Botaanika eksam (2)

1. Taimeraku ehitus, tema osade ülesanded. Taimeraku võrdlus looma-, seene- ja bakterirakuga. Plastiidide tüübid ja nende ülesanded.
TAIMERAKU EHITUS.
Taimerakku ümbritseb rakumembraan , mis sarnaneb imeõhukese kilega. Rakumembraan on kõide organismide rakkudel. Kuid taimerakku katab lisaks sellele rakukest . See anab taimerakule tugevuse ja kindla kuju. Noorte taimerakkude kestad koosnevad peamiselt selluloosist. Rakukestas ja rakumembraanis on poorid , mille kaudu on naaberrakud omavahel ühenduses.
Raku sees paikneb rakutuum , mis sisaldab pärilikkusainet, mis on raku elutegevuse juhtimiseks vajalik info. Rakutuum suunab ja kontrollib raku elutegevust. Kõige olulisemad on rakutuumas kromosoomid , mis säilitavad ja kannavad edasi infot organismi pärilike tunnuste kohta. Rakutuuma ümber on poolvedel tsütoplasma. Selles paiknevad mitmesugused rakuosad , mis täidavad erinevaid ülesandeid.
Taimerakkudele on iseloomulikud vakuoolid – õhukese membraaniga ümbritsetud rakumahla mahutid. Vakuoolidesse koguneb nii jääk- kui ka varuaineid. Samuti võib rakumahl sisaldada mitmesuguseid värvaineid, millest oleneb paljude õite ja teistegi taimeosade värvus. Vakuoolid reguleerivad raku veesisaldust ja tekitavad raku siserõhu, mis võimaldab säilitada rohtsetel, puitumata taimeosadel oma kuju. Rakkude suurenedes ja vananedes vakuoolid suurenevad ja liituvad.
PLASTIIDID .
...on rakuosad, mis on iseloomulikud ainult taimerakkudele. Värvainete ehk pigmentide sisalduse alusel jaotatakse plastiidid kloro-, kromo - ja leukoplastideks.
Kloroplastid sisaldavad rohelist pigmenti klorofülli, mis on oluline fotosünteesiprotsessis. Ühes rakus võib olla mitukümmend kloroplasti. Need annavadki taimerakkudele rohelise värvuse.
Kromoplastides sisalduvad pigmendid karotinoidid annavad taimede viljadele kollase, oranži või punase värvuse. Need võivad anda värvi õitele, viljadele, juurtele . Ere värvus meelitab kohale õite tolmeldajaid ja viljade levitajaid.
Leukoplastid on värvusetud plastiidid. Nende peamine ülesanne on varuainete, eelkõige tärklise talletamine. Seetõttu on leukoplaste rohkesti taimede maa- alustes osades ( juurtes , risoomides, mugulates )
Plastiidid võivad teatud tingimustel muutuda, s.o üksteiseks üle minna. Näiteks tomati küpsedes muutuvad kloroplastid kromoplastideks. Porgandi juure maapinnale ulatuv ots läheb valguse käes roheliseks, sest kromoplastid muutuvad kloroplastideks. Valguse mõjul värvub kartulimugul roheliseks, kuna leukoplastid muutuvad selles kloroplastideks.
TAIMERAKU VÕRDLUS.
Taimerakk on eukarüootne rakk , millel on võrreldes teiste eukarüootsete rakkudega (näiteks loomarakuga) mitmeid iseäralikke struktuurijooni.
Mõned karakteersed jooned on järgmised:

• taimerakul on suur membraaniga ümbritsetud tsentraalvakuool, mille üks tähtsamaid ülesandeid on turgori hoidmine, mitmete varuainete säilitamine ja kasutute organellide ja valkude lagundamine
  
• taimerakku katab tselluloosist või hemitselluloosist rakukest
  
• kõrvuti asetsevaid taimerakke ühendab plasodesm
  
• taimerakul on plastiidid, millest tähtsaimad on kloroplastid
  

Mis eristab loomarakku teiste organismide rakkudest? Loomarakul puuduvad rakuseinad, seal on tuum ja tuumamembraan Tuleta meelde loomaraku organellid . Mitokondrid , kloroplasitd, plastiidid?
Seeneraku tsütoplasmast leiame samad organellid, mis esinevad loomaraku ehituses. Et seened on heterotroofse toitumisega, siis taimedele omased plastiidid nende rakkudes puuduvad. Ka taimedel iseloomulike iseloomulike omadustega vakuoole seenerakkudes ei esine.
Taimerakk erineb loomarakust: ainuomaste organellide plastiidide esinemine.
Taime ja looma erinevused
Toitumine Taim: autotroof Loom: heterotroof See pole taime ja looma erinevus, et taim ei suudaks orgaanilisi aineid omastada, vaid see, et loom ei suuda fotosünteesida.

Eritussüsteem - Taimel jääkained raku sisse, et ei tekiks soodsat elupaika lagundajatele. Taimedel sekundaarne ainevahetus – modifitseerimine – alkaloidid , fenoolsed ühendid, teatud määral terpenoidid . Jääkainete kasulik ära kasutamine taimedele iseloomulik.

