Keskused ja kohalikud maalised keskused?

Vastus leiad õppematerjalist: Linnageograafia eksam

Linnageograafia eksam (0)

Eesti Maaülikool - Geograafia - Geograafia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Keskused ja kohalikud maalised keskused?

LINNAGEOGRAAFIA . Kordamise teemad
EESTI MAAÜLIKOOL, PKI 2014

Linnageograafia teoreetilisi käsitlusi: põhisisu, olulisemad teooriad ja mudelid

Linnaökoloogia (lk 86-94)

Varajase linnaökoloogia kõige tähtsam arendaja oli Chicago koolkond Ameerikas. Sellesse kuulusid nt Ernest Burgess, Robert Esra Park, R.R. McKenziz ja Louis Wirth, kes töötasid 1920-1930a Chicago ülikooli sotsiaal- ja majandusteaduskonnas. Linnaökoloogiline lähenemine oli pärit sotsiaalsest darvinismist ja taimeökoloogiast.
-Inimene on looduse osa ning inimtegevuse arengut reguleerivad loodusseadustega sarnased reeglid: tugevamad paiknevad linna paremates kohtades ning nõrgemad kehvemates. Sellise arusaama tõttu pöörati linnaökoloogias suurt tähelepanu morfoloogilistele küsimustele – kus erinevad inimtegevused linnades paiknevad ja kuhu erineva sotsiaalse jakultuurilise taustaga inimesed kolivad.
-Linnaökoloogias vaadeldakse linna kui looduslikku organismi, mis areneb faaside kaudu nagu kõik elusorganismid : sündimine > noorus > küpsus > vananemine > surm. Inimtegevus paigutub ruumis sotsiaal-majandusliku konkursi alusel. Linnade puhul tähendab see nn loomulike piirkondade jaotumist erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Linnad arenevad kui etnilised sisserändajad tungivad teatud linnaossa. * Kõigepealt toimub invasioon , siis algne konsolideerumine, täielik konsolideerumine ja lõpuks linnaosa täitumine. Erinevate gruppide vahel toimub võitlus, mille lõpptulemusena moodustuvad loomulikud piirkonnad.
Kõige tuntum Chicago koolkonna uurimistulemus on kontsentriline ringmudel, mis pärineb 20.saj algupoolelt. Mudeli aluseks olid järgnevad eeltingimused: ühtlane maapind , ühtlane pääs linna keskusesse, üks keskus, vaba konkureerimine elamuturul, korralik transport, heterogeenne rahvastik , rahvastiku kasv ja linna füüsiline arenemine keskusest perifeeria suunas. Mudelis on 5 vööndit, kus elasid erineva sotsiaalse, etnilise, kultuurilise ja majandusliku taustaga inimesed: * I Keskus; * II Üleminekuvöönd; * III Tööliste kodude vöönd; * IV Elamispiirkonna vöönd; * V Pendeldajate vöönd. Sellest Chicago morfoloogilisest kirjeldusest arendati üldisem mudel – Tulemuseks saadi viiest vööndist koosnev 20saj alguse ideaallinn . (vt joonist) .
Esimene vöönd – Ärikeskus ( pangad , bürood, kaubandus- ja lõbustuskohad). Teine vöönd – Kergetööstus e üleminekuvöönd ( tehased, odavam kinnisvara, taandunud elupiirkonnad). Kolmas vöönd – alamklassi elupiirkond (on kauplusi, asuvad madalapalgalised töölised suhteliselt odavates elamutes ning sisserändajad teistest vöönditest. Mitmed elanikest on teise põlvkonna immigrandid. ) Neljas vöönd – Keskklassi elupiirkond (kõrgema klassi vöönd, kõrge kvaliteediga paneelmajad, ka kalleid ühepereelamuid ning kaubanduskeskusi). Viies vöönd – pendelvöönd, ülemklassi elupiirkond (paiknevad äärelinnad, nn väiksed magamislinnad ja külad). Kuues vöönd – rasketööstus või põllumajanduse piirkond (näidati, et maakasutus areneb ärikeskustest kaugemale kontsentrilisi ringe jälgides.
–Iga vöönd areneb oma algsest asukohast järjest kaugemale. Linnade kasv toimub invasiooni ja järgnevuse kaudu, millega Burgess viitas looduslikele protsessidele, mida oli uurinud taimeökoloogias. Algselt kolivad kuhugi piirkonda immigrandid, kes püüavad oma tegevust arendada saavutamaks kõrgema positsiooni. Hiljem tekivad uued sisserändajad samasse piirkonda kõige suuremaks grupiks ning olukord stabiliseerub.
Kui linn kasvab kiiremini kui selle loomulik iive, siis on tulemuseks sotsiaalne metabolism , s.o. kuritegevus, enesetapud , haigused, vaesus ja anoomia. Tulemuseks kolivad kõige uuemad sisserändajad kehva mainega piirkondadesse üleminekuvöönids, äirkeskuse ja eeslinna vahel ja lükkavad teised elanikud üleminekuvöönidst kaugemale eeslinna.
Teine linna arengut esitav mudel on Hoyti sektormudel. Ametnikke huvitasid tüüpilised linnaosad , kus laenude risk on suurem. Uuringus selgus, et rentide suurus muutus linnades sektoraalselt. Linnad jaotuvad sektoriteks, mis ulatuvad kiirtena välja linna keskel asuvast ärikeskusest. Linna kasvades ulatusid sektorid kaugemale linnakeskusest. Kõige kõrgemad rendid olid linnasüdames. Keskmise sissetulekuga inimesed elasid tavalislt kõrge staatusega inimeste poolt asustatud piirkondade läheduses. Kõige madalamad rendid olid rikaste piirkonna vastas teisel pool linna. Aja jooksul arenesid kõrgema rendi piirkonnad mööda transpordikoridore, mis paiknesid tavaliselt linna kõrgemates kohtades, kus uputuse oht oli väiksem. Hoyt moodustas linnamaa hindade uurimise tulemustest suhtelise maakasutuse mudeli. Mudelis järgib linnamaa kasutus transpordikoridore.(vt joonist)
Majandustegevus ja inimeste elupiirkonnad on üksteisega seotud. Tööstus koguneb ühte sektrosse ning kaubandus teise. Linnasüdames on ärikeskus, kus maa rendihinnad on kõige kõrgemad. Ülema sotsiaalklassi elupiirkonnad on keskusest veidi kaugemal – seal on ilus linnamaastik, hea infrastruktuur ja hea ühendus kesklinnaga.
Elanike hulgas toimub põlvkonniti ka muutusi : noorte rikaste põlvkond otsib alati paremaid elukohti ning eraldutakse vaesemates elanikest.
Kolmas linna arengumudel on Harrise-Ullmanni mitmekeskuseline mudel. Linnalise piirkonna sees on mitmeid ressursse ning nende lähedale moodustuvad linnalised keskused. Keskuste lähiümbrusesse paigutuvad elamispiirkonnad ning tulemuseks in mitu keskust ühe linnalise piirkonna sees. Linnas, mida isel. Autoliiklus ja telefon, areneb mitu keskust, aga nende täpset asukohta on raske ennustada. Kolmas linnaarengumudel jaguneb 10ks vööndiks. (vt joonist) – mitmekeskuseline linnamudel. Ärikeskust ümbritseb keskklassi piirkond, alamklassi piirkond ja kergetööstuse piirkond. Kergetööstuse lähedal on teine alamklassi piirkond. Kaugemal keskusest, keskklassi piirkonna taga, asub ülemklassi piirkond, kus on ka väike ärikeskus. Linna teisel poolele on kontsentreeritult rasketööstus, mille läheduses on jälle alamklassi piirkond. Äärelinnas paikneb nn magamispiirkond, kust osa inimesi käib tööl linnakeskuses või kergetööstuse piirkonnas. Sellest kaugemal paiknevad elanike pendelrändel põhinevad magamislinnad.
Linnamajandus (lk 94-107)
