Konfliktid (2)

LÄÄNE – VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
KONFLIKTID
Referaat
Juhendaja : K. Altermann
Mõdriku
2008
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
KOKKUVÕTE 10

SISSEJUHATUS

Konfliktid on meie elu paratamatu osa. Olenemata sellest, kas tüli on suur või väike, mõjutab see osalisi igal juhul, tekitades ärritumist ning sageli ka verbaalset või isegi füüsilist vägivalda. Palju oleneb konfliktisituatsioonis osalevate inimeste iseloomust, kultuurilisest taustast ning kasvatusest , kuidas tüli laheneb.
Oma töö otsustasin teha sellel teemal, kuna olles ise suhteliselt emotsionaalne inimene, satun aeg-ajalt konfliktsituatsioonidesse ning sageli on mul jäänud tunne, et vastased ei oska või ei taha suhelda probleemide lahendamiseks. Oma emotsionaalsuses vihastun ma kergesti kuid sama kiirelt ka kaob mu ärrituvus. Kui mina olen valmis oma probleeme või arusaamatusi lahendama suhtlemise teel siis sageli olen märganud, et teised inimesed pole nii altid seda vestlust ette võtma. Ei oska öelda, kas see on eestlasele kohane tagasihoidlikkus ning asjade „rahule jätmise“ taktika või lihtsalt ei olda oma välja öeldavates sõnades nii kindel, igal juhul on sageli väga raske inimesega taas kontakti leida. Seepärast püüangi oma töös veidi konflikti olemust valgustada, et saada ise sellest edaspidisteks probleemide lahendamiseks juhtnööre kuid ka selleks, et juhuslik lugeja mõistaks, et konflikti tekkimine ei tähenda, et sellega oleks tutvused lõppenud. Tuleb vaid probleemide lahendamiseks vestelda.
KONFLIKT
„ Ladinakeelne sõna communicatio tähendab suhtlust, sidet, ühendusteed. Sotsioloogias tähendab kommunikatsioon inimestevahelist suhtlemist, majanduses ja tehnikas aga ka infovahetust, ühendusteid. ... Suhtlemine on info ülekandumine edastajalt vastuvõtjale ja sellest arusaamine.“ ( Alas , R.1997:191-192) See, mida keegi tahab teisele öelda, võib suuresti erineda sellest, mida teine aru saab. „Konflikt on mingi sekkumise või vastasseisu tulemusena tajutav sobimatu erinevus. Traditsioonilise seisukoha põhjal on konflikt halb ja seda peab vältima.“ (Alas, R. 1997: 206) Inimeste omavahelises suhtlemises on konflikt tavaline nähtus ja ka paratamatu.
„Konfliktid võivad olla põhjustatud:  
-          erinevast informeeritusest. Konflikti osapoolte erinevast informeeritusest, mis viib erinevate seisukohtadeni ning arvamusteni;
-           erinevatest hinnangutest ja tõlgendamisest. Konflikti osapooltel on küll sama informatsioon, kuid nad hindavad seda erinevalt ning jõuavad nii erinevate vaadeteni;
-          erinevatest eesmärkidest. Konflikti osapooltel on erinevad eesmärgid ja isiklikud ootused, millevahelised vastuolud viivad vastandlike seisukohtadeni;
-          võimupiirkondade kattumisest. Mingi probleemi seotus mitme otsustajaga;
-          erinevatest vahenditest . Konflikti võivad põhjustada ka erinevad protseduurilised võimalused;
-           konflikti mitteettenägemisest. Teine inimene jääb väljaspoole mingit tüüpilist või kujutledavat standardit;
-            loogika või arusaama viga . Teine ei käitu vastavalt ootustele.“
( Fisher , U. et al. 1992 :15)
Puutume igapäevaselt kokku paljude erinevate inimestega: sõprade, tuttavate ja võõrastega. Kõigiga püüame saada mingisuguse ühenduse, kui asume nendega suhtlusesse. Sõbrad on välja kasvanud tuttavatest, kes on enne olnud võõrad ning meil on tihti nendega ühised arusaamad, traditsioonid, väärtused ja tõekspidamised. Samas on loomulikult ka erinevusi, sest oleme kõik erinevad. Üldjuhul sõprade puhul aktsepteerime kõige rohkem tema erinevaid tõekspidamisi. Sõltub inimesest, kas püütakse neid tõekspidamisi tasapisi ümber lükata või jõuda arusaamiseni, et igaühel on õigus oma arvamusele. Siiski on olemas üldised kindlad veendumused, mis on ühiskonnas ühesugused. Teisitimõtlejaid karistatakse, karistus võib olla nii füüsiline kui ka lihtsalt selle inimese arvamuse ignoreerimine. Vahest ka lihtsates