Kloostrimõis Kolgas (0)

1 
 
 
 
 
Kloostrimõis Kolgas – mõtteid ja  vastuseta  küsimusi 
 
KOLGA  OOTAB ARHEOLOOGE 
 
 
 
 
Eessõna 
 
Kirjutamist alustasin 2009. aastal eelkõige iseenda ja teiste huviliste tarbeks, kuid töö käigus tuli 
välja niivõrd tähtsaid, kuid tähelepanuta jäänud avastusi, et nüüd on töö peamine eesmärk üldisema 
tähelepanu juhtimine neile avastustele. 
 
See on asjaarmastaja tehtud uurimus, võib sisaldada väga elementaarseid vigu ja kahtlemata  
sisaldab teadusliku töö jaoks lubamatuid spekulatsioone. Teaduslikkusele see ei pretendeerigi. 
 
Selleks, et mingi sündmuse ligikaudne  toimumise aeg oleks ka ajalookauge inimese jaoks ühe 
silmapilguga selge, olen kasutanud aja määratlemisel nt 19. sajandi alguses asemel soomlaste-
rootslaste eeskujul 1800ndate alguses. 
 
Küsimused, kommentaarid ja kriitika saata aadressil [email protected]. 
 
30.12.2014 - 8.01.2015, Anu Tähemaa 
 
 
 
 
 
 
Sisukord 
 
 
I Mida otsida? 
1. Veidi  tsistertslaste ordust 
 
2 
2. Klooster või kloostrimõis?   
4 
3. Kolga  tornist tänase peahooneni 
7 
 
II Oletused ja põhjendused 
4. Lähemalt Goeteerise pildist  
12 
5. 1985. aasta leidudest 
 
14 
6. Mäng munkadeaegsete hoonetega  16 
7. Tondimäest ei saa mööda vaadata  21 
 
LISAD (kaardid, pildid) 
 
 
 
2 
 
 
 
 
 
 
 
1. Veidi tsistertslaste ordust 
 
Tsistertslaste ordu sai alguse 1098. aastal ja koosneb kahest osast –  vaimulikud vennad ja 
ilmikvennad. Vaimulike  vendade  heledate riiete järgi kutsuti neid valgeteks munkadeks. 
Ilmikvennad kandsid üleni tumedaid riideid . Ilmikvennad olid „poolmungad“, kes elasid küll ranget 
elu, kuid palvusi ja vaimset tegevust oli palju vähem. Just ilmikvennad juhtisid kloostri 
majanduslikku külge ja nad olid osavad meistrid kõikidel tööaladel, eriti ehitajad ja kiviraidurid. 
 
Füüsiline töö oli aga nõutav ka munkadele, 
mistõttu tsistertslasi kutsuti ka põllumunkadeks.   
Kloostrites elas nii vaimulikke kui ka ilmikvendi, 
kuid neile olid eraldi ruumid ning  munkade  
jumalateenistused ja ilmikvendade palvused 
toimusid eraldi. 
Reeglina olid ilmikvendade ruumid 
kloostrihoonete kompleksi (klausuuri) läänetiivas. 
/Tamm, lk 39/ 
 
Tsistertslastel olid ka nunnakloostrid. 
Tsistertslaste vaimulikud vennad 
 
Tsistertslaste sisekord nõudis kloostrikeskuste  rajamist kaugetesse mahajäetud paikadesse, eemale 
linnadest ja suurtest teedest . Kuna nad liha ei söönud, siis pidid nad elama vee (jõgede, allikate) 
läheduses, et tegeleda kalakasvatusega. 
 
Nende ehitised pidid olema tagasihoidlikud, ilma kaunistusteta, kuid kvaliteetsed. Ka asukoht valiti 
tagasihoidlikult madalasse kohta vee lähedusse. Kuusalu kirikust kirjutades on V.Raam juhtinud 
tähelepanu sellele, et kirik paikneb madalas orus allikatest toituva põlistiigi ääres, mitte aga kõigile 
nähtaval maanteeäärsel kõrgendikul. /Markus 2006, lk 17/ 
 
Majandusliku toimetuleku tarbeks olid kloostritel omad majandusksused - kloostrimõisad, kus 
elasid tavaliselt ainult ilmikvennad. Majanduskeskustest kasvasid sageli välja päris kloostrid , nii 
toimus nt Padise kloostriga. Emaklooster asutas majandusmõisa tavaliselt  kuhugi küllaltki kaugele 
sobivasse kohta, loa saamisel emakloostrist hakkasid ilmikvennad rajama kivist kloostrihooneid, et 
mungad saaksid hiljem sinna elama  asuda . 
 
Kloostriruumide paigutuses valitses kindel reeglipärasus. Kõik kloostrid ehitati sama põhiplaani 
järgi, kuigi mõõtmed varieerusid. Kloostris oli keskel madal kloostrikirik, mis oli kõige tähtsam 
ehitis ja rajati tavaliselt esimesena /Tamm, lk 21/. Teised hooned paiknesid nelinurkse sisehoovi 
ümber, moodustades sellega klausuuri. Vt Padise kloostri plaan järgmisel lehel. Kloostriruumides 
kasutati palju uusi tehnilisi lahendusi: nt kütet, veevärki ja kanalisatsiooni. 
 
Eesti oli mungaordude jaoks kauge  paganlik ääremaa, tsistertslased jõudsid siia siis, kui nende ordu 
hiilgeajad (1130 kuni 1200ndate algus) hakkasid mööda saama. Samuti olid Eestis looduslikud olud 
palju raskemad kui Lääne-Euroopas ja seetõttu lubati kõikidele kloostriordudele nii mõnelgi korral 
3 
ehitusnõuete rikkumist. Tähtsamaks said maastiku poolt dikteeritud nõudmised kui näiteks alati 
kindel ilmakaarte  järgimine. /Tamm, lk 19 ja 68/ 
 
Oli teatav erinevus Lääne-Euroopa ja  Skandinaavia tsistertslaste vahel. Skandinaavia tsistertslaste 
majandusmõisad olid suure iseseisvusega, võimsad mõisad, kus ilmikvendadel oli kõrge staatus ja 
tööd tegid peamiselt talupojad. Lääne-Euroopas töötasid mungad ja ilmikud ise ning talurahvaga 
kontakte välditi. Samuti lasid Skandinaavia ilmikud end keelust hoolimata kutsuda järjekindlalt 
munkadeks ehk vendadeks. /Markus 2009, lk 8-9/ 
 
 
 
Padise kloostri plaan. I korrus 
1 - vana  kabel , 2 -  kirik , 3 - käärkamber, 4 - kapiitlisaal, 5 - refektoorium, 6 - kaevukelder, 7 - eesväravatorn, 8 - kaitse- 
ning elutorn, 9, 10 - haakpüssitornid. Pildistatud raamatust  Villem  Raam, "Padise klooster". 
 
Kaevukelder (ruum 6) ehk "veevärk" asus otse elutorni (ruum 8) kõrval (ilmikvendade läänetiib).  
Kaevumajake (hulknurkse põhiplaaniga) oli ka Kärkna kloostri klausuuris. /Tamm, lk 39/ 
Padise kloostri suure nelinurga mõõdud on umbes 70*50 meetrit, Kärkna kloostril 120*100 meetrit. 
/Tamm, lk 38/ 
 
 
 
Majanduskeskused koosnesid mujal Euroopas tavaliselt hajusalt paiknenud puuhoonetest, millede 
hulka kuulus enamasti ka kabel, seda nii Lääne-Euroopas kui ka Skandinaavias. Puuhoonete tõttu 
4 
on keskaegsetest majanduskeskustest vähe varemeid ja muid jälgi jäänud. /Markus 2009, lk 9/  
Eestis olid ka majanduskeskused kindlustatud. 
 
Veidi tahaksin peatuda kloostrite matmiskommetel, mis olid ühised kõikidel ordudel. Piisava ruumi 
korral maeti klausuuri sisse, siseõue või kiriku põranda alla; ruumipuuduse korral maeti väljapoole 
müüri äärde kloostrikalmistule. Tihtilugu maeti ilma kirstuta, matuste sügavus alla meetri. Reeglina 
hauapanuseid ei olnud. Nii nagu muu ruumijaotusegi korral, kehtis ka matustel reegel - vaimulikud 
ida poole, ilmalikud lääne poole. Palju aadlikke ja linnakodanikke laskis  end parema hingeõnnistuse 
lootuses kloostrite juurde matta. /Tamm, lk 119-123/ 
 
Kloostrid toimisid ka haiglatena, kus osutati tolle aja kohta väga head  arstiabi . Haigetoavend võis 
olla ka majandusmõisas, selline oli olemas nt Kärknale kuuluvas  Albu majanduskeskuses. /Markus 
2009, lk 10/ 
 
 
 
 
 
 
 
2. Klooster või kloostrimõis? 
 
Gotlandi Roma kloostri tsistertslased said 1220ndatel aastatel suured maavaldused Ida- Harjumaal . 
Nende valduste haldamiseks oli praeguse Kolga koha peal Roma kloostri majanduskeskus kuni 
aastani 1519, mil klooster oma maavaldustest siin loobus. Seega oli Kolga vahetpidamata ühe koha 
peal tegutsenud kloostrimõisadest Eestis üks kõige pikaealisematest - ligi 300 aastat. 
 
