Gentrifikatsioon (0)

TARTU ÜLIKOOL
Loodus-ja tehnoloogiateaduskond
Ökoloogia ja maateaduste instituut
Geograafia osakond
GENTRIFIKATSIOON
Referaat
aines „ Inimgeograafia alused“
Töö koostasid: Merilin Meier
Kadi Järve
Maarja Välimaa
Urmas Neimann
Tööd juhendas: Janika Raun
Tartu 2014
SISUKORD
1.Sissejuhatus
2. Taaslinnastumine ja gentrifikatsioon
3.Gentrifikatsiooni arengulugu
4.Gentrifikatsiooni uurimisviisid
5.Gentrifikatsioon ja selle uurimine Eestis
6.Arutelu ja kokkuvõte.
7.Viited
SISSEJUHATUS
Gentrifikatsioon (inglise sõnast gentry „ alamaadel “) on linnalise keskkonna uuenemine ja ülesehitamine, mis toimub kui jõukamad keskklassi elanikud kolivad allakäinud piirkondadesse, tõrjudes sealt välja alamklassi elanikke. Tihti ehitatakse vanad tööstushooned ümber eluruumideks ja poodideks. Lisaks kolivad piirkonda uued poed ,kaubandus-ja teeninduskeskused, mis teenindavad laiemat kliendibaasi. See omakorda tõstab piirkonna atraktiivsust jõukamate sisserändajate silmis ja vähendab ligipääsetavust vaesemate jaoks. See protsess on sageli võimalik tänu valitsuse poolt rahastatavatele investeeringutele kohaliku taristu parandamiseks, vaesematele ja esmakordsetele majaostjatele pakutavatele hüpoteekidele. Pärast nende majanduslike abinõude rakendumist väheneb piirkonnas kuritegevus ning tõusevad kinnisvara hinnad ja maksulaekumised. Gentrifikatsiooni termin sai alguse Ruth Glassi 1964.a. raamatust „London: Aspe cts of change “ ,mis sisaldas esmakordselt sõna „gentrification“. Eesti keeles on see protsess tuntud kui gentrifikatsioon, on püütud leida ka teisi eesti konteksti sobituvaid termineid, näiteks aadeldamine ja elavustamine. Gentrifikatsioon on üks oluline linnauuenduse protsess, mille käigus liiguvad kapital ja teotahtelised inimesed allakäinud piirkonda otsides investeerimisvõimalusi, odavaid elukohti ning alternatiivseid eluviise .On kaks selgelt eristuvat lähenemist gentrifikatsioonile: majanduslik/tootmiskeskne ja kultuuriline/ tarbimisele orienteeritud lähenemine. Tänaseni pole selge milline tegur on gentrifikatsiooni puhul tähtsam-kas majanduslik või kultuuriline või kumb kumba rohkem mõjutab. Probleeme on tekitanud ka nn. rendilõhe (inglise k.rent cap ) olemasolu. Neil Shmithi poolt 1979.a loodud kontseptsiooni järgi on linnades alasid, mis oma pideva alainvesteerituse tõttu on allpool oma potentsiaalsest väärtusest e. siis antud piirkonna arvelt saaks raha teenida. See vahe, mis eristab tegelikku väärtust potentsiaalsest kõrgemast väärtusest, kannabki nimetust rendilõhe. Selle teooria empiiriline tõestus ei ole siiamaani täit kinnitust leidnud. Linnade arengu uurimisega ruumilisest vaatenurgast tegeleb linnageograafia . Kuna igal nähtusel linnastunud ühiskonnas on oma ruumiline aspekt, on see olemas ka gentrifikatsioonil ja nii kuulub ka gentrifikatsiooon geograafia ja geograafide huviorbiiti .Gentrifikatsiooniprotsess on tekitanud kestva arutelu ja vaidluse juba 1980.aastate algusest (Ley 1986, Smidth 1987 ) . Põhjus, miks gentrifikatsiooniprotsess on nii palju tähelepanu tõmmanud ja selle üle nii palju lahingut löödud seisneb selles, et gentrifikatsioon on kaasaegse inimgeograafia üks teoreetilisi lahinguvälju, mis tõstab esile vaidlused struktuuri ja vahendi, tootmise ja tarbimise, kapitali ja kultuuri ning pakkumise ja nõudluse vahel. Käesoleva referatiivse uurimistöö eesmärgiks on anda ülevaade gentrifikatsiooni põhisisust ja olemusest. Töö on koostatud kirjandusallikate põhjal, millised on ära toodud viidete all töö lõpus. Kuna tegemist on grupitööga, siis ühiselt töötati välja töö põhikontseptsiooon ja valiti kirjandus .Töö teksti pani kokku Urmas Neimann, ülejäänud grupiliikmed koostasid esitluse ja videomaterjali, mis moodustas töö teise osa.