Linnamajanduse lähtekohtadeks on uusklassikalise majanduse põhiprintsiibid, mida kasutatakse ruumilises majanduses. Nendeks on kontsentrilise ja homogeense linna idee, inimeste majanduslikult ratsionaalne käitumine, turu täielikult vaba areng ja lineaarne kaugus kõige olulisema tegurina funktsioonide paiknemisel. Tegemist on normatiivse lähenemisega, mis selgitab kuidas linnad peaksid arenema, mitte aga kuidas nad on reaalselt arenenud.
Uusklassikalise majanduse põhiprintsiipide järgi indiviidide ja ettevõtete käitumist uurides saadakse aru majanduse ja ühiskonna iseloomust. Üksiku indiviidi võimalused mõjutada turumajandust on väiksed. Turumajandus on isereguleeriv süsteem, kuhu ka riik ei peaks sekkuma.
J.H von Thüneni mudel- selgitab erinevate toodete paigutumist ning maa majanduslikku väärtust. Mudeli eelduseks on isoleeritud riik, sarnane füüsiline maapind igal pool, otseselt kauguse suhtes moodustuvad transpordikulud ning põllumeeste soov maksimeerida oma tulusid. Seda hakati kasutama 60ndatel , et tuua geomeetrilised aspektid ja maakasutamise modelleerimine ruumianalüüsi.
P = V(m-t) –Vlk
P-paigutamise rent, V-saak maaühiku kohta, m-lõpptoote müügihind, t-lõpptoote tootmiskulud, l-lõpptoote transpordikulud kaugusühiku suhtes, k-lõpptoote kaugus müügikohast.
Alonso mudel kujutab maa majanduslikult optimaalset kasutamist linnas. Maakasutus areneb kõige suuremat kasumit tootva majandustegevuse järgi. Mida lähemal linnakeskusele tegevus toimub, seda suurem on rent ja seda intensiivsem äritegevus peab olema.
Linnakeskus on kõige atraktiivsem linnaosa, kuna sealt on võimalik leida palju kliente ja tarbimisvõimelisi inimesi. Seetõttu on seal maarent ka kõige kõrgem. Keskusest kaugemal asuvad tööstus- ja tehasepiirkonnad, mille maa rendihinnad langevad aeglaselt.Lisaks on võimalik mudelis määratleda maahinna erinevusi linna sees. Näiteks on jõukamal linnaelanikul võimalus elada linnakeskuse lähedal ja vaesemad on sunnitud elama linna serval . Elamute kõrge hind ja tihedus linnakeskusest tuleneb kõrgest maahinnast. Elanike paiknemine linnaruumis sõltub eluruumi, liikluskulude ja tarbimisvõimaluste vahelistest suhetest. AlAlonso mudeli abil on uuritud majandustegevuse paiknemist Lääne-Euroopa ja Põhja.Ameerika linnades 60- 70ndatel .
Von Thühen vasakul(maal) ja Alonso paremal(linnas)
Cadwallader esitas 1990aastatel mudeli, millega üldistada maaksutuse paiknemist mitmekeskuselises linnas. Ideeks on näidata, et linnastunud ühiskonnas on mitme keskusega linnad ja linnaregioonid on väga tavalised ning nende maaksutuses esineb sarnasusi . Linnaregiooni või linna suurimast keskusest kaugemale liikudes võib märgata, et järgnevad keskused on järjest väiksemad, kuid sarnanevad maakasutuse poolest suurima keskusega.
Thüneni mudelit on kritiseeritud, kuna see mudel on loodud põhinedes konkreetsel juhtumil ja seetõttu ei tohiks seda vaadelda kui üldist ja universaalset tõde. Teiseks probleemiks on mudeli poliitilisus, kuna mudel esitab linna, mudel esindab linna, mis on isoleeritud ja ideaalses riigis. See mudel oleks ideaalne siis kui kõik töölised oleksid miinimumpalgaga. Alfred Weber kasutas tööstuse optimaalse paigutumise selgitamiseks matemaatikat ja geomeetriat. Tema teoorias sõltusid liikluskulud lineaarsest kaugusest ja tööstuse paigutumise ideeks oli minimeerida primaarse ressursi liikluskulud isotroopses ruumis, arvestades nii tootmist kui müüki.Seda kasutades peab arvestama, et see mudel püüab näidata kuidas oleks mõistlik paigutada tööstus nii, et tööstuse omanik saaks võimalikult suurt kasumit. Eestis on seda mudelit võimalik kasutada ntks Ida-Virumaal.
Linnade suuruse jagunemist rahvaarvu järgi selgitas 1949aastal Ameeriklane G.K Zipf. Selle järgi on iga linna rahvaarv ja positsioon võrreldes teiste linnadega standartselt lineaarne. Pi=P1/Ri Pi-linna rahvaarv, P1-kõige suurema linna rahvaarv, Ri-linna positsioon suuruse järgi teiste linnade hulgas. Seda mudelit tõlgendatakse primaarse linnamõiste kaudu.
Walter Christalleri uurimuse eesmärgiks oli selgitada kuidas riikide asustus areneb ruumiliselt ning kuidas eri suurusega linnad üksteise suhtes paiknevad. Ta nägi seost linna asukoha ja suuruse ning linnaelanike tarbimiskäitumise vahel. Tema järgi eksisteerib ühiskonnas seaduspärane ruumiline muster, mis tuleneb konkurentsist ja kasumi taotlemisest. Tema eeldused: inimeste sooviks on osta vajalikud asjad võimalikult elukoha lähedalt ja odavalt ja kiiresti, kõige kasulikum on, et teenused ja tooted paiknevad üksteisele võimalikult lähedal, asjade ja teenuste müüjad tahavad saada maksimaalset tulu. Tema süsteemi mudelis on linnalised keskuskohad paigutunud hierarhiliselt nende suuruse ja funktsiooni järgi. Väiksemates linnades või asulates on olemas ainult põhiastme teenindus, mille geomeetriline nõudlusulatus on kõige väiksem. Ta on huvitatud eelkõige majanduse optimaalsest organiseerimisest. Idee oli selles, et teenuste või tarbimistoodete pakkujad maksimeerivad oma tyulu ning keskuskohtade arv on võimalikult väike, Erinevate astmete teenustel on erinevad ulatused ja piirid. H)t+lk H-teenuse hind, t-müügihind turul, l-muugüturuhinnale lisanduvad liikluskulud, k-kaugus.
Teenuse nõudluse mudeli valem: V= a-bk V- teenuse nõudlus keskuses , a-maksimaalne nõudlus, k-kaugus, b-teenuse astet kajastav fikseeritud parameeter .
Kolmas Christalleri aspekt oli linnasüsteemi poliitiline organiseerimine . Mudeli haldusprintsiibis paiknevad kõik alamastme linnade tagamaad suuruselt järgmise linna tagamaa sees.
Lösch arendas oma teoses eelnevaid majandusruumi organiseerimise teooriaid seoses linnapiirkondadega. Ta oli huvitatud tööstuskeskuste ratsionaalsest ja optimaalsest paigutamisest ning tasakaalu leidmisest majanduse ruumilisel organiseerimisel. Tema lähetprintsiibiks oli organiseerida tööstuskeskused nii, et nende kasum oleks piisav aga võimalikult väike. (lk104, joonis 41)
*Christalleri keskuskohtade teooria mudel on lähtekohtadest sõltumata siiski üks tähtsamaid, mida on 20.sajandil kasutatud.
Biheiviorism ja linnageograafia (lk 109-116)
1960ndatel hakkasid linnageograafias arenema vastukaaluks positivismile biheiviorism ja humanism . Mõlemal lähenemisviisil on sarnane eesmärk : arvestada inimeste väärusi, käitumist ja otsustamist laiemalt kui linnaökoloogias ja varajastes majandusteooriates. Muus osas aga erinevad nende lähenemisviisid suuresti. Kui biheiviorism oli põhimõttelisel veel seotud positivismiga, olid humanistid positivismi suhtes väga kriitilised .
