Laanemetsa biosfäär (0)

LAANEMETS
Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks: liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis. Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest.
Pinnas on viljakas ja niiske. Taimestik on lopsakas. Alustaimestu on vaheldusrikas . Puud paiknevad tihedalt, seega on temperatuurierinevused päeval ja öösel väikesed.
PÕHILISED LIIGID:
LAANEMETSA TAIMED
Kuusk
-Kuusk on kõigile tuntud kui pimedate laante puu. Sageli on Eesti kõige metsikumad paigad just kuusemetsad. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on kuusel väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Teiseks on kuused sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Kolmandaks võib pinnapealse juurestiku tõttu metsast sageli leida tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu.suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm . Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks. Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud. Vana puu tuleb ju lagundada, et uued puud saaksid kasvamiseks toitaineid. Omamoodi kahjurid on kooreüraskid, kelle väikesed valged vastsed uuristavad koore alla huvitavaid labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puitmaterjalina kasutada ei saa. Nii võib arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada.
Jänesekapsas-kasvab varjulistes okas- ja segametsades, eriti kuusikutes. Jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied
Laanelill -Laanelille nimi viitab selle kauni lille kasvamisele suurtes laantes. Teda võime kohata pea igas veidigi niiskemas metsas
Laanik -kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal , kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi.
LAANEMETSA SELGROOTUD-Laanemetsa putukatest on suurem osa seotud kuuse ja teiste puuliikidega. Nad leiavad puude eri osades endale varjepaiku ja toitu. Laanemetsas elavad sageli üraskid ja metsakuklased.
Kuuse koore all elavatest putukatest on tavalisemad üraskid. Üraskid on mardikad, kelle tillukesed vastsed võivad kuuse koore aluse nii põhjalikult läbi uuristada, et kuusk sureb . Kuuse-kooreüraski käikude muster meenutab justkui puutüvesid ja sealt kahele poole suunduvaid oksi. Püstisi – jämedamaid käike on uuristanud üraski emasmardikas, kes munes käiku munad. Nendega risti kulgevaid, puuoksi meenutavaid peenemaid käike on tekitanud munadest arenenud vastsed. Koore all niineosa süües on nad tasapisi kasvanud. Sellepärast on nende käikude lõpuosa jämedam kui algusosa . Täiskasvanud kuuse-kooreüraski tagakeha on otsekui buldooseri sahk . Kui mardikas kevadel koore all käiku uuristab , kasutabki ta seda nagu sahka. Ta lükkab aegajalt tagurpidi liikudes oma „sahaga“ käigust välja puidupuru, mida ta on lahti uuristanud.
LAANEMETSA LINNUD -Linde elab laanemetsas rohkem, kui nõmme- ja palumetsas. Võrreldes eelnimetatud metsadega leidub neile siin mitmekesisemaid toitumis ja pesitsemisvõimalusi. Tüüpilised linnud on must-kärbsenäpp, pöialpoiss ja käbilind. Pisikest pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks, sest ta on Euroopa laululindudest kõige pisem, kaaludes ainult 5…6,5 g. Üle lagipea käib tal kitsa äärisega kuldkollane triip, tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas . Seda väikest linnukest näeme alalises nobedas liikumises okaspuude võrades. Vahel ripub ta oksa küljes nagu tihane , teinekord rapleb paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid. Sügisel ja talvel liitub ta sageli tihaste segasalkadega.
LAANEMETSA IMETAJAD -Laanemets on koduks ka paljudele imetajaliikidele, nagu valgejänes, hunt, karu, orav ja paljud teised.
Valgejänes-Valgejänes vahetab oma pruuni kasuka talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest jänesest - halljänesest, pisut väiksem ja kergem. Me võime teda näha üle kogu Eesti. Ta elab metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus.
Karu-Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne , hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae , mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini. Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett.
Hunt- Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba.Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume - ja jääga kaetud aladel.Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad , sageli ka konnad , hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.Hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
Orav- Orava saba on kehast veidi lühem ja kaetud pikkade karvadega. Värvus on suvel punakaspruun , talvel hallikaspruun, kõht valge. Talvekarvastiku juurde kuuluvad ka kõrvapintslid. Saaremaal ja Hiiumaal võib kohata ka oravaid , kelle suvekarv on pealtpoolt must. Orava kehapikkuseks on 20…25 cm, saba pikkus on 19…21 cm ja nende kaal on vahemikus 170…400 g.Eestis on orav laialt levinud, eelkõige aga kuuse-segametsades ja parkides. Ta on tüüpiline puuelanik: kõverdunud küünistega varustatud pikkade varvaste abil suudab loomake puudel väga kiiresti liikuda ja ühelt puult teisele hüpata. Orav võib ka viga saamata puu ladvast alla kukkuda . Selles aitab teda suur kohev saba, mis võimaldab tal hüppe ajal suunda muuta ja ka hoogu pidurdada .Oravad on päevase eluviisiga. Nad on segatoidulised, kuid eelistavad siiski pähkleid ja mitmesuguste taimede seemneid. Nad söövad meelsasti ka linnupoegi, nende mune ja tigusid. Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla, kust toiduks vajalik talvel lõhna järgi üles otsitakse.
TOIDUVÕRGUSTIK
Iga organism vajab elutegevuseks energiat, mida saadakse orgaaniliste ainete lagundamisel. Seetõttu vajavad seda ka kõik organismid. Taimed saavad ise valmistada orgaanilist ainet fotosünteesil ning seetõttu vajavad nad väliskeskkonnast vaid anorgaanilisi aineid. Loomorganismides fotosünteesi aga ei toimu ning seetõttu peab kõigi loomade toit sisaldama orgaanilisi ühendeid.
Ühes ökosüsteemis kooselavad organismid on üksteisega seotud toitumissuhete kaudu ja moodustavad toiduahelaid. See koosneb üksteisest toituvatest eri liiki organismidest – need on toiduahela lülid. Esimest lüli nimetatakse tootjaks, sest selleks on mõni taimeliik, kes toodab orgaanilist ainet fotosünteesil. Järgmised toiduahela lülid moodustuvad tarbijatest – nende hulka kuuluvad eri loomaliigid , kes tarbivad toiduks orgaanilist ainet. Taimtoiduline loom on toiduahela esimese astme tarbija. Temast toituv loomtoiduline liik on teise astme tarbija. Kui ka see lüli on mõne järgmise looma toiduks, siis esineb ka kolmanda astme tarbija.
Enamikus ökosüsteemides on palju taime- ja loomaliike, kes moodustavad mitmeid erinevaid toiduahelaid. Kuna mõni loom kasutab toiduks erinevaid toiduobjekte, siis põimuvad ahelad üksteisega ning moodustub toiduvõrgustik. Toiduvõrgustikuks nimetatakse ühe ökosüsteemi omavahel ühendatud toiduahelate kogumikku.
Laanemetsas on toiduahel suhteliselt lihtne.Valgejänes sööb mitmesuguseid rohttaimi ja puuoksi.Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett. Hundid söövad seevastu jäneseid , konni , putukaid, hiiri ja linnumune.Hundikari suudab maha murda ka karu.