Inimõigused, kaasuste kokkuvõtted, õigus isikuvabadusele (0)

6 Art 5(1)(f) - Bozano v France (1987)
CASE OF BOZANO v. FRANCE (18 December 1986)
The applicant, an Italian national, was tried in absentia by an Italian court for abduction and murder and sentenced to life imprisonment. Three years later , he was arrested in France by the police , but a formal request for extradition was refused by the Limoges Court of Appeal as the conviction in absentia was incompatible with French public policy . The applicant remained in residence in the Limoges area awaiting trial by the French courts for other offences. On the day that an order was made committing him for trial, the applicant was abducted by French policemen, served with a deportation order (which was over one month old) and forcibly taken to the Swiss border where he was handed to the Swiss authorities. Following proceedings in Switzerland, he was extradited to Italy, under a standing agreement between the two countries, where he was imprisoned for the conviction by the Italian courts.
After his abduction, the applicant’s lawyers pursued various remedies in the French courts, including the summoning of the Minister of the Interior before the Paris tribunal de grande instance where they sought an injunction requiring him to apply for the applicant’s return. Although the tribunal held that it had no competence to meet the request, it noted the ‘manifest and very serious irregularities’ behind what appeared ‘not a straightforward expulsion on the basis of the deportation order, but … a prearranged handing over to the Swiss police …’. The Limoges Administrative Court subsequently quashed the deportation order on the basis that the Minister of the Interior had committed ‘a manifest error of judgment’ and the administrative authorities and ‘abuse of powers’.
The Commission concluded, by eleven votes to two, that there had been a violation of Article 5(1).
Where the Convention refers directly back to domestic law, as in Article 5 (art. 5), compliance with such law is an integral part of Contracting States' "engagements" and the Court is accordingly competent to satisfy itself of such compliance where relevant (Article 19) (art. 19); the scope of its task in this connection , however , is subject to limits inherent in the logic of the European system of protection , since it is in the first place for the national authorities, notably the courts, to interpret and apply domestic law (see, inter alia and mutatis mutandis, the Winterwerp judgment of 24 October 1979, Series A no. 33, p. 20, § 46).
Several points of French law have been disputed in the instant case. Even if the arguments of those appearing before the Court and the other information in the file are not absolutely conclusive in the Court's view, they provide sufficient material for the Court to have the gravest doubts whether the contested deprivation of liberty satisfied the legal requirements in the respondent State.
"Lawfulness", in any event, also implies absence of any arbitrariness ... In this respect , the Court attaches great weight to the circumstances in which the applicant was forcibly conveyed to the Swiss border.
Firstly, the relevant authorities waited for more than a month before serving the deportation order of 17 September 1979 on Mr. Bozano, although there was no difficulty about finding him in Limoges, where he was in pre-trial detention until 19 September and subsequently under judicial supervision ... The authorities thus prevented him from making any effective use of the remedies theoretically available to him.
What is more serious is that the authorities gave every appearance of having wanted to ensure that Mr. Bozano did not find out about the action they were preparing to take against him, so that they could the more effectively face him with a fait accompli thereafter. …
To this must be added the suddenness with which the applicant was apprehended by the police on the evening of 26 October and, more striking still , the way in which the Minister of the Interior's decision was carried out. From what their own Agent himself indicated, the Government had contacted only Switzerland, a State which had an extradition treaty with Italy and where since April 1976 there had been a warrant out for the applicant's arrest with a view to extradition, as was recorded in the Swiss Police Gazette (Moniteur suisse de police) ... Mr. Bozano was not even able to speak to his wife or his lawyer and at no time was any offer made to him that he should be expelled - if necessary under supervision - across the frontier of his choice or even across the nearest frontier, the Spanish border. On the contrary, he was forced to travel from Limoges to the customs post at Moillesulaz - some twelve hours and several hundred kilometres away -, handcuffed and flanked by policemen who in due course handed him over to Swiss colleagues ... Mr. Bozano's precise, detailed description of the events strongly suggests that this is what happened . His account seems plausible in the absence of any evidence or explanation to the contrary ...
60.   Viewing the circumstances of the case as a whole and having regard to the volume of material pointing in the same direction, the Court consequently concludes that the applicant's deprivation of liberty in the night of 26 to 27 October 1975 was neither "lawful", within the meaning of Article 5 § 1 (f) (art. 5-1-f), nor compatible with the "right to security of person ". Depriving Mr. Bozano of his liberty in this way amounted in fact to a disguised form of extradition designed to circumvent the negative ruling of 15 May 1979 by the Indictment Division of the Limoges Court of Appeal, and not to "detention" necessary in the ordinary course of "action ... taken with a view to deportation". The findings of the presiding judge of the Paris tribunal de grande instance - even if obiter - and of the Limoges Administrative Court, even if that court had only to determine the lawfulness of the order of 17 September 1979, are of the utmost importance in the Court's view; they illustrate the vigilance displayed by the French courts. …
FOR THESE REASONS , THE COURT UNANIMOUSLY
... Holds that there has been a breach of Article 5 § 1 (art. 5-1) of the Convention …