TAIMERAKU ELUTEGEVUS JA PALJUNEMINE
Elusad rakud nagu terve taimgi, toituvad, hingavad, kasvavad ja paljunevad. Toitumise ja hingamise tulemusena raku koostisained pidevalt muutuvad ja uuenevad. Rakud kasvavad ja paljunevad. Nii kasvavad ja arenevad taimed tervikuna . Rakud paljunevad jagunemise teel.
2. Taime keemiline koostis: taimedele eriti iseloomulikud ainerühmad, nende tähtsus, levik ja esindajate näited. (TEADA VÄGA ÜLDISELT!)
1. Vesi - On elukeskkond. Vesi keskkond, kus toimuvad elureaktsioonid.
Nt. Ilma veekeskkonnata ei tõmbu lihasvalgud kokku, ei toimu suhkru oksüdeerumine (hingamisahelas). Kui vett pole, taim sureb või on ooteseisundis, kus eluprotsessi ei toimu.
2. Mineraalained - N, P, K, Na, Mg, Ca, Fe, Cu, Zn, Mn, Mo, Cl, Ko jne.
3. Sahhariidid e. süsivesikud: Koosnevad: C ja H2O
3.1. Suhkrud * Monosahhariidid ( lihtsuhkur ): pentoosid ( riboos , desoksüriboos), heksoosid (glükoos, fruktoos , ksüloos)
3.2. Polüsahhariidid (tärklis, inuliin , tselluloos, hemitselluloos , kummivaigud, limaained)
3.3. Pektiinid. Nad suhkruhappe ja uroonhappe polümeerid. Glükuroonhape, frukturoonhape.
3.4. Glükosiidid Koosnevad sahhariidist ja mingist teisest orgaanilisest molekulist.
4. Aminohapped ja valgud. Valkude koostises on enamasti 21-22 aminohapet. Aminohappeid on aga rakus rohkem, eriti palju on taimerakkudes vabu aminohappeid.
5. Lipiidid. Ained, mis on vees lahustumatud, apolaarsetes vedelikes lahustuvad ained. Nt bensiin , tärpentin, teataval määral piiritus .
5.1. Rasvad, õlid (glütserool+rasvhapped; küllastumata rasvhapped)Taimeõlid

5.2. Vahad (rasvhape+rasvalkohol) Mesilasvaha, lehepinnal, taluõuntel.

Fosfolipiidid Steroidid
5.3. Terpenoidid Neid 3 rühma: 5.3.1. Terpeenid ehk monoterpenoidid (ühest terpenoidi ühikust). Nad väga taimsed, loomades praktiliselt pole. 5.3.2. Karotinoidid ehk oligoterpenoidid (mõnded terpeeni ühikud kokku). Karotinoidid (pigmendid, asuvad plastiidis) 5.3.3. Kautšuk ehk polüterpenoidid Kaitseaine, eelkõige taimede piimmahlas.
Piimmahla võililles, kummi viigipuu ( kummipuu ), piimalillelised.
6. Nukleiinhapped
7. Alkaloidid
8. Fenoolsed ühendid. 8.1. Aromaatsed ühendid (monofenoolid) Lõhnavad sageli. Vaniliin, kohvhapped – kohvi lõhn. Kumariin Kipuvad olema kõik mürgised ja kanserogeensed. 8.2. Oligofenoolid 8.3. Polüfenoolid
9. Orgaanilised happed
10. Aldehüüdid, alkoholid , estrid, sinepiõlid

Vakuoolid - õhukese membraaniga ümbritsetud rakumahla mahutid. Vakuoolidesse koguneb nii jääk- kui ka varuaineid. Vakuoolid reguleerivad raku veesisaldust ja tekitavad raku siserõhu, mis võimaldab säilitada rohtsetel, puitumata taimeosadel oma kuju.

3. Taime koed . Kudede liigitused . Algkoed , kattekoed , juhtkoed, tugikoed , põhikoed: nende tüübid, paiknemine , ülesanded.
Ühesuguse tekke, ehituse ja talitusega rakkude rühma nimetatakse koeks. Taimekoed jaotatakse kahte suurde rühma: alg- ja püsikoed.
ALGKOED koosnevad väikestest rakkudest, mis jagunevad kiiresti ja piiramatult. Algkudedest arenevad püsikoed. Algkoed paiknevad varte ja juurte tippudes nind pungades, kus nad moodutavad kasvukuhiku. Algkude võib paikneda ka varres kui ka juures puidu- ja niineosa vahel. Seda algkude nimetatakse kambiumiks. Kambiumi rakkude jagunemise tagajärjel jämenevad varred ja juured. Kõrrelistel asub algkude ka sõlmedevahede alumises osas. Ööpäevas võivad nende varred kasvada kuni 75 cm( Bambus ).
PÜSIKOED jaotatakse nelja rühma: põhi-, tugi-, juht- ja kattekoed.
PÕHIKUDE koosneb elusatest rakkudest. Vastavalt rakkude ehitusele ja ülesannetele jaguneb põhikude assimiliatsiooni- ja säilituskoeks. Assimiatsioonikoe rakud sisaldavad rohkesti kloroplaste ja neis toimuv fotosüntees. See kude paineb raime maapealsetes organites , põhiliselt lehtedes. Säilituskoe rakkudesse kogunevad varuained : tärklise ja valguterad, harva õlitilgakesed. Varuained on taimele vajalikud, et ta saaks uue kasvuperioodi algul kiiresti kasvama hakata. Säilituskude leidub juures, risoomis, varres ja seemnetes.
JUHT- ja TUGIKOE rakud on sageli kimpudena koos. Neid erinevate rakkude kogumikke nimetatakse juhtkimpudeks. Neis olev tugikude toestab juhtkimpe, juhtkoe ülesandeks on aga ainete transportimine taimes . Tugiude esineb teisteski taimeosades, ta annab taimeosadele tugevuse. Vahel võib juhtkimpe näha varre ristlõikudel tillukeste täpikestena. Lehtedel näeb tugikoega ümbritusetud juhtkimpe leheroodudena.
KATTEKOE rakud paiknevad tihedasti üksteise kõrval. Kattekoe põhiliseks ülesandeks on kaitsta taime mehhaaniliste vigastuste, kuivamise, mikroobide ja teiste välikeskkonna kahjulike mõjude eest. Selle koe kaudu toimub ka vee aurumine ja gaasivahetus.
Õppejõu versioon :

