Kuulmis- ja kõneelundite anatoomia kordamisküsimused (0)

1. Nina anatoomia ja füsioloogia
Inimese nina koosneb:

• luulise ja kõhrelise toesega välisninast,
  
• näokoljus paiknevast ninaõõnest,
  
• mida suuõõnest eraldab kõva suulagi.
  

Nina vahesein jaotab ninaõõne kaheks pooleks; need jaotuvad kolme ninakarbikuga omakorda kolmeks ninakäiguks (ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks).
Nina ülaosa seinas on haistmispiirkond, ninakäiku avanevad koljuluudes paiknevad nina kõrvalurkad (kiilluu -, otsmiku - ja ülalõuaurge ning sõelluurakud), alumisse ninakäiku avaneb nina pisarakanal. Paksu veresoonerikka limaskestaga ninaõõne ülesanne on sissehingatava õhu haistmine, soojendamine , niisutamine ja puhastamine.
2. Kõrva anatoomia ja füsioloogia
Kuulmisanalüsaator koosneb:
1. Väliskõrvast
2. Keskkõrvast
3. Sisekõrvast
4. Peaajus olevatest juhteteedest ja peaajukoores (oimusagaras) asuvast kuulmiskeskusest.
Helilained kanduvad kõrvalesta ja välise kuulmekäigu kaudu trummikilele, mis hakkab
võnkuma. Keskkõrvas olevad kuulmeluukesed suunavad helivõnked sisekõrva, kus karvarakkude abil tekitatakse närviimpulsid, mis liiguvad kuulmisnärvi kaudu ajutüvesse ja edasi juhteteede abil oimusagara kuulmiskeskusesse. Nii kuuleme helisid ja kõnet.
Kuulmiselundiks on kõrv, millel eristatakse:

•  väliskõrva,
  
• keskkõrva,
  
• sisekõrva.
  

Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja oimuluuse minevast kuulmekäigust. Kuulmekäigu pikkuseks on umbes 3 cm. Seal paiknevad kõrvavaigunäärmed ja vahel
ka karvad .

• Kõrvalesta ülesandeks on püüda helisid ja suunata need kuulmekäiku. Inimene ei
  ole võimeline oma kõrvalesta heliallika poole pöörama.
  
• Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk - trummikile. Kuulmekäiku sattunud helid panevad trummikile võnkuma. Trummikile ülesandeks on anda võnkumine edasi keskkõrvas asuvatele kuulmeluukestele. Lisaks on trummikile ülesandeks kaitsta keskkõrva külma ja haigustekitajate eest.
  

Keskkõrv kujutab endast õhuga täitetud õõnt, kus paiknevad kolm väikest luud,
mida nimetatakse kuulmeluukesteks.
Kuulmeluukesed - vasar , alasi ja jalus on inimese kõige väiksemad luud. Vasar on kokku kasvanud trummikilega. Jalus on seotud teoga. Nende vahele jääb alasi. Kuulmeluukeste ülesandeks on trummikilelt saadud heli võimendamine ja edasiandmine sisekõrva.
Keskkõrvast algab kitsas umbes 3-4 cm pikkune õhuga täidetud kanal - kuulmetõri.
Kuulmetõri viib neelu ja selle kaudu on keskkõrv ühenduses välisõhuga. Kuulmetõri
ülesandeks on hoida õhurõhk mõlemal pool trummikilet ühesugusena.
Sisekõrv koosneb kolju sees asuvatest õõntest, milles on juhad ja kotikesed. Ühes
õõnes on kuulmiselund ja teises õõnes tasakaaluelund . Seega on sisekõrv peale kuulmiselundi ka tasakaaluelund.
 Sisekõrva kuulmiselundiks on tigu. See on spiraalne torukujuline ja luustunud õõs.
Teos on kaks omavahel membraanidega eraldatud ja vedelikuga täidetud kanalit.
Poolringjuhades, mõigus ja kotikeses asub tasakaalu - e. vestibulaarelund. Teojuha on umbselt lõppev kolmekandiline spiraalne toru, mille üks sein asetseb põigiti teo valendikus. Teojuha basilaarmembraanis on paralleelsed kiud, nn. kuulmekeeled (u. 24 000).
3. Kõri anatoomia ja füsioloogia
Kõri paikneb 4.-6. kaelalüli kõrgusel. Häälepilu asetseb 5. kaelalüli kõrgusel. Lastel paikneb kõri kõrgemal kui täiskasvantuel, naistl kõrgemal kui meestel. Kõri on ülalt ühendatud sidemetega keeleluuga ja alt rinnakuga, kõri liigub aktiivselt üles alla ja passivselt külgsuunas (elastne ühendus neeluga). Alates 20. aastast hakkavad kõri kõhred luustuma ja nende elastsus väheneb. Kõri koosneb 4 anatoomiliselst osast: 1) kõhreline skelett (9) 2) seesmised lihased 3) välimised lihased 4) kattev limaskest .
Kõri kõhred- kilpkõhr, sõrmuskõhr, kõripealiskõhr.(paaritud)
Pilkkõhred, talbkõhred, sarvikkõhred (paaris)
Seesmised lihased- funktsiooniks häälepaelte kuju, pinge ja asetuse muutmine
Välimised lihased e kaelalihased- fikseerivad , tõstavad ja langetavad kõri. Kõrgete helide korral ja neelamisel kõri tõuseb, madalate helide korral kõri langeb.
Epiglottis e kõripealis- peamine ül. on aspiratsiooni vältimine neelamisel.
Kõri füsioloogia – takistab võõrkehade, toidu sattumist alumistesse hingamisteedesse, jõuliselt eemaldama hingetoru ohustavaid võõrkehi(köhimine). Artikuleeritud hääle moodustamine, heli genereerimine ja resoneerimine e laulmine .
Kõri on hingetoru ülemises osas paiknev kõhreline hääletekkeelund. Kõris paiknevad häälekurrud ja häälepilu. Õhi liikumisel häälekurrud võnguvad ning tekib heli.
4. Suu, neelu ja söögitoru anatoomia ja füsioloogia
Suuõõs on seedekanali algusosa, mille seinteks on huuled, põsed, suupõhi ja suulagi. Eest piiravad suuõõnt lihaselised huuled, mis on eest kaetud naha ja tagant limaskestaga. Suupõhja moodustavad mitmed suupõhja lihased. Suulagi moodustab suuõõne ülemise seina. Suulagi jaguneb limaskestaga kaetud luuline kõvasuulagi ja lihaseline pehmesuulagi. Pehmesuue tagumine osa moodustab suulaepurje, mis lõpeb kurgunibuga. Neelamisel tõstetakse suulaepuri üles, millega suletakse ühendus ninaneeluga. Suuõõnes peenestatakse toit mehaaniliselt lõike- ja purihammaste abil. Keele, põskede ja huulte abil toimub toidu segunemine süljega (algab süsivesikute lõhustumine amülaasiga. Sülg muudab toidu libedaks ja neelatavaks (ööpäevas tekib 1-1,5 liitrit leeliselist sülge).
Keel on suuõõnes paiknev piklik-laberik limaskestaga kaetud lihaseline elund . Keel koosneb kolme suunas kulgevatest vöötlihastest. Keelde suunduvad lihased ka kõrvalasuvatelt luudelt. Keeles on näsad ja maitsmisretseptorid. Keele abil toimub toidu segamine ja hääle moodustumine.
Neel on lehtrikujuline lihaseline elund (umbes 12 cm pikkune), mis algab ninaõõnest ning kulgeb mööda kaela söögitorusse. Neel täidab nii seede - kui ka hingamisülesandeid. Neelus paikneb neli lümfoidkoest moodustunud mandlit (2 suurt ja 2 väikest). Mandlid kaitsevad organismi suu ja nina kaudu sisenevate mikroorganismide eest. Neelamine esimene etapp on tahtlik sellele järgnevad etapid on reflektoorsed. Neelamisel sulgub kõripealis, et toit ja jook ei satuks hingamisteedesse. Neelamine toimub ka pea alaspidi seistes.
Söögitoru on lihaseline 25 - 30 cm pikkune toru, mille kokkutõmbumiste ja lõtvumisteabil liigub toit neelust makku. Söögitoru algab 6. kaelalüli kõrgusel, läbib diafragma ja suubub 11. rinnalüli kõrgusel makku. Söögitorus on kolm kitsust, millesse võivad allaneelatud võõrkehad kinni jääda. Ülemine ja alumine kitsus toimivad sulguritena (on normaalselt suletud, väla arvatud neelamise ajal).
5. Ninaneelumandlite ja kurgumandlite hüpertroofia: kaebused , diagnoosimismeetodid, varased ja hilistüsistused
1. Adenoidi hüpertroofia on ninaneelus paikneva adenoidi suurenemine, mida esineb lastel kuni puberteedini; täiskasvanutel adenoid atrofeerub (kui täiskasvanul esineb, kontrollida maliigsuse suhtes). Ninaneel , kus adenoid paikneb, on ühenduses ninaõõnega ja kuulmetõrve kaudu ka keskkõrvaga. Adenoidi hüpertroofiat ei saa iseenesest pidada haiguseks, kuna kõikidel lastel suurenenud adenoid kaebusi ei põhjusta.
Kaebused: Lastel esineb ka nn füsioloogiline ninaneelumandli hüpertroofia. Osadel lastel põhjustab adenoid aga suurenedes oma asukoha tõttu ninahingamistakistust ja keskkõrva ventilatsiooni häirumist. Ninahingamise takistuse tõttu esineb suuhingamine, norskamine ja ninakinnisus. Sageli retsidiveeruv nohu ja põskkoopapõletikud. Kuna kõrva ventilatsioon on häiritud, võivad esineda ka korduvad keskkõrvapõletikud. Laps on magamatusest loid ; esineb nn. „adenoidne nägu“: laps on kahvatu, loid ja hingab läbi avatud suu.
Dgn: eesmine /tagumine rinoskoopia ja neelu vaatlus , lõplik diagnoos lateraalsuunas Rö ülesvõttel
Ravi: adenoidektoomia. Mõningatel juhtudel on lisaks vajalik ka kuulmekilesse šuntide paigaldamine keskkõrva ventilatsiooni parandamiseks.
2. Kurgumandlite hüpertroofia on mittepõletikuline kurgumandlite suurenemine lapseeas koos ninaneelu- ja keelepäramandli hüpertroofiaga.
Kaebused: Kurgumandlid takistavad mehhaaniliselt hingamist ja neelamist („suudlevate mandlite sündroom”-mandlid ulatuvad keskjoonel kokku). Moonutavad häälekõla, „täisuukõla“. Võib puberteedieas taandareneda.
Ravi on operatiivne , tonsillotoomia – hüpertroofiliste mandlite eemaldamine kurgukaartest väljaulatuvas osas Või tonsillektoomia (kogu kurgumandli eemaldamine, subkapsulaarne ).
6. Äge kurgumandlite põletik: kliiniline pilt, ravi põhimõtted

