REFERAAT- SUHTLEMISOSKUS (0)

REFERAAT
SUHTLEMISOSKUS
PILLE EEVARDI
SEKRETÄRITÖÖ
II KURSUS
NORAX KOOLITUSKESKUS
05.2006

SISUKORD

SISUKORD 2
SUHTLEMISOSKUS 3
Imagost ja edust suhtlemisel 6
SUHTLEMIST SOODUSTAVAD TEGURID 9
SUHTLEMIST TAKISTAVAD TEGURID 16
VERBAALNE JA MITTEVERBAALNE SUHTLEMINE 23
KASUTATUD KIRJANDUS 25

SUHTLEMISOSKUS

Sotsiaalpsühholoogia põhimõisted on hoiak, normid, võimustruktuurid, rollid, rühmadünaamika ja etalongrupp.
Hoiakud on õpitud kalduvused reageerida teatud isiku või objekti suhtes pooldavalt või mittepooldavalt.
Normid on ühiskonna või mingi grupi reeglid, mis kujundavad ja suunavad selle liikmete käitumist. Normide hulka kuuluvad ametlikud seadused ja seisukohad, traditsioonideks kujunenud tavad ja grupisisesed tegevusreeglid. Normide tekkimine peegeldab ühiskonna või grupi võimu suhteid, taotlusi ja vahekorda teiste gruppidega.
Võimustruktuurid ja -suhted tähendavad kollektiivi või grupi käsu- e alluvussuhteist moodustuvat tervikut . Käsutamisõigus tugineb eri olukordades erisugustele asjadele, mistõttu selle tähenduski on väga muutuv. Võimu aluseks võib olla formaalne positsioon või võimukasutaja isiklik autoriteet.
Rolli all mõistame ühiskonna või grupi poolt normatiivselt heakskiidetud käitumisviisi, mida oodatakse teatud kindlal positsioonil olevalt indiviidilt.
Grupidünaamika tähendab toimuvaid vastastikuse mõjutamise protsesse, mis üheskoos määravad grupi ja selle liikmete tegevuse. Grupiprotsessidel on alati kaks poolt: ühest küljest grupi tervikuks sidumine  ja teisest küljest liikmete isiklikud vajadused ja soovid.
Etalon- ehk referentgrupiks nimetatakse neid sotsiaalseid rühmi, mille liikmeks olemine vastab kõige paremini inimese sotsiaalsele identsusele. Ühel inimesel on mitu eri tüüpi etalongruppi.
Suhtlemine
Üks tähtsamaid tegevust suunavaid tegureid on tagasiside, sest meile kõigile on oluline, kuidas teised inimesed meie tegevusele reageerivad. Seda tagasisidet saame me eelkõige teistega vahetult suheldes. Sotsiaalse suhtlemise vahendid ongi seetõttu esmajärjekorras seotud inimestevahelise suhtlemisega . Mõiste “suhtlemine” on oma sisult märksa laiem kui informatsiooni liikumine, sest see haarab ka inimpsüühikat ja sotsioloogiat.
Suhtlemine on inimestevaheline teabevahetuse protsess, mille käigus toimub vastastikune tajumine ja tundmaõppimine ning sotsiaalsete suhete jaluleseadmine. Suhtlemispartneri tajumisel tuleb arvestada nii isikutaju psühholoogilisi iseärasusi (taju valivust, oreooliefekti, kausaalatributsiooni, haloefekti jne) kui ka sotsiaalse rolli mõju tajule.
Suhete jaluleseadmisel püütakse oma suhtlemispartnereid mõjutada endale sobivas suunas. Seega pole suhtlemine ainult info edastamine ja vastuvõtt. Informatsiooniks võivad olla teated , ideed, faktid, hinnangud , mõtted, tunded. Suhtlemise käigus annab inimene oma ideede, arvamuste ja seisukohtade näol teisele inimesele üle mingit teavet eesmärgiga panna vastuvõtja aru saama edastatava teabe sisust. Seega määrab suhtlemise sisu see, kas vastuvõtja saab sellest aru või mitte. Seetõttu  tuleb arvesse võtta osapoolte tundeid, taotlusi ja võimet mõista.
Piltlikult väljendudes tekib efektiivse suhtlemise korral osapoolte vahel omapärane mõttesild, mis aitab neil vahetada tundeid ja teadmisi üle inimesi lahutava arusaamatuste jõe. Hea suhtlemine on organisatsioonile sama tähtis kui inimestele vereringe.
Suhtlemine aitab kõrvaldada teadmatust ja ebakindlust ja kujundada paremat arusaamist . Mida kõrgem on arusaamise aste, seda vähem tekib arusaamatusi ja seda tõenäolisemalt püüavad inimesed tegutseda vastavalt organisatsiooni eesmärkidele. Seega tagab efektiivne suhtlemine organisatsiooni eesmärkide täitmise.
Suhtlemistasandid
Suhtlemise mõistmiseks eristatakse nelja tasandit , mis näitavad, kes osalevad teabe vahetamises, tajus ja mõjutamises:
1.  isikusisene suhtlemine avaldub sisekõnes, mille tulemusel kujunevad mina-pilt ja suhted teiste inimestega;
2.  isikutevaheline suhtlemine seisneb kahe inimese teabe vahetamises, teineteise tajumises ja mõjutamises;
3.  suhtlemist grupis iseloomustab suhtlemise eri komponentide grupis avaldumine, mis seondub eelkõige grupidünaamika probleemidega, normide ja rollide jaotusega grupis;
4.  suhtlemine organisatsioonis tähendab niihästi allüksuste vahelist suhtlemist kui ka suhtlemist organisatsioonis kui terviklikus süsteemis. Organisatsioonis toimuv suhtlemine hõlmab kõiki eelnevaid tasandeid.
Kõiki neid suhtlemistasandeid mõjutab kultuur. Kultuur on seotud paljude teadete edastamise ja vastuvõtmisega paljude poolt.
Suhtlemisprotsessi etapid
Suhtlemine koosneb kolmest põhilisest etapist:
1. Psühholoogilise kontakti loomine.
2. Põhiteate vahetamine.
3. Suhtlemisakti lõpetamine .
Suhtlemine algab tunduvalt varem kui lausutakse esimene sõna: kõigepealt toimub sisekõnelt iseendaga ümberlülitumine partnerile. Psühholoogiline kontakt on loodud kui mõlemad partnerid on veendunud, et tema partner on asunud temaga suhtlema . Kontakt luuakse mitteverbaalsete suhtlemisvahenditega: pilgu suund, pea asend, näoväljendus, distantsi vähendamine jm. Kui pole raskendavaid asjaolusid, toimub kontakti loomine sekundi murdosa jooksul.
Põhiteate edastamise käigus peaks toimuma probleemi vastu huvi äratamine, vastastikuse usalduse õhkkonna loomine ning sisendamis- ja veenmismeetodite kasutamine. Sellisel juhul võib ametikõnelust saata edu. Kuna tänapäeva kõige defitsiitsem ressurss on aeg, tuleks oma teade maksimaalselt kokku suruda ning väljendada end lühidalt ja selgelt. Tähelepanu tuleks pöörata neljale faktorile. Need on teate sisukus ja tihedus, keelekasutuse lihtsus ja väljenduse emotsionaalsus. Sisukas teade sisaldab ainult olulist infot, on asjatundlik, konkreetne, selge sisuga ja tõene. Viidata tuleks ka infoallikatele ja nende usaldusväärsusele. Kasutada tuleks lihtsaid, paraja pikkusega lauseid ja vältida keerukate võõrsõnade kasutamist. Mõtteid tuleks loogiliselt seostada ja oluline ebaolulisest eristada. Mõjusam on isikupärane ja ilmekas väljenduslaad.
Suhtlemise lõpetamine toimub psühholoogilise kontakti katkestamisega. See nõuab ettevalmistust kahel tasandil: sõnalisel tasandil ja mitteverbaalsel tasandil. Sõnalisel tasandil tuleks teha kokkuvõte, kus peegeldub kõige olulisem. Mitteverbaalsel tasandil toimub keha ärapööramine, intonatsiooni langus, pilgu ärapööramine mingile suhtlusevälisele objektile jm. See etapp kestab sekundeid või isegi minuteid.
Tüüpiliseks suhtlemisveaks on esimese ja kolmanda etapi alahindamine: nähakse ja täiustatakse ainult teist etappi.
TÖÖGA SEOTUD HOIAKUD JA RAHULOLU
Hoiak on suhteliselt püsiv hinnanguline suhtumine. See on valmidus reageerida positiivselt või negatiivselt teistele inimestele, olukordadele või keskkonnale.
Hoiak kujuneb eelnevate kogemuste põhjal ja kujundab inimese käitumist. Valmisolek reageerida ühel või teisel viisil ei sõltu ainult reageeringu objektist ja keskkonnast, vaid ka sotsiaalsetest normidest, mis on omased sellele rühmale, kuhu inimene kuulub. Hoiakuid on raske muuta.
Hoiakutega seotud meeldivaid ja ebameeldivaid tundeid ja meeleolusid kajastavad emotsioonid . Emotsionaalset hoiakut väljendatakse tavaliselt sõnadega `meeldib' või 'ei meeldi'. Emotsionaalne hinnang sõltub inimese väärtushinnangutest. Üks ja sama sündmus tekitab ühes inimeses positiivseid, teises negatiivseid emotsioone. Näiteks ühe partei võit valimistel.
Tööga seonduv hoiak on töörahulolu või  tööga rahulolematus.
Tööga rahulolu
Tööga rahulolu on ametist või tööalasest tegevusest tulenev meeldiv emotsionaalne seisund. See näitab, kuidas töötajale tema töö meeldib.
Töörahulolu võib vaadelda nii üldise hoiakuna kui ühe töötaja individuaalse rahuloluna. Rühma töössesuhtumise mõõtmiseks hakati 30-ndatel aastatel koostama mitmesuguseid küsimustikke, milles paluti töötajatel anda hinnang töö olulisematele tunnustele nagu töö raskus, pinge, vaheldus , tasu jm. Nende hinnangute summeerimisel saadud indeksit vaadeldi kui töömeeleolu või tööga rahulolu taset, mida soovitati hoida võimalikult kõrgel.
Kõige sagedamini on töössesuhtumist püütud seostada tööga rahulolu mõistega. Uuringud on näidanud, et inimese töössesuhtumine seostub tugevasti sellega, kuidas ta oma töökaaslastega läbi saab.
Ühe uuringu käigus registreeriti vanemate inimeste rahulolu tööga ja tervislikku seisundit peegeldavad tunnused. 15 aastat hiljem selgus, et tööga rahulolu võimaldanuks teistest näitajatest paremini eluea pikkust prognoosida.
Rahulolu all võib mõelda nii inimese suhtumist kui ka emotsionaalset seisundit. Rahulolu kui suhtumine ei tähenda, et oma tööga rahulolev inimene peaks tingimata kogu aeg töö juures heas tujus olema. Rahulolu kui emotsionaalne seisund kajastab vajaduste rahuldatuse astet, suhtumine aga vajaduste intensiivsust.
Positiivse töössesuhtumise kõrgeima taseme korral võib hakata rääkima sisemisest vajadusest tööd teha. Sellisel juhul pole töö enam vahendiks , vaid on eesmärk omaette . Inimene jätkaks tööd ka siis, kui selleks poleks välist sundust.
Parema töössesuhtumisega kaasneb neli-viis korda sagedamini arvamus, et tehtav töö on huvitav, mõtlemist, otsustamist, enesetäiendamist ja kõikide võimete rakendamist nõudev. On täheldatud, et inimesed, kes elus iseseisvalt hakkama saavad ja kellel pole raskusi teistega suhtlemisel, saavad ka oma tööga paremini hakkama ja tunnevad sellest suuremat rõõmu.

