Õiguslik analüüs ja argumentatsioon (0)

27
Tõlgendusvõimaluste struktuur: 9
Õigusliku otsuse ja tõlgenduse argumenteerimise nõue 11
Õiguse realiseerumise kolm vormi. ÕIGUSE JÄRGIMINE – s.t et õigussuhte subjektid allutavad oma käitumise kohustavate või keelavate õigusnormide ettekirjutustele. Seejuures on kohustavate normide puhul reeglina nõutav, et subjekt sooritaks teo aktiivses e tegevuse vormis. Keelavate normide puhul peab subjekt hoiduma teost, st tegemist on teoga passiivses vormis e õiguspärase tegevusetusega.
ÕIGUSE KASUTAMINE - st oma subjektiivsete õiguste realiseerimist, kus õigussuhte subjektid panevad toime lubavate, õigustavate või dispositiivsete õigusnormide koosseisude kohase aktiivses e tegevuse vormis teo (nt valimisõiguse kasutamine, võlaõigusseaduses määratletud dispositiivsus).
ÕIGUSE KOHALDAMINE - so kompetentse riigi- või omavalitsusorgani või –ametniku tegevuse kaudu õigusnormi ettekirjutuse realiseerimine konkreetsel juhul. Seda vormi kasutatakse siis, kui subjekt ei saa oma subjektiivseid õigusi realiseerida ilma kompetentse riigiorgani või ametniku vastava tegevuseta (EV passi saamine; pensioni saamine; kohustuslikku kaitseväeteenistusse kutsumine jne) või kui on tegu
õiguserikkumisega (õiguserikkuja karistamine; rikutud õiguse ennistamine ).
-------------------------------------------------------------------------------------------------------
NB! Õiguse realiseerimise kahe esimese vormi juhul saavad normiadressaadid ise
vahetult subjektiivseid õigusi realiseerida!
NB! Õiguse realiseerimise kolmanda vormi juhul ei saa normiadressaadid
subjektiivseid õigusi realiseerida vahetult ise, vaid nt kohtuniku või riigi- või
omavalitsusametniku või muu selles tähenduses kohustatud isiku tegevuse kaudu!
-------------------------------------------------------------------------------------------------------
1.3. Õiguse realiseerimise põhivaldkonnad. Õ iguse realiseerimine toimub siseriiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Siseriiklikul tasandil on õiguse realiseerimise põhivaldkondadeks: õigusemõistmine (kohtute tegevus), täidesaatva võimu teostamine (avalik haldus) ning isikutevahelised lepingulised suhted. Kaks esimest seonduvad lahusvõimude süsteemi silmas pidades vastavalt kohtuvõimu ning täidesaatva võimuga. Täidesaatva võimu (avalikku haldust teistava võimus) osas tuleb omakorda teha täpsustus, et käesoleva õppeaine lähtekohast käsitatakse seda keskvõimuna (riigi valitsus ja kogu selle subordineeritud süsteem, mis toimib üle riigi hajutatud tsentralisatsiooni põhimõttel). Täidesaatvast võimust eraldi tegutseb enamasti lokaalsel, kuid ka regionaalsel tasandil riigi suhtes autonoomse detsentralisatsiooni põhimõttel KOV süsteem. See süsteem otsustab ja korraldab seaduse alusel kõiki kohaliku elu küsimusi, osaledes laialdaselt ka õiguse kohaldamisel
Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid): 1. Faktiküsimuse lahendamine;
2. Õigusnormi valik(esmane valik); 3. Valitud õigusnormi tõlgendamine;
4. Õigusliku otsuse tegemine ( argumenteeritud subsumptsioon );
5. Õigusliku otsuse täitmisele pööramine.
1. Faktiküsimuse lahendamine
Faktiküsimuse lahendamine tähendab sündmuse või teo tehiolude (asjaolude) igakülgset väljaselgitamist e tuvastamist. Faktiküsimuse lahendamise staadiumi raames võime piiritleda järgmisi põhitegevusi:
1) tõendamiskogumi, st sündmuses või teos ilmnenud faktiliste e eluliste asjaolude e tehiolude igakülgne tuvastamine ja nõuetekohane fikseerimine;
2) seejärel fikseeritud faktide (eluliste asjaolude, tehiolude) selektsioon, mille käigus piiritletakse antud teo seisukohalt oluliste faktide kogum, millele omistatakse juriidiliste faktide tähendus, ja omakorda nende fikseerimine;
3) juriidiliste faktide ja nendevaheliste seoste uurimine ;
4) eelneva pinnalt faktilise e selle konkreetse teo koosseisulise kirjelduse koostamine.
Sündmuse või teo võimalikult objektiivne ja arusaadav fikseerimine, samuti võimalikult täiusliku koosseisulise kirjelduse koostamine on erakordselt olulised eeldused (tingimused) õiguse kohaldamise kolme järgneva staadiumi jaoks (asjakohase õigusnormi valik, õiguse tõlgendamine ning õigusliku otsustuse tegemine)..
Faktiväide tähendab konkreetset tegu (antud tegu selle tehioludes), faktikirjeldus aga õigusnormi koosseisulist tegu, selle kirjeldust. Käesolevates selgitustes neljanda elemendina märgitud selle konkreetse teo koosseisu kirjeldus on eeltoodud tähenduses selle teo faktiväide. Faktiväite aluseks olevatele faktidele juriidiliste faktide tähenduse omistamine tähendab teisisõnu kvalifitseerimist, kas toimunud faktiga on õiguskorras seostatud mingi õigussuhte tekkimine, muutumine või lõppemine.
2. Õigusnormi valik (esmane valik) See staadium tähendab, et otsitakse ja leitakse koostatud faktiväitele vastav abstraktse koosseisuga õigusnorm (sobiv õigusnorm e asjakohane faktikirjeldus), st selles staadiumis toimub antud faktilise teo esialgne kvalifikatsioon (NB! Mitte subsumptsioon!).
Õigusnormi valiku staadiumi raames võime piiritleda järgmisi põhitegevusi:
1) asjakohase õigusnormi otsing kehtivast positiivse õiguse süsteemist (tugineb juristi
erialastele teadmistele, sh positiivse õiguse süsteemi valdamisele);
2) kui asjakohane õigusnorm leitud, siis järgneb süstemaatika uuring, st kas leitud
õigusnorm on ainus, mis küsimust reguleerib, samuti kas on erandeid või erinorme;
3) kõigi leitud asjakohaste õigusnormide ning nendega seonduvate õigusaktide formaalse ja materiaalse kehtivuse küsimuse lahendamine.
4) kvalifitseerimine , st reaalse koosseisu ja vastavate abstraktse(t)e koosseisu(de) analüüs ja süntees ning nende fikseerimine.
Vähemalt selles staadiumis (võimalik, et ka juba eelnevas) tuleksid kõne alla veel
järgmised kaasuse lahendamist toetavad tegevused:
1) sarnaste kaasuste uurimine;
2) kohtupraktika uurimine;
3) avaliku teabe uurimine;
3) erialateatmike, kommentaaride ja muu erialase allikmaterjali, sh õigusteoreetilise
kirjanduse uurimine;
4) abistada võib asjatundja (ekspert);
5) võrdleva õigusteaduse uuringud;
6) muud täiendavad uuringud ja asjas teabe kogumise allikad.
Formaalne kooskõla PS-ga hõlmab:
1) kooskõla pädevuse, menetluse ja vormi osas;
2) kooskõla määratuse põhimõttega (ka õigusselgus) (§ 13 lg 2);
3) kooskõla parlamendireservatsiooniga (§ 3 lg 1 1. lause ja § 87 p 6).
Materiaalne kooskõla PS-ga hõlmab:
1) kooskõla üldise materiaalse piirklausliga (PS § 19);
2) kooskõla eriliste üksikute põhiõiguste piirklauslitega;
3) põhikohustustega;
4) muude PS materiaalsete printsiipidega.
Materiaalse kooskõla tuvastamiseks tehakse n.n proportsionaalsuse test, mis hõlmab kõigepealt vajalikkust laiemas tähenduses ja proportsionaalsuse põhimõtet.
Proportsionaalsuse testi kolmel astmel tehakse kindlaks: 1) riive sobivus ;
2) riive vajalikkus kitsamas tähenduses; 3) riive mõõdukus ehk proportsionaalsus kitsamas tähenduses.
Praeguseks on mõiste arendatud selle kõrgtasemelise käsitluseni:
"Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 2. lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kolleegium järjestikuliselt kolmel astmel – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses e. mõõdukust". Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Sobivus tuleb tuvastada seadusandja perspektiivist seaduse vastuvõtmisel lähtudes seadusandja teadmiste tasemest seaduse vastuvõtmise hetkel. Pärast seaduse vastuvõtmist päevavalgele tulnud tõsiasjad arvesse ei tule.
Vajalik on abinõu, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Vajalikkust tuvatastakse lähtudes seadusandja perspektiivist seaduse vastuvõtmise hetkel. Alternatiivsete lahenduste leidmiseks peab põhiseaduslikkuse järelevalve kohus vaatama õigusakti loomeprotsessis välja pakutud alternatiivlahendusi, teiste maade praktikat ning kui muu ei aita, siis mõtlema ise välja võimalikke pehmemaid vahendeid.
Mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas tähenduses on seadus siis, kui kasutatud
vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Abinõu mõõdukuse üle
otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Suhtesse tuleb seada riivatud õigus ja riivet õigustavad põhjused. Kaalumine eeldab võimalikult kõigi poolt- ja vastuargumentide nimetamist ja kohtu seisukohavõttu. Kui riivet õigustavad põhjused jäävad kaalumisel riivatud põhiõigusele alla, on avaliku võimu abinõu põhiseadusega vastuolus ja seega keelatud. Enamik põhiõiguslikke kaasusi lahendatakse kaalumise kui ainsa ratsionaalse väärtushinnangute rakendamisel kohaldatava menetluse teel.
4. Õigusliku otsuse tegemine (subsumptsioon)
Selles staadiumi põhitegevuseks (subsumptsioon on..) on tuvastatud faktilise koosseisu ning võimalikult õigusselgeks tõlgendatud õigusnormi alusel argumenteeritud õigusliku otsustuse langetamine ja selle sidumine õigusliku tagajärjega. Õigusliku otsustuse tegemisel on reeglina peetud silmas õiguslikku otsustust süllogismina. Süllogistlik otsustus on väljendatav tuntud loogilise Barbara-figuuri abil:
Süllogismi lahendamise kaudu leiab aset teo faktilise subsumptsioon abstraktsele koosseisule, kusjuures seotakse ka õiguslik tagajärg ( imputatsioon ). Prof A. Aarnio märgib, et väga lihtsas vormis osutab juriidilise süllogismi esimene eeldus ( premiss ) õigusnormile ja teine juhtumile kui faktile. Seetõttu räägitaksegi õigusküsimusest ja faktiküsimusest. Seaduse rakendamine tähendab siis seda, et juhtumi faktid paigutatakse üldises vormis oleva õigusnormi tunnustikku, faktid nagu kvalifitseeritakse õiguslikult (vrd Aarnio, lk 125). Suur eeldus näitab juhtumi kohta rakendatavat normi, väike aga toimunud fakte. Otsustaja ülesandeks on paigutada faktid suure eelduse alla. Selle operatsiooniga ehk subsumptsiooniga kujundatakse järeldus ehk õigusnorm (Aarnio, lk 138 – 139). Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes (ÕE, lk 149; subsumeerimise loogiline olemus vt samas lk 140).
Prof R. Naritsa selgituse kohaselt nähtub „täielikust õigusnormist, et kui abstraktne faktiline koosseis (T) kajastub tegelikkuses (konkreetsetes elulistes asjaoludes) S, siis kehtib S suhtes tagajärg R. Seega on abstraktne faktiline koosseis (T) tänu konkreetsetele elulistele asjaoludele (S) ellu viidud , kui S on loogiliselt võetuna üks T „juhustest”.
(Raul Narits) Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Sellest annavad teavet ütlused kui tõendid toimunu kohta. Õiguse rakendajal ei ole võimalik tajuda vahetult elulisi asjaolusid, mille vastavust ta õigusnormi faktilise koosseisuga leida püüab. Seega pole elulised asjaolud õiguse rakendajale kunagi antud, vaid ta peab need moodustama ütluste abil teadasaadud faktidest. Seega kujutab subsumeerimise algusfaas endast mitte õigusliku hinnangu andmist, vaid juriidilist tähendust omavate eluliste asjaolude leidmist . Reaalne elu on väga mitmepalgeline ja õiguslikku tähendust omavad elulised asjaolud on põimunud õiguslikku tähendust mitteomavate eluliste asjaoludega niivõrd, et mõnikord on ütlustest väga raske moodustada juriidilisi fakte.
Õiguse rakendamisel peamegi kontrollima, kas S on tõepoolest üks T juhustest. Kui see on nii, siis tuleneb õiguslik tagajärg süllogismist, millel on järgmine kuju:
Kui konkreetne(-sed) eluline(-sed) asjaolu(-d) vastab(-vad) abstraktsele faktilisele kooseisule T, siis kehtib S jaoks õiguslik tagajärg R.
T R: ehk T iga juhuse osas kehtib R.
S T: ehk S on samane T-ga, on üks T „juhus”.
S R: ehk S osas kehtib R.” (ÕE, lk 141 – 142).16
„I Sotsiaalse konflikti situatsioon:
(1) elulised asjaolud ehk probleem kui selline;
(2) õigus kui juriidiline alus konflikti lahendamiseks.
II Sisemine argumenteerimine:
(1) abstraktne faktiline koosseis;
(2) juriidilist tähendust omavad elulised asjaolud;
(3) juriidiline otsustus (punkti 2 suhe punkti 1);
(4) otsustuse väärtustav järelkontroll (õiguse printsiibid , sotsiaalse korra
printsiibid jms).
III Väline argumenteerimine:
(a) keeleline :
(b) ajalooline;
(c) süstemaatiline;
(d) mõtte- ja eesmärgikohane.”
Sisemise argumenteerimise punkt 3 juriidiline otsustus ehk punkti 2 suhe punkti 1 on
teisisõnu süllogismi lahendamine e subsumptsioon koos imputatsiooniga.
Välise argumenteerimise protsess saab alguse tegelikult palju kaugemalt .
5. Õigusliku otsuse täitmisele pööramine.
Selle staadiumi põhitegevus on õigusliku otsuse tegelik elluviimine. Õiguse kohaldamise juhul ei realiseeru õiguslik otsustus iseenesest, vaid piltlikult vajab abi erilistelt institutsioonidelt ja ametiisikutelt. See tähendab, et näiteks kohtunik ei kohalda vahetult ise kohtuotsust, st ei vii seda vahetult täide. Omaette staadiumina käsitlemine johtub veel asjaolust, et otsuse õiguspärasel täideviijal võib olla seadusest tulenev teatud diskretsiooniõigus. Sellisel juhul on tegemist olustikuga, kus tõlgendamise objektiks on täitmisele kuuluv otsus. Sellisel juhul võib ilmneda otsuse täitmisega seotud asjaolude hindamisel tõlgenduslikke lahknevusi otsuse tegija (nt kohtuniku) ja täitevametniku vahel. Selline konflikt vajab ilmtingimata lahendamist kooskõlas seadusega, sest vastupidine võib halvimal juhul viia desuetudo – olustikuni.
Desuetudo olustik: vastuvõetud õigusnorm (-akt) jäetigi ametnike poolt kohaldamata, realiseerimata. Seega - kui on mingit õigusnormi lakatud kohaldamast, ongi see muutunud kehtetuks ("surnud õigus", ld: ius nudum). Desuetudo- teoreetikud tegelevad üksnes puhta teoreetilise konstruktsiooniga - tegevusetuse tagajärje kirjeldamisega. Teisejärguline on küsimus kuidas riiki praktikas ametnike tahtliku tegevusetuse eest kaitsta.
4. Õiguslik otsus süllogismina. Rutiini ja juurdlusotsused. Subsumptsioon.
Õiguslik otsus süllogismina st loogilise järeldusena, milles kahest eeldusest e premissist tuleneb järeldus. Premisse nim. tavaliselt esimeseks ja teiseks premisslauseks. Tegevust, millega esimene ja teine premisslause „arvestatakse ühte“ järelduse tegemiseks, nim. subsumptsiooniks. Lihtsas vormis osutab juriidilise süllogismi esimene eeldus õigusnormile ja teine juhtumile kui faktile. Seetõttu räägitakse ka õigus- ja faktiküsimusest. Seaduse rakendamine tähendab siis seda, et juhtumi faktid paigutatakse üldises vormis oleva õigusnormi tunnustikku. Faktid nagu kvalifitseeritakse õiguslikult. Nt. juhtumis esinev isik on/ei ole ametiisik , juhtunud tegu on/ei ole altkäemaksu võtmine jne. Järeldus tuleneb loogiliselt (deduktiivselt) esimesest ja teisest eeldusest. Õigus- ja faktiküsimused otsustatakse eraldi ja, kui need on otsustatud, subsumeeritakse faktid esimesele eeldusele.
Rutiini- ja juurdlusotsused
Näide õigusnormi rakendamisest üksikjuhtumi puhul: politsei peatab auto, mille juht on süüdi kiirusepiirangu ületamises. Juhile määratakse trahv. Juhtum on osa liikluskontrolli argipäevast. Osasid otsuseid nimetatakse rutiinseteks kahel põhjusel – 1) need korduvad nii sageli, et võib rääkida nende massilisest esinemisest 2) juhtumi struktuur. Fakt, mille üle tuleb otsustada (nt mootorsõiduki juhtimine teatud kiirusega) sisaldub vaieldamatult õigusnormis, mida peab täitma. Otsustaja on teadlik nii rakendatava õigusjuhendi kui ka juhtunud fakti detailidest. Otsus on sõna-sõnalt seaduse rakendamine. Rutiiniotsused on mehhaanilised, nende puhul ei ole võimalik kaaluda erinevaid lahendusvõimalusi. Nende kvantitatiivne ülekaal võib tekitada eksikujutuse, nagu oleks igasugune seaduse rakendamine samalaadne seadustähest kinnipidamine nagu rutiiniotsuse puhul, nii see asi aga ei ole.
Seadusetekstis (nt pärimisõiguses) kasutatakse tihti terminit „ … kirjalikult“. Võimalusi on mitmeid: dokument, dokument allkirjastatult, tunnistajate allkirjad jm. Taolisi juhtumeid nim. uurimisotsusteks. Neile on tüüpiline see, et ühtede ja samade asjaolude puhul rakendatakse rohkem kui üht õigusnormi, või see, et õigusnorm ise lubab rohkem kui üht tõlgendust. Teinekord võib tõlgendajat koormata ebateadlikkus. See võib puudutada niihästi õigusküsimust (rakendatavat normi) kui faktiküsimust. Õigusnormi puudutav ebateadlikkus võib põhineda sellel, et ei ole kindlust , kuidas normi tõlgendada, või sellel, et normi ei ole. Õiguskorras on lünk. Faktiküsimust koormav ebateadlikkus tekib omakorda süütõendi ebakindlusest. Tunnistused on erinevad ja tõendusmaterjali põhjal saab seetõttu rekonstrueerida mitmeid sündmuste käike.
Subsumptsioon: faktiline ja abstraktne koosseis (väike eeldus ja suur eeldus), õigusnormi kujundamine ning õigusliku tagajärje määratlemine. Subsumptsiooni seos õigusnormi loogilise struktuuriga.
Süllogismi lahendamise kaudu leiab aset teo faktilise koosseisu (faktiväide) subsumptsioon abstraktsele koosseisule, kusjuures seotakse ka õiguslik tagajärg (imputatsioon). Prof A.Aarnio märgib, et väga lihtsas vormis osutab juriidilise süllogismi esimene eeldus (premiss) õigusnormile ja teine juhtumile kui faktile. Seetõttu räägitaksegi õigusküsimusest ja faktiküsimusest. Seaduse rakendamine tähendab siis seda, et juhtumi faktid paigutatakse üldises vormis oleva õigusnormi tunnustikku, faktid nagu kvalifitseeritakse õiguslikult (vrd Aarnio, lk 125). Suur eeldus näitab juhtumi kohta rakendatavat normi, väike aga toimunud fakte. Otsustaja ülesandeks on paigutada faktid suure eelduse alla. Selle operatsiooniga ehk subsumptsiooniga kujundatakse järeldus ehk õigusnorm (Aarnio, lk 138 – 139).
Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes (ÕE, lk 149; subsumeerimise loogiline olemus vt samas lk 140). Prof R. Naritsa selgituse kohaselt nähtub „täielikust õigusnormist, et kui abstraktne faktiline koosseis (T) kajastub tegelikkuses (konkreetsetes elulistes asjaoludes) S, siis kehtib S suhtes tagajärg R. Seega on abstraktne faktiline koosseis (T) tänu konkreetsetele elulistele asjaoludele (S) ellu viidud, kui S on loogiliselt võetuna üks T „juhustest”.
Õiguse rakendamisel peamegi kontrollima, kas S on tõepoolest üks T juhustest. Kui see on nii, siis tuleneb õiguslik tagajärg süllogismist, millel on järgmine kuju:
Kui konkreetne(-sed) eluline(-sed) asjaolu(-d) vastab(-vad) abstraktsele faktilisele kooseisule T, siis kehtib S jaoks õiguslik tagajärg R.
T R: ehk T iga juhuse osas kehtib R.
S T: ehk S on samane T-ga, on üks T „juhus”.
S R: ehk S osas kehtib R.” (ÕE, lk 141 – 142).16
Õguslik tõlgendamine.
Käitumisreegel käsuna- õigusnorm on kehtestatud korras vastuvõetud õiguse üldaktis kirjapandud üldiseks täitmiseks kohustuslik ettekirjutus , mis on väljendatud konkreetse käsuna või keeluna või ka õigustusena.
Käitumisreegel motiveeritud väärtusena- Tava - käitumisreegel, mis on täitmiseks kohustuslik ja mille kohustuslikkus tuleneb tema pikaajalisest ja paljukordsest kasutamisest.
Positiivne õigus, kui inimloomingu resultaat, ei saa kunagi olla lõpetatud süsteem. Praktikas eeldatakse õigusteaduselt ka muud kui kitsast positiivset teaduslikkuse mõõtudele vastavat tegevust. Selline tegevus kujutab endast tõlgendamist. Õigusteadus ei pea silmas vaid üksikjuhtumeid, vaid selle huviobjektiks on tüüpolukorrad. Samuti kuulub õigusteadusele normide süstematiseerimise ülesanne. Kui õigusteadlane tahab ühiskonnas oma erialal edukalt tegutseda, peab ta “rääkima sama keelt” kui kohtunik või haldusametnik. Viimased peavad tegema samuti, kui nad tahavad oma tõlgendusele saavutada õigusteaduses vastukaja. Sellepärast on nähtud õiguslikul otsustamisel ehk seaduse rakendamisel kasutatavat tõlgendamist ja õigusteadusliku tõlgendamise teoreetilist malli ühesugusena.

