vätamist. Noored taimed istutatakse peenrale 20*20 (või 20-30 cm) suuruste vahedega. Kui taimi suvel või kevadel reeglipäraselt tagasi lõigata, moodustavad nad pidevalt uusi õrnu võsusid. Tüümian on külmakindel. Niiske mulla puhul on talvitumine problemaatiline, taim võib kergesti mädanema minna. Aed-liivatee vajab kindlasti talvekatet kahel põhjusel: esiteks külma ja lumeta talve pärast, teiseks varakevadise päikese eest, mis võib põhjustada taimede kuivamist. Külmakahjustused taimedel taastuvad aeglaselt, kuid enamasti südasuveks.
Paljundamine – Paljundatakse seemnetega, jagamise teel ja pistikutega . Kuna Tüümian kuulub valgusidanejate hulka, kaetakse seemned kergelt mullaga või liivakihiga. Tärkavad 2-3 nädalaga. Külvid tehakse mai kuust alates avamaale. Noored taimed istutatakse peenrale 20*20 (või 20-30 cm) suuruste vahedega. Jagamise teel saab paljundada vanemaid puhmaid ja selle töö võiks ette võtta kevadel, et taimed jõuaks korralikult juurduda. Vanematelt taimedelt võib suvel pistikuid lõigata.
Saagi kogumine – kogutakse noori võrseid ja lehti kogu suve jooksul. Kuivatamiseks lõigatakse oksad vahetult enne õitsemist, hiljem eemaldatakse suuremad varreosad. Lehti ja noori võsusid võib koguda maist hilissügiseni. Kuivatamiseks lõigatakse osa põõsast maha vahetult enne õitsemist ning laotatakse oksad laiali varjulisse õhurikkasse kohta.
Kasutamine maitsetaimena – ükskõik kas värskena või kuivatatult, oma meeldiva, vürtsiliselt magusa maitsega sobib tüümian eriti vahemereliste toitude maitsestamiseks. Erilise aroomi annab ta just lambalihale. Oma puhitusi ärahoidva toime tõttu teeb tüümian rasvased ning kergesti seeduvad. Lisatakse aedviljade hapendamisel, seentele, salatitele ja suppidele. Marinaadidele, grillkastmetele, maitseäädikale ja likööridele annab suurepärase aroomi ja maitse.
Kasutamine ravimtaimena – Tüümian sisaldab rikkalikult eeterlikku õli, mille peamiseks toimeaineks on fenool, tümool ja karvakrool, seetõttu mõjub ta seedimisele soodustavalt, puhitusevastaselt, antiseptiliselt ning rahustavalt. Teena soovitatakse teda kõhulahtisuse, suu- ja kõripõletike, aga ka köha ja bronhiidi puhul. Kompressidena ja lahusena kasutatult aitab ta väikeste haavade, muljumiste ja mädapaisete ravimisel . Vanniveele lisatud tüümianiõli aitab kaasa hingamisteede haiguste, reuma ja üldise kurnatuse leevendamiseks.
Kasutamine haljastuses – sobib ilutaimena püsilillepeenrasse ja ka kiviktaimlasse.
Muu oluline informatsioon – ravimtaimena on toime sarnane nõmm-liivateega, kuid väikestele lastele ja igapäevaseks teeks ei soovitata .
Eestikeelne nimetus on Harlik iisop
Ladinakeelne nimetus on Hyssopus officinalis
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus – igihaljas 30-60 cm kõrgune põõsasjas taim, alusel puitunud ja tihedalt lehistunud vartega taim. Taime teevad väga väärtuslikuks temas sisalduvad eeterlikud õlid, park- ja mõruained.
VARS – tihedalt lehistunud, alusel puitunud, poolpõõsas
LEHT – kitsad lantsetjad (süstjad teravaservalised), asuvad männastega varre ümber, neis on arvukalt õlinäärmeid.
ÕIS – 1 cm pikkune , tihedatesse tähkõisikutesse koondunud, meelõhnaline, meelitavad kogu suve jooksul meelitavad ligi mesilasi ja kimalasi. Õitseb juuli – september.
SEEMNED – viljaks pähklike
Ajalugu – Iisop kasvab looduslikult Lõuna-Euroopas ja laiadel aladel Aasias. Antiseptilise toime tõttu kasutati teda juba antiikajal keha puhastamiseks, tema desinfitseerivat mõju mainitud juba Vanas Testamendis. Mungad tõid taime põhja poole, kus ta omandas kindla koha talu- ja kloostriaedades. Aromaatset ürti kasutati ka toaõhu värskendamiseks.
Kasvatamine - Iisop armastab päikesepaistelist kohta, pinnas peaks olema kuiv, kobe ja lubjarikas, pikkade juurte pärast ka sügavapõhjaline. Kasvab hästi ka pütis. Talub põuda,
Väga külmadel talvedel tuleks teda veidi katta. Kevadel lõigata kuivanud kohad välja, vajaduse korral lõigata kogu taim tagasi. Üldiselt on iisop vähenõudlik.
Paljundamine – on võimalik pärast seemnete külvi, puhmaste jagamist ja pistikutega. Seemnetega paljundamisel tuleks taimed ette kasvatada. Mais välja istutades jätta kasvuruumi vähemalt 30 cm või 25*30 cm vahedega, sest moodustuvad tihedad puhmikud. Annab isekülvi.
Saagi kogumine – talviseks varuks võiks terved varred vahetult enne õitsemist maha lõigata. Vahetult enne õitsemist on aroom kõige tugevam. Kuivatada tuleb need madalal temperatuuril, hiljem võib eraldada jämedad varreosad. Lehti ja noori pehmeid võrsetippe võib pidevalt korjata ja kasutada toitudeks värskelt. Õitsvaid võsusid võib kuivatada ja säilitada kindlalt suletud nõudes.
Kasutamine maitsetaimena – värsket ürti kasutatakse salatite , kastmete, liha- ja kalatoitude maitsestamiseks. Rasvased toidud seeduvad iisopi toimel kergemini. Ta sobib kohupiima sisse. Iisopist valmistatakse aromaatset õli, on asendamatu koostisosa ürdiliköörides. Ärge unustage iisopit liha marineerimisel ja grillimisel!
Kasutamine ravimtaimena – desinfitseerivate omadustega, köha korral röga lahtistav, soodustab seedimist. Tugevdab magu , stimuleerib organismi üldist vastupanuvõimet.
Muud kasutusalad – kasutatakse meelsasti parfüümide ja lõhnapopurriide valmistamiseks.
Kasutamine haljastuses – ilutaimena sobib iisop igihalja ja rohkeõielise taimena püsilillepeenrasse ja väga hästi madalaks piirdeks. Õrnad õied pakuvad ilusat vaatepilti ja meelitavad ligi palju mesilasi ja kimalasi. Väga hea meetaim . Eriti dekoratiivselt mõjuvad erivärviliste õitega sortidest rühmad.
Muu oluline informatsioon – kes pole tuttav iisopi kibeda maitsega, peaks seda esialgu ettevaatlikult manustama.
Eestikeelne nimetus on Hiid-aniisiisop
Ladinakeelne nimetus on Agastache foeniculum
Sugukond korvõielised
Botaaniline iseloomustus - Kuni 80-90 cm kõrgune rohttaim . Lehed meenutavad nõgese lehti. Õitseb juulis-augustis. Kogu taim on nõrgalt aniisilõhnaline. Kaunis ilutaim! Kogu taim on nõrgalt aniisilõhnaline. Aniis-hiidiisop ja harilik iisop kuuluvad erinevatesse perekondadesse ega ole sugulastaimed.
VARS – püstine, kuni 80-90 cm kõrguse neljakandilise varrega.
LEHT – ovaalne , saagja servaga, kujult meenutavad nõgese lehti.
ÕIS – keskmiselt 1 cm pikkune. Õied koondunud varre tipus asuvatesse pikkadesse õisikutesse. Kroonlehed on sinikat või lillakat värvi. Õitseb juulis ja augustis.
SEEMNED – Viljaks on pähklike.
Ajalugu – pärit Aasia , Põhja- ja Kesk-Ameerika. Eestis kultuurtaim .
Kasvatamine - Vajab päikselist ja tuulte eest varjatud kasvukohta . Lepib ka poolvarjulise kohaga, kuid mitte läbikuivava või liigniiske mullaga. Noored taimed on külmaõrnad. Vajab küllalt suurt kasvuruumi (30-40cm) ja viljakat mulda.
Paljundamine – paljundatakse seemnetega. Soovitatav taimede ettekasvatamine. Seemned kaetakse külvil õhukeselt mullaga. Taimed istutatakse välja pärast öökülmi, sest noored taimed on külmaõrnad. Soodsa suve järel annab isekülvi.
Saagi kogumine – kogutakse nii lehti kui ka kogu õitsvat ladvaosa. Kuivatatakse madalal temperatuuril.
Kasutamine maitsetaimena - Aniisimaitseline iisop sobib hästi marja- ja puuvilja magustoitudesse, pirukatesse, vormidesse ja küpsetistesse maitseaineks. Pikantse maitse saab ka aniis-iisopi lisamisel kartuli- või taimetoitudele.
Kasutamine ravimtaimena – röga lahtistav, söögiisu ja seedimist soodustav . Aniis-iisopi tee on suurepärase maitsega, kas siis üksi või segus teiste ürtidega.
Muud kasutusalad - Kaunid õied sobivad ka kaunistamiseks .
Kasutamine haljastuses – ilutaimena on oma pikkade kaunite õisikutega pilkupüüdev püsilillepeenras, sobib ka lõikelilleks. Väga hea meetaim.
Muu oluline informatsioon – kui soovite suhkrust loobuda , tehke tee magusaks aniis-iisopi lehtedega . See maitseb hästi ja on ka väga tervislik, sest taime toimeained leevendavad kurguvalu ja külmetusnähtusi.
Eestikeelne nimetus on Harilik pune
Ladinakeelne nimetus on Oregano
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus - Taimed kõrgusega 30-60cm. Väikesed purpursed õied koondunud õisikutesse moodustades kilbikujulise kobara. Õitseb juulis – augustis. Eelistab päikesepaistelist kasvupaika ja kuiva, neutraalset kasvupinnast. Ühes kohas kasvab kuni 10 aastat.
VARS - on püstine, ruljas , ladvas karvane ja ülalt oksine
LEHT - Lühikarvased või peaaegu paljad lehed on piklikmunajad, nõrgalt hambulised või terveservalised
ÕIS - Väiksed õied on lillakad ja moodustavad pikliku või pealt lameda pöörise
SEEMNED - seemned külvatakse varakevadel päikselisse, hästi sooja kohta, 1-1,5 cm sügavusele
vili on pähklike
Ajalugu – Hariliku punet tuntakse ka oregano nime all. Tema peamine levila on Lõuna-Euroopa, kuid teda esineb looduslikult ka mujal Euroopas kuni Skandinaaviani välja, samuti Kesk- ja Põhja-Ameerikas.
Kasvatamine. Enamasti piisab majapidamisse 1-2 taimest, oleks otstarbekas need kevadel osta. Muidugi võib punet ka ise seemnest kasvatada, külvid tehakse varakevadel ruumis ja taimed istutatakse hiljem aeda. Olemasolevaid eksemplare on võimalik ka jagada. Ärge istutage taimi liiga tihedalt, vahed peaksid olema vähemalt 20*25cm. Külmadel talvedel kaetakse taimed igaks juhuks okste või multšiga. Kevadel lõigatakse pune maapinna lähedalt maha, et taimed saaksid rikkalikult uusi võsusid kasvatada.
Talvekatet ei vaja.
Paljundamine – punet võib seemnest kasvatada, külvid tehakse varakevadel ruumis ja taimed istutatakse hiljem aeda. Olemasolevaid eksemplare on võimalik ka jagada. Vanemad taimed annavad juurevõsusid ja moodustavad suuri puhmikuid.
Saagi kogumine – kogutakse taime õitsvat ladvaosa või lõigatakse varred 5-10 cm kõrguselt. Viimasel juhul saab koguda kaks saaki. Võrsed kuivatatakse, jämedad varred nopitakse välja.
Noori õrnu lehti ja võsutippe võib taimelt kuni sügiseni pidevalt näpistada ja värskena kasutada. Kui tahta võrseid kuivatada, tuleb lõigata neid õitseajal, sest siis on pune kõige aromaatsem. Ürt säilib ka kuivatatult ja peenestatult tugeva aroomi. Oksi saab õlis konserveerida.