Algkoed (meristeemid). Neist tekivad kõik teised taime koed

tipmised – kasvukuhik varre ja juure tipus . Sealt kasvab taim pikemaks

külgmine – kambium – asub juhtkimbus puiduosa ja niineosa (koore) vahel, seal toimub varre jämedamakskasvamine. Pole üheidulehelistel taimedel (kõrrelised, liilialised palmilised – nende vars ei kasva jämedamaks, vaid jääb selliseks, nagu on tekkides.

vahelmine – kõrrelistel, lõikheinalistel kõrresõlmede kohal lehe ja varre alusel – võimaldab kiiresti taastada lehe/varre pikkuse selle tipu ärasöömisel/lõikamisel-pügamisel

haavakude ( kallus ) – tekib vigastuskohtades teiste kudede tagasiarenemise tulemusel, harva selgelt nähtav.

Püsikoed

juhtkoed – paiknevad juhtkimbus. 2 põhitüüpi sooned ja sõeltorud, vastavalt juhtkimbu puidu- ja niineosas (puu tüves puidus ja koore elusas osas). Sooni mööda liigub vesi ja vees lahustunud (eelkõige mineraal -) ained üles, sõeltorusid mööda orgaanilised ained ja vesi lehtedest alla (juurtesse) ja mujale suundadesse, kuhu vaja. Sammaldel nõrgalt areneud või puudub.
Mahlavool – kevadel, kui lehtedes veel taim ei kasuta vett (enne pungade puhkemist) esineb osadel taimedel juurerõhu tulemusena mahlavool puiduosast (kased, vahtrad, pähklipuud). Selline mahl on suhteliselt vähese suhkrusisaldusega. Esineb ka mahlavoolu juhtlimbu niineosast (mitmetel palmidel, agaavidel õisikuraost) – selline mahl on palju magusam ja enamkasutatav.

tugikoed – tugevakestalistest rakkudest. Tselluloos annab sitkuse, ligniin (puitumine) jäikuse

Puidukiud ja niinekiud – juhtkimpudes. Annavad taimele sitkuse. Niinekiud kasutatavad sidumismaterjalina.

Kivisrakud – viljades viljaluu, kivisrakud.

kattekoed – tugevakestalistest, tihedalt paiknevatest rakkudest.

esmane - epidermis katab kõiki noori taimeosi

teisene – korp ja kork puude tüvedel, sh. kasetoht

Põhikoed – õrnadest ümaratest rakkudest.

Fotosünteesi põhikude lehtedes ja ka vartes (rohelised osad)

Säilitus-põhikude: säsi ja säilitusorganid. Toitainete säilitamine – mitmesugused mugulad , sibulad , säsi. Vee-säilituskude kuivade kasvukohtade taimedes: kaktustel vartes, kukeharjal ja aaloel lehtedes, rohtliilial ja asparaagusel juurtes.

Erituskoed

kaitseainete tootmine – näärme- ja kõrvekarvad, näärmerakkude kogumid (nt. tsitruste koores )

meelitusainete tootmine – nektaariumid õites.

