Laanemets (1)

Evelin Kaur Tep08 28.09.2010
Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud  haavad,  kased  ja  männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes  pihlakast, paakspuust  ja  magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad .
Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks  –  liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis.
Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid:  harilik mustikas ,   pohl , leseleht ,  laanelill , harakkuljus,  kattekold  ja  ohtene sõnajalg.
Liigirikkad kuuse- ja kuuse- segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid:   ussilakk ,  võsaülane,  jänesesalat, sõrmtarn.
Puurinne  sisaldab kõige enam  harilikku kuuske , kuid kasvab ka harilikku mändi,  arukaske,  harilikku haaba,  harilikku tamme.
Põõsarinne  on hõre ja koosneb  harilikust sarapuust,  harilikust pihlakast,  pajudest.
Puhmarinne  on lausaline. Peamised liigid on  pohl,  harilik mustikas,   lillakas ,   kanarbik ,  kattekold.
Rohurinne  on liigirikas . Seal kasvavad  ussilakk,  võsaülane,  jänesesalat, sõrmtarn,  ohtene sõnajalg,  leseleht,  laanelill,  harilik jänesekapsas,  sinilill,  harilik nurmenukk ,  metsülane, harilik mailane , mets- kurereha , madarad, nääred,  metskastik , palu-härghein, lakkleht.
Samblarindes  leidub  harilikku palusammalt,  harilikku laanikut,  harilikku kaksikhammast,  harilikku karusammalt.
Taimekooslus (taimeliiginimi ja pilt)
Pohl
(Vaccinum vitis-idaea)
paluk, poolamari, poolgad, kuradimari
Harilik mustikas
(Vaccinum myrtillus)
einsinikad, mustigud, sinimarjad
Lillakas
(Rubus saxatilis)
lillikas, lemmikud, liimukas, linnumari
Kanarbik
(Calluna vulgaris)
kaneprohi, kanarohi, kanaharjak, eerikad, nõmmelill
Sinilill
( Hepatica nobilis)
keltsalill, külmaelane, lumelill, maksalehed, külmaölane, siniülane
Ussilakk
( Paris quadrifolia)
ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari
Hunt
Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsate lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba.
Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume - ja jääga kaetud aladel.
Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad , sageli ka konnad , hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.
Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.
Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
Inimesel oleks hundilt õppida julgust ja vastupidavust, eks ütle vanasõnagi: "Julge hundi rind on rasvane".

Valgejänes

Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem.
Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja- Euraasias . Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe. Ta elab üksikult ilma sõpradeta oma vaikset elu oma pisikeses metsatukas.
Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel.
Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega . Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane , nugis ), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.

Orav

Orav on kõigile hästi tuntud. Seda seepärast, et nad elavad meelsasti inimese lähikonnas ja ei pelga teda eriti.
Orava saba on kehast veidi lühem ja kaetud pikkade karvadega. Värvus on suvel punakaspruun, talvel hallikaspruun, kõht valge. Talvekarvastiku juurde kuuluvad ka kõrvapintslid. Saaremaal ja Hiiumaal võib kohata ka oravaid , kelle suvekarv on pealtpoolt must. Orava kehapikkuseks on 20…25 cm, saba pikkus on 19…21 cm ja nende kaal on vahemikus 170…400 g.
Eestis on orav laialt levinud, eelkõige aga kuuse-segametsades ja parkides. Ta on tüüpiline puuelanik: kõverdunud küünistega varustatud pikkade varvaste abil suudab loomake puudel väga kiiresti liikuda ja ühelt puult teisele hüpata. Orav võib ka viga saamata puu ladvast alla kukkuda . Selles aitab teda suur kohev saba, mis võimaldab tal hüppe ajal suunda muuta ja ka hoogu pidurdada .
Oravad on päevase eluviisiga . Nad on segatoidulised, kuid eelistavad siiski pähkleid ja mitmesuguste taimede seemneid. Nad söövad meelsasti ka linnupoegi, nende mune ja tigusid. Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla, kust toiduks vajalik talvel lõhna järgi üles otsitakse.
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud , kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama . Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale.
Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad . Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2…3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat.
Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull . Eelnevatel aegadel oli Eestis oluliseks ohustajaks ka inimene, kuid kaasajal meil oravatele enam jahti ei peeta.

