Maitsetaimed (0)

TOIDUAINETE ÕPETUS
Maitsetaimed
Meliss
Meliss pikendab noorust
Vanas Kreekas kasvatati melissi kui meetaime, tema õitest saadud mesi on maitsev ja erilise ravijõuga. Ka kreeka keelest tuletatud botaaniline nimetus melissa tähendab meenaudingut, meelõbu.
Melissi lehed on rikkad mõru- ja parkainete, orgaaniliste hapete ja vitamiinide poolest. Ravimtaime teevad temast eeterlikud õlid, lehtedes on neid 0,2-0,5%, mille koosluses on tsitraal, tsitronellool, linalool, heraniool. Meliss on veel avastamata maailm, arvatakse olevat veel 5-10% avastamata aineid, kuid nende mõju on juba meditsiinis teada. Melissi lehed on rikkad C-vitamiini poolest (100-180 mg%), leidub karotinoide, mikroelemente. Õitsemise ajal ja pärast õitsemist toimeainete koostis muutub, lõhn ja maitse muutuvad ebameeldivaks
Meliss ravimtaimena
Melissil on palju häid omadusi. Eeskätt on ülistatud teda kui rahustavat ürti. Tänu oma õrnale sidrunilõhnale lööb ta kiiresti pähe: tugeva annuse puhul toimib unerohuna, nõrga puhul aga maonärvide rahustajana. Usutakse, et meliss pikendab noorust ja hoiab ära lupjumist. Meliss on valuvaigisti , spasmide ärahoidja, seedimise soodustaja ning aitab gaasi-, koolika- ja menstruatsioonivalude puhul. Parandab mälutegevust ja migreeni. Ka südametegevust, hoides ära südamepekslemise ja tursed. Kõrgenenud vererõhu korral väheneb pearinglus ja kumin kõrvus, vererõhk langeb mõõdukalt.
Meliss toitudes
Maitsetaimena kasutatakse kõigis toitudes, millele sobib sidrun , sest melissi lehtedel on sidruni lõhn ja maitse. Melissi võib kasutada rikkalikult ka koos teiste maitseainetega, kuid toidule lisatakse üksnes peale keetmist. Melissi veidi karvased lehed, kui neid mõõdukalt kasutatakse, on meeldivaks lisandiks salatitele. Eeskätt toorsalatites, kus on õun, kõrvits, kabatšokk, porgand . Kasutatakse ka suppides, kastmetes, herne- ja porganditoitudes, külmades rohelistes kastmetes, keedetud kalaga , munatoitudes ja meliss on väheseid maitsetaimi, millega maitsestatakse kompotte, mahlu, tarretisi ja magusaid aedviljahoidiseid. Värskete lehtedega kaunistatakse magus- ja külmtoite. Kasutatakse ka konservitööstuses ning rohkesti likööri- ja viinatööstuses. Meliss on heaks asendajaks sidrunile ja seepärast sobib kalakõhu täidiseks. Temast on hea teha söögiäädikat, samuti sobib teha õlitõmmist.
Aed- liivatee ehk tüümian

Aed-liivatee annab elu tagasi

Liivatee on iidsetest aegadest olnud lugupidamises, seda tunnistab ka tema kasutamine usurituaalidel. Tema ladinakeelne nimetus thymus on tuletatud sõnast "hing", "eluhingus", sest liivateel olevat võime anda inimesele elu tagasi.
Taim on tuntud Idamaades , vanas Egiptuses ja Kreekas. Eriti tervistava toimega on mesi, mis korjatud liivateega kaetud nõlvadelt.
Ka keskajal tähistas liivatee elujõudu. Rüütlid kandsid liivateepärgi, mille ümber sumisesid alati mesilased . Liivatee on kogu maailmas tunnustatud ilu-, mee-, maitse- ja ravimtaim . Parimaks peetakse Prantsusmaa aed- liivateed .
Ka eestlased on teda kasvatanud aedades või korjanud mereäärsetelt aladelt lähisugulast nõmm-liivateed. Vanasti aeti liivatee suitsuga tarest halbu sõnu, kurje vaime ja pahu haigusi välja. Kui tuppa on tekkinud kopitanud lõhn, kõrvaldatakse see liivatee suitsuga.