 
 
Tsistertslaste Roma (Gutnalia) klooster Gotlandil, foto infotahvlist. 
 
 
Emakloostriga ühenduse pidamiseks läks Kolga Roma munkadel vaja sadamakohta, kuid kõige 
põhjapoolsem munkadele kuulunud küla sel ajal oli Uuri. Sadamana said mungad kasutada Muuksi 
5 
mäe läheduses  asunud  Tsitret. Muuksi mäel aga asus sel ajal veel toimiv linnus, arvatavasti ka 
võimukeskus, kellele Tsitre sadam kuulus. Kuidas seletada munkade sõbralikku kooseksisteerimist 
linnusega? Lisaks oli kogu Kahala järve põhjakallas koos kalmetega eikellegimaa, omalaadne  
neutraalne tsoon. /Markus 2009, lk 17/ See asjaolu viitab sellele, et tsistertslased said oma 
maavaldused kohalike eesti ülikute nõusolekul ja vastutasuks pidid austama ka nende tavasid ja 
kombeid. See ei kestnud kaua. 
 
Munkade  valdused laienesid. 1290. a. kuulusid Muuksi, Tsitre ja palju teisi külasid juba munkadele 
ja valdused laienesid veelgi. Mõis kasvas ja kogus tuntust. Kivist kindlustatud hooned ehitati Kolka 
tõenäoliselt Jüriöö ülestõusujärgselt 1343. aastal. /Tamm, lk 75/ 
 
Gotlandi Roma kloostril võis olla  kavatsus  rajada Kolka tütarklooster, kuid teada on, et Roma 
klooster tegelikult ühtki tütarkloostrit ei asutanud. Kuid samas on teada, et Kuusalu esimene 
kivikirik kuulus Kolga munkadele. Majanduskeskustes aga tavaliselt munkasid ei elanud ja 
majanduskeskustele ei saanud kirikud kuuluda . Seega pidi Kolga  toimima sanktsioneerimata 
kloostrina, seda tõenäoliselt võimaldas suur  vahemaa  Gotlandi emakloostriga. /Markus 2006, lk 17/ 
 
Enn Tarvel kirjutab: Tallinna vanimas arveraamatus on sissekanded 1371-1374 aastast Kolga 
munkadelt palkide  ostmise  kohta. Seal on iga kord juttu Kolga munkadest või foogtist. Ühes 1418. 
a ürikus räägitakse Kolga isandatest ja vaimulikkudest vendadest. /lk 41-42/ Ametlikult oli keelatud 
ilmikmunki vendadeks (frater) kutsuda, kuid seda reeglit rikuti järjekindlalt. /Markus, 2009/   Foogt  
oli aga keskajal piirkonna kõrgeim haldusametnik ja kohtunik või ka keskaegne kirikut või kloostrit 
kohtus esindav ja selle vara valitsev ametnik . 
 
Seega olid inimeste jaoks nii kloostri- kui ka kloostrimõisa elanikud kõik ühesugused mungad.  
Lisaks Skandinaavia-tüüpi majandusmõisade suur  iseseisvus , mida Kolga puhul suurendas veelgi 
emakloostri kaugus, mõisa suurus, rikkus ja kauaaegne tegutsemine - nii ehk kinnituski kohalike 
inimeste mälus teadmine Kolga kloostrist? 
 
Kolga kui kloostri küsimuse tõstsid üles ka Roma kloostri uurijad 1998. aastal Taani Esrumi kloostri 
juubelikonverentsil. /Tamm, lk 13/  Võibolla teavad nad midagi, mida meie ei tea? Võibolla oli 
Kolgal ikkagi saadud ametlik luba kloostri rajamiseks, kuid see jäi lihtsalt realiseerimata? Ilmselt 
oleks olnud auasi tõestada tütarkloostri olemasolu, oleks olnud märk edukast tegevusest ja 
misjonitööst? 
 
Kuid ikkagi jääb õhku küsimus, mil viisil Kolga majanduskeskus kloostrina funktsioneeris? Kas 
olid ilmikvennad võtnud üle vaimulike vendade rolli usuelu juhtimisel (omasid Kuusalu kirikut) või 
elas Kolgas ka vaimulikke vendi? 
 
H.Üprus kirjutab: „1586. a. olid ehitised Kolgas säilinud esialgsel kujul. Lundi Ülikooli 
raamatukogus on nimistu, kus on loetletud loss – ühtlasi ka „kindlusruum“, leivaküpsetusruum, 
väravapealne ruum, keldrid, millede lähem asukoht on määratlemata, õlleköök, viljaait , elamisait, 
kaeraait, karjaõu ja tall “. /Üprus 1956, lk 5/  Enamik on majanduskeskusele kohaselt puhtal kujul 
majandushooned, ei ole ei kloostrikirikut, kabelit ega muid kloostriruume- hooneid , mis olid olemas 
Padise kloostril. Kus siis elasid ja teenisid jumalat oletatavad Kolga vaimulikud vennad?  Kas on 
mõni endine vaimulike vendade hoone või ruum hiljem kasutust  leidnud majandusotstarbel? 
 
Kuid kabel pidi ikkagi olema ka majandusmõisas, sest igapäevaseid palvusi  pidasid ka ilmikvennad  
/Markus 2009/ ja selleks nad vaevalt  Kuusallu sõitsid. 
 
6 
Soomerootslasest maastikuarhitekt Norrman, kes Kolga mõisa  pargi põhjal oma diplomitöö tegi, 
toob ära 1586. aasta nimistu loetelu ära osaliselt, kui ühe olulise täiendusega: ta mainib "Mõisas oli 
ka suur kivimaja , mis ilmselt oli sel ajal varemetes". Sellest kirjutan pikemalt  peatükis 3. 
 
Seega oli Kolgas mitu kivist keskaegset hoonet, mis kõik on kuhugi ära kadunud. Samuti pidi olema 
kuskil läheduses ilmikvendade kabel ja matmispaik. Rahvapärimus ütleb matmispaiga olema 
Nõmmevärava (Hundituru) juures teeäärses männimetsas, linnulennult umbes 1,5 km praegusest 
peahoonest läänes. Kloostrites oli tavaks matta aga siseõue või sellest väljapoole otse müüri äärde. 
Kas kloostrimõisas oli mõtet viia surnud nii kaugele, kui pehme pinnasega künkaid lääne pool oli 
palju lähemalgi? 
 
Kokkuvõtteks võib nõustuda, et Kolgas oli Roma kloostri majandusmõis, kus munkadeaegsest 
hoonestusest võiks otsida Lundi nimistus  mainitud  loss-kindlusruumi, mõisas olevat suurt 
varemetes kivimaja ja vast veel mõnda oletatavalt kivist hoonet. Üks neist oli paarikorruseline 
tornelamu, mille varemeid näeme Goeteerise pildil. Edaspidi nimetan seda Kolga torniks. 
 
 
Kolga. Goeteeris, lk 11 
 
Kersti Markus ütleb oma 2009. aasta uurimuses: "13. sajandi lõpuks oli Kolgas Roma kloostril 
võimas majanduskeskus, kuhu kuulusid pooled Kuusalu kihelkonna maad. Munkade omandi hulgas 
on nimetatud veel kalastuskohti, vesiveskeid, karja- ja põllumaid. Toodangut turustati Tallinna 
kaubahoovi kaudu, mis asetses dominiiklaste kloostri kõrval. Niisiis võib rääkida korralikust 
mõisamajapidamisest. Hooned paiknesid arvatavasti praeguse Kolga mõisa alal, mis jäi küll 
grangium'i (kloostrimõisa - A.T.) keskele , kuid samas piisavalt eraldatuks metsade ja soode  vahel, 
Kolga jõe ääres." 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
7 
 
 
3. Kolga tornist praeguse peahooneni 
 
 
Lühike ajatabel, mille selgitused ja täpsustused on allpool. 
 
1230 -1519  Roma kloostri munkade majandusmõis 
 
Mõis käis käest-kätte, peamine omanik Taani-Norra kuningas. 
 
