Metsatulekahjud (0)

Metsatulekahju on tulekahju, mis tekib ja levib taimestiku , selle jäänuste ning maapinnal lasuva turba-  või kõdukihi põlemise teel metsas, rabas või metsata metsamaal.
Metsapõlemise kahjulikkus võib avalduda mitmeti, millest metsa enda häving on mõnikord isegi teisejärgulise tähtsusega:

• suureks paisunult ohustavad metsatulekahjud asulaid, tööstusettevõtteid, elamuid ja põlde ning häirivad liiklust ;
  
• suitsu läbi saastub õhk, põlemisjäätmetest vesi;
  
• orgaanilise aine hävimise tõttu väheneb mulla viljakus ning vahel isegi aastakümneteks;
  
• kuivadel aladel võivad tekkida metsata liivikud, liigniisked alad soostuda;
  
• hävib mikrofauna, hukkuda võivad ka suuremad loomad ja linnud .
  

Tules hävinud pohl taastub 16-23, mustikas 22-27, sinikas 20-35 ja jõhvikas 25-40 aasta pärast. Heades marjametsades võib marjadest saamata jääv tulu ületada puidu juurdekasvust tekkiva hinna kao mitmekordselt. Tules kahjustatud puit sobib küttepuiduks ja tarbepuiduks, kuid mitte enam paberipuiduks.
Tuli võib ka kasu tuua. Näiteks kuivendatud soos võivad paraneda metsa kasvutingimused . Vahel aitab tuli männil viljakatel alades uueneda. Mitmed vanad männikud on arvatavasti tekkinud peale tulekahjusid, mis hävitasid kuuse ja lehtpuud . Raielangilt üle käinud tuli vähendab putukkahjustuste ohtu.
Metsatulekahjude tekkepõhjused
Metsatulekahjude põhjuseks on enamasti hooletu või pahatahtlik inimene. Tulekahju võib alguse saada lõkkest, mahavisatud suitsukonist või tikust, kulupõletamisest, korrast ära summutiga autost või traktorist, raudteede ääres veduri rikkest. Maapinnal vedelevad klaasikillud võivad koondada päiksekiiri ja süüdata taimestiku. Jäätmehunnikud võivad kuumeneda ja ise süttida. Ka neil juhtudel on süüdlaseks inimese lohakus. Väga vähe tulekahjusid on alguse saanud looduslikel põhjustel ehk siis pikselöögist.
Metsatulekahjude tekkepõhjused on aastaajati erinevad:

• Varakevadel värske rohu kulust läbikasvamiseni on peamine põhjus hooletu kulu põletamine või ka kuritahtlik kulu süütamine (60%). Vähem on suitsetamisest (15%) ja lõkkest (10%) alguse saanud metsapõlenguid. Varasematel aastatel oli palju raudteedelt alguse saanud põlenguid, nende osakaal on vähenenud. Väike osa metsapõlenguid on alguse saanud raiejäätmete põletamisest.
  
• Suvel on peamiseks metsatulekahjude põhjustajaks suitsetajad (ligi 50% tulekahjudest). Matkajate, seeneliste ja marjuliste tehtud lõketest saab suvel alguse 30% metsapõlengustest. Ka tulega mängimine on umbes 10% tulekahjude põhjuseks. Paljude tulekahjude tekkepõhjused jäävad aga ka teadmata.
  

Metsatulekahjud kuude lõikes
Metsatulekahjusid enamasti ei ole novembrist veebruarini, märtsis algavad juba kulupõletamised. Kõige tuleohtlikumad kuud on aprill ja mai, vähemalt kolmandik tulekahjudest langeb sellele perioodile. Ilmad on siis soojad , värske rohi pole veel täiesti tuleohtlikust kulust läbi kasvanud ja inimesed hakkavad enam looduses käima. Mai lõpust juunini kulupõlengute osa väheneb. Juuli lõpust augustis hakkavad metsatulekahjud taas sagenema. Tule süütajaks on nüüd peamiselt marjulised ja seenelised. Nüüd ei ole enam kulupõlenguid, kuid sügisesed põlengud võivad minna üle ladvatuleks ja suur on maatule tekkimise oht. Tuleoht hakkab vähenema septembris.
Metstulekahjud nädalapäevade lõikes
Kõige enam tulekahjusid saab alguse nädalavahetustel, sest siis on inimesed looduses, tehes lõkkeid, suitsetades, liikudes autodega metsas jne.
Ilm ja kliima
Süttimisohu suurus metsas sõltub metsa iseärasustest ja ilmastikust. Ilmastiku osas on olulisemad tegurid tuul, õhutemperatuur, sademed ja suhteline õhuniiskus. Õhuniiskus, temperatuur, sademed ja tuul mõjutavad põlevainete niiskust, tuul lisaks ka tule levikut.
Kliima määrab paikkonna taimestikutüübi. See omakorda avaldab mõju tule käitumisele, eriti intensiivsusele. Erinevused metsapiirkondade sademete hulgas mõjutavad taimestiku kasvu ja orgaanilise aine kuivamist Kui kuskil sajab pikema aja vältel normaalsest vähem, väheneb taimestiku kasv ja suureneb tuleoht, sest põlevained kuivavad läbi. Põlevained (varisenud puulehed , kuivanud rohi) võivad muutuda tuleohtlikuks juba paar tundi peale vihmasadu .
Tuleohtlik aeg metsas
Tuleohtlikuks loetakse aega lume sulamisest kevadel kuni vihmaste ilmade saabumiseni sügisel. Sel perioodil kehtivad mitmed kitsendused metsa kasutamisele.
Momendil valitsev tuleoht
Metsas parajasti valitseva tuleohu suuruse hindamisel tuleb arvestada seal leiduva süttiva materjali põlemaminemise ohu suurusega ja puhkenud tule levimiskiirusega. Vastavalt metsa läbikuivamise astmele eristatakse Eestis viit tuleohuklassi:
I tuleohuklass – süttimisoht puudub;
II tuleohuklass – süttimisoht on väike:
III tuleohuklass – süttimisoht on keskmine;
IV tuleohuklass – süttimisoht on suur;
V tuleohuklass – süttimisoht on erakordselt kõrge.
Tuleohuklassid määrab Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut ( EMHI ). Instituudil on üle Eesti paiknev vaatlusvõrk, kus iga päev kell 14 mõõdetakse õhutemperatuur, määratakse õhuniiskust iseloomustav kastepunkt ning mõõdetakse viimase 24 tunni sademete hulk. Nende näitajate põhjal arvutatakse tuleohtlikkuse indeks valemi järgi:
K = Kn + T x (T – Td), kus
T – tuleohu indeks,
Kn – kõigi eelmiste päevade indeksite summa,
T – õhutemperatuur antud päeval kell 14,
Td – kastepunkti temperatuur sel ajal.
Kahjuks ei näita tuleohtlikkuse indeks tuleohtu aastaringselt ühtemoodi, kevadel võivad metsad süttida madalama indeksi ajal kui suvel. Seetõttu on kasutusele võetud veel kolm tuleohu klassi määramise tabelit:

• Tuleohuklassid varakevadel lume sulamisest 30. aprillini ,
  
• Tuleohuklassid noore tärkava rohu perioodil 1. maist kuu lõpuni,
  
• Tuleohuklassid suvel ja sügisel.
  

Metsaomanikul endal pole vaja tuleohuvaatlusi teha, EMHI väljastab tuleohtlikul ajal igal pärastlõunal kogu riiki hõlmava tuleohukaardi. Seda näeb: http://www.emhi.ee . Muutliku ilma korral tuleb tuleohukaarti suhtuda kriitiliselt, sest see kajastab tuleohtu vaatluspunktis, mitte ümbritsevates metsades. Kui vaatluspunktis tuleb kõva hoovihm , siis mõõtmiste tulemusena leitud tuleohuindeks ei pruugi tuleohtu objektiivselt iseloomustada. Tuleohu indeks ei näita tuleohu suurust objektiivselt ka muutuva tuulekiiruse korral, see näitab tuleohtu keskpäeval tuulevaikse ilmaga. Suurema tuule korral on tuleoht suurem.
V tuleohuklassi saabumine annab kohalikule omavalitsusele õiguse keelata metsade külastamine.
Süttimisohtlik aeg ööpäevas
Tulekahjud võivad puhkeda hommikul seda varem ja õhtul seda hiljem, mida kõrgem on tuleohuindeks.
Näiteks märtsis, juhul kui lumi on läinud, võib põlenguid oodata: V tuleohuklassi puhul kella 12.30 – 19.00, IV tuleohuklassi puhul kell 13.30 – 19.00, III tuleohuklassi puhul kell 14.30 – 17.00. kõige pikem on ohtlik aeg juunikuu II ja III dekaadil, mil põlenguid tuleb karta V tuleohuklassi puhul alates kell 8 hommikul, IV tuleohuklassi puhul kell 9 hommikul, III tuleohuklassi puhul kell 10 ja IV tuleohuklassi puhul kell 11 hommikul. Õhtul võib ohu lõppenuks lugeda vastavalt kell 23.30, 22.30, 21.00 ja 19.00. novembri lõpus, kui veel lund ei ole, on aastate jooksul üksikuid metsatulekahjusid puhkenud kella 13.30 ja 16.45 vahel.
Üldiselt ei ole esimesel neljal tunnil pärast päikese tõusu metsatulekahju tekkimise tõenäosus kuigi suur. Sel ajal avastatud tulekahju on tõenäoliselt alguse saanud juba eelmisel päeval.  Õhtul lõpeb tuleoht suvel keskel tund pärast päikeseloojangut, kevadel ja sügisel enam-vähem loojanguga samal ajal.
Lisaks ilmastikust sõltuvatele metsa läbikuivamist iseloomustavatele tuleohuklassidele on kasutusel ka puistu tuleohtlikkust tema bioloogiliste iseärasuste alusel kirjeldavad tuleohuklassid. Need määratakse metsakorralduse käigus ja need on aasta läbi ühesugused.
Puistud jagatakse põlevusastmelt viide klassi, millest I klassi kuuluvad kõige tuleohtlikumad. Kõrge tuleohuga mets võib kergesti põlema minna ja tuli levib seal kiiresti. Seevastu V tuleohuklassi metsad on tavatingimustes peaaegu tuleohutud.
Tuleohuklassidesse jaotamisel on aluseks puuliik , puistu arenguklass ja kasvukohatüüp. Üldreeglina on okasmets tuleohtlikum lehtpuumetsast, okaspuupuistutest on kõige tuleohtlikumad männikud. Vanuseliselt on noorendikud ohtlikumad keskealistest ja vanematest metsadest. Tuleohtlikud on kuivad ja kuivendatud metsad.
Palju sõltub kasvukohast ja puistu koosseisust. Juba 2-3 osa lehtpuud koosseisus vähendab tuleohtu. Kasvukohatüübist sõltuvalt on ohutumad nt naadi , sõnajala, angervaksa jt lopsakama rohukasvuga metsad.
Teatud mõju on ka puistu täiusel. Hõredas metsas on enam valgust ja taimedel paremad kasvutingimused. Niiskel kasvukohal sel juhul on sel juhul tuleoht väiksem, kuivemal kohal aga hakkab vohama kanarbik ja tuleoht kasvab.
Kuusikud on männikutest väiksema tuleohuga, sest nad on tihedamad ja sel juhul on metsa all vähem põlevat materjali – alustaimestikku. Kuusikud kasvavad ka viljakamatel kasvukohtadel ja sealne rohurinne   on lopsakam ning vähem tuleohtlik kui samblad , samblikud ja puhmad männikutes. Kui aga tuli on siiski valla pääsenud, siis kuusenoorendikus võib see kiiremini latva minna kui männinoorendikus.
Tegelik tuleoht looduses ei lange periooditi kokku metsa tuleohuklassiga. Kevadel kuu kuni poolteist peale lume sulamist on kuiva kuluheinaga lehtpuumetsad isegi tuleohtlikumad okaspuumetsadest. Sama on pikkade põuaperioodide ajal. Põua ajal täiesti tule eest kaitstud metsi ei olegi, mõningane erinevus on vaid tule iseloomus .
Metsa bioloogilistest iseärasustest isegi enam avaldavad metsa tuleohule mõju metsa paiknevus ja külastatavus. Selgelt on suurem tuleoht asulate ja linnade lähistes metsades, kus palju inimesi käib metsas ja kus on ka suurem oht mujalt (maanteedelt, kulupõletamisest, kodustest lõketest jms) tule metsa pääsuks.
Eristatakse kolme põhilist metsatulekahju liiki:
Pinnatule korral põleb maapinnal olev süttiv materjal: kuluhein, sammal , puhmad, põõsad, risu jms. pinnatuli võib esineda iseseisvalt või koos ladva - või maatulega. Pinnatuld võib esineda kõikjal maastikul , nt roostikus või põllul.
Maatuleks nimetatakse põlengut, kus tuli on tunginud pinnasesse vähemalt 5-7 cm sügavusele. Maatuli on enamasti pinna- või ladvatule tagajärg, kuid võib väiksemal alal esineda ka iseseisvalt, olles saanud alguse nt lõkkest. Maatules põleb turvas või kõdu.
Ladvatuli levib puude võrasid pidi, kuid saab levida vaid koos pinnatulega. Eestis tuleb ladvatuld ette männikutes, männi-kuuse segametsades, harvem kuusikutes. Lehtpuupuistus see ei levi, kui okasmetsas kasvavad lehtpuud või nende grupid põlevad ladvatules.
Põlemine on soojuse toimel vallanduv ning protsessi käigus täiendavat soojust eraldav kiirelt kulgev oksüdatsioon, mille käigus põleva aine molekulid ühinevad õhuhapniku molekulidega. Põlemise toimumiseks on seega vaja põlevainet, hapnikku ja kõrget temperatuuri. Kui mõni neist komponentidest puudub, põlemine ei alga või katkeb. Sellel põhineb tulekahjude profülaktika ja kustutamine.
Süttimise etapid mahavisatud suitsukoni näitel: suitsuotsa lähedal soojeneb kulu, kõdu, sammal jms; neist hakkab eralduma vesi, eriti kiire on see temperatuuril 100o C; pärast vee eraldumist hakkab kiiresti tõusma temperatuur, taimerakud lagunevad, eralduvad gaasid, mis süttivad ja põleng ongi alanud. Alati ei lähe see nii, vahel soojus hajub ja suitsuots kustub . Suuremõõtmelise põlevmaterjali korral toimuvad kõik etapid korraga.
Metsas võib põlevaine jagada kolme rühma:

• Mullas asuvad põlevained: toorhuumus, puude juured, kõdunenud ja mattunud tüved. Põlevaine hulk on suurem mulla ülakihtides, allpool läheb see järk-järgult üle huumuseks. Soometsades on tänu kõrgele põhjaveetasemele kõdunemine aeglasem , peale kuivendamist on seega seal palju põlevmaterjali.
  
• Maapinnal asuvad põlevained, mis on kergesti süttivad: varis ja maapinnast 2-3 kõrguseni ulatuvad rohttaimed , samblad, samblikud, puhmad, puukesed ja põõsad.
  
• Maapinnast kõrgemal olev põlevaine: puuvõrad, kuivanud tüved, kõrged põõsad. Okkad, tüvedel kasvavad samblikud ja peened oksad on peamine põlevmaterjal.
  

