Eesti heliloojad (0)

Mart Saar (1882-1963)
Helilooja , organist ja pedagoog . Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas.
Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa oli hea orelimängija ja improviseerija ning juba 5-6-aastaselt olevat Mart Saar proovinud orelit mängida. Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve Kappide perekond Suure- Jaanis innustas Saart muusikaga edasi tegelema ning Artur Kapp - tollal juba Peterburi konservatooriumi üliõpilane - aitas tal suviti valmistuda konservatooriumi astumiseks.
1901-1908 õppis Mart Saar Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille ta lõpetas hõbeaurahaga. Kuni 1911. aastani täiendas ta end samas Ljadovi juhendamisel kompositsioonis (oli õppinud ka Rimski-Korsakovi juures). Suvevaheaegadel 1904. ja 1907. a. käis Saar Eestis rahvaviise kogumas.
Ida-Euroopa ühe tähtsama kultuurikeskusena pakkus St. Peterburg Saarele häid kontakte kaasaegse muusika erinevate suundadega. Eriti sügavat muljet avaldas talle Debussy ja Skrjabini muusika . Saar hindas heliloojana kõrgelt ka Rimski-Korsakovi, kes ühendas oma loomingus sajandivahetuse muusika uued tendentsid vene rahvamuusika joontega. Viimane soovitas ka oma õpilastel kasutada loomingus rahvaviise ja rõhutada nende omapära.
Aastail 1908-1921 elas Saar vabakunstnikuna Tartus. Ta andis muusikatunde, komponeeris, esines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus . Saare suhet eesti kultuuri mõjutas oluliselt rühmitus "Noor-Eesti“. Lühikest aega õpetas ta ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1920-1921 ja hiljem 1927-1928). Aastal 1921 hävisid tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka improvisaatorina.
Aastail 1943-1956 oli Saar kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa jt). Õpetajana oli ta tuntud ülipikkade tundide tegijana. Ta ei mõõtnud kunagi aega, vaid lausa unustas selle, tehes kõike kiirustamata ja põhjalikult. Kui õpilane lõpuks tunni katkestas, olnud ta nördinud: "Kui kahju, et te nii ruttu ära peate minema! Me ei ole ju jõudnud veel midagi ära teha." Aga töö oli kestnud juba kolm, neli või rohkem tunde. 1956. a. tabas Saart halvatus , mistõttu ta loobus pedagoogitööst ja pühendus heliloomingule. Mart Saar oli heliloojana miniaturist. Pea kogu tema loomingu moodustavad väikevormid: umbes 350 koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala (veel on tal muusika lastenäidendile ja mõned vähetuntud vokaalsümfoonilised ja orkestriteosed).
Mart Saare varane looming oli väga novaatorlik, seotud tolleaegsete moodsate suundade ekspressionismi ja impressionismiga. Uudset lähenemist on tunda eriti tema soololauludes ja klaveripalades, aga ka mõnedes koorilauludes. Teisalt loetakse Mart Saart üheks eesti rahvusliku muusikastiili rajajaks. Keeruliste, "lauldamatute" laulude looja pöördus oma küpsemas loomingus otsustavalt rahvalaulu poole, loobudes moodsast helikeelest.
Saare looming kuulub ajajärku, mil paljud heliloojad Euroopas pöördusid ära üldkehtivast klassikalis-romantilisest helikeelest. Oma juurte otsimine ei tähendanud selle aja muusikas mitte enam ainult rahvaviiside seadmist (st tihti nende sidumist neile olemuslikult võõra harmooniaga), vaid pigem katsetusi rahvamuusikast tuletatud võtetega - rütmide, omapäraste viisikäändude ja kooskõladega. Selliseid seoseid otsis vene muusikas juba Saare õpetaja Rimski- Korsakov , Lääne-Euroopas aga paljud Saare kaasaegsed nagu Ravel , de Falla või Bartók. Põhiline osa ka Saare loomingust tugineb eesti rahvamuusikal - soololaulud, klaveripalad , eriti aga koorilaulud . Saar, kes oli ise rahvalaule ka kogunud , suutis oma loomingus avada nende omapära väga loomulikult. Ta on esimene eesti helilooja, kelle muusika on tihedalt rahvaloominguga läbi põimunud.
Teosed:
Sümfooniline muusika
" Masurka " (1908) ja " Poeem -prelüüd" (1908) sümfooniaorkestrile.
Kantaadid
" Hommiku tulekul" segakoorile (K. E. Sööt; 1908)
"Kosjasõit" sega- ja naiskoorile (rhvl. aineil; 1933)
"Õnne mälestus" segakoorile ja naiskvartetile (M. Heiberg; 1938)
Segakoorilaulud
"Mets kohiseb", "Suur kontsert algab koidu a’al", " Laula mulle unelaulu", "Oh kodumaa", "Luule, see ei tule tuulest" (A. Haava), "Kuidas juhtus" (M. Under)
"Meie Leenikene tantsib ", "Sügisene lillekene", "Vana aasta öösel", "Mis mulle meeldib", " Allik ", "Pilvele", "Sina ja mina", "Koju", "Mälestus" (K. E. Sööt)
" Koduta " (E. Aun)
Meeskoorilaulud
"Elagu elu", "Mehed" (G. Suits)
"Ei ole leelo maasta löütü", "Küll ma laulaks", "Vanapoiss kandis metsa ääres", " Kadaka Kai" ( rahvaluule )
Cyrillus Kreek (1889-1962)
Helilooja, pedagoog, koori- ja orkestrijuht . Arendas ja mitmekesistas oluliselt eesti koorimuusikat. Tema loomingu tähtsaim läte oli rahvamuusika: ta on üles kirjutanud tohutu hulga rahvaviise, eriliseks leiuks tema rahvaviiside kogumistöös on vaimulikud rahvalaulud (koraalimeloodiate rahvapärased variandid), mida ta kogus Lääne-Eestis (ka saartel) ning Lõuna-Eestis Urvastes. Cyrillus Kreek sündis 3.12.1889 Ridala kihelkonnas väikeses Saanika koolimajas. Vanemad Gustav ja Maria Kreek panid pere üheksandale lapsele nimeks Karl Ustav. Isa Gustav Kreek oli kooliõpetaja, kes armastas muusikat ning õpetas laulu ja pillimängu ka oma lastele. 1896. a. sai Gustav Kreek õpetajakoha Vormsi saarele Fällarna õigeusu kiriku kooli. Selles ametis sai töötada ainult õigeusu kiriku liige ning nii salviti terve pere õigeusku. Lisaks muudeti ka pereliikmete eesnimed: Gustavist sai Konstantin ning Karl Ustavist Kirill . Siit ka tema hilisem kunstnikunimi Cyrillus.
1908. a. sai Cyrillus Kreegist Peterburi konservatooriumi trombooniüliõpilane. Neli aastat hiljem vahetas ta eriala ja õppis aastail 1912-1916 kompositsiooni (õppejõududeks Vītols, Tšernov ja Tšerepnin). Juba Peterburis sündisid esimesed meisterlikud segakoorilaulud, nagu "Nõmmelill" (A. Haava, 1911) ja "Talvine õhtu" (V. Ridala, 1916). Peterburis tutvus Kreek ka Peeter Südaga, kellest sai tema lähim sõber. Lisaks kogumismatkadel kirjapandule kopeeris Kreek enda tarbeks ka teiste kogujate viise, hiljem kirjutas ta rahvalaule ja pillilugusid üles oma õpilastelt. Kokku on helilooja kogus ligi 6000 viisi, sealhulgas umbes 500 eestlaste ja eestirootslaste vaimulikku rahvaviisi . Kogutud materjali korrastas ja uuris Kreek väga põhjalikult, olulist osa sellest kasutas ta oma loomingu allikana. Praegu säilitatakse Kreegi rahvaviisikogu Teatri- ja Muusikamuuseumis Tallinnas.Oma stiilini jõudis Cyrillus Kreek varakult ja selles pole hiljem suuri muutusi. Tema loomingu tähtsaim osa on koorimuusika ja valdavalt tuginevad ta kooriteosed rahvaviisidele. Kreek suhtus rahvaviisi kui kunstilisse tervikusse, millega tuleb aupaklikult ringi käia: " Rahvaviis kasutab mind, et ennast näidata!". Väga palju kirjutas Kreek eesti ja rannarootsi vaimulike rahvaviiside seadeid.
Cyrillus Kreek on loomingu üldarvult ilmselt üks kõige viljakamaid eesti heliloojaid. Ta on kirjutanud teoseid sümfooniaorkestrile, palju muusikat puhkpilliansamblitele (peamiselt süite Vokaalsümfoonilisest muusikast on märkimisväärne Reqiuem c- moll , samuti kantaat "Kalevipoeg nõiakoopas".
Suurem jagu Kreegi koorimuusikast tugineb rahvalaulule. Regivärsilise rahvaviisi kasutamisel paistab Kreek sageli silma väga suurejoonelise arenduse poolest - neid on raske pidada lihtsalt lauludeks, tihti on eelistatud nimetust koorisümfoonia ("Meie Err", "Maga, maga Matsikene", "Sirisege, sirbikesed", "Mis sa sirised, sirtsukene?", "Undsel ilmal lätsi ma" jt).
Täiesti ainulaadne eesti (koori)muusikas on aga vaimulike rahvaviiside kasutamine Kreegi poolt. Vaimulikud viisid on kõik Kreegi kogutud. Nende hulgas on ka rannarootslaste viise. Kuna rannarootslased siit maalt nõukogude võimu eest pagesid, on Kreegi poolt kogutud ja seatud materjal täiesti unikaalne . See on mälestus ühest kadunud rahvakillust (rootsi keelt oskas Kreek lapseeast Vormsilt, samuti oli tema esimene abikaasa rootslane).
Sageli kõrvutatakse Kreegi loomingut Mart Saare omaga . Mõlemad heliloojad on esimesed, kes sel määral tuginesid oma muusikas regivärsilisele rahvaviisile. Noores eesti rahvuskultuuris arutleti 20. sajandi alguskümnenditel tuliselt selle üle, missugune peaks olema eesti kunst ja muusika ning mille poolest peaks ta eristuma teistest euroopa kultuuridest. Leiti, et parim moodus saavutada rahvuslikku omapära on rahvusele eriomaste nähtuste kasutamine - muusikas oleks selleks regivärsiline rahvaviis. Kreek oli eesti muusikas üks järjekindlamaid polüfooniliste kompositsioonivõtete rakendajad. Väga on ta armastanud kaanonit (paljud tema rahvaviisiseaded kasutavad seda võtet). Erakordne oli ka Kreegi järjekindlus ja põhjalikkus püstitatud ülesannete elluviimisel. Eredam näide tema töö süsteemsusest on 443 vaimulikku rahvalaulu 3-häälses naiskooriseades ( 1931 -1937). Siin on ta töödelnud praktiliselt kõik tema käsutuses olnud eesti ja rannarootsi vaimulikud rahvalaulud, sealhulgas iga viisi kõik üleskirjutatud teisendid (kokku 172 eesti ja 271 rootsi viisi).
Teosed:
Vokaalsümfooniline muusika
Requiem c-moll (1927)
Kantaat "Kalevipoeg nõiakoopas" (1953)
Kooriteosed
"Nõmmelill" (1912, segakoorile, tekst A. Haava)
"Talvine õhtu" (1915, segakoorile, tekst V. Grünthal-Ridala)
"Sirisege, sirisege, sirbikesed" (1919, segakoorile, tekst rahvaluulest )
"Meil aiaäärne tänavas" (1921, segakoorile, tekst L. Koidula)
Instrumentaalteosed
Musica sacra (1943, 6 vaimulikku laulu orkestrile)
"Pärnumaa" (1952, süit sümfooniaorkestrile)
“Setu sümfoonia" (1953, sümfooniaorkestrile)
" Hiiumaa " (1947, süit puhkpilliorkestrile)
Evald Aav (1900-1939)
Helilooja, koorijuht, muusikaelu organisaator. Esimese rahvusliku ooperi autor. Evald Aav sündis 1900. aastal Tallinnas. Jäänud varakult orvuks, teenis ta poisina elatist sadamakantseleis ning käis õhtukoolis. Muusikalembus viis ta 16-aastaselt "Estonia" ooperikoori, kus ta töötas aastatel 1916-1926. Kümne aasta vältel uuris ta usinalt ooperipartituure ning õppis ooperit ja lava "seestpoolt" tundma. Samal ajal alustas ta ka klaveriõpinguid, astus Tallinna Kõrgemasse Muusikakooli ning lõpetas selle 1926. aastal kompositsiooni erialal ( professor Artur Kapi klassis). Kiiresti sai Aavast silmapaistev dirigent : aastatel 1924-1927 juhatas ta Tallinna Sõjakooli koori ja orkestrit , 1929-1936 Ülemaalise Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna segakoori, 1934-1939 meeskoori "Eesti Laulumehed" ning 1937-1939 Tallinna Koolinoorsoo Muusika Ühingu segakoori. Väga edukas oli Aav laulupäevade juhina , XI üldlaulupeol oli ta meeskooride üldjuht. Aav osales silmapaistva organisaatorina väga paljude muusikaelu puudutavate küsimuste lahendamisel: aastatel 1932-1939 töötas ta Autorikaitse Ühingus, 1930-1939 ajakirja "Muusikaleht" toimetuses, 1932-1936 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali kirjastusfondis ning kuulus 1930-1939 Eesti Lauljate Liidu juhatusse. Aava tunti kui terase mõtlemise ning lakoonilise ja täpse jutuga head kõnemeest. Oma lühikese elu jooksul kirjutas Aav palju koori- ja soololaule. Sümfoonilisest muusikast on tähtsamad Sümfoonia d-moll ja sümfooniline poeem "Elu". Ta on kirjutanud ka kammermuusikat. Aavalt pärineb eesti esimene ooper "Vikerlased".
Teosed:
Ooper "Vikerlased" (1927; libreto E. Loo)
"Kaitse, Jumal, mu isamaad" kantaat segakoorile ja sümfooniaorkestrile (1925)
Sümfooniline poeem "Elu" (1934)
Sümfoonia d-moll (1937/38)
Kammermuusika
Klaverisonaat C- duur (1926)
Ballaad (" Muistend ") a-moll klaverile (1936)
Meloodia ("Idüll") viiulile ja klaverile (1937)
Koorilaulud
"Ühte laulu tahaks laulda " meeskoorile (Gustav Suits)
" Humal " meeskoorile/segakoorile (rahvaluule)
"Aga kihutas sõnul haavama" (Henrik Visnapuu)
Heino Eller (1887 -1970)
Oma põlvkonna üks hinnatum helilooja ja kompositsiooniõpetaja. Erinevalt põlvkonnakaaslastest kirjutas ta peaaegu ainult instrumentaalmuusikat - sümfoonilisi teoseid ja palju kammermuusikat. Tema " Kodumaine viis" keelpilliorkestrile on omamoodi eesti muusika visiitkaart . Heino Eller sündis 17.03.1887 Tartus muusikalembeses peres. Emal oli hea lauluhääl, isa meisterdas nooruses ise viiuleid ning mängis külapidudel ja pulmades , laulis " Kalevala " meeskvartetis, tegeles aktiivselt "Vanemuise" seltsis jne. Ka pere kõik lapsed olid musikaalsed, neist neli said muusikuteks: Elsa pianistiks, Salme viiuldajaks, Ernst lauljaks ja Heino heliloojaks.
Heino Elleri esimesed muusikakogemused olid enamasti seotud viiuli- ja kitarrimänguga. 12-aastasena (1899) hakkas ta viiulitunde võtma "Vanemuise" esiviiuldaja Samuel Lindpere juures. 1902 . aastast, kui Eller õppis Tartu Reaalkoolis, õpetas teda Tartu saksa orkestri "Stadtkapelle" kontsertmeister Eduard Wähner.
Sümfoonilised teosed:
1917 "Videvik" (sümfooniline pilt)
1920 " Koit " (sümfooniline poeem)
1953 "5 pala keelpilliorkestrile"
Eduard Tubin (1905- 1982)
Sündinud Peipsi - ääres Kallastel. Vanem vend oli kooliõpetaja, mängis kaasa orkestris . Tänu vennale hakkas Tubin muusikaga tegelema: alustades plokkflöödist. 1920. a. tuli ta Tartusse ja astus Tartu Õpetajate Seminari , valmistudes saama kooliõpetajaks. Samal ajal juhatas Tubin kooliorkestrit. 1924. a. astus paralleelselt Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus esialgu alustas oreliõpinguid. Hiljem jätkas Elleri kompositsiooniklassis. 1926. a. lõpetas seminari ja suunati tööle Nõosse, kus ta töötas algklasside õpetajana matemaatika ja laulmise alal. 1930. a. lõpetas Tubin Tartu Kõrgema Muusikakooli. Kõige selle kõrval tegutses Tubin ka koorijuhina ja kirjutas üsna palju helitöid.
1930. a. asus elama Tartusse. Töötas Vanemuise teatri juures, olles dirigent. Juhtis muusikalavastusi. Kahel korral käis Saksamaal ja Viinis . 1944. a. 21. sept jõudis Tubin perekonnaga Rootsi. 1945- 1972. a. töötas ta Drottingholmi teatri- kuningliku ooperiteatri- juures vanade partituuride restaureerijana. Selle töö kõrvalt jäi tal piisavalt aega tegeleda heliloominguga, olla õpetajaks väliseestlastele, sh Käbi Lareteile. Oli ka Stockholmi Eesti meeskoori dirigent. Tubin võeti vastu ka Rootsi Heliloojate Liitu. 60. aastatel taastusid suhted Eestiga . Tubin ei pidanud kannatama ainelise viletsuse käes. 1961. a. tegi külaskäigu Eestisse. 1970. a. haigestus vähki. Helilooja suri 1982. a. Stockholmis.
Looming
On kirjutanud kümme sümfooniat ja ühe üheosalise lõpetamata sümfoonia. Samuti on kirjutanud sümfoonilisi lühiteoseid, viiuli- ja klaverimuusikat, koorimuusikat, kaks ooperit:

1968. a. „ Barbara von Tiesenhusen“

1971 . a. „ Reigi õpetaja“
Tubinalt pärineb Eesti esimene ballett - „ Kratt “, mis esietendus 1943. a. Vanemuises. Koorilauludest tuntuim on „Õhtulaul“.
Loominguperioode on heliloojal kaks: eesti ja rootsi.
I periood: tuntuim teos „Sümfoonia nr. 2“ (1937. a.) ehk „Legendaarne“. Selle muusikaga pöördub helilooja eesti rahva mineviku poole, Muistse Vabadusvõitluse perioodi. Patriootiline, 4- osaline.
Klaverilooming:
2.klaverisonaat (1949. a.). Inspiratsioon tuli loodusest, virmaliste vaatamisest. Sonaadi põhiideeks on võitlus elu ja surma peale. Kasutab ka kahte lapi rahvaviisi.
Süit eesti karjaseviisidest. Kasutab karjase laule ja lisab lauludele omapoolse kompositsiooni. „Neli rahvaviisi minu kodumaalt “ - valss variatsioonidega.
„Kratt“:
Balleti sündmused arenevad 18. saj keskel. Sel ajal uskusid esivanemad nõidadesse ja tontidesse ning teistesse üleloomulikesse jõududesse.
Varaahne taluperemees valmistab külatarga abiga krati . Peremees müüb hinge kuradile ja kratt hakkab vara kokku tassima, esialgu äärmiselt edukalt. Ühel hommikul kratt kohtub külanoortega, kes hakkavad kratti kiusama . Kratt tormab koju, süütab talu ja kägistab peremehe. Kurat ja kratt tantsivad talu varemetel ja lahkuvad peremehe hingega.
Lähtudes reaalsust ja fantastikat ühendavast süžeest, jaguneb „Krati“ muusika kaheks:

• tantsuline rahvamuusikaga seotud osa
  
• fantastiline , müstiline muusika