Pruunkaru

Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud. Poegadel on kaela ümber valge krae , mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini.
Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna.
Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.
Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett.
Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning neid imetatakse neli - viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada.

Pöialpoiss

Pisikest pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks, sest ta on Euroopa laululindudest kõige pisem, kaaludes ainult 5…6,5 g. Selle linnu ilu on kujutlematu: üle lagipea käib tal kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas .
Seda väikest linnukest näeme alalises nobedas liikumises okaspuude võrades. Vahel ripub ta oksa küljes nagu tihane , teinekord rapleb paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid. Sügisel ja talvel liitub ta sageli tihaste segasalkadega. Inimeste suhtes on ta usaldav .
Nii nagu pöialpoiss ise on pisitilluke, on ka ta hääl ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Seega võib tema laul olla kriteeriumiks kuulmisteravuse hindamisel. Vananevale inimesele muutub pöialpoisi häälitsus kuuldamatuks ühe esimese häälena looduses, sest vanaduses kõrv nii kõrgeid helisid lihtsalt enam ei taba. Elatanud inimene ei kuuleks pöialpoisi laulu ka siis, kui see laulaks otse tema kõrva ääres.
Pöialpoiss on meie looduses tavaline nii suvel kui ka talvel. Pesitseb pöialpoiss kõigis okas- ja segametsades. Pesa ehitab ta tavaliselt kuusele ja kinnitab selle allarippuva oksa tipuosas oksaharude vahele. Tavaliselt asub pesa üsna kõrgel, 4…17 m kõrgusel. Pesa on suhteliselt väike kerajas paksuseinaline ehitis. Lennuava asub ühel küljel. Kogu pesa on täiuslikult viimistletud ja jätab kunstipärase mulje.
Pesas olevad munad on pruunikaspunased ja üks muna kaalub 0,7 grammi. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Peale pesast lahkumist võivad pojad veel kauaks jääda pesa lähimasse ümbrusesse.
Mis on veekogu?
Veekogusid jaotatakse nende keemilise koostise alusel soolasteks ja magedateks. Ookeanid, mered ja soolajärved on soolaseveelised. Mageveekogud on jõed, mageveejärved ja enamik allikaid . Lisaks neile eristatakse ka riimveekogusid. Enamasti on need alla 18 promillise soolasisaldusega mered või lahed, kus merevesi seguneb jõgedest tuleva mageveega. Vee liikumise alusel eristatakse seisu- ja vooluveekogusid . Vooluveekogudele on iseloomulik vee pidev ühesuunaline liikumine, seisuveekogudes liigub vesi vastavalt tuule suunale või Kuu mõjule (tõus ja mõõn). Tekke järgi eristatakse looduslikke ja tehisveekogusid.
Eestis leidub nii looduslikke (meri, järved, jõed, allikad) kui ka tehisveekogusid (veehoidlad, kanalid, kraavid, tiigid , karjäärid). Soolase veega on Läänemeri, mis tegelikult on riimveeline veekogu. Eestis on ligikaudu 1200 järve, millest umbes 1000 on looduslikud. Vooluveekogusid on Eesti territooriumil üle 7000, neist kümme on vähemalt 100 kilomeetri pikkused.
Millised taimed kasvavad veekogudes?
Taimede hulgas võime eristada magevee ja soolase vee taimi, vooluvee ja seisuvee taimi. Magevee taimed ei suuda enamasti kasvada soolases vees ja soolase vee taimed magevees. Vooluvee taimi iseloomustavad seisuveetaimedega võrreldes pikemad ja voolujoonelisemad lehed ning sitkemad varred. Sellised kohastumused võimaldavad neil paremini taluda veevoolu purustavat toimet. Veekogude taimi rühmitatakse ka nende välisehituse ja kasvukoha põhjal:
A - kaldataimed, kes kasvavad ajutiselt kuival ;
B - kaldavee taimed;
C - ujulehtedega taimed, kes kinnituvad veekogu põhja;
