Kloostrid Tallinnas (0)

KLOOSTRID
ÜLDAJALUGU
4. sajandi keskpaiku rajas Püha Basil, Cesaria piiskop esimesed kloostrid. U 540 rajas Püha Benedictus Mont Cassini kloostri Napoli lähedal ja pani kirja reeglistiku, mis sai lääne kloostrielu aluseks.
Kindel Ida kloostri plaan tekkis 5. sajandil Süürias Püha Simeoni kloostri eeskujul. 9. sajandil fikseeris Lääne kloostri ehitusplaani Püha Galle ´i klooster Shveitsis. Ainult kartusiaanid (Chartreux) tegid oma muudatusi, kuna Püha Bruno tahtis luua kõrbesse eremiitidele eritingimused eraldi kongidega, kust väljuti vaid teenistuse ajaks.
Kloostrid ehitati eraldatud maa-alale, mille lähedal oli vesi, et saaks põldu harida. Kloostri ümber asusid elama ilmalikud teenrid . Klooster ümbritseti müüriga eraldumise mitte kaitse eesmärgil. Mõned kloostrid olid ka kindlused (nt Mont-Saint-Michel Normandias, Tournus Burgundias, Mont Athos Kreekas). Kloostril oli kahekordne müür. Sissepääsu taga oli külalistemaja ja almustemaja, majapidamishooned (aidad, tallid , laudad, veskid , pagarikoda, töökojad jne, eemal arstipunkt).
Teise müüri taga olid isoleeritud ruumid ainult kloostrielanikele. Keskel oli aatriumist kujunenud siseõu – klausuur, ümbritsetud avatud galeriidega ehk ristikäiguga, keskel kaev või tiik. Põhjapoolse ristikäiguga oli ühendatud kirik . Transeptis otseühendus dormitooriumiga, välisilmaga ühendus kiriku lääneportaali kaudu. Narteks ehk eeskoda oli romaani ajastu kloostritel külaliste ja teenrite jaoks (Tournus, Vézlay). Kiriku kooril idaosas ühendus kapiitlisaaliga (istungitesaal) ja käärkambriga e sakristei ( hoiti väärtesemeid). Käärkamber ja kirik olid tavaliselt kõige rikkalikumalt kaunistatud, sinna maeti abte.
Ülakorrusel võis olla dormitoorium . Lõunapoolse ristikäigu küljes oli küttekoda, refektoorium (söögisaal), köök, kelder , mille kohal konvertide toad. Küttekojaks oli kaminaga tuba, kus sai talvel end soojendamas käia. Alates 12. sajandist on pikerguse refektooriumi ühes seinas kantsliorv. Ukse kõrval jooginõu.
Suurim köök säilinud Fontenvraud´s (1150). Suured kloostrid moodustasid omaette linna. Cluny kloostrikirikul oli kaks transepti ja seitse kellatorni.
DOMINIIKLASTE KLOOSTER TALLINNAS
Dominiiklaste konvent esialgu Toomepeal 1229 (pigem 1239, sest rajati Valdemar II toetusel. 1229 taanlased välja aetud ). Andmed Taani dominiiklaste kroonika ärakirjast (1261?): võib sisaldada krooniku enese või/ja kopeerijate vigu. Kroonik ütleb, et 1246 saadeti eri konventide vennad Tallinnasse.
Ordu rajas Püha Dominicus ( Hispaania vaimulik) 1217 , Ordo Fratrum Praedicatorum
Kirjalikke allikaid kloostri ehitamise kohta väga vähe. Rae arveraamatus kajastub kloostri ehitus esmakordselt 1374, kui munkadele müüdi ehituslupja ( Randla , V (IX) lk. 37). Kiriku ehitustöödeks tehti annetusi.
Vene ja Müürivahe tänava ala jäi väljapoole linnakindlustuste piire . Kloostri territooriumil on säilinud kiriku põhimüüride varemed ja osa ristikäikudega klausuurist. Keskel nelinurkne kaevuga siseõu. Lõunaküljel kirik, idas, põhjas ja läänes klausuurihooned.