7 Art 5(3) - Brogan vs UK (1988)

Brogan ja teised versus Ühendkuningriik (29. november 1988)

Kaebajad hr Terence Brogan, hr Dermot Coyle, hr William McFadden ja hr Michael Tracey on Põhja- Iirimaal elavad Briti kodanikud, kes vahistati kahtlustatuna osavõtus Põhja- Iirimaa probleemidega seotud terroriaktide õhutamisest, ettevalmistamisest ja täideviimisest. "Terrorismi" määratletakse 1984. aasta seaduses kui "vägivalla kasutamist poliitilistel eesmärkidel", kaasa arvatud "vägivalla kasutamine üldsuse või selle osa hirmutamiseks". Kõigi kaebajate puhul pikendas Põhja-Iirimaa asjade State Secretary seadusega lubatud 48tunnist esialgset kinnipidamisaega. Kaebajaid peeti kinni vastavalt viis päeva ja üksteist tundi, kuus päeva ning kuusteist ja pool tundi, neli päeva ja kuus tundi ning neli päeva ja üksteist tundi. Kõiki nelja kuulati üle konkreetsete terroriaktide kohta, ent enne vabastamist ei esitatud ühelegi neist ametlikku süüdistust ja kedagi ei toimetatud kohtu ette. 
Põhja-Iirimaal 1970. aastatel valitsenud hädaohtlikust olukorrast ja sellega kaasnenud terrorismist tingituna võeti 1974. aastal vastu esimesed seadused, millega sätestati terrorismivastase võitluse erivolitused ning mille alusel kõnealused kaebajad vahistati ja kinni peeti. Nimetatud erivolituste kehtestamisest alates on nende jätkamise vajadus olnud Ühendkuningriigi parlamendi pideva järelevalve all ja nende kasutamist on regulaarselt kontrollinud sõltumatud isikud. Need tulid oma ettekannetes inter alia järeldusele, et terrorismi ärahoidmise ja selle uurimisega seotud probleeme arvestades on vahistamise ja kinnipidamise erivolituste säilitamine hädavajalik. Ettepanek, et kinnipidamise pikendamise otsused peaks tegema kohtud, lükati muide tagasi põhjendusega, et neid otsuseid põhjendav informatsioon on äärmiselt konfidentsiaalne ja seda ei saa avaldada ei kinnipeetutele ega nende kaitsjatele.
Komisjonile esitati kõik 4 kaebust . Oma ettekandes 14. maist 1987 järeldas Komisjon , et hr Brogani ja hr Coyle'i suhtes oli rikutud artikli 5 lõikeid 3 ja 5, mis aga ei laienenud hr McFaddenile ja hr; samuti leidis Komisjon, et artikli 5 lõikeid 1 ja 4 ei olnud rikutud; lõpuks otsustas Komisjon, et artikkel 13 ei kohaldunud. Komisjon esitas asja Kohtule 15. juulil 1987 ja Ühendkuningriigi valitsus tegi seda 3. augustil 1987.
Kaebajate vahistamise asjaolusid arvestades pidas Komisjon tavajuhtudel kohaldatavast mõnevõrra pikemat kinnipidamisaega õigustatuks. Komisjon järeldas, et nelja päeva ja kuue tunni pikkune kinnipidamisaeg (hr McFadden) ning nelja päeva ja üheteistkümne tunni pikkune kinnipidamisaeg (hr Tracey) olid mitteviivitamise nõudega kooskõlas, küll aga ei vastanud nimetatud nõudele viie päeva ja üheteistkümne tunni pikkune kinnipidamisaeg (hr Brogan) ning kuue päeva ja kuueteistkümne ja poole tunni pikkune kinnipidamisaeg (hr Coyle).
Asjaolu, et kinnipeetule ei esitata süüdistust või teda ei anta kohtu alla, ei tähenda iseenesest artikli 5 lõike 3 esimese osa rikkumist. Artikli 5 lõiget 3 ei rikuta, kui vahistatu vabastatakse "viivitamata" enne seda, kui tema kinnipidamist võidaks kohtulikult kontrollida. Kui vahistatut viivitamata ei vabastata, on tal õigus olla otsekohe toimetatud kohtuniku või seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette.
"Mitteviivitamisele" hinnangu andmisel tuleb silmas pidada artikli 5 eesmärki ja otstarvet ... Kohus arvestab selle artikli tähtsust konventsiooni süsteemis: see tagab ühe peamistest inimõigustest, nimelt üksikisiku õiguse kaitsele riigi omavolilise sekkumise vastu tema. Kohtulik kontroll täidesaatva võimu sekkumiste üle isikuvabadusse on artikli 5 lõikes 3 sätestatud tagatise oluline aspekt, mille eesmärk on minimeerida omavoliohtu. ...
Kohustus, mida inglise keeles väljendatakse sõnaga "promptly" ja prantsuse keeles sõnaga "aussitôt", on selgelt eristatav vähem rangest nõudest lõike 3 teises osas ja isegi artikli 5 lõikes