Tüümian koduaias

Aed-liivatee - Tüümian
Tüümianikasvatus õnnestub ka koduaias. Seemned külvatakse varakevadel potti ja kui nad idanema hakkavad, ei või potti üle kasta. Taim nõuab soojust ja valgust, teda võib õue istutada alles pärast seda, kui ilmad on tõepoolest soojad .
Tüümiani oksi võib kasutada kogu kasvuaja jooksul ja kuivatamiseks korjata enne õitsema hakkamist. Õievarred võib jätta korjamata, taime ei maksa liiga "paljaks" koorida. Tüümiani sugulast, nõmm-liivateed võib samuti aias kasvatada. Nõmm-liivatee on tiheda vaibana dekoratiivne taim, kuid samal ajal ka maitseaineks kõlbulik.
Kääbuspõõsana, dekoratiivne liivatee on mitmeaastane taim, kaetuna või talveks keldrisse viiduna jätkab ta oma kasvu järgmisel suvel. Talveks säilitamiseks ta kuivatatakse hämaras, õhurikkas ruumis. Kuna ta on väga aromaatne, võib potis talveks magamistuppa tuua. Rahulik uni on kindlustatud.

Keemiline koostis

Liivatee on rikas eeterlike õlide poolest. Sisaldab tugevat antiseptilist, omapärase lõhnaga tümooli, karvalooli, borneooli, pineeni. Eraldatud on saponiine, mõru- ja parkaineid , mineraalsoolasid, rasv - ja orgaanilisi happeid . Sisaldab 1-2% eeterlikke õlisid, samal ajal nõmm-liivatees on neid tunduvalt vähem (0,1-0,2%). Nõmm-liivatee on rikas mineraalainete poolest, rikkalikult leidub joodi, kuid kasutamise minimaalkogused ei võimalda nendega meil organismi vajadusi rahuldada.

Liivatee ravitoime

Rahvameditsiin kui ka teadus on tunnustanud tema ravitoimet eeskätt köha- ja bronhiidi korral. Kasutatakse hingamisteede põletike, kopsupõletiku, angiini ja bronhiaalastma korral. Tal on rahustav, valuvaigistav, und taastav toime. Valu ja põletikke leevendavad liivateevannid (suur luksus, sest nõuab palju ürti - 60g ämbritäie kuuma vee kohta). Eriline aine aed-liivatee ürdis leevendab vananemisnähte. Aed-liivatee sisaldab õli, mis võib säilitada küllastamata lipoproteiidide tasakaalu organismis. Lipoproteiidide sisaldus kehas väheneb vananemisel. See võib põhjustada liigesevalu jt reumaatilisi vaevusi. Šoti Põllumajandusülikoolis ja Budapesti Meditsiiniülikoolis on aastaid uuritud loomade ja inimeste vananemist . Teadlased on selgitanud tosina erineva ravimtaime mõju vananemisele, kuid aed-liivatee on andnud kõige paremaid tulemusi.
Gripi , hingamisteede põletike ja köha korral võetakse 1 supilusikatäis ürti kl keeva vee kohta, lastakse 8-10 min tõmmata ja kurnatakse. Juuakse soojalt, võib lisada mett. Gaasivalude ja soolepõletiku korral lastakse teed kauem tõmmata (30 min) ja juuakse jahedana pool kl enne sööki. Imikutele lisatakse ürti vaid 1 teelusikatäis liitri vee kohta, mis kõrvaldab gaasihädad.
Viinaga tõmmise jaoks võetakse 10 g ürti ja valatakse üle 100 g viinaga. Jäetakse seisma 10 päevaks, perioodiliselt raputatakse purki või pudelit, seejärel kurnatakse. Mugav ja tõhus kurguvalu , liigesepõletiku puhul, ka suu loputamiseks. Bronhiidi puhul võib tõhusaks abiks olla teesegu liivateest, paiselehest, teelehest. Kõiki võetakse võrdses osas 1 supilusikatäis ja lastakse tõmmata 30 min kuni 1 tund. Korraga juuakse 1/3÷1/2 kl 3 korda päevas.
Gastriidi puhul on heaks seguks liivatee, piparmünt, raudrohi , saialill ja nõges võrdsetes osades, lastakse samuti tõmmata kuni 1 tund ja juuakse enne sööki 1/2 või 1/2 kl korraga.

