Ühiskonnaõpetuse riigieksamiks (35)

ÜHISKONNAÕPETUSE RIIGIEKSAMI AINESISU

NÜÜDISÜHISKOND

Nüüdisühiskonna kujunemine

Ühiskonna mudel

Asustus

Majanduse eripära

Küttide ühiskond
Ajutine
Jaht
Nomaadide ühiskond
Ajutine
Karjakasvatus
Agraarühiskond
Püsiv, hajali , linnad kui halduskeskused
Kõige olulisem on maaomand
Industriaalühiskond
Püsiv, suurlinnad
Maastootmine, tootmisvahendid
Postindustriaalühiskond
Püsiv, metropolid, tööjõu vaba liikumine
Teenused, oskused
Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus , tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine.
Nüüdisühiskond vormus käsikäes rahvusühiskondade ja rahvusriikide moodustumisega 19. sajandil. Samal ajal kujunesid välja ka ühiskonna kolm põhilist sektorit.

Tööstusrevolutsioon ja kapitalismi kujunemine

Tööstusrevolutsioon ehk tööstuspööre – üleminek põhiliselt põllumajanduslikult tootmiselt tööstuslikule tootmisele, seda iseloomustavad vabrikute levik, linnade kiire areng, töölisklassi ja kodanluse kujunemine ning põhjalikud muutused inimeste elustiilis.
Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest, kuid selle lõplik väljakujunemine võttis aega üle sajandi.
Majanduses tõusis tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Töö oli korraldatud konveieritel. Aja otstarbekas kasutamine. Tootmine kujunes ratsionaalsemaks tänu konveieritöö ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtule, asisemaks muutusid võimusehted ning argielu. Tugevnes bürokraatia. Tööaeg hakkas domineerima puhkeaja üle.
Tööstuspööre ja üleminek kapitalismile muutis oluliselt ühiskonna sotsiaalset jaotust. Muutusid

• Tööhõive majanduse põhivaldkondades – tööstuse arenedes tõusis elatustase, mis omakorda suurendas teenuste tarbimist.
  
• Linna- ja maarahvastiku suhtarv – tööstustööliste ja linnainimeste osakaal tõusis ning põllupidajate arv kahanes.
  
• Leibkonnamudelid – agraarühiskonna-aegse suuperede ülekaalu asemel kujunes peamiseks leibkonnatüübiks väikepere.
  

20. sajandi viimaseks veerandiks omandas 19. sajandil kujunenud tööstusühiskond sedavõrd palju uusi jooni, et hakati rääkima uuest ühiskonnatüübist – postindustriaalsest ehk tööstusjärgsest ühiskonnast, millele on omased kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kirju klassikultuur ja mitmekesised väärtushinnangud. Kiiresti kasvas tertsiaar - ehk teenindussektori osatähtsus hankiva ja töötleva tööstuse arvel. Postindustriaalse ühiskonna juures tähtsustatakse teaduse ja tehnoloogia osa majanduses. Postindustriaalne ühiskond vajab haritud spetsialiste. Tööstusjärgse ühiskonna juhtimine peab olema tsentraliseeritum ja paremini kooskõlastatud kui tööstusühiskonnas – valitsus peab hea seisma ka majanduse arengu eest. Mänedžeride revolutsioon (juhtide ja ärikorraldajate arvukuse ning mõjukuse kasv postindustriaalses ühiskonnas). Kujunes keskklass . Inimeste elustiilide lähenemine. Masstootmine ja massikultuur . Massimeedia .
Kuna info kujunes oluliseks kõigis elusfäärides, hakati arenenud postindustriaalset ühiskonda nimetama ka infoühiskonnaks.
Infoühiskond – arenenud postindustriaalne ühiskond, mida iseloomustab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) laialdane kasutamine majanduses, valitsemises ning igapäevaelus; kujunes maailma arenenud piirkondades 20. sajandi viimasel veerandil.
Teadus, uurimisasutused ja avastuste-leiutiste rakendamine muutusid olulisemaks. Seda tüüpi ühiskonda, kus infot majanduses ja poliitikas pidevalt ning oskuslikult kasutatakse, nimetatakse teadmusühiskonnaks. Paindlikum ning vabam töökorraldus. Oluline on loovus , oskus töötada meeskonnas ja rakendada oma teadmisi. Ohud: tootmise ja tehnoloogia mõju loodusele ning keskkonnatasakaalule. Eetilised probleemid.
Teadmusühiskond, teadmispõhine ühiskond – kõrgeltarenenud ühiskonnatüüp, kus nii majanduses kui ühiskonna juhtimises kasutatakse teadusuuringute tulemusi; töös hinnatakse paindlikkust ja innovaatilisust; teadmusühiskonnas on ülikoolid ja uurimisasutused olulised ühiskonnainstitutsioonid, teadlaste ja üliõpilaste osakaal on kõrge.
Kapitalism – majandussüsteem, kus tootmisressursid on eraomanduses ning majanduslik tasakaal kujuneb turu, s.o nõudluse ja pakkumise tasakaalu tulemusena.

Poliitökonoomia teooriad kapitalismi arengust

Adam Smith. Propageeris kujunevaid turumajandussuhteid. Rõhutas, et väärtusi loob majanduses inimtöö. Inimesed on oma majanduslikus tegevuses küll egoistlikud ja lähtuvad erahuvidest, ent turumajandus suudab neid huve tasakaalustada, sest indiviidid peavad oma kasu suurendamiseks osutama üksteisele teenuseid, ostma ja müüma kaupa või tööjõudu. Niisiis toimib turumajandus kõigi hüvanguks.
Vabaturumajanduse propageerijad väitsid, et turg juhib majandust, mistõttu riigil pole tarvis majandust reguleerida. Näiteks mõistsid nad hukka väliskaubanduse piirangud ja riikliku protektsionismi ning toetasid vabakaubandust.
Karl Marx . Kapitalism tähendas tema jaoks niisugust tööstusühiskonda, kus tootmisvahendid (masinad, tehased, tooraine ) ja toodang kuuluvad ühte klassi – kapitalistide ehk kodanluse eraomandisse. Teine ühiskonna põhiklass – töölised ehk proletariaat – on vaba küll õiguslikult, kuid mitte majanduslikult. Omandi puudumine ei võimalda töölisel toota ja luua rikkusi enesele, vaid sunnib teda müüma oma tööjõudu. Klassivastuolud viivad lõpuks revolutsioonini.
Marx kritiseeris küll teravalt proletariaadi olukorda 19. sajandi tööstusühiskonnas, oli ta kapitalismi tuline pooldaja , kuna kapitalism tundus talle ratsionaalne ja efektiivne. Oma põhiteoses “ Kapital ” tõi Marx välja kapitalistliku tootmise kaks põhijoont – vältimatu vajaduse toota kasumit ja püsida konkurentsis. Kasumijanu toob küll kaasa halastamatu ekspluateerimise ja konkurents laostab paljud ettevõtted, kuid samas sunnib selline keskkond pidevalt tootmist täiustama.
Max Weber . Ühes oma kuulsamas töös “Protsetantlik eetika ja kapitalismi vaim” on väitnud, et nendes kristlikes maades, kus toimus reformatsioon , arenes kapitalistlik tootmisviis jõudsamalt kui katoliiklikes või mittekristlikes maades. Weber uskus, et protsetandtlikud väärtused soosivad selliste turumajandusega hästi sobivate iseloomujoonte kujunemist nagu tööarmastus, kokkuhoidlikkus, ausus ning arvepidamine.
Kapitalismi ajal muutus juhtmõtteks rikkuse kogumine, enesedistsipliin ja ratsionaalsus. Kapitalist ei naudi töö tulemust, vaid pigutab selle uuesti tootmisesse, et jõukust veelgi suurendada. Mõnes mõttes sarnaneb kapitalist mungaga, kes loobub maistest rõõmudest ja elab askeedina. Erinevalt mungast imetleb kapitalist aga mammonat. Seda nähtust seletas Weber protsetantismi levikuga , sest protsetantism omistab ilmalikele ametitele samasuguse väärtuse nagu vaimulikule tööle. Seega võib ametialane edukus valmistada jumalale sama suurt heameelt kui usin palvetamine .
Émile Durkheim. Tööstusühiskonna puhul huvitas teda eeskätt vaimuelu ja sotsiaalse solidaarsuse areng.
Agraarühiskonnas elasid inimesed väikestes üksteisest üsna sõltumatutes kohalikes kogukondades. Tööstusühiskonnas aga oli tööjaotus rohkem arenenud, mistõttu kujunes ka keerulisem ja läbipõimunum ühiskonna struktuur. Inimesre vastastikune sõltuvus muutus ühiskonna kooshoidmisel üha olulisemaks. Durkheimi meelest ongi tööjaotuse põhifunktsioon sotsiaalse solidaarsuse hoidmine. Samas võivad mitmed ühiskonnasuhete ulatuslikust muutusest tulenevad ohud seda solidaarsust kõigutada. Tööstusühiskond suurendas individualismi, mistõttu traditsioonilised institutsioonid , nagu perekond, kirik ja naabruskond, kaotasid oma rolli normide kehtestamisel. Selle tulemusena ohustas tööstusühiskonda anoomia ehk üldtunnustatud väärtuste ja normide puudumine.
Anoomia ja sotsiaalsete sidemete puudumine võib põhjustada enesetappe, sest indiviidil puudub vaimne tugi, et oma probleemidega hakkama saada. Surkheim on rõhutanud, et ühtviisi ohtlikud on inimsuhete üleliigne regulatsioon kui ka üleliigne autonoomia . Ülim regulatsioon ja isiksuse allasurumine on iseloomulik usufanatismile, tööstusühiskonda ähvardas aga just egoism, mis võib üshikonna koost lagundada. Suurt tähelepanu on pälvinud Durkheimi tõestus, et enesetappude määr sõltub mitte bioloogilis-psühholoogilistest, vaid sotsiaalsetest teguritest.