Tonsilli krüptides vedel mäda näitab, et krüptid veel puhastuvad; tahke mäda enam krüptidest välja ei pääse.

Äge tonsilliit on ägeda põletiku väljendus tonsillides. Põletiku tagajärjel kurgumandlid suurenevad, muutuvad punetavaks, mandlitele tekivad valkjad katud ja mädane eritis .
Kaebused: Ägeda tonsilliidi puhul esinevad üldsümptomid nagu palavik , peavalu, lihasvalud , väsimus ja isutus . Iseloomulik on neelu valulikkus, mis süveneb neelamisel. Sageli esineb ka kõrvavalu, mis on tingitud valu kiirgumisest neelust kõrva. Valu tõttu on söömine sageli raskendatud. Kaela lümfisõlmed  võivad olla suurenenud ja valulikud.
Dgn: vaatlus.
Ravi: üldine toetav ja sümptomaatiline ravi: piisav puhkamine ja palaviku alandamine. Neelu valu leevendavad toopilised aerosoolid , imemistbl ning soojad joogid. Esmavaliku AB-ks on penitsilliin või amoksitsilliin (7-10 päeva). Ägeda põletiku möödumisel võiks korduvate episoodide korral mõelda tonsilektoomiale.
7. Krooniline tonsilliit: kaebused, tüsistused.
Krooniline tonsilliit on kurgumandlites esinev pidev põletik, mis on tekkinud ägedate tonsilliitide tagajärjel ja kui ei ole toimunud täielikku paranemist. NB! Tonsillide välimus on haigusepisoodide vahel väga varieeruv , seega on anamnees väga oluline. Kui ägedat tonsilliiti võib esineda igas vanuses, siis krooniline tonsilliit avaldub põhiliselt  nooremas täiskasvanueas. Krooniline kurgumandlite põletik tekib tavaliselt sageli korduvate ägedate tonsilliitide tagajärjel, kuid võib välja kujuneda ka ilma ägedate episooditeta.
Pideva põletiku tagajärjel tekivad mandlitesse valkjad lagunenud koe kogumikud (nn.“mandlikorgid”) ja ka vedel mäda. Kurgumandlites olevad  laguproduktid imenduvad verre  ning hakkavad kahjustama teisi elundeid (süda, neerud, liigesed ). Seega kaotavad tonsillid oma kaitsefunktsiooni muutudes inimorganismile pigem kahjulikuks.
Kaebused: krooniline kurgumandlite põletik annab üsnagi ebamääraseid neelukaebusi. Sagedasemad neist on suus olev halb maitse ja lõhn, mis tuleneb nn. “mandlikorkidest”),  pidev või episooditi esinev kurguvalu , kaela lümfisõlmede suurenemine ja üldine väsimus, isutus Üsna sageli esineb  tonsilliidi ägenemist (kõrge palavikuga ja tugeva neelamisvalulikkusega haigestumine ) üle 2-3 korra aastas. 
Dgn: vaatlus, põhjalik anamnees, AOS- tiiter .

Ravi: Iga ägeda tonsilliidi järgselt lümfaatilne kude hävib ja atrofeerub. Tulemuseks on sidekoelised mandlid, mis tuleb eemaldada - kroonilise tonsilliidi puhul on ainsaks efektiivseks ravimeetodiks tonsilektoomia.

Sage hommikune mööduv kurguvalu on ka kr. tonsilliidi sümptom.

8. Peritonsillaarne abstsess e mandlitagune mädanik: kliiniline pilt ja ravimeetodid

Tavaliselt neelata ei saa, kaasub kõrge palavik. „Kuuma kartuli jutt”, suu läheb lahti vaid cm jagu, sest mälumislihased on valu tõttu kontraheerunud (ja mehhaaniline piiratus ). Lümfadenopaatia.

= mädakogumis peritonsillaarselt, kujuneb ägeda farüngiidi/tonsilliidi tüsistusena või iseseisva haigusena.

Sümptomid: tugev kurguvalu/tugevam ühel poolel, kaelavalu, neelamistaksitus, kõnelemistakistus, suu avamistakistus mälumislihaste spasmist, trism ja halb hingeõhk.

Tekitajad : S. pyogenes, anaeroobid

Dgn: kliiniline dgn! Aspiratsioon?.