Imagost ja edust suhtlemisel

Endale sobiva imago kujundamine on tegelikult just leidmine, kuidas oma isiku eripära ja stiiliga sobituda keskkonda.
Sõna imago tuleb inglisekeelsest sõnast image , mis tähendab kellestki või millestki avalikkuses loodud kujutluspilti.
Imidž ehk imago on inimese jaoks oluline väärtus, sest igaüks mõtleb vahel sellest, kuidas ennast muuta võiks, millises suunas areneda ning mil moel olla suhtlemisel selline, nagu tegelikult sisimas soovitakse. Vahel võib nii mõnelgi sekretäril olla probleem see, kuidas anda edukalt edasi soovitud sõnum oma ülemusele, kaaskolleegile ja kliendile...
Mis ikkagi on imago? Kuidas seda muuta?
Sageli väidavad psühholoogid , et sellel, kuidas meie ise end tajume ja kuidas tajuvad meid teised, on vaks vahet. Iga enda isiksusest ja isiksuseomaduste arendamisest huvituv isik võib vahel endalt küsida ja erinevates töösituatsioonides lihtsalt vaadelda:
1. Mille järgi tehakse järeldusi tema kohta?
2. Kas erinevate inimeste jaoks on ta erinev?
3. Kuidas luua endast selline mulje nagu vaja?
4. Kas osatakse alati olla isikupärane, väärtustades enda kõiki omadusi?
Samm edasi oma isiksuse ja imago vaatlemisel-kujundamisel on juba seegi, kui me teame, kes me olla tahame.
Vastavalt sellele saab välja kujundada ka oma imago – mõjutada seda, kuidas teised meid tunnetavad ja meile reageerivad. On väidetud, et sobiv imago toetab alati meie eesmärkide saavutamist.
Mõned psühholoogia alased raamatud väidavad, et pole mõtet ennast muuta selles suunas, mis tundub väga võõras ja kauge . Antakse nõu, et ka imago puhul tuleks lähtuda isiksuse eripärast ja harmoonia loomisest sisemise ja välise maailma vahel.
Sest ammutuntud tõde on see - kui inimese isiksus on harmooniline ja sisemise tasakaalus, kiirgub seda ka tema välimusest ja olemisest.
Riiete või ehetega imago muutmine annab küll soovitud efekti, et anda endast parim, kuid samas tuleks arvestada, et edukat suhtlemist mõjustavad ka psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid.
Imago alla käib üldjoontes inimese hoiak, kõnestiil, hääl, kehakeel , tema kõnnak ja naeratus, kogu välimus – riietus, soeng ning tegelikult kõik, mis inimene on.
Oma imago otsingul võib esitada küsimusi :
1. Kes ma tahan olla ja millist signaali välja saata?
2. Kas ma täna saadan seda signaali välja?
3. Mis mängib minu jaoks olulist rolli, mis on minus erilist?
4. Milline on minu kõnestiil?
5. Milline on minu kõnnak? Kas seda on vaja muuta?
6. Mida räägib minu riietumisstiil ja soeng? Kas olen sellega rahul?
7. Kas minu sõnad, minu kõne ja minu välimus on harmoonias? Väljendavad nad üht sõnumit?
8. Mida saaksin veel teha selleks, et anda endast edasi just seda sõnumit, mida soovin?
Nende küsimuste üle analüüsides peaks inimene teoreetiliselt saama rohkem selgust osas, milline on see sõnum, mida ta anda soovib ja kuidas ta saaks seda välisele keskkonnale edastada .
Mõnel määral aitab nende küsimuste üle arutlemine ka enda imago kujundamisel esimesi olulisi samme teha. Sest imago muutmine ei pruugi alata mitte ainult uue soengu tegemisest, vaid hoopistükkis enese põhjalikust analüüsist.
Baltasar Graciini on öelnud, et olla midagi väärt ja teada, kuidas seda välja näidata, on olla kahekordselt midagi väärt!
Isiksuse eripära ja kommunikatsioon
Imidž loomist on vahel tõlgendatud ka kui soovitud efekti tekitamise kunsti, mis aitab saada endast teadlikuks ja õppida kujundama iseend ning oma välimust vastavalt eesmärkidele.
Samuti on imago valdkonnast rääkides tähtis teadvustada iga isiksuse eripära ehk individuaalsuse sära ning oskust just seda esile tuua. Endale sobiva imago kujundamine on tegelikult just leidmine, kuidas oma isiku eripära ja stiiliga sobituda keskkonda.
Selleks, et olla enda isiksuse sära väljatoomisel edukas, loeb seegi, et hea ja isikupärane suhtlemisoskus annab soovitud efekti saavutamisel suuremad plussid. Suhtlemine on ju see infovahetusprotsess, mille käigus toimub nii vastastikune mõjutamine kui ka üksteise tähtsustamine.
Oma soovitud sõnumi edasi andmine toimub teabevahetuses ehk kommunikatsioonis, kus mõjub ka sotsiaalne pertseptsioon - suhtlejate vastastikune mõistmine ja hindamine.
Et olla isikupärane igas kommunikatsioonis, võiks mõelda - kuidas olla konventsionaalne minetamata samas spontaanust ning kuidas olla üheaegselt nii sensitiivne kui ka mõjuv ja edukas.
 
