ÜHISKONNAÕPETUS KOOLIEKSAM (0)

ÜHISKONNAÕPETUS
Eksami küsimused
1. Nüüdisühiskond
a) Mis iseloomustab nüüdisühiskonda? Mida tähendab üleilmastumine?
Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus , tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine. Demokraatlik valitsemine, kapitalism , võimude lahusus .
Globaliseerumine (üleilmastumine) – kogu maailma haarav majandusliku, kultuurilise ja rahandusliku integreerumise protsessist, , mille tulemusel suureneb maailma eri piirkondade vastastikune seotus. Globaliseerumise käigus suureneb ühiskondade vastastikune sõltuvus.
b) Infoühiskond, teadmusühiskond, postindustriaalühiskond, näited.
Infoühiskond- ühiskond, kus on oluline info kättesaadavus ja otstarbeline töötamine. Tööhõive: infotegnoloogia ja kõrgtehnoloogia. Väärtused: infotehnoloog, it-spetsialist, teadmised, tehnoloogia . Perekond: mittetäielik pere, omasooliste abielu. Eesti, tedlasi kasutatakse otsuste tegemisel.
Teadmusühiskond- ühiskond, mis tugineb uuringutele ja teaduslikele analüüsidele, tööl domineerib innovaatilisus ja loovus. Tööhõive, väärtused ja perekond on samad, mis infoühiskonnas.
Postindustriaalühiskond- ühiskond, kus enamik tööealistest on hõivatud teenindavas sektoris. Tööhõive: masintootmine. Väärtused: olla firma omanik, jurist, arst, heaolu. Perekond: mittetäielik pere, omasooliste abielu. Postindustriaalühiskond: püsiv, metropolid, tööjõu vaba liikumine. Teenused, oskused
c) Heaoluriik: tunnused, probleemid, näited.
Saksamaal sai alguses 1880.ndatel. Põhja- Euroopas 20.saj esimesel kümnendil ja USA-s 1930.aastatel.
Eesmärgid: parandada inimeste toimetulekut, kaitsta neid terviseriskide eest, leevendada elu bioloogilistest tsüklitest tulenevalt, tagada sotsiaalne õigus, saavutads olidaarsus
Konservatiivne heaolumudel - tööpanusega arvestamine , soosib pika tööstaašiga töötajaid. Mandi-Euroopas (Saksamaaa, Belgia) toetame inimesi aga selle põhjal, kui palju on inimene ise ühiskonnale andnud
Sotsiaaldemokraatlik heaolumudel ( skandinaavia )- universalism , pakkuda sotsiaalseid hüvesid kõigile, rikkamatel suuremad maksud ehk mitmetasemeline maksusüsteem, tagada et kõigil oleks kindel elutase (Rootsi) riik aitab inimesel elus püsida, luua võrdsus, kes on ühskonnalt palju saanud peaks ka rohkem tagasi panustama
Liberaalne heaolumudel (USA)- riigipoolne jääkfinantseerimine, kehtib ütlus „iga üks on oma õnne sepp “, riigi ül ei ole pakkuda heaolu vaid tagada head tingimused ehk tagab konkurentsi ja kõrge tööhõive edukaid ei karistata maksudega.
2. Demokraatia
a) Mis iseloomustab demokraatlikku korda ning demokraatlikke väärtusi?
Demokraatia on rahvavõim, kodanikuõigustest peetakse, armuste paljusus , sõnavabadus, valimised läbipaistvad
demokraatia - valitsemisvorm, mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus , seaduste ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuvabaduste austamine
Põhimõtted: 1) Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas; 2) Rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate valimise teel; 3) Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele; 4) Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega (mandaadiga), vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt; 5) Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust; 6) Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda; 7) Mitmesuguste jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, ajakirjandus -, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne); 8) Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olema sõltumatu kohtuvõim.
Eeltingimused: 1. Üldine kirjaoskus ; 2. Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite) laialdane levik 3. Kodanikuühiskonna kujunemine – laiade inimhulkade koondumine mitmesugustesse ühendustesse (ka erakondadesse) ja nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk tsiviilühiskonna (lad cives – kodanik) vastand on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud. Lubatud on ainupartei ja poolkohustuslikud massiorganisatsioonid. 4. Tänapäevaste omavalitsuste kujunemine 5. Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi.
Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu, peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1.vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte. 2.võitlus monopolidega mis tahes majandusharus. 3.ühingute ja ühenduste avalikustamine ning nende kohta alalise kontrolli sisseseadmine (nt erakonnaseadus).4. lobitöö kontroll 5. ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus.
b) Demokraatia liigid, tunnused, levik, näited.
Osalus- rahvaga suhtlemine ehk arvamust oodatakse küigilt huvitatud isikuilt
Esindus- sai alguse 18.saj, Rooma Vabariik oli esimene, kes selle kasutusele võttis, rahvas teostab võimu enda valitud esindaja kaudu ehk toimuvad valimised (Eesti, Rootsi, Suurbritannia )
Elitaar- põhitegijad ja otsustajad on poliitikud ja tippametnikud ehk võim koondub samade inimeste kätte ning rahvaosalus poliitikas on tagasihoidlik
Otsene ehk vahetu ehk klassikaline demokraatia- rahvas ise otsustab avaliku elu küsimuste üle, Eestimaa Roheliste 2007. a Riigikogu valimiste programmis ( Sveits ). Riigi tasandil on otsese demokraatia peamiseks viisiks referendum ehk rahvahääletus.
Levik- Peale 1ms, 70ndad , 90ndad
Kas sobib igale poole? Pigem tuevdada seal, kus on.
c) Demokraatiaga seotud probleemid, demokraatia levik väljaspool Euroopat.
Demokraatia põhiprobleemid on lühiajalisus, populism ja korruptsioon .
Korruptsioon ehk võimu ära kasutamine.
Maailmas umbes 89 riiki on täiesti deokraatlikud ja umbes 55 osaliselt vaba demokraatiaga, umbes 51 riigis demokraatia puudub. 54,4 %maailma riikidest on puuduliku demokraatiaga.
Türgi- juht sai mitmekordse võimu
Poola ja Ungari ja Valgevene. Lukašenko, inimesed , kes pole käinud tööl, peavad maksma trahvi .