1500ndatel oli Kolga mõis võlgades, seega vaevalt et seal 
1519- 1581    suuremaid muudatusi munkadeaegse hoonestusega ette võeti. 
(Liivi) 
/Üprus 1956, lk 4/
sõda 1558 
 
Mõis kingiti  Pontus De la Gardie 'le: 
"riigi mõis nimega Kolga koos maja, põllu, heinamaa , metsade, 
1561 rootsi aja 
1581 
kalavete, veski ja veskijõgedega ning kõige  muuga , mis sinna 
algus 
juurde kuulub". 
Lundi nimistu: loss, ühtlasi ka kindluseruum; peale selle 
leivaküpsetusruum, väravapealne ruum, keldrid, õlleköök, viljaait, 
1586 
elamuait, karjaõu ja tall. /Üprus 1956/ Lisaks:
 
 Mõisas oli ka suur 
kivimaja, mis ilmselt oli sel ajal varemetes. /Norrman/ 
1602 
Poolakad põletavad Kolga maha. 
nälg, katk 
19 sept 
Kuni  1620
Goeteeris joonistab Kolga mõisast pildi. Goeteeris on Hollandi 
 
1615 
saatkonna liige ja nad sõidavad Moskvasse rahukõnelustele.
 
 
 
 
Jacob De la Gardie alustab uue kivist peahoone  rajamist. Esimene 
1626 
arhitekt on  Zacharias Hoffman. Alates 1636 lühemat aega Hans 
1623-24 katk 
Langern. /Norrman/ 
Inventarinimestik mainib suurt kivimaja paari ruumiga, mis olid 
1633 ja 
kohandatud härrasrahvale elamiseks. /Norrman/ Suur müüritud 
 
1641  
elumaja . /A-211/ 
Peahoone ehituse viib lõpule Hans Jacob Kristler. See oli 
varabarokne ehk  renessansiaegne  pikk ja  kitsas  kahekordne 
1642 
kivimaja koos barokkstiilis aiaga. Maja mõõdud 45*10,8 m 
 
/Norrman/   
1657 - katk, 
1658  
Mõis läheb abiellumise-ostmise teel Stenbock'idele. 
mõis jääb 
puutumata 
1667 
Peahoonet kirjeldatakse kui suurt kahekordset kivimaja. 
 
Kahekordne maja, mis on juba vana; kaetud roigaskatusega. Keskel 
on suur eeskoda, millest paremal on köök kolde ja leivaahjuga. 
Aias oli kaks lehtlat, elusatest  taimedest päikesekell, pügatud hekid  
1686 
 
ja lillepeenrad, lisaks viljapuuaed ja kolm kalatiiki. Pluss puust 
elumaja mõõtudega 34*9 m. Lisaks kõrvalhooned.  /Kangilaski 
1977, lk 17-18/ 
1695 -97 suur 
 
 
nälg ja 
8 
ikaldused 
 
 
1700 
Sõja lõppedes (umbes 1710 või 1721) 
Põhja- 
 
olid varabarokse peahoone uksed-aknad katki 
sõda 
puust elumaja veel rohkem lõhutud 
lilleaiast lilled läinud, aiad lagunenud 
mõisasüdamest oli alles veel üks kivist hoone, mida kasutati aidana  1710 rootsi aja 
1700ndate  kaunis korralik puust valitsejamaja 
lõpp 
algus 
kolm tervet rehehoonet, linnaserehi lagunenud  
 
70-latriga karjalaut veidi lõhutud 
katk 
kahest hobusetallist üks lõhutud 
üht vana aita kasutati väikeloomalaudana 
kaugemal põllul veel üks küün 
1721 sõja 
 
/Kangilaski 1977, lk 20-21/ 
lõpp 
Carl Magnus Stenbock (esimene CMS) teeb suuri ümberehitusi. 
Peahoone ehitatakse laiemaks, pikkus jääb samaks. Ehitatakse välja 
1765  - 
mõisasüda enamvähem sellisena nagu me seda praegu näeme. Stiil 
 
1768 
hilisbarokk , mis sisaldab juba klassitsismi mõjusid. Norrmani 
andmetel kaunistati peahoone sammastega juba nüüd. Algas mõisa 
hiilgeaeg . 
Mõisas on: 
härrastemaja ja kaks häärberit, 
1700ndate  kaks talli ja kaks vankrikuuri, laudad (Viehgarten), viinaköök, 
lõpp
 
 
kangrumaja, sepikoda , aiamaja – kivist; 
kaks vilja- ja üks linnaserehi – puust. 
/Kangilaski 1987, lk 15 (S.Dobermanni andmed)/ Puudub kaarait. 
 
Nüüd lähevad andmed mõnevõrra lahku. Ma ei hakka siin oletama, 
 
millised võivad täpsemad olla. Mind huvitab vanem ajajärk.
 
 
 
Klassitsistlik ümberehituse periood Norrmani järgi. Peahoonele 
lisati tiibrisaliidid. Laiendati parki maastikupargiga jõeluhal ja 
1800- 1803   heinamaal, kus on praegu koolitee. Istutati kastaniallee. 
 
Valitsejamaja oli aga 1833. a. kaardil veel väiksem kui see on 
praegu. Väravamajakesi kaardil ei ole. 
Klassitsistlik ümberehituse periood Üpruse järgi. Peahoonele lisati 
tiibrisaliidid ja sammastega  portikus . Tehti illusionistlikud seina- ja 
u1820 
laemaalingud kodukabelisse. /Üprus 1956, lk 22/ Odrese järgi 
 
istutati mõisaümbruse puud 1835. aastal. 
Viimane, eklektiline ( neogootika ) ümberehitusperiood. Mõisa 
park kujundati ümber romantiliseks inglise stiilis pargiks. Carl 
1850-1890 
 
Magnus Stenbock'i (teine CMS) ehk Apa aeg. Hull  krahv Erik 
Stenbock oli mõisa omanik aastail 1885-95, elas Kolgas 1885-87. 
 
 
 
9 
 
 
Kinkekiri Pontus De la Gardie'le. 
 
1581. aasta 6. juuni kinkekiri ütleb: "riigi mõis nimega Kolga koos maja, põllu, heinamaa, metsade, 
kalavete, veski ja veskijõgedega ning kõige muuga, mis sinna juurde kuulub". 
Rootsi keeles on see nii: "en kronans gård benämnd Kolk , med hus åker äng skogar fiskevatten 
kvarn och kvarnströmmar samt allt  annat som hör  till ". /Norrman/ Kirjavahemärke sel ajal enamasti 
ei kasutatud. 
Mainitud on maja (hus) ja veski (kvarn) ja veskijõed ( kvarnströmmar). Kas veski puhul oli tegu 
tuuleveskiga, sest vesiveski on vattenkvarn või vattenmölla? Varauusaegset rootsi keelt tundmata on 
raske midagi kindlat öelda.   
Odres (lk 135) ütleb, et "Kolga mõisal oli Pudisoo jõel saeveski , kus 1586/87 saeti 866 lauda". 
Seega võiks oletada nii veejõul töötava saeveski kui ka tuuleveski olemasolu? Kas need olid juba 
pärit munkadeajast? 
Viis aastat hiljem Lundi nimistus veskit aga enam ei nimetata. 
 
 
Lundi 1586. aasta nimistu. 
 
Rootsis Lundi Ülikooli raamatukogus asunud 1586. aasta nimekirja leidis sealsest arhiivist üles 
Eestiga  seotud Rootsi kunstiajaloolane  Sten Karling, kes oli aastail 1933-41 TRÜ kunstiajaloo 
professor. Minu allikaks olev maastikuarhitekt Norrman toetub paljuski tema raamatule "Jakob och 
Magnus De la Gardie som byggherrar i Estland ", 1938. 
 
Helmi Üprus oma 1956. aasta ajaloolises õiendis "Kolga loss" kirjutab nii: 
"Mõis oli küllaltki hästi välja ehitatud. Eluhoone ümber grupeerus suur hulk mitmesuguseid 
kõrvalhooneid. Selles inventarinimistus on loetletud: loss, ühtlasi ka kindluseruum; peale 
nimetatu esinevad veel leivaküpsetusruum, väravapealne ruum, keldrid, millede lähim asukoht 
on määratlemata, ning rida mitmesuguseid erihooneid nagu õlleköök, viljaait, elamisait, kaeraait, 
ka karjaõu ja tall." /Üprus, lk 5/ 
 
Jimmy  Norrman kirjutab sama nimistu kohta: "Nimistu aastast 1586 kirjeldab hästivarustatud ja 
hästihoonestatud mõisa. Siin oli muu hulgas ait (fatbur), kindlustatud elumaja (borgstuga), 
õlleköök ja tall. Mõisas oli ka suur kivimaja, mis ilmselt oli sel ajal varemetes. (På gården fanns 
även ett stort stenhus som torde legat i ruiner vid denna tid.)" 
 