D - veepinnal ujuvad taimed;
E - veesisesed taimed, kes kinnituvad veekogu põhja;
F - vees vabalt ujuvad taimed.
Näiteks järve taimestiku võib eelnevalt esitatu põhjal jaotada järgmiselt:
A -  pilliroog ,  mürkputk  ja  harilik soosõnajalg;
B -  pilliroog, laialehine hundinui, ahtalehine hundinui, mürkputk ja konnaosi;
C -  väike vesiroos , kollane vesikupp , ujuv penikeel  ja valge vesiroos;
D -  väike lemmel , konnakilbukas ja vesikarikas;
E -   kanada vesikatk , harilik kuuskhein,  ujuv penikeel  ja  keermikvetikas;
F -   klorella   ja   koppvetikas .
Veetaimede kergesti painduv vars on nende kohastumus eluks vees: vee tihedus on õhu tihedusest suurem ja see aitab taimel säilitada püstist asendit. Ujulehtedega taimedel on õhulõhed enamasti lehe ülaküljel, sest lehe alakülg on vees, kus hapniku sisaldus on tunduvalt väiksem. Suur osa veetaimi levib vee abil. Nende kasvu piiravaks teguriks on fotosüteesiks vajaliku valgusenergia vähesus vee sügavamates kihtides. Seetõttu suudavad rohelised taimed kasvada vaid veekogu pindmistes kihtides. Mõnevõrra sügavamal kasvavad vaid  pruun - ja  punavetiktaimed.
Kuidas kujunevad veekogud?
Veekogud võivad olla tekkinud looduslikult või inimtegevuse tagajärjel. Enamik Eesti järvedest ja jõgedest on moodustunud mandrijää liikumise tulemusena. Taganevad jäämassid viisid endaga kaasa pinnast ja uuristasid süvendid, kuhu kogunes jääsulamisvesi. Mereranniku läheduses leidub rannajärvi, mis on tekkinud merelahtedest maapinna tõusmise tõttu. Rabajärved võivad tekkida laugaste liitumisel. Järved võivad tekkida ka loogeliste jõgede vanadest jõesoppidest. Eesti kõige omapärasema tekkega järv on Kaali järv Saaremaal, mis on moodustunud meteoriidikraatrisse. Jõed on tekkinud eelkõige mitmesugustesse liustikujää taganemisel tekkinud orgudesse ja on hiljem muutnud oma voolusängi vastavalt pehmete kivimite olemasolule.
Mis tähtsus on veekogudel?
Suurem osa Maast on kaetud veekogudega. Vesi on aga suure soojusmahtuvusega ja seetõttu on veekogudel tähtis roll Maa kliima kujunemisel. Nii võime eristada merelist ja mandrilist kliimat. Veekogudelt aurustunud vesi koguneb pilvedesse, kust see sademetena jälle maapinnale jõuab. Sademetel on omakorda oluline roll kliima ja elutingimuste kujundamisel. Vesi on elukeskkonnaks bakteritele, seentele , taimedele ja loomadele ning tähtis komponent kõigi organismide rakkudes ja kudedes. Veeloomad ja -taimed on inimesele oluliseks toiduallikaks. Sanatooriumides kasutatakse veekogude raviomadustega muda (meredest või järvedest). Veekogud on ka head puhkuse veetmise paigad .
Milline on inimtegevuse mõju veekogudele?
Inimtegevus muudab veekogude looduslikku ilmet. Nii võib inimene kalapüügiga muuta järve loomastiku koosseisu või intensiivse majandamisega hävitada mõne taimeliigi. Suurt kahju teevad veekogudele mitmesugused saasteained. Need satuvad veekogudesse peamiselt heitvetega või ebaõigete maaharimisvõtete tulemusena (väetised ja pestitsiidid). Veekogude saastumine võib tuleneda ka saastunud õhust ( happevihmad ) või mitmesugustest õnnetustest (naftatankerite avariid ). Suureks probleemiks veekogudes on nende rikastumine toitainetega ( eutrofeerumine ) – see võib viia veekogude mudastumisele ja kinnikasvamisele. Inimese kasuliku mõjuna veekogudele võib käsitleda nende kaitse alla võtmist ja kalamaimude kasvatamist ning viimist looduslikesse veekogudesse (enamasti inimese tarbeks).
Toiduahel :
Särg-ahven- haug -koha-inimene
Koger- veelind -säga-inimene
Vetikas -latikas-haug-inimene
Toiduahel:
Käbi-orav- kull .
Jänesesalat-jänes-hunt.
Putukad-konn-rebane.
Toiduahel:
Särg-ahven-haug-koha-inimene
Koger-veelind-säga-inimene
Vetikas-latikas-haug-inimene