3. Ühiskonna jätkusuutlikkus
a) Jätkusuutlikkuse mõiste erinevates eluvaldkondades, üldmõistena
Ühiskonna areng peab tagama ühiskonna jätkusuutlikkuse, st tuleb valida selline arengutee , mis rahuldaks praeguse põlvkonna vajadused, aga ei seaks ohtu tulevaste põlvkondade huvisid.
Jätkusuutlikkuses on võimalik eristada nii majanduslikku, kultuurilist, keskkondlikku, poliitilist kui sotsiaalset valdkonda.
Otsuseid langetades tuleb arvestada majanduslike ja poliitiliste otsuste pikaajalist mõju järgmistele põlvedele
Jätkusuutlik areng tähendab sellist arenguteed, mis rahuldaks praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, ilma et seataks ohtu tulevaste põlvkondade samasugused huvid. Kaasaegne arusaam jätkusuutlikust arengust rõhutab, et on vaja hoida ühiskonna kui süsteemi terviklikkust, s.t ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt. Näiteks ei taga jätkusuutlikkust strateegia, mis seab eesmärgiks ainult majandusliku kasumi tõstmise ja unustab, et kiire majanduskasv mõjutab sotsiaalset võrdsust ja keskkonda. Jätkusuutlikkuse tagamine eeldab arengu planeerimist. Vastavalt ÜRO keskkonnastrateegiale „Agenda 21” on paljud riigid koostanud oma rahvusliku arengustrateegia järgmiseks 20-30-ks aastaks. Lisaks rahvuslikele strateegiatele koostatakse ka valdkonnastrateegiaid. Näiteks on Eestis vastu võetud riiklik lastekaitse strateegia aastani 2015, narkomaania ennetamise strateegia aastani 2012 jne.
Sotsiaalne jätkusuutlikkus- eesmärgiks ühiskonna sidusus, kulutused sotsiaalpoliiikale on investeering , mitte koorem
Jätkusuutlikkus- säästev areng, kestlik areng
ühildada majanduskasv ja keskkonnahoid . Jätkusuutlik areng rahuldab praeguse põlvkonna vajadused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Eesti jätkusuutlikkuse neli komponenti: eesti kultuuri elujõulisus, heaolu kasv, ühiskonna sidusus, ökoloogiline tasakaalustatus.
Jätkusuutlikkuse põhimõtted: majanduse ja keskkonna ühendamine, kõrge elukvaliteet , erinevad seisukohad peavad olema kuuldavad, lõhede vähendamine regioonide ja sotsiaalsete klasside vahel, kultuurilise mitmekesisuse väärtustamine, kohustused tulevaste põlvkondade ees, keskkonnakaitse . Arenenud riikide puhul on probleemiks rahvastikutaaste. Rahvaarvuga sama oluline on rahvastiku kvaliteet (inimeste haridustase, tervis jms). Iibega seotud probleemid.
b) Jätkusuutlik valitsemine, hea valitsemine
Jätkusuutlik valitsemine: legitiimsus- võimulolijad hindavad samu väärtusi, mida rahvas; efektiivsus- eri sotsiaalsete gruppide huvide tasakaalustamine ehk suutlikkus otsuseid ellu viia; läbipaistev ja kaasav
Hea valitsemine: legitiimne e. Õiguspärane, efektiivne, läbipaistev ja kodanikke kaasav
c) Demograafia , demograafiline jätkusuutlikkus. Rahvastikuprotsessid nii Eestis kui ka
maailmas üldiselt.
Demograaafia. Rahvastiku teadus.
Rahvastiku trendid, iive, väljaränne, keskmine eluiga
100 kõrgharitud mehe kohta 200 naist
Demograafiline jätkusuutlikkus- rahvastiku kvantiteet (vähenemine, ülerahvastus, migratsioon ), rahvastiku kvaliteet (haridustase, tervis, kaasatus ühiskonda).
Eesti rahvaarv on vähenendud eelmise aasta jooksul 0,1%, viimase viie aastaga pole rahvaarv vähenenud rohkem kui 2000 võrra. 2016 1. jaanuaril oli rahvaarv 1500 inimese võrra väiksem kui 2015 ühesõnaga, iive on ikka negatiivne aga surmade /sünidde arv ei ole meeletult kõiknud, pigem püsinud suht samal tasemel ehk +/-100.
Rändestatistikat on raske hinnata täpselt ja see keeruline protsess aga eelmine aasta võeti kasutusele see et mõõdeti rännet elukohavahetusel, kus on märgitus sisserände puhul inimese eelmiseks ja väljarände puhul uueks elukohariigiks mõnis välisriik.
sisseränne: 21% EL kodanikud, palju rännatakse soome-eesti vahet
Eesti rahvastiku võimalused ja väljakutsed:
1) Võimalused- panustada noortesse (Eesti tulevik)
2) Väljakutsed- rahvastiku vananemine , tööjõu arendamine, et poleks töötuid, tõsta sisemajanduslikku koguprodukti (skp)
4. Ühiskonna sektorid , kodanikuühiskond
a) Milline kodanik on aktiivne kodanik? Kes on kosmopoliit ?
Kodanik- eriliste teenete eest, sünniga, oled 15 aastane ja 5 aastat oled elanud eestis
Kohustus- kaitseväkke pead astuma. Naistele kohustuslikuks. Asendusteenistus - abistan lasteaias teisi.
Aktiivne kodanik on kodanik, kes veedab oma vaba aja ühiskonna probleemidega tegelemiseks . Ta on pealehakkaja.