Kahekorruselise ristikäiguga idatiib on säilinud keskaegsel kujul. Keldrikorrus on alles. Peakorrusel on säilinud kirikupoolseim kolmevõlvikuline ruum, sellest põhjas arvatavasti kapiitlisaal . Kapiitlisaal on ruudulähedase põhiplaaniga, seda katab lame roidvõlv. Idatiiva ülakorrusel on säilinud dormitoorium (kapiitlisaali ja sellega liituva ruumi kohal).
Hoovi põhjaküljel paikneb 1841. a-l osaliselt vanale vundamendile ehitatud Peeter-Pauli kirik.
Läänetiivast on rekonstrueerituna säilinud kõrge servjoonvõlvidega ristikäik, ülejäänud hoonestus lammutati 1920ndatel .
Lõunaküljel on lõunaristikäik ja kirikuvaremed.
Kirikust on alles ida- ja lääneotsa välismüür. Läänes kahe portaaliga fassaadi alumine osa ja lõik põhjaseina 4 kinnimüüritud aknaga.
Idaosas pikihoone seinad on kahe esimese võlviku osas algsed. Seintel on lõunas kaks ja põhjas kolm kinnimüüritud akende tsooni. Kagunurgas on näha torni algust ja kirdenurgas väikest lõiku apsiidiga kooriseinast.
Kiriku keskosa seinad varisesid 19. s keskel ja nad ehitati taas üles umbselt.
Hoonestuse dateerimine väga keeruline, pole kindlaid allkimaterjale, mis tõestaksid erinevate hoonete olemasolu. Kõik uurijad arvavad , et 13. s-st on kirik oma praegusel kohal ja mahus ning samuti on sellest ajast klausuuri põhiosa.
Ilmselt kirikut samas mahus ei olnud, kuid mingi kirik seal kindlasti oli. Pole võimalik rekonstrueerida. Kiriku mõõtmed ja ruumivorm ei ole tüüpilised Tallinna 13. s sakraalehitistele, mis olid Vestfaali mõjutustel laiad ja lühikesed kodakirikud. Arhitektuuriliselt läheneb pigem Tallinna 15. s ümberehitatud kirikutele. Põhiplaan sarnaneb Pirita kloostri kiriku (1417-36) ja Mihkli kloostri kiriku põhiplaaniga. Pirita kirikuga ühendab veel peaportaali kujundus ja võlvistik.
Ehitusandmete põhjal saab väita, et 14. s lõpus tehti Katariina kiriku juures ehitustöid, allikatest ei selgu, kas ehitati uus kirik või vana ümber.
Aita on ürikutes mainitud 1397. a-l, kas see on identne ürikutes mainituga, ei saa kindlaks teha.
Katariina kirik oli 15. s algul ilmselt kodakirik (aknad pikihoone seintes liiga kõrged basiilika jaoks). Roidekatkete järgi võib oletada, et seal oli tähtvõlve (võib-olla kooris), pikihoonel võisid olla servjoonvõlvid (detaile pole säilinud). Oma praegusel kujul valmis kirik 15. s esimesel poolel, mil hoone ka võlviti. Tõenäoliselt oli see kodakirik.
Polügonaalne koorilõpmik on ehitatud hiljem kui muud kiriku osad, aga üsna vahetult pärast.
Kiriku koorialuses keldris hoiti Jumalaema altarit, millele annetati palvusi (sissetulekuallikas), samas hoiti ka linna suurtükke.
Lääneportaalid on erandlikud kogu Eesti, aga eriti Tallinna raidkunstis. Nende mõjul kujunes Tallinna omapärane portaaliarhitektuur, sarnased Pirita portaal ja Niguliste Matteuse kabeli lõunaportaal.
Stiilianalüüsi põhjal on nende valmimisajaks pakutud 14. s esimest poolt. 1397. a ürikus räägitakse kirikule viilu ehitamisest. Arvatud on, et portaalid valmisid enne vahetult enne, kuid nende stiil arhailisem. Võimalik, et nad paigutati sellesse kohta 14. s lõpul.
Kui suur portaal pidi algusest peale tähistame sissepääsu kirikusse, kuulus see tõenäoliselt esimesele kirikule.