Nagu näha, ei ole Üprus ära toonud "suurt kivimaja, mis ilmselt oli sel ajal varemetes". Võib 
oletada, et nimistus on eelkõige loetletud kasutuskõlblikud hooned. Seega võis mõisas sel ajal 
varemeid veelgi olla. Üpruse "loss, ühtlasi ka kindluseruum" on tõenäoliselt Norrmani "borgstuga", 
mille tõlkisin kindlustatud elumajaks, sest  borg  on  kindlus või loss ja stuga tähendab väikest maja 
või suvilat. Fatbur on Wikipeedia andmeil keskaegne ja varauusaegne kindlustatud ait, kus hoiti  
riideid ja kallemaid asju. Ilmselt siis elamisait Üprusel. Seega kindlasti kaks kivihoonet, väga 
võimalik, et ka elamisait oli kivist. 
Lisaks ei anna rahu mõiste "väravapealne ruum". Kahjuks ei ole teada, kuidas see rootsi keeles on. 
Kuid arvata võib, et see peab olema vägev värav, mille peale terve ruumi sai ehitada. Ringmüüri 
kaitsetorn või väravatorn? Kuid Goeteerise  Toolse -pildil paistab, et väravamajake võib ka puust olla 
ja on kõrgetele postidele ehitatud. /Goeteeris, lk 103/ 
 
Siinkohal on kindlasti tarvis tutvuda kui mitte Lundi nimekirja endaga, siis vähemalt Sten Karlingi 
10 
raamatuga  igal juhul. Niikaua  on tegemist ikkagi spekulatsioonidega. 
 
 
Goeteerise päevik. 
 
Goeteerise päevik on ilmunud ka rootsikeelsena: Stockholm: Norstedt & Söner, 1917. En holländsk 
resor i Ryssland, Finland och Sverige 1615- 1616 : trenne reseberättelser, från de tryckta och 
handskrivna holländska originalen, [by]  Anthonis  Goeteeris. 
Toon ära Norrmani vahendatud rootsikeelse teksti: 
"Tidigt följande morgon (19 september 1615, förf. anm.) fortsatte resan. Middag intogs på slottet 
Kolk, tillhörande Hans Välborenhet Herr Jacob De la Gardie, greve till Leckö, friherre till 
Eckholmen, Svenska kronans överstefältherre och riksråd. Slottet utgjordes av en gammal förfallen 
byggnad med en övermåttan hög skorsten, varjämte lämningar synes av ännu en byggnad. På en 
sida har man börjat återbygga detsamma, som vidstående  bild visar." 
"Järgmisel hommikul vara jätkame reisi. Õhtust sõime Kolga mõisas, mis kuulub Tema Kõrgeausus 
Härra Jacob De la Gardie'le / tiitlid ja ametid/. Mõis kujutab endast ülemäära kõrge korstnaga vana 
lagunenud hoonet, millele lisaks on ilmselt veel ühe hoone jäänused. Kõrval on alustatud sellesama 
taastamistöid, nagu on ka pildilt näha." /Norrman/ 
Asjaolu, et Hollandi suursaatkond Kolgas õhtust sõi, viitab päris korralikule mõisale. Samuti viitab 
sellele asjaolu, et Goeteeris Kolgat üldse ülestähendamise vääriliseks pidas, sest joonised on ta 
teinud Eesti osas ainult Tallinnast, Kolgast, Rakverest, Toolsest ning Narvast ja Narva joast. Olgu 
mainitud ka see, et Goeteeris ise tegi ainult sketšid, graveeris teine inimene. 
 
 
Varabarokse hoone ehitamisest 1626-1642 ja varemete  lammutamisest. 
  
Eesti allikad peavad peamiseks arhitektiks Zacharias Hoffmann vanemat, Kuramaalt pärit 
ehitusmeistrit. Tema aga mingil põhjusel töid ei lõpetanud, kuigi oli tuntud meister, kes ehitas Jacob 
De la Gardie'le ka Tallinnas. Lepingu alusel kohustus Hoffmann ehitama Kolga mõisas suure 
elumaja. Lepingus oli ette nähtud ka varemete  lammutamine . Sellest nähtub, et ehituse juures oli 
kavas kasutada vanu ehitussäilmeid. Missuguses ulatuses see tookord toimus, on raske öelda. 
Igatahes on kümme aastat hiljem avaldatud märkmetes kirjas, et müüride lammutamine seisab ikka 
veel päevakorras. Jacob De la Gardie pidas 1636. aastal läbirääkimisi müürsepp Hans Langerniga 
mingisuguse vundamendi ja müüride  lammutamise  asjus. /Üprus, lk 9-10/ 
 
Jutt käib ilmselt Goeteerise pildil oleva kõrge korstnaga tornelamu lammutamisest. Kas aga 
vundamendi all mõeldakse sellesama elamu vundamenti või asus kuskil veel mingi vare , selle üle 
võib ainult spekuleerida. 
 
Inventariraamatud aastatest 1633 ja 1641 mainivad "suurt müüritud elumaja" ( stora murade 
stenhuset) /Üprus/ või Norrmani sõnastuses "oli olemas suur müüritud kivimaja paari ruumiga, 
mis olid kohandatud härrasrahvale elamiseks" (var det stora murade stenhuset med ett par rum 
ordnade så att det grevliga herrskapet kunde  bo där). Millist maja mõeldi? Kahe akna ja danskeriga 
elumaja Goeteerise gravüürilt vaevalt et suureks nimetada saab ja varemed ootasid 1633. aastal veel 
lammutamist, seega pidi juba 1633. aastal olema mingisugune uus härrastemaja valmis. 
 
On avaldatud arvamust, et esimene uus härrastemaja võis olla ühekorruseline (paar ruumi 
härrasrahvale elamiseks). Kuid nüüd Jacob De la Gardie plaanid miskipärast muutusid. 
 
Ülesande kavandada uus maja sai ehitusmeister Hans Jakob Kistler Straßburgist. Kristleri jooniste  
11 
järgi lasi Jacob De la Gardie ehitada samal ajal ka omale Makalösi paleed Stockholmis ja kavandas  
maalossi ehitamist praegusesse Ulrikstadi. Peahoone anti valmina üle aastal 1642. Nüüd oli juba 
tegemist uhke kahekordse varabarokse ehitisega, mis tõenäoliselt kavandati koos sinnajuurde 
kuuluva barokkaiaga. /Norrman/ 
 
Milline nägi välja Kristleri kavandatud Jacob De la Gardie maaloss Ulriksdalis ja sinna juurde 
kuuluv barokkaed, seda näitab alltoodud pilt. Seda infot läheb Tondimäe-peatükis vaja. 
 
  
Barokkpark Jakobsdalis (nimetatud Jacob De la Gardie järgi), nüüdne Ulriksdal. Valminud umbes 1642-44.  
Pilt:  http://www.gardenvisit.com  
Pikk ja kitsas palee  loetakse stiili poolest veel hilisesse renessansi kuuluvat. Pikk ja kitsas oli ka esimene Kolga 
peahoone. 
 
Nagu näha, usaldan ma siin peatükis rohkem Norrmani, sest temal olid kasutada Stenbockide 
mälestused ja mõned Rootsi arhiivimaterjalid. Kuid tõe huvides oleks tarvis 1586. a Lundi nimistu, 
1633 ja 1641 aasta inventarinimistud (miks neid nimetatakse alati koos? kas 1633 ja 1641 a 
andmete vahel on ka erinevusi?) ja ehituslepingud ise üle vaadata just selle pilguga, kuidas ja mis 
hooned kuskil paikneda võisid. Kuid siin oleks vaja professionaalide abi. Minu töö poolikust näitab 
ka veel see, et ma ei ole jõudnud tutvunud Sten Karlingi kirjutistega isiklikult, vaid olen usaldanud 
vahendatud andmeid. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
12 
 
 
II OLETUSED 
 
 
 
4. Lähemalt Goeteerise pildist. 
 
 
Kahe akna ja seal vahel asuva danskeriga maja pärineb Üpruse arvates keskajast, ehitusaeg millalgi 
1400ndatel. Paremal asuv kõrge korstnaga vare oli aga A. Tuulse ja S. Karlingi arvamuse kohaselt 
1300-1400ndate vahetusel ehitatud tornelamu, sarnane Kuimetsa torniga, mis 1800ndatel veel alles 
oli. /Üprus, lk 7/ 
 
Danskeris asus kindlustatud elumajade  käimla, 
see aga pidi olema külmas ilmakaares. Nii on see 
Toolses, Vao ja Kiiu tornis. Seega võime oletada, 
et Goeteeris vaatles Kolgat põhjast või idast. 
 
Pilt vasakul: Kuimetsa torn, Carl Faehlmann, 1827,  
 Wikipedia 
 
 
 
 
 
Goeteerise Kolga-pildist on liikvel enamasti kaunis kehva kvaliteediga  koopiad . Mitu inimest te 
pildil teate olevat?  Rahvusraamatukogu digiarhiivis DIGAR on Goeteerise päeviku originaal 
digikujul. Toon ära detaili sealsest koopiast. Vt järgmine lk. Vasakul härraste toonane elumaja, 
vaadake selle maja varjupoolses küljes asuvat suurt võlvkäiku, ilmselt värav. Taamal kasvavad puud 
on ilmselgelt  lehtpuud . Õuel on neli inimest, reel kaks. Võibolla printerist tulnud koopial see jällegi 
nii hästi näha pole, lisan allikate loetellu lingi digiarhiivi pildile, sealt saab igaüks ise vaadata. 
 