Öeldakse, et edukas suhtlemiskompetentsus on kui võimete kogum, mis:
1) toetub arukusele, välimusele, tervisele, reageerimiskiirusele, meeleelundite arengutasemele , hääle omadustele jms;
2) eeldab nii sõnaliste kui mittesõnaliste suhtlemisvahendite valdamist;
3) avaldub kasutuselolevate ja käepäraste käitumismallide olemasolus ja nende vahetamise võimes;
4) on seotud mingil kutsealal vajalike rollide valdamisega;
5) peegeldub subjekti suhtlemisomadustes ( avatus , veenmisvõime, sarmikus).
 
Takistused enda soovitud sõnumi edastamisel
Soovitud sõnumi edastamist kommunikatsioonis oma ülemusele, kaaskolleegile või kliendile mõjuvad üheaegselt nii psühholoogilised, sotsiaalpsühholoogilised kui ka füsioloogilised tegurid.
Järgnevalt mõned tegurid, mis võivad ilmneda ja mis soovitud imago võiisiksuse sära esiletoomisel võivad olla nii takistavad. Osasid saab ennetada, osasid küll mitte. Hea, kui enne tähtsat üritust või ettevõtmist oled nende ilmnemisvõimalusest teadlik.
Keskkonnast ja situatsioonist tingitult võivad olla suhtlemistõkked:
1. müra sidekanalis: kehv kuuldavus, vilets nähtavus, halb käekiri;
2. keelebarjäär: võõrkeele mittetundmine, slängi tarvitamine, arusaamatu terminoloogia ;
3. suhtlejate staatusevahest, professionaalsest või ametkondlikust isoleeritusest tingitud mõistmisraskused;
4. situatsioonilised tegurid: kellaaeg , ruum, koht, kõrvaliste isikute juuresolek.
Sõnumi edastaja võib ise luua järgmisi suhtlemistõkkeid:
1. sõnumit asutakse edasi andma ilma psühholoogilise kontaktita;
2. seisundi tõttu või asjatundmatusest väljendutakse keeleliselt segaselt, arusaamatult;
3. ollakse liiga monoloogiline;
4. eelarvamused kuulajate suhtes;
5. eelarvamus esitatava suhtes.
Teate vastuvõtjast tingitud suhtlemistõkked võivad olla:
1. lähtutakse jäigast ootusmudelist;
2. psühholoogiline barjäär , eelarvamused teate edastaja või/ja teema suhtes;
3. keevaline reaktsioon mingile võtmeärritajale;
4. ettevalmistamatus.
 
Et aga oma soovitud sõnum saaks ka edastatud , tuleks teada, et edu annab enamasti see, kui on olemas suhtlemise järjepidevus ning vastastikune aktsepteerimine.

SUHTLEMIST SOODUSTAVAD TEGURID

Suhtlemisjulgus
Suhtlemisjulgus on isiksuseomadus, mille võib võrdesse panna sõnaga ”edu”.
Iga inimene oskab suhelda. Ja teeb seda omal unikaalsel viisil. Kuid see - kuidas inimene oskab leida sõnu, millisesse vormi ta neid paneb, kuidas seda mõistavad teised inimesed - aitab juba kaasa infovahetuse efektiivsemaks muutmisele ja isikliku edu saavutamisele .
Selge on, et julgus suhelda areneb just suheldes.
Suhtlemisjulgus on ju sotsiaalses elus hakkama saamise peamisi eeldusi ning selle arendamine tuleb igale inimesele alati kasuks. Selle isiksuseomaduse puhul võiks mõningaid paralleele tõmmata väljendusoskuse ja enesekindlusega, aga ka pealehakkamise ja individuaalse säraga.
Erinevates valdkondades vajaminev suhtlemisoskus varieerub vastavalt töö valdkonnale.
Näiteks diplomaadi suhtlemisstiil nõuab omi reeglid ja oma etiketti, samas kui müüja ametis oleva inimese puhul vaevalt need nõudmised vajalikuks osutuvad. Suhtlemisjulgus areneb igal töökohal vastavalt selle ameti spetsiifikale ning uute teadmiste ja oskuste omandamise käigus.
Öeldakse, et hea suhtleja on alati avatud ja oskab välja tulla igast olukorrast.
Suhtlemisjulgust kui isiksuseomadust saab näha ka julgusena kohtuda iga päev uute inimestega, olla avatud tööalaste olukordade ja probleemide lahendamisele ning seejuures säilitada enda arvamus. Suhtlemisjulgusega võivad kaasa käia ka sellised isiksuseomadused nagu mõjukus, enesekehtestamisvõime, konfliktsituatsioonide juhtimine ning kõige selle juures vajaliku kommunikatsiooni arendamise oskus!
Loomingulisus ja loovus
Iga tööala eeldab inimeselt individuaalset loovust, nii ka sekretäritöö. Sekretäri ametis on loomingulisus juba seegi, kuidas suuta tulla toime kogu päevaplaaniga nii, et kõik toimetused saaksid tehtud ning seejuures mitte jätta täitmata ka päevaplaani kiirelt vahele lipsavad ülesanded.
Psühholoogid väidavad, et looming on tegevus, mis sünnitab midagi kvalitatiivselt uut ja kasulikku – olgu selleks kasvõi igapäevase töö kvaliteet. Loovus on võime näha uusi suhteid, produtseerida ebatavalisi ideid ning kõrvale kalduda traditsioonilistest mõttemudelitest.
Loovuse põhilised komponendid psühholoogide käsitluses:

• Probleemitundlikkus – kõrge tundlikkus ümbritseva suhtes, võime näha ebatäiuslikkust ja konfliktsust, püstitada probleeme.
  
• Mõtlemise voolavus – ideede ja seoste hulk, mis tekivad vastusena mingile probleemsele situatsioonile .
  
• Mõtlemise paindlikkus – võime kiiresti üle minna ühest mõtlemiskategooriast teise, võime luua erinevaid lähenemisviise mingile probleemile.
  
• Originaalsus – võime välja pakkuda enneolematuid või harvaesinevaid ideid ja tegusid . Siinkohal tuleks meeles pidada, et originaalsus on vaid üks loovuse komponent ; kui pole teisi, saab sellest vaid originaalitsemine. See on vahend probleemide lahendamisel, mitte eesmärk omaette.
  