Biheivorism on teaduslik lähenemisviis, mis keskendub inimese käitumise uurimisele. Biheivorisitid väidavad, et inimeste otsustamisprotsessid ja tegevus on seotud lähiümbrusega. Biheivorismist mõjutatud linnageograafid kritiseerisid majanduse aspektide ületähtsustamist inimeste käitumise seletamisel. Olulisemaks peeti sotsiaalseid ja kultuurilisi tegureid. Tähtsaks uurimisvaldkonnaks biheivoristlikus linnageograafias on kujutlusgeograafia ja mentaalsed kaardid. Tuntumad selle valdkonna esindajad on angloameerika geograafid Peter Gould, John R. Gold, Teignald Golledge….jne. Ameerika arhitekt Kevin Lynchi meelest tahavad inimesed elada keskkonnas, mida on võimalik lugeda, millest on võimalik lihtsalt, visuaalselt aru saada ja kus on võimalik orienteeruda teatud objektide abil. Samuti on oluline, et linna visuaalsuse objektid mõjutavad emotsionaalselt inimesi. Selles mõttes on linnaplaneerimine oluline vahend meeldiva linnakeskkonna loomisel.
Lynch väitis, et inimeste mentaalsed kaardid linnast koosnevad 5st elemendist, mis on seotud inimeste liikumisega linnakeskkonnas. ,, Rajad ’’ Nt tänavad ja teed on kanalid, mida mööda inimesed liiguvad. ,,Ääred’’ on lineaarsed elemendid, mis pole tavaliselt jalakäijate poolt aktiivses kasutuses, nt müürid, raudteed ja kaldääred. ,,Piirkonnad’’ on keskmise suurusega linnaosad, millel on teatud kindel iseloom. ,,Sõlmed’’ on strateegilsed punktid, nt teede ja tänavate ristmikud ja tänavanurgad. ,,Maamärgid’’ on määratletud suured füüsilised objektid nt majad, märgid, kauplused, mäed. Lynch oli arvamusel, et linnade mentaalsete kaartide uurimine on tähtis, kuid on raske viia uurimistulemusi ellu linnaplaneerimise praktikas.
Lisaks uuriti biheivoristlikus linnageograafias, kuidas inimeste mentaalne kaart linnast aja jooksul kujuneb ja mis mõutab inimeste arusaamist linnast. Selgus, et protsess ei toimu pidevalt ega ka ühtlaselt igal pool linnas. Inimesed hangivad teadmisi ja sotsiaalseid suhteid enamasti oma elukoha ja töökoha läheduses. Hiljem moodustub elu- ja töökohtade vahel teadmiste ja kogemuste võrgustik. Lisaks uuris ta ka , kuidas erinevatest sotsiaalklassidest pärinevad inimesed kasutavad ja tajuvad linnaruumi. Kaartide võrdlus näitas, kuidas erineva taustaga inimesed saavad aru linnast ja kuidas erinevad inimgrupid linna ruumiliselt kasutavad (vt joonis. ). Kõrgema sotsiaalklassi esindaja kasutas linnaruumi ulatuslikumalt kui alama sotsiaalklassi tumedanahalise esindaja.
Teine tähtis biheiviorismi uurimisvaldkond oli inimeste linna erinevatele elementidele antudhinnangute selgitamine . Tavaliseks uurimismeetodiks oli ankeetküsitlus. Üks biheiviorismi rakenduslik kasutamine toimus ajageograafias, milles aeg ühendati inimeste käitumisega ruumis ning uuriti rahvastiku mibiilsuse erinevaid vorme ja vormide klassifitseerimist.
Aeg ja ruum on ressursid , mille kaudu inimesed organiseerivad oma elu. Aeg on olemuselt piiratud ressurss ning inimtegevuse ruumiline paiknemine on aja ja tegevuse vastastikkus. Elu organiseerimine sõltub kolmest piirangute liigist, mis on omavahel seotud. 1. on ,,võimelisus’’ mille moodustavad inimeste füüsilised omadused ja materiaalsed ressursid, sh liiklus , uni jne. 2 piirang on ,,ühendus’’, mis selgitab, kui palju inimestel on vaja suhelda teiste inimestega või kasutada materjale tootmise või tarbimise jaoks. Kolmandaks on ,,autoriteet’’ mis reg. Seaduste, normide ja tavade abil liikumist ja mahutite lahtiolekut aed-ruumilistes toiminkutes. Ajageograafia abil on võimalik uurida ka seda, kuidas erinevad indiviidid ja inimkooslused kasutavad linnaruumi.
Biheivorismi ka kritiseeriti. Probleemi nähti selles, et inimene oli oma kontekstist liigselt välja rebitud, inimene oli eraldatud teda ümbritsevast linnast. Samuti kritiseeriti joonistamise kasutamist biheiviorismi metodoloogias.
Humanism ja linnageograafia (lk 116-121)
Humanistliku lähenemise taustaks linnageograafias oli kriitika loodusteadusel põhinevate universaalsete teooriate ja mõistete kasutamise kohta.Samuti peeti probleemiks kriitilise linnageograafia liiga strukturaalset lähenemist. Humanistlikus geograafias sai inimesest üksikindiviid, subjektiivne ja loov,mis ilmnes tähenduste, väärtuste, taotluste ja eesmärkide väljendumisel. Keskseks muutus ruumi, koha ja keskkonna tähenduste tõlgendamine. Samas hakati linnaruumi käsitlema inimese elu ja kogemuste järgi. Ruum oli sõltuv ühiskonnast ja kultuurist. Inimühiskonna olulisteks elementideks on kogemused, tähendused, tedlikkus, tegevus, loovus ja väärtused. Lähenemisviisi eesmärgiks oli leida linnakeskkonnas ja linnamaastikus asetsevate tähenduste kiid. Oluline oli ka interpreteerida isikuid ja inimgruppe ja nende kogemusi linnalises miljöös ja linnakeskkonnas. Subjektiivsus , individuaalsus , koha tähendus ja topofiiilia olid tähtsad mõisted.
Koht on areen teadmise ja kogemuste hankimiseks, võimalus inimeste sotsialiseerumiseks ja sotsiaalseks uuenemiseks. Meie identiteet moodustub 3aspekti kaudu. Looduse, tähenduse ja sotsiaalsete suhetega . Yi-Fu Tuan määratles „topofiilia“ kohaarmastuseks ja –kiindumuseks, mida inimesed tunnevad teatud kohtade suhtes. Topofiilia toodab kohti inimeste jaoks. Linnade tähtsus sõltub sellest, et inimestel on erinevad emotsionaalsed sidemed füüsilise keskkonnaga. Koht on ka tähenduskeskus, mille on konstrueerinud kogemus. Koht on relatsiooniline ja mitmetähenduslik. Koha identiteet koosneb füüsilisest raamistikust, inimtegevusest ja koha tähendusest inimestele.
Postmodernismi perioodil on koha autentuse probleem kasvanud ning koopiate üldistumine on viinud ka nn traditsioonilise linnamaastiku kriitikani.Eestis napib humanistliku linnageograafia arendajaid.
Üheks huvitajaks teemaks on olnud pealinnade imagoprojektid (talve-, kevade- veinipealinn jne), millega püütakse reklaamida ning uut imagot luua. Samuti on uurimise üheks aspektiks olnud kohamarketing. Võimalusi humanistliku lähenemisviisi arendamiseks annab ntks linnaluule . Linna kaudu antakse edasi ajastu vaimsust, vaikivat protesti , rahuolu , sotsiaalset staatust/protesti ja ajaloolist mälu. On leitud, et humanistlik linnageograafia ei ole piisavalt huvitunud majanduslikest ja poliitilistest süsteemidest, vaid keskenduvad indiviidi huvidele. Humanistliku linnauurimise esimene suurem laine oli 1970ndatel ja teine, metodoloogiliselt arenenum laine algas 1990.ndatel.
Uusmarksistlik geograafia (lk 132-139)
Linnageograafide huvi marksismi vastu tekkis 1960ndate lõpus. Peamine eesmärk oli vaadelda Marxi töid ruumilisest vaatenurgast. Ruum oli ühiskondlik toode, mis sisaldas ja vahendas ühiskonna struktuurilisi omadusi.
Marksism hakkas arenema linnauurimises eelkõige tänau prantsuse sotsiaalteoreetiku Henri Lefebvre’i töödele. Marksism oli tema jaoks kõige tähtsam seletusviis ja lähenemisvõimalus kapitalistlikule ühiskonnale ja linnauurimisele. Ta leidis, et marksism on meetod sotsiaalsete praktikate uurimiseks, sõltumata sellest, et Marx ise ei suutnud ennustada tehnoloogia ja teaduse tähenduse kasvu ühiskonnas.
