Eesti muusika - ärkamisajast vabariigi lõpuni (3)

Eesti muusika
Sajandivahetusel venestamise surve vähenes, hariduse saamine muutus emakeelseks, taas hakkasid tegutsema mitmed ärkamisaegsed seltsid: Eesti Kirjameeste Selts ja Eesti Üliõpilasselts. Üha rohkem hakkasid eestlased omandama kõrgharidust. Mindi õppima Tartusse , Riiga, Peterburgi, Helsingisse ja Saksamaale. Sajandi alguses tegutses Tartus väga oluline rühmitus „Noor-Eesti“, kuhu kuulusid ärksamad kirjanikud (Gustav Suits, Friedebert Tuglas jt), kunstnikud ( Konrad Mägi, Kristjan Raud, Nikolai Triik), muusikud (Mart Saar, Rudolf Tobias , Aleksander Läte). Seltskonda ühendavad sarnased vaated kaasaegsele kunstile, nende ideed mõjutasid väga paljusid järgmiste põlvkondade kunstnikke. Rühmituse tegevus mõjutas suuresti eesti kultuurielu. Noore-Eesti juhtmõtteks on saanud üks G. Suitsu lause „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“. Nad arutlesid palju selle üle, et Eesti kunsti tuleb hakata võrdlema maailmakunstiga. See eeldas kunstnikult ka laiemat silmaringi ja pidevat enesetäiendamist. Kunstnik pidi olema professionaal , võideldes asjaarmastuslikkuse ja naiivsuse vastu. Loomeinimestelt hakati nõudma originaalsust. Palju räägiti ka sellest, kuidas ühendada vanemat folkloori uue kaasaegse kunstiga.
20. sajandil oli Eesti muutunud mitmes vallas professionaalseks, näiteks 1900 aastal avati Tartus orkester , 1906 aastal muutus see juba kutseliseks. 1906 aastal valmis Vanemuise teatrimaja, 1913 avati Estonia teatrimaja, mis tegutses kutselise teatrina.
Sajandivahetusel lõpetasid Peterburi konservatooriumi esimesed kompositsiooni haridusega Eesti heliloojad . Neil kõigil oli õpetajaks N. Rimski - Korsakov . Peterburi konservatooriumi lõpetasid Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mart Saar. Samasse põlvkonda kuuluvad ka Cyrillus Kreek ja Peeter Süda. Need heliloojad on eesti muusika ajaloos märkimisväärsel kohal.
Rudolf Tobias (1873-1918) – Esimene kõrgema kompositsiooniharidusega helilooja . Tobias on pärit Hiiumaalt muusikat armastava köstri 13-lapselisest perest . 1885. aastal kolisid nad Kullamaale. Kuueaastaselt oskas mängida orelit , üheksaselt hakkas komponeerima. 1893. aastal astus ta Peterburi konservatooriumisse, kus õppis orelit ja kompositsiooni. Elatist teenis klaverihäälestamisega.
1904 . aastal asus Tobias elama Tartusse, kus ta töötas muusikaõpetajana Hugo Treffneri Gümnaasiumis, kus viiulit mängis Heino Eller.
1908. aastal sõitis Tobias välismaale. Töötas organistina, dirigendina, esines pianistina ja avaldas ajalehes artikleid. Rudolf Tobias oli silmapaistev sümfoonilise muusika looja, polüfooniameister ja suurvormide autor, kelle muusikalise tegevuse tähtsaim osa oli looming. Ta rikastas eesti muusikat uute žanritega.
Tema loomingut iseloomusteb uudne ja julge helikeel , dramaatilisus ja sügav sisu ja klassikaliste traditsioonide ühendamine isikupärase ütlemislaadiga. Suur osakaal tema muusikast oli vaimulik muusika. Tobias armastas polüfoonilist väljenduslaadi.
Rudolf Tobiase loomingusse kuuluvad mitmed esimesena kirjutatud uued žanrid eesti muusikas:

Avamäng „ Julius Caesar“

Vokaal -sümfoonilised suurvormid

• Kantaat „Johannes Dramaskusest“
  
• Oratooriumid: „Joonase lähetamine“ , „Sealpool Jordanit“ (jäi lõpetamata)
  

Klaverikontserdid

Keelpillikvartetid
Rudolf Tobiase kuulsamad teosed: „Läbi öö“ , „Noored sepad“ , „Õõtsuv meri“ , „ Allik “ , „Varas“ , „Eks te tea“ , „Otsekui hirv“ , Fuuga d- moll orelile, 12 koraaliprelüüdi orelile, ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast.“
Artur Kapp (1878– 1952) oli eesti helilooja, dirigent ja pedagoog. Artur sündis koolmeistri ja ühiskonnategelase Joosep Kapi perekonnas. Esimesed klaveri- ja oreliõpetused sai ta isalt.
Aastal 1891 asus ta õppima 13-aastaselt Peterburi konservatooriumi, kus õppis 9 aastat: lõpetades 1898 . aastal oreli (Homiliuse klassis) ja 1900 kompositsiooni eriala (Nikolai Rimski-Korsakovi klassis). Pärast konservatooriumi oli ta Peterburis õpetaja ja organist, samaaegselt juhtis ka Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi koori.
1904–1920 viibis Artur Venemaa lõunaosas Astrahanis , olles seal Vene Muusikaseltsi osakonna esimees ja kohaliku muusikakooli direktor. Ta oli Astrahani linna muusikaelu juht. Neil aastail külastas mitmeid kordi ka Eestit.
Aastal 1920 põgenes ta Eestisse Tallinnasse, kuna Venemaal oli oodata näljasurma. 1920–1924 oli Estonia dirigent, samaaegselt töötas pedagoogina Tallinna konservatooriumis, andes kompositsiooni- ja muusikateoreetilisi aineid. Aastast 1925 oli samas professor. Ta õpetas konservatooriumis 1939. aastani ning pärast seda elas surmani Suure- Jaanis .
Artur Kapi klassis said õpet mitmeid hilisemad tuntud eesti heliloojad, nagu Evald Aav, Riho Päts, Enn Võrk, Edgar Arro, Eugen Kapp, Gustav Ernesaks jt.
Artur Kapp kirjutas viis sümfooniat ja hulgaliselt teisi sümfoonilisi teoseid. Samuti lõi ta oratooriumi "Hiiob", kooriteoseid (ligi 100), oreli- ja kammermuusikat. Eriti tähelepanuväärsed on tema oreliteosed . Arturi kuulsaim teos on romanss "Metsateel", mille ta lõi 1895 (mõningail andmeil 1897 ).
Tema helikeel on vormiselge ning rikastatud polüfooniliste elementidega. Tema loodu on kontrastiderohke, tõsise mõttelaadiga ja jõuline, sageli kajastub seal siirast lüürikat.
Mart Saar (1882-1963) on lõpetanud Peterburi konservatooriumi oreliklassi. Ta oli alguses mõjutatud uutest suundadest ( impressionism , ekspressionism). Soololauludes on filosoofilisi mõtisklusi elu kaduvuse teemadel, kuid ka armastust kodumaa looduse vastu ja armastuslüürikat. Mart Saare teosed on võrreldavad parimate saavutustega maailmas.
Klaverilooming on üldiselt tõsine, raskemeelne, napisõnaline. Stiiliselt esineb hilisromantismi, impressionismi, ekspressionismi. Ta kogus rahvaviise, analüüsis, süstematiseeris neid.
Samuti oli üks rahvusliku stiili rajajatest ja professionaalse muusika alusepanijatest eesti koorimuusikas. Oma teostes avab vanema rahvalaulu omapära ja sünteesib kaasaegse helikeelega. Tema loomingus säilib rahvalaul võimalikult ehedal kujul.
Mitmed teosed on inspireeritud loodusest. Ta süvenes igasse soosilma, oksakesse, linnukesse ja viimistles teoseid detailselt. Looming on põhjamaiselt karge, lüüriline; olulised on kõlavärvid. Hiljem loobub romantilisest harmoniseeringust ja viib eesti koorimuusika uuele tasemele .
Teoseid:

• Soololaul „Must lind”
  
• Leelo
  
• Koorilaul „Põhjavaim”
  
• Lindude laul
  

Cyrillus Kreegi (1889-1962) lapsepõlv möödus Läänemaal. Ta oli oma vanemate Gustav ja Maria Kreegi üheksas laps. Koos kooliõpetajast isaga laulsid lapsed mitmehäälselt nii koolides , kus isa õpetamas käis, kui kodus. 1896. a. sai isa õpetajakoha Vormsile, kus pere elas lühemat aega. Sealsete õigeusu tavade järgi salviti terve pere õigeusku. Karl Ustavist sai venepärane Kirill . Siit ka tema hilisem kunstnikunimi Cyrillus.
Ema kolis lastega Haapsallu, et võimaldada neile paremat kooliharidust. Kreegi koolitee algas Haapsalus Nikolai kiriku kihelkonnakoolis. Pillimänguga tutvus poiss harmooniumil, klaveril , orelil . Tal lubati harjutada kohaliku karskusseltsi klaveril ning Jaani ja Lossikiriku orelitel. Ta huvitus puhkpillimängust, mängis kooli pasunakooris ja linna tuletõrjeorkestris. Cyrillus harjutas hoolsalt isa muretsetud trombooni, võttis klaveritunde ning laulis kohalike seltside koorides.
Peterburi konservatooriumi trombooniklassis alustas 1908, jätkas 1912–1916 kompositsiooni ja teooria alal. Õpingute käigus tutvus Kreek Peeter Südaga, kellest sai tema lähim sõber. Neid lähendasid loomingulised huvid, huumorimeel, ühised musitseerimised, teineteise mõistmine ja abistamine . Läbikäimine Südaga kestis õpingukaaslase varajase surmani.
Peterburis suurenes ka huvi eesti rahvamuusika vastu. Kreek oli aktiivne rahvaviiside koguja ja uurija. Alates 1911. aasta suvest osales ta Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldatud ja Oskar Kallase juhitud rahvalaulude kogumisretkedel. 1914. a. kirjutas ta üles esimesed vaimulikud rahvaviisid, samal aastal hakkas ta esimese eestlasena salvestama rahvaviise fonograafiga. Kreek jõudis koguda umbes 1800 viisi, koos koopiatega teistelt kogujatelt ja õpilastelt on kogus ligi 6000 viisi, sealhulgas umbes 500 eestlaste ja eestirootslaste vaimulikku rahvaviisi. Kogutud materjali korrastas ja uuris Kreek väga põhjalikult, olulist osa sellest kasutas ta oma loomingu allikana. Praegu säilitatakse Kreegi rahvaviisikogu Teatri- ja Muusikamuuseumis Tallinnas.
Muusikalises tegevuses on oluline koht pedagoogitööl. Alates 1917. aastast töötas Kreek Eestis muusikaõpetajana, esmalt Rakvere Õpetajate Seminaris, seejärel ühe õppeaasta (1920/21) Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ning aastail 1921-1932 Läänemaa Õpetajate Seminaris Haapsalus. Lisaks andis ta muusikatunde ja juhatas orkestreid ka teistes Haapsalu koolides, tegutses koori- ja orkestrijuhina ning juhatas maakondlikke laulupäevi ja laulupidusid. Tema muusika kõlas nii raadios kui kontserdisaalides.
Cyrillus Kreek on loomingu üldarvult ilmselt üks kõige viljakamaid eesti heliloojaid. Tähtsal kohal Cyrillus Kreegi loomingus on vaimulikud rahvalaulud. Suurem osa loomingust põhineb eesti rahvaviiside teemade polüfoonilistel töötlustel. Tema koorilaulud kujunesid sageli pikkadeks, keerukateks 4–8-häälseteks omanäolisteks teosteks. Lisaks koorimuusikale on Kreegi loomingus ka orkestrisüite ja ansamblimuusikat. Eriti hindas ta puhkpilliansambleid. Oma stiilini jõudis Cyrillus Kreek varakult ja selles pole hiljem suuri muutusi. Tema helikeeles peegeldub helilooja rahulik, tasakaalukas iseloom. Muusika on klassikaliselt range ja väljapeetud. Kasutas järjekindlalt polüfoonilisi arendusvõtteid ostinatot, kaanonit, imitatsiooni. Sageli kõrvutatakse Kreegi loomingut Mart Saare omaga . Mõlemad heliloojad on esimesed, kes sel määral tuginesid oma muusikas regivärsilisele rahvaviisile.
Teoseid:

• Sirisege, sirbikesed
  
• Mu süda, ärka üles
  

Peeter Süda (1883-1920) oli 20.saj. teisel kümnendil üks silmapaistvamaid organiste eestis. Ta sündis Saaremaal talupoja perekonnas. 1902-1911. aastatel õppis Peterburi konservatooriumis oreli- ja kompositsiooniklassis. Süda tundis sügavat huvi Bachi polüfoonilise muusika vastu.
1912. aastal asus Süda elama Tallinna, töötades Tallinna kõrgemas Muusikakoolis oreli- ja kompositsiooniõpetajana. Peeter Süda oli andekas organist ja orelimuusika loojana silmapaistev polüfooniameister, kes jätkas Rudolf Tobiase alustatud suunda. Rahvamuusikat loomingu aluseks võttes, oli ta üks rahvusliku stiili rajajaid 20.sajandi alguses.
Peeter Süda looming pole kuigi suur, kuid tema parimad teosed kuuluvad orelimuusika klassikasse.
Tuntumad neist on Fuuga f-moll , „Ave-maria“ , „Basso ostinato“ , „Scherzino“ , „ Pastoraal “ , prelüüd ja fuuga g-moll. Koorilauludest on säilinud „Linakatkuja“ , „Muremõtted“.
Miina Härma (1864-1941) oli Eesti esimene kõrgharidusega naishelilooja, -organist ja dirigent. Miina Härma ( Hermann ) sündis Tartu lähedal Kõrvekülas koolmeistri peres. Tema isa oli viiulimängija, valla muusikaelu juht, kes juhatas koore ja orkestrit . Tütrele õpetas ta orelit. Miina Härma astus 1883. aastal Peterburi konservatooriumi, klaveri erialale , kuid õppima hakkas orelit. 1890. aastal lõpetas ta oreli eriala vabakunstniku esimese järgu diplomiga.
Kogu oma järgneva elu töötas ta mitmekülgse ja aktiivse muusikuna: neli aastat Peterburis, peale seda kodumaal ja vahepeal ka klaveriõpetajana Kroonlinnas.
Silmapaistva koorijuhina viis Miina Härma oma Tartus asutatud segakoori kõrgele tasemele. Esineti ka Riias, Pihkvas ja Peterburis, kus kõlasid ka muuhulgas koorijuhi enda rahvalauluseaded ja originaallooming. Samuti juhatas ta koore ka laulupäevadel ja –pidudel.
Organiseeritus tõi Miina Härma nimele kuulsust ka välismaal, kuid ta ei unustanud ka sünnimaad. Oma õpilaste mällu jäi ta nooruslikult rõõmsatujulisena, kel jagus kõigi jaoks lahkust, julgust , julgustust ja vajadusel ka lohutust. Ta heldis pisarateni ilusat laulu kuulates, korrates tihti „Ärge te kunagi laulu unustage! Jääge talle alati truuks!“
Miina Härma osales ka veel seltside asutamisel, juhtimises ja töös, kontsertide ja laulupidude korraldamises ning töö muusikaajakirjanikuna teenis üht märki- edendada muusikaharidust ja –kultuuri.
Heliloojana paistis Miina Härma silma eeskätt rahvaviiside töötlustega. Ligi 200 tema loodud koorilaulu hulgas on laule nii nais -, mees-, kui segakoorile. Lisaks kirjutas ta veel soololaule. Tunnustusena aktiivse tegevuse eest valiti helilooja 1939. aastal Tartu ülikooli audoktoriks ja Tallinna konservatooriumi auprofessoriks. Nüüdseks on Tartus ka Miina Härma nimeline Gümnaasium.
Laulud jagunevad:

Isamaalised („Meeste laul“ , „Enne ja nüüd“ )

Lüürilised armastuslaulud ( „Küll oli ilus mu õeke“ , „Kui sa tuled too mul lilli“ )

Rahvaviisiseaded ( „ Tuljak “ , „Lauliku lapsepõlv“ , „Ei saa mitte vaiki olla“ )
Laulupeod
Eesti ülemaaliste laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu Tartus 18.-20. juunil 1869.a. 1860-ndatel aastatel algas eesti rahvuslik ärkamine. Lauluselts " Vanemuine " eesotsas Johann Voldemar Jannseniga oli ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning peo läbiviijaks. Tartusse kogunes 51 meeskoori ning puhkpilliorkestrit 845 lauljaga/mängijaga. Laulupeo kavas oli küll ainult kaks eesti algupärast laulu - Aleksander Kunileidi laulud "Mu isamaa on minu arm" ning "Sind surmani", mõlemad Lydia Koidula tekstile - kuid seda suurem oli nende tähenduslikkus.
Aastail 1879- 1910 peeti kuus üldlaulupidu, mis etendasid tähtsat osa rahva kultuurilise ja majandusliku enesemääramise teel. Iseseisvas Eestis hakati üldlaulupidusid pidama iga viie aasta tagant (1923-1938). Peale II Maailmasõda jätkus laulupidude traditsioon.
Eesti ooper
Eestis on kaks ooperi- ja balletiteatrit- “Estonia” teater Tallinnas ning “Vanemuine” Tartus. Algul lavastati seal sõnalavastusi, laulumänge, operette, hiljem ka oopereid ja ballette. Esimene eesti ooper on Evald Aava (1900-1939) “Vikerlased”, mille esietendus toimus “Estonia” teatris 1928.aastal. 1929.a. ilmus “Estonias” lavale Artur Lemba “Kalmuneid”, aasta hiljem tema “Armastus ja surm” ning 1933.a. “Elga”. 1935.a. korraldati “Estonias” ooperite konkurss , kuhu laekus 6 lavateost.
Eesti oopereid:

• Gustav Ernesaks, “Tormide rand”, “Pühajärv”
  
• Eugen Kapp, “Tasuleegid”, “Rembrandt”
  
• Eino Tamberg, “ Raudne kodu”, “Cyrano de Bergerac”
  
• Veljo Tormis, “ Luigelend ”
  
• Eduard Tubin , “Barbara von Tisenhusen”, “Reigi õpetaja”
  
• Raimo Kangro “Ohver”
  

Kokkuvõte
Kultuurielu kiire areng oli tingitud eelkõige eestlaste tahtejõust ja haridustaseme tõusust. Sajandivahetus tõi kaasa kultuuri arengu, rahvusliku ärkamise ja traditsioonide elavnemise. Levima hakkas ühtekuuluvustunne ning tahtmine seda loominguliselt väljendada. See tõi endaga kaasa muusika, kirjanduse, ja kunsti arengu. Muusika mitmekesistus, heliloojatel oli võimalik omandada head haridust ning rikastada eesti kultuuriruumi.