Arvestades sõna "aussitôt" tähendusse kätketud vihjet viivitamatusele, kinnitab selle kasutamine prantsuskeelses tekstis, et mõiste "mitteviivitamine" paindliku tõlgendamise võimalus on piiratud, hoolimata vajadusest lõike 3 alusel hinnangut andes alati arvestada kaasnevaid asjaolusid. Kui "mitteviivitamist" tuleb hinnata igal juhtumil eraldi vastavalt selle, siis ei tohi neile erisustele omistatud tähtsus hakata kahjustama artikli 5 lõikega 3 tagatud õiguse olemust, s.t vabastama kohustusest tagada viivitamatu vabastamine või viivitamatu toimetamine kohtuvõimu ette.
Käesolev asi puudutab ainult Põhja-Iirimaal terrorismis kahtlustatavate isikute vahistamist ja kinnipidamist eriseadustega antud volituste alusel. ... Käesolevas kohtuotsuses ei ole vaja kindlaks teha, kas mis tahes pikkusega, näiteks neljapäevane politsei- või halduskinnipidamine oleks tavalises kriminaalasjas üldjuhul kooskõlas artikli 5 lõike 3 esimese osaga. 
Tegelikult ei toodud ühtegi kaebajat nende eelvangistuse jooksul kohtuniku või mõne muu pädeva õigusvõimuga ametiisiku ette. Seega tuleb otsustada, kas valitsuse poolt viidatud erilisi asjaolusid arvesse võttes saab kaebajate vabastamist lugeda viivitamatuks artikli 5 lõike 3 tähenduses.
Kahtlemata tekitab terrorismikuritegude uurimine võimudele eriprobleeme, millele osaliselt viidati juba artikli 5 lõike 1 puhul ... Kohus arvestab oma töös täiel määral asjaolusid, millele on sellega seoses tähelepanu juhtinud valitsus. Samuti on tõsi, et State Secretary'le politsei poolt esitatavad eelvangistuse pikendamise taotlused ja iga taotluse läbivaatamine ministri poolt tagavad teatud kujul täitevvõimu kontrolli ... Lisaks sellele on erivolituste jätkamise vajadust pidevalt jälginud parlament ja kasutamist kontrollinud sõltumatud isikud ... Kohus nõustub, eeldades piisavate tagatiste olemasolu, et Põhja- Iirimaal valitsev terrorismioht pikendab ajavahemikku, mille jooksul ametiasutused võivad artikli 5 lõiget 3 rikkumata hoida rasketes terrorismikuritegudes kahtlustatavat isikut vahi all enne tema toimetamist kohtuniku või mõne muu pädeva õigusvõimuga ametiisiku ette. Kohtuliku kontrolli kohaldamisel terrorismis kahtlustatavate isikute vahistamise ja kinnipidamise üle tekkivad raskused, millele viitab valitsus, võivad mõjutada artikli 5 lõike 3 kohaldamist, näiteks luues vajaduse võtta oletatavate õigusrikkumiste iseloomu arvestades kasutusele vastavad menetluslikud ettevaatusabinõud. Ent artikli 5 lõikest 3 lähtudes ei saa need õigustada "viivitamatu" kohtuliku kontrolli täielikku kaotamist.
Nagu eespool märgitud, on "mitteviivitamise" mõiste paindliku tõlgendamise ja kohaldamise võimalused väga piiratud. Kohtu arvates ei mahu artikli 5 lõikes 3 esimeses osas sätestatud rangetesse piiridesse isegi kõige lühem neljast vaadeldavast ajavahemikust, nimelt hr McFaddeni neli päeva ja kuus tundi kinnipidamist politseis ... Omistada käesoleva asja erisustele nii suurt tähtsust selleks, et õigustada nii pikka kinnipidamisaega ilma kahtlusaluse toimetamiseta kohtuniku või mõne muu pädeva õigusvõimuga ametiisiku ette, tähendaks sõna "viivitamata" otsese tähenduse lubamatult laiendavat tõlgendamist. Artikli 5 lõike 3 puhul nõrgendaks selline tõlgendamine tõsiselt üksikisiku huvide menetluslikke kaitseabinõusid ja põhjustaks tagajärgi, mis kahjustavad selle sättega kaitstud vabaduse olemust. Seega on Kohus sunnitud järeldama, et mitte ühtegi kaebajaist ei toodud "viivitamata" pädeva õigusvõimuga ametiisiku ette ega vabastatud "viivitamata" pärast vahistamist. Kaheldamatu asjaolu, et kaebajate vahistamise ja kinnipidamise põhjuseks oli õiguspärane eesmärk kaitsta ühiskonda tervikuna terrorismi eest, ei ole iseenesest piisav tagamaks vastavust artikli 5 lõike 3 nõuetele.
Seega on kõigi nelja kaebaja puhul rikutud artikli 5 lõiget 3. ...
KOHUS leiab kaheteistkümne poolthäälega seitsme vastu, et kõigi nelja kaebaja puhul on rikutud artikli 5 lõiget 3 ...