Teine kriitilise linnauurimise peategelane oli fašistlikust Hispaaniast Pariisi põgenenud hispaania sotsioloog MAnuel Castelle. Tema peamine huvi oli selgitada, kuidas linnastunud kapitalistlik tootmisviis areneb. Ta vaatlse linna tarbimise, tööjõu uuendamise ja kollektiivse tegutsemise asukohana ning oli eriti huvitatud tänavatel toimuvatest meeleavaldustest. Teda huvitas, millised on suhted linnalise ruumi ja ühiskonna strukturaalse muutuse vahel. Seega –ruum on ühiskonna väljendus ja erinevate tootmisviiside ajalooline liigendus . Castells esitas selge strukturaalse skeemi, mis on linn ja kuidas linnad ühiskonnas arenevad. Ühiskonna sotsiaalne süsteem on jaotatud majanduse, poliitika ja ideoloogia alasüsteemideks. Tema järgi oli kõige tähtsamaks linnaruumi tootmise alasüsteemiks majandus. Majanduslikul tasemel toimub linnaruumis tootmine, tarbimine ja vahetus, millel on kindel ruumiline ulatus ja mis väljendab erinevaid tegevusi ühendavate elementide kaudu.
Keskseteks linnas on sotsiaalsed probleemid, linnaplaneerimine ja ühiskondlikud liikumised. Nimelt väljenduvad ühiskonna probleemid linnade kriisides, samas on kriiside ja nende lahendamise abil võimalik rehuleerida kapitalistlikku ühiskonda. Riik ei eksisteeri ainult teatud juhtivate klasside domineerimise tõttu, vaid ka selleks, et reguleerida ühiskonnas esinevaid kriise oma ellujäämise nimel. Linnaplaneerimise ülesandeks on reguleerida kriise ja erinevaid alasüsteemide konflikte. Kriitilise linnageog. Kõige tuntum esindaja, geograaf David Harvey pööras 1973a ilmunud teoses tähelepanu kapitalismi negatiivsele mõjule innakeskkonnas. Harvey pidas suureks probleemiks linnades eksisteerivad sotsiaalset ebavõrdsust, mis oli tema arvates kapitalistliku ühiskonna linnalise arengu loogiline tulemus. Ta eesmärgiks oli selgitada, kuidas sotsiaalsus ja ruumilisus toimivad koos ning kuidas kõik sotsiaalsed protsessid on samaaegselt ka ruumilised.
Vabadus ja valikuvõimalused on kapitalismi teenivad müüdid. Tähtsateks teguriteks mille abil areng toimub on kapitaliturg , riigi tegevus, väärtuste ja ülejäägi tootmine, asjade tarbimine ja tööjõu uuendamine. Sarnaselt Castellsiga oli ka Harvey huvitatud linna kriisidest. Linnade areng on kapitali aina kõrgematesse ringlustesse tõusmise tulemus, mis peegeldub linnades ka konkreetsetes maakasutuse muutustena.
Esimeseks kapitaliringluseks on massitarbimiseks mõeldud toodete tööstuslik tootmine.
Teise astme moodustavad tootmisprotsessi täiustamine ning ehitatud linnakeskkond ja elamud . Harvey järgi on ruumilisuse uurimine tähtis, kuna konktreetsed kohad on need, kus ilmnevad linnastunud ühiskonna muutused.
Eesti kontekstis on marksismil baseeruv linnageograadiline tõlgendus suhteliselt nõrk. Nüüd on rohkem hakatud investeerima haridus - ja teadusinfrastruktuuri.
Globaliseerunud majanduse kiire arengu algfaasis ning sotsialistlike röökide kokku varisedes 1980aastate lõpus marksistlike linnageograafide arv vähenes, loobuti klassi ja lõpptoote mõistetest kuikõige olulisematest uurimisobjektidest linnaruumis.
Linnade renoveerimine ja gentrifikatsioon (lk 139-144)
Linnade arengus võib viimase aastakümne jooksul märgata selgeid muutusi maahinna väärtuses ning riigi, omavalitsuse ja erasektori vahelistes suhetes. Kasvav tähtsus on maal kui kapitalil, mis omab nüüd vahetusväärtust. Selleks, et tõsta linnaosa majanduslikku väärtust, on näiteks võimalik intensiivistada maakasutust ja/või asendada maade senine kasutusviis mõne majanduslikult tulusamaga. Näiteks võib asendada maa tööstusliku kasutamise kultuuritegevusel baseeruvate tootmisviisidega või kontorite piirkonna loomisega . Samuti võib füüsilise ja sotsiaalse uuendamise abil muuta madala asutuse ja väikse sissetulekuga inimeste elupiirkonna tiheda asutusega suurema sissetulekuga elanikkonnagrupi asualaks. Tähtis on maarentimise kontseptsioon , olemasolev maarent tuleb tõsta võimalikult kõrgeks.
Linnamaa väärtuse suhtes esineb 2 erinevat seisukohta. Kirjeldava idiograafilise koolkonna järgi on maa väärtus väga spetsiifiline ning sõltub iga linna ajaloost ja sotsiaalsest olukorrast. Teoreetiline nomoeetiline koolkond püüab leida üldiseid sarnasusi maa väärtuste printsiipides, mis kehtiksid enam-vähem igal pool maailmas. Linnade planeerimine , renoveerimine ja taaskasutus postsotsialistlikus linnas on huvitav näide uusmarksistliku teooria vaatenurgast.
Linnade arenemist on võimalik vaadelda elupiirkonna arengumudeli järgi. Alguses sotsiaalne olukord nõrgeneb ning nõrgeneb ka nõudlus elupiirkonna järele. Hakkab toimuma piirkonna majandusliku väärtuse kahanemine ning investeeringud vähenevad. Tulemuseks on füüsiline taandareng ning sotsiaalse olukorra kehvenemine. See viib edasi piirkonna lagunemiseni.
Mida liberaalsem majandus riigil on, seda vähem sekkub riik majandusse.
On märgatud, et viimaste aastakümnete jooksul on lääne linnades toimunud vaesema elanikkonna ning töölisklassiga asustatud vana kesklinna lähedal olevate piirkondade konverteerimine sotsiaalselt ja majanduslikult kõrgema klassi eramupiirkonnaks. Selline muutus on toimunud väljaehitatud keskkonns renoveerimise ja rehabiliteerimise käigus. Seda kesklinnale omast arengut nim ka gentrifikatsiooniks, piirkonna taastamitsükliks, sotsiaalse ja füüsilise kvaliteedi tõstmiseks või linna renessansiks. Traditsiooniliselt kasutatakse gentrifikatsioonis olemasolevaid elumaju ja muid ehitisi , mille tõttu gentrifikatsioon erineb suuremahulistest renoveerimis- ja taaskasutusprojektidest. Sellest hoolimata võib ka suuremahulistes renoveerimise ja taaskasutuse projektides esineda gentrifikatsiooni. Maa kasutusväärtus muutub gentrifikatsiooni tõttu maa vahetusväärtuseks. Selle muutuse eesmärgiks on rendihinna tõstmine. Gentrifikatsioon lülitub linna poliitikasse maakasutuse restruktureerimise kaudu metropolialadel ja vaesema elanikkonna ümberpaigutamise kaudu metropolialade sees. On mitmeid seisukohti seletamaks gent. olemasolu: esimene majandusele ja teine kultuurile organiseeritud. Tootmisele organiseeritud seletusviis näen gentrifikatsiooni kui suurt muutust linna poliitilises, majanduslikus ja kultuurilises restruktureerimises 20saj lõpupoolel.
Maakasutuse muutmise mõte on parandada maa vahetusväärtust. Teine seletus seostab gentrifikatsiooniprotsessi tarbimisele orienteerumisega hilismodernsel ajastul. Märksõnadeks on nõudlus, kultuur, tarbimine, tegevus ja individualism. Gentrifikatsiooni tulemuseks on uuenenud elamupiirkond, mis baseerub ajaloolisel väärtusel ja erinevusel.