Demokraatia printsiibid ja väärtused

Demokraatia – valitsemisvorm , mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus , seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine.
Demokraatia põhimõtted:

• Kõrgeima võimu kandja ning allikas on rahvas
  
• Rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate kaudu
  
• Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele
  
• Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, nad tegutsevad oma ametiala iseseisvalt
  
• Demokraatia tähendab huvide, vaadete, seisukohtade paljustust
  
• Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda; vähemuste õigustega arvestamine
  
• Vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond (ehk tsiviilühiskond – avaliku elu valdkond , mille moodustavad kodanike algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud vabatahtlikud organisatsioonid , ühendused ja liikumised) ning vaba ajakirjandus , mis pakuvad mitmekesiseid kanaleid huvide väljendamiseks
  
• Kohtusüsteemi ja teiste kontrollorganite (keskvalimiskomisjon, keskpank , riigikontroll) poliitiline sõltumatus
  
• Kodanikuvabaduste tunnustamine
  
• Õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse ees
  
• Võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus
  
• Tsiviilkontroll relvajõudude üle
  

Demokraatia tugisambad:

• Rahva suveräänsus
  
• Valitsemine valitsetavate nõusolekul
  
• Enamuse võim
  
• Vähemuse õigused
  
• Põhiliste inimõiguste tagamine
  
• Vabad ja ausad valimised
  
• Võrdsus seaduste ees
  
• Korrakohane õigusemõistmine
  
• Põhiseadusega piiratud riigivõim
  
• Võimude lahususe printsiibi järgimine
  
• Sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism
  
• Sallivuse , pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine
  

Demokraatia väärtused: vabadus, võrdsus, tolerantsus , pluralism, seaduslikkus (legitiimsus) (võimu õiguspärasus, valitsemine seaduste põhjal)
20. sajandi ühiskonna poliitilise arengu tendentse
Pärast I maailmasõda  demokraatia  majanduskriis  diktatuur
a) autoritaarne;
b) totalitaarne

Modernne elustiil

Modernne ühiskond: info levik, kõrged sissetulekud, info- ja heaoluühiskond

Nüüdisaja majandus- ja sotsioloogilised teooriad

Peamised teooriad, mis käsitlevad riigi sekkumist majandusse

Reguleerimisteooriad
Vaba ettevõtluse teooriad
John Maynard Keynes Milton Friedman Kapitalistlik majandus on loomult...
...ebastabiilne
...stabiilne
Enamik majandusprobleeme on seotud...
...mitteküllaldase nõudlusega
...mitteküllaldase pakkumisega
Majanduspoliitika peamine eesmärk on...
...täistööhõive
...isereguleeruvad hinnad
Nõudlust...
...tuleb reguleerida
...ei tohi mõjutada, sest see rikub majanduse iseregulatsiooni
Majandustsükleid põhjustavad...
...tarbimise ja investeerimise kõikumised
...rahamassi kasvutempo kõikumine
Investeeringute kasvu tagab...
...intressimäärade reguleerimine
...rahamassi kasv
Ühiskonna mõiste
Ühiskond – suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis; inimeste omavaheliste suhete kogum. Ühte ühiskonda kuulujatel on ühesugused arusaamad asjaajamisest ja koostööst
Ühiskonnaelu peamised valdkonnad, ühiskonna jaotus sektoriteks
Poliitika-, majandus- ja sotsiaalsfäär;
kultuur, moraal (käitumisreeglid, mille täitmine tagatakse ühiskondlike mõjutusvahenditega);
õigus – riigi kehtestatud käitumisreeglite süsteem, millest kinnipidamine tagatakse sunnijõuga. Koosneb õigusnormidest ehk õigusaktidest.
Ühiskonna jaotus sektoriteks:

• Esimene ehk avalik sektor (võimu- ja valitsemisasutused ning ametkonnad, kõik, mis seotud riigi ja riigivõimuga; avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ning sotsiaalse heaolu kindlustamine; ühiskonna osa, mille moodustavad riigi- ja omavalitsusasutused, ressursid ja tegevus; avaliku sektori tegevuse põhieesmärgiks on tagada riigi tõhus toimimine ; )
  
• Teine ehk erasektor (kasumit taotlevad eraettevõtted)
  
• Kolmas ehk mittetulundussektor (kodanikuorganisatsioonid ja -ühendused; nimetatakse ka kodanikuühiskonnaks, kuhu kuuluvad kasumitaotluseta organisatsioonid ja institutsioonid; aitavad kaasa mitmesuguste ühiskonnaprobleemide lahendamisele, toetudes kodanikualgatusele)
  

Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes

Võim – isiku või sotsiaalse grupi suutlikkus suruda teistele peale oma tahet, mõjutada nende tegevust ning saavutada seeläbi oma eesmärkide elluviimine . Inimgruppides ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Domineerimine .
Võimu ressursid võivad olla nii ainelised (omand – maa, kinnisvara, kapital – raha) kui ka vaimsed (teadmised, kogemused; inimkapital, sotsiaalne kapital – suhted, usaldus, koostöö teiste ühiskonnaliikmetega).
Riigivõimule ainuomased tunnused:

• Ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist
  
• Ainuõigus koguda makse ja otsustada maksutulu kasutamise üle
  
• Seadusega antud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks
  
• Riigivõimu otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi territooriumil asuvatele isikutele
  