8 Art 5(3) - Kalashnikov v Russia (2002)

KALASHNIKOV v. RUSSIA (15/10/2002)

Valeriy Yermilovich Kalashnikov, a Russian national, was born in 1955 and lives in Moscow. In February 1995, when he was president of the Northeast Commercial Bank (...), Mr Kalashnikov was charged with embezzlement. In June 1995, he was placed in detention on remand. Examination of his case by Magadan City Court started in November 1996, but was adjourned from May 1997 to April 1999. He was convicted on 3 August 1999 and on 29 September 1999 the case was terminated. On 30 September 1999 a further charge was brought against him relating to misappropriation of property. He was acquitted on 31 March 2000. On 26 June 2000 he was released from prison following an amnesty .
From 29 June 1995 to 20 October 1999 the applicant was kept in the detention centre IZ-47/1 in the city of Magadan (Investigatory Isolation Ward No. 1 (...)). On 20 October 1999 he was sent to serve his sentence, following the City Court judgment of 3 August 1999, to the penitentiary establishment AV-261/3 in the village of Talaya. On 9 December 1999 he was transferred back to Magadan detention centre, where he stayed until his release on 26 June 2000.
The applicant complained that the length of his detention on remand and the criminal proceedings against him violated his rights guaranteed under Articles 5 § 3 and 6 § 1.
 
114.  The Court recalls that the question of whether or not a period of detention is reasonable cannot be assessed in the abstract . Whether it is reasonable for an accused to remain in detention must be examined in each case according to its special features. Continued detention can be justified in a given case only if there are specific indications of a genuine requirement of public interest which, notwithstanding the presumption of innocence, outweighs the rule of respect for individual liberty laid down in Article 5 of the Convention.
It falls in the first place to the national judicial authorities to ensure that, in a given case, the pre-trial detention of an accused person does not exceed a reasonable time. To this end they must, paying due regard to the principle of the presumption of innocence, examine all the facts arguing for or against the existence of the above -mentioned requirement of public interest justifying a departure from the rule in Article 5, and must set them out in their decisions on the applications for release. It is essentially on the basis of the reasons given in these decisions, and any well-documented facts stated by the applicant in his appeals, that the Court is called upon to decide whether or not there has been a violation of Article 5 § 3.
The persistence of a reasonable suspicion that the person arrested has committed an offence is a condition sine qua non for the lawfulness of the continued detention, but after a certain lapse of time it no longer suffices. The Court must then establish whether the other grounds given by the judicial authorities continued to justify the deprivation of liberty. Where such grounds were “relevant” and “sufficient”, the Court must also be satisfied that the national authorities displayed “special diligence” in the conduct of the proceedings. The complexity and special characteristics of the investigation are factors to be considered in this respect.

(ii)   Application of the above principles  to the present case

(α)  Grounds for detention

115.   During the period covered by the Court's jurisdiction ratione temporis the Magadan City Court, in refusing to release the applicant, relied on the gravity of the charges against him and the danger of his obstructing the establishment of the truth while at. The Court observes that similar grounds had been cited by the City Court earlier - on 27 December 1996 and 8 August 1997 - to justify the applicant's continued detention.
It further notes that the principal reason for the decision to place the applicant in detention on remand on 29 June 1995 was that he had obstructed the investigation of the case by refusing to turn over certain bank documents necessary for the investigation, he had brought pressure to bear on witnesses and had allegedly tampered with the evidence. The decision also had regard to the gravity of the charges.
116.  The Court recalls that the existence of a strong suspicion of the involvement of a person in serious offences, while constituting a relevant factor , cannot alone justify a long period of pre-trial detention. As regards the other ground relied on by the Magadan City Court in prolonging the applicant's detention, namely the danger of obstructing the examination of the case, the Court notes that, unlike the order of the investigator of 29 June 1995, the City Court did not mention any factual circumstances underpinning its conclusions, which were identical both in 1996, 1997 and 1999. There is no reference in its rulings to any factor capable of showing that the risk relied on actually persisted during the relevant period.
117.  The Court accepts that the interference with the investigation, along with the suspicion that the applicant had committed the offences with which he was charged, could initially suffice to warrant the applicant's detention. However, as the proceedings progressed and the collection of the evidence became complete that ground inevitably became less relevant.
118.  In sum, the Court finds that the reasons relied on by the authorities to justify the applicant's detention, although relevant and sufficient initially, lost this character as time passed .

