ÜHISKONNAÕPETUSE RIIGIEKSAMI AINESISU

NÜÜDISÜHISKOND

Nüüdisühiskonna kujunemine

Ühiskonna mudel

Asustus

Majanduse eripära

Küttide ühiskond
Ajutine
Jaht
Nomaadide ühiskond
Ajutine
Karjakasvatus
Agraarühiskond
Püsiv, hajali , linnad kui halduskeskused
Kõige olulisem on maaomand
Industriaalühiskond
Püsiv, suurlinnad
Maastootmine, tootmisvahendid
Postindustriaalühiskond
Püsiv, metropolid, tööjõu vaba liikumine
Teenused, oskused
Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus , tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine.
Nüüdisühiskond vormus käsikäes rahvusühiskondade ja rahvusriikide moodustumisega 19. sajandil. Samal ajal kujunesid välja ka ühiskonna kolm põhilist sektorit.

Tööstusrevolutsioon ja kapitalismi kujunemine

Tööstusrevolutsioon ehk tööstuspööre – üleminek põhiliselt põllumajanduslikult tootmiselt tööstuslikule tootmisele, seda iseloomustavad vabrikute levik, linnade kiire areng, töölisklassi ja kodanluse kujunemine ning põhjalikud muutused inimeste elustiilis.
Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest, kuid selle lõplik väljakujunemine võttis aega üle sajandi.
Majanduses tõusis tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Töö oli korraldatud konveieritel. Aja otstarbekas kasutamine. Tootmine kujunes ratsionaalsemaks tänu konveieritöö ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtule, asisemaks muutusid võimusehted ning argielu. Tugevnes bürokraatia. Tööaeg hakkas domineerima puhkeaja üle.
Tööstuspööre ja üleminek kapitalismile muutis oluliselt ühiskonna sotsiaalset jaotust. Muutusid

• Tööhõive majanduse põhivaldkondades – tööstuse arenedes tõusis elatustase, mis omakorda suurendas teenuste tarbimist.
  
• Linna- ja maarahvastiku suhtarv – tööstustööliste ja linnainimeste osakaal tõusis ning põllupidajate arv kahanes.
  
• Leibkonnamudelid – agraarühiskonna-aegse suuperede ülekaalu asemel kujunes peamiseks leibkonnatüübiks väikepere.
  

20. sajandi viimaseks veerandiks omandas 19. sajandil kujunenud tööstusühiskond sedavõrd palju uusi jooni, et hakati rääkima uuest ühiskonnatüübist – postindustriaalsest ehk tööstusjärgsest ühiskonnast, millele on omased kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kirju klassikultuur ja mitmekesised väärtushinnangud. Kiiresti kasvas tertsiaar - ehk teenindussektori osatähtsus hankiva ja töötleva tööstuse arvel. Postindustriaalse ühiskonna juures tähtsustatakse teaduse ja tehnoloogia osa majanduses. Postindustriaalne ühiskond vajab haritud spetsialiste. Tööstusjärgse ühiskonna juhtimine peab olema tsentraliseeritum ja paremini kooskõlastatud kui tööstusühiskonnas – valitsus peab hea seisma ka majanduse arengu eest. Mänedžeride revolutsioon (juhtide ja ärikorraldajate arvukuse ning mõjukuse kasv postindustriaalses ühiskonnas). Kujunes keskklass . Inimeste elustiilide lähenemine. Masstootmine ja massikultuur . Massimeedia .
Kuna info kujunes oluliseks kõigis elusfäärides, hakati arenenud postindustriaalset ühiskonda nimetama ka infoühiskonnaks.
Infoühiskond – arenenud postindustriaalne ühiskond, mida iseloomustab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) laialdane kasutamine majanduses, valitsemises ning igapäevaelus; kujunes maailma arenenud piirkondades 20. sajandi viimasel veerandil.
Teadus, uurimisasutused ja avastuste-leiutiste rakendamine muutusid olulisemaks. Seda tüüpi ühiskonda, kus infot majanduses ja poliitikas pidevalt ning oskuslikult kasutatakse, nimetatakse teadmusühiskonnaks. Paindlikum ning vabam töökorraldus. Oluline on loovus , oskus töötada meeskonnas ja rakendada oma teadmisi. Ohud: tootmise ja tehnoloogia mõju loodusele ning keskkonnatasakaalule. Eetilised probleemid.
Teadmusühiskond, teadmispõhine ühiskond – kõrgeltarenenud ühiskonnatüüp, kus nii majanduses kui ühiskonna juhtimises kasutatakse teadusuuringute tulemusi; töös hinnatakse paindlikkust ja innovaatilisust; teadmusühiskonnas on ülikoolid ja uurimisasutused olulised ühiskonnainstitutsioonid, teadlaste ja üliõpilaste osakaal on kõrge.
Kapitalism – majandussüsteem, kus tootmisressursid on eraomanduses ning majanduslik tasakaal kujuneb turu, s.o nõudluse ja pakkumise tasakaalu tulemusena.

