Rahvusvahelise õiguse põhiprintsiibid (0)

Rahvusvahelise õiguse põhiprintsiibid
Rahvusvahelise õiguse põhiprintsiibid on kirja pandud 1945. aasta ÜRO põhikirjas ja 1970. aasta ÜRO revolutsioonina vastu võetud rahvusvahelise õiguse printsiipide deklaratsioonis. Tegemist on juriidiliselt mittesiduva dokumendiga. Printsiipide juriidilise siduvuse kindlakstegemiseks tuleb pöörduda rahvusvahelise praktika ning juriidiliselt siduvate rahvusvaheliste dokumentide poole. Võib väita, et alltoodud põhiprintsiibid kehtivad rahvusvahelises õiguses nii tavaõigusnormidena ja kui ka kodifitseerituna mitmetesse kahe- ja mitmepoolsetesse rahvusvahelistesse lepingutesse.
Riikide suveräänsus ja võrdsus
Riikide suveräänsus tähendab:

• võim kõigi riigi territooriumil elavate isikute üle;
  
• võim vabalt kasutada ja käsutada riigi jurisdiktsiooni all olevat territooriumi ning teha tegusid , mis on vajalikud ja kasulikud seal elavale rahvale;
  
• õigus territooriumi puutumatusele teiste riikide poolt;
  
• õigus riigi esindajate puutumatusele (puutumatus ei laiene rahvusvahelistele kurjategijatele);
  
• õigus puutumatusele välisriigi kohtute jurisdiktsioonist. Ühelgi riigil pole jurisdiktsiooni teise riigi üle teie riigi nõusolekuta . Vahet tehakse absoluutsel immuteedil ja piiratud ehk kvalifitseeritud immuniteedil. Tänapäeval on absoluutse immuniteedi rakendamisest enamjaolt loobutud;
  
• õigus riigi kodanike ning riigi esindajate elu ja vara austamisele välisriigis.
  

Riikide võrdsus tähendab, et ametlikult on kõik riigid võrdsed. Faktilised asjaolud võivad riigi seada sõltuvusse teistest riikidest ja mõjutada nii tema õiguslikku seisundit . Õiguslikud piirangud peavad samas olema riigi poolt vabatahtlikult heaks kiidetud .
Immuniteedid ja teised suveräänsuse piirangud
Immuniteedid ja teised suveräänsuse piirangud saab liigitada neljaks:

riikide õigused ja immuniteedid

diplomaatilise esinduse ja konsulaarasutuse ning nende töötajate privileegid ja immuniteedid

riigipeade ja valitsusliikmete immuniteedid

piirangud välismaalaste kohtlemisel. Eelkõige puudutab see rahvusvahelises õiguses sisalduvat nõuet kaitsta välismaalaste põhiõigusi ja –vabadusi.
Mittesekkumise põhimõte teiste riikide sise- ja välisasjadesse
Mittesekkumise põhimõte on klassikalise rahvusvahelise õiguse põhimõte, hõlmab eelkõige relvajõu kasutamist ja sellega ähvardamist. Rahvusvahelises õiguses ei ole välja kujunenud üldist reeglit, mis keelaks teiste sekkumise vormide kasutamise. Samas, kui sekkumine on suunatud riigi suveräänsete õiguste kahjustamisele ning sellest kasusaamisele, võib see olla mittesekkumise põhimõttega vastuolus .
Pärast I maailmasõda , kuid eriti pärast II maailmasõda on mittesekkumise põhimõtet oluliselt kujundatud:

jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keelustamine (varem võis riik oma huvide kaitseks kasutada jõudu või jõuga ähvardada, samuti võisid riigid seda mittesekkumise põhimõtet eirata);

rahvusvaheline koostöö

inimõiguste rahvusvahelise kaitse areng (riikide ning üksikisikute võimalus sundida riike täitma inimõiguste rahvusvahelisi standardeid).
Jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeld
Briand - Kellogg 'i pakt1 puudutas sõda, mitte (relvastatud) jõu kasutaist laiemalt. Üldine jõu kasutamise või jõuga ähvardamise keeld kujunes rahvusvahelise õiguse üldprintsiibiks pärast II maailmasõda ja sellest mõjutatuna. Keeld sätestati esmakordselt ÜRO põhikirja artiklis 2 (4)2. Printsiip on saavutanud rahvusvahelise tavaõiguse staatuse ning on siduv ka teiste riikidega, kes ole ÜRO liikmed. Tegemist on ius cogens ’i normiga, absoluutse keeluga, millest võib erandeid teha ainult kindlatel juhtudel.
Vaidluste rahumeelne lahendamine
ÜRO põhikirja artiklis 2 (3)3 paneb liikmesriikidele kohustuse lahendada rahvusvahelised tülid rahumeelselt. Koos jõu kasutamise keeluga rahvusvahelises tavaõiguses on printsiip ajapikku laienenud kõikidele riikidele. Printsiip kohustab riike bona fide püüdma lahendada tülisid rahumeelselt, kuid on vajalik ka riigi nõusolek rahumeelse lahendamise meetodi valikul .
Inimõiguste austamine
Inimõiguste austamine kujunes rahvuvahelise õiguse üldprintsiibiks samuti pärast II maailmasõda. Inimõiguste austamise printsiip võistleb traditsiooniliste rahvusvahelise õiguse printsiipidega, nagu riikide suveräänsus ja siseasjadesse mittesekkumise põhimõte.
Rahvaste võrdsus ja enesemääramisõigus
Rahvaste võrdsus ja enesemääramisõigus kujunes üldprintsiibiks alles ÜRO ajal. ÜRO põhikirja artikkel 1 (2)4 tunnustab rahvaste võrdseid õigusi ja enesemääramisõigust. Võib eristada välist ja sisemist enesemääramisõigust ( external and internal self-determination). Väline enesemääramisõigus seondub eelkõige koloniaalmaade või teiste võõra valitsuse all olevate maade rahvaste õigusega enesemääramisele.
1 Kelloggi- Briandi pakt (samuti tuntud kui Pariisi pakt) on 27. augustil 1928 allkirjastatud rahvusvaheline leping, mõistes hukka sõja kui rahvusliku poliitika edendamise vahendi. Paktile kirjutasid alla esindajad 15. riigist – Ameerika Ühendriigid , Suurbritannia , Itaalia, Jaapan, Saksamaa, Austraalia, Belgia, Kanada , Tšehhoslovakkia , Prantsusmaa, India, Iiri Vabariik, Uus- Meremaa , Poola, Lõuna-Aafrika. ( https://et.wikipedia.org/wiki/Kelloggi-Briandi_pakt )
2 (4) Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.(Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri , https://www.riigiteataja.ee/akt/555597 )
3 (3) Kõik ÜRO liikmed lahendavad oma rahvusvahelised tülid rahulike vahenditega, mis ei ohusta rahvusvahelist rahu, julgeolekut ning õiglust.
4 (2) Arendada rahvusvahelisi sõbralikke suhteid rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte austamise alusel ja rakendada muid meetmeid üldise rahu kindlustamiseks.