• Riigivõimul on õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust ning esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises
  
• Riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia
  

Riigivõimu komponendid:

• Spetsiaalsed asutused ja institutsioonid, mille kaudu võimu teostatakse (seadusandja, valitsus, kohus, korrakaitsejõud)
  
• Inimesed, kes on koolitatud valitsemisülesannete täitmiseks (riigibürokraatia)
  
• Kirjalikud õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka võimuinstitutsioonide ja rahva vahel
  

Majandusliku võimu puhul on mõni firma küll teistest mõjukam, ent tema juhtpositsioon oleneb majanduslikust edukusest. Äriedu võib muutuda kiiremini kui seadustega paika pandud riigivõimukorraldus. Majandusvõimu keskused omavad pigem sümboolset kui kohustavat tähendust. Näiteks börsimaailma keskuseks peetav Wall Street New Yorgis omab majanduslikku võimu, kuid ükski ärimees pole kohustatud astuma samme tulenevalt aktsiakursside kõikumisest. Kui aga riigivõimu esindav keskpank võtab vastu mingi pangandust puudutava otsuse, siis peavad antud riigis tegutsevad erapangad seda täitma.
Kultuuri valdkonnas saab rääkida populaarsusest, autoriteedist ja prestiižist. Kuuletumine on vabatahtlik.

Poliitika elluviimine riigis

Erakondade ja sotsiaalsete liikumiste tegevus tugineb poliitilistele ideoloogiatele, mis annavad hinnangu eksisteerivale poliitikale ning pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorralusest.

Ühiskond kui poliitiline süsteem

Võimu tunnused ja teostamise meetodid
Võimu käsitatakse kolmel viisil: võim teiste üle, võim koos teistega , võim eesmärkide suhtes olukorra/looduse üle. Võimu all mõistetakse võimelisust saavutada oma eesmärke teistest tegijatest sõltumata või neile oma tahtmist peale surudes .
Võimu teostamiseks eristatakse põhimõtteliselt kahte tüüpi meetodeid – autoriteeti ja sundi. Sunni korral kuuletuvad inimesed hirmust vägivalla või karistuse ees. Kui võim on autoriteetne , kuuletuvad inimesed veendumusest, et võimu nõudmised on õigustatud ja targad.

Seadused ja õigusnormid

Seadus – kõrgeima riigivõimuorgani normatiivakt, mille täitmine on kohustuslik
Normatiivne reguleerimine on inimkäitumise korrastamine üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis hõlmab kõiki ühtliiki juhtusid. Üldine reegel ongi norm. Inimkäitumises korraloomise vahendina rakendatavad õigusnormid (kui tüüpilised sotsiaalsed normid) avavad õigusele perpektiivi osaleda ka teistes sotsiaalsetes süsteemides, nt majanduses või valitsemises. Õigusnormid kirjutavad meile midagi ette, tagavad midagi või jätavad koguni millestki ilma. Õigusnorm on õiguslausena formuleeritud käitumiseeskiri, mille ülesanne on anda piisavalt üldiseid, kättesaadavaid ning mõistetavaid reegleid, mille alusel kodanikud ja kohtunikud saavad määrata probleemi lahendamise viisi.
Õigusnormid liigitatakse avaliku ja eraõiguse normideks ning nende üksikharude normideks. Põhiseadus on üksnes normatiivne tuum, mida ümbritsevad asjakohased lisadokumendid ja kokkulepitud poliitilised normid. Põhiseaduslik on valitsemine, mille puhul võimu teostatakse ning piiratakse seadusega määratud viisil. Põhiseaduslikkust iseloomustab võimude lahusus ja tasakaalustatus. Võimude lahusus ning vastastikune piiramine takistab võimu koondumist riigipea või väikese tipp-poliitikute rühma kätte. Põhiseaduslikke režiime iseloomustab aga otsustamisprotsessi aeglus ja vastutuse hajumine.

Õiguse struktuur

Õiguseks nimetatakse mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogumit.
Eraõigusega korraldatakse inimestevahelisi suhteid. Eraõiguses on subjektid oma õigustes võrdsed. Jaguneb tsiviilõiguseks (võlaõigus, asjaõigus, perekonnaõigus, pärimisõigus), kaubandusõiguseks, äriõiguseks (majandusõigus) ja tööõiguseks.
Avalik õigus jaguneb riigiõiguseks, konstitutsiooniõiguseks, rahvusvaheliseks õiguseks, haldusõiguseks, kriminaalõiguseks, kirikuõiguseks, menetlusõiguseks (protsessiõigus) ja finantsõiguseks.
Avaliku õiguse alla käib eelkõige riigiõigus. Põhiline riigiõiguse alus on konstitutsioon . Kriminaalõigus sätestab süüteod ja karistusviisid, finantsõigus eeskirjad, mille järgi riik ja riigiorganid kasutavad raha ning määravad, kuidas ja milliseid makse koguda. Haldusõigus reguleerib ametivõimude moodustamise korda ning vastutust haldusõiguse rikkumise eest. Kui riik ei suuda haldusõigusrikkumisi kontrollida, nimetatakse seda haldussuutmatuseks.

Õigusriigi olemus ja tunnused

Õigusriik – õigusteaduslik termin demokraatliku riigi tähistamiseks; riik, kus valitsetakse õigusnormide alusel, mida järgivad nii valitsetavad kui valitsejad .
Õigusriigis toimub kõik seaduslikkuse alusel; seadused peavad olema avalikud; võimude lahusus; demokraatlikud valimised; tagatakse seaduste elluviimine/rakendamine; riik on loodud legitiimsuse põhimõttel; riik kaitseb rahva huve.

Avalik ja erasektor

Avaliku sektori tuumaks on riik – institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke. Nendest eesmärkidest ja ülesannetest tulenevad ka riigi tunnused:

• Riik on alati seotud võimu teostamisega. Riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu.
  
• Riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ning need on kõigile siduvad .
  
• Riik omab kontrolli kindla territooriumi üle.
  
• Riigi institutsioonid on avalikud; nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest.
  

On vajalik, et seadusandlik ja täidesaatev võim oleksid eraldiseisvad. Kohus ja keskpank peaksid omakorda olema sõltumatud neist mõlemast. Lisaks kohtule ja korrakaitseorganitele on tänasele riigile iseloomulikud veel mitmed järelvalveinstitutsioonid, nagu riigikontroll, inspektsioonid ja ombudsmanid ehk õigusvahemehed.
Valitsemisinstitutsioonid erinevad koosseisu ja ülesannete poolest, kuid kõigil neil on mõningad ühesugused, igale riigiasutusele iseloomulikud tunnused:

• Kindel sisemine struktuur ja hierarhia
  
• Nad moodustatakse riigi poolt õigusakti alusel ja kindlate ülesannete täitmiseks
  
• Nad saavad oma tegevuseks raha riigieelarvest
  
• Nende töötajaskonna moodustavad palgalised riigiametnikud (avalikud teenistujad)
  