Väike portaal võis olla klausuuri välisportaaliks, mis seletaks ka tema hoiatavat sisu (manitsemine välisilmas valitsevate ohtude eest). Vastu räägib selle liigne pidulikkus.
Samuti on peetud väikest portaali vanemaks, kuid võimalik, et tegemist oli hoopis erinevate meistritega, mistõttu ka stiil erinev (väike portaal ja suure portaali tammevanik + ülejäänud suur portaal).
Suuremal portaalil rikkaliku profileeringuga palestik ja tervakaarne arhivolt, sirgel talumivööl figuraalne dekoor .
Paremal pool filigraanne tõrudega tammevanik, mida võib pidada Maarja sümboliks. Vasakul on samas tsoonis lopsakas viinapuuväät, mis sümboliseerib Kristust (levinud motiiv keskajal, ka Eestis).
Paremal pool lõvi, talle järgnevad kolm lindlohet, kellel on noka vahel madu. Seda on tõlgendatud kui kurjade jõudude kehastust, kuid tõenäolisem on seos vaprusega (lõvi, lohed) ja tarkusega (madu). Viimane viide Aleksandria Katariinale ning dominiiklaste üldisele haritusele ja filosoofiahuvile.
Parempoolsel talumil on säilinud koera kujutis portaali välisserval. Koer on üks dominiiklaste sümboleid – ld k canes domini , võib olla ka ustavuse ja usutruuduse sümbol, kes ajab kirikusse uskmatuid.
Väiksemal tagasihoidlikum profiil, kaheastmeline talum , millel on taimemotiivide vahele põimitud maskid .
Kujutatud kuradilõust viinapuulehtede vahel. Baasidel kolmikleht, vasaku talumi all lindlohe kontuur ja liilia , paremal kolmikrosett ja palmett, mida on peetud Katariina atribuutideks.
Haridus
Kloostris oli kool vendadele ja teine ilmalikele. Õpetajateks lektorid: konvendis 7-9 aastat kursusi, magistri ja doktorikraad omandati Euroopa ülikoolides.
Taani kuningas Erik Menved andis 1319 toomkoolile ainuõiguse anda linnalastele kooliõpetust. All-linna kodanikel vaja üha rohkem kirjutamis- ja arvutamisoskust ja õpetust ilmalikus keeles. Toomkoolis õpetus ladina keeles ja pigem suunatud teoloogiale ja vaimulike kasvatamisele. Toomkapiitel protestis all-linna koolide või õpetajate tegutsemise vastu, sh dominiiklaste ilmikute kooli vastu. Nn koolitüli 14. s lõpust kuni u 1428, kui paavstikohtunik Montes de Camplo kinnitas paavst Martinus V 1424 . a bullat, kus ta lubas rajada ühe kihelkonnakiriku juurde linnakooli. Kool oligi rajatud Oleviste kiriku juurde (rae ja dominiiklaste koostöös).
PÜHA MIHKLI KOOLSTER
Tsistertslaste Püha Miikaeli nunnaklooster rajati Püha Ventseli kabeli (pärast 1219) asemele 1249. a-l. Püha Miikaeli klooster tegutses katoliiklikuna 1543 . aastani, oli seejärel protestantlik hoolekandekeskus, kaotades 1599. aastaks sisuliselt kõik kloostrile omased tunnusjooned. Seejärel rajas Gustav II Adolfi käsul sinna esimene gümnaasium 1631. a-l.
Tsistertslased ehk bernardiinid on saanud nime oma emakloostri Citeaux' (ld. k. Cistertium) nime järgi. Ordu asutati 1098. a., põhikiri võeti vastu 1119. a.
Tsistertslaste eesmärgiks oli kloostrielu reformimine ning Püha Benedictuse aegsete põhiväärtuste juurde tagasipöördumine. Nad loobusid pärisorjade tööst kloostripõldudel ning asusid neid ise harima , tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hädavajalikuga, mungad ja nunnad olid allutatud rangele distsipliinile. Tsistertslased kandsid halle rüüsid, mistõttu neid on kutsutud ka hallideks munkadeks.