Ravi: abstsess-tonsillektoomia, abstsessi intsisioon, abstsessi nõelaspiratsioon

Parafarüngeaalset abstsessi ei tohi mitte kunagi avada suu kaudu! Kaelalt! Retrofarüngeaalset ainult suu kaudu.

9. Neelu ja söögitoru söövitused: põhjused ja kliiniline pilt
Hapete või alustega. Hõlmab eelkõige lapsi;TK ka suitsiidi eesmärgil või joobeseisundis . Esmaabi: palju vett juua, mitte oksendada, kutsuda kiirabi .
Kaebused: Lokaalsed nähud: valu suus ja neelus, šokisündroom,süljevoolus, neelamistakistus, hüpereemia-villide formeerumine- turse . Alused – lokaalne leid suus, söögitorus, maos,sooles. Periösofagiit, generaliseeritud intoksikatsioon, RR langus, fr tõus, tsüanoos, külmavärinad, tsirkulaarne kollaps, neerukahjustus, hematuuria, maksakahjustus, hemolüüs, elektrolüütide häired, KNS-i häired. Risk perforatsiooniks – mediastiniit, pleuriit , peritoniit, trahheoösofageaalne fistul , striktuur. Striktuuri ennetavat ravi tuleb alustada kohe peale söövituse teket! Suremus striktuuri järgsete komplikatsioonide tõttu – alatoitumus, kaalulangus, aspiratsioonipneumoonia.
Dgn: Esmane endoskoopia 48h vältel!, et fikseerida söövituse aste
Söövituse astmed :
I pindmine erüteem
II haavand lineaarselt või tsirkulaarselt limaskestal
III sügav haavand lihaseni või perforatsioon
Ravi: AB ravi, rohkelt juua, tsitruseliste mahl , Omeprasool, steroidid (mitte III astme puhul), antioksüdante – seleenipreparaadid, sukralfaate (vaja prostaglandiinide sünteesis elastiiniks). Üldseisundi stabiliseerimine ,kontroll.
Peale ägeda stm. möödumist näilise heaolu periood,mille kestel võib hakata kujunema striktuur. Kontroll: Ösofagoskoopia 10 p möödudes, radiograafia 1,3,6,12 kuu järgselt. Sondeerimine pehme sondiga vajadusel10-12 p pärast söövitust,vajadusel nasogastraalsond,et hoida valendikku .
– dilateerimine – 15 p intervall – radiaalne jõud striktuurialale. Striktuur on väänlev,rigiidne. Arvesta dilateerimisel,buzeerimisel. Arvatakse, et kui suudetakse hoida söögitoru lahti 6-24 kuud siis saab vältida hilisemat striktuuri. Dilatatsioonil oht refluksi tekkeks ja perforatsioonioht. Peptiline striktuur – omeprasool. Lastel refluks tihti dgn-ta. Koe venitumist soodustab:steroidi süstimine armkoesse dilatatsiooni ajal; Mitomycin-C lahus–on antineoplastiline ja antiproliferatiivne, inhibeerib fibroblastide proliferatsiooni.
10. Võõrkehad söögitorus: kaebused, diagnoosimismeetodid ja ravi.
Enamasti on võõrkehaks toit ja peetumine toimub kitsuse piirkonnas (füsioloogilised kitsused: ristumine aordikaarega ja kardiaalne- suubumisel makku ning anatoomilised: farüngaalne, bronhiaalne ja diafragmaalne). Varasemalt esinenud progressiivne düsfaagia viitab mehhaanilisele probleemile.
Kaebused: tükitunne, toidu peetumine
Dgn: Rö (vesilahustuva kontrastainega)
Ravi: võõrkeha eemaldamine rigiidse ösofagoskoobiga (risk perforatsiooni tekkeks; mõelda, et söögitoru sein on õrn nagu vettinud paber), kõige parem on siiski see, kui võõrkeha liigub edasi ja väljub ise. Lihasrelaksandi manustamine (näiteks buskopaan) aitab spasmi vähendada. Distaalselt paiknevat võõrkeha võib edasi lükata, et ta satuks makku.
11. Kaasasündinud kaela massid
Türeoglossaalne tsüst – on kõige sagedasem kaasasündinud kaela mass, mis tegelikult on kilpnäärme laskumisel kujunev arenguhäire. Enamus juhtudel asetseb keskjoonel ja on seotud keeleluuga st. liigub kaasa neelates, keele liigutamisel. Ravi kirurgiline eemaldamine.
Kaela lateraalne tsüst – avanevad erinevatest lõpuspiludest. Võib infitseeruda, võib esineda fistul mandlilooži.
Veel on pea- ja kaelapiirkond kõige sagedasemaks lokalisatsiooniks lümfangioomidele (tsüstiline hügroom), vaskulaarsetele kasvajatele (hemangioom); ranula (sülje staasist tekkiv kivi, tüstjas moodustis suu põhjas; dermoidtsüstid tekivad epiteeli vale paiknemise tõttu juuksepiiril, ninajuurel, põsel, kaela keskjoonel.
12. Äge keskkõrvapõletik: kliiniline pilt, tüsistused
Nohu tüsistused: sinusiit ja keskkõrvapõletik. Kuulmetõri (tuba auditiva, Eustachi tõri) kaudu toimub keskkõrvaruumi õhutamine. Kuulmetõri avaneb ninaneelu. Kui kuulmetõrve ümber tekib põletik -› kuulmetõrve ei avata ja -› keskkõrvaruumis tekib neg. rõhk. Tekib vaakum , millega imetakse ninaneelust bakterid keskkõrvaruumi ja nohu tüsistuseks ongi keskkõrvapõletik.
Veel ... kuulmetõri ei funktsioneeri -› neg. rõhk -› kuulmekilet hakatakse kõrva med. seina poole tõmbama -› vaja panna šundid, et õhk käiks kuulmekile kaudu keskkõrvaruumi, mitte kuulmetõrve kaudu.
Ninakõrvalkoobaste põletik tekib sama mehhanismi järgi, kuna käigud avanevad ka ninakarbikute vahele. Põletike puhul õhutamist ei toimu -› neg. rõhk ...
Äge keskkõrvapõletik on ägedalt algav ja lühiaegselt kestev põletik keskkõrvas, mis tavaliselt järgneb ägedale ülemiste hingamisteede põletikule (näiteks nohule).
Ägeda keskkõrvapõletiku puhul on põletikus kuulmekile ja keskkõrva limaskest.
Kuigi ägedat keskkõrvapõletikku võib esineda igas eas on haigestumine kõige sagedam  vanusegrupis 6-ndast elukuust kuni 2. aastani. Umbes 40 % juhtudest on kõrvapõletik kahepoolne , mida väiksem on laps, seda suurem on tõenäosus, et põletik on kahepoolne.
Inimese kõrv koosneb kolmest osast: väliskõrv, mille moodustab kõrvalest ja väliskuulmekäik, keskkõrv, mis asub kuulmekile taga ja kus paiknevad kolm kuulmeluukest ning sisekõrv, kus asub kuulmisnärv.
Ägedat keskkõrvapõletikku etioloogia on tavaliselt bakteriaalne , mõnikord viiruslik . Põletiku tekitajad satuvad keskkõrva ülemiste hingamisteede kaudu, nimelt on ninaneel ühenduses keskkõrvaga kuulmetõrve kaudu. Lisaks soodustavad haigestumist viibimine lastekollektiivis, kokkupuude tubakasuitsuga (vähendab limaskestade vastupanuvõimet) ja suurenenud adenoid (paikneb ninaneelus ja häirib kuulmetõrve funktsiooni, milleks on keskkõrva õhutamine).
Kaebused: Esinevad üldsümptomid nagu palavik, peavalu, lihasvalud, väsimus ja isutus, mis on iseloomulikud peaaegu kõikidele ägedatele põletikele. Keskkõrvapõletikule on iseloomulik kõrvavalu, survetunne kõrvas ja kuulmise langus haiges kõrvas, kuna keskkõrvaõõs on täidetud mädaga. Kõrvavalu algab tavalisetl öösel, kui neelamisega seotud keskkõrvaruumi õhutamine kuulmetõrve kaudu on viidud veelgi vähemaks. Mädane eritis kõrvast tekib siis, kui mäda murrab end läbi kuulmekile välja, tavaliselt siis kõrvavalu kaob. Haigus kestab keskmiselt 5-10 päeva.