Avalik haldus on riigi ja omavalitsuste plaanipärane igapäevane tegevus, et ellu viia poliitikas püstitatud eesmärke.
Avalik sektor koosneb riiklikest ja avalik-õiguslikest institutsioonidest.
Erasektor
Nüüdisaegsete riikide majandus on üles ehitatud turumajanduse põhimõtetele. Konkurents ja ettevõtlusvabadus on viinud selleni , et enamik ärilisi ettevõtteid kuulub erakapitalile. Erasektori ettevõtted erinevad oma õigusliku vormi (täisühingud, osaühingud, aktsiaseltsid jne), suuruse ja ka tegevusala poolest. Kõigi nende ühisjooneks on aga kasumi taotlemine ja eraomandus.
Erasektori osakaalu ühiskonnas mõõdetakse erakapitalile kuuluvate ettevõtete või nendes hõivatud töötajate hulga järgi. Eestis on erasektoris hõivatud umbes kaks kolmandikku ja avalikus sektoris kolmandik palgatöötajatest. Keskmiselt on arenenud riikides avalikus sektoris tööl umbes viiendik kogu tööjõust.
Ühiskonna sektorid sõltuvad üksteisest. Erasektoril tuleb arvestada riigi ettekirjutustega maksude, tegevuslubade, kauplemise, keskkonnahoiu või muude küsimuste kohta. Lisaks õiguslike normide kehtestamisele sekkub riik majandusse, et pehmendada turutõrkeid, koguda makse ja jaotada neist saadava tulu abil rikkust ringi, samuti selleks, et planeerida ühiskonna majanduslikku arengut.
Majandusteadlased on palju vaielnud selle üle, kui ulatuslikult peaks valitsus majandusse sekkuma. Eristatakse kahte seisukohta – ühed pooldavad riigi jõulist sekkumist majandusse, teised on aga selle vastu. Viimased , vabaturumajanduse pooldajad , väidavad, et turg juhib majandust justkui nähtamatu käega, mistõttu riigil pole tarvis majandust reguleerida. Need aga, kes pooldavad riigi aktiivsemat rolli majanduses, väidavad, et vigadeta toimivat turgu ja konkurentsi pole reaalsuses olemas. Kuna esinevad turutõrked, peabki riik sekkuma, et neid puudusi kõrvaldada.
Tänapäeval ei ole arenenud tööstusmaade hulgas ühtki niisugust, kus riik majandusse ei sekkuks. Turtõrgete olemasolu tunnistatakse kõikjal, erinevus on pigem selles, kui palju turutõrgetest tulenevaid probleeme jäetakse inimeste endi lahendada ja kui paljude eest kannab hoolt valitsus.
Riik kui poliitilise võimu süsteem
Riigiks nimetatakse universaalset eraldiseisvat poliitilist üksust.
Riigivõimu tunnused
Kõigile riigivõimudele on iseloomulik, et:

• Nad toimivad kokkulepitud reegleid järgides
  
• Nad on suveräänsed
  
• Nad on legitiimsed
  
• Neil on õigus ja võime luua seadusi ning jõud oma tahet teostada
  

Riigi põhitunnused:

• Territoorium , mille moodustavad maa-ala, maapõu, õhuruum ja territoriaalveed , kui tegu on mereriigiga. Riigi alla kuuluvad tinglikult ka selle riigi lipu all liikuvad alused ning teistes riikides asuvad saatkondade territooriumid. Riigi territooriumi määrab riigipiir , mis määrab ühtlasi riigi suveräänsuse ulatuse . Riigipiiri rikkumine on karistatav.
  
• Rahvas/elanikkond, kes moodustub kõigist ühe riigi alal elavatest ning selle seadusele alluvatest isikutest. Olenevalt oma sidemetest riigiga jaguneb rahvas välismaalasteks ja kodanikkonnaks. Välismaalased võivad olla nii teiste riikide kodanikud kui ka kodakondsuseta isikud. Kodanikud on riigi kodakondsusega isikud. Kodakondsus tähendab riigi ja inimese vahelist õiguslik-poliitilist sidet, millega on määratud mõlema poole õigused ja kohustused teineteise ees.
  
• Suveräänne riigivõim, mis tähendab nii välimist kui ka sisemist iseseisvust. Välimine iseseisvus põhineb teiste riikide de jure või de facto tunnustusel. Sisemine iseseisvus tähendab, etriigis kehtib ainult tema enda loodud ja kontrollitav õiguskord. Riigivõimu teostaja on oma tegevuses vaba ega allu mingile välisjõule.
  

Legitiimsus tähendab, et võim kuulub võimukandjatele kooskõlas seadusega ning on vastavuses rahva kui kõrgeima võimu kandja tahtega.
Tänapäeva riigikorralduse vormid: unitaarriik , föderatsioon, konföderatsioon
Unitaarriik – ühtne riik – tsentraliseeritud riigivõimu- ja valitsemisorganitega ning ühtsete seadustega. Riigi territoorium on jagatud küll haldusüksusteks, kuid neil ei ole iseseisvust, vaid neid juhivad keskse riigivõimu kohalikud esindajad.
Föderatsioon – liitriik, mis tekib riigiõigusliku akti alusel, konstitutsiooni vastuvõtmise tulemusel. Föderatsioonil on oma riigipea ja keskorganid föderatsiooni pädevusse kuuluvate küsimuste lahendamiseks, kuid föderatsiooni osades kehtib omanäoline, teistest erinev õiguskord.
Konföderatsioon – riikide liit, mis sõlmitakse rv lepingutega teatud eesmärkide saavutamiseks. Konföderatsioonil ei ole ühist riigipead. Konföderatsioon ise ei ole rv õiguse subjekt, vadi subjektsust kannavad konföderatsiooni moodustavad riigid.
Tsiviilühiskond
Seostab rahvast ja riiki.
Avatud ühiskonda nim selle olemuse poolest ka kodaniku- ehk tsiviilük-ks. Kodanikuük moodustub kodanike vabatahtslikest ühendustest ning sõltub kodanikuaktiivsusest. Kui vabade kodanikuühenduste hulk on ük-s suur ja neis tegutseb rohkesti inimesi, kusjuures nende tegevus mõjutab kogu ühiskonda ning neid tunnustab riigivõim, siis on selles riigis tegu väljakujunenud kodanikuühiskonnaga.
Kodaniku- e tsiviilük peamine tunnus on inimeste vaba koondumine mitmesugusteks ühendusteks. Et niisusgused ühendused püüavad ühiskonda mitmeti mõjutada, nim neid ka huvi- või tugirühmadeks (ameti- ja kutseühingud, põllumeeste liidud, pensionäride, invaliidide, üliõpilaste, naiste jne ühendused)
Tsiviilük on vajalik ja kasulik, sest:

• Väljundi leiavad erinevad huvid ja sotsiaalsed rühmad. Samas võimaldab arenenud kodanikualgatus neid huve ka realiseerida, erimeelsusi ja lõhesid tasandada , luua koalitsioone. See hoiab ära võimu monopoliseerumise ja stabiliseerib ühiskonda.
  
• Kodanikuük piirab riigivõimu, st kaitseb majandust, kultuuri ja eraelu riigi liigse sekkumise eest
  
• Tänau kodanikuorg-de tegevusele saab poliitikat mõjutada teistegi vahenditega peale valimiste, siin avanevad poliitilised võimalused ka traditsiooniliselt tõrjutud vähemustele.
  
• Arendab dem-le vajalikke väärtusi nagu sallvus, algatuslikkus ja koostöövõime
  
• Levitab infot vaba ajakirjanduse kaudu
  
• Riik, mis kaitseb seadusega kodanike iseseisvust ja algatust, pälvib rahva lugupidamise ja lojaalsuse.
  