Asjaolu, et taamal on ainult lehtpuud, kallutab mind idasuunast vaatamist pooldama, sest ida poolt 
vaadates paistab taamal praeguse mõisapargi ala, mis klindialuse kasvukohana oli ilmselt ka sel ajal 
kaetud lehtmetsaga. Põhja poolt vaadates aga oleks tahaplaanile jäänud Leeskuri väli (vt lisa, pilt 2), 
kus aga looduslikult oleks kasvanud pigem segamets või oleks olnud põld. Põhja poolt vaadatuna 
13 
oleks ka tornile juurdeehitatud haakpüssitorn (lipuga) osutunuks suunatuks sisehoovi. 
 
 
 
Võlvkäigu proportsioonid ja suurus võrreldes hoovil olevate inimestega näitavad väravat, mitte 
sissepääsu hoonesse. Samuti on värava kohal näha kahte väikest mustavat aknaava. Võiks ju 
spekuleerida, et siin ongi tegu "väravapealse ruumiga"? Kummaline tundub aga värava ühendusviis 
muu hoonega, väga raske on ette kujutada, kuidas see  reaalsuses välja võis näha. 
 
Silme ette  kerkib juhuslik, aga  peaaegu üks-ühele kokkusattumine, ainult korstnad ja sarikad on 
tänapäeva  fotolt  puudu :) Kes Kolgat ei tunne: müür ühendab teenijatemaja ( fotol  vasakul) nurka 
peahoonega (fotol paremal) ja müüris on ka ümartornile vastav ümar nišš. 
 
 
14 
 
Kuna Goeteerise pildi proportsioonid pole päris usaldusväärsed, siis võis võlvitud värav olla 
tegelikkuses olnud hoopis sissekäik keldrisse. See on tõenäolisem variant, sest sel juhul ei ole 
seinade  (majade) ühendusviisis midagi väga  imelikku .   
 
 
 
Sissekäik teenijatemaja keldrisse, 2015. jaanuar. 
 
Sellega paigutuks keskaegne danskeri ja võlvkäiguga hoone praeguse teenijatemaja kohale ja Kolga 
torn peahoone lõunatiiba, kui aga sellele ei kõneleks vastu 1985. aasta trassikaevamisel tehtud 
avastused. 
 
 
 
 
 
 
5. 1985. aasta leidudest 
 
Lühidalt võib loo kokku võtta järgmiselt: siis kui arheoloogid kohale jõudsid, oli torustik juba 
paigaldatud. 1985. aasta oktoobris veel lahtisena seisvates trassikaevikutes, kuhu olid juba 
paigaldatud betoonkünad ja osaliselt ka soojatorustik, tehti ikkagi mõned väga olulised leiud . 
 
Kõige tähtsam neist on mitme erineva müürifragmendi leidmine peahoone-esise platsi loodenurgast 
(vt lisas pilt 8), endise lasteaia (külalistemaja) tiikidepoolse otsa juures. "Enam tähelepanu väärib 
neist 206 cm paksune müür. Müüri paksust arvestades võis see ehk kuuluda keskaegsele kaitse 
iseloomuga  ehitusele. /.../ Müüri suund ühtib külalistemaja taga asuva keldri seinaga. Kuna ka 
külalistemaja all leiti müürikülg, siis tuleb vaadeldud ehitusosa käsitleda varem siin eksisteerinud 
kapitaalsema ehituse jäänusena. Kas see on osa kunagisest kloostrihoonest, on praegu veel raske 
põhjendatult väita." Erinevaid müürilõike ja muid leide tuli välja mitmel pool kogu muruplatsi 
lääneserva  pikkuses . /Soojustrassi  arheoloogiline ülevaatus Kolga mõisas, lk 5-6/   Seletuskirja  
soojustrassi ülevaatuse kohta leidsin Muinsuskaitseameti digiarhiivist, lisan allikate  loetelus lingi 
sellele. See sisaldab suuremahulisi jooniseid, mida ma siia kopeerima ei hakka. Allpool tükk ühest 
joonisest vähendatud kujul minu poolt lisatud kokkuvõtvate märkustega. 
 
Lisaks on mul  suulised andmed sama trassi kaevanud inimeselt, kes sattus u 70 cm paksusele 
müürile selle ala põhjaküljes. Suulise teate andja sõnul oli kaevetööde ajal töid jälgimas ka 
15 
arheoloog , kuid kahjuks seletuskirja selle lõigu leidude  kohta pole ma veel kätte saanud (kui see 
üldse olemas on). 
 
Olemasolevas seletuskirjas on mainitud ka, et Mõisa kagutiiva eest (Mõisa poe  trepi juurest) leiti 66 
cm sügavusel paiknev munakivisillutis. Suulise teate järgi on munakivisillutis ka kogu pikkuses 
mõisale kagust läheneval sissesõiduteel. 
 
 
 
Veel tsitaate seletuskirjast, millede alusel olen eeltoodud joonist täiendanud: 
"Ühesugune müüriladu ja vundamendisügavus lubavad müüre AB EFG CD ühte ehitusetappi 
paigutada." 
"Kiht ei olnud kummaski profiilis ladestunud otseselt elutegevuse käigus siia, vaid oli mõnesuguste 
pinnase planeerimistega seoses kohale veetud." 
"Punktide LM ja N juures on tegemist hoone vaheseintega. Kunagine ruum on asetsenud praeguse 
tranšee ja tiigivahelisel alal. Kloostri asukohana  tuleb aga praegu käsitleda just võlvitud keldrist O 
poole jäävat ala, kus pinnases veelgi müürifragmente säilinud peaks olema." 
"Punktide RSTU juures välja kaevatud müürid aga kuuluvad varasema mõisaansambli 
hoonestusele." 
Seletuskirja üks väljatrükk asub Kolga  muuseumis , üks minu käes ja loodetavasti ei võeta seda ka 
Muinsuskaitse  arhiivi lehelt maha, kus igaüks saab ise sellega tutvuda. 
 
Miks aga avalikku inforuumi ja teatmeteostesse nagu nt Jaan Tamme "Eesti keskaegsed kloostrid" 
on jõudnud info, et trasside  paigaldamisel mingeid leide ei olnud? See asjaolu tekitab hämmeldust. 
16 
Kas siin on tegemist õnnetu kokkusattumusega või oli Kirovi kolhoosil soov mitte aega või raha 
täiendavate arheoloogiliste uuringute jaoks kulutada? 
 
Oletatavalt keskaegse päritoluga müürilõigust kirjutab P. Johansen: säilinud on tähtsusetu osa 
keskaegsest hoonest, millist Kolga mõisa  pargis näidatakse. Mõiste "Kolga park" on siin mõnevõrra 
ebamäärane. Tõenäoliselt on siin mõeldud lossi esist sissesõiduõue, mis tavalise mõisapargina kõne 
alla ei tule. /Üprus, lk 28/ Kas siin on tegu sama müürilõiguga, mida on näha 1833. aasta kaardil 
teenijatemaja küljes (tähistatud noolega), seda ma ei tea.  
 
Selle müürilõigu olemasolu sai kinnitust 
1990ndate keskel toimunud kaevetöödel, olemas 
on tunnistaja  kinnitused ja kehva kvaliteediga 
fotomaterjal. Ka seal oli arheoloog tööd 
jälgimas, kuid vähemalt digiarhiivis seletuskiri 
puudub. Pole ka andmeid, kas tegu võiks tõesti 
olla keskaegse müüriga või mitte. 
 
 
 
 
 
6. Mäng munkadeaegsete hoonetega 
 
Kui nüüd lähtuda sellest, et pargiesise platsi loodenurgast leitud müürid kuuluvad Goeteerise pildi 
kõrge korstnaga varemetele ehk Kolga tornile, siis nüüd fotot vaadates tuleks mõttes peahoone 
 
 
 
eest ära kustutada ja tornelamu varemed kujutleda tahaplaanile paremasse serva. See küll fotol 
näeks välja hoopis teistes  proportsioonides ja suurema vahekaugusega kui Goeteerise pildil, kuid 
arvestama peab, et tolleaegsed gravüürid olid eelkõige  skeemid , kus perspektiivi anti edasi väga 
kohmakalt ja eelkõige oli tähtis kõikide asjassepuutuvate objektide äranäitamine. 
17 
Kuid olgu võlvkäigu puhul tegu värava või keldriga, kahtlustan ikkagi seda, et danskeriga maja on 
ümber ehitatud praeguseks teenijatemajaks. 
 
Esimese põhjendusena tsiteerin Raul   Vaiksoo  1999. a. projekti: "Ootamatud on teenijatemaja ja 
valitsejamaja väga paksud müürid (kohati paksemad kui peahoonelgi) ning nende all olevad 
võimsad keldrid. Tegemist võib olla mitme ehitusjärgu või ümberehitustega (nt teenijatemaja 
tegelikult klassitsistlik fassaad on samas "mahutunnetuslikult" barokne)." Teenijatemaja keldrisse 
oli ette nähtud 1979. aasta projekti järgi rajada pommivarjend. /Treikelder, joonis 3/ Müüride 
paksuse pärast pidas Lembit Odres üheks Kolga torni tõenäoliseks asukohaks just teenijatemaja, aga 
mitte peahoonet.   
 