Kasutamine maitsetaimena – see mõrkja maitsega klassikaline pitsavürts annab suppidele, liha- ja nuudlitoidule ainuomase maitsevarjundi. Ta on paljude vürtsisegude, sealhulgas Provence’i ürdisegu koostisosa. Punet sobib kasutada igasuguste soolaste toitude maitsestamisel ja konserveerimisel.
Kasutamine ravimtaimena – mõruained ergutavad sapi tegevust. Tee, mille valmistamiseks võtta 1 sl ürti ¼ liitri vee kohta, leevendab moa- soolestikuvaevusi ja aitab ka kõhulahtisuse ja puhituste korral. Meega magustatult on see tõhus rögalahtistav köharohi.
Muud kasutusalad – kasutatakse kosmeetikas, eeterliku õli on paljude kosmeetikaartiklite baasaine.
Kasutamine haljastuses – ilutaimena sobib püsilillepeenrasse. Pune on õitseajal tõeline kaunitar ja meelitab ligi mesilasi, liblikaid ning paljusid teisi kasulikke putukaid. Ta sobib suurepäraselt kiviktaimlasse või püsikutespiraali kõrgemasse ossa . Ka rõdukastis ja pütis edeneb ta hästi. Kuivatatud õisikud on väga kenad väikestes kuivkimpudes.
Muu oluline informatsioon – Ettevaatust ! Rasedatel kasutada ettevaatlikult.
Eestikeelne nimetus on Harilik rosmariin
Ladinakeelne nimetus on Rosmarinus officinalis
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus – Harunenud, puitunud juurte alusel puitunud vartega, igihaljas poolpõõsas. Looduslikul kasvukohal kuni 2m kõrgune põõsas, põhjapoolsetel aladel jääb palju väiksemaks ega ole piisavalt külmakindel. Lehed sisaldavad palju eeterlikku õli, mille peamiseks komponendiks on kamper. Lisaks sisaldab taim rögalahtistavaid saponiine, park- ja mõruaineid.
VARS – alusel puitunud vars, igihaljas poolpõõsas.
LEHT – nõeljas (lineaarne), kuni 0,5 cm laiune, alt hallikarvane. Leheservad on allakäändunud, lehekaenaldes kasvavad lehistunud lühivõrsed. Lehed aromaatse ja iseloomuliku tugeva lõhnaga, sisaldavad palju eeterlikku õli, mille peamiseks komponendiks on kamper.
ÕIS – violetjassinakad, roosad või valkjad väikesed õied on lehekaenaldes. Õitseb maist juulini.
SEEMNED – Seemned vajavad idanemiseks vähemalt 20 soojakraadi ja 3-4 nädalat. Seemned külvata varakevadel ca 1 cm sügavusele. Viljaks väikesed pähklikesed.
Ajalugu – Rosmariin pärineb Vahemeremaadelt, seal kasvab ta sageli metsikult rannikualadel. Vanad roomlased ja kreeklased pidasid taime pühaks – usuti , et ta toob õnne ning kaitseb kurjade vaimude eest. Vahemere köögis on rosmariin asendamatu.
Kasvatamine – Oma päritolu tõttu armastab sooja ja päikest. Eelistab huumusrikast, liivast ja hea veeläbilaskvusega pinnast. Paljundada saab seemnete ja pistikutega. Kuna rosmariin on külmaõrn, võib teda ka väga edukalt potis või pütis kasvatada. Põõsas talub kuivust paremini kui liigniiskust, muidu on ta vähenõudlik. Suvel lõigatud pistikud juurduvad kiiresti. Talvel tuleks potitaime hoida valges kohas +5-10 C ja kasta vähe. Kevadel on soovitatav oksad tagasi lõigata.
Paljundamine - Paljundada saab seemnete ja pistikutega. Seemned vajavad idanemiseks vähemalt 20 soojakraadi ja 3-4 nädalat. Seemned külvata varakevadel ca 1 cm sügavusele. Suvel lõigatud pistikud juurduvad kiiresti.
Saagi kogumine – Lehti ja võrsetippe võib korjata kogu aasta läbi ning kasutada värskelt. Oksakesi võib ka kuivatada, nad säilitavad oma aroomi. Lõigake taimelt saaki ettevaatlikult sedavõrd, et tema ilu selle all palju ei kannataks.
Kasutamine maitsetaimena – Kasutatakse lihatoitude, eriti lambaliha ja kalaroogade maitsestamiseks. Tihti lisatakse köögiviljadele, kartulitele, munatoitudele, juustule. Grillimiseks võib kasutada koos küüslauguga ja ilma. Visata oksakesi sütele. Rosmariinioksaga saab maitsestada õli ja äädikat, selleks lasta ühel oksal päeva vedelikus tõmmata ja siis oks välja võtta. Tingimata kuulub see vürts ka suvistesse köögivilja-ühepajatoitudesse.
Kasutamine ravimtaimena – Soodustab seedimist, mikroobi- ja viirusevastane, paikset verevarustust parandav. Nende omaduste pärast kasutatakse teda reumasalvide põhiainena. Lisaks mõjub ürt ergutavalt ning tugevdab närve.
Muud kasutusalad – aroomitaimena on eeterliku õli kasutamine kosmeetika- ja parfümeeriatoodetes väga levinud.
Kasutamine haljastuses – suurepäraselt lõhnav pütitaim, mis tingimata kuulub isteplatsi lähedale. Aias ainult suvisel ajal, sobib ilutaimeks toas.
Muu oluline informatsioon – raseduse ajal tuleb rosmariinist loobuda, sest ta ergutab emakalihaseid.
Eestikeelne nimetus on Harilik meliss (Sidrunmeliss)
Ladinakeelne nimetus on Melissa officinalis
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus – püsik, võib kiiresti kasvada 70 cm kõrguseks. Taim on üsna põõsasja kujuga. Sisaldab rikkalikult eeterlikku õli, mõru- ja parkaineid. Vajab kindasti talvekatet, aga lumeta või väga külmal talvel ei aita alati seegi. Suvel tarvitatakse värskelt.
VARS – neljakandiline , harunenud ja tihedalt lehistunud, nii et taim on üsna põõsasja kujuga.
LEHT – eritab intensiivset sidrunilõhna, eriti kui neid katki hõõruda.
ÕIS – suvel moodustuvad lehekaenaldes väikesed valkjaskollased õied, mis arvukalt mesilasi ja kimalasi meelitavad.
SEEMNED – hakkavad kastis idanema umbes +20C juures, idanevad umbes 3-4 nädala pärast.
Ajalugu – Sidrunmeliss on juba sajandeid tagasi Idamaadelt Vahemere maadele jõudnud. Tänu oma paljudele headele omadustele vallutas ta seal kiiresti kindla koha aedades . Kuulsuse saavutas ta raviomadustega melissipalsami (Melissengeist) ühe lähteainena. Eestis kultuurtaim.
Kasvatamine – Meliss eelistab päikesepaisteist kohta, kuid kasvab ka poolvarjus. Soovitav on tuulevarjuline paik. Pinnas peaks olema huumusrikas ja hea veeläbilaskvusega, vajaduse korral võib seda liivaga kergemaks muuta.
Paljundamine – seemnetega ja jagamise teel. Taimed kasvatatakse ette. Seemned külvatakse varakevadel 0,5 cm sügavusele. Idanemiseks hoida temperatuuri umbes +20C juures, idanevad umbes 3-4 nädala pärast. Tiheda külvi korral taimi pikeeritakse. Välja istutada taimed, kui ilmad soojaks lähevad, kuna ta on külmaõrn. Kasvuruumiks arvestada 30-40 cm. Sooja suve järel võib anda isekülvi. Suuri puhmaid on parem jagada kevadel, et need sügiseks korralikult juurduksid.
Saagi kogumine – talveks kogutakse kindlasti vahetult enne õitsemist lõigatud varte ülemist osa koos lehtedega. Õrnu varsi ja noori lehti võib pidevalt korjata kevadest sügiseni. Kõige õigem on sidrunmelissi kasutada värskelt, siis on aroom ning toimeainete sisaldus kõige suurem.
Kasutamine maitsetaimena – meliss täiustab kõiki toite, millele sobib sidrunilõhn, näiteks salatid, kala või supid. Teda ei tohi aga koos toiduga keeta , muidu läheb vürtsi toime kaduma. Melissitee värskendab suurepäraselt. Omapärase varjundiga tee saab lisades näiteks kibuvitsamarju, hibiskuse- või apelsiniõisi. Sidrunmelissi tarvitatakse likööride maitsestamiseks.
Kasutamine ravimtaimena – Sidrunmelissi eeterlik õli mõjub rahustavalt ja seda soovitatakse kasutada stressi ja unehäirete korral. Lisaks aitavad park- ja mõruained maovaevuste puhul. Kuivatatud lehtedest tehtud rahustiteele võib lisada 1 tl mett. Ravimtaimena veel külmetushaigusi ja grippi leevendav , kõhugaase ja spasme vähendav, herpese viiruse vastase toimega.
Muud kasutusalad – kuivatatud lehtedest saab rahustava toimega suurepäraselt lõhnava vannilisandi. Selleks võtta 1l vee kohta 50g melissilehti ja lasta keema tõusta, 10min pärast võib keeduvee lisada vanniveele.
Kasutamine haljastuses – ilutaimena võiks soovitada kui meeldivavärvilise lehestikuga ja healõhnalist taime püsilillepeenrasse. Ka kollaste lehtedega melissisordid lisavad värvi püsilillepeenrasse.
Muu oluline informatsioon – väga dekoratiivsed sordid on kuldkollaste lehtedega „ Aurea “ ja kollasekirjude lehtedega „Variegata“.
Eestikeelne nimetus on Harilik naistenõges
Ladinakeelne nimetus on Nepeta cataria
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus - Naistenõges on vähenõudlik taim, kasvab igal mullal, kus on küllaldaselt toitaineid ja niiskust, eelistab päiksepaistelist kasvukohta. Ta on 40-50 cm kõrguseks kasvav tugeva varre ja fertiilsete harudega mitmeaastane rohttaim. Õitseb juuni lõpust septembrini. Sageli peetakse naistenõgest melissiks. Ta on hea meetaim. Harilikku naistenõgest kasutatakse maitse- ja ravimtaimena. Eeterlikud õlid annavad noorele taimele roosi lõhna, mis taime vananedes asendub sidruni lõhnaga.
VARS - Hästi harunev vars kasvab 50 kuni 70 cm kõrguseni.
LEHT - Pehmed , kolmnurksed- munajad , saagja servaga lehed on alt hallikad , kaetud karvadega.
ÕIS - Huulõied on varre tipus. Õitseb juuni lõpust septembrini.
SEEMNED - Seeme valmib hästi.
Ajalugu - Nimi Nepeta on perekonnale antud etruskide linna Nepete, praeguse Nepi järgi, mis asub Toskaanas (Kesk-Itaalias). Perekonnas on umbes 250 liiki, mis looduslikult kasvavad Aasia , Põhja-Aafrika ja Euroopa mõõduka kliimaga aladel. Enamik liike kasvab Vahemere maade rannikualadel ja Edela- ning Kesk-Aasias. Paljud liigid kasvavad toitainevaestes kuivades kohtades, üksikud (siberi ja kollane naistenõges) ka veidi niiskemates varjukamates paikades.
Kasvatamine – seda püstikut on saada nii seemnete kui noorte istikutena. Ta elab enamasti vaid 3-4 aastat, kuid see pole traagiline – kui taim end oma kasvukohal hästi tunneb, paljuneb isekülvi teel. Kevadel või sügisel saab naistenõgest paljundada ka jagamisega või pistikutest.
Paljundamine - Paljundatakse seemnetega või vanade puhmaste jagamise teel või pistikutest. Külvatakse kevadel peenrale, millele järgneb pikk idanevusperiood. Naistenõges külvab end järgnevatel aastatel kasvukohta ise, võib ka metsistuda. Taimi võib ette kasvatada katmikalal ja istutada avamaale juuni algul. Taimedel talvekahjustusi tavaliselt ei esine.
Saagi kogumine - Taime korjatakse enne õite puhkemist, suve jooksul saab 3–4 saaki. Kasutatakse värskelt ja kuivatatult. Ei kasutata naistenõgese jämedaid varsi. Taimed lõigatakse maha 5-8 cm kõrguselt maapinnast .
