Eesti 19-20 sajand (0)

Uurimustöö
Eesti 19. sajandil ja 20. sajandi
algul
19. sajandil kaotati pärisorjus, sest see ei olnud enam kasulik. Pärisorjad ei tahtnud enam nii palju tööd teha ja nad ei teinud enam nii kvaliteetset tööd, sest see neid ei huvitanud enam. 19. sajandil sai alguse ka rahvuslik ärkamine. Ärkamisaja eeldusteks olid:1)talupoegadest olid saanud vabad inimesed, 2)eestlasi valitsesid sakslased , kes olid huvitatud eestlaste kultuuri uurimisest, 3)Euroopas oli alanud juba rahvuslik liikumine, 4)enamus eestlasi oskas juba kirjutada, 5)1866. aastal rajati täiesti iseseisev rahvaomavalitsus, 6)Venemaa kartis tugevnevat Saksamaad, siis tahtis Venemaa teha eestlastest oma liitlased. Rahvusliku ärkamise üks peategelasi oli Johan Voldemar Jannsen , kes asustas ajalehe Perno Postimees . Jannsenite perekond lõi ka laulu- ja mänguseltsi Vanemuine . Johan Voldemar Jannsen korraldas ka esimese üldlaulupeo Tartus 1869. aastal. 1872. aastal rajati Eesti Kirjameeste Selts, mille esimene president oli Jakob Hurt, kes oli teinud suure töö rahvaluule kogumisega ja avaldamisega. Carl Robert Jakobson hakkas välja andma ajalehte Sakala, mis muutus Eesti loetavamaks ajaleheks.1881. aastal tuli Venemaal troonile Aleksander III, kes tahtis muuta Eesti ja teised Baltimaad teiste Venemaa osade sarnaseks, algas venestamine . Baltisakslastest ametnike asemele määrati venelased , kes ei osanud keelt ega ka kohalike olusid. Eestis valmis esimene raudtee 1870. aastal ning see ühendas Peterburi, Narva, Rakvere ja Tallinna kaudu Paldiski jäävaba sadamaga. Raudtee andis tõuke vabrikutele ja tehastele, sest siis oli palju lihtsam toorainet kohale toimetada. 1896. aastal sai ajalehe Postimehe toimetajaks Jaan Tõnisson. Ajalehe Postimehe peamine nõue oli eesti keelse kooli hariduse taastamine. Teiseks tähtsamaks ajaleheks kujunes Teataja , mille toimetaja oli Konstantin Päts. Ajalehe Teataja olulisem nõue oli eestlaste majandusliku olukorra paranemine. 1905. aastal toimus revolutsioon , mis sai alguse Peterburis ning levis ka kiiresti Baltikumis. Selles revolutsioonis nõuti talurahvale maa andmist ning demokraatlike vabaduste kehtestamist. Oktoobris kuulutati välja üldstreik, kust võtsid osa enamus töölisi ning 16 oktoobril toimus Uuel turul suur rahvakoosolek. Kuid siis ilmus kohale sõjavägi, kes avas tule rahva pihta. Manifestis lubas tsaar Nikolai II üleriigilise rahvaesinduse kokkukutsumist ning isikuvabadusi. Jaan Tõnisson kutsus kokku Tartus rahvaasemike koosoleku, kuhu saadeti linna- ja valla saadikud. Detsembris hakati rüüstama ja põletama mõisaid ning selle käigus rüüstati umbes 150 mõisa hoonet kogumaal. Mõisate hävitamisele tegi lõpu karistussalkade saabumine ning nende ohvriteks langes 328 inimest. Eesti avaliku elu tegelased põgenesid kuskile.
Kokkuvõte raamatust Vene tsaaride kroonika
Tsaarid muutsid nõrga vürstiriigi hiigelsuureks impeeriumiks.
Esimene Vene riik, keskusega Kiievis, tekkis 9. sajandi lõpul. 11. sajandi esimeseks pooleks oli Kiievi-Venemaa muutunud tähtsaks liitriigiks. Kuid peagi hakkas ta aina nõrgenema sisevastuolude just sellepärast, et siis oli tavaks jagada maad valitseja poegade vahel.
Oli küll erinevaid vürstiriikide keskusi, kuid pikkamisi kujunes suurimaks Moskva . Moskvast kujunes ka tähtis vaimulikkeskus, sinna asus vene õigeusu kiriku pea-metropoliit.
Tsarism tekkis kusagil 1460 aastal.
Esimeste tsaaride hulgast on kõige enam tuntud Ivan Julm ja Boriss Godunov, esimene oma julmuse pärast ja teine Mussorgski ooperi traagiliselt lõhestunud kangelasena.