Teine põhjendus on, et Jacob De la Gardie  tellis 1623-42 ehituste ajal ehitusmeistritelt varemete ja 
mingi vundamendi lammutamise, kuid ei tellinud kasutuseloleva elumaja lammutamist. 
Kolmas põhjendus on oletatavalt keskaegne müürijupp teenijatemaja küljes (vt lk 16) 
 
 
 
Danskeriga elamu paigutan teenijatemaja idatiiba (A) sellepärast, et selle põhjaseinas on sissepääs 
keldrisse (praegu on sissepääs trepi alt). See võiski paista Goeteerise pildil võlvkaarena. Täiesti 
võimalik on ka see, et danskeriga hoone jäi peahoone müüridesse (B), sest ka sel juhul poleks olnud 
tarvis seda lammutada. Kuid samahästi võis danskeriga maja asuda kus iganes ja see lammutati  
millalgi hiljem pärast esimese peahoone valmimist.  
Vastuse annaks teenijatemaja keldrite-müüride põhjalikum uurimine ja abi võiks olla ka 1667. ja 
1686. a revisjonimaterjalide üle vaatamisega just kõrvalhoonete osas. Seni on kõik nende 
dokumentide refereerijad (Üprus ja Kangilaski) vaadelnud eelkõige peahoonet ja mõisa 
majandustegevust, kõrvalhooned jätnud aga tähelepanuta. 
 
Valitsejamaja ja teenijatemaja on tänapäeval väljanägemiselt väga erinevad. Vt lisas pildid 4–7. 
Minule kui kunstiajaloos võhikule, on need majad erineva stiili ja "iseloomuga". Neid arvatakse 
ehitatuks enamvähem ühel ja samal ajal, kuid nende  kehand on tänapäeval üsna erinev. 1833. aasta 
kaardil on aga mõlemad ühesuguse kujuga (vt kaarti lk 16) ja väga tõenäoliselt need ongi 
Dobermanni mainitud "kaks häärberit" 1700ndate lõpu mõisas (vt lk 8). 
 
Järelikult on valitsejamaja ehitatud hiljem väga põhjalikult ümber, teenijatemaja aga säilitanud 
suures osas oma hilisbarokse kuju. Keldrid nende all on samuti erinevad. Üle kahemeetrise 
18 
paksusega müüre on seal mõlematel. Valitsejamaja keldriks on võlvitud ruumidega  soklikorrus . 
Soklikorruse keskel on u 30 meetri pikkune  lõik 1,6 m paksust müüri. See on  ligikaudu sama kui 
1686-89. a nimistus mainitud võlvitud korstnaga (keskaegne  mantelkorsten ?) puust elumaja pikkus 
(34 m). Lisaks on keldris  5 meetrit 2,2 m paksust müüri. 
  
 
Valitsejamaja keldrikorrus, Treikeldri joonise järgi 
 
Teenijatemaja põhiosa all on täiskelder, eenduvate osade all keldrit pole. Kuna aga teenijatemaja 
pole läbinud nii põhjalikke (teadaolevaid) ümberehitusi, siis millest selle keldris 2,5 m paksune 
müürijupp ja 18 meetrit 1,7 m paksust müüri? Kas pole siin tegu kultuurikihi alla mattunud 
keskaegse kivihoone esimese korrusega, millele on hiljem uus hoone peale ehitatud? /mõõdud 
Treikeldri projekti jooniste 2 ja 3 põhjal/ 
 
 
Teenijatemaja keldrikorrus, Treikeldri joonise järgi 
 
 
Veel üks hoone ootab paigutamist - see on Põhjasõjajärgses loetelus mainitud "veel üks kivist 
hoone, mida kasutati aidana". Lähtun sellest, et tegu võis olla juba keskajast pärit elamisaidaga 
(fatbur Lundi nimistus). Kui oletada, et Põhjasõja-nimistu puust elumaja asus praeguse  
teenijatemaja kohal ja puust valitsejamaja valitsejamaja kohal (või ka vastupidi), siis kuhu jäi kivist 
19 
ait? 1700ndate lõpu nimistus kivist aita aga enam ei mainita, on aga kivist aiamaja (aednikumaja?). 
 
*** 
 
Kui nüüd pargiservalt leitud paksu müüri juurde tagasi tulla, siis tornelamu asukohana oleks see 
väga kohane tsistertslaste jaoks - kohe kõrval on veerohked allikad ja kalatiigid, koht ise asub 
mäenõlval ehituse jaoks piisavalt kõrgel ja  kuival  kohal. Allikas, mida tänapäevastel kaartidel 
näidatakse voolavat välja tõllakuuri juurdeehituse läänemüüri alt, saab alguse hoopiski selle 
juurdeehituse seest. Veel mõni aastakümme tagasi jäi allikas tol ajal ait-keldrina kasutusel olnud 
hoone põranda alla. 
 
Kolga mõisa hooneid põhjalikult uurinud Lembit Odres pööras suurt tähelepanu hästi töödeldud 
kividele, pidades neid munkade käsitööks. Mõisa  tiikide   kandis oli neid palju, ülemise tiigi kõrval 
asuv kaev on ääristatud ühesuuruste tahutud raudkiviplokkidega, tõllapesukanalilt allalaskuv trepp 
on suurepärast paelõikamistehnikat näitavatest paeplaatidest. 
 
Seega on igati põhjendatud oletada, et see üle 2 meetri paksune müür pargiservas kuulus just 
munkade kindlustornile. Kui mungad või esimesena ehk ilmikvennad Kolka saabusid, siis võis veel 
päevakorral olla siia kloostri rajamine. Esialgu aga elati puuhoonetes nagu ka Padise kloostri puhul 
oli. Esimeste kivihoonetena rajati Padisel kabel ja elutorn. /Raam, lk 5/  Tõenäoline on, et nii võiks 
olla see ka Kolga puhul. Puust kabeli ja eluhoone asukoht võis olla samal mäenõlval, aga võis olla 
ka Tondimäel. Tondimäe küsimusel peatun järgmises peatükis. 
 
Siia aga toon ära oletatava ja seekord tõesti vägagi ainult oletatava kavatise, kuidas oleksid ehk 
võinud hooned paikneda täiemõõdulise kloostri väljaehitamise korral. Ma ei arva , et need 
tegelikkuses olemas olid, aga et torn natuke suurem ja rohkemate kõrvalehitistega oli kui Kuimetsa 
torn, sellele viitavad arvukad müürikatked peahoone-pargi vahelisel platsil. Või kuulusid osad 
müürikatked hoopis esialgsele Hoffmani kavandatud peahoone vundamendile, mis läks Kristleri 
poolt ümbertegemisele uue asukohaga? 
 
 
Aga see on tõesti puhas mõttemäng juhuks kui oleks klooster ehitatud. Seda ei tehtud. 
 
Kui teine oletatav keskaegne kivihoone (Goeteerise danskeriga maja) asus praeguse teenijatemaja 
kohal, kerkib küsimus, et miks nii kaugel tornelamust? Loomulikum olnuks ehitada see kuhugile 
sinnasamasse peahoone ja pargi vahelisele platsile. 
 
20 
Aluse arvata, et maja sellel platsil ei asunud, annavad Jacob De la Gardie sõlmitud ehituslepingud, 
kus ette ei olnud nähtud elumaja lammutamist. Aga  püsimajäänult oleks see rikkunud peahoone-
pargi ansambli täielikult. Kindlasti sellel platsil teisi hooneid oli, kuid ilmselt olid need juba enne 
1615. aastat hävinud ja Goeteerise pildil näeme neist ainult kahte korstnat tagaplaanil. 
 
Praegu kaldun arvama, et asjad olid kuidagi umbes järgmiselt. 
 
Mungad tulid kavatsusega rajada klooster. Aga kloostri rajamise luba emakloostrilt kas ei saadud 
või ei saadud-tahetud seda mingil põhjusel teoks teha. Piirduti majandusmõisaga. Tüüpilist 
kloostriklausuuri välja ehitama ei hakatudki. Emaklooster oli kaugel, kloostrimõisa  juhtkond oli 
ambitsioonikas, mõis sai suureks ja rikkaks ning võeti endale nii ilmaliku kui ka ilma  ametliku loata 
vaimuliku võimukeskuse roll, niivõrd et oli olemas lausa Kolga foogt. Vaimulikust elust aga 
sisuliselt eriti ei hoolitid. Kabel jäeti kasutamata, põletati maha või ehk võeti majandushoonena 
kasutusele ja sellepärast ei leidnud äramärkimist Lundi nimistus. Loobununa misjonitööst, hakati 
elama ilmalike mõisnikena ja rajati uus (uued) elamu(d) mäe peale, võimalik, et juba nüüd muudeti 
natuke ka orientatsiooni ilmakaarte suhtes. Kui 1519. a majandusmõis enam munkadele ei 
kuulunud, jäeti maha ka tornelamu mäe  serval . Sellepärast Lundi nimistu ütles: "mõisal on ka suur 
kivist maja, mis on tõenäoliselt varemetes". Kivist ringmüüri ja/või palkidest piirdeaiaga võis olla 
ümbritsetud peaaegu kogu praegune mõisasüda. Tornelamu rajati millalgi 1300ndate alguses, 
danskeriga maja mäe peal 100-150 aastat hiljem. Selles jätkasid elamist kloostrimõisa elanikud, kes 
mingil põhjusel siia jäid või uute omanikena siia  kolisid ning mõisa rentnikena edasi majandasid. 
 