Aga loovus on ka ideede esitamise ja elluviimise võime. See on muutuste, innovatsiooni ja arengu alus. Antud isiksuseomadus on peidus igas inimeses ning tihti tuleb vaid leida õige aeg ja ruum, et loovus inimesest välja tulla saaks ja inimene võiks oma elus tähtsaid asju korda saata. Loovate meetoditega vanade probleemide ja küsimuste lahendamine annab vastuseid, mis võivad üllatada nende lahenduste autorit ennastki.
Meeskonnatöö
Iga meeskond võib olla efektiivne või ka ebaefektiivne meeskond.
Meeskonna kõikidest liikmetest sõltub kogu meeskonna töö tulem. Kuna sekretär on firma meeskonnas üks oluline lüli, siis on selles ametis meeskonnatöö valmidus vajalik oskus, et aidata kaasa firma tegevuse planeerimisele ja elluviimisele ning samas ka teada ja arvestada teiste valmisolekut. Samuti on vaja valmidust meeskonnatööks, kuna see aitab erinevaid tööülesandeid paremini koordineerida.
Järgnevalt mõned märksõnad ja lähtepunktid meeskonnatöö kohta.
Öeldakse vahel, et hea meeskonnatöö on nagu hea nõupidamine, millel on:

• paigas ja piiritletud eesmärgid ning tingimused
  
• jõukohane eesmärk
  
• on juhataja
  
• kus igaühel on oma arvamus
  
• kõik saavad avaldada arvamust ning neid kõiki arvamusi kuulatakse
  
• meeskonnaliikmed oskavad aega kasutada efektiivselt
  
• ülesannet võetakse tõsiselt
  
• ollakse ühiselt positiivselt meelestatud: rõõmus meel ja konstruktiivsus aitavad
  
• ei minda isiklikuks
  
• jälgitakse/korrigeeritakse tegemiste käiku
  
• olulisel kohal on eesmärgi saavutamine
  
• vajadusel osatakse võtta aeg maha
  
• ollakse paindlikud
  
• tehakse vahekokkuvõtteid
  
• jõutakse ühistele kokkulepetele
  

Võtmesõnasid meeskond ja koostöö seovad alati...
... Usaldus meeskonnasiseselt.
... Tagasiside andmine ja vastuvõtmine.
... Kriitika kuulamine ja kritiseerimine.
... Omapoolsete ettepanekute tegemine ja nende põhjendamine.
... Meeskonnatöö vahendid – koosolek, ajurünnak, jututuba jne.
... Meeskonnaliikmete ülesanded, ühiste normide kehtestamine ja nende tajumine meeskonnas
ISIKUTAJU JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID
Tajumine on psüühiline protsess, mille vahendusel isiksus määratleb ja kirjeldab ümbritsevat maailma, so inimesi, nähtusi, sündmusi ja olukordi .
Taju kui tegelikkuse meelelise peegelduse peamised vormid on aisting , taju ja kujutlus . Aistingu ja taju puhul on tegemist väliste stiimulite (esemed, objektid, stseenid , mitmesugused ärritajad ) vahetu mõjuga meeleelunditele. Kujutluse puhul tekib psüühiline kujund mäluandmetest ilma stiimuli vahetu toimeta.
Aisting on väliste objektiivsete mõjurite poolt meeleelunditele avaldatava toime elementaarne, raskesti osadeks lahutatav tulemus. Igal aistingul on oma kvaliteet, mille poolest ta erineb teistest aistingutest. Näiteks kuulmisaisting erineb lõhnaaistingust, sinise värvuse aisting erineb punase värvuse aistingust.
Taju on objektiivse tegelikkuse peegeldamine tervikliku meelelise kujundina, mis tagab tajutava objekti äratundmise ja seostamise olemasoleva kogemusega. Tajukujundite tekkes osalevad tihti mitmed meeled korraga.
Tajuprotsessiks nimetatakse nii teadvustatud kui teadvustamata protsesse tajusüsteemis, mis tagavad tajukujundi tekke.
Taju on inimesetundmise aluseks. Inimesetundmine põhineb sotsiaalsel kogemusel ning näitab suhtlemiskompetentsust. See avaldub võimes määratleda inimese põhiomadusi ja teha kindlaks suhtlemispartneri isiksustüüp.
Erinevad tajuliigid
Tajunähtused hõlmavad suhtlemist kõigis selle aspektides . Teise isiku teate vastuvõtmisel saaks registreerida omaette tunnetusnähtuse - tekstitaju . Tekstitunnetus mõõdab seda, mis ulatuses ja kui täpselt vastuvõtja suudab mõista, mida teate edastaja ise oluliseks ja keskseks peab.
Situatsioonitaju tähendab konkreetse olukorra põhiolemuse ja eripära mõistmist. See on alati subjektiivne, sest igaüks suhtleb omaenda pilgu läbi loodud situatsioonis. Kontaktitunnetus seisneb psüühilise kontakti olemasolu või puudumise tajumises. Kontaktitaju on vastastikuse mõistmise saavutamiseks äärmiselt oluline.
Mõistmistaju on veendumus, et ollakse partneriga mingis küsimuses üksteisele mõistetavad. Mõistmistaju puudumisel on usalduslik suhtlemine raske, kui mitte võimatu.
Distantsitaju mõõdab vastastikuse läheduse, avatuse ja intiimsuse määra tunnetamist. See aitab otsustada, mida partner peab momendi olukorras kohaseks või lubatavaks, seega millist avatuse astet valida.
Rühmataju on väikese grupi mitmesuguste omaduste nagu ühistegevuse iseloom, võimusuhted, emotsionaalne ühtsus jm määratlemine. See hõlmab ka grupi kui terviku poolt endale suunatud ootuste tajumist.
Kõik sotsiaalse taju alaliigid võivad olla erineva tõesus-, sügavus- ja detailsusastmega.
Isikutaju eripära
Inimeste mõistmine ja tunnetamine erineb loodusobjektide või asjade ja nähtuste tajumisest järgmiste tunnuste poolest:

• Tunnetatavat nähakse ja mõistetakse sotsiaalse objektina, tajus on esiplaanil sotsiaalset huvi pakkuvad jooned ja omadused: positsioon ühiskonnas, roll, päritolu, rahvus, perekonnaseis jne.
  
• Teise isiku hindamine ja tõlgendamine on sotsiaalselt määratletud tajuja enda positsiooniga ühiskonnas, tema tööga ja rolliga. Oma osa mängivad ka sotsiaalsed stereotüübid , kõlblusnormid, ideaalid ja eelarvamused.
  
• Ühe inimese tajumine teise poolt sõltub otseselt nendevahelistest suhetest.
  
• Isikutaju objekt - see, keda hinnatakse, on sageli agar ilmutama teatud käitumisviise, mis tagavad positiivsema hinnangu. Teisele näidatavas fassaadis on mõned olemuslikud jooned teadlikult varjatud.
  

Nii igapäevasuhete kogemused kui teaduslikud uuringud lubavad teha järelduse, et vahetul suhtlemisel kulgev isikutaju protsess on rõhutatult subjektiivne ja situatiivne , kuid täielikult kooskõlas sellega, mis on suhtlemise põhjuseks. Me eristame, väärtustame ning võtame aluseks hinnangu andmisel neid isiksuseomadusi, mis seostuvad parajasti käsiloleva ühistegevusega (töö, ajaviide või mäng, õppimine).
Isikutaju valdkonnas saab eristada järgmisi komponente: taju objekt (keda tajutakse), taju subjekt (kes tajub ), tajumisprotsessi iseärasused (kuidas tajutakse), subjekti ja objekti suhted.
Isikutaju põhimehhanismid
Järgnevalt kirjeldatavad isikutaju mehhanismid on universaalse iseloomuga . Igaüks neist võib käiku lülituda nii üksi kui teistega kombineeritult. Näiteks võib üks mehhanism olla juhtiv, teine korrigeeriv ja kolmas stabiliseeriv. Kaasinimese tajumine, mõistmine ja hindamine võib toimuda erineva sügavus atmega ja detailsusega ning erineva tõepärasuse ja subjektiivsusega. Mingit tinglikku piiri ületades muutub subjektiivne hinnang moonutavaks tunnetuseks. Esimese nelja allpoolkirjeldatud mehhanismi korral on tunnetusvigade  ja moonutuste teke vähem tõenäoline. Need on:

• kategooriate kohandamine ;
  
• loogiline järeldamine;
  
• analoogiate kasutamine;
  
• empaatial põhinev isikutaju.
  

