Romanovite dünastia (0)

Romanovid
Mihhail I Fjodorovitš (1613–1645)
Elas aastatel 1596-1645. Mihhail oli Romanovite dünastia rajaja Venemaal. Isa oli bojaar Fjodor Nikititš Romanov ja ema Ksenia Ivanovna Šestovaja. Valitsejaks valiti ta 16-aastasena. Tema tähtsus Venemaa ajaloos seisneb selles, et ta ühendas väikesteks vürstiriigikesteks killustatud Venemaa ühtseks riigiks. Samuti korrastas Mihhail sidemed Venemaa naabrite Poola ja Leeduga. Alustas Vene sõjaväereformiga. Mihhail oli kaks korda abielus.
Aleksei I Mihhailovitš (1645-1676)
Elas aastatel 1629-1676. Aleksei oli troonile tõustes 16-aastane ja tema valitsuse alguses haaras võimu enda kätte Aleksei kasvataja bojaar Boriss Morozov. Aleksei algatatud ja koostatud on mitmed seadused ja dokumendid , sealhulgas Venemaa seaduste kogu Maakogu seadustik .Tema välispoliitika suurimaks saavutuseks oli aastail 1654–1667 peetud sõda Rzeczpospolitaga, mille käigus ta vallutas Ukraina ning liitis selle Venemaa tsaaririigiga. Sellele järgnenud sõjas Poolaga, vallutasid Vene tsaaririigi väed Poolale kuulunud maa-alad ning Aleksei I sai ka Leedu ja Polotski suurvürsti, Valge-Vene, Volõõnia ja Podolski vürsti tiitlid . Andrussovo vaherahuga läksid Smolensk ja Vasakkalda-Ukraina Vene riigi valdusse. Aleksei pidas Liivimaa vallutamiseks Rootsiga edutu sõja ning püüdis vallutada Riiat 1656. aastal. Sõjategevuse lõpetas 1658 . aastal Vallisaare vaherahu , kolm aastat hiljem oli Aleksei sunnitud jätkuva Vene-Poola sõja tõttu leppima Venemaa jaoks tulemusteta Kärde rahuga.
Fjodor III (1676-1682)
Elas aastatel 1661-1682. Fjodor sai tsaariks vaid 16-aastaselt, kuid juba siis oli ta tervis niivõrd vilets, et ta ei lahkunud Moskva Kremli müüride vahelt ega saanud kahest abielust järeltulijaid. Fjodor oli hardalt usklik ning püüdis jätkata isa alustatud kirikureforme. Ta vabastas asumiselt reformi algataja, endise patriarhi Nikoni ja lasi elusalt põletada vanausuliste juhi Avvakumi. Kuid enne kui Fjodor jõudis midagi suuremat ette võtta, suri ta vaid 20-aastaselt.
Ivan V (1682–1696)
Elas aastatel 1666 –1696. Oli sünnist saadik haige ja peaaegu pime.Valitses koos Peeter I'ga kuni surmani, „vanema“ tsaarina.
Peeter I (1682–1725)
Elas aastatel 1672-1725. Peeter I oli teadmishimuline, tahtejõuline ja juhtimisvõimekas, kuid ägeda loomuga inimene.Oma peaeesmärgiks pidas ta Venemaa muutmist euroopalikuks suurriigiks. Selleks tuli jagu saada majanduse ja kultuuri mahajäämusest, milleks kasutas esimesena ajude äravoolu soodustamist arenenud Euroopa riikidest. Noore tsaari esimene iseseisev samm oli 1695 ette võetud katse vallutada Azovi, mis nurjus. Hiljem ta reorganiseeris armee juhtimise ning kordas tormijooksu, tänu millele 19. juulil 1696 Azovi garnison alistus. Varsti ilmnesid esimesed märgid rahulolematusest Peetri poliitikaga. Põhjasõjaga püüdis Peeter I saavutada Venemaale väljapääsu Läänemerele ehk " raiuda akent Euroopasse". Kuid esialgu ei läinud see läbi. Põhjasõjas taotletud eesmärgi saavutas Venemaa alles Uusikaupunki rahuga (1721), Venemaaga liideti Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja Ida-Soome koos Viiburi linnaga. Seejärel vallutas Peeter I Kaspia mere lääneranniku. Peeter I ajal ( aastatel 1710–1725) kirjutati palju varasemaid ajaloosündmusi ümber, mis hõlmas Venemaad 17.saj 2.poolel ning palju ürikuid hävitati.