Dgn: Vaatlus kõrvapeegliga on tavaliselt piisavalt informatiivne. Tümpanomeetria võidakse teha selleks, et hinnata kuulmekile liikuvust. Bakterioloogiline uuring mädasest eritisest.

Ravi: Esmavalikuks on amoksitsilliin või penitsilliin. Ravikuuri kestus on keskmiselt 7 päeva.
+ üldine toetav ravi, milleks on valu vaigistamine ( Paratsetamool ) ja ninalimaskesta turset alandamine (Xymelin, Otrivin). Kui keskkõrvas on palju mäda ja valu on väga tugev, võib osutuda vajalikuks kuulmekile paratsentees (kuulmekile perforeeritakse ja lastakse mäda kõrvast välja).
Eksudatiivse keskkõrvapõletiku puhul AB-ravi vajalik pole. Mädase puhul esmavalik on amoxicilliin, teine valik amoxicilliin + klavulaanhape või 2. p.k. tsefalosporiin.
13. Kroonilise keskkõrvapõletiku vormid
Krooniliseks keskkõrvapõletikuks loetakse põletikku, mis on kestnud üle 2 kuu ning mille käigus on tekkinud ka kuulmekile püsiperforatsioon.
Krooniline keskkõrvapõletiku puhul kujunevad välja kuulmekile püsiperforatsioon ja püsivad muutused keskkõrvaruumis ja nibujätkes ning tagajärjeks on kuulmise langus. Kroonilise otiidi avaldumisvormid : -kr. mädane otiit -kr. adhesiivne otiit -kolesteatoom
Soodustavad seisundid on kuulmetõrve sulgus (kuulmetõri on käik, mis ühendab ninaneelu keskkõrvaga ja mille funktsiooniks on keskkõrva õhutamine), pikale veninud või korduvad ägedad keskkõrvapõletikud, trauma   ja allergia ( alandab vastupanuvõimet). Põletiku tagajärjel võib kuulmekile täielikult hävida, kahjustada võivad saada kuulmeluukesed ja ümbritsev luukude. Mõnikord muutub keskkõrva limaskest põletiku tagajärjel paksemaks ja moodustab väljasopistisi ehk polüüpe.
14. Kolesteatoomi klassifikatsioon
Kolesteatoom ehk pärlkasvaja on tsüstjas moodustis, mis koosneb sarvestuvast lameepiteelist, mis kasvab keskkõrvas ja mis suurenedes hakkab kahjustama ümbritsevaid kudesid .
-kongenitaalne kolesteatoom – tekke aluseks on embrüonaalse lameepiteeli jääkide esinemine keskkõrvaruumis või oimuluus. Kuulmekile on tavaliselt intaktne.
-omandatud kolesteatoom – areneb kuulmekile pars flaccida püsiva sissetõmbe foonil või areneb kuulmekile püsiperforatsiooni või trauma/opi foonil. Seega tekke aluseks on kuulmetõrve funktsiooni püsiv häire või retsidiveeruvad otiidid.
Kolesteatoom paikneb keskkõrvas, ta ei ole otseselt kasvaja ja ei anna ka metastaase.
Nimetus pärlkasvaja on tulenenud sellest, et tal on kalduvus pidevalt suureneda ja kahjustada kasvades keskkõrva ning lõpuks ka ümbritsevat luukude.  Kolesteatoom võib aastate jooksul viia väga suure kõrvakahjustuseni ja tugeva kuulmislanguseni.
Täpselt teadmata põhjustel moodustub tasku , mis on täidetud sarvestunud massiga ja mis suurenedes täidab kõrvas vaba ruumi. Suurenedes hakkab kolesteatoom kahjustama kuulmisluukesi ja ümbritsevat luukude, võib levida ka sisekõrva ning kahjustada kuulmisnärvi. Mõnikord tekib kolesteatoomile lisaks ka põletik ning kõrvast hakkab mäda erituma, keskkõrva limaskest muutub põletiku tagajärjel paksemaks ja moodustab väljasopistisi ehk polüüpe.
15. Morbus Meniere kliiniline pilt
Kaebused: Menieri triaad : kuulmislangus (sensorineurinaalne), pearinglus, tinnitus . Iseloomulik on, et haigus algab madalate toonide halvast kuuldavusest.
Tasakaaluhäireid põhjustav sisekõrva haigus. Haigus kulgeb hoogudena, reeglina ägenemiste ja vaibumistega, ataki järel võib kuulmine olla taas 100%. Enamasti on tegemist ühe kõrva haigestumisega, puudub neuroloogiline sümptomatoloogia.
Meniere’i haiguse tekkepõhjused ei ole teada. Kahjustub sisekõrv, kus paiknevad keha tasakaalu säilitamist reguleerivad poolringkanalid. Haiguse korral on vedeliku imendumine sisekõrvast häiritud (tekib hüdrops ehk liigveesus), rõhk sisekõrvas suureneb (loomadel aga endolümfiava sulgemine ei anna seda haigust). Sellest tingituna võib sisekõrva sein puruneda ning kuna poolringkanalid ei saa tavapäraselt töötada, häirub võime säilitada tasakaalu.
Lisaks kanalitele on sisekõrvas veel “tigu”, mis võib samuti rõhu tõttu kahjustuda. “Tigu” on kuulmisorgan, mis muudab heli elektriliseks signaaliks ning saadab selle ajule, et me helisid eristaksime ja mõistaksime. Kui vedeliku kogunemisest kahjustub ka “tigu”, siis kaasneb tasakaaluhäiretele kuulmislangus.
Tasakaaluhäire ning pearinglus ilmnevad äkki, ilma hoiatavate sümptomiteta. Pearingluse tõttu esineb tihti ka iiveldust ja oksendamist, mis aga ei anna haigele kergendust.
Häirivaks on ka surumistunne haiges kõrvas ning kohin ehk tinnitus.
Meniere’i haiguse atakiga haige on väga ärritunud, tal on raske silmi lahti hoida, kuna silmade liigutamine kutsub esile pearingluse süvenemise ning enesetunde halvenemise.
Kuulmislangus võib samuti ilmneda koheselt, kuid seda alati koheselt ei märgata, kuna teine kõrv on tavaliselt korras. Haiguse atakk kestab mõnest tunnist kuni ööpäevani ning vaibub järk-järgult.
Dgn: Kuna Meniere’i haigusele on iseloomulik ka kuulmislangus, siis tihti on vajalik uurida just kuulmisvõimet. Selleks kasutatakse audiomeetriat. Samuti tehakse nn kaloorilisi teste (erinevate temperatuuridega vee süstimine kuulmekäiku), et kontrollida poolringkanalite tööd.
Oluline on teada, et kui kuulmislangust ei esine, siis ei ole tegu Meniere’i haigusega.