Kasutamine maitsetaimena - Maitsetaimena kasutatakse nagu melissi. Korjatakse pehmevarrelist ladvaosa enne õitsemist. Ei kasutata naistenõgese jämedaid varsi. Taimed lõigatakse maha 5-8 cm kõrguselt maapinnast. Suvejooksul koristatakse 3-4 korda, viimast korda septembri algul. Väga noori pehmeid võrseid saab lisada salatitesse ja suppidele. On ka traditsiooniline kalamaitseaine.
Kasutamine ravimtaimena - Naistenõgesest valmistatud tee mõjub rahustavalt, seda juuakse ka hingamisteede ja seedeelundite katarri korral. Kasutatakse külmetushaiguste puhul, sest paneb higistama , alandab palavikku ja rahustab. Seedehäirete korral sobib juua pärast sööki üks klaasike naistenõgese teed, see annab leevendust, ei tule kõrvetisi ega teki gaase.
Muud kasutusalad - Kosmeetiliselt kasutatakse kiheleva peanaha
rahustamiseks, pannakse peale marrastustele ja muhkudele.
Kasutamine haljastuses – Naistenõgesed lõhnavad hästi ja meelitavad oma
õitega ümbrusest mesilasi ligi. Rühmadena mõjuvad need põõsasjad taimed
eriti dekoratiivselt, madalad sordid sobivad peenarde ääristamiseks.
Muu oluline informatsioon - Faasseni naistenõges (Nepeta faassenii) on aedades kasvatatav põõsasjas ilutaim, mis õitseb varasuvest kuni sügiseni. Lavendelsinised purpurse südamikuga õied on koondunud pikkadesse õisikutesse. Puhma kõrgus keskmiselt 45 cm. On püsik ja sarnaneb harilikule naistenõgesele.
Eestikeelne nimetus on Piparmünt
Ladinakeelne nimetus on Mentha piperita
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus - Piparmünt on bastard ja tal on kindel positsioon ravim- ja õlitaimede seas. Ta on mitmeaastane tugeva aromaatse lõhnaga rohttaim. Ta kasvab 30-60 cm pikkuseks. On vähenõudlik taim. Enamasti on varred ja lehed tumerohelised, kuid võivad sorditi erineda. Teravalt aromaatse lõhnaga taim. Taime tähtsaimaks toimeaineks on mentooli sisaldav eeterlik õli.
VARS - Vars on peaaegu paljas , enamasti on ta neljakandiline ja harunenud.
LEHT - Lehed on tal vastakad, munajassüstjad, teravsaagjate servadega . Pealt on piparmündi lehed tumerohelised alt heledamad ja kaetud lühikeste liduskarvadega.
ÕIS – väikesed lillakad õied on liitõisikutena varte tippudes. Õitseb juunist augustini .
SEEMNED - Seemneid piparmünt ei moodusta.
Ajalugu – Piparmünt on vesimündi ja rohemündi hübriid. Seda tugeva lõhna pärast armastatud ristandit tuntakse juba 17. sajandi lõpust.
Kasvatamine – Kõige paremini edenevad mündid kerges varjus niiskel huumusrikkal umbrohupuhtal mullal. Kui koht pole liiga kuiv, kasvavad nad ka päikesepaistelisel kohal üsna hästi. Erinevalt teistest mündiliikidest ei anna piparmünt seemneid ja teda saab paljundada ainult juurevõsundite või pistikutega. Mündid on ideaalsed pinnakattetaimed, sest võsuvad tugevasti. Taime saab edukalt kasvatada pottides. Kui taimed nakatuvad roosteseenega, lõigata pealsed maani maha, nad võrsuvad kiiresti uuesti. Külmades piirkondades on soovitatav taimi talveks katta.
Paljundamine – Kuna piparmünt on hübriiditaim, saab teda paljundada vaid vegetatiivselt. Paljundada saab juurevõsudega, vanade puhmaste jagamise teel ja pistikutega.
Saagi kogumine – Värskeid lehti võib noppida kogu suve jooksul. Kuivatamiseks lõigake varred ennelõunasel ajal maapinnast mõnevõrra kõrgemalt vahetult enne õitsemist või õitsemise algul. Kuivatatakse varjualuses ülesriputatud kimpudena või õhukese kihina. Jämedamad varred eemaldatakse. Temperatuur ei tohi kuivamisel tõusta üle +35C, taimed peavad jääma värvilt roheliseks. Sügisel saab koguda veel teise saagi.
Kasutamine maitsetaimena – Värskeid lehti kasutatakse salatite, kastmete, suppide , köögivilja- ja lihatoitude maitsestamiseks. Neid võib kasutada ka söödava kaunistusena. Nii värsketest kui kuivatatud lehtedest saab valmistada värskendava tee.
Kasutamine ravimtaimena – Piparmündipreparaadid rahustavad, vaigistavad valu, ergutavad sapieritust ning talitavad maksa ja neil on antiseptiline ja antitoksiline toime. Kõik see toimub tänu mentoolile, kuna see laiendab ja tugevdab südame-, kopsu-, ja ajuveresooni. Piparmünti kasutatakse neurooside, unetuse, suurenenud erutuvuse ja südamevoolmete raviks. Temaga võib ka ravida sapipõletikku, sapikivitõve ning ülemiste hingamisteede haigusi. Samuti kasutatakse ka seedetegevuse parandamiseks ja ka iivelduse ja oksendamise vastu. Piparmündi veega loputatakse suud põletike, hambavalu ja ebameeldiva suulõhna korral. Piparmündi teed saab ka kasutada ülihappesuse, koliidi, ülirohke ja ka vähese menstruatsiooni puhul. Piparmündiõli tarvitatakse valuliku hemorröa raviks. Ka seenhaiguste vastu aitab piparmünt: tuleb panna nahale värsketest lehtedest putru.
Muud kasutusalad – Ta sisaldab meeldivaid suud jahutavaid eeterlikke õlisid,
neid lisatakse seepärast kompvekkidele ja hambapastale.
Kasutamine haljastuses – piparmünt lõhnab suurepäraselt ja meelitab oma
nägusate õitega ligi arvukalt mesilasi ja liblikaid.
Muu oluline informatsioon – maohaavandite puhul on piparmünt
vastunäidustatud. Mõned inimesed reageerivad ka mentoolile allergiliselt.
Eestikeelne nimetus on Harilik leeskputk
Ladinakeelne nimetus on Levisticum officinale
Sugukond sarikalised
Botaaniline iseloomustus - Kõrge, kuni 2 meetrine tugeva juurega taim. Lehed meenutavad selleri lehti. Õitseb juulis-augustis. Ainus sarikaline, mis on kogu ulatuses söödav, kaasa arvatud seemned ja juur. Väliskujult ja lõhnalt meenutab üheaastast sellerit, aga lehehõlmad on piklikumad. Tugeva, sellerit meenutava lõhnaga.
VARS – kandiline õõnes vars, haruneb ülemises osas.
LEHT – on suur, sulgjas
ÕIS – suvel ilmuvad tugevatele võsudele kollakasrohelised sarikõisikud.
SEEMNED – suured tugevad seemned, külvatakse sügisel ca 1cm sügavusele avamaale või kasvatakse taimed kevadel toas ette. Seemneid kasutatakse maitseainena.
Ajalugu – Leesputk on pärit vanast Pärsiast ja on praegu naturaliseerinud kõikjal Vahemere piirkonnas. Mungad tõid selle „universaalse ravimi“ Kesk- ja Lääne-Euroopasse.
Kasvatamine - Vajab toitainerikast mulda. Taim vajab kasvuks palju ruumi. Kasvab hästi nii päikese käes kui poolvarjus. Vajab sügavalt haritud toitainerikast parasniisket mulda, seisvat niiskust ei talu. Taim vajab ettekasvatamist, ta istutatakse avamaale mais-juunis.
Esimesel talvel pärast istutamist on soovitav taim talveks katta, hiljem ei ole seda enam vaja. Perele piisab ühest-kahest taimest.
Paljundamine - Paljundab ennast suurte tugevate seemnetega, algsest kasvukohast kaugele ja looduslikesse kooslustesse ei levi. Kunstlikult saab paljundada juurte jagamise teel.
Saagi kogumine – õrnu lehti võib kogu suve läbi korjata ning kasutada värskelt või kuivatatult. Kui taim maha lõigata umbes 10cm kõrgusel mullapinnast, võrsub ta kiiresti uuesti. Ka juuri kasutatakse toiduvürtsina.
Kasutamine maitsetaimena - Paljudele on leeskputke maitse tuttavamgi kui nimi. Leeskputk on nimelt üks põhilisi maitseaineid puljongikuubikutes. Kuivatatud juuri kasutatakse maitseainena toiduainetetööstuses. Värskeid lehti võib tarvitada ka salatites. Nii kuivatatud kui värsked lehed sobivad suppide, pajaroogade, riisi, makaronide ja paljude muude roogade maitsestamiseks. Kaunista ka võileibu leeskputkega. See aitab paremini esile tulla juustu ja lihalõikude maitsel. Kasutada ettevaatlikult kuna taimel on tugev maitse. Sobib säilitamiseks kuivatatult. Leeskputk on väga aromaatne, meenutades lõhna poolest sellerit, kuid tema aroom on palju peenem ja meenutab kohati natuke kardemoni ja kaneeli . Maitseainena tarvitatakse nii värskeid kui kuivatatud lehti ja juuri, soolatud lehti ja kuivatatud seemneid, mida toidule lisatakse vähestes kogustes, sest need on tugevalt vürtsikad.
Kasutamine ravimtaimena - Värsked lehed sisaldavad C-vitamiini. Leeskputkel on ainevahetust ja seedimist ergutav, uriinieritust suurendav, söögiisu tõstev ja kõhugaase vähendav toime.
Muud kasutusalad – leesputkevann rahustab nahapõletikke. Jalgade higistamise vastu võtta 1 peotäis värsket ürti, kallata sellele 1/2l kuuma vett, pärast jahtumist kurnata ja lisada jalavanniveele.
Kasutamine haljastuses - Aias sobib leeskputke kasvatada soolotaimena või
koos teiste kõrgekasvuliste taimedega. Soolotaimena kasvatamisel on
muljetavaldav püsik.
Muu oluline informatsioon - Soovitav on taime hooldada kas hommikuti või
õhtuti, hea on kindad kätte panna, sest eriti tundliku nahaga inimesed võivad
saada nahapõletikke.
Leesputke tarvitamine võib ärritada neerusid ning esile kutsuda halva
enesetunde või peapöörituse. Seepärast tuleks temast raseduse ajal loobuda.
Eestikeelne nimetus on Koirohi
Ladinakeelne nimetus on Artemisia absinthium
Sugukond korvõielised
Botaaniline iseloomustus - mitmeaastane kultuuristatud rohttaim, 40-60 cm kõrge. Õitsemise aeg: juuli-september. Taimel on tugev puitunud ja harunenud risoom rohkete lisajuurtega, esineb ka sammasjuurestik . Koirohi kuulub tegelikult pujude perekonda. Teistest pujudest erineb ta üleni valgeviltjate lehtede ja varte poolest, samuti on kordumatud tema vänge koirohuhais ja väga mõru maitse. Talle sarnane on ainult meripuju, kes kasvab meil harva Saaremaa rannikul ja on looduskaitse all. Koirohust erineb ta väiksema kasvu ja teistsuguse aromaatse lõhna poolest. Vahel aetakse koirohtu segi hariliku pujuga, ent hariliku puju lehed on kahevärvilised, pealt rohelised, alt valkjad ja viltjalt karvased.
VARS - püstise varrega, oksine, tugevalt lehistunud. Varsi on ühel taimel palju, need on puitunud, püstised või alusel tõusvad, vahel lamavad. Värvuselt on nad peaaegu alati hallid , läiketud, liduskarvalised. Noored võrsed võivad olla siidjalt läikivad.
LEHT - Lehed kaheli-kolmeli sulglõhised, siidviltjad, tömpide tippudega, aromaatsed, mõrudad. Mõlemalt pinnalt hallid või valged sügavalt lõhestunud lihtlehed , siidjatest karvadest sageli hõbedase läikega (harva on lehe ülakülg ka tuhmilt kahvatu- või tumeroheline. Lehtedel on iseloomulik väga terav lõhn ja mõru maitse. Juurmised lehed ja alumised varrelehed on kuni 15 cm pikkuse rootsuga ja kaheli- kuni kolmelisulgjaguse labaga, ülemised aga sageli terved ja rootsutud või vaid lühirootsulised. Leheroots laieneb varrele kinnitumise kohal. Lehehõlmad on kitsad, äraspidi munajad kuni peaaegu süstjad, hõlma laius kuni 5 (7) mm.