Imikoed – juurte tippudes juurekarvad – vee omastamiseks
4. Taime osad. (Õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Taime vegetatiivsed ja generatiivsed organid .
Kudedest moodustuvad organid. Need jaotuvad kasvu- ehk VEGETATIIVSETEKS ja paljunemis- ehk GENERATIIVSETEKS organiteks. KASVUORGANID on juur , vars ja leht, mis tagavad taime olemasolu, kasvamise ja arenemise. PALJUNEMISORGANID on õis, millest areneb vili, käbi või eosla ja gametangiumid ehk sugurakkude tekke kohad. Lisaks vegetatiivne paljunemine teiste taime osadega.
Lihtsama ehitusega taimedel võib kogu paljunemisorganitest ülejääv osa olla lihtne, osadeks eristumata tallus ( hulkraksed vetikad , osad helviksamblad, ka samblikud).
ÕISTAIMEDE generatiivsed organid on õis ja sellest arenev vili.
5. Juur . Tema siseehitus , ülesanded, muudendid . Mükoriisa ja juuremügarad; sümbioosi mõiste. Juurestiku tüübid, nende levik.
JUUR on taime maasisene osa vee omastamiseks, taime kinnitamiseks ja püstihoidmiseks. Imijuured (narmasjuured), juhtjuured, tugijuured. Peajuur , sellelt arenevad ja lähtuvad külgjuured. Juurtel võivad vahel suvalises kohas areneda lisapungad, mis annavad juurvõsundeid.
Juure SISEEHITUS. Juurt ümbritseb kattekude. Seda nimetatakse ka eksodermiks. Kattekude kaitseb teisi kudesid nii mehhaaniliste vigastuste kui ka haigustekitajate eest. Selle pinnal moodustuvad juurekarvad. Kattekoe all paikneb koore parenhüüm. See kaitseb juure sisemuses paiknevat kesksilindrit ehk steeli. Kesksilindris asuvad juhtkoed, milles toimub ainete transport. Vesi ja selles lahustunud mineraalained liiguvad mööda puiduosa juhtkudet taime maapealsetesse organitesse ja fotosünteesil moodustunud orgaanilised ained transporditakse niineosa kaudu erinevatesse taimeosadesse. Kesksilindri ja koore parenhüümi vahel paikneb endoderm, mis reguleerib vee liikumist pinnasest kesksilindrisse.
Juured moodustavad JUURESTIKU: sammasjuurestik selge peajuurega (sammasjuurestik kujuneb idujuurest)(iseloomulik paljudele rohttaimedele, põõsastele ja puudele); narmasjuurestik paljudest võrdväärseist juurtest (kujuneb lisajuurtest, lisajuured tekivad varrel ) (iseloomulik kõrrelistel ja üheidulehelistel).
(õp. versioon) Juurte MUUDENDID: säilitusjuured (daalia, angerpist, kuradikäpp jt, kurekellukas, suures osas ka porgand , kaalikas, võilill), veesäilitusjuured ( asparaagus , rohtliilia). Haustorid parasiitttaimedel ( muundunud juured, mis tungivad peremeestaime kudedesse ja imavad sealt aineid). Õhujuured (Monstera), ronijuured , karkjuured (kõik õhukeskkonnas). Ronijuured esinevad pika ja nõrga varrega taimedel nt luuderohul.
Juuremuudendid.
Paljudel taimedel esinevad JUUREMUUDENDID: säilitus-, roni-, tõmbe- ja õhujuured. Säilitusjuured on varuainete säilitamiseks. Need on arenenud peajuurest või kahe- ja mitmeaastaste taimede külgjuurtest (näiteks kanakoolmel). Tõmbejuured kaitsevad taimede pungi külma eest. Nad tõmbavad taime talvituva osa (risoomi või sibula) sügavamale mulda. Tõmbejuured on mitmeaastastel rohttaimedel , näiteks jänesekapsal, nurmenukul, ussilakal ja kuutõverohul. Ronijuured esinevad pika ja nõrga varrega taimedel. Need lühikesed juuremuudendid aitavad varrel toetuda ja kinnituda. Ronijuurte tipud eritavad kleepuvat ainet, mis omakorda hõlbustab kinnitumist. Enamasti on selliste juurtega puutüvedel ja -võrades kasvavad ronitaimed (näiteks luuderohi ). Õhust veeauru imemiseks on mõnedel taimedel õhujuured. Eesti looduslikel taimedel õhujuuri ei esine. Neid võib kohata paljudel troopilistel orhideedel või näiteks tuntud toataimel monsteral.
MÜKORIISA e. seenjuur . Sümbioos seene ja taime vahel juure pinnal. Mükoriisa peamine tähtsus seisneb selles, et seen varustab taimejuuri taimetoiteelementidega, mida taim mullast kas ise ei saa kätte (näiteks mulla kõrgenenud pH tõttu) või saab neid kätte aeglaselt; seen omakorda saab taimelt vastu aga elutegevuseks vajalikke suhkruid.
6. Taime mineraalne toitumine. Teada, kuidas ja mida mööda liiguvad mineraalained.
Juured imevad mullast vett ja mineraalaineid juurekarvadega. See toimub osmoosi abil. Osmoosiks nimetatakse lahusti (vee) liikumist läbi poolläbilaskva kile kangema (kõrgema kontesntratsiooniga) lahuse poole. Juurekarvadest liigub vesi mööda teisi juurerakke edasi ning jõuab juure keskosas paiknevatesse puidusoontesse. Kuna juurekarvade poolt imetud vett tuleb puidusoontesse pidevalt juurde, surutakse see suure jõuga ülespoole. Seda jõudu nimetatakse juurerõhuks. Nii tõuseb vesi mööda puidusooni varde ja jõuab sealt lehtedesse, kus taim seda kasutab.