Ravi: Mittekirurgiline ravi: Ravi põhisuund on leevendada ebameeldivust põhjustavat pearinglust ning iiveldustunnet. Selleks on kasutusel metoklopramiid, ondansetroon. Harvem kasutatakse antihistamiinseid, allergilist või põletikulist turset vähendavaid ravimeid, et “rahustada” tasakaaluorganit. Kasutust leiab ka veresooni laiendava toimega tsinnarisiin, mis soodustab sisekõrva verevarustust . Soovitatakse tarbida vähese soolasusega toitu, et vältida vee kogunemist organismi. Betazerk ehk beetahistiin parandab sisekõrva vereringet, pärsib nüstagmi. Vältida stressi ja vajadusel kasutada nõrgatoimelisi rahusteid (lexotanil).

Kirurgilist ravi kasutatakse neil haigetel , kellel on sagedased Meniere’i haiguse atakid, mis ei allu tablettravile.
16. Otoskleroos: kliiniline pilt, ravimeetodid
Haiguse asukoht on ovaalakna servade ja stapese plaadi servade vahel. Stapese plaat ei liigu seal korralikult -› skleroos -› impulsse ei kanta enam edasi ja kujuneb progresseeruv kuulmise langus.
Otoskleroos ehk otospongioos on primaarne labürindi luulise kapsli ja kuulmeluukeste düstroofiline haigus, mis avaldub kliiniliselt jaluse jäigastumise ehk anküloosina. 90%-l juhtudest on käsnja luu tekkekohaks jaluseplaadi eesimine piirkond, mis põhjustab plaadi fikseerumise esikuaknas ja konduktiivse kuulmislanguse. 30%-l haigetest on luulise kapsli otosklerootilisi muutusi ka teoakna piirkonnas. Teoakna täielikul oblitereerumisel ei ole esikuakna kirurgilisel ravil mõtet. Otoskleroosi puhul tekib hiljem lisaks konduktiivsele kuulmislangusele ka sensorineurinaalne kuulmislangus, mille põhjust ei ole veel selgitatud (toksilised ained kahjustavad neuroepiteeli?). Hiljem kujuneb ka ligementum spirale ja stria vascularise atroofia ning välimiste karvarakkude hävimine (kohleaarne otoskleroos).
Otoskleroosi esineb ~ 3-4 % elanikkonnast, sagedamini valgetel naistel vanuses 20-30 aastat, 60% juhtudest perekondlik esinemine. Sageli algab või halveneb kuulmislangus peale sünnitust. Otoskleroosi puhul kasutatakse kirurgilist ravi, mis annab häid tulemusi ning kuulmine võib taastuda täielikult.
Haiguse tekkepõhjused  ja täpne mehhanism on teadmata. Sisekõrva luulisse labürinti tekivad  uue ebaküpse luukoe kogumikud. Eelpool nimetatud muutuste tagajärjel tekib keskkõrvas asuva helijuhtesüsteemi ehk kuulmeluukeste ahela jäikus ja selle tulemuseks on kuulmise halvenemine.

Kaebused/Sümptomid: iseloomulik on tasapisi algav ja aeglaselt süvenev kuulmislangus. Haigus haarab küll mõlemat kõrva, kuid harva algab kuulmise nõrgenemine mõlemas korraga.
Üsna tüüpiline on selline  tunne, et kuulmine on parem just mürarikkas ruumis (paracusia Willisii). Selle põhjuseks on asjaolu, et müra taustal räägitakse tavaliselt valjema häälega ja müra, mis on tavaliselt madalatooniline, segab otoskleroosi põdevaid inimesi vähem kui terveid.
Üks oluline sümptom on kõrvus kuuldav madalatooniline kohin ehk tinnitus, mis esineb just haiguse algstaadiumis ja kaob aja jooksul.

Ravi: kuna pole teada haiguse täpseid põhjusi ja mehhanismi, ei tunta ka  ravi, mis takistaks haiguse süvenemist, seepärast on olemas vaid abistav ravi.
Kuuldeaparaat sobib otoskleroosi puhul hästi. Aparaadi abil saavutatakse tavaliseks suhtlemiseks vajalik kuulmine.

Operatiivne ravi ehk stapedoplastika: stapes asendatakse proteesiga

17. Äkk-kurtuse põhjused

Põhjused: Äkk-kurtus on mõne tunni jooksul tekkiv kuulmislangus ühes kõrvas, vähem kui 10% võib esineda mõlemas kõrvas. Täpset tekkemehhanismi ei teata.
Arvatakse et tegemist võib olla kas sisekõrva hetkelise verevarustuse häirega (vaskulaarne oklusioon- sisekõrva verevarustuse tagab a. labyrinthi, kollateraalringe puudub), või on tekitajaks viirused - viiruslik kohleiit või labürintiit (mumps, leetrid , punetised; samuti gripi- ja adenoviirused ). Sümptomaatika annavad ka perilümfi fistul, Meniere tõbi ja pontotserebellaarnurga tuumor (kuni 40% akustikusneurinoomi haigetel avaldub esimese sümptomina äkk-kuulmislangus, teha ABR uuring). Mõnikord eelneb kurtusele ka trauma või õhurõhu kiire muutus ( sukeldumine , lendamine). Äkk- kuulmislangusega isikutel võib esineda ka kõrgvererõhutõbi ja halb emotsionaalse stressi taluvus. Trummiakna membraani rebenemist on kirjeldatud ka seoses tugeva aevastamisega. Tulemuseks on sisekõrva kahjustus, mille tagajärjel tekib kuulmislangus.

Tavaliselt on kuulmislangus pöörduv, vertiigo lisandumine halvendab paranemise prognoosi.

18. Kõrvakohin: põhjused, kaebused ja ravi põhimõtted.
s.o. heli e. kuulmisaisting ilma välise akustilise stimulatsioonita,mis võib olla põhjustatud väga paljudest erinevatest anatoomilistest ja haiguslikest seisunditest. Sagedamini: vanuses 50-70.a. püsiv enamusel samaaegselt kuulmislangus pt.kaebab kohinaid tavaliselt paremini kuulvas kõrvas.
Põhjuseks võib olla iga kuulmissüsteemi osa
• Vaskulaaranomaaliad
• Kaelalülide muutused
• Süsteemsed haigused
• Psühhofüsioloogilised
Ravi:
1.MEDIKAMENDID: lidokaiin ; krambivastased ained;
antidepressandid ; trankvillisaatorid ; verevarustust
parandavad ained.
2. Rahvameditsiin : naistepuna, hõlmikpuu, piparmünt
3. Psühhoteraapia; akupunktuur
4. Tinnituse maskerid
5. Tinnitus retraining therapy – ümberõpperavi meetod
6. Heliteraapia
19. Kuulmislanguse klassifikatsioon
Kuulmislangus: - konduktiivne – heli juhtimise takistus e. helijuhtimise aparaadi kesk- ja väliskõrv) kahjustus, põhjustab enam madalate helide kuuldavuse languse. Ravi: lineaalse võimendusega kuuldeaparaat.
- sensorineuraalne – närvikahjustus e. helivastuvõtuaparaadi (sisekõrv) kahjustus, langenud on kõrgete helide kuuldavus. Ravi: mittelineaarse võimendusega kuuldeaparaat.

• segatüüpi – mittelineaarne aparaat korrigeerib sensorin. komponendi.
  