ÕIS - Õied kollased , korvõisikus. Õisikud on lühiraolised, longus, mitmerealise viltkarvase üldkatisega. Korvõisiku keskel on mõlemasugulised putkõied, serval ühesugulised putkjad emasõied, keelõisi pole. Korvõisikud asuvad hulgaliselt peavarre harudel ja moodustavad hõredama või tihedama pöörisja liitõisiku. Õitseb juulis, augustis ja septembris. Tuultolmleja.
SEEMNED - Vähem kui 1 mm pikkused hallid kuni helepruunid, piklikud kiilukujulised või äraspidi munajad seemnised. Need on ühelt küljelt kumerad, teiselt lamedad või pisut nõgusad, pikikurrulised. Viljad valmivad oktoobris .
Ajalugu – Vana ja väga tähtis ravimtaim , tuntud juba antiikajal Kreekas ja Roomas. Kaasajal tarvitatakse tema ekstrakti või tinktuuri sagedamini seedehäirete korral ja söögiisu tõstva vahendina. Eestis looduslik liik.
Kasvatamine – Vähenõudlik taim. Kasvab kuival liivasel ja kivisel pinnasel , teeservades, elamute lähedal. Koirohu naabruses ei pruugi kõigile taimedele meeldida.
Paljundamine – Paljuneb peamiselt seemnistega, harva vegetatiivselt risoomi abil.
Saagi kogumine – Kogutakse enne õite puhkemist ladvaosa, kuivatatakse madalal temperatuuril.
Kasutamine maitsetaimena – Tarvitatakse ka veini-, likööri- ja toiduainetööstuses, maitseainena lihatoitudes. Koirohulisandiga veini nimetatakse vermutiks. Ka absindi mõru maitse ja rohkel tarbimisel tervist kahjustav toime on tingitud koirohust.
Kasutamine ravimtaimena –Tee vähendab mao- ja soolegaase ning mao ülihappesust, ravib nii kõhulahtisust kui ka kroonilist kõhukinnisust, samuti maksahaiguseid ja ainevahetushäireid. Kasutatud ka soolenugiliste vastase ja uriinieritust soodustava vahendina.
Muud kasutusalad – Sisaldab rikkalikult eeterlikke õlisid ja aromaatseid happeid. Taime kasutatakse tugeva vänge lõhna tõttu koide, aga ka kirpude ja prussakate peletamiseks
Kasutamine haljastuses – ilutaimena sobib püsilillepeenrasse ilusa hallikasrohelise lehestiku tõttu.
Muu oluline informatsioon - Taim on suures koguses või pideval tarbimisel mürgine. Eluohtlikke mürgistusi on esinenud ravimi liigsel tarbimisel soolenugilistest vabanemiseks või abordi esilekutsumiseks. Loomadele pole ohtlik, kuid piimale annab kibeda maitse.
Ettevaatust ! Üledoseerimine ja liigne tarvitamine võib esile kutsuda närvihäireid, lihasekrampe, peapööritust jms.
Eestikeelne nimetus on Estragonpuju ehk tarhun
Ladinakeelne nimetus on Artemisia dracunculus
Sugukond korvõielised
Botaaniline iseloomustus – Põõsjas püsik. Eristatakse kaht vormi: kibedama maitsega kõrgemat vene ja magusavõitu aniisimaitselist ning madalamat saksa ehk prantsuse estragonpuju.
VARS – väga sale vars
LEHT – kitsas piklik
ÕIS - heledad väikesed pöörisõisikud, mis tekivad teisel kasvuaastal
SEEMNED – viljaks on seemis
Ajalugu – Taime algkodumaa on Lõuna-Venemaa ja Mongoolia stepialadel, kuid tänu ristisõdalastele on ta ka Vahemeremaadel kodunenud. Saksa keeleruumis nimetati teda „maotaimeks“, prantslased kutsusid teda „draakonirohuks“, sest usuti, et ta ravib maohammustusi.
Kasvatamine – Estragonpuju armastab päikeselist kasvukohta. Lepib ka poolvarjuga. Vajab piisava niiskusega mulda, seisvat niiskust ei talu.
Paljundamine – Paljundatakse seemnetega või põõsa jagamise teel. Vene estragonpuju on lihtne paljundada seemnetega, külv tehakse otse avamaale. Saksa estragonpuju saab paljundada ainult jagamise teel või pistikutega.
Saagi kogumine – noori võrsetippe ja lehti võib korjata kogu suve jooksul. Kõige õigem on neid kasutada värskelt, sest kuivatamisel kaotavad palju oma aroomist. Sügavkülmutatud estragonpuju aga säilitab oma maitse.
Kasutamine maitsetaimena – Värskeid rohelisi lehti kasutatakse salatites, suppides, kastmetes, linnuliha - ja kalaroogade maitsestamisel, marinaadides ja toniseerivate jookide koostises. Estragonpuju baasil võib teha ürdiäädikat ja ürdiõli. Taime aromaatsus säilib ka kuivatatud lehtedes.
Kasutamine ravimtaimena – tuntud seedimist soodustav ja diureetiline toime. Varem kasutati teda mõjusa ussirohuna.
Muud kasutusalad – karastusjookidele ja alkohoolsetele jookidele annab erksa rohelise värvi. Aroomitaimena kasutatakse eeterliku õli parfüümitööstuses.
Kasutamine haljastuses – vajab suurt kasvuruumi ja kasvab hästi leesputke kõrval.
Muu oluline informatsioon – saksa estragonpuju on külakartlik ja vajab talveks katmist, vene estragonpuju seevastu talub madalaid temperatuure hästi.
Eestikeelne nimetus on Aedruut
Ladinakeelne nimetus Ruta graveolens
Sugukond ruudilised
Botaaniline iseloomustus – Aedruut on mitmeaastane , sinakashall rohttaim, mille vars on harunenud ja 20-50 cm kõrge. Kogu taimel on õlinäärmed ja tema viljaks on paljuseemneline kupar . Peamiselt on see taim levinud Lõuna-Euroopas ja esineb Eesti aedades harva, kuid on siiski Leedus rahvuslilleks . Huumus-, toitainete-, ja lubjarohkel mullal kasvab ta eriti hästi.
VARS - on harunenud ja 20-50 cm kõrge
LEHT - Lehed on rootsulised, väljaarvatud kõige ülemised, mis on rootsuta.
ÕIS - Aedruudu õied on kollakasrohelised ja õitsevad juunis ja juulis.
SEEMNED - Viljaks on paljuseemneline kupar
Ajalugu - Aedruut oli Vana-Roomas populaarne maitseaine, ent viimase 2000 aasta jooksul on selle kasutamine hääbunud. Siiski, aedruut on üsna populaarne Itaalias ja väga laialdaselt kasutatakse seda Etioopias. Etiooplased kasutavad värskeid aedruudu lehti kohvi maitsestamiseks, samuti nende rahvusliku vürstisegu berebere maitsestamiseks. Etiooplased kasutavad lisaks aedruudu lehtedele ka nende kuivatatud marju.
Kasvatamine - Valgust armastav ja põuakindel taim. Mulla suhtes vähenõudlik. Kasvab hästi rähk-, karbonaat -, lubjarikkal- ja liivsavimullal.
Paljundamine - vahetu seemnete külviga avamaale või istikukastidesse, samuti põõsa jagamise teel ja pistikutega. Külvatakse talve alla oktoobris- novembris, või kevadel mai alguses. Istikute kasvatamiseks võib külvata ka märtsis. Külvatakse laiarealiselt. Ridadevaheline laius 70-100cm. Alalisele kasvukohale istutatakse vahedega 20-25cm. Õitseb teisel kasvuaastal.
Saagi kogumine – Mõrkjalt lõhnavaid lehti võib kogu suve jooksul ja enamasti talvelgi värskena kasutada. Nad säilitavad aroomi ka kuivatatult või õlis konserveeritult. Kuna lehed on väga tugeva maitsega, kulub neid vähe.
Kasutamine maitsetaimena - Kuigi aedruut on mõrkjas, siis tasuks seda kasutada Liha, Muna ja Juusturoogade maitsestamiseks. Samuti võiks lisada aedruudulehe Marineeritud aedviljadele, salatitele või ürdiõli maitsestamiseks. Aedruut sobib eriti hästi hapude roogadega. Seetõttu kasutatakse neid vürtsikate itaalia tomatikastmete maitsestamiseks koos Oliivide, Kapparide, Majoraani , Basiiliku ja Leeskputkega.
Kasutamine ravimtaimena - Aedruudul saab kasutada tema ladvaossa, mis lõigatakse ära õitsemise ajal. See sisaldab eeterlikke õlisid, flavonoid rutiini, furokumeriini, vaha, parkaineid, mõruaineid, C-vitamiini ja P-vitamiini. Sellel taimel on põletiku-, krambi -ja nugilistevastane, antibakteriaalne, fungitsiidne, rahustav, üldtugevdav, toniseeriv, mürke neutraliseeriv, valuvaigistav ja haavu parandav toime.
Peamiselt tarvitatakse seda teena ja tinktuurina. Kuna taim on väga mürgine, peab selle tarvitamisega väga ettevaatlik olema. Näiteks võivad värsked lehed põhjustada nahaärritust. Aedruudi salvi saab aga kasutada liigesepõletike ja reuma raviks ja ka külmamuhkude raviks.
Muud kasutusalad - Seemnekupraid, mis on lõigatud seemnete valmimise ajal, ning kuivatatud rippuvana spaleeridel, kasutatakse kuivatatuna talvekimpudes.
Kasutamine haljastuses – Oma säravkollaste õitega ninga hallikasroheliste lehtedega lisab ruut värvi igale peenrale. Eriti hästi sobib ta kiviktaimlasse. Tema lõhn pidavat peletama koeri , kasse ja kurje vaime. Dekoratiivaias, koos maitsetaimedega, kuid on kaunis ka mikrobordüüris, rokaariumis ja isegi madalas bordüüris.
Muu oluline informatsioon - NB! Ettevaatust värske aedruudu kasutamisega! Värske aedruut võib kahjustada neerusid ja maksa, samuti põhjustada menstruaalhäireid ja probleeme viljastumisega nii meestel kui naistel. Prantsusmaal on aedruudu kasutamine keelatud, kuid Itaalias kasutatakse ruutu Grappa maitsestamiseks.
Eestikeelne nimetus on Harilik aniis
Ladinakeelne nimetus on Anisum vulgare (Pimpinella anisum)
Sugukond sarikalised
Botaaniline iseloomustus - Kuni 50 cm kõrgune rohttaim. Õitseb juulis-augustis. Kogu taim aroomikas, eriti aga viljad. Jahedal suvel viljad meil ei valmi. Ta on väga sarnane mürgiste sarikalistega.
VARS - Ümmargune vars on ülevalt hargnev.
LEHT - Alumised lehed on lõhenenud, hambulised, aga ülemised kahe- ja kolmetised
ÕIS - 7-15 õisikut ühe äärislehega. Õisikutes on väikesed valged õied, mida ümbritsevad väikesed lehekesed. Õitseb juulist septembrini.
SEEMNED - Tärkab 2-3 nädalaga.
Ajalugu - Aniis on pärit idamaadest. Juba rohkem kui 3000 aastat tagasi oli aniis Vahemere idapoolsetes rannikumaades armastatud vürts. Teda kasvatatakse laialdaselt Venemaal, Indias, Lääne- Euroopas (peamiselt Vahemeremaades, Ameerikas. Kasvab ka Saksamaa aedades.
Kasvatamine - Vajab päikselist, sooja ja viljaka mullaga kasvukohta. Eelistab lubjarikast ja hästi vett läbilaskvat mulda.
Paljundamine – Paljundatakse seemnetega. Külvatakse avamaale pärast mulla soojenemist. Tõusmed ilmuvad 3-4 nädala pärast. Taimevahe jäetakse 10-15 x 25-30 cm. Vajab lubjarikast kerget mulda ning poolvarjus kasvukohta. Istutus avamaale juuni alguses. Saak koristatakse siis, kui sarikad värvuvad pruunikashalliks, seemned lastakse järelvalmida.
