Suhtlemise lühikontspekt (8)

Suhtlemise lühikonspekt Edda Sõõru
SUHTLEMISE LÜHIKONSPEKT
Suhtlemine on info edastamine ühelt inimeselt teisele ja sellest arusaamine.
Suhtlemise eesmärgiks on: panna partner (vastuvõtja) aru saama edastatava teabe sisust.
Mõiste “suhtlemine” on oma sisult märksa laiem kui lihtsalt informatsiooni liikumine, sest see haarab nii inimpsüühikat kui ka sotsioloogiat.
Suhtlemine on inimestevaheline teabevahetuse protsess, mille käigus toimub vastastikune tajumine ja tundmaõppimine ning sotsiaalsete suhete jaluleseadmine.
Üks tähtsamaid tegevust suunavaid tegureid on tagasiside, sest meile kõigile on oluline, kuidas teised inimesed meie tegevusele reageerivad.
Tagasisidet saame me eelkõige teistega vahetult suheldes.
Suhete jaluleseadmisel püütakse oma suhtlemispartnereid mõjutada endale sobivas suunas. Seega pole suhtlemine ainult info edastamine ja vastuvõtt. Informatsiooniks võivad olla teated, ideed, faktid, hinnangud , mõtted, tunded.
Suhtlemise käigus annab inimene oma ideede, arvamuste ja seisukohtade näol teisele inimesele üle mingit teavet eesmärgiga panna vastuvõtja aru saama edastatava teabe sisust.
Seega määrab suhtlemise sisu see, kas vastuvõtja saab sellest aru või mitte.
Seetõttu  tuleb arvesse võtta osapoolte tundeid, taotlusi ja võimet mõista.
Piltlikult väljendudes tekib efektiivse suhtlemise korral osapoolte vahel omapärane mõttesild, mis aitab neil vahetada tundeid ja teadmisi üle inimesi lahutava arusaamatuste jõe.
Hea suhtlemine on sama tähtis kui inimestele vereringe.
Suhtlemine aitab kõrvaldada teadmatust ja ebakindlust ja kujundada paremat arusaamist.
Mida kõrgem on arusaamise aste, seda vähem tekib arusaamatusi ja seda tõenäolisemalt püüavad inimesed tegutseda vastavalt oma eesmärkidele. Seega tagab efektiivne suhtlemine oma eesmärkide täitmise.
Suhtlemise funktsioonid
Suhtlemise funktsioonid isiksuse tasandil:
1) informatsioonivahetus
2) regulatiivne funktsioon
3) afektiivne funktsioon
4) sotsialiseerimise funktsioon
5) enesehinnangu kujunemine
Suhtlemise funktsioonid ühiskonnas.

• Suhtlemise olulisus ja eripära kaasajal .
  
• Suhtlemisprobleemide olulisus kuulajatele.
  

Suhtlemiskompetentsus
Suhtlemiskompetentsus kui võimete kogum, mis
1) toetub arukusele, välimusele, tervisele, reageerimiskiirusele,
meeleelundite arengutasemele , hääle omadustele jms
2) eeldab nii sõnaliste kui mittesõnaliste suhtlemisvahendite valdamist
3) avaldub kasutuselolevate ja käepäraste käitumismallide olemasolus ja
nende vahetamise võimes
4) on seotud mingil kutsealal vajalike rollide valdamisega
5) peegeldub subjekti suhtlemisomadustes ( avatus , veenmisvõime,
sarmikus)
Suhtlemiskompetentsust mõjutavad tegurid
Eeldused:
_ füsioloogilised
_ psühholoogilised
_ sotsiaalpsühholoogilised
Suhtlemiskompetentsus kujuneb ja täiustub suhtlemise käigus.
Soodustavad:
1) eneseanalüüs- nii õnnestumiste kui ebaõnnestumistega seoses; eriti
oluline seoses muutustega
2) kunst , kirjandus, teater
3) koolitus, sealhulgas erialane kirjandus
Suhtlemiskompetentsuse avaldumisvormid
Otsesed:
_ suhtlemisvahendite valdamine
_ käitumismallide ja suhtlemistehnikate kasutamine
_ rollirepertuaar
Kaudsed :
_ suhtlemisomadused
_ tutvusringkonna ulatus ja koosseis
_ sotsiaalne kohanemine
Jaotus on tinglik , kõik komponendid on omavahel seotud
Suhtlusahel, selle koostisosad ja toimimine
Suhtlusahel koosneb kaheksast osast.