Tsistertslaste ordu munkadel oli Eestis kaks kloostrit: Tartu lähedal Kärknas ja Padisel. Tsistertslaste nunnakloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Lihulas . Naistsistertslased olid tavaliselt aadlipäritolu daamid , kas lesed või vanatüdrukud, kes oma elulõppu kloostrirahusse veetma tulnud.
Mihkli kloostri lõunatiivas asus avar kirik, sellest läänepool abtissi eluruumid . Läänetiivas oli kahelööviline refektoorium ja majandusruumid. Dormitoorium asus ilmselt idatiiva peakorrusel. Hoovi idaküljel on säilinud kahekorruseline ristikäigu osa.
Kiriku pikkuse ja laiuse vahekord oli 2:1 (seda esines sageli ordulinnustes). Kiriku võlvid on ilmselt 18. s ümber ehitusest. Kõiki aknaavasid on ümberehituse käigus suurendatud. Kirik on ehitatud ilmselt 14. s-l. Kuuetahuline torn ehitati ilmselt pärast kiriku valmimist 15. s algul. Torni barokne kiiver on aastast 1776.
Kirikust lääne pool asuv ebakorrapärase põhiplaaniga ruum, mille võlve kannavad kolm 8-tahuslist piilarit, on ehitatud arvatavasti 15. s keskel.
BIRGITTA KLOOSTER
Ehitusmeister Hinrich Swalbart (Swalberg, Shwalberg) allikates kinnitatud (Randla, V (IX), lk 43). Need olid segakloostrid, mille juhatajaks oli abtiss .
Ordul olid väga kindlad ehitusprintsiibid, mis erinesid pisut üldistest reeglitest, kuid Pirital emakiriku (Vadstenas Rootsis) arhitektuuri täpselt ei järgitud.
Ehitati kolmelööviline kodakirik. See oli suurim Tallinna keskaegne kirik (Katariina kirik järgmine). Saledad piilarid , millel tellistest võlvid (kergemad kui kivist). Ilmselt tähtvõlvid, nagu Oleviste kooris. Suured aknad „pitsilise“ kiviraamistikuga. Lame koorilõpmik.
Pühjaküljel nunnade klausuur. Nunnadele oli kirikus puust rõdu, põrandale nad jumalateenistuse ajal ei tohtinud tulla.
Alates 16. s-st on klooster varemetes. Ilusaim portaal kõrgete tervakaareliste ja ringikujuliste petikniššide ning neliksiirudega. Läänefassaadi perspektiivportaal on kaunistatud Katariina portaalile sarnaste tammelehtedest ornamentidega.
Edelanurgas oli kabel ilmselt Birgittale. Niisugune kabel iseloomulik Tallinna arhitektuurile, ka Toomkirikus ja Nigulistes.
Pirita kloostri asutamise mõte pärineb Tallinna kaupmeestelt umbes aastast 1400 . Aastal 1407 saabusid kaks Vadstena kloostri venda Rootsist uue pühapaiga rajajaid nõustama. 1417 saadi esimene paemurruluba.
Mõned kloostri rajamise idee algatanud kaupmehed astusid uue kloostri vendadeks. Üks neist - Hinrich Swalbart - juhatas ehitustöid. Kloostri keskne ehitus - kirik - pühitseti sisse 1436. aastal. Ehitustegevus jätkus nii õdede- kui ka vendadekloostri alal kuni 16. sajandi alguskümnendini. Ehituse kulgu mõjutas tõenäoliselt ka vahendite nappus, naiskloostri läänetiiba ei jõutud tõenäoliselt esialgse plaani järgi valmis ehitada. Ehituskrundi kinkis kloostrile Liivi Ordu.
Pirita kloostri kirik (sisemõõtmed 24x56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m) oli oma mahult ja mõõtudelt muljetavaldav. Ehitamisel järgiti Püha Birgitta eeskirju. Lihtne kodakirik oli põhiplaanilt pikk mitmevõlvikuline ristkülik, mille jagas kaheks võrdseks osaks - konvendi- ja rahvakirikuks - vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaust näeme fassaadi ülaosas . Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit.