Katariina I (1725-1727)
Elas aastatel 1684 -1727. 1724 . aastal kroonis Peeter ta Venemaa keisrinnaks ning järgmisel aastal, pärast Peetri surma, õnnestus Katariinal kaardiväe abil troon endale haarata. Ta oli Venemaa esimeseks valitsevaks keisrinnaks. Reaalselt tegeles riigiasjadega tema ja Peetri soosik Aleksandr Menšikov. Katariina I valitsemise ajal sõlmiti viitsekantsler H.J.F Ostermann'i eestvedamisel 1726. aastal Viini Liidulepe. Viini Liit võimaldas Venemaal luua oma poliitiliste huvide kaitseks riikide kaitsesüsteemi, ning võimaldas ka Venemaal väljuda senisest poliitilisest isolatsioonist, mille oli tinginud Peeter I sihitu välispoliitika. Riigivalitsejana jäi kirjaoskamatu Katariina üsna tagaplaanile ja võim riigis koondus 1726. aasta veebruaris moodustatud Kõrgeima Salanõukogu kätte, mis koosnes püsivast 7 salanõunikust.
Peeter II (1727- 1730 )
Elas aastatel 1715-1730. Peeter II asus troonile kui ta oli 11-aastane. Keisriks krooniti ta 25. veebruaril 1728 . aastal. Kuna ta oli alaealine, siis valitsesid tema eest esialgu vürst Aleksandr Menšikov ning tema kaaskondlased, hiljem aga oli riigis tegelikuks võimuks Kõrgeim Salanõukogu, mille koosseis aga muutus, sinna kuulusid ebasoosingusse langenud Menšikovi asemel 4 vürsti Dolgorukide suguvõsast ning 2 Golitsõnit. Peeter II valistusajal viidi Venemaa Keisririigi valitsemine üle Peterburist Moskvasse. Ametlikult kuulutas Peeter end oma vanaisa reformide vastaseks, ent tegelikult laveeriti tema ajal läänelikkuse ja traditsioonide vahel.
Anna Ivanovna (1730- 1740 )
Elas aastatel 1693-1740. Pärast Peeter II surma 1730. a. valis Ülemsalanõukogu 43-aastase Anna Venemaa keisrinnaks, sundides enne alla kirjutama keisrivõimu piiravatele tingimustele. Ülemsalanõukogu eesmärk oli luua konstitutsiooniline monarhia , kuid enne kavatses ta vormida Kuramaa hertsoginnast manipuleeritava isiku, kes oleks tänulik ainuüksi trooni ja rikkuste eest. Anna Ivanovna taganes siiski võimule asudes lubadustest, saates Ülemsalanõukogu laiali ning hakkas valitsema despoodina. Tegelikud valitsusasjad jätsid Annat ükskõikseks, enamiku ajast veetis ta Moskvas, põhihuvideks jaht ja lõbustused. Anna valitsusajal teostas tegelikku võimu 1731 . aastal moodustatud 3-liikmeline ministrite kabinet. Ehkki Anna Ivanovna asetses ise Moskvas, kujundati tema valitsusajal välja Peterburi põhitänavavõrgustik, kaotati Peeter I poolt kehtestatud ainupärimisõigus ja tõhustati riigivastaste kuritegudega tegeleva Salaekspeditsiooni tööd. Suurendati sõjaväeosade arvu ja asutati kaks täiendavat kaardiväepolku. Keisrinna soosikute aetud poliitika päästis valla Poola pärilussõja ja Vene-Austria sõja Türgi vastu.