(β)  Conduct of the proceedings

119.  As regards the duration of the criminal investigation, the Court notes the findings of the domestic courts that the case was not particularly complex and that the investigation of the case had been of poor quality contributing to a delay in the proceedings (see paragraphs 69 and 80 above). The Court finds no reason to come to a different conclusion. It also observes that, according to the domestic courts, the investigators had unjustifiably attempted to increase the number of counts in the indictment (see paragraph 80 above) - a reproach which is borne out by the fact that only one of the nine charges against the applicant was found to be substantiated in the judgment of the Magadan City Court on 3 August 1999.
120.  As regards the subsequent judicial proceedings, the Court observes that there were significant delays in the proceedings before the Magadan City Court. The trial, which had began on 11 November 1996, was adjourned on 7 May 1997 due to the removal from office of the presiding judge. It did not resume until 15 April 1999, although certain procedural steps were taken in July -August 1997 (the appointment of a new judge and scheduling of a hearing), May and July 1998 (the transfer of the case to another court), November 1998 (the scheduling of a hearing), January and March 1998 (decisions on the need for further investigation).
While it is true that the hearing scheduled for 8 August 1997 had to be postponed on account of the absence of the applicant's lawyer and the applicant objected to the transfer of his case to another court - a move destined to expedite the proceedings  - the Court finds that the applicant did not substantially contribute to the length of the proceedings between the two trial periods, where there was no progress in the case.
It is thus apparent that the protracted proceedings are attributable neither to the complexity of the case nor the conduct of the applicant.  Having regard to the characteristics of the investigation and the substantial delays in the court proceedings, the Court considers that the authorities did not act with all due expedition.

(γ)  Conclusion

121.  Against the above background, the Court finds that the period spent by the applicant in detention pending trial exceeded a “reasonable time”. There has thus been a violation of Article 5 § 3 of the Convention. …
FOR THESE REASONS, THE COURT UNANIMOUSLY
...  Holds that there has been a violation of Article 5 § 3 of the Convention …

9 rt 5(4) - Tomasi vs Prantsusmaa (1992)

Tomasi versus Prantsusmaa (27. augusti 1992)

Politsei arreteeris 23. märtsil 1983 Bastias (Ülem- Korsika ) Prantsuse kodaniku Tomasi. Teda kahtlustati seotuses mõrva ja mõrvakatsega, mille 11. veebruaril 1982 oli pannud toime endine FLNC (Korsika Rahvuslik Vabastusrinne). Politsei hoidis Tomasit vahi all 25. märtsini 1983, mil talle esitati süüdistus ning pikendati tema kinnipidamise tähtaega. Gironde’i vandekohus mõistis Tomasi 22. oktoobril 1988 õigeks ja kohtu kompensatsioonikomisjon määras talle 8. novembril 1991. aastal hüvituseks 300 000 Prantsuse franki. Eelvangistuse ajal esitas Tomasi 23 taotlust enda vabastamiseks kautsjoni vastu, ent kõik need lükati tagasi.
Eeluurimiskohtunikule, kes kaebaja politseiaresti lõppemise järel üle kuulas, oli kaebaja suuliselt kurtnud halba kohtlemist. 29. märtsil 1983 esitas kaebaja kriminaalkorras kaebuse tundmatute isikute vastu ja nõudis tsiviilhagi kaudu hüvitust. Mitu meditsiinieksperti, kes olid kaebaja läbi vaadanud, tuvastasid mitmesuguseid väiksemaid vigastusi. 24. juunil ja 1. juulil 1983 kuulas eeluurimiskohtunik kaebaja seoses nende kaebustega üle. 20. märtsil 1985 tunnistas kassatsioonikohus kõik eelnenud uurimistoimingud tühiseks, põhjendades, et neid kasutanud kohtunikul puudus pädevus, ning määras asja käsitlema Bordeaux ’ eeluurimiskohtuniku, kes 23. juunil 1987 tegi otsuse kuriteokoosseisu puudumise kohta. Pärast apellatsioonkaebuse esitamist määras Bordeaux’ apellatsioonikohtu süüdistuskoda 3. novembril 1987 asja täiendava uurimise, kuid 12. juulil 1988 kinnitas lõpuks eeluurimiskohtuniku otsuse asja lõpetamise kohta. Kassatsioonikohus jättis edasikaebuse 6. veebruaril 1989. aastal rahuldamata.
Kaebus esitati Komisjonile 10. märtsil 1987 ja see tunnistati vastuvõetavaks 13. märtsil 1990. Pärast asjatuid püüdlusi saavutada sõbralik kokkulepe koostas Komisjon 11. detsembril 1990 ettekande, milles ta tuvastas faktid ja avaldas arvamust, et: 
- oli rikutud konventsiooni artiklit 3, oli rikutud artikli 6 lõiget 1 , oli rikutud artikli 5 lõiget 3