Liivatee toidutaimena

Teed toiduna kasutades valmistatakse ta lahjemana, st 1 tl ürti 1 kl keeva vee kohta. Sobib hästi kuumana õhtusöökide juurde kui ka külmana soojadel suvepäevadel.
Oma tugeva ja aromaatse maitsega on ta kasutusel toitude maitsestamisel, eriti liialdada ei tohiks suurte kogustega. Maitseainena sobib eeskätt liha-, kala- ja kaunviljatoitudele, on estragoni kõrval tähtsaim taim prantsuse köögis. Vahemeremaades hõõrutakse kalu enne praadimist kuuma õli sisse kastetud aed-liivatee oksaga. Kala ja liha paneerimisel segatakse jahusse aed-liivatee pulbrit. Väikeses koguses lisatakse aed-liivateed salatitele, suppidele, porgandi- ja seenetoitudele, hapendatavaile kurkidele, marinaadidele, aroomiäädikatele (oksake õitsvana äädikapudelis - dekoratiivne). Rohkesti kasutatakse kala-, liha- ja likööritööstuses. Puitunud varred sobivad grillipuiduks.
Väga hästi sobib maitsestada liivateega kohupiima, kodujuustu ja nisu-, odra -, rukkijahu putrusid ning riisi- ja maisitangu maitsestamiseks. Loomulikult sobib liivatee paljudele köögiviljatoitudele, eeskätt kõrvitsale, kabatšokile, kurgile ja seentele .
Oleme harjunud liha ja kala marinaade valmistama üksnes loorberi ja pipra lisamisega, kasutada võiks julgemini maitsetaimi, eeskätt jänese-, lambaliha marineerimisel.
Basiilik
Basiilik on Lõuna-Aasiast pärinev aromaatne maitse- ja ravimtaim, mida eriti ohtralt kasutatakse Itaalia jm Vahemere köögis. India legendides on basiilik imelise jõuga taim. Basiilikut tunti ka vanas Kreekas ja Roomas. Keskajal oli ta laiemalt tuntud kui vahend mürgiste putukate hammustuste ja skorpioni salvamise vastu.
Basiilik heamaitseline ja meeldiva magusa lõhnaga maitsetaim . See põhjamaa loorberiks kutsutud maitsetaim sobib kõikvõimalike toitude juurde. Ta on oma omadustelt nii mitmekülgne, et sellega maitsestades ei tule teised maitsetaimed meeldegi. Samuti pole basiilikuga maitsestades karta ebaõnnestumist. Maitsetaimedega tutvumist on hea alustada basiilikust. Algajagi vaimustub selle pehmest maitsest ja otsustab proovida ka teiste maitsetaimede kasutamist. Maitseaineks kasutatakse peeni võrseid, lehti ja latvu. Basiilik sobib mitmetesse toitudesse. Parim on see värskena, kuid säilitab maitse ka kuivatatuna. Proovi basiilikut kala, liha, riisi, suppide , kastmete, salatite , pizza, juustu-, muna- ja kartulitoitude maitsestamisel. Basiilik tomati ja küüslauguga on omaette elamus . Ta on suurepärane ka koos teiste maitsetaimedega. (Ravimtaimena soodustab basiilik seedimist ja tugevdab südant. Tal on ka rahustavaid omadusi. Teda soovitatakse, näiteks, närvides põhjustatud unetuse puhul. Basiiliku abil võid vähendada soola kasutamist.)
Kasutamine: maksa, kala, liha, broileri, riisi, suppide, kastmete, salatite, pizza, seene-, juustu-, muna- ja kartulitoitudes. Basiilik tomati ja küüslauguga on omaette elamus. Lisaks veel soojad ja külmad kastmed, maitsevõid, tomati- ja kapsasalatid, seeneroad, köögivilja- ja makaronisalatid.
Koriander
Koriander on üks vanemaid maitseürte. Eestis müüakse tihti kinza nime all, kuna kinza tähendab vene keeles koriandrit. Koriandrit nimetatakse Aasia köögis ka Hiina peterselliks.
Koriandri juured on väikesed, kuid see-eest väga tugeva maitsega, sellepärast on soovitav seda vähehaaval toidule lisada. Juured pestakse, hakitakse väikesteks tükkideks või riivitakse. Juured on ka karripasta koostises. Koriandrilehti võib korjata vastavalt vajadusele. Alumised lehed taimel meenutavad petersellilehti, aga ülemised meenutavad tilli, õied kummeliõisi. Koriandrilehti võib kasutada nii värskelt, kui ka sobivad väga hästi külmutamiseks. Värskel koriandrilehtedel on meeldiv mahe maitse, lehti võib värskelt hakituna puistata suppidele, kastmetele, karriroogadele ja salatile.
Petersell

