Ohtu mõis (0)

Ohtu Mõis
OHTU
PÄRIS ALGUS
Millal, kuis on kerkinud siia selline arhitektuuriansambel, mõisasüda, mis võinuks vabalt paikneda kuskil hoopis kaugel, Taanis või Schleswigis või Pommeris? 1973. aastal ilmunud ENE 5.köide ütleb Ohtu kohta nii: Ohtu asunduse kohal oli varem suur küla (Taani Hindamisraamat 1241: Heukael) mis Poola - Rootsi sõdade ajal tühjenes; samasse 17. saj. algul rajatud mõis sai nime Ohtu vabatalu järgi (1534: Ochter). Taani Hindamisraamatu järgi oli too 20 adramaa suurune küla läänistatud kellelegi Marwarile, kelle omanduses oli ka lähedaipaiknev Nahkjala küla. 1314 aastal ostis küla Hinricus de Lode käest Tallinna raehärra Johannes Masche, kes selle ka kohe edasi müüs. Ordu ajal kuulus Ohtu ala Keila mõisa kulna vakusesse. Rootsi võimuaja algul oli kroonuomand kuni Johan III selle Nils Jönsson Krämerile (+1623) läänistas.
23.6. 1624 . müüs Gustav II Adolfmõisa N.J.Krämeri lesele Magdalenale päriseks. Järgmiseks valdajaks oli nende poeg Johann (omanikuna märgitud 1641, 1649 ), kes sai koos aadlitiitliga 1652 aastal uueks perekonnanimeks Dannenfeld (rootsi Tallfelt). Tema müüs mõisa 26.3. 1666 . vennapojale, Tallinna raehärrale Gottschalk Krämerile. Peale viimase surma 1682 aastai läks koht üle ta pojale, kes nime poolest samuti Gottschalk, ameti poolest aga Tallinna linnusekohtu asessor oli.
G.Krämeri (jun.) valdusajast ongi säilinud esimesed põhjalikumad andmed mõisa hoonestuse kohta - nimelt sajandi eelmisel kümnendil alanud mõisamaade reduktsiooni käigus võeti ka mõisate majapidamised üksipulgi arvele. 1688 aastal koostatud hoonete inventaariumis on märgitud, et oma üldlaadilt oli Ohtu samasugune nagu enamik tollaseid Eestimaa mõisaid - härrashäärber kisklaudadest katusega ühekorruseline palkhoone, mil neli kambrit, keskel koguka mantelkorstnaga köök, kambrites pruunidest kahlitest ahjud . Puidust oli ka enamik kõrvalhooneid - laudad , ait, saun , piimakoda, rehi , ... Mõisasüdant ümbritses varbaed.
Krämerilt mõis küll redutseeriti, kuid jäeti siiski rendile.
Põhjasõja aastad kujunesid Ohtule nagu teistelegi Harjumaa mõisatele rängaks. Mingil määral pidi sõjakahjudest üle saama siiski üsna pea, sest juba paar aastat pärast vaenutegevuse lõppu elas mõisa uus omanik Rötgert Johann von Wrangell (+1716) taas Ohtus . Wrangelli omandusse läks mõis peale tema abiellumist 1711 aastal G. Krämeri lese Mariaga.
Arvatavasti panditi Ohtu 1725.a paiku Harpede perekonnale . On teada, et G. Krämeri 1717 aastal surnud tütar Anna Margaretha oli abielus Otto Wilhelm von Harpega (+1739). Viimaselt päris valduse ta poeg Otto Johann (+ 1761 ), kelle lese Anna Katharina surma järel müüsid pärijad mõisa 24.6.1775. Christoph Heinrich von Kursellile. Harpedest on Ohtuga seoses teada veel nii palju, et üks tolleaegne mõisaproua, nimelt Euprhosyne Elisabeth von Harpe oli tuntud kroonikakirjutaja Ch. Kelchi tütar; tema ühest pojast tuli Tallinna Iinnapea, teisest Toomkiriku praost .

ARHITEKTUUR .
OHTU JA TEMA AJASTU

Ohtu näol on tegemist ühe kunstiväärtuslikuma mõisaansambliga kogu vabariigis. Siinne mõisasüda on sündinud põhiosas 18.saj. 60.-70. aastate vahetuse paiku ja sellisena hilisbarokliku stiilisuuna tüüpilisemaid näiteid. Teatud tugipunktiks dateeringu täpsustamisel on talli tuulelipul leiduv aastaarv 1769 - ilmsesti ka peahoone on valminud selle aasta paiku.