asjades ei suudeta jõuda kokkuleppele. Sellega kaasneb konflikt ja kõrgendatakse häält, halvimal juhul hakatakse süüdistama. Kuna sõpradega suhtleme kõige rohkem, siis võib tekkida selles ringkonnas kõige rohkem konflikte. Tuttavaid me alles nn kompame, millised on tema hoiakud ühes või teises vaatepunktis, kas me oleme sellel samal veendumusel või oleme teisel arvamusel ja kõige tähtsam, kas me aktsepteerime selle uue tuttava erinevaid väärtushinnanguid. Kui siiski ei suudeta aksepteerida uue tuttava arusaami ja väärtusi, siis tihti jääb kõik nn jäise viisakuse tasandile. Tihti hakatakse nägema teisitimõtlejas järjest rohkem negatiivseid jooni, milles jõutakse veendumuseni, et see konkreetne tuttav ei saa kunagi sõprade ringkonda. Ka võõraid me alles õpime tundma. Kui inimene on sümpaatne ning tema tõekspidamised meile sobivad, siis astub ta ühe väikese, kuid olulise sammu edasi ning saab heaks tuttavaks. Samm-sammult läheneb see isik ringi sisemusse , olles lõpuks parim sõber.
Kõigi inimeste vahel võivad tekkida mingil ajaetapil pinged . Väikesed lapsed tihti ei oska sõnadesse panna, mis neid häirib ja tihti saame vaatepildi osaliseks , kus kaks väikelast hammustavad ja karjuvad. Niimoodi lahendavad nemad oma probleemi. Meie, kui vanemate inimeste, kohustus on neile seletada, kuidas tuleks lahendada tegelikult konflikti. Kõigepealt tuleb määrata, kes on konfliktiga seotud, kas neid on kaks osapoolt või rohkem. Siis tuleks välja selgitada konflikti põhjus, seejuures tuleks kõiki osapooli ära kuulata ning kõige lõpuks tuleks lahendada probleem. Tihti on raske jääda objektiivseks, ikka kaldutakse ühe või teise konflikti osapoole poole. Üsna sageli on konfliktil pikaajalised tagamaad.
Parim viis ennetada vääritimõistmisi, on suhtlemine. Tuleks õppida kõigepealt inimest tundma, temaga suhelda ja olla sõbralik. Kuna meil kõigil on erinevad huvid ja prioriteedid , tuleks siiski ka teise inimese huvisid lähemalt tundma õppida. Ehk see ei olegi nii ebahuvitav kui esmapilgul tundus, võib- olla leiame uue ühise huvi, mis meid seob.
Kui inimene on ise üks konflikti osapool, siis sageli ei suudeta jääda objektiivseks. Kui inimene on vihane või solvunud, siis ta võtab seda väga isiklikult ning ei suuda konflikti lahendada. Kõige aluseks on suhtlemine. Ilma suhtlemiseta ei saa ka lahendada konflikti. Suhtlemine algab juba sellest, et kuulatakse teinepool ära. Mõned inimesed ei suuda kuulata, segavad jutule vahele. Sellest võivad ärrituda mõlemad osapooled. Kuulata tuleks inimest tähelepanelikult, ei tohiks juttu katkestada ka sel juhul, kui ei olda samal arvamusel. Kui üks osapool on oma jutu lõpetanud, oma emotsioonid nö välja elanud, alles siis saaks teine sõna. Konfliktide puhul on tähtsal kohal ka faktid. Kõik, mis ei ole argumenteeritud ja on ühe osapoole jaoks lihtsalt emotsionaalselt:“ Seda mis mina ütlen, nii on õige,“ ei ole põhjendatud. Kui on objektiivsed põhjused teisega mitte nõustuda, siis tuleks neid ka selgitada. Tähtis on, et inimene saaks aru, et teda kuulati, aktsepteeriti tema arusaamu ning tehakse ettepanekuid lahenduse osas. Siinkohal on just väga tähtsal kohal omavaheline suhtlemine. Vahest on ka lihtsam mitte süüvida niivõrd detailidesse, kui on teada, et see tooks juurde uusi vaidluspunkte. Tähtis on ju siiski konflikt lahendada ja keskenduda sellele. Tuleks vaadata situatsiooni laiemalt, väljendada soovi konflikt lahendada ja pakkuda ka lahendusi, mis on mõlemale kasulik. Sageli tehakse viga, et ei räägita tegelikust põhjusest, miks on konflikt tekkinud või siis hakatakse arutama jälle nn vana teemat, mis peaks olema ammu juba oma lahenduse leidnud. Sellisel juhul tuleks arutelu katkestada ja keskenduda tõelisele põhjusele, miks on probleem tekkinud. Kui osapooled ei suuda omavahel siiski kokkuleppele jõuda, oleks targem kutsuda kolmas neutraalne osapool, kes vaataks probleemile objektiivsemalt.
Konfliktide mõistmisel ja lahendamisel on neli etappi:

•       ei suudeta näha või ei mõisteta konflikti olemust ning seetõttu ei võeta midagi ette, et konflikti lahendada: öeldakse, et veab lihtsalt viltu;
  
•      nähakse konflikti ja saadakse sellest aru, kuid lahendamiseks ei osata midagi konstruktiivset ette võtta;
  
•       saadakse konfliktidest aru ning suudetakse neid lahendada;
  
•       suudetakse nii palju ette mõtelda, et konfliktide tekkimise võimalus on kaduvväike ning tekkivad konfliktid lahendatakse juba eos. ( Salk , A.: 12.08.2002)
  

 Kõige olulisem on kolmas etapp, kus põhirõhk on tekkinud konflikti analüüsimisel ja lahendamisel.
1.    Kuula ära ja püüa teisest poolest aru saada, mõista tema seisukohta. Määratle ära probleem – eesmärk. Suhtu vastaspoolde lugupidavalt.
2.    Sõnasta ümber teise osapoole jutu sisu ja peegelda tema seisud. Tunnete ümbersõnastamine näitab, et „ma mõistan Sinu tundeid“ ja vähendab sellega intensiivsete emotsioonide aktiivsust. Seejuures hoidu sildistamisest, süüdistamisest, õigustamisest, eitamisest, vältimisest või domineerimisest. Pea meeles, et aeg, mis on antud teisele osapoolele tunnete ventileerimiseks, töötab Sinu kasuks!
3.    Selgita oma seisukoht, sh. vaated, vajadused ja tunded. Pea meeles, et sõnadel on erinevate inimeste jaoks erinevad tähendused ning kodeeritud nn „lisasõnumid“, mis on kaasa võetud kas lapsepõlvest või erinevatest elukogemustest.
4.    Kui mõistad, et oled aga eksinud , või teist põhjuseta süüdistanud, siis ole aus ja tunnista seda kohe teisele osapoolele ning vabanda juhtunu pärast.
5.    Määratlege üksteisemõistmist toetav raamistik ja sõlmige  kokkulepe edaspidise käitumise osas. Selleks määratlege ühised eesmärgid kõrgemal tasandil (Mina tahan… Sina tahad … Tundub, et me mõlemad tahame…), sõlmige kokkulepe ning pidage sellest ka kinni. Näiteks: „Ma tahan, et sa oleksid minuga suhtes aus ja otsekohene ja Sina tahad sama. Pakun välja, et kui Sa tulevikus pole millegagi minu puhul rahul, siis tuled ja väljendad seda esmalt otse mulle. Kas Sa oled nõus minuga selles kokku leppima?“
6.    Tee enesele juhtunust kokkuvõte. Juhul kui eksisid, mõtle järele…
a.    Kuidas võtta edaspidi omaks mittesüüdistava suhtumise raamistik, mis lubab mul mõista ja tingimusteta aktsepteerida seda, et teine inimene elab (tal on õigus elada!) omas maailmas?
b.    Mida minu reaktsioonid, hinnangud ja arusaamad räägivad minust endast? Mida kasulikku ma sellest olukorrast õppisin? Mida uut sain teada enda kohta?
c.     Millisest seisundist sõltuvat ma sarnastes olukordades mõnikord kommunikeerun ning millise(t)s teadvuse seisundi(te)s see toimub? Millistel seisunditel (masendus, kurbus , ärevus, rõõm, viha) ma lasen ( = olen ise valinud!) määrata oma maailma kogemise ja suhtlemise raamistiku ning milline minu seisund tõkestab juurdepääsu kasuliku, positiivse seisundi ressurssidele.
