Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014/2015 õppeaastal. (0)

Õigus - Õigus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on argument esitage tähtsaim tunnus lühikirjeldus ja neli tarvilikku tingimust?
  • Mille poolest argument erineb väitest kirjeldusest ja seletusest?
  • Milles see seletus sarnaneb argumendiga?
  • Mis on argumendi esitus retooriline vorm?
  • Mis tingimustel 3 on mingi lause informatiivne?
  • Mis on argumendi informatiivne sisu?
  • Mida argumendis tähendab algteave algandmed ja tuletatud teave?
  • Mille järgi saab argumente tuvastada?
  • Mis on argumendi indikaatorid?
  • Kuidas argumente analüütiliselt� tuvastada kaks põhimeetodit?
  • Mis on lubamatud argumendid ja mis on valeargumendid?
  • Mida tähendavad puuduvad argumendid� ja mitteargumendid�?
  • Mis on hüpotees põhilised tunnused 3 ja võimalik asend argumendi struktuuris?
  • Mis on vastuargument?
  • Millised on argumendi korrektsuse ning tugevuse ja nõrkuse kriteeriumid nn ARG-IT tingimused?
  • Mida see tähendab?
  • Kui sellest saab teha parajasti ühe järelduse 14 Argument peab olema testitav kontrollitav mida see tähendab?
  • Mille poolest argumentatsioon erineb argumendist ehk nö suur argument erineb väikesest argumendist?
  • Millised on üldised argumenteerimise sammud?
  • Milline peab olema kohtuotsuse sisu ja struktuur TsMS 442 järgi?
  • Mis on metakeel ja objektkeel?
  • Mis seos on nendel mõistetel argumentatsiooni teooria ja praktikaga?
  • Mille poolest erinevad deduktiivsed ja induktiivsed järeldused?
  • Mis on diskursus lihtne määratlus tähendusüksuste loetelu kaudu?
  • Mis on lause tähendus ja osutus?
  • Mis on lause vestlustähendus�?
  • Mis on mõiste Mõiste nimi tähendus sisu ja osutus maht?
  • Millised on keelekasutuse põhiprintsiibid moodsa pragmaatilise tähendusteooria järgi?
  • Mis on kontekst kitsas ja laias tähenduses?
  • Milliste taustategurite mõjul ja mil viisil kujuneb kõneteo tähendus ehk lause vestlustähendus - kokku 11 tegurit?
  • Millised on tekstist arusaamise kolm mõeldavat heuristilist alust Umberto Eco järgi?
  • Kui jutt oleks sündmuskoha protokollist siis kas need kolm peaks olema sarnased või kattuma?
  • Miks me üldse võime teiste inimeste väiteid uskuda ?
  • Kuidas liigitatakse kõnetegusid kõneakti teoorias?
  • Milline loogiline omadus eristab faktiväiteid ja hüpoteese normilausetest ja ettepanekutest?
  • Mis on kavatsus?
  • Millised on põhilised tõe filosoofilised teooriad?
  • Miks ei ole mõttekas õigusemõistmises tõe mõistest täiesti loobuda?
  • Mis on teadmine nn standardkäsitluses teadmise tarvilikud tingimused?
  • Kuidas teadmise allikad teadasaamise viisid on seotud teadmise mõistega?
  • Mis on teadmise loogiline ja sisuline vastand ?
  • Mida tähendab eraõiguse seadustes väljend teadis või pidi teadma?
  • Mis on intuitsioon selle allikad ja kuidas kasutada seda argumenteerimises?
  • Mis ei ole teadmiste allikaks?
  • Mille poolest erinevad tõenäosus ja tõepärasus?
  • Mille poolest erinevad eesmärk ja otstarve?
  • Mida tähendab normipropositsioon kujul KN?
  • Milline on EL direktiivide roll Eesti siseriiklikus õiguses?
  • Kes on seadusandja?
  • Mis on tema õigusliku tähendusega eesmärk?
  • Milline on Dworkini järgi õiguse printsiipide asend õiguse süsteemis?
  • Mis on õigusprintsiipide allikad?
  • Mida tähendab lünk seaduses ja kuidas milliste põhjendamise meetoditega seaduse lünka täidetakse?
  • Mille poolest erineb lünk seaduses õiguse lüngast?
  • Millised on normianaloogia rakendatavuse tingimused TsÜS 4 järgi?
  • Miks ja mil määral õigusemõistmine on argumentatiivne ehk järelduslik tegevus?
  • Mis tüüpi argumente kasutatakse õigusemõistmises?
  • Millised võivad olla tõendiargumendi lõppotsustused?
  • Mida tähendab õigusemõistmises asjaolu?
  • Mis on asjaolu ja tõendi seos?
  • Mis on tõendamisese?
  • Mis määrab tõendamiseseme kriminaalmenetluses?
  • Milliseid tõendeid tõendite liike käsitlevad Eesti kriminaal - ja tsiviilmenetluse seadused?
  • Kuidas mainitud seadused määratlevad tõendite tõendamisjõudu?
  • Miks on vaja õigust õiguse tekstiallikaid tõlgendada ehk miks ei õnnestu kirjutada ammendava tähendusrikkusega seadusi mida polekski vaja tõlgendada?
  • Millised kaanonid kirjutab lepingute tõlgendamisele ette VÕS 29?
  • Millist mõju evib lepingute tõlgendamisele VÕS 31 Välistav tingimus?
  • Milliste hulka kuuluvad esimese astme kohtute otsused?
  • Millised on tõlgendusargumentide allikad A Aarnio järgi?
  • Millised on õiguse realiseerimise viisid ja õigusnormi rakendamise staadiumid?
  • Milliseid raskusi esineb õiguse realiseerimisel?
  • Kui nende uurimisese on muutuv?
  • Mida mõni põhiväärtustest õiguspoolest ikka tähendab?
Kordamisküsimused magistriõppe õppeaines OIAO.06.030 ja P2OG.02.171
Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014/2015 õppeaastal.
===========================================================================
  • Mis on argument – esitage tähtsaim tunnus, lühikirjeldus ja neli tarvilikku tingimust?
    Argument on hulk väiteid , mis on esitatud toetama ühte väidet sellest hulgast – teesi või hüpoteesi ehk järeldusotsust. P1 .... Pn , järelikult Qn. Seda nimetatakse argumendiks.
    Argument on veenmisfunktsiooniga diskursus , millel on loogika ning mõte ning efektiivsust tagavad tugevustingimused.
    Argument on mõistetest, väidetest ja ühest järeldussammust koosnev diskursus, mille sihiks on adressaatide veenmine . A on argumentatsiooni komponent , kuid ei ole element, kui selle lahutamatu algosa – argument on analüüsitav struktuuriks ja funktsiooniks.
    Näide:
    E1: Mallet ja Kallet nähti käsikäes kinost väljumas.
    E2: Kalle on rääkinud, et Malle meeldib talle.
    JO: Malle käib Kallega.
    Järeldusotsused on tehtud aluste ehk eelduste põhjal. Ühes aluses võib sisalduda mitu eeldust. Näiteks ühest tõendist ei piisa kohtus reeglina süüdimõistmiseks. Kas see, et Malle käib Kallega, on tees või hüpotees ? Järeldusseos on see, et kui inimesed käivad, siis nad käivad käsikäes ja meeldivad üksteisele. Järeldusseos on varjatud kujul, ei tulene otseselt tekstist.
    Argumendi mõte tuleneb esitusest (tähendamistegu) ja sisust (sõnum). Nendest on välja loetavad argumendi struktuur ja funktsioon ehk argumendi loogika. Argumendi struktuur ja funktsioon on kõige tähtsamad argumendi tunnused – loogika peab olemas olema.
    Argumendi leidmiseks tuleb leida selle esitusest loogilise struktuuri elemendid 1) tees, seejärel 2) eeldused, püstitada mingi hüpotees ja siis otsustada selgelt funktsiooni ja sisu üle. Argumendis on alus (üks või mitu eeldust) ning tees ehk järeldusotsus ning järeldusseos.
    Argumendis on alati olemas järeldus - PÕHITUNNUS. Järeldustega täidetakse kaemuslikkuse (tunnetatu) lünklikkust. Teatud argumentides ei kasutata sõnu. Näiteks jõuga ähvardamine on ka argumenteerimine. Röövel ähvardab püssiga ohvrit ja ütleb „anna raha siia”. Relva ähvarduse juures on vaikivad otsustused: ohver teab, mida relv võib talle teha. Riik ähvardab kõiki kurjategijaid sellega, et ähvardab neid vanglaga. Kogu kord ühiskonnas toetub jõuga ähvardamisele. Sõltuvalt kontekstis on need lubatud (nt rahuvalvajad, politsei), teistel juhtudel mitte.
  • Kirjeldage argumendi struktuuri ja otstarvet. Mille poolest argument erineb väitest, kirjeldusest ja seletusest?
    Argumendi struktuur on argumendi loogiline vorm. Loogiline vorm on argumendi nö sisemine, retooriline kuju selle välimine vorm.
    Iga (tõelise) argumendi struktuuris on seega kolm põhikomponenti:
  • eeldused ehk alus,
  • järeldusotsustus ehk tees,
  • 3) järeldusseos eelduste ja järeldusotsustuse vahel.
    Argumendi otstarve on
    • veenda kuulajat mingi kaheldava, mittekindla, uudse, uskumusi kummutava teesi tõesuses või õiguses või esitada hüpotees.
    • Teadmislünga täitmine
    • Argumenteerija enda positsiooni parandamine
    • Vastuargumendi ülesanne on argumendi kritiseerimine või täiesti ümberlükkamine
    • Allargumendi põjendav funktsioon suuremas argumentatsioonis

    Nii kirjeldusel kui Al on hulk väiteid. Kuid kirjeldusel on kirjeldamise ülesanne, mitte veenmiseül. A-l on veenmisfunktsioon. Ja kirjeldusel puudub struktuur.
    Kõigepealt – milles see seletus sarnaneb argumendiga? Esiteks, seletustel on teadaandmise ja teadmiste korrastamise otstarve ning selles mõttes on seletamine veenmine.
    Teiseks, seletuse loogikas leidub (meile juba tuttav) järeldustehe.
    Kolmandaks , seletuse „tõlkes“ kasutatud sõnaühend ’sellepärast, et’ on sarnane järelduse indikaatoriga.
    Neljandaks, nii nagu kirjeldus, võib ka seletus olla argumendi eelduseks .
    Seletusel on isesugune loogiline struktuur. Seletus koosneb kahest osast: seletatava tõsiasja või sündmuse kirjeldusest ja teatavale seaduspärasusele (nt põhjuslikule seosele) rajanevast “seletajast” . Seletus on suunatud minevikku.
    Nt Malle ja Kalle väljusid käsikäes kinost.
    Hüpoteetilised võistlevad seletused:
  • Malle ja Kalle on õde-venda
  • Malle ja Kalle on head sõbrad
  • Malle ja Kalle käivad ja armastavad üksteist
    Seletuse aluseks ehk seletajaks on teatav kulturoloogiline reeglipärasus: tavaliselt käivad käest kinni üksteisele lähedased inimesed – õed-vennad, sõbrad, armastajad.
    Seletusel puudub järeldusotsus, seega ka erinevus otstarbes.
    Kirjeldus, seletus, väide
      • Väide – üksik ilma eeldusteta järeldusotsus. Kui see ei toimi varjatud eeldustega järeldusotsusena, siis ei ole see argument.
      • Kirjeldus – kirjeldus on hulk väiteid, millel ei ole mitte argumenteerimise funktsioon, vaid kirjeldamise funktsioon. Argumendi eeldused on reeglina kirjeldused.
                  • Seletus – sarnaselt argumendiga on tal teadaandmise ja seletamise funktsioon, kuid seletusel on teistsugune loogiline struktuur: tõsiasja kirjeldamine ja seaduspärasusele viitamine .