Tõlgendusvõimaluste struktuur:

Ühemõttelise normi (seaduse teksti) puhul on tegemist rutiinse otsustamisega. See ei paku tõlgenduslikku huvi niikaua , kui tähendussisu ei vaidlustata. Kuid siiski võib sama norm (tekst) teatud asjaolude puhul olla ühemõtteline ja mõnel teisel juhul ebatäpne või mitmemõtteline, nii et vajabi siiski tõlgendamist. Ühemõttelisuse ja mitmemõttelisuse piir võib aja jooksul muutuda.
Ebatäpsus võib olla kas ebaselgus või semantiline ebamäärus. Ebatäpsuse kõiki olukordi saab iseloomustada ütlusega, et neis ei teata, missuguseid tähendusvõimalusi väljend katab.
Tõlgenduste liigid tõlgenduse ulatuse kaudu: 1.tõlgendus kõige laiemas tähenduses ( sensu largissimo)- tegemist on nähtuste, juhtumite, tegude nende “omas keeles” tõlgendamisega, tuginemata kõneldud või kirjutatud sõnumile; 2.tõlgendus laiemas tähenduses (senso largo )- on alati seotud keelega, see on tähenduse andmine keelelisele väljendusele ehk sõnale või lausele. Tõlgendus on nii see, kui öeldakse vaid väljenduse ühemõtteline tähendus, kui ka see, et väljendusele omistatakse üks konkreetne tähendus mitmete tähenduste hulgast; 3.tõlgendus kitsamas mõttes (sensu stricto)- arvatakse, et väljendus katab siis hulga alternatiivseid tähendusi ja tekib tähenduste lehvik. Tõlgendaja võtab neist võimalustest mõne või mõned, mille tähendust sobib selles olukorras kasutada.
Kollisioonide lahendamise (vastuolu ületamise) alustena tuntakse õigusteoorias järgmisi võimalusi:
1) õigussüsteemis (resp - mõnes teises õigusaktis või - normis ) leiduvad õigusnormid, mis sätestavad kollisioonide lahendamise alused, juhud ja korra;
2) rakendatakse põhimõtet lex specialis derogat legi generali - eriseadus tühistab üldseaduse (või sama õigusjõuga muu eriakt tühistab üldakti) ;
3) rakendatakse põhimõtet lex posterior derogat legi priori - hilisem seadus tühistab varasema (või sama õigusjõuga hilisem õigusakt tühistab varasema);
4) rakendatakse põhimõtet lex superior derogat legi inferiori - õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga seadus või muu õigusakt tühistab madalama õigusjõuga akti (vt eespool nii õigusaktide hierarhia kui ka legislatiiv - ning eksekutiivaktide suhe);
5) kui ühtegi muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija oma juriidiliste mõtiskluste ning kaalutluste alusel (õiguslik motivatsioon ) ja personaalse õigusteadvuse mõjul ühe kahest normist ning välistab nüüd ja järgnevalt alatiseks teise - kollisiooni jääva normi.

Tõlgendaja mõju faktiküsimuse lahendamisele
Subsumtsiooni probleem: Juriidilist otsust võidakse käsitada eeldustest koosneva süllogismina. Suur eeldus näitab juhtumi kohta rakendatavat normi, väike aga toimunud fakte. Otsustaja ülesandeks on paigutada faktid suure eelduse alla. Selle operatsiooniga ehk subsumtsiooniga kujundatakse järeldus ehk õigusnorm.
Probleem suurest eeldusest liitub õiguslike tekstide tõlgendamisega. Alles tõl­gendatuna annavad seadusaktid küllaldast informatsiooni õigusnormide kohta. Väikese eeldusega seotud raskused on teist tüüpi. Subsumptsioon on nimelt üles ehitatud kahele põhieeldusele:
1) Õigusküisimus ja faktiküsimus on kaks eri asja. Neid võib- ja peabki ­lahendama teineteisest eraldi. Kohtunik peab ennekõike kindlaks te­gema, mis tegelikult on juhtunud, ja seejärel rakendama neile faktidele kohaseid õigusnorme.
2) Juriidilist fakti (väidet) ja (loodus)teaduslikku väidet võidakse tõestada samade reeglite järgi. Samal kombel , nagu teadlane võib tõestada, kas teatud fakt on tõene või mitte, võib ka kohtunik protsessi faktide suhtes seda teha. Peale tõlgendamisraskuste on süllogismimalli probleem ka selles, kas võib suure ja vaikese eelduse sisu selgitada teineteisest sõltumatult? Kui see ei ole võimalik, muutub süllogismimalli väärtus otsuse teoreetilisel kujundamisel küsi­tavaks.
3. Õigusliku otsuse argumenteerimise (sh tõlgenduse argumenteerimise) nõue seonduvalt demokraatliku õigusriigi ideoloogiaga (avaliku võimu teostamise ning õigusemõistmise transparentsus ja sotsiaalne kontrollitavus, üldine kohtutee garantii subjektiivsete rikutud õiguste ennistamiseks, õiguse üldpõhimõtete tagamine). Motivatsioon ja kontrollitavus. Tõlgenduse motiveerimise küsimusi – kirjeldus, selgitamine , õigustamine (justifitseerimine). Sisemine ja välimine põhjendamine.