Ivan VI (1740- 1741 )
Elas aastatel 1740-1764. Ivan määrati vaid pooleteisekuuselt Venemaa valitsejaks, regendiks määrati esialgu Kuramaalt pärit keisrinna Anna favoriit Bironite dünastia Kuramaa hertsog Ernst Johann Biron. Kuna aga Vene õukonnas peeti teda aga liialt vene aadli huvidele vastanduvaks, siis 1740. aasta lõpus Biron kukutati ja asendati keisri ema Anna Leopoldovnaga. Siiski jäi vene aadelkonna rahulolematus alles, sest kõrgetel kohtadel olid enamuses sakslased , sealhulgas oli ka keiser ise sünni poolest sakslane. 1741. aasta lõpuks toimus uus vandenõu, mis lõppes Ivani ja ta ema kukutamisega, Ivan suleti Schlüsselburgi vanglasse. Vangistuse alguses oli Ivan kõigest aastane ning ta jäi vanglasse kogu oma eluks. Seetõttu ei saanud ta mingit haridust ning ta vaimsed võimed jäid välja arenemata. Vabastamiskatse käigus Schlüsselburgi kindlusest Ivan hukkus.
Jelizaveta Petrovna (1741–1762)
Elas aastatel 1709-1762. Jelizaveta taastas senati õigused ja kergendas aadlike teenistuskohustusi. Kuigi üldiselt keisrinna tasakaalustas riigi siseolusid, ei huvitanud teda valitsemine eriti, hoopis õukonnaelu. Välise hiilguse tõukel soosis Jelizaveta Bartolomeo Rastrelli tegevust, valmisid praegune Talvepalee, lossid Peterhofis ja Tsarskoje Selos, kuid asutati Moskva ülikool ja Peterburi Kunstiakadeemia. 1756. aastal asutati esimene Venemaa professiaalne teater. Keisrinna-aegset välispoliitikat juhtis kaua Aleksei Bestužev-Rjumin, kelle Jelizaveta ootamatult, ilma erilise põhjuseta erru saatis. Rootsi-Vene 1741– 1743 sõja lõpetanud Turku rahuga 1743 saavutas Jelizaveta Rootsilt suure osa Soome territooriumist. Jelizaveta oli üliusklik.
Peeter III (1762)
Elas aastatel 1728-1762. Oli Venemaad valitsenud Holstein -Gottorp-Romanovite dünastia esimene liige. Teoreetiliselt oli tal võimalus saada nii Venemaa keisririigi kui ka Rootsi kuningriigi valitsejaks, sest Karl XII oli tema isapoolne vanaonu ja Rootsi kuningal Fredrik I-l ei olnud seaduslikke järglasi. Teda peeti infantiilseks alkohoolikuks, kellel polnud mingeid oskusi ega tahet valitseda. Tema esimeseks mureks valitsejana oli lõpetada sõda Preisimaaga, Venemaa loobus kõigist vallutatud aladest ning Peeter sõlmis Friedrich II-ga liidu. Seejärel viidi ellu suur hulk liberaalseid reforme, näiteks kaotati aadlike riigiteenistuskohustus, alustati kirikuvarade sekulariseerimist, liberaliseeriti kaubanduspoliitikat, kaotati salateenistus ning hakati ette valmistama agraarreformi. Lisaks neile reformidele püüdis Peeter iga hinna eest juurutada Preisi sõjaväekorda ning õigeusu kiriku liturgiat asendada luterlikuga.
Katariina II (1762–1796)
Elas aastatel 1729-1796. 1764. aastal viis ta läbi kiriku maade riigistamise. Katariina viis läbi muudatusi riigihalduses (1775. aasta kubermanguseadus), püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Lisaks hooldeasutustele ja 1765 . aastal Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste . Kuigi Katariina arvustas pärisorjust kinnistasid tema reformid talurahva rõhutud olukorda, millega kaasnesid ulatuslikud rahutused nagu Jemeljan Pugatšovi ülestõus 1773–1775. aastal. Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Tallinnas ehitati tema auks triumfivärav, millel oli kiri "Katariina II-le, Isamaa Emale, võrreldamatule". Tema valitsemisajal asutati Paldiski ja Võru ning Tartusse ehitati Liivimaa esimene kivisild .