  • Mis on argumendi esitus (retooriline vorm)?
    Argumendi esitus on selle välimine ehk retooriline vorm.
    See on sõnavaraline protsess, mis kannab ja annab edasi A tähendust ja sõnumit k.a. mittesõnaliselt (n relvaähvardus). Al on sisu ja vorm ning struktuur ja otstarve.
    A retooriline vorm koosneb:
    a)Kõneteo sündmus –iga kõnetegu on sündmus. kirjutatud tekst on ka sündmus, aga ta kestab läbi aja. b)Kõneteo kuju – suuline , kirjalik, aga ka liigsõnaline, lakooniline, kirjastiil jne.
    c)Kõneteo kontekst –kogu üldine taust, millega seoses ja milleks seda öeldakse.
    A võib olla esitatud: 1) sõnaselges otsetähendusega kõnes – nt räägime nii selgelt kui võimalik juristina.2) kaudse tähendusega mõistukõnes – problemaatiline koht – öeldakse, et vanasõnad ei ole Ad, kuigi retooriliselt saab neid kasutada. Nt võta näpust. 3) mittesõnalise teo või märgiga, mille Aatiivne mõte on põhimõtteliselt sõnastatav – mh ka audiovisuaalsed tõendid kohtus.
    A kirjaliku esituse eelised:
    1)Kirjutamisel on mõtlemine täpsem ja öeldut (st kirjutatut) saab muuta, enne kui sellest saab kõnetegu.
    2)Teksti sisu püsivus – võimalik korduvalt ja süvenemisega lugeda.
    3)Teksti vormi püsivus – tõendina tavaliselt kindlam kui suuline kõne.
    A suulise esituse eelised:
    1)Rõhuasetused, hääletoon, kõnemeloodia, viiped, „kehakeel“ jt mittesõnalised märgid kõneteo tähenduse loojatena.
    2)Võimalik vastaspoolt psüühiliselt mõjutada.
    3)Võimalik kiiresti reageerida. Näiteks rõhuasetused
  • Mis tingimustel (3) on mingi lause informatiivne? Mis on argumendi informatiivne sisu? Mida argumendis tähendab algteave (algandmed) ja tuletatud teave?
    Argument võib olla esitatud:
  • Sõnaselges otsetähendusega kõneaktis
  • Kaudse tähendusega mõistukõnes
  • Mittesõnalise teo või märgiga, mille argumentatiivne tähendus on mõtteliselt sõnastatav (nt röövel näitab nuga , see sõnastab selgelt et anna raha ja mobiil siia).
    Argumendi mõtte osaks on esitusviis. Argument peab olema informatiivne, esitades midagi uut. Argumedi struktuur kannab kahesugust teavet: eeldustega kinnitatavast ja nendest tuletatavat. Informatsioon on kvantitatiivne ja kvalitatiivne. Argument peaks olema selge ja veenev, loogilise struktuuriga. Kui üksik väide ei toimi varjatud eeldustega järeldusotsusena, siis ei ole see argument. Varjatud eeldusi ei tohi juurde ise mõelda. Esitusviisi juures tuleb esitada kriitiline küsimus: kas tegemist on tõlkega?
    Näide: iseenda valitsemine on suurim võit. Vaikiv eeldus on, et iseenda valitsemine on ilmselt raske. Psühholoogiale saab anda uurimisülesande, kas iseenda valitsemine on siis raske või mitte, empiiriliselt uuritav.
  • Mille järgi saab argumente tuvastada? Mis on argumendi indikaatorid? Kuidas argumente „analüütiliselt“ tuvastada (kaks põhimeetodit)?
    Indikaatorid – argumendi välised sõnalised tunnused, mis võivad viidata argumendi olemasolule. Näiteks järelikult, sellepärast et, sest, kuna....siis, on alust arvata, on võimalik teha, on alus teha jne. Indikaatorite korral ei ole alati argumenti. Samuti ei ole argumendil alati indikaatoreid. Indikaatoreid kasutatakse sageli demagoogitsemise eesmärgil.
    Nt
    ... järelikult käivad
    ... ilmselt käivad.
    „ilmselt“argikeeles väljendab tõenäosust.
  • Mis on lubamatud argumendid ja mis on valeargumendid? Mida tähendavad „puuduvad argumendid“ ja „mitteargumendid“?
    Lubamatud argumendid on väärtushinnangu alusel seaduse, moraali või sotsiaalsete normidega keelatud. Tegemist ei ole valeargumendiga, mis on loogiliselt paratamatud, vaid need on väärtushinnangute alusel lubamatud. Näiteks sõjalise jõu kasutamine ei ole üldiselt lubatud, kuid NATO võib seda kasutada.
    Valeargumendid on järgmised loogiliselt valed argumendid:
    • Väärate eeldustega järeldusotsus jms (mitteparandatav)
    • Mittevasturääkivuse seadust rikkuv (mitteparandatav)
    • Indikaatorite poolest sarnased, kuid sisult mitteargumendid (pole midagi parandada, soovitaksegi järeldusindikaatoreid kasutades viia kuulajat eksitusse, demagoogia)
    • Muul kujul loogikaseadusi rikkuv järeldus (parandatav)
    • Puudub argumentatiivne funktsioon (parandatav)

    Mittearguendid - Nali, arvamus, faktiväide, vanasõna, küsimus, tundeväljendus, ettekanne
    valeargumentide hulgas eristagem: a) vääraid mitteargumente kui lihtsalt valesid; b) argumendisarnaseid mitteargumente, mis ei ole väärad ehk ei valeta, kuid mida ekslikult võetakse või tahtlikult esitatakse kui argumente. (Siin mitteväär ei tähenda, et tõene, sest argumenditeoorias on mõttekas lähtuda 3-valentsest tõeväärtusest: kolmas tõeväärtus on alamääratud või vaegkirjeldav;
  • Mida tähendavad eraõiguse seadustes tingimused „võib tugineda [teatud asjaolule]“ ja „ei või tugineda [teatud asjaolule]“?
  • Mis on hüpotees: põhilised tunnused (3) ja võimalik asend argumendi struktuuris? Mis eristab hüpoteesi ettepanekust (normi eelnõust)?
    Hüpotees on (põhjendatud oletus ) mõtlemise vorm, milles avaldatakse põhjendatud oletus nähtuse esinemise või kogemuse seaduspärasuse kohta, või mittekogetud nähtuse esinemise või kogemise võimalikkuse kohta, kusjuures oletusega võib kaasneda nõue seaduspärasust kinnitada või võimalikkust aktualiseerida. Argumendi tees võib olla ka hüpotees ehk uurimisversioon, mis nõuab täiendavat kinnitamist. Ka enamik teadusteooriaid on hüpoteesid, see tuleb ka selgelt välja tuua, et tegemist ei ole tõsikindla argumendiga.
    Hüpotees on:
  • eelotsustus – doksastilises hierarhias oletus eelneb uskumusele, on sellest nõrgem;
  • tõdemus – hüpotees evib tõeväärtust tõene või väär (kahevalentses tõeväärtusruumis; kolmevalentses võib hüpotees olla ka alamääratud ehk arusaamatu);
  • uurimisülesande püstitus – hüpoteesiga kaasneb küsimus või nõue puuduva kinnituse saamiseks ja teadmise saavutamiseks.
    Hüpoteesi tunnused:
    • Positiivne või negatiivne oletus
    • Eelotsustus, uurimisülesanne, tõdemus
    • Võib olla kaasas ka nõue vastata uurimisülesandele
    • Asukoht ei ole määrav, kuid järeldusotsustuses peaks ta asuma

  • Mis on vastuargument ? Tooge näiteid argumentidest argumentide vastu.
    Mõneti erinev on vastuargumendi otstarve. Jutt vastuargumendist tähendab, et sellele eelneb mingi kritiseeritav väide või argument või muu diskursus.
    Otsustav ehk radikaalne vastuargument on sihitud kritiseeritava väite või diskursuse täielikule ümberlükkamisele ehk kummutamisele.
    Mõõdukas vastuargument on suunatud kahtluse või küsimuse tekitamisele. Küsimus või kahtluseavaldus iseenesest mõistagi ei ole vastuargumendid: vastuargument – olemaks argument– peab samuti vastama kõigile argumendi tarvilikele tingimustele. Kuid vastuargumendis lisandub tavalisele veenmise otstarbele kritiseerimise otstarve.
    Otstarve on kinnitava, positiivse veenmise suhtes „miinusmärgiga“ – negatiivne veenmine, sest on suunatud väite või diskursuse eitamisele (eitus – negatsioon). Kui vastuargumendi kriitika objektiks on mingi eelnev argument (mis kriitika tõttu muutub „pooltargumendiks“), siis saab kriitika olla sihitud kritiseeritava argumendi mõne üksiku eelduse, kogu aluse, teesi või järeldamisreegli(te) vastu. Nende üksikute „sihtmärkide“ kaudu kritiseeritakse mõistagi kogu argumenti.
    Näide: Kalle käib Mallega. Vastuargument: Aga Kalle käib juba Veeliksiga ja naised talle pole kunagi meeldinud.
  • Millised on argumendi korrektsuse ning tugevuse ja nõrkuse kriteeriumid (nn ARG-IT tingimused)?
    A Aksepteeritavad eeldused ehk sõltumatus, usaldusväärne teabeallikas
    R Relevantsed eeldused
    K Küllaldase aluse moodustavad eeldused
    ja lisaks Õ – järeldusseosest õige järeldusotsus.
    Argument on korrektne ja tugev, kui:
  • eeldused on aktsepteeritavad (kontrollitult tõesed, intuitiivselt ilmsed või loogiliselt kehtivad – nt tõendatud väited , üldteada tõigad, aksioomid, teoreemid jne);
  • eeldused on järeldusotsustuse suhtes relevantsed ( asjakohased , käivad teesi kohta);
  • eeldused moodustavad järeldusotsustusele küllaldase aluse;
  • järeldamisreegel (seos aluse ja teesi vahel) õigustab järeldusotsustust.
  • Argumendi eeldused peavad olema aktsepteeritavad – mida see tähendab ning millised väited või diskursused üldiselt rahuldavad seda nõuet?
    Argumendi eeldus on aksepteeritav, kui vähemalt üks tingimustest on rahuldatud:
  • Eelduseks on tõend (sündmuse jälg ), mille fikseering ja protokoll ning informatiivsus ja kontrollitavus vastab üldtunnustatud või antud tüüpi diskursustele kehtestatud tõendamise nõuetele.
  • Eelduseks on tugev allargument, mida täielikult korratakse antud argumendi aluses, või mille allikale on aluses viidatud .
  • Eeldus on mõne usaldusväärse isiku või institutsiooni poolt uuritud, kontrollitud ja protokollitud või avaldatud ning sellele on argumendi aluses viidatud (teabeallikas).
  • Eeldus on tõene a priori (aksioom).
  • Eeldus on üldteada tõik (lisaeeldusel, et sellele ei leidu arvestatavaid vastuväiteid).
  • Eeldus on erialaline truism (vastava eriala asjatundjate poolt üldtunnustatud).
  • Eelduseks on argumenteerija või tema tunnistaja meeleline kogemus (lisaeeldusel, et üks või teine ei ole ebausaldusväärne).
  • Argumendi eeldused peavad olema relevantsed ehk asjakohased – mida see tähendab? Millistel tingimustel (kokku 5) saame öelda, et empiiriline diskursus on tõepärane?
    Argumendi eeldus on relevantne:
    - Deduktiivse järelduse eeldused on järeldusotsustuse suhtes relevantsed paratamatult. Kui eeldused ei ole relevantsed, siis kõnesolev järeldus ei kehti.
    Mõistagi on võimalik, et kehtiva järelduse alusesse on meelevaldselt lülitatud mõni tõestamiseks mittetarvilik lause. Tõestuses mittetarvilik lause on mitterelevantne.
    - Induktiivse järelduse empiirilised eeldused on järeldusotsustuse suhtes relevantsed ehk asjakohased siis, kui:
    1) eeldused ja tees räägivad ühest ja samast asjast (ehk osutavad ühele ja samale asjade seisule) ja 2) kõnesoleva asjade seisu tõenäosus on suurem nullist
    Empiiriline diskursus on ’tõepärane’, kui on täidetud neli tingimust:
  • Diskursuse kõik väited on negatiivselt sidusad, st ei ole üksteisega vasturääkivad või vastuolulised.
  • Diskursuse mõned väited on positiivselt sidusad, st mingil viisil ja määral kinnitavad üksteist.
  • Diskursuse väited on asjakohased, st räägivad ühest ja samast asjast (sündmusest).
  • Diskursuses kõnesoleva sündmuse tõenäosus on suurem nullist.
  • Vähemalt üks väide diskursuses on tõene (näiteks sündmuse nullist suurem tõenäosus on kinnitatud vähemalt ühe fikseeritud juhtumiga); eelnevate tingimuste täidetuse korral tõene väide „haarab tõepärastena kaasa“ teised väited ja kogu diskursuse.
    Diskursus on ’tõepäratu’, kui ükski loetletud tingimustest on täitmata.
  • Argumendi eeldused peavad moodustama küllaldase aluse – mida see tähendab?
  • eeldused, mis kokku moodustavad aluse,
  • eeldustest on tuletatav järeldusotsustus1 ja
  • järeldus - järeldusseos aluse ja järeldusotsustuse vahel.
    argumendi alus küllaldane siis, kui sellest saab teha parajasti ühe järelduse.
  • Argument peab olema testitav (kontrollitav) – mida see tähendab?
  • Millised on formaalse loogika neli põhireeglit ja milline on nende tähendus informaalses loogikas ehk argumentatsiooniteoorias?
    Formaalse loogika põhireeglid:
  • Samasuse seadus
  • Mittevasturääkivuse seadus
  • Välistatud kolmanda seadus
  • Küllaldase aluse seadus
    Ühe järeldussammuga arutlus, mis sisaldab vasturääkivust, on valeargument ja ei ole argument. Enam kui ühe järeldussammuga arutlus, mis sisaldab vasturääkivust või viib (arutlust jätkates) vasturääkivuseni, saab olla argumentatsioon ainult siis, kui vasturääkivuse kõrvaldamine ei muuda arutluse põhiteesi ega põhialust [st kui viga arutluses on kõrvaldatav arutluse peamist teesi ja põhilisi eeldusi muutmata].
  • Mille poolest argumentatsioon erineb argumendist, ehk nö suur argument erineb väikesest argumendist? Millised on üldised argumenteerimise sammud?
    Argumentatsioon on üksteist kinnitavate või toetavate argumentide ja väidete hulk ( seeria ), mille sihiks on teadmispositsiooni või otsustuspositsiooni kehtestamine. Seda positsiooni väljendab kindel tees või vähemkindel hüpotees.
    Argument võib olla argumentatsiooni komponent, kuid ei ole “element” kui lahutamatu algosake: sellel on struktuur ja otstarve ning sisu ja (esitus)vorm.
    Argumenteerimise sammud
  • Teesi või hüpoteesi püstitamine.
  • Arutluskäigu kavandamine (visandamine).
  • Teesi tõestavate või kinnitavate eelduste või allargumentide otsimine ja nende alusel järelduste ahela loomine teesi lõplikuks tõestamiseks või kinnitamiseks, või hüpoteesi tõepärasuse näitamiseks.
  • Järeldumisseose demonstreerimine või kirjeldamine, näitamaks, miks põhjendite kehtivuse või tõesuse korral on kehtiv või tõene ka tees. (Nt järeldamise reegliks võib olla põhjuslik seos, mis ise on induktiivne üldistus: kui inimest on noaga haavatud ja ta sureb , siis [suure tõenäosusega] inimene suri noahaava tagajärjel).
  • Milline peab olema kohtuotsuse sisu ja struktuur TsMS § 442 järgi?
     (1) Otsus koosneb sissejuhatusest, resolutsioonist, kirjeldavast ja põhjendavast osast.
     (2) Otsuse sissejuhatuses märgitakse:
     1) otsuse teinud kohtu nimetus;
     2) otsuse teinud kohtuniku nimi;
     3) otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht;
     4) tsiviilasja number;
     5) hagi ese;
     51) tsiviilasja hind;
     6) menetlusosaliste nimed ja isiku- või registrikoodid;
     7) menetlusosaliste aadressid , kui see on ilmselt vajalik otsuse täitmiseks või tunnustamiseks;
     8) menetlusosaliste esindajate nimed, esindajate asendumise korral viimaste esindajate nimed;
     9) viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses.
     (5) Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.
     (6) Resolutsiooni juures märgitakse ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg, muu hulgas kohus, kuhu kaebus tuleb esitada, ning viide, et kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil . Tagaseljaotsuses märgitakse õigus esitada otsuse peale kaja. Resolutsiooni juures selgitatakse ka käesoleva seadustiku § 187 lõike 6 sisu.
    [RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]
     (7) Otsuse kirjeldavas osas märgitakse loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid. Kui asjas on kohtu ettepanekul esitanud lisaks menetlusosalistele seisukoha ka pädev riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, tuleb ka see seisukoht otsuse kirjeldavas osas märkida.
    [RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]
     (8) Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.
  • Mis on metakeel ja objektkeel ? Mis seos on nendel mõistetel argumentatsiooni teooria ja praktikaga?
    Metakeel on keel keele (keelte) kirjeldamiseks. Objektkeel on keel, mida praktikas kasutame.
    Metakeeles peab saama sõnastada kõik objektkeele laused + seal peavad olema mõisted, mida objektkeeles ei ole.
    metakeel on mõisteliselt rikkam kui objektkeel; loomulik keel saab olla mõlemas rollis.
    Paljud põhjendus-teoreetilised (ehk metataseme) mõisted ei ole kasutatavad praktilises, tegelikus põhjenduses (ehk objekt-tasemel):
    Joonis 1 Metatase ja objekttase (metakeel ja objektkeel) argumentatsiooni teoorias
    Käesolev käsitlus /õpetus/arutlus informaalne selles mõttes, et lihtsuse ja arusaadavuse huvides me kirjeldame argumendi reegleid, omadusi ja seoseid valdavalt loomulikus keeles. Sellisel lähenemisel on oluline õpetuslik otstarve: kuna argumenteerimine toimub valdavalt loomulikus keeles või loomulikule keelele rajatud erialakeeles, siis peaks ka argumenteerimise õpetus toimuma sama(de)s keel(t)es.
  • Mille poolest erinevad deduktiivsed ja induktiivsed järeldused?
    Esiteks, reeglid on erineva rangusega. Ranged järeldumise reeglid on sellised, mille järgi järelduse tuletamisel erandid või kõrvalekalded reeglitest ei ole lubatud. Seetõttu vigane või poolik järeldus polegi järeldus. Ranged reeglid on loogilised ning nende järgi tehtud järeldused on kehtivad ja on paratamatult tõesed. Loogiliselt ranget järeldamisreeglistikku ja selle järgi tehtud järeldusi nimetatakse deduktiivseteks.
    Loogiliselt mitterangete ehk mittekehtivate järeldamise reeglitega on tegemist siis, kui reeglitest on lubatud erandid või kõrvalekalded. Mis tähendab, et ka vigane, poolik või esialgne (nt hüpoteetiline või intuitiivne) järeldus võib teatavas olukorras olla vastuvõetav. Erandite ja kõrvalekallete lubatavus tuleneb asjaolust, et rakendades järeldamise reegleid meie kogemusele elamise maailmas, ei saa me olla kindlad, kas kogemuses tunnetatav maailm „käitub alati ootuspäraselt“ ning kas kogemuse fenomenid ja maailma asjad on ranges vastavuses. Sestap mitteranged järeldamise reeglid on empiirilised ning nende järgi tehtud järeldused omavad tõeväärtust – klassikaliselt tõene või väär –, mis on määratud järeldusotsustusele vastavast asjade seisust maailmas. Selliseid järeldamisreeglistikke ja nende järgi tehtud järeldusi nimetatakse mittededuktiivseteks ehk induktiivseteks.
    Kui induktiivse järeldamise reeglitest on lubatud erandid ja kõrvalekalded, siis on oluline uurida ja määratleda, millised erandid ja kõrvalekalded, mil määral ning millistel tingimustel on lubatud. Näiteks mõned kõrvalekalded on kirjeldatavad tõenäosuse mõistestikus. Empiirilise järeldamise reeglid on erinevat tüüpi ja erineva selgusega (sellest allpool).
    Teiseks deduktiivseid ja induktiivseid järeldusi eristavaks kriteeriumiks on aluse ja järeldusotsustuste „mahuerinevus“. Deduktiiv -loogilise järelduse eeldused ja tuletis on „samamahulised“: järeldusotsustus ei ütle midagi, mida eeldustes ehk aluses poleks (tuletamisi ehk implitsiitselt) juba öeldud . Induktiiv -empiirilise järelduse järeldusotsustus on alusest „suuremamahulisem“: järeldus ütleb midagi, mida eeldustes (aluses) enne ei öeldud. Sestap deduktiiv-loogilise järeldus on mitteavardav ja induktiiv-empiiriline järeldus on avardav.
    Kolmandaks deduktiivsete ja induktiivsete järelduste eristamise kriteeriumiks on järelduse vormi ja otsustuse seotus kogemusmaailmaga: deduktiivsete (kehtivate) järelduste tõesus ei sõltu kogemusest saadud kinnitusest, induktiivsete järelduste tõesus sõltub. Seega deduktiivsed järeldused on mitteempiirilised („puht-ratsionaalsed“), induktiivsed järeldused on empiirilised („kogemus-ratsionaalsed“). Kriteeriumiga on seotud nn induktsiooniprobleem: ükskõik kui suurest hulgast üksikvaatlustest ei saa tuletada kehtivat, st absoluutselt tõsikindlat üldistust. Põhjusi on vähemalt kaks: meie maailm näib olevat selline, et a) ükski järeldaja ei või teada kõiki järelduse õigsust mõjutavaid asjaolusid („kõiketeadja“ ei vajaks järeldusi), b) mõned järelduste õigsust mõjutavad asjaolud on määramatud (stohhastilised) ja neid ei saagi ette teada. Seega induktsiooniprobleemil on subjektiivne ja objektiivne külg.
  • Järeldus argumendis. Kogemusepõhine järeldamine kui teadasaamise meetod. Kirjeldage põhilisi järeldamise viise ekstrapolatsiooni-meetoditest kompleksmeetoditeni (5 klassi).
    1) Ekstrapolatsiooni-meetodid:2
    Loendav induktsioon , sh statistiline üldistus: vaadeldud-loetletud juhtumite mingi omaduse omistamine kõigile juhtumitele.
    Vaatlusprognoos: järgmise vaatlustulemuse tuletamine varasemate vaatlustulemuste põhjalt.
    Toimumata (tulevaste) sündmuste prognoos: tulevase sündmuse tuletamine toimunud sündmuste (varasema kogemuse) põhjalt.
    Laiendav induktsioon: tuletis terviku vaadeldavalt osalt selle mittevaadeldavale osale, või vaadeldavalt osalt tervikule, või vaadeldava(te) osa(de) omaduste klassilt või jaotuselt terviku (mittevaadeldavale) üldomadusele (nt Universumi kosmoloogilise ühetaolisuse printsiip).
    Retroduktsioon: tuletis vaadeldud tagajärjelt, lõppseisundilt, väljundilt või tulemuselt mittevaadeldavale põhjusele, algseisundile, sisendile või tööfunktsioonile; põhineb põhjuslikel seostel või füüsikalis-matemaatilistel või funktsionaalsetel korrelatsioonidel.
    Aprioorne ja empiiriline analoogia : tuletis vaadeldavalt üksikult nähtuselt sarnasele (mittevaadeldavale) üksikule nähtusele.
    Subsumptsioon – õigusnormi pälviva konkreetse juhtumi (asjaolu) määramine õigusnormi abstraktses koosseisus kirjeldatud sündmuste, tegude või tagajärgede klassi. Subsumptsiooni põhilised vead: a) õigusnormi koosseisu vale tõlgendus – vääralt hõlmatakse antud ja sarnased juhtumid ; b) juhtumi väär kirjeldus – juhtum viiakse koosseisu alla, kuhu see ei kuulu.
    Imputatsioon – õigust pälviva teo või tagajärje omistamine isikule: a) formaalselt või substitutiivselt õigusnormi alusel, b) materiaalselt – tõendamise alusel.
    2) Korrelatsiooni-meetodid:
    Nn J. S. Milli meetodid (enamik neist meetodeist oli tuntud juba enne teda):
    ÜHTIVUSMEETOD
    Juhtum
    Antetsedentsed asjaolud
    Fenomenid
    1
    ABEF
    abe
    2
    ACD
    acd
    3
    ABCE
    afg
    Seega on võimalik, et A on a põhjuseks.
    ERINEVUSMEETOD
    Juhtum
    Antetsedentsed asjaolud
    Fenomenid
    1
    ABC
    a
    2
    BC
    -
    Seega A on a põhjuse tingimatuks osaks.
    ÜHENDATUD ÜHTIVUS- JA ERINEVUSMEETOD
    Juhtum
    Antetsedentsed asjaolud
    Fenomenid
    1
    ABEF
    a
    2
    ACD
    a
    3
    ABCE
    a
    4
    CDE
    -
    5
    BEF
    -
    Seega on võimalik, et A on a põhjuseks.
    KAASMUUTUSTE MEETOD
    Juhtum
    Antetsedentsed asjaolud
    Fenomenid
    1
    A+ BC
    a+b
    2
    Ao BC
    aob
    3
    A- BC
    a-b
    Seega A ja a on kausaalselt seotud.
    JÄÄKIDE MEETOD
    Antetsedentsed asjaolud
    Fenomenid
    ABC
    abc
    B
    on põhjuseks
    b-le
    C
    on põhjuseks
    c-le
    Seega A on a põhjuseks.
    (Vt veebis nt: http://en.wikipedia.org/wiki/Mill's_Methods
    ja üht rakendusnäidet: http://philosophy.hku.hk/think/sci/mill.php )
    3) Seletus-meetodid:
    Hüpoteetilis-deduktiivne järeldus empiirilistelt algandmetelt loogiliselt paratamatule järeldusele, mis algandmetest sõltuvalt võib siiski vale olla (seega on loogiliselt mittekehtiv).
    Hüpoteetilis-deduktiivne järeldus on sümmeetriline seletusega:
    Süllogism rakendatuna reaalsusele (empiiriliselt interpreteeritud süllogism):
    Inimesed on surelikud (H)
    Aristoteles on inimene (T)
    Aristoteles on surelik (JO)
    kus (H) on hüpoteetiline seaduspärasus , (T) algandmed ehk tõik (fakt), (JO) järeldusotsustus
    Empiirilise asjaolu seletus:
    Aristoteles on surelik sellepärast, et
    Aristoteles on inimene ja inimesed on surelikud
    Füüsikas tuntuim on Hempel-Oppenheimi deduktiiv-nomoloogiline mudel
    Abduktsioon: järeldamine „parimale“ (paremini tõendatud) seletusele.
    4) Kaalumise ja lähendamise meetodid
    aproksimeerimine
    printsiipide kaalumine (sh 2-astmeline kaalumine antud juhtumi lahenduselt kõigi sarnaste juhtumite sarnase lahenduse kogumõjule: tm sõnavabaduse printsiibi ja au ja väärikuse kaitse printsiibi kaalumine interneti-sõimu-juhtumi suhtes)
    teabe võrdlev täpsustamine (tm kahe osaliselt kattuva sisuga dokumendi võrdlemise tulem)
    jt
    5) Teoreetiline rekonstrueerimine ja modelleerimine (kompleksmeetodid)
    Põhimõtteliselt on teaduslikud teooriad uuritava reaalsuse abstraktsed idealiseeritud mudelid või skeemid , mis toimivad nii uurimise objektidena kui ka uurimisvahenditena.
  • Mis on diskursus – lihtne määratlus tähendusüksuste loetelu kaudu? Nimetage mõned diskursused.
    Diskursus – lausest suurem keeleline tähendusüksus. Arutlused, põhjendused, jutustused, kirjeldused, tõendamised, õigustamised.
  • Mis on lause tähendus ja osutus? Mis on lause propositsiooniline ehk „loogiline tähendus“ ja mis on lause „vestlustähendus“?
    • Tähendus
      • Propositsioon e püsitähendus – see millest lihtsalt aru saab, kui loeme teksti. – lause tähendus ilma tõeväärtuseta.
      • Kõnelejatähendus – tähendus tuleb panna konteksti kõnelejaga. Nt kui midagi kõneleb sõber või politseinik on suur vahe selle lause tugevusväärtusel.
    • Lause osutus on tõeväärtus - („päike on sinine“ ei ole tõene) Võib olla kas tõene, väär, või me ei saa otsust teha kuna teatud sõnad on kahemõtteliselt (näiteks Sun is blue, arvestades et Sun on ka üks bänd).

    Lause tähendus on (mõneti tinglikult ) jagatav “püsitähenduseks” ja “vestlustähenduseks”
    Olulised on tagajärjed (väljund): kas teo (nt pettuse) tagajärg ilmneb päriselus ja käsitab tõelisi (varalisi või moraalseid) kahjusid, või teo tagajärg on olemas mängult (ent ka siis võib ilmneda pettuse tõeline moraalne või psüühiline tagajärg, või tegelik tüli).
    Näiteks kaubamärgi- või autoriõiguste rikkumine võib olla reaalne, ehkki toodet või teost reaalselt ei müüda või levitata.

  • Propositsiooniline tähendus (lause “loogiline tähendus”)


    Keelel on sisemine loogika ning keele ja maailma seoste loogika: lauseehitus ja lausete tähendus (süntaks ja semantika ). Keele ja maailma seoste loogika käsitab väitlausete tõetingimusi – tõeväärtust. Keele süntaktika ja semantika põimuvad keele grammatikas.
    Lausete tähendus tuleneb keele sisemisest loogikast ja juurdunud semantikast. Lause tähendust mõjutavad nii lauseehitus kui ka lauseüksuste tähendus.
    Tõeväärtus on keeleväljendi ja sellega osutatava maailma seos, millel on oma loogika: väitlausete tõetingimused.
    Laused
    Päike on kollane
    Päike on sinine
    on erineva tõeväärtusega (ja mõttega), ent on samaväärse tähendusrikkusega: nende aluseks on sama lausefunktsioon. Määramata muutujatega: x on y, määratud muutujatega: mingi täht on mingit värvi. Esitatud lausetes lausefunktsiooni muutujad on täielikult interpreteeritud (Päike, kollane, sinine).
  • Mis on mõiste? Mõiste nimi, tähendus (sisu) ja osutus (maht)? Tooge näiteid mõistetest!
    Mõiste on abstraktne objekt. Mõisted on muutuvad ja hägused.
    Maht on objektid, mida mõiste hõlmab.
    Sisu on nende objektide üldiste tunnuste kataloog .
    Mõiste osutus ehk maht väljendub kohustustes ning konkreetses kohtustussuhtes isikute vahel
    Predikaat on omadus, lauseosa mis ei ole lause alus ega subjekt . Mõiste mahuks on kõik sellised kohustused, mis sel hetkel maailmas on ja samas ka see idee ise.
    „Ehatähe“ ja „Koidutähe“ osutus ehk maht on sama, tähendus mitte. Fregel ütleb, et neil on sama osutus ehk planeet veenus aga neil on erinev tähendus. „Märk“, „nimi“ on mistahes tähis, mis esineb pärisnimena, mille osutuseks on kindel objekt, mitte mõiste. Osutus ongi objekt, see millest lause räägib. Lausega tähistatu on osutus ja see kuidas, seda tehakse on tähendus.
    maht – objektid, mida mõiste hõlmab (Veenus).
    sisu – osutus koos mingi tähendusega, lisaemotsiooniga, lisaväärtusega, TUNNUSTEGA (kellele Ehatäht, kellele Koidutäht).
    predikaat – omadus, funktsioon asjalt lausele ja tõeväärtusele.
    mõiste nimi – sõna, millega mõistet nimetatakse.
  • Millised on keelekasutuse põhiprintsiibid moodsa pragmaatilise tähendusteooria järgi?
    Keelekasutuse põhiprintsiibid:
  • tõlgenduse tausta printsiip – kõne tähendus ja kõneleja kavatsus funktsioneerivad kindlates mõttevõrkudes läbi kõnelejate üldise (kultuuriliste) võimete, oskuste ja teadmiste; Tähendus – kontekst – üldine taust (kontekstivaba ja – tundlik grammatika);
  • Tüübi ja eksemplari erinevus: tüüp kui abstraktne mõiste, eksemplar kui konkreetne objekt (tüüpiloov näidis). Nt 10 arvutisse installeeritud programmid on tüübi identsed aga eksemplari identsed ei saa olla, sest igas arvutis on oma eksemplar.
  • Lause (tüübi) ja lausungi (eksemplari) erinevus: lause kui formaalne püsitähendusega struktuur, lausung kui kavatsetud (kõne)tegu.
  • Kompositsioonilisus: laused on moodustatud grammatikareeglite järgi (süntaks), lause tähendus on määratud komponentide püsitähenduse ja kombinatoorikaga (semantika).
  • Lausetähenduse ja kõnelejatähenduse erinevus: konkreetne kõnelejatähendus on konventsionaalse tähenduse funktsioon. Kaudsed kõneaktid ja implikatuurid.
  • Kasutuse ja tsiteerimise erinevus: viimast nimetatakse ka mainimiseks. – Mainima on väljend , mida tasub ka lepingutes kasutada. Ärisaladus saab põhiseadusliku kaitse kui ta tõesti ärisaladus on.
  • Keele võimaluste ja kõneleja teadmiste erinevus (ontoloogia ja epistemoloogia erinevus): laused, tähendused, taotlused; teadmised autori kavatsuste kohta. Keeleline määramatus võib olla mõlemakülgne.
  • Meta -taseme ja objekt-taseme erinevus. (Metakeelsed laused objektkeelsete lausete kohta – tingimusel, et metakeel on mõisteliselt rikkam kui objektkeel; loomulik keel saab olla mõlemas rollis.)
  • Mis on kontekst – kitsas ja laias tähenduses?
    Kontekst kitsas tähenduses – kõik argumentatsioonis (või näiteks kogu raamatus) sisalduvad mõtisklused. Kontekst laias tähenduses – kõik ajaloolis-kultuurilised kontekstuaalsed asjaolud. Tõlgedamise kontekst – siia kuulub kõik see, mida tõlgendaja peaks argumentatsioonis esitatud andmetest teadma.
  • Milliste taustategurite mõjul ja mil viisil kujuneb kõneteo tähendus (ehk lause vestlustähendus – kokku 11 tegurit)?
    kes ütles
    kellele ütles
    mida ütles
    miks ütles
    millise modalsustooniga
    millises vestlussituatsioonis
    seoses mille muu öeldavaga
    seoses mille maailmas toimuvaga
    kas ennustas või ütles pärast
    mida kavatses öelda
    tegi või ainult ütles
    mille kohta
  • Millised on tekstist arusaamise kolm mõeldavat heuristilist alust (Umberto Eco järgi)? Kuidas see skeem rakendub õiguse tõlgendamise suhtes?
    Tekstist arusaamise kolm mõeldavat alust:
  • kirjutaja kavatsus (intentio auctoris)
  • teksti toime või otstarve (intentio operis)
  • lugeja arusaam (intentio lectoris)
    Kui jutt oleks sündmuskoha protokollist, siis kas need kolm peaks olema sarnased või kattuma? Sel juhul on ilmne, et need langevad kokku tugevalt, sest uurija peab kirjutama nii, et kohtunik saaks ka hiljem sama moodi aru nagu uurija nägi.
  • Kirjeldage tunnistusliku teadmise usaldusväärsuse aluseid – miks me üldse võime teiste inimeste väiteid uskuda ?
    Reliabiilsus ( usaldusväärsus ) käsitab uskumuste tekkimise või saavutamise protsesside, meetodite ja praktikate reeglipärast usaldusväärsust.
    Reliabiilsuse teooria tugevused:
    • seotus tõe mõistega objektiivses mõttes: usaldusväärse protsessi sihiks on asjade tegeliku (tõese) seisu väljaselgitamine ning usaldusväärsuse kriteeriumiks on protsessi reeglipärane edukus selle sihi saavutamisel;
    • õigustus(e usaldusväärsus) on astmeline ja fallibilistlik: nagu uskumine võib olla vähem või rohkem õigustatud, või suisa ekslik, nii võivad ka uskumusi tekitavad mehhanismid olla rohkem või vähem usaldusväärsed.

  • Millised on tõese tunnistuse kujunemise tingimused ja tunnistust vääravad tegurid (joonise põhjal)?
  • Kuidas liigitatakse kõnetegusid kõneakti teoorias?
    1. Tõdemused ehk assertiivid
    2. Kohustumised ehk komissiivid
  • Juhised ehk direktiivid
  • Kehtestused ehk deklaratiivid
  • Tundeväljendused ehk ekspressiivid
  • Milline loogiline omadus eristab faktiväiteid ja hüpoteese normilausetest ja ettepanekutest?
  • Kirjeldage inimese teadvuse „kategooriaid“ (teadvusseisundite tüüpe). Mis on kavatsus?
    Teadvuse kategooriad:
  • Meelelised aistingud ja tajud, kehalise tegevuse reflektsioon (sh füsioloogiline vajaduspinge, nt tunnetame gravitatsiooni, kui väsime, kui näljatunne tuleb tunnetame kehaga ajakulgu)
  • Kogemusmälu
  • Kavatsused kui tegevuse põhjused. Kavatsus ja tahe ei lange sageli kokku (nt orjad ei taha põldu harida, kuid tagajärgi teades ta läks ja kõplas põllu ära). Kavatsus - „otsustav otsus“
  • Mittekeelelised ettekujutised (eesmärgid, oletused, soovid), sümbolilised ja abstraktsed kujundid , fantaasiad.
  • Keeleline arutlus ja mõisteline peegeldus (kontseltuaalne reflektsioon).
  • Emotsioonid , afektid
  • Millised on põhilised tõe (filosoofilised) teooriad? Kuidas praktiliselt käsitada tõe mõistet (3 soovitust) ja miks ei ole mõttekas õigusemõistmises tõe mõistest täiesti loobuda ?
    Räägitakse neljast tõeteooriast:
    1) tõde tähendab lause vastavust tõsiasjale - korrespondentsi teooria
    2) laused peavad olema kooskõlas omavahel (positiivne ja negatiivne sidusus) - koherentsi teooria
    3) laused peavad töötama nagu nad oleksid tõesed – pragmaatiline tõeteooria
    4) mõiste peab vastama metakeelsele lausele, metakeel loob loogilise seose – semantiline teooria
    Õiguspraktikast tuntud probleemid - kuriteo lavastamine, tõendite fabritseerimine, rõõnamine, valetunnistus jne on lihtsalt valetamine.
    • Vundamentism – tõe mõiste on võimalik.
    • Bacon – teatud tõkked teadasaamisel, ehk teadmise künnised.
    • „Tõe kummutajad“: Illusioonid, hallutsinatsioonid, fiktsioonid – väljamõeldised, kõigutamatud eelarvamused, mõistete määratlematus või hägusus (kas õunad moodustavad kuhja või mitte), piirjuhtumid, süstematilised eksimused, raskused „ühise keele“ leidmisel (moslemi fundamentalistid ja juudi usku).

  • Mis on teadmine nn standardkäsitluses (teadmise tarvilikud tingimused)? Tooge näiteid, millal inimene selle mudeli alusel midagi teab.
    Teadmise mõiste loomulikus keeles on hägus ja kasutus intuitiivne, kuid epistemoloogias püütakse luua ranget ja selget teadmise kontseptsiooni (vt allpool).
    Propositsioonilise teadmise tarvilikud tingimused.
    S teab, et p parajasti siis, kui:
  • S usub, et p;
  • S’i uskumus, et p, on õigustatud;
  • p on tõene;
  • õigustus tagab, et uskumuse ja tõesuse kokkulangemine teadmises ei ole juhuslik.
    (S - subjekt p – propositsioon)
    Uskumus on nn propositsiooniline hoiak.
    Kaks võimalikku lähenemist ‘propositsiooni’ mõistele:
    1) kindlad mõeldavad loogilised ühikud , lõputu kontiinuum (enne lausungit);
    2) sooritatud lausungite (“kahtlased”) varjud (pärast lausungit).
  • Millised on teadmise allikad (teadasaamise viisid) ning millisel alusel liigitatakse need kahte rühma? Kuidas teadmise allikad (teadasaamise viisid) on seotud teadmise mõistega?
    A) mittejäreldusliku (ehk vahetu ehk otsese) teadmise allikad:
    1) meeleline kaemus ehk pertseptsioon – laiemalt tuleb seda võtta. Teadmiste saamisel kasutame mitut meelt , tunnetame sünergeetiliselt, kasutades meeli, mitte vaid nt üht.
    2) tunnistus (mitte juriidilises tähenduses) – see igasugune vahendatud teadmine, mida teine subjekt edastab tingimusega, et eeldame, et tal on olemas teadmine mingist tõesest allikast. Kui edastab, siis tunnistuslik teadmine. Kohtus tunnistusliku teadmise kaudu kohtunik võtab vastu enamasti. (kui loen 10 aastat hiljem oma päevikut, annan endale tunnistust ...)
    3) sisevaatlus, kuidas me tajume oma teadvusseisundeid, uskumusi – oluline sisekaemus ettevaatamatusdelikti puhul – kas nägi ette sündmust või mitte, seda tuleb hinnata.
    4) mälu
    B) Järeldusliku teadmise allikad:
    5) induktsioon ehk empiiriline tähendus – selle aluseks loogilised skeemid, aga ta on alati loogiline
    6) deduktsioon ehk loogiline tõestus – ainuke paratamatult tõene, kui tehtud õigesti.
    7) konduktiivne ehk lähendav järeldamine – laialivalguv see (nt tõmban maha vasturääkivused tekstis, saan kohe teadmist juurde sellega);
    8) aprioorne (ehk kogemuse eelne) analoogia (analoogia objekt ja analoog) – aprioorne seetõttu, et järeldus loogiline. Meil pole kindlust , et rotil uuesti katset korrates saame sama tulemuse.
    Teadmise viisid on seoses selle objektiga, mida me uurime, mida me tahame teada saada.
  • Kirjeldage teadmisseisundite tüüpe (nn teadmise maatriksi alusel).
    Teadvuse “kategooriad” (teadvusseisundite tüübid)
  • Meelelised aistingud ja tajud, (pertseptiivsed kujutlused), kehalise tegevuse refleksioon (sh füsioloogiline vajaduspinge).
  • Kavatsused kui tegevuse põhjused.
  • Mittelingvistilised ettekujutused (eesmärgid, oletused, uskumused, soovid), sümbolilised ja abstraktsed kujundid, fantaasia-kujutlused.
  • Emotsioonid, tundepuhangud, afektid (sh emotsionaalne vajaduspinge).
  • Keeleline arutlus ja mõisteline peegeldus (kontseptuaalne refleksioon) – kokku mõtlemine.
  • Kogemusmälu (äratundmised, oskused, teadmised).
  • Kirjeldage teadmatuse tüüpe ja nende väärtusi. Mis on teadmise loogiline ja sisuline vastand?
    Teadmatuse tüübid
    Täielik (mitteeirav) teadmatus : isik ei tea, et ta [seda tõsiasja] ei tea.
    Täielik eirav teadmatus: “ei tea ega tahagi teada!”
    Täielik intentsionaalne või ratsionaalne teadmatus: “isik ei tea, aga tahab teada või peab teada saama”. Nt kohtunik on ja peabki enne kohtumõistmist olema asjast täielikus teadmatuses.
    Osaline ehk pindmine teadmine: “ma tean, et Jupiteril on palju kaaslasi, aga ma ei tea, kui palju neid on…” (Põhjuslike seaduste teadmine.)
    Teadmatus arusaamatuses: kui lause tõeväärtuseks on ‘vaegkirjeldus’ (“Kuu koosneb mitmetest kivimitest .”)
    Agnostiline hoiak (hoidumine uskumusest või oletusest): “tahaks teada, aga kuna ma ei näe võimalust seda teada saada, jätan küsimuse kõrvale.”
    Küsimuse seisund ehk intentsionaalne ja ratsionaalne osaline teadmatus: “tean, mida ma ei tea, sestap tean, mida küsida!”
    Teadmise vastand on eksimus. Kui S oletab, et p ja p on tõene, siis on tõepärane hüpotees. Kui propositsioon on tegelikult väär, aga me usume seda, siis tegemist eksimusega. S oletab, et mitte-p (nt et kuu ei ole juustust), siis eksimus võib ka olla eituses. Teadmatus pole teadmise vastand – teadmise vastand on eksimus.
  • Mida tähendab eraõiguse seadustes väljend teadis või pidi teadma?
  • Mis on intuitsioon , selle allikad ja kuidas kasutada seda argumenteerimises?
    Mis ei ole teadmiste allikaks? Intuitsioon – kas õigustab teadmist? Rosentau on seisukohal, et ta ei õigusta teadmist, aga hüpoteesi kui teadmisseisundit iseloomustab.
    Intuitsioon: kogemusel põhinev vaistlik asjade, sündmuste, inimeste, tegude, samuti loomingu tulemuste ettenägev või ennetav aimdus, mis ennetab loogilist arutlust või empiirilist uurimist .
    Intuitsiooni allikad:
    • meeleline ja mõistelis-refleksiivne “maailmakogemus”;
    • tegutsemise ja tegemise (loomise) kogemus;
    • keelelise ja esemelise suhtlemise kogemus;
    • emotiivne (tundmise) kogemus,
    • empateetiline (“kaasatundmise”) kogemus.

    Intuitsioon on tõhus abivahend põhjenduse koostamisel, hüpoteeside ja uurimisülesannete püstitamisel, kuid nõrk või ebasobiv argument.
  • Mille poolest erinevad tõenäosus ja tõepärasus?
    Tõenäosus – tõsiasjade kohta, kuivõrd meil on alust oodata ühtede või teiste faktideilmnemist või avastamist.
    Tõepärasus –väite, seletuse, kirjelduse, argumendi kohta.
    Tõepärasust saab kirjeldada ainult objektidel, millel on tõeväärtus olemas.
  • Mille poolest erinevad eesmärk ja otstarve?
    Eesmärk on tegijatel, otstarve on vahenditel. Eesmärgid on nii seadusandjal kui ka seaduse rakendajal – võivad erineda.
    Õigus on paljuotstarbeline: normi otstarve erineb seaduse otstarbest, õiguse sisemised otstarbed erinevad sotsiaalset väljundit tootvatest otstarvetest, jne.
    Seaduse mõte on seaduse otstarve.
    Seaduse eesmärk on see, mida seadusandjad tahtsid nende poolt tehtud normidele omistada.
    Seaduste loomisel on alati enne eesmärk  tehakse seadus  seadus saab otstarbe  seadust kohaldatakse tulevikus tulenevalt selle otstarbest.
  • Mida tähendab normipropositsioon normist ja erinevalt propositsioonist kui väitest)
  • Normipropositsioon koosneb operaatorist kehtib ja ettekirjutusest (normist, normilausest).
  • Milline on EL direktiivide roll Eesti (siseriiklikus) õiguses?
    Euroopa Kohus nõuab, et siseriikliku õiguse rakendamisel, eriti direktiivi elluviimiseks välja antud seaduse sätteid tõlgendataks direktiivi sõnastuse ja eesmärgi valguses, saavutamaks direktiiviga seatud eesmärki.
    Järeldus: kogu siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada direktiivi kohaselt. Lojaalsus kohustus.
  • Mida tähendab seaduse teksti subjektiiv -teleoloogilise (ajalooline) ja objektiiv-teleoloogilise (funksionalne) tõlgendamise diakroonilisus ehk mittesamaaegsus?
    Eesmärk on tegijatel, otstarve on vahenditel. Eesmärgid on nii seadusandjal kui ka seaduse rakendajal – võivad erineda. Õigus on paljuotstarbeline: normi otstarve erineb seaduse otstarbest, õiguse sisemised otstarbed erinevad sotsiaalset väljundit tootvatest otstarvetest, jne. Seaduse mõte on seaduse otstarve. Seaduse eesmärk on see, mida seadusandjad tahtsid nende poolt tehtud normidele omistada. Seaduste loomisel on alati enne eesmärk  tehakse seadus  seadus saab otstarbe  seadust kohaldatakse tulevikus tulenevalt selle otstarbest.
    Seadusandja eesmärk. Kes on seadusandja? Mis on tema õigusliku tähendusega eesmärk? Hüpoteetiline ja rekonstrueeritud eesmärk. Ajalooline: mittesamaaegne (diakroonne) tõlgendamise ja rakendamisega. Seaduse otstarve (ratio legis). Sünkroonne tõlgendamise ja rakendamisega, diakroonne seaduse loomisega.
  • Kirjeldage R. Dworkini õiguse parima tõlgendamise teooriat. Milline on Dworkini järgi õiguse printsiipide asend õiguse süsteemis?
    Kohtunike enamiku arvamus oli: seaduse loomise põhilisi kaanoneid on see, et mis on seadusandja kavatsuses, on ka seaduse mõttes, nii nagu oleks see ka seaduse tähes; ja mis on seaduse tähes, ei saa olla selle mõttes, kui seda pole seadusandja kavatsuses. Järelikult, kuivõrd võib arvata, et NY seadusandjad ei kavatsenud anda mõrvaritele võimalust pärida nende ohvrite vara, niivõrd ütleb kõnesolev seadus, et mõrvar ei saa pärida ohvri vara. Elmeri asjas võeti arvesse printsiip, et “keegi ei tohi sooritatud kuriteost kasu saada”. Kohus ei lähtunud kehtivast õigusnormist, vaid lähtus printsiibist ning lõi sellega uue õigusnormi.
    Aluse ainuõigetele lahendustele annavad õiguse printsiibid , mis kuuluvad õiguse normatiivsesse süsteemi ning reguleerivad õigusnormide rakendamist. Seega, kuna õiguse printsiibid on õigusnormide kõrval teine õiguse normatiivse süsteemi osa ja kohtunik täidab seaduse normilüngad printsiipide abil, siis seaduse lünkade täitmisel “uue õiguse” loomist ei toimu ja kohtunik nn diskretsiooniõigust ei kasuta ega vaja.
    Mis on õigusprintsiipide allikad? Õiguse printsiipide (oletatavaks) allikaks on ühiskonna väärtuste, eluviiside, koostöövormide ja loovuse struktuur. Isiku õigused on kasutatavad õigusotsuse printsipiaalsete argumentidena. Isiku õigused on trumbid.
  • Mida tähendab lünk seaduses ja kuidas (milliste põhjendamise meetoditega) seaduse lünka täidetakse? Mille poolest erineb lünk seaduses õiguse lüngast?
    Lünk seaduses tähendab just sellise reegli puudumist, mille olemasolu on eeldatav või tuletatav seaduse otstarbest ja seadusandja reguleerimisplaanist. Seaduse lünga puhul seega valdkonda reguleeriv seadus on olemas, aga selle valdkonna mingi probleemi lahendamiseks ei paku seadus otsest ja selget juhist. Seaduse lünka võib kohtunik täita, lähtudes seaduse otstarbest ja seadusandja reguleerimisplaanist. Seejuures peab ta lünga täitmist põhjendama.
    Kui õigusnorm puudub, ei saa seda tõlgendada. Sel juhul on tegemist lüngaga õiguses. Mingit otsustamist vajavat valdkonda ei ole reguleeritud seadusandluses.
    Lünk võib olla näiv – seadusandja polegi planeerinud küsimust reguleerida.
  • Täitmine - õiguse rakendaja , lähtudes seaduse üldisest mõttest ja eesmärgist, piirab normi regulatiivset ulatust ja teeb erandi printsiibil “ebavõrdset ei saa kohelda võrdselt”.
  • Millised on normianaloogia rakendatavuse tingimused TsÜS § 4 järgi?
    Õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest.
  • Põhjendage, miks ja mil määral õigusemõistmine on argumentatiivne ehk järelduslik tegevus? Mis tüüpi argumente kasutatakse õigusemõistmises? Mida õiguses argumenteeritakse, õiguse loomisest selle rakendamiseni?
    Tööjaotus õigusemõistmises:
        • tõendite avastamine;
        • tõendite alusel järeldamine ja järelduste põhjendamine;
        • tõendite ja järelduste alusel õigusotsuse tegemine ja otsuse põhjendamine;
        • kohtumenetluse üldine jälgimine;
        • otsuse täideviimine ja selle jälgimine.

    Teadmise õigustus on eksimusaldis, s.t tõendite hulk ei tarvitse tagada tõendusjõudu ja tõe avastamist. Tõenditele vastavus on õigusemõistmise süsteemisisene kriteerium : vastavalt menetlusseadustele lähtuvad uurimisorganid, poolte esindajad ja kohtunik oma toimingutes ja otsustest olemasolevatest tõenditest. Kuid süsteemiväline kriteerium – õigusemõistmise eesmärk ja õigluse nõue – on taandatav tõeteadmise taotlustele.
    Õigusotsuse argumendid on kõige üldisemalt jagatavad kahte põhitüüpi:
    • Tõendiargumendid (faktiküsimus).
    • Õigusliku otsustuse mittenormatiivsed eeldused ehk tõendiargumendid:
      1) “materiaalsed” tõendid (asitõendid);
      2) “protokoll-laused”: nn vaatluslaused, tunnistajate jt ütluste üleskirjutused, ekspertarvamused, tõendite tõlgendamise laused (tõendamisjõu ja -seoste kohta);
      3) otsustajate episteemilised seisundid (nii faktide, tõendite kui ka normide kohta).

    • Tõend on uuritava sündmuse jälg, mida on võimalik tajutavas vormis fikseerida ja mille alusel saab teha järeldusi selle sündmuse asjaolude kohta.
    Rangelt võttes materiaalne või semantiline jälg iseenesest ei ole tõend. Tõendiks ehk tõendiargumendiks saab jälg läbi teatavate otsustuste (vt joonis).
    • Normiargumendid (normiküsimus).

    Õigusotsuse normiargumendid:
  • legaalformulatsioonid (seaduse või kohtuotsuse tekst);
  • autoriteetsed tõlgenduslaused;
    2-1) tõlgendamisega tuletatud normilaused (normipropositsioonid);
    2-2) tõlgendamisega tuletatud õiguse (mõõduandvad) printsiibid.
    Õiguse rakendamine käsitab:
        • igakordset tegelikku õiguse tõlgendamise, põhjendamise ning mõõdu - või nõuandva otsustamise loovat tegevust, mis rajaneb
        • õigusallikate tuvastamise, sätete tõlgendamise, juriidilise otsustuse ning eelneva põhjendamise oskusskeemidele ning tarvilikele teadmistele (kokku õiguse rakendaja “ tarkvara ”), mille allikaks on
        • ühiskonnas esinev õiguse kohaldamise praktika üldiselt, seotuna hariduse, kasvatuse, kõrg- ja massikultuuri ning poliitilise aktiivuse väljunditega.

  • Selgitage tõendi kui argumendi loogikat: milline on esimene otsustus tõendi kujunemisel ja millised võivad olla tõendiargumendi lõppotsustused?
    KarS - Tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis.
    Tõend on uuritava sündmuse jälg, mida on võimalik tajutavas vormis fikseerida ja mille alusel saab teha järeldusi selle sündmuse asjaolude kohta.
    Rangelt võttes materiaalne või semantiline jälg iseenesest ei ole tõend. Tõendiks ehk tõendiargumendiks saab jälg läbi teatavate otsustuste.
    Tõendi argumendid:
  • “materiaalsed” tõendid (asitõendid);
    2) “protokoll-laused”: nn vaatluslaused, tunnistajate jt ütluste üleskirjutused, ekspertarvamused, tõendite tõlgendamise laused (tõendamisjõu ja -seoste kohta);
    3) otsustajate episteemilised seisundid (nii faktide, tõendite kui ka normide kohta).
    üks tõend võib olla küllaldane uurimisversiooni püstitamiseks, kuid ei ole küllaldane inimese süüdimõistmiseks kohtus
    Tõendamist saab tõendiargumendi ja maailma sündmuste ajalise seotuse alusel liigitada:
    1) Osutamistõendid – tõendavad aktuaalselt olemasolevaid asju või jätkuvaid sündmusi.
    2) Rekonstruktsioonitõendid – tõendavad möödunud-lõppenud sündmusi
    3) Prognoositõendid – tõendavad tulevasi sündmusi (nende olemasolevaid põhjusi ja tõenäosust).
  • Mida tähendab õigusemõistmises ’asjaolu’? Mis on asjaolu ja tõendi seos? Mis on ’tõendamisese’? Mis määrab tõendamiseseme kriminaalmenetluses? Mis määrab tõendamiseseme hagimenetluses?
    Tõendite hulga printsiip: tõendite suurem hulk üldiselt kinnitab hüpoteesi tõepärasust paremini kui väiksem osahulk, eeldusel , et kõik tõendid pärinevad usaldusväärsetest allikatest, ei tulene üksteisest ja tõendamis-järeldused on korrektsed.
    St, et sündmuse asjaolud saavad seda kindlamalt tõendatud, mida enam põhjuslikult seotud, kuid järelduslikult sõltumatuid jälgi (ehk "erinevate ahelate otsi") leidub.
    Tõendamiseseme asjaolud on:
  • kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud;
  • kuriteokoosseis;
  • kuriteo toimepannud isiku süü;
  • kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud.
    Tõendite hindamine
  • Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.
  • Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.
  • Milliseid tõendeid (tõendite liike) käsitlevad Eesti kriminaal- ja tsiviilmenetluse seadused? Kuidas mainitud seadused määratlevad tõendite tõendamisjõudu?
    KarS - Tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis.
    TSIVIILKOHTUMENETLUSE SEADUSTIK
    § 229. Tõendi mõiste
  • Tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.
  • Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi.
  • Põhjendage, miks on vaja õigust (õiguse tekstiallikaid) tõlgendada, ehk miks ei õnnestu kirjutada ammendava tähendusrikkusega seadusi, mida polekski vaja tõlgendada?
  • Millised kaanonid kirjutab lepingute tõlgendamisele ette VÕS § 29? Millist mõju evib lepingute tõlgendamisele VÕS § 31 (Välistav tingimus)?
  • Nimetage tugevalt kohustavad , nõrgalt kohustavad ja lubatud õigusallikad. Milliste hulka kuuluvad Riigikohtu lahendid? Milliste hulka kuuluvad esimese astme kohtute otsused?
    Tugevalt kohustavad õigusallikad:
    Seadus: normatiivaktid (üldaktid, erinevalt üksik- ehk rakendusaktidest).
    Tava: “normaalne tavapärane tegutsemine”
    a) seadusandja vaiksel heakskiidul
    b) vastab rahva õiguslikele tõekspidamistele
    c) kinnistunud eluviisis pikaaegse praktika tõttu *) kinnitatud kõrgemate kohtute poolt.
    Nõrgalt kohustavad õigusallikad:
    Seadusandja eesmärk. Kes on seadusandja? Mis on tema õigusliku tähendusega eesmärk? Hüpoteetiline ja rekonstrueeritud eesmärk. Ajalooline: mittesamaaegne (diakroonne) tõlgendamise ja rakendamisega.
    Seaduse otstarve (ratio legis). Sünkroonne tõlgendamise ja rakendamisega, diakroonne seaduse loomisega.
    Kohtuotsused :
    tõlgenduse põhjendustena tulevad arvesse kõigi astmete otsused. Kuid Riigikohtu otsustel eriline kaal.
    Eristada pretsedentjuhtumeid ja pretsedent-otsuseid.
    Eestis ei ole pretsedendiõigust!
    Aarnio hoiatab nn kaasuspositivismi eest (selle tähendus võib olla laiemgi – näiteks autoriõiguses).
    RK otsuste suhtes on tugev faktiline siduvus, tühistamise võimalus.
    Lubatud õigusallikad:
    Süstemaatika (struktuurne ja sisuline)
    Võrdlev õigus(teadus)
    Õiguse ajalugu
    Õigusteadus
    Teleoloogilised otsustused (eesmärgid, prognoosid, soovid, huvid)
    Väärtused ja hinnangud.
    Tugevdavad õiguslikku argumentatsiooni, kuid ei asenda kohustuslikke allikaid. Nendega mittearvestamine ei tingi kohtuniku vastutust, kuid jätab võimaluse otsuse tühistamiseks kõrgema astme kohtus.
  • Nimetage õiguse tõlgendamise F. C. von Savigny nn klassikalised kaanonid ja kirjeldage lühidalt tõlgendusargumentide tüüpe Robert Alexy järgi?
    Klassikalised kaanonid (F. C. von Savigny järgi):
    keelelised (grammatilised ja semantilised),
    süsteemsed (süstemaatilised, loogilised, kontekstuaalsed),
    ajaloolised (subjektiiv-teleoloogilised),
    funktsionaalsed (objektiiv-teleoloogilised ehk sihi- või eesmärgipärased).
    lingvistilised argumendid:
    Lingvistilised argumendid jaotuvad semantilisteks ja süntaktilisteks argumentideks.
    Sõnastus on igasuguse juriidilise interpretatsiooni lähtepunktiks.
    Mõistagi tuleb eristada ametlikult kehtivaid, nö legaal-formulatsioone kõigist teistest sõnastustest.
    süstemaatilised argumendid: toetuvad ideele õigussüsteemi ühtsusest ja sidususest:
    kooskõla tagavad argumendid (“negatiivne sidusus”)
    kontekstuaalsed argumendid
    mõistelis-süstemaatilised argumendid
    printsiibiargumendid (nt üksikisiku enese-määramine; kaalumine kollisiooni korral jt)
    süstemaatilised argumendid:
    Nn spetsiaalsed juriidilised argumendid (analoogia eraõiguses)
    Prejuditsiaalsed argumendid on viited varasematele kohtulahenditele (meil Riigikohtu lahendid)
    Ajaloolised argumendid (sidusus ajalises mõõtmes)
    Komparatiivsed ehk võrdleva õiguse argumendid (eelkõige Euroopa õigusruumis)
  • Millised on tõlgendusargumentide allikad A. Aarnio järgi?
    Aarnio tõlgendusargumentide allikad:
    • üld- ja erialakeele semantika
    • süntaktika (grammatilised argumendid)
    • loogika
    • teleoloogilised otsused
    • väärtused ja hinnangud
    • analoogiaotsused

  • Millised on õiguse realiseerimise viisid ja õigusnormi rakendamise staadiumid?
    Õigusallika teksti tõlgendamine
    Üldreeglitega on uurijad pigem ettevaatlikud.
    Üks võimalikke ahelaid:
  • Õigusallika teksti esmane analüüs
  • Regulatsiooni otstarbe (lähima eesmärgi) tuvastamine
  • Õigusallika sisemine ja välimine süstemaatika
  • Seotud normide (normistiku) kompileerimine;
    järgneb nö kontrollskeem:
  • Ebaselguse korral seadusandja eesmärkide tuvastamine
  • Jätkuva ebaselguse korral ajaloolise ja geneetilise materjali kasutamine.
    Õigusnormi rakendamise staadiumid:
  • sündmuse (teo) kirjeldus: faktilise koosseisu määratlemine ja analüüs (faktiküsimuse lahendamine);
  • õigusnormi esmane (hüpoteetiline) valik, esialgne kvalifikatsioon: faktilist koosseisu kirjeldava abstraktse koosseisuga normi leidmine;
  • õigusnormi üldise tähenduse tuvastamine põhjendatud tõlgendusega: normi koosseisu(kirjelduse) ja õigusliku tagajärje tuvastamine;
  • juriidilise otsuse tegemine: faktilise koosseisu allutamine normi koosseisu(kirjelduse)le (subsumptsioon) ning tagajärje omistamine (imputatsioon);
  • otsuse täitmine: võib ilmneda otsuse tõlgendamise vajadus.
  • Milliseid raskusi esineb õiguse realiseerimisel? (Kolm tüüpi nn raskeid kaasuseid ja õiguse realiseerimise juhtumeid seostatult õiguse realiseerimise viisidega). Millised on tüübiti raskuste ületamise põhilised võimalused ja meetodid?'
    Rasked kaasused on:
  • tõendamisprobleemid – asjaolud ei ole selged või usaldusväärsed, probleeme tõenditega
  • normiprobleemid – kõõikvõimalikud normidega seotud probleemid: kohaldatav norm või normi sisu pole selge, lünk, vastuolu kõrgemal või samal tasemel olevate seadustega jt. Sellises olukorras tegutsemine on riskantne, kuna kohtunik võib mõelda teistpidi kui advokaat, kuid hea argumentatsioon on kasuks. Probleemid tekivad halvasti koostatud seadustega, tava- ja erialakeele kasutamise probleemidega jne.
  • õiguslike vahendite valiku raskus õiguse rakendajal – näiteks valida, kuidas kaitsta IP-ga teatud loometöö tulemust.
    Raskete õigusjuhtumite tüübid (1):
    esimesel juhul puudub teadmine ehk puudub kindlus faktiliste asjaolude suhtes: napib või puudub asjakohaseid ja nõutavaid tõendeid,
    või puudub usaldus asjaosaliste isikute suhtes;
    Raskete õigusjuhtumite tüübid (2):
    teisel juhul puudub kindel seisukoht kehtiva õiguse suhtes: a) pole selge, milline on antud juhtumi kohta käiv õigusnorm (alternatiivsete õigusallikate või mitmemõtteliselt tõlgendatavate normide rohkus); b) pole selge, mida õigusallika tekst ütleb (normi tõlgendamisraskused);
    c) esineb normide konflikt, või e) lünk seaduses, või d) vastuolu õigusnormi formaalse nõude ja asjakohase moraalinormi või väärtuste vahel.
    Õiguslike vahendite valiku raskused (3):
    kolmandal juhul puudub kindlus õigusvahendite otstarbekuse suhtes: kui õigusliku kaitse ja juriidiliste tagajärgede saavutamise vahendeid on rohkem kui üks, siis valiku tegemine nende vahel nõuab põhjalikku uurimist, millised neist vahenditest on teistest otstarbekamad ehk efektiivsemad silmaspeetava eesmärgi saavutamiseks ning oodatava õigusliku kaitse tagamiseks ja ootamatuste ennetamiseks.
    Õiguslike vahendite valiku raskused (3):
    näiteks, intellektuaalse omandi kaitse:
    õiguste omanik peab sageli valima teatud hulga majanduslikult põhjendatud kaitsevahendeid ning samas ise jälgima õigustest kinnipidamist; kui ta on avastanud õiguste rikkumise, on jällegi vabadus valida, kas minna kohe kohtusse, või (nagu tavaliselt juhtub) astuda rikkujaga läbirääkimistesse hüvituse ja kahjutasu maksmisest senise õigustamatu kasutuse eest ning kasutusõiguste litsentseerimisest tulevikuks.
  • John Rawls: õiglus kui õiguse argument.
    Õiglusest
    Õiglane ühiskond peab struktuurilt vastama kahele põhiprintsiibile:
  • suurima võimaliku võrdse vabaduse printsiip;
  • võrdsete võimaluste ja erisuse printsiip.
    Õigluse kui ausameelsuse nõue tuleneb kodanike eluliste eduväljavaadete ebavõrdsusest. Eduka elu aluseks on esmahüvede “kataloog” ja nende saadavus. Edukuse väljavaateid mõjutavad kolm liiki sattumuslikke tegureid:
    a) inimese sotsiaalne päritolu: klass, seisus, kogukond , millesse inimene on sündinud;
    b) inimese loomulikud anded (vastandatuna realiseeritud annetele) koostoimes sotsiaalest päritolust mõjutatud võimalustega arendada neid andeid; tervis, mõistus ja fantaasia on “primaarsed loomulikud hüved ”.
    c) inimese elukäigu “hea või paha õnn”, “stupid luck”, vedamine või mitte-vedamine nii isiklikus, kui ka üldises ja väga üldises plaanis.
    ff
    Lisaks esineb ühiskonnas hulk universaalseid ja primaarseid sotsiaalseid hüvesid, mis on jaotuse objektiks. Esmahüvede olemus sõltub inimeste vajadustest , võimetest ning (mõeldavatest ja põhimõtteliselt realiseeritavatest) eluplaanidest. Poliitilises ühiskonnas on inimese vabadus- ja õigushüvede tagamiseks vajalik poliitiline kontseptsioon vabast, võrdväärselt koheldavast, moraalse võimu ja võimetega, ühiseks tegevuseks ja koostööks võimelisest isikust. Ainult sellise normatiivse kontseptsiooni alusel saab määratleda esmahüvede loendi. Rawls määratleb esmahüvede viis tüüpi:
    1) põhiõigused ja -vabadused, alates mõtte- ja südametunnistuse vabadusest;
    2) liikumis- ja tegevusvabadus (elukoha ja elukutse valiku vabadus);
    3) õigused ja volitused osaleda avaliku võimu ja vastutuse jagamises;
    4) sissetulek ja varandus , mõistetuna üldotstarbelise vahendina (vahetusväärtusena) inimlike eesmärkide saavutamiseks;
  • eneseaustuse (väärikuse) sotsiaalsed alustingimused.
  • John Finnis : inimlikud hüved ja väärtused õiguse argumentidena.
    F. lähtub “hüve” ( good ) mõiste paratamatusest inimelus.Ta alustab tõdemusest (või hüpoteesist?), et eksisteerivad inimlikud hüved, mida saab (ja tuleb) kaitsta inimliku õiguse instituutide abil, ning praktilise mõistlikkuse ( practical reasonableness) nõuded, millele üksnes sellised instituudid saavad ja peavad vastama. Uurimisülesanne on selliste hüvede ja praktilise mõistlikkuse nõuete tuvastamine, osutamaks, kuidas ja millistel tingimustel õiguse instituudid on õigustatud, ja samuti näitamaks, miks ja kuidas õiguse instituudid on sageli defektsed.
    Asub kohe kritiseerima ka positivistlikke, üldkirjeldavaid teooriaid: kuidas peaks selline teooria olema võimalik, kui nende uurimisese on muutuv? [õiguse käsitlustes lähevad vahel segamini teooria ja metateooria!?] Kui isegi õiguse mõiste ja selle sõna tähendus erinevates keeltes on varieeruv?
    Finnis lähtub, ehkki mõningase kriitikaga, Aristotelese “spekulatiivse mõistuse” (Aristotelesel theoretike, kuid skolastikud tõlkisid selle ‘spekulatiivseks’) ja “praktilise mõistuse” vaheteost (nimetades seda tõendiks, et ka antiikajal saadi aru “oleva” ja “olemapidava” eristamisest). (Teisal nimetab F. “spekulatiivseks” teadmist, mis on hüve iseeneses, erinevalt instrumentaalsest teadmisest.)
    “By 'practical', here as throughout this book, I do not mean 'workable' as opposed to unworkable, efficient as opposed to inefficient; I mean 'with a view to decision and action'. Practical thought is thinking about what (one ought) to do. Practical reasonableness is reasonableness in deciding, in adopting commitments, in choosing and executing projects , and in general in acting. Practical philosophy is a disciplined and critical reflection on the goods that can be realized in human action and the requirements of practical reasonableness.” (Natural Law and Natural Rights, 1980, p. 12). Seega F. peab silmas hüvede tunnetamist läbi isikliku kogemuse.
    Järelikult peab ta seejuures olema veendunud, et selline isiklik kogemus ei ole unikaalne , st inimeste arusaamine heast ja kurjast ehk praktiline mõistlikkus (practical reasonableness) peab olema teatud mõttes universaalne. See arusaamine ei ole tuletatud faktidest (tm Hume’i giljotiin) ega spekulatiivsetest printsiipidest. See on mistahes eetikale eelnev ( mõistuspärane ) printsiip. “But there is no inference from fact to value . At this point in our discourse (or private meditation), inference and proof are left behind (or left until later), and the proper form of discourse is: is a good, in itself, don’t you think?”
    Finnis juhib tähelepanu asjaolule, et praktilise arutluse loogika on erinev teoreetilisest (“spekulatiivsest”) arutelust, mille põhiliseks kategooriaks on “asjade seis” ning põhiliseks metodoloogiliseks printsiibiks on vasturääkivuste vältimine ja kõrvaldamine. Praktilise arutluse aluskategooriaks on hüve (mitte üksnes moraalne), mille poole püüeldakse ja mida taotletakse. Seega F. peab eetilisi printsiipe mõistuspärasteks, nende järgi käitumist mõistlikuks. Põhiväärtused , väärtused iseeneses, mitte vahendid millegi saavutamiseks, on järgmised:
    • Elu (alahoiuinstinkt)
    • Teadmised (uudishimu)
    • Mäng (nauding, “mängu ilu”)
    • Esteetiline kogemus (nauding ilust , nii looduslikust kui loomingulisest)
    • Suhtlemine ja sõprus (min juhul rahu inimeste vahel, max juhul sõprus, kus inimest motiveerivad teise inimese eesmärgid või taotlused)
    • Praktiline mõistlikkus (inimene vormib end “negatiivses mõttes”, tunnetades oma vabadust, ja “positiivses mõttes”, püüdes mõistlikult korrastada oma käitumist ja praktilisi hoiakuid; kaks korrastatuse aspekti: a) sisemine terviklikkus b) välimine autentsus )
    • Usk ( religioon – küsimus inimmõistuse suhtes transtsendentsest korrast või olemusest, isegi sõltumata agnostitsistlikust või negatiivsest vastusest sellele küsimusele)

    Finnis peab neid objektiivseteks (tõendatavateks, mittekonventsionaalseteks) ja endastmõistetavateks (tekivad igaühe kogemuses ja on mõtiskledes avastatavad), täielikeks (ei tulene üksteisest ega ole millelegi muule taandatavad) ja fundamentaalseteks (kõik muud inimlikud hüved ja eesmärgid tulenevad seitsmest põhiväärtusest või nende kombinatsioonidest).
    Praktiline mõistlikkus on eriline põhiväärtus , sest selle kaudu tuvastame ja püüame realiseerida kõiki teisi põhiväärtusi [ega mitte vastuolu väärtusega-iseeneses?]. Praktiline mõistlikkus on ka meetod inimhüvede käsituse muutmiseks praktilise ja konkreetse käitumise juhisteks. F-e arvates on see moraalifilosoofia keskne küsimus. Seepärast tähtsustab F. mõistlikku eluplaani, mis aitaks inimesel otsuseid ja valikuid teha. Selline eluplaan oleks allutatud praktilise mõistlikkuse nõuetele: tegutseda aktiivselt põhiväärtuste saavutamiseks, koostada adekvaatne mõistuspärane eluplaan, vältida juhuslikke põhiväärtuste eelistusi, vältida juhuslikke eelistusi inimeste hulgas, jääda oma plaanidele truuks, valida vahendeid parima tulemuse saavutamiseks (efektiivsuse nõue), austada igas teos põhiväärtusi, järgida üldise heaolu nõuet ning järgida oma südametunnistust.
    Nimetatud nõuded moodustavad loomuõiguse üldiste ja muutumatute printsiipide kogu. Tänu praktilise mõistlikkuse nõuetele on võimalik eetika objektiivne tajumine. Õiglus aga on nende printsiipide rakendamine, edendamaks üldist heaolu, loomaks tingimusi, milles ühiskonna iga liige saaks iseenda jaoks realiseerida kõik põhiväärtused ning saavutada muid mõistlikke eesmärke.
    Finnise arvates on nende printsiipide kaudu võimalik jõuda absoluutsete kohustusteni, millele vastavad absoluutsed inimõigused (F. kasutab inimõigusi ja loomulikke õigusi sünonüümidena; tema arvates kaasaegne keelekasutus inimõiguste kohta võimaldab väljendada kõiki praktilise mõistlikkuse nõudeid): kedagi ei tohi piinata, kellegi elu ei tohi ohverdada mingitel eesmärkidel, kelleltki ei tohi võtta elujätkamisvõimet, kellelegi ei tohi teadlikult valetada, kedagi ei tohi süüdi mõista teadliku valesüüdistuse alusel, üldise heaolu probleemide lahendamisel tuleb väärikalt arvestada kõigi inimestega.
    Finnis leiab, et õiguse elementaarne funktsioon on vastamine sotsiaalsetele probleemidele ja vajadustele. Finnis rõhutab, et õiguse positivistlikud käsitlused seletavad hoiakuid, mis tagavad õiguskorra säilimist, kui selline kord juba eksisteerib, kuid ei seleta õiguse tekkimist, mille otstarve on parandada õiguse- eelse (prelegaalse) ühiskonna defekte. [tm loomuõigusteooriate tähelepanu õiguseelsele seisundile, teleoloogilist või otstarbekohast lähenemist.] Õiguse tunnustamine peaks põhiväärtuste olemasolu tunnustama , õigus ei loo neid põhiväärtusi, need on igal pool ja igal ajal olemas.
    Praktiline vajadus nõuab õiguselt selgust ja kindlust. Sellest tuleneb omakorda vajadus õiguse instituutide ja normide korrastatud süsteemi järele.
    Loomuõigus ei vastandu positiivsele õigusele ning loomuõigusõpetlased ei ürita seda nõrgendada, vaid loomuõigus peab positiivset õigust toetama. Õigusloome õigusriigis peab rajanema eetilistele, moraalsetele alustele. Sest õiglased seadused evivad moraalset autoriteeti, ebaõiglased vastavalt mitte. Samas Finnis tunnistab seaduste formaalse kehtivuse kriteeriume. Kriitika. Nagu arvata võib, saab kõige enam kriitikat Finnise põhiväärtuste kataloog: miks selles on just sellised väärtused, miks pole mõnda teist, mis meil mõtiskledes mõttesse näib tulevat, ning mida mõni põhiväärtustest õiguspoolest ikka tähendab? Positiivseks on oodatult peetud mitterelativistlikku eetikat.
    Õiglus lähtub ühiskonns omaksvõetud fundamentaalsetest alusväärtustest, mida õigus peab juba oma loomu poolest kaitsma. Kõigil inimestel on igal ajal ja kohas olemas põhilised võõrandamatud ja sünniga saadud põhiõigused
    Vt ÕIS-s Ainekava OIAO 06030 2013-2014.doc ja loe eksamiks kohustuslik lugemismaterjal!
    Eksamil vastuste sõnastamisel pöörake mh tähelepanu enda esitatavate argumentide struktuurile ja esitusele.
    1 Eestikeelses loogikakirjanduses kasutatakse ka sõna ’tulem’ [nt Eintalu 2007]. Kuna empiirilistes uurimustes tulem märgib vahel teatava meetodiga saadud andmeid, nt mõõtmistulemusi, siis segaduste vältimiseks siin me ’tulemit’ järeldustulemuse märkimiseks ei kasuta.
    2 VsLex: ekstrapolatsioon – nähtuse ühe osa jälgimisel tehtud järelduse laiendamine nähtuse teisele osale; mõiste või nähtuse ülekandmine teise aega või kohta.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 25 lk · .doc · 328 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #1 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #2 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #3 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #4 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #5 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #6 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #7 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #8 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #9 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #10 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #11 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #12 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #13 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #14 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #15 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #16 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #17 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #18 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #19 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #20 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #21 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #22 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #23 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #24 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014 2015 õppeaastal #25
    Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
    Leheküljed ~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-02-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 328 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor katikuus6 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Kordamisküsimused magistriõppe õppeaines OIAO.06.030 ja P2OG.02.171
    tõend otsustus järeldusotsus hüpotees diskursus asjaolud seadusandja loogika järeldusotsustus tõeväärtus deduktiiv propositsioon väljend jälg induktiiv

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Õiguslik analüüs ja argumentatsioon
    25
    doc

    Õiguslik analüüs ja argumentatsioon

    .) on tuvastatud faktilise koosseisu ning võimalikult õigusselgeks tõlgendatud õigusnormi alusel argumenteeritud õigusliku otsustuse langetamine ja selle sidumine õigusliku tagajärjega. Õigusliku otsustuse tegemisel on reeglina peetud silmas õiguslikku otsustust süllogismina. Süllogistlik otsustus on väljendatav tuntud loogilise Barbara- figuuri abil: Süllogismi lahendamise kaudu leiab aset teo faktilise subsumptsioon abstraktsele koosseisule, kusjuures seotakse ka õiguslik tagajärg (imputatsioon). Prof A.Aarnio märgib, et väga lihtsas vormis osutab juriidilise süllogismi esimene eeldus (premiss) õigusnormile ja teine juhtumile kui faktile. Seetõttu räägitaksegi õigusküsimusest ja faktiküsimusest. Seaduse rakendamine tähendab siis seda, et juhtumi faktid paigutatakse üldises vormis oleva õigusnormi tunnustikku, faktid nagu kvalifitseeritakse õiguslikult (vrd Aarnio, lk 125). Suur eeldus näitab juhtumi kohta

    Õiguse entsüklopeedia
    Õiguse entsüklopeedia
    15
    docx

    Õiguse entsüklopeedia

    omandavad reegli tähenduse ja neid hakatakse nii kasutama. Sai alguse juba Vanas Roomas. Praegusel ajal anglosaksi kohtusüsteemiga maades, Suurbritannias. Näide: GB-s löödi kukel pea maha, kuna see oli öösel laulnud. Õigusteadus e. juristide arvamus (teatud perioodil). Algus Vanas Roomas, kus 5-le juristile anti õigus konkreetsetes asjades anda kohtule kohustuslikku konsultatsiooni. Leping. Kahe või enama poole vaheline kokkulepe. Enamasti puudub õiguslik tähendus. Kuid mõnedel lepingutel on laiem tähendus. Näiteks: Rahvusvaheliste organisatsioonide asutamis- jms. lepingud. Normatiivne akt. Tänapäeval kõige levinum, paljudes riikides ainus õiguse vorm. Riigi poolt kehtestatud Õigusnormi tüüpstruktuur eristatakse kolme elementi: hüpotees, dispositsioon ja sanktsioon. Täpsemalt hüpotees näitab vajaliku käitumise ja sisaldab subjektide õigused ja kohustused

    Õigusõpetus
    Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused
    30
    doc

    Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused

    reegli tähenduse ja neid hakatakse nii kasutama. Sai alguse juba Vanas Roomas. Praegusel ajal anglosaksi kohtusüsteemiga maades, Suurbritannias. Näide: GB-s löödi kukel pea maha, kuna see oli öösel laulnud. • Õigusteadus e. juristide arvamus (teatud perioodil). Algus Vanas Roomas, kus 5-le juristile anti õigus konkreetsetes asjades anda kohtule kohustuslikku konsultatsiooni. • Leping. Kahe või enama poole vaheline kokkulepe. Enamasti puudub õiguslik tähendus, kuid mõnedel lepingutel on laiem tähendus. Näiteks: Rahvusvaheliste organisatsioonide asutamis- jms. lepingud. • Normatiivne akt. Tänapäeval kõige levinum, paljudes riikides ainus õiguse vorm. Riigi poolt kehtestatud. 4. Õigusnormi tüüpstruktuur Eristatakse kolme elementi:  Hüpotees - näitab elulisi asjaolusid, millele õiguslooja on andnud õigusliku tähenduse.  Dispositsioon - näitab vajaliku käitumise ja sisaldab subjektide õigused ja kohustused.

    Õiguse entsüklopeedia
    Argumenteermine
    15
    odt

    Argumenteermine

    1. Loogikalised vead ja eksimused tõestuse demonstratsioonis.....................................................................................10 4.2. Demagoogilise ja teised mittelojaalsed põhjendid tõestuses...................10 4.3. Otsene ja kaudne tõestus......................................................................... 11 4.4. Liigitav- ja apagoogiline tõestusmaterjal...................................................12 5. Argumentatsioon..............................................................................................13 Kokkuvõte .............................................................................................................15 Kirjanduse loetelu ..................................................................................................16 1 Sissejuhatus

    Eesti keele väljendusõpetus
    Õiguse üldteooria konspekt
    33
    docx

    Õiguse üldteooria konspekt

    veel eriliselt raskendatud mingi kõikehõlmava ja ühtse ajamõiste loomine. Õigusteadlase jaoks on olevik hetkel kehtiv õigus, minevik kehtinud õigus ja tulevik kehtimahakkav õigus. Teatud juhtudel tuleb olevikus kasutada ka minevikku, nn relatiivne olevik (kuriteole kohaldatakse teo toimepanemise ajahetkel kehtinud õigust). 1.4.3. Õigus ja ruum Õiguslikku ruumi tuleks vaadelda kui ühelt poolt kui millegagi täidetud ja teisalt kui piiritletud nähtust. Kõige laiemalt tuleks õiguslik ruum piiritleda kui inimese eluruum ­ s.o maapind, maapõue osa, milleni ulatub tema huvi ja tegutsemisvõimalused, atmosfäär ja maailmaruum samuti selle kauguseni, milliseni tal on huvi ja võimalusi seda ekspluateerida. Siit ilmneb, et ruumimõõde avardub pidevalt, sest võimaluste kasvades kasvab ka ruumi kasutamise huvi nii maapõue sügavusse kui maailmaruumi avarusse (kui veel 50 aasta eest oli mõttetu rääkida

    Õiguse üldteooria
    õiguse entsüklopeedia vaheeksami küsimused
    6
    docx

    õiguse entsüklopeedia vaheeksami küsimused

    Õiguse entsüklopeedia vaheeksami küsimused 1. Õiguse tunnused ­ 1) Õigus on käitumisreeglite kogum 2) Õigus on riigipoolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum 3) Õiguses väljendub riigi tahe 4) Õigus on üldkohustuslike normide kogum 5) Õiguse täitmist tagatakse riigi sunniga 6) Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele 2. Positiivne õigus ja ülipositiivne õigus ­ 1) Positiivne õigus - kehtivad õigusnormid 2) Ülipositiivne õigus ­ ehk loomuõigus on loodusõigus või mõistusõigus, mille põhinormid vastavad inimese loomusele, rajatud eetika ja õigluse tihedale seose tunnetamisele 3. Õiguse allikate liigid ­ 1. Õiguslik tava 2. Leping 3. Kohtu pretsedent 4. Õigusteadus, juristide arvamus 5. Rahvusvahelise iguse üldtunnustatud põhimõtted 6. üldakt 4. Õigusnormi loogiline struktuur ­ 1) Tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile

    Õigusõpetus
    RIIGIÕIGUS
    21
    doc

    RIIGIÕIGUS

    õiguses. Territoorium ­ osa Maa pinnast, mille piirid on määratud kujunemisloo või rahvusvaheliste lepingutega. (Sealandi näide) Rahvas ­ füüsilistest isikutest ühisuse liikmed (nt. Nottebohmi kaasus ­ Kas Saksa või Lictensteini kodanik?) Suveräänne võim ­ suveräänne õigus kasutada jõudu inimeste ja asjade suhtes. See nõuab teatud struktuuri (reaalselt toimivate jõustruktuuride) olemasolu. Riigi tunnustamine ei ole õiguslik kvalifikatsioon, vaid pigem poliitiline otsus. 2. Riik kui juriidiline isik ­ see on mõiste, mis on kasutuses riigisiseses õiguses. Riik on avalik-õiguslik juriidiline isik, millel on pädevuse määratlemise pädevus. Juriidiline isik on abstaktne moodustis, millele õiguskord annab õigusvõime Õigusvõime on võime olla õiguste ja kohustuste kandjaks. See võib olla kas täielik õigusvõime või osaline õigusvõime. Täielik õigusvõime on harv nähtus.

    Õigus
    iÕguse entsüklopeedia sissejuhatav kursus
    26
    doc

    iÕguse entsüklopeedia sissejuhatav kursus

    3. Õiguse allikate liigid - Õiguse allikaks on see, kust me õigust võttame, ammutame. 3.1 Õiguslik e. Sanktsioneeritud tava (Tavaõigus – õiguseks muutunud tava). 3.2 Kohtu- ja halduspretsedent. Juhutm, kui kohtuorgani otsus või haldusorgani lahend omandavad reegli tähenduse ja neid hakatakse nii ka kasutama. 3.3 Õigusteadus e. Juristide arvamus (teatud perioodil). 3.4 Leping - Kahe või enampoolne vaheline kokkulepe. Enamasti puudub õiguslik tähendus, kuid mõnedel lepingutel on laiem tähendus. 3.5 Üldakt - Tänapäeval kõige levinum, paljudes riikides ainus õiguse vorm. Riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud, vahel ka erilist väliskuju omavad dokumendid, mis sisaldavad üldkohustuslikke käitumis reegleid: 3.5.1 Legislatiivaktideks – vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt (õigusloome Riigikogu) 3.5.2

    Õiguse entsüklopeedia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun