Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed võsud – risoomid. Nende vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre uued harud. Loomulikult tekivad risoomil ka lisajuured. Risoomi külgharude tipud aga paksenevad niisamuti nagu maikellukeselgi. Samamoodi kasvavad neist ka maapinnale uued laanelille võsud. Igal võsul tekib üks või kaks õit, milledest arenevad vähesed seemned. Nagu maikellukselgi, on ka laanelillel peamisteks paljunemisvahenditeks risoomiharud, mitte seemned. Kuusk Kuusk on metsapuuna Eestis levikult kolmandal kohal. Kuusk on nõudlik mullaviljakuse suhtes, kuid valgust vajab vähe. Kuusk kasvab tavaliselt kuni 30, soodsates tingimustes 50–60 m kõrguseks. Tüvi on üldjuhul sirge ning selle läbimõõt on vanadel puudel tavaliselt kuni 1 m. Kasv kestab kuni kõrge eani ja seetõttu on ka vanade puude latv terav. Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall, sile. Kuuse juurestik on üldjuhul
Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed võsud – risoomid. Nende vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre uued harud. Loomulikult tekivad risoomil ka lisajuured. Risoomi külgharude tipud aga paksenevad niisamuti nagu maikellukeselgi. Samamoodi kasvavad neist ka maapinnale uued laanelille võsud. Igal võsul tekib üks või kaks õit, milledest arenevad vähesed seemned. Nagu maikellukselgi, on ka laanelillel peamisteks paljunemisvahenditeks risoomiharud, mitte seemned. Kuusk Kuusk on metsapuuna Eestis levikult kolmandal kohal. Kuusk on nõudlik mullaviljakuse suhtes, kuid valgust vajab vähe. Kuusk kasvab tavaliselt kuni 30, soodsates tingimustes 50–60 m kõrguseks. Tüvi on üldjuhul sirge ning selle läbimõõt on vanadel puudel tavaliselt kuni 1 m. Kasv kestab kuni kõrge eani ja seetõttu on ka vanade puude latv terav. Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall, sile. Kuuse juurestik on üldjuhul
Nii teeb ta kevadise õrnalt kohiseva kaasiku veelgi ilusamaks kui see juba on. Laanelillel on ka ilusad lehed, mis on suurema pundina koondunud varre tippu. Tegelikult on tal ka allpool lehti, aga need on tähelepandamatult pisikesed. Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed varred, risoomid. Nendel vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre harud. Loomulikult tekivad kogu risoomile alla ka lisajuured. Laanelille peamisteks paljunemisvahenditeks on risoomiharud, mitte seemned. JÄNESEKAPSAS Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik. Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul on neid metsas nii palju, et kogu maa tundub olevat nagu valgeid lumelärtsakaid täis
Taime kosumiseks kulub aga sageli aastaid ja seepärast me tavaliselt õitsemisjärgsel aastal lehitut pisikäppa enam ei leia. Kuid nagu öeldud, paljuneb lehitu pisikäpp seemnetega harva, võib aga peale näilist puhkepausi ilmuda maapinnale hoopis endisest erinevas kohas. Selles on süüdi taime risoomi abimehed. Nimelt kasvavad temast välja mõned võsundid, mis võivad maa sees emataimest küllaltki kaugele roomata. Võsundid ongi lehitu pisikäpa peamisteks paljunemisvahenditeks. 5 Kaspar Mälgand Natuke peab rääkima ka pisikäpa õisikuvartest. Nagu öeldud, pole neis rohelist värvi, need on kahvatukollased. Õied ise on samuti kahvatukollased, kuid samas küllaltki suured. Huvitav on see, kuidas õite huuled ja kannused end otse üles taeva poole hoiavad. Nii paistab pisikäpa õie kannus üles kergitatud kikkhabemena. See omapära
· Spooridel on erinev kuju ja pind. Spoorid moodustuvad toitainete vähesusel keskkonnas. Spoorid ei ole termoresistentsed, kuid taluvad näiteks kuivamist. Mõnedel aktinomütseetidel on spoorid varustatud viburitega ja seega liikuvad. · Koniidid idanedes moodustub hüüf, sellest areneb esmalt substraadimütseel. Selle pinnale hakkab moodustuma õhumütseel, mille hüüfitippude fragmenteerudes moodustuvad spoorid ehk koniidid. Koniidid on paljunemisvahenditeks. Taksonoomilised tunnused. · Taksonoomias kasutatakse parameetritena substraadi- ja õhumütseeli olemasolu ja püsivust, spooride morfoloogiat, spooride paiknemist, mütseeli värvust, peptidoglükaani ehitust, eriliste suhkrute esinemist rakukestas. Loomulikult ka 16SrRNA geenide järjestusi. Roll looduses ja elukoht: muld sobib aktinomütseetide elupaigaks väga hästi. · Looduses on aktinomütseedid orgaanilise aine lagundajad. On biotehnoloogiliselt
Mõnede aktinomütseetide spooridel on viburid ja nad saavad vees liikuda. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. T Streptomyces coelicolor'i elutsükkel Koniid (spoor) idaneb ja sellest kasvab välja hüüf, mis pikeneb otsast. Moodustub substraadimütseel. Kui toitainete sisaldus keskkonnas langeb, siis aktiveeruvad signaalirajad, mis algatavad õhumütseeli moodustumise. Õhumütseeli hüüfide tipu fragmenteerudes moodustuvad koniidid. Koniidid on paljunemisvahenditeks. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina Alamäe Koniidid moodustuvad õhumütseeli hüüfitippude fragmenteerudes. Nad on hüdrofoobse pinnaga, kerged ja kanduvad tuulega laiali. Nende idanedes saab alguse uus aktinomütseedi koloonia. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina Alamäe Mõnel aktinomütseedil paiknevad spoorid (koniidid) otse mütseelil (Micromonospora). Micromonospora olivasterospora
Niisamuti on laanelillel mullas pikad peenikesed võsud risoomid. Nende vartel on väikesed soomusetaolised lehekesed, mille kaenaldest kasvavad välja varre uued harud. Loomulikult tekivad risoomil ka lisajuured. Risoomi külgharude tipud aga paksenevad niisamuti nagu maikellukeselgi. Samamoodi kasvavad neist ka maapinnale uued laanelille võsud. Igal võsul tekib üks või kaks õit, milledest arenevad vähesed seemned. Nagu maikellukselgi, on ka laanelillel peamisteks paljunemisvahenditeks risoomiharud, mitte seemned. Harilik laanik (Hylocomium splendens) Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid mustikaid söönud või puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma
Need liiguvad libisevalt. (NT: Oscillatoria; Leucothrix) Aktinomütseedid saavad paljuneda nii hüüfitükikestega kui ka õhumütseelil moodustuvate arvukate koniididega (spooridega). Koniidid on kerged, hüdrofoobse pinnaga ja levivad hõlpsasti tuulega. Koniidid idanedes moodustub hüüf, sellest areneb esmalt substraadimütseel. Selle pinnale hakkab moodustuma õhumütseel, mille hüüfitippude fragmenteerudes moodustuvad spoorid ehk koniidid. Koniidid on paljunemisvahenditeks. (NT: Penicillium- hallitusseen) Omapäraselt paljuneb üks suurimaid baktereid Epulopiscium fischelsonii, kelle emarakus moodustuvad elusad tütarrakud, mis väljuvad pilu kaudu tema rakul. Seega on tegu "sünnitajabakteriga". Omapärane paljunemistsükkel on bakterite parasiidil Bdellovibrio bacteriovorus. See bakter tungib ohverbakteri periplasmasse ja hakkab seal kasvama peremeesraku komponentide arvel. Kui rakk on piisavalt pikenenud, siis jaguneb ta
hüüfitükikestega kui ka õhumütseelil moodustuvate arvukate koniididega (spooridega). Koniidid on kerged, hüdrofoobse pinnaga ja levivad hõlpsasti tuulega Koniidid kui aktinomütseetide ja hallitusseente paljunemivahendid - Koniidid idanedes moodustub hüüf, sellest areneb esmalt substraadimütseel. Selle pinnale hakkab moodustuma õhumütseel, mille hüüfitippude fragmenteerudes moodustuvad spoorid ehk koniidid. Koniidid on paljunemisvahenditeks. Hormogoonid ja goniidid paljunemisvahenditena Osa niitjaid tsüanobaktereid paljuneb niiditükikeste e. hormogoonide abil. Need on lühikesed rakkude ahelad, mis tekivad samuti niidi tipmiste rakkude paljukordse jagunemise teel. Hormogoonid liiguvad libisevalt. Hormogoonidega paljunemine on näidatud ka
Kolooniad tugevasti söötmes kinni. Õhumütseel ja substraadimütseel (kasvab pinna sisse). Õhumütseel koosneb hüüfidest ja koniitidest. Mõnedel aktinobakteritel ümbritseb spoore kate e. sporangium. Koniid (spoor) idaneb ja sellest kasvab välja hüüf, mis pikeneb otsast. Moodustub substraadimütseel. Kui toitainete sisaldus keskkonnas langeb, siis hakatakse moodustama õhumütseeli. Õhumütseeli hüüfide tipu fragmenteerudes moodustuvad koniidid. Koniidid on säilimis- ja paljunemisvahenditeks. Müksobakterid (myxa- kreeka k. lima) Omapärane elutsükkel- üks osa on makroskoopiline viljakeha. Suur genoom: 2x suurem kui E. coli oma. Gramnegatiivsed, saldedate rakkutega, painduv kest. Liiguvad tahkel pinnal libisedes. Eritavad lima ja jätavad liikudes järele limase raja. Roland Thaxter- müksobakterite esmakirjeldaja. 14 Toitumise järgi kahes rühmas: 1. Bakteriolüütilised
annaabi.ee 