Rinne test on negatiivne, kui patsient kuuleb nibujätke juures helihargi heli paremini kui kõrvalesta ees ehk kui luujuhtivus on õhujuhtivusest parem. Test on negatiivne konduktiivsel kuulmislangusel.
Rinne test on positiivne, kui õhujuhtivus on luujuhtivusest parem (normaalkuulmine).
Weberi ja Rinne testiga saab diferentsida konduktiivset ja sensorineuraalset tüüpi kuulmislangust.
Weberi test – pealaele helihark; ütleb, kumba kõrva heli lateraliseerub. Keskkõrva kahjustus - heli lateraliseerub sinna kõrva, kus on konduktiivset tüüpi kuulmislangus (heli liigub luu kaudu haigesse kõrva). Sisekõrva kahjustus – Weber lateraliseerub tervesse kõrva.
20. Kohleaarimplantatsiooni näidustused
Meditsiiniline näidustus (kuulmislangus keskmistel ja kõrgetel sagedustel üle 90 dB)
• Kuulmispuudega väikelapsed - soovitavalt enne 3. eluaastat
• Hiliskurdistunud lapsed. Põhjused: - meningiit CITO!
-muu infektsioon
-ototoksilised ravimid
-trauma
-Progresseeruv kuulmiskahjustus
• Auditiiv -verbaalsed lapsed. Ei soovitata üle 7.a. kõnetutel lastel
Muud kriteeriumid
• Majanduslik kindlustatus
• Sotsiaalne taust, vanemate motiveeritus ja pühendumus
Täiskasvanud
• Kuulmislangus keskmistel ja kõrgetel sagedustel üle 90 dB
• Hiliskurdistunud, põhjus:meningiit, infektsioon, trauma, ototoksilised ravimid
• Kuuldeaparaatidega kõneeristamisvõime alla 30%(65dB)
Oluline on kõne olemasolu, kuulmismälu, kõnekeskkond
21. Pearingluse põhjused
Pearinglust võib defineerida kui keha ruumilise orientatsiooni häiret, kehaasendi või liikumise vale tunnetust.
• Kehaasendist saadakse informatsiooni visuaalse,vestibulaarse ja propriotseptiivse süsteemi vahendusel.Keha ruumiline orientatsioon eeldab nende süsteemidekaudu tuleva info kooskõlastatust.
• Kui mingi süsteemi häire tõttu saabub vale informatsioon või kui esineb häire seda infot töötlevates kõrgemates närvikeskustes, siis tekivadki keha ruumilise orientatsiooni häire ja peapööritus.
• Süsteemne – ümbruse näiline pöörlemine mingis kindlas suunas horisontaal- või vertikaaltasapinnas.
• Mittesüsteemne – ebamäärasem ja mitmeti kirjeldatav:ebakindlustunne, tasakaalutus,
purjustunne, kõikumine.
• Perifeerne – kahjustus on sisekõrvas.
• Tsentraalne – kahjustus on vestibulaarnärvis, ajutüves või kõrgemates närvikeskustes
Pearingluse võimalikud põhjused
• Otoloogilised
• KNS-st tingitud
• Kaelast tingitud
• Ainevahetuslikud
• Hematoloogilised
• Kardiaalsed
• Infektsioonid
• Ravimid
• Muud
22. Väliskuulmekäigu põletikud: põhjused ja ravi
90%-l põhjuseks bakterid, 10%-l seened.
_ Pseudomonas aeruginosa, staph. aureus. Enamusel algab kõrva kihelemisega, sügatakse vatitikkudega.
_ Tugev valu, turse, punetus , järgneb eritus kõrvast.
_ Raviks puhastada ettevaatlikult, happelised tilgad (boorhappega, äädikhappega), gentamycini või tobramycini kõrvatilgad, ciprobay,exoderil.
_ Vajadusel valuvaigistid
Seente korral sageli retsidiveeruv, vajalik pikaajaline ravi.
_ Profülaktika: hoiduda vatitikkudest. Krooniline põletik, kui on kestnud üle 3 kuu. Põhjused: allergiline kontaktdermatiit (kõrvarõngad, juuksevärvid, kõrvatropid, kuuldeaparaadiotsikud jne.)
Üldised nahahaigused raskendavad ravi.
Väliskuulmekäigu põletik on erinevatest põhjustest tingitud mädane või mittemädane põletik, mis piirdub vaid väliskõrvaga. Inimese kõrv koosneb kolmest osast: väliskõrv, mille moodustab kõrvalest ja väliskuulmekäik, keskkõrv, mis asub kuulmekile taga ja kus painevad kolm kuulmeluukest ning sisekõrv, kus asub kuulmisnärv.
Väliskuulmekäigu põletiku puhul on põletikust haaratud kogu kuulmekäik kas tervikuna või osaliselt (kuulmekäigu välisava piirkond). Kuulmekile ja keskkõrv on normis .
Väliskuulmekäigu põletikku esineb sagedamini soojas ja niiskes kliimas, meil suveperioodil. Haigus esineb igas vanuses, võib olla ühe- või kahepoolne, äge või krooniline, mädane või mittemädane. Mädast põletikku tekitavad bakterid, mittemädase välikuulmekäigu põletiku põhjuseks võivad olla erinevad nahahaigused ( psoriaas , ekseem ), seened.
Soodustavateks teguriteks on vee sattumine kõrva (nn. “ ujuja kõrv”),  väliskuulmekäigu mikrotrauma (võõrkeha, väliskuulmekäigu vigastamine puhastamise käigus), suhkruhaigus, allergia (juukselakk, kosmeetika, ehted ), krooniline või mõnikord ka äge keskkõrvapõletik (keskkõrvast pidevalt erituv mäda tekitab lõpuks välikuulmekäigu põletiku).
23. Ninahingamistakistuse põhjused, diagnoosimismeetodid ja ravi
Ninahingamistakistuse sagedasemad põhjused erinevates vanuserühmades:
Vastsündinud, imikud :

• kongenitaalsed massid ( nt. entsefalotseele ehk ajusong, glioom jt. KNS-i tuumorid, hemangioomid jne.)
  
• koaani atreesia või stenoos
  

Väikelapsed ja koolieelikud :

• adenoidi hüpertroofia
  
• võõrkehad
  
• allergiline riniit
  
• viiruslik riniit
  
• tsüstiline fibroos, Kartageneri sündroom, cilia immobile
  

Noorukid , teismelised:

• vasomotoorne riniit
  
• allergiline riniit
  
• kasvajad ( nt. angiofibroom ninaneelus )
  
• hormonaalne riniit
  
• meelemürkide/toksiliste ainete pidev nuusutamine
  
• suitsetamine
  

Täiskasvanud:

• septumi deviatsioon
  
• ninatrauma- septumi hematoom, abstsess
  
• vasomotoorne riniit
  
• allergiline riniit
  
• ninapolüpoos
  
• medikamentoosne riniit
  
• meelemürkide nuusutamine, kokkupuude erinevate inhaleeritavate toksiinide/keemiliste ühenditega, suitsetamine
  

- kasvajad ( lümfoomid, Ca-d, melanoomid, angiofibroomid; papilloomid)
- Wegeneri granulomatoos, tbc, süüfilis
- rasedusaegne riniit ( hormonaalsetest muutustest)
- atroofiline riniit, ozeena
Vanemad inimesed:

• erinevat tüüpi kasvajad
  
• atroofiline riniit, ozeena
  
• ravimriniit
  
• allergiline riniit, ninapolüpoos
  
• septumi deviatsioon, vasomotoorne riniit
  

24. Ninaverejooksu põhjused
Lokaalsed:

• ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonid
  
• trauma ( võõrkeha, ninanokkimine, põrutused, murrud )
  
• pikaaegne intranasaalsete rohtude kasutamine
  
• kokaiini jt. meelemürkide nuusutamine
  
• krooniline nohu (ulatuslik septumi deviatsioon, erinevad riniidid )
  
• kasvajad ninas, paranasaalides, ninaneelus ( lamerakk -Ca, lümfoomid, hemangioomid, melanoomid, angiofibroomid )
  
• iatrogeensed põhjused ( operatsioonid, protseduurid, NG- sond , nasotrahheaalne intubatsioon )
  