Kosmopoliit- ehk maailmakodanik on mõiste, millel on mitmeid erinevaid tähendusi, kuid üldiselt peetakse selle all silmas inimest, kes ei nõustu traditsioonilise geopoliitilise inimeste jagamisega nende rahvusliku kodakondsuse järgi. Mittepoliitilises tähenduses on kosmopoliit keegi, kes väärtustab ühiskonda nende teadmiste järgi, mida on võimalik hankida erinevate kultuuride omavahelises tihedas suhtlemises. Kosmopoliit võib olla kosmopolitismi pooldaja, kes ei soovi end määratleda mõne rahvuse, usu, riigi vm tunnuse järgi ning eelistab esmajärjekorras olla inimene ning alles seejärel kuuluda mõnda inimkooslusse. Ta ei tunnista riigipiire.
b) Ühiskonna sektorid, nende nimetused, ülesanded
1) Avalik sektor / riigisektor I(poliitika, riik) riigi- ja omavalitsused koos töötajaskonnaga ühiskonna arengu koordineerimine ja juhtimine inimeste igapäevaelu ja toimetulekut puudutav poliitika: haridus -, eluaseme -, sotsiaal ja keskkonnapoliitika
2) Erasektor ehk tulundussektor II (majandus) kõik eraomanduses olevad ettevõtted majanduse eesmärk on tulu saamine tootmine ja kauplemine
3) Kolmas sektor ehk mittetulundussektor III (kodanikuühiskond) tegevused, mis on loomult sotsiaalsed ehk ühiskondlikud ja mis pole suunatud kasumi saamisele ega võimu teostamisele avaliku elu sektor, mille raames tegutsevad mittepoliitilised kodanikuorganisatsioonid ja –ühendused (korteri-ja suvilaühistud, huvialaühendused, spordiseltsid ja -klubid, usuühingud, taidlus- ja kultuuriseltsid, ametiühingud, õpilas-ja noorteorganisatsioonid jne) eesmärk on edendada kohalikku elu ja tugevdada inimeste ühtekuuluvustunnet inimene osaleb vabatahtlikult, see ei too talle rahalist tulu .
Kodanikuühiskond- selles valdkonnas tegutsevatel inimestel pole eesmärgiks ei võim ega majanduslik kasum. 1) majanduslik mõõde: mittetulundussektor, 2) poliitiline mõõde: lisaks parteidele on demokraatia väljundiks mitmesugused seltsid, (ameti)ühingud, ühistud, liidud ja rahvaalgatused.
Kodanikuorganisatsioonid osalevad seaduseelnõude väljatöötamisel, avaldavad oma seisukohti poliitika kohta.
c) Kodanikuühiskonna areng Eestis, näited
Supilinna selt, Õpetajate Liit, seltsingud
Tselluloosi vabriku vastane aktsioon.
5. Ühiskonna kihistus
a) Jõukuse ja rikkuse jaotumine maailmas, arenenud riigid, arengumaad .
Digitaalne lõhe. ÜRO eesmärk 2000-2015 kaotada vaesus .
Riigi arengutaset iseloomustatakse enamasti majanduslikust küljest, kasutades selleks lihtsasti arvutavat sisemajanduse kodtoodangut ehk SKT ühe elaniku kohta. Kui riik on majanduslikult heal järjel, siis loob see paremad võimalused ka haridus - ja tervishoiusüsteemi arendamiseks ning teaduse ja kulturi rahastamiseks. Alates 1980. aastatesr hakati paremal ja kehvemal majanduslikul järjel olevaid riik nimetama vastaval Pühjaks ja Lõunaks.
Alates 1990. aastast kasutab ÜRO riikide arengutaseme hindamiseks inimarengu indeksit, mis koosneb elujärje, hariduse ja tervise näitajatest. Hariduse puhul arvestatakse kahte näitajat: keskmine õpinguaatate arv ja eeldatav õpinduaastate arv laste kooliminekul. Elujärge iseloomustab ostujõuga korrigeeritud rahvaajanduse kogutulu inimese kohta. Tervise hindamiseks kasutatakse oodatava eluea näitajas sünnihetkel. Koondindeksi saamiseks arvutatakse osaindeksite geomeetriline keskmine.
Arenenud riigid- kõrge elujärje , moodsa ühiskonnakorralduse, tootmisviisi ja majanduse struktuuriga riigid, peamisel maakera põhjapiirkondades, sp nim ka Põhja riikideks.
b) Sotsiaalne staatus, sotsiaalne roll, eliit, keskklass
Sotsiaalne staatus – ühiskondlik positsioon, millel on nii materiaalseid kui ka kultuurilisi tunnuseid. Kihistumisele on omane staatuslik hierarhia, s.t rahvastik järjestub hierarhiliselt ressursside jagunemise alusel (kõrgematesse kihtidesse kuuluvatel inimestel on rohkem ressursse – võim, vara, teadmised, tutvused , oskused – kui madalamatesse kihtidesse kuulujatel, kes võivad ühiskonnas olla tõrjutud). Omandatud(haridus) ja omistatud(sugu)
Sotsiaalne mobiilsus – inimeste ja rühmituste liikumine sotsiaalse kihistuse süsteemis. Liikumine võib olla horisontaalne (maalt linna või ühest majandusharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks, ametnikust töötuks, keskklassist kõrgklassi). Sotsiaalse mobiilsuse suurusastet vaadeldakse tihti kui ühiskonna avatuse ja arenguvõime näitajat.
Ühiskonna kihistus;. inimeste jagamine kihtidesse teatud tunnuste alusel, nt majandusressursside alusel. Sotsiaalne mobiilsus- liikumine ühest ühiskonnakihist teise. Vertikaalne liikumine on ülespoole tõusmine, nt lihttöölisest spetsialistiks, horisontaalne liikumine, nt ühest majandusharust teise. Kihistumisel on selge seos inimeste haridusnäitajatega, st vähemharitud kuuluvad madalamatesse klassidesse.
Romb- seal, kus keskklass suurim
Kolmnurk
Põlvkondadevaheline mobiilsus- lapsed valivad teistsuguse elukutse ja vahel ka teistsuguse väärtussüsteemi kui nende vanemad.
Ühiskonna kihistumine on hierarhiline , st ühed inimgrupid omavad kõrgemat staatust e positsiooni. Kõrge staatusega inimestel on kõik, mida ühiskond väärtustab. Kõrge staatusega gruppe nimetatakse eliidiks või kõrgklassiks. Eliidi tunnuseks on juurdepääs võimule.
Madalama staatusega inimesed on ühiskonnas tõrjutud seisundis, st nad teevad lihtsat tööd, saavad vähe palka, nende haridustase ja kultuursus on madalad. Eliidist eraldub mass, siia kuulub keskklass ja sinikraed . Staatus on inimeste poolt antud ja on hinnanguline. Tänapäeval klasside vahe väheneb
Omistatud staatus on muutumatu tunnus, mida inimene muuta ei saa, nt rass jne.
Omandatud e saavutatud staatus on teatavate teenete, valikute või pingutuste tulemus. Inimese sotsiaalne staatus tähendab, et ühiskond ootab temalt teatavat käitumist.