1.TAASLINNASTUMINE JA GENTRIFIKATSIOON
Linnastumist uuritakse linnastumise arengu teooria abil. Teooria väidab, et linnastumisel on erinevad faasid , mis moodustavad linnastumise tsükli. Selleks on kasutusel kaks linnastumise mudelit: 1) lineaarne linnastumise mudel -pärit 1980-ndate aastate algusest. 2) erineva linnastumise mudel- pärit 1990-ndate aastate algusest. Lineaarse linnastumise mudel on pärit 1980. aastate alguses Lääne-Euroopas läbiviidud empiirilistest uurimistest linnade ja nende tagamaade kohta. Mudeliga vaadeldakse, kas rahvaarv keskuses ja seda ümbritsevas tagamaal , kasvab või kahaneb ning kummas on kasv või kahanemine suurem. Lineaarse linnastumise mudeli peamisteks faasideks on: 1) linnastumine; 2) eeslinnastumine ; 3) vastulinnastumine ja 4) taaslinnastumine. Taaslinnastumine on linnadesse tagasi- migratsiooni arengusuund peale eeslinnastumise perioodi. Taaslinnastumise näiteid võib Euroopast tuua alates 1980. aastatest kui linnakeskused muutusid taaskord atraktiivseks. Buzar jt. (2007) väidavad, et taaslinnastumise esilekerkimisel on oluline roll ka viimase kolme aastakümne jooksul arenenud riike haaranud „teisel demograafilisel üleminekul“ , mis kujutab endast uusi perekonna suhteid , vähemaid ja hilisemaid abielusid , sündide kahanemist, rahvastiku vananemist , väiksemaid majapidamisi jne. Sellel on võimas transformeeriv mõju siselinnale-mitmekesistab ja taastihendab siselinna sotsiaalmaastikke ning loob kildudeks purunenudlinliku vormi. Uute elanike sissevooluga kaasneb või juba eelnes selle elamufondi värskendamine ja elukeskkonna parandamine. Mõnedes kohtades siselinna taastärkamine asendab eeslinnastumist kui peamist arengusuunda, teistes aga on arenenud kui samalaadne protsess käimasoleva eeslinnastumise kõrval. Champion (2001) näeb siselinna taaselustamisepõhjustena ka valitsuse tegevust ja turujõudusid. Valitsuse tegevus mängib tihti isegi põhirolli ,julgustades ja aidates kaasa sellele protsessile. Valitsus on seotud linnakeskuse elluäratamisega, paigutades suurtes summades avaliku sektori raha erinevatesse programmidesse , alates abirahadest üksikisikutele kodu remontimiseks ning lõpetades investeeringutega infrastruktuuri. Peale valitsuse on suur jõud turujõududel , mille tähtsaim mõju on majanduse ümberstruktueerimises (siselinna deindustrialiseerimine ning arenenud tootjateenuste kasv ,mis on vähem altid detsentraliseerima kui töötlev tööstus ja isikuteenused ). Buzar ja teised (2007) leiavad, et taaslinnastumisega toimub paralleelselt ka gentrifikatsioon ,kuid taaslinnastumise protsess on linnauurimustes alateoretiseeritud ja on ebaselge kuidas ta on seotud palju paremini uuritud gentrifikatsiooniprotsessiga. Nad leiavad, et taaslinnastumisel on laiem sotsiaal-ruumiline ulatus sest ta sisaldab mitmesuunalisi voole ja mitmekesiseid sotsiaaldemografilisi kihte ning toimub terves siselinnas ja haarab palju laiema osa populatsioonist kui gentrifikatsioon, mis on seotud kindlate sotsiaalsete sotsiaalsete gruppidega ning majanduslike protsessidega. Seega Bazar