Ulukikahjustused (0)

Mets on kõigis oma arengujärkudes tihedalt seotud loomastikuga. Loomastiku koosseis metsas oleneb metsa koosseisust, liitusest, vanusest , rindelisusest, metsatüübist, metsa asetusest teiste maastikuelementide suhtes, inimese majanduslikust tegevusest ja metsa suurusest . Kõige loomarikkamad on sega- ja liitpuistud, sest nad suudavad toitu ja varju anda paljudele erinevatele loomaliikidele. Loomaliigid on kohastunud sobivate metsatüüpidega. Näiteks põder eelistab niiskeid segametsi ja sanglepalodusid, metskits ja teder alasid, kus metsasalud vahelduvad põldudega, rebane ja mäger pesitsevad palumetsades, metsist kohtab soostunud männikutes. Okaspuumetsi eelistavad käbilind ja musträhn. Loomad ja linnud ei püsi tavaliselt aasta läbi samas metsatüübis, vaid otsivad eri aastaaegadel toitu erinevatest metsatüüpidest.
Ulukite arvukust mõjutavad temast toituvad teised loomad ja linnud, ilmastik ning haigused. Inimene mõjutab ulukite arvukust küttimisega, eesmärgiga vältida liigseid metsanoorendike, maastiku või põllukultuuride ja ka koduloomade kahjustamisi ulukite poolt.
Loomastik avaldab metsale mõju kogu tema elu vältel. Loomastikul on suur tähtsus puuliikide paljunemisel, eriti seemnete levitamisel ja jaotumisel mullas. Paljud linnud ja loomad söövad puude seemneid, kuid samas ka levitavad neid. Ka tolmlemine on seotud loomadega – putukatega. Mulla faunal on suur tähtsus taimede toodetud orgaanilise hävitamisel, kõdundamisel, mineraliseerimisel. Looduslikku metsauuendust mõjutab loomastik, kes võib põhjustada puuliikide vaheldumist. Loomastikust oleneb puistute juurdekasv ja puidu kvaliteet, puistute eluiga ja vastupanuvõime mitmetele kahjulikele teguritele ( torm , põud).
Lindude jaoks on toitumis - ja pesitsemistingimused parimad segapuistutes, eriti mitmerindelises alusmetsaga puistus . Liigivaesed on okaspuu puhtpuistud, kus puudub alusmets, samuti noorendikud. Rikkalikuma linnustikuga on keskealised ja küpsed salu - ja lodumetsad.
Lindude mõju metsale oleneb nende toidust. Eriti kasulikud on metsas need linnuliigid, kes toituvad kahjurputukatest ja närilistest. Suurt kasu toovad rähnid, kes söövad puukoore all pesitsevaid ürasklasi ja siklasi, samas võivad nad kahju teha sipelgate (ja puuseemnete) söömisega. Palju kahjurputukaid hävitavad tihased , puukoristajad, pöialpoiss, porr, öösorr, pääsuke jt. Suvel on eriti kasulik kägu, kes sööb ka karvaseid putukaid, mida teised linnud tavaliselt ei taha.
Röövlinnud hävitavad närilisi, eriti hiireviu, karvasjalg -viu, tuuletallaja ja kakulised. Röövlinnud toituvad ka teistest lindudest, kuid peamiselt haigetest ja vigastatutest, olles seega metsasanitarideks ja loodusliku valiku mõjutajateks.
Metsakahjuritena linnud enamasti arvesse ei tule, väga harvadel juhtudel on taimlates kahjustusi põhjustanud metsvint , kes sööb külvatud seemneid ja noori tõusmeid, kuid pesitsemise ajal sööb ta putukaid. Puude seemnetest toituvad veel näiteks käbilinnud ja suur-kirjurähn.   Metsis sööb talvel männi pungasid, kasvusid ja okkaid. Pasknäär toitub tammetõrudest, kuid samas neid laiali tassides aitab kaasa tamme levimisele.
Putuktoiduliste hulka kuuluvad siil, mutt ja karihiired, kes metsanduslikust seisukohast on kasulikud toitudes putukatest, nende vastsetest ja nukkudest. Vahel võib mutt oma käikude rajamisega taimlas puutaimi kergitada ja juuri lõhkuda.
Valgejänes (Lepus timidus) elab suurtes metsamassiivides ja rabades, halljänes (Lepus europaeus)  eelistab väikseid metsatukkasid ja võsasid ning avatud maastikku . Valgejänes on punakas- või hallikaspruun, halljänesest väiksem, mustade kõrvaotsadega nii suvel kui talvel, heleda karvastikuga talvel. Halljänes on aastaringselt pruunikas- kuni määrdunudhall, talvel helehall.
Valgejänes toitub rohttaimedest, puhmaste vartest ja lehtedest, talvel lehtpuude ja –põõsaste ( haab , paju, pihlakas ) pungadest, võrsetest ja koorest . Halljänes toitub peamiselt rohttaimedest, sügisel ja talvel talivilja orasest. Kui lumi on paks ja orast raske välja kraapida siis ka lehtpuude ja – põõsaste võrsetest pungadest ja koorest, sageli kahjustab noori viljapuid.
Närilised on imetajate kõige liigirohkem, vormikirevam ja laiemalt levinud selts. Enamasti on nad väikesed ja lühikeste jäsemetega, neile on iseloomulik kahe paari kogu elu kasvavate peitlitaoliste lõikehammaste olemasolu, mistõttu nad peavad kogu aeg midagi närima. Näriliste hulka kuuluvad nt orav, lendorav , kobras , hiired, rotid , hamstrid jt. Närilised on taimtoidulised ja seetõttu on paljud neist metsa- ja põllumajanduse seisukohast kahjurid .
 
Kobras (Castor fiber ) on Euroopa suurim näriline, kes rändas Eestisse juba ligi 10000 aastat tagasi, kuid hävis siin ja kogu Baltikumis liigküttimise tagajärjel 19. sajandil. Taas asus(tati) Eestisse eelmise sajandi 50-ndatel aastatel.
Koprad on poolveelise eluviisiga , vees ujumiseks on tal tagajäsemete varvaste vahel ujunahk ja lapikut saba kasutab ta tüürina. Nad elutsevad järvede ja jõgede kaldabiotoopides, mille läheduses kasvab  pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ning rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel söövad rohttaimi, sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks. Langetatud puul hammustavad nad küljest ja tükeldavad oksad . Osa oksi söövad nad kohapeal, osa veavad ära või parvetavad oma koopa või tammi juurde.
Koprad ehitavad uru või kuhilpesa . Järskude kallastega veekogude kaevavad uru, aga kui kaldad on madalad ja soised , siis rajavad puuokstest, mudast ja savist kuhilpesa. Uruava või pesaväljakäik asub veepinnast allpool. Pesas on talvel temperatuur üle nulli, vesi ei külmu ja koprad saavad väljuda jääalusesse vette. Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tammisid. Langetatud puude tüved, oksad ja risu seotakse savi ja mudaga .
Kuigi kobras võib langetada üsna jämedaid puid, siis tema peamine metsanduslik tähtsus ei seisne puude langetamises ja koorimises, vaid üleujutuste tekitamises. Üleujutatud alades puud kuivavad. Lahenduseks on kobraste arvukuse reguleerimine küttimisega. Seoses metskitsede arvukuse vähenemisega on ilvesed hakanud murdma kopraid.
 
Hiired kahjustavad metsakultuurides ja taimlates noori puukesi tüvede koorimisega talvel lume all. Eriti ohustatud on lopsaka rohukasvuga aladele rajatud kultuurid. Hiired kahjustavad ka saare, tamme, kuuse jt puuliikide külve seemnete ja tõusmete hävitamisega. Metsas on tavalisemad liigid leethiir, kaelushiir, põld- uruhiir . Veekogude läheduses kasvavate puude juuri ja tüve kahjustab mügri. Hiirtekahjustusi metsakultuurides aitab vähendada rohu niitmine ja kulu tallamine taimede ümbert.
 
Orav (Sciurus vulgaris ) elab mitmesugustes puistutes, toitub puuseemnetest, võrsetest ja pungadest. Metsas ei tekita kahju, seemlates on vahel hävitanud männi- ja kuusepungi, eelistades just toitainerikkamaid õiepungi.
Sõraliste esindajad Eestis on metssiga , põder, metskits ja punahirv. Tähnikhirve on harva kohatud Kirde-Eestis.
Metssead elavad suvel tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades, talvel käivad magamas tihedates kuusenoorendikes toitumiskohtade lähedal. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda .
Metssead on kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne.
Metsamajanduse seisukohast võib metssiga pidada pigem kasulikuks, sest kuigi ta pinnase tuhnimisega võib puude juuri vigastada, siis mulla kobestamisega loob tingimused seemnete paremaks idanemiseks ja loodusliku uuenduse tärkamiseks. Kasu toob ka mullas elavate kahjurputukate ja nende vastsete söömisega.
Põder on meie metsade suurim loom, õlakõrgus  on kuni 2 m, kehapikkus kuni 3 m ja kaal kuni 500-600 kg. Põder on ka metsale suurimat kahju tegev loom. Suvel sööb põder päevas 30-40 kg, talvel 15-20 kg taimi.
Põder eelistab niiskeid ja soostunud lehtmetsi, võsaga kattunud raiesmikke ning rabasid, kus elutseb suvel enamasti üksikult. Talveks kogunevad salkadesse ja siirduvad kuivematesse okas- ja segametsadesse männi- ja kuusenoorendike lähedusse.
Suvel on põdra toiduks lehtpuude ( kask , paju, haab, pihlakas jt) lehed, võrsed ja puukoor, rohttaimed ja veetaimed . Talvel sööb peamiselt männiokkaid, -koort ja -võrseid, murrab puude latvu ja kraabib noorte tüvede koort. Kahjustatud noored männid jäävad kasvus kiratsema või hukkuvad. Kui on kahjustatud ainult külgoksad, võivad puud ka paraneda.
Kevadel ja sügisel ning soojematel talvedel sööb põder ka kuusekoort. Ta koorib peamiselt 35-45 aastastes kuusikutes tüvede koort 0,5-2,0 m ulatuses. Enam kui 5 cm laiused kahjustused kuuskedel üldjuhul enam ei parane ning kooritud puud hukkuvad keskmiselt 10-15 aasta pärast olenevalt kahjustuse iseloomust. Kuusk kuivab või hukkub erinevatesse mädanikesse haigestumise tagajärjel. Mädanik levib tüves kahjustuskoldest üles- ja allapoole ja juba 5-6 aasta pärast mõned puud murduvad tugeva tuulega haavandi kohalt. Puidu kvaliteet halveneb ka püstijäävatel puudel. Kuuskede koorimine on intensiivsem peale hooldusraiet, arvatavasti seepärast, et hõredamas puistus on põdral lihtsam liikuda ja toitu otsida. Võimalik, et ka valgustingimuste muutumine mõjutab puukoore toitainete sisaldust ja maitseomadusi. Arvatavasti ei koori põder puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape , lubi, parkaine ), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem.
Metskitsele meeldivad elupaigana puisniidud, metsaservad, soostunud alade, heinamaade ja põldudega vahelduvad väiksemad sega- ja okaspuumetsad , kus leidub tihedat alusmetsa ja järelkasvu. Väldib suure metsamassiive. Metskitsed liiguvad tavaliselt 4-6-pealistes salkades, välja arvatud jooksu- ja poegimisajal.
Metskits toitub rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest , võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke.
Suvel toitub rohttaimedest, kevadel ja sügisel käib põldudel orast söömas. Sügisel sööb ka metsamarju, seeni, samblaid ja samblikke. Talvel toitub lehtpuude võrsetest, koorest ja pungadest. Eriti meeldivad talle paju, haab, vaarikas , pihlakas jt. Kuusekultuurides teeb suurt kahju süües noorte kuuskede ladvakasvusid.
Punahirv on maailmas laialt levinud, Eestis aga väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel siit täiesti puudunud . Tänapäeval on ta sagedasem Eesti läänesaartel ja Lõuna-Eestis.  
Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn "sabapeegel".
Elupaigana eelistavad nad rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku.
Hirve toiduks on peamiselt rohttaimed ja puhmad, lehtpuude ning -põõsaste võrsed, eelistab paakspuud, toomingat, pihlakat, kadakat, paju jt. Koorib ka kuuskede ja mändide tüvesid. Hirve toidulaud on mitmekesisem kui põdral ja metskitsel, see annab talle nende ees teatud eelised võimaldades kesise toidubaasi korral kauem vastu pidada. Kahjustab ka põllukultuure.
Põdrakahjustuste vältimiseks kasutatakse peamiselt metsanduslikke võtteid, kaitseaedade rajamist ja peleteid ehk repellente, kusjuures metsanduslikud võtted on kõige lihtsamad ja tõhusamad ning enamasti ka odavamad.
Üks lihtsamaid võimalusi ulukikahjustustest tulenevat kahju vähendada on kasutada metsauuendamisel suuremat algtihedust kui tavaliselt, sest tõenäoliselt hävitavad ulukid teatud protsendi istikutest tulevikus ära. See muudab kultuuri rajamise kallimaks ja töömahukamaks, kuid samas näiteks 1000 lisataime istutamine hektari kohta võib osutuda lõpuks odavamaks kui väljalangenud taimede asendamiseks tehtavad kulutused mõne aasta pärast. Metsauuendamisel tuleb arvestada, et ulukikahjustusohtlikes piirkondades saavad tulevikus kõige enam kahjustatud lehise -, tamme-, saare- ja haavakultuurid.
Juhul kui rajatud kultuur on juba suuremas osas ulukitest kahjustatud, ei maksa uue kultuuri rajamisega kiirustada, vaid selle võiks jätta ulukitele toidulauaks. Nii saab loomi meelitada eemale kahjustamata metsanoorendikest.
Juba olemasolevate kultuuride ja noorendikes saab taimede suurema tiheduse tagada sellega, et neid valgustus - ja harvendusraietel vähem harvendada.
Edaspidistel valgustus- ja harvendusraietel tuleb metsakultuuride äärealad tihedamaks jätta, et oleks takistatud ulukite pääsemine sissepoole, hõredamaks raiutud alale .
Männi- lehtpuu segapuistus hooldusraiet tehes tasub jätta lehtpuudest alusmets kultuuri äärealadele alles 1,5 meetriste tüügastena, selleks, et takistada ulukite ligipääsu noorendiku sisemusse .
Valgustus- ja harvendusraietega tasub võimalusel alustada alles siis, kui okaspuud on kahjustusohtlikust east välja kasvanud.
Hooldusraieid võiks võimalusel teha talvel, kui väljaraiutud puud säilivad kauem, olles kohapeal ulukitele kättesaadavaks toiduks kuni kevadeni. Sel juhul teevad ulukid vähem kahju teha läheduses olevatele metsanoorendikele.
Harvendusraiel kasvama jäetud puude tüve umber võib pärast raiet köita raiejäätmeid, mida tuleks uuendada , kui eelmised juba küllalt söödud.
Aladel, kus on põtrade talvised koondumispaigad, tuleb sagedamini ette noorte kuuskede ja mändide koorimist. Põdra kooritud puu (eriti kuusk) on enamasti pöördumatult kahjustatud, kuna haava kaudu nakatub puu seenhaigustesse ja nõrgestatud puid asustavad putukkahjurid. Enamasti murdub põdra kahjustatud kuusk aastate pärast tüvemädaniku tõttu tormis . Mänd on veidi vastupidavam.
Puude koorimise vältimiseks on soovitatud tüvesid kraapida (seejuures kambiumi vigastamata) vaiguerituse soodustamiseks. Vaigutatud puud põder ei taha, sest vaik on mõru. Eestis oleks sellise meetodi kasutamine mõeldav just kallimate okaspuu võõrliikide korral.
Põdra toidubaasiks on võsastunud endised karja- ja heinamaad, kus kasvab paju. Selliseid alasid saab rakendada põtrade söödapõlluna, kui pajusid igal aastal tagasi niita. Kui sinna lähedusse rajada ka soolak, saab põdra metsakultuuridest eemale meelitada. Suurte raiemahtude ning metsamaa taasmetsastamata jätmise tõttu kasvab ka raielankidel põdrale toiduks piisavalt lehtpuuvõsa.
Talvel võib ka spetsiaalselt ulukite jaoks puid langetada. Näiteks ühe põdra kohta 3-4 mändi või haaba. Need soovitatakse langetada kuuajalise intervalliga loomade liikumisteede või kvartalisihtide lähedusse, paikadesse, mis jäävad metsakultuuridest piisavalt kaugele. Need puud on peale põdra toidupooliseks ka hirvele.
Loomade koondumist ja peatumist kraavidega külgnevates noorendikes ja keskealistes kuusikutes, kus võidakse kahju teha, saaks metsaomanik vähendada sellega, et tagab ulukitele metsasihtidel ja kraavidel piisava liikumisvõimaluse, rajades näiteks kraavidele väljapääse.
Erinevaid võimalusi omavahel kombineerides ja targalt rakendades on võimalik metsakultuure ulukite eest piisavalt kaitsta. Oluline on ka ulukite arvukusekontroll jahimeeste poolt.
Lisaks metsanduslikele võtetele kasutatakse ulukite eemalhoidmiseks metsakultuuridest peleteid. Eestis on enam levinud verelõhnal tuginev vedelik Plantskydd ja mitme toimeefektiga pastataoline Cervacol. Mõnede arvamuste kohaselt mõjuvad peletid hästi metskitse puhul, aga mitte põdra ja metssea puhul - põder jõuab taime mullast enne välja tõmmata, kui avastab peleti mõju, ja metssiga tuhnib taimed üles sellest hoolimata. Osa metsaomanikke peab peleteid liiga kalliks ja nende kasutamist liiga aja- ja töömahukaks.
Ulukite eemalhoidmiseks metsakultuuridest ja noorendikest kasutatakse ka tarastamist. Ulukiaedu on soovitatud ehitada just väiksematel pindadel kasvavate kallimate metsakultuuride puhul (nt maarjakask). Ulukiaia miinuseks peetakse seda, et kui loom (eriti metskits) ikkagi aeda satub, on teda sealt jahimeeste abita raske kätte saada, samas teeb ta seal märkimisväärselt kahju.
Inimese põhjustatud metsakahjustused
Inimene võib metsa kahjustada kas otseselt või kaudselt mitmesugusel viisil, alates puude otsesest vigastamisest, nende kasvutingimuste halvendamisest, kahjurite ja haiguste leviku soodustamisest kuni keskkonna saastamise ja kliima mõjustamiseni välja. Eriti tänapäeval on inimese mõju loodusele märgatavalt suurenenud. Paljud metsateadlased peavad inimest ainukeseks tõeliseks kahjuriks metsas!
Metsade vale majandamine
Valede majandamisvõtete tõttu võib inimene luua metsas olukorra, kus väheneb puude vastupanuvõime kahjustavatele teguritele (nii abiootilistele teguritele kui kahjuritele ja haigustele), või soodustada otseselt kahjurite ja haiguste levikut. Kõik algab kasvukohale sobiva puuliigi valikust, õigest metsa rajamisest ja hooldamisest kuni raiete planeerimiseni ja metsa ülestöötamiseni ning materjali väljaveoni välja. Näiteks raielankide ruumilisest ja ajalisest planeerimisest sõltuvad suuresti männikärsakate arvukus ja raiestikele rajatud metsakultuuridele tekitatavad kahjustused. Liiga järsud tugevaastmelised harvendusraied noorendikes suurendavad lumekahjustuste ohtu, õigeaegselt koristamata tormimurd või metsast väljavedamata toores metsamaterjal loob eeldused koore-, säsi- ja puiduüraskite hulgisigimiseks. Suureneb tormiheite ja tormimurru oht, eriti kui kokkuveoteed on laiemad kui 3 meetrit.
Puude mehaaniline vigastamine
Raiete või metsamaterjali väljaveo käigus vigastatud puud on vastuvõtlikud seenhaigustele ja putukkahjuritele. Rasked metsaveomasinad vigastavad puude juuri, see soodustab juuremädanike levikut. Koorehaavandid tüvedel on nakkuskohaks puidumädanikele, samuti eelistavad mõned putukad (hiidürask, puiduvaablased) asustada just tüvevigastusega puid.
Veerežiimi muutmine
Tallamine viib pinnase tihendamisele, väheneb mulla õhustatus ja veeläbilaskvus, mille tulemusena häirub juurte kasv ja elutegevus. Noorte taimede juurdekasv võib selle tõttu väheneda kuni kaks korda. Teetammide ehitamise käigus suletakse sageli vee äravool ning sellest põhjustatud liigniiskuse või üleujutuse tõttu puud kuivavad. Loomulikku veerežiimi rikub ka allmaakaevandamine põlevkivimaardlate piirkonnas. Puudele võib mõnikord kahjulikult mõjuda ka kuivendamine. Näiteks kõdusookaasikutes on soodsamad tingimused mõningate lehekahjurite (hele-villkäpp) esinemiseks, kuivendatud siirdesoomännikutes kahjustab noori puid kohati hiidürask.
Metsatulekahjud
Enamiku metsatulekahjusid põhjustab inimene ise. Tuli hävitab nii metsa, kui ka ohustab inimasulaid. Tulest kahjustatud metsas sigivad putukkahjurid, tuli soodustab ka mõningate juuremädanikku tekitavate seente (põleseen) levikut.
Piiratud ulatuses on tulel ka positiivne roll metsaökosüsteemis. Tuleasemetel tärkab hea looduslik uuendus. Piiratud ulatuses on looduses alati tuld olnud ja seetõttu on ka näiteks putukaliike, kes on küllalt haruldased ja sigivad just tulest kahjustatud puudel.
Õhusaaste
Tehased, autod, lennukid , küttekolded jne saastavad atmosfääri heitgaasidega, mis mõjutavad puude kasvu kas otseselt (saastekahjustused võras) või mulla kaudu. Väävli- ja lämmastikuühenditega saastatud õhu tõttu tekivad nn happevihmad. Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas on tegu leeliselise saastega. Õhusaaste tõttu hõreneb puude võra, väheneb juurdekasv, puud kiratsevad ja tugeva saaste korral hukkuvad. Saasteained ladestuvad mullas, mistõttu mulla kaudu on nende toime pikaajaline.
Puud on õhusaaste suhtes erineva tundlikkusega. Tundlikumad on okaspuud, mistõttu saasteallikate läheduses on soovitatav kasvatada enam lehtpuud .
Õhusaaste mõjutab ka putukaid, seeni ja mikroorganisme . Tugev saastekoormus mõjub neile reeglina pärssivalt. Mõõdukas saaste soodustab mõnede putukkahjurite (mähkurlased, kaevandikoid, männi-koorelutikas, väike-säsiürask jt) ja seenhaiguste ( juurepess , pudetõbi, külmaseen) esinemist . Õhusaaste mõju putukatele ja seentele sõltub ka selle keemilisest koostisest. Mõõdukas väävliühenditega saastumine soodustab näiteks männiokka-pahksääse esinemist, lämmastikuühendite lisandumine aga mõjub soodsalt väike-kuusevaablasele. Mõned seeneliigid, nagu roosteseened, männi- pigirooste , vahtra-pigilaiksus jt esinevad rohkem puhtas õhus.
Kliima soojenemine
Atmosfääri sattunud süsihappegaas ja teised heitgaasid takistavad soojuskiirguse eemaldumist Maalt, mistõttu tekib nn kasvuhooneefekt. See võib põhjustata globaalset kliima soojenemist. Kui nii peaks juhtuma, muutub looduses palju – muutuvad nii taimede, sh metsapuude kasvutingimused kui ka putukate ja haigustekitajate levik. Põhjapoolse päritoluga okaspuude kasvutingimused halvenevad, seni vaid lõuna pool esinenud kahjurid levivad põhja suunas, seni vähearvukate liikide sigimine muutub intensiivsemaks (mitu põlvkonda aastas) ning kahjustuste hulk kasvab.
Uute kahjuriliikide ja haiguste sissetoomine
Tänapäeva elav kaubavahetus, sealhulgas metsamaterjalide ja puidu transport pikkade vahemaade taha, soodustab kahjurite ja haigustekitajate levikut uutele aladele. Näiteid võib tuua ülemaailma. Inglismaal avastati hiidürask, keda seal varem polnud, kuid nüüdseks on temast saanud oluline kuusepuistude kahjur . Soomes leiti Venemaalt sisseveetava puitmaterjali hulgast kolm Soomes seni mitteesinevat puidukahjurit. Samuti leiti Rootsis Prantsusmaalt sisseveetud puidu hulgast 17 võõrliiki, kuid nende seas oli palju lõunamaised liike, kes üldiselt ei suuda põhjamaiste tingimustega kohaneda ja ei ole seetõttu ohtlikud. Kuid siiski võivad võõrliigid kohastuda, näiteks Ameerikast Kaug- Itta sisse veetud puidunematood Bursaphelenchus xylophilus, kes põhjustab männipuistute kuivamist. Oht selle liigi levimiseks Euroopa männimetsades on küllalt suur.
Inimese põhjustatud metsakahjustused
Inimene võib metsa kahjustada kas otseselt või kaudselt mitmesugusel viisil, alates puude otsesest vigastamisest, nende kasvutingimuste halvendamisest, kahjurite ja haiguste leviku soodustamisest kuni keskkonna saastamise ja kliima mõjustamiseni välja. Eriti tänapäeval on inimese mõju loodusele märgatavalt suurenenud. Paljud metsateadlased peavad inimest ainukeseks tõeliseks kahjuriks metsas!
Metsade vale majandamine
Valede majandamisvõtete tõttu võib inimene luua metsas olukorra, kus väheneb puude vastupanuvõime kahjustavatele teguritele (nii abiootilistele teguritele kui kahjuritele ja haigustele), või soodustada otseselt kahjurite ja haiguste levikut. Kõik algab kasvukohale sobiva puuliigi valikust, õigest metsa rajamisest ja hooldamisest kuni raiete planeerimiseni ja metsa ülestöötamiseni ning materjali väljaveoni välja. Näiteks raielankide ruumilisest ja ajalisest planeerimisest sõltuvad suuresti männikärsakate arvukus ja raiestikele rajatud metsakultuuridele tekitatavad kahjustused. Liiga järsud tugevaastmelised harvendusraied noorendikes suurendavad lumekahjustuste ohtu, õigeaegselt koristamata tormimurd või metsast väljavedamata toores metsamaterjal loob eeldused koore-, säsi- ja puiduüraskite hulgisigimiseks. Suureneb tormiheite ja tormimurru oht, eriti kui kokkuveoteed on laiemad kui 3 meetrit.
Puude mehaaniline vigastamine
Raiete või metsamaterjali väljaveo käigus vigastatud puud on vastuvõtlikud seenhaigustele ja putukkahjuritele. Rasked metsaveomasinad vigastavad puude juuri, see soodustab juuremädanike levikut. Koorehaavandid tüvedel on nakkuskohaks puidumädanikele, samuti eelistavad mõned putukad (hiidürask, puiduvaablased) asustada just tüvevigastusega puid.
Veerežiimi muutmine
Tallamine viib pinnase tihendamisele, väheneb mulla õhustatus ja veeläbilaskvus, mille tulemusena häirub juurte kasv ja elutegevus. Noorte taimede juurdekasv võib selle tõttu väheneda kuni kaks korda. Teetammide ehitamise käigus suletakse sageli vee äravool ning sellest põhjustatud liigniiskuse või üleujutuse tõttu puud kuivavad. Loomulikku veerežiimi rikub ka allmaakaevandamine põlevkivimaardlate piirkonnas. Puudele võib mõnikord kahjulikult mõjuda ka kuivendamine. Näiteks kõdusookaasikutes on soodsamad tingimused mõningate lehekahjurite (hele-villkäpp) esinemiseks, kuivendatud siirdesoomännikutes kahjustab noori puid kohati hiidürask.
Metsatulekahjud
Enamiku metsatulekahjusid põhjustab inimene ise. Tuli hävitab nii metsa, kui ka ohustab inimasulaid. Tulest kahjustatud metsas sigivad putukkahjurid, tuli soodustab ka mõningate juuremädanikku tekitavate seente (põleseen) levikut.
Piiratud ulatuses on tulel ka positiivne roll metsaökosüsteemis. Tuleasemetel tärkab hea looduslik uuendus. Piiratud ulatuses on looduses alati tuld olnud ja seetõttu on ka näiteks putukaliike, kes on küllalt haruldased ja sigivad just tulest kahjustatud puudel.
Õhusaaste
Tehased, autod, lennukid, küttekolded jne saastavad atmosfääri heitgaasidega, mis mõjutavad puude kasvu kas otseselt (saastekahjustused võras) või mulla kaudu. Väävli- ja lämmastikuühenditega saastatud õhu tõttu tekivad nn happevihmad. Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas on tegu leeliselise saastega. Õhusaaste tõttu hõreneb puude võra, väheneb juurdekasv, puud kiratsevad ja tugeva saaste korral hukkuvad. Saasteained ladestuvad mullas, mistõttu mulla kaudu on nende toime pikaajaline.
Puud on õhusaaste suhtes erineva tundlikkusega. Tundlikumad on okaspuud, mistõttu saasteallikate läheduses on soovitatav kasvatada enam lehtpuud.
Õhusaaste mõjutab ka putukaid, seeni ja mikroorganisme. Tugev saastekoormus mõjub neile reeglina pärssivalt. Mõõdukas saaste soodustab mõnede putukkahjurite (mähkurlased, kaevandikoid, männi-koorelutikas, väike-säsiürask jt) ja seenhaiguste (juurepess, pudetõbi, külmaseen) esinemist. Õhusaaste mõju putukatele ja seentele sõltub ka selle keemilisest koostisest. Mõõdukas väävliühenditega saastumine soodustab näiteks männiokka-pahksääse esinemist, lämmastikuühendite lisandumine aga mõjub soodsalt väike-kuusevaablasele. Mõned seeneliigid, nagu roosteseened, männi-pigirooste, vahtra-pigilaiksus jt esinevad rohkem puhtas õhus.
Kliima soojenemine
Atmosfääri sattunud süsihappegaas ja teised heitgaasid takistavad soojuskiirguse eemaldumist Maalt, mistõttu tekib nn kasvuhooneefekt. See võib põhjustata globaalset kliima soojenemist. Kui nii peaks juhtuma, muutub looduses palju – muutuvad nii taimede, sh metsapuude kasvutingimused kui ka putukate ja haigustekitajate levik. Põhjapoolse päritoluga okaspuude kasvutingimused halvenevad, seni vaid lõuna pool esinenud kahjurid levivad põhja suunas, seni vähearvukate liikide sigimine muutub intensiivsemaks (mitu põlvkonda aastas) ning kahjustuste hulk kasvab.
Uute kahjuriliikide ja haiguste sissetoomine
Tänapäeva elav kaubavahetus, sealhulgas metsamaterjalide ja puidu transport pikkade vahemaade taha, soodustab kahjurite ja haigustekitajate levikut uutele aladele. Näiteid võib tuua ülemaailma. Inglismaal avastati hiidürask, keda seal varem polnud, kuid nüüdseks on temast saanud oluline kuusepuistude kahjur. Soomes leiti Venemaalt sisseveetava puitmaterjali hulgast kolm Soomes seni mitteesinevat puidukahjurit. Samuti leiti Rootsis Prantsusmaalt sisseveetud puidu hulgast 17 võõrliiki, kuid nende seas oli palju lõunamaised liike, kes üldiselt ei suuda põhjamaiste tingimustega kohaneda ja ei ole seetõttu ohtlikud. Kuid siiski võivad võõrliigid kohastuda, näiteks Ameerikast Kaug-Itta sisse veetud puidunematood Bursaphelenchus xylophilus, kes põhjustab männipuistute kuivamist. Oht selle liigi levimiseks Euroopa männimetsades on küllalt suur.
Puudel ja põõsastel võib esineda kahesuguseid külmakahjustusi: ärakülmumist ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustusi kevadtalvel. Talvel on puud võimelised taluma isegi –50o C külma, kuid kevadel ja sügisel võib neid kahjustada 1-2 kraadine külm.
Kõige tundlikumad on puuliigid kasvuperioodi algul, eriti noores eas, kui nad pole veel jõudnud välja kasvada nn külmavööst (madalad temperatuurid esinevad maapinna lähedal, kahjustuvad noored puud, mis on alla 1,5…2 m kõrged).
1)      Vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused

• Hilis - ehk kevadkülmad, mis esinevad mais ja juunis, kahjustavad puude ja põõsaste äsja puhkenud pungi , noori võrseid ja õisi. Need külmuvad ära, seda nimetatakse ka külmakärpimiseks. Meil on hiliskülma tundlikumad kuusk, tamm ja saar, kuigi nad alustavad kasvu teistest puuliikidest hiljem. Ohtlikumad on hiliskülmad, mis järgnevad kevadisele soojaperioodile, sest varase soojuse korral pungad puhkevad ja puud hakkavad kasvama (eriti varapuhkevad vormid).
  
• Varakülmad esinevad augustis, septembris ja kahjustavad meil peamiselt lõunapoolse päritoluga võõrpuuliike, mis ei lõpeta kasvu varakülmade saabumise ajaks ning mille võrsed ei jõua normaalselt puituda. Kodumaistel liikidel võib varakülm kahjustada vaid hiljem kasvu alustavaid vesivõsusid ja jaanivõrseid (need puhkevad tavaliselt suve teisel poolel).
  
• Külmakergitus ehk - kohrutus tekib varakevadel ja hilissügisel, kui öökülmad vahelduvad soojemate päevadega. Pealmine veerikas mullakiht öösel külmudes paisub ja kerkib üles ning tõstab taimed koos juurtega üles. Päeval sulades langeb muld tagasi jättes taimed paljastatud juurtega kõrgemale. Kui see kõik kordub, võivad taimed kerkida päris mullapinnale, juured paljastuvad ja taimed kuivavad. Eriti tugevalt kannatavad taimed selle all märgadel ja savistel muldadel. Liivmullad on veevaesed ja seal seda ohtu praktiliselt pole. Õhukestel loomuldadel esineb kohrutust peaaegu kõigil puuliikidel. Kahjustuvad tõusmed ja 1…2 a seemikud. Kõige enam kannatab selle läbi nõrga juurestikuga kuusk.
  

 
2) Talvekülmakahjustused 
Talvekülmakahjustused võivad ilmneda ärakülmumises ja külmalõhede tekkimises. Ära võivad külmuda võõrpuuliigid, kui talveks ettevalmistumine on olnud ebasobiv. Külma läbi võivad kahjustuda ka kodumaised puud ja põõsad, millel on pindmine juurestik . Külmakahjustused on suuremad, kui eelnev suvi on olnud põuane ja kui on lumevaene talv. Eestis on talvekülmad kahjustanud viljapuid, sarapuud, saart ja tamme.
Talvekülmad võivad põhjustada puudel külmalõhede teket, eriti tüve alumises osas. Lõhede teket põhjustab külmumisel tekkiv pinge veerikka välise maltspuidu ja kuivema sisemise lülipuidu vahel. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel – tammel, saarel, jalakal, vahtral, künnapuul ja teistel. Eriti iseloomulik on see pargipuudele. Lõhed võivad puudel muutuda seenhaiguste sissetungi kohaks.
Üldiselt määravad puuliigi külmakindluse ilmastik, vanus, geograafiline päritolu, kasvukohatingimused jne.
 
3) Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustused

• Koorepõletik võib tekkida kuuma tõttu sileda - ja õhukesekoorelistel varjutaluvatel puudel (kuusk, pöök, nulg). Sagedamini esineb seda puistu lõunaserval kasvavatel puudel, kui metsaserv avatakse raietega päikesekiirgusele. Kõrge temperatuuri tõttu sureb kambium , koor kuivab ja langeb tükkhaaval maha. Puu küll otseselt ei hävi, kuid vigastatud kohast tungivad sisse seenhaigused ja hiljem kahjurid.
  
• Tõusmete juurekaelakõrvetus tekib kui temperatuur kuumadel suvepäevadel tõuseb maapinnal üle 50o C. Seda tekib enam kuivadel liiv- ja loomuldadel. Kuuma tõttu hävib tõusmete juurekaelal kambium ja tõusmed (seemikud) hukkuvad.
  
• Peale otsese kahjustuse põhjustab kõrge temperatuur põuaajal intensiivset auramist mullast ja transpiratsiooni, mille tulemusena taimed närbuvad ja kuivavad. Põuaoht on suurem kuivadel liiv- ja loomuldadel.
  

 
Külmakahjustuste vältimiseks soovitatakse:

• Kuivendada kasvukoht.
  
• Külmalohud  ja muud külmaohtlikud kohad esmalt kultiveerida  külmakindlate liikidega (kask, valge lepp) ning nende turbe alla hiljem istutada külmaõrnad liigid (kuusk).
  
• Kohrutuse ohu korral kasutada suuremõõtmelist istutusmaterjali ja maapind ette valmistada küngastena vms.
  
• Taimlas sügisel kohrutuse vältimiseks mitte maapinda enam kobestada.
  
• Taimlas kasutada peenrakatteid, suitsukatet.
  
• Taimla kallak ei tohiks olla itta või lõunasse.
  
• Külmaõrnad liigid külvata sellisel ajal, et nad tärkaksid peale öökülmade ohu möödumist.
  
• Kohrutatud taimede reavahed katta koheva mulla või liivaga , et juured jääksid kaetuks.
  
• Hiliskülmakahjustatud taimi pritsida varahommikul külma veega.
  

 
Kuumakahjustuste vältimiseks:

• Kuivadel aladel teha raie kitsaste lankidena.
  
• Põuaohu korral raiesuund põhjast lõunasse.
  
• Külvile eelistada istutust. Külvi paratamatuse korral teha see võimalikult vara.
  
• Taimlas on oluline maapinna kobestamine, see aitab säilitada mullaniiskust (ka metsakultuuris).
  
• Kastmine , õhtuti, 10-15 l/m2 .
  
• Koorepõletikus puid jätta kuivanult kaitseks nende taga olevatele.
  

Pikemat aega ühekülgsete tuulte mõjul kujuneb puudel liputaoline võra, ekstsentrilised aastarõngad, kõver ja koondeline tüvi ja ühekülgsed juured.
Tuult kiirusega kuni 11 m/s nimetatakse mõõdukaks tuuleks, tugev tuul – 11-17 m/s; torm – 17-28 m/s ja orkaan – üle 28 m/s.
Tormid põhjustavad puudel tormiheidet ja tormimurdu. Tormiheite korral paiskub puu ümber koos juurtega, tormimurru korral murdub tüvest. Tormiheite all kannatavad nõrga pindmise juurestikuga puud, näiteks kuusk, aga ka kask ja haab. Tormimurrule alluvad hapra puiduga puud, mida on kahjustanud mädanikud. Eriti kannatava tormimurru all haavataelikuga nakatunud haavad ja männipessuga nakatunud männid (mädanikega kuusk samuti). Tormiheidet soodustavad juuremädanikud (juurepess) ja mulla läbiligunemine kestvate sadude korral (sügistormid!).
Tormiheite kindlad puuliigid on tamm, saar, lehis, jalakas ja mänd, sest neil moodustub heades kasvukohtades sügavale tungiv peajuur . Mänd võib kehvadel kasvukohtadel (loo- ja soomullad) alluda tormiheitele, sest seal on tal pindmine juurestik. Kuusk moodustab heades kasvutingimustes üsna sügava juurestiku ja on siis tormikindlam. Üldiselt on kõvad lehtpuud tormikindlamad. Orkaan aga heidab ja murrab kõiki puuliike . Eestis ka väikse ulatusega keeristormid.
Kestvamad tormid esinevad kevadel ja sügisel. Siis on kahjustuste oht suurem, sest puud on raagus ja tuul pääseb metsa.  Talvel on maapind külmunud ja puud tormiheitekindlamad. Märja mulla korral on heite oht suurem. Kõrgemal on tuule kiirus suure – kõrgemad puud kannatavad enam. Okaspuudel on kompaktsem võra – kannatavad lehtpuudest enam. Hõredas liituses kasvanud puud on tormikindlamad. Kõige suurem on tormioht tihedas liituses kasvanud äsja harvendatud puistus või kui sellise puistu serv avatakse raiega tuulele. Segapuistu on tormikindlam.
Torm tekitab metsale nii otsest kui kaudset kahju. Otsesed kahjud on:

• puidu kadu;
  
• puidu juurdekasvu kadu;
  
• kulukam kahjustatud puidu ülestöötamine.
  

Kaudsed kahjud on:

• raskendatud taasmetsastamine;
  
• edasine tormioht kasvamajäänud puistus;
  
• suurenev külma- ja kuumakahjustuste oht allesjäänud puistus;
  
• suured üraskirüüsted.
  

Tormikahjustuste vältimiseks on vajalik metsade õige majandamine. Tormiohtlikes kohtades tuleb vältida puistu tugevat harvendamist. Lagedal kasvavad puud on tormikindlamad, tihedas liituses kasvavad puud aga mitte, seetõttu on ohtlik tihedalt kasvanud puistu tugev harvendamine. Metsaserva puud on tormikindlamad.
Tormikahjustuste vähendamisel on oluline lageraiete planeerimisel õige raiesuund. Lageraiet tuleb alustada tuulealusest metsaservast, iga järgneva raielangiga liigutakse tuule suunale vastu. Eestis on enamus tuule läänest, seega liigutakse raielankidega idast läände, kagust loodesse või kirdest edelasse.
Tormiohtlikel kohtadel tuleks kasvatada segapuistuid, sest need on tormikindlamad
Harvendusraietega tuleb kujundada tuulekindel metsaserv, jättes sinna hõredamalt kasvama madalale ulatuva võraga puid. Kui aga seda pole enam võimalik teha, tuleb hoida metsaserv tihedam.
Üraskirüüstete vältimiseks tuleb värske tormimurd ja heide kohe metsast koristada . Hiljemalt enne üraskite lendluse algust peab see olema tehtud, sest vastasel korral leiavad talvitumispaigast tulnud üraskid kohe sobiva sigimispaiga ja massilisel sigimisel võivad hiljem asustada ka kasvavaid puid.
2) Lumekahjustused
Lumi võib põhjustada ka puude kahjustusi – lumemurdu ja lumevaalimist. Lumemurru korral murduvad puud lume raskuse all tüvest või ladvaosast. Lumevaalimise korral puud koolduvad lume raskuse all. Lehtpuid ohustab märg lumi varasügisel või kevadel, kui puud on alles/juba lehes, samuti talvine sulalumi. Murd ohustab enam noori puid. Noored (20-40 a) kuused murduvad ladvast, noored männid tüvest. Vaalimise all kannatab rohkem kask.
Lumekahjustuste vältimiseks ei tohi tihedaid puistuid ühe raievõttega liiga hõredaks raiuda . Korraga raiuda vähe ja raiet korrata sagedamini. Puistu peab kasvama algusest peale õiges liituses.
3) Jäide kahjustab puid harva.  Tekib niiske õhu ja temperatuuri järsu languse korral.  Jäite raskuse all võivad oksad ja ladvad murduda.
4) Rahe võib lõhkuda taimlas ja kultuurides taimi.
5) Vihm tihendab pinnast, vigastab tõusmeid, põhjustab erosiooni. Metsas, kus on taimkate , erosiooniohtu ei ole. Nõlvad kultiveerida horisontaalsuunaliste ribadena. „Mullapüksid”  tekivad taime tüve alaosa ümber raske vihma tõttu. See tuleks eemaldada, peale vihma tuleks taimlas maapinda kobestada.
6) Pikne võib tekitada tuleohtu.