Õigusliku otsuse ja tõlgenduse argumenteerimise nõue

Õigusriigi ideoloogia element on, et riigi õigusmehhanism peab kaitsma üksikisikut nii teiste isikute, kui ka riigi poolt ähvardavate süüdistuste vastu. Sellist ootust saab nimetada põhjendatud õigusturvanõudeks. Õigusturvanõudel on kaks poolt: vormiline ja materiaalne. Vormiline külg liitub selle arutamisprotsessiga, mida järgides tõlgendamise tulemus kujundatakse ja/või seda põhjendatakse. Materiaalsest küljest peab lõpptulemus (tõlgendus) täitma teatud sisulisi nõudmisi ja see peab olema vastuvõetav. Õiguskaitseootusesse suhtutakse kui õigusriigis elava isiku kõige põhilisemasse ootusesse, mille täitmisel loodetakse haldusaparaadile. Ametivõimude seisukohalt vaadatuna tähendab see kohustus maksimaliseerida õiguskaitset. Seega tekib keele, võimu ja õiguse suhe tõlgendamise ja tõlgendaja seisukohalt. Teadmatus õiguskorra sisust tekib kõige sagedamini keele tõttu, mis peab andma ja vahendama infot. Kohus on üks osa õiguskorra sunniorganisatsioonist. Selles rollis on kohtunikul otsustamisele tulevate asjade suhtes otsustamisvõim. Otsust peab saama kontrollida avalikult. Ainult kontrolli läbinud otsus rahuldab õigusturvanõudeid.
Seega tähendabki kontroll seda, et jälgitakse võimukasutust alal võim/õigus ja meedia kasutust alal keel/õigus. Kohtunik vastutab asjakohase ostsuse tegemise eest. Tehtud otsust tuleb põhjendada. Kohtu vastutus on teha sisult põhjendatud ja kriitikakindlaid otsuseid. Ühelt poolt see õigustab ehk legitimeerib ostust. Otsus on seda enam tunnustatavam, mida paremini see on argumenteeritud. Kõrgetasemeline legitimatsioon lisab kodaniku usaldust otsuseid tegeva organisatsiooni vastu. Selle kaudu edendavad küllaldaselt põhjendatud otsused silmapaistval viisil tasakaalustatud ühiskonna arengut. Vaid nende kaudu võib ära hoida legitimatsioonikriisi, mis võib ähvardada otsustamisinstantsi, kui selle autoriteet hakkab seestpoolt lagunema .
Sisemine ja välimine põhjendamine. Sisemine põhjendamine. Õiguslikku otsustamist kujutatakse süllogismina. Normi esitavast suurest eeldusest ja tõsiasju kirjeldavast väikesest eeldusest saadakse subsumtsiooni abil järelduseks kohtuotsuse norm. Kohtuotsuse normi põhjendatakse nii suurele ja väikesele eeldusele viidates- selline tõlgendamislahendus ongi sisemine põhjendus. Välimine põhjendamine
Otsuse premissid , eriti tõlgenduse suur eeldus, on alati vaieldavad. Tekib küsimus: miks just see norm valiti? Sisemine põhjendus sellele ei vasta. Seepärast peab minema algupärasest süllogismist “väljapoole”, premisse endid peab põhjendama. Ehk moodustatakse süllogism, mille järelduseks on vaieldav premiss. Normiolukorras väljendab esimene premiss (1) mingit seaduseteksti, nt § 40. Järgnevad premissid püüavad näidata, et just tõlgendus T1 on selle §-i 40 “õige” tõlgendus. Sel eesmärgil kasutatakse ära teisi õigusallikaid, nagu seaduse ettevalmistavaid töid, seletuskirju (nt need oleksid siis premissid 2 ja 3). Argumendid tuginevad koos algupärasele süllogismile. Nad moodustavad omamoodi mosaiigi , mille tervikpilt otsustab, kas põhjendus rahuldab või ei. Tervikpildile mõeldes on sageli räägitud põhjuste koherentsist e kokkusobivusest. Välimise põhjenduse jõud on nimelt argumetide kokkusobivuses, mitte ainult põhjendamise sisemises loogikas.
Tõlgendusinstrumendid ja -meetodid. Kaasaegse tõlgendamisteooria rajaja Friedrich Carl v. Savigny jaoks oli tõlgendamine “vaba vaimutegevus... Sest iga seadus peab ellu astuma, mis on kõigepealt võimalik ainult selle vaimse mõistmise abil....”. Savigny määratleb tõlgendamist üldiselt kui seadusele omase vaimu rekonstrueerimist. Selleks tuleb end mõttes asetada seadusandja seisukohale ja tema tegevust iseeneses kunstlikult korrata , seega seadust mõttes uuesti tekkida lasta. Savigny järgi eristatakse tõlgendamise nelja elementi: grammatiline, loogiline, ajalooline ja süstemaatiline ( kvart ):
1) grammatilise elemendi esemeks on sõna, mis vahendab üleminekut
seadusandja mõtlemisest meie mõtlemisse. Seega seisneb see seadusandja poolt
kasutatud keeleseaduste esiletoomises; 2) loogiline element lähtub mõtte liigendamisest, seega selle üksikute osade vahelisest loogilisest suhtest;
3) ajaloolise elemendi esemeks on selle seaduse väljaandmise ajal antud
õigussuhte õigusreeglitega määratud seisund. Sellesse seisundisse peaks seadus kindlal viisil peab sekkuma ning selle sekkumise liigi, selle mida uut on õigusele selle seadusega lisatud, antud element nähtavale tooma; 4) süstemaatiline element käib sisemise seose kohta, mis seob kõik õigusinstituudid üheks suureks ühtsuseks. See seos nagu ajalooline seoski oli samuti seadusandja silme ees ja meie mõistame seega tema mõtet üksnes siis täielikult, kui me teeme endale selgeks, missugune suhe on sellel seadusel kogu õigussüsteemiga ning kuidas peab see mõjusalt süsteemi sekkuma.
Neid nelja tõlgendamise elementi (kvarti) - võib leida tänapäeval rohkem või vähem muudetud kujul enamike juriidilistes meetodiõpetustes tõlgendamise põhireeglitena.
Kvardi kasutamise kohta on Savigny ise selgitanud, et ülaltoodud elemendid ei ole mitte tõlgendamise neli liiki, mille vahel võiks maitse ja suva kohaselt valida, vaid need on erinevad tegevused, mis peavad toimima kooskõlas, kui tahetakse, et tõlgendus õnnestuks. Kord on küll ainult üks või teine nendest tähtsam ja astub nähtavamalt esile, nii et vältimatu on ainult tähelepanu igakülgne suunamine, olgugi et paljudel üksikjuhtudel võib ükskõik missuguse elemendi sõnaselge mainimine kui tarbetu ja kohmakas ära jääda, ilma et see ohustaks tõlgendamise põhjalikkust.
“Savigny kvart” ehk klassikalised tõlgendamise kaanonid ehk viisid ehk võtted:
grammatiline. Õigusnormi looja lähtub keeletarvitamisel oma aja nõuetest. Grammatilisel tõlgendamisel peab sellega arvestama. Sõnade tähendus võib aja jooksul muutuda või omandada hoopis uue tähenduse. Sellist nähtust nimetatakse mõistete killunemiseks. Normatiivaktide grammatiline tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. See hõlmab leksikaalse ja süntaktilise tõlgendamise. Piiritleda tuleb keele üldmõisted ja juriidilised erimõisted, tunda õigusnormide erilisi lausekonstruktsioone. Grammatilise tõlgendamise all peetakse silmas eelkõige orienteerumist "seaduse tähele". Iga seaduse tõlgendamine algab sõnade mõtte, tähenduse selgekstegemisest. Grammatiline tõlgendamine on juriidiliste erialaterminite ja muude õiguskeeles kasutatavate tähistuste semantika selgitamine, milles on oma kindel osa ka süntaksil ehk keele grammatikareeglite kasutamisel . Grammatiline tõlgendamine tema klassikalisel kujul saab alguse peale nn faktiküsimuse lahendamist. Juriidilise küsimuse lahendamise juurde saab jurist asuda alles siis, kui ta on leidnud vastuse küsimusele: mis tegelikult juhtus? Subsumeerimise reegleid järgides jõuab jurist ühe kindla osani õiguskorrast, mille sobivuse üle tal antud kaasust silmas pidades tuleb otsustada. Isegi lünga või vastuolu esinemisel jõutakse pärast nende ületamist grammatilise tõlgendamiseni. Õigusest sisuliseks arusaamiseks tuleb ratio legis endale selgeks teha. See saab toimuda ilmselt toetudes eelkõige seaduse tekstile. Oskuskeele raskused on seotud homonüümiaga, polüseemiaga, sünonüümiaga ja paronüümiaga; loogiline. Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid. Tegemist on mõttelise protsessiga, mille käigus tõlgendaja kasutab normi teksti interpreteerimisel loogikavõtteid. Üheks levinuimaks võtteks on siin mõistete loogiline analüüs. Loogilise analüüsi abil saab eristada mõiste olulisi tunnuseid, näha mõiste mahtu jne. Loogilise tõlgenduse eesmärgiks on õigusakti või õigusnormi mõistliku eesmärgi (ratio legis) väljaselgitamine. Õigusnorme on võimalik loogiliselt tõlgendada, kuna nad rajanevad süllogismidele. Loogilise tõlgenduse otsustus- ning argumenteerimisprotsessi raames tuginetakse suletud süsteemi ja seotud lahendi ideele, mis tähendab, et õiguslikku järelmit peab olema võimalik tuletada loogiliste mõtlemisoperatsioonide abil. Loogilise tõlgendamise puhul tehakse vahet lihtsal ehk analüütilisel ja keerulisel ehk sünteetilisel tõlgendusel.
teleoloogiline . See on nagu ajalooline – tahte tõlgendamine. Siin ei oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Eesmärgid, mida seadusandja normi loomisega tahab saavutada, on valdavalt õiguse objektiivsed eesmärgid. Ratio legis est anima legis – seaduse mõte on seaduse hing. Õiguse objektiivsetest eesmärkidest võiks nimetada rahu ja julgeoleku kindlustamist, õiglast vaidluste lahendamist, sotsiaalset võrdsust. Selle tõlgendusvõtte abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi alusel. Õigusakti objekt ja eesmärk kajastuvad eelkõige preambulas ja printsiipides. Erinevalt ajaloolisest tõlgendamisest mõistab teleoloogiline tõlgendamine mitte niivõrd seda, mida õigusakti vastuvõtmise või andmise ajal mõeldi, vaid õigusakti või selle sätte momendil esinevat tähendust ja eesmärki. süstemaatiline. Süstemaatilise tõlgendamise abil selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega. Mitte alati ei pea normitehniliselt tegu olema viitelise normiga, kuid mille mõte selgub ikkagi seoses teiste normidega. Sellist olukorda võiks nimetada õigusnormide mõtteseotuseks õiguskorra kui tervikuga . Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse ühe õigusnormi sisu kindlakstegemisel mitte ainult ühte normatiivakti või selle osa, vaid ka teisi normatiivakte. Mitmed terminid, täpsustused jne, mis leiavad täieliku määratluse ainult ühes normatiivaktis, esinevad samas ka paljudes teistes normatiivaktides. Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse teatud gradatsiooni õigusnormide seoste uurimisel kas: õigusakti ühe ja sama jao või erinevate jagude piires; õigusakti ühe ja sama peatüki või erinevate peatükkide piires; eri õigusaktide vahel; eri õigusjõuga õigusaktide vahel; eri õigusharude eri õigusaktide vahel jms. ajalooline. Tõlgendamise eesmärgiks võib olla selgitada välja, millise idee on ajalooline normilooja kätkenud tõlgendatavasse normi. See on seotud reguleerimise eesmärkide ja põhiideede teadasaamisega. Ajalooline tõlgendamine selgitab välja normatiivakti väljaandmise ajal olnud tingimused, olukorrad ja põhjused, mis tingisid normatiivakti väljaandmise. Normatiivakti loomise ajalugu vaadeldakse koos muude ajalooliste seikadega. Eriti tuleb arvesse võtta seda, et elutingimuste muutumisel muutub ka mõnede terminite sisu. Uuritakse: miks norm vastu võeti; normi vastu võtnud subjekti ajaloolist iseloomu; millistes ajaloolistes tingimustes norm vastu võeti; millised normitehnilised reeglid kehtisid; terminite tähendust normi väljaandmise ajal; milline on normi suhe enne ja pärast teda kehtinud teiste seonduvate normidega; milline oli normi sisu sättes ja mõttes omas ajas; kuidas normi mõistmine muutus ühiskondliku õigusteadvuse tasandil igal ajajärgul. Viimase juhtumi puhul antakse hinnang ka kehtinud õigusteadvusele ja õiguskultuurile. Kaasajal rakendatakse ajaloolist tõlgendust eeskätt õigusakti preambula mahus või selle puudumisel õigusakti sisu ja eesmärki seletavate normide mahus.