Idee ilmumine

Kodeerimine

Edastamine

Vastuvõtt

Dekodeerimine

Aktsepteerimine

Kasutamine

Tagasiside
Joonis1. Suhtlusahel
Kodeerimine tähendab seda, et sõnumi saatja kodeerib ehk mõtestab oma mõtte teatud sümbolitesse, väljendades seda sõnades ja kehakeele abil. Kodeerimisel tuleb sõnumi saatjal silmas pidada sõnumi eesmärki. Millise vormi sõnum võtab, sõltub selle oskuslikust „vormimisest” saatja poolt ning sõnumi edastamisviisidest ehk -kanalitest. Sõnumi edastamiseks kasutatakse kas suulist või kirjalikku edastamisviisi ja kehakeelt. Suulise ehk verbaalse sõnumi edastamist täiendavad alati oluliselt mitteverbaalsed ehk kehakeele signaalid, mis väljendavad tundeid ehk emotsioone, suhtumist ehk hoiakut, täiendavad, laiendavad ja täpsustavad sõnumit, hõlbustavad suhtlust eripärastes olukordades jne. Sõnumi edastajal (nt klienditeenindaja ) tuleb keskenduda vastuvõtjale, andes sõnumi sisu edasi vastuvõtjale (nt kliendile) selges ja arusaadavas vormis.
Sõnumi vastuvõtmine ja dekodeerimine võimaldavad vastuvõtjal saatja poolt teele läkitatud sõnumi kätte saada ja seejärel enda jaoks lahti mõtestada. Mida täpsemalt mõistab sõnumi vastuvõtja seda, mida selle saatja teatas, seda efektiivsem ehk paremini toimiv on suhtlusahel.
Müra on suhtlusahelaga sagedasti kaasnev koostisosa , mis võib moonutada ja muuta saatja poolt algselt edastatud sõnumit. Müra võib esineda suhtlusahela kõikide koostisosade ja etappide juures. Müra võivad põhjustada:

• saatja ebatäpsus oma mõtete väljendamisel
  
• liiklusmüra, telefonihelin, vali muusika , inimeste omavaheline jutt jms
  
• signifitseerimata ehk mõtestamata tekst (sõnum)
  
• logopeedilised vead (halb diktsioon, kogelus , vale kõnehingamine, nasaalne häälekõla jms)
  
• rääkimisvead (võõrkeelsete sõnade ja nimede vale hääldamine, sobimatu häälekõrgus ja tämber, liiga kiire kõnetempo jms)
  
• isiksuslikku laadi kõnevead (ülekordamised, enda pidev parandamine jms)
  
• kehv kehakeel
  
• labane kahemõttelisus
  
• saatjapoolse arvamuse pealesurumine
  
• saatja agressiivne, üleolev või irooniline kõnemaneer jne
  

Suhtlus on alati kahesuunaline protsess. Kas ja kui hästi see toimis, sellele saab vastuse anda vaid asjakohane tagasiside (vt ka teema 13), mis kinnitab, kas sõnum jõudis vastuvõtjani ja näitab, kuidas ta sellest aru sai. Tagasiside aitab vähendada vääritimõistmist edastada soovitud ja saadud sõnumi vahel. Seega võib öelda, et klienditeenindajal on ainuke viis veenduda selles, kas suhtlusahel toimis ja jõudis eesmärgini – tagasiside küsimine ja andmine.
Suhtlemisvormid :

• suuline suhtlemine - kõige vahetum, kuid info kaod on kõige suuremad, igal edastamisel lähen infost umbes 10% kaduma, samas on võimalik esitada küsimusi ja anda täiendavaid seletusi
  
• kirjalik suhtlemine - kasutatakse kui teadet on vaja säilitada, korduvalt kasutada, edastada kaugemale
  
• piltlik ehk visuaalne suhtlemine – on täienduseks suulisele või kirjalikule suhtlemisele
  

Suhtlemistasandid
Suhtlemise mõistmiseks eristatakse nelja tasandit , mis näitavad, kes osalevad teabe vahetamises, tajus ja mõjutamises:
1.  isikusisene suhtlemine avaldub sisekõnes, mille tulemusel kujunevad mina-pilt ja suhted teiste inimestega;
2.  isikutevaheline suhtlemine seisneb kahe inimese teabe vahetamises, teineteise tajumises ja mõjutamises;
3.  suhtlemist grupis iseloomustab suhtlemise eri komponentide grupis avaldumine, mis seondub eelkõige grupidünaamika probleemidega, normide ja rollide jaotusega grupis;
4.  suhtlemine organisatsioonis tähendab niihästi allüksuste vahelist suhtlemist kui ka suhtlemist organisatsioonis kui terviklikus süsteemis. Organisatsioonis toimuv suhtlemine hõlmab kõiki eelnevaid tasandeid.
Kõiki suhtlemistasandeid mõjutab kultuur. Kultuur on seotud paljude teadete edastamise ja vastuvõtmisega paljude poolt.
Suhtlemisprotsessi etapid
Suhtlemine koosneb kolmest põhilisest etapist:
1. Psühholoogilise kontakti loomine.
2. Põhiteate vahetamine.
3. Suhtlemisakti lõpetamine.
Suhtlemine algab tunduvalt varem kui lausutakse esimene sõna: kõigepealt toimub sisekõnelt iseendaga ümberlülitumine partnerile.
Psühholoogiline kontakt on loodud kui mõlemad partnerid on veendunud, et partner on asunud temaga suhtlema .
1. Kontakt luuakse mitteverbaalsete suhtlemisvahenditega:

• pilgu suund,
  
• pea asend,
  
• näoväljendus,
  
• distantsi vähendamine jm.
  