7. Vars. Tema tähtsus ja mõõtmed. Varre muudendid.
Vars on taime maapealne osa lehtede kõrgel hoidmiseks ja vee ja toitainete juhtimiseks vajalikku paikka. Varrel paiknevad lehed ja pungad , varrel arenevad õied viljad . Pungad asuvad alati lehe kaenlais. Lehe kinnituskoht (=punga koht) varrel on sõlmekoht. Ka varre muudendeil on alati leitavad vähemalt jäljed tema juurde kuuluvatest taime osadest. Vahel (eelkõige vigastuse korral) võivad varrel areneda suvalises kohas lisapungad. Varrel võivad areneda lisajuured. Vars võib haruneda ja tema kasv on piiramatu.
Varre muudendid. Maa-alune vars: risoom . Võib olla pikkade sõlmevahedega horisontaalne (maa-alune stoolon) ( orashein , naat ) või lühikeste sõlmevahedega, rõngasoksjas ja sageli ka (pool)püstine ( tulikas , sinilill, rabarber ). Säilitusrisoom (aediiris, põldmünt, aga olulisel määral kõik risoomid ), selle erivorm : risoommugul ( kartul , maapirn). Risoomile võivad kinnituda normaalsed lehed (aediiris, aedmaasikas , vahel ka naat) on enamasti näha. Sageli on risoomi lehed taandareneud, soomusjad (orashein, sirel , maapirn), mis aga aja jooksul kõdunevat, jättes lehearmi. Lehtedest võib olla säilunud ka vaid väike kurruke punga all (kartuli mugul). Risoomil arenevad lisajuured eelistatult sõlmekohtadesse (kõrrelised, sh. orashein alati, naat eelistatult), harvem hajusalt kogu varrele (sirel).
Võsu muudendid: Sibul (sibul, küüslauk, liiliad ), sigipungad-sigisibulad (hammasjuur, küüslauk, mõned liiliad).
Eristatakse kolme peamist VÕSUMUUDENDIT: risoom, sibul ja mugul.
RISOOM on maa-alune muundunud võsu ( pohl , harilik mustikas , harilik nurmenukk , sinilill, maikelluke , paljud kõrrelised). Ta asetseb maapinnaga suhtes rööbiti või püstiselt. Risoom on varuainete säilitamise kohaks ja enamasti ka taime vegetatiivseks paljunemiseks. Ebasobivad kasvutingimused –põuase suve või külma talve –elavad need taimed üle risoomina. Risoom meenutab väliselt juurt, kuid selle tipus puudub kasvukuhik ning tal on eristatavad pungad ja taandarenenud soomusekujulised lehed (või lehtede armid ). Pungadest võivad areneda uued maapealsed võsud. Risoomist saavad alguse lisajuured. Oma kujult on ta pikk ja peenike (harilik orashein, harilik kastehein) või lühike ja jäme (kollane võhumõõk, põldtimut).
SIBUL jämenenud maa-alune lühivõsu. Selle varreosale –sibulakannale –kinnituvad lisajuured ja tihedalt paiknevad soomusekujulised lehed (sibulasoomused). Välimised lehed on enamasti kuivad ja kilejad –need täidavad kaitseülesannet. Seesmised sibulasoomused on lihakad ja neisse kogunevad varuained. Sibulakanna tipus on pung , millest areneb maapealne võsu. Osade sibulasoomuste kaenlas paiknevatest kaenlapungadest võivad moodustuda uued tütarsibulad. Sibulad on kujult kerajad, munajad või lamedad. Kodumaistest taimedest on sibul näiteks kollasel kuldtähel ja rohulaugul. Mõnedel taimeliikidel võivad sibulad areneda ka maapealsetel võsudel – siis nimetatakse neid sigisibulateks. Valmides varisevad nad emataimelt maha, kus neist soodsates tingimustes kasvavad uued taimed. Sigisibulad on näiteks rohulaugul ja küüslaugul. Neil liikidel paiknevad sigisibulad taime õisikus ja arenevad osade õite asemele.
MUGUL nimetatakse varre tipmist jämenenud osa, mis on täitunud varuainetega. Lehti mugulal ei ole. Selle väikestes lohkudes (silmades) asetsevad pungad, millest areneb maapealne võsu. Eestis looduslikel taimedel mugulaid pole, kuid kultuurtaimedest on tuntuim mugulatega taim kartul. Enamasti paiknevad mugulad mullas, kuid osal taimedest (troopilistel orhideedel) on need ka maapealsed. Viimaste ülesandeks on peamiselt vee säilitamine.
8. Vesi taimes. Tema omastamine , liikumine ja tarvitamine. Veelõhed, nende ülesanne. (TEADA VÄGA ÜLDISELT!)
Juured imevad mullast vett ja mineraalaineid juurekarvadega. See toimub osmoosi abil. Osmoosiks nimetatakse lahusti (vee) liikumist läbi poolläbilaskva kile kangema (kõrgema kontesntratsiooniga) lahuse poole. Juurekarvadest liigub vesi mööda teisi juurerakke edasi ning jõuab juure keskosas paiknevatesse puidusoontesse. Kuna juurekarvade poolt imetud vett tuleb puidusoontesse pidevalt juurde, surutakse see suure jõuga ülespoole. Seda jõudu nimetatakse juurerõhuks. Nii tõuseb vesi mööda puidusooni varde ja jõuab sealt lehtedesse, kus taim seda kasutab.