Kategooriate kohandamine tähendab stereotüüpide ja etalonide kasutamist. Teabedefitsiidi tingimustes piirdutakse teise inimese lahterdamisega vanuse, ameti, rahvuse, mingi välise tunnuse või mistahes sotsiaalse näitaja alusel ( tippsportlane , vanapoiss jm).
Loogiline järeldamine on teise inimese iseloomu, kavatsuste ja käitumismotiivide üle otsustamine tema kohta käiva ja tema käitumist iseloomustava teabe läbitöötamise alusel.
Analoogiate kasutamise korral otsustatakse kaasinimese üle iseendaga sarnasuse alusel.
Empaatial põhinev isikutaju on selline teise inimese , tema omaduste, seisundite ja käitumise tunnetamise viis, mis põhineb võimel elada sisse tema sisemaailma, näha ümbritsevat tema seisukohalt, teda mõista ja talle emotsionaalselt kaasa elada. Liiga intensiivse kaasaelamise korral suudetakse küll teist mõista, mitte aga säilitada täit objektiivsust tema hindamisel.
Järgnevad seitse tajumehhanismi on iseloomustatavad kui vähem täpsed ja kohati moonutavad:

• projektsioon ;
  
• juhttunnustest lähtumine;
  
• lähtumine psühholoogilistest tavatõdedest ja nn. implitseeritud isiksuseteooriaist;
  
• lihtsustamine ;
  
• äärmushinnanguist hoidumine;
  
• varem otsustatu kopeerimine;
  
• tajukujundi tasakaalustamine.
  

Projektsioon on teisele isikule alateadlikult omaenda iseloomujoonte omistamine . Tüüpilisel juhtumil omistatakse meeldivale inimesele iseenda teadaolevaid positiivseid omadusi ja vaenlasele iseenda teadvustamata negatiivseid jooni.
Juhttunnustest lähtumine on teise inimese üle otsustamine lähtudes mingist ühest silmatorkavast või tähtsaks peetavast põhitunnusest. Tekib nn haloefekt : juhttunnus varjutab kõik ülejäänu.
Lähtumisel psühholoogilistest tavatõdedest ei suudeta teises inimeses lõpuni mõista seda, mis endal täiesti puudub.
Lihtsustamine tingib keerulise, komplitseeritu ja ainuomase lihtsustamist ja hõlmatavaks muutmist .
Äärmushinnanguist hoidumine tähendab mõningate tajutava objekti erandlikkusele viitavate omaduste eiramist. Püütakse teda teistega ühte lahtrisse ära mahutada.
Varem otsustatu kopeerimine eeldab jäämist isikust varem loodud ettekujutuse juurde ja uute faktide kõrvalejätmist.
Tajukujundi tasakaalustamine eeldab teises isikus seletamatu ja vasturääkiva sellist tõlgendamist, et tekiks loogiline ja arusaadav tervik. Selleks kasutatakse lihtsustamise ja äärmushinnangute redutseerimise kõrval vastuolude silumist.
Kõigis toodud tajumehhanismides on ratsionaalne iva, neis peegeldub soov luua teisest inimesest hõlpsasti käsitletav ja küllalt reljeefne, kuid detailsusest vabastatud tajukujund, mis oleks usaldusväärseks orientiiriks suhtlemisel.
Isikutaju abimehhanismid
Isikutaju ei piirdu sõnalise vaste leidmisega kellegi omadustele. Teadvustame ju sõnades vaid murdosa oma tunnetusest. Märkimisväärne osa teise inimese tajumisest  toimub intuitiiv-alateadlikult sellistes vormides nagu emotsionaalse suhtumise väljakujunemine, oma psüühilise seisundi muutumine, suhtlemisvalmiduse tõus või langus, konkreetsete käitumiskavatsuste teke või kustumine. Seda, milline teine isik meile tundub, kas sümpaatne või eemaletõukav, rahustav või ärritav , tajutakse sageli puudulikult. Olles näiteks teadlik sellest, et teine isik on väga mõjukal positsioonil, võib endas maha surude vastumeelsuse tema teatud käitumisjoonte suhtes. Halvasti teadvustatud või blokeeritud partneritaju või muutuda äratuntavaks selliste isikutaju abimehhanismide kaudu nagu tundmusreaktsioonide kujunemine ja käitumiskavatsuse teke. Isikutajul on käitumist reguleeriv toime ka siis kui taju verbaalne pool on psühholoogiliste kaitsemehhanismide tõttu takistatud.
Isikutaju abimehhanismidena kirjeldatud tunnetusvahendid annavad teise inimese kohta teavet enamasti verbaliseerimatul kujul. Sinna kuulub ka nn 'keha keel'.
Isikutaju juures tuleb arvesse võtta ka esmamulje efekti, korduvtaju, võõristusefekti ja lahkumismulje efekti.
Suhtlemine enne konflikti
Ainult vaakumis töötades, on võimalik omada oma aja ja töö tulemuslikkuse üle täielikku kontrolli. Tegelikkuses sõltub tulemus paljudest teistest inimestest.
Parim viis kindlustamaks endale kaastöötajate abi on luua nendega head suhted juba enne seda kui sa nende abi vajad.
Mõned juhtnöörid:

• Õpi oma kaastöötajaid lähemalt tundma. See ei tähenda suhtlemist väljaspool töökohta. Selgita välja, kas nad on abielus, kas neil on lapsi, kas neil on hobisid. See annab sulle vestlusainet ja võimaldab neid paremini mõista.
  
• Ole sõbralik. Kui sa neid näed, kõneta neid nimepidi.
  
• Ole koostöövalmis. Kui sina aitad neid välja kui neil on abi vaja, võid sa tulevikus loota ka nende abile.
  
• Leia ootamatu ebasõbralikkuse põhjus. Kui kolleeg sulle halvasti ütleb, võib viga olla ka selles, et tal on lihtsalt paha päev. Kui ta on sageli vaenulik, selgita välja miks ja katsu temaga enne ära leppida kui sul tema abi vaja läheb.
  

Järgnevalt vaatame, kuidas alluvatele ülesandeid jagada:

• Selgita, mis peab tehtud saama. Selgita lihtsalt ja arusaadavalt ning ütle otse välja, mida sa ootad. Ära väljendu ebamääraselt. Lause 'sa pead mind selle projekti juures aitama ' ei ütle kaastöötajale midagi. Seevastu lause 'me peame koos töötama välja uued õppetöö kvaliteedi standardid ' annab kolleegile tunduvalt parema ettekujutuse sellest, mida ta peab tegema.
  
• Räägi talle tema kohast kogu projektis . Kui sa räägid kolleegile tema ülesannetest, ära unusta näitamast, kus need ülesanded kogu projekti sees paiknevad. See annab talle selgema ettekujutuse oma rolli tähtsusest.
  
• Ütle töö tähtaeg. Kaastöötajal on tarvis teada kui kaua tal selle ülesande täitmiseks aega on.
  
• Arvesta ka temaga. Ära oota projektist teatamisega viimase minutini, siis lööd sa teiste ajagraafiku segi. Teata võimalikust ülesandest nii vara kui võimalik.
  
• Arveta 'kuldset reeglit'. Käitu teistega nii nagu sa tahad et teised sinuga käituksid. Kasutades sõnu 'palun' ja ' tänan ' saavutad sa tunduvalt rohkem kui lihtsalt käsutades.
  
• Räägi talle, mis kasu tema sellest saab. Kui selle eest on ette nähtud spetsiaalne tasu, ära unusta seda mainimast. Võib olla saab selle eest vaba päeva, aga võib olla aitab selle ülesande täitmine kauaoodatud ametikõrgendust saada.
  
• Erguta koostööd. Kui projektiga on seotud mitu inimest, erguta meeskonna vaimu: 'me ei saa seda projekti valmis ilma igaühe panuseta'.
  
• Täna. Kui võimalik, pane töötaja nimi projektile kirja. Kui ei ole, saada talle tänukiri selles projektis osalemise eest ja saada sellest koopia ka enda ülemusele ja tema ülemusele.
  