I. ARTIKLI 5 LÕIKE 3 VÄIDETAV RIKKUMINE

Arvesseminev ajavahemik algas kaebaja arreteerimisega 23. märtsil 1983 ja lõppes 22. oktoobril 1988 tema vabastamisega Gironde’i vandekohtu õigeksmõistva otsuse järel ... Seega kestis kõnesolev ajavahemik viis aastat ja seitse kuud.
Eelkõige peavad siseriiklikud kohtuvõimud tagama, et süüdistatava kohtueelne kinnipidamine ei ületaks asjakohase juhtumi puhul mõistlikku ajavahemikku. Selleks on nad kohustatud kaaluma kõiki poolt- ja vastuargumente, et otsustada, kas üldsuse huvid nõuavad erandi tegemist isikuvabaduse austamise reeglist , võttes seejuures asjakohaselt arvesse süütuse presumptsiooni põhimõtet, ning põhistama nendega vabastamistaotluste kohta tehtud otsused. Peamiselt just nendes otsustes esitatud põhjenduste ja kaebaja vabastamistaotlustes ning edasikaebustes toodud faktide põhjal peab Kohus otsustama, kas artikli 5 lõiget 3 on rikutud.
Põhjendatud kahtlus , et arreteeritu on toime pannud õigusrikkumise, on jätkuva kinnipidamise seaduslikkuse tingimus sine qua non, kuid pärast teatud aja möödumist sellest enam ei piisa; siis peab Kohus otsustama, kas kohtuvõimude muud põhjendused õigustasid kinnipidamise jätkumist. Kui sellised põhjendused olid asjakohased ja piisavad , peab Kohus tuvastama, kas pädevad siseriiklikud ametiasutused näitasid üles “erilist kohusetundlikkust” menetluse läbiviimisel (kõige värskema pretsedendina vt 12 detsembri 1991. aasta kohtuotsus: Clooth v. Belgia. – Seeria A, nr 225, lk 14, punkt 36).