Vesi keskkond, kus toimuvad elureaktsioonid. Nt. Ilma veekeskkonnata ei tõmbu lihasvalgud kokku, ei toimu suhkru oksüdeerumine (hingamisahelas). Kui vett pole, taim sureb või on ooteseisundis, kus eluprotsessi ei toimu.
Hüdatoodid (veelõhed) eritavad lehe välispinnale vett.
9. Leht. Tema siseehitus. Lehe kattekoe iseärasused. Õhulõhed. Lehe makroehitus - osad, kuju, roodumine , lõhestumus. Lehe muudendid. Lehe ehituse varieerumine eri keskkonnatingimustes.
Leht on taime maapealne osa, kus toimub fotosüntees (orgaanilise aine tootmine valgusenergia abil veest ja süsihappegaasist). Lehed paiknevad alati varrel.
Lehe VÄLISEHITUS. Leht koosneb tavaliselt kahest osast: lehelabast ja leherootsust. Lehe tipu, serva ja üldkuju alusel eristatakse erinevaid lehekujusid. Lehelabal võib näha leheroodusid. Need moodustuvad lehe põhikoes kulgevatest juhtkimpudest. Tavaliselt on rood paremini nähtavad lehe alumisel pinnal. Otse piki lehte kulgeb pearood, millest väljuvad külgrood. Roodumise järgi eristatakse peamiselt sulgroodseid, sõrmroodseid, rööproodseid ja kaarroodseid lehti. Lehelaba võib olla terve või väljalõigetega. Sõltuvalt väljalõike suurusest eristatakse 3 tüüpi lehti: hõlmised (väljalõiked ulatuvad 1/3-ni lehelaba laiusest), lõhised (väljalõiked on kuni 2/3 lehelabast) ja jagused (väljalõiked kuni pearooni). Viimast tüüpi lehed võivad sarnaneda pealiskaudsel vaatamisel liitlehtedega.
Leherootsu abil kinnitub leht taimevarrele ja selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. Leheroots võib alumises osas laieneda ja moodustada varre ümber lehetupe (näiteks sarikalised ja kõrrelised). Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart . Lehed asetsevad varrel väga korrapäraselt: vastamisi , vahelduvalt või männasjalt.
Kui rootsule kinnitub üks lehelaba, on tegu lihtlehega. Liitlehel kinnitub leherootsule omakorda eraldi rootsukestega mitu lehelaba ehk lehekest. Roodumise järgi võib eristada sõrmjaid ja sulgjaid liitlehti.
Lehe SISEEHITUS on vastavuses kasvukoha tingimustega. Lehes saab eristada katte-, juht-, ja tugikudesid ning põhikude. KATTEKUDE katab ning kaitseb lehe alumist ja ülemist pinda. Kattekoes paiknevad ÕHULEHED, mille kaudu toimub gaasivahetus. Kattekoe all asub põhikude, mille elusad rakud sisaldavad kloroplaste. Kloroplastides toimubki fotosüntees. Põhikude koosneb erinevatest rakkudest: piklikest ja ümaratest. Piklikud, tihedalt üksteise kõrval asuvad rakud on otse kattekoe all ja moodustavad sammaskoe. Nendes rakkudes on kloroplaste kõige rohkem ja seega toimub seal fotosüntees kõige intensiivsemalt. Ümaramad ja hõredamalt asetsevad rakud moodustavad kobekoe. Kobekude oma suurte õhuruumidega on hästi kohastunud gaasivahetuseks. Õhuruumides toimub vee aurustumine , mis väljub lehest õhulõhede kaudu. Juht- ja tugikoed moodustavad kobekoes juhtkimpe. Nende kaudu toimub vee ja teiste ainete liikumine lehes.
Lehe OSAD: lehelaba, lehe roots , harvem ka abilehed .
Lehe laba võib olla erineva KUJUga – munajas, elliptiline südajas, lineaalne, ümar jne.
Lehe roots võib olla laienenud ja vart ümbritsev, moodustades tupe. Lehe labas moodustavad juhtkimbud lehe rood. ROODUMUSELT on leht rööp- või kaarroodne (enamasti üheidulehelistel taimedel), sulg - või sõrmroodne (enamasti kaheidulehelistel taimedel), enamasti viimastest tuleneb, eriti peenemate roodude osas, võrkroodne leht.
Lehtede paigutus varrel on leheseis. See on enamsti kas vastak , spiraalne või harvem männaseline.
Lehtede eri tüübid. Pärislehed. Alalehed – väikesed, enamasti soomusjad lehed võsu alusel (nt. pungasoomused). Kõrglehed – väikesed, enamasti soomusjad lehed võsu tipus, enamasti õie/õisikuraol. Vahel on kõrglehed muutunud õie kroonlehtede sarnaseks, asendades meelitustöös viimaseid (jõulutäht jt. piimalilled, õlglill). Idulehed – paiknevad seemnes, selle idanedes võivad tulla maapinnale (aeduba, kapsas , päevalill, mänd) või jääda maa sisse ( hernes , tamm, hobukastan). Idulehtede järel võivad taimel areneda veel kujult pärislehtedest erinevad esilehed. Päris, kõrg ja alalehed on kokku järglehed.
(Õp variant)Lehe MUUDENDID.

