Linnageograafia II kontrolltöö, Vastused (0)

LINNAGEOGRAAFIA . Kordamise teemad
1. Linnageograafia teoreetilisi käsitlusi: põhisisu, olulisemad teooriad ja mudelid (J.Jauhiainen: „Linnageograafia“)
1A. Linnaökoloogia (lk 86-94)
Konkureerimisel, domineerimisel ja arenemisel baseeruv linnaökoloogiline lähenemine on pärit darvinismist ja taimeõkoloogiast. Inimene on looduse osa ning inimtegevuse arengut reguleerivad loodusseadustega sarnased reeglid: tugevamad paiknevad linna paremates kohtades ning nõrgemad kehvemates. Inimtegevus paigutub ruumis sotsiaal-majandusliku konkurentsi alusel. Erinevate gruppide vahel toimub võitlus, mille lõpptulemusena moodustuvad loomulikud piirkonnad. Kontsentriliste vöönditelinnamudel. Burgessi mudel. Sellest morfoloogilisest kirjeldusest arendati üldisem mudel. Teine linna arengut esitav mudel on Hoyti sektormudel - selles mudelis järgib linnamaa kasutus transpordikoridore. Kolmas linna arengumudel on Harrise-Ullmanni mitmekeskuseline mudel – maakasutusvormide suhtelisel paiknemisel põhinev mudel.
1B. Linnamajandus (lk 94-107)
Linnamajanduse lähtekohtadeks on uusklassikalise majanduse põhiprintsiibid , mida kasautatakse ruumilises dimensioonis. Nendeks on kontsentrilise ja homogeense linna idee, inimese majanduslikult ratsionaalne käitumine, turu täielikult vaba areng ja lineaarne kaugus kõige olulisema tegurina funktsioonide paiknemisel. Üksiku indiviidi võimalused mõjutada turumajandust on väikesed. Turumajandus on isereguleeriv süsteem, kuhu riik ei peaks sekkuma. Thüneni mudel – selgitab erinevate toodete paigutumist ning maa majanduslikku väärtust. Alonso mudel – kujutab maa majanduslikult optimaalset kasutamist linnas. Christalleri linnasüsteemi mudel – linnalised keskuskohad paigutunud hierarhiliselt nende suuruse ja funktsioonide järgi. Linnamajanduse teooriate üldisteks probleemideks olid neoklassikalise majanduse lähtekohad. Nende hulgas idee vabast turust ja konkursist ilma avaliku sektori sekkumiseta. Lisaks peaksid inimesed käituma ratsionaalselt ja neil peaks olema täielik info erinevate linnade ja linnaosade kohta.
1C. Biheiviorism ja linnageograafia (lk 109-116)
Biheivioristid väidavad, et inimeste otsustamisprotsessid ja tegevus on seotud lähiümbrusega. Oluline uurida linnakeskkonna tähendusi ja sellega seotud kognitiivseid protsesse. Biheivioristlikus linnageograafias uuriti ka seda, kuidas inimeste mentaalne kaart linnast aja jooksul kujuneb ja mis mõjutab inimeste arusaamist linnast. Uurimusest selgus, et protsess ei toimu pidevalt ega ka ühtlaselt igal pool linnas. Teine tähtis uurimisvaldkond oli inimeste linna erinevatele elementidele antud hinnangute selgitamine . Olulised ressursid olid aeg ja ruum.
1D. Humanism ja linnageograafia (lk 116-121)
Humanistlikus geograafias sai inimesest üksikindiviid. Keskseks muutus ruumi, koha ja keskkonna tähenduste tõlgendamine. Samas hakati linnaruumi käsitlema inimese elu ja kogemuse kaudu. Oluliseks muutusid kontaktid geograafia, kunsti ja kirjanduse vahel ning sügavam arusaamine kultuurist. „Koht“ ja selle määratlemine olid humanistliku linnageograafia olulised küsimused. Ruumist sai koht elamise kaudu. Eestis arendajaid napib. Eestis pealinnade imagoprojektid ja linnaluule.
1E. Uusmarksistlik geograafia (lk 132-139)