Petersell tervisele

Peterselli kodumaaks on Vahemeremaad, kus ta tänaseni kasvab metsikult . Kreekast ja Roomast levis petersell üle kogu maailma. Kuigi taim pärineb soojalt maalt, idaneb ta meie tingimustes juba 2-3oC juures, tõusmed taluvad isegi külma. Petersell idaneb vaevaliselt , varase saagi tarbeks peaks idandamist läbi viima siseruumides. Varase peterselli saamiseks võib katsetada ka hiliskülvi: seemned külvatakse maha augusti lõpus või septembri alguses, veidi sügisel kinni katta . Kevadel see-eest ootavad meid atsakad taimed. Rohke saagi saamiseks tuleb peterselli külvata maha kogu suve jooksul. Peterselli juurt sobib ajatada toas potis (4-5 kaupa ca 12-14cm läbimõõduga potti). 10- 12cm pikkused juured istutatakse mulda või turbasse juba veebruaris või märtsis. Esialgu hoitakse pimedas ruumis (kasvõi esikus) 12-14oC juures. Pärast esimeste lehtede ilmumist asetatakse valguse kätte toatemperatuuri juures. Kastmine peaks olema mõõdukas ja ka väetada tuleks nõrga karbamiidi või nitroammofoska lahusega.
Esineb kahe teisendina: lehtpetersell, millel on siledad või käharad lehed, ja juurpetersell, millel on lühike, pikk või poolpikk juur . Maitseainena kasutatakse lehti ja juurt, ravimina peamiselt vilju ja juurt. Juuri võib säilitada värskelt keldris liivas. Nii juuri kui ka lehti võib kuivatada ja soolata. Eriti hästi säilib lehtede lõhn ja maitse sügavkülmutatult.
Biokeemiline kooslus
Petersell sisaldab väga palju organismile kasulikke aineid. Lehed ja seemned sisaldavad eeterlikke õlisid (vastavalt 1-6%), millest peamine on apiool, rasvu (22%), flavonoide ja glükosiide. Lehed on rikkad raua ja C-vitamiini poolest (190-400mg%); sisaldavad ka karotiini ja B-rühma vitamiine. Juur sisaldab valku; B1-, B2-, C, PP-vitamiine; oblikhapet, foolhapet, karotiiini, süsivesikuid (3,4%), eeterlikke õlisid (0,1%), mineraalainetest kaaliumi , naatriumi, kaltsiumi, fosforit . Väidetakse, et täiskasvanud inimese päevase karotiinivajaduse saaks katta 25g ja C-vitamiini tarbe 50g petersellilehtedega. Loomulikult peaks lehti tarvitama värskena (lisada toitudele pärast keetmist).
Petersell ravimköögiviljana
Petersell on väga vana ravimtaim. Ravimina tarvitatakse peamiselt lehti ja seemneid, kuid loomulikult kogu taime ning ka taimemahla. Taimel on võime tõsta söögiisu, vähendada allergiat, parandada ainevahetust. Kergendust saavad temast südame-, reuma- ja liigesepõletikuhaigused. Petersell tõstab silelihaskonna toonust emakas , soolestikus, kusepõies, sobib menstruatsioonihäirete korral. Petersellil on meeste eesnäärme põletikuvastane toime, uriinieritust soodustav tursete puhul, sobib põiepõletiku, neerukivitõve puhul, uriinierituse häiretel. Öised voodimärgamised taanduvad, kui lastele antakse juua petersellitõmmist.
Peterselli tõmmist soovitatakse juua rasvumisel, podagra puhul. Aedpetersellipreparaatidel on kuse- ja sapieritust ergutav, spasmolüütiline, toksiinivastane ja antiseptiline toime.
Värske mahl koos juuretõmmise ja sidrunimahlaga kõrvaldab pigmendilaigud ja tedretähed. Juuretõmmis kaitseb nahka päevituse eest, mistõttu saab teda kasutada fotoallergia puhul päikesepõletusest hoidumiseks. Värsket mahla või purustatud lehti saab kasutada putukahammustustel, põletikuliste reaktsioonide vastu.
Välispidiselt kasutatakse tõmmist paisete, põrutuste korral kompressina.
Aedpetersellipreparaadid on vastunäidustatud raseduse ajal ja neerukoe kahjustusel (nefriitidel) eeterlike õlide ärritava toime tõttu.