• Soomusjad lehed: sageli ala- ja kõrglehed, sh. pungasoomused, Soomusjad lehekesed risoomidel.
  

• Köitraod (hernes).
  
• Leheastlad: tervest lehest ( kaktused , kukerpuu=parbariss,paburits), abilehtedest (robiinia), osast lehelabast (ohakad, ogaputk).
  
• Säilituslehed: sibulasoomused, veesäilituslehed ( paksulehelised : kukehari).
  
• Püünislehed: Kleepuvad ( huulhein , võipätakas), sulguvad lõksud ( vesihernes , kärbsepüünis), passiivsed lõksud (kannpõõsas). NB! Putukaid püüavad (söövad!) taimed ainult lehe muudenditae abil, mitte kunagi ei seedi putukat taime õis – lõksukujuline õis on maia juhmi putuka täpseks juhtimiseks emaka ja tolmukate juurde, et õis saaks kindlasti õigesti tolmeldatud.
  

Lehed võivad taimedel olla MUUNDUNUD seoses nende ülesannetega: vähendada aurumist, aidata taimel kinnituda tugedele, putuktoidulistel taimedel toidu hankimiseks. Eristatakse mitut erinevat tüüpi lehemuudendeid: astlad, köitraod ja püünislehed. Muundunud võivad olla kas terve leht või lehe erinevad osad: roots või laba. Näiteks kukerpuul on astlad moodustunud tervest lehest, hundihambal leherootsust ja korvõielistel lehelabast. Hiirehernestel on leheroots muundunud hoopis köitraoks, kuid seahernel on köitraag arenenud lehelabast. Püünislehed on putukatest toitumiseks huulheinal ja võipätakal.
10. Fotosüntees. Lehe kui fotosünteesi organi ehitus. Fotosünteesi pigmendid. (TEADA KESKKOOLI TASEMEL)
Fotosünteesi tähtsus:

• produtsendid ehk tootjad on lihtsatest orgaanilistest ühenditest esmase orgaanilise aine loojad , seega on nad toiduaehela esimene lüli, toiduks heterotroofsetele.
  
• Glükoos on põhiline energeetiline varuaine enamikes organismides
  
• Hapnik osaleb hingamisel, osooni tekkel, põlemisel.
  