1. Kinnipidamise pikendamise põhjused

Tomasi vabastamistaotluste tagasilükkamiseks esitasid uurimisorganid eraldi või koos neli peapõhjust: väidetavate õigusrikkumiste raskus, avaliku korra kaitse, vajadus vältida tunnistajate mõjutamist või ära hoida kokkumängu süüdistatavate vahel ning oht, et kaebaja põgeneb.
a) Väidetavate õigusrikkumiste raskus
Eeluurimiskohtunikud ja süüdistuskojad rõhutasid nende õigusrikkumiste erilist raskust, milles kaebajat süüdistati ...
Kaebaja ei vaidlustanud seda, ent ei pidanud seda piisavaks õigustuseks nii pikale eelvangistusele, arvestades, et teda ei kahtlustatud muus kui vaid kuulumises rahvusliikumisse. Kaebaja kinnipidamise aeg vastas ajale, mis tuleks kanda tegelikkuses rohkem kui kümneks aastaks vangimõistetul. ...
Järjekindlalt kõnesoleva isiku süüle viitavad asjaolud on kahtlemata asjaomased tegurid, kuid nagu Komisjon, ei pea Kohus neid piisavaks õigustuseks nii pika eelvangistuse puhul.
b) Avaliku korra kaitse
Kohus nõustub, et teatud õigusrikkumised võivad oma eriti raske laadi ja neile osaks saava üldsuse vastukaja tõttu häirida ühiskonda, mis võib õigustada kohtueelset kinnipidamist vähemalt teatud aja jooksul.
Erandjuhul ja loomulikult piisavate tõendite korral ... võib see asjaolu konventsiooni puhul arvesse tulla, vähemalt juhul, kui siseriiklik õigus tunnistab – nagu Prantsuse kriminaalmenetluse koodeksi artiklis 144 – õigusrikkumise kahjustavat mõju avalikule korrale. Kuid see põhjendus on asjakohane ja piisav vaid juhul, kui selle aluseks olevad faktid näitavad, et süüdistatava vabastamine tegelikult kahjustaks avalikku korda. Lisaks eeltoodule on jätkuv kinnipidamine õiguspärane vaid juhul, kui säilib oht avalikule korrale; jätkuvat kinnipidamist ei või kasutada vabaduskaotusliku otsuse eeldusena.
Praegusel juhul hindasid eeluurimiskohtunikud ja süüdistuskojad kinnipidamise pikendamise vajadust ainuüksi abstraktselt , rõhutades vaid õigusrikkumiste raskust või märkides ära nende mõju. Ent Võõrleegioni puhkekeskusele tehtud atentaat oli ettekavatsetud terroriakt, mille eest võttis vastutuse relvastatud võitlust pooldav põrandaalune organisatsioon . Terroriakt põhjustas ühe inimese surma ja tekitas teisele väga raskeid vigastusi. Seetõttu oli alguses alust karta ohtu avalikule korrale, kuid mõne aja pärast võis siiski eeldada selle ohu kadumist.
c) Tunnistajate mõjutamise oht ja süüdistatavate kokkumängu oht
Käesolevas asjas tehtud mitmed kohtuotsused rajanesid tunnistajate mõjutamise ohul – Poitiers ’ süüdistuskoda viitas isegi hirmutamiskampaaniale – ja süüdistatavate võimalikul kokkumängul; need ei esitanud siiski mingeid üksikasju ...
Kohtu arvates oli algusest peale oht, et tunnistajaid võidakse mõjutada. See oht pikkamööda küll vähenes, kui ei kadunud täielikult. 
d) Kaebaja põgenemise oht
Kaebaja vastas, et tal oli võimalik esitada piisavad tagatised kohtusse ilmumiseks: ta oli hea mainega kaupluseomanik, kellel puudusid varasemad õigusrikkumised.
Kohus märgib esmalt , et valitsuse esitatud põhjendusi selles küsimuses ei ole vaidlustatud kohtuotsustes märgitud. Need põhinesid kahtlemata eelkõige vajadusel tagada Tomasi kättesaadavus kohtuvõimudele ..., ent ainult üks neist otsustest – Poitiers’ kohtu süüdistuskoja 22. mai 1987. aasta otsus – viitas sellega seonduvale konkreetsele asjaolule: endise FLNC liikmete abi, mis oleks võimaldanud kaebajal kohtusse ilmumisest kõrvale hoida ...
Lisaks eeltoodule rõhutab Kohus, et põgenemisohtu ei saa hinnata vaid ähvardava karistuse raskuse põhjal; selle hindamisel tuleb arvesse võtta ka teisi tegureid, mis võivad põgenemisohu olemasolu kinnitada või näidata seda nii ebatõenäolisena, et see ei saa õigustada kohtueelset kinnipidamist (vt muu hulgas 26. juuni 1991. aasta kohtuotsus: Letellier v. Prantsusmaa. – Seeria A, nr 207, lk 19, punkt 43). Käesoleva kohtuasja puhul ei sisaldanud kohtulike eeluurimisorganite otsused peaaegu ühtki põhjendust, mis oleks selgitanud kaebaja põgenemise ohu pidamist otsustavaks asjaoluks, vaatamata kaebaja vabastamistaotlustes esitatud argumentidele. Samuti ei põhjendanud kõnesolevad otsused, miks ei üritatud põgenemisohu vältimiseks nõuda näiteks tagatise maksmist ja kaebaja jätmist kohtu järelevalve alla.
e) Kokkuvõte
Järelikult olid mõned Tomasi taotluste tagasilükkamise põhjustest nii asjakohased kui ka piisavad, kuid aja jooksul vähenes nende tähtsus tunduvalt ja seetõttu tuleb arvesse võtta menetluse läbiviimist.