Petersell maitsetaimena

Petersellilehti kasutatakse salatite, suppide ja praadide kaunistamiseks-maitsestamiseks, juur on tuntud supijuurena. Juurest saab valmistada ka maitsvaid kastmeid liha- ja kalatoitudele. Petersellilehtedest, värskest kapsast ja kurgist (maitsestatuna tilliga) saab valmistada salati, mis sobib sapipõie- ja neerupõletiku puhul. Samuti on petersellist valmistatud salatid ideaalsed kehakaalu reguleerimiseks.Petersell sisaldab suures koguses organismile kasulikke aineid lehed ja seemned sisaldavad eeterlikke õlisid rasvu ja glükosiite. Lehed on rikkad raua ja C-vitamiini poolest ning sisaldavad ka karotiini ja B-vitamiine. Peterselli juures on omakorda valku, oblikhapet, foolhapet, karotiini, süsivesikuid, eeterlikke õlisid, kaaliumi,naatriumi,kaltsiumi,fosforit ja B- ning C-vitamiine. On teada, et täiskasvanud inimese päevase karotiinivajaduse saaks katta 25 g ja C-vitamiini tarbe 50 g petersellilehtedega.

Hapuoblikas

Hapuoblikas on kevadel üks varasemaid püsiköögivilju, mille lehtedest valmistatakse rohelist suppi. Hapuoblikas sisaldab 12-60 mg% C-vitamiini, 2,0-3,5 mg%karotiini, õunhapet. Noored taimed sisaldavad vähem oblikhapet, sellepärast on nad ka tervislikumad. Nooremad võrsed sisaldavad vähem oblikhapet ja seetõttu on nad tervislikumad. Sobib kõikide praadide juurde, kuid teda võib hautada ja lisada ka toorsalatitele. Oblikast saab kevadel väga hea rohelise vitamiiniküllase supi. Suuremas koguses tarvitamisel on soovitatav liigse oblikhappe eemaldamiseks kallata nad üle keeva veega. Hapukas maitse.