Süsteemsed:

• hüpertensioon, - kriisid ; muu kardiovaskulaarne patoloogia
  
• verd vedeldavate ravimite kasutamine
  
• kroonilised maksahaigused ( alkohoolsed, mitte-alkohoolsed)
  
• kroonilised neeruhaigused ( ureemilises faasis )
  
• lümfoproliferatiivsed haigused ( lümfoom, müeloom )
  
• hüübivushäired ( trombotsütopeenia, -paatia, vWt, hemofiilia , jt. faktordefitsiidid )
  
• sepsis , multiorganpuudulikkus, DIK
  
• AIDS
  
• endometrioos, PCO, rasedus , vererohked menstruatsioonid
  
• Osler-Weber- Rendu haigus ( autosoom-dominantselt päritav hemorraagiline telangiektaasia- 80%-l juhtudest esineb ninaverejooks )
  
• granulomatoossed haigused ( Wegener, süüfilis, tbc, sarkoidoos )
  
• primaarne amüloidoos
  
• vaskulaarsed malformatsioonid ( kongenitaalsed aneurüsmid, omandatud-taumaga seotud pseudoaneurüsmid, a/v malformatsioonid)
  

- atmosfääri rõhu muutused (sukeldumine, kessoontõbi, kõrgmäestikud )
25. Ägedad ja kroonilised ninakõrvalkoobaste põletikud: kaebused, diagnostika ja ravi
Tekkemehhanism: läbi loomuliku avause ostium Maxillarise ventilatsioon peetub -› vaakum põskkoopas -› lima, mis põskkoopas moodustab, peetub -› lima läheb üle põletikuks ja mädaks. Kõige sagedasem - viirus -infektsiooni foonil kui ägedale riniidile järgneb äge sinusiit (rinosinusiit). Sellepärast ägedat riniiti peab ikka ravima (pseudoef.).
Ägeda sinusiidi ravi: turse alandamine + AB. Põhitekitajad on bakterid: Strep . pneumonia, Haemofilus influenza, Moraxella.
Raviks amoxicilliin. Turse alandamiseks võib toopilist glükokortikoidi kasutada.
„Vaakumpeavalu“ – vaakum põse- ja otsmikukoobastes tekitab peavalu tunde.
Paranasaalide soendust bakteriaalse põletiku korral teha ei tohi, sest ostium väheb veel enam soojus -› turse korral kinni. Ägedas faasis kindlasti ei tohi soendada. Pigem pane külma peale.
Ninasalvi võib panna atroofilise riniidi korral. Muidu salve ja õlisid mitte kasuatada. Ja opi-järgses hoolduses.
Astmaatilised nähud vähenevad kui ninahingamine on vaba. Põskkoopad ja ninakarbikud on limaskesta pinna suurendamiseks . Limaskesta f: õhu soojendamine, niisutamine, puhastamine.
Äge põskkoopa põletik
Maksillarsinusiit on põletik põskkoopas.
Äge põskkoopa põletik tekib tavaliselt viirusliku ülemiste hingamisteede põletiku ehk tavalise nohu järgselt kõige hiljem 5-7 päeva pärast haiguse algust. Hariliku palavikuga nohu tagajärjel võib ~5%-l juhtudest tekkida äge põskkoopapõletik. Haigus kulgeb nohu ning palavikuga, vahel ka päris ilma sümptomiteta.
Ninaõõs on ühenduses nina ümbritsevate, normaalselt õhuga täidetud ruumidega ehk ninakõrvalkoobastega.  Suurimad neist koobastest on põskede piirkonnas asuvad põskkoopad ja otsmiku piirkonnas asuvad otsmikukoopad. Kõige sagedamini on põletikust haaratud põskkoopad. Põletiku  puhul koguneb põskkoopasse tavaliselt lima või mäda. Põletiku tekitajad võivad juba algselt asuda põskkoopas või levida sinna ninast (viirused, bakterid) või hammastest (dentogeenne põskkoopapõletik). Ülemiste hingamisteede põletiku tagajärjel tekib ninalimaskesta turse, mis sulgeb piirkonna ninanõõnes, kuhu põskkoobas avaneb. Samal ajal suureneb ka limaeritus ning urkesse jääb lima, kus tekib mädane põletik. Sinusiidi teket soodustab ka allergia või muud ärritavad tegurid, trauma.

Sümptomid: Igale põletikule  iseloomulike üldnähtude nagu palaviku, väsimuse ja üldise halva enesetunde kõrval esineb ägeda põskkoopa põletiku puhul lisaks veel pikale veninud nohu (üle 10 päeva), mädane eritis ninast, valu ja raskustunne põskede piirkonnas, mis on tingitud põskkoobastes olevast vedelikust, ja lõhnatundmise vähenemine. Sageli esineb tuim peavalu, mis on tingitud nina kaudu hingamise takistusest. Võib esineda ka ärritusköha, mis tugevneb eriti öösiti (põskkoopas asuvad närvilõpmed, mille ärritamine põletiku poolt tekitab köha) ja hambavalu ( hambajuure ja põskkoopa vahel on vaid õhuke luuplaat ning põletik põhjustab hambajuure ärritust).
Mõnikord võivad aga sümptomid ka puududa.

Dgn: Anamnees, sümptomid, eesmine rinoskoopia. Röntgenuuring ülalõuaurgetest. Põskkoopa loputus võib osutuda nii diagnostiliseks kui raviprotseduuriks.