jt. (2007) arvavad , et gentrifikatsiooni saab käsitleda osana taaslinnastumise protsessist. Haase (2010) leiab,et kuigi taaslinnastumist ja gentrifikatsiooni juhivad osaliselt sarnased jõud, siis kvalitatiivses mõttes on nad erinevad, kuna neil on erinevad fookused. Nad mõistavad taaslinnastumist, kui protsessi , mis kirjeldab eelkõige siselinna tugevdamist elukoha pärast, pärast pikemat allakäiku ning kirjeldab siselinna alade üleüldist elamisväärsuse ja jätkusuutliku kasutuse suurenemist, tänu erinevatele elanikkonna gruppidele. Taaslinnastumise protsessi juhivad leibkonnad, mis esindavad mitmeid erinevaid elustiili ja sissetulekuga gruppe. Kõrvale ei ole jäetud ka sotsiaalset muutust, aga see ei ole fookuses . Gentrifikatsiooni puhul on aga fookuses väljatõrjumine ja linna füüsilise, sotsiaalse ja sümboolse elukeskkonna uuendamine, juhitud valikuliste sotsiaalsete, professionaalsete ja sissetulekuga gruppide poolt. Gentrifikatsioonil ja taaslinnastumisel on muidugi ka ühisosa : nende mõlemi keskpunktis on siselinn, sarnasus on ka elukoha eelistustega ning kvalitatiivse naabruskondade muutusega. Taaslinnastumise arengusuunad ei ole enam piiratud suurimate linnakeskustega ja Lääne riikide linnadega, vaid need nähtused arenevad ka keskmise suurusega linnades, aga samuti ka Ida-Euroopas, Hiinas ja mujal Aasias. Uuritud on ka Singapuri, Shangaid kui ka Lõuna-Koread. Gentrifikatsiooniprotsessid on nüüd muutmas linnakeskuseid teiste hulgas Indias , Pakistanis, Lõuna-Ameerikas ja L-Aafrikas.
GENTRIFIKATSIOONI ARENGULUGU Gentrifikatsiooni on nüüdseks teaduslikult uuritud üle 40 aasta ja seda teevad peale inimgeograafide nii sotsioloogid, antropoloogid, linnaplaneerijad ja teised. Algselt USA-s ja Suurbritannias tuvastatud protsessi on praeguseks uuritud mitmel pool maailmas. On tuvastatud gentrifikatsiooni olemuse muutumist ja erinevate alaliikide esilekerkimist (Butler ja Robson, 2003; Lees, 2003). Gentrifikatsiooni alaliikidena tunnustatakse praeguseks: 1. Uusehitiste gentrifikatsiooni; 2.supergentrifikatsiooni; 3.turismi gentrifikatsiooni; 4.üliõpilastumist; 5.üürigentrifikatsiooni. Lähtudes Davidsoni ja Leesi (2005) definitsioonist koosneb gentrifikatsioon neljast osast: 1.kapitali reinvesteering; 2.piirkonna sotsiaalne uuendamine sissetulevate kõrge sissetulekuga elanikerühmade poolt; 3.maastiku muutus; 4.otsene või kaudne madala sissetulekuga elanikerühmade väljatõrjumine. Võib eristada järgnevaid gentrifikatsiooniprotsessi arenguetappe: 1) Enne majandussurutist, mis 1973.a. saabus, levis gentrifikatsioon juhuslikult. See on „esimese laine gentrifikatsioon“ . See oli aeg kui alainvesteeritud siselinna alad USA kirdeosas ja L-Euroopas ja Austraalias muutusid investeeringute sihiks. (Hackworth ja Smith 2001). Gentrifikatsiooni tagajärjel enamasti halvenesid töölisklassi tingimused linnades. (Hackworth ja Smith 2001). 1970 ndatel oli sügav kriis, mille kohta arvati, et see piirab gentrifikatsiooni radikaalselt investeeringute vähenemise tõttu, siiski puuduvad tõendid selle kohta, et kriis gentrifikatsiooni sedasi oleks mõjutanud. 