Gentrfikatsiooniprotsess algab, kui mõned boheemlastest kunstnikud ja väljapaistvamad intellektuaalid kolivad elama mahajänud piirkondadesse ja piirkond muutub oluliseks kaitse-ja uuendamisobjektiks. Samal ajal väheneb piirkonnas elavate väikese sissetulekuga inimestehulk.Kasvab haritumate inimeste hulk. See viib piirkonna laiahaardelismale ehituslikule uuendamisele, millest kujunebki välja ulatuslikum gentrifikatsioon. Oluline on seda mõista, kui protsessi, milles on ühendatud nii majanduslikud kui ka kultuurilised aspektid. Gentrifikatsioon tähendab laiemalt ka ühiskonnaklassi struktuuri muutust. Oluline on pöörata tähelepanu selles protsessis finantseerijate rollile.
Gentrifikatsioon on väljakutse traditsioonilisele evolutsioonile linnaarengu seletusviisile ning uuemad gentrifikatsiooniteemad on kriitilisd arengu mõiste suhtes.
Kesklinnas on soodsa asukohaga majad juba nn euroremonditud ning varasema vaese ja vana elanikkonna on välja vahetanud rikkam elanikkond. Tallinnas on selleks ntks Kalamaja . Tartus on renoveeritud puumajade linnaosi, mis on toonud endaga kaasa gentrifikatsiooni. Näiteks Supilinn, gentr on seal algfaasis.
Uusweberism linnageograafias (lk 144-149)
Linnaprotsessidest ja struktuuridest arusaamiseks on vaja teada, kuidas toimub poliitiline otsustamine. Weber nägi, et majanduslik ja poliitiline võim domineerivad ühiskonnas aga üksteisest eraldi. Majanduse ja tootmise positsiooni põhjuseks on bürokraatia . St, et majandus ja tootmine pole domineerival positsioonil ühiskonnas sotsiaalsete klasside tõttu. Kasvav bürokraatia muudab linnastruktuuri reguleerivad institutsioonid kõige olulisemateks teguriteks linnade arengus.
Linn on areen, mida uurides saadakse aru ühiskonnas toimuvates protsessides. Nt elamuturg on mitmete tegurite tulemus poliitiliste ja institutsionaalsete piirangute kontekstis. Teisalt oli ka arvamusi , et eramute omainke positsioon ühiskonnas muutus seoses eramu või korteri hinna tõusuga.
Pahli järgi kontrollivad ja reguleerivad linna teatud huvigrupid . Alguses oli Pahl arvamusel, et linna juhtivad võtmeisikud on sõltumatud, aga hiljem tuli ta järeldusele, et võtmeisikud on olliselt seotud majanduse ja poliitikaga. Lisaks tegutsesid linna haldusjuhtimises ühiseid väärtusi esindavad grupid, kes valisid bürokraatia haldustegevusse oma vaatenurgast sobivaid töötajaid. Linnajuhid kuulasid otsute langetamisel neid bürokraate. Tegemist on Weberi ideedel baseeruva managerialistliku mudeliga , kus kontrollivõimalused on professionaalsetel ametnikel. Neid seob ühine ideoloogia, millega nad manipuleerivad inimgruppide esindajaid.
Weberi ideedel põhinev lähenemine linnajuhtumisele erisab kolme juhtimise ja dom. Viisi.1. traditsiooniline domineerimine . 2. karismaatiline domineerimine. 3. legaalne domineerimine.
Riigimudelis kuulub kontroll bürokraatlikele organisatsioonidele ja seadustele , mis reguleerivad elamuehitust, planeerimist ja haridust.
Linna kui kasvumasina võrgud koosnevad erinevatest toimijatest. Nendeks on nt kohalikud poliitilised liidrid , investeerijad , pangad, meedia, mõned ametnikud, ning ka teised huvilised (vt joonist)
Viimaste aastate jooksul on üldistunud eriti eralepingu linnad, kuna kohalik omavalitsus ei ole majanduslikult suutlik garanteerima vajalikke teenuseid ja nende jaoks olulist majandustegevust (joonis).
Uuema haldamisega on seotud avaliku, poolavaliku ja erasektori paindlikud poliitilise otsustamise võrgustikud, mis on tihti mitteformaalsed.
On selge, et mitmel juhul kattuvad Eestis poliitilised ja majanduslikud huvid. Tallinn on oma mastaabi tõttu selles kõige selgem näide. Ka väiksemates linnades eksisteerib linnapoliitikute, arendajate, planeerijate, investeerijate ja pankade vahel tihti võrgustik. Ka meedia rolli linnaarendamises peaks Eestis rohkem uurima . Tallinnas on võimalik leida erinevaid linnaarengusse investeerijaid. Osa praegusest arengust on lihtsustatud, omanikud müüvad oma omandi spekuleerijatele. Linna on tulnud ka arendajaid, sh välismaalt, kes on hakanud mõjutama oma investeeringutega kogu linna tegevust.
Uusweberlik lähenemine vähenes linnageograafias 1980aastatel. Linnapoliitika manageriaalse lähenemisviisi kritiseerijad leidsid , et majandus ja poliitika toimivad üheskoos nagu esitas Marx, mitte eraldi, nagu manageriaalses lähenemises usuti . Mitmed teadurid kasutasid manageriaalset lähenemist kontekstis sõltumatu raamistikuna, kuid mitte teoreetilise lähtekohana. Teoreetilised lähtekohad ei sobinud empiirilise uurimusega kokku. Samuti on kritiseeritud uusweberlikus linnageograafias esitatud arvamust, et klassisuhted moodustuvad ühiskonnas elamuturul või tööturul.
Realism linnageograafias ja lokaliteedi uurimine (lk. 150-151)
Seoses lokaliteediuuringutega tekkis küsimus kohaliku ja globaalse arengu kohta. Lähenemisviisi taustaks oli ühellt poolt kriitiline ühiskonnateooria ja teiselt realism. Realismi järgi eksisteerib maailm sõltumatult üksikindiviidist. Linnageograafia teadusliku uurimise ül oli avalikustada ja varjatuid ja nähtamatu reaalsusm et identifitseerida ühiskonna struktuure ja toimijaid ning selgitadam kuidas need avaldavad mõju linnade arengule. Lähedus ja kaugus, geograafiline varieerumine piirkondade vahel, teatud kohtade ja regioonide individuaalne iseloom ja tähendus – need kõik on vajalikud sotsiaalsete protsesside jaoks.
Lokaliteedid on sotsiaalse energia ja inimtegevuse summad , mis on erinevate indiviidide, gruppide ja sotsiaalsete huvide ruumis kobardumise tulemus. Cooke tõi välja 3 lokaliteedi määratlust. Esiteks on see seotud modernistlike protsessidega, teatud piirkonnas toimuvate tsiviil- ja poliitiliste õiguste võitlusega. Teiseks on see inimeste igapäevane eluruum, kus nad töötavad ja tarbivad ja kus nende kohalikud poliitilised õigused määratletakse. Kolmandaks on lokaliteet sotsiaalse ja individuaalse liikumise baasiks .
Proaktiivsed lokaliteedid koosnevad inimestest ja rühmadest, kes kasutavad ära kohalikke traditsioone ja olukorda mingi kindla koha sise- ja välistegurite suhtes.
Eestis on uuritud linnageograafilisi aspekte struktualismi ja realismi vaatenurgast lähtudes, näiteks elamupoliitika valdkonnas. Lokaliteediuurimise poolt mõjutatud linnageograafe on süüdistatud tihti liiga empiirilses lähenemises.
2.Mis on asustussüsteem. Asustussüsteemide tüübid. Maakondlike ja regionaalsete asustussüsteemide trendid Eestis. Eesti rahvusliku asustussüsteemi põhitunnused.
ASUSTUSSÜSTEEM – Mingil territooriumil (riigis, regioonis, piirkonnas vms.) asuvad asulad, millede vahel on majanduslikud, kultuurilised, poliitilised vms. seosed ja sidemed; aine-, energia- ja infovood.