Kodanikuük institutsioonid
Kodanikualgatuslikud organisatsioonid:

• Mittetulundusühingud (kõige rohkem)
  
• Sihtasutused (Integratsiooni Sihtasutus, Avatud Eesti Fond)
  
• Seltsingudmitteformaalsed ühendused, mida ei registreerita; ka virtuaalseltsingud – postilistid)
  

Kodanikuaktiivsus
Poliitiline kultuur (lk 89)
Poliitiline võim vajab edukaks toimimiseks psühholoogilist tuge. Selleks toeks on poliitiline kultuur ehk võimu teostamisega seotud teadmiste, ettekujutuste, väärtuste ja levinud käitumismallide kompleks .
Poliitiline kultuur moodustab osa üldisest kultuurist. Seetõttu on pol kultuuril niisuguseid jooni, mis on omased kõikidele kultuuriliikidele. Poliitiline kultuur:

• Kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul
  
• On omane suurele sotsiaalsele grupile (rahvusrühmale, ühiskonnaklassile, kogu rahvale), mitte üksikutele indiviididele
  
• On jäik poliitiliste muutuste suhtes
  
• Suudab püsima jääda pideva taastootmise korral
  

Poliitilisel kultuuril on ka spetsiifilisi jooni, mis tulenevad poliitika enda eripärast. Kuna poliitikat leidub tänapäeval peaaegu kõigis valdkondades, siis hõlmabki pol kultuur mitmesuguseid teadmisi ja oskusi, mida läheb igal kodanikul ühiskonnas elades vaja. Seepärast kasut mõnikord oskussõna kodanikukultuur ehk tsiviilkultuur .
Teiseks pol kultuuri erijooneks on võimude aktiivne ja sihiteadlik osalus pol kultuuri suunamisel ja juurutamisel . See võib kätkeda endas kodanikuõpetuse sisseviimist koolidesse või ka üleüldist massipropagandat. Valitsuse tegevus sanitaar- või liikluskultuuri vallas on sellega võrreldes palju tagasihoidlikum.
Poliitiline kultuur koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtustest ning käitumismallidest. Teadmised poliitika ja valitsemise kohta kujunevad mitmepalgeliste allikate põhjal.
Omandatud teavet hindab kultuuritarbija oma väärtushoiakute põhjal.
Teadmised ja seisukohad ei vii alati konkreetse pol tegevuseni. Selleks on vajalikud nii oskus tegutseda, isiklik veendumus , et tehtav on otstarbekas kui ka sobiv olustik.
Pol kultuuri osaks saab vaid niisugune käitumisviis, mis on laialt levinud ning mida tuleb ette korduvalt.
Poliitilise kultuuri muutumine on pikk ja vastuoluline protsess, mille taga peitub kultuurile omane jäikus ning vastuseis uutele väärtustele ja kommetele. Seepärast peavad need sotsiaalsed muutused, mis vormivad ümber eksisteeriva pol kultuuri, olema võimsad, pikaajalised ja ulatuslikud . Näidetena võiks nimetada tööstusük kujunemist, kolooniate iseseisvumist, NL kokkuvarisemist.
Uue kultuuritüübi juurdumisel mängil olulist rolli võimu legitiimsus ehk valitsejate ja alluvate üksmeel põhiväärtuste, ük arengustrateegiate ja rahva osaluse suhtes. Kui võimule tulnud valitsejad püüavad olemasolevat pol kultuuri oluliselt muuta, kujuneb ük-s tavaliselt kaks kultuurikihti. Üks on nn ametlik kultuur, mida iseloomustavad uued, võimu poolt kehtestatud sümbolid, lubatud infoallikad ja juurutatavad väärtused, teine on rahva seas järgitav kultuur. Nende kahe sümbolid, väärtused ja osaluspõhimõtted on erinevad. Mida radikaalsem on võimuvahetus, seda suuremad muutused tabavad ka kultuuri.
Ülikiirete sotsiaalsete muutuste perioodil ei pruugi pol kultuur oma ülesannetega toime tulla. Selle peamiseks põhjuseks on väärtusvaakumi kujunemine oludes, kus vanad teadmised osutuvad vildakaiks, vanad väärtused antiväärtusteks, uued aga pole veel välja kujunenud.
Pol kultuur võib teiseneda ka stiihiliste protsesside tulemusel, mida võimud ei suuda või ei pea vajalikuks kontrollida ( internet , satelliittelevisioon)
Lisaks IT arengule teisendavad kultuuri ka rahvastikuprotsessid, eriti massiline rahvastikuränne.
Mittetulundusühingud
MTÜ loomiseks vaja vähemalt kahte liiget ja põhikirja.
Majandussfäär
Majanduse keskseks küsimuseks püüd lahendad ük soove ja vajadusi. Soovid piiramatud , ressursid piiratud
Avalik ja eramajandus
Valitsuse majandustegevus ja majanduspoliitika
Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanidsmide abil:
Ük majandamisel tuleb tasakaalustamata majandus muuta tasakaalustatuks, kus ük suudab oma liikmete vajadusi rahuldada olemasolevate ressursside ja majkäibes kehtiva olukorra kohaselt
Valitsuse majanduslikud ül-d on:

• Tagada majtegevuseks seadusandlus – riik kehtesta seadused ettevõtluse toimimiseks
  
• Jaotada ük-s ümber tulud – toetused ja abirahad
  
• Pakkuda avalikke hüvesid – riigikaitse, kultuur
  

Valitsus viib riigi eesmärke ellu
Riigi roll majanduse kujundamises
Turumaj toimib võimalikult suure kasumi teenimise eesmärgil. Aeg-ajalt tekib olukordi , kus turumehhanismid ei suuda tagada maj tulemuslikku toimimist. Säärasel juhul peab riik majandusse sekkuma, näiteks:

• Reguleerima kaupade hindu, kvaliteeti ja kvantiteeti
  
• Mõjutama subsiidiumide ja maksudega majkäitumist
  
• Tegelema ise tootmisega
  
• Tegema rahalisi ülekandeid ja väljamakseid vastavalt sotsiaalsetele vajadustele
  

Majanduse riiklikku pikaajalist plaanimist nim majanduspoliitikaks. Riigisiseses arengus kuuluvad majpoliitika valdkonda järgmised küsimused:

• Maj struktuuri valik ning vajaduse korral restruktureerimine
  
• Majsfääri tagamine kvalifitseeritud tööjõuga
  
• Regioonide majarengu tasakaalustamine
  
• Õigusliku baasi loomine efektiivseks majtegevuseks
  
• Stabiilse raha- ja pangasüsteemi hoidmine
  
• Majanduslikult ja sotsiaalselt õigustatud maksussüteemi loomine
  
• Kontroll majtegevuse tukemuste üle
  
• Välismaj (osalus rv majorganisatsioonides, vabakaubandus- ja tollilepingute sõlmimine jm)
  

Ühishüvede tarbimine
Ühishüved on kaubad , teenused ja hüved, mida inimesed tarbivad kollektiivselt ilma turu vahenduseta. Ühishüved on julgeoleks, kultuur, haridus , tervishoid ning normaalne elukeskkond. Ühishüved on ammendamatud , sest keegi ei saa neid jäägitult ära kasutada ega piirata teiste võimalust nende tarbimisel, ning välistamatud, st loodud tarbimiseks kõigile ühiskonnaliikmetele.
Ühishüvedega haakub ka välismõjude probleem. Majanduses nim välismõjuks seda kasulikku v kahjulikku kõrvalefekti, mida majtegevus kaasa toob. Tüüpiline neg välismõju on suurenev kksaaste, pos välismõjuna võib nimetada inimeste tõusvat haridustaset, tervislikumat toitu jm.
Ühishüvede loomine nõuab suuri kulutusi, mis on jõukohased ainult kogu ük-le. Neid pakubki riik.
Ühiskonna sotsiaalne struktuur
Ük maailmas jaotatakse laias laastus kolme rühma:

• Madala arengutasemega riigid, kus suur hulk inimesi töötab hankivas tööstuses – primaarsektor
  
• Keskmise tasemega riigid, kus enamik inimesi on seotud töötava sektoriga – sekundaarsektor
  
• Arenenud riigid, kus ülekaalus on teenindussektor – tertsiaarsektor
  

Sotisooloogide stratifikatsiooniteooriatest on tuntumad:

• Karl Marxi teooria – aluseks on võetud omandisuhted, millest lähtudes on elanikkond jaotatud kahte vastandlikku põhiklassi, kusjuures võimul olevale klassile kuuluvad tootmisvahenidd. Kapitalistlikus ük-s on võimul kodanlus ning temale kuuluvad tähtsamad tootmisvahendid, s.o tehased, kaevandused , kaubandusev-d. Teiseks on tootmisvahenditest ilma jäetud klass, kelleks kapitalistlikud ük-s on palgatöölised.
  