Marksistliku linnageograafia järgi on tootmine üldiselt ja linn spetsiifiliselt kasumi ja protsessi osa. Linnade ja nende maakasutuse arend toimub vastavalt kapitalistliku ühiskonna reeglitele, mida soodustab näiteks linnaplaneerimine . Indiviidi mõju linnas on väga väike, kuna kapitalistlikud struktuurid panevad paika ühiskonna põhireeglid. Linnageograafide huvi marksismi vastu tekkis 1960.aastate lõpus. Ruum on ühiskondlik toode, mis sisaldas ja vahendas ühiskonna strukruurilisi omadusi. Selle lähenemise kohaselt muutub maakasutuse dünaamika linnakeskuse läheduses, kui maast saab ostu-müügi objekt. Keskseteks linnas on sotsiaalsed probleemid, linnaplaneerimine ja ühiskondlikud liikumised. Kritiseeritud ühiskonna liiga strukturaalse käsitlemise tõttu.
1F. Linnade renoveerimine ja gentrifikatsioon (lk 139-144)
Kasvav tähtsus on maal kui kapitalil, mis omab nüüd vahetusväärtust. Selleks, et tõsta linnaosa majanduslikku väärtust, on näiteks võimalik intensiivistada maakasutust ja/või asendada maade senine kasutusviis mõne majanduslikult tulusamaga. Muutused postsotsialistliku linna maakasutuses on seotud riigi, kohaliku omavalitsuse ja reasektori arendajate muutuva positsiooniga linnas. Mida liberaalsema majandusega riik on, seda vähem on riigil huvi sekkuda maakasutuse arendamisse. Traditsiooniliselt kasutatakse gentrifikatsioonis (piirkonna taastamistsükkel) olemasolevaid elumaju ja muid ehitisi . Gentrifikatsiooniprotsess algab, kui mõned boheemlastest kuntsnikud ja väljapaistvad intellektuaalid kolivad elama mahajäänud piirkondadesse ja piirkond muutub oluliseks kaitse- ja uuendamisobjektiks (nt. Supilinn Tartus). Oluline on mõista gentrifikatsiooni kui protsessi, milles on ühendatud nii majanduslikud kui ka kultuurilised aspektid.
1G. Uusweberism linnageograafias (lk 144-149)
Üks linna arengu seletamisviise on pärit Weberi teooriast (nägi, et majanduslik ja poliitiline võim domineerivad ühiskonnas, aga üksteisest eraldi). Weberi ideedel põhinev lähenemine linnajuhtimisele eristab kolme juhtimise ja domineerimise viisi: 1) traditsiooniline domineerimine (rajaneb kommete ja harjumuste jõul); 2) karismaatiline domineerimine (põhineb juhi erilistel võimetel või tema ideede erakordsusel); 3) legaalne domineerimine (põhineb valitseja ja valitsetava umbisikulistel sidemetel). Uusweberistlik lähenemine vähenes linnageograafias 1980.aastatel. Kritiseerijad leidsid , et majandus ja poliitika toimivad üheskoos, nagu esitas Marx . Samuti kritiseeriti uusweberistlikus linnageograafias esitatud arvamust, et klassisuhtted moodustuvad ühiskonnas elamuturul või tööturul.
1H. Realism linnageograafias ja lokaliteedi uurimine (lk. 150-151)
Realismi järgi eksisteerib maailm sõltumatult üksikindiviidist. On olemas struktuurid, protsessid ja nähtused reaalsuse erinevatel tasanditel, mis on sõltumatud vaatlejast ja teadmistest. Teadusliku uurimise ülesandeks on avalikustada varjatud ja nähtamatu reaalsus, et identifitseerida ühiskonna struktuure ja selgitada, kkuidas need avaldavad mõju linnade arengule. Eestis on uuritud linnageograafilisi aspekte strukturalismi ja realismi vaatenurgast lähtudes, nt. elamupoliitika valdkonnas. Üheks uurimisobjektiks on olnud elamuturu ja selle areng postsotsialistlikul perioodil. Lokaliteediuurimise poolt mõjutatud linnageograafe on süüdistatud lihti liiga empiirilises lähenemises.
Viimaste aastate jooksul on kriitiline realism arenenud ka kui linnageograafia oluline teoreetiline lähtekoht.
2. Mis on asustussüsteem. Asustussüsteemide tüübid. Maakondlike ja regionaalsete asustussüsteemide trendid Eestis. Eesti rahvusliku asustussüsteemi põhitunnused .
2A. Mis on asustussüsteem:
Mingil territooriumil (riigis, regioonis, piirkonnas vms.) asuvad asulad, millede vahel on majanduslikud, kultuurilised, poliitilised vms. seosed ja sidemed; aine-, energia- ja infovood.