Tähtsaim sissesõidutee sellele suurele territooriumile tuli Pudisoo (ja Tsitre sadama) poolt. Seega 
munkade elutorn võis olla tõenäoliselt ka väravatorn. 
 
 
Kelder  põhjapoolse talli ( laut -linnasekeldri) nurgas, 2015 jaanuaris, nn  Mutionu  kelder. 
 
Sissepääs nn Mutionu keldrisse võis ollagi sissepääs elutorni. Selle, mõisas jääkeldrina kasutusel 
olnud keldri kohta kirjutab Vaiksoo: "rajatud tõenäoliselt 19. sajandi alguses, kuid on võimalik selle 
seos Kolga varasemate ehitustega". 
 
Teine tee läks põhja poole üle Lätismäe Tagaväljale. Need mõlemad kaks teed viisid välja iidsele 
Virumaa põhjamaanteele. Kolmas, ilmselt väike ja tähtsusetu tee läks Ulliallika poole (tõenäoliselt 
selle suuna väravat näeme Goeteerise pildil - A.T). Neljas oli praegune Mõisa  allee . On tõenäoline, 
21 
et Kolga mungad rajasid Kahala-Kolgaküla tee, mis kattub Kahala pool enamvähem vana Tallinn-
Narva maanteega, pärastpoole aga Loksa teega. /Valdo Praust/ Mina isiklikult pean küll vanemaks 
hoopis Luuba teed ja Mõisa alled pärinevaks alles 1600ndate keskelt. Vt maa-ameti kaarte lisas. 
 
See peatükk koosneb minu enda oletustest, mis on küpsenud aja jooksul kogutud andmete põhjal. 
Olen siin kirja  pannud enda jaoks kõige tõenäolisemad variandid, kuid põhimõtteliselt ei välista ma 
ka teisi. 
 
 
 
7. Tondimäest ei saa mööda vaadata 
 
 
Tondimäge on peetud rahva seas Kolga kloostri asukohaks nii veendunult, et varasemad uurijad ja 
üllatavalt ka Norrman seda  varianti  väga tõepärasena võtavad. Kloostri asukohana on see ka 
muistisena arvel. 
 
Torkab silma Tondimäe korrapärane ovaal (vasakul) ja selle täpne orienteeritus peahoonega. See on 
pargi keskne  element ja asub pargi keskteljel. Detail 1833. aasta kaardilt, pildistatud Norrmani töö 
pealt. 
 
 
Nüüd tuleb võrdluseks kõrvale võtta Ulriksdali puhkemõisa ja barokkaia pilt. Et koos esimese 
peahoonega (1642), või mõnevõrra hiljem, sai valmis ka barokkpark (nimetatud ka 
regulaarpargiks), seda näitab 1667. aasta inventuurinimekiri. Seal mainitakse suurt rohu- ja 
puuviljaaeda. Rohuaias olid kaks lehtlat, pügatud põõsastest labürindid, kolm kalatiiki ja elavatest 
lilledest istutatud päikesekell. /Kangilaski 1977, lk 17/   
 
 
Jacob De la Gardie mõis ja barokkpark Ulriksdalis, Rootsis. 
 
22 
Barokkpark oli ette nähtud vaatamiseks kõrgemalt kohalt, kasvõi näiteks lossi akendest. See oli 
ülistus matemaatilisele korrapärale, mis pidi sümboliseerima inimese ülemvõimu looduse üle. 
Valitses sümmeetria, geomeetriliseks pügatud puud-põõsad, geomeetrilisi mustreid moodustavad 
lillepeenrad, nn parterpeenrad ja suureulatuslik reljeefi muutmine. / Nurme  &  Nutt / 
 
 
Parterpeenrad  Kadrioru  pargis. 
 
Kolga mõisas asusid sarnased parterpeenrad peahoone esisel platsil. /Norrman/ Selge see, et seal ei 
saanud lubada mingisuguste varemete asumist, mis oleksid kogu vaate ära rikkunud. Pargis võisid 
asuda aga geomeetrilise kujuga  tiigid , purskkaevud ja skulptuurid . Kas neid viimaseid Kolgas oli, 
selle kohta andmed puuduvad. 
 
Tondimäge kirjeldab Norrman kui "kaldus ellipsikujulist tasapinda" /lutande ellipsformat plan/, mis 
asub täpselt ühel teljel peahoonega. Tondimägi on looduslik kõrgendik, aga mõisa pargis juba mitte 
enam nii märgatav kui veidi lõuna pool praeguse (Luuba) tee ääres asuva keldri juures. 
 
Pakun, et tegu on loodusliku ja kunstliku kõrgendiku kombinatsiooniga. Täpselt pargi kesktelje 
lõppu kujundati tiikide süvendamisest või mujalt toodud täitepinnasega perfektselt geomeetriline 
ovaalne kõrgendik. Kas see toimus varabarokse või hilisbarokse ehituse ajal, ei ole teada. Aga 
asjaolu, et "aias oli elavatest taimedest kujundatud päikesekell" võiks ehk lubada paigutada see juba 
varabaroksesse ehitusjärku. Sest mille muu jaoks võis Tondimäe kaldus tasapind sobida? Muidugi 
võis päikesekell asuda ka mõisaesisel parterpeenral, kuid milleks oli siis Tondimäe korrapärane 
kõrgendik? Aiapaviljon?  Mingit ehitist 1833. a kaart Tondimäel ei näita, samas kui muud 
aiarajatised on olemas. Varemed jäävad keskteljest pisut lõuna poole. 
 
Barokkparke on Eestis hakatud rajama alles pärast Põhjasõda /Nutt & Nurme/, aga juba 1667. aasta 
nimistu kirjelduset paistab, et Kolgas oli barokkpark olemas. Kas esimene Eestis, mida pole aga 
"avastatud"? 
 
Millalgi 1800ndate algupoolel Kolgas barokkpark likvideeriti ja asendati  moodsa  romantilise 
maastikupargiga (inglise pargistiil). /Norrman/ Sinna kuulusid aga kujunduselemendina 
romantilised varemed. Võimaluse korral kasutati ära  ehtsad varemed, nagu tehti Vääna ja Pidula 
mõisapargis, lisades neile veel neogooti  elemente. /Nutt & Nurme/ Aga Kolgas olid ehtsad varemed 
maha lammutatud, seega püstitati Tondimäele kunstlikud varemed. 
 
Ka 1985. aasta trassikaevetöid üle vaadanud arheoloogid pidasid Tondimäe varemeid pärit olevaks 
hilisemast ajast ja kuuluvaks pargiansamblisse. Kultuurikihti nad ei leidnud, nagu ka 1998. aastal 
Tondimäel kaevanud Roma-Kolga uurijad. 
 
23 
Kuid nii hiljutist kunstlike varemete rajamisest oleks pidanud rahvas mäletama. Mäletati ju puude 
istutamist mõisa ümbrusesse umbes sama ajal. /Odres/  Kas varemed püstitati juba hilisbarokse 
ümberehituse käigus 1700ndate keskel? Sest millalgi sel ajal või paar aastakümmet hiljem rajati 
barokkpargist lääne ja põhja poole vabakujuline maastikupark. Jällegi üks esimesi Baltikumis. 
Rootslased hindasid aiakunsti . /Norrman/ Tondimägi asus barokkpargi serval ja varemed oleks ehk 
olnud üleminek maastikuparki? Kaartidel aga varemeid ei näidatud, nii nagu pole neid näha ka 
1903. aasta kaardil. 
 
Kuid nüüd asja veel üks külg. 
 