Koosneb linnadest ja linnade tagamaast.
Linnade endi vahel ja linnade ning tagamaa vahel on mitmesugused vertikaalsed ja horisontaalsed sidemed ja vastasmõjud.
Vertikaalsed sidemed – hierarhia .
Omab mitut eri tasandit , riikide ülest (rahvusvahelist, globaalset), rahvuslikku (riigi), regionaalset (eri riigisisesed tasandi), kohalikku.
Asustussüsteemid kui ruumistruktuurid on üldjoones stabiilsed ja inertsed. Muutuvad “suurte sündmuste”, pikaajaliste protsesside käigus, võimalik muuta strateegialise planeerimise käigus.
Asustussüsteem on kujunenud väga paljude majanduslike, poliitiliste, sõjaliste, etnilis -kultuuriliste, demograafiliste jms. protsesside mõjul, millede omavahelised kombinatsioonid muudavad linnad ja asustussüsteemid mõneti ainulaadseks (v.a. barakk-asulad), kuid teatavate tunnuste alusel saab neid siiski klassifitseerida.

Asustussüsteemide tüübid

Kandid/paikkonnad – esmatasandi maalised asustussüsteemid;
Vallad – administratiivsed maalised asustussüsteemid;

----------------------------------------------------------------------------------

Kohalikud/ piirkondlikud asustussüsteemid – (enamasti) väikelinnalinnalised;
Maakond – II tasandi administratiivsed asustussüsteemid;
- 4.1.) sh. maakondlikud hierarhilised asustussüsteemid;
- 4.2.) sh. väiksemad linnapiirkonnad / keskus-ääremaa ruumistruktuur;
Regionaalsed asustussüsteemid;
- 5.1.) sh. regionaalsed hierarhilised asustussüsteemid;
- 5.2.) sh. suuremad linnapiirkonnad / keskus-ääremaa ruumistruktuur;
6) Rahvuslik asustussüsteem.

MAAKONDLIKUD ASUSTUSSÜSTEEMID

Osatähtsuse ja rahvaarvu kasv enne 1990ndaid üldise linnastumise käigus, hiljem suhteline stabiilsus ( tagasihoidlik kasv)
Pigem kiire rahvastikuvähenemine 2000ndatel aastatel – keskuste nõrgenemine;
Üldine kontsentratsioon linnapiirkonda, tagamaa osatähtsuse kasv
Maakonnad erinevad

MAAKONDLIKUD ASUSTUSSÜSTEEMID: STRATEEGIA VALIK

Kontsentriline asustussüsteem või linnalähedased tugikeskused?
Piirkondlikud keskused ja kohalikud maalised keskused? Piirkondlikud keskused või kohalikud maalised keskused?

REGIONAALSED ASUSTUSSÜSTEEMID

Osatähtsuse ja rahvaarvu kasv enne 1990ndaid üldise linnastumise käigus, kasvu kiirenemine 2000ndatel aastatel
Suhteliselt stabiilne rahvastikudünaamika 2000ndatel aastatel
Üldine kontsentratsioon linnapiirkonda, linnastu keskuspositsiooni tugevnemine;
Tagamaa osatähtsuse kasv, selge valglinnastumise muster

TARTUMAA RUUMILISED VÖÖNDID
I VÖÖND: Tartu linnaga külgnevad 4 valda: Luunja, Tartu, Tähtvere, Ülenurme
II VÖÖND: muud Tartu linnapiirkonda kuuluvad vallad ja linnad, nt. Nõo, Elva, Haaslava
III VÖÖND: väljaspool linnapiirkonda asuvad vallad: nt. Rannu , Rõngu
IV VÖÖND: äärelise asendiga vallad, nt.: Alatskivi, Meeksi
LÄHITAGAMAA:
Tartu linnaga külgnevad 4 valda
EESTI RAHVUSLIK ASUSTUSSÜSTEEM: PÕHITUNNUSED

Nn primaatlinna poolt juhitud asustussüsteem
Kõrgemat järku keskuste tugevnemine, kontsentratsioon, selge asustushierarhia

Linnade tüpoloogia Eestis. Suurimad ja väikseimad linnalised asulad Eestis.
Linnade tüpoloogia Eestis:
1) Suurlinnad (Tallinn): el.
2) Regioonikeskused (Tartu, Pärnu)
3) Maakonnakeskused (Viljandi, Võru)
4) Eeslinnad (Keila, Saue , Elva)
5) Tööstuslinnad (Narva, Sillamäe)
6) sh. mono - funktsionaalsed (ühe ettevõtte) asulad (Loksa, Järvakandi, Lavassaare)
7) Väikelinnad (kohalikud keskused) (Märjamaa, Antsla )
Suurimad ja väiksemad linnalised asulad Eestis:
-30 linna
- 14 valla-sisest linna
Suurim linn: Tallinn (411 000 el.)
Väikseim linn: Mõisaküla (800 el.)
Väikseim linnaline asula: Lavassaare (440)

Linnastumisprotsessid Eestis. 1940ndad – 1980ndad aastad. 1990ndad ja hiljem.
LINNASTUMISPROTSESSID EESTIS 1940ndad – 1980ndad:

Linnastumistempo kiire

Sisseränne mujalt NL-st, aga ka mujalt Eestist eelkõige Põhja-Eesti linnadesse.

Maalt linna ränne – industrialiseerimine vajas töökäsi, maa põllumajanduse moderniseerimine

Mitme-tasandiline kontsentratsioon.

LINNASTUMISPROTSESSID EESTIS 1990ndad +:

Rahvastiku vähenemine väljarände ja sündimuse järsust langusest tingituna kogu Eestis, sh kiiresti linnades
Valglinnastumine – rahvastiku ümberasumine linnadest (taga)maale
Teenindussektori kasv ja linnade konkurentsivõime arengutegurid

Läänemere-äärsete riikide pealinnade kasvutempod perioodide lõikes. Eesti linnade kasvutempod perioodide lõikes.
Eesti linnade kasvutempod:
1. Tallinna Kesklinna rahvaarv on 2000 – 2011 kasvanud 0,8%, linna rahvaarv tervikuna vähenenud 0,9%.

Lisaks Kesklinnale on (kiiresti) kasvanud Pirita (66%) ja Haabersti (14%).

Enim on rahvaarv vähenenud Mustamäel ja Põhja-Tallinnas (6%).