Kasutakse nagu spinatit, väga hästi sobib salatitesse. Teda on võimalik kasutada kui maitsetaime, kuid rohkemal hulgal kasutatakse suppides, salatites, pirukatäidistes. Suurema koguse kasutamisel tuleks neid balansheerida (lasta kuumas vees kiiresti keema tõusta), et eemaldada liigset oblikhapet. Supi valmistamisel võib kasutada ka pestud munakoort, mis seob oblikhapet (pärast välja võtta). Lihapuljongis keedetud supile lisatakse serveerimisel keedetud muna ja haput või rõõska koort. Oblika lehti võib lisada kohupiimale, rohelistele salatitele, kastmetele ja suppidele. Noortest lehtedest valmistatakse oblikasalatit ja -suppi, hautatakse koos valge peakapsa või spinatiga. Sobib hästi koos teiste varakevadiste maitsetaimede - murulaugu, tilli, peterselli, kurgirohu, estragoni, leesputke ja aedharaputkega. Oblikat võib lisada kõikidesse köögivilja hautistesse, mille maitsestamiseks sobib küüslauk ja till .
Hapuoblikas on 30-100 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim tatarliste sugukonnast . Vars on ülaosast harunenud, lehed noolja alusega, veidi lihakad , sirgeservalised, hapu maitsega.Õisik on pikk pööris, viljumise ajal enamasti punakas. Õitseb juunist augustini . Kasvab kõikjal metsikuna niitudel , teeservadel, kraavikallastel, jõe- ja järvekallastel. Kultuurtaimena kasvatatakse euroopa aladel, vähem eesti aedades.


Oma meeldiva hapu maitse ja askorbiinhappe sisalduse tõttu eelistatakse teda kasutada toorena, värskena. Samas võib teda konserveerida, soolata, kuivatada ja isegi suhkruhoidisena valmistada.

Hapuoblikas toiduks

Teda on võimalik kasutada kui maitsetaime, kuid rohkemal hulgal kasutatakse suppides, salatites, pirukatäidistes. Suurema koguse kasutamisel tuleks neid balanðeerida (lasta kuumas vees kiiresti keema tõusta), et eemaldada liigset oblikhapet. Supi valmistamisel võib kasutada ka pestud munakoort, mis seob oblikhapet (pärast välja võtta). Lihapuljongis keedetud supile lisatakse serveerimisel keedetud muna ja haput või rõõska koort.
Aed-harakputk
(Anthriscus cerefolium) on sarikaliste sugukonna harakputke perekond kuuluv üheaastane rohttaim..
Aed-harakputk on sulgjate lehtede ja väikeste valgete sarikaliste õitega rohttaim. Välimuselt meenutab ta siledalehist peterselli.
Ta on maitsetaim, mille ürdi magusavõitu kerget maitset võiks võrrelda peterselli ja aniisi peene seguga . Taimele annab tema aromaatsuse eeterlik õli, mis koosneb paljudest komponentidest, sealhulgas metüülhavikad ja anetool mis vastutab aniisimaitse eest.

Säilitamine

Harakputk on parim värskena. Talvevarudeks kuivatamine on üsna mõttetu, sest taim kaotab kuivatamisel suurema osa aroomist. Kui seda aga siiski tehakse, tuleks ürti säilitada mitmekordselt pakituna õhu- ja niiskuskindlalt suletud paberkotid. Kuivatamisele võiks eelistada külmutamist, kuigi ka seeläbi kaotab taim palju oma maitseomadustest.
Aed-harakputke kasutatakse peamiselt kesk- ja lääne-euroopas, eriti austatakse teda prantsuse köögis.
Aed-harakputk kuulub koos estragoni,tüümiani ja peterselliga ka klassikalise viiest ürdist koosneva prantsuse maitsekomplekti fines herbes koosseisu. Sageli lisatakse värsket aed-harakputke bouquet garni ja ning kuivatatud aed-harakputke herbes de provence'i koostisesse.
Paljud teised köögid aga eelistavad talle peterselli tugevamat aroomi , kuigi aed-harakputke maitse on õrnem ja peenem.
Aed-harakputke võib kasutada köögivilja-ja hakkliharoogades, salatites , kalaroogades, samuti suppidele riputatult ja maitsestatud õiesegudes. Koos vähese murulaugus ja hakitud estragoniga moodustab ta hõrgu koosluse omlettides. Aed-harakputke võib kasutada ka kastmetes, kuid see tuleb kastmele lisada viimasel hetkel, nagu petersellgi, sest keetmisel kaotab aed-harakputk oma meeldiva aroomi. Sageli kasutatakse aed-harakputke ka maitseäädikates..
Kasutatud materjal:
http://www.elukiri.ee/0808/tervis/10075207.php?rand=1404516422
http://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia
www. terviseleht .ee
www.toidutare.ee