Paul I (1796-1801)
Elas aastatel 1754 -1801. Paul alustas võimule saades kohe radikaalseid ümberkorraldusi, ta taastas Peeter I poolt muudetud Venemaa troonipärimisõiguse. Teise seadusega piiras Paul teoorjust. Valitsema asudes avaldas Paul manifesti, mis deklareeris Venemaa rahuarmastavat välispoliitikat. 1799. aastal otsustas Paul lahkuda Prantsusmaa vastasest koalitsioonist ja Napoleoniga hoopis koostööd alustada. Riigi majanduse ja elanikkonna heaolu parandamiseks lõi Paul riigimagasinid, inflatsiooni tõkestamiseks põletati kuue miljoni rubla väärtuses katteta paberraha , uute täisväärtuslike hõberublade valamiseks korraldati korjandusi, kuhu Paul ise andis oma osa. 29. novembril 1798 viidi sisse uus sõjaväemäärustik, uued koosseisud, uus nekrutite võtmise kord, uus mereväemäärustik ning mis eriti tähtis – eluaegne teenistus muudeti ära 25-aastaseks. Pauli poliitika tekitas vastumeelsust nii kodumaal kui ka välismaal, ning 1801. aastal valmistati ette ja viidi läbi vandenõu tema asendamiseks. Eesti ajalukku on Paul läinud asehalduskorra kaotaja ning Balti erikorra taastajana. Tema valitsemisajal ajal hakati Läänemereprovintsidest ka nekruteid võtma.
Aleksander I (1801-1825)
Elas aastatel 1777-1825. Venemaa keisrina tegi ta mõõdukaid reforme. 1816–1819 kehtestas ta Eesti- ja Liivimaal uue talurahvaseaduse. Tema valitsemisajal taasavati Tartu Ülikool. 27. oktoobri 1801 manifestiga keelustas Aleksander piinamise kuritegude uurimise meetodina. 1822. aastal keelustas Aleksander Venemaal vabamüürlaste liikumise. Aleksandri juhtimisel sõdis Venemaa Pärsiaga (1804–1813). Aleksandri elu kõrgajaks oli võitlus Napoleoniga, keda ta ühtaegu vihkas ja imetles. Viini kongress 1815, kus võitjariigid jaotasid ümber Euroopa riigipiirid , osales Aleksander isiklikult. Pärast Napoleoni sõdade lõppu karmistas Aleksander I Venemaa Keisririigis elanikonna kontrolli. Aleksander I valitsemisajal ühendati Venemaaga Kartli-Kahhethi kuningriik (1801), Rootsilt saadi 1809 Soome suurvürstiriik, Osmanite impeeriumilt 1812 Bessaraabia ja Pärsialt 1813 Aserbaidžaan. Moodustati Varssavi hertsogiriik. Aastal 1862 otsustasid ärksad Viljandimaa mehed jäädvustada tänuks pärisorjuse kaotamise eest keiser Aleksander I mälestuse, selleks sai Aleksandri kool.
Nikolai I (1825-1855)
Elas aastatel 1796-1855. Nikolai kohta on öeldud, et ta valitses Venemaad kui hiiglaslikku sõjaväekasarmut, hoolimata inimeste ehk sõdurite olukorrast, pöörates peaaegu kogu tähelepanu vaid riigi sõjalise ja välise võimsuse kasvatamisele. 1826 . aastal moodustas Nikolai I, Venemaa Keisririigi kontrollimiseks Isikliku Kantselei , mille 1. osakonna ülesanneteks oli täidevsaatva võimu kontroll ja rakendamine; 2. osakond tegeles seadusandliku võimu ülesannete realiseerimise ning seaduste kodifitseerimisega ning 3. osakond keisri ainuvõimu vastase ja riiklikku julgeolekut ohtude ning riigiaparaadi korruptsiooni jälgimisega. Kuid 1853 rikkus Nikolai jõudude tasakaalu Euroopas, kui kuulutas järjekordse sõja Türgile. Prantsusmaa ja Suurbritannia tulid Türgile appi ning maabusid Krimmis. Algas Krimmi sõda, mille Venemaa lõpuks kaotas. Nikolai ise selle lõppu ei näinud, surres 1855. aastal enne sõja lõppu.