• Max Weberi teooria – on lähtutud pm-st, et jaotus ük-s on märksa kirjum, kui seda nägi Marx. Weber tõi esile ük kihistumise kolm mõõdet:
  

majressursside järgi kihistub ük kõrg-, kesk- ja alamklassiks

kihistutakse elulaadi, väärtushinnangute ja päritolu järgi

poliitiline kihistumine: milline on kellegi juurdepääs võimu ja poliitikale
Max Weberi õpetus töötati välja 20. saj alguses.

• Talcott Parsons on lähtunud ük stratifitseerimisel kolmest kriteeriumist :
  

kvaliteet – inimese teatud omadused, osakused ja kvalifikatsioon

täitmine – kuidas inimene täidab endale võetud rolli, kas oskuslikult, kuidagiviisi v halvasti

valdamine – kas ja kui palju on inimesel ainelisi v vaimseid ressursse
Mitmed ük jaoks olulised tunnused jagavad inimesed kihtidesse ehk ük on kihistunud. Nt majressursside alusel kihistub ük klassideks. Elustiiili, väärtusorientatsiooni, aga ka päritolu baasil kujunevad staatuskihid nagu eliit ja mass
Kihistus mängib olulist rolli ük korrastamisel ja sidumisel, sest paigutab iga inimrühma kindlale positsioonile.
Nüüdisajal ük üldine arengutempo kiireneb, tuues kaasa rohkem liikuvust ka kihistumusse . Suureneb sotsiaalne mobiilsus, mis tähendab inimeste või tervete rühmade liikumist ühest ühiskonnakihist teise. Selline liikumine võib olla horisontaalne (ühest linnast teise, ühest majharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistis, keskklassist kõrgklassi)
Sotsiaalne rühm
Sotsiaalne klass. Omandisuhe pole enam ainumäärav, vaid arvestatakse ka elustiili tunnuseid. Sotsiaalse klassi üheks tüüpiliseks näiteks on keskklass, keda iseloomustab teatav elatustase ning hõivatus kõrget kvalifikatsiooni nõudva tööga.
Tänapäevane sotsiaalne jaotus
Inimeste arusaam sünnipärasest võrdsusest on muutnud klassipiirid ületatavaks, tõstnud sotsiaalset mobiilsust. Samuti on kasvanud põlvkondadevah mobiilsus.
Ük kihistus on säilitanud oma hierarhilisuse – ühed inimgrupid omavad ük-s kõrgemat positisiooni ehk staatust kui teised.
Sotsiaalse kihistumuse põhjal saab hinnata ka ük demokraatlikkust. Demokraatlikes ja inimarengut väärtustavates riikides moodustab keskklass proportsionaalselt suurima kihi. Diktaatorlikes v vähearenenud riikides (“banaanivabariikides”) on suur osa jõukusest koondunud kõrgklassi kätte, millele vastanduvad vaesed rahvamassid.
Inimgruppide eristumise alused

• Varanduslikud
  
• Regionaalsed
  
• Rahvuslikud
  
• Ideoloogilised , sh usulised
  

Huvid
Pluralismi olemus ja tähtsus
Pluralism – 1) mitmekesisus, paljusus , mis võib iseloomustada ük sotsiaalset ehitust, parteistumist, vaimukultuuri; dem ük iseloomulik tunnus; 2)USA poliitikateaduse koolkond, mille kohaselt pole nüüdisdemokraatias enam ühte kindlat võimueliiti, vadi võim jagatakse huvigruppide vahel läbirääkimiste ja kokkulepete alusel
Pluralismi tähtsus
Pluralism on veendumus, et eksisteerib v peaks eksiteerima ideede paljusus. Pluralism sai alguse kui filosoofia, milles püüti veenda, et reaalsust ei saa seletada vaid ühel viisil. Poliitiline pluralism tunnistab erinevust sotsiaalses, institutsioonilises ja ideoloogilises praktikas.
Pluralismil on 5 olulist tunnust:

• Pluralism sai alguse kui rünnak riiklikule monismile, mis filosoofiliselt oli väljendatud suveräänsuse doktriinis v mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides
  
• Pluralistid hindavad rühma ja organisatsiooni autonoomiat, tegutsemist ja mitmekesisust.
  
• Pluralistid on seisukohal, et igas keerulises ük-s võib tekkida teravaid rühmakonflikte
  
• Pluralistid arutavad institutsioonilise ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Nad on jaotunud selle järgi, kas institutsioonilise ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine v arendamine.
  
• Kuigi pluralistid kaitsevad pol pluraslimi väärtusi, on nad teadlikud sellise ük ohtudest, kus domineeriv motiiv on isklik huvi ning puuduvad traditsioonilised sotsiaalsed sidemed.
  

Huvirühmad ja avalik arvamus
Huvide realiseerimine ük-s
Survegrupid  kategooriakaitse grupid (kaitsevad mingi kindla sotsiaalse kategooria, nt põllumeeste, huve); on huvitatud eeskätt enese elu- v äritingimuste parandamisest.
 edendamisgrupid . Pole piiratud mingi sotsiaalse klassi v kategooriaga. Edendavad väärtusi, mis on kasulikud kogu ük-le.
Kaudne surve. Avaliku arvamuse kujundamine.
Otsene surve. Parlamendiliikmete, tippametnike, ministrite mõjutamine.
Erakonnad ?
Huvide ja arvamuste vaba ning avalik võistlus dem ük-s
Huvide tasakaalustamise peamised meetodid on enamusotsustus, kompromiss ja konsensus .
Sotsiaalsed probleemid
Ük pole kunagi stabiilne, ük-s valitsevad alati vastuolud (lõhed). Need on varanduslikud, piirkondlikud , etnilised, ideoloogilised ja usulised. Tänapäeval on enamik ükteadlasi veendunud, et neid ei saa kõrvaldada. Oluline on aga lõhede arv ja suurus.
Sotsiaalse lõhe mõju ük stabiilsusele, sotsiaalsete pingete vältimine
Ajalugu on näidanud, et kui lõhesid on ük-s palju ja ükski neist ei pääse domineerima, on ük stabiilne. Juhul kui üks lõhe tüüp muutub domineerivaks, võib kogu elanikkond jaguneda kahte leeri ning see võib põhjustada kodusõja. Valitsuse ül on jälgida, et ükski olemaoslevatest lõhedest ei muutuks domineerivaks.
Peamised probleemid ja nende lahendamise võimalused
Dem poliitika järgmib pingete ja vastuolude lahendamisel järgmisi põhimõtteid:

• Tegutseda tohib ainult seadusega lubatud raamides
  
• Sõlmitud kokkulepet tunnustavad kõik osapooled
  
• Lähtuma peab ühisest hüvest ja enamuse tahtest, unustamata seejuures vähemust.
  