• Koosneb linnadest ja linnade tagamaast.
  
• Linnade endi vahel ja linnade ning tagamaa vahel on mitmesugused vertikaalsed ja horisontaalsed sidemed ja vastasmõjud.
  
• Vertikaalsed sidemed – hierarhia .
  
• Omab mitut eri tasandit , riikide ülest (rahvusvahelist, globaalset), rahvuslikku (riigi), regionaalset (eri riigisisesed tasandi), kohalikku.
  
• Asustussüsteemid kui ruumistruktuurid on üldjoones stabiilsed ja inertsed. Muutuvad “suurte sündmuste”, pikaajaliste protsesside käigus, võimalik muuta strateegialise planeerimise käigus.
  
• Asustussüsteem on kujunenud väga paljude majanduslike, poliitiliste, sõjaliste, etnilis -kultuuriliste, demograafiliste jms. protsesside mõjul, millede omavahelised kombinatsioonid muudavad linnad ja asustussüsteemid mõneti ainulaadseks (v.a. barakk -asulad), kuid teatavate tunnuste alusel saab neid siiski klassifitseerida.
  

2B. Asustussüsteemide tüübid:
1) Kandid/paikkonnad – esmatasandi maalised asustussüsteemid;
2) Vallad – administratiivsed maalised asustussüsteemid;
3) Kohalikud/ piirkondlikud asustussüsteemid – (enamasti) väikelinnalinnalised;
4) Maakond – II tasandi administratiivsed asustussüsteemid;
- 4.1.) sh. maakondlikud hierarhilised asustussüsteemid;
- 4.2.) sh. väiksemad linnapiirkonnad / keskus-ääremaa ruumistruktuur;
5) Regionaalsed asustussüsteemid;
- 5.1.) sh. regionaalsed hierarhilised asustussüsteemid;
- 5.2.) sh. suuremad linnapiirkonnad / keskus-ääremaa ruumistruktuur;
6) Rahvuslik asustussüsteem.
2C. Maakondlike ja regionaalsete asustussüsteemide trendid Eestis.
MAAKONDLIKUD ASUSTUSSÜSTEEMID:

• Osatähtsuse ja rahvaarvu kasv enne 1990ndaid üldise linnastumise käigus, hiljem suhteline stabiilsus ( tagasihoidlik kasv)
  
• Pigem kiire rahvastikuvähenemine 2000ndatel aastatel – keskuste nõrgenemine;
  
• Üldine kontsentratsioon linnapiirkonda, tagamaa osatähtsuse kasv
  
• Maakonnad erinevad
  

REGIONAALSED ASUSTUSSÜSTEEMID:

• Osatähtsuse ja rahvaarvu kasv enne 1990ndaid üldise linnastumise käigus, kasvu kiirenemine 2000ndatel aastatel
  
• Suhteliselt stabiilne rahvastikudünaamika 2000ndatel aastatel
  
• Üldine kontsentratsioon linnapiirkonda, linnastu keskuspositsiooni tugevnemine;
  
• Tagamaa osatähtsuse kasv, selge valglinnastumise muster
  

TARTUMAA RUUMILISED VÖÖNDID :

• I VÖÖND : Tartu linnaga külgnevad 4 valda: Luunja , Tartu, Tähtvere, Ülenurme
  
• II VÖÖND: muud Tartu linnapiirkonda kuuluvad vallad ja linnad, nt. Nõo, Elva, Haaslava
  
• III VÖÖND: väljaspool linnapiirkonda asuvad vallad: nt. Rannu, Rõngu
  
• IV VÖÖND: äärelise asendiga vallad, nt.: Alatskivi, Meeksi
  
• LÄHITAGAMAA:
  

Tartu linnaga külgnevad 4 valda
2D. Eesti rahvusliku asustussüsteemi põhitunnused:

• Nn primaatlinna poolt juhitud asustussüsteem
  
• Kõrgemat järku keskuste tugevnemine, kontsentratsioon, selge asustushierarhia
  

3. Linnade tüpoloogia Eestis. Suurimad ja väikseimad linnalised asulad Eestis.
3A. Linnade tüpoloogia Eestis:

• Suurlinnad (Tallinn): el.
  
