Laanemets (3)

Sisukord
1. Keskonnatingimused laanemetsas
2. Taimed laanemetsas ja nende kohastumine
2.1 Kuusk
2.2 Jänesekapsas
2.3 Kuuseriisikas
3. Loomad laanemetsas
3.1 Orav
3.2 Karu
3.3 Valgejänes
4. Kasutatud kirjandus
1. Keskonnatingimused laanemetsas
Laanemetsa pinnas on viljakas ja niiske. Selline muld kasvatab võrdlemisi mitmekesist ja lopsakat taimestikku. Tihedalt paiknevad puud loovad eriti selgeid temperatuuri, niiskuse ja valguse erinevusi, võrreldes hõreda metsa või metsata aladega. Laanemetsa puurindes on tüüpiline liik kuusk. Looduslik laanekuusik on alati segamets . Kuuse kõrval on näha mändi, kaske ja teisi puuliike . Tihti võivad ka teised puuliigid olla enamuspuuliigiks, siis on tegemist näiteks laanemänniku või laanekaasikuga. Võrdlemisi sageli on laanemetsas olemas põõsarinne. Alustaimestu on vaheldusrikas, mille tihedus ja liigiline koosseis sõltub kõigepealt puu- ja põõsarinde tihedusest. Mida tihedamad on ülemised rinded, seda vähem valgust pääseb maapinnani. Seda hõredam ja liigivaesem on siis ka alustaimestu. Hämara kuusiku all kasvavatel taimedel on enamasti laiad lehed. Vaid laiade lehtedega taimed suudavad kinni püüda kasvamiseks piisaval hulgal valgust. Tüüpilised taimed laanemetsas on jänesekapsas, laanelill ja leseleht . Vahetevahel polegi maapinnal näha muud kui lausalist rohetavat samblavaipa. Tüüpilised samblad on laanik ja kaksikhammas .
2. Taimed laanemetsas ja nende kohastumine
2.1 Kuusk
Kuusk on metsapuuna Eestis levikult kolmandal kohal. Kuused katavad umbes 17,6% Eesti metsamaadest. Eesti kõrgeim harilik kuusk kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas. Selle kõrguseks saadi 24.augustil 2007 tehtud mõõtmise järgi 44,1 meetrit. Eestis kasvavad kuused tavaliselt kuni 30 m, soodsates tingimustes isegi kuni 50 m kõrguseks. Jämedaimaks kuuseks Eestis loetakse Tsuura kuuske Otepää lähistel. Kuuse eluiga on harilikult kuni 250 a., maksimaalselt aga kuni 500 a. Tema nõudlused kasvutingimuste osas on männiga võrreldes üsna vastandlikud. Mullaviljakuse suhtes on ta nõudlik, kuid valgust vajab vähe. Erinevalt männist puudub kuusel jäme allapoole tungiv peajuur. Kuusk ei suuda kasvada seal, kus vesi on sügaval maa sees. Tema juurestik sirutub ühtlaselt laiali pealmistes mullakihtides.
Kuusk on varjutaluv puu ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike nagu mändi, kaske ja teisi puid. Kuusest veel varjutaluvam puuliik Eestis on jugapuu . Talvede suhtes on kuusk vägagi külmakindel. Tema võra on tihe, okkad okstel ja oksad tüvel paiknevad lähestikku. Isegi vanadel puudel katavad oksad tüve kogu ulatuses.
Nii nagu männil, on ka kuusel mõnede seeneliikidega sümbioosisuhe. Üks selline seeneliik, mida ka seenelised hästi tunnevad , on kuuseriisikas. See oranži viljakehaga seen on suurepärane söögiseen. Kuuse jaoks on oluline tähtsus veel ka teistlaadi seentel. Need ei too kuusele kasu, vaid kahjustavad teda, neid seeni nimetatakse parasiit seenteks. Nad kasvavad kuusepuul ja mädandavad seda. Üks niisuguseid on juurepess.
Harilik kuusk tolmleb mais. Isaskäbid on 1-2,5 cm pikad, algul punakad, kuid pärast tolmlemist kollakad. Emaskäbid on 8-16 cm pikad ja läbimõõdus 3-4 cm, värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Seemned valmivad ja varisevad sama aasta sügisel.
Noored käbid ilmuvad kuusele tavaliselt juunikuu alguses. Punased või rohelised emaskäbid hoiduvad algul püsti ja on vaid poole pöidla pikkused. Vähem kui aasta pärast on käbid küpsed. Kevadpäikeses käbisoomused avanevad ja nende vahelt pudenevad alla läbipaistva tiivaga seemned. Tiib toimib nagu puri, tuul kannab õhus ja kevadisel kõval lumekoorikul seemet edasi. Nõnda rändavad kuuseseemned uutesse kasvukohtadesse.
2.2 Jänesekapsas
