Mart Saar ja Cyrillus Kreek. (0)

Abja Gümnaasium



Referaat
„ Cyrillus Kreek “
„Mart Saar“

Koostaja : Evelin Juganson
Klass: 12. klass


Abja - Paluoja

Sisukord

Sissejuhatus 3
1 .Lapsepõlv 4
1.1.Cyrillus Kreegi lapsepõlv 4
1.2.Mart Saare lapsepõlv 7
2.Muusikalise hariduse omandamine ja St. Peterburg 9
2.1. Cyrillus Kreegi muusikalise hariduse omandamine ja St. Peterburg 9
2.2.Mart Saare muusikalise hariduse omandamine ja St. Peterburg 12
3. Hilisem elu 14
3.1. Cyrillus Kreegi hilisem elu 14
3.1.1.Cyrillus Kreegi perekond 19
3.2.Mart Saare hilisem elu 21
4.Looming 25
4.1.Cyrillus Kreegi looming 25
4.2.Mart Saare looming 26
Kokkuvõte 28
Kasutatud kirjandus 29
Lisad 30

Sissejuhatus

Oma referaadis räägin Cyrillus Kreegi ja Mart Saare kirkast eluteest ja loomingust. Materjali olen saanud suurel hulgal internetist ning „ Eesti muusikaajalugu. Kunstmuusika “ õpikust.
Mõlemad mehed õppisid Peterburi konservatooriumis ning on hiljem töötanud pedagoogina, mõlema kireks oli rahvamuusika . Kuid isiksuse poolest on mõlemad väga erinevad. Referaati uurides saab lugeja ülevaate nende loomingust ja eluteest.

1 .Lapsepõlv

1.1.Cyrillus Kreegi lapsepõlv

Cyrillus Kreek sündis 3.12. 1889. aastal Ridala kihelkonnas väikeses Saanika koolimajas. Isa Gustav ja ema Mari Kreek panid pere üheksandale lapsele nimeks Karl Ustav. Isa Gustav Kreek oli õpetaja kohalikus koolis. Enne teda ilmale tulnud lastest tervitasid venna saabumist Louise Johanna , Gerhard Fürchtegott, Wilhelm Traugott ja Adolf Lootus, ülejäänud neli venda-õde olid paraku surnud peatselt peale sündi.Isa armastas muusikat ning õpetas laulu ja pillimängu ka oma lastele. Võib öelda, et Kreekide kodus oli muusika ja musitseerimine igapäevaelu ja lastekasvatuse loomulik ja tähtis osa.
1896.aastal sai Gustav Kreek tasuvama õpetajakoha Vormsi saarel Fällarna õigeusu kiriku koolis. Selles koolis sai töötada vaid õigeusu kiriku liige ning nii ristitigi terve pere õigeusku. Lisaks sellele muudeti ka pereliikmete eesnimed – Gustav Kreegist sai Konstantin Kreek, Mari Kreegist sai Maria Kreek ja Karl Ustavist Kirill Kreek. Siit tuli ka tema hilisem kunstniku nimi Cyrillus.
Cyrillus Kreegile jäi Vormsile sõit selgesti meelde, sest see oli laste esimene merereis . Ta kirjutab, kuidas oli koos õdede-vendadega kartnud, kas nad kõik purjekale ära mahuvad, sest lisaks kaheksaliikmelisele perekonnale pidi muu kraami kõrval jääma ruumi ka hobusele,vankrile ja lehmale. Samuti jäi meelde hetk, et saarel ei saanud vastutulijad nende teeküsimisest aru . Tarvis oli rootsi keel selgeks õppida. Sellega hakatigi kohe tegelema. Helilooja isa elulookirjeldusest loeme:
„Esimesel aastal oli rootsi keele õppimine peaasi . Elanikud oskavad vähe eesti keelt, lapsed ei oska sugugi . Prooviaasta palk oli 100 rubla valitsuse poolt, kõrvalt teenisin 40 rubla. Teisel aastal sain täie palga 250 rubla. 1898 .a ühendati Fällarna kool kihelkonnakooliga ühte; seega sain köster-kooliõpetajaks. Kirikus oli igal pühapäeval jumalateenistus, igale rahvuse liigile oma keeles, s.o rootsi, vene ja eesti keeles.“
Ema kolis lastega Haapsallu, et võimaldada neile paremat kooliharidust. Kreegi koolitee algas Haapsalus Nikolai kiriku kihelkonnakoolis.Kahe Kreegi poisi , Vladimiri ja eriti noorema venna Kirilli muusikahuvi ja innustus oli nii erakordne, et jäi silma linna tollastele parimatele muusikameestele – Haapsalu eesti luterliku koguduse köstrile, Kungla karskusseltsi koorijuhile August Tambergile, Nikolai kihelkonnakooli ja Tuletõrje Seltsi pasunakooride juhile Karl Tiikmannile ja linnamisjonärile, Tartus Griwingi koolis õppinud Jüri Tarile.
Kõik kolm andsid Cyrillus Kreegi muusikalisse edenemisse erineva ja omal alal olulise panuse.Karl Tiikmann õpetas talle klarnetit ja mõnda vaskpilli. Märganud Nikolai kooli orkestrandi Kirill Kreegi edusamme , kutsus Tiikmann ta ka parema tasemega Tuletõrje Seltsi orkestrisse.
Vaimustudes seal esmakordselt kuuldud pasunakvarteti mängust, asutas Kreek peatselt koos vend Vladimiri ja paari naabripoisiga oma kvarteti. Nelja pilli – kahe korneti, aldi ja tenori – koosmängu harjutati Cyrilluse eestvedamisel nii hoolega, et varsti hakati esinema Kungla seltsi pidudel ja kirikukontsertidel. Jüri Tarist sai Kreegi klaveriõpetaja, kelle juhendamisel mängitud repertuaar – mõned Haydni, Mozarti ja Beethoveni sonaadid – see viitab juba korralikule pillioskusele.
August Tambergi roll ja eeskuju oli noore Kreegi muusikalisele ja vaimsele kujunemisele arvatavasti kõige olulisem. Tamberg juhatas eesti koguduse koori ja ajavahemikul 1898–1906 ka Kungla seltsi segakoori ning kutsus Cyrillus Kreegi mõlemasse laulma. Ilmselt ei jäänud Kreek kummaski üksnes realauljaks, vaid sai koorijuhilt ka vastutusrikkamaid ülesandeid.
Peale Kreegi jaoks oluliseks osutunud kooritöö kogemuse võimaldas August Tamberg noorel muusikaentusiastil piiramatult harjutada lossi- ja linnakiriku (Jaani kiriku) orelitel, Kungla seltsi klaveril ja harmooniumil (Leichter 1939) ning arvatavasti tutvustas talle juba siis oma isiklikku noodi- ja raamatukogu, millest Cyrillus Kreek sai hiljem päranduseks mõnedki köited.
Niisiis läks Kreegi muusikaline areng sajandi esimestel aastatel Haapsalus tublisti edasi nii sealsete õpetajate toel kui ka isikliku hoolsa tööga. 1907/08. õppeaastal sai ta vanema venna Vladimiri vahendusel esimesed õpetajakogemused ja palga Haapsalu Linnakooli orkestrit juhendades. Kooliaasta lõppedes, 1908. suvel oli edasine siht selge ning septembris sõitis Cyrillus Kreek Peterburi, et teha sisseastumiseksamid konservatooriumi trombooniklassi.

1.2.Mart Saare lapsepõlv

Mart Saar sündis 28.09. 1882.aastal Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa Mihkel Saar oli hea orelimängija ja improvisaator, kellelt Saar sai esimese õpetuse.Ema nimi oli Ann Kimmel . Juba 5-6 aastaselt olevat Mart üritanud orelit mängida. Hariduse omandas Kaansoo vallakoolis ja Suure-Jaani kihelkonnakoolis, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp.
Esimest muusikaõpetust sai tulevane helilooja isalt.Kord käinud väike Mart isaga onu pool, kus oli vanaisa ehitatud orel . Mart Saare mälestustest loeme: "Isa mängis siis seal. Ta improviseeris, mis jättis mulle unustamatu mulje. Nädalate viisi vaevas, ei saanud lihtsalt rahu ei öösi ega päevade viisi. See oli unustamatu. Nii haarav . Hakkasin isa paluma, et telliks mulle oreli .“
Mart Saar ei armastanud koolis käia ega polnud ka, peale muusika , teistes õppeainetes just kuigi hea. Olles 12 aastat vana, seisis ta kord ema kõrval põlvili ja palunud : "Ema, otsi mulle rohtu . Teised tahavad koolis käia mina ei taha. See on vist tõu viga." Kuid armastus muusika vastu oli noorel Mardil määratu suur. Kui ta kodus orelimängu harjutas, pidi teinekord isa ise orelit tallama. Tund möödunud tunni järel, mäng ei lõpe ega lõpe. Isa tüdines, samuti olnud tal ka ajapuudus .
Artur Kapp andis Suure-Jaanis viibides noorele Mardile õpetust orelimängus. Kord tuli tal tuju noore kunsti-jüngri armastuse muusika vastu proovile panna. Ta ütles: "Mina sind enam ei õpeta, kui sa mitte need noored kassipojad järve ei viska ja ei uputa." Ta teadis, kui üliraske ja vastik säärase julma käsu täitmine õrnade närvidega poisile on. Mardi kiindumus muusikasse siiski võitis ta jälkusetunde, ta viis kassipojad järve.
J. Kuldkepp mäletab:"Kui ma 1888.a. sügisel läksin teise klassi, toodi I klassi Hüpassaare metsavahi poeg Mart Saar. Oma eraldatud kodunurgast ja metsavaikuse vallast sellise sagina keskele sattunud Mart Saarele siin ei meeldinud. Eriti seltsiv Mart ei olnud, kuid minuga sai ta peagi sõbraks, sest minul oli pardipill. Et Mart koolis väga suurt koduigatsust ei tunneks, tõi isa poisile kooli muusikariistu - pardipilli, vilepilli ja veel mingisuguse laste pasuna taolise pilli. Sügiseks muretseti koolile uus orel. Juba kooli tulles oli Mart Saar vilunud orelimängija ja kui ta nüüd mõned korrad orelil harjutada oli saanud, lubas õpetaja hakata tal mängima hommikupalvustel ja laulutundides.
Muidu ta just vigurimees ei olnud ,aga oreli taga võis muutuda päris lõbusaks. Kord keeras ta näo klassi poole ja tegi õpetajat jäljendavaid grimasse. Ise ta küll segamini ei läinud, aga õpilased hakkasid naerma ja laul katkes.Vene keelega tuli Mart koolitöös päris keskmiselt toime, kuid rehkendamine oli talle äärmiselt vastumeelt. Huvitav oli veel ka see, et kuigi Mart oli kõva muusikamees, polnud ta üldse laulumees".
H.Siimer meenutab:"Saar oli kuidagi imeliselt silmapaistev , kõhn, haiglaselt põlevate silmadega poiss. Ta elas eneses , nagu kuskil eri maailmas. Nagu öeldud, orelimängus üllatas ta meid tõesti. Ta nägu valdas mingit ürgjõulist elamust ja ta pilk otse õgis noote ."

2.Muusikalise hariduse omandamine ja St. Peterburg

2.1. Cyrillus Kreegi muusikalise hariduse omandamine ja St. Peterburg

Cyrillus Kreek õppis Peterburi Konservatooriumis ajavahemikul 1908–1916, sellest aastatel 1908– 1911 trombooni erialal ja 1912. aastast kuni 1916. aasta detsembrini eriteooria ehk kompositsiooniklassi.Tema õppejõududeks olid algul Franz Türner ja Pjotr Volkov ( tromboon ), Aleksei Puzõrevski (elementaarteooria ja solfedžo), Vassili Kalafati ( harmoonia ) ning peale erialavahetust Jāzeps Vītols ja Mihhail Tšernov (erinevad kompositsiooniained ja instrumentatsioon) ning Nikolai Tšerepnin (dirigeerimine).
Kaheksa ja pool aastat õpinguid andsid Kreegile kahtlemata suure hulga teadmisi, oskusi ja kogemusi. Kui küsida, mis neist osutus olulisemaks temale kui heliloojale ja Eesti muusikaelu edendajale, siis kõige üldisemalt võib seda märgistada sõnaga – professionaalsus .
Trombooniõpingud tõid kaasa oskused, mida Kreek hiljem rakendas Haapsalus puhkpille õpetades, ansambleid-orkestreid juhatades, ja kindlasti oli ala spetsiifi ka valdamisest kasu ka orkestriteoste komponeerimisel. Siiski jäi tromboon konservatooriumis tagaplaanile: ilmselt köitsid Kreeki stuudiumi algusest peale rohkem muusikateooria ja kompositsiooniprobleemid, sest vend Vladimiri tunnistuse kohaselt paistis ta juba esimesel aastal silma harmooniaülesannete kirjutamises, mistõttu keegi õppejõududest tegi talle ettepaneku kompositsiooniklassi üle minna.Võib arvata, et soovitajaks oli Kalafati, kelle aineid läbis Kreek alati tugevate tulemustega: 1913. aasta septembris lõpetas ta Kalafati eriharmoonia oma kursuse kõige kõrgema hindega (4,5) ja viidi üle kontrapunkti klassi.
Cyrillus Kreegi kui koorikomponisti väljakujunemist edendasid ilmselt Vītolsi vilumused ja õppimine Nikolai Tšerepnini juures, kes asutas Peterburi Konservatooriumis Venemaa esimese dirigeerimisklassi.
Kui konservatoorium andis kompositsioonitehnilise professionaalsuse, korraliku käsitööoskuse, siis samavõrra kujundasid ja arendasid Kreegi loojaisiksust, tema muusikalist ja üldkultuurilist silmaringi Peterburi rikkalik kontserdielu ja läbikäimine teiste eesti muusikatudengitega.
Eestlastest muusikaõppuritest tundis Cyrillus Kreek küllap mitmeid: trombooni-ja tuubaõpilast Johannes Muda , kellega jagati esimest üürikorterit; Juhan Aavikut, Anton Kasemetsa, August Topmani, Mart Saart , Heino Ellerit, Peeter Südat jt. Neist Elleriga oli Kreek arutanud õpingute ajal muusikateoreetilisi probleeme ning Mart Saar sai tema heaks kolleegiks ja mõttekaaslaseks pikkadeks aastakümneteks. Kõige lähedasem sõprus arenes Kreegil aga Peeter Südaga, mis kestis kuni viimase ootamatu surmani 3. augustil 1920.
Peterburis õppimise aastatel osales Cyrillus Kreek aktiivselt sealse eesti kogukonna seltsitegevuses. Nimelt oli ta koorijuht tollastest ühendustest ühes suuremas ja tegusamas, 1907. aastal moodustatud Peterburi Eesti Hariduse Seltsis .
Peterburi Konservatooriumist lahkus Kreek 1916. aasta detsembris seda ametlikult lõpetamata.57 Põhjuseid, miks ta õppimist ei jätkanud ega taotlenud ka ühtegi kolmest võimalikust lõpudokumendist – diplomit, tunnistust või tõendit eriala läbimisest –, võis olla mitu. Peamine neist oli üldine keeruline poliitiline ja sotsiaal-majanduslik olukord seoses käimasoleva I maailmasõjaga. 1916. aasta detsembris oli ka Kreek sunnitud end siduma sõjaväega: temast sai Tallinnas asuva 470. Dankovski jalaväepolgu orkestri tromboonimängija. Pole selge, kas Kreek mobiliseeriti sõjaväkke, nagu on kirjutanud Priit Kuusk ja Tiia Järg, või läks ta sinna vabatahtlikult, vältimaks ebameeldivat sundsuunamist „teadmatusse”. Igal juhul ei meeldinud sõdurielu Kreegile sugugi ja teenistuse lõpetamine juba mõne kuu pärast Haapsalu arstliku komisjoni otsusega oli talle suureks kergenduseks.
Sellele oli ilmselt eelnenud katkendlik osalemine õppetöös juba tervel sügissemestril.1916. aasta novembris suri Vormsil Konstantin Kreek. Mõnda aega enne seda olid Cyrillus Kreegil tekkinud Haapsalus soojad suhted oma tulevase abikaasa Maria Bleesiga. Nii sidusid perekondlikud sündmused teda kodupaigaga tol sügisel varasemaist aastatest tihedamalt . Ehkki järgmise aasta aprillis sai Kreek sõjaväest vabaks, ei tulnud Peterburi minek enam kõne alla, kunaVenemaal olid poliitilised protsessid muutumas üha segasemaks ja pingelisemaks. Ajal, mil lõpueksamite tegemine olnuks veel mõeldav, st hiljemalt 1916. aasta vältel, ei olnud aga Kreegil kõik nõutavad eelkursused ja -eksamid läbitud. On ka võimalik, et Kreegil, nagu mõned aastad varem tema sõbral Peeter Südal, polnudki õieti suurt kiiret ja huvi ametliku lõpetamise vastu: Eesti oludes ei olnud diplomil tollal erilist kaalu, Peterburis õpiti pigem kooli enda ja õppimise, mitte dokumendi pärast.
Peterburis suurenes ka huvi eesti rahvamuusika vastu. Kreek oli aktiivne rahvaviiside koguja ja uurija. Alates 1911. aasta suvest osales ta Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldatud ja Oskar Kallase juhitud rahvalaulude kogumisretkedel. 1914. a. kirjutas ta üles esimesed vaimulikud rahvaviisid, samal aastal hakkas ta esimese eestlasena salvestama rahvaviise fonograafiga.

2.2.Mart Saare muusikalise hariduse omandamine ja St. Peterburg

1901. aastal astus Saar Peterburi Konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1908. aastal hõbeaurahaga. Hiljem õppis ka kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi ja Aleksander Ljadovi juures. Kompositsiooniõpingud lõpetas 1911.aastal.
Juba II poolastal vabastati Saar õppemaksust, kuna ta oli sooritanud kõik eksamid hindele "väga hea". Vaatamata sellele tuli tal võidelda puudusega, sest isa surma tõttu 1901.aastal oli ta sunnitud loobuma igasugusest kodusest toetusest . Konservatooriumi astudes oli ta müünud pere vanema pojana oma pärimisõiguse Hüpassaare metsavahi kohale õemees Mart Tomsonile 250 rubla eest, et saada õpingute alustamiseks vajalikku raha.
Mart Saar meenutab:"Kui konservatooriumi läksin, siis elasime Juhan Aavikuga ühes toas. Ja siis Südaga olime ühe aasta ühes korteris . Nälgisime mõlemad. Mõnikord oli kaks nädalat - peale vee midagi suhu ei saanud. Aga tööd sai tehtud. Siis just eriti. Tuju oli hää. Kord ei olnud leiba. Aga mõlemil olid mütsid. Siis tulime selle peale, et tarvis üks müts ära müüa tataarile. Tataarid ostsid vanu asju. Süda läks, tema oli aktiivsem, läks ja müüs ära. Andsin oma mütsi. Oreli harjutamise tunnid olid eri aegadel . Kui tema läks, siis läks oma mütsiga ja kui mina läksin, võtsin tema mütsi. Nii ajasime kaua aega läbi".
Õppevaheaegadel käis Saar kahel korral rahvaviise kogumas. Oma sellelaadsetest tähelepanekutest kirjutab Mart Saar artiklis „Nähtustest rahvaviiside korjamisel“, mis ilmus ajalehes Elu 1908.aastal nii: „Oma rahvaviiside korjamise reisi nähtuste põhjal võin tõendada, et rahvaviisid veel siit ja säält üksikutest saunahurtsikutest leida on, kus vaesus asub ja hariduse mõju mitte veel ligi pole pääsenud. Majadest, kus juba tore mööbel sees ja vast koguni klaver nurgas , säält on rahvalaul ammu põgenema pidanud.
Mida rohkem kultura kuskil maad on võtnud, seda vähem on vana laulu ja vanu viisisid leida. Nähtavasti on ka Vennaste Koguduste liikmed vanavara pääle sedavõrd mõjunud, et säält taludest, kus nad asuvad, rahvaviisisid ja laulusõnu mitte enam leida ei ole. Nimelt on ka meie koolid oma uue hariduseviisi ja lauluga Eesti rahvakaulu pääle tagasitõrjuvalt ja hävitavalt mõjunud.
Vana Eesti laulu asemele on kas Eesti sõnadega lauldavad Saksa laulud asunud , mida enamasti noored inimesed laulavad , ehk nad laulavad Saksa viiside mõjul sünnitatud Eesti laulusidm koguni vähe on aga Eesti laadilisi viisisid, viimaseid sõimatakse sagedasti sandiviisideks, sest et neid tõesti kerjajate ja vaeste inimeste suust veel kuuleb .
On väga soovida , et Eesti rahvaviisid mitte ei kaoks. Neid peaks üles kirjutama ja koguma... Sest rahvalaulu najal saaksivad meie heliloojad Eesti muusikale tüpilise aluse panna...“
Ida-Euroopa ühe tähtsama kultuurikeskusena pakkus St. Peterburg Saarele häid kontakte kaasaegse muusika erinevate suundadega. Eriti sügavat muljet avaldas talle Debussy ja Skrjabini muusika. Saar hindas heliloojana kõrgelt ka Rimski-Korsakovi, kes ühendas oma loomingus sajandivahetuse muusika uued tendentsid vene rahvamuusika joontega. Viimane soovitas ka oma õpilastel kasutada loomingus rahvaviise ja rõhutada nende omapära.

3. Hilisem elu

3.1. Cyrillus Kreegi hilisem elu

Paljudeks aastateks sai Cyrillus Kreegi elukohaks Haapsalu, kus ta muusikaõpetaja ja koorijuhina edendas kohalikku elu. 1917. aasta sügisel hakkaski Kreek andma muusikatunde kolmes Haapsalu koolis, kuid sellega ei tahtnud ta esialgu piirduda. Kirjast Peeter Südale 11. aprillil 1918 ilmneb, et August Topman , valmistades juba ette Tallinnasse konservatooriumi rajamist , on käinud Cyrillus Kreegile kohta pakkumas. Ent poliitilised ja majandusolud olid sõjast ja okupatsioonist tingituna kaootilised ja ebakindlus konservatooriumi asutamise osas suur. Kreek palus oma kirjas Südale küll, et too vaataks tema jaoks, millised pealinna „koorid juhatajat ootavad ja mäherduse fakulteedi peale prohvessorisi läheb”. Kuid jätkas sügisel siiski õpetajaametit Haapsalus. Aasta hiljem kolis ta Rakverre ja töötas ühe õppeaasta muusikaõpetajana sealses õpetajate seminaris ja reaalgümnaasiumis.
1918.aastal abiellus Cyrillus Kreek Haapsalus eestirootslase Maria Bleesiga, kes oli elukutselt õpetaja ning valdas peale emakeele(rootsi keel) aktsendivabalt ka vene, saksa ja eesti keelt.
1920. aasta sügisel läks Kreek, tõenäoliselt Mart Saare kutsel , Tartusse , kus temast sai harmoonia õppejõud Tartu Kõrgemas Muusikakoolis . Evald Laanpere, Kreegi tollase õpilase ja hilisema kolleegi meenutuste järgi, käisid nad koos kõigil tolle hooaja sümfooniakontsertidel ning musitseerisid õhtuti elavalt kodus. Ometi jäi ka Tartu aeg vaid ühe aasta pikkuseks ja 1921. aasta suvel kolis Cyrillus Kreek koos oma perega tagasi kodusesse Haapsallu. Ta armastas Haapsalu ülekõige ning see linn jäi tema kodulinnaks kuni surmani.
Haapsalu on tõeline merelinn, sest kolmest küljest piirab seda madalaveeline ja soe Haapsalu laht.Cyrillus Kreegi kokkupuude merega oli igapäevane, samas tähelepanelik ja uuriv , eriti alates 1939. aastast, kui ta kolis elama otse Väikese viigi kaldale. Iseäranis suurt huvi pakkus talle veelindude jälgimine. Ornitoloog Aleksander Lint, Kreegi sõber ja kolleeg Haapsalu koolidest mäletab, et helilooja oli hoolas ja terane lindude rände vaatleja.Maa poolt ümbritsesid Haapsalut möödunud sajandi esimesel poolel kõrged männimetsad, millest linlaste armsaimaks jalutuskohaks kujunes Eeslaheni ulatuv Paralepa puhas mets ja rannik. Veelgi kaugemale rändajad jõudsid Ungru pargini ja Pullapää rannani. Just need – Paralepa ja Pullapää – olid ka Cyrillus Kreegi sagedaste jalutuskäikude sihtpunktid. Eriti oluline, otse pühapaik olnud tema jaoks Paralepa mets. „Paralepa on minu tempel,” kinnitanud ta oma lähedastele mitmel korral. Muinasjutulise ja salapärase Paralepaga seostas Kreeki ka Mart Saar, kes kolleegi 40. sünnipäeva puhul kirjutas Muusikalehes: „Cyrillus Kreek – helide nõid, kes viskab joonistusi hämaras Paralepa metsas merekaldal vaikuse ja muinasjuttudega ümbritsetud viirastuste keskel”.Ent Kreegi suhe loodusega polnud hoopiski ainult müstiline ja ebaratsionaalselt aistinguline. Ta oli õppinud tundma ja eristama sadu taimi – lilli, puid ja põõsaid – ning jälgis aastaid nende kasvamise ja elu rütmi.
1920. ja 1930. aastaid võib muusikaelulise panuse aspektist pidada Kreegi kõige elavamaks ja viljakamaks perioodiks . Ta töötas Haapsalu koolides muusikaõpetajana, juhatas koore, edendas linna kontserdielu ning sidus end aktiivselt kohalike rannarootslaste muusikakultuuriga.
Põhjusi, miks Kreek õpetajana töötas, oli kaks. Esmalt just õpetajatöö andis Kreegile ja ta perele igapäevase leiva, tagas regulaarse ja suhteliselt korraliku sissetuleku. Noores Eesti Vabariigis, kus vajati haritud noori inimesi, avati rohkesti uusi gümnaasiume ja keskkoole, mis kõik otsisid asjatundlikke õpetajaid. Seetõttu püüti õpetajatele riigi poolt kindlustada hea palk ning pakkuda lisaks sotsiaalseid eeliseid ja tagatisi .
Teiseks toetas Kreeki õpetajaametis kindlasti päritolu ja perekondlik taust ning ilmselt oli ka tema enda isiksuses soodumust sellele tööle. Mäletatavasti oli Gustav Kreek pühendunud õpetaja, kelle kõrval tema lapsed said väga varakult tuttavaks koolmeistritöö igapäevaga.
Küsimusele, kas ja kuidas Cyrillus Kreek iseloomuomadustelt pedagoogiks sobis, on otstarbekas otsida vastust tema õpilaste meenutuste põhjal.
Õpilane Erik Seppel on meenutanud:
„Kui Kreek tundi tuli, tegi ta mõne naljaga olemise hubaseks ja küsis, kas keegi pole juhuslikult mõnd uut laulu kuulnud . Laskis siis paar korda läbi laulda ja kirjutas kohe üles. Noodipaber ja pliiats oli tal selleks otstarbeks alati kaasas.
Käitumiselt oli Kreek tasakaalukas. Ta ei vihastanud kunagi. Linnas käis ta jalgrattaga, sõidukiirus oli tal väga tagasihoidlik . Kevadeti armastas ta koos õpilastega koolimaja ees kõvaks tallatud platsil mängida kroketit.
Kreek oli suur piibumees. Tal oli kõvera pitsiga piip alati suus . Klassi tulles võttis ta ukse vahel piibu pihku ja istus laua taha. Tunni keskel pani ta piibu põuetaskusse. Klassist lahkudes pani ta uksest väljudes jällegi piibu suhu. Ta rääkis, et arst soovitanud tal suitsetada, et hoiduda rasvumisest.“
Madis Oviir meenutab:
„Kreek jutustas õpilastele, kuidas tema Peterburi konservatooriumis käies suvevaheaegadel mööda Läänemaad ringi rändas ja inimeste käest lauluviise korjas. "Oli neid, kes laulsid ja lasksid ka kirja panna, aga oli ka neid, kes oskasid vanu viise, aga ühegi asjaga ei meelitanud neid suud laulmiseks lahti tegema." Need Kreegi jutustatud seigad olid huvitavad ja õpilased kuulasid neid kiindunult. See muidugi omakorda tiivustas õpilasi oma kodu ümbrusest korjama, õigem kuulama ja meelde jätma. Aga paljudel õpilastel siit-sealt olid viisid ja laulud juba "loomu poolest suus ja südames", sest nad pärinesid perekondadest, kus rahva laulutraditsiooni au sees peeti, laule lauldi ja ka edasi kanti. Enam huvitasid teda viisid; kui oli need kirja pannud , siis märkis ka sõnu ülesse, nii palju kui keegi teadis. Kreek ütles alati: "Ärge te omast peast midagi juurde pange , laulge niimoodi , kuidas teie kuulsite." Kuid sageli kuuleb rahvasuust ka laule, mis oma väljendusviisilt on väga naturalistlikud. Üks poiss (see võis ka Kihnu poiss Theodor Saar olla) tõstis käe ülesse, et temal on paar viisi laulda. Kreek kohe nõus kirja panema . Laul oli aga sõnade poolest nii "vägev", et tüdrukud punastades käed näo ette panid ja lõpuks Kreekki pidi tähendama: "Kuulge teie, laulge ikka niisugused kohad la, la, la, lall ." Poiss lauliski [niimoodi] viisi lõpuni ja [pidanud sõnad paberile kirjutama]“.
Niisiis suhtus Cyrillus Kreek õpetajaametisse loomingulise vabadusega ega pööranud erilist tähelepanu süsteemse ja metoodiliselt tugeva pedagoogika väljatöötamisele, kuid hea suhtleja ja muusikas erudeeritud inimesena saavutas õpetajana suure lugupidamise. 1. augustist 1921 Läänemaa Õpetajate Seminaris laulmisõpetaja kohusetäitja95 ning kuulus sealt „lahtiregistreerimisele” seoses LÕS-i sulgemisega alates 1. augustist 1932. 1928/29. õppeaastal asus Kreek ka Läänemaa Ühisgümnaasiumi laulu- ja muusikaõpetaja kohusetäitjaks ja pasunakoori juhiks ning töötas seal kooli likvideerimiseni 1938. aasta augustis. Rootsi Eragümnaasiumi avamisel 1931 . aasta sügisel kutsuti Kreek muusikaõpetajaks ja ta jäi ametisse järgnevaks kuueks õppeaastaks. Lisaks sellele oli ta ühe õppeaasta (1932/33) tunniandja Haapsalu Linna I Algkoolis, töötas kaks õppeaastat (1938/39 ja 1939/40) Haapsalu Tööstuskeskkoolis ning vahemikus 1937–1940 Haapsalu Gümnaasiumis ja Progümnaasiumis.96 Seega õpetas Kreek muusikat kokku kuues koolis, sealjuures kõigis Läänemaal keskharidust andvates avalikes õppeasutustes ning, nagu selgub eelnevast , töötas mõnelgi aastal paralleelselt kahes või isegi kolmes kohas.
1940.aastal kutsuti Cyrillus Kreeki Tallinna Konservatooriumi õppejõuks, kuid järgmisel aastal pidi ta tööst loobuma. 1944. aastal asus ta aga uuesti konservatooriumi tööle ning 1947. aastal anti talle professori tiitel .
1948. ja 1949. aastal, mil stalinistliku ideoloogia surve ja süüdistused tabasid personaalselt paljusid komponiste ja muusikategelasi, jäi Cyrillus Kreek otseste teravate rünnakute alt välja. Tõenäoliselt oli selle peapõhjuseks helilooja eemalolek pealinnast: Haapsalu elanikuna sõitis Kreek vaid kaheks päevaks nädalas konservatooriumi tunde andma ning Heliloojate Liidu koosolekutel , nõupidamistel
ja pleenumidel osales üliharva.
Otsustav murrang Cyrillus Kreegi personaalküsimuses leidis aset 1950. aasta kevadel. Kahes järjestikuses Sirbis ja Vasaras 6. ja 13. mail ilmusid pikad anonüümsed artiklid Eesti kultuurielu kohta. Agressiivsuse ja nimeliste rünnakute poolest ületavad need kirjutised kõiki varasemaid . Esimene kannab pealkirja „Tugevdada võitlust kodanlike natsionalistide ja nende käsilaste vastu”. Selles on juttu klassivaenlastest, kodanlikust natsionalismist, roiskuvast lääne kultuurist, venelaste ja vene keele rolli otsustavast kasvatamisest jms.
1950.aasta augustis sunniti Kreek lahkuma Tallinna Riiklikust Konservatooriumist. Konservatooriumi direktori kt Bruno Lukk andis vallandatud Kreegile kaasa iseloomustuse, milles on kirjas: „Karakteristika. Sm. Kreek oma tööalal oli püüdlik ja kohusetruu, kuid arvestades, et T.R. Konservatoorium on ainuke kõrgem muusikaline õppeasutus ENSV -s ja vajab ainult kõige kõrgemat õppetöö kvaliteeti, siis alates 1950. õppeaastast ei oleks Tallinna Riiklik Konservatoorium professor Kreeki saanud enam kasutada, kuna ta töö nii erialaliselt kui ka ideelis- poliitiliselt ei olnud küllalt rahuldav kõrgema kooli jaoks. Kuna sm. Kreegil oli halb tervis, siis oli see takistuseks, et ta ei saanud osa võtta ühiskondlikust tööst ja samuti selle tagajärjel kannatas tema ideelispoliitiliste teadmiste tase. 1. sept. 1950. a.”
Cyrillus Kreek suri 26. märtsil 1962. aastal. Leinatalitusel 1. aprillil Haapsalu Gümnaasiumi saalis laulsid lahkunud looja muusikat Eesti Raadio ja kõrgemate koolide lõpetanute segakoorid . Viimsel teekonnal Haapsalu Vanale kalmistule saatsid teda sel kõledal ja tuulisel päeval lähedased, sõbrad, austajad, mõned kolleegid ja kogu kodulinna rahvas.

3.1.1.Cyrillus Kreegi perekond

Cyrillus Kreek oli abielus kaks korda. Tema esimene naine Maria Blees oli rootslanna , kes sündis Noarootsi kihelkonnas Riguldi vallas Höbringi külas 1893.aastal. Maria lõpetas Haapsalus saksakeelse tütarlaste algkooli ning omandas seejärel õpetajakutse pedagoogilistel kursustel.
Cyrillus Kreegi ja Maria, pereringis Meesi Bleesi abielu laulatasid Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse preester Karp Eberling ja diakon Andrei Jürisson 28. juunil 1918. aastal.Cyrillus ja Maria Kreegi suurim muusikaalane ühistöö leidis aset 1921. aastal, kui nad peale õppeaasta lõppu Tartu Kõrgemas Muusikakoolis käisid suvel Noarootsi kihelkonnas rootslaste rahvapärimust kogumas. Maria oli tõlk ja sõnadekirjutaja ning Cyrillus salvestas muusika fonograafi vaharullidele.
Cyrillus ja Maria Kreegi perekonda sündis kaks poega : Peeter 1918. aastal ja Tor 1920. Peetri, lähedaste kõnepruugis Pelle ristiisaks sai Peeter Süda, kellele Kreek peale esiklapse ilmaletulekut kirjutas: „Sa muidugi tead, et on olemas Peeter Süda, et on olemas „Pilli Peeter”, võib olla tead ka Peeter Suurt, aga et mul kodus üks väike Peeter, seda sa vist ei tea. Asi on järgmine: Minu naene lasi ennast lahutada, s.o. lahutas end pojast. Seega on siis minu naese esimene poeg – poeg.”
Poolteist aastat hiljem sündinud Tori ristiisaks kutsuti hea peretuttav, Haapsalu kooliõpetaja Madis Küla, kelle juures Haapsalu I algkoolis hakkasid mõlemad poisid hiljem õppima.
Paraku haigestus Peeter 15-aastaselt sarlakitesse ja suri 27. aprillil 1934. Isa istutas poja kalmule sinililled ja oli käinud surnuaial pika aja vältel iga päev.
Kreekide abielusuhted olid jahenenud. Kui ühise elu algusaastail oli Cyrillus Kreek lugenud rootsikeelset kirjandust, seletades seda vajadusega tunda naise emakeelt ja kultuuri ja Meesi käis abikaasaga koos kontsertidel ja laulupidudel, siis hiljem tundusid Kreegid olevat teineteisest kaugenenud. Nii kirjutas Theodor Saar: „Kreegi eraelust palju silma ei paistnud. Naisega Kreek väljas ei liikunud. Näis, et nende vahekord oli jahe. Poegi näis Kreek armastavat.” Peale Peetri kaotust halvenes suhe jätkuvalt ning viis abielulahutuseni 1939. aasta kevadel. Viis aastat hiljem, 1944.aasta varasügisel põgenes Maria koos poja Tori ja tuhandete rahvuskaaslastega Rootsi. Maria Kreek suri seal 1988. ning Tor 1995. aastal.
1939. aasta suvel abiellus Cyrillus Kreek teist korda. Tema naiseks sai Aleksandra Tinskij (1909-1989), Petseris sündinud ning 1931. aastal Läänemaa Õpetajate Seminari lõpetanud algkooliõpetaja. Selles abielus sündis kolm last: Anne (1940), Maria (1941–2001) ja Jüri (1944). Muusikat õppis neist tütar Maria Kreek, kes sai Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikateaduse eriala diplomi 1976. aastal tööga „Polüfoonilis-variantsest arendusest Cyrillus Kreegi rahvaviisitöötlustes kooridele”. Tütar Anne tudeeris Tartus defektoloogiat ning elab Haapsalus, nagu ka poeg Jüri oma perega.
Niisiis oli Cyrillus Kreegi perekonnaelus helgeid ja keerulisi aegu, rahulikke ja dramaatilisi suhteid ja sündmusi. Võimalik, et alati ei olnud tema naisel ja lastel lihtne aktsepteerida, et perepea pühendas peamise tähelepanu heliloomingule, iseenda vaimsele enesetäiendamisele ja tööle koolis ja kohalike kooridega. Kuna aga Kreek oli oma mõlemas abielus ainus leiva(raha)teenija, pidi suur töökoormus ka lähedaste silmis näima möödapääsmatu. Samas, kuigi Kreegi palgast ja autoritasudest said pere igapäevased materiaalsed tarbed küll kaetud, kulutas ta argivajadusteks raha üksnes hädatarvilikul määral. Suurem osa sissetulekutest oli läinud vaimutoidule – raamatute ja nootide ostmiseks .

3.2.Mart Saare hilisem elu

1907.a. tutvus M.Saar Tartus kooliõpetaja Fritz Paalmanni kolme tütre - Liine, Alma ja Elisega, kellest Saare erilise kiindumuse osaliseks sai Liine. M.Saare sügav kiindumus Liinesse jäi kogu eluks ja on inspireerinud enamiku Saare teoste sündi.Kuigi M.Saare sügav kiindumus Liine Paalmanisse kestis edasi, abiellus ta 23.aug.1915 Elise Paalmanniga. Ilmselt oli see peale sunnitud Elise Paalmanni kui Liine vanema õe, aga ka vanemate poolt majanduslikel kaalutlustel. Õrnahingelisele Mart Saarele oli see raske löök.
1920-ndate aastate alguses elas Mart Saar majas , mis asub Tartus Väike-Karja ja Müürivahe tänava nurgal, kus ta abikaasa pidas kübaraäri. Nende peres kasvas kaks last - tütar Heli ja poeg Ülo.
1927–1928 töötas ta taas Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, 1928–1929 toimetas muusikaajakirja „Muusikaleht”. Arvestades majanduslikult ebakindlat olukorda, otsustas helilooja abikaasa 1928.a. siirduda Ameerikasse õnne otsima . Esialgu leidis ta teenistust meditsiiniõena. Elise Saar kutsus ka Mart Saart Ameerikasse elama, leidis talle organisti koha ning muretses 1929.a. väljasõiduviisa. Mart Saar keeldus minekust, küll aga lahkus isa vastuseisust hoolimata 1930.a. tütar Heli.
1937. aastal külastas Mart Saare Ameerikasse sõitnud tütar Heli Eestit ning käis ka oma isa juures Hüpassaares. 1939. aasta märtsis külastas Elise Eestit, et isiklikult mõjutada Mart Saart Ameerikasse sõitma. Elise sõitis tagasi Ameerikasse 24. aprillil 1939. aastal. Tal ei olnud õnnestunud veenda Mart Saart ega ka poeg Ülot sõitma koos temaga. Hiljem Elise ja Heli enam Eestit ei külastanud. 1929. aastal tutvus Mart Saar Tallinnas Magda Takiga. Kuna Elise ja Heli Saare tagasitulek kodumaale näis heliloojale üha suurema küsimärgina, arenes tutvus Magda Takiga peagi ühiseks kooseluks. Vanadusperioodil oli Magda Mart Saarele hoolitsevaks abikaasaks. Kuigi kooselust sündis tütar Tuuli , pidas helilooja kirjavahetust ka Heliga .
20.veebruaril 1944.a. abielluski Mart Saar teist korda. Abikaasa oli Magda Takk. Mart Saar meenutab: "Jalutasin oma tulevase abikaasaga metsas. Olime noored ja tahtsime teineteise vastu äärmiselt viisakad olla. See oli Hüpassaares, minu kodukohas, kus on väga palju metsa. Oli väga ilus ilm, mets vaikne, päike paistis läbi männi latvade nii heledalt. Jalutasime, vestlesime ja tundsime rõõmu ühest ilusast päevast. Korraga oli ees porilomp. Tahtsin näidata oma osavust ja mehelikku julgust ja ütlesin:"Mina siit küll üle saan, aga katsu , kuidas sina saad". Neid sõnu üteldes oli mu välejalgne tütarlaps üle lombi jõudnud, mina aga kukkusin mudasse. Selle peale naersime mõlemad. Aga siiski jäi mulje, et ma teda oma skeptilisusega olen solvanud. Kohe tuli mulle meelde regivärss:"Ärge naerge neidusida, teotage tüttarida". Istusin männi alla ja skitseerisin laulu valmis ja alles siis liikusime edasi. On küll palju aega mööda, kuid ikka tuletame meelde:"Mina siit küll üle saan, aga katsu, kuidas sina saad".
1932. a. sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ja asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal. Ester Mägi, Saare õpilane, on kirjutanud: "Mida tähendas Saarele Hüpassaare, seda märkasin eriti kevaditi . Ikka sagedamini hakkas ta sellest rääkima. Unustamatud muljed on mul esimesest külaskäigust Hüpassaarde. Seal alles nägin, kuidas ta oli kokku kasvanud oma kodujuurtega. Kohtusime õhtul, kui ta tuli koju oma tavaliselt metsamatkalt - reibas, särav, pruun ja metsahõnguline, paljajalu ning valgeis toorsiidist pükstes ja särgis kui piduline. Järgnevail päevil näitas ta mulle uhkuse ja vaimustusega oma metsi ja puid, käisime rabas käsikäes, sest ta kartis , et teen ettevaatamatu sammu ja vajun laukasse, istusime metsas mahalangenud puudel, rääkisime, aga rohkem vaikisime."
1943–1956 töötas Saar kompositsiooniprofessorina Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Pedagoogina oli Mart Saar väga põhjalik ja inspireeriv. Lisaks tugevale tehnilisele aluspõhjale andis ta õpilastele edasi oma kiindumuse rahvamuusikasse. Tema juures on õppinud Ester Mägi, Harri Otsa, Valter Ojakäär ja teised.
Helilooja Harri Otsa kirjutab Mart Saarest kui pedagoogist nõnda: „ Kuna professor andis tollal kondervatooriumis valitsenud ruumikitsikuse tõttu tunde kodus, tegutsesime sõna otseses mõttes väljaspool aega. Alates kolmandast kursusest hakkasid me tunnid õhtul kella 7-8 paiku ja kuigi ametlik lõpp oleks pidanud olema paari tunni pärast, lõpetasime sageli nii hilja , et jäin ka viimasest, südaööl väljuvast bussist maha. Kord ütles Saar südametäiega – ta polnud jõudnud üht probleemi põhjalikult ära seletada -, et need bussid võiksid vähemalt kella kaheni öösel käia.
Kuidas siis möödusid tunnid Saare juures? Võiks öelda, et tüüpilises sonaadivormis. Kõigepealt EKSPOSITSIOON , mis koosnes viimaste päevade uudistest, olid need siis seotud kunsti, kirjanduse, poliitika või põllumajandusega. Saar oli kursis kõigega ja igas asjas oli tal oma seisukoht. Saar kaites oma seisukohti alati kirglikult ja faktidele toetudes.
Tunni järgmist osa võiks tinglikult TÖÖTLUSEKS nimetada. Siin tuli halastamatule lahkamisele kodune ülesanne. Tavaliselt istus ta ise klaveri ette ja mängis loo noot -noodilt läbi. Kõrvalt kuulduna kõlas mingi koht nii jubedalt, et küsisin endalt,kas see on tõesti minu kirjutatud.
Siis algas tunni kolmas osa – REPRIIS , kus mu töö tõsteti sageli nii ringi, et pärast ei osanud ma ise kah seda mängida. Kuigi mõnikord möllas sisemuses protest sellise vägivalla vastu, tuli ilmsiks, et lugu oli läinud paremaks – selgemaks ja lihtsamaks. Saar ei sallinud õpilase tööd liigset keerukust ega ülimodernismi. Tema seisukoht oli, et isikupära koorub välja niikuinii, kui sinus üldse midagi on.
KOODAKS võib nimetada lahkumistseremooniat. Ei mäleta ühtegi juhtumit, kus selleks oleks kulunud vähem kui VEERAND TUNDI. Head aega ütlesin vist küll kümme korda, käsi ukselingil – ikka tuli Saarele midagi meelde.
Usun, et Saar tundis oma õpilase pärast rohkem muret kui need ise. Delikaatsust, millega ta su vigu seletas ning parandas, võiks võrrelda isaarmastusega“.
Õpetajana oli ta tuntud ülipikkade tundide tegijana. Ta ei mõõtnud kunagi aega, vaid lausa unustas selle, tehes kõike kiirustamata ja põhjalikult. Kui õpilane lõpuks tunni katkestas, olnud ta nördinud: "Kui kahju, et te nii ruttu ära peate minema! Me ei ole ju jõudnud veel midagi ära teha." Aga töö oli kestnud juba kolm, neli või rohkem tunde.
Mart Saar oli väljapaistev interpreet, seda nii pianisti kui ka organistina. Ehkki ta esines harva, avaldas tema mäng kuulajatele tugevat mõju. Riho Päts on meenutanud, kuidas kuulis kord Mart Saart, kuidas too oma teoseid mängis: „Nägin esmakordselt nii lähedalt Mart Saart täisverd pianistina ja see ületas kõik mu senised kujutlused interpreedist kui niisugusest üldse. Mulle näis tookord, et saaresse oli asunud justkui teine vaim: niipea kui ta mängima hakkas, muutus ta kahvatuks, hingamine kujunes erutatuks, katkendlikuks, isegi nohisevaks, silmad läksid erakordselt suureks ja ümmarguseks, vaade muutus kuidagi iselaadselt kontsertreerituks. Iga närv ja lihas, rääkimata mõttest ja tundest, paistis elavat vaid esitatavast muusikast. See oli midagi ekstaasi taolist, mis andis mängule imetlusväärse vaimulennu, harukordse tehnilise meisterlikkuse ja ülima sugestiivsuse.“
Hüpassaare oli heliloojale kõige olulisemaks paigaks hingejõu taastamiseks, looduses uitamiseks, loometööks. Mart Saar oli väga lähedane loodusega. Muusikateadlane Karl Leicher meenutab: „ 1947. aastal kurtis kord Mart Saar, konservatooriumis, et ei pääse linnast minema, metsa. Kutsusin siis Saare pere meie poole Mähele külla. Oli ilus pühapäevahommik, kui nad kolmekesi tulid. Tervitused öeldud, lühivestlused vesteldud, läksime Mähe metsa hulkuma. Juttu oli vähe, oli palju vaadelda, kuulata, looduses mõnu tunda... Lõunaaeg lähenes. Sammusime kodu poole. Päris maja lähedal noorte mändide vahel sõnas Saar:“ Ma jään veel natukeseks metsa.“
Lõuna oli valmis. Saar puudus. Läksin otsima. Leidsin ta seismas noorte lopsakate mändide keskel, kuhu ta enne jäi. Ta silmitses rahulikult üht männioksa: piilus ikka ühelt ja teiselt poolt, kord ligemalt, siis kaugemalt , vaatles seda keskendunult, andunult.. Lähenesin tasahilju. Ta imetles oivalist männiõit, looduse koloriidipeent miniatuurset kunstiteost.
Esmakordselt imetlesin seda minagi.“
1945. aastal pälvis Mart Saar ENSV teenelise kunstniku ja 1952. aastal ENSV rahvakunstniku aunimetuse. 1956. aastal tabas heliloojat halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ning pühendus komponeerimisele.
1963. aasta oktoobris tuli Mart Saar Hüpassaarest Tallinna haiglase ja väsinuna. 28.oktoobril Mart Saar suri ning 3.novembril maeti Mart Saar Suure-Jaani kalmistule.
Tänaseks on Saarest saanud rahvuslik sümbol ja seda paljuski tänu tema erilisele vahetule
suhtumisele loodusesse . Mart Saare muusikat on nimetatud ka Eesti rahvusliku vaimu hääleks.

4.Looming

4.1.Cyrillus Kreegi looming

Kreegi elutöö hõlmab kolme lahutamatut ja üksteist täiendavat tegevust – rahvamuusika kogumist ja uurimist , õpetajatööd ning heliloomingut. Alates 1911. aastast osales Kreek Eesti Üliõpilasseltsi ja Oskar Kallase poolt korraldatud rahvaviiside kogumise aktsioonis ning oli kogujate hulgas üks innukamaid, esimesena võttis ta selles töös kasutusele ka fonograafi, mis võimaldas rahvaviise ja pillilugusid vaharullidele jäädvustada. Kreek töötas elu jooksul enam kui 40 aastat õpetajana ja kogus laule ka oma arvukatelt õpilastelt. Tema rahvaviisikogus on umbes 1300 õpilaste suust üles kirjutatud laulu.
Kreegi loomingus on talletunud ligi tuhat eesti rahvalaulu ja -tantsuviisi. Lisaks paarikümnele originaalmaterjalil põhinevale teosele (sh „Väike lillelaul“) on ta loonud ligi 700 rahvaviisi - ja 500 koraalitöötlust kooridele, kümmekond eesti tantsu- ja lauluviisidel põhinevat süiti erinevatele puhkpillikoosseisudele ja rahvapilliorkestritele, samuti seadeid sümfooniaorkestrile.
Erilisel kohal Kreegi teoste loetelus on aastatel 1925–1927 valminud “Requiem“ tenorile, segakoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile. Teos on helikeelelt rahvalaululähedane ning ühtlasi esimene eestikeelne omas žanris. Reekviemi sõnaline pool pärineb baltisaksa literaadi ja folkloristi G. J. Schultz-Bertrami sulest (eestikeelne tõlge Mozarti reekviemi tekstist). Teos on tuntud ka „Eesti reekviemi“ nime all.
Tähelepanu väärib Kreegi loomingus valitsev aupaklik ja alalhoidlik suhtumine rahvaviisidesse – tema teostes on need kui omamoodi cantus firmused alati originaalkujul säilinud. Veel on Kreegile iseloomulik vokaalist lähtuv muusikaline mõlemine, mis avaldub mitte üksnes tema rohkes vokaalmuusikas, vaid ka instrumentaalteostes. Kuigi kogu Kreegi looming lähtub rahvamuusikast, leidub selles ka neoklassikalisele stiilisuunale viitavaid jooni nagu seda on polüfoonilised arendusvõtted, vaoshoitud tundelaad, ranged ja lihtsad vormistruktuurid.
Kreegi suurem teene on ilmselt meie vaimuliku rahvalaulu päästmine jäljetust hääbumisest. Vaimulikke rahvalaule kirjutas ta üles peamiselt Läänemaal, eestlaste ja rannarootslaste aladel, aga ka saartel. Ise kasutas ta vaimulike rahvalaulude kohta toredat väljendit „konksude, lintide ja keerutustega laulud“.

4.2.Mart Saare looming

Mart Saare varane novaatorlik looming oli suuresti mõjutatud sajandi alguse uutest suundadest – ekspressionismist ja impressionismist. Uudne lähenemine kajastus eriti tema soololauludes („Must lind”) ja klaveripalades, aga ka mõnes koorilaulus. Klaveripalas „Skizze” võib leida isegi atonaalseid jooni.
Oma küpsemas loomingus pöördus helilooja rahvalaulu poole ning loobus moodsast helikeelest. Saart peetakse üheks rahvusliku stiili rajajaks ja eesti professionaalse muusika alusepanijaks, eriti koorimuusika vallas. Saar oli esimene eesti helilooja, kelle looming on tihedalt rahvamuusikaga läbi põimunud. Ta suutis mõista eesti vanema rahvalaulu olemust, avada selle omapära ja sünteesida arhailist rahvalaulu kaasaegse helikeelega. Saar oli ka üks neist, kes rahvaviise kogus, analüüsis ja süstematiseeris
Kaalukama osa Saare loomingust moodustavad umbes 350 koorilaulu, mida helilooja on kirjutanud kogu oma loometee jooksul. Saare varase perioodi kooriloomingu hulgas leidub Euroopa moodsatest muusikavooludest inspireeritud koorilaule („Ühte laulu tahaks laulda“), klassikalis-romantilisele stiilile lähedasi laule („Mets kohiseb“) ning suhteliselt lihtsa harmooniaga rahvalaulutöötlusi. Saare väljakujunenud stiil toetub aga rahvalaulule („Seitse sammeldunud sängi“, Karjase kaebus“, „ Leelo “). Rahvalaul Saare loomingus säilib võimalikult ehedal kujul. Teda köitsid arhailiste laulude vahelduvad meetrumid („Läksin kõrtsi aega viitma”), assonants ja alliteratsioon („Latse hällütamise laul”). Saar loobub romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning kasutab rahvamuusikale omaseid laade (dooria, lüüdia, miksolüüdia). Faktuur on unisoonist 8-häälsuseni, kus erinevad häälepartiid on kihistunud keerulistesse kooskõladesse, isegi klastritesse. Iseloomulik on variatsiooniline arendus. Ta säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti rahvamuusikale omased laadid („Kõver kuuseke ”).
Koorilaulu kõrval oli Saarele üheks enam armastatumaks väljendusvahendiks soololaulu žanr. Ta on kirjutanud soololaule rohkem kui ükski teine eesti helilooja (umbes 180). Saare lauludes on nii loodustemaatikat, tundelist armastuslüürikat kui ka filosoofilisi mõtisklusi elu kaduvuse teemadel. Tema kõrgetasemelisi soololaule võib võrrelda maailma muusikaliteratuuri selle ala parimate saavutustega. Tekstidena on Saar kasutatud kõige rohkem Juhan Liivi, Karl Eduard Söödi ja Anna Haava luulet. Tema soololaulude hulgas leidub palju ka rahvaviisile tuginevaid laule („Tantsulaul“, „Pulmalaul“, „Kui mina laulan“).
Suurepärase pianistina on Saar loonud ka arvukalt klaverimuusikat. Ehkki tema klaverilooming jääb alla mahukale laululoomingule, moodustavad Saare klaveriminiatuurid (prelüüdid, tantsud, klaveripalad) hinnalise osa eesti klaverimuusika klassikast. Varase klaveriloomingu üldilme on süvenenult tõsine, sageli raskemeelne, kontsentreeritud ja napisõnalise väljendusviisiga. Stiilivõtetelt kõigub helilooja siin hilisromantismi, impressionismi ja ekspressionismi vahel. Alates 1913. aastast areneb Saare klaverimuusika stiililiselt eri suundadesse. Ühelt poolt püsib Saar edasi traagilise alatooniga väljenduslaadis (Eleegia a- moll ), teiselt poolt on märgatav sisemine lihtsustumine (bagatellid, mõned prelüüdid). Saare klaveriloomingu hulgas leidub ka selliseid prelüüde, mis on mõne teise helilooja ( Skrjabin , Rahmaninov, Debussy) konkreetse teose variatsioonid. Eesti rahvaviisidele tuginevaid kolm Eesti süiti ja Fantaasia eesti teemadele. Rahvuslikus stiilis on tihti ka originaalteemalised palad („Hetk”, „Laul männile”).

Kokkuvõte

Mart Saar ja Cyrillus Kreek on väga tähtsad „ komponendid“ meie muusikaajaloos. Mõlemad mehed keskendusid väga pühendunult rahvuslikule muusikale ja andsid endast kõik, et see ka säiliks.
Nad teadsid, ning austasid teineteist. Mõlemad heliloojad kasutasid rahvusliku viisi oma loomingus.
Mõlemad mehed armastasid loodust, kuid erinevatel tasanditel. Mart Saar nägi loodust kui kunsti ning imetles seda ja kandis edasi muusikasse. Ka Cyrillus Kreek nautis loodust, kuid talle meeldis rohkem näiteks taimi uurida ning lindude rännuteed uurida.
Ilma Mart Saare ja Cyrillus Kreegi aktiivsele tööle tänapäeva inimene ei teakski ilmselt milline on meie regivärsiline rahvalaul.

Kasutatud kirjandus

Raamatud:
„ Eesti muusikaajalugu. Kunstmuusika. Gümnaasiumiõpik“
Internet :
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/saar/elu.ht m
http://www.emic.ee/helilooja/martsaar
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/kreek/elu.ht m
http://www.folklore.ee/tagused/nr23/kreek.ht m
http://www.ema.edu.ee/vaitekirjad/doktor/Anu_Kolar.pdf
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=180&ItemID=139
http://www.emic.ee/helilooja/cyrilluskreek
http://www.aai.ee/~tarmo/txt/Saar.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Cyrillus_Kreek
http://www.tdl.ee/~anumai/kontsud/saar.html

Lisad

Lisa 1. Cyrillus Kreegi vanemad Konstantin Kreek ja Maria Kreek.
Lisa 2. Cyrillus Kreek abikaasa Maria ning poegade Peeter ja Toriga.
Lisa 3. Vasakult: Cyrillus Kreek, Jüri, Aleksandra, Maria ja Anne.
Lisa 4. Mart Saar
Lisa 5. Mart Saar.
Lisa 6. Hüpassaare.
2