Barokk-stiilile omaselt on kogu Ohtu mõisasüda kavandatud sümmeetrilisena: keskmeks kahekordne kõrge poolkelpkatusega härrastemaja, selle ees ovaalse ringteega väljak, mida külgedelt raamivad ait ja tall-tõllakuur, samast harmooniast on kantud ka puiesteed ja park. Tulemuseks on haruldane arhitektuuriansambel. Samavõrd, kui võime hinnata Ohtut unikaalse, ainukordsena, on ta ühtlasi oma ajastu ehituskunsti tüüpiline näide. Mitmel pool üle vabariigi leidub rida mõisaid, milliseid Ohtuga seob lähedane üldlahendus ja detailikõne. Teatavasti olid 18. sajandi 60.-70. aastad siinse mõisaarhitektuuri arengus üldse murranguajaks - ajaks, mil seniste üsna tagasihoidlike härrashäärberite asemel hakkas laialdlaselt kerkima tõelisi losse . Kaasaegsete hinnangul olevat tollaseid mõisaomanikke haaranud justnagu mingi moehaigus - kõikjal algas pingeline ehitustegevus. Tulemusena võimegi perioodi lugeda mõisaehituses üheks viljakamaks ja ka kunstiliselt küllaltki tulemusrikkaks.
Tollase mõisaarhitektuuri arengut määrasid veel baroklikud traditsioonid, põhimõtteliselt samad hoonetüübid, mis olid alguse saanud juba 17 sajandil. Muidugi võime me siinjuures eristada mitmeid liine, märgatav on ka teatud rühmitumine maakondade ja isegi kitsamate alade piires. Kui piirkondlikud traditsioonid olid otsustavamad tagasihoidlikes mõisates, siis esinduslikumad ansamblid võisid sageli kanda üsna kaugeleulatuvaid mõjutusi. Pole põhjust arvata, et Baltikumi mõisaarhitektuur olnuks oluliselt maas vastavatest arengutest Lääne-Euroopas. Tihe kontakt välismaaga, reisid , ehitusmeistrite vahetamine, arhitektuurialase kirjanduse lai levik võimaldasid kursisolemist ka kõige uuemaga. Hilinemisena võib tõlgendada üksnes tõika, et paljud nähtused imporditi lääne arhitektuurist "kristalliseerunult", valmiskujul. Siinkohal on sobiv kohaliku kirjamehe J.J. Jannau veidi irooniline märkus: "Liivimaal on küll ilusaid hooneid näidata, kuid kahjuks pole meie ehituskunst enamasti muud kui koopia. Kõik, mis juba Roomas, Napolis , Dresdenis või Berliinis peab ka meil olema"
Missugune siis oli ikkagi see Ohtu, mille ehitas Kursell?
Täpseid andmeid meil selle kohta ei ole, küll aga võime üldülevaate saada kunstiajaloolase Ants Heina koostatud ajaloolisest õiendist "Ohtu mõis", mis valmis 1986 aastal, enne restaureerimistööde algust. Õiendis on lühikokkuvõte ansamblisse kuuluvate hoonete ehituslaadist, välisilmest ja nende olukorrast tol hetkel. Usutavalt võib, toetudes nendele materjalidele, saada üsna tõepärase ettekujutuse ka Kurselli-aegsest mõisast, sest nagu mainitud - põhiosas on see säilinud muutmata kujul.
Peahoone on ilma keldrita paekiviehitis , kaetud kõrge poolkelpkatusega. Esikülge ilmestavad kolmnurkviil ja laiad pilastrid, samuti hoonet vöötav lai profileeritud räästakarniis ning korruste vahesimss. Vastavalt pilastrite paigutusele on aknad asetatud rühmiti (rütm 1+2+3+2+1). Alumise korruse aknad on suhteliselt madalad, peaaegu ruudukujulised (algselt ilmselt 20-ruudulised), teisel korrusel on need aga kõrged, saali aknad lisaks ka kaarjate sillustega. Kõiki aknaid piiravad lamedad krohv-äärised. Viimased, nagu karniisid ja pilastridki, on valgendatud, mistõttu oma heleduses vastanduvad seinapinna põhiosa katvale söepuru ja helklevate klaasikildudega segatud tumehallile pritskrohvile, mis annab fassaadidele aktiivse, elava liigenduse. Esifassaadi nurkadel on olnud raudplekist kohrutatud lohepeakujulised veesülitid ning risaliidiviilu tipul metallist kraatervaas. Nii lohepeade kui vaasi teostus lubab arvata Ohtus tegutsenud heatasemelist plekkseppa, ehkki veesülitite juurde kuuluv sepis (kronsteinid) on võrreldes teiste samalaadsete näidetega suhteliselt saamatu .