d.    Mida, kuidas ja kuna täpselt sellest olukorrast õpitut on mul võimalik rakendada tulevikus oma eduka suhtlemise vankri ette? ( Palts , K.)
Konflikt ei ole ainult halb. Kui konfliktis jõutakse lahendusi, mis rahuldab kõiki osapooli, siis võib võtta seda kui progressi , edasiminekut. Oluline on ära tunda ka konflikti positiivsed küljed. Traditsiooniliselt on arvatud, et igasugune konflikt on halb ja selle olemasolu näitab, et midagi on valesti. Siit järeldub, et konflikte tuleks vältida. Tavaliselt viib selline arusaam konfliktide allasurumiseni, kuid sellega ei kõrvaldata põhjusi ning seega ka mitte konflikti ennast.
„Tänapäeval kirjeldatakse konflikti kui mitte tingimata head või halba, vaid kui paratamatut. Siit ka 2 olulist järeldust:
a) paljudes situatsioonides võib konflikt olla hea, sest võib kaasa tuua positiivseid tulemusi. Enamus meist kardab konflikte kuna on näinud, et tõsised lahkarvamused kahjustavad suhteid. Tegelikult võib konfliktide edukas lahendamine muuta head suhted veelgi paremaks;
b) konflikt iseenesest ei ole ei hea ega halb ning võib viia nii negatiivsete kui positiivsete tagajärgedeni. Siit tulenevalt on peamiseks, millele tähelepanu pöörata, konflikti lahendamine (mitte selle vältimine ja allasurumine).“ ( Liias , R.)
Erinevad arvamused ja huvid, kui nad välja öeldakse, neid kaalutakse ja nende üle diskuteeritakse, võivad viia täiesti uute arusaamade ja loominguliste lahendusteni. Mõningatel juhtudel on isegi kasulik konflikti stimuleerida leidmaks uusi ja paremaid viise edasiminekuks. Konstruktiivne tüli on suhteid hoidev, aitab kohaneda ning vastastikku kompromisse tehes üksteisest paremini aru saada – nagu peale äikesevihma on õhk puhas ja värske.
Muidugit ei saa järeldada, et kõik konfliktid on head. Oleneb sellest, kuidas konflikti suhtutakse ja kuidas see lahendatakse, võib konflikt olla konstruktiivne (vastuolud lahendatakse loominguliselt, püüdes leida võimalikult soodsaid alternatiive ega üritata üksteist solvata) või destruktiivne (tegeldakse konflikti pinnavirvenduste - emotsioonide, mitte selle põhjustega). Kui konflikti osapooled tegelevad vaid vastastikku viha välja valamisega, siis on selge, et konstruktiivsusest on asi kaugel. Viimasele aitab kaasa kui vaadata pigem tulevikku (kuidas võiks teisiti teha) selle asemel, et minevikust süüdlast otsida. (Salk, A.: 28.10.2002)