Rollikonflikt- inimese erinevad staatused ei sobi kokku omavahel, nt kui koolis on õpetaja ka mõne õpilasse ema. Inimgruppide eristumise alused: varanduslikud, regionaalsed, rahvuslikud, ideoloogilised , sh usulised. Tugev on niisugune ühiskond, kus on mitmeid erisusi, kui ükski neist ei domineeri .
Sotsiaalne tõrjutus- inimene ei võta osa ühiskonna hüvedest, kultuurielust, ühiskonna valitsemisest. Selle põhjustab nt puue , töötus, elukoht jms
c) Inimgruppide eristumise alused, multikultuurne ühiskond
eristumise alused- varanduslik, regionaalsed, rahvuslikud, ideoloogilised
Multikultuurne ühiskond- pole hästi arenenud, loodeti, et see rikastab. Hetkel on palju pingeid, ei püimuta. Tekivad erinevad linnaosad, mida vällditakse.
6. Poliitilised ideoloogiad
a) Ideoloogiad üldiselt, pluralism
Poliitiline ideoloogia annab hinnangu kehtivale ühiskonna korrale ning esitab oma väärtushinnangutest lähtuva ühiskonnakäsitluse. Poliitiline ideoloogia on erakonna tegevuse lähtealus ja on alati seotud võimuga.
Poliitiline ideoloogia- mingi ideaal kuidas maksud ja asjad peaksid olema jaotatud
Suure Prantsuse revolutsiooni järel saab hakata rääkima vasak- ja parempooluse mõistest.
Pluralism on veendumus, et eksisteerib või peaks eksisteerima ideede paljusus. Pluralism sai alguse kui filosoofia, milles püüti veenda, et reaalsust ei saa seletada ainult ühel viisil. Poliitiline pluralism tunnistab erinevust sotsiaalses, institutsionaalses ja ideoloogilises praktikas.
nn kolmas tee ehk vasaktsenter – selge klassiorientatsioon puudub: tegu on kodanikuideoloogiaga; pooldab uut segamajandust nt MTÜ-d) ja kosmopoliitilist rahvuslust, eeldab, et riik oleks aktiivse kodanikuosalusega demokraatia ning soovib luua ühiskonnas
b) Parempoolsed ideoloogiad
Parempoolsed ideoloogiad ei poolda riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, eesmärk on suur tööhõive, kõrged palgad , väiksemad maksud, üksikisikut peetakse tähtsamaks kui kollektiivi.
Liberalism – kujunes välja 17. ja 19. sajandil. Liberalismi iseloomustab järgmine:
•isik peab olema vaba ja üksikisiku huvid on alati esiplaanil võrreldes kollektiivi või riigi huvidega. •ühiskonnas peavad valitsema inimõigused, vastastikune sallivus ja humanism ehk inimkesksus. •mõistus ja teadmised on kõikvõimsad ja ühiskond vajab pidevalt reformida vastavalt teaduse arengule. •majanduses pooldatakse vabaettevõtlust, riigi sekkumine ettevõtjate tegevusse peab olema väga tagasihoidlik. •sotsiaalpoliitikas lähtutakse põhimõttest, et iga inimene on oma õnne sepp, järelikult sõltub inimeste edukus ühiskonnas inimesest endast ja ei ole õige maksustada jõukaid inimesi kõrgemate maksudega. Riigi osutatav sotsiaalabi peab olema tagasihoidlik ja suunatud puuetega või väga vaestele inimestele. •riigi valitsemine peab olema põhiseaduslik ehk konstitutsiooniline ning võimu ja omavalitsusorganite tegevus peab olema allutatud valitsuse kontrollile . •pooldatakse rahvusvahelist koostööd, liitumist Euroopa Liidu ja NATO -ga
( Reformierakond )
Konservatism – kujunes Euroopas ajavahemikus 17-19 sajandil. Seda ideoloogiat iseloomustab järgmine:
•areng peab olema stabiilne ning vajaduse korral tuleb teha väikeseid reforme, püütakse säilitada vana ja järeleproovitut ja uuendustega minnakse väga tagasihoidlikult kaasa. Revolutsioonidesse suhtutakse eitavalt, sest revolutsioonide käigus purustatakse kõik vanad valitsuse struktuurid ja kaotatakse traditsioonid.
•rahvas, religioon ja klassid on välja kujunenud ja neid on vaja säilitada. Inimeste võrdsust eesmärgiks ei seata, pigem pooldavad nad sotsiaalset ebavõrdsust. •majanduses on vaja kaitsta omanike huve ja nii nagu liberaaliski ei poolda nad riigi sekkumist ettevõtja tegevusse.•sotsiaalse heaolu peavad tagama perekond, suguvõsa, kirikukogudus või tööandja. Riik peab tegelema antud küsimusega siis, kui esimene tasand ei toimi. •riigi ülesanne on kaitsta inimeste varanduslikku ja füüsilist julgeolekut. Sellega peavad tegelema politsei ja kohus.
Neoliberalism ehk uusparempoolsus - orienteerub ettevõtjatele, pooldab seisukohta ”rohkem turgu, vähem riiki”, eelistab konservatiivset rahvuspoliitikat, eeldab, et riik eksisteerib minimaalsel tasandil ja soovib toetada abivajajaid turvavõrgustiku loomisega .
c) Vasakpoolsed ideoloogiad
Vasakpoolne ideoloogia pooldab riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, astmelist tulumaksu, suuri makse ja riiklikku toetust laialdastele elanikekihtidele.
Sotsialism – kujunes 19. sajandi keskpaiku koos töölisklassi väljakujunemisega. See on töölisklassi ideoloogia. Tänapäeval on selle omaks võtnud sotsiaaldemokraatlikud parteid. Seda ideoloogiat iseloomustab: •ühiskond peab tagama igale liikmele inimõigused – võimaluse saada haridust, omandada elukutse ja saada tööd. •pooldatakse niisugust majandust, kus riigis nii erasektor kui ka riigisektor, kuid tähtsamad majandusharud ja kommunikatsioon peab olema riigi käes. Valitsus peab reguleerima kogu riigi majandust – nii riiklike kui erasektorite tegevust. •sotsiaalpoliitikas lähtutakse põhimõttest, et tuleb kehtestada astmeline tulumaks – suuremad sissetulekud = suuremad maksud. Kogu riigis pooldatakse kõrgeid makse. Laekunud raha läheb sotsiaalsfääri, et toetada inimesi, kes ei tule omadega toime, et arstiabi ja haridus oleks riigis kõigile rahaliselt kättesaadav.