Kohanimi viitab koha tähenduslikkusele. Kalme-, kabeli- kiriku- viitavad kivikalmele või 
külakalmistusle; ohvri-, anni-, raha, tantsu-nimed viitavad ohvri- ja muu kultusliku tegevusega  
seotud paigale; jne, jne. Ning Taara-, Uku-, Tõnni-,  tondi -, kuradi-, juuda -liitega  kohanimed  
viitavad mingile vana jumalusega seotud paigale. /Valk, lk 21/ 
 
Lisaks nimetusele on Tondimäega seotud palju legende, mis enamasti on kõik negatiivse alatooniga. 
Küll on seal põletatud katkuohvreid, keldris piinatud inimesi, on seal asunud kurja kupja haud, tonte 
on seal päise päeva ajal nähtud jne. Lisaks väga sügavale juurdunud usk seal asunud kloostrist. Mis 
seal siis oli? Kas oli seal kunagine eestlaste vana usuga seotud paik, kuhu tsistertslased oma 
ristiusukabeli rajasid? Kristlastele oli omane paganausu paikadesse omi kirikuid-kabeleid-kloostreid 
rajada. Võis ehk ikkagi kõige esimene puust kabel asuda Tondimäel endises kultusekohas? Mungad 
demoniseerisid vanad jumalad. Uuri sakraalne  ala oli niivõrd võimas, et sinna nad ei söendatud 
esialgu oma asupaika rajada, vaid valisid midagi ääremaisemat, mis oligi tsistertslastele kohane. 
Süngetele legendidele võis anda hoogu ka nälja ja katkude ajal mõisnike uhkeldav elustiil, mis 
ilmselt päris palju lihtrahva tööd ja higi nõudis. 
 
Miks ei ole sealt aga midagi leitud peale ehitusprahi? Võimalik, et tegu oli ainult puuhoonega ja 
sellest midagi eriti leida ei olegi. Või on võimalik leiumaterjal jäänud kunstliku künka alla? Või 
asus "õige" Tondimägi veidi eemal praegustest varemetest ja kaevati lihtsalt valest kohast? Või olid 
kahel korral seal toimunud väljakaevamised lihtsalt erilisest ebaõnnest tabatud? 
 
Näiteks ei leidnud Roma-Kolga projekti arheoloogid aastatel 1997-98 kolmes kohas 
mõisaterritooriumil tehtud prooviaukudest peaaegu mitte midagi. Muu hulgas otsiti ka matmispaika. 
Väljavõte dokumendist: "Inspekteeriti mõisa ümbrust ja tehti mõningad surfid. /.../ Uuringute 
tulemus Eestis oli, et 19. sajandist varasemat kultuurkihti ei tuvastatud." / Russow , lk 1 
 
 
 
Kokkuvõte 
 
 
Kuigi Kangilaski räägib 1987. aasta täiendavas õiendis paari aasta vanustele leidudele toetudes juba 
"Kolga mõisa keskaegsest substantsist", ei ole sellest mitte kui midagi hilisematesse teatmeteostesse 
sattunud. Ka Tamm, Vaiksoo, Markus ja ilmselt ka teised lähtuvad eeldusest, et Kolgast pole seni 
veel munkadeaegsest hoonestusest füüsilisi märke leitud. Võimalik, et selline info sumbumine 
juhtus  pöördeliste poliitiliste sündmuste tõttu 1990ndate alguses, aga võibolla oli tegu Kirovi 
Kalurikolhoosi soovimatusega kulutada raha ja/või aega täiendavatele uuringutele ja pühenduda 
ainult olemasoleva kompleksi säilitamisele. 
 
Põhiliselt on uurijate tähelepanu all olnud peahoone, mis on kahtlemata väga huvitav ehitis. Kuid  
24 
sama palju küsimusi ja saladusi peidavad teenijate- ja valitsejamaja keldrid ning muidugi Kolga 
mõisasüdame maapõu. 
 
 
 
 
 
 
Allikad 
 
 
1. Goeteeris, Anthonis. "Iournael Der Legatie ghedaen inde Iaren 1615. ende 1616." Eesti 
Rahvusraamatukogu digiarhiiv.  http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=100929  
2. Kangilaski, Epp jt. Kolga mõis. Ajalooline õiend. Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, 1977. 
Muinsuskaitseameti digiarhiiv ERA.T-76.1.3265 
3. Kangilaski, Epp. Kolga mõisa täiendav ajalooline õiend. Kultuurimälestiste Riikliku 
Projekteerimise Instituut, 1987. Muinsuskaitseameti digiarhiiv ERA.T-76.1.12166 
4. Maiste, Juhan. "Eestimaa mõisad", Tln " Kunst " 1996 
5. Markus, Kersti. "Keskaegsed maavaldused - uus allikas arhitektuuriuurijaile",   Acta  Historica 
Tallinnensia, 2006, 10; asukoht Kolga  muuseum , kaust "Seda ja teist" 
6. Markus, Kersti. "Misjonär või mõisnik - tsistertslaste roll 13.sajandi Eestis",  Acta Historica 
Tallinnensia, 2009, 14 
7. Norrman, Jimmy. "Vårdprogram för parkanläggningen vid Kolk herrgård", Estland. 1999 
8. Nurme, Sulev, Nutt, Nele. "Pargiterminite seletussõnaraamat", 2012 
http://www.keskkonnaamet.ee/public/Pargiterminite_seletuss6naraamat.pdf 
9. Odres, Lembit.Uurimistöö, 1977; asukoht Kolga  muuseum  
10. Praust, Valdo Eesti digiteeritud ruumiandmete ja ajalooliste kaartide kasutamine ajaloolise 
teedevõrgu rekonstrueerimiseks. Ettekanne Pärnus 2012. PDF  netist . 
11. Raam,Villem. "Padise klooster" 1958 
12. Russow, Urve. "Roma-Kolga projekt", 1998 
13. Soojustrassi arheoloogiline ülevaatus Kolga mõisas. 1986. Muinsuskaitseameti digiarhiiv  
ERA.T-76.1.11872 
ftp://195.80.111.130/pub/HTTP/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0011872.pdf 
14. Tamm, Jaan. "Eesti keskaegsed kloostrid" Tln, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002 
15. Tarvel, Enn. " Lahemaa  ajalugu", Tln, "Eesti Raamat" 1983 
16. Tuulse, Armin. "Die Burgen in Estland und Lettland", Dorpater Estnischer Verlag, 1942 
17. Treikelder, J. Kolga mõis. Mõisaansambli kasutamisettepanekud, Tln 1979, asukoht Kolga 
muuseum. 
18. Vaiksoo, Raul. Projekt, Tln 1999, asukoht Kolga muuseum, säilik A-211 
19. Valk, Heiki. " Kohanimede  tähendusest - ajalooline mõõde" Tartu Ülikool. 
http://pk.rmk.ee/parandkultuur/valk.pdf 
20. Üprus, Helmi. Ajalooline õiend. Kolga loss. Muinsuskaitseameti digiarhiiv ERA.T-76.1.815 
 
 
Ajalooline kaardimaterjal asub Kolga muuseumis. 
 
They  keep  calling me. 
 
 
 
 
25 
 
LISAD 
 
 
 
 
Pilt 1. Kolga klindineemik, Maa-ameti reljeefikaart 
 
 
 
 
Pilt 2. Kolga ümbrus. Maa-ameti reljeefikaart. 
1 – mõisa park, 2 – nn mõisasüda, 3-  kivisild , 4 – kunagine vesiveski, 5 – Tondimäe kõrgendik, 6 – kelder sama 
kõrgendiku sees (reljeefikaardil pole miskipärast näha, kuid  maastikul selgelt tuntav), 7 – Jõngu väli (kauaaegne 
põld/heinamaa), 8 – Leeskuri väli (kauaaegne põld, nüüd korrusmajad), 9 – Ulliallika, 10 – Luuba karjamõis (hiljem 
metskond), 11 – Nõmmevärava e Hundituru oletatav munkade matmispaik, 12 – Kolga kool koos sinna suunduva 
teetammiga 
26 
 
 
 
 
Pilt 3. Kolga lähem ümbrus. Mõisasüdame moodustavad kaks nelinurka – väiksem on peahoone-teenijatemaja-(kaar)ait-
valitsejamaja, suurem on tõllapesukanal-laut/linnasekelder-peahoone-sõiduhobuste tall. Kirja „Lahemaa 
rahvuspark “ alla jäävad oletatavad keskaegsed müüriosad. 
 
27 
 
 
 
Pilt 4. Teenijatemaja lõunast. Vasakul paistab peahoone kagunurk. 
 
 
 
Pilt 5. Teenijatemaja sisehoovi poolt. Vasakpoolse trepi alt läheb käik keldrisse, samuti on keldrisissepääsud võlvkäigu 
seintes. 
28 
 
Pilt 6. Valitsejamaja põhjast. 
 
 
 
Pilt 7. Valitsejamaja sisehoovi poolt. 
29 
 
 
Pilt 8. Mõisaesine  plats . Tagaplaanil park ja tõllapesukanal. Paremal  servas laut-linnasekeldri nurk, kus on asunud 
hiljem  lasteaed  ja külalistemaja. Selle hoone nurga ja puude vahel on värav. Värava eest ja maja nurga alt tulid välja 
oletatavad keskaegsed müürifragmendid. Vasakul servas paistab väike nurk sõiduhobuste tallist (hiljem  postkontor  ja 
kohvik ). 
 
 
 
Pilt 9. Mõisasüdame vaade.  Aerofoto  netist.