Põlevaine hulk sõltub kasvukoha viljakusest ja arenguastmest. Tormimurd, üraskirüüsted suurendavad põlevaine hulka. Suuri põlevaine koguseid sisaldavad põlengud kestavad kaua ja kahjustavad enam mulda.
Varis ja orgaaniline aine on kergesti süttivad. Turbasse tunginud maatuli levib kontsentriliselt, kuivatab ümbrust ja annab energiat põlengu jätkamiseks.
Puuvõrades põlevained soodustavad tule levikut, kui kuumenenud õhk need süütab. Tuulevaikse ilma korral levib ladva- ja pinnatuli koos, kuid suure tuule korral võib ladvatuli mõneks ajaks pinnatulest ette minna.
Et kustutustööde ajal inimesed saaksid ühte moodi aru, kuhu minna jne, on antud tulekahju elementidele nimetused. Kuna tuli tungib edasi tuulest aetult, nimetatakse tulekahju tuulealust serva esiservaks või frondiks. Piirkond, kust tuli alguse sai, on tagaserv või tagala. Tulekahju külgesid nimetatakse tiibadeks. Süttimiskohast frondi poole ehk tuule suunas vaadates oleks loogiline nimetada külgesid vastavalt paremaks ja vasakuks tiivaks , kuid kuna kustutajad asuvad frondil ja nende poolt vaadatuna on vastupidi, siis nimetame küljed frondilt vaadatuna paremaks ja vasakuks tiivaks.
Tulekahju saab tavaliselt alguse väikesest põlengust: lõkkest, suitsuotsast, mingist sädemest vms. Täiesti tuulevaikse ilma ja tasase maapinna korral tekib tulekolde ümber ringikujuline tulekahju. Vähimagi tuule korral aga hakkab tuli levima allatuult suunas. Kallaku peal levib tuul kiiremini ülesmäge, aga vastutuul võib seda ka pidurdada . Koos allatuult levimisega levib tuli ka külgede suunas, kuid märksa aeglasemalt kui allatuult. Kõige aeglasemalt levib tuli pealttuult suunas. Tugeva tuule korral võib isegi peatuda. Määb ida tugevam tuul, seda enam tuleb pöörata tähelepanu allatuult suunas kustutamisele ja seda vähem on muret vastasküljega. Klassikaline põlenguala on pirnikujuline, selle süttimiskoht jääb „ pirni “ kitsamasse kohta. Mida tugevam tuul, seda väljavenitatum on tulekahju konfiguratsioon.
Pinnatuli
Pinnatuli on kõige sagedasem , kõigist ülalnimetatutest esineb seda 90-95% juhtudest. Pinnatuleks loetakse ka nende metsakultuuride ja noorendike põlemist, kus puude võrastik on alles rohttaimestiku ja maapinnal oleva risuga läbipõimunud. Põlemisel tekib pinnatulele iseloomulik maapinnast puude latvadeni ulatuv tulerinne.
Kui noorendikud on veel alla 3-4 m kõrged, ei ole selle põlemisel selget piiri pinna- ja ladvatule vahel. Laasunud puude alt võib pinnatuli läbi minna, ilma et latva läheks, samas veel laasumata puud süttivad üleni ja hävivad tules. Keskealisi puistuid ründavad tavaliselt peale tulekahju üraskid jt tüvekahjurid ja puistu võib hävida hiljem nende tõttu. Vanemad paksukorbalised männid kahjustuvad vähem, kuid neilgi peatub mingiks ajaks kasv ja nad võivad muutuda vastuvõtlikumas haigustele ja kahjuritele. Rohttaimedel ja puhmastel hävivad paapealsed osad. Juurte saatus sõltub pinnasest , paksema kõdu või turba korral põlevad ära ka need. Pinnatules süttivad ka üksikud või grupiti laasumata okaspuud , mis põlevad ära ladvani.
Põlemise iseärasuste alusel jagatakse pinnatuli kiirelt üle põlevaks ja püsivaks, intensiivsuse järgi nõrgaks, keskmiseks ja tugevaks .
Püsiv tuli levib aeglaselt ja on kergem kustutada , kuid kahjustab puid ja pinnast rohkem. Kiirest ülepõlev aga haarab suuremaid alasid ja on seetõttu ohtlikum.
 
Ladvatuli
Ladvatuli esineb harvemini, 5%-l metsapõlengutest. Metsatulekahjudest on see laastvaim, sest võib levida kiiresti suurele maa- alale , on ohtlik kustutajatele ja hävitab metsa
Ladvatuli ei levi harvikutes ja liiga tihedates metsades. Kõige suurem on ladvatule oht 70-80%-lise täiuse korral.
Ladvatuli levib alati koos pinnatulega. Puude võrades on soojuse kiirgumiseks nii soodsad võimalused, et pinnatulelt toetust saamata suudab ladvatuli liikuda ainult sadakond meetrit, seejärel peatub.
 
Maatuli
Maatuli tekib pinna- või ladvatule tulemusel kohas, kus pinnaseks on kuiv turvas või paks kõdukiht. Vahel harva võib tekkida ka valveta lõkkest, ilma et oleks seotud eelmistega. Varakevadel ja peale pikki vihmaperioode maatule ohtu ei ole. Kord juba turbasse tunginud tuli võib ka suured vihmasajud üle elada ja talve vastu pidada kustudes alles kevadiste sulavetega.
Maatuli viib metsa hukkumisele, puude juurte ümbert põleb pinnas ära, peenemad juured põlevad, jämedamatel kahjustub kambium . Maatule põlengu alal hakkavad puud juba paar tundi peale tule algust ümber kukkuma muutes sellega kustutustööd ohtlikuks.
Metsapõlengute vältimiseks on kehtestatud tuleohutusnõuded ja pandud metsaomanikele kohustus rakendada erinevaid metsa tulekindlust tõstvaid meetmeid.
Tuleohutusnõuded on käitumisreeglid, mida maaomanik peab oma maal järgima, mille täitmist ta võib nõuda teistelt inimestelt ja mida ta võiks neile ka selgitada. Nendega peavad arvestama ka kõik metsakasutajad: marjulise, seenelised, raietöölised, puhkajad jt. Metsa tuleohutusnõuded on kehtestatud „Päästeseaduse“ alusel keskkonnaministri määrusega „Metsa ja muu taimestikuga kaetud alade tuleohutusnõuded“. Tuleohutuse nõuded täidavad kolme eesmärki:

• Sätestavad keelatud tegevusi ja kohustusi metsade tulekaitsel;
  
• Annavad aluse nõuda füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt keelatud tegevuse lõpetamist või määratud kohustuse täitmist;
  
• Annavad aluse tuleohutusnõuete eirajate vastutusele võtmiseks.
  