SUHTLEMIST TAKISTAVAD TEGURID

Mis on konflikt?
Väga üldiselt võiks konflikti defineerida kui lahkheli või arusaamatust, mille tulemusena tekib pinge, mis ajendab partnereid üksteise vastu tegutsema. Konfliktiks peab olema vähemalt kaks osapoolt ja valdkonnad, kus nende huvid kokku puutuvad. Mis on arusaamatuste taga? Lühidalt öeldes ressursid , millest kõigile ei piisa ning erinevused vajadustes, väärtustes, hoiakutes, huvides või eesmärkides.
Kuigi arusaamatusi esineb sageli, suhtume konflikti kui millessegi, mida tuleks kas vältida või siis tingimata võita. Enamasti tajutakse konflikti negatiivsena, seetõttu polegi midagi imestada kui konfliktsesse olukorda sattunud inimesed tunnevad ebamugavust ja ärevust. Nad ei taha olla seotud millegi negatiivsega ega paista ise negatiivses valguses.
Mitte iga arusaamatus ei pruugi olla läbinisti negatiivne. Oluline on ära tunda ka konflikti positiivseid külgi.
Traditsiooniliselt on arvatud, et igasugune konflikt on halb ja selle olemasolu näitab, et midagi on valesti. Siit järeldub, et konflikte tuleks vältida. Tavaliselt viib selline arusaam konfliktide allasurumiseni, kuid sellega ei kõrvaldata põhjusi ning seega ka mitte konflikti ennast.
Tänapäeval kirjeldatakse konflikti kui mitte tingimata head või halba, vaid kui paratamatut. Siit ka 2 olulist järeldust:

• paljudes situatsioonides võib konflikt olla hea, sest võib kaasa tuua positiivseid tulemusi. Enamus meist kardab konflikte kuna on näinud, et tõsised lahkarvamused kahjustavad suhteid. Tegelikult võib konfliktide edukas lahendamine muuta head suhted veelgi paremaks;
  

• konflikt iseenesest ei ole ei hea ega halb ning võib viia nii negatiivsete kui positiivsete tagajärgedeni. Siit tulenevalt on peamiseks, millele tähelepanu pöörata, konflikti lahendamine (mitte selle vältimine või allasurumine). Mõningatel juhtudel on isegi kasulik konflikti stimuleerida leidmaks uusi ja paremaid viise edasiminekuks.
  

Eelnevast ei saa järeldada, et kõik konfliktid on head. Oleneb sellest, kuidas konflikti suhtutakse ja kuidas see lahendatakse, võib konflikt olla konstruktiivne (vastuolud lahendatakse loominguliselt, püüdes leida võimalikult soodsaid alternatiive ega üritata üksteist solvata) või destruktiivne (tegeldakse konflikti pinnavirvenduste - emotsioonide, mitte selle põhjustega). Kui konflikti osapooled tegelevad vaid vastastikku viha välja valamisega, siis on selge, et konstruktiivsusest on asi kaugel. Viimasele aitab kaasa kui vaadata pigem tulevikku (kuidas võiks teisiti teha) selle asemel, et minevikust süüdlast otsida.
Igas suhtes võib olla konflikte. Pole tähtis, kui lähedane või mõistev Sa oled, ikka on hetki kus Sinu ideed, vajadused või eesmärgid ei sobi kokku Sind ümbritsevate inimestega. Sulle meeldib lõõgastuda rock-muusikat kuulates, Sinu sõber aga kuulaks parema meelega klassikat; Sulle tundub, et teed oma tööd korralikult, aga Sinu ülemus ei näi sellega iialgi rahule jäävat; Sina tahad osta pesumasinat, aga Su abikaasa on veendunud, et kogutud raha tuleb tingimata autole kulutada jne. Teemadel , mille üle arusaamatused võivad tekkida, ei ole lõppu. Samamoodi nagu konflikt on elu tõsiasi, on seda ka tunded, mis temaga kaasnevad - viha, pettumus, jne. Inimestel on kalduvus selliseid negatiivseid tundeid vältida või teha nägu nagu poleks neid olemas. Ei ole ju haruldane , et sõbra käitumisest solvununa tõmbume mõneks ajaks endasse ning peidame oma haavumist justkui lootes, et küllap kõik laheneb iseenesest. Konfliktil on aga omadus kasvada kui seda ei lahendata ning samuti on ka tunnetega.
See võib tunduda üsna rusuv - kui konfliktid on nii sagedased, siis kas meil tõesti tuleb ikka ja jälle üle elada neid negatiivseid tundeid? Mitte tingimata. Kuigi konflikt on osa suhetest, võime me muuta viisi, kuidas sellesse suhtuda ja sellega toime tulla. Konflikti võiks algusest peale suhtuda kui lahendatavasse ning püüda säilitada teise poolega avatud suhtlemine. Tõenäoliselt on suuremad lootused arusaamatused lahendada kui neist partnerile teada anda ning nendega tegelda. Enamasti ei ole konflikti haaratud teemad eluküsimuseks ning kui neid mitte üle tähtsustada, siis ei ole vajadust kramplikult kinni olla vaid ühes võimalikus lahendis.
Kuidas konfliktidega toime tulla?
Kuna konfliktid on paratamatud, siis tuleks meil õppida nendega võimalikult hästi toime tulema . Millised võimalused selleks on?

Domineerimine /võitlus
Selle strateegia kasutaja on maksimaalselt keskendunud omaenda huvidele ja minimaalselt teise poole huvidele. Domineeriv konfliktis osaleja peab ülimaks iseenda huve ning kasutab võimu (füüsilist, majanduslikku, intellektuaalset) teise poole mõjutamiseks. Edukas saab võitlev osapool olla juhul kui tal tegelikkuses tõepoolest on piisavalt palju võimu. Ei ole harvad juhud , kus mõlemad osapooled kasutavad võitlevat strateegiat. Sageli on sellel negatiivsed tagajärjed kuna raisatakse aega, energiat või raha ilma, et kumbki pool jääks tulemustega rahule. Kaotaja pool võib tunda ennast halvasti kohelduna ning äärmisel juhul otsida isegi kättemaksu. Kasulik võib see strateegia olla juhul, kui konflikt tuleb kiirelt lahendada või kui tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid (nt. distsipliiniga seotud küsimused).

Tasandamine/kohandumine
See on eelmisele vastupidine strateegia. Harmoonia säilitamiseks võetakse maksimaalselt arvesse teise poole nõudmisi ja surutakse alla enda vajadused. Kuigi see võib tunduda allaandmisena, on see mõnes olukorras kõige otstarbekam. Nt. juhul kui konflikt on tekkinud ebaolulistel põhjustel või kui tõepoolest on oluline heade suhete säilitamine.

Vältimine
Püütakse jääda neutraalseks ja sisuliselt ei arvestata ei enda ega teise poole vajadustega. Mõnikord on otstarbekas kasutada vältimist kui ajutist alternatiivi. Kui konflikt on väga kuum, siis võib ajutine vältimine anda osapooltele aega maha jahtumiseks. Samuti võib ta anda aega, et osapooled võiks koguda lisainfot konflikti efektiivseks lahendamiseks. Kahjuks on inimestel kalduvus liiga sageli ja kergelt otsustada vältimise kasuks. Neid olukordi, kus vältimine on otstarbekas, on siiski vähem kui meile meeldiks.

Probleemilahendamine
See võiks olla teoreetiliselt parimaks konfliktiga toimetulekustrateegiaks, samas osutub ta praktikas kõige raskemini teostatavaks. Sel juhul püütakse lahendada konflikti arvestades maksimaalselt kõigi osapoolte huvidega. Probleemilahendamise puhul tegeldakse erimeelsuste põhjustega ning püütakse leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust . Edukaks probleemilahendamiseks on tarvilik, et kõik osapooled oleks valmis maksimaalseks koostööks. Kõige suuremaks takistuseks on siin võitja-kaotaja mentaliteet (ainult üks saab võita ja seega teised peavad kaotama), mis väga sageli iseloomustab konfliktis osalejaid.