• Regioonikeskused (Tartu, Pärnu)
  
• Maakonnakeskused (Viljandi, Võru)
  
• Eeslinnad (Keila, Saue , Elva)
  
• Tööstuslinnad (Narva, Sillamäe )
  

sh. mono - funktsionaalsed (ühe ettevõtte) asulad (Loksa, Järvakandi, Lavassaare)

• Väikelinnad (kohalikud keskused) (Märjamaa, Antsla)
  

3B. Suurimad ja väikseimad linnalised asulad Eestis:
- 30 linna
- 14 valla-sisest linna

• Suurim linn: Tallinn (411 000 el.)
  
• Väikseim linn: Mõisaküla (800 el.
  
• Väikseim linnaline asula: Lavassaare (440)
  

4. Linnastumisprotsessid Eestis. 1940ndad – 1980ndad aastad. 1990ndad ja hiljem.
4A. Linnastumisprotsessid Eestis 1940ndad – 1980ndad aastad:

• Linnastumistempo kiire
  
• Sisseränne mujalt NL-st, aga ka mujalt Eestist eelkõige Põhja-Eesti linnadesse.
  
• Maalt linna ränne – industrialiseerimine vajas töökäsi, maa põllumajanduse moderniseerimine
  
• Mitme-tasandiline kontsentratsioon.
  

4B. Linnastumisprotsessid Eestis 1990ndad ja hiljem:

• Rahvastiku vähenemine väljarände ja sündimuse järsust langusest tingituna kogu Eestis, sh kiiresti linnades
  
• Valglinnastumine – rahvastiku ümberasumine linnadest (taga)maale
  
• Teenindussektori kasv ja linnade konkurentsivõime arengutegurid
  

5. Läänemere-äärsete riikide pealinnade kasvutempod perioodide lõikes. Eesti linnade kasvutempod perioodide lõikes.
5A. Läänemere-äärsete riikide pealinnade kasvutempod perioodide lõikes:
5B. Eesti linnade kasvutempod perioodide lõikes:
6. Kasvanud ja vähenenud majandussektorid ( tööhõive ) Eestis perioodide lõikes.
7. Linnade sisestruktuuri mudelid.
8. Linnade sisestruktuur Eestis enne 1990ndaid aastaid. Neid kujundanud tegurid.
8A. Linnade sisestruktuur Eestis enne 1990ndaid aastaid:
1. ( varase ) industrialiseerumise tulemus: tööstusettevõtted- ja alad, mille ümber olid tekkinud töölisasulad; Perifeerne Fordism
2. Sotsialistlik industrialiseerumine - elamuehitus
3. Mono-tsentriline sisestruktuur
4. Asumite tasandil spetsialiseerumine
5. Töökoha lähedus elukohale
6. Ühendused olulisimate elamu- ja tööstusrajoonide vahel
7. Vähe kaubandus- ja teeninduspinda, väikepoodide hajutatus
8. Normatiivne lähenemine teenuste paigutamisel
9. Kesklinna poliitiline sümboliseerimine
10. Kontroll linna suuruse üle
8B. Neid kujundanud tegurid:

• Prioriteetidest juhitud planeerimine : industrialiseerimine
  
• Harukondlik planeerimine
  
• Riiklik elamu- ja majanduspindade ehitus; defitsiidimajandus
  
• Sotsialistlik fordism majanduses ja elamuehituses
  

9. Muutused linnade sisestruktuuris 1990ndatel aastatel ja hiljem. Muutusi kujundanud tegurid.
9A. Muutused linnade sisestruktuuris 1990ndatel aastatel ja hiljem:
1. Linnaruumide de-industrialiseerumine: tööstuse lahkumine linnadest, elamuehituse vormide mitmekesistamine
2. Linnaruumi konversioon. Algul äripinnad, hiljem jõukuse kasvades elamispinnad ja teenused;
3. Eratranspordi kasv
4. Algul mono-tsentriline linnaareng, hiljem (kaubanduse) äärelinnastumine
5. Erasektori algatused;
6. Ruumi “privatiseerimine”, kitsendused avalikule ruumile
7. Kaubanduse kontsentratsioon ja liikumine äärelinnadesse
9B. Muutusi kujundanud tegurid:

• Majanduse struktuurimuutused: De-industrialiseerumine, kapitali koondumine kaubandussfääris
  
• Liberaalne ühiskonnakultuur;
  
• Kartus planeerida
  

10. Linnaplaneerimise stiilid erinevates majanduslikes olukordades . Linnaplaneerimise praktika Eestis.
10A. Linnaplaneerimise stiilid erinevates majanduslikes olukordades:
Trendiplaneerimine – orienteeritus võimalikult suurele kasule, õkonoomiliste väärtuste esiplaanile seadmine. Kohaliku arengu kiirendamine.
Võimuplaneerimine – avaliku sektori soov edendada tagasihoidlikes majandustingimustes mingi piirkonna arengut.
Eraplaneerimine – omavalitsus ehitab minimaalselt, terviklikke linnaruumi osi omavalitsuste poolt. Linnaruumi arendamine toimub ainult arendaja tulusid silmas pidades.
Reguleeriv planeerimine – traditsiooniline ülalt-alla planeerimine heaolu saavutamise eesmärgil.
Populistlik planeerimine – tasakaalustatud arengu ideoloogia. Toetusskeemide rakendamine.
Avalik planeerimine – arendusprojektide sõltumine siiklikest toetustest ja investeeringutest. Piirkondade vaheline konkurents nende pärast.
10B. Linnaplaneerimise praktika Eestis:

• Planeerimine toimub üksikobjektide, väikeste alade, detailplaneeringute kaudu
  
• Erasektori huvid
  
• Planeerimine on ka pigem ametkondlik . Tartus linn vs Tartu Ülikool suurima kinnisvarahaldajana
  
• Avalikus sektoris tähtsaim re-aktiivne transpordiplaneerimine (liiklusprobleemide lahendamine)
  
• Üldplaneeringud on pigem protsesse tagantjärgi fikseerivad , mitte suunavad dokumendid . Vabanenud alade funktsionaalne tsoneerimine. Lisaks sisaldavad piiranguid, seadustest tulenevad kohustusi jms.
  
• Üksikud teemad: mere-äärse ala planeerimine Tallinnas
  

11.Ruumistrateegiaid linnaregioonides. Rahvuslike asustussüsteemide ruumistrateegiaid.
11A. Ruumistrateegiaid linnaregioonides:

• Pesad (valglinnastumine), I vöönd
  
• Uued tänavad (linna füüsiline kontsentriline laienemine, uusehitus linna külje all). I vöönd
  
• Eeslinnastumine. I/II vöönd
  
• Kohalike keskuste kasv. II vöönd
  
• Uuslinnade teke. II vöönd.
  
• II vööndi arenguring teke. II vöönd. Selektiivne kombinatsioon elamuehituse ja majandustegevuse suunamiseks II vööndi eeslinnadesse ja kohalikesse keskustesse, linna ja vööndi vahele jääb ulatuslik rekreatsioonivöönd.
  
• Kaugemad linnad ( kontra - või taandlinnastumine). III vöönd
  
• Transpordikoridorid. I/II/III vöönd.
  

11B. Rahvuslike asustussüsteemide ruumistrateegiaid:

• Kontramagnetid = regioonikeskuste eelisarendamine
  
• Kasvu- ja arengupoolused ning –keskused (polü-tsentriline klassikaline) = maakonnakeskuste võrgu väljaarendamine
  
• Elutegevuse ulatuslik hajutamine = kasvu piiramine primaarlinnas JA/VÕI ressursside suunamine paljudesse väikestesse kohtadesse ;
  
• Arengukoridorid (“pikad tänavad”) = elamuehituse ja majandustegevuse korraldamine suuremate transpordimagistraalide ääres
  
• Linnaregioonide laiendamine - Haakimisstrateegia = keskus-tagamaa sidumine;