Kas kompromiss on positiivne? Kas see rahuldab mõlemaid osapooli? Kompromiss on konsensus , mille puhul osapooled nõustuvad ühisseisukohaga ainult osaliselt, ent lepivad kokku, et käituvad, nagu nad nõustuksid sellega täielikult. Kompromissi on vaja juhul, kui osapooled, kes ei suuda jõuda mõnes küsimuses täieliku konsensuseni, soovivad selle küsimuse valdkonnas siiski koostööd teha. Et eristada kompromissi sellisest konsensusest, mille puhul ühisseisukohaga täielikult nõustutatakse, nimetatakse kompromissi mõnikord ka osaliseks konsensuseks, kuid tegelikult on ka kompromiss sisuliselt täielik konsensus, sest selle puhul nõustuvad kõik osapooled kõigega, mida kompromiss sisaldab. Kompromiss on vajalik konkreetset tegevust puudutavate otsuste tegemisel. Seda võib pidada natuke ebamugavaks: iga osapool nõustub tingimustega, mis põhjustavad talle teatud ebamugavusi, selleks, et teised osapooled nõustuksid tingimustega, mis põhjustavad neile samamoodi ebamugavusi. Kui võimalik, tuleb kompromiss arendada täielikuks konsensuseks (leida tegevuse viis, mis sobiks kõikidele osapooltele täielikult). Seda saavutatakse tänu suhtlemisele.
Inimese käitumine, suhtumine, suhtlemine (sealhulgas ka kuulamine ) määrab paljuski ära teda ümbritsevate inimeste käitumise temasse. Konflikte on võimalik ennetada, kui olla lugupidav üksteise vastu. Kui juba konflikt on tekkinud, siis peaks seda võimalikult objektiivselt lahendama, kaasates selleks ka kõrvalist abi kui see on vajalik.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kuigi igaüks meist satub konfliktidesse siis tasuks probleemidest rääkida teise osapoolega ning kui kahekesi ei suudeta kompromissi leida, tuleks võtta kolmas inimene appi, kes erapooletult aitaks lahendada konflikti. Samuti võiks panna end vastaspoole olukorda ja püüda mõista, mida teine pool üritab selgeks teha või mis olukorras ta parasjagu on.
Siiski on kõige parem üldse hoiduda konfliktide tekkimisest, kuna need põhjustavad ärevust ning ebakindlust mõlemas osapooles. Olenemata sellest, kellel on õigus, tuleks leida kompromissid ning lahendada mõtteerinevused enne, kui need jõuavad põhjustada suuremat probleemi.
 KASUTATUD KIRJANDUS

Alas, R. 1997 „Juhtimise alused“ Tallinn, Kirjastus Külim

Fisher, U.; Ury, W. 1992“ Kuidas võita vaidlusi ja pidada läbirääkimisi“ Tartu

Liias, R. "Leping konflikti juhtijana" [WWW] http://ehitustootlus.ttu.ee/roodeliias/juhtimine/2007/konfliktijuhtimine.PDF (24.08.2008)

Palts, K. "Konfliktist ja selle lahendamise viisidest" [WWW] http://tnk.tartu.ee/0konfliktist.html (24.08.2008)

Salk, A. „ Konfliktide lahendamine arendab meeskonda jõudsasti edasi.“ Äripäev 12.08.2002 [WWW] http://www.elamuskoolitus.ee/index.php?alam=91&leht=cc46bb2300bd784c16c1 (24.08.2008)

Salk, A. „Konflikt peab alati lahenduse leidma.“ Äripäev.
28.10.2002 [WWW] http://www.elamuskoolitus.ee/index.php?alam=88&leht=5a61ce5c41e919d44b3a (24.08.2008)
11