Kompromiss
See on kõigi eelmiste variantide vahepealne strateegia ja ühtlasi traditsiooniline konfliktiga toimetuleku meetod. Pole kaotajat ega võitjat ning ükski pool ei saavuta sel juhul maksimumi. Probleeme küll ei väldita aga nendega ei tegelda ka sügavuti. Kompromiss on heaks lahenduseks juhul kui ressursse on võimalik võrdselt jagada (nt. raha). See võib olla ajutiseks lahenduseks eriti keeruliste ja raskete probleemide puhul. Samuti olukorras, kus osapooltel ei õnnestu täielikult rakendada probleemilahendusstrateegiat - sel juhul on see sobivaks tagataskuvariandiks. Olenevalt olukorrast on kõik need strateegiad kasutatavad. Mõnel juhul võib anda üks strateegia paremaid tulemusi, teisel juhul teine.
Lähemalt probleemilahendamisest
Seda strateegiat võib vaadelda kui võit-võit meetodit, mille puhul püütakse vältida võitu teise poole arvelt. Eesmärgiks on leida lahendus, mis sobiks kõigile asjaosalistele. Samas on oluline märkida, et sarnaste probleemide puhul ei ole kõigi jaoks ühte ja ainsat sobivat lahendust. Tähtis on, et partnerid tegeleksid probleemiga koos ja loominguliselt. Osapooled ei peaks loobuma millestki, mis tundub neile tõeliselt olulise naituatsioonid on tingitud olukordade erinevast nägemisest ning oma versiooni eelistamisest. Kuni konflikt püsib intellektuaalsel tasandil, on seda kerge lahendada. Kui aga konflikti on kaasatud emotsionaalne tasand, võib protsess muutuda raskesti juhitavaks.
Eitamisega püütakse varjata väheseid oskusi. Kui õhk on väljaütlemata sõnadest paks, aga tehakse nägu, et pole viga midagi, kõik on suhteliselt hästi, siis pole ju millestki kinni hakata ega midagi lahendada. Varjatud konflikt kulutab tasapisi närve, nõrgem osapool võib hakata toidulisandiks rahusteid tarvitama. Halva mängu juures hea nägu säilib ning seda võib tinglikult diplomaatiaks nimetada.
Situatsiooni ei lahendata, elu kulgemine võib lahenduse tuua. Pikaajaline konfliktsituatsiooni kinnimätsimine mõjub halvasti nii töö tulemuslikkusele kui ka emotsionaalsele mikrokliimale firmas.
Konflikti eitamisel on üheks põhiliseks põhjuseks suutmatus sellest täielikku selgust saada ja sobivat lahendust leida. Ühesõnaga - konflikti lahendamiseks puuduvad vajalikud oskused ning antud situatsioonis tundub eitamine kõige kasulikum.
Konfliktis osaleb tavaliselt kaks või rohkem osapoolt, juhul kui see pole inimese sisekonflikt , kuid kõik osapooled ei pruugi konflikti ühtemoodi tajuda.
Tavaliselt need, kes on marjamaal, peavad situatsiooni veel talutavaks, ning need, kes on karjamaal, ei suuda üksi midagi ette võtta. Kuni veel kannatab olukorda taluda, võib edasi elada.
Konflikti eitamise puhul võib see kasvada "fantoomiks" - keegi ei tea enam täpselt, millest see alguse sai, mis tegelikult juhtus, palju selles olukorras on reaalsust ning palju moonutatud informatsiooni.
Jaatamine avab ukse lahendusele. Tekkinud olukorra sõnastamine soodustab lahenduse leidmist. Kõike, mis on sõnades väljendatud, saab arutada ja analüüsida.
See, kas ja kuidas jõutakse reaalselt kõiki osapooli rahuldavale tulemusele, sõltub paljustki konkreetsest situatsioonist ning osapoolte taiplikkusest. Konflikti tunnistamine on esimene asjalik samm selle lahendamise suunas.
Öeldakse, et parem juba õudne lõpp kui lõputu õudus. Konflikti arukal lahendamisel on võimalik ka õnnelik lõpp.
Suurel määral sõltub inimeste isiksuslikest omadustest, millise lahendusstrateegia kasuks otsustatakse. Ekstravertsed inimesed reageerivad konfliktile rutem ning soovivad olukorda avalikult arutada.
Intravertsed inimesed seevastu vaagivad tekkinud olukorda kauem ja reageerivad pigem siis, kui jõuavad mingile otsusele või sisepinge muutub talumatuks.
Mõlemal isiksusetüübil on omad plussid ja miinused. Kuna konflikti on haaratud tavaliselt rohkem kui üks inimene, tulevad mõlema isiksusetüübi eripärad olukorra lahendamisele kasuks.
Lahendust võib pakkuda võitlus, kohandumine või kompromiss
Sõltuvalt olukorrast tasub valida konfliktilahenduse strateegia ning iga valik on parem kui konflikti eitamine. Tänu konfliktide edukale lahendamisele on võimalik edasi areneda. Elus toimub pidev muutumine ning alati ei pruugi see harmooniline olla. Keerulistele olukordadele tagasi vaadates on võimalik hinnata, kas need olid parimad lahendused, mis sai tehtud, või mitte.
Võitlus
Võitluses on raske saavutada lõpptulemust, milles kõik võidavad. Paratamatult tunneb üks osapool ennast kaotajana. Selle strateegia miinusteks on võimalikud kulud - aja, raha, energia liigne kulutamine. Samuti saavad võitluses inimestevahelised suhted kõige rohkem proovile pandud. Kasulik võib see strateegia olla siis, kui konflikt tuleb kiirelt lahendada või kui tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid (nt distsipliiniga seotud küsimused).
Kohandumine
Selle strateegia eripäraks on maksimaalne arvestamine teise osapoolega ning oma vajaduste allasurumine. Mõnda aega võib sellist taktikat kasutada, kuid pikemas perspektiivis mõjub see arengut takistavalt ning võib viia ummikusse. Igas situatsioonis on hea, kui inimesed jagavad oma nägemust olukorrast ning annavad oma panuse koostoimimisse. Kui üks osapool muutub heade suhete nimel teise varjuks, siis kahtlemata probleeme ei teki või need lahenevad juba eos. Seda strateegiat on kasulik rakendada, kui suhete säilitamine on tõesti väga oluline.
Tavaliselt rakendatakse seda siis, kui ühel osapoolel on suur hirm teise ees ning muid lahendusi situatsioonile ei suudeta näha.
Koostöö ja probleemide lahendamine
Teoreetiliselt on see parimaks konfliktiga toimetuleku strateegiaks, samas osutub see praktikas kõige raskemini teostatavaks. Koostöö puhul püütakse lahendada konflikti, arvestades kõigi osapoolte huvidega. Probleemi lahendamise puhul tegeldakse erimeelsuste põhjustega. Reaalseks probleemilahendamiseks on tarvilik, et kõik osapooled oleks valmis avatud koostööks. See lahendusstrateegia võimaldab konfliktses situatsioonis saavutada lahendustest parima .
Kompromiss
Kui ükski eespool nimetatud lahendusstrateegia ei sobi, on kompromiss kõigi strateegiate vahepealne variant. Sellega ei saavuta ükski osapool endale maksimaalselt sobivat lahendust, kuid samas ei kaota keegi ka totaalselt. Kompromissi puhul probleeme ei väldita, kuid keegi ei analüüsi ega lahka neid sügavuti. Kompromiss võib olla heaks ajutiseks lahenduseks komplitseeritud olukordade puhul.
Läbipõlemine
Stressiga seoses tuleb kindlasti vaadelda ka läbipõlemist. Läbipõlev inimene hakkab tavaliselt kurtma, püüab omistada oma vigu teistele ja muutub kergesti ärrituvaks. Sellises meeltesegaduses hakkavad nad mõtlema oma tööst loobumisest, otsivad koolitusvõimalusi teistsuguse töö tarvis või lihtsalt lahkuvad töölt. Läbipõlemise põhjuseks on suutmatus stressiga toime tulla, mille tulemusel inimene nõrgeneb nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Ta tunneb ennast võimetuna oma eesmärkide saavutamisel, on kurnatusseisundis ja püüab tööst eemalduda.
Kas kaotad kontrolli, kui keegi teine või sa ise oled vihane ?
Kas sa solvud:
- juhuslike märkuste peale
- jõhkra ütluse peale
- sarkastilise märkuse peale
Kas sa pettud:
- kui pidevalt toimuvad muudatused, millest sind ei informeerita
- kui sinu ootustele ei tulda vastu
- kui ei kuulata
- ei mõisteta
- ei jäeta meelde, eriti lubadusi
- kui ignoreeritakse
Kontrolliga liialdajad on need, kes tegelikult kardavad kaotada kontrolli.
Kriitilised inimesed on eelkõige sügavalt kriitilised enda suhtes.
Raskeks teeb partneri meie enda eeldused ja ootused.
RASKE KOLLEEG
Toimetulek "raskete" inimestega on üks edu tingimus.
"Rasket" inimest on võimalik mõista. Miks see inimene on "raske", mida ta kardab või usub.
Tihti on sellised inimesed saanud haavata ning on kibestunud ja seega ei ole neil huvi toetada midagi positiivset ja seega on nad kõigele vastu.
Meeldivad inimesed on enamasti õnnelikud inimesed. Kui sa vaatad "raskeid" inimesi, siis näed, et nad ei ole õnnelikud.
"Raskeks" teeb inimese see, kuidas me temasse suhtume.
Mõtle välja strateegia, kuidas kohelda rasket inimest ja pea sellest strateegiast kinni pikema aja jooksul.
Suheldes sellise inimesega, keskendu oma eesmärkidele, aga mitte tema tegudele.
Keskendu tööasjadele mitte isiksusele.
Emotsioonide eest, mida sinus tekitab "raske" inimene, vastutad sa ise.
Suhtu olukorda ratsionaalselt ja ära lase tunnetel kaasa tulla.
Kasuta temaga rääkides "sina" teadete asemel "mina" teateid.
Ära kuluta raske inimese peale rohkem aega kui teiste kolleegide peale.
Vaata, kas see raske inimene on ainult sinu jaoks raske, või tekivad probleemid ka teistel.
Kas ta suhtleb kellegagi, või keegi temaga? Kuidas ta seda teeb?
Kas sama käitumismalli annaks ka minu puhul rakendada?
Kas sellel raskel inimesel on positiivseid omadusi, millele keskenduda?
Võid otse pöörduda sellise inimese poole küsimusega:
- mida ma peaksin tegema, et sa mind ei kritiseeriks?
- mida me peaksime tegema, et me saaksime koos töötada?
- kui palju jõudu sul kulub, et enda tööst rõõmu tunda?
Vaikiv kolleeg, kes ilma küsimata ei räägi, vajab julgustamist, sest vaikimine ei tähenda alati ideede puudust.
Kuidas tujuga toime tulla
Pakkuge kaastunnet ja mõistmist, kuid ärge tormake probleemi lahendama , nii õpetate oma kolleegi ainult teile toetuma.
Vältige kommentaare, kriitikat ja hukkamõistu.
Kasutage asjast rääkides mina vormi selleks, et kirjeldada omaenese tundeid.
Ärge ise tundke süüd ja ärevust - austage teise inimese tundeid ja ärge püüdke neid muuta triviaalse lohutusega.
RASKE KLIENT
Viriseja
- räägib ainult endast ja oma probleemidest ja sellest, kuidas üht või teist asja tehtud ei saa. Kui pakkuda oma abi, siis ütleb, et.... jah, aga.
Lobamokk
- võib olla mitmesuguseid, ta kirjeldab tihti üksikasjalikult juhtunut ja sündmusi, räägib pikantseid anekdoote ja on "huvitav".
"Tühjast-tähjast" lobiseja
- üritab rääkida tekkinud situatsioonist nii, et ei räägi midagi olulistest faktidest, mis tekitasidki situatsiooni, millega ta hädas on.
Ta on inimene, kelle elus pidevalt toimub dramaatilisi sündmusi ja käänakuid, mis vajavad kohest tähelepanu ja mõistmist.
Nartsissistlik enesearmastaja
- läheb välja selleni , et teisi inimesi justkui ei eksisteerigi. Nad võtavad maailma ja teisi inimesi, justkui need oleksid olemas vaid nende jaoks.
VIHASTAMINE
Mis põhjus on mul vihastamiseks:
- soodumus mõelda endast halvasti
- kalduvus probleeme liialdada
- must valge lähenemine , võit või kaotus, hea või halb
- ettekujutus endast kui abitust ja kaitsetust inimesest
Viha väljendamine
Parem on viha väljendada, kui seda alla suruda, kuid ära vala viha kellegi teise peale, kui sellele, kes seda põhjustas.
Korrektne viis eneseväljendamiseks on meeldiv ja napisõnaline teadaanne oma pahameelest ja selle põhjustajast otse allikale.
Lahenduse leidmine vajab mõlema poole arusaamist ja mõistmist ning soovi probleem lahendada. Kasuta kehtestavat käitumist.