2) Majandusliku olukorra paranemisega 1970 ndate lõpus kasvas gentrifikatsioon ennenägematus mahus . See oli „ teise laine gentrifikatsioon „ (Hackworth ja Smith , 2001). Gentrifikatsiooni soodustamiseks rakendati kaugeleulatuvaid poliitikaid ka linnades kus seda varasemalt ei toimunud. Gentrifikatsiooni soodustasid ka Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsuse programmid . Hoolimata aeglasest majanduskasvust perioodil 1979-1983 jäi gentrifikatsioon sellest suuresti mõjutamata. Gentrifikatsioon seati küll kahtluse alla New- Yorgis ( ja mujal ) , kus kodutute arvu kasv ,elanike ümberpaiknemine ja vaeste elanike üha suurem haavatavus seoti otseselt gentrifikatsiooniga (Smith,Hackworth 2001).1987.a. toimunud aktsiaturu krahh, viitas järgmise kriisile, kuid siselinna elamumaid mõjutas see alles 1989-ndal, kui toimus elamumaa turgude krahh USA-s . Erinevalt teistest majandussurutistest, mis olid toimunud varem, peatus1990-ndate alguses gentrifikatsioon USA osades piirkondades täielikult ning oli tugevalt piiratud teistes (Hackworth ja Smith 2001). Seda perioodi nähti gentrifikatsiooni lõpuna ning radikaalsemad nimetasid seda ka de-gentrifikatsiooniks (Hackworth ja Smith 2001). Juba 1980-ndate lõpus jõudis Caroline Mills(1988) järeldusele, et gentrifikatsioon on muutunud globaalseks nähtuseks. Ligikaudu aastaks1993 investeeringud taastusid ning USA-s oli algamas „gentrifikatsiooni kolmas laine“. Tagasivaates tundub majandussurutis olevat rohkem üleminekuperiood kui de-gentrifikatsioon. Samal ajal ilmnesid esimesed gentrifikatsioonimärgid ka Ida-ja Kesk Euroopas, Prahas ja Budapestis .Hackworth ja Smith (2001) eristavad 1990-ndatel toimunud gentrifikatsiooni puhul nelja tunnust, mis eristavad teda varasematest perioodidest: 1) Gentrifikatsioon on levinud peale siselinna ( mis oli ka varasemate gentrifikatsioonilainete mõjutada) ka äärelinna aladele . 2) Kinnisvara ettevõtted on suuremad globaliseerumise ja kinnisvaraturu sisese restruktureerimise tõttu (Hackwork ja Smith, 2001) . 3) Tugev vastasseis gentrifikatsioonile on langenud, kuna töölisklass on pidevalt kesklinnast ümberasustatud ja kõige sõjakamad gentrifikatsiooni vastased grupid 80-ndatest on muutunud eluaseme teenuse osutajateks . 4) Riik on gentrifikatsiooni rohkem sekkunud kui „teise laine gentrifikatsiooni“ puhul. Kolmas gentrifikatsiooni laine nägi ka tootmisel ja tarbimisel põhinevate lähenemiste kokkusulatamist ühtsesse gentrifikatsiooni uurimise metoodikasse (Lees, 1994). 2000-ndate aastate alguses oli USA-s näha mõtteviisi muutust gentrifikatsiooni toetamise osas. Kui varasemalt kehtisid rohkem laissez- faire poliitikad ja sekkuti alles siis kui gentrifikatsiooniprptsess oli juba käigus ( kas siis selle toetuseks või vastu) , siis uue aastatuhande algul oli mõtteviis muutunud-kohalikud omavalitsused ja föderaalvalitsus olid abistamas gentrifikatsiooni rohkem kui 80-ndatel (Hackworth ja Smith, 2001). Ruoppila (2006) järgi nägi ta juba 2006.a.Tallinnas aastakümneid mahajäetud piirkondades, nagu Kalamaja , esimesi gentrifikatsiooni märke . Gentrifikatsioonilaadsed protsessid on hakanud kulgema ka piirkondades ning ka üksikhoonetes, kus seda varem võimalikuks ei peetud. Selle näitena võib tuua Aragorh Towerit Londonis, mis arendajatele maha müüdi, kes omakorda selle renoveerisid. Märkimisväärne on hoone noorus ( ehit .1963) võrreldes tüüpiliste ajalooliste piirkondadega, mida gentrifikatsioon on tabanud (Davidson ja Lees, 2010). Suurte muutuste taustal on Lees, Slater ja Wyly (2008) raamatus „Gentrifification“ , rääkinud veel „gentrifikatsiooni neljandast lainest“, mille taga on nende mõjul erinevad jõud ,nagu Orkaan Katrina tekitatud purustused New- Orleansis , kui ka USA elamuaseme programm HOPE . Sarnased protsessid on toimumas ka Suurbritannia linnades, mida on nimetatud ka linna töölisklassi kustutamiseks. Gentrifikatsioon algas kui väikesetasemeline linnaprotsess, mille algatajaks oli liberaalne keskklass ja milles riik osales algusest peale. See muutus masstoodetud riiklikult juhitud protsessiks üle maailma, mida Neil Smith on nimetanud „globaalseks linnastrateegiaks“. GENTRIFIKATSIOONI UURIMISVIISIDEST Erinevatest gentrifikatsiooni uurimise viisidest on põhiliselt kasutusel kaks: 1) Neil Smithi (Smith 1979) järgi majanduslikule küljele/tootmisele keskenduv lähenemine ning 2) kultuurile /tarbimisele/elustiilile keskenduv lähenemine. Majanduslik lähenemine baseerub tõsiasjal, et uuselamute hinnad ja kaugus linna keskmest on tõusnud tasemini, mis on kesklinna alade rehabilisatsiooni muutnud majanduslikult mõistlikumaks. Vanu, kuid struktuurilt kindlaid maju saab osta ja renoveerida vähema rahaga, kui samaväärset uut maja osta. Majanduslikku lähenemist edasi arendades jõudis Smith (1979) rendilõhe teooriani, mille järgi teatud allakäinud piirkonnad omavad potentsiaali paremaks kasutamiseks, millega kaasneb kõrgem kapitaliväärtus. Rendilõhe tähendab tegeliku maarendihinna ja potentsiaalse maarendihinna vahet. Rendivahe koosneb: 1.kinnisvara väärtusest; 2.kinnisvara müügihinnast; 3.maa-ala üldrendist ja 4.potensiaalsest maa-ala üldrendist. Rendivahe on eriti suur keskuspiirkonna ümber, kus maarendi hind on alanenud taandarengu tõttu, mis omakorda tuleneb sellest, et aja jooksu elamute olukord halveneb, sellest põhjustatuna jälle kinnisvara omanikud rändavad välja ning see tekitab rendipindade suure kasvu. Majaomanikud ei huvitu remondist, mis suurendab taandarengut ja kinnisvarahindade langust veelgi, mis omakorda viib selleni , et ei olda enam huvitatud piirkonda investeerimisest ning linnaosa taandareneb veelgi, kuni isegi osalise mahajäetuseni. Alates 1970. aastatest on sellised mahajäänud piirkondi hakatud uuendama-eesmärgiga saavutada potentsiaalne maarendi hind. Arendajatel on tulus kokku osta odavalt, allakäinud kinnisvara, maksta ehitajate kulud, hüpoteegi intressikulud ja ehituslaenud ning kokkuvõttes müüa renoveeritud kinnisvara olulise kasumiga. Kuid mitte kõikides piirkondades, kus on suur maarentide vahe , ei pruugi toimuda gentrifikatsiooni, mõned majanduslikud võimalused jäävad ära