Nikolai II Aleksandrovitš (0)

Nikolai II Aleksandrovitš
  Romanov (Николай II Александрович; 18. mai (vana kalendri järgi 6. mai) 1868  Tsarskoje Selo  – 17. juuli1918 Jekaterinburg) oli Venemaa viimane keiser , Poola kuningas ja Soome suurvürst . Nikolai II valitses aastatel 1894–1917. Tema valitsusaeg lõppes 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga, misjärel vangistati ta koos perega  Tsarskoje Selo Aleksandri paleesse, mis oli olnud Nikolai II ametlik residents. Pärast kolme kuud viidi perekond Tobolskisse ning siis Jekaterinburgi, mis jäi nende viimaseks peatumispaigaks. Nikolai II, ta abikaasa Aleksandra Fjodorovna, neli tütart , poeg ning väike teenijaskond lasti Uraali oblastinõukogu sõjatribunali otsusega maha 17. juulil 1918.
2000. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik  Nikolai II ja ta perekonna pühadeks märtriteks.
Kihlus, abielu ja troonipärimine
Nikolai kihlus Hesseni printsessi  Victoria Alix Helena Louise Beatricega 1894. aasta aprillis . Alix võttis omaks õigeusu ja vene nime Aleksandra Fjodorovna. 1894. aastal suri Aleksander III, keda arvati veel troonil olevat vähemalt 20 aastat. Nikolai tundis, et ei ole ettevalmistunud uueks rolliks Venemaa ees. Troonile saades oli Nikolai kõigest 26-aastane. Pulmad toimusid 1894. aasta novembris, mis peeti võrreldes teiste keisrite pulmadega tagasihoidlikumalt.  Talvepalee  uhkusele eelistas keiserlik paar Tsarskoje Selos asuva Aleksandri palee  eraldatust ja lihtsust , kuhu mindi peagi elama. Paaril oli viis last:

• suurvürstinna  Olga  ( 1895 –1918)
  
• suurvürstinna Tatjana ( 1897 –1918)
  
• suurvürstinna Maria (1899–1918)
  
• suurvürstinna Anastassija (1901–1918)
  
• troonipärija Aleksei ( 1904 –1918).
  