Heaoluriik , selle kujunemine ja põhimudelid
Heaoluriik on riik, mis sekkub maj tootmisse ning jaotamisee, et leevendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil turuhindade mõju inimese toimetulekule. Heaoluriigi peamine tunnus on sotsiaalpoliitika suur osa riigi valitsemissüsteemis. Heaoluriik ei tähenda külluseriiki, kus kõigil inimestel on hea elada. Igas riigis tuleb arvestada oma raharessursse, et neid kõige otstarbekamalt jagada.
Heaoluriigi põhimudelid on:

• Sotsiaaldemokraatia – sotsiaalseid hüvesid pakutakse kõigile kodanikele hoolimata nende sissetulekust , seisusest ük-s v sellest, kas nad on tööl käinud. Riik on peamine heaolu pakkuja . Et riik sellega hakkama saaks, on riigis kehtestatud kõrged maksud (Rootsi, Norra, Taani)
  
• Konservatism – riiklik toetus on mõeldud palgatöölistele, mitte ülalpeetavatele. Kõrgemapalgalised töötajad saavad sotsiaalfondist suuremaid väljamakseid (Saksamaa, Belgia)
  
• Liberalism – riigi esmaül ei ole jagada kõigile heaoluteenuseid, vaid tagada suur tööhõive. Maksud on suhteliselt väikesed, palgad suhteliselt suured; iga inimene peab ise otsustama, kuhu ta raha paigutab. Sellele mudelile on iseloomulik karjäär, läbilöögivõime ja raha kogumine (USA, Jaapan)
  

Infoük
Alates 1970. aastaist algas Läänes revolutsiooniga tehnikas ja teaduses ning majanduse süveneva tööjaotusega üleminek infoühiskonda. Seda kiirendas oluliselt ka esimene suurem energia- ja majkriis 1973. aastal. Üha selgemalt teadvustus ökokatastroofi oht.
Massikommunkatsiooni rollid tänapäeval, infoajastu võimalused aktiivsemaks kodanikuosaluseks
Info- ja sidetehnoloogiate arengu tõttu on kapitali paigutamine muutunud paindlikuks. Väga kiiresti on võimalik reageerida majanduse kõikvõimalikele muudatustele. Kui enne 1970. aastat muutusid valuutakursid kord aastas v kahe aasta jooksul ning börsidel hinnati aktsiaid ümber kord kvartalis , siis nüüd on valuuta - ja aktsiakursid tänu ülemaailmsele infosüsteemile pidevas muutumises.
Infoük olulisim tunnus on maailmamajanduse üleilmastumine info liikumise ulatus, kiirus ja kvaliteet lubavad tänapäeval kiiresti leida parimaid kapitali investeerimise võimalusi. Töökohti luuakse seetõttu eelkõige maades, kus on soodne investeerimiskliima, head kommunikatsioonid, odav energia ning kohusetundlikud oskustöölised.
Infoük inimesed on märksa liikuvamad, nende tegevus ületab üha sagedamini riikide piire ja nad kasutavad infot kogu maailmas toimuva kohta. Infoük riikides töötab üle 2/3 inimestest teenidussektoris, millest omakorda poole hõlmab infosektor . Infosektoris ei ole inimese töö sageli seotud kindla tööandjaga: väga paljud töökohad moodustatakse üksikprojektide tegemiseks, mis annab nii tööde kiirusele kui ka inimeste liikumisele suure paindlikkuse. Loov- ja teadustöötajatele annab uus tehnoloogia võimaluse töötada kodus, olla arvuti ja telefonikaabli abil ühendatud infovõrku ning teha kaugtööd.
ÜHISKONNA VALITSEMINE
Rahva osalemine valitsemises
Riigivormid : monarhia , vabariik
Monarhia – valitsemisvorm, mille puhul riigvõimu pärib üks isik (ainuvalitseja e monarh ) veresuguluse alusel
Absoluutne monarhia ehk piiramatu monarhia – valitsemisvorm, kus kogu võim kuulub ühele ainuvalitsejale e monarhile
Konstitutsiooniline monarhia ehk piiratud monarhia – valitsemisvorm, mille puhul ainuvalitseja e monarh jagab võimu rahva poolt valitava parlamendiga ning tegutseb põhiseaduse raames.
Vabariik – valitsemivorm, kus kõrgemad riigivõimuorganid on valitavad v need moodustab parlament .
Dem valitsemiskord e põhiseaduslikkus
Osalus- ja elitaardem
Osalusdemokraatia teooria rohutab kõigi kodanike täieulatusliku poliitikas osalemise moraalset väärtust ning ründab elitaardemokraatia kalduvust näha mõndagi head poliitilises apaatias. Rahvas osaleb otsustusportsessis läbi valimiste.
Demokraatiavorm, mida iseloomustab rahva huvi poliitika vastu ning aktiivne osalus selles; mõisteliselt kattub otsese demokraatiaga.
Elitaardemokraatia järgi otsustab esindava valitsuse korral tähtsamad poliitilised küsimused väike inimrühm – eliit, kuigi valijatele tundub, et neil on kontroll valitsuse üle.
Oluline on, et eliit arvestaks rahvaga; tihti otsustatakse ilma rahvata (osalemine Iraagi sõjas, Sakala keskuse lammutamine ; Eu Põhis lepingu ratifitseerimine)
Demokraatia, mille puhul rahva aktiivne osalus poliitikas on tagasihoidlik, põhitegijateks ning otsustajateks on poliitikud ja tippametnikud; mõisteliselt kattub oskussõnaga esindusdem, kuid rõhutab rohkem kompetentsuse tähtsust riigivalitsemises.
(esindusdem e vahendatud dem – nüüdisaegne demokraatiavorm, mille tuumaks on spetsiaalsete, rahva nimel võimu teostavate, rahvaesindajate regulaarne valimine; vt ka liberaalne dem.
Liberaalne dem – sama, mis esindusdem; lisaks rahva hääleõiguse pm-le rõhutab ka kodanikuvabaduste ja valitsemise õigusliku piiramise tähtsust)
Nüüdisaegsed riigid on esindusdemokraatiad, rahvas osaleb valitsemises oma esindajate – saadikute kaudu. Samal ajal on säilinud ka otsese demokraatia elemente, nagu rahvahääletus e referendum .
Presidentalism
Presidentalismi e presidentaalse valitsemiskorralduse mudeliks on võetud USA oma. Presidentalismi puhul on president nii valitsuse juht kui riigipea, kuid tal ei ole ainuvõimu, sest ta peab jagama võimu parlamendiga.
President kui täidesaatva võimu esindaja tähendab seda, et president on valitsuse juht e peaminister ning ta moodustab valitsuse – tal on õigus ministreid ametisse nimetada või ametist tagandada. Ta sõlmib rv lepinguid ning on vägede ülemjuhataja. President kui seadusandlik võim tähendab seda, et ta esitab kongressile läkituse, mida kongress arvestab seadusi luues . Presidendil on vetoõigus – ta võib tagasi lükata parlamendis vastu võetud seadusi.
Presidendil ei ole ainuvõimu, sest tema kõrval on kongress, mis koosneb kahest kojast – alamkojast e esindajate kojast ning ülemkojast e senatist. President ja kongress kontrollivad teineteist ning presidendi ja kongressi konflikti korral võib senat presidendi tagandada. USA president valitakse iga 4 aasta tagant.
Poolpresidentalism e poolpresidentaalne valitsemisviis erineb presidentalismist eelkõige selle poolest, et president peab parlamendiga rohkem arvestama ning peale presidendi ametikoha on ka peaministri ametikoht . Säärane valitsemiskord on nt Pr-l, Portugalis, Isalndil, Austrias, Soomes ja Venemaal.
Parlamentarism
Parlamentarism kujunes SB-s. Nii peetakse Inglise parlamenti klassikaliseks ja sellest võtavad eeskuju tänapäeva parlamentaarsed riigid.
Parlamendi valib rahvas, presidendil mingit erilist võimu ei ole. Ta on riigi esindaja suhetes välisriikidega. Konstitutsioonilise monarhiaga riikides (SB, Roo, No, Belg, Taa) presidenti ei valita, sest riigi esindaja ülesandeid täidab monarh.
Parlament on seadusandlik võim. Ta kiinitab valitsuse antud seaduseelnõu seaduseks. Parlament kinnitab valitsuse väljatöötatud riigieelarve seaduseks. Parlament määrab ametisse valitsuse, mille moodustavad need erakonnad, kes on saanud parlamendivalimistel enamuse. Parlament toetab valitsust, kuid võib korraldada valitsuse vastu umbusaldushääletuse.
Täidesaatev võim e valitsus e ministrite kabinet esitab parlamendile seaduseelnõu ning viib ellu parlamendi vastuvõetud seadused s.o juhib praktiliselt riigi elu. Parlament ja valitsus peavad teineteist toetama . Kui nende vahel tekib konflikt, võib see kaasa tuua uue valitsuse moodustamise v isegi uued parlamendivalimised.
Riigipea on parlamentaarses riigis president, konstitutsioonilise monarhia puhul monarh. Riigipea esindab riiki suhetes välisriikidega, tasakaalustab valitsuse ja parlamendi suhteid ning nimetab ametisse need kõrgametnikud, kes peavad ametis olema poliitiliselt erapooletud: diplomaadid, kõrgemad sõjaväelased ning õiguskantsleri. Eestis on president ühtlasi kaitseväe ülemjuhataja.
Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad
Liikumisel pole kindlat arvu. Survegrupid.
Erakonnad ühendavad ühesuguse ideoloogiaga inimesi. Erakonde eesmärk on soov tulla võimule ning selle nimel, et võimule pääseda, püüavad nad rahvahulki oma ideoloogiaga kaasa tõmmata
Parteid ja surverühmad