kasutamata. Alad, kus on suurim maarentide vahe, ei pruugi olla esimesed, kus toimub uuendamisprotsess. Hoolimata suurest maarentide vahest mõnedes mustanahaliste rajoonides, on uuendamisprotsess suhteliselt aeglane, sest esile kerkivad rassismiprobleemid. Teine seletus on tarbimisele orienteeritud, mis keskendub rohkem kultuurile, maitsele ja eetikale. Inimeste eelistustes on toimunud muutused, mistõttu soovib uus keskklass elada pigem siselinnas, kui äärelinnas .Siselinna eelistavad ka inimesed ,kes eelistavad autota hakkama saada. Põhjuseks on peetud ka kõrgemaid energiakulusid , sest eelistatakse elada äripiirkonnas asuva töökoha lähedal, selle asemel, et pikalt edasi-tagasi reisida . Gentrifikatsiooniprotsess algab, kui mõned boheemlastest kunstnikud ja intellektuaalid kolivad mahajäänud piirkondadesse. Protsessi käigus hakkab selle piirkonnas vähenema väikese sissetulekuga inimeste hulk ning tasapisi hakkab suurenema jõukamate ja kõrgema haridusega inimeste osakaal. See omakorda viib piirkonna laiahaardelisemale ehituslikumale uuendamisel, millest kasvab välja ulatuslikum gentrifikatsioon. Kultuurilise seletusviisi pooldajad on ühtlasi Smithi jt. majanduslikku vaateviisi eelistavate uurijate kriitikud. Nad leiavad, et rendivaheteooria üksi ei suuda seletada millised linnad ja piirkonnad kõige tõenäolisemalt uuendatakse. Nende arvates vallandavad keskklassi gruppide sissevoolud võimsad tarbimisjõud, mida pakub gentrifitseeritud kesklinn : sikid veinibaarid, kohvikud, restoranid , raamatupoed, rõivaste butiigid ja veel mitmesugused kultuurirajatised. Sellised arengud rõhutavad ruumi rolli kultuuri ja identiteetide moodustumises (Knox, Pinch 2010). Smith seevastu on ülimalt kriitiline gentrifikatsiooni selgituste vastu, mis rõhutavad tarbimismustrite muutumise tähtsust.
GENTRIFIKATSIOON JA SELLE UURIMINE EESTIS Eestis on gentrifikatsiooni uuritud vähe, peamiselt juhtumuuringute meetodil. Eestis algas gentrifikatsiooon alles pärast taasiseseisvumist, kui maa suundus riigi käest eraomandisse. Piirkonnad, mis olid soodsas asukohas ja mille elamud olid amortiseerunud ning odavad olid gentrifikatsiooniks justkui loodud .Gentrifikatsiooniprotsess on täheldatav praktiliselt kõigis Eesti linnasüdametes ja mitmetes linnaosades. Eestis on gentrifikatsiooni uuritud põhiliselt kultuuri-ehk tarbijakesksest teooriast lähtudes. Nii on uuritud Tallinnas Kalamaja, Supilinna Tartus. Majandus-ehk tootmiskeskselt on gentrifikatsioonile lähenetud ainult korra kui Kiisa ( 2009) tegi ülevaate gentrifikatsioonist Tallinnas Kalamaja ja Kadrioru näitel. Esimene uurimus Eestis, milles käsitleti gentrifikatsiooni temaatikat, oli Merje Feldmani (2000) poolt. Feldmani enda sõnadejärgi oldi varasemalt Eestis tegeletud küll vaesuse ja sotsiaalse kihistumise uurimisega, kuid Feldman ise oli esimene, kes tegeles vaesuse ruumilise jaotuse ning eluaseme rolliga sotsiaalses kihistumises ning riigi-ja era-ja kolmanda sektori vahelise koostöö võimasustega. Elis Vollmeri poolt on uuritud ka maa-gentrifikatsiooni Lahemaa Rahvuspargi näitel.