Erilist tähelepanu väärib mõisahoone välisuks - see on üks meisterlikumaid tislentöö näiteid tolleaegses mõisaarhitektuuris. Uks on kahe poolega, valgmikuga, alumine tahvel on voluutjalt laienev . Ülaosa kaunistab reljeefne rokokoodekoor - selle teostus on meisterlik. Kahjuks on kaduma läinud rokokoolik koputi ja sarvenupp. Hoone teised fassaadid on mõnevõrra lihtsamad. Maja otsakülgede osas on tähelepandav, et profileeritud krohvkarniis kulgeb ainult kelbaaluse räästa all, kuna mõlemad viiluküljed on piiratud vaid laudäärisega. Tagafassaadi keskel on paiknenud palkon rõduga teisel korrusel.
Hoone sümmeetriline välislahendus leiab võrdväärse peegelduse siseplaneeringus. Alakorrus on enamalt jaolt võlvitud, esindussalongid paiknevad teisel korrusel. Enamus ruume asetseb anfilaadselt - tiibuksi järjestikku avades võime heita pilgu läbi kogu hoone. Alakorruse keskseim ruum on avar vestibüül - too haarab peaaegu kolmandiku esimese korruse põrandapinnast. Tänapäeval võime seda ruumikust tajuda küll ainult osaliselt -19. sajandi teisel poolel on vestibüül eesmises osas külgedelt tublisti kitsamaks ehitatud, ka on välisukse ette lisatud väike tambur. Ruumi algset laiust tõestab näiteks läbi hilisemate vaheseinte ulatuv laekarniis. Vestibüülil on ruudukujulistest paetahvlitest põrand, eesmises osas on ta võlvitud, tagumises osas talalaega - viimast toetavad keskelt kaks toskaana orderis puitsammast. Lai paraad-trepp viib teisele korrusele.
Piduliku vestibüüli kõrval on enamus teisi alakorruse ruume olnud hoopis argisema ilmega . Üksnes kaks edelapoolset ruumi omavad profileeritud lae- ja seinakarniise, samuti rokokooliku dekooriga uksi ning aknapalestikke. Kuna need ruumid olid järjepidevalt kasutusel elukorteritena, on enamik sealseid detaile säilinud rikkumatult - näiteks on osadel ustel lisaks rokokoolikele võtmeplaatidele alles ka algsed S-kujulised lingid ning lukuaugukattedki. llmselt on algselt olnud majal mantelkorsten, mis arvatavasti 19.-20. sajandi vahetusel on ümber ehitatud vaheseinaga eraldatud ruumiks ning läbi korstna rajatud teisele korrusele trepp. Alakorruse põhjapoolne tiib näib juba algusest peale olnud kasutusel köögiblokina.
Esimene ruum kuhu peatrepist üles minnes jõuame, on fuajee . Sellest viivad uksed kahele poole ruumidesse, kuna peamine tiibuks avaneb saali. Viimane on suurim ja esinduslikum ruum kogu majas - isegi lagi on tal üle poole meetri kõrgem kui teistel ruumidel. Saalist avanevad kõrvalruumidesse kokku viis suurt tiibust - neist külgmisi lahti lüües võinuksime maja lossilaadset ülesehitust tajuda kõige selgemini: pikk läbi kogu hoone ulatuv vaatesiht, mida kummaski otsas lõpetavad aknad.
Ohtu kaunimate ehete hulka kuuluvad ahjud. Neist viis on kaunistatud reljeefse ornamendiga, üks geomeetrilise koobaltmaalinguga. Ehkki omal ajal võis selliseid helesiniseid "portselanahje" esineda mitmeski mõisas, on neist tänapäevani säilinud haruharvad. Nii võime Ohtu ahjudele analoogset nimetada üksnes Palmses Ida-Virumaal.
Ei peaks kahtlust olema, et kõik Ohtu ahjud on kohalikku päritolu - arvatavalt Tallinnas tegutsenud Belau kahlimanufaktuuri tooted. Relieefse ornamendiga ahjud on oma üldvormilt üksteisele üsna sarnased: liigendatud profileeritud vahekarniisidest, keskel nišš, külgedel eenduvad voluudid, peal pagoodjas katus. Erinevusi on aga detailide osas. Nii on mõlema saali ahju dekooris kasutatud põhiliselt rokokoolikku köitraagu ja teokarpe ning nišši ehtivas naisfiguuris tunneme ära müütilise Leda. Ka teiste ahjude dekooris on valdavaks roosiõied, rippvanikud, portreemedaljonid.