Kui tuleohutusnõuded poleks määrusena vormistatud , oleksid need ainult soovituslikud.
Valve tuleohutusnõuete täitmise üle lasub „Metsa ja muu taimestikuga kaetud alade tuleohutusnõuete“ kohaselt maaomanikul. “Keskkonnajärelvalve seadusest” ja “Väärteomenetluse seadustikust” tulenevalt on järelvalveõiguslikud ka Keskkonnainspektsioon, Päästeamet ja politseiprefektuurid. Keskkonnainspektsioonil on kohustus kontrollida tuleohutusnõuete täitmist metsas, Päästeametil ja politseiprefektuuril on õigus seda teha.
Metsaomanikul ja tema esindajal on ainult õigus teha märkus metsa tuleohtu tõstvale isikule ja paluda tal lõpetada keelatud tegevus.
Õigusliku baasi inimeste metsas viibimise keelamiseks annavad „Asjaõigusseadus“, „ Metsaseadus “ ja „Eriolukorra seadus“. Asjaõigusseaduse järgi on iga eramaa omaniku enda otsustada, võõras isik võib tema valdustesse tulla või mitte. Erandiks on päästeteenistused ja mõned ametiisikud, kes selleks luba ei vaja. Keelamiseks tuleb valdus piirata piirdega või ümbritseda keelusiltidega.
Suure tuleohu korral saab võõras metsas viibimise panna ka üldise keelu alla sõltumata maaomaniku arvamusest. Õigus selleks on kohalikul omavalitsusel . Lisaks metsas viibimise keelule võib keelata ka puidu ja teiste metsasaaduste varumist.
Kui põud on juba nii suur, et annab loodusõnnetuse mõõdu välja, võib Eriolukorra seadusest tulenevalt Vabariigi Valitsus kehtestada keelupiirkonnad nii suurel territooriumil kui tarvis.
Vastavad otsused tuleb teada anda meedias, arvestada tuleb, et need hakkavad kehtima 3 päeva pärast allakirjutamist nt vallavanema või peaministri poolt.
Elanikkonna teavitamist tuleohust peavad tegema ka metsaomanikud. Selleks võib kasutada nt metsa minemist keelavaid plakateid. Tuleohu lõppemisel tuleb plakatid ära võtta.
Sõidukite liikumise keelamiseks võib üles panna liiklusmärgi 311 „Sõidu keeld“ – punane ring kollasel taustal. Märk peab olema nõuetekohane ja kõigile üheselt mõistetav. Mootorsõidukite metsa pääsu võib piirata ka tõketega, tõkkepuuga või selle puudumisel langetades puu üle metsatee . Võib ka tee läbi kaevata või panna ette kive vms. Samas ei tohi unustada, et päästeteenistus peab vajadusel saama masinatega metsa pääseda ja ei tohi tõkestada nt naabrite koduteed.
Metsaomanik peab rakendama tuleohtlikes metsades metsa tulekindlust tõstvaid abinõusid. Täiesti tulekindlat metsa pole olemas. Puuliigiti on tuleohtlikkuse pingerida järgmine: männikud, kuuse-männi segametsad , kuusikud, segametsad, lehtpuumetsad.
Metsa tulekindluse tõstmisele tuleb mõelda juba metsakultuuri rajades, sest vanemas puistus on see väga keeruline (võimatu). Pigem metsa majandades toimub vastupidine . Hooldusraietega raiutakse välja lühemaealised lehtpuud, see aga muudab metsa tuleohtlikumaks.
Pinnatule levikut peatavad tõkked, kust tuli üle ei saa: veekogud, teed, metsasihid, trassid, põllumaad jms. Metsa tulekindluse tõstmiseks rajatakse selliseid tõkkeid juurde. Ladvatule levimist takistavad okaspuumassiivides lehtpuuribad ja –puistud.
Pinnatule lokaliseerimisel on abi teedest , jõgedest, sihtidest jms. Looduslike tõkete puudumisel rajatakse neid juurde maapinna mineraliseerimise teel. Selleks eemaldatakse rohukamar, sammal ja kõdu kuni mulla või liivani. Tekkinud ribasid nimetatakse tuletakistusribadeks (tuletõkestusribadeks). Need rajatakse pinnasetöötlemise masinatega: buldooserite, randaalide, freeside, jms-ga.  Tuletõkestusriba peab olema vähemalt 2,5 m lai.
 Uusi metsi rajades ja kasvatades tuleb vältida suurte laus-nõmmemännikute ja teiste tuleohtlike okaspuumetsamassiivide kujundamist. Selleks, et tuli kõrge tuleohtlikkusega metsa ei satuks ja sealt välja ei pääseks rajatakse metsa sihtide äärde tuletõkestusvööndeid. Nende abil saab jagada metsa tulekindlateks blokkideks. Tuletõkestusvöönd kujutab endast kompleksi, mis koosneb: pinnatule levikut tõkestavast tuletakistusribast ja kahel pool seda kulgevat vajaliku laiusega lehtpuuriba, lehtpuuenamusega segametsariba või nõuetekohaselt hooldatud okaspuuriba.
Tuletõkestusvöönd rajatakse tavaliselt männikute ümber, kasutades selleks kaske , mis kasvab enam-vähem samades tingimustes kui mänd. Metsaserva istutatakse koos mänd ja kask , soovitav on rajada kase -männi segavöönd, kus kaske on vähemalt 2/3 koosseisust. Vöönd peaks olema vähemalt 20-30 m lai. Kasutada saab ka kase looduslikku uuendust.
Juba keskealise või vanema puistu korral niimoodi tuletõkestusvööndit rajada ei saa. Siin on võimalik luua tingimused tõkestustule süütamiseks, et see ei läheks latva. Selleks raiutakse 25-50 m laiuselt metsa servast okaspuu järelkasv ja alusmets, laasitakse okaspuude alumised oksad1,5-2 m kõrguselt, koristatakse risu ja raiejäätmed.
Nõuded tuletakistusribadele ja tuletõkestusvöönditele on kirjeldatud järgmises peatükis „Metsa ja muu taimestikuga kaetud alade tuleohutusnõuded“.
Metsaomanik peab korras hoidma teeservad, rajama suitsetamis- ja lõkkekohti. Suitsetamiskohaks piisab metsakõdust puhtaks riisutud platsist, istmest, vastavast sildist ja suitsuotste jaoks maasse kaevatud august või prügikastist. Käidavates metsades peaks olema suitsetamis- ja istekohti piisava tihedusega.
Metsaomanik on kohustatud rajama ka lõkkekohti. Neid tasub teha kohtadesse , kus inimesed on juba varem lõket teinud. Vana lõkkeaseme olemasolul piisab selle ümber ringi kaevamisest. Lõkkekoha võib ka ümbritseda kividega.  Süttimisohtlik risu tuleb lõkkeasemest kaugemale viia. Kindlasti tuleks panna silt “lõkkekoht“. Istekohti jms võib rajada, kuid see pole kohustuslik.
Populaarsete marja- ja seenemetsade juurde tuleb rajada parkimiskohti autodele. Seda nii metsapinnase säästmiseks, kui ka tuleohu ennetamiseks. Parkimiskohta võib panna tuleohust teavitavaid plakateid. Kindlasti tuleks panna ka prügikast ja seda tühjendada.
1. Määruse reguleerimisala
Metsa ja muu taimestikuga kaetud alade tuleohutusnõuded (edaspidi tuleohutusnõuded) reguleerivad füüsilise ja juriidilise isikuõigusi ja kohustusi tulekahju ärahoidmisel metsas ja muu taimestikuga kaetud tuleohtlikul alal.
§ 2. Tuleohtlik aeg ja ala
(1) Tuleohtlik ala käesoleva määruse tähenduses on metsa ning muu taimestikuga nagu kuluheinaga, tuleohtliku põõsastikuga (kadakas), poolpõõsastikuga (kanarbik, sookail, põõsasmaran) ja kuivanud rooga kaetud ala ning turbapinnasega ala.
(2) Tuleohtlik aeg algab kevadel pärast lume sulamist ning lõpeb sügisel vihmaste ilmade saabumisel. Tuleohtliku aja alguse ja lõpu määrab igal aastal Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut ning teavitab sellest avalikkust massiteabevahendite kaudu, sealhulgas vähemalt kahes üleriigilise levikuga ajalehes .
§ 3. Nõuded tuleohu vältimiseks
(1) Tuleohtlikul ajal on tuleohtlikul alal keelatud:
1)      suitsetamine , välja arvatud selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas;
2)      lõkke tegemine ja teisaldatava šašlõki- või grillahju või muu samalaadse seadise kasutamine, välja arvatud selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas;
3)      raiejäätmete põletamine;
4)      kulu põletamine;
5)      risu, põhu jms põletamine, välja arvatud kaitstavatel loodusobjektidel loodushoiutööde raames mahalõigatud loodusliku taimestiku jäänuste põletamine käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt;
6)      muu tegevus, mis võib põhjustada tulekahju;
7)      metsade sulgemisel metsa kasutamine ja võõras metsas viibimine .
(2) Metsade sulgemisel võõras metsas viibimise keeld ei laiene teenistusülesandeid täitvatele ametiisikutele.
(3) Tulekahju ärahoidmiseks tehakse tuletöid siseministri 18. juuni 1998. a määruse nr 15 «Tuletööde tuleohutusnõuded» kohaselt.
(4) Tule tegemisel kehtivad järgmised nõuded:
1)      tule tegemise koha ümbrus peab olema puhastatud põlevmaterjalidest ja -vedelikest ning vajadusel eelnevalt niisutatud;
2)      tule tegemise koht tuleb vajadusel ümbritseda mineraliseeritud tuletõkestusribaga või tagada muul viisil tule leviku takistamine;
3)      tule tegemise juures peab tule suurust, ohustatud ehitisi või looduskeskkonda arvestades olema piisaval hulgal esmaseid tulekustutusvahendeid või muid tule kustutamiseks kasutatavaid vahendeid;
4)      tule tegemisel ei tohi tuletegija jätta tuld valveta ega lahkuda enne, kui tuli on kustunud või tema poolt kustutatud.
(5) Isik, kes avastab tulekahju, mida pole asutud kustutama , on kohustatud sellest kohe teatama päästeasutuse häirekeskusele. Kui tulekahju avastaja on võimeline selle ise kustutama, siis teatab ta tulekahjust häirekeskusele pärast tule kustutamist.
(6) Metsas on keelatud tuleohtu tekitava tehnilise rikkega transpordivahendi kasutamine ning põlevate, hõõguvate või isesüttivate esemete või ainete transpordivahendist väljaloopimine.
(7) Metsa kasutamisel tuleohtlikul ajal riigikaitseks ja puidu saamiseks ning puhke -, spordi- jm massiürituse korraldamiseks tuleb metsa kasutajal või ürituse korraldajal:
1)      teavitada metsa kasutamises osalejaid tuleohutuse nõuetest ja tulekustutusvõtetest;
2)      tagada käesoleva määruse täitmine;
3)      määrata tuleohutuse eest vastutav isik.
(8) Raietöödel on keelatud jätta või paigutada raiejäätmeid metsateedele või mineraliseeritud tuletõkestusribadele lähemale kui 10 m või metsasihtidele. Nõue ei laiene raiete kokkuveoteede tugevdamiseks paigutatud, sissesõidetud ja taastuvenergia tootmiseks varutud raiejäätmetele.
§ 4. Maaomaniku või -valdaja õigused ja kohustused tuleohu ennetamisel
(1) Maaomanikul või - valdajal on õigus:
1)      tuleohu ennetamiseks metsade sulgemisel õigusaktide kohaselt tõkestada inimeste viibimist metsas;
2)      teha tulekahju vältimiseks selgitustööd ja panna välja tuleohutusmärgid või -plakatid.
(2) Maaomanik või -valdaja on kohustatud:
1)      tähistama veevõtukohad ning hoidma veevõtukohad ja nendeni viivad teed sõidukorras;
2)      osutama abi päästetöid tegevatele isikutele ning tegema nendega koostööd;
3)      tagama metsasihtidel päästeteenistuse transpordivahendite liikumisvõimalused.
(3) Maaomanikul või -valdajal on kohustus tuleohtlikul alal tuleohu ennetamiseks:
1)      rajada nõmmemetsas kanarbiku ja sambliku kasvukohatüübis ning pohla kasvukohatüübi okaspuumetsas ja kuluheinaga, tuleohtliku põõsastikuga, poolpõõsastikuga ning kuivanud rooga kaetud mineraalpinnasega alal (edaspidi suure tuleohtlikkusega ala) tule võimaliku leviku tõkestamiseks tuletõkestusribad käesoleva määruse §5 kohaselt ja neid hooldada ;
2)      rajada okaspuumetsa tulekindluse tõstmiseks tuletõkestusvööndid käesoleva määruse §5 kohaselt ja neid hooldada;
3)      tagada tuleohtliku ala koristamine raiejäätmetest ja muust risust hiljemalt metsateatise kehtivusaja lõpuks;
4)      ette valmistada, tähistada ja hooldada suitsetamis- ja lõkke tegemise kohad ning transpordivahendite peatuskohad.
(4) Riigimetsa majandajal on käesoleva määrusega ettenähtud maaomaniku õigused ja kohustused.
(5) Riigimetsa majandaja on kohustatud:
1)      korraldama tuleohtlikul ajal valve tulekahju avastamiseks, sellest päästeasutuse häirekeskusele teatamise ja esmaste kustutamisvõtete rakendamise ;
2)      määrama tulekahju korral päästetööde juhi käsutusse oma esindaja, kelle ülesanne on päästetööde juhi nõustamine piirkonna eripära asjus ja riigimetsa majandajaga sidepidamise korraldamine.
(6) Raud- ja maanteede ning side-, elektri- ja gaasitrasside valdajad on kohustatud:
1)      hoidma teemaa ja trassid risust puhtad. Teemaa ja trasside võsast puhastamisel ning elektriliinide okstest vabastamisel tuleb okaspuumetsi läbivatel aladel raiejäätmed põletada käesolevaid tuleohutusnõudeid arvestades;
2)      vajadusel rajama teemaa ja kanarbiku-, sambliku- ning pohla kasvukohatüübi okaspuumetsapiirile 2,5 m laiuse mineraliseeritud tuletõkestusriba või vältima kulu teket teemaa ulatuses.
(7) Plahvatus- või tuleohtlike toimingutega objekti valdaja on kohustatud rajama tuleohtliku ala vahetus läheduses asuva plahvatus- või tuleohtlike toimingutega objekti ja tuleohtliku ala vahele 2,5 m laiuse mineraliseeritud tuletõkestusriba ja seda hooldama .
§ 5. Nõuded tuletõkestusribadele ja -vöönditele
(1) Tule leviku tõkestamiseks rajatakse 2,5 m laiune mineraliseeritud tuletõkestusriba.
(2) Tuletõkestusriba rajatakse katkestusteta eelkõige suure tuleohtlikkusega ala ja teemaa piirile. Suure tuleohtlikkusega ala ümbritsetakse tuletõkestusribaga, kasutades metsa- ja piirisihte, liinitrasse, kokkuveoteid ja muid lagedamaid kohti, ning vajadusel jagatakse see väiksemateks osadeks . Kui eespool toodud viisil ei ole võimalik ala piiritleda, ümbritsetakse tuletõkestusribaga metsamassiivis asuv terve katastriüksus või metsakvartal.
(3) Tuletõkestusvöönditega tuleb tekitada okaspuumetsa massiivides üksteisest isoleeritud katastriüksuste või metsakvartalite blokid nii, et vööndi keskel asetseb tõke, milleks võib olla tee, kraav , jõgi vms, nende puudumisel selleks rajatud 2,5 m laiune mineraliseeritud tuletõkestusriba. Mõlemal pool tõket peab asetsema 5 m laiune lehtpuuenamusega (mitte vähem kui 7 osa koosseisust) vöönd.
(4) Kui metsa kasvutingimuste tõttu pole lehtpuuenamusega vööndit võimalik kujundada, peab mõlemal pool tõket asetsema 5 m laiune risust, raiejäätmetest, okaspuu järelkasvust ja alusmetsast puhastatud vöönd, kus okaspuudel alates II vanuseklassist on 1,5–2 m kõrguseni ära lõigatud alumised oksad.
(5) Tulekaitseriba ja -vööndi rajamine tuleb kooskõlastada Keskkonnaametiga.
(6) Kaitstavatel loodusobjektidel rajatakse tuletõkestusribad ja -vööndid kui kaitseala kaitse eeskiri seda lubab.
Metsatulekahjude avastamine on võimalik järgmiste meetmete abil:

• elektronvalve (kaamerad raadiusega kuni 20 km Nõva-Vihterpalu);
  
• juhuslikud möödasõitjad;
  
• õhuseire ( Piirivalve Lennusalk) päästetööde juhi (edaspidi PTJ) tellimisel;
  

Metsatulekahjusid avastavad looduses liikuvad inimesed ning samuti keskkonna- ja metsatöötajad, kes teatavad sellest hädaabinumbrile 112. Tulekahjuteateid võtavad vastu neli häirekeskust (Põhja-, Lõuna-, Ida- ja Lääne-Eesti), kes edastavad need päästekomandodele ja vajadusel kaasavad kustutustöödele metsakustutusplaanis märgitud täiendavaid jõude. Lisaks on metsatulekahjusid võimalik avastada seirelendude käigus ning elektronvalve abiga. Lennuseiret tulekahjude avastamiseks korraldati viimati 2007. aastal ning omaaegset spetsiaalselt tulevalveks ehitatud tornide võrku selle amortiseerumise tõttu enam ei eksisteeri. Elektroonse metsatulekahjude avastamise süsteemi katsetustega alustati pilootprojektina Nõva-Vihterpalu piirkonnas 2008. aastal. 1750 km2 hõlmav elektroonne tulevalvesüsteemi tarkvara võrdleb digipiltide muutusi ja võimaldab avastada tulekahjusid juba algstaadiumis . Seiresüsteem koosneb 5 seirepunktist (4 mobiilimasti Läänemaal ning 1 Harjumaal ), kus valvekaamerad on paigutatud EMT, Elisa ja Elioni sidemastide tippu. 360o pöörleva kaamera tööraadius on kuni 20 km ja põlengukoha määramise täpsus 10-20 meetrit. Kaamerad teevad kolme minutilise intervalliga igas sektoris mustvalge pildi, mis jäädvustatakse valvekeskuse arvutis. Arvuti võrdleb tehtud pilte eelnevalt tehtud piltidega ning annab operaatorile häiret, kui on tekkinud erinevusi. RMK  valvekeskuses on tuleohtlikul ajal pidevalt ametis spetsiaalse väljaõppe saanud RMK töötaja, kes kontrollib kaameralt tulnud signaali, suurendab fikseeritud koha, ning määrab asukoha koordinaadid. Seejärel teavitab operatiivselt häirekeskust ja prindib vajadusel välja kaardi.
Tegevus metsas või maastikul vallandunud tulekahju korral:
 Avastanud tulekahju, teavita sellest päästeteenistust hädaabinumbril 112. Edasta võimalikult täpne informatsioon sündmuse kohta, kus tulekahju on puhkenud ja mis põleb, nimeta oma perekonnanimi ja teate andmiseks kasutatava telefoni number ning vasta päästekorraldaja esitatud küsimustele.
Hoiata ohtu sattunud inimesi.
Kui suudad leida esmase kustutusvahendi, siis püüa alustada kustutustöödega, sellest on kindlasti abi tuleleviku piiramisel.
Kui avastatud põlengu puhul on tegu ladvatulega või on pinnatuli lootusetult suureks paisunud, võid selle likvideerimiseks siiski oma panuse anda, tehes peale päästeteenistuse teavitamist tuleluuret:

• selgita välja, kuhu liigub tuli kõige kiiremini (front, mis asub üldjuhul põlengust allatuult);
  
• püüa hinnata põlenguala suurust;
  
• kui tulekahju lähipiirkonnas paikneb inimesi, teavita neid ohust;
  
• leia päästetehnikale sobivad juurdepääsuteed;
  
• mine päästjatele vastu;
  
• anna päästemeeskonnale sulle teadaolevast infost kiire ülevaade.
  