• sotsiaaldemokraadid ei poolda revolutsioone, vaid reforme. 1990-ndatel aastatel olid sotsiaaldemokraadid võimul 13 Euroopa riigis.
Kommunism – sotsialismi äärmuslik vorm. See ideoloogia väitis, et kogu omand peab kuuluma riigile, kes hakkab majandust juhtima ühest keskusest ühtse plaani järgi. Arvestati, et kui omand on riiklik, kaob ka mistahes varanduslik ebavõrdsus. Peale selle väitis kommunistlik ideoloogia, et niisugune suur muudatus tuleb teostada revolutsiooni tulemusel, sest ainult revolutsiooni käigus on võimalik ühiskonda järsult muuta. Kommunistlik ideoloogia viidi ellu Nõukogude Liidus ja II maailmasõja järel Ida-Euroopa sotsialistlikes riikides. Praegu järgitake kommunistlikku ideoloogiat Kuubal, Põhja- Koreas ja Hiina Rahvavabariigis.
Sotsiaaldemokraatia – orienteerub töölisklassile, pooldab segamajandust, eeldab, et riik domineerib kodanikuühiskonna üle, eelistab rahvuslusele internatsionalismi ja soovib tagada tugevat heaoluriiki kõigile. Astmeline maksusüsteem, võrdsus.
7. Poliitilised parteid, sotsiaalsed liikumised, survegrupid
a) Poliitiliste parteide areng maailmas üldiselt. Massiparteid , populistlikud parteid.
Massiparteid – 20. sajandi keskpaigaks oli valimisõigus laienenud , sest paljudes riikides oli kehtestatud üldine valimisõigus. Niisuguses olukorras oli parteidel eesmärk endale võimalikult palju uusi liikmeid juurde meelitada oletusega, et valimiste ajal valivad kõik partei liikmed partei kandidaadi poolt.
Populist - odav populaarsus, lubad kõigile midagi
5-6 % kuulub erakondadesse.
b) Eesti poliitiline maastik
tabel vihikus
Kas on ruumi mingile erakonnale.
Irl- 4,7% toetus, siis alla valimiskünnise. Seeder on juht. Rohelised tõusid.
c) Survegrupid, sotsiaalsed liikumised (ka globaalsel tasandil)
Survegrupid on inimeste ühendused, mis tekivad parteidega samal ajal, kuid survegrupid ei ürita võimule tulla, vaid avaldavad survet võimulolevatele parteidele, eriti võimu eliidile. Survegrupp ei haara/käsitle poliitika kõiki valdkondi, vaid käsitleb üht valdkonda või probleemi. Tema teavitamise sihtgrupiks on võimueliit.
Survegrupp võib tegutseda kui mingi kategooriakaitse grupp ( põllumeeste, tööstustööliste, riigiteenistujate, tarbijate, ärimeeste jne huve kaitsev grupp) või kui edendamisgrupp (pole piiratud kindla sotsiaalse klassi või kategooriaga – nt valdkonnaks võib olla keskkonnakaitse, muinsuskaitse jms).
Sotsiaalsed liikumised- green peace, üleimsed, ei ole väga pikaaajalised
8. Demokraatia kui piiratud valitsemine
a) Mis tähtsus on valimistel ühiskonnas? Kuidas saab rahvas riigivalitsemises kaasa
rääkida?
Tagada võimu regulaarne vahetumine , kui palju kaasatakse kodanikuühiskonda otsustesse.
Demokraatia tähendab rahvavõimu. Demokraatia jaguneb otseseks ja esindusdemokraatiaks. Otsese demokraatia puhul osaleb rahvas koosolekutel ja hääletab mingi otsuse poolt. Suurte rahvahulkade puhul pole otstarbekas otsest demokraatiat kasutada ja sel juhul kasutatakse esindusdemokraatiat – rahvas valib oma esindajad riigivõimu organisse. Valimiste korraldamist peetakse demokraatia üheks olulisemaks tunnuseks. Valimised täidavad esindusdemokraatias 4 ülesannet:
1) määravad parlamendi koosseisu ehk need isikud ja parteid, kes hakkavad seadusi vastu võtma.
2) valimiste kaudu saavad kodanikud esitada võimudele oma nõudmisi, hääletades nende kandidaatide poolt, kes annavad rohkem lubadusi rahva nõudmiste täitmiseks.
3) valimised näitavad, kui suur on kehtiva korra toetuspind. Kui valimistest võtab osa vähe inimesi, siis näitab see, et valitsev kord pole rahva hulgas populaarne . Kui võimul olnud parteid saavad valimistel lüüa, näitab see, et nende parteide poliitika polnud rahvale vastuvõetav. 4) valimised harivad kodanikke poliitiliselt.
Riigivõimuorganite valimised toimuvad nii demokraatlikes ja kui ka mittedemokraatlikes riikides, kuid nendel valimistel on olulisi erinevusi.
Demokraatlike riikide valimisi iseloomustab järgmine:
•Valimised on üldised – valida võivad kõik täiskasvanud kodanikud. Enamus riikides saab valida alates 18.eluaastast (Eestis võib kandideerida kohalikku volikokku alates 18.eluaastast, riigikokku alates 21.eluaastast ja presidendiks alates 40.eluaastast).
Veel 19.sajandil ei olnud valimised üldised, sest valitses hulk piiranguid: naistel ei olnud valimisõigust, valida võisid need, kellel oli olemas teatud kogus varandust. Ka tänapäeval on mõningad piirangud:
•tervisepiirang – valimisõigusest on ilma jäetud kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud inimesed.
•kodakondsuse piirang – riigi parlamendi valimisest saavad osa võtta inimesed, kellel on selle riigi kodakondsus . Kodakondsuseta inimesed nendest valimistest osa ei võta, kuid kohalike omavalitsuste valimisel võivad nad osaleda.
•Valimised on vabad – iga legaalselt tegutsev kodanik, partei või organisatsioon võib üles seada oma kandidaadi. Riikliku valimiskomisjoni ülesanne on kontrollida, kas esitatud dokumendid vastavad nõuetele. Saadiku koha pärast võistleb mitu erinevate vaadetega inimest, toimub konkurents parteide vahel. Hääletajaid ei tohi valimissedeli täitmisel mõjutada ja valimispäeval on keelatud valimiste propaganda.