Tallinna Kesklinna osatähtsus on ca 12% linnarahvastikust ja see arv on 2000/2011 võrdluses püsinud stabiilne

Kasvanud ja vähenenud majandussektorid ( tööhõive ) Eestis perioodide lõikes.

LINNADE RESTRUKTUREERUMINE
Restruktureerumine – kvalitatiivne muutus, areng või taandareng. OLULINE kasv või langus.
Restruktureerumine võib sisaldada paljusid samaaegselt toimivaid:
(1) majanduslikke (sektoraalsed või funktsionaalsed struktuurimuutused),
(2) sotsiaalseid (elulaad, identiteet),
(3) demograafilisi (leibkonna struktuur, elamispinna struktuur),
(4) ruumilisi (asumite arvu ja iseloomu muutused),
(5) visuaalseid (arhitektuuriline jm ilme) jm. muutusi.
Restruktureerumine võib viia ka positsiooni muutusele – tähtsuse kasvule või vähenemisele, uuele rollile tööjaotuses – riiklikus või rahvusvahelises asustussüsteemis.
LINNADE MAJANDUSLIK RESTRUKTUREERUMINE

majandusstruktuuri muutumine: erinevate majandussektorite dünaamika ja osatähtsus individuaalsetes linnades ja tüpoloogiate lõikes;

Funktsionaalse positsiooni ja “kandjate” muutumine individuaalsetes linnades ja tüpoloogiate lõikes.

Linnade sisestruktuuri mudelid.

Linnade sisestruktuur Eestis enne 1990ndaid aastaid. Neid kujundanud tegurid.
1.(varase) industrialiseerumise tulemus: tööstusettevõtted- ja alad, mille ümber olid tekkinud töölisasulad; Perifeerne Fordism
2.Sotsialistlik industrialiseerumine - elamuehitus
3. Mono-tsentriline sisestruktuur
4. Asumite tasandil spetsialiseerumine
5. Töökoha lähedus elukohale
6. Ühendused olulisimate elamu- ja tööstusrajoonide vahel
7. Vähe kaubandus- ja teeninduspinda, väikepoodide hajutatus
8. Normatiivne lähenemine teenuste paigutamisel
9. Kesklinna poliitiline sümboliseerimine
10. Kontroll linna suuruse üle
Neid kujundanud tegurid:

Prioriteetidest juhitud planeerimine: industrialiseerimine

Harukondlik planeerimine

Riiklik elamu- ja majanduspindade ehitus; defitsiidimajandus

Sotsialistlik fordism majanduses ja elamuehituses

Muutused linnade sisestruktuuris 1990ndatel aastatel ja hiljem. Muutusi kujundanud tegurid.

Linnaruumide de-industrialiseerumine: tööstuse lahkumine linnadest, elamuehituse vormide mitmekesistamine

linnaruumi konversioon. Algul äripinnad, hiljem jõukuse kasvades elamispinnad ja teenused;

Eratranspordi kasv

Algul mono-tsentriline linnaareng, hiljem (kaubanduse) äärelinnastumine

Erasektori algatused;

Ruumi “privatiseerimine”, kitsendused avalikule ruumile

Kaubanduse kontsentratsioon ja liikumine äärelinnadesse
LINNADE SISESTRUKTUURI KUJUNDANUD TEGURID 1990ndatel ja 2000ndatel aastatel

Majanduse struktuurimuutused: De-industrialiseerumine, kapitali koondumine kaubandussfääris

Liberaalne ühiskonnakultuur;

Kartus planeerida

9.Linnaplaneerimise stiilid erinevates majanduslikes olukordades . Linnaplaneerimise praktika Eestis.
Linnaplaneerimise stiilid erinevates majanduslikes olukordades:
Seletused:
Linnaplaneerimise praktika Eestis:
1) Planeerimine toimub üksikobjektide, väikeste alade, detailplaneeringute kaudu
2) Erasektori huvid
3) Planeerimine on ka pigem ametkondlik . Tartus linn vs Tartu Ülikool suurima kinnisvarahaldajana
4) Avalikus sektoris tähtsaim re-aktiivne transpordiplaneerimine (liiklusprobleemide lahendamine)
5) Üldplaneeringud on pigem protsesse tagantjärgi fikseerivad , mitte suunavad dokumendid . Vabanenud alade funktsionaalne tsoneerimine. Lisaks sisaldavad piiranguid, seadustest tulenevad kohustusi jms.
6) Üksikud teemad: mere-äärse ala planeerimine Tallinnas

10.Ruumistrateegiaid linnaregioonides. Rahvuslike asustussüsteemide ruumistrateegiaid.
Ruumistrateegiad linnaregioonides:
1) Pesad (valglinnastumine), I vöönd
2) Uued tänavad (linna füüsiline kontsentriline laienemine, uusehitus linna külje all). I vöönd
3) Eeslinnastumine . I/II vöönd
4) Kohalike keskuste kasv. II vöönd
5) Uuslinnade teke. II vöönd.
6) II vööndi arenguring teke. II vöönd. Selektiivne kombinatsioon elamuehituse ja majandustegevuse suunamiseks II vööndi eeslinnadesse ja kohalikesse keskustesse, linna ja vööndi vahele jääb ulatuslik rekreatsioonivöönd.
7) kaugemad linnad (kontra- või taandlinnastumine). III vöönd
8) Transpordikoridorid. I/II/III vöönd.
Rahvuslike asutussüsteemide ruumistrateegiad:
1) Kontramagnetid = regioonikeskuste eelisarendamine
2) Kasvu- ja arengupoolused ning –keskused (polü-tsentriline klassikaline) = maakonnakeskuste võrgu väljaarendamine
3) Elutegevuse ulatuslik hajutamine = kasvu piiramine primaarlinnas JA/VÕI ressursside suunamine paljudesse väikestesse kohtadesse ;
4) Arengukoridorid (“pikad tänavad”) = elamuehituse ja majandustegevuse korraldamine suuremate transpordimagistraalide ääres
5) Linnaregioonide laiendamine - Haakimisstrateegia = keskus-tagamaa sidumine;
30

.DOCX Laadi alla originaalfail 30 lk · .docx · 12 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 30 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-05-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti

12 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

pikup2kk Õppematerjali autor

Linnageograafia eksami materjal

Linnageograafia linnastrateegiad mudelid tasemed Lynch teoreemid ajalugu areng linnad rajoonid

Sarnased õppematerjalid

doc

Linnageograafia II kontrolltöö, Vastused

LINNAGEOGRAAFIA. Kordamise teemad 1. Linnageograafia teoreetilisi käsitlusi: põhisisu, olulisemad teooriad ja mudelid (J.Jauhiainen: „Linnageograafia“) 1A. Linnaökoloogia (lk 86-94) Konkureerimisel, domineerimisel ja arenemisel baseeruv linnaökoloogiline lähenemine on pärit darvinismist ja taimeõkoloogiast. Inimene on looduse osa ning inimtegevuse arengut reguleerivad loodusseadustega sarnased reeglid: tugevamad paiknevad linna paremates kohtades ning nõrgemad kehvemates. Inimtegevus paigutub ruumis sotsiaal-majandusliku

Geograafia

docx

Linnageograafia eksamivariandi küsimused ja vastused

5) Võtmeisikud kasvumasina teoorias: linn kui kasvumasina võrgud: nt kohalikud poliitilised liidrid, investeerijad, pangad, meedia mõned ametnikud ja ka teised huvilised. 6) Postmodernism kui stiil: Tõde sõltub kontekstist ja lähenemisviisistja tõe juured pärit erinevatest maailmapiltidest. Arendada välja kontekstile vastavaid kriitilisi ühiskonna- ja ruumiteooriaid, ka mänglev stiil. Linnageograafia kiire areng 1990ndatel (LA koolkond). Eesti: linnageograafias mõned tudengite, magistrantide tööd sh. ka „mängleva stiiliga“.20. sajandi modernlistliku linna funktsionalistlikud baastõed ja linnaruumi jagamine elamise, töötamise ja vaba- aja ja liikluse vahel seatakse kahtluse alla. Puhtad vormid majades saavad mitmeid alternatiive. Potsmodernism esitab väljakutse modernistlikule mõtteviisile ning modernistlikele põhimõtetele, väärtustele ja ideaalidele.