massiparteid

laiahaardeparteid

survegrupid

institusionaalsed grupid

assotsiatsioonid ja ühingud – moodustatud valitsusele surve avaldamiseks

ajutised edendamis - ja vetogrupid
Huvide esindamine ja elluviimine
Poliitiline osalus
Poliitilised ideoloogiad
Pol ideoloogia annab hinnangu kehtivalre ükkorrale ning esitab oma väärtushinnangutest lähtuva ükkäistluse. Pol ideoloogia on erakonna tegevuse alus ja alati seotud võimuga.
Liberalismi, konservatismi ja sotsialismi põhiideed
Liberalism

• isik on vaba, üksikisiku huvid alati esiplaanil
  
• ük peavad valitsema inimõigused, tolerants ja humanism
  
• mõistus ja teadmised kõikvõimsad; ük vajab sõltuvalt teaduse arengust pidevalt reforme
  
• majanduses pooldatakse vaba ettevõtlust, riik võib ettevõtjate tegevusse sekkuda väga tagasihoidlikult
  
• sotsiaalpoliitika – iga inimene on oma õnne sepp . Riigi sotsiaalabi tagasihoidlik.
  
• Riigi valitsemine konstitutsiooniline; võimu ja omavalitsuste tegevust peab kontrollima valitsus
  
• Rv koostöö pooldamine
  

Konservatism

• Stabiilne areng, väikesed reformid; revolutsioonide eitamine
  
• Väljakujunenud rahva, klasside, traditsioonide säilitamine. Sotsiaalse ebavõrdsuse pooldamine
  
• Omanike huvide kaitsmine; ei poolda riigi sekkumist ettevõtja tegevusse
  
• Sots heaolu peab tagama perekond, kirik, suguvõsa, tööandja
  
• Riigi ül inimeste varandusliku ja füüsilise julgeoleku kaitsmine
  

Sotsialism

• Ük peab tagama liikmetele inmõigused
  
• Pooldatakse majandust, kus riigis on nii era- kui riigisektor , kuid tähtsamad majharud ja kommunikatsioon peab olema riigi käes. Valitsus peab reguleerima kogu riigi majandust
  
• Astmeline tulumaks. Kõrged maksud kogu riigis. Laekunud raha sotsiaalsfääri
  
• Sotsdemid ei pooda revolutsioone, vaid reforme
  

Kommunism on sotsialismi äärmuslik vorm. Kogu omand riigile. Revolutsioon.
Vasak- ja parempoolsus
Parempoolsed ideoloogiad ei poolda riigi sekkumist ettevõtjate majandusse, eesmärk suur tööhõive, kõrged palgad, väiksed maksud; üksikisik tähtsam kui kollektiiv
Vasakpoolsed i-d pooldavad riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse; astmel tulumaks; suured maksud ja riiklik toetus laialdastele elanikekihtidele.
Valimised: fn-d, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused
Fn-d

• Parlamendi koosseisu määramine
  
• Kodanikud saavad võimudele oma nõudmisi esitada
  
• Näidata, kui suur on kehtiva korra toetuspind
  
• Kodanike poliitiline harimine
  

Valimissüsteemid:
Majoritaarse süsteemi pooldajad rõhutavad järgmisi tegureid:

• Süsteem tagab tugeva ja stabiilse valitsuse, kuna võimu üks partei
  
• Valitsemise puhul esmatähtis efektiivsus, seejärel proportsionaalne esindatus
  
• Süsteem võimaldab esindaja ja tema valimisringkonna tihedamat kontakti
  
• Valijal valimissüteemist kindel arusaam – mõistab, et tema häälest võib palju sõltuda
  
• Võimalik relv antisüsteemsete parteide vastu
  

Majoritaarsel valimissüteemil on 2 alaliiki :

• Lihthäälteenamuse pm – võidab see, kelle poolt antud kõige rohkem hääli. Riigis nii mitu valimisringkonda, kui saadikukohta parlamendis. Igast ringkonnast parlamenti 1 saadik – ühemandaadiline valimine. Soosib suuri parteisid
  
• Absoluutse hääleenamuse pm – valimisvõidu annab ringkonnavalimistel saavutatud absoluutne häälteenamus – vaja 51% häältest. Kui kolm v enam kandidaati ja keegi absoluutset häälteenamust ei saa, siis teine valimisvoor, kuhu 2 kandidaati, kes kõige rohkem hääli said. (Pr president ja parlament, Soo president)
  

Puuduseks asjaolu, et kahe vastandliku partei valitsemise korral järsud pöörded riigi poliitikas, võib tingida nõrga valitsuse moodustamise.
Majoritaarne valimissüsteem
Proportsionaalne
Ringkondade arv
Võrdub parlamendikohtade arvuga
1-20
Mandaatide arv ringkonnas
Üks
Mitu
Mandaadi saamise tingimus
Kandidaat kogus enim hääli
Kandidaat ületas kvoodi
Kandidaatide ülesseadmise vorm
Personaalne
Erakonna valimisnimekirjas
Parteide arv parlamendis
Väike (2-3)
Mõõdukas v suur (üle 5)
Väikepartei šanss pääseda parlamenti
Väike
Arvestatav v hea olenevalt mandaatide arvutamise pm-st ja künnisest
Valimiskünnis
Puudub
Reeglina 2-3%
Näidisriike
SB, Kanada , USA, Pr
Soome, Roo, Eesti, Holland, It, Taani
15