Kui pole raskendavaid asjaolusid, toimub kontakti loomine sekundi murdosa jooksul.
2. Põhiteate edastamise käigus peaks toimuma:

• probleemi vastu huvi äratamine,
  
• vastastikuse usalduse õhkkonna loomine
  
• sisendamis- ja veenmismeetodite kasutamine.
  

Kuna tänapäeva kõige defitsiitsem ressurss on aeg, tuleks oma teade väljendada lühidalt ja selgelt.
Tähelepanu tuleks pöörata neljale faktorile ja need on:

• teate sisukus ja tihedus,
  
• keelekasutuse lihtsus
  
• väljenduse emotsionaalsus.
  

Sisukas teade sisaldab ainult olulist infot ja on:

• asjatundlik,
  

• konkreetne,
  
• selge sisuga
  
• tõene.
  

Kasutada tuleks lihtsaid, paraja pikkusega lauseid ja vältida keerukate võõrsõnade kasutamist.
Mõtteid tuleks loogiliselt seostada ja oluline ebaolulisest eristada. Mõjusam on isikupärane ja ilmekas väljenduslaad.
3. Suhtlemise lõpetamine toimub psühholoogilise kontakti katkestamisega.
See nõuab ettevalmistust kahel tasandil:

• sõnalisel tasandil ,
  
• mitteverbaalsel tasandil.
  

Sõnalisel tasandil tuleks teha kas kokkuvõte, kus peegeldub kõige olulisem või öelda lahkumisväljend.
Mitteverbaalsel tasandil toimub keha ärapööramine, intonatsiooni langus, pilgu ärapööramine mingile suhtlusevälisele objektile jm.
See etapp kestab sekundeid või isegi minuteid.
Tüüpiliseks suhtlemisveaks on esimese ja kolmanda etapi alahindamine: nähakse ja täiustatakse ainult teist etappi.
Suhtlemistõkked
1. Keskkonnast ja situatsioonist tingitud suhtlemistõkked:
_ müra sidekanalis: kehv kuuldavus, vilets nähtavus, halb käekiri
_ keelebarjäär: võõrkeele mittetundmine, slängi tarvitamine, arusaamatu
terminoloogia
_ suhtlejate staatusevahest, professionaalsest või ametkondlikust
isoleeritusest tingitud mõistmisraskused
_ situatsioonilised tegurid: kellaaeg , ruum, koht, kõrvaliste isikute
juuresolek
2. Teate edastaja loodud suhtlemistõkked:
_ sõnumit asutakse edasi andma ilma psühholoogilise kontaktita
_ seisundi tõttu või asjatundmatusest väljendutakse keeleliselt segaselt,
arusaamatult
_ ollakse liiga monoloogiline
_ eelarvamused kuulajate suhtes
_ eelarvamus esitatava suhtes
3. Teate vastuvõtjast tingitud suhtlemistõkked.
_ lähtutakse jäigast ootusmudelist
_ psühholoogiline barjäär, eelarvamused teate edastaja, teema suhtes
_ keevaline reaktsioon mingile võtmeärritajale
_ omaenda esinemise ettevalmistamine
Suhtlemisbarjäärid
Suhtlemisbarjäärid on:

Personaalsed barjäärid

Füüsilised barjäärid

Semantilised barjäärid 
Kuidas tekivad barjäärid?
Sõnade erinev mõistmine
Sõna “round” - Oxfordi sõnaraamatu järgi tähendusi 110:
23 omadussõna
42 nimisõna
16 tegusõna
13 eessõna
16 määrsõna
Sõnale annab õige tähenduse kontekst (mõtteseos), samuti sotsiaalne keskkond.
Näiteid: “Millal Minna poodi”
General Motorsi reklaamloosung “ Body by Fisher ” pandi jaapani keelde “ Fisheri laibana”
“ Come alive with Pepsi ” ( Pepsi paneb su elama) tõlgiti hiina keelde “Pepsi toob teie vanemad hauast välja”
Funktsionaalne kirjaoskamatus - inimene oskab küll lugeda, kuid tal pole piisavalt lugemiskogemusi, et saada aru organisatsiooni dokumentidest (ameti- ja tööjuhendid, eeskirjad, lepingud). Ta loeb sõnu kokku, kuid ei saa aru kogu teksti mõttest.
Valikuline taju – näeme seda, mida me tahame näha ja kuuleme seda, mida tahame kuulda.
Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlemine.
Oma teadete edastamiseks ja vastuvõtmiseks kasutavad inimesed tavaliselt verbaalseid ja mitteverbaalseid suhtlemisvahendeid.
Igapäevases elus neid sageli ei teadvustata. Suhtlemisvahendite kirjeldamine aitab mõista, kui nüansirikkad on inimestevahelised kontaktid ning kui suur osa võib olla silmsidemel või liigutusel .
Verbaalseid suhtlemisvahendeid võib nimetada ka helilisteks e. sõnalisteks suhtlemisvahenditeks.
Need on loomulik keel ja paralingvistilised vahendid.
Loomuliku keele puhul jälgitakse:

• kõne kiirust,
  
• rütmi,
  
• pause ja nende asukohta kõnes.
  

Paralingvistilised vahendid on:

• intonatsioon ,
  
• mitmesugused häälitsused nagu naer, nutt , köha või ohkimine.
  

Mitteverbaalsete suhtlemisvahendite hulka kuuluvad:
I Visuaalsed mittesõnalised suhtlemisvahendid
1) kineesika- käte, keha, jalgade, pea liigutused, pilgu suund (ka pilkkontakt)
2) miimika ehk näoväljendused
3) poos ning poosivahetused
4) ruumisuhted - vahemaa partnerini, pöördenurk, personaalne ruum
5) nahareaktsioonid- punastamine, higistamine jne
II Akustilised mitteverbaalsed suhtlemisvahendid
1) kõnega seotud- intonatsioon (valjus, tämber, tempo, rütm, kõrgus),
kõnepausid ja nende koht tekstis
2) kõnega mitteseotud helid- naer, nutt, köha, ohked jms.
III Taktiilsed (puudutusega seotud) suhtlemisvahendid:
1) füüsiline mõjutamine nt. pimeda talutamine, kontaktne tants
2) takeesika- käesurumine, õlalepatsutus, embamine , paitus
IV Olfaktoorsed (lõhnaga seotud) mitteverbaalsed suhtlemisvahendid:
1) iga inimese individuaalne lõhn
2) inimesest lähtuvad tehislõhnad– deodorant, alkoholilehk jne
3) keskkonnalõhnad- suhtlemist häirivad aroomid (enamasti tööstusliku
päritoluga)
Kõnega kaasnevad mitteverbaalsed e. mittesõnalised suhtlemisvahendid on info saatja seisukohalt motoorsed ning vastvõtja seisukohalt visuaalsed nagu:

• silmad ja silmside ;
  
• näoväljendused;
  
• pealiigutused;
  
• kehaliigutused ja poos;
  
• ruumi kasutamine;
  
• suhtlemise abivahendid (riietus, soeng , jumestus);
  
• puudutused .
  

Inimesed väljendavad kõneldes oma tundeseisundeid erinevate zestide kaudu. Vastavalt tunnetele ja meeleoludele tekivad pea- ja seljaajus asuvates närvikeskustes närviimpulsid, mis mõjutavad umbes 550 lihast meie kehas.
Kehakeel – see on lihaste liigutused ja miimilised väljendused, mis vastavad inimeste tunnetele ja meeleolule.
Erinevad uuringud hindavad zestide ja miimika osa suhtlemisel erinevalt, kuid üksmeel valitseb selles, et zestide ja miimika abil antakse edasi vähemalt 50% informatsioonist.
Kuna neil on reflektiivne iseloom, peegeldavad nad inimese tundeseisundeid,seadumusi ja hoiakuid tõeselt.
Kuna väljendusliigutused vastavad inimese hingeseisundile ja väljendavad tema elamusi ja mõtteid, on kehakeele jälgimine suhtlemisel väga oluline. See võimaldab inimesi paremini tundma ja mõistma õppida ning paremini orienteeruda keerulistes ja rasketes suhtlemissituatsioonides.
Inimesed kasutavad zestide tõlgendamisel oma alateadlikku empaatiavõimet: mõttes asetatakse ennast teise inimese seisukorda ning püütakse samastumise kaudu tema liigutuste tähendusest aru saada.
Ka reageerimine teiste inimeste zestidele toimub alateadlikult: kui kellegi liigutus tundub vaenulikuna, vastab partner spontaalselt samuti agressiivsusega.
Nii vallandub terve rida vastastikuse vaenulikkuse avaldusi. Zestide ja nende tähenduse tundmine võimaldab analüüsida nii ennast kui teisi, juhtida suhtlemisprotsessi ja konflikte ära hoida. Oma zeste tundma õppides saame ettekujutuse sellest, millega võime teinekord teiste inimeste negatiivseid reageeringuid esile kutsuda.
Kehaliigutustes ei väljendu alati inimese vahetu emotsionaalne füüsiline seisund. Mõnikord tardub inimene mingisse poosi või teeb teatud liigutusi ilma, et ta seda ise aimakski. Sellisel juhul on tegemist harjumuspäreste või meeliszestidega, millel ei ole hetkel mingit suhtlusfunktsiooni. Vääritimõistmist võib põhjustada ka asjaolu, et üldlevinud tähenduste kõrval on teatud liigutustel erinevates kultuurides erisugune tähendus. Seega saab inimese kehahoiakust, kõnnakust, näoilmest, pilgukeelest ja teistest mitteverbaalsetest suhtlemisvahenditest välja lugeda väga paljuhuvitavat ja vajalikku, kuid see nõuab vaatlemisoskust.
Kehakeele väljendusvahendid on:

• Kehahoid – (sirge, rühikas, vaba, sõdurlik, jäik, küürus, lodev)
  
• Näoilme – (aval, ilmekas, lõõgastunud. naeratav, tõsine, morn, tusane, karm)
  
• Silmavaade – (avameelne, uudistav, uuriv, kriitiline, tühi, jäine, irooniline, eemalviibiv, luurav)
  
• Kõnnak – (kindel, vaaruv, tasakaalukas, hoogne, kiire, närviline)
  
• Istumisviis – (sirge, lõtv, sundimatu, kindel, lohaks, kange , kühmus)
  
• Rääkimisviis – (sugestiivne, soe, meloodiline , selge, kamandav, terav, jäine, pudikeelne, kogelev, alandlik, võlts, meelitav)
  
• Puudutused, lähedus
  
• Hingamiskiirus (kiire, normaalne, aeglane)
  
• Zhestid – käte hoid , liigutused, ehmatamine
  

Erinevates kultuurides on erinevad kombed. Vastavalt kehakeele tähtsusele eristatakse:

• kõrge kontekstiga maad – kehakeel on väga oluline ( idamaad , itaallased, prantslased )
  
• madala kontekstiga maad – kehakeel pole eriti oluline (eestlased?)
  

NÄITEID:

• Kuninglik jalgade ristamine Inglismaal.
  
• Mis on naistele sobilik Idamaades ?
  
• Laialt seismine on kogu maailmas mehelik, kitsalt seismine naiselik .
  
• Ameerika lapsi õpetatakse tervitades ja suheldes partnerile otse silma vaatama, Jaapanis risti vastupidi – vaata mujale
  
• Tervitamine, kas tugeva käepigistusega (Ameerika) või kummardades (Jaapan)
  
• Võidu märk – nimetissõrme ja keskmise sõrme “V”
  
• Toosti ütlemine - Ameerikas eriti ei harrastata, näiteks Armeenias, Gruusias väga tähtis ja keeruline protseduur .
  

Suhtlemisdistantsid ja asendid
a) intiimse suhtlemise distants (kuni 1m)
b) isikliku suhtlemise distants (1 - 1,5m)
c) ametliku suhtlemise distants (1,5 - 3m)
d) ühiskondliku suhtlemise distants (3m)

Veenev esinemine
Esitlemine :
mida / kuidas = 20 - 40 / 80 – 60
Motiivid:
ratsionaalsed / emotsionaalsed = 30 / 70. R: (funktsioon, omadused, kokkuhoid , hind); E: ( disain , pehmus, maine, värvus)
Silmside:
vaadake otsa
Kõne:
selgus, tempo, hääletoon, grammatiline kõne, hingamine, pausid

Suhtlemisviisid
a) verbaalne informatsioon
b) vokaalne informatsioon
d) mitteverbaalne informatsioon (kehakeel)

Vastuvõtukanalite liigid
visuaalne vastuvõtukanal ( tunnetamine toimub piltide ja kujundite abil)
- silmad üleval
- väärtustab “väljanägemist”
- pildimälu, raskusi on sõnaliste juhendite ja käskude meeldejätmisega
- oskab organiseerida
auditiivne vastuvõtukanal (tunnetamine toimub hääle, sõnade abil)
- silmad on otse või all vasemal (sisekõne)
- liigutab huuli, kui loeb (hääldab sõnu)
- armastab muusikat, müra häirib
- õpib kuulates, rääkides
kinesteetiline vastuvõtukanal (tunnetamine toimub sisetundmuse, puudutuste, lõhna, maitse, liigutuste abil)
- räägib aeglaselt, mäletab tundeid
- puudutab, on meeleldi teiste lähedal

• žestikuleerib palju, käekiri “vilets”
  

Isikutaju ja seda mõjutavad tegurid
Inimeste vastastikune taju ja tunnetamine on üks keerukamaid ja ulatuslikumaid valdkondi suhtlemisel.
Tajumine on psüühiline protsess, mille vahendusel isiksus määratleb ja kirjeldab ümbritsevat maailma, so inimesi, nähtusi, sündmusi ja olukordi .
Taju kui tegelikkuse meelelise peegelduse peamised vormid on:

• aisting ,
  
• taju
  
• kujutlus.
  

Aistingu ja taju puhul on tegemist väliste stiimulite (esemed, objektid, stseenid , mitmesugused ärritajad) vahetu mõjuga meeleelunditele. Kujutluse puhul tekib psüühiline kujund mäluandmetest ilma stiimuli vahetu toimeta.
Aisting on väliste objektiivsete mõjurite poolt meeleelunditele avaldatava toime elementaarne, raskesti osadeks lahutatav tulemus.
Igal aistingul on oma kvaliteet, mille poolest ta erineb teistest aistingutest. Näiteks kuulmisaisting erineb lõhnaaistingust, sinise värvuse aisting erineb punase värvuse aistingust.
Taju on objektiivse tegelikkuse peegeldamine tervikliku meelelise kujundina, mis tagab tajutava objekti äratundmise ja seostamise olemasoleva kogemusega. Tajukujundite tekkes osalevad tihti mitmed meeled korraga.
Tajuprotsessiks nimetatakse nii teadvustatud kui teadvustamata protsesse tajusüsteemis, mis tagavad tajukujundi tekke.
Taju on inimesetundmise aluseks.
Inimesetundmine põhineb sotsiaalsel kogemusel ning näitab suhtlemiskompetentsust.
Taju avaldub võimes määratleda inimese põhiomadusi ja teha kindlaks suhtlemispartneri isiksustüüp.
Erinevad tajuliigid
Tajunähtused hõlmavad suhtlemist kõigis selle aspektides . Teise isiku teate vastuvõtmisel saaks registreerida omaette tunnetusnähtuse - tekstitaju. Tekstitunnetus mõõdab seda, mis ulatuses ja kui täpselt vastuvõtja suudab mõista, mida teate edastaja ise oluliseks ja keskseks peab.
Situatsioonitaju tähendab konkreetse olukorra põhiolemuse ja eripära mõistmist. See on alati subjektiivne, sest igaüks suhtleb omaenda pilgu läbi loodud situatsioonis.
Kontaktitunnetus seisneb psüühilise kontakti olemasolu või puudumise tajumises. Kontaktitaju on vastastikuse mõistmise saavutamiseks äärmiselt oluline.
Mõistmistaju on veendumus, et ollakse partneriga mingis küsimuses üksteisele mõistetavad. Mõistmistaju puudumisel on usalduslik suhtlemine raske, kui mitte võimatu.
Distantsitaju mõõdab vastastikuse läheduse, avatuse ja intiimsuse määra tunnetamist. See aitab otsustada, mida partner peab momendi olukorras kohaseks või lubatavaks, seega millist avatuse astet valida.
Rühmataju on väikese grupi mitmesuguste omaduste nagu ühistegevuse iseloom, võimusuhted, emotsionaalne ühtsus jm määratlemine. See hõlmab ka grupi kui terviku poolt endale suunatud ootuste tajumist.
Kõik sotsiaalse taju alaliigid võivad olla erineva tõesus-, sügavus- ja detailsusastmega.
Isikutaju eripära
Inimeste mõistmine ja tunnetamine erineb loodusobjektide või asjade ja nähtuste tajumisest järgmiste tunnuste poolest:

• Tunnetatavat nähakse ja mõistetakse sotsiaalse objektina, tajus on esiplaanil sotsiaalset huvi pakkuvad jooned ja omadused: positsioon ühiskonnas, roll, päritolu, rahvus, perekonnaseis jne.
  
• Teise isiku hindamine ja tõlgendamine on sotsiaalselt määratletud tajuja enda positsiooniga ühiskonnas, tema tööga ja rolliga. Oma osa mängivad ka sotsiaalsed stereotüübid, kõlblusnormid, ideaalid ja eelarvamused.
  
• Ühe inimese tajumine teise poolt sõltub otseselt nendevahelistest suhetest.
  
• Isikutaju objekt - see, keda hinnatakse, on sageli agar ilmutama teatud käitumisviise, mis tagavad positiivsema hinnangu. Teisele näidatavas fassaadis on mõned olemuslikud jooned teadlikult varjatud.
  