Eeskirjade kohaselt pidi kirikus olema 13 altarit, mis kandsid apostlite nimesid , nii et igal preestril oli nö. oma altar ja apostel . Lisaks oli kirikus veel mitu kõrvalaltarit, s.h. Püha Birgitta altar.
Pirita klooster oli ka rahvusvaheline palverännupaik. Ruumid külalistele toetusid kiriku välisseina loodenurgale.
Nii nais - kui meeskloostri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli vaba aja veetmise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Nii mees- kui naiskloostrist oli kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.
Pirita klooster sai keskajal tegutseda peaaegu 175 aastat. Pirita vana kloostri hävingule andsid oma löögi nii Liivi sõda (1558 – 1583) kui ka 1564. aasta kevadel kloostri majanduskeskust laastanud tulekahju. Juba Liivi sõja algusaastatel arutas Tallinna raad kloostri lammutamist strateegilistel kaalutlustel , kuid rüütelkonna vastuseisu tõttu lammutamisideed ei teostatud. Ränk hoop tabas kloostrit 1577. aastal, kui Vene tsaari Ivan IV väed rüüstasid Tallinna piiramise ajal põhjalikult ka Pirita kloostrit. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.
Ilma peremeheta jäänud varemed olid kohati kasutusel veel Põhjasõjani (1700-1721), misjärel varemed taas tühjenesid. Peaaegu puutumatuna säilis vaid kirikuruum, mille kõrgeid müüre oli arvatavasti rüüstajail tülikas lammutada.
Esimesed süstemaatilised väljakaevamistööd algasid Pirita kloostri aladel 1934. aastal. Juba tollal väljakaevatud suurepärastele leidudele tuli rohkelt lisa ka 1960. aastate algul taasalanud väljakaevamistöödel. Leidude koguarv on aukartustäratav – kirikus ja nunnade sulushoonestiku kohal leiti pea paarkümmend tuhat irdleidu, mis pärinevad 15. sajandist kuni 20. sajandini. Leidude seas on nii suurepäraseid arhitektuurilisi raidkive kui ka keraamiliste nõude osi, isegi ordu kuldseid sõrmuseid, mille kandmine oli nunnadele kohustuslik jpm.
Mitmeid mahukaid väljakaevamis- ja konserveerimistöid keskaegse kloostri alal tehti ka eelmise sajandi lõpul, kui osaliselt avati ja konserveeriti nunnade vana klausuuri haiglahoone alusmüür ja kloostrit põhjaküljelt kaitsnud piirdemüür.
Birgitiinide ordu esimene e. emaklooster pühitseti sisse aastal 1384 Kesk-Rootsis Vadstenas, Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarlasteklooster.
Kirikusse koguneti seitse korda päevas laulma Jumalale kiitust kuningas Taaveti lauludega, igal nädalal lauldi läbi kogu Taaveti lauluraamat, 150 psalmi. Pirita kloostri õed moodustasid suure naiskoori, kes kloostri mahukas kirikus seitse korda päevas „kontserti“ andis.
Pirita kloostri õed tegelesid ka lugemise ja meditatsiooniga, aga ka majapidamise ja käsitööga, vennad võisid lisaks käia jutlustamas muudeski kirikutes. Õed ei lahkunud kloostrist kunagi, peale surma maeti nad kloostrikirikusse. Pirita kloostri kiriku põrandas asetsenud hauaplaatidest on 15 tänapäeval kinnitatud kiriku varemetes seintele .
Ordu asutajaks on rootslanna - aastal 1346 kirjutas rootsi aadlidaam Birgitta Gudmarsson (neiupõlvenimega Birgersdotter) oma nägemuste põhjal uuelaadse vaimuliku ordu (ld. Ordo Sanctissimi Salvatoris, Pühima Päästja Ordu) põhikirja e. ordureegli, mis sai 1370. aastal paavsti kinnituse.
Selle ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtissile. Vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus , kus on 13 apostli järgi sama palju preestreid ja 72 õpilast, kusjuures õdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus.
Keskajal oli ordul kümneid kloostreid. Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 ilmikvenda). Kloostrid asusid teine teisel pool kirikut, mis oli mõlemale ühine.