Maalitud koobalt-dekoori omab ühes kõrvalruumis paiknev ahi - igat kahlit kaunistab tuulteroos. Viimane ahi on ka oma üldvormilt teistest mõneti lihtsam - siledad kahlid, sõlmelised nurgasambad, kolmnurkne frontoon. Nagu eelmisedki ahjud, seisab ka see jalgadel - ainult et nendeks pole "lõvikäpad" nagu teistel, vaid neli vormikat balustrit.
Lisaks kahele põhikorrusele omab mõisamaja ka pööningukorruse - hoone kummaski otsas on välja ehitatud nn kavaleridetoad.
Kõrvalhoonetest pole mõis eriti rikas. Tänapäevani on neist enam-vähem algsena säilinud valitsejamaja, karjahoov ning üks küünidest, kuna tall-tõllakuur ja viinavabrik on varemetes.
Ansambliliselt on kahtlemata olulisemad ait ja tall-tõllakuur esiväljaku kummalgi küljel. Esialgsel kujul on nad mõlemad rajatud üheaegselt peahoonega, kuid praeguse ilme saanud siiski tublisti hiljem - tõllakuuri ümberehitamiseks andis tõuke tulekahju 1888. aasta kevadel, ilmselt on umbes samal ajal ehitatud uuel kujul üles ka ait.
Täiesti iselaadne Eesti mõisaarhitektuuris on pseudogooti stiilis tall-tõllakuur, mis ehitatud sõiduhobuste jaoks. See on algselt olnud suhteliselt pikk ja madal, kõrge kelpkatusega paekiviehitis, mis omas fassaadi keskel ilmselt mingi kaaristu. 1888 aastal ehitati hoone esikülje osas täielikult ümberja lisati kõrgete teravkaarakendega kolmnurkviil.
Ait vastab eelmisele hoonele nii oma konfiguratsioonilt kui üldvormilt (va " gooti " viil). Hoone omas tugipiilaritest raamitud eenduva sissekäigu, mitmeid kaaravasid ja -aknaid.
Karjahoov tõllakuuri taga koosneb kahest pikast paekivihoonest, mis otstel ühendatud kivimüüridega. Rajamisajalt kuulub laudakompleks 18 sajandisse, kuid on kannatanud tulekahjus, misjärel ehitati osaliselt ümber. Väike kelder lauda ja valitsejamaja vahel näib olevat ehitatud eelkõige piima hoidmiseks.
Viinavabriku kompleks jääb valitsejamaja taha Nahkjala tee äärde. Kogukad varemed tunnistavad siin üsna võimsat ehitust olnud: paksud paekivimüürid, kõrged kaarsillustega aknad, osa ruume võlvitud. Kaks hoonet on säilinud ka Vasalemma tee ääres - mõisapoolne on endine küün, kaugemal magasiait . Esialgse kuju (kõrge poolkelpkatus, massiivsed kiviseinad, väikesed aknaavad , otsafassaadis lai värav) on säilitanud küün, kuna magasiait on ulatuslikult ümber ehitatud.
Park, mis mõisasüdant vääristab, on suhteliselt väike - 3,8 hektarit. Selle esiosa moodustab hoonetega raamitud nelinurkne väljak, mil ringtee . Ehitiste fassaadid on avatud, vaid väljaku nurkadel on puudegruppe. Peaväravalt kulgeb Kulna sihis puiestee, varemalt oli härrastemaja sihilt puiestee ka põllul paiknenud rehehoone suunas.
Kunstipärane haljastus jätkub teisel pool peahoonet vabakujulise pargina. Alleedena istutatud põlispuud, tiik (mis teenis ka viinavabriku huve), lilleparter, rohtaed ja mõisaansamblit piirav puiestikuna kujundatud tee moodustavad harmoonilise terviku. Lõpuks nimetatagu ka puuviljaaeda - see hõlmab ulatusliku kivimüüriga piiratud ala endise aida taga. Eraldi tuleb rääkida ühest tänaseni säilinud kõrvalhoonest - valitsejamajast. Hoone puudub 1828. aasta plaanilt, ta on märgitud alles 1849. aasta mõisasüdame üldkaardistusel. See tundub küllaldlase
tõendina, et vaatamata mõningates allikates toodud palju varasemale
ehitusajale , tuleb hoone valmimisajaks pidada 19. sajandi esimest poolt. Oma "ürgbalti" tüübilt kuulub ta küll nende ehitiste hulka, mida tõesti võinuks vabalt dateerida ka hoopis varasemasse perioodi. Tähelepandav on siiski, et oma detailidelt kopeerib valitsejamaja üsnagi täpselt peahoone arhitektuuri.