Poliitökonoomia teooriad kapitalismi arengust

Adam Smith. Propageeris kujunevaid turumajandussuhteid. Rõhutas, et väärtusi loob majanduses inimtöö. Inimesed on oma majanduslikus tegevuses küll egoistlikud ja lähtuvad erahuvidest, ent turumajandus suudab neid huve tasakaalustada, sest indiviidid peavad oma kasu suurendamiseks osutama üksteisele teenuseid, ostma ja müüma kaupa või tööjõudu. Niisiis toimib turumajandus kõigi hüvanguks.
Vabaturumajanduse propageerijad väitsid, et turg juhib majandust, mistõttu riigil pole tarvis majandust reguleerida. Näiteks mõistsid nad hukka väliskaubanduse piirangud ja riikliku protektsionismi ning toetasid vabakaubandust.
Karl Marx . Kapitalism tähendas tema jaoks niisugust tööstusühiskonda, kus tootmisvahendid (masinad, tehased, tooraine ) ja toodang kuuluvad ühte klassi – kapitalistide ehk kodanluse eraomandisse. Teine ühiskonna põhiklass – töölised ehk proletariaat – on vaba küll õiguslikult, kuid mitte majanduslikult. Omandi puudumine ei võimalda töölisel toota ja luua rikkusi enesele, vaid sunnib teda müüma oma tööjõudu. Klassivastuolud viivad lõpuks revolutsioonini.
Marx kritiseeris küll teravalt proletariaadi olukorda 19. sajandi tööstusühiskonnas, oli ta kapitalismi tuline pooldaja , kuna kapitalism tundus talle ratsionaalne ja efektiivne. Oma põhiteoses “ Kapital ” tõi Marx välja kapitalistliku tootmise kaks põhijoont – vältimatu vajaduse toota kasumit ja püsida konkurentsis. Kasumijanu toob küll kaasa halastamatu ekspluateerimise ja konkurents laostab paljud ettevõtted, kuid samas sunnib selline keskkond pidevalt tootmist täiustama.
Max Weber . Ühes oma kuulsamas töös “Protsetantlik eetika ja kapitalismi vaim” on väitnud, et nendes kristlikes maades, kus toimus reformatsioon , arenes kapitalistlik tootmisviis jõudsamalt kui katoliiklikes või mittekristlikes maades. Weber uskus, et protsetandtlikud väärtused soosivad selliste turumajandusega hästi sobivate iseloomujoonte kujunemist nagu tööarmastus, kokkuhoidlikkus, ausus ning arvepidamine.
Kapitalismi ajal muutus juhtmõtteks rikkuse kogumine, enesedistsipliin ja ratsionaalsus. Kapitalist ei naudi töö tulemust, vaid pigutab selle uuesti tootmisesse, et jõukust veelgi suurendada. Mõnes mõttes sarnaneb kapitalist mungaga, kes loobub maistest rõõmudest ja elab askeedina. Erinevalt mungast imetleb kapitalist aga mammonat. Seda nähtust seletas Weber protsetantismi levikuga , sest protsetantism omistab ilmalikele ametitele samasuguse väärtuse nagu vaimulikule tööle. Seega võib ametialane edukus valmistada jumalale sama suurt heameelt kui usin palvetamine .
Émile Durkheim. Tööstusühiskonna puhul huvitas teda eeskätt vaimuelu ja sotsiaalse solidaarsuse areng.
Agraarühiskonnas elasid inimesed väikestes üksteisest üsna sõltumatutes kohalikes kogukondades. Tööstusühiskonnas aga oli tööjaotus rohkem arenenud, mistõttu kujunes ka keerulisem ja läbipõimunum ühiskonna struktuur. Inimesre vastastikune sõltuvus muutus ühiskonna kooshoidmisel üha olulisemaks. Durkheimi meelest ongi tööjaotuse põhifunktsioon sotsiaalse solidaarsuse hoidmine. Samas võivad mitmed ühiskonnasuhete ulatuslikust muutusest tulenevad ohud seda solidaarsust kõigutada. Tööstusühiskond suurendas individualismi, mistõttu traditsioonilised institutsioonid , nagu perekond, kirik ja naabruskond, kaotasid oma rolli normide kehtestamisel. Selle tulemusena ohustas tööstusühiskonda anoomia ehk üldtunnustatud väärtuste ja normide puudumine.
Anoomia ja sotsiaalsete sidemete puudumine võib põhjustada enesetappe, sest indiviidil puudub vaimne tugi, et oma probleemidega hakkama saada. Surkheim on rõhutanud, et ühtviisi ohtlikud on inimsuhete üleliigne regulatsioon kui ka üleliigne autonoomia . Ülim regulatsioon ja isiksuse allasurumine on iseloomulik usufanatismile, tööstusühiskonda ähvardas aga just egoism, mis võib üshikonna koost lagundada. Suurt tähelepanu on pälvinud Durkheimi tõestus, et enesetappude määr sõltub mitte bioloogilis-psühholoogilistest, vaid sotsiaalsetest teguritest.