Aleksander II (1855-1881)
Elas aastatel 1818-1881. Aleksandri valitsemise esimene aasta oli pühendatud Krimmi sõja jätkamisele ning pärast Sevastopoli langemist rahuläbirääkimistele. Seejärel algas radikaalsete reformide periood. Aleksander II oli inimene, keda ajavaim sügavalt mõjutas ning kellel oli piisavalt elutarkust ja praktilisust, et vältida utopismi. Aleksandri mõjul kaotati 1861. aasta 19 veebruari keisri manifestiga pärisorjus kogu riigis. Pärast seda moodustati ka piirkonna talupoegadekogukondade ja piirkonna aadlike esindajatest kohalik esinduskogu semstvo. Enne saatuslikuks osutunud 1881. aasta atentaati olid nii üksiküritajad kui ka terroristlike grupeeringute liikmed püüdnud Aleksandrit vähemalt seitsmel korral tappa: kolm korda oli teda tulistatud, kaks korda püütud õhku lasta tema rongi ning üks kord tõlda, 9. veebruaril 1880 üritati koguni õhku lasta Talvepaleed. Kõik need katsed lõppesid aga läbikukkumisega, tsaar ei saanud isegi kordagi vigastada. Nii hakkas ta arvama , et teda kaitseb Jumala käsi.
Aleksander III (1881-1894)
Elas aastatel 1845-1894. Enda elu kaitsmiseks otsustas Aleksander III mitte jätkata oma isa liberaalsete joontega poliitikat, vaid koondada kogu võim keisri ümber ning luua politseiriik, teisitimõtlejate rangemaks kontrolliks. Karmistati tsensuuri ning suurendati riigi propagandat. Samas püüdis ka talurahva olukorda parandada, vähendas maa päriseks ostu hindu, lõi Talupidajate panga soodsa laenu saamiseks maade väljaostmiseks mõisnikelt. Tema 13 aastase valitsusaja jooksul ei osalenud Venemaa ainsaski sõjas. 1885. aastal viis lõpuni Kesk-Aasia ühendamise Venemaaga.
Nikolai II (1894-1917)
Elas aastatel 1868-1918. Tema valitsusaeg lõppes 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga. Nikolai sai väga hea hariduse, tal oli suurpärane mälu. Ta tundis hästi ajalugu, rääkis prantsuse, saksa ja inglise keelt. Nikolai valitsuse ajal toimus Venemaa ja Jaapani vahel sõda, milles Venemaa kaotas täielikult. Nikolaile sooviti viia rahva poolt palvekiri , kuid tsaariarmee ohvitserid arvasid, et tegu on rahutusega ja avasid tule, surma sai üle tuhande inimese. Nikolai II sai seetõttu endale hüüdnime- Verine Nikolai. Revolutsiooni tõttu oli Nikolai II sunnitud tegema järeleandmisi. Ta kirjutas alla manifestile, mille tulemusena moodustati Venemaal uus riigiorgan – duuma. Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine serblase poolt 1914. aastal vallandas kriitilise olukorra Venemaa ja Saksamaa vahel. Kuulutati välja sõda, mis Venemaal arvati, et tuleb lühike ja võidukas, kuid kujunes oodatust pikemaks. Inimkaotused olid suured, mõlemal poolel. Peterburis oli valitsus jäetud keisri naise Aleksandra juhatada, kes pidas nõu abikaasaga otsuste langetamisel, kuid oli samas mõjutatud Rasputini poolt. Rasputinit peeti süüdi Venemaad vaevavates hädades, mis viis 1916. aasta 16. detsembril Rasputini tapmiseni. Enne surma oli Rasputin kirjutanud keisrinnale prohvetliku kirja, milles ütles, et kui ta tapetakse , tapetakse ka keisri pere. Sõja tõttu halvenes riigi majanduslik olukord. Halvatud oli suurlinnade toiduga varustamine, mis tekitas rahvas rahulolematust , mis viisid 1917. aasta veebruaris Peterburis avalike rahutusteni. Keiser käskis 27. veebruaril 1917 meeleavaldused maha suruda, kuid väeosad keeldusid ja paljud tsaariarmee osad läksid rahva poolele üle. Keiser jäi ilma reaalse võimuta, ning oli sunnitud loobuma troonist.
Mihhail II (1917)
Elas aastatel 1878-1918. Oli keiser vaid üks päev ja loobus siis troonist, tänu millele, sai lõpp Romanovite dünastiale.