Vene impeeriumi alused seadis oma nooruses paika Ivan Julm. Tema katseid ohjeldada bojaaride mõjuvõimu ja tsentraliseerida ning tugevdada valitsust õõnestasid sõjad ja tema enda tekitatud troonipäriluskriis. Pärast viimase Rjurikovitsite soost valitseja surma algas ajastu, mida tuntakse segaduste ajana. Paljud bojaarid polnud nõus tunnustama 1598 tsaariks valitud Boriss Godunovi võimu. Tsarismi institutsioon elas siiski üle nii siserahutused kui ka Borissi surmale järgnenud Poola-Rootsi sissetungi ja 1613 valiti Moskva tsaariks Mihhail Romanov, kelle rajatud dünastia valitses 1917 aastani.
Rjurikovitsite soost valitsejateks olid: Ivan III(1462- 1505 ), Vassili III(1505-1533), Ivan IV Julm(1533-1584) ja Fjodor I(1584-1598).
Segaduste ajal valitsesid: Boriss Godunov(1598-1605), Fjodor II(1605), Vale-Dmitri(1605-1606), Vassili Šuiski(1606- 1610 ) ja Interreegnum- mitmed trooninõudlejad(1610-1613).
Maade kogumisega alustas Ivan Suur ning muutis vürstiriigi suureks tsaaririigiks. Tema alustas ka Kremli laiendamisega.
17. sajandil jõudsid lõpule protsessid, mille tulemusena enamjagu Venemaa elanikkonda pärisorjastati. Vene riik laienes edasi. Õigeusu kirik , mis oli mänginud Romanovite dünastia rajamisel tähtsat osa, lõhenes ning nõrgenes Suure kirikulõhe tagajärjel üha. Jõulise ja jõhkra uuendaja Peeter Suure valitsusaega vaadeldakse otsustava murranguna vana Moskoovia ja uue Venemaa vahel. Tegelikult päris Peeter suurema osa enda eesmärke oma Romanovitest eelkäijatelt. Tema isa tahtis lääne kogemuste alusel uuendada sõjaväge ning oli esimene tsaar, kes sekkus otseselt põllumajanduse ja tööstuse arendamisse. Peetri poolõde Sofja oli esimene ennast isevalitsejaks nimetav naine Vene troonil ja üritas ajada vallutuslikku välispoliitikat.
Peeter erines oma eelkäijatest tegutsemisviisi ja tulemuste ulatuslikkuse poolest. Ta mõistis, et Vene riigi saatus sõltub sellest, kas ta suudab territoriaalselt ja kultuuriliselt saada Euroopa suurriigiks. Peetri edu tulenes enamjaolt tema jõulisest isiksusest ning tema kavatsused ületasid tulemusi märgatavalt.
Romanovite tõusu aja valitsejad : Mihhail(1613-1645), Aleksei Mihhailovitš(1645-1676), Fjodor III(1676-1682), Sofia eestkostevalitsus(1682-1682), Sofia eestkostevalitsus(1682-1689), Ivan V(1682-1696), Peeter I Suur(1682-1725).
Peeter I kolis tsaariperekonna Moskvast Peterburgi 1710 ning Peetri surma ajaks oli seal juba 40000 elanikku.
Tsaarivõimu kõrgajal 1725-1762 otsustas kaardivägi, kes Vene trooni pärib ning tegelik võim oli aristokraatlike kildkondade ja õukonna soosikute käes. Venemaa majandus arenes ja riik suurendas oma mõju Euroopas. Katariina Suur tugevdas valitsus asutusi. Selle edukus koos impeeriumi laiendamisega võimaldas Venemaal lüüa Aleksander I ajal tagasi Napoleoni sissetung . Aleksander I valitsusajal kaotati pärisorjus Liivimaal 1816 ja Eestimaal 1819.
Tsaari võimu kõrgajal valitsesid: Katariina I(1725- 1727 ), Peeter II(1727- 1730 ), Anna(1730- 1740 ), Ivan VI(1740-1741), Jelizaveta (1741- 1761 ), Peeter III(1761-1762), Katariina II(1762-1796), Paul(1796-1801), Aleksander I(1801-1825).
Neli viimast Romanovite soost valitsejat seisid ühe ja sama valiku ees. Nende impeeriumi tugevust sai säilitada vaid majandust ja haldust kaas ajastades, kuid selle tulemusena kerkis esile haritlaskond, kes hakkas kahtlema kehtiva korra otstarbekuses ning nõudis omale riigi valitsemise osa.
Muutuste ja reformide ajastutel valitsesid: Nikolai I(1825-1855), Aleksander II(1855-1881), Aleksander III(1881-1894), Nikolai II(1894-1917).
Vene tsaaride valitsusaeg lõppes 1917 revolutsiooniga.