Demokraatia printsiibid ja väärtused

Demokraatia – valitsemisvorm , mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus , seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine.
Demokraatia põhimõtted:

• Kõrgeima võimu kandja ning allikas on rahvas
  
• Rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate kaudu
  
• Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele
  
• Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, nad tegutsevad oma ametiala iseseisvalt
  
• Demokraatia tähendab huvide, vaadete, seisukohtade paljustust
  
• Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda; vähemuste õigustega arvestamine
  
• Vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond (ehk tsiviilühiskond – avaliku elu valdkond , mille moodustavad kodanike algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud vabatahtlikud organisatsioonid , ühendused ja liikumised) ning vaba ajakirjandus , mis pakuvad mitmekesiseid kanaleid huvide väljendamiseks
  
• Kohtusüsteemi ja teiste kontrollorganite (keskvalimiskomisjon, keskpank , riigikontroll) poliitiline sõltumatus
  
• Kodanikuvabaduste tunnustamine
  
• Õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse ees
  
• Võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus
  
• Tsiviilkontroll relvajõudude üle
  

Demokraatia tugisambad:

• Rahva suveräänsus
  
• Valitsemine valitsetavate nõusolekul
  
• Enamuse võim
  
• Vähemuse õigused
  
• Põhiliste inimõiguste tagamine
  
• Vabad ja ausad valimised
  
• Võrdsus seaduste ees
  
• Korrakohane õigusemõistmine
  
• Põhiseadusega piiratud riigivõim
  
• Võimude lahususe printsiibi järgimine
  
• Sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism
  
• Sallivuse , pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine
  

Demokraatia väärtused: vabadus, võrdsus, tolerantsus , pluralism, seaduslikkus (legitiimsus) (võimu õiguspärasus, valitsemine seaduste põhjal)
20. sajandi ühiskonna poliitilise arengu tendentse
Pärast I maailmasõda  demokraatia  majanduskriis  diktatuur
a) autoritaarne;
b) totalitaarne

Modernne elustiil

Modernne ühiskond: info levik, kõrged sissetulekud, info- ja heaoluühiskond

Nüüdisaja majandus- ja sotsioloogilised