2. Menetluse läbiviimine

Kaebaja väitel ei olnud tegemist keerulise kohtuasjaga; uurimine oli tegelikult lõpetatud juba 18. oktoobriks 1983, kui toimus kokkuvõttev ülekuulamine ... Kohtuasutuste töös võis aga täheldada mitmeid vigu ja tegematajätmisi. Eelkõige oli prokuratuur keeldunud avaldusi vastu võtmast, nõudnud juba tehtud uurimistoimingute kordamist, taotlenud Bastia kohtute pädevuse üleviimist, algatanud seadusvastaselt menetluse ebapädevas kohtus ja paigutanud süüdistatava uurimisorganitest märkimisväärselt kaugel asuvasse kinnipidamiskohta. Kaebaja nõustus, et 30. detsembri 1986. aasta seadus oli olukorda komplitseerinud, muutes 9. septembri 1986. aasta seaduse kohaldatavaks kohtuasjadele, mille menetlus oli pooleli , ent selleks ajaks oli Tomasi eelvangistuses viibinud peaaegu neli aastat. Ta kaebas, et eeluurimiskohtunik oli teda viie aasta jooksul küsitlenud ainult üks kord – 5. septembril 1985 Bordeaux’s ...
Oma käitumise kohta märkis kaebaja, et kahekümne kolmest vabastamistaotlusest oli ta kakskümmend üks esitanud pärast kokkuvõtvat ülekuulamist ... ja et tema kassatsioonkaebus Bordeaux’ süüdistuskoja 27. mai 1986. aasta otsuse peale viis otsuse tühistamiseni kaitse õiguste rikkumise tõttu ...
Komisjon nõustus üldjoontes kaebaja seisukohaga.
Valitsus ei pidanud kõnesoleva kinnipidamistähtaja kestust mõistlikkuse piire ületavaks. Ta rõhutas kõigepealt kaebajale ja tema kolmele kaassüüdistatavale süüdistuse esitamise keerukust, mis tulenes 30. detsembri 1986. aasta seadusest ning Poitiers’ ja Bordeaux’ süüdistuskodade ühisest pädevusest ... Valitsus juhtis tähelepanu ka menetlustoimingute kiirusele, mis tõendas ametiasutuste pidevat kohusetundlikku suhtumist ; kaks põhilist viivitust eeluurimises tulenesid Bastia kohtuniku pädevuse üleviimisest ja 30. detsembri 1986. aasta seaduse kohaldamisest ... Valitsus heitis Tomasile ette mitme kassatsioonkaebuse esitamist, eelkõige 27. mail 1986 Bordeaux’s tehtud esimese süüdistusotsuse vastu ..., mis olevat kohtuprotsessi algust tunduvalt edasi lükanud. Lõpuks rõhutas valitsus kaebaja esitatud vabastamistaotluste suurt hulka ja leidis, et kaebaja kinnipidamise tähtaja pikkus oli osaliselt ka tema enda süü.
Kohus nõustub, et kinnipeetud süüdistatava õigus asja võimalikult kiirele uurimisele ei tohi liigselt takistada kohtunikke oma ülesandeid põhjalikult täitmast. Tõendid näitavad siiski, et käesoleva kohtuasja puhul ei tegutsenud Prantsuse kohtud vajaliku kiirusega. Pealegi tunnistas kassatsioonikohtu peaprokurör kompensatsiooninõukogu ees 5. juunil 1991 esitatud kokkuvõttes: eeluurimiseks kulunud aeg “oleks olnud tunduvalt lühem, kui poleks esinenud mitmeid viivitusi”, eelkõige novembrist 1983 jaanuarini 1985 ja maist 1986 aprillini 1988 ... Järelikult ei tundu vaidlustatud kinnipidamisaja kestuse aluseks olevat peamiselt kohtuasja keerukus või kaebaja käitumine. Järeldus : Seega on rikutud artikli 5 lõiget 3.

10 Art 5(4) - Chahal vs UK (1997)

Chahal versus Ühendkuningriik (15. novembri 1996)

Kaebaja oli sikh, kes saabus 1971 illegaalselt UK’sse, kus talle anti illegaalsete immigrantide amnestia alusel tähtajatu elamisluba. Chahalil tekkisid 1984a sidemed sikhi äärmuslastega ning ta osales passiivse vastupanu organiseerimises sõltumatu sikhi kodumaa Halistani toetuseks. Pandžabi politsei arreteeris Chahali, teda peeti 21 päeva kinni ja piinati.1990 tegi Home Secretary otsuse Chahal UK’st välja saata, põhjendades seda riigi julgeoleku ja rahvusvahelise terrorismivastase võitlusega. Muu hulgas väideti, et ta oli seotud Pandžabi terroristidele raha ja varustuse hankimisega, terrorismiaktide kavandamise ja juhtimisega Indias, UK’s ja mujal ning mõõdukate sikhide vastu suunatud hirmutamiskampaaniate juhtimisega UK’s, mida Chahal ise eitas. Ta viidi Bedfordi vanglasse. Ta taotles poliitilist varjupaika, väites et väljasaatmisel Indiasse langeks ta piinamise ja tagakiusamise ohvriks. Taotlus jäeti rahuldamata.
Komisjon avaldas arvamust, et Chahali väljasaatmine Indiasse kujutaks endast artiklite 3 ja 8 rikkumist ning et juba on rikutud artikli 5 lõiget 1 ja artiklit 13. Samuti otsustas Komisjon, et puudub vajadus käsitleda kaebust artikli 5 lõikest 4 lähtudes. Konventsiooni artikli 5 lõikest 1 lähtudes pakkus menetlus nõuandva kolleegiumi ees ... olulise tagatise meelevaldsuse vastu. Sellel kolleegiumil, kuhu kuulusid kogenud kohtunikud ..., oli võimalus täies ulatuses läbi vaadata tõendid ohu kohta, mida kaebaja kujutas riigi julgeolekule. Ehkki kolleegiumi aruannet ei avalikustatud, viitas valitsus, et asja kohtulikul arutelul nõustus kolleegium Home Secretary’ga, et Chahal tuleks julgeolekukaalutlustel välja saata. Kohtu arvates pakkus see menetlus piisava tagatise vähemalt prima facie tõendite olemasolust, uskumaks, et Chahali vabaduses viibimine ohustaks riigi julgeolekut, ja seega ei toiminud täidesaatev võim meelevaldselt, kui jätkas tema kinnipidamist. Järelikult ei ole rikutud artikli 5 lõiget 1.