MÕISTED

Liik – bioloogilise mitmekesisuse põhiühikuks on. Liik on tunnetusühik, mitte bioloogiliste süsteemide element. Organismide rühm (kes kuuluvad samasse liiki), mis toimib bioloogilises süsteemis omaette tervikuna, on populatsioon.
Liik on isendite rühm, mille liikmed annavad võimaluse korral omavahel ristudes eluvõimelisi järglasi. Raskused piirtingimustel: kujunevad liigid/alamliigid, ökoloogiliselt isoleeritud, aga füsioloogiliselt isoleerimata liigid, pisiliigid.
(vikipeedia) Liik ( species , lühend sp. või spec.) on taksonoomiline mõiste, mida bioloogias kasutatakse kindlal viisil omavahel sarnanevate organismide populatsiooni kohta.
Süstemaatilised ühikud – Väiksemad ühikud koondatakse suuremasse. Oluline on sugulus , see väljendub nähtavas (väiksemad ühikud, nt. perekond) või geenide sarnasuses (suured ühikud, nt. hõimkond, riik).
Süstemaatiliste ühikute tõlkimisel ei saa kasutada filoloogilist tõlget, tuleb anda teaduslikud vasted.
Mükoriisa – ( viki ) Mükoriisa ehk seenjuur on sümbioos, täpsemalt mutualism, seente ja taimejuurte vahel. Sellisel mükoriissel kooselul võib seen oma "peremehe" – taime juurtes elada nii viimase juurerakkude sees (intratsellulaarselt) kui ka taimerakust väljaspool (ekstratsellulaarselt).
Mükoriisa peamine tähtsus seisneb selles, et seen varustab taimejuuri taimetoiteelementidega, mida taim mullast kas ise ei saa kätte (näiteks mulla kõrgenenud pH tõttu) või saab neid kätte aeglaselt; seen omakorda saab taimelt vastu aga elutegevuseks vajalikke suhkruid.
(õp) Mükoriisa e. seenjuur. Taime ja seene vastastikku kasulik kooselu. Taim annab seenele orgaanilisi aineid (suhkruid), seen taimele kaitset ( parasiitseened  juuremädanikud), vett ja mineraalaineid (mükoriisaga juurtel puuduvad juurekarvad, ka nende pikkuskasv on suhteliselt pidurdatud – seega kokkuhoid juurte ülesehitamise arvel). On mitut tüüpi mükoriisat. Mükoriisat moodustavad eriti kandseened , vähem ka kottseened ja teised. Paljud söögiseened suudavad elada ainult koos taimega (männiriisikas, kasepuravik jne.). Seetõttu on võimalik kasvatada vaid väheseid seeni, kes mükoriisat ei moodusta: osasid shampinjone ja mitmeid puiduseeni ( austerservik , shiitake, sametkõrges (=enokitake), soomustorik, kõrvtarrik jne.).
Ka enamusel taimedel on mükoriisa eluks vajalik, sageli eluks möödapääsmatu (käpalised, ka kanarbikulised, puude kasvujõud väheneb ilma mükoriisata väga palju). Keskkonna saastamine ja tallamine võib põhjustada mullaomaduste ränka muutumist, mis võib viia mükoriisaseened hukule. Mükoriisast ilma jäänud puude juuri ründavad kergesti parasiitseened, nad ei suuda enam piisavalt omastada mullast toitaineid. Mükoriisakahjustused on enamiku metsade hukkumise põhjuseks praegusel ajal (see omakorda keskkonna rikkumisest tingitud). Mükoriisa jääb puudel nõrgaks ka põldudele rajatud puistutes – seal ei leidu piisavalt metsaseeni.
Tallus – (viki) Tallus ehk rakis on mõnede liikumatute organismide diferentseerumata vegetatiivne kude. Varem koondati tallusega organismid (käsitleti taimedena) omaette süstemaatilisse rühma – rakis- ehk tallofüüdid, hiljem on tõestatud, et see oli selgelt polüfüleetiline takson.
Tallusel puuduvad organiseerunud ja eristatavad osad (lehed, juured ja varred), mis on aga olemas soontaimedel. Küll aga võib tallusel olla eelmainitud taimeosade analooge, mille üldtalitlus ja makroskoopne ehitus võivad sarnaneda küll soontaimedega, kuid nende mikrostruktuur on erinev; näiteks puuduvad tallusel juhtkoed.
Tallusega organismid on näiteks puna- ja pruunvetikad .
Soreedid – sambliku vegetatiivse paljunemise organid; Soreedid on mikroskoopilised moodustised, mis koosnevad vetikarakkudest ja seeneniitidest nende ümber. Soreedid paiknevad vabalt talluse pinnal. Neid leidub näiteks vagu-lapiksamblikul (Parmelia sulcata) ning harilikul hallsamblikul (Hypogymnia physodes).
Isiidid – sambliku vegetatiivse paljunemise organid, talluse pinna väljakasvud, koosnevad samuti nii seen kui vetik -komponendist.
Võsu – Võsu on tavaliselt taime maapealne osa (võsu võib muunduda ka taime maa-aluseks osaks). Võsu areneb seemnes olevast idupungast, mille tipus asub kasvukuhik. Võsu keskseks osaks on vars, mis kannab pungi ja lehti. Võsu puitunud osa nimetatakse võrseks. Maa-alused võsu muudendid on iseloomulikud mitmeaastastele rohttaimedele. Nad on talve üleelamiseks. Vastavalt maa-aluste võsude väliskujule ja siseehitusele eristatakse risoomi, mugulat ja sibulat.
Õiekate – (viki) Õiekate ehk periant on õie vegetatiivne ( suguta ) osa, mis ümbritseb tolmukaid ja emakaid ning hiljem vilja. Koosneb kas tupp -ja kroonlehtedest (kaheli õiekate) või ainult ühesugustest õielehtedest (lihtne õiekate). Võivad olla rohelised või muud värvi. Vahel on õielehed omavahel kokku kasvanud, nii et õis meenutab putke või kellukat.
(õp) Tupplehed+ kroonlehed =õiekate. Kui tupp- ja kroonlehed pole välimuse järgi eristatavad (on ühesugused või puudub üks neist, nii et teine täidab mõlema ülesannet), on õiekate lihtne.
Fotosüntees – (gümn õpik) klorofülli sisaldavates taimerakkudes (ka mõnedes bakterites ja protistides) toimuv assimilatsiooniprotsess, mille käigus salvestatakse valgusenergia orgaaniliste ühendite keemiliste sidemete energiaks. Protsessi peamisteks lähteaineteks on CO2 ja H2O ning lõpp-produktiks glükoos, ühtlasi eraldub O2.
(viki) Fotosüntees (kreeka photo- 'valgus' + synthesis 'ühendamine, liitmine') on looduses asetleidev protsess, mille käigus elusorganismid muudavad päikeseenergia keemiliseks energiaks. Fotosüntees toimub fotoaktiivsete pigmentide, näiteks klorofülli kaasabil.
Fotosünteesi lähteaineteks on süsinikdioksiid ja vesi (energiaallikaks on päikeseenergia), lõpp-produktiks ehk saaduseks on süsivesikud, peamiselt glükoos, fruktoos ja tärklis ning kõrvalsaaduseks hapnik. Fotosünteesi võib vaieldamatult pidada kõige tähtsamaks biokeemilise aineringe lüliks, kuna kõik organismid sõltuvad selle käigus toodetavast orgaanilisest ainest. Fotosüntees toimub peamiselt taimedes, paljudes vetikates ning ka tsüanobakterites. Fotosünteesivõimelised on samuti mõned vibur - ning ripsloomad. Fotosünteesi läbiviivaid organisme nimetatakse fotoautotroofideks.
Klassifitseerimine ehk taksonoomia on organismide ühendamine rühmadesse ühiste tunnuste alusel.
RIIK – ALAMRIIK – HÕIMKOND – KLASS – SELTS – SUGUKOND – PEREKOND - LIIK