•Valimised on ühetaolised – lähtutakse eelkõige sellest, et valimistulemusi mõjutab valimiseelne kampaania. Järelikult tuleb valitsusel tagada kõikidele parteidele, valimisliitudele ja üksikkandidaatidele oma vaadete propageerimiseks võrdsed tingimused. Kuid kandidaadid võivad endale reklaamiaega osta ja sellisel juhul võrdsus kaob. Et niisugust ebavõrdsust piirata, seatakse sisse valimiskampaania maksumuse ülempiir või asutatakse riiklik fond valimiskampaania rahastamiseks. Peale valimiskampaaniat peavad kõik üksikisikud, erakonnad või valimisliidud esitama rahade laekumise kohta aruande. Samuti on kõik hääled võrdsed, s.t kõigil valijatel on üks hääl.
Valimissüsteemid võib jaotada kahte järgmisesse suurde kategooriasse: majoritaarsed (sh pluraalsed) ja proportsionaalsed .
Majoritaarse valimissüsteemi pooldajad rõhutavad järgmisi tegureid:
•süsteem tagab tugeva ja stabiilse valitsuse, kuna võimul oleks üks partei;
•valitsemise puhul on esmatähtis efektiivsus, alles seejärel proportsionaalne esindatus;
•süsteem võimaldab tihedamat kontakti esindaja ja tema valimisringkonna vahel; •valijal on valimissüsteemist kindel arusaamine – ta mõistab, et tema ühest häälest võib palju sõltuda; •võimalik relv antisüsteemsete parteide vastu.
Majoritaarsel valimissüsteemil on kaks alaliiki:
•lihthäälte enamuse põhimõttel – võidab see, kelle poolt on antud kõige rohkem hääli (Suurbritannia, Uus- Meremaa , India, USA, Kanada ). Riigis moodustatakse nii mitu valimisringkonda, kui mitu saadikukohta on parlamendis. Inglismaa alamkojas on näiteks 651 kohta. Järelikult igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. See on ühemandaadiline valimine. Kui valimistel kandideerib ühes ringkonnas näiteks 5 inimest eri parteidest, osutub valituks see, kes kogus kõige rohkem hääli. Selline valimissüsteem on lihtne ja valijatele arusaadav. Puuduseks on aga see, et ta soosib suuri parteisid ja nii kujuneb riigis välja kahe partei süsteem.
•Absoluutne häälteenamuse põhimõte. Sel juhul annab valimisvõidu ringkonna-valimistel saavutatud absoluutne häälteenamus – vaja on 51% kogu häältest. Juhul kui valimisringkonnas on kolm või enam kandidaati , võib juhtuda nii, et absoluutset häälteenamust ei saa nendest ükski. Sel juhul korraldatakse teine valimisvoor, kuhu lähevad need kaks kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja aeganõudev. Sellest põhimõttest lähtudes valitakse näiteks Soome presidenti ja Prantsusmaal nii presidenti kui parlamenti.
Puuduseks on olukord, et kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult tingida nõrga valitsuse moodustamise.
Proportsionaalne, demokraatiates levinuim valimissüsteem, rõhutab seevastu järgmist:•valijate antud häälte enam-vähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade jagamisel; •vähemuste esindatust.
Proportsionaalset süsteemi kasutatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse õiglasemaks ja see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kogutud häälte arvuga (näiteks 100-kohalise parlamendi puhul partei, kes kogus 7% häältest,saab parlamendis 7 kohta). Kandidaadid seatakse üles parteide või valimisliitude nimekirjade kaupa, osaleda võivad ka üksikkandidaadid.
Kasutatakse avatud ja suletud nimekirju. Avatud nimekirja puhul reastatakse nimekiri pärast valimisi ümber vastavalt kogutud häältele. Suletud nimekirja puhul pärast valimisi uut pingerida ei tehta . Nimekiri saab nii mitu kohta, kui mitu protsenti valijaid nimekirja poolt hääletasid. Valituks saavad need, kes on nimekirja eesotsas.
Peamine puudus on näiteks Eestilegi omane olukord, kus koalitsioone moodustavad 2-3 parteid, mis peaksid teoorias välja jätma kõik teised seadusandlikku kokku pääsenud jõud. Niisiis võtab tavaliselt võimu napilt üle 50% rahvalt mandaadi saanutest. Samas võib ka valijailt suhteliselt väikse poolthäälte arvu saanud erakond mõjutada parlamendi tööd ebaproportsionaalselt suurel määral. Puuduseks on veel keerukas häälte lugemise, millest valijad aru ei saa.
Valimiskäitumine.
Parlamentaarsetes riikides toimuvad valimised regulaarselt (näiteks Eestis valitakse parlament iga 4 aasta tagant, president 5 ja kohalik võim 4 aasta tagant). Kui sellest regulaarsusest kinni ei peeta, hakkab riik demokraatiast eemalduma.
b) Presidentaalne demokraatia, poolpresidentaalne demokraatia
Presidentalism ehk presidentaalne valitsemiskorraldus. Selle valitsemisviisi mudeliks võetakse valimiskord USA-s. Presidentalismi puhul on president nii valitsuse juht kui ka riigipea , kuid tal ei ole ainuvõimu, sest ta peab võimu jagama parlamendiga. Donald Trump
President kui täidesaatva võimu esindaja tähendab seda, et president on valitsuse juht ehk peaminister ning ta moodustab valitsuse – tal on õigus ministreid ametisse panna või ametist tagandada. Ta sõlmib rahvusvahelisi lepinguid ning on vägede ülemjuhataja. President kui seadusandlik võim tähendab seda, et ta esitab kongressile läkituse, mida kongress võtab arvesse seaduste koostamisel. Presidendil on vetoõigus – ta võib tagasi lükata parlamendis vastu võetud seadusi.
Presidendil ei ole ainuvõimu, sest tema kõrval on kongress, mis koosneb kahest kojas – alamkoda ehk esindajate koda ning ülemkoda ehk senat . President ja kongress kontrollivad teineteist ning presidendi ja kongressi vahelise konflikti korral võib senat presidendi tagandada. USA president valitakse iga 4 aasta tagant.