Saagi kogumine - Teda kogutakse ainult kultuurtaimena kasvatatud aladelt. Kui viljad on täielikult valminud, murtakse taimed ära ja kuivatatakse õhu käes ning peenestatakse. Aniisi seemned on ümar- munajad ja koosnevad nagu kõik sarikalised kahest poolest. Hea aroom on tingitud eeterlike õlide sisaldusest, mida on 2-3%. Peale selle on aniisi seemnetes suhkrut ja valku.
Kasutamine maitsetaimena - Maitseainena kasutatakse küpseid seemneid, milledes on meeldiv, tugev, magusapoolne aroom ja maitse. Leibade maitsestamiseks ja kaunistamiseks. Ahjukala, kalasupid, ahjukartulid, krabi - ja juustusalatid, puuviljasalatid, õunapirukad. Proovi ka kohvi maitsestamiseks: raputa aniisi kohvi pinnale kohvikeetja filtris . Tee valmistamisel hauta aniisi koos teelehtedega.
Kasutamine ravimtaimena - Ta on aromaatne ravimtaim, mis on kasulik soolestiku tegevusele. Aniis aitab hästi köha vastu, tugevdab mao funktsioone. Vaatamata headele omadustele jääb ta siiski alati teisele kohale, sarikaliste seas on gaaside vastu parim köömen ja köha puhul apteegitill. Siiski pole temast loobutud. Aitab kaasa maksa tegevusele, mõjutab soodsalt vereringet, on palavikku alandava toimega. Hea tee last rinnaga toitvatele emadele. Harva võib esineda naha, hingamisteede või soolestiku allergilist reaktsiooni.
Muud kasutusalad - Isu puudusel ja väikelastel hammaste tulemise ajal kasutatakse aniisi kui rahustit. Meditsiinis kasutatakse rögalahtistava, astmahoogusid kergendava vahendina.
Kasutamine haljastuses – Lopsakad sarikõisikud on suvel maitsetaimede aia ehteks .
Muu oluline informatsioon – Lõunapoolsed rahvad nt kreeklased ja prantslased armastavad valmistada aniisiga maitsestatud alkohoolseid jooke.
Eestikeelne nimetus on Aed- piprarohi
Ladinakeelne nimetus on Satureja hortensis
Sugukond
Botaaniline iseloomustus - Kuni 30 cm kõrgune, vürtsikalt lõhnav rohttaim. Õitseb juulis-septembris. Soodsal aastal annab isekülvi. Rahvasuus tuntud ka ubarohu nime all.
VARS - püstine
LEHT – kitsasüstjas, vastakad lehed kinnituvad vartele rootsuta ja asuvad hõredalt.
ÕIS – Ülemistes lehekaenaldes asuvad alla 1 cm suurused ilmetud helelillad huulõied.
SEEMNED – viljaks väike pähklike.
Ajalugu – Piprarohu algkodumaa on Lõuna-Euroopas, kuid juba ammu on ta tuntud ka põhjapoolses Euroopas. Üle Alpide jõudis ta benediktiinimunkade vahendusel juba 9. sajandil.
Kasvatamine - Eelistab päikselist kasvukohta, mulla suhtes pole nõudlik.
Paljundamine – Annab soodsal aastal isekülvi. Paljundatakse seemnetega, kuid peab meeles pidama, et nende idanevus säilib ainult ühe aasta. Seemned külvatakse nii avamaale kui ka katmikalale 0,5 cm sügavusele. Istutamisel jäetakse 2-3 taime kokku kasvama, ridade vahe peaks olema 30 cm.
Saagi kogumine – Võrseid kogutakse vahetult enne õide puhkemist või õitsemisperioodi algul. Kui lõigata võrsed maapinnast kõrgemalt, saab teise saagi ka sügisel. Kuivatatakse suhteliselt madalal temperatuuril.
Kasutamine maitsetaimena - Pipra maitset meenutav piparrohi sobib suppide ja pajaroogade maitsestamiseks. On roheliste väikeste lehtedega, vürtsikas maitsetaim . Kasutatakse lambaliha maitsestamiseks. Toimib loodusliku säilitusainena. Ta täiendab hästi juurvilja-, kapsa-, oa-, vere- ja maksatoitude maitset. Proovi ka juustutoitudes, näiteks, fondüüs või erinevates pasteetides. Piparrohi sobib hästi dieettoitudes pipra asemel. Aromaatne ja maheda piprase maitsega aed-piparrohi sobib suppide ja pajaroogade maitsestamiseks, täiendades hästi lambaliha aedvilja-, seene-, läätse-, kapsa-, oa-, vere- ja maksatoitude maitset. Aroomilt meenutab piparrohi Aed- liivateed , ent erinevalt tüümianist kasutatakse seda harva liharoogade maitsestamiseks. Kuna aed-piparrohu aroom pikemaajalisel kuumutamisel väheneb, siis lisa see roale 1-2 minutit enne lõplikku valmimist.
Kasutamine ravimtaimena – Ravimtaimena on seedimist soodustav, kõhugaase ja spasme vähendav, baktereid hävitav.
Muud kasutusalad – Putuka hammustuse puhul pidavat hammustuskohale määritud piprarohupasta leevendust andma.
Kasutamine haljastuses – sobib püsilillepeenrasse.
Muu oluline informatsioon – Aed-piprarohuga on sarnane mägi-piprarohi, mis on aga igihaljas, väike, punakate õitega poolpõõsas.
Eestikeelne nimetus on Aed- haraputk
Ladinakeelne nimetus on Anthriscus cerefolium
Sugukond sarikalised
Botaaniline iseloomustus - 30-60 cm kõrgune habras põõsasjas rohttaim, meenutab välimuselt peterselli või porgandit . Aniisitaoliselt magusa lõhnaga lehed. Õitseb juunis-juulis. Sisaldab suures koguses eeterlikku õli isoanetooli, eriti kõrge on selle sisaldus enne õitsemist. Kiirekasvuline taim, mis sureb peale õitsemist.
VARS – püstine, juba aluselt harunev vars
LEHT – sulgjas, üldkujult kolmnurksete liitlehtedega.
ÕIS - väikeste valgete sarikaliste õitega rohttaim
SEEMNED - piklikud
Ajalugu – Haraputke algkodumaa on Aasia lääneosas ja Kaukaasias . Üsna ammu vallutas ta Vahemeremaad ja levis sealt juba keskajal põhja poole. Aromaatselt vürtsikate lehtede kõrval on teda juba kaua armastatud ka verdpuhastava toime tõttu.
Kasvatamine - Mulla suhtes vähenõudlik, kuid eelistab niiskemat mulda. Põuasel ajal hakkab varakult õitsema ega ole nii aromaatne. Kasvab hästi poolvarjus. Põuaperioodil hakkab vara õitsema, mis kahjustab maitset. Kevadel võib kasvatada potitaimena aknalaual.
Paljundamine – Paljundatakse seemnetega. Külvata on soovitatav korduvalt, varakevadel aprillist alates kuni suve lõpuni. Külvid tehakse avamaale niiskesse mulda ca 1cm sügavusele. Otstarbekas on külvata mõne aeglase kasvuga juurvilja vahele. Kui lasta mõni taim õitsema, saab ise järgmise aasta tarbeks seemneid korjata.
Saagi kogumine – koristatakse enne õitsemist, siis on taimed kõige aroomikamad. Kui lõigata taime maapinnast umbes 5cm kõrgemalt, saab veel teise saagi ka. Säilitamiseks on parem lehti külmutada, sest kuivatamisel aroom ei säili.
Kasutamine maitsetaimena - Kasuta värsket harakputke kastmetes, suppides, salatites, juurvilja-, muna- ja kalatoitudes või maitsetaimedest valmistatud võietes. Harakputk kuulub prantsuse köögi põhimaitseainete hulka. Kasutatakse mitmetes maitsetaimesegudes, kuna sobib hästi kokku teiste maitsetaimedega. Harakputk tuleb toidule lisada roa valmistamise lõppjärgus, kuna keetes kaotab ta kergelt oma hea aroomi. Harakputk sobib suurepäraselt näit. kala, salatite ja võileibade kaunistamiseks.
Kasutamine ravimtaimena – Eeterlik õli ja mõruained ergutavad neerude tegevust ja seedimist. Nad on ideaalseks abiks kevadise organismi puhastamise kuuri puhul. Lisaks sisaldab palju C-vitamiini.
Kasutamine haljastuses – kuulub taluaia tüüpiliste maitse- ja ravimtaimede hulka. Kuna on vähenõudlik ja kasvab ka hästi potis, kuulub ta tänapäevalgi igasse vürtsi- ja lõhnataimede kollektsiooni.
Muu oluline informatsioon – Siledate lehtedega haraputkesordid võib kergesti ära vahetada mürgise surmaputkega, viimane eritab ebameeldivat lõhna. Mets-haraputk on vastandina süütule aed-haraputkele kergelt mürgine ja võib põhjustada nahaärritust.
Eestikeelne nimetus on Aed-koriander
Ladinakeelne nimetus on Coriandrum sativum
Sugukond sarikalsed
Botaaniline iseloomustus - Koriandrit nimetatakse ka kinzaks ning poelettidelt võimegi seda sageli just niisuguse nime all leida. 20-60 cm kõrgune õrn rohttaim. Õitseb juunis-juulis. Toored viljad on mitte eriti meeldiva lõhnaga, kuivades muutuvad meeldivalt aromaatseks. Koriander on lähedane sugulane köömnete, vürtsköömnete, aniisi ja tilliga.
VARS – peen vaoline
LEHT - lamedad helerohelised lõhestunud lehed, mis värskelt väga intensiivset aedpeterselli lõhnaga sarnast lõhna eritavad.
ÕIS – Väikesed määrdunudvalged kuni roosakasvalkjad õied on erisuuruste kroonlehtedega ja koonduvad varte tippudes väikesteks lamedateks sariõisikuteks.
SEEMNED - seemned kuuluvad maailma vanimate teadaolevate vürtside hulka. Kerakujulisi vilju saab jagada kaheks seemneks. Kuivatatuna on seemned kollakaspruunid, neil on muskuse ja sidruni lõhn.
Ajalugu - Koriander on vahemeremaadest pärit ühe- või kaheaastane taim. Selle seemned kuuluvad maailma vanimate teadaolevate vürtside hulka. Taime kasvatati juba 3500 aastata tagasi ja 1400 eKr on tõendeid selle kohta, et vanad kreeklased kasutasid seda ravimina. Roomlased kasutasid koriandrit liha säilitamiseks.
Kasvatamine - Vähenõudlik, kuid eelistab soojemat kasvukohta ja kergemat mulda. Peale pinnase kobestamise ei vaja koriander mingit hooldust.
Paljundamine – seemnetega, külvatakse kohe avamaale, aga juba soojenenud mulda. Külvisügavuseks piisab 1-1,5cm, ridade vahekaugusega 30cm. Vajadusel harvendada. Soovitav on teha korduskülve, et pidevalt värsket materjali saada.
Saagi kogumine – Seemned tuleb korjata õigel ajal, enne kui nad maha varisevad. Kui seemned pruuniks värvuvad, lõigatakse viljunud varred maha ja riputatakse kuivama. Kuivi seemneid säilitatakse õhukindlalt sulatatavates nõudes, neid võib kasutada tervelt või peeneks hõõrutult. Et kogu aroom säiliks, peenestatakse seemned vahetult toiduvalmistamise ajal.
Kasutamine maitsetaimena - Koriander ise ei tõuse tugevalt esile, aga täiustab teisi maitseid ja on soositud just segudes. Karri (Curry) -maitsesegu osaks olev koriander on soositud liha- ja riisiroogade maitseaine hiina, india ja jaapani köögis. Koriandrit kasutatakse ka leibades ja küpsetistes. Sobib suurepäraselt kõikidesse taimetoitudesse. Koriandri seemneid kasutatakse ka hapukapsa , heeringakonservide ja marineeritud köögivilja maitsestamiseks ning ka õunakoogis. Värsked lehed on maitsvaks lisandiks salatites ja suppides. Maitseainena kasutatavad, küpsetatud koriandriseemned , meenutavad apelsini.
Kasutamine ravimtaimena - Koriander on tuntud oma raviomaduste poolest. See soodustab seedimist, seda kasutatakse reuma ja liigesepõletiku raviks, külmetushaiguste ja kõhulahtisuse korral.
Muud kasutusalad – seemneid kasutatakse ka konserveerimisel ja liköörides.
Kasutamine haljastuses – ilusad õisikud kaunistavad nii peenart kui lillebukette. Aga kõikidele ei meeldi taime mõrkjas lõhn.
Muu oluline informatsioon - Värsket koriandrit kasutatakse nagu aedpeterselli ja aed-harakputke, kuid kasutamisel ei tohiks liialdada, kuna värske koriandri maitse on tunduvalt tugevam. Koriandriseemned on ka tuntud maitseainesegude karripulbri ja garam masala koostises.
Eestikeelne nimetus on Aed-majoraan ehk vorstirohi
Ladinakeelne nimetus on Majoranahortensis (Origanum majorana)
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus - Õrna väljanägemisega rohttaim. Eristatakse prantsuse lehtmajoraani ja saksa pungmajoraani. Viimane on meie jahedas kliimas sobivam ja teda kasvatatakse enam. Tugevalõhnaline taim, kelle seemned avamaal ei valmi. Taimed rohekashallid. Õitseb juunist septembrini. Taim sisaldab eeterlikku õli, park- ja mõruaineid.
VARS – püstine või tõusev, neljakandiline harunev
LEHT – Väikesed vastakad lehed on ovaalsed, viltjaskarvased, aromaatsed
ÕIS – Okste tipus asuvad väikesed harunenud õisikud. Õied on pisikesed, määrdunud-valged või roosakad.
SEEMNED – peenikesed, idanevad soojas 2-3 nädalat. Avamaal seemned ei valmi.
Ajalugu – Araablaste kaudu jõudis see vürtsitaim juba varakult Vahemeremaadele, kus ta kasvab mitmeaastase poolpõõsana. Vanade roomlaste ja kreeklaste juures sai ta kiiresti väga populaarseks, kuna talle omistati arvukalt raviomadusi. Afrodisiaakumina lisati teda raskele punaveinile.
Kasvatamine - Vajab päikselist sooja kohta ja huumusrikast mulda. Savimullas ei kasva. Öökülma ei talu, taimed on vaja ette kasvatada, väljaistutamisega ei maksa kiirustada! Tõusmed pikeeritakse ja istutatakse peenrasse kahekaupa 25*25cm vahedega, alguses kasvab aeglaselt.
Paljundamine – teda paljundatakse seemnetega või pistikutega.
Saagi kogumine – Esimene saak kogutakse õitsemise algul kuiva ilmaga enne keskpäeva, siis on taimed kõige aroomikamad. Teist korda lõigatakse uuesti kasvanud külgvõrsed sügisel enne öökülmi. Võsusid võib lõigata kogu suve jooksul ja kasutada värskelt. Majoraani saab hästi ka õlis konserveerida.
Kasutamine maitsetaimena - Majoraani kasutati vanasti ka veini ja õli maitsestamiseks. Tänapaevalgi on majoraan tähtis maitsetaim, mida kasutatakse eriti vorsti, aga ka kartuli-, vere- ja kalaroogade maitsestamiseks. Samuti sobib ta kapsa ja hernetoitudesse maitselisandiks ning annab peene maitse kabatđokile, tomatile ja isegi ahjus küpsetatud õuntele. Lisa majoraani ka pizzasse ja leivataignasse. Majoraanil on tugev maitse. Tark on teda kasutada ettevaatlikult, muidu võib maitsetaim üllatada oma kibedusega.
Kasutamine ravimtaimena – toimeained soodustavad seedimist ja muudavad rasvased toidud vastuvõetavamaks. Majoraanitee tugevdab närve ja magu, mõjub söögiisu tõstvalt ja krampe leevendavalt. Vanad egiptlased desinfitseerisid majoraaniga isegi haavu.
Muud kasutusalad – kasutatakse konservi- ja alkoholitööstuses.
Kasutamine haljastuses – Majoraani võib üheaastase maitsetaimena edukalt kasvatada rõdukastides või püttides. Ta lõhnab kaua ka kuivatatult kuivkimpudes või popurriides.
Muu oluline informatsioon – Nii nagu pune, sisaldab ka majoraan seedimist soodustavat eeterlikku õli, samuti park- ja mõruaineid. Pidevalt mitme nädala jooksul kasutades võib tekkida peavalu või uimasus. Homöopaatias kasutatakse majoraani naiste suguorganite aktiveerimiseks, seepärast peaksid rasedad tema seespidisest kasutamisest loobuma.
Eestikeelne nimetus on Vürtsibasiilik
Ladinakeelne nimetus on Ocimum basilicum
Sugukond huulõielised
Botaaniline iseloomustus - 15-40 cm kõrgune hästi harunenud ja lehistunud rohttaim. Õitseb juulis-septembris. Väga vormi- ja sordirohke taim. On olemas väikese- ja suurelehised sordid; rohelise-, punase- ja violetselehised; sidruni-, kaneeli-, loorberi -, nelgi- ja aniisilõhnalised. Õitseb juulist septembrini.
VARS – püstine, kandiline, hästi harunenud ja lehistunud.
LEHT – munajas, hõredalt hambulise servaga, rootsuline, aromaatne, sisaldab eeterlikku õli
ÕIS – ülemiste varrelehtede kaenlais ilmuvad valged kuni roosad väikesed, ilmetud õied.
SEEMNED – seemned on valgusidanejad, külvatakse +15-20 kraadi juures, tärkavad 2 nädalaga.
Ajalugu – Juba mitutuhat aastat tagasi oli basiilik Indias armastatud vürts. Sealt jõudis ta Vahemeremaade kaudu Euroopasse, kus praegu on tuntud arvukalt liike ja sorte .
Kasvatamine - Nõudlik ja soojalembene taim. Vajab päikselist sooja kasvukohta ja huumusrikast, hästi vett läbilaskvat mulda. Võimalik kasvatada varakevadest sügiseni lühiajalise toataimena.
Avamaale võib istutada ainult peale öökülmade möödumist, väga külmaõrn! Kasvuruumiks jäetakse ca 15-30 cm.
Paljundamine – Paljundatakse seemnetega, tuleb kindlast ette kasvatada. Seemikud pikeeritakse kas üksikult või mitme kaupa. Avamaale istutatakse alles juunis, kui öökülmaoht on möödas.
Saagi kogumine – Lehti kogutakse terve suve jooksul. Neid võib kuivatada ja külmutada, aga siis kaotavad nad osa oma aroomist. Lehti kogutakse enne õitsemist. Lisada maitseks õlile või veiniäädikale.
Kasutamine maitsetaimena - Maitseaineks kasutatakse peeni võrseid, lehti ja latvu. Basiilik sobib mitmetesse toitudesse. Parim on see värskena, kuid säilitab maitse ka kuivatatuna. Proovi basiilikut kala, liha, riisi, suppide, kastmete, salatite, pizza, juustu-, muna- ja kartulitoitude maitsestamisel. Basiilik tomati ja küüslauguga on omaette elamus . Ta on suurepärane ka koos teiste maitsetaimedega.
Kasutamine ravimtaimena – Eeterlik õli rahustab närve. Basiilikulehtedest tee leevendab mao- ja soolestikukrampe ja ergutab söögiisu, on ka põletikuvastase toimega.
Muud kasutusalad – Basiiliku suuvesi hoolitseb värske hingeõhu eest. Suuvee tarbeks võtta üks peotäis värskeid lehti, kallata neile 1/4l kuuma vett ja lasta 15 min tõmmata. Kurnatud vedelikuga loputada suud.
Kasutamine haljastuses – Basiilik on kena rõdu- ja terrassitaim, sortide valik pakub erinevate lõhnade kõrval ka kauni struktuuriga lehti. Õied on mesilaste lemmikud.
Muu oluline informatsioon – Hea meetaim!
Eestikeelne nimetus on Salatkress
Ladinakeelne nimetus on Lepidium sativum
Sugukond ristõielised
Botaaniline iseloomustus - Kuni 50 cm kõrgune taim. Väga kiirekasvuline! Kultuur, mida kasvatakse aastaringselt . Varajane sort, noori lehti võib tarvitada toiduks juba 15 päeva pärast peale tärkamist. Ilusa kujuga lehed koondunud poollaiuvaks rosetiks. Eriti hiline õisikukandja moodustumine. Lehtedel on mädarõika maitset meenutav nõrgalt terav maitse, need on rikkad raua-, joodi- ja kaaliumisoolade ning vitamiinide poolest. Salatite valmistamiseks ja lihatoitude maitseainena. Üheaastane rohttaim, mis kuulub kapsaliste sugukonda ja võib kasvada pikkusega 10-30cm. 12-20 päeva pärast peale külvamist on juba söögikõlblik! Õitseb maist juulini.
VARS – püstine vaoline vars
LEHT – juurmised lehed sulgjalt lõhestunud, ülemised lineaarsed , teravad.
ÕIS – nelja kroonlehega õis on valge kuni roosakas .
SEEMNED – ümar vili on tiivuline, seemned väikesed
Ajalugu – Kress pärineb Ees-Aasiast, kus on juba tuhandeid aastaid tuntud kultuurtaimena. Teda on leitud vaaraode hauapanuste hulgast. Roomlased tõid selle tervisliku taime Vahemeremaadele.
Kasvatamine - Vajab niiskemat mulda, talub poolvarju. Toas saab kasvatada nii potis kui vesikultuuris. Viimasel juhul pannakse madala veenõu põhja mitmekordselt kokkupandud marli ja seemned külvatakse selle peale. Vett lisatakse vastavalt vajadusele. Taim on külmakindel, niiskuse armastaja , kannatab ka varju! Väga kuuma ilma korral muutuvad lehed karedaks. Eelistab viljakat mulda. Külvatakse taim varakevadel, 0,5-1cm sügavusele. Normaalne külvamise suhe oleks: 0,8-1,2g seemneid 1ruutmeetri kohta. Ridade vahe 10- 15cm . Peale istikute ilmumist(2-3 päeva pärast)tuleb nad harvendada nii, et jääks taimed iga 5-7cm tagant. Külvi korratakse uuesti 10-15 päeva pärast enne põuaperioodi ja uuesti veel suvel. Taime hooldus seisnebki ainult harvendamises ja kastmises.
Paljundamine - Seemned külvatakse pinna peale, või väga väikse lohu sisse. Temperatuuri 16-18kraadi juures tulevad taimed välja kuskil 3 päeva pärast.
Saagi kogumine – Lehti kogutakse varakult, kui taimed on 7-10 cm kõrgused, see on enamasti juba 10 päeva peale külvi. Kui tekivad õiepungad, ei kõlba kress enam süüa. Võib koguda ka seemneid ja kasutada neid vürtsina või kaunistusena nii nagu lehti.
Kasutamine maitsetaimena - Kress-salat on suurepärane söögi- ja maitsetaim. Sobib kevadel võileivakatteks, kartulisalatisse (annab vanale kartulile värske maitse), pastatoitudesse, kohupiimasse, munaroogadesse, majoneesi maitsestamiseks. Alati võib lisada suppidesse, valmis kala-, liha- ja köögiviljatoitudesse, kuid kuumutamata. Sügavkülmikus säilitamiseks on mõttekas hoida 1-2 kuud, hiljem kaotab aroomi.
Kasutamine ravimtaimena - Ravitaimena kasutasid kressi roomlased, kreeklased ja egiptlased. Praegu kasutatakse kressi meditsiinis sapikivi haiguse puhul. Parandab ka seedimist, aitab unepuuduse puhul, ja ka kõrge vererõhu puhul. Rahvameditsiinis kasutatakse hingamisteede raskuste puhul.
Muud kasutusalad – seemneid kasutatakse sarnaselt sinepiseemnetele.
Kasutamine haljastuses – Salatkressi saab kasvatada toatingimustes nii potis kui vesikultuurina.
Muu oluline informatsioon - Tema lehed on väga rikkad vitamiinide poolest: A, B1, B2, C, P. Samuti sisaldavad nad veel valku, suhkrut, rauda, joodi.
Eestikeelne nimetus on Ürt-allikkress
Ladinakeelne nimetus on Nasturtium officinale
Sugukond ristõielised
Botaaniline iseloomustus - on 10-60 cm kõrguseks kasvav mitmeaastane rohttaim, mis õitseb maist augustini. Eestis kasvab harva kraavides, ojades ja allikates , vahel ka seisvate veekogude ääres. Kasvab külmas voolavas vees. Peamine levikuala ongi Kesk-Euroopas, Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Lääne-Aasias ja mujal juhuslikult. Teda hinnatakse kui kiiresti kasvavat vitamiinirikast varajast köögivilja. On aretatud mitmeid sorte.
VARS - Vars paljas, kandiline, õõnes ja alusel lamav
LEHT – tumerohelised lehed on kõik sulgjalt jagused, paaritusulgjad. Varrelehtede alusel on vart ümbritsevad kõrvakesed. Alumistel lehtedel on 3-4 paari terveid sulglehekesi, ülemistel rohkem.
ÕIS – kroonlehti on neli, need on 3-5mm pikkused. Valgete kroonlehtede taustal hakkavad hästi silma lillad tolmukaniidid. Õied on koondunud õisikuteks.
SEEMNED - Seemned on ümarad ja pruunid, valmivad kõtrades. Viljaks on kuni 2 cm pikkune kõder, mille tipul on lühile lihakas jätke.
Ajalugu – Allikkress algkodumaa on Euroopa, kuid praegu võib teda leida kõikjal maailmas mõõduka kliimaga aladel. Valdavalt kasvab ta voolava vee ääres. Juba vanad roomlased tundsid Allikkress salati- ja vürtsitaimena.
Kasvatamine - Võib kasvada ka aias, aga siis vajab niisket pinnast ja varjulist kohta. Kasvab ka kasvuhoones ja lavas. See püsik on üks väheseid vürtsitaimi, mis kasvab jahedates kohtades poolvarjus või varjus. Eelistab lubja- ja toitaineterikast pinnast, mis peab alati niiske olema. Selle taime kasvatamine nõuab tähelepanu ja hoolt, sest taim peaks alati seisma umbes 1 cm sügavuses vees. See võib olla tiigi soisel äärealal, aga ka kausis , kuhu iga päev lisatakse värsket hapnikurikast vett. Soojadel kasvukohtadel looduses on Allikkress enamasti kogu aasta läbi roheline, aias aga saab saaki koguda ainult kevadel ja suvel.
Paljundamine - Paljundatakse seemnetega või varrepistikutega. Seemet ei ole vaja mullaga katta, see tuleb ainult kinni vajutada . Saaki saab juba kahe nädala pärast. Seemneid võib kevadest suveni külvata niiskesse mulda, nad idanevad kiiresti. Ka pistikutest paljundamine on lihtne. Seega on taime kerge pidevalt uuendada.
Saagi kogumine – aias saab saaki koguda ainult kevadel ja suvel. Kõige väärtuslikumad on noored lehed ja võsutipud, mida tuleks noppida enne õitsemist. Neid kasutatakse alati värskelt, aga nad säilivad mõne päeva ka veeklaasis varjulises kohas. Tähtis on neid hästi pesta.
Kasutamine maitsetaimena - Vürtsika, pisut redist meenutava maitsega lehed ja varred sobivad lisandiks salatitele, kohupiimale ja võileibadele. Vürtsika maitse annavad sinepiõlid.
Kasutamine ravimtaimena – erutab sappi, maksa ja neerude tegevust. Mõjub diureetiliselt ja seedimist soodustavalt ning sobib hästi kevadiseks organismi puhastamise kuuriks. Leevendab ka reuma- ja podagravaevusi.
Muud kasutusalad – taimedest pressitud mahl sisaldab antibiootilise mõjuga
eeterlikku õli, mis puhastab ja parandab nahka. Seda võib lihtsalt vatiga nahale
tupsutada. Kui katkipigistatud ürti ööseks nahale pana , pleegitab see tedretähne.
Kasutamine haljastuses - Ilusate valgete õite tõttu sobib kasvatamiseks ka
ilutaimena. Sobib aiatiigi või –oja kaldaaladele. Külmakindel püsik.
Muu oluline informatsioon – kui allikkressi loodusest koguda, peate olema
kindel, et veekogu poleks saastunud, muidu võite end mitmesuguste
haigusidudega nakatada . Üledoseerimine mõjub ärritavalt neerudele,
suurimaks lubatud koguseks loetakse 20g päevas.
Eestikeelne nimetus on Teekummel
Ladinakeelne nimetus on Chamomilla recutita
Sugukond korvõielised
Botaaniline iseloomustus - Teekummelit leidub hajusalt kõikjal Eestis. Eestisse on ta sisse toodud kultuurtaimena. Levinud tugeva inimmõjuga aladele , kasvab ravimtaimede kasvatamisaedade lähedal, teeservades. Üheaastane, korvõieliste sugukonnast. Ta haruneb põõsjalt ja kasvab 20-50cm kõrguseks. Kummel õitseb kogu suve.
VARS - Vars on püstine või alusel veidi tõusev, enamasti juba alusel harunenud
LEHT - Enamasti rootsutud lineaalseteks kuni niitjateks hõlmadeks jagunenud lihtlehed, sulgjagused, enamasti kaheli-, harva isegi kolmelijagused. Hõlmade tipp on sageli valkja ogatipuga. Lehtede pikkus 1-6 cm,
laius 1-1,8 cm.
ÕIS - Korvõisiku läbimõõt on 1,5...2,4 cm, asuvad üksikult pikkadel peenikestel raagudel varreharude tippudes. Õisikupõhi on iseloomulikult kuhikjas, seest õõnes, 3-realise üldkatisega. Õisiku serval on 10...15 valget keelõit 5...9 mm pikkuse küllaltki kitsa naastuga. Õisiku puhkedes on keelõied risti õisikuteljega, hiljem käänduvad alla. Putkõied on kollased. Õitseb juuni lõpust septembrini, vahel veel oktoobriski.
SEEMNED - Peaaegu ruljas, alusel ahenenud pisut lapik lendkarvadeta seemnis . Värvuselt hallikaspruun,
(3) 4-5 valkja ribiga. Seemnise pikkus on 1-2 mm. Valmivad pidevalt alates mõnest nädalast pärast õitsemise algust. Idanemiseks vajavad seemned rohkesti valgust ja niiskust.
Ajalugu – Teekummel pärineb algselt Kagu-Euroopast ja Põhja-Aasiast, on aga nüüdseks kogu Euroopas naturaliseerunud. Tema ravitoime oli tuntud juba antiikajal. Keskajal kasutati teda peamiselt naistehaiguste puhul. Ebausklikud pidasid kummelit maagiataimeks. Kui tuppa ülesriputatud kummelikimp naisterahva sisseastumisel liikuma hakkas, oli too nõiana paljastatud.
Kasvatamine – Et väärtuslike toimeainete sisaldus võimalikult kõrge oleks, peaks kummelit kasvatama päikesepaistelisel kohal. Teekummel kasvab peaaegu igasugusel pinnasel ning ei vaja mingit väetamist. Ta on nii tugeva kasvuga taim, et võib muutuda isegi umbrohuks. Seda taime on nii väärtuslikuks peetud, et paljudes maades on teda isegi suurtel põldudel kasvatama hakatud, ka Eestis. Varakevadel külvatud ja ettekasvatatud noored taimed kasvavad kiiresti ja õitsevad rikkalikult. Seemned vajutatakse vaid kergelt kinni ega kaeta mullaga. Mais istutatakse taimed välja. Ka potis ja pütis kasvab kummel hästi.
Paljundamine - Paljuneb seemnetest kergesti, võib muutuda umbrohuks. Paljuneb kergesti isekülvi teel.
Saagi kogumine Õitsevaid võsusid võib korjata kuni sügiseni ja kasutada värskena või kuivatatult. Umbes kolmandal kuni viiendal päeval peale õite avanemist on väärtuslike toimeainete sisaldus neis kõige suurem. Saaki tuleb kuivatada varjulises kohas, laotades selle kohevalt laiali.
Kasutamine maitsetaimena – ei ole teekummel esikohal.
Kasutamine ravimtaimena - Väga vana ravimtaim. Taim leiab ravimtaimena ka kultiveerimist. Peamiselt kasutatakse tema õisikuid. Sisaldab rohkesti eeterlikku õli ja vitamiini C, on tugeva põletikuvastase toimega. Kasutatakse peamiselt tee ja kompressina põletike ja haavade raviks, vähendab ülitundlikkust (nii on kasutatav naha allergiliste reaktsioonide vähendamiseks), nii seespidiselt kui välispidiselt (seedeteede ja hingamisteede põletikud, hambavalu, köha, nahapõletikud, silmade põletikulised nähud, haavandid jms.). Aitab ka mao- ja soolegaaside vastu, omab higileajavat ja uriini- ning sapieritusteritust soodustavat toimet. Teekummeli keedist kasutatakse vannideks ja juuste pesemiseks.
Muud kasutusalad - Taime eeterlikku õli kasutatakse likööri- ja parfümeeriatööstuses, samuti portselani värvimisel teatava lahustina. Kummeliga loputamine muudab juuksed heledamaks.
Kasutamine haljastuses – taimed on eriti kenad teede ääres ja peenraservades. Kui neid mööda kõndides puudutada, lõhnavad nad tugevasti.
Muu oluline informatsioon – Tundlikud inimesed võivad kummelile allergiliselt reageerida. Sellised inimesed ei peaks kummeliteed ka silmade loputamiseks kasutama, sest see võib ärritada erinevaid kesti.
Eestikeelne nimetus on Kurgirohi
Ladinakeelne nimetus on Borago officinalis
Sugukond karelehelised
Botaaniline iseloomustus - Kurgirohi kasvab 20-70 cm kõrguseks. Taim on üleni kaetud karvadega. Lopsakad keeljad lehed on karvased ja mahlakad, 5-15 cm pikkused. Õitseb aprillist septembrini. Õied on sinised, 1,5-2,5 cm läbimõõduga, allapoole suunatud. Leidub ka roosa õiega isendeid; aretatud on ka valgeõielisi sorte.
VARS - Tugev, karedakarvane püstine vars on harunenud
LEHT - Lihavad alumised lehed on elliptilised või ovaalsed, ülemised lehed on rootsuta ja munajassüstjad.
ÕIS - Õitseb juunis-juulis, helesinised, harva roosakad õied moodustavad õisiku
SEEMNED - Vili on ruljas või ovaalne tumepruun pähklike.
Ajalugu – Sellest ajast, kui araablased kurgirohtu Hispaanias kasvatama hakkasid, on ta levinud kõikjal Vahemeremaades. Sealt levis põhjapoolsesse Euroopasse, olles juba 12. sajandil tuntud ravim- vürtsitaim.
Kasvatamine – Kasvab nii päikese käes kui poolvarjus. Tähtis on toitaineterikas hea läbilaskvusega lubjarikas muld . Hiliskevadel võib seemne kohe lõplikule kasvukohale külvata, soovitav on väikeste vahede järel korduskülvid. Ettenähtud kohta pannakse mitu suurt seemet, kaetakse mullaga ja hiljem kasvatakse edasi vaid kõige jõulisemat seemikut. Kuna kurgirohi väikesed õrnad taimed kiiresti ära varjab , tuleks talle anda piisavalt ruumi. Taim närtsib kergesti, teda peab korralikult kastma , muidu on vähenõudlik.
Paljundamine – Paljuneb seemnetega. Kui lasta mõnel viljal valmida, paljuneb ta kergesti isekülviga.
Saagi kogumine – Noori õrnu lehti võib noppida kogu suve jooksul. Neid tuleks kasutada värskelt ja mitte keeta. Nad lasevad end hästi külmutada, kuivatades aga kaotavad palju oma aroomist. Ravimina kasutatakse ürti. See lõigatakse ära õitsemise ajal päris maapinna lähedalt ja eemaldatakse riknenud alumised lehed. Kuivatatakse õhukese kihina päikese käes või hästi tuulutatavas ruumis.
Kasutamine maitsetaimena – Peenekshakitud lehtedega maitsestatakse kohupiima, suppe , kala- ja munatoite ja nad on ka tuntud frankfurdi rohelise kastme üheks koostisosaks. Eriti hästi sobivad nad kurgisalatisse. Neid tuleks kasutada värskelt ja keedetud toitudele lisada vahetult enne toidu valmimist. Söödavate õitega saab kaunistada toite ja jooke.
Kasutamine ravimtaimena - Taimest valmistatud teed on kasutatud muu hulgas südametegevust ergutava, närve rahustava, reumat leevendava ja palavikuvastase vahendina. Toimeained parandavad naha verevarustust.
Muud kasutusalad - Tänapäeval kultiveeritakse teda ka õlitaimena. Seemnetest pressitud õli kasutatakse muu hulgas ekseemide raviks. Kurgirohi on üks peamisi looduslikke γ- linoleenhappe allikaid.
Kasutamine haljastuses - Nii karvased varred kui ka erksinised õied on väga dekoratiivsed, seetõttu kasvatatakse kurgirohtu ka ilutaimena.
Muu oluline informatsioon – Hea meetaim