Ravi eesmärk on eemaldada põskkoobasest mädane eritis. Esmavaliku antibiootikum on amoxicillin.
Toetava ravi eesmärk on vähendada limaskesta turset ja taastada ühendus põskkoopa ja ninaõõne vahel ning tagada sellega mädase eritise väljumine ülalõuaurkest.  Selleks kasutatakse turset alandavaid xylometasoliinipreparaate (Xymelin, Otrivin) ja süsteemselt (Sudafed, Rhinopront). Kasutatakse ka antihistamiinikume (Zyrtec, Claritidin, Clarinase). Neist on abi just allergikutel. Põskkoopa loputus teostatakse järgmise variandina.
!Krooniline põskkoopa põletik
Sümptomite kestvus üle 12 nädala. Ninakinnisus, eritis ninast, valu või pingetunne näo piirkonnas, lõhnataju vähenemine.
Krooniline sinusiit – Dgn CT-l!, ravi alati kirurgiline! FES kirurgia – funktsionaalne endoskoopiline siinuste kirurgia. Praktikumis on nimetatud ka toopilisi glükokortikoide ja ninaloputusi ning pikaajalist makroliidravi – arvan, et ägedast faasist üle saamiseks.
Ühepoolne sinusiit ‹- mõtle alati dentogeensele sinusiidile (halb roiskunud lõhn ninast). Ühepoolse varjustuse võib põskkoopas anda ka seeninfektsioon (Aspergillus). Ühepoolne võib olla ka tuumor. Ühepoolse protsessi korral tuleks asjasse alati tõsisemalt suhtuda , sest see on spetsiifilisem probleem ja mitte kunagi ei hakata ravima nagu tavalist kahepoolset põskkoopa põletikku.
Kõige sagedamini muutub põletik krooniliseks põskkoobastes, kuna seal esineb kõige rohkem ka ägedaid põletikke.
Sinusiiti põhjustab bakter , mis võib juba algselt asuda ninakõrvalkoopas või levida sinna ninast, hammastest. Siinustesse koguneb mäda ja lima. Äge sinusiit muutub krooniliseks juhul, kui ravi on olnud ebapiisav või, kui esineb kaasnevana mingi nina patoloogia (ninavaheseina kõverus, polüüp, võõrkeha), mis sulgeb ühenduse ninakõrvalkoobaste ja ninaõõne vahel, takisades mäda ja lima lõplikku väljumist. Hambajuure krooniline põletik võib samuti põhjustada kroonilist põskkoopapõletikku, kuna põskkoobast ja hambajuuri eristab vaid õhuke luuplaat.
Kui põletik on kestnud üle 1 kuu ja on takistatud mäda eritumine , hakkavad välja kujunema ninakõrvalkoobaste limaskesta pöördumatud muutused (limaskesta paksenemine, polüübid).
Põhilised sümptomid on pikaaegne ninakinnisus (üle 1 kuu), lõhnataju langus, pidev vähese mädase eritise valgumine ninaneelu või eritumine ninast. Harvem võib esineda valu põletikus oleva ninakõrvalkoopa piirkonnas. Palavikku tavaliselt ei ole. Kroonilise sinusiidi sümptomid on sageli üsnagi ebatüüpilised ja vähe väljendunud.
Vaatlus, Rö siinustest, CT, põskkoopa loputust kasutatakse põhiliselt sellisel juhul, kui muud uuringumeetodid puuduvad. Põskkoopa loputus on ühtlasi ka raviv protseduur- eemaldatakse mäda põskkoopast loputamise teel.
26. Uneapnoe ja norskamine: kaebused, diagnostika ja ravi
Uneapnoe on uneaegne hingamisseiskus kestusega 10s või enam.
1) obstruktiivne uneapnoe – hingamisseiskus on põhjustatud hingamistee neeluosa kokkuvajumisest, hoolimata hingamislihaste pingutuse olemasolust
2) tsentraalne uneapnoe – hingamisseiskus on põhjustatud hingamislihaste pingutuse puudumisest
3) segatüüpi uneapnoe – algab obstruktiivse apnoega ja läheb üle tsentraalseks apnoeks või algab tsentraalsena ja läheb üle obstruktiivseks
4) unehüpopnoe – õhuvoolu vähenemine hingamisteedes ≥ 50%
5) AHI – apnoe /hüpopnoe indeks – apnoede + hüpopnoede arv ühes tunnis
Selgituseks
AHI alusel jaotatakse uneapnoehaigus kolmeks raskusastmeks (AHI hingamine ):
1) AHI = 5-15 – kerge raskusastme uneapnoe haigus
2) AHI = 15- 30 – keskmise raskusastme uneapnoe haigus
3) AHI ≥ 30 – raskeastme uneapnoe haigus
Tüüpilisemalt kujuneb uneapnoe välja üle 35 aasta vanustel ülekaalulistel meestel ja postmenopausis naistel.
Uneapnoehaige kaebused
PÄEVASED KAEBUSED
• päevane väsimus
• hommikune peavalu
• ärgates kõrgenenud vererõhk
• päevased suigatused
• mäluhäired
• keskendumisvõime raskused
• meeleoluhäired
• impotentsus või libiido vähenemine
ÖISED KAEBUSED
• tugev norskamine
• hingamiskatkestused
• rahutu uni
• öine higistamine
• südamekloppimisega ärkamised
• sagenenud öine urineerimine
• suukuivus, halb maitse, kõrvetus
Obstruktiivne uneapnoe on hingamisteede kokkulangemise tagajärjel tekkiv üle 10 sekundi kestev hingamisseisak une ajal. Haiguslikuks loetakse, kui esineb üle 5 uneapnoe episoodi tunnis. Viib aja jooksul ka teiste elundite häiretele.
Põhiliseks algseks tekkepõhjuseks on norskamine. Miks norskamine osadel inimestel läheb üle uneapnoeks, ei ole teada. Norskamise tagajärjel tekib pehme suulae vibratsioonitrauma, mille tagajärjeks on närvikahjustus. Pehme suulagi muutub veel lõdvemaks ning norskamine muutub veelgi tugevamaks. Lõpuks muutub pehme suulagi ja neel lõdvaks ning une ajal langevad hingamisteed kokku, põhjustades uneapnoe.
Soodustavateks teguriteks on veel tüsedus ja anatoomilised iseärasused: lühike kael , väike või tahapoole tõmbuv alalõug, ninavahesina kõverdus. Ka õhtune alkoholi või uinutite tarbimine soodustavad uneapnoe teket (lõdvestavad hingamisteid).

Põhiliseks sümptomiks on tugev valjuhäälne norskamine une ajal. Halb, rahutu uni ( pidevad hingamisseisakud äratavad üles ja ei lase sügaval unel tekkida) ning košmaarsed unenäod (tingitud hapnikupuudusest). Hommikune peavalu (hapnikupuudusest) ja päevane unisus . Üsna sageli esineb hommikune neeluvalu ja tükitunne kurgus, mis on tingitud pehme suulae vibratsioonitraumast. Võib esineda ka sagedasi hingamisteede põletikke. Tihti kaasneb uneapnoe puhul kõrge vererõhk (50 %), südamekaebused ( hapnikupuudus on südamele koormav ) ning kehakaalu tõus (apnoe tingimustes ainevahetus aeglustub). 

Neeluvaatlus + Polüsomnograafia - registreeritakse üheaegselt une staadiumeid, südame tööd, vere hapnikusisaldust, kehaasendit ja ka norskamist.
Mittekirurgiline ravi hõlmab elustiili muutmist (kaalu langetamist, püüda magada küljel või kõhuli (apnoe esineb mõnikord vaid selili asendis), mitte kasutada unerohtusid ja õhtuti alkoholi, kuna siis hingamisteed lõtvuvad ning selle tagajärjel apnoed sagenevad ja pikenevad).Põhiline on mehhaaniline abivahend (CPAP) magamise ajaks, hoiab rõhu abil h-teed lahti.
Kirurgilise ravi võib jagada neelu avardavateks operatsioonideks (lõigatakse pehmesuulagi väiksemaks ja vajadusel eemaldatakse ka kurgumandlid), ninahingamist taastavateks operatsioonideks (ninavahesina kõverduse likvideerimine), lõualuu-kirurgiaks (püütakse korrigeerida nt. väikest lõuga, kasutatakse väga harva).
Laste norskamise põhjuseid on kaks: hüpertroofiline adenoid või hüpertroofiline tonsilliit. Rohkematel põhjustel lapsed ei norska. Tuleks alati diferentsida ja välistada enne adenoid, kui hormoon eeldatava astma pärast peale panna!
27. Äge kõripõletik: põhjused ja kaebused
Äge larüngiit: esineb tavaliselt koos üldise ülemiste hingamisteede infektsiooniga. Problemaatiline just neile inimestele, kes kasutavad oma häält professionaalselt. Tekitajateks tavaliselt adeno- ja gripiviirused, võib lisanduda bakteriaalne infektsioon. Kaebused: hääle kähedus, ebamugavustunne ja valu kõris. Võib esineda ka ärritusköha. Dgn: indirektne larüngoskoopia. Ravi: sümptomaatiline, hääle puhkamine.
28. Kõri hea- ja pahaloomulised kasvajad: klassifikatsioon
Kõrivähk, klassifikatsioon: -supraglotiline
-glotiline – haarab häälepealu, kõige sagedasem
-subglotiline – harv
Sümptomid: sageli varane esmassümptom on hääle kähedus. Lisaks kaela massid, düsfaagia, suurenenud eritis neelus, kõrvavalu, köha/veriköha, striidor.
Ravi: kordektoomia, osaline või totaalne larüngektoomia, +/- kiiritusravi või kaela radikaalne lümfadenektoomia.
Healoomulised kasvajad: lipoom, fibroom, papilloom, hemangioon, lümfangioon, neurinoom võivad arenede kõikidest kudedest.