Nii igapäevasuhete kogemused kui teaduslikud uuringud lubavad teha järelduse, et vahetul suhtlemisel kulgev isikutaju protsess on rõhutatult subjektiivne ja situatiivne , kuid täielikult kooskõlas sellega, mis on suhtlemise põhjuseks. Me eristame, väärtustame ning võtame aluseks hinnangu andmisel neid isiksuseomadusi, mis seostuvad parajasti käsiloleva ühistegevusega (töö, ajaviide või mäng, õppimine).
Isikutaju valdkonnas saab eristada järgmisi komponente:

• taju objekt (keda tajutakse),
  
• taju subjekt (kes tajub ),
  
• tajumisprotsessi iseärasused (kuidas tajutakse), subjekti ja objekti suhted.
  

Isikutaju põhimehhanismid
Kaasinimese tajumine, mõistmine ja hindamine võib toimuda erineva sügavusatmega ja detailsusega ning erineva tõepärasuse ja subjektiivsusega. Mingit tinglikku piiri ületades muutub subjektiivne hinnang moonutavaks tunnetuseks. Esimese nelja allpoolkirjeldatud mehhanismi korral on tunnetusvigade  ja moonutuste teke vähem tõenäoline. Need on:

• kategooriate kohandamine ;
  
• loogiline järeldamine;
  
• analoogiate kasutamine;
  
• empaatial põhinev isikutaju.
  

Kategooriate kohandamine tähendab stereotüüpide ja etalonide kasutamist. Teabedefitsiidi tingimustes piirdutakse teise inimese lahterdamisega vanuse, ameti, rahvuse, mingi välise tunnuse või mistahes sotsiaalse näitaja alusel (tippsportlane, vanapoiss jm).
Loogiline järeldamine on teise inimese iseloomu, kavatsuste ja käitumismotiivide üle otsustamine tema kohta käiva ja tema käitumist iseloomustava teabe läbitöötamise alusel.
Analoogiate kasutamise korral otsustatakse kaasinimese üle iseendaga sarnasuse alusel.
Empaatial põhinev isikutaju on selline teise inimese , tema omaduste, seisundite ja käitumise tunnetamise viis, mis põhineb võimel elada sisse tema sisemaailma, näha ümbritsevat tema seisukohalt, teda mõista ja talle emotsionaalselt kaasa elada. Liiga intensiivse kaasaelamise korral suudetakse küll teist mõista, mitte aga säilitada täit objektiivsust tema hindamisel.
Järgnevad seitse tajumehhanismi on iseloomustatavad kui vähem täpsed ja kohati moonutavad:

• projektsioon ;
  

• juhttunnustest lähtumine;
  
• lähtumine psühholoogilistest tavatõdedest ja nn. implitseeritud isiksuseteooriaist;
  
• lihtsustamine ;
  
• äärmushinnanguist hoidumine;
  
• varem otsustatu kopeerimine;
  
• tajukujundi tasakaalustamine.
  

Projektsioon on teisele isikule alateadlikult omaenda iseloomujoonte omistamine . Tüüpilisel juhtumil omistatakse meeldivale inimesele iseenda teadaolevaid positiivseid omadusi ja vaenlasele iseenda teadvustamata negatiivseid jooni.
Juhttunnustest lähtumine on teise inimese üle otsustamine lähtudes mingist ühest silmatorkavast või tähtsaks peetavast põhitunnusest. Tekib nn haloefekt : juhttunnus varjutab kõik ülejäänu.
Lähtumisel psühholoogilistest tavatõdedest ei suudeta teises inimeses lõpuni mõista seda, mis endal täiesti puudub.
Lihtsustamine tingib keerulise, komplitseeritu ja ainuomase lihtsustamist ja hõlmatavaks muutmist .
Äärmushinnanguist hoidumine tähendab mõningate tajutava objekti erandlikkusele viitavate omaduste eiramist. Püütakse teda teistega ühte lahtrisse ära mahutada.
Varem otsustatu kopeerimine eeldab jäämist isikust varem loodud ettekujutuse juurde ja uute faktide kõrvalejätmist.
Tajukujundi tasakaalustamine eeldab teises isikus seletamatu ja vasturääkiva sellist tõlgendamist, et tekiks loogiline ja arusaadav tervik. Selleks kasutatakse lihtsustamise ja äärmushinnangute redutseerimise kõrval vastuolude silumist.
Kõigis toodud tajumehhanismides on ratsionaalne iva, neis peegeldub soov luua teisest inimesest hõlpsasti käsitletav ja küllalt reljeefne, kuid detailsusest vabastatud tajukujund, mis oleks usaldusväärseks orientiiriks suhtlemisel.
Isikutaju abimehhanismid
Isikutaju ei piirdu sõnalise vaste leidmisega kellegi omadustele. Teadvustame ju sõnades vaid murdosa oma tunnetusest. Märkimisväärne osa teise inimese tajumisest  toimub intuitiiv-alateadlikult sellistes vormides nagu emotsionaalse suhtumise väljakujunemine, oma psüühilise seisundi muutumine, suhtlemisvalmiduse tõus või langus, konkreetsete käitumiskavatsuste teke või kustumine. Seda, milline teine isik meile tundub, kas sümpaatne või eemaletõukav, rahustav või ärritav, tajutakse sageli puudulikult. Olles näiteks teadlik sellest, et teine isik on väga mõjukal positsioonil, võib endas maha surude vastumeelsuse tema teatud käitumisjoonte suhtes. Halvasti teadvustatud või blokeeritud partneritaju või muutuda äratuntavaks selliste isikutaju abimehhanismide kaudu nagu tundmusreaktsioonide kujunemine ja käitumiskavatsuse
teke. Isikutajul on käitumist reguleeriv toime ka siis kui taju verbaalne pool on psühholoogiliste kaitsemehhanismide tõttu takistatud.
Isikutaju abimehhanismidena kirjeldatud tunnetusvahendid annavad teise inimese kohta teavet enamasti verbaliseerimatul kujul.
Sinna kuulub ka nn 'keha keel'.
Isikutaju juures tuleb arvesse võtta ka esmamulje efekti, korduvtaju, võõristusefekti ja lahkumismulje efekti.
  Rollid
Rolli all mõistame ühiskonna või grupi poolt normatiivselt heakskiidetud käitumisviisi, mida oodatakse teatud kindlal positsioonil olevalt indiviidilt.
Rollid peegeldavad indiviidi tasandil norme ja võimusuhteid. Teatud tegevuse eest vastutavalt või teatud positsioonil olevalt isikult oodatakse positsioonikohast käitumist.
Seega annab roll inimesele tegutsemisvõimalusi, aga ühtlasi piirab tema käitumist. Vähese eneseusaldusega inimesed varjuvad tihti rollide taha.
Rolliootuste kammitsev mõju ilmneb näiteks traditsioonilistes soorollides, mille kohaselt naine pidi piirduma koduse tegevusega. Iga inimene täidab korraga paljusid rolle. Ametirolli kõrval kujunevad selged rollid ka perekonnas ja sõpruskonnas. Kui need rollid esitavad inimesele vastuolulisi nõudmisi, tekib rollikonflikt.
Rolliga seonduvad neli põhimõistet:

• rolliootused,
  
• rollikujutlus,
  
• rolli omaksvõtt,
  
• rollikäitumine.
  

Rolliootused kujutavad endast kindlakujulise tegutsemise ja käitumise ootusi, mida antud rolli täitjale esitavad teised. Osa rolliootusi on sõnastatud käitumisnõudeis ja etiketis. Teine osa ootustest põhineb üldtunnustatud kirjutamata reeglitel. Ametirollid on osaliselt fikseeritud ametijuhendites. Grupisisesed ootused tekivad sageli harjumusest kedagi just säärases osas näha. Rolliootuste kandjad eeldavad ja loevad endastmõistetavaks, et rolli täitev isik on teadlik temale suunatud ootustest ja et ta neid ootusi tunnistab.
Rollikujutlus näitab, milline on mingi rolli potentsiaalse täitja enda ettekujutus oma rollist.
Rolli omaksvõtt või tagasilükkamine sõltub nii sellest, kui selgelt rolli ette kujutatakse, kui ka sellest, kuivõrd inimene usub suutvat rolli täita. Roll võib täitmata jääda ka ainult selle pärast, et vastavat ootust ei märgata. Segadusi või arusaamatusi tekitab mingi rolli osaline omaksvõtt.
Rollikäitumine kujutab endast vastuvõetavaks tunnistatud rolliootustega kooskõlas tegutsemist .
Rollitaju tähendab võimet tähele panna ja kindlaks määrata, mis rolli üks või teine isik antud ajal täidab. Valdav osa rolle täidetakse paaris: teenindaja - klient , ülemus - alluv.
Rolli mõju inimesele
Roll ühelt poolt küll piirab käitumisvabadust ja suunab selle kindlatele rööbastele, teiselt poolt aga võimaldab suhtlemist asjalikumaks ja endastmõistetavaks muuta ning kõrvaldab tarbetu pinge ja määramatuse. Sel kombel pakub roll selle täitjale ka kaitset võimalike ootamatuste puhuks.
Rollikindlus põhineb eneseusul, et oma rolliettekirjutust suudetakse laitmatult täita ja  väljendab käitumisviisi, millest võib välja lugeda kaht sõnumit:

• ollakse valmis täitma rolliga kooskõlastatud nõudeid ja ootusi;
  
• esitatakse kõhklematult ka teistele rollist tulenevaid nõudeid ja ootusi.
  

Rollisisene pinge tekib juhul kui eri isikud esitavad samale rollile kokkusobimatuid ootusi. Kui isikul tuleb täita liiga palju erinevaid rolle või sääraseid eriilmelisi rolle, mida on raske ühitada, tekib rollidevaheline konflikt.
13