Geograafia

docx

Gentrifikatsioon

rent cap ) olemasolu. Neil Shmithi poolt 1979.a loodud kontseptsiooni järgi on linnades alasid, mis oma pideva alainvesteerituse tõttu on allpool oma potentsiaalsest väärtusest e. siis antud piirkonna arvelt saaks raha teenida. See vahe, mis eristab tegelikku väärtust potentsiaalsest kõrgemast väärtusest, kannabki nimetust rendilõhe. Selle teooria empiiriline tõestus ei ole siiamaani täit kinnitust leidnud. Linnade arengu uurimisega ruumilisest vaatenurgast tegeleb linnageograafia. Kuna igal nähtusel linnastunud ühiskonnas on oma ruumiline aspekt, on see olemas ka gentrifikatsioonil ja nii kuulub ka gentrifikatsiooon geograafia ja geograafide huviorbiiti .Gentrifikatsiooniprotsess on tekitanud kestva arutelu ja vaidluse juba 1980.aastate algusest (Ley 1986, Smidth 1987 ) . Põhjus, miks gentrifikatsiooniprotsess on nii palju tähelepanu tõmmanud ja selle üle nii palju lahingut löödud seisneb selles, et gentrifikatsioon on

Inimgeograafia

docx

Ruraalgeograafia eksamikonspekt

RURAALGEOGRAAFIA EKSAMIKONSPEKT MAAPIIRKONDADE MÄÄRATLEMINE (L3). Maalisus (H. Clout järgi) 1. madal asustustihedus; 2. taristute ja teenuste nõrgad võrgustikud; 3. tihedad personaalsete kontaktide võrgustikud; 4. tugev identiteet kodupaiga suhtes; 5. alla keskmine tööstustootmise ja kontoritöö hõive; 6. maastik, millel domineerivad põllumajanduslikud kõlvikud ja metsamaa. Tüpoloogilised regioonid (OECD järgi) Regionaalse linnastumisosatähtsuse alusel, aluseks maakonnad: 1) Linnalised regioonid: üle 80 (85) % linnades (Harju, Ida-Viru) 2) Vahepealsed regioonid: 50-80 (85) % linnades (Tartumaa, ... Pärnumaa, ... Valgamaa) 3) Maalised regioonid: alla 50% linnades (10-12 ülejäänud maakonda) Kõrgeimate ja madalaimate linnastumisastmetega riigid maailmas Kõrgeimad: Belgia (97%), Island & Venetsueela (93%), Iisrael & Urugu

Geograafia

docx

Linna- ja ruraalgeograafia kordamisküsimuste vastused

RURAALGEOGRAAFIA 2016. Kordamisküsimused. MAAPIIRKONDADE MÄÄRATLEMINE (L3).  Maalisus (H. Clout järgi) madal asustustihedus; taristute ja teenuste nõrgad võrgustikud; tihedad personaalsete kontaktide võrgustikud; tugev identiteet kodupaiga suhtes; alla keskmine tööstustootmise ja kontoritöö hõive; maastik, millel domineerivad põllumajanduslikud kõlvikud ja metsamaa.  Tüpoloogilised regioonid (OECD järgi) Regionaalse linnastumisosatähtsuse alusel, aluseks maakonnad: 1) Linnalised regioonid: üle 80 (85) % linnades (Harju, Ida-Viru) 2) Vahepealsed regioonid: 50-80 (85) % linnades (Tartumaa, … Pärnumaa, … Valgamaa) 3) Maalised regioonid: alla 50% linnades (10-12 ülejäänud maakonda) TERRITORIAALSED TASANDID Nodaalne (kompaktsus) vs haja-asustus Linnalised vs mitte-linnalised omavalitsusüksused (kohalik tas

Geograafia

doc

Ruraal- ja linnageograafia, ruraalgeograafia

RURAAL- JA LINNAGEOGRAAFIA 2014. Vastused MAAPIIRKONDADE MÄÄRATLEMINE (L3). 1. Maalisus (H. Clout järgi) - madal asustustihedus; taristute ja teenuste nõrgad võrgustikud; tihedad personaalsete kontaktide võrgustikud; tugev identiteet kodupaiga suhtes; maastik, millel domineerivad põllumajanduslik- ja metsamaa. 2. Tüpoloogilised regioonid (OECD järgi) - Regionaalse linnastumisosatähtsuse alusel, aluseks maakonnad: 1) Linnalised regioonid (Harju, Ida-Viru); 2)Vahepealsed regioonid: (Tartumaa, … Pärnumaa, … Valgamaa); 3) Maalised regioonid (10-12 ülejäänud maakonda). 3. Linnastumisstaadiumid: tunnused, põhjused ja probleemid LINNASTUMINE – maarahvastiku suhteline vähenemine (territoorium jääb samaks): 1. Maaelanike ränne linnadesse; 2. Linnaliste asulate osatähtsuse (%) kasv riigis. MAA LINNASTUMINE – linnapiirkondade laienemine: 1. EESLINNASTUMINE – eeslinnade kasv. 1a. VALGLINNASTUMINE – linnaelanike liikumine uuselamu-piirkondadesse. 2. VASTULINNASTUMI

Geograafia

docx

Ruralgeograafia kordamine 2017

RURAALGEOGRAAFIA 2017. Kordamise teemad. MAAPIIRKONDADE MÄÄRATLEMINE (L3). Maalisus (H. Clout järgi) o madal asustustihedus; o taristute ja teenuste nõrgad võrgustikud; o tihedad personaalsete kontaktide võrgustikud; o tugev identiteet kodupaiga suhtes; o alla keskmine tööstustootmise ja kontoritöö hõive; o maastik, millel domineerivad põllumajanduslikud kõlvikud ja metsamaa. Regioonid (OECD järgi) o Linnalised regioonid: üle 80 (85) % linnades (Harju, Ida-Viru) o Vahepealsed regioonid: 50-80 (85) % linnades (Tartumaa, ... Pärnumaa, ... Valgamaa) o Maalised regioonid: alla 50% linnades (10-12 ülejäänud maakonda) Kõrgeimate ja madalaimate linnastumisastmetega riigid maailmas o Belgia 97 Uganda 13 o Island 93 Bhutan 11 o Venetsueela

Geograafia

docx

Asustus kordamisküsimuste vastused

Asustus (õpik lk 40-59) 1. Asustuse areng maailmas Linnade arengut soodustasid vanakeskajal põllumajanduse tootlikkuse suurenemine, naturaalmajanduse asendumine kaubavahetusega, kaupmeeste kihi teke, inimeste elujärgu paranemine. Asuti elama kaubateede äärde, kasutusele võeti linnaõigus. Põllumajanduslik pööre, vabanesid töökäed, mida vajati tööstuses. 2. Asulate paiknemist mõjutavad tegurid eri aegadel. Vanimad linnad tekkisid jõgede äärde, jõesuudmetele, kus sai põlde niisutada. Ka tänapäeval mõjutab asusutust kliimavööde, rannikupiirkond, reljeef (mägised, liiga külmad ja liiga kuumad alad väheasustatud). Esimesed linnad tekkisid seal, kus olid head transpordivõimalused ja tagamaa, kus sai toiduaineid toota. Esialgu eelistati kohti kus sai tegeleda põllumajanduses, hiljem maavarade kaevandamiseks ja töötlemiseks ning muude majandusharude arendamiseks sobilikke alasid. Kaubateede lähedus oli samuti oluline. Linnu mõjutasid ka sõjad, looduskata

Globaliseeruv maailm

Rohkem sarnaseid