Hapumaitselisel jänesekapsal kõlbavad süüa nii lehed, varred kui ka õied. Kuusikutes , kus valgust napib, on jänesekapsas tihti ainus rohttaim. Jänesekapsa lehed liigutavad end valguse, temperatuuri ja niiskuse järgi. Sobivates oludes sirutavad lehed laiali. Ebasobivates tingimustes tõmbuvad lehed varre ligi kokku. Nii juhtub näiteks siis, kui taimele langeb otsene päikesevalgus, kui sajab tugevasti vihma või on liiga külm.
Jänesekapsa õied on valged. Valminud viljad lõhkevad puudutusel ja seemned paiskuvad laiali. Kui talvisel ajal laanemetsa all lumi maapinnalt ära kraapida, ilmuvad välja jänesekapsa taimed. Lehed on küll külmast longus , kuid sama rohelised ja peaaegu sama hapud kui suvel. Jänesekapsas säilitab varres varuaineid ja kasvatab endale järgmisel kevadel tänu varuainetele uued lehed. Jänesekapsas on lemmiktoiduks jänesele, metskitsele ja teistele taimtoidulistele imetajatele metsas.
2.3 Kuuseriisikas
Kuuseriisikas on oranži seenelihaga riisikas , maitsev söögiseen, mida võib süüa värskelt, ilma kupatamata. Kuuseriisikal on oranž või heleoranž kübar, mis vananedes muutub keskelt rohekaks. Kübara läbimõõt on 4-14 cm. Riisikas eritab oranži piimmahla, mis värvub 15-30 minuti jooksul veinpunaseks. Eoslehekesed on hele-või tumeoranžid. Seenejalg on oranži värvi.
Kuuseriisikas levib Euroopas ja Põhja-Ameerikas kõikjal kus kasvavad kuused. Eestis esineb väga tihti. Seen kasvab sümbioosis kuusega ning levib arvukalt loometsades, palumetsades, sürjametsades, laane- ja salumetsades , kõige rohkem kuivendatud turbaaladel suurte magistraalkivide läheduses kõdusoometsades ja kuusenoorendikes.
Kuuseriisika sugulasliik on porgandriisikas ning varem peeti neid üheks ja samaks liigiks . Neid kahte riisikaid saab eristada seenekübara järgi, mis kuuseriisikal on tavaliselt kahvatum, eriti vananedes, ja seenejala järgi, mis porgandriisikal on tihti laiguline. Vananenud kuuseriisikas sarnaneb ka kahkja riisikaga, mille kübar on väga rohekas ja limane. Ükski sarnasus pole õnneks ohtlik, sest mõlemad sarnased seened on head söögiseened, porgandriisikat peetakse isegi maitsvamaks.
3. Loomad laanemetsas
3.1 Orav
Orav ehk harilik orav ehk punaorav on oravlaste sugukonda kuuluv näriline. Orava põliskoduks on laanemetsad ja aktiivsed on nad päeval. Tänu oma teravatele küünistele, millega saab puukoorest kinni hoida, ja pikale kohevale sabale, mis aitab tasakaalu hoida, on orav hästi kohastunud puu otsas elamiseks. Oravad on suurepärased akrobaadid, kes on võimelised raskusteta puudel ringi hüppama. See loom ronib parema meelega puude otsas, kui liigub maapinnal. Siit leiab ta toitu ja varju. Puu otsa ehitab ta ka pesa. Orava eelistatuim talvine toit on kuuse- ja männiseemned.
Suvel ja sügisel on oraval toiduks peale puuseemnete veel marjad , seened, putukad, vahel ka linnumunad ja –pojad. Talveks varub ta puuõõnsustesse ja oksaharude vahele pähkleid, tõrusid, seeni.
Nendel aastatel, kui kuuskedel on hea käbisaak, võib ühel oravaperel olla korraga pesas ühe poja asemel 3-4 või rohkemgi järglast. Orav poegib kaks korda aastas. Esimest korda märtsis- aprillis , teist korda suvel. Vastsündinud oravapoeg on tikutopsi suurune. Orava pesa asub metsas tihti kuuse okste vahel. See on poolemeetrise läbimõõduga raagudest punutud kerakujuline ehits . Orav võib pesa teha ka puuõõnsusesse või linnu pesakasti.
Oravat ohustavad metsas peamiselt kullid, rebane ja metsnugis. Viimane on kõige ohtlikum. Nugis suudab puudel liikuda osavamalt kui orav. Oravat puude otsas jälitades püüab ta selle viimaks enamasti kinni. Tihtipeale käib nugis ka oravapesi rüüstamas.
Mandri-Euroopas on ta tavaline, kuid Briti saarelt on ta Põhja- Ameerikast sisse toodud hallorava (Sciurus carolinenis) poolt peaaegu välja tõrjutud.
3.2 Karu