VERBAALNE JA MITTEVERBAALNE SUHTLEMINE

Oma teadete edastamiseks ja vastuvõtmiseks kasutavad inimesed tavaliselt verbaalseid ja mitteverbaalseid suhtlemisvahendeid. Igapäevases elus neid sageli ei teadvustata. Suhtlemisvahendite kirjeldamine aitab mõista, kui nüansirikkad on inimestevahelised kontaktid ning kui suur osa võib olla silmsidemel või liigutusel .
Verbaalseid suhtlemisvahendeid võib eesti keeles nimetada ka helilisteks suhtlemisvahenditeks. Need on loomulik keel ja paralingvistilised vahendid. Loomuliku keele puhul jälgitakse kõne kiirust, rütmi, pause ja nende asukohta kõnes. Paralingvistilised vahendid on intonatsioon ja mitmesugused häälitsused nagu naer, nutt, köha või ohkimine.
Kõnega kaasnevad mitteverbaalsed suhtlemisvahendid on info saatja seisukohalt motoorsed ning vastvõtja seisukohalt visuaalsed. Sinna kuuluvad:

• silmad ja silmside;
  
• näoväljendused;
  
• pealiigutused;
  
• kehaliigutused ja poos;
  
• ruumi kasutamine;
  
• suhtlemise abivahendid (riietus, soeng, jumestus );
  
• puudutused.
  

Inimesed väljendavad kõneldes oma tundeseisundeid erinevate žestide kaudu. Vastavalt tunnetele ja meeleoludele tekivad pea- ja seljaajus asuvates närvikeskustes närviimpulsid, mis mõjutavad umbes 550 lihast meie kehas. Kehakeel – see on lihaste liigutused ja miimilised väljendused, mis vastavad inimeste tunnetele ja meeleolule. Erinevad uuringud hindavad žestide ja miimika osa suhtlemisel erinevalt, kuid üksmeel valitseb selles, et žestide ja miimika abil antakse edasi vähemalt 50% informatsioonist. Kuna neil on reflektiivne iseloom, peegeldavad nad inimese tundeseisundeid, seadumusi ja hoiakuid tõeselt.
Kuna väljendusliigutused vastavad inimese hingeseisundile ja väljendavad tema elamusi ja mõtteid, on kehakeele jälgimine suhtlemisel väga oluline. See võimaldab inimesi paremini tundma ja mõistma õppida ning paremini orienteeruda keerulistes ja rasketes suhtlemissituatsioonides.
Inimesed kasutavad žestide tõlgendamisel oma alateadlikku empaatiavõimet: mõttes asetatakse ennast teise inimese seisukorda ning püütakse samastumise kaudu tema liigutuste tähendusest aru saada. Ka reageerimine teiste inimeste žestidele toimub alateadlikult: kui kellegi liigutus tundub vaenulikuna, vastab partner spontaanselt samuti agressiivsusega. Nii vallandub terve rida vastastikuse vaenulikkuse avaldusi.
žestide ja nende tähenduse tundmine võimaldab analüüsida nii ennast kui teisi, juhtida suhtlemisprotsessi ja konflikte ära hoida. Oma žeste tundma õppides saame ettekujutuse sellest, millega võime teinekord teiste inimeste negatiivseid reageeringuid esile kutsuda.
Kehaliigutustes ei väljendu alati inimese vahetu emotsionaalne füüsiline seisund. Mõnikord tardub inimene mingisse poosi või teeb teatud liigutusi ilma, et ta seda ise aimakski. Sellisel juhul on tegemist harjumuspäraste või meelisžestidega, millel ei ole hetkel mingit suhtlusfunktsiooni. Vääritimõistmist võib põhjustada ka asjaolu, et üldlevinud tähenduste kõrval on teatud liigutustel erinevates kultuurides erisugune tähendus.
Seega saab inimese kehahoiakust, kõnnakust, näoilmest, pilgukeelest ja teistest mitteverbaalsetest suhtlemisvahenditest välja lugeda väga paljuhuvitavat ja vajalikku, kuid see nõuab vaatlemisoskust.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. www.sekretär.ee
2. www. riigikantselei .ee
25