Kroonimine Nikolai Aleksandrovitš krooniti 18. mail 1896. Moskva lähedale Hodõnka väljakule oli tulnud sadu tuhandeid inimesi, et osa võtta pidustustest ning saada ka kroonimise puhul kingitusi. Harilikult sõjaväemanöövriteks kasutataval väljakul olid tasandamata kaitsekraavid, kaevikud jne. ning rahvamasside tunglemises tallati surnuks umbes 1389, vigastada sai 1301 inimest. Vaatamata toimunud rahvatragöödiale läks uus keiser õhtul Prantsusmaa suursaadiku juurde ballile.
Valitsusaeg
Kokkupõrge Venemaa ja Jaapani vahel oli sajandivahetusel vältimatu. Venemaa ambitsioonid idas põrkasid kokku Jaapani huvidega , kes tahtis laiendada oma territooriumi läänes. Sõda hakkas üllatusrünnakuga Venemaa laevastikule Port Arturis. Algusest peale kulges sõda Venemaale suurte kaotustega. Tähtsa osa oma laevastikust kaotatiTsushima lahingus. Sõda lõppes Venemaa täieliku lüüasaamisega. Jaapaniga sõlmiti Portsmouthi vaherahu . Sõda mõjus Venemaa majandusele laostavalt. Valitses tööpuudus , töölisklassi kehv seis soodustas revolutsiooniliste ideede levikut.
22. jaanuaril 1905 liikus Peterburis suur rahvamass preester  Grigori Gaponi juhtimisel Talvepalee poole, et anda keisrile üle palvekiri . Rongkäik oli rahumeelne , kanti keisri pilte, ikoone ja riste. Talvepalee ette olid rivistatud tsaariarmee ohvitserid , kellele oli antud käsk tagada kord võimalike rahutuste puhul. Saamata aru, et rahvas oli tulnud palee ette rahumeelsete kavatsustega, avasid ohvitserid tule. Surma sai üle tuhande inimese.
Nikolai II viibis meeleavalduse ajal Tsarskoje Selos, saades juhtunust teada palju hiljem. Samuti ei teatatud Nikolaile eelmisel päeval rahva kavatsusest anda keisrile edasi palvekiri. Pärast seda sündmust anti keisrile hüüdnimi- Verine Nikolai. Revolutsiooni tõttu oli Nikolai II sunnitud tegema järeleandmisi. Ta kirjutas alla manifestile, mille tulemusena moodustati Venemaal uus riigiorgan – riigiduuma. Keisrile jäi siiski kõrgeim võim. 1905. aasta Oktoobri Manifestiga andis Nikolai II inimestele kodanikuõigused .
Venemaa hakkas taastuma Jaapani sõja laastavast mõjust. Majanduslik seis paranes . Reforme viis läbi Venemaa peaminister  Pjotr Stolõpin, andes talupoegadele maad asustamata aladel Siberis . Majanduslik toodang tõusis tunduvalt ning Venemaa saavutas 1914. aastaks teiste Euroopa riikidega võrreldava elatustaseme.
I maailmasõda  ja valitsemisaja lõpp.
Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi  tapmine serblase poolt 1914. aastal vallandas kriitilise olukorra Venemaa ja Saksamaa vahel. Saksamaa, kes seisis Austria-Ungari huvide eest kuulutas sõja Venemaale, kes protežeeris Serbiat. Saksa keiser Wilhelm II ei heidutunud mõttest, et astub sõtta oma enda sugulastega. Venemaa oli Saksamaale sunnitud vastama samaga, sõjaga. Keisri avaldust sõtta astumise kohta oli kuulama tulnud tohutu rahvahulk. Otsus võeti juubeldades vastu. Patriotism aitas leevendada lõhet valitseja ja rahva vahel. Usuti lühikesse ja võidukasse sõtta. Keiser sõitis rindele, et tõsta veelgi sõdurite moraali, autasustades tublimaid. Sõda aga kujunes oodatust pikemaks. Inimkaotused olid suured mõlemal poolel. Peterburis oli valitsus jäetud Aleksandra juhatada, kes pidas tihedat kirjavahetust abikaasaga, pidades nõu otsuste langetamisel. Samas olid keisrinna otsused mõjutatud Rasputini poolt. Keisrinna pidi eemaldama valitsusest ministrid, kes olid Rasputini vastu. Aleksandra asendas ministrid ebakompetentsete isikutega. Olukord põhjustas keisripaari omavahelisi lahkarvamusi. Rasputinit peeti süüdi Venemaad vaevavates hädades, mis viis 16. detsembril 1916 Rasputini tapmiseni. Enne surma oli Rasputin kirjutanud keisrinnale prohvetliku kirja, milles ütles, et kui ta tapetakse , tapetakse ka keisri pere.
Sõja tõttu halvenes riigi majanduslik olukord. Halvatud oli suurlinnade toiduga varustamine, mis tekitas rahvas rahulolematust , mis viisid veebruaris 1917 Peterburis avalike rahutusteni. Keiser käskis 27. veebruaril 1917 meeleavaldused maha suruda, kuid väeosad keeldusid ja paljud tsaariarmee osad läksid rahva poolele üle.
Keisrile ei pakkunud toetust enam ükski ametnik , mille tõttu ilma reaalse võimuta Nikolai II oli sunnitud 2. märtsil 1917 kell 23.40 troonist loobuma. Ta loobus troonist oma vennaMihhaili kasuks, kes järgmisel päeval keeldus keisriks hakkamast. Lõppes 304 aastat kestnud  Romanovite  võim.
Nikolai II arest ja tapmine.
Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Venemaa Ajutise Valitsuse valitsemise algust arreteeriti Petrogradi revolutsiooninõukogu nõudmisel 7. märtsil 1917 Nikolai II koos perekonnaga ja kuni 14. augustini  1917 viibis ta vahi all Aleksandrovski Palees, Tsarskoje Selos, hiljem saadeti edasi Tobolskisse, kus nad ka viibisid enamlaste poolt toime pandud oktoobripöörde ajal.
Enamlaste valitsus kavatses nende üle kohut mõista aga ei suutnud leida tegevuses kuriteokoossseisu, mistõttu jätkus nende vahi all hoidmine ilma seadusliku aluseta. Kevadel 1918 toimetati Nikolai Aleksandrovitš Romanov koos perekonnaga Jekaterinburgi (Sverdlovskisse). Siberis jätkuvate segaduste ajal hukati Nikolai Aleksandrovitš Romanov ja ta perekonna ning õukonna liikmed  Jakov Sverdlovi ja Uraali oblastinõukogu sõjatribunali otsuse põhjal bolševike (Jankel Jurovski juhtimisel) poolt:

• 13. juunil 1918 hukati Permi lähedal suurvürst Mihhail Aleksandrovitš Romanov.
  
• 17. juulil 1918 hukati Nikolai II, tema naine Aleksandra Fjodorovna, nende viis last – Olga, Tatjana, Maria, Anastasia ja 13-aastane troonipärija Aleksei ning kolm teenijat ja arst enamlase Jurovski juhendamisel Jekaterinburgis insener Ipatjevi maja keldris . Ipatjevi maja ei ole säilinud, sest  Boriss Jeltsin  laskis selle lammutada Moskva korraldusel.
  
• 18. juunil 1918 hukati samas lähedal Alapajevskis suurvürst  Sergei Aleksandrovitš Romanov ja heideti elusalt 60 meetri sügavusse kaevandusšahti tema lesk Jelizaveta Fjodorova (Nikolai II naise Aleksandra Fjodorovna õde), suurvürst  Konstantin Konstantinovitši pojad -Joann Konstantinovitš, Konstantin Konstantinovitš ja Igor Konstantinovitš( Nikolai II vanaonu poja lapsed), vürst Vladimir Palei (suurvürst  Pavel Aleksandrovitš Romanovi poeg ja Nikolai II onupoeg )
  
• 28. jaanuar 1919 lasti maha Peterburis Peeter-Pauli kindluses suurvürstid  Georgi Mihhailovitš, Nikolai Mihhailovitš,  Dmitri Konstantinovitš ja Pavel Aleksandrovitš Romanov...
  

Pärast Jekaterinburgi vallutamist Aleksandr Koltšaki vägede alustati Nikolai Aleksandrovitš Romanovi ja tema lähedaste tapmise asjaolude kohta uurimine  kohtu-uurija Nikolai Aleksejevitš Sokolovi poolt, mis toimus aastail 1919–1924
Seosed Eestiga
Nikolai II oli viimane Eestimaa ja  Liivimaa  hertsog.
23.–26. juulil  1902  külastas keiser Nikolai II Tallinna.
1908. aasta mais toimus Tallinnas Nikolai II ja  Suurbritannia ja Iirimaa Ühendatud Kuningriigi kuninga Edward VII 3-päevane kohtumine , mille eesmärk oli sõlmida kahe riigi vahelised poliitilised ning sõjalised koostöökokkulepped. Riikide välisministrite juuresolekul sõlmiti leping Makedoonias  muudatuste läbiviimiseks ja Osmanite riiginõrgestamiseks.
Nikolai II isiklik autojuht oli aastail 1908–1911 eestlane August Adamson.
5. juulil 1912 toimus Paldiskis kohtumine Venemaa keisri Nikolai II ja Saksa keisri Wilhelm II vahel[6] . Wilhelm oli jahil Hohenzollern sõjalaeva Moltke saatel. Paldiski reidil Nikolai II jahil Štandart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei suutnud Esimest maailmasõda ära hoida.