Poolpresidentalism ehk poolpresidentaalne valitsemisviis. Peamine erinevus presidentalismiga on see, et president peab parlamendiga rohkem arvestama ja peale presidendi ametikoha on ka peaministri ametikoht . Selline valitsemiskord on näiteks Prantsusmaal, Portugalis, Islandil, Austrias , Soomes, Venemaal. On ka peaminister.
c) Parlamentaarne demokraatia (Eesti)
Parlamentarism kujunes Suurbritannias. Nii peetakse Inglise parlamentarismi klassikaliseks ja sellest võtavad eeskuju tänapäeva parlamentaarsed riigid.
Parlamentarismi iseloomustab:
Parlamendi valib rahvas, kusjuures presidendil mingit erilist võimu ei ole. Ta on riigi esindaja suhetes välisriikidega. Konstitutsioonilise monarhiaga riikides (Suurbritannias, Rootsis, Norras, Belgias ja Taanis ) presidenti ei valita, sest riigi esindaja ülesandeid täidab monarh .
Parlament on seadusandlik võim. Ta kinnitab valitsuse antud seaduseelnõu seaduseks. Parlament kinnitab valitsuse väljatöötatud riigi eelarve seaduseks. Parlament paneb ametisse valitsuse, mille moodustavad need erakonnad, kes on saanud parlamendi-valimistel enamuse. Parlament toetab valitsust, kuid võib korraldada valitsuse suhtes umbusaldushääletuse.
Täidesaatev võim ehk valitsus ehk ministrite kabinet esitab parlamendile seaduseelnõu, viib ellu parlamendi vastuvõetud seadused – juhib praktiliselt riigi elu. Parlament ja valitsus peavad teineteist toetama . Kui nende vahel tekib tõsine konflikt, võib see kaasa tuua uue valitsuse moodustamise või isegi uued parlamendivalimised.
Riigipea on parlamentaarses riigis president, konstitutsioonilise monarhia puhul monarh. Riigipea esindab riiki suhetes välisriikidega, tasakaalustab parlamendi ja valitsuse suhteid ning nimetab ametisse need kõrgametnikud, kes peavad ametis olema poliitiliselt erapooletud: diplomaadid, kõrgemad sõjaväelased ning õiguskantslerid.
9. Võimude lahusus
a) Mida tähendab võim? Kellel on tänapäeval võimu? Korruptsioon
Max Weber määratlesvüimu, kui inimese või grupi suutlikkust mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine. Võimu ressursid võivad olla nii ainelised (omand, kapital ) kui ka vaimsed (teadmised ja kogemused).
Võimu teostamise meetodid on järgmised: autoriteetne ja sund.
Autoriteetnevõim- inimesed kuuletuvad veendumusest , et võimu nõudmised on õigustatud ja targad. NT: laps austab oma vanemaid
Sundvõim- inimesed kuuletuvad võimule hirmust vägivalla või karistuse ees. NT: seadused
Riigivõimu tunnused: kehtestada seadusi, koguda makse, kasutada vgivalda julgeoleku tagamiseks, korraldada riigi igapäevaelu.
Tänapäeval on võim rahval , sest meil on demokraatlik ühiskond ja meie valime riigikoguliikmed.
Korruptsioon- on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil.
b) Võimude lahusus Eesti näitel
Võimude lahususe printsiibi eesmärgiks on vältida kogu võimu koondumist ühe organi kätte. Eristada on võimalik personaalset (ükski isik ei saa samaaegselt osaleda mitme võimuharu tegevuses) ja funktsionaalset (riigivõimu funktsioonid on jaotatud erinevate organite vahel) võimude lahusust. Samas ei ole võimud kunagi absoluutselt lahus ja üksteisest sõltumatud. Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad üksteist, mille tulemusena ei saa ükski neist ületada oma võimupiire ja isikute põhivabadused on tagatud. Seadusandlik võim näiteks teostab kontrolli täidesaatva võimu üle, osaledes võimutäitjate nimetamisel, lisaks on riigikogu liikmetel õigus esitada valitsusele arupärimisi ja riigikogul on õigus valitsust umbusaldada ning tagandada. Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, määrates vahendeid kindlatesse valdkondadesse. Seadusandjal on õigus moodustada uurimiskomisjone (ankeetõigus) ning õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (resolutsiooniõigus).
Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks on järgmised: Valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus.
Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta valitsusele umbusaldust avaldab, võib vabariigi president parlamendi laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised. Valitsus võib siduda seaduseelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega (s.t esitada ultimaatumi – kas seadus või me astume tagasi).
President võib kasutades vetoõigust (Eestis suspensiivne ehk edasilükkav veto ) jätta seaduse välja kuulutamata. Kui Riigikogu uuesti seaduse muutmata kujul vastu võtab, peab president, kui ta seadust välja kuulutada ei soovi, pöörduma Riigikohtu poole näidates, et seadus on põhiseadusega vastuolus .
Kohtupoolne kontroll seadusandja üle seisneb Riigikohtu järelvalves seaduste üle põhiseaduslikkuse järelvalve korras. Riigikohtu pädevusse kuulub vastavalt põhiseadusele ka riigikogu liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine, kui Riigikogu liige on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma. Kohus kontrollib täitevvõimu halduskohtu menetluste kaudu, samuti alluvad täitevvõimu üldaktid põhiseaduslikule järelvalvele.
Riigikohtul on õigus tunnistada vabariigi president kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma.
Seadusandlik võim kontrollib omakorda kohtuvõimu, mõjutades teda seadusandliku tegevuse kaudu ning riigieelarve kaudu, samuti koostab ta seaduseelnõusid, mis võivad mõjutada ka kohtute tegevust. Kohtute tegevust kontrollib ka riigikontroll (haldustegevuse osas). Oma osa on ka vabariigi presidendil – tema nimetab ametisse esimese ja teise astme kohtunikud .
Võimude lahusus on eelkõige kontrollide ja tasakaalustuse mehhanism .
c) Võimude lahusus Euroopa Liidu näitel
Seadusandlik: Euroopa Palament, Euroopa LIIdu Nõukogu- eesistuja
Täidesaatev: Euroopa Komisjon Jean, Andrus Ansip
Kohtuvõim: Euroopa Kohus Küllike Jürimäe
10. Regionaalne valitsemine
a) Põhja ja Lõuna suhted, näited riikide ebaühtlasest arengust
b) Eesti haldusjaotus, maavanema ja maavalitsuse ülesanded
plussid miinused, nägemused
c) Kohaliku omavalitsuse ülesanded, valimised.
11. Rahvusvahelised organisatsioonid
a) Globaliseerimise mõju rahvusvahelistele suhtele ja poliitikale
Rahvusvaheline koostöö tähtsam, suurem tähemdus kuulumisel organisatsioonidesse. Poliitiline ülemaailmastumine: 1.Üha rohkem piirkondliku või ülemaailmse ulatusega kokkuleppeid riikide vahel, mis reguleerivad ja mõjutavad nende poliitikat ning seega ühtlasi inimeste igapäevaelu.
2. Ülemaailmses poliitikas on järjest olulisem roll rahvusvahelistel organisatsioonidel (ÜRO, Maailmapanks,Rahvusvaheline Valuutafond) äriettevütetel (rahvusvahelise firmad) ja mitmesugustel kodanikuühendustel nagu rah-, inimõigus- ja keskkonnakaitseaktivistid ja naisühendused.
3. Relvastatud konfliktide rahumeelne lahendamine
4. Arenguabi vähem arenenud riikidele
5. Pagulasprobleemid kriisikolletest kaugel asuvates riikides
b) Eesti ja ÜRO
c) Eesti ja NATO
12. Majandus
a) Globaliseerumise mõju majandusele, suurkorporatsioonide teke, WTO, Maailmapank
Tekib suurkorporatsioonid.
b) Majandussüsteemid, nende lühiiseloomustused
naturaal ehk tava
käsu ehk plaanimajandus - riik otsustab, tööpuudust pole NSVL
turumajandus -nõudlus ja pakkumine. Kihistumine, ületootmine, vaesus
segamajandus - riik aegaajalt sekkub
c) Eesti majandus maailmamajanduse taustal, põhinäitajad
tööpuudus, SKP, rkp, inflatsioon , deflatsiooon, majanduskasv
Statistikaameti põhinäitajad
13. Inimareng
a) Kuidas mõõta riikide arengutaset? Mõisted: SKP, suhteline ja absoluutne vaesus
Inimarenguindeks-
SKP- Sisemajanduse koguprodukt, riigi elanikkonna majandusliku olukorra näitaja, mis kajastab toodetud kaupade ja teenuste koguväärtuse ja nende tootmisel vahetarbimiseks kulutatud kaupade ja teenuste väärtuse vahet.
Absoluutne vaesus- rahuldamata on esmatähtsad vajadused eluks (toit, peavari )
Suhteline vaesus - elamistingimused on alla ühiskonna keskmist soovitud taset
b) Inimarenguindeks ja selle mõõtmise põhimõtted
indeks: SKT, haridus ja keskmine eluea näitaja
norras 0.9 väga hea
Alates 1990. aastast kasutab ÜRO riikide arengutaseme hindamiseks inimarengu indeksit, mis koosneb elujärje, hariduse ja tervise näitajatest. Hariduse puhul arvestatakse kahte näitajat: keskmine õpinguaatate arv ja eeldatav õpinduaastate arv laste kooliminekul. Elujärge iseloomustab ostujõuga korrigeeritud rahvaajanduse kogutulu inimese kohta. Tervise hindamiseks kasutatakse oodatava eluea näitajas sünnihetkel. Koondindeksi saamiseks arvutatakse osaindeksite geomeetriline keskmine.
c) Eesti ja inimareng: probleemid, edusammud
14. Inimõigused
a) Inimõigused üldiselt, liigitus
poliitilised- sünavabadus
majanduslik, sotsiaalne. Õigusarstiabile
kultuuriline
b) Millised rahvusvahelised organisatsioonid tegelevad inimõigustega? Millised
dokumendid reguleerivad inimõigusi?
Inimõiguste ülddeklaratsiooon, Eesti puhul pühiseadus
c) Inim- ja kodanikuõigused Eestis
15. Kommunikatsioon ühiskonnas
a) Iseloomustada kommunikatsioonivahendite arengut ja mõju inimühiskonnale
Palju on paberehtede lugejaid, palju vaatad uudistesaateid
Tõejärgne ühiskond
Libauudised
Algorütm. Tekitab mulli
b) Digitaalne lõhe, digitaalsed jäätmed, küberrünnakud
digitaalsed jäätmed- reostavad loodust
kübrrünnak- trump ja venemaaa
c) Eesti kui e-riik
16. Tööhõive-, haridus- ja sotsiaalpoliitika
a) Globaliseerumise mõju tööturule ja haridusele
Inimesed vabalt liiguvad, tootmine viiakse mujale, et oleks l
b) ÜRO kestlikud arengueesmärgid
Otsi netist
c) Eesti väljakutsed lähtuvalt vananevast ja vähenevast rahvastikust, väljarändest ja
linnastumisest.
17. Rahvusvaheline koostöö
a) Sotsiaalne õiglus, solidaarsus
Kas meil on koustus aidata halvem inimarengiindeksiga. Pagulasi me ei taha aga EL rahasid tahame.
b) Kuidas lahendada või leevendada globaalprobleeme?
c) Arengukoostöö ja humanitaarabi andmine Eesti näitel
18. Tarbimine
a) Globaliseerumise mõju tarbimisele
b) Tarbijakaitseseadus , tarbijakaitse, taaskasutus , virtuaalkaubandus
c) Õiglane kaubandus- fair trade, miks see loodud on, palju ise tarbin On mõelduskaupade, mille puhul tahetakse, tootad on saanud väärse tasu
Igas ostetud ese, kehtib 2 aastat garantii .
19. Konfliktid tänapäeva maailmas
a) Kuidas lahendada konflikte? ( kompromiss , konsensus, tolerantsus ) UUDised Ukraina kriis Süüria
b) Konfliktid ja kriisid tänapäeva maailmas. Kuidas neid lahendada
c) Tuumariigid ja nende mõju maailmas Eesti Ekspressi kaart olemas. Ohtlikud riigid.
20. Religioosne mitmekesisus
a) Globaliseerumise mõju religioonidele
Inimesed suhtlevad ja liiguvad rohke, konfliktid teravamaka, sulandumine
b) Suuremad religioonid maailmas
c) Religioosne mitmekesisus Eestis
pabtist
Õigeusk, luterlus , katoliiklus