Karu on meie metsade suurim kiskja . Täiskasvanud loom kaalub 100-200 kg. Karu tagakäpa jälg meenutab inimese palja jalatalla jälge. Kuigi karu loetakse meie metsade suurimaks kiskjaks, pole ta siiski ainult lihasööja. Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad) ning ta võib isegi tappa teisi karusid . Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Suve esimesel poolel on tema peamiseks toiduks noored lopsakad rohttaimed , suve teisel poolel ja sügisel metsamarjad, tammetõrud ja pähklid. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüjakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Loomulikult ei ütle karu ära kaerast ega meest.
Pruunkaru on tuntud kui ohtlik ja ettearvamatu kiskja. Tagajalgadele tõusnuna võib ta olla rohkem kui 3 meetri kõrgune ning on piisavalt tugev, et endaga hobust kaasa lohistada. Pruunkarud elavad enamasti metsas, kuigi nad eriti head puu otsa ronijad ei ole. See-eest võivad nad aga lühikese aja vältel väga kiiresti joosta .
Seal, kus talved on külmad, magavad karud maa- alustes koobastes talveund. Talvel magab ta ligi 6 kuud ega söö midagi. Jaanuaris sünnivad emakarul koopas kaks kuni neli poega , kes püsivad vähemalt aasta otsa emaga koos. Sündides on nad vaid poole kilogrammi raskused, pimedad ja abitud. Pojad imevad emapiima ja kasvavad kiiresti. Kevade saabudes lahkuvad nad koos emaga talvekoopast – siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid. Tänu aastakümneid kestnud kaitsmisele on karusid Eestis nüüd nii palju, et enam nad looduskaitse all ei ole.
Levinud: Põhja-Aameerika, Põhja- Aasia ; hõredalt ka Ida-Euroopas
3.3 Valgejänes
Meie looduses elab kahte liiki jäneseid – valgejänes ja halljänes. Valgejänes elab metsas. Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud. Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju-, kase -, haavaoksad ja –võrsed ning –koor. Halljänese peamiseks elupaigaks on põllud ja niidud. Nii nagu valgejänest võib pidada metsajäneseks, võib halljänest pidada põllujäneseks. Kuidas erineb nende välimus? Valgejänes on, nagu nimigi ütleb, valge värvusega. Täpsemalt, tema kasukas on lumega ühte tooni siiski ainult talvel. Selline värvus kaitseb teda. Liikumatult lumel lösutav jänes ei hakka lume taustal silma. Halljänes on talvel pruunikashall. Suvel on valgejänes ja halljänes ühtviisi hallid . Valgejänesel jääb vaid sabaots pealtpoolt valgeks, halljänesel on sabaots must.
Jooksuaeg kestab veebruarist juunini . Sigimine on polügaamne, aastas võib olla 2 või 3 pesakonda. Poegade arv 1—6. Tiinus vältab kuni 50 päeva. Pojad sünnivad aprillist augustini (harva märtsis). Vastsündinud kaaluvad umbes 100 g ning võrreldes küüliku järglastega on jänesed sündides hästi arenenud ja suudavad joosta juba mõni tund pärast ilmaletulekut. Taimetoitu hakkavad tarvitama juba teisel elunädalal, kuid imetamine toimub terve kuu. Seejärel noorloomad iseseisvuvad. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3—4 aastat, rekordiliselt isegi 13 aasta vanuseks. Poegadel puudub pesa ja nad muutuvad kähku iseseisvaks. Valgejänes leiab oma peamise toidu metsast . Suvel on tema tähtsamaks toiduks rohttaimed, talvel haava, paju, pihlaka ja teiste puude koor. Talvel kraabib ta endale lume alt ka pohlalehti ja mustikavarsi ning muid metsataimi.
Valgejänese käpad on laiemad ja karvasemad kui halljänesel. Need hoiavad teda lumepinnal umbes nii, nagu laiad suusad inimest. Et valgejänes on ka meie metsades kiiremaid jooksjaid (suudab joosta 50 km/h), ei suuda kiskjad teda lumel pikalt jälitades kergesti püüda. Talvel õnnestub neil teda tabada vaid lähedase maa pealt äkilise sööstuga üllatades.
Rahvapäraseid nimetusi: haavikuemand, haavikuisand, pikk-kõrv, välejalg, kikk-kõrv.
4. Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_kuusk

http://et.wikipedia.org/wiki/Kuuseriisikas

http://et.wikipedia.org/wiki/Orav

Illustreeritud lasteentsüklopeedia. Dorling Kindersley

http://et.wikipedia.org/wiki/Pruunkaru

http://et.wikipedia.org/wiki/Valgej%C3%A4nes

Õpilase loomaentsüklopeedia. David Burnie

Loodusõpetus 6. klassile 2. osa. Sirje Kaljula ja Hendrik Relve
8