ARUTELU JA KOKKUVÕTE Gentrifikatsiooniprotsessi mõjude suhtes on palju eriarvamusi.Kas gentrifikatsioon on pigem positiivne nähtus, mis toob kasu elamupiirkondadele, või hoopis negatiivne, millega kaasneb rohkem kahju, kui kasu? Osad näevad gentrifikatsioonis linna keskuse päästjat ja teised ohtu selles piirkonnas elavatele inimestele. Atkinson (2004) täheldab, et gentrifikatsiooni mõjude suhtes arvamuse kujunemisel on oma osa ka poliitilistel vaadetel need, kes on parempoolsed , näevad tihti gentrifikatsiooni kui siselinna päästjat ning vasakpoolsed toovad välja vaesema elanikkonna väljatõrjumise antud piirkonnast . Üldiselt on gentrifikatsioonil nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid , nii kasu saajaid kui ka neid, kellele gentrifikatsioon toob kahju. Positiivsed omadused: Allakäivate piirkondade stabiliseerimine Kinnisvara väärtuse kasv Hõivamata elukohtade vähenemine Kohalike maksude tõus Eeslinnade laialivalguvuse e. eeslinnastumise vähendamine Sotsiaalse koosluse kasv Kuritegevuse vähenemine Kinnisvara rehabiliteerimine nii riigi abiga kui ka abita . Negatiivsed omadused: Kogukonna kibestumine ja konfliktide teke Taskukohaste eluasemete vähenemine Spekulatiivne hinnatõus Kaubanduse tööstuse nihutamine Kohalike teenuste hinnetõus ja muutused Sotsiaalse mitmekesisuse kadu Kuritegevuse kasv Väljatõrjumine rendi ja hinnatõusu läbi Atkinson ( 2004) leiab, et väljatõrjumine on suurim majanduslikult edukates suurlinnades (London, Edingburgh, Seattle , Washington, San Francisco ). Gentrifikatsioooni negatiivsete mõjude alla käib ka sotsiaalne ebakõla, mis tekib uute elanike sisenemisel kogukonna ruumi. Esiteks kuritegevuse esialgne vähenemine, sest vaesemad majapidamised mis võivad sisaldada kriminaalset elementi, tõrjutakse välja. Teiseks kuritegevuse uus tõus, sest jõukamad majapidamised võivad saada naabruses asuvate alade kurjategijate sihtmärgiks. Gentrifikatsioonil on loomulikult hulgaliselt positiivseid külgi, näiteks siselinna alade kvalitatiivne tõus, uuendamine, suuremad maksutulud , paremad kohalikud teenused,kõrgemad kinnisvara hinnad, vaesuse hajumine.
VIITED 1.Atkinson, R. ja Bridge , G. toim-d 2005.Gentrification in a Global Context: The New Urban Colonialism.London: Routledge. 2.Buzar, S. jt. 2007 Splintering Urban Populations: Emergent Landscapes of Reurbanisation in Four Europen Cities. Urben Studies , 44(4) , lk.651-657. 3.Smith, N. , 1987 Gentrification and the Rent Gap.Annals of the Association of American Geographers, 77(3) : 462-465. 4.Smith, N., 1992. Blind Mans Buff , or Hamnetts Philosophical Individualism inSearh of Gentrification. Transations of Institute of British Geographers, 17(1) : 110-115.