.DOC Laadi alla originaalfail 44 lk · .doc · 97 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 44 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-05-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

97 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

laura013 Õppematerjali autor

koosnjeb 23st erinevast maitse-ja ravimtaimest. Iga taime kohta on earldi välja toodud nt ladina keelsed niketused, paljunemine, ajalugu, kasvatamine, saagi kogunemine, kasutamine, kasutamine haljastuses jne...

ravimtaim maitsetaim

Sarnased õppematerjalid

doc

Maitse- ja ravimtaimed

LUUA METSANDUSKOOL AIAKULTUURID MAITSE- JA RAVIMTAIMED ÕPILANE: SANDRA ARUS KURSUS: MESÕ I LUUA 2010 1 Maitse ja ravimtaimede nimekiri: 1. Aedsalvei Salvia officinalis 2. Aedliivatee e. tüümian Thymus vulgaris 3. Harilik iisop Hyssopus officinalis 4. Hiidaniisiisop Agastache foeniculum 5. Harilik pune Origanum vulgare 6. Harilik rosmariin Rosmarinus officinalis 7

Aiandus

274

pdf

Maitsetaimed

cm kõrgune mitmeaastane poolpõõsas. Botaaniline iseloomustus ● Vars neljatahuline, alaosas puitunud. ● Lehed väikesed, kitsad, süstjad, terveservalised, lühikese rootsuga, asetsevad varrel paariti ristvastakuti. ● Õied on tavaliselt sinised, kuid levinud on ka roosade, violetsete ja valgete õitega iisop. Õitseb juulist septembrini. Ajaloost ● Pärit Vahemeremaades ja Kesk-Aasiast. ● Ravim-, maitse-, dekoratiiv- ja aroomitaimena kasutati juba iidsetel aegadel. Oli tuntud nii Kreekas, Roomas kui ka vanas Egiptuses. ● Harilik iisop oli kindlasti laialt kasutusel juba 16. saj. ● Põhja-Euroopasse levis kloostriaedade kaudu Itaaliast. Kasvatamine ● Külv aprilli algul istikukasti, 0,5 cm sügavusele (külvinorm 0,5...2 g/m²), tärkavad 2 nädala jooksul. ● Istutatakse kasvukohale mais peale öökülmade

Ajaloolised sündmused

doc

Maitsetaimed

Nimi ja pilt Iseloomustus Kasvukoht Kasvatamine Kasutamine Aedmajoraan Huulõieline. Püstise või tõusva, neljakandilise Vajab päikselist Põhjapiirkonnas tulebtaimi ette Õitsemise algul kogutud haruneva varrega. Kasvab umbes 25 cm sooja kohta, kasvatades. Seemned külvatakse ürti kasutatakse värskelt ja kõrguseks. Väikesed vastakad lehed on ovaalsed viljakat ja aprilli alguses . Majoraani seemned kuivatatult kala, suppide, ja viltjaskarvased. Taimed rohekashallid. Okste huumusrikast on väga väikesed, nad ei vaja liha ja kastmete tipus asuvad väikesed harunenud õisikud. Õied mulda. külvivagu, piisab mullapinnal maitsestamiseks. pisikesed, määrdun

Bioloogia

xlsx

Aiakultuuride võrdlustabel

Liik Ladinakeelne nimetus 1 Brassica oleracea var. capitata f. alba 2 Brassica oleracea var. capitata f. rubra 3 Brassica oleracea var. botrytis 4 Brassica oleracea var. gemmifera 5 Brassica rapa subsp. pekinensis 6 Brassica oleracea var. sabellica 7 Brassica oleracea var. italica 8 Brassica oleracea var. gongylodes 9 Brassica oleracea var. Acephala 10 Pisum sativum 11 Lactuca sativa L. 12 Allium cepa 13 Allium schoenoprasum 14 Allium porrum 15 Allium sativum 16 Rheum rhaponticum 17 Scorzonera hispanica 18 Petroselinum crispum 19 Apium graveolens 20 Armoracia rusticana 21 Helianthus tuberosus 22 Solanum tuberosum 23 Raphanus sativus 24 Raphanus sativus var. sativus 25 Anethum graveolens 26 Cynara scolymus 27 Capsicum annuum 28 Cucurbita pepo 29 B

Aiandus

docx

Mailaselised ja kuslapuulised

LUUA METSANDUSKOOL Maastikuehitus Sessioonõpe HALJASTUSES KASVATAVATE TAKSONITE MÄÄRAMINE SUGUKONDADES MAILASELISED JA KUSLAPUULISED Iseseisev töö õppeaines botaanika KOOSTAS: Kadi Treial JUHENDAS: Evelin Saarva Luua 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS Antud töö eesmärk on tutvustada mailaseliste ja kuslapuuliste sugukondadesse kuuluvaid haljastusväärtust omavaid perekondi ja nende liike. Vastused püüan saada jägnevatele küsimustele: Kui paljud perekonnad ja liigid nendest sugukondadest omavad haljastusväärtust? Milliseid perekondi ja liike neist saab Eestis kasvatada? Millised on selle perekonna või liigi määramistunnused? Kus antud liik kasvab? Milliste liikidega peenras kokku sobib? Milliseid kasvutingimusi vajab? Kuidas paljundada? Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAIL

Botaanika

odt

Maitsetaimed

Tema ladinakeelne nimetus thymus on tuletatud sõnast "hing", "eluhingus", sest liivateel olevat võime anda inimesele elu tagasi. Taim on tuntud Idamaades, vanas Egiptuses ja Kreekas. Eriti tervistava toimega on mesi, mis korjatud liivateega kaetud nõlvadelt. Ka keskajal tähistas liivatee elujõudu. Rüütlid kandsid liivateepärgi, mille ümber sumisesid alati mesilased. Liivatee on kogu maailmas tunnustatud ilu-, mee-, maitse- ja ravimtaim. Parimaks peetakse Prantsusmaa aed-liivateed. Ka eestlased on teda kasvatanud aedades või korjanud mereäärsetelt aladelt lähisugulast nõmm-liivateed. Vanasti aeti liivatee suitsuga tarest halbu sõnu, kurje vaime ja pahu haigusi välja. Kui tuppa on tekkinud kopitanud lõhn, kõrvaldatakse see liivatee suitsuga. Tüümian koduaias Aed-liivatee - Tüümian Tüümianikasvatus õnnestub ka koduaias. Seemned külvatakse varakevadel potti ja kui nad idanema hakkavad, ei või

Kokandus

docx

Maitsetaimede kasvatus

kartulitele või supile. Murulaugul on väävlisisalduse tõttu putukaid tõrjuv mõju, mida aiakahjurite tõrjeks kasutatakse. See aitab ka hallituse ja jahukaste vastu. Kuid mesilasi tõmbab ta ligi. Murulauku saab kasutada ka meditsiinis. Tema mõju on samasugune kui küüslaugul, ainult nõrgem. Murulauk sisaldab A- ja C-vitamiini ning proteiine. Ta sisaldab palju kaltsiumi ja rauda ning pisut väävlit. Rosmariin: Rosmariin (Rosmarinus officinali) on mitmeaastane huulõieline maitse- ja ravimtaim. Eesti kliimaoludes sobib kasvatada potitaimena toas, suveks võib istutada välja tuulevaiksesse päikeselisse kohta. Valguse- ja soojalembene rosmariin on vähenõudlik, kuid ei armasta järske temperatuurikõikumisi ja ülemäärast kastmist. Maitsetaim on pärit Vahemeremaadest. Looduslikult näeb teda kasvamas Lõuna-Euroopas. Sooja kliimaga piirkondades kasvab avamaal ühel kohal kuni 20 aastat, saavutades 2 m kõrguse. Kõrgeid rosmariinipõõsaid kasvatatakse tihti

Geograafia

docx

Köögiviljandus

KT1 Köögiviljandus On taimekasvatus haru, kus õpitakse tundma köögiviljataimede bioloogilisi iseärasusi ja kasvatamise agrotehnikat nii avamaal kui ka katmikala. 1, 2 ja mitme aastased rohtaimed. Köögiviljade mahlakad organid, mida kasutatakse toiduks. Maitsetaimed toidu maitsestamiseks mitte toiduks. Köögiviljad sisaldavad: 1. Valke (roheline hernes, sibul, lillkapsas) 2. Süsivesikud( kartul, kaalikas, peet, porgand) 3. Vitamiine 4. Mineraalaineid 5. Rasvu ( vähesel määral spinatis ja aedoas) Botaaniliselt liigitatakse köögiviljad peamiselt ühiste morfoloogiliste ja bioloogiliste tunnuste alusel. Ühte sugukonda kuuluvad köögiviljad on sarnaste kasvutingimustega, neil esineb sarnaseid haiguseid ja kahjureid. Enamik köögivilju on kaheidulehelised klassi esindajad. Liilialised ja kõrrelised on idulehelised. BOTAANILIN EKUULUVUS: · Ristõelised-kapsas, kaalikas, redis, mädarõigas

Aiandus

Rohkem sarnaseid