2. Tõlgendusargumendid: mõiste, tänapäeva tõlgendusargumentide kataloogid A.Aarnio ning R. Alexy järgi. 2.1. A.Aarnio: lingvistilised (semantilised ja süntaktilised (grammatilised)), loogilised, juriidilised (seadus, süstematiseerimise seisukohad, maa tava, seaduseandja eesmärk, kohtotsused, võrdleva õiguse (komparatiivsed), õigusajaloolised ja õigusteaduse) ning teleoloogilised ( reaalsed ) argumendid, väärtused ja hinnangud argumentidena, analoogia ja e contrario argumendid. Juriidilistest argumentidest: õigusallikad ja nende prima facie kohustuslikkus, prima facie kohustuslikkuse hindamine. Õiguse allikate iseloomustus.
Tõlgendusargumendid: semantilised argumendid (lingvistiline) - kasutatud terminite tähendust puudutavad argumendid; süntaktilised ehk grammatilised argumendid (lingvistiline); loogilised argumendid - mõistelised ehk mõistete sisu puudutavad määratlused (analüütilised argumendid) ja tegelik deduktiivne otsustamine; juriidilised argumendid - tõlgendusargumentide põhirühm: seadus,
süstematiseerimise seisukohad, maa tavad, seadusandja eesmärk ja seaduse ratio,
kohtuotsused , võrdleva õiguse argumendid, õigusajaloolised argumendid, õigusteadus ( jurisprudents ) teleoloogilised argumendid - pööratakse tähelepanu tõlgendamise eesmärkidele (reaalsed argumendid) ja tagajärgedele, mis tõlgendusvõimaluse valikust võivad tekkida; väärtused ja hinnangud ( moraalsed seisukohad); analoogia- ja e contrario argumendid - analoogia võib olla kas tõlgendusargument (juhtumite samasugusus argumendina) või otsustuspõhimõte (otsustuse vorm). Viimati mainitud juhtumil on tähelepanu objektiks analoogia kasutamine tõlgendamise või lünga täitmise menetluses. Samasugust vaatenurga vahet on põhjust teha e contrario argumendi osas.
Argumentidele ei ole antud kaaluväärtust. Selle määratlevad tõlgendusprobleem või -olukord. Teatud tõlgendusolukorras kasutatakse vaid osa neist nimetatud argumentidest. Igal juhtumil näib olevat nii, et vaid osa argumentidest avalikustatakse, olenemata sellest, kuidas neid tegelikult on kasutatud.
Kohtuotsused (jur). Õigusallikaks võib pidada iga sellist õigusemõistmisega tegelevate isikute otsust, millel on tähtsust tõlgenduse põhjendusena. Sellest seisukohast lähtudes võivad õigusallikateks olla kõikide astmete kohtute otsused. Kohtuotsuste puhul kasutatakse sageli nimetust pretsedent. Pretsedentjuhtum viitab neile faktidele, millega järgmisi otsuseid võrreldakse. Pretsedentotsus toob esile selle õigusnormi või -põhimõtte, mida juhtumis on rakendatud. Tõlgendamise seisukohalt on just see viimane oluline. Kohtuotsusest selgub, missuguseid norme on ametivõimud pidanud ühiskonnas siduvateks. Pretsedentotsus võib olla mistahes kohtuotsus, milles väljendatud normil võib olla tähtsust hilisematele otsustele. Pretsedentotsus võib olla näiteks selline apellatsioonikohtu otsus, mis jääb edasikaebamise loa puududes püsivaks. Kõige tavalisemateks pretsedentotsusteks peetakse siiski vaid kõrgemate kohtute otsuseid. Keskne pretsedentjuhtumeid puudutav probleem seondub nende siduvusega, mis võib olla õiguslik (kohtunik on kohustatud seda järgima) või tegelik (kui alama astme kohtus ei järgita pretsedentotsust, siis see otsus tõenäoliselt muudetakse kõrgemas astmes , s.t siduvus on juhendav ).
TsKMS: Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. KrMK: Kriminaalmenetlusõiguse allikad on muuhulgas Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Seega on Eestis Riigikohtu otsustel teatud õiguslik siduvus. Nii saab kõrgem kohus osaliselt normiandja rolli. Kohtunik ei tohi otsustada asja ainult pretsedentjuhtumitele tuginedes. Juhtumid on alati sel määral individuaalsed, et iga asja lahendades tuleb võtta arvesse kogu seda mõjutav allikmaterjal . Teiselt poolt on Riigikohtu otsused üldiselt tunnistatud tegelikult siduvateks. Nende kasutamine lisab otsuse põhjendamisele kaalukust. Kõrgema kohtu otsuse põhjenduste autoriteet saab olla otsustavas seisundis madalama astme kohtute õigusemõistmisel. Faktiline siduvus tugevdab kohtumõistmise samalaadsust ja lisab õiguskindlust. Riigikohtult peab taotlema menetlusluba, mis antakse, kui asja lahendamine kõrgemas kohtus on õigusemõistmise ühtsuse seisukohalt vajalik.
Võrdleva õiguse argumendid (jur). Probleemiks on, missugune seisund on teise maa õigusel õigusallikana. "Võõras õigus" võib tähendada teise maa seadusetekste või võõrast õiguskorda, kus võetakse arvesse ka mõistesüsteemid, õiguslikud teooriad ja põhimõtted. Tavaliselt rahuldub õigusvõrdlus nende tasemetega. Auahnem eesmärk on püüda selgitada võõra süsteemi toimimist, kaasa arvatud ametnikkonna praktilist tegevust. Võrdlus on kõige laiem, kui see vaatleb õigust kultuurinähtusena, püüdes mõista võõrast õigust selle ajaloolis -ühiskondliku arengu taustal. Kui maades on ühine seadusandlus ja samalaadne tõlgendamistraditsioon, saab võõra maa kohtulahendeid ja õigusteaduslikke tõlgendusi kasutada lubatud õigusallikatena. See puudutab rahvusvahelistel lepingutel põhinevat seadusandlust. Kui seadusandlus on sarnane, aga mitte ühtne, võib võõra seaduse põhjendustes olev seisukoht väljendada seadusandluspõhimõtet, millel on tähtsust selleks, et oma maa seadust mõista. See esineb näiteks siis, kui seadusesse on võetud samasisuline seadusetekst kui on võõras seaduses. Ka siis, kui seadusandluse põhimõte või tõlgenduslahendid on niisugused, et neid ei saa üle tuua, võib välismaa lahenditel olla vihje väärtus. Need võivad osutada sellele, milliseid probleeme võib tõlgendamisel esile tulla, samuti ka sellele, missugused tõlgendused on võimalikud.
Õigusajaloolised argumendid (jur).Tõlgendamise seisukohalt võib õigusajaloo hulka lugeda selle, mis ei ole kehtiv õigus. Küsimus on siis peamiselt kehtiva õiguse tekke ja arenguga seotud informatsioonis. See aitab mõista tänapäevast õigusühiskonna korraldust ja moodustab niiviisi õigusliku tõlgendamise olulise tausta. Selles suhtes on õigusajalugu siis tõlgendamise abiteadus.
Õigusteadus (jur). Õigusteadus koosneb üldiselt suurast hulgast vaadetest. Praktikas on raske selgitada, mis on valitsevaks peetava arvamuse sisu. Peab olema võimalik otsustada, missugused arvamused tõepoolest esindavad valitsevat arusaama. Mis tähtsus on õigusteaduslikul seisukohavõtul, valitseval arvamusel rajaneval tõlgenduse põhjendamisel? Meie õiguskorras ei ole normi ega põhimõtet, mis annaks õigusteadusele autoritatiivse allika seisundi. Selle abil püütakse saada suurem kaal esitatavale tõlgendusvõimalusele, kui sellel asja enda põhjenduste järgi muidu oleks. Tõlgendaja võib siiski kasutada õigusteadust, näiteks valitsevat arvamust, ka teisiti. Valitsev arvamus toimib erilise valvemehhanismina. See näitab, et tõlgendaja arusaam ei ole ainult tema subjektiivsete mõtete tulemus. Valitsevat arvamust ei võeta siis kui autoriteeti. Kolmas võimalus on, et valitsev arvamus kui tõlgenduse alus sisaldub juristide poolt üldiselt heakskiidetud mõistmisviisis. Selle mõtte aluseks on teadmine, et õigusteadusel on arusaamisi kujundavat jõudu ühiskonnas. Õigusteadusel on tegelikus tõlgendamistegevuses ennekõike nõuandev väärtus. Õigusteaduse roll selles, et see toob põhjenduste abil arutelusse usutavust ja välistab (osalt) võimaluse, et tõlgendusettepanek on vaid tõlgendaja subjektiivne arusaam.
Teleoloogiline argument (jur).Seadusesätetel, samuti kui haldusotsustel on alati vahendi väärtus. Need on meetmed, instrumendid mingite muude asjaolude teokstegemiseks. Selles mõttes on õigus alati eesmärki otsiv , teleoloogiline ( telos - eesmärk). Tõlgendamises tuleb see esile siis, kui rõhutatakse õigusteaduse praktilisust ja pööratakse tähelepanu erilistele reaalsetele argumentidele. Otsustamine võib olla tagajärje hindamisel põhinev e. parimast võimalikust tagajärjest on saanud eesmärk. Reaalsetel argumentidel on tähtis roll õiguslikus mõtlemises. Viitamine tagajärgedele on sageli "viimane" põhjendus. Teised õigusallikad loovad aluse tagajärgede hindamisele. Seadusetekstide, seaduseelnõude, kohtulahendite jms abil pannakse paika tõlgendusvõimalused, kasutades ära õigusühiskonna tõlgendamispõhimõtteid. Seejärel, kui otsus on läbi "käidud" traditsiooniliste viisidega, jääb ainsaks võimaluseks valida tõlgendusvõimalus "parimate tagajärgede" põhimõttel. Tagajärgede hindamisega kinnitatud tõlgendus saab seaduslikkuse sellest, et see seotakse autoritaarse õigusallikaga, seadusega. Ükskõik missugune tagajärje hindamine ei saa anda "seaduslikku" tõlgendust, s.o tõlgendust, mis esindab kehtivat õiguskorda.
Väärtused ja hinnangud. Tõlgendamine on valimine kahe või rohkema võimaluse vahel, mis ei saa toimuda ainult objektiivsete kriteeriumide põhjal. Valikus mängivad kaasa väärtused ja hinnangud, mida annab tõlgendaja. Ta ei esita vaid väiteid, mis on tõesed või väärad, vaid seisukoha.
Neli tähtsat juhtumit, millal väärtused ja hinnangud on tõlgenduse argumentideks:

kui tõlgenduses tuginetakse kahele või rohkemale õigusallikale, tuleb need asetada teatud tähtsusjärjekorda. Mõnedel juhtudel võib siin kasutada õigusteadlaste poolt vaikselt heakskiidetud eelisreegleid. Vahel võib see toimuda just mingi väärtussüsteemi alusel;

teleoloogiline argument on samuti hinnanguline. Eesmärk ei ole objektiivne olukord, vaid hinnangute alusel kujundatud tagajärg, mida on soovitud;

analoogia argumentki sisaldab endas hinnangut. Identsus (samasus) on objektiivne suhe kahe asja vahel. Seevastu analoogia ehk sarnasus põhineb alati olulise esiletoomisel ja juhtumite kõrvutamisel. Hinnanguid kasutamata ei saa seda teha;

mõningates olukordades on õigus ja moraal vahetus seoses üksteisega. Näiteks abordi puhul on asja mõjutavad seisukohad on kujundatud väärtushinnangute baasil.
Väärtussüsteemid tulevad tõlgendamisel kasutusele alati siis, kui on keeruline olukord, kus tuleb teha valik erinevate tõlgenduste vahel. Inimese suhtumine normatiivsetesse valikutesse on hinnangutega läbi põimunud. Tõlgendaja püüab kujundada arusaamist sellest, mida enamik inimestest mõtleb. See, kas tõlgendaja tõepoolest on olnud valitseva arusaamise tõlk, selgub hiljem, kui tõlgendust hinnatakse õigusühiskonnas. Tõlgendamishetkel ei esita tõlgendaja väiteid, vaid väljendab oma seisukohta asjasse.
Analoogia argument. Analoogia on üks inimmõtlemise kõige tavalisematest argumentidest. Analoogia taustaks, selle üldisuse seletuseks on universaalsuse põhimõte. Mõtlemises püütakse üksikjuhtumitelt üle minna üldisele. Ka õiguse alal on üldisus keskne põhimõte. Samaseid juhtumeid peaks püüdma käsitleda samal viisil. Sarnasuse võrdlus võib tulla küsimuse alla kahes erinevas olukorras:

juhtumianaloogia. See tähendab kahe või rohkema kohtuotsuse samasuse tõdemist ja vajaliku õigusliku järelduse tegemist samasuse argumendi põhjal. Et võrdlus oleks võimalik, tuleb iga juhtum hajutada algosakesteks. Tuleb otsida juhtumi faktistikust tegurid, mille järgi saaks juhtumi rekonstrueerida. See tähendab faktide hulka kuuluvate algosakeste liigitamist niisugusteks, mis mõjutavad asja, ja niisugusteks, mis ei mõjuta. Tuleb korjata välja olulised algosakesed. Kui kahe juhtumi loogiliselt sama tüüpi olevad algosakesed vastavad teineteisele, võib öelda, et need juhtumid on analoogilised, eeldades, et vastavus on juhtumite algosakeste kogumi suurust arvesse võttes oluline. Vastavus võib olla ainult teatud analoogiavõtme suhtes. Võti näitab, missugused algosakesed juhtumil A vastavad olulisel määral juhtumi B algosakestele ja missugune algosakeste vaheline vastavus on analoogiasuhte seisukohalt asja mõjutav. Kaks juhtumit võivad olla omavahel analoogilised ainult mingi võtme suhtes. Võti aga ei ole objektiivne. Just sellepärast ei ole võimalik kinnitada ainult faktiväitega, et analoogiasuhe on valitsev. Analoogiasuhe on (osalt) hinnanguline asi. Mõisted "tähenduslikkus" ja "olulisus", millele viidati, osutavad iseloomulikul viisil hinnanguvõimalusele. Analoogia jääb seetõttu alati mingil määral sõltuvaks seda rakendavast subjektist.

normianaloogia . Eesmärgiks on näidata, et kahe või mitme õigusnormiga hõlmatud juhtumikategooriad on analoogilised. Normianaloogias on küsimus selles, et teatud seaduse sisu on ebaselge . Selle rakendamisobjekt on siiski analoogiline teise seaduse rakendamisobjektiga. Viimati nimetatu detailne sisu on teada. Siis võib kasutada selge seaduse tõlgenduslikku abi ebaselge seaduse sisu määratlemisel. Kõigepealt tõdetakse analoogiasuhte olemasolu juhtumite vahel, siis selgi­tatakse tuntud juhtumit puudutav sätestus, kasutatakse neid teadmisi ära teise normi tõlgendamisel ja saadakse vastus tundmatu (tõlgendamist vajava) juhtumi kohta. Analoogiasuhe on tähtis alus ka õigusnormide süstematiseerimisele, milles on küsimus sarnaste juhtumite koondamisest samade mõistete alla.
Analoogia argumendi lubatavuse kohta ei ole olemas selgeid reegleid. Õiguslikkus samaväärse kohtlemise põhimõttena pooldab analoogia kasutamist, seevastu õiguskindlus räägib pigem vastandjärelduse poolt. Üldiselt tunnustatud on arusaam, et kriminaalõiguses ei ole analoogia kasutamine lubatud. Erandlikke norme tõlgendades peab analoogiat kasutama eriti ettevaatlikult.
Neil juhtumeil, kus analoogiat ei saa kasutada, tuleb sageli esile vastandotsustus ehk otsustus e contrario – kui juhtum ei kuulu seadusetekstis ettenähtud rakendamisalale, ei tohi seda teksti "venitada" juhtumi kohta käivaks. Vastandjäreldus on üks sõnastusekohase tõlgenduse vorm. Kui analoogia on keelatud, peab e contrario toimima sõnastuse kohaselt.
Õiguse allikate prima facie kohustuslikkus ja selle hindamine
Õigusallikaid võib liigitada:

autoritatiivsed allikad põhinevad allika ametlikul seisundil. Nad ise on õigussüsteemi loodud allikad või on õigussüsteem neid ametlikult tunnustanud. Tüüpilised näited on seadus ja kohtuotsused;

substantsiaalsed allikad, mõjutavad argumentatsiooni oma kaaluga. Nii mõjuvad näiteks moraalsed vaated ja teleoloogilised argumendid.
Õigusallikad on mõnikord jagatud kolme rühma (prima facie kohustuslikkus):

tugevasti kohustavad (sunduslikud) - õigusallika kõrvalejätmisele järgneb seaduse rakendajale sanktsioon , s.t karistus ametialal tehtud vea eest. Õigusallika kasutamine on seega sunduslik. Sellesse rühma kuulub kaks õigusallikat: seadus ja maa tava. Seadus on kohustuslik õigusallikas, kuivõrd otsus peab olema seadusega kooskõlas ja seaduseparagrahv peab olema otsuse põhjenduses nimetatud;

nõrgalt kohustavad - arvestamata jätmist ei loeta eksimuseks ja sellele ei järgne sanktsioone. Seevastu võimalus, et kohtuniku otsus muudetakse kõrgema astme kohtus, on suur. Kohtunik on järelikult seotud tehnilise normiga: kui sa tahad , et su otsust ei muudeta , pead kasutama ka nõrgalt kohustavaid õigusallikaid. Hea otsus ja selle põhjendus võivad toetuda ka nõrgalt kohustavale allikmaterjalile. Õigusallikad, mis kuuluvad sellesse rühma, on seadusandja mõte (ratio legis) ja kohtuotsused;

lubatud õigusallikad - kasutamiseks ei ole kirjutatud õiguslikke juhendeid ja nende puhul ei rakendata isegi tehnilist normi. Lubatud õigusallikad tugevdavad argumentatsiooni, aga nende kõrvalejätmisel ei ole prognoositavaid tagajärgi. Kõik ülejäänud kuuluvad lubatud õigusallikate hulka: võrdleva õiguse ja õigusajaloolised argumendid, õigusteadus (jurisprudents), väärtused ja väärtushinnangud (moraal) ning teleoloogilised argumendid (reaalsed argumendid). Olukordade kohaselt nende argumentide kaal vaheldub. Sellel ei ole siiski seost nende kasutamise kohustuslikkusega.
Prima facie kohustuslikkuse hindamine: Tugev ja nõrk kohustuslikkus, samuti õigusallika kasutamise lubatavus puudutavad vaid kohtuniku ja haldusorgani praktilist tegevust. Kõne all on õigusemõistmise süsteemi mängureeglid ehk see, milliste õigusallikate alusel ühelt poolt välditakse ametialaseid eksimusi ja teiselt poolt tagatakse otsuse stabiilsus. Sama tähendust ei ole kohustuslikkusel aga õigusteaduse seisukohalt. Teadlast ei ähvarda ametialane viga, kui ta jätab seaduse või maa tava käsutamata. Teda ei puuduta ka probleem, kas otsus on stabiilne.
Kui eesmärgiks peetakse "parimat mõeldavat" otsust või tõlgendust, milles kõik asjaolud on arvesse võetud, on kohtunik ja teadlane õigusallikate kasutajatena samas seisundis. Sellelt seisukohalt on kõik muud õigusallikad peale seaduse "nõrgalt kohustavad". Seaduse võtmepositsioon tuleneb sellest, et iga juriidilist otsust peab alati saama siduda seadusega. See peab olema sõna täpses tähenduses seadusekohane. Eesmärk on luua just nimelt " parima võimaliku" (optimaalse) tõlgenduse mall. Õigusallika nõrk kohustuslikkus tähendab siis seda, et õigusallikat peab kasutama põhjendusena, kui põhjusi, mis selle vastu räägivad, ei ole. Igal õigusallikal on niisiis optimaalse otsuse teoorias oma materiaalse väärtuse kohane tähendus. Iga " relevantne " põhjendus mõjub viisile, kuidas seadust tuleb lugeda.
…………………………………………………………..
2.2. R.Alexy: lingvistilised (semantilised, süntaktilised), geneetilised, süstemaatilised (konsistentsi tagavad, kontekstuaalsed, mõistelis-süstemaatilised, printsiibi-, spetsiaalsed juriidilised, prejuditsiaalsed, ajaloolised ja võrdleva õiguse (komparatiivsed) argumendid, üldised praktilised argumendid.
1) Lingvistilised argumendid jaotuvad semantilisteks ja süntaktilisteks argumentideks.
a)Semantilised argumendid tuginevad normilauses sisalduvate väljendite tähendusele.
b)Süntaktilised argumendid puudutavad normi grammatilist struktuuri, näiteks kuidas mõista mõnda konjunktsiooni või koma. Praktiline tähendus on eelkõige semantilistel argumentidel. Nendega on tegemist siis, kui tõlgendamisel viidatakse sõnastusele. Sõnastus on igasugune juriidilise interpretatsiooni lähtepunktiks.
2) Geneetilised argumendid – aluseks on (põhi)seadusandluses osalenud isikute ja organite tegelik tahe .
3) Süstemaatilised argumendid moodustavad kõige keerukama ja olulisema grupi. Need argumendid toetuvad ideele põhiseaduse ja õigussüsteemi ühtsusest e koherentsusest.
a) Konsistentsi tagavad argumendid – põhiõiguste tõlgendamisel on nende eesmärgiks vältida vastuolusid põhiõiguste süsteemis endas ning põhiõiguste süsteemi ja põhiseaduse muude osade vahel.
b) Kontekstuaalsed argumendid – puudutavad küsimusi, mille esemeks on normi asend seaduse tekstis.
c) Mõistelis-süstemaatilised argumendid – puudutavad aine mõistelist läbitöötatust ja süstemaatilist täielikkust.
d) Printsiibiargumendid. Põhiõiguste olemasolu oluliseks põhjuseks on üksikisiku autonoomia tagamine. Täisautonoomia hõlmab nii autonoomia erasfääris (nt usu-, südametunnistuse-, elukutse - ja omandivabaduse), kui ka autonoomia avalikus sfääris (nt pol. Sõnavabadus, meeleavaldusevabadus ja valimisõigus). Põhiõiguslike printsiipide üks olulisemaid omadusi on see, et nad võivad kollideeruda. Nõnda võib poliitiline meeleavaldus takistada kodanikke õigel ajal tööle jõudmast. Säärasel juhul on vajalik kaalumine.
e) Spetsiaalsed juriidilised argumendid – neist tähtsaim analoogia. Analoogia põhivorm seisneb normi rakendamises, ületades materiaalse võrdsuse nõudel sõnastuse piirid.
f) Prejuditsiaalsed argumendid – viited varasematele kohtulahenditele. Eelnevad kohtulahendid on ka siis õigussüsteemi osa, kui neil puudub formaalse õigusallika iseloom. Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et neist põhjuseta kõrvale ei kaldutaks.
c) Ajaloolised argumendid – Eestis on nendeks eelkõige viited 1920., 1933. ja 1937.aasta põhiseadustele. Sel viisil tekib koherentsus aja dimensioonis, välistamata seamas muudatusi ega murranguid.
g) Komparatiivsed argumendid – nende eesmärgiks on koherentsus ruumi dimensioonis. Näiteks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegiumi otsus 30. Septembrist 1994, milles tagasimõjuga seadusandluse keeldu põhjendati komparatiivse aegumendiga: “Eesti õiguse üldpõhimõtete kujundamisel tuleb põhiseaduse kõrval arvestada ka Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu asutuste poolt kujundatud õiguse üldpõhimõtteid. Need põhimõtted on tuletatud arenenud õiguskultuuriga liikmesriikide õiguse üldpõhimõtetest.” Siin kohtuvad korraga kogumi kolm süstemaatilise argumentatsiooni aspekti: prejuditsiaalselt pannakse komparatiivse argumendi abil alus ühele printsiibiargumendile.
4) Üldised praktilised argumendid – puudutavad põhiõiguste dogmaatikas sageli riigi ja ühiskonna põhiküsimusi. Näiteks otsustatakse omandivabadust tõlgendades muu hulgas ka küsimus, kas ühiskonnakorraldus peab vastama pigem liberaalsetele või sotsiaalriiklikele printsiipidele.
NB! VÕRDLUSED
Savigny grammatiline element: veel filoloogiline, keeleline – tõlgendamise lähtealus on seaduse sõnastus. Absoluutne argument, selleta on tõlgendamine võimatu. Savignyl hõlmab leksikaalse ja puhtgrammatilise tõlgendamise kitsamas tähenduses, hinnata tuleb läbi ajaloolise elemendi. Siia liidab Savigny kohtupraktika. Savigny grammatilisele peaks vastama ligikaudu Aarnio semantiline ja süntaktiline ning Alexy semantiline ja geneetiline.
Savigny loogiline element: st seaduse sisu esitamine selle tekkimise kaudu, mis annab osade omavahelise loogilise seose. Aarniol sama nime all omaette rühmana, sisuks mõistelised e mõistete sisu puudutavad määratlused (analüütilised argumendid) ja tegelik deduktiivne otsustamine. Alexyl ei ole, Savigny loogilisega sarnaneb geneetiline. Märkus: teleoloogiline tõlgendamine ei kuulu loogilise, vaid ajaloolise alla! Tänapäeval piiritletakse teleoloogilist argumenti (elementi) iseseisvaks, kusjuures tehakse vahet objektiivteleoloogilise ja subjektiivteleoloogilise tõlgendamise vahel.
Savigny ajalooline element: tõlgendamise aluseks seaduse vastuvõtmise aja olukord,
millesse seadus pidi regulatiivselt sekkuma. Tõlgendades piltlikult kooritakse seaduselt kihid ajas, uurimise objektiks on seadus formaalses mõttes. Aarniol sama ühena juriidiliste argumentide põhirühmas, Alexyl ühena süstemaatilise all.
Savigny süstemaatiline element: temal seotud sisemise kooskõlaga, mis ühendab kõik instituudid ja normid ühtseks tervikuks, võttes arvesse ka teisi õigustloovaid akte. Aarniol sõnaselge nimevastega ühikut oma süsteemis ei ole, kuid juriidiliste argumentide põhirühmas on süstematiseerimise seisukohad, samuti peitub süstemaatiline element sama rühma teiste all. Alexyl vastupidi on süstemaatiline argument üks kandvamaid tema süsteemis ja koosneb omakorda kaheksast argumendist. Savigny kvarti süsteemis ei leidu väärtusi argumendina; Aarnio on aga Savigny struktuuri elemente ümber paigutanud. Põhjus võib olla selles, et Savigny lähtus vaid kahest põhiküsimusest: ajalooline ühendamine ja ajalooline lahutamine, kusjuures domineeris ühendamine.
--------------------------------------
TÕLGENDUSSTANDARID. Mõiste ja selle tähendusprobleeme
Standardite aluseks on üldised põhimõtted, kuidas teada tähtsuse järjekorda. Sellega on seotud ka küsimus, kas Savigny kvartis on kaanonite hierarhia. Uuemates allikates on asutud seisukohale, et tõlgenduskaanonite osas kindlat hierarhiat ei ole. Praktikas on esimene grammatiline – sõna väljendab normi mõtet. Vahel arvatakse ka, et süstemaatiline on peamine.
Tõlgendusstandardid:

õigusallikate prioriteetsust määravad põhimõtted;

õigusallikate kasutamise standardid (tõelised tõlgendamispõhimõtted);

lünkade ja kollisioonide ületamise reeglid ehk standardid.
3.1. A.Aarnio süsteem: õiguse allikate prioriteetsusstandardid, õigusallikate kasutamise standardid e tõelised tõlgendamispõhimõtted.
Tõlgendusstandardid
Juriidilise tõlgendamise standardid võib mõningate mööndustega paigutada põhimõtete hulka. Tõlgendusstandardid ei moodusta suletud süsteemi, mis tagaks selle, et tõlgendamisseisukohad oleksid alati aktsepteeritavad. Tõlgendamispõhimõtted on pigem õigusliku mõtlemise teed, kui seadusekasutajat tingimusteta, loogilise paratamatusena kohustavad lahendusargumendid. Seega pole Aulis Aarnio järgi olemas universaalseid põhimõtteid, mis määraksid, kuidas seadust tõlgendada. Samas on olemas teatud kindlad tõlgendusstandardid ilma milleta pole võimalik ratsionaalse tõlgendamisega tegeleda.
Tõlgendusstandardid võib jagada kahte suurde rühma: õigusallikate prioriteetsust määravad põhimõtted ning õigusallikate kasutamise standardid ehk tõelised tõlgendamispõhimõtted.
Õigusallikate prioriteetsust määravad põhimõtted
Tõlgendajad tunnistavad mitmeid õigusallikate prioriteedistandardeid:

Seadusetekstil on prioriteet kõigi teiste õigusallikate ees, olgu need allikad siis autoritaarsed või substantsiaalsed. Seadusetekstide omavahelise prioriteedi määramiseks on praktikas kasutatud järgmisi standardeid:

• Lex superior derogat legi inferiori: hierarhiliselt kõrgem norm tühistab madalama.
  
• Lex posterior derogat legi priori: hilisem õigusakt tühistab varasema.
  
• Lex specialis derogat legi generali: spetsiaalne normatiivakt tühistab üldise.
  
• Lex posterior generalis non derogat legi priori speciali: hiljem väljaantud üldine normatiivakt ei tühista varasemast ajast pärinevat erinormatiivakti.
  

Kui seadust ei ole olemas, saab maa tava prioriteedi muude allikate suhtes. See eesõigus on maa taval vaid siis, kui seaduses on lünk. Kui on olemas vormiliselt kehtiv seadusesäte ei ole maa taval prioriteetset seisundit tõlgendusalusena. Maa tava on siis samas seisundis kui lubatud õigusallikad.

Seaduste eeltööd on teistest õigusallikatest prioriteetsemad, v.a seadus ise ja maa tava. Need ei ole siiski samal tasemel kui derogat’id ja maa tava. Tõlgendaja ei ole ilmtingimata seotud eeltööga. Seaduse eeltööd kuuluvad kohtunikku nõrgalt kohustavate õigusallikate hulka. Tõlgendaja on kohustatud põhjendama, kui ta ei apelleeri eeltööle. Näiteks kui seaduse tekstil on üldkeele alusel mitu tähendust, tuleb eelistada seda tähendust, mille aluseks on sisu poolest selged eeltööd.

Kohtuotsuste preferents peab kinni samasugustest standarditest kui seaduste seaduseelnõude tähtsusjärjestuski. Kohtuotsuste jaoks võib formuleerida vastavad juhendid, mille järgi tunnistusi rakendatakse, kui kõne all on kohtuotsuste ja teiste õigusallikate vahelised suhted. Standardite põhimõtteks on säilitada tõendamisvõimalus selle tõlgenduse järgi, mis seaduse eeltööde põhjal kohtus esitatud tõlgendustest erineb.

Teistel õigusallikatel on ühesugune prioriteet. Otsustav on allika põhjendusjõud kasutatuna kas üksi või koos selle rühma muude allikatega.
Õigusallikate kasutamise standardid (tõelised tõlgendamispõhimõtted)
Tõeliste tõlgendamispõhimõtetega seondub õigusallikate prima facie kohustuslikkus.
Tõelised tõlgendamise põhimõtted:

grammatilise tõlgendamise põhimõtted;

kitsendav tõlgendamine;

argumentum et fortiori;

analoogiaotsustus;

laiendav tõlgendus.
Grammatilise tõlgendamise asemel räägitakse ka sõnakohasest tõlgendamisest.

Sätestamise ökonoomia põhimõte. Seaduseteksti ei tohi tõlgendada nii, et mingi osa sellest jääb tarbetuks või tähtsusetuks.

Järjekindluse põhimõte. Seadusetekstis olevatele teatud väljenditele ei tohi erinevates seostes anda erinevaid tähendusi, kui selleks ei ole arvestatavat põhjust. Kui on võimalik, kasutatakse sama väljendust erinevates seostes samal viisil.

Üldkeele prioriteedi põhimõte. Väljendile, mida kasutatakse tõlgenduses, ei tohi anda üldisest keelekasutusest erinevat tähendust, kui selleks ei ole erilist põhjust. Seadusekeel on oma tüübilt argikeel ja sellest erinemist - mida sageli juhtub - tuleb põhjendada.

Kõrgema astme põhimõte. Kui seaduseteksti terminoloogia erineb üldkeelest, on erialaterminoloogial prioriteet üldkeele suhtes.
Kontraheerimine on kõne all siis, kui seaduseteksti tõlgendatakse rangemalt kui "normaaltõlgenduse" väljendus seda eeldaks . Kontraheeriva tõlgenduses äärmise vormiga on tegu siis, kui seaduse tähendust kitsendatakse veelgi enam sellest, mida tavaline kontraheeriv tõlgendus nõuaks. Õigusteoorias nimetatakse seda tõlgendustüüpi redutseerivaks ehk kitsendavaks tõlgenduseks. Kui laiendavat tõlgendust ja analoogiat iseloomustatakse seaduseteksti rakendusala "venitamisena", siis seoses kontraheeriva ja redutseeriva tõlgendusega tuleks rääkida tähendusala äralõikamisest. Kaks viimati mainitut on õieti vastandjäreldust täiendavad järeldusmallid: tähendusala piiratakse ja samal ajal jäetakse väljaspool olevad juhtumid tõlgendusest välja.
Argumentum a fortiori:
1) Argumentum a majore ad minus ehk järeldus suuremalt väiksemale - kui seadusetekst lubab tegu A, peab see lubama ka tegu B, mis on väiksem pahe kui A.
2) Argumentum a minore ad maius on järeldus väiksemalt suuremale - kui seaduses on keelatud tegu A, peab ka tegu B olema keelatud, kuna A on väiksem pahe kui B.
Argumentum ad absurdum võib olla:
1) loogiline - järeldus viib vastuoluni;
2) mitteloogiline - tõlgendus viib võimatu tulemuseni. Lõpptulemusest ei saa teostada, kuna see sunnib inimest kuriteole või ebamoraalsele tegutsemisele või on tulemus ilmselgelt heade tavade vastane. Selline absurdsus ei ole järelduse enda tagajärg, vaid see saab oma seletuse argumentatsiooni sisust.
Analoogia võib esineda kas õigusallikana (juhtumite sarnasus) või järeldamisvormina. Viimasel juhul on küsimuseks analüüsiprotsessi struktuur (järeldamise meetodiks on analoogia). Analoogia põhjal tehtud järeldus on kõige tüüpilisem lünga täitmise võimalus. Aluseks on oletus, et tuntud juhtumi kohta käivat otsust võib üldistada nii, et see haarab ka lüngaolukorra.
Laiendav tõlgendus tähendab seaduseteksti sobivuse leidmist selle loomulikust tähendussisust väljaspool. Siiski laiendav tõlgendus ei ulatu üle "puhta juriidilise tähenduse" piiride. Sõnadel ei ole aga selliseid selgepiirilisi "puhtaid tähendusi", et nende ületamist oleks võimalik tõendada. Sõnad saavad oma tähenduse seoses kasutamisolukorraga. Nad on nagu kummipaelad, mis tõmbuvad kokku või mida saab venitada olenevalt asjaoludest. Vaid põhimõtteliselt, mitte praktikas, on võimalik öelda: see on laiendava tõlgenduse piir, siit edasi algab analoogia.
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
3.2. Tõlgenduskaanonid tõlgendusstandardite tähenduses.
Tõlgendusstandardite tuletamine tõlgenduse ulatuse alusel.
Tõlgenduste liigid tõlgenduse ulatuse kaudu:
1) tõlgendus kõige laiemas tähenduses (sensu largissimo)- tegemist on nähtuste, juhtumite, tegude nende “omas keeles” tõlgendamisega, tuginemata kõneldud või kirjutatud sõnumile.
2) tõlgendus laiemas tähenduses (senso largo)- on alati seotud keelega, see on tähenduse andmine kellelelisele väljendusele ehk sõnale või lausele. Tõlgendus on nii see, kui öeldakse vaid väljenduse ühemõtteline tähendus, kui ka see, et väljendusele omistatakse üks konkreetne tähendus mitmete tähenduste hulgast.
3) tõlgendus kitsamas mõttes (sensu stricto)- arvatakse, et väljendus katab siis hulga alternatiivseid tähendusi ja tekib tähenduste lehvik. Tõlgendaja võtab neist võimalustest mõne või mõned, mille tähendust sobib selles olukorras kasutada.
Aarni on neist otseselt tuletanud tõelise tõlgendamise põhimõtted: laiendav ja kitsendav tõlgendamine.
Tõlgendamise ulatus võib olla erinevate aktide tõlgendamisel erinev. Tõlgendamise tulemusena võidakse öelda, et ühel juhul tõlgendus langeb tõesti ühte normatiivakti tekstiga, selle tähttähelise tähendusmahuga (adekvaatne ehk tähttäheline tõlgendus), teisel juhul võib tõlgendus olla kitsam akti sõnalisest väljendusmahust (kitsendav tõlgendus), kolmandal juhul võib tõlgendus olla laiem sõnalisest väljendusest (laiendav tõlgendus). Viimase juhu näiteks võib tuua väljenduse, et kohtunikud alluvad ainult seadusele. Siin ei tule siiski arvestada mitte ainult seadusi, vaid ka põhiseadust (konstitutsiooni) ja seaduse alusel antud õigusakte, sest viimaste loomine on toimunud seaduste alusel ja nende täitmiseks; määruse täitmisega me täidame ühtaegu ka seadusi. Seaduse mõiste alla mahub teoreetiliselt ka fundamentaalseadusena konstitutsioon. See nähtub kasvõi sellest, et konstitutsiooni tähistatakse ka terminiga "põhiseadus". Seaduses, mis käsitleb näiteks gümnaasiumide korraldust, esineb termin "õpilane". Ei ole kahtlust, et siin mõeldakse selle all gümnaasiumiõpilast, mitte aga tema õpetajat, kes samal ajal on mõne teise kooli, näiteks keeltekooli või täiendõppe kursuse õpilane. Siin tuleb terminit õpilane kitsendavalt tõlgendada.
Tinglikult võime kitsendavast ja laiendavast tõlgendamisest rääkida ka üksikute normatiivaktide või nende osade tõlgendamisel. Ühe paragrahvi teksti tõlgendamisel on vaja arvesse võtta ka mõne teise paragrahvi teksti, mis eelmise mõtet kitsendab või laiendab. Väga sageli annavad normatiivakti vastavad paragrahvid teatavale terminile teistsuguse sisu, kui sellel on tavaliselt. Tavalises keelepruugis on raske niisugust vahet teha. Peale teiste normatiivaktide või nende osade tuleb tõlgendamisel arvestada ka keeleteaduse seisukohti, mis leiavad väljenduse seletavates sõnastikes - seda keele üldmõiste ja juriidilise erimõiste vastandliku või ühtiva suhtena.
Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel:

ametlik ehk ofitsiaalne:

• normatiivne - pädev riigi- või omavalitsusorgan, reeglina akti väljaandja. Normatiivse tõlgendusakti kohta väidetakse, et sellega ei looda uut iseseisvat õigusnormi, kuid selles on sätteid, mis täpsustavad ja konkretiseerivad tõlgendatava akti norme. See viitab aga vähesel määral muutmisele. Tõlgendamise mõistest tuleneb see, et selgitatakse kehtivaid õigusnorme, kuid ei lisata neile midagi juurde ega võeta ära. Nt intra legem määrused
  
• kasuaalne - kohus, mistõttu seda nimetatakse ka kohtulikuks tõlgendamiseks. Kasuaalsete tõlgenduste ulatus on kitsas - siin selgitatakse vaid konkreetse juhu juriidilist kvalifitseerimist vastavate õigusnormide alusel. Tavaliselt on küll kasuaalse tõlgendamise subjektiks kohus, ehkki pädevateks subjektideks võivad olla ka teised õiguskaitseorganid või teatud seaduses sätestatud juhtudel ka täidesaatva riigivõimu organid . Olulised on Riigikohtu kasuaalsed tõlgendused sättest ja mõttest.
  

mitteametlik ehk mitteofitsiaalne - õigusnormi sisu selgitamine kirjalikult või suuliselt, millel pole juriidiliselt siduvat tähendust (nt teadlase kommentaar).
Tõlgendusaktid jagatakse:

ametlikud tõlgendused – kohustuslikud;

mitteametlikud tõlgendused – ei ole kohustuslikku (juriidiliselt siduvat) iseloomu, kuid mida arvestatakse nende teadusliku ning professionaalse argumenteerituse tõttu.
…………………………………………………………………
4. Õigusnormide tõlgendamise meetoditest ja teooriatest: interpretatsiooniteooriate kolm põhisuunda (intentio auctoris e normilooja arusaam, intentio operis e mida ütleb tekst omaette ja intentio lectoris e kuidas mõistab teksti selle lugeja). Interpretatsiooniteooriate üldised suundumused juriidilises tõlgendusõpetuses.
Interpretatsiooniteooriate kolm põhisuunda
Tõlgenduse õigsuse kriteeriumi järgi võib kõik senised interpretatsiooniteooriad põhimõtteliselt liigitada kolme suurde rühma.
Normilooja arusaam e. intentio auctoris
Ajalooliselt esimene. Lähtub sellest, et interpreteerija peab püüdma vastata küsimusele, mida tahtis antud tekstiga öelda selle autor. Niisiis on antud juhul õige tõlgendus niisugune, mis vastab autori kavatsusele (intentio auctoris). Tõlgendaja ülesanne on autori kavatsuse võimalikult täpne väljaselgitamine. Intentio auctoris kannab juriidilises tõlgendusteoorias seadusandja tahte nime. Tõlgendusteooriaid, mis tõlgenduse õigsuse kriteeriumina käsitavad seadusandja tahet, nimetatakse vahel ka subjektiivseteks teooriateks
Mida ütleb tekst e. intentio operis
Teine suund küsib aga selle järele, mida ütleb tekst. Niisiis on tegemist fiktsiooniga, kus tekst pärast selle loomist läheb ise laia maailma ja autori esialgsel kavatsusel pole interpreteerimise seisukohalt mingit tähtsust. Siin on õigsuse kriteerium teose enese suundumus või kavatsus (intentio operis). Traditsiooniline tekstikeskne või tekstitaotluslik lähenemine püüab määratleda teksti mõtet eelkõige selle enese märgisüsteemis ja vastavas kontekstis. Niisuguse lähenemise puhul on tõlgendamise abivahendid eelkõige muud tekstid, s.t tekstuaalne kontekst, millesse meid huvitav tekst on sattunud. Interpreteerijat aitab edasi see, kui ta suudab erinevad tekstid omavahel rääkima panna, laseb neil üksteise kohta midagi olulist öelda. Intentio operis esineb juriidilistes tõlgendusteooriates seaduse mõtte nime all. Niisuguseid teooriaid nimetatakse objektiivseteks tõlgendusteooriateks. Siin vaadeldakse seadust täiesti eraldiseisvana konkreetse ajaloolise seadusandja reguleerimistaotlustest ning küsitakse hoopis seaduse enda, teksti sõnastusest tuleneva mõtte järele.
Kuidas mõistab teksti lugeja e. intentio lectoris
Kõige uuem tõlgendusvõimalus, mis lähtub teksti adressaadi, lugeja ootustest ja temale omasest märgisüsteemist. Seisneb selles, et teksti sisu ehk tõlgenduse õigsuse määrab ära lugeja kavatsus (intentio lectoris). Selle järgi ei ole tekst midagi muud, kui see, milleks lugeja ta endale loeb. Nii on ka õigete tõlgenduste hulk põhimõtteliselt piiratud üksnes võimalike lugejate hulgaga, sest igaühe ootused tekstile on erinevad ning igaüks võib antud teksti alusel saavutada oma ja sealjuures veel õige tõlgenduse. Intentio lectoris ei oma juriidilises meetodiõpetuses tegelikult nii ühest vastet kui eelmised kaks kategooriat. See suund, mille kohaselt lugeja ehk kohtunik teeb endale ise teksti, mida ta loeb, ei ole juriidilises meetodiõpetuses nii selgelt välja joonistunud kui näiteks kirjandusteoorias. Samas võib õigusajaloost siiski leida ka küllalt äärmuslikke näiteid, nt 18.saj loomuõigusest. Leiti, et loomuõigus on tuletatav üldisest inimmõistusest. Pole vähimatki kahtlust, et ka kohtunik on inimene. Seega on ju temagi peas universaalne ja normikehtestamisvõimeline inimmõistus. Niisiis võis ta loomuõigusliku lahendi tuletada iseenese mõistusest. Ja tekkiski õiguskindluse seisukohalt kaunis kahtlase väärtusega praktika. Kohtunikud hakkasid mõistma erakorralisi karistusi, poena extraordinaria.
………………………………………………………
5. EV Riigikohtu töö õiguse tõlgendamisel ja lahendusnormide leidmisel ning kohtuotsuste põhjendamise ulatus. Argumenteerimise ja tõlgendamise seos õiguskorra arengu, õiguse süstematiseerimise ning õigusteaduse arenguga.
Aarnio põhjal (Soome näide):
Ülemkohtu otsus koosneb tavaliselt järgmistest osadest: 1) põhjendused, 2) alus seaduses, 3) kohtuotsuse sõnastus, 4) otsustamisel oslenud õigusnõunikud, 5) esitaja ekspertarvamus ja võimalikud eriarvamusel olevate liikmete avaldused.
Jura novit cura – kohtumõistmissüsteemid on üles ehitatud põhimõttele, et kohus tunneb seadust. Seda põhimõtet võib tõlgendada mitmeti:
1) hageja ja kostja kohustuseks ega õigusekski protsessis ei ole selgitada kehtiva seaduse sisu. Räägivad vaid asjast ;
2) kohus ei ole kohustatud võtma vastu informatsiooni õiguskorra sisust;
3) kohus peab tundma õigust professionalselt, ka vastuolulistel juhtumitel , ja tal on otsustamiskohustus. Kuid võib siiski vastu võtta ka asjaosalise pakutud selgitust õigusküsimuses. See punkt hõlmab ka juriidilise asjatundlikkuse.
Kui juridiilise asjatundlikkuse kasutamist takistatakse, siis kasvab põhjendamiskohustus. Mida kinnisem on otsusetegemine ise, seda enam eeldab põhjamaine modernne demokraatia avalikku kontrolli.
Protsessiõiguslikud seisukohad
1) edasikaebamine kohtuotsuste peale – ei ole lubatud taotleda otsuse põhjenduste muutmiseks, kui samal ajal ei nõuta protsessi enda lõpptulemuse muutmist. S.t et kõrgeimalt kohtult võib edasikaebamist taotleda vaid apellatsioonikohtu lahenditele ja otsustele.
2) kohtuotsuse põhjenduste õigusjõud
NB! Kohtuotsuse seadusjõud ja õigusjõud tuleb hoida teineteisest lahus. Esimene tähendab seda, et teatud aja järel ei saa enam otsust muuta, kasutades tegelikke edasikaebamisvahendeid. Õigusjõud aga on kohtuotsuse sisu kohustuslik mõju uues kohtuprotsessis.
Õigusjõu ulatusel on negatiivne ja positiivne pool. Negatiivne ulatus puudutab seda, millises ulatuses kohtuotsus võib moodustada takistuse uuele protsessile. Kohus ei saa võtta õigusjõudu arvestades kord lahendatud küsimust uuesti arutlusele. Positiivne ulatus liitub otsuse prejuditsiaalse olemusega, sellega, missuguses ulatuses võib lahendus olla hiljem kohtuotsuse argumendiks. Kohtuotsuse põhjendused ise reeglina õigusjõudu ei saavuta – Aarnio seisukoht. Muutuvad juhenditeks.
EESTI RK
TsKMS: Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. KrMK: Kriminaalmenetlusõiguse allikad on muuhulgas Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Seega on Eestis Riigikohtu otsustel teatud õiguslik siduvus. Nii saab kõrgem kohus osaliselt normiandja rolli. Kohtunik ei tohi otsustada asja ainult pretsedentjuhtumitele tuginedes. Juhtumid on alati sel määral individuaalsed, et iga asja lahendades tuleb võtta arvesse kogu seda mõjutav allikmaterjal. Teiselt poolt on Riigikohtu otsused üldiselt tunnistatud tegelikult siduvateks. Nende kasutamine lisab otsuse põhjendamisele kaalukust. Kõrgema kohtu otsuse põhjenduste autoriteet saab olla otsustavas seisundis madalama astme kohtute õigusemõistmisel. Faktiline siduvus tugevdab kohtumõistmise samalaadsust ja lisab õiguskindlust. Riigikohtult peab taotlema menetlusluba, mis antakse, kui asja lahendamine kõrgemas kohtus on õigusemõistmise ühtsuse seisukohalt vajalik.
Õiguse kohaldamise vormistamine
Riigikohtu lahendite struktuur:

sissejuhatav osa: kohtuotsus kui akti nimetus, kohtuasja number, otsuse kuupäev, kohtu koosseis, kohtuasi , vaidlustatud kohtulahend , kaebuse esitaja ja kaebuse liik, asja läbivaatamise kuupäev, istungil osalenud isikud;

resolutiivosa: vastuvõetud otsus ehk kohtulahend;

kirjeldav osa: asjaolud ja menetluse käik;

motiveeriv osa: kohtukolleegiumi seisukohad ja nende põhjendused.
Kohtuotsuste suhtes kehtib motiveerituse ning kontrollitavuse põhiseaduslik nõue.
27