Päästemeeskonna sündmuskohale saabumisel informeerib tulekahju avastanud isik päästetööde juhti:

• tulekahju tekkekohast ja ulatusest;
  
• võimalikust ohust inimestele või koduloomadele;
  
• muudest tulekahjuga kaasneda võivatest ohtudest (hooned jne);
  
• teada olevatest veevõtukohtadest.
  

Kui oled kindel, et saad tulekolde kustutamisega ise hakkama ja see ei too endaga kaasa mingeid lisakahjusid, siis on kõige õigem nii ka käituda. Kui tuli areneb liiga kiiresti, siis on alati kasulikum ohtlikust piirkonnast lahkuda.
Päästjate jaoks on metsapõlengud üks raskemaid tulekahjuliike, sest selle avastamise hetkeks on tuli levinud juba laiemale alale ning kohale jõudmine nõuab samuti aega, mis annab metsa all lahvatanud tulekahjule edumaad. Tihtipeale on metsateed raskesti läbitavad ja kitsad , mis omakorda teeb asja keerulisemaks. Suureks paisunud metsatulekahju kustutamiseks vajatakse võimsaid pumpasid ning kilomeetrite kaupa voolikuliine, mis kõik tuleb kohapeal kiiresti töösse seada. Kõige selle tehnika ja vahendite metsas laiali vedamiseks ja paigaldamiseks on vaja tublisti abistavat inimjõudu, kelleks on juba aastaid olnud nii vabatahtlikud päästjad, kaitseliitlased kogu Eestist ning Reservpäästerühma liikmed ning muud Päästeameti koostööpartnerid.
Metsatulekahjude kustutamine on erinev sõltuvalt põlengu liigist ja selle leviku kiirusest. Suurem osa metsatulekahjudest on võimalik kustutada lihtsate käsikustutusvahenditega, milleks on oksad, labidad ja muu kättesaadav materjal. Suurele alale levinud tulekahju piiramiseks ja kustutamiseks vajatakse palju vett. Selleks moodustatakse suure läbimõõduga voolikutest magistraalliinid, millede vahele ühendatakse suured hargmikud-jagajad. Magistraalliin võib ulatuda kilomeetrite kaugusele ning on eelkõige mõeldud kustutusvee transportimiseks põlengualale lähemale. Magistraalliinist hargnevad juba metsa läbi survettõstvate veepumpade väiksemamõõdulised tüviliinivoolikud, mis vajadusel samuti hargnevad põlenguala suunas. Kõige lõpus joatoruga lõppev voolikuliin kannab tööliini nimetust. Metsapõlenguid kustutatakse väiksemat sorti lihtjoatorudega. Siin ei vajata erilist joakuju vaid pidevalt voolavat vett, millega pinnasel või turbas levivat tuld kustutada. Tegelikult on taktikalisi võimalusi täpselt nii palju, kui on päästetööde juhi käsutuses tehnika- ja inimressurssi ning, mis kõige tähtsam, teadmised ja oskused neid kasutada.
Üldreeglina tuleb metsapõlemisel pöörata tähelepanu frondile. Siiski võib ette tulla juhtumeid, kus tuli osutub ohtlikumaks hoopis tiibadel. Seal võib näiteks olla tules mõni männinoorendik ning on tekkimas ladvatule oht, frondil aga põleb samal ajal vana metsa alune pinnas. Ohtlikumad lõigud selgitatakse välja tuleluurega, mille põhjal luuakse tulekustutamise taktika .
Koos tuleluurega peaks koheselt alustama tuleleviku piiramist ning tõkestamist, vältimaks tulekahju kontrollimatut levikut. Esmased toimingud on tihti võimalik läbi viia ATV-de, selgpritside, ämbrite ning labidate abil. Alles siis, kui tulekahju piirid on selged ja tulefrondi ulatus on fikseeritud, alustatakse tule kustutamisega voolikliinide ja veepumpade abil.
Kui olete avastanud tulekahju, siis enne igasugust tegutsemist tuleb kindlaks määrata tuule suund. Tulekahju suhtes ei tohi viibida allatuult. Erinevate metsatulekahju liikide puhul erinevad ka nende kustutamiseks kasutatavad kustutusmeetodid.
Pinnatule korral on lihtsaimaks ja kättesaadavaimaks esmaseks vahendiks puuoksad. Murra või raiu umbes 1,5-2 m pikkune võimalikult tihe oks. Sobilikum on okaspuu, lehtpuul varisevad kuumaga lehed ruttu ja jääb järgi roots , millega pole kustutamine kuigi tõhus. Kustuta tuld seda lämmatades, liikudes mööda tulejoont ja tehes pühkimisliigutusi piki tulejoont, suunaga põlenguala keskpunkti poole. Ära vehi ega nö “materda” tuld – nii annad sa tulele hapnikku juurde ning raskendad sellega kustutustöid, samas väsitad ennast. Võimalusel tuleks oksi niisutada .
Käepärastest kodusleiduvatest vahenditest (näiteks kulupõlengu korral) võib kasutada veel raudreha, sellega saab kustutada kulupõlengut ja samblapinnast. Sammal rehitsetakse alloleva liivaga segi, reha tagumise poolega saab kulutuld kustutada rullides põlevat materjali maha.
Labidaga on võimalik materdada tulekolded ja kasutada seda pinnase pööramiseks. Labidaga saab tulele mulda vm tulele peale loopida, seda tuleks teha piki tulerinnet. Mulla võtmiseks on mõistlik kaevata mulla võtmise augud, et iga labidaga kustutaja ei peaks rohukamarat lahti kaevama hakkama.
Vee kasutamise võimalusel võiks teiste võimalike majapidamises leiduvate anumate seast valida kastekannu, mille abil on võimalik tulemuslikumalt ning ökonoomsemalt vett kasutada. Kastekann on tõhus pinnasetule korral kuni 10-15 m lõigule.
Veeämbreid kasutatakse reeglina abivahendina okste niisutamisel või kastekannudesse ja selgpritsidesse vee transportimisel. Ämbriga tulejoonele vett kallata ei tasu, palju läheb raisku.
Kustutusluuad (metallnaastudega). Kustutusliigutused on pühkivad.
Selgpritsid on tõhusaimad käsikustutusvahendid. Nende kompaktse joa pikkus kuni 6 m, pihustatult kuni 4 m. selgpritside veele võib lisada tuld kustutavaid kemikaale, nt märgajaid või keemilisi summutusaineid. Sobivad ka aiapritsid. Kui on ainult üks selgprits ja ülejäänud kustutajatel käsikustutusvahendid, siis liigub pritsiga kustutaja piki tulerinnet kõige ees, kustutab suured tulekolded ja käsikustutusvahenditega kustutajad kustutavad ülejäänud tule.
 
Maatule korral on vaja kustutamiseks rohkelt vett. Et kustutusvesi kiiremini tulekoldeni jõuaks, on vaja tulekolle lahti kaevata.
 
Ladvatule korral ära püüa esmaste kustutusvahenditega kahjutule vastu astuda, vaid jookse võimalikult kiiresti ohutusse kaugusesse.
Ladvatule ja kiirelt leviva pinnatule kustutamiseks kasutatakse tõkestustuld. Sellest loe õpikust „Metsatulekahjud“, Alton , Kiil, Eesti Metsaselts 2003.
Tule lokaliseerimisele järgneb järelkustutus, et viia miinimumi tule uuesti puhkemise oht. Selle käigus korrastatakse tulekahju serv ja vajadusel kustutatakse tulepesad põlenud ala sees. Järelkustutuse võimalused:

• Tulekahju serv tehakse ohutuks selle mullaga katmise teel,
  
• Serv küntakse, randaalitakse või kaevatakse ümber;
  
• Serv mineraliseerutakse buldooseriga;
  
• Serv kastetakse veega üle:
  
• Kaevatakse kraav ümber põlengu.
  

Peale metsatulekahju kustutamist jäetakse vajadusel (kuumad ilmad, tuleohtlik mets jms) mõned inimesed tulekahju servale valvesse. Neile jäetakse tulekustutusvahendid, et võimalikku uuestipuhkevat tulekahju kustutada.
Maatule korral võivad ohtlikuks saada ümberkukkuvad puud. Väga ohtlikud on maa-alused, pealt vähemärgatavad põlevad turbakoopad, sest nende kohale sattunud inimene võib variseda läbi koopa lae ja hukkuda.
Pinnatule kustutamisel tervet inimest praktiliselt mingi oht ei ähvarda. Suits võib ajada läkastama ja panna silmad vett jooksma , samuti võib üsna palav olla. Kui keegi satub kustutamise ajal kohta, kus ta on ümbritsetud pinnatulest, siis ei tohi sattuda paanikasse, vaid võib sellest kiiresti läbi joosta, sest pinnatuli on üldjuhul madal ega põleta. Kui suits muutub mõnes kohas väljakannatamatult paksuks, tuleb sealt eemale minna. Võrreldes ruumitulekahjuga, ei piisa sellest, kui alla kummarduda, sest õhk on ka maa ligidal suitsust paks.
Ladvatulekahju korral eristatakse püsivat ja kiirelt levivat tuld. Tugeva suitsu käest tuleks põgeneda külje suunas. Kiirelt leviva tule ette jäämine on eluohtlik, sest tuli levib hüppeliselt ja hüppe ajal on tule leviku kiirus kuni 5 m sekundis.
 Ohutuse tagamiseks metsatulekahju avastamisel:

• nailonist või muust kergesti süttivast materjalist riideid kandes hoia tulest eemale;
  
• taganemistee olgu alati läbimõeldud – juhuks, kui põleng peaks hüppeliselt arenema;
  
• ära jäta oma vara (näiteks autot) tule suhtes allatuult;
  
• maatule korral liigu nagu soos – järgmist sammu astudes ole kindel, et ei vaju läbi pinnase;
  
• ladvaleeki kohates hoia sellest võimalikult kaugele.
  

Kui oled tulelõksus:
Kui sa ei suuda tule eest ära joosta, siis püüa peita ennast tiiki, lompi või muusse veekogusse või jahuta pead ja ülakeha märgade riietega;
Kui veekogu ei ole ümbruses:

• otsi maastikul või metsas varjuline koobas;
  
  • varju kivide (kaljud, kivihunnikud jne) taha;
    
  • heida pikali ja kata oma keha märgade riietega või pinnasega ( muld ).
    

Kui ei jätku enam värsket õhku (oled ümbritsetud vingu ja suitsuga), siis heida pikali ning kaitse oma kopse kõrvetava kuumuse eest. Võimalusel pane märg riie suu ette, et jahutada ja puhastada sissehingatavat õhku.
Metsatulekahjude kustutamisel tuleb järgida ohutusnõudeid:

• Kõik kustutajad peavad täpselt täitma päästetööde juhi korraldusi (äratuntav kiivrivärv või vest );
  
• Ükski kustutaja ei tohi lahkuda metsatulekahjult oma otsesele ülemusele (lõigujuhile) teatamata;
  
• Intensiivse suitsuga täitunud piirkonnast tuleb eemale minna, mitte jääda ootama olukorra paranemist (mahakummardamisest ei ole tavaliselt kasu). Pinnatule korral võib minna üle tulejoone juba põlenud alale;
  
• Kustutajad peavad olema tähelepanelikud liikuva pääste- ja kustutustehnika suhtes, sest suitsu tõttu on nad juhtidele raskesti märgatavad (liikumine metsateedel);
  
• Ladvatule ohtliku läbimurde jaoks peavad olema eelnevalt kokku lepitud kogunemiskohad ning kaardistatud evakuatsioonivõimalused;
  
• Metsas tuleb eksimise vältimiseks välja valida iseloomulikud orientiirid . Orientiiridena sobib kasutada voolikuliine (GPS võimekusega raadiosidevahendite kasutamine);
  
• Tuleb jälgida tule leviku suunda ja langevaid puid;
  
• Maatule korral, kui puude juured on juba läbi põlenud, ei tohi kustutajaid enam metsa alla lubada. Kustutada tohib vaid eemalt, kasutades vooliku-jugasid;
  
• Tõkestustule tekitamiseks võivad süüte-aparaate ja küttekanistreid kasutada vaid eriettevalmistusega isikud;
  
• Turbaväljal liikudes tuleb vältida vähemärgatavaid hõõguvaid maa-aluseid turbakoopaid. Tähelepanu tuleb pöörata turbaõõnsustest väljapaiskuvatele tuleleekidele, tuule kiiruse ja suuna hetkelisele muutumisele, kuivenduskraavidele (varisemisohtlikud kraavikaldad).
  

Puudel ja põõsastel võib esineda kahesuguseid külmakahjustusi: ärakülmumist ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustusi kevadtalvel. Talvel on puud võimelised taluma isegi –50o C külma, kuid kevadel ja sügisel võib neid kahjustada 1-2 kraadine külm.
Kõige tundlikumad on puuliigid kasvuperioodi algul, eriti noores eas, kui nad pole veel jõudnud välja kasvada nn külmavööst (madalad temperatuurid esinevad maapinna lähedal, kahjustuvad noored puud, mis on alla 1,5…2 m kõrged).
1)      Vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused

• Hilis - ehk kevadkülmad, mis esinevad mais ja juunis, kahjustavad puude ja põõsaste äsja puhkenud pungi , noori võrseid ja õisi. Need külmuvad ära, seda nimetatakse ka külmakärpimiseks. Meil on hiliskülma tundlikumad kuusk , tamm ja saar, kuigi nad alustavad kasvu teistest puuliikidest hiljem. Ohtlikumad on hiliskülmad, mis järgnevad kevadisele soojaperioodile, sest varase soojuse korral pungad puhkevad ja puud hakkavad kasvama (eriti varapuhkevad vormid).
  
• Varakülmad esinevad augustis, septembris ja kahjustavad meil peamiselt lõunapoolse päritoluga võõrpuuliike, mis ei lõpeta kasvu varakülmade saabumise ajaks ning mille võrsed ei jõua normaalselt puituda. Kodumaistel liikidel võib varakülm kahjustada vaid hiljem kasvu alustavaid vesivõsusid ja jaanivõrseid (need puhkevad tavaliselt suve teisel poolel).
  
• Külmakergitus ehk - kohrutus tekib varakevadel ja hilissügisel, kui öökülmad vahelduvad soojemate päevadega. Pealmine veerikas mullakiht öösel külmudes paisub ja kerkib üles ning tõstab taimed koos juurtega üles. Päeval sulades langeb muld tagasi jättes taimed paljastatud juurtega kõrgemale. Kui see kõik kordub, võivad taimed kerkida päris mullapinnale, juured paljastuvad ja taimed kuivavad. Eriti tugevalt kannatavad taimed selle all märgadel ja savistel muldadel. Liivmullad on veevaesed ja seal seda ohtu praktiliselt pole. Õhukestel loomuldadel esineb kohrutust peaaegu kõigil puuliikidel. Kahjustuvad tõusmed ja 1…2 a seemikud. Kõige enam kannatab selle läbi nõrga juurestikuga kuusk.
  

 
2) Talvekülmakahjustused 
Talvekülmakahjustused võivad ilmneda ärakülmumises ja külmalõhede tekkimises. Ära võivad külmuda võõrpuuliigid, kui talveks ettevalmistumine on olnud ebasobiv. Külma läbi võivad kahjustuda ka kodumaised puud ja põõsad, millel on pindmine juurestik . Külmakahjustused on suuremad, kui eelnev suvi on olnud põuane ja kui on lumevaene talv. Eestis on talvekülmad kahjustanud viljapuid, sarapuud, saart ja tamme.
Talvekülmad võivad põhjustada puudel külmalõhede teket, eriti tüve alumises osas. Lõhede teket põhjustab külmumisel tekkiv pinge veerikka välise maltspuidu ja kuivema sisemise lülipuidu vahel. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel – tammel, saarel, jalakal, vahtral, künnapuul ja teistel. Eriti iseloomulik on see pargipuudele. Lõhed võivad puudel muutuda seenhaiguste sissetungi kohaks.
Üldiselt määravad puuliigi külmakindluse ilmastik, vanus, geograafiline päritolu, kasvukohatingimused jne.
 
3) Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustused

• Koorepõletik võib tekkida kuuma tõttu sileda - ja õhukesekoorelistel varjutaluvatel puudel (kuusk, pöök, nulg). Sagedamini esineb seda puistu lõunaserval kasvavatel puudel, kui metsaserv avatakse raietega päikesekiirgusele. Kõrge temperatuuri tõttu sureb kambium, koor kuivab ja langeb tükkhaaval maha. Puu küll otseselt ei hävi, kuid vigastatud kohast tungivad sisse seenhaigused ja hiljem kahjurid .
  
• Tõusmete juurekaelakõrvetus tekib kui temperatuur kuumadel suvepäevadel tõuseb maapinnal üle 50o C. Seda tekib enam kuivadel liiv- ja loomuldadel. Kuuma tõttu hävib tõusmete juurekaelal kambium ja tõusmed (seemikud) hukkuvad.
  
• Peale otsese kahjustuse põhjustab kõrge temperatuur põuaajal intensiivset auramist mullast ja transpiratsiooni, mille tulemusena taimed närbuvad ja kuivavad. Põuaoht on suurem kuivadel liiv- ja loomuldadel.
  

 
Külmakahjustuste vältimiseks soovitatakse:

• Kuivendada kasvukoht.
  
• Külmalohud  ja muud külmaohtlikud kohad esmalt kultiveerida  külmakindlate liikidega (kask, valge lepp) ning nende turbe alla hiljem istutada külmaõrnad liigid (kuusk).
  
• Kohrutuse ohu korral kasutada suuremõõtmelist istutusmaterjali ja maapind ette valmistada küngastena vms.
  
• Taimlas sügisel kohrutuse vältimiseks mitte maapinda enam kobestada.
  
• Taimlas kasutada peenrakatteid, suitsukatet.
  
• Taimla kallak ei tohiks olla itta või lõunasse.
  
• Külmaõrnad liigid külvata sellisel ajal, et nad tärkaksid peale öökülmade ohu möödumist.
  
• Kohrutatud taimede reavahed katta koheva mulla või liivaga, et juured jääksid kaetuks.
  
• Hiliskülmakahjustatud taimi pritsida varahommikul külma veega.
  

 
Kuumakahjustuste vältimiseks:

• Kuivadel aladel teha raie kitsaste lankidena.
  
• Põuaohu korral raiesuund põhjast lõunasse.
  
• Külvile eelistada istutust. Külvi paratamatuse korral teha see võimalikult vara.
  
• Taimlas on oluline maapinna kobestamine, see aitab säilitada mullaniiskust (ka metsakultuuris).
  
• Kastmine , õhtuti, 10-15 l/m2 .
  
• Koorepõletikus puid jätta kuivanult kaitseks nende taga olevatele.
  

Pikemat aega ühekülgsete tuulte mõjul kujuneb puudel liputaoline võra, ekstsentrilised aastarõngad, kõver ja koondeline tüvi ja ühekülgsed juured.
Tuult kiirusega kuni 11 m/s nimetatakse mõõdukaks tuuleks, tugev tuul – 11-17 m/s; torm – 17-28 m/s ja orkaan – üle 28 m/s.
Tormid põhjustavad puudel tormiheidet ja tormimurdu. Tormiheite korral paiskub puu ümber koos juurtega, tormimurru korral murdub tüvest. Tormiheite all kannatavad nõrga pindmise juurestikuga puud, näiteks kuusk, aga ka kask ja haab. Tormimurrule alluvad hapra puiduga puud, mida on kahjustanud mädanikud. Eriti kannatava tormimurru all haavataelikuga nakatunud haavad ja männipessuga nakatunud männid (mädanikega kuusk samuti). Tormiheidet soodustavad juuremädanikud (juurepess) ja mulla läbiligunemine kestvate sadude korral (sügistormid!).
Tormiheite kindlad puuliigid on tamm, saar, lehis, jalakas ja mänd, sest neil moodustub heades kasvukohtades sügavale tungiv peajuur . Mänd võib kehvadel kasvukohtadel (loo- ja soomullad) alluda tormiheitele, sest seal on tal pindmine juurestik. Kuusk moodustab heades kasvutingimustes üsna sügava juurestiku ja on siis tormikindlam. Üldiselt on kõvad lehtpuud tormikindlamad. Orkaan aga heidab ja murrab kõiki puuliike . Eestis ka väikse ulatusega keeristormid.
Kestvamad tormid esinevad kevadel ja sügisel. Siis on kahjustuste oht suurem, sest puud on raagus ja tuul pääseb metsa.  Talvel on maapind külmunud ja puud tormiheitekindlamad. Märja mulla korral on heite oht suurem. Kõrgemal on tuule kiirus suure – kõrgemad puud kannatavad enam. Okaspuudel on kompaktsem võra – kannatavad lehtpuudest enam. Hõredas liituses kasvanud puud on tormikindlamad. Kõige suurem on tormioht tihedas liituses kasvanud äsja harvendatud puistus või kui sellise puistu serv avatakse raiega tuulele. Segapuistu on tormikindlam.
Torm tekitab metsale nii otsest kui kaudset kahju. Otsesed kahjud on:

• puidu kadu;
  
• puidu juurdekasvu kadu;
  
• kulukam kahjustatud puidu ülestöötamine.
  

Kaudsed kahjud on:

• raskendatud taasmetsastamine;
  
• edasine tormioht kasvamajäänud puistus;
  
• suurenev külma- ja kuumakahjustuste oht allesjäänud puistus;
  
• suured üraskirüüsted.
  

Tormikahjustuste vältimiseks on vajalik metsade õige majandamine . Tormiohtlikes kohtades tuleb vältida puistu tugevat harvendamist. Lagedal kasvavad puud on tormikindlamad, tihedas liituses kasvavad puud aga mitte, seetõttu on ohtlik tihedalt kasvanud puistu tugev harvendamine. Metsaserva puud on tormikindlamad.
Tormikahjustuste vähendamisel on oluline lageraiete planeerimisel õige raiesuund. Lageraiet tuleb alustada tuulealusest metsaservast, iga järgneva raielangiga liigutakse tuule suunale vastu. Eestis on enamus tuule läänest, seega liigutakse raielankidega idast läände, kagust loodesse või kirdest edelasse.
Tormiohtlikel kohtadel tuleks kasvatada segapuistuid, sest need on tormikindlamad
Harvendusraietega tuleb kujundada tuulekindel metsaserv, jättes sinna hõredamalt kasvama madalale ulatuva võraga puid. Kui aga seda pole enam võimalik teha, tuleb hoida metsaserv tihedam.
Üraskirüüstete vältimiseks tuleb värske tormimurd ja heide kohe metsast koristada . Hiljemalt enne üraskite lendluse algust peab see olema tehtud, sest vastasel korral leiavad talvitumispaigast tulnud üraskid kohe sobiva sigimispaiga ja massilisel sigimisel võivad hiljem asustada ka kasvavaid puid.
2) Lumekahjustused
Lumi võib põhjustada ka puude kahjustusi – lumemurdu ja lumevaalimist. Lumemurru korral murduvad puud lume raskuse all tüvest või ladvaosast. Lumevaalimise korral puud koolduvad lume raskuse all. Lehtpuid ohustab märg lumi varasügisel või kevadel, kui puud on alles/juba lehes, samuti talvine sulalumi. Murd ohustab enam noori puid. Noored (20-40 a) kuused murduvad ladvast, noored männid tüvest. Vaalimise all kannatab rohkem kask.
Lumekahjustuste vältimiseks ei tohi tihedaid puistuid ühe raievõttega liiga hõredaks raiuda . Korraga raiuda vähe ja raiet korrata sagedamini. Puistu peab kasvama algusest peale õiges liituses.
3) Jäide kahjustab puid harva.  Tekib niiske õhu ja temperatuuri järsu languse korral.  Jäite raskuse all võivad oksad ja ladvad murduda.
4) Rahe võib lõhkuda taimlas ja kultuurides taimi.
5) Vihm tihendab pinnast, vigastab tõusmeid, põhjustab erosiooni. Metsas, kus on taimkate , erosiooniohtu ei ole. Nõlvad kultiveerida horisontaalsuunaliste ribadena. „Mullapüksid”  tekivad taime tüve alaosa ümber raske vihma tõttu. See tuleks eemaldada, peale vihma tuleks taimlas